23.1.15

Neljabased mõtted

Tavaline väiketööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja. Vene "Leviaatan" versus Eesti "Mandariinid" (Postimees, 22.01.2015)

22.1.15

Kolmabased mõtted

Tavaline väiketööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal Channel), Salajane ladu 13 (Universal Channel), Puudutus (TV3)

21.1.15

Teisibased mõtted

Tavaline väiketööpäev, millesse kiilus end veel väiksema tööna sisse ühe loo tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Imeline Ajalugu 1/2015
Vaadatud: Plekktrumm (ETV2), Müüdud naised (Kanal2), Vice: Terroristide ülikool; Tänapäeva Harmagedoon (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Sucker Punch - põgenemine reaalsusest (Kanal2), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

20.1.15

Esmabased mõtted

Tavaline väiketööpäev, millesse kiilus end sisse veidi tavapäratult tänasele langenud külaskäik ema juurde. Mis tähendas, nagu ikka, kopsakat - täna veel eriti kopsakat - kõhutäit ja parajat peatäit, seda viimast siis mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul.

Aga eriliseks rõõmuks külaskäigu juures oli see, et küllap ehk selle hooaja viimase jõuluaastavahetuskingina - jah, kuidagi on neil päkapikkudel see aadressivärk ikka täiega segi, aru ma ei saa - jõudis mu kätte kaks eriti vaimustavat öökulli. Nii vaimustavat, et ei saa kuidagi jätta neid ka siin visuaalselt kajastamata ja nende valmistajale ääretult suurt tänu väljendamata:




Loetud: Imeline Ajalugu 1/2015
Vaadatud: Välisilm (ETV), Korengal (ETV), Die Frau des Zeitreisenden (Sat1)

19.1.15

Pühabased mõtted

Tavaline väiketööpäev. Rien.


Loetud: Vikerkaar 12/2014
Vaadatud. Peetrikese unenägu (ETV2)

18.1.15

Laubased mõtted

Tavaline väiketööpäev. Rien.


Loetud: Vikerkaar 12/2014
Vaadatud: Maagiline Oz (Kanal2), Peata ratsanik (TV6), Viikingid (TV6)

Ilmunud tõlked: Irina Tokareva. Optimistlik algus ilma helge lõputa (Postimees, 17.01.2015)

17.1.15

Reedesed mõtted

Üsna tavaline tööpäev, kuigi jah, põhitööga tegelemist täna ette ei tulnud: vahel tulevad peale sellised "väiketööd", mis polegi väga väikesed ja nõuavad lausa mitu päeva - nagu ka praegu, nii et ei täna ega mõnel järgmisel päeval ma põhitööni ei jõuagi. Aga teiselt poolt on muidugi huvitav ka niisuguseid asju teha vahelduseks, loomulikult.

Täna anti ka ametlikult teada tublisti hiljaks jäänud tulevase Mageia 5 teisest beetaväljaandest, aga sellest ma loodan kirjutada pisut pikemalt, loodetavasti lähipäevil.

Kui eelmise nädala Sirbi puhul kurtsin, et kirjandusele oli vähe ruumi jagunud, siis tänases oli sellest küllaga juttu, sealhulgas ka moel, mis mind köitis. Aga kõigest järjepanu.

Alustas tänast numbrit Pikkovi Ülo pisut muremõtteid maailma paiskav lugu e-Eestist, täpsemalt selle ühest allkonnast üldnimetusega "kultuur". Põhimõtteliselt on tal kindlasti õigus üleskutse esitamiseks: "Kas Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks ei võiks Eesti kultuur tulla kapist välja?", aga mu meelest on loos natuke liiga mustalt esitatud praegust olukorda. Kas või väide, et "ühelgi Eesti muuseumil pole arvestatavat virtuaalgaleriid". Mu meelest Kumu virtuaaltuur ja (tõsi, võib-olla mitte nii kergesti leitav) EKMi digikogu võiksid siiski arvesse minna täiesti väärtuslike asjadena. Ka Tallinna vanalinnast on ehk Wikipedia artiklist visuaalse poole eelistajale etem kaeda samuse vanalinna panoraamfotosid, mis annavad väga kena ülevaate sellest Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluvast "objektist". Mäluasutustest tasub kindlasti ära märkida veel ka Rahvusarhiivi virtuaalset uurimissaali, mis, tõsi, ei ole "galerii", aga ilmselt seda oleks arhiivilt ka palju nõuda, see-eest väga asjalik portaal, kust on leida õige palju.

Tõsi on kahtlemata ka see, et Eesti kirjandus, muusika, filmid ja kujutav kunst võiks olla veel paremini internetis kättesaadav, aga vähemalt kirjanduse osas on mu meelest viimastel aastatel olukord palju lubavamaks läinud ega ole sugugi nii sünge: on olemas vana kirjandus veebis (nii tekstikogu EEVA kui ka Kreutzwaldi sajandi nime kandva, küll kirjandusele orienteeritud, aga siiski multimeediaportaali ehk "Eesti kultuuriloolise veebi" kaudu - ka kokku ei hõlma nad muidugi kõike, aga päris suurt osa väärtuslikust kindlasti), on olemas (eelkõige) ajakirjanduse digitaalportaal Digar, on olemas arvukalt 0-eurose hinnaga saadaval e-raamatuid (eelkõige just need artiklis osutatud "tüvitekstid", isegi kui mõningase kallakuga kohustusliku koolikirjanduse suunas, aga eks see ole ka mõneti loomulik).

Nii et kuigi ilma igasuguse kahtluseta on loos esile tõstetud mure Eesti kultuuri vähese e-esindatuse pärast põhjendatud, ei tundu vähemalt mulle olukord nii sünge, nagu seda artiklis lugeja silme ette manada püütakse. Mis muidugi ei tähenda, et võiks rusikatega rinnale taguda ja naerusuist nägu teha - sest üleskutse Eesti kultuur kapist välja tuua, olgu vabariigi sajandaks aastapäevaks või ka niisama, väärib kahtlemata järgimist. Nagu ka loos esinenud mõte mitte piirduda veebiga, vaid pakkuda samust Eesti kultuuri ka "metroos", see tähendab avalikes kohtades: võiks ju tõesti olla, et, ütleme, Vabadusristi juures oleks võimalik kohe oma tahvlisse tõmmata ja ära vaadata "Nimed marmortahvlil" või teha samuse tahvliga tuur läbi fotoarhiivi pakutava Vabadussõja albumi ja nii edasi ja nii edasi.

Noor Turovski Mattias oli võtnud lausa kolmel leheküljel arutada nõndanimetatud ökoholismi ehk inimeste/inimkonna ja looduse vahekorra üle. Pikk jutt, sitt jutt, ütelnud vanad eestlased. Ma päris nii ei ütleks, aga natuke liiga palju ühelt poolt erisuunalisi ja teiselt poolt korduvaid mõtteid oli sellesse lukku kokku pandud küll. Mitte et seda seepärast lugeda ei tasuks, tasub kindlasti, kas või juba seepärast, et seesugusest maailmavaatest paremat arusaama omandada.

Mõneti samasse auku oli kirjutatud Silla Elini ja Sepa Tuule põnev lugu eneseohverduskalduvuste tagamaadest - aga nagu ehk kirjutajate nimedegi järgi võib arvata, keskendusid nad rohkem mitteinimestele. Eks ju ka vanarahva tarkus ütle, et "julge hundi rind on rasvane", millele võib ehk lisada "isegi kui on auklik" :-) Miks see nii on, selgitatakse artiklis korralikult, isegi kui need mõtted inimestele üle kantuna võivad pisukest ebamugavust tekitada.

Hoopis teise külje pealt, aga samamoodi teatavas mõttes inimese ja looduse vahekorrast kõneles Tarandi Kaarli lugu Eesti põlevkivitootmisest. See oli muidugi selgelt poliitilise alltooniga ja mina ei ole nii asjatundja, et selles esinevaid väiteid tõeks tunnistada või valeks hinnata, aga vähemalt oma artikliargumentatsiooni raames näitas autor küll kenasti, kui perspektiivitu põlevkivi energiatoormena on. Võimalik, et tal on õigus - aga see tähendaks vajadust mõtestada järjekordselt ja üsna tublisti ümber Eesti energiajulgeoleku alused, mis senini on vähemalt osaliselt tuginenud just sellele, et meil on endal olemas teatav energiatoore, millega ennast hädapärast vee peal hoida. (Tegelikult, isegi kui autoril õigus pole, ei tee sugugi paha ka selline stsenaarium läbi töötada - mida mu teada seni tehtud ei ole.)

Harva ma filmilugusid loen, aga Kruusvalli Filippi lugu ühest dokumentaalfilmist, täpsemalt Tenderi Priidu ja Niglase Liivo filmist "Teekond ussinuumajani" lugesin ma küll isuga. Rohkem ehk seepärast, et see kõneles tšuktši muinasjuttudest, õigemini ühest, millest Tenderi Priit mõne aasta eest väga vinge animafilmi tegi - ja need muinasjutud jätsid lapsepõlves lugedes väga sügava mulje. Nagu ka too animafilm. Ja nagu usutavasti jätab ka see dokumentaalfilm, kui ma kunagi seda nägema peaks sattuma.

Filmiteemal edasi, aga pigem juba kirjandusrubriiki kuuluvana arvustas Lõhmuse Jaak raamatut "Laps Eesti filmis", valdavalt üsna kriitiliselt ja ebakohtadele osutades, aga ometi lõpetas tõdemusega, et tegu on ühe väga hea raamatuga.

Palju etem oli aga Sakova-Merivee Aija pikem lugu paljuütleva pealkirjaga "Eestlus ja saksa keel". See tuli mulle üllatusena, et Tallinnas on vaid kaks kooli, mis pakuvad saksa keele süvaõpet - ainult kaks! Aga nojah, eks ma olen ise ka tähele pannud, et kui ma mainin, et loen midagi saksa keeles või vaatan Saksa kanaleid, siis vaadatakse vaat et imelikult ...

Kindlasti tekitab samamoodi imestust loos kõlanud väide, et "meie kultuur võrdub saksakeelse kultuuriga", isegi kui see on õige vana tähelepanek. Mulle tuletas see meelde ühe mõne aja eest kohatud võrdluse, mis ehk kõlab veel imelikumalt, aga et ütleja on inimene, kes ise asja sees, siis ei ole ju põhjust kahelda: "Kaasajal on soome ja rootsi keel sõsarkeeled, sest nende semantika on samalaadne, mis teeb tõlkimise väga kergeks, isegi kergemaks kui soome ja eesti keele puhul, sest neis kahes puuduvad sageli täpselt sama nüansiga mõisted." (Kari Tarkiainen, Tuna 2/2013)

Eesti keel ja kultuur on muidugi eriti just viimase kolmveerandsajandiga ajaloost tingitud põhjustel omajagu saksa keelest ja kultuurist kaugenenud, aga see alussarnasus on siiski nii tugevalt sees, et senini kehtib tõdemus, mis artiklis sõnastatakse nii: "Paljud eestikeelsed sõnad on tegelikult otsetõlked või laenud saksa keelest. See ilmneb eredalt just siis, kui saksakeelsed inimesed õpivad eesti keelt ja leiavad oma imestuseks selles keeles eest palju tuttavat." Sedasama võib muidugi öelda ka vastupidise kohta: isegi kui saksa keelt peetakse mõnigi kord raskeks keeleks, siis eestlastel on seda omandada pigem suhteliselt lihtsam, just samuse mitte ainult sõnades, vaid ka struktuurides (nii keelelistes kui mõttelistes) ilmneva sarnasuse tõttu.

Kogu selle jutu juures oli kõrvale lisatud nupukesest hea teada saada, et pisukese skandaali tekitanud idee sulgeda rahvusraamatukogus tegutsenud Austria, Saksa ja Šveitsi lugemissaal on praeguseks maha maetud ning need saavad jätkuvalt pakkuda kontsentreeritumalt, kui see muidu ehk võimalik oleks, saksakeelset kultuuri kohalikule elanikkonnale.

Arvustuste kujul jagus kirjandusrubriiki veelgi, kuid mulle huvitavam arvustus oli mõneti juba kirjandusväline, täpsemalt Mertelsmanni Olafi kriitiline ülevaade koguteosest "Esimene maailmasõda ja Eesti", mille pealkirigi oli tähenduslik: "Lõpuks ometi!" Tõepoolest, lõpuks ometi, sest jah, võõrkeeltest on Esimest maailmasõda käsitlevaid teoseid tõlgitud, on ka kohapeal teatavaid aspekte uuritud (eriti Saaremaa vallutamist 1917 ja meresõda tervikuna), on avaldatud ja taasavaldatud mitmeid mäletusi ja kunagi uurimusi, aga kui kõrvale jätta Eesti ajaloo koguteose vastav osa ja ühe soomlase mõne aasta eest ilmunud ning, nagu ma olen aru saanud, mitte just kõige tugevamaks peetav teos, siis ongi ainuke teemat kokkuvõtlikult ja tervikuna käsitlev teos pärit juba enam kui viiekümne aasta tagant (ja mõistagi kõigi tollele ajale omaste ideoloogiliste liialdustega)! Mertelsmann peab hoolimata sellest, et mõningad osad käesolevas koguteoses on tema meelest nõrgavõitu, raamatut tervikuna äärmiselt heaks - mis oli ka minu mulje seda lehitsedes.

Numbri lõpetas aga Pordi Kristjani "Unejutt" - jajah, selle teemaks oligi uni ise :-) Natuke eklektiline tekst ehk oli ja midagi uut vähemalt mulle ei sisaldanud, aga hea lugemine sellegi poolest. Eriti tähelepanu juhtimisega sellele, et liigne ülevalolek, isegi "dopingu" abil, ei tule sugugi mitte kasuks.


Loetud: Sirp, 16.01.2015
Vaadatud: Must lammas (TNT Film), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)