31.10.14

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus nii üks väljaskäik eesmärgiga aidata ühel tuttaval üks diivan kokku panna - mis pärast viieminutilist jõllitamist ja kuklakratsimist osutus äärmiselt lihtsaks ja kergesti sooritatavaks tegevuseks - kui ka päris ootamatult saabunud ja veel ootamatult lühikese tähtajaga artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Vikerkaar 9/2014
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Sünge juhtum (ETV2)

30.10.14

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mis hõlmas küll ka ühe eraviisilise väiksema, aga siiski huvipakkuva tõlke tegemist ühe siinkohal nimetamata jääva kliendi hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Vikerkaar 9/2014
Vaadatud: Haven (Universal Channel), Pilvede all (Kanal2)

29.10.14

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus ära järjekordse artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 10/2014
Vaadatud: KolmeDok: Tundmatu Putin (TV3), Ebola - ravimatu või ravitav? (ETV), Kirjandusministeerium (ETV), Must nimekiri (Kanal2), Plekktrumm (ETV2)

28.10.14

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus ka ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Imeline Ajalugu 10/2014
Vaadatud: Valge kaardivägi (ETV2), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Teine Maa (TV3)

27.10.14

Ukraina nimede kirjutamisest

Kui sel kevadtalvel alustas Venemaa sissetungi Ukrainasse, hakkas ka eestikeelses kirjasõnas aina enam ilmuma lugusid ja eriti uudiseid Ukraina teemadel. Ning ühtlasi hakkas avalduma kurvastav tõsiasi, et Ukraina nimesid kirjutatakse (ja isegi räägitakse) pea nagu jumal ise juhatab: enamikul rohkem läbi käinud nimedel on esinenud vähemalt kolm vormi - üks venepärane, teine ukraina omaladinapärane, kolmas eestipärane - ja on ainult õnn, kui need mõne nime korral kas täielikult või peaaegu täielikult kokku langevad.

Konkreetsemalt ajendas mind seda lugu kirjutama kohanimi, mis originaalis kõlab Луганськ, eesti keeles aga varieeruvalt Lugansk (ametlik) või Luhansk (seni mitteametlik). Et algul oli tegu peamiselt internetiuudistega, kus Luhansk vohama hakkas, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu, sest teadaga, selliseid uudiseid vorbitakse enamasti ja pahatihti kiirustades, mängides rohkem aja kui täpsuse peale. Ent äsja sattus mulle kätte ajakiri, üks neist mitte kuigi paljudest, mis vähemalt mu silmis on seniajani olnud väga hea keelekasutusega ning ka mitmes muus mõttes igati eeskujulik, sealhulgas üldjuhul ka kõikvõimalike võõrnimede kirjutamises osas. Nüüd aga esines sealgi Luhansk. Olgu, see oli luuletekstis, kus ehk võib rohkem vabadusi võtta, eriti kui see tundub õigustatud - aga praegusel juhul ei tundunud see nii olevat. Ja ei olnud ka saatesõnas, kus mõni kohanimi oli kenasti esitatud ja isegi ühel juhul toodud ära nii vene- kui ukrainapärane variant, ühtegi märkust selle kohta, miks just niimoodi (samuti oli seal isikunimi Serhi, samamoodi ilma selgituseta, miks just nii).

Et asjale paremat valgust heita, tuleb alustada pisut kaugemalt. Eesti keeles, nagu paljudes muudeski keeltes (aga siiski mitte kõigis, mõeldagu kas või meie Balti naabrite peale), kehtib reegel, et üldjuhul tuleb nimesid kirjutada nii, nagu neid kirjutatakse originaalkeeles. Kui tegu on ladina kirja kasutavate keeltega, siis ei teki tavaliselt raskusi - on üksikud traditsiooniga põhjendatavad erandid ning mõned lihtsamad mugandused, aga muidu kirjutatakse nii nagu originaalis.

Keerulisemaks läheb asi keeltega, mis kasutavad mõnda muud kirja. Siin valitseb rusikareegel, et esmajärjekorras on eelistatud vastava keele kasutajate enda loodud latiniseering (kui seda pole, siis lähtutakse enamasti inglise keelele, aga mõnikord ka mõnele muule keelele tuginevast tavast, aga ma pole päris kindel, kui palju niisuguseid keeli veel alles on - väga suurt tabelit erinevate eesti keeles kasutatavate transkriptsioonidega võib näha näiteks siin). Ka see rahuldab enamasti küllaltki hästi eesti keeles kirjutajate-rääkijate vajadusi, kuigi tuleb kohe mainida, et teatavat raskust tekitab asjaolu, et valdav osa nõndanimetatud omaladina tabelitest on loodud inglise keele häälduspilti arvestades, mis aga teatavasti on eesti keele seisukohalt vaadates nii mõnigi kord küllaltki võõrastav (ma ise olen sellega kokku puutunud näiteks araabia nimede puhul, kus mõistlikum oleks tugineda meile häälduslikult lähemale saksa transkribeerimistavale).

Mõne keele puhul on aga Eestis peetud paremaks luua oma transkribeerimissüsteem. Kui nende ajalukku vaadata, on põhjus ka üsna selge: enamik neist on loodud 1970. aastate keskel, ilmselge põhjusega mitte kasutada tuimalt vene keelest üle võetud nimekujusid, mis mõnelgi juhul tekitab päris tublisti moonutusi. Praeguseks hetkeks kehtib neist meie oma "tähetabelitest" üksteist, nimelt:

  • armeenia
  • bulgaaria
  • gruusia
  • kasahhi
  • kirgiisi
  • kreeka
  • serbia
  • tadžiki
  • ukraina
  • valgevene
  • vene
  • (varem olid tabelid ka aserbaidžaani, türkmeeni ja usbeki keele kohta, aga et need on nüüd läinud üle ladina kirjale, on neil rohkem ajalooline tähendus)

Seda, milline näeb välja ukraina transkriptsioon, näeb vastavast tabelist. Lühemalt on selle kokku võtnud Pälli Peeter keelenõuande leheküljel. Üldiselt on sellest tabelist ka kinni peetud, eriti pärast seda, kui mõne aasta eest muudeti mõistetavamaks nende erinevate ukraina i-de ja õ-de ümberpanemisviisi (eks nendegagi on seniajani häda omajagu, aga vähemalt mulle tundub, et mitte enam nii palju). Aga jah, on üks täht/häälik, mis on hakanud viimasel ajal, Ukraina uudiste sagenedes rohkesti segadust tekitama ja see on seesama, mis avaldab oma mõju Luganski/Luhanski juures.

Selle selgitamiseks peab alustama sellest, et ukraina keeles on õieti kolm tähte, mis praegusel juhul mängu tulevad:
a) kõigepealt х, mis antakse eesti keeles edasi h-tähega ja ka hääldub enam-vähem samamoodi. Siiski tuleb arvestada, et see hääldub esinemise korral ka sõna alguses, erinevalt eesti keelest, kus täiesti õigustatult on mitu korda tõstatatud küsimus sõnaalguse h ka kirjapildist kaotamise kohta ja kus see on alles jäänud vaid ajaloolise traditsiooni tõttu. Ja ka üldiselt on see mu meelest õige pisut "tugevam" häälik kui tüüpiline eesti h.
b) teiseks ґ, mis antakse eesti keeles edasi g-tähega ja ka nii hääldub. See täht on omamoodi iseärak: kasutusel küll juba ammuaega, aga enamik tänapäeva inimesi vähemalt siin Eestis usutavasti seda ei teagi, sest 1933. aasta väidetavalt tublisti ideoloogilisest taagast kantud keelereformiga see ukraina tähestikust kaotati ja toodi sinna tagasi alles 1990. aastal. Tõsi, mitte ainult sel põhjusel ei ole sel tähel ukraina keeles-kirjas ka väga suurt tähendust: peamiselt kasutatakse seda võõrnimede/sõnade korral, omasõnu, kus seda kasutataks, peaaegu polegi. (Ka viimases ukraina keele õigekirja käsiraamatus öeldakse, et ei peaks pidama sugugi valeks selle mittekasutamist.) Ehkki samal ajal häälduses g siiski esineb, aga seda antakse enamasti edasi hoopis
c) tähega г, mida eesti keeles esitatakse samuti g-tähega, aga mis ei hääldu (üldjuhul ja eriti sõna alguses) sugugi nii. Selle tähe peamist hääldust on õieti raske isegi seletada, aga ma usun, et paljud on siiski seda ühes või teises kontekstis kuulnud. Keeleteaduses nimetatakse seda heliliseks glotaalseks frikatiiviks, see tähendab kõrihäälikuks, ja nagu ma leidnud olen, eksisteerivat selline häälik ka näiteks soome keeles (näiteks on toodud sõna "raha" - ma ise soome keelt ei oska, sestap ei tea ka, kui palju see eesti keele hääldusest eristub, aga nähtavasti siis omajagu).

Nüüd siis selle segaduse juurde. Selle on tekitanud peamiselt see, et ukrainlased lõid 1990. aastatel omaladina transkriptsiooni, milles leiti, et inglise keele iseärasusi ära kasutades on mõistlik anda г edasi h-tähega (erandiks tähekombinatsioon зг, kus zh tekitaks segadust ja mida seepärast antakse edasi kujul zgh) ja х täheühendiga kh. On päris ilmne, et eesti keeles kõlaks eriti viimane üsna eksitavalt, mis usutavasti on ka olnud põhjus, et eesti transkriptsioonitabelit ei ole selles osas muudetud, ehkki on lisatud märkus, et г hääldus sarnaneb rohkem h-ga kui tegeliku g-ga.

Võimalik, et siin oleks ruumi edasi mõelda, kuidas täpsemalt ukraina nimesid edasi anda, nii et nende häälduspilt paremini selge oleks, eriti nüüd, kus ka ukraina kirjas on tagasi see "päris" g-täht. Teisest küljest, arvestades viimase vähest levikut ja kasutamist peamiselt "siseotstarbeks" võõrnimede edasiandmisel, ei ole selleks võib-olla siiski põhjust ja võib leppida edaspidigi teadmisega, et nii umbes 90 juhul 100-st tuleb ukraina nimedes esinev g välja öelda sellise tugeva rögiseva h-na (ja ülejäänud juhtudel kas g-na või v-na - aga eriti seda viimast esineb peamiselt käänamise korral, nii et nimekirjutusse see märkimisväärselt ei puutu). Eeliseks oleks muidugi see, et nii on ka "tagasitõlkimine" hõlpsam: kui eesti keeles on g, vastab sellele ukraina keeles г ja asi ants (nagu öeldud, on ґ esinemine seniajani äärmiselt harv, nii et selle võib peaaegu arvestamata jätta, pealegi, nagu viidatud, ei peeta ka ukraina keeles selle asendamist г-ga veaks).

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus, nagu pühapäeviti kombeks ja tavaks, traditsiooniline külaskäik ema juurde. Mis samamoodi tavapäraselt tähendas üht toekat kõhutäit - ahh, jälle hakklihakaste, milline nauding! - ja tublit peatäit, seda viimast mõistagi ristsõnavihikute kujul. Mille seas olid korraga nii Meistriristik kui ka Kuma Kange, nii et pusimist jagus veel hiljem koduski.

Võtsin seekord kaasa ka omalt poolt külakosti, nimelt selle eile auhinnaks saadud Galia meloni, et seda nautida, aga tuleb öelda, et kui see kõige tavalisem melon on mu meelest ehk mitte kõige keeltkõditavam, aga siiski täiesti söödav asi, siis see melon ei jätnud mulle küll erilist muljet, pigem oli selline, mida rohkem nagu ei tahakski (aga ma täiesti möönan, et ma olen melonite alal võhik ja võib-olla pidanuks see näiteks veel pisut seisma või midagi, et olla tõeline hõrgutis).

Samuti sain oma silmaga näha seda megasuurt sugupuud, mille ema oli nüüd lasknud ära trükkida (ja mille koostamise juures minugi sõrmekesed pisut vaeva olid näinud): uhke nägi välja küll ja ikka maru suur (umbes mõõtmetega 1x3,6 meetrit või sealkandis). Iseasi, kuhu sellist monstrumit on pärast konkurssi, mille jaoks ta selle valmistas, üles riputada või panna ... Aga eks ma olen kindel, et ta leiab mõne nutika lahenduse :-)

Tagasiteel astusin ent läbi ka elukohajärgse suurema universaalmagasini seina juurest, kus paiknevad pakiautomaadid, et võtta sealt välja pakike mu praegust põhitööd arvestades väga sobivana tunduva raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:



Loetud: Imeline Ajalugu 10/2014
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Orto (ETV), ENSV (ETV), Viimane laev (TNT Film), Langev taevas (TNT Film), John Carter - Zwischen zwei Welten (RTL)

26.10.14

Laubased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, mille alguspoolest võttis tubli ja pingsa jupi enda alla osalemine üle pika aja kõrgetasemelises mälumängus. Täpsemalt oli tegemist Eesti mälumänguajaloo ühe suurkuju Aare Sireli mälestusvõistlusega, mis seekord oli aga ühendatud ühtlasi pildikilva meistrivõistlustega. See viimane tekitas mus mõistagi kõhedust, sest visuaalses maailmas abitu inimesena on mul raske isegi iseennast piltide pealt ära tunda, teistest inimestest, hoonetest ja asjadest kõnelemata. Ja ega ma ei eksinudki: piltide pealt ei tundnud ma õieti midagi ära.

Õnneks olid õige paljud küsimused siiski pisut pikemad kui "Kes/mis on pildil?" ja sestap õnnestus nii mul kui ka tervel võistkonnal (teised, ma võin kinnitada, pole sugugi mu moodi visuaalsed imbetsillid) üsna palju ka ära vastata. Lausa nii palju, et meie päralt jäi 4.-5. koha jagamine, mis üldiselt on hea tulemus. Natuke ehk vähendas seda võidurõõmu asjaolu, et kohal oli üldse ainult seitse võistkonda, aga noh, kui arvestada, et eespool olid valdavalt võistkonnad, kes kuuluvadki selgelt Eesti paremikku, siis pole meiesugusel hobimeeskonnal palju häbeneda midagi.

Kui eelmine asjaolu rõõmu pisut tumestas, siis tegi selle kuhjaga tasa asjaolu, et meie võistkonna osaks langes tervelt kolm "kuldmuna" ehk eriauhinda ainsana õigesti antud vastuse eest (küsimusi oli kokku 60, nii et lausa 5% küsimustest seega! :-) ), sealjuures üks neist langes minu arvele. Olgu siin ka ära toodud samune eriauhind ehk "kuldmuna", khm, visuaalsel kujul:

"Kuldmuna" Sireli XVII mälestusvõistluselt
Kõik muidugi teavad, mis see on? Mina ent ei teadnud (kuigi mõned ähmased mõtted ja kahtlused olid) ja alles hiljem suutsin välja selgitada, et esimene reaktsioon oli siiski õige ja tegu on teatava meloni sordiga, niinimetatud Galia meloniga.

Korraldajad ei olnud siiski kitsid ja sponsorite toel jagus isegi meie võistkonnale auhindu. Minu osaks langes mõistagi raamat, täpsemalt see:



Loetud: Akadeemia 10/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Narva Trans - Flora (ETV)