31.5.11

Esmabased mõtted

Suhteliselt tavaline tööpäev, millest lõviosa kulus küll mitte põhitööle, vaid tõlkimisele Diplomaatia heaks, mille järgmine number peaks lubaduste põhjal ja mu väsinud sõrmi arvestades lausa kubisema tõlgetest.

Kuigi ka see esmaspäev möödus paraku nii, et tarkvara tõlkimisest ei tulnud midagi välja, siis midagi ma ometi sel rindel tegin - nimelt oli Mandriva takrvara paigaldamise taustaprogrammi uprmi juurde tekkinud kaks ülevaatamist vajavat ja üks uus string, mille ma kohusetruult ka ära tõlkisin/üle vaatasin. Ilmselt ei vääri see isegi sõduri pauna nimetust, mille seest lõpuks peaks marssali kepike välja vupsama, aga ehk sõduri jalaräti külge kleepunud higi- ja mustusekuulikese mõõdu annab ikka välja...
(Tarkvara osas võib veel nii palju öelda, et tänase päevaga sai ka sündiv Mageia valmis - ametlikku teadaannet koos ISO-tõmmiste ja muude asjadega on nähtavasti oodata ülehomme, 1. juunil, aga arendustsüklis keerati juba täna ette Mageia 2 lehekülg.)

Õhtu eel käis ema korraks külas, aga ka sõna otseses mõttes korraks - nad oleksid vist pikemaks jäänud, ent nende kulgemine pärast viljakat ja töörohket nädalavahetust Kunglas oli olnud nii aeglane ja vaevaline (pluss muidugi asjaolu, et Rapla kandis käivad nähtavasti aegade lõpuni permanentsed teetööd - mitte et sellest tee kvaliteet paraneks, aga noh, inimestele on vaja ju tööd anda...), et nad jõudsid enda ajaarvamise järgi nii hilja, et kiirustasid kohe edasi. Kaasa toodud ja "nälgivale" pojaraasukesele üle antud rabarberikissell muidugi kinnitas, et see polnud vaid tuuleiil, mis toast läbi vihises (kuigi täna oli selles mõttes imeline ilm, et tuult oli mõnusalt palju).


Loetud: Oma Keel 1/2011
Vaadatud: Sõnasõda (Kanal2), Ebatavaline perekond (FoxLife), Neli tankisti ja koer (ETV2)

Tarkvaratõlked: Mandriva urpmi

30.5.11

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien

Loetud: Oma Keel 1/2011
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Saar (Kanal2), Spioonid (ETV)

29.5.11

Laubased mõtted

Täiesti töövaba päev, mille peamiseks ja konstitueerivaks osaks oli väljasõit rohelusse. Konkreetsemalt väljendus see Rebala muinsuskaitseala külastamises ehk siis viibimises piirkonnas, kus ma viimati vähegi pikemalt olin viibinud nii umbes paarkümmend aastat tagasi. Ma ei ole oma mälestustes väga kindel, aga üldiselt tundus, et hirmus palju ei ole midagi muutunud - paraku, peaks vist ütlema... Või õigemini, kahtlemata on palju muutunud, sest elu on ju edasi läinud, uusi hooneid on kerkinud ja nii edasi, aga kogu sellel muinsuskaitsealal ringi tiirutades jäi vaevama üks tõeline küsimus: ehkki see on juba peaaegu veerand sajandit olemas olnud, miks ometi ei ole suudetud seda korralikult sildistada, juhatavaid viitu ja muud sellist tekitada? Ainult kaardi järgi orienteerumine on ju ka vahva, aga potentsiaalset turismipotentsiaali silmas pidades võiks siiski olla ehk ka maastikul mõningaid osutusi.

Aga see selleks, vaatamist väärivat jagus seal nii või teisiti. Alates mõistagi tillukesest muuseumist kalmete kõrval, kus kena neiu selgitas meile mitmeid asju ning varustas meid ka kaardi ja mõningase vajaliku teabega ringiliikumiseks (nojah, inimviit niisiis :-) ). Sealt edasi suundusime karstialale ning mõningase ekslemise järel leidsime ka kuulsa "kiviseene" üles, mida eemalt on raske tuvastada, sest pealispind on ülejäänud maastikuga ju samal kõrgusel, aga mis lähemale sattudes on siiski täiesti muljetavaldav. Õieti on neid kiviseeni või nende hakatisi seal muidugi rohkemgi, aga paistis, et vaid üks neist on selline silmatorkavalt eraldiseisev. Muljetavaldavad olid muidugi ka muud karstialal paljanduvad kivimikihilised seinad.

Veel veidi tuuritamist ning muuseumis saadud suuniste sobitamist nähtuga viis meid Liukivi juurde. Kena mürakas keset põldu, kuid nõudis veidi kujutlusvõimet, et näha seal väidetavat kureasendajat, viljastavat renni, mida mööda olla kivilt alla lastud. Lihtsam oli tuvastada noid saladuslikke lohke, mida esivanemad mingil iseäralikul põhjusel suurtele kividele armastasid tekitada.

Seejärel tekkis meil soov näha noid kuulsaid muinaspõlde ning suundusimegi tagasi üle suure maantee Rebala suunas. Just siin tekkiski probleem viidamajandusega, sest meie oskamatuse või suutmatuse tõttu neid põlde ja kalmeid me üles ei leidnudki või ei osanud vähemalt ära tunda. Kuigi ühe kalme me sealt piirkonnast siiski tuvastasime (mille juures oli ka vana ja kulunud muinsuskaitsesilt), nii et vähemalt läks see otsing natukenegi asja ette.

Selle aja peale oli tekkinud ka soov pidada maha üks piknik ja sobiva koha otsimiseks suundusime esmalt mere suunas. Pankrannik on seal samuti üsna muljetavaldav, aga väikese arupidamise järel pidasime siiski paremaks pidada piknikku mujal kui mere ääres (mul poleks olnud midagi, aga teistel tekitas kahtlusi potentsiaalne vihmavõimalus (paaril korral päeva jooksul ka midagi alla pudenes, tõepoolest) ja võimalik jahedus). Nii suundusime itta, silme ees terendamas armas metsaväli või midagi sarnast.

Mõningase keerutamise järel jõudsime võimsa rahnu juurde, millel nimeks Laulukivi (või ka Laulumäe kivi). Kaardi järgi otsustades võinuks sinna saada hõlpsalt põhja poolt lähenedes, aga õnneks jäi sellele teele, otse golfiväljaku kõrvale, üks sõbralik maja koos mehega, kes selgitas, et jah, tõesti on võimalik ka siit minna, aga oluliselt kehvemat teed pidi kui lõuna poolt lähenedes. Nii me tegimegi ja lõpuks kohale jõudsimegi. Magistraalliini all lebav kivimürakas oli tõepoolest võimas (peaks olema vist Eesti esikümnes või nii). Tõsi, laulda me seal ei proovinud ja ilmselt isegi kui oleks proovinud, poleks see olnud kuigi hästi kosta, sest praeguseks on see kivi ikka üsna tiheda padriku sees. Küll aga olid innukalt valmis lustima ja meie kivi peal korraldatud piknikuga samal ajal oma verepiknikku pidama arvukad sääsed. Me ei lasknud endid siiski neist segada ja nautisime rõõmuga mõnusat keskkonda, kerget tuult, metsakohinat ja mõnusat tunnet olla taevale mõni meeter lähemal.

Sellega ka meie tänane väljasõit rohelusse lõppes, küll kavatsusega kunagi samasse piirkonda veel tagasi tulla, et ära näha ka muud, mida siin veel pakkuda on (kas või näiteks Jägala linnamägi, aga ka need tabamatuks jäänud muinaspõllud).

Meeldivas seltskonnas jätkunud õhtut sisustas lisaks omavahelisele suhtlemisele ka jalgpall ehk täpsemalt Meistrite liiga finaal. See lõppes üsna arvatult Barcelona küllaltki vääramatu võiduga, ehkki esimesel poolajal võisid visad poolehoidjad ju ka arvata, et Manchester suudab pressi alt välja tulla ja ehk isegi võita. Igatahes ilus mäng oli, ilusad väravad ja puha.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester United - FC Barcelona (TV6)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: kolme martiiniga pruukost (Postimees, 28.05.2011)

28.5.11

Reedesed mõtted

Peaaegu täielikult töövaba ehk lusti-och-lillepeoline päev, millest ma õige mitu tundi veetsin kirjandusfestivali HeadRead õhustikus. Ma olin küll kavatsenud minna kuulama juba lätlanna Ikstena Nora esinemistki, sest ei juhtu ju iga päev nägema elusat lätlast, seda enam veel sellist, kes on seotud niisuguse, tänaseks valdavalt muistse maailma ilminguga nagu liivlased, aga see oli siiski minu jaoks natuke liiga vara.

Sestap jõudsin üritustele just selleks ajaks, kui rahva ette astus julgelt Prantsuse neiu Kalda Katrina - või peaks ütlema "Eesti"? samas elab ta Prantsusmaal, nagu ma olen aru saanud, ja ilmselt on vähemalt suure osa edaspidisest elust ka selle maaga sidunud, nii et õige see ei tundu, olgu ta siis sündinud ja lapsepõlve algusosa veetnud kus tahes... Igal juhul oli tema eesti keel väga hea, nii et kui poleks teadnud, et ta on juba paarkümmend aastat välismaal elanud, siis ei ole ilmselt tähelegi pannud üksikuid hetki, mil ta justkui tundus otsivat (õiget) sõna - nojah, eelteadmine on kahjulik asi, paneb otsima pidepunkte, mis seda kinnitaksid :-) Igal juhul tema vestlus Tamme Marekiga jättis äärmiselt sümpaatse mulje, nagu ka ta ise terve oma olemisega, ja kõik see, mida ta kõneles oma loomeprotsessist (ja ühtlasi Prantsusmaa kirjastamispraktikast), tekitas kindla veendumuse, et tema raamat on üks esimesi, mida ma suve lõpu poole vaba aja tekkides käsile võtan.

Seejärel oli aeg vahetada senine asukoht Kirjanike Liidu majas uue positsioneeringu vastu Solarise Apollos, kus mõni aeg hiljem astus lavale teine mind huvitanud kirjanik Goodwini Jason (õieti tuleks küll öelda, et mind intrigeeris ta rohkem ajaloolasena, sest tema eriala on Bütsantsi ajalugu ja ka ma ise olen sellega mitmel ajal ja mitmeti üsna sügavuti kokku puutunud). Ka see oli esinemine, mis jättis väga hea mulje, kuigi võib ka kohe öelda, et kuivõrd ma olin äsja tõlkinud temaga tehtud intervjuu, siis oli teatav osa tema jutust juba tuttav. Aga ta oskas seda siiski vürtsitada rohkete lisadetailidega ja mõistagi ei piirdunud vestlus, mida väga napisõnaliselt, aga siiski kindlasuuliselt juhtis Kaera Krista, ainult nende teemadega, mis olid intervjuust läbi käinud. Paraku alustas Goodwin oma esinemist vastse raamatu katke ettelugemisega ja et kasutada oma häält võimalikult hästi, andes edasi erinevaid isikuid ja muud sellist, otsustas ta mikrofonist loobuda. Ja nii jätkaski ta kõnelemist ilma mikrofonita, mis Solarise Apollo niigi kesiseid kõlalisi omadusi arvesse võttes sundis kõrvu päris teraselt kikitama. Aga valdav osa jutust oli siiski kuuldav ja mõistetav, hea seegi.

Et see üritus toimus raamatukaupluses, tähendas paratamatult seda, et ma, nõrga iseloomuga, nagu ma olen, ei saanud sealt kuidagi lahkuda ilma riiulitest silmi üle laskmata, mis sama paratamatult tõi kaasa silmamisejärgse astumise kassa juurde... Olgu siin siis ka ära mainitud silmamise tulemused:


Tänase päeva saaavutuste hulka kuulub veel ühe Mageia veebilehe tõlkimine, mis sedakorda on pühendatud huvilistele tutvustuseks, kuidas saaks ise panna õla alla Mageia muutmisele veel paremaks.

Kogu eelneva kultuurivirvarri taustal ei olnudki tänases Sirbis väga palju erutavat. Kalmo Hent oli kirjutanud Weberist tõukuvalt päris huvitavalt teadusest ja teadlastest ja nende kutsumusest ning päris huvitav oli ka vastremonditud Ajaloomuuseumi põgus tutvustus, aga lehe peamine tõmbenumber oli vähemalt minu jaoks vadjalastele ja vadja kultuurile ja keelele pühendatud topeltlehekülg. Mõneti on muidugi masendav lugeda lugu, mida on vaid napilt üle poole lehekülje ja milles mitte ainult ei suudeta üles lugeda kõiki veel elavaid vadja keele oskajaid, vaid neist kõigist isegi veidi pikemalt juttu teha - see on otsekui surivoodi juures seismine... aga eks samas ole see paratamatu elukäigu osa, et miski kunagi algab ja kunagi ka lõpeb... Seda etem oli samas lugeda, et kui ka vadjalaste väljasuremine on enam-vähem kindel, leidub siiski neid, kes tahavad selle pärandit säilitada kõigist raskustest hoolimata (see on ikka päris karm, kui külamuuseum, mis sellisena on lausa unikaalne, tervelt kaks korda maha põleb!). Teisele leheküljele oli koondatud kaks artiklit (esimene ja teine) samuti lõpetatud olekust, aga sedakorda mitte nii morbiidsest - nimelt sai mõne aja eest valmis "Vadja keele sõnaraamat". Mul on ka mõned algusköited olemas ja see on tõepoolest suur teos ja suurteos, mille uurimine on lausa põnev mitmesuguste seoste leidmise seisukohalt (vähemalt musugusele inimesele, kellele meeldib leida keeltest etümoloogilisi või ka pealiskaudseid paralleele).

Väikese rosinana olid samale topeltleheküljele ära mahutatud ka Emakeele Seltsi korraldatava keeleviktoriini küsimused. Õige kummaline: ma vaatasin ka ESi veebileheküljelt üle, aga seal polnud sõnakestki, et nad mingeid keeleviktoriine korraldaksid, samas jäi mulle nende teine, sootuks teistsuguste küsimustega keeleviktoriin silma ka Oma Keele värskest numbrist. Naljakas, et nad niimoodi suhteliselt nurgatagusena lausa kaht keeleviktoriini korraldavad... (võib-olla ka rohkem, aga need kaks on seni mulle silma jäänud).

Loetud: Sirp, 27.05.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Vereringe (TV3), Kelgukoerad (Kanal2)

27.5.11

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida eristas teistest eelkõige ja siin äraütlemist väärivalt see, et ühel kenal hetkel ilmus ukse taha postikuller, pihkude vahele hellalt surutud pakike raamatuklubi saadetisega, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:



Loetud: Arvutimaailm 5/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)

Ilmunud tõlked: Jason Goodwin: Istanbul on minu pealinn (Postimees, 26.05.2011)

26.5.11

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse jälle lõikus sisse Postimehe soov saada ühe loo tõlget, mis sedakorda oli küll märksa huvitavam kui tavaliselt (nagu kultuurirubriiki minevad asjad kipuvadki olema, muidugi).


Loetud: Arvutimaailm 5/2011
Vaadatud: Kuraditõestus (ETV2), Jalgpalli sõpruskohtumine Eesti - Baskimaa (ETV2), Stargate Universe (RTL2), Warehouse 13 (RTL2)

Ilmunud tõlked: Umberto Eco: filosoofia, mitte "Star Trek" (Postimees, 25.05.2011)

25.5.11

Teisibased mõtted

Algusosas tavaline tööpäev, millesse küll segas end taas Postimees palvega tõlkida üks lugu. Ent õhtupooliku ja õhtu veetsin juba märksa meeldivamalt, külastades vana sõpra, kelle juurde oli neid vanu sõpru kogunenud natuke rohkemgi. Kui välja jätta põhjatutest mülgastest taas maailma nuhtlema lennelnud sääsed, mis sundis mõnelgi korral kahetsema, et ma polnud mütsi kaasa võtnud, oli väike grillimine kenas roheluses ja muidu jõmisemine just see, mida vaja, vähemalt inimesele, kel on viimaste ponnistustega enne raamatutõlke üleandmist juhe hakanud mitte enam isegi kergelt, vaid juba päris korralikult kokku jooksma... Ja pealegi ei olnud ma üht kohalviibinutest õieti näinudki pärast EHI aegu, nii et see andis veel huvitavust ja mõnusust õhtule juurde.


Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: mitte muhvigi

24.5.11

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Ebatavaline perekond (FoxLife), Välisilm (ETV)

23.5.11

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõneks ajaks katkestas ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. See on vist emadel kohe selline omadus, et nad teavad imehästi, kuidas pojaraasukesele heameelt valmistada ja korralikult hinge pugeda ja süda soojaks kütta - no mida muud saab selle peale öelda, kui külakostiks on imehea kartulipuder ja imeparem hakklihakaste! Ehk asjad, mida ma üliväga armastan, aga mille valmistamise mõtte peale tabab mind tavaliselt (õnneks siiski mitte alati) hiiglama üüratu väsimus ja kurnatus... :-)
Lisaks sellele olid emal mõistagi kaasas mõned ristsõnad, mis veelgi vähendasid tööle jäävat aega. Eelkõige seepärast, et tundus, nagu oleks Meistriristiku koostajad mu aeg-ajalt kõlanud kurtmisi kuulda võtnud ja sedakorda korralikult krõbeda vihiku kokku pannud: esimese ringiga jäi tervelt kuus mõistatust ootama teist vooru ja veel pärast sedagi jäi üks, nende mulle mitte nii erilist vaimustust pakkuvate paigutusmõistatuste seast, ootama oma õiget kirgastavat hetke. Krõbedusega kaasnevad muidugi oma ohud: kindlalt vähemalt üks viga ja mõned küsitavused olid ühes selle vihiku raskemate sekka kuulunud võtmemõistatuses (viga oli muidugi selline, mida ilmselt märkab eelkõige tõlkija ja seda ka siis, kui ta asjast midagi teab, nagu mul õnnestus ühe äsjase raamatu tõlkimisel teada saada :-) - küsitud oli uppunud linna Britannia rannikul, kuigi teada taheti uppunud linna Bretagne'i rannikul...)


Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ärapanija (Kanal2), Spioonid (ETV)

22.5.11

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Üles-alla (ETV), Eesti jalgpalli meistriliiga: JK Trans - FC Levadia (TV6), Vennad Lõvisüdamed (ETV2)

Ilmunud tõlked: Vladimir Juškin: pilet Idaekspressile (Postimees, 21.05.2011)

21.5.11

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli päris huvitav, kuigi algas peatoimetaja mulle arusaamatuks jäänud sõnavõtuga, mis vist (aga ainult vist, sest selle mõte, nagu öeldud, jäi musugusele lihtsale inimesele hoomamatuks...) oli suunatud eriliselt jäähoki ja ilmselt lausa üldisemalt spordi vastu (sest järele mõeldes ei leidnud ma ühtegi spordiala, kus poleks ohtu "peatraumasid saada, jääda meelemõistuseta ning olla kaaskodanikele kurvaks koormaks"). Omamoodi arusaamatu oli ka selle alla pistetud Arujärve Evi miskitpidi eesti keelt puudutav ja ilmselt keelerikkust õrrele seadev ning lihtsustamist mahategev kirjatükk, mille läbilugemise järel jäi mulle tunne, et ma peaks ilmselt selles väljendatuga solidaarne olema, kuigi ma polnud päris kindel, mis see "see" on, millega solidaarne olla... Selles mõttes oli kõrvalleheküljel asuv Alliku Jaagu viimatise Savisaare-raamatu ja eriti selle autori Kochi Tuuli sõna otseses mõttes maatasa peksmine juba palju arusaadavam....

Mahategemist, aga juba palju asjalikumalt oli lehes veel - mulle silmajäänult eeslkõige ühe soomlase hiljuti tõlgitud raamatu "Eesti 1914-1922" arvel, mille magi hankisin, et seda kunagi aja tekkides lugeda ja mille lugemisisu Brüggemanni Karsteni arvustus suurelt jaolt ära kaotas (kuigi samas tekitas ka huvi, eriti just raamatusse toimetamisel lisatud kommentaaride vastu). Aga jah, kui ikka teose kohta öeldakse, et "Nüüd aga jääb raamatu ainukeseks põnevamaks noodiks kaane sisse lõigatud auk, läbi mille võime näha Jaan Poskat Tartu rahukepingut allkirjastamas", siis kogu eelneva taustal tundub tõesti, et tegemist pole just väga väärtusliku teosega. Mitte muidugi, et ka selliseid vaja poleks - kui mitte muud, siis on see ju vähemalt latiks, millest (kerge vaevaga?) asuda üle hüppama...

Ei saa muidugi jätta kergitamata taas ka enda saba - sõjanduse ja keskajaga hästi kursis oleva Lätte Mardi sule alt on lehte jõudnud kirjatükk, mille esemeks on siinkirjutaja tõlgitud "Jumala sõda".

Päris omapärane ja vähemalt mu jaoks täiesti valgustuslik oli Tiibeti nüüdiskirjanduse tutvustus - ehk siis tutvustus asja kohta, millest mul ei olnud kohe pisimatki aimu (isegi mitte seda, et selline asi üldse olemas on - kuigi loogiline oleks olnud muidugi seda eeldada, aga nagu artiklist selgub, on nii-ütelda modernne tiibetikeelne (ilu)kirjandus ajaliselt nii värske nähtus, et pole ka ime, et sellest ei ole suurt midagi kuulda... Erinevalt näituseks eestikeelsetest romaanidest, mille uusimastki kihist olen ma mõndagi vähemalt kuulnud, ehkki mitte lugenud, ja mille nüüdisolule oli pühendatud lausa terve lehekülg ruumi (täpsemalt kaks ühikut: hetkeseisu hinnang ning Romaaniühingut ja romaanivõistlusi kajastav mitmekõne), mille tonaalsus ei jätnud küll ohtralt ruumi kahtlustele, et selles võiks leiduda midagi märkimisväärselt head... (kuigi, muidugi, eks see ole individuaalne ja usutavasti on ka viimase kümnendi romaanide seas neid, mis ühele või teisele lugejaskonna segmendile rohkem korda lähevad)


Loetud: Sirp, 20.05.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)

20.5.11

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma küll kärpisin pisut ühe väljaskäiguga, mis viis mind taas Solarise kaubanduskeskuses paiknevasse Apollo raamatupoodi, kus seekord oli kavas, hmm, kui nii tohib öelda, siis ülikoolikaaslase, ehkki sel ajal, kui mina alles astusin, juba väljuva Hvostovi Andrei vastse raamatu tutvustamine autori enda ja Kõusaare Kadri kahekõne kujul. Raamat pealkirjaga "Sillamäe passioon" kõneleb tutvustuse kohaselt autobiograafiliselt Antsu lapsepõlveaegadest ja sellest oli ka täna seal Apollo mürarohkes ja seeläbi tähelepanu kontsentreerivas poodiumiümbruses juttu. Et meie vanusevahe on siiski üpris väike, oli vähemalt jutus ja on usutavasti ka raamatus päris palju sellist, mis tekitab sooja äratundmise tunde (mida võib muidugi ka nostalgiaks ja vanainimese heldimuspisaraiks nimetada...), kuigi paistab, et tema ja minu lapsepõlv oli päris mitmeti erinev, mitte kindlasti diametraalselt, mis Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes olekski olnud nähtavasti võimatu, aga õige mitmetes aspektides siiski. Eks muidugi Sillamäe oli ka Eesti ja ehk isegi laiemas mõttes mõneti eriline koht, ikkagi praktiliselt kinnine linn (minu eluajal oli ehk küll natuke lõdvenenud see režiim, aga päris vabalt ei saanud sinna ju ikkagi Nõukogude aja lõpuni). Aga noh, kõik see, mis seal räägiti, on ilmselt pikemalt ja ehk ka põhjalikumalt lahti seletatud ja ära öeldud raamatus (välja arvatud ehk pisut juttu raamatu sünnist ja selle kirjutamisega kaasnenud vaevustest, aga viimaseid võib võib-olla ka omal nahal kogeda, kui raamatut hoolikalt lugeda - vähemalt siis, kui olla kaasaegne...), mis kahtlemata liigub (ikka sellestsamusest vanainimeslikkusest ajendatuna, mõistagi) ka mu lugemisjärjekorras üsna etteotsa.
Aga et tegemist oli üritusega raamatupoes, siis nõrga inimesena ei suutnud ma loomulikult vastu panna ahvatlusele seal veidi veel ringi vaadata ja teadagi, mida see endaga paratamatult kaasa toob, isegi kui ma üritan sellele tungile vastu võidelda... Sestap olgu allpool ka kogu "saak" kirja pandud:



Sattusin täna lugema uudist, et Amazonis on e-raamatute müük läinud juba täielikult mööda paberraamatute (pehme- ja kõvakaanelised kokku) müügist. Ja alles see oli, kui e-raamatud üldse laiemalt levima hakkasid... veel enam alles, lausa päris hiljaaegu, kui võis esimest korda teatada, et e-raamatuid on müüdud juba sama palju kui kõvakaanelisi... Kärmelt liigub see vanker edasi, väga kärmelt - ajendades ka ennast üha tõsisemalt mõtlema mõne e-lugeri hankimisele, kuigi kahtlemata kavatsen ma edaspidigi välismaalt hankida ka füüsilisi raamatuid. Teisalt on vaieldamatult terve rida selliseid teoseid, mis tekitavad küll tutvustuse või kusagil mainimise ajel huvi, aga mis kätte jõudes osutuvad siiski tekstiks, mis oleks sama hästi võinud ka tee peal kaduma minna... Ent mu äärmiselt tugev omandiinstinkt ei luba mõistagi neist enam loobuda, kui nad kord juba mul käes on - ses mõttes oleks e-raamat oluliselt etem: isegi kui ma ei leia endas vaprust faili ära kustutada, võtaks ka mõttetuks juraks osutuv tekst vähemalt vähem ruumi :-)

See uudis haakus pisikese kohaliku aruteluga e-raamatute teemal, mille otsa keris lahti Tamme Marek Varraku raamatublogis ja mille järgedes elik kommentaarides võis leida ka ehedat e-raamatuvastasust, aga mis muidu võttis üsna hästi kokku selle teksti uue esinemisvormi plussid ja miinused. Eestis pole küll e-raamatud veel nii suurt levikut leidnud kui näituseks mainitud Amazoni ülemaailmses raamatupoes, aga teiselt poolt pole siin nende müügiga õieti veel poolt aastatki vähegi tõsisemalt tegeldud ja selle ajaga on tegelikult juba üsna palju ilmunud (nojah, ka mul endal on sõlmitud üks tõlkeleping, milles on klausel ka teose kasutamise kohta e-raamatuna, nii et ilmselgelt arvestavad selle väljundiga üha rohkem ka kirjastajad).

Täna õhtupoolikule langes ka üle mõningase aja taas Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, kus sedakorda - tingimustes, kus tõlkimise mõttes on sisuliselt uks kinni Mageia esmaväljalaske ilmumiseks - arutati mõneti ette- ja tahavaatavalt nii seda, mida edaspidi teha, kui ka seda, mida on tehtud ja võiks teisiti teha. Muu hulgas sain ka kinnitust, et Jaanuse osutatud puudujääk - pärast paigaldamist on ekraanil ikoon, mille all kiri "Join Mageia community", mis peaks tegelikult olema tõlgitud, aga paraku ei ole - on tõepoolest puudujääk, mitte lihtsalt mingi konkreetse paigaldusega seotud aps, mistõttu see sai ka vormistatud veateatena. Kohtumisest endast võib, nagu ikka, lugeda nii kokkuvõtet kui ka täielikku logi.


Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Eesti häving ja hukk (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3),

19.5.11

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Olgu siin ära õiendatud üks eilne vajak: tegelikult langes eilse peale ka paari Mageia tõlke täiendamine, millele täna lisandusid mõned täiendused Mandriva tõlgetesse, nii et mõlemad peaksid olema taas nii täielikult tõlgitud, kui see vähegi on võimalik.

Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Eureka (TV6), IT-planeet (TV3), Pilvede all (Kanal2), Stargate Universe (RTL2), Warehouse 13 (RTL2)

Tarkvaratõlked:
Mageia: mgaonline, drakx_standalone
Mandriva: urpmi, menu-messages-contrib, menu-messages-main, menu-messages-non-free

18.5.11

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna õhtul nägi  ilmavalgust Mageia loodetavasti viimane eelväljalase enne lõpliku ilmumist, mille kohta ma tegin ka pisikese uudisnupu.

Sattusin täna lugema Memokraadist huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas masintõlge muudab või vähemalt võib muuta maailma arusaama Eestist (huvitaval kombel ei olnud seal esitatud vastupidist küsimust, kuigi ka see võiks huvi pakkuda, sest ehkki suhteliselt vähearvulise keele esindajatena on eesti keele kõnelejate seas vähemalt mõne võõrkeele oskus suhteliselt levinud, kipub see siiski sageli olema liiga napp isegi vähegi keeletundlikumalt kirjutatud arvamuslugude mõistmiseks, piirdudes ehk vaid lihtsamakoeliste uudiste sisu taipamisega ja elementaarse suhtlemiskeelega).

Masintõlke näiteks oli mõistagi ilmselt kõige tuntum variant Google Translate, mis, tuleb öelda, on aastatega tunduvalt etemaks muutunud, osaliselt ka kindlasti ka inimeste vabatahtliku panuse tõttu pakutavate variantide parandamisel, aga mis, ma usun, ei saa eesti keele puhul siiski veel nii pea kuigi adekvaatseks tõlkemasinaks - eelkõige seepärast, et GT kasutab statistilist analüüsi (lihtsustatult: milline sõna esineb kõige sagedamini millise sõna kõrval) ja kuigi eesti keeles on teatavad reeglid, kuidas lauseid moodustada, on sõnajärg lauses siiski üsna vaba, kindlasti vabam kui mõneski levinumas suurkeeles (nt inglise või saksa), eriti veel kõnekeeles; lisaks muidugi sünonüümid ja homonüümid ja paljude sõnade paralleelvormid (alustades juba levinud asesõnadest ma~mina jne). Loomulikult on terve hulk valdkondi, kus on levinud kindlamapiirilised vormelid, nt retseptid, kasutamisjuhendid, kas või õiguskeel, ja nende puhul on masintõlke võimalustest tugevasti kasu kindlasti (iseasi, et kuivõrd need on siiski praktilised tekstid, vajavad nad kindlasti korralikku korrektuuri).

Aga kui teemasse tagasi tulla, siis kahtlemata on asi, mis üldse kedagi väljaspool Eestit võiks huvitada, mitte niivõrd tarbetekstid, kuivõrd ikka sellised "elavad" ja aktuaalsed teemad, niisiis sõnavõtud, arvamused ja muu selline. Ja nende tõlkimisega paraku jääb GT esialgu veel üpris hätta, alati ei ole võimalik isegi mõtet tabada - just neil eespool osutatud põhjustel (ma näiteks proovisin äsja Pino Jüri üht hiljutist artiklit GT abil inglise keelde panna: no olgu, mingi mõtte leiab pikapeale kokku, kui väga hoolikalt lugeda, aga tõesti, väga hoolikalt, kohe väga hoolikalt peab lugema, et ikka vähegi pihta saada - ja ausalt öeldes täpselt ei saa ikkagi...).

Ent ehk olulisemgi sellest, mida GT suudab või mitte, on see, mis ka Memokraadi artikli arvamusosas selgelt välja tuli: küsimus pole selles, kas masintõlge võimaldab ülejäänud maailmal kergemini meile pilku heita, vaid selles, kas kellelgi üldse tärkab soov või huvi seda pilku heita... Lähemad naabrid mõistagi, aga nemad enamasti ei vaja masintõlget, vaid huvitatud oskavad piisavalt eesti keelt, et siinsel elul see valvas pilk peal hoida. Aga jah, nagu ühes artiklis esitatud arvamuseski öeldud: How often have I used Google Translate to learn about goings-on in, say, Burkina Faso? Ja see on tegelik küsimus: kuidas olla pildi peal, kuidas käituda ja olla nii, et keegi sind üldse märkaks - mis ei ole muidugi Eesti või eestlaste, vaid õigupoolest iga üksiku inimese küsimus, sest vähesed erandid välja arvatud, tahavad inimesed enamasti, et vähemalt keegi neid märkaks...

Aga mis puutub artiklis avaldatud arvamusse, et selline avatus masintõlke kaudu võiks nõndanimetatud avalikku arvamust distsiplineerida ja kaotada praegu kohati täheldatava erinevuse selle vahel, mida öeldakse eesti keeles kodupublikule ja mida mõnes muus keeles muule auditooriumile, siis selles ma küll julgeks veidi kahelda. Selline topeltkõne paistab olevat omane eriti poliitikale, aga ka muudele eluvaldkondadele, kus suhtlemist rohkem vaja, lausa üldiselt, sõltumata üldse sellest, kas tegemist on "vähemõistetava" keelega või mitte: päris samamoodi kõnelevad eri publiku ees erinevalt ka need, kelle emakeeleks on inglise või prantsuse või hispaania või saksa või vene keel (hiina keele puhul vist veidi vähem, aga see on rohkem tingitud sealsest riigikorrast kui hiinlaste erilisusest...) Üks, ehkki mitte võib-olla peamine põhjus, miks näiteks USA-d mitmel pool maailmas lausa vihatakse või vähemalt halvasti suhtutakse, ei ole mitte niivõrd sõnade ja tegude, kuivõrd just sõnade ja sõnade lahknemine ehk selle lahkuminek, mida kas või ühed ja samad inimesed kõnelevad kodupublikule ja mida nad kõnelevad kuskil mujal - mis on ka täiesti mõistetav, sest vähe on neid, kes suudaksid ennast järjekindlalt, minut minutilt kontrollida, ning alati meeles pidada, et nende publik on tänapäeval põhimõtteliselt kogu maailm. Ja ma tugevasti kahtlen, et see muutub enne seda, kui kaovad vajadused või põhjused, mis sellist erinevat lähenemist tingivad - ehk siis tõenäoliselt mitte kunagi, sest globaliserumine üleilmastumiseks, aga sellist homogeensust pole ega tasugi loota. (Nojah, erandiks on mõistagi reklaamimeistrid ja võib-olla veel mõnede elukutsete esindajad, kelle kogu elukutse seisnebki võimalikult suure auditooriumi köitmises - aga need on enamasti ka sellise kõnepruugi juba omandanud ja ei saa küll kuidagi öelda, et selline unisex-lähenemine oleks midagi meeldivat...)


Loetud: Horisont 3/2011
Vaadatud: Haukka-ryhmän pako (Yle1)

Mageia 1 RC väljas



Täna nägi ilmavalgust peatselt esmaväljalaskeni jõudva Mageia esimene ja tõenäoliselt ka ainsaks jääv väljalaskekandidaat. Kuigi selles on väiksemate versiooniuuendustega tarkvara, ei erine see siiski kuigi palju teisest beetaväljalaskest.

Ehk nii palju on uut, et kujundus peaks nüüd olema lõplik - ja siinkirjutaja meelest on see päris ilus, kindlasti ilusam kui senised. Samuti on nüüd olemas ka ajakohastatud tõlked, nii et uudishimulik proovija ei peaks enam kohtama märkimisväärselt inglise keelt (vähemalt Mageia enda asjade juures, mis tähendab laias laastus paigaldusprogrammi ja Mageia juhtimiskeskust) ega sõnade väärvorme, mis tekkisid Mandriva moondumisel Mageiaks... Ja mõistagi on parandatud terve hulk vigu, samuti on mõnevõrra laienenud tarkvara valik.

Kui RC juures ei avastata väga olulisi puudusi, peaks kahe nädala pärast tulema juba välja esimene ametlik stabiilne väljalase, mis sel juhul ei erine peaaegu üldse praegusest väljalaskekandidaadist.

Väljalasketeade Mageia ajaveebis
Märkmed RC kohta
Võimalikud vead

Allalaadimisteave (Live CD-sid on oodata lähipäevil)

17.5.11

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: [digi] 73, mai 2011
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Ebatavaline perekond (FoxLife), Välisilm (ETV)

16.5.11

Pühabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, millest võttis siiski oma tubli mitmetunnise tüki ära ema poiss-sõbra sünnipäeval viibimine. Nagu mu meelest tavaliselt, otsustas ta seda pidada vabas õhus, aga sedakorda mitte mõne resto või muu kõrtsi esisel, vaid hoopis piknikuna Stroomi rannas. Mis sobis nagu valatult: kui eelmine aasta oli sel ajal juba põrgupalavus väljas või vähemalt midagi sinnapoole, siis sedakorda oli temperatuur valatult hea, napilt üle kümne kraadi, päikest polnud kuskil ja üsna pidevalt puhus kena karastav tuul. Pealegi veel mereäärne niiskus ja ümbritsev rohelus, nii et kõik oli lausa ideaalne - rääkimata sellest, et rand ise nägi mu arusaamist mööda kohe tublisti teistsugune välja kui mõnikümmend aastat tagasi, mil ma ilmselt viimati sinna sattusin... Noh, võib-olla mitte päris kõik polnud ideaalne, sest vaikselt eemale tõmbumise asemel okupeerisime me seal rannas ühe kaksikpingi teekese ääres ning seadsime nende taha murule oma pikniku püsti (õieti oli meil küll kavas olnud okupeerida võimaluse korral mõni sealne grilliplats, aga juba neist esimese nägemine kustutas selle mõtte, sest sinnajäämiseks oleks pidanud esmalt ikka ühe kohe päris korraliku "Teeme ära" läbi viima...), mis tõi mitme mööduja silmis esile pilgu, mida heatahtlikult võis arusaamatust väljendavaks pidada, aga realistlikumalt heiastus selle taga pahameel (tõsi, veidi arusaamatu, mille pärast - kas sellepärast, et keegi niimoodi sööb, joob ja üldse ennast vabalt tunneb, või siis sellepärast, et nad ise polnud selle mõtte peale tulnud, või siis käisid neil lihtsalt neelud, aga nad ei tundnud meid ega julgenud ka ligi astuda - meid oli ikkagi tublisti üle kümne, kuigi noorim oli vaid vaevu kuueaastane, aga möödaminejaid maksimaalselt neljane rühm, nendestki üks lapsevankris, kellest arvatavasti poleks olnud palju abi pikniku ülevõtmiseks...) Igatahes oli tegemist väga meeldiva ja tugevalt energiat andva üritusega, nii et hiljem töögi lausa lendas - või no kui täpsem olla, siis õnneks ei lennanud kuhugi eest ära, vaid lihtsalt läks kiiresti edasi...


Loetud: Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: Tootsi lugu (ETV), Ärapanija (Kanal2), Emberi linn (TV3), Spioonid (ETV)

15.5.11

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga. FC Kuressaare - Tartu Tammeka (TV6), Primeval (Pro7), Riverworld (RTL)

Ilmunud tõlked:
Simon Sebag Montefiore: Osama bin Laden - elu kaamera nimel (Postimees, 14.05.2011)
Jelena Skulskaja: kultuurist, ilma poliitikata (Postimees, 14.05.2011)
K. Repson. Boriss Akunin tuleb Eestisse! (Postimees, 14.05.2011)

14.5.11

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi ilmestasin ja kärpisin jalutuskäiguga kõrval asuvasse kauplusse toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ilmad on hakanud päris koledaks kerima, aga õnneks oli vähemalt sel hetkel enam-vähem normaalne, päikest ei paistnud ja temperatuurilangus oli juba hakanud mõjuma, ehkki paraku vihma, äikest ja muid lõbusaid ja hingekosutavaid asju siiakanti veel sattunud pole...

Tänane Sirp oli üsna tühjavõitu mu pilgule. Paar pikemat kirjandusele pühendatud lugu (Vargas Llosa tutvustuseks ja Vene Ilmari igikenitlevast sulest Dante kohta) olid kindlasti head lugeda eriti neile, kes kirjandusest nagunii kaugemal seisavad, aga märksa huvitavam vähemalt mulle oli mõistagi nende lehekülgede alla riputatud riba, mille teemaks hiljutine ulmejuttude võistlus: intervjuu žüriiliikme Habichti Juhaniga ja veel parem, intervjuu võistluse võitjaga. Veel üks potentsiaalne hea lugu, õigemini "lugeja kiri" möödunudnädalase kuuma teema elik selleaastase ja üldse lõpukirjandi korraldamise ja olemuse tümitamise teemal, oli paraku paberlehest välja jäänud, jättes endast maha ainult märke "loe mind veebis"...

Aga oli hea, et needki lood Sirbis leidusid, sest lehe juhatas sisse peatoimetaja kirjatükk, mis mind tõsiselt vapustas. Ma saan muidugi aru, et juhtkirjalaadsed tooted peavadki olema poleemilised ja kaasa mõtlema ärgitavad, alati ehk tingimata mitte isegi "õigele teele" juhatavad, vaid irri- ja tirriteerivad, aga ausalt öeldes poleks küll osanud Sirbist ja veel selliselt inimeselt oodata nii räige industriaal- ehk betoon-asfalt-utoopia esitamist. Nojah, ma peaks enda seisukohalt vahest ütlema düstoopia pigem, aga teisalt tuleb tunnistada, et valdav enamik kaugemale tulevikku vaatavaid pilguheite, olgu nad siis realistlikud või ulmelised, kipub ikka silme ette manama planeeti, kus valglinnastumise probleemid on ammu unustatud sel lihtsal põhjusel, et kui mitte just kogu planeet, siis vähemalt valdav osa sellest on üks suur kõrgustesse ja madalustesse pürgiv linn, sisuliselt ilma igasuguse roheluseta... Mis on ka üsna mõistetav, sest selge on see, et iidsed puud, mida praegu usinalt energia hankimiseks tarbitakse (ja (lisa)energiat vajab ju igaüks, kes vähegi tahab olla midagi enamat kui pelgalt ise), saavad päris varsti otsa - ning mis võiks siis olla veel loomulikum, kui minna elavate puude kallale. Meil siin Eestis on muidugi selles mõttes vedanud, et esmalt tekkis lisaenergia vajadus rohkem Lääne-Euroopas ja ajal, mil iidseid puid veel ei osatud hästi kasutusele võtta - sestap seal on rohelusest, eriti puulisest rohelusest, järel vaid riismed, erinevalt siinsest kandist, kuhu see progress jõudis alles hiljem, kui oli juba alternatiive, mida katlasse ajada. Aga karta on, et sama kena lageda maa saatus ootab siiski ees ka siinset kanti (mulle sööbis viimase Välisilma järel näidatud filmi, mille teemaks olidki energiaohud, sissejuhatusest mällu energeetikale pühendunud Välispoliitika instituudi teaduri Mäe Andrese lause, et Eesti on ju paljudest riikidest õnnelikumas seisus, sest me võime tugineda oma puiduvarudele) - on ju hõlpsasti kättesaadavat puitu palju kergem katlasse ajada kui alternatiive (isegi kui põlevkivi annab ehk Eesti metsadele veidi lisaaega), mis kipuvad olema ikka hirmkallid. (Nojah, on ju olemas ka kena mahekütuse variant, mida vististi mõnel pool juba kasutatakse või kavatsetakse kasutada, nimelt krematooriumidest põletamisel saadav energia, aga ka see on päris kallis - isegi tänase geenitehnoloogia ja muu sellise arengu puhul on kardetavasti kulud ühe inimkeha "tootmisele" kas või katseklaasis ja mõistliku biomassi saavutamiseni ülalpidamiseks oluliselt, kohe väga oluliselt suuremad kui tema "kütteväärtus"...). Ja karta on ka seda, et need alternatiivid jäävadki kalliks (inflatsioon on muidugi elutegevusega paratamatult kaasas käiv nähtus nii või teisiti) vähemalt seni, kuni pole õpitud energiat ammutama mujalt kui sellesamuse planeedi pealt, mille energiaressursid on lõppeks nagunii piiratud. Ma muidugi väga loodan, et olen oma ihulisest eksistentsist ammu enne seda väljunud, kui Eestimaa lagedaks muutub, aga pole väga kindel, kas ma jõuan seda enne teha, kui mainitud kirjatüki ajendiks olnud Tartu rohealade hävitamine ning asendamine betooni ja asfaldiga teoks saab...


Loetud: Sirp, 13.05.2011; Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)

Ilmunud tõlked: T. H. Ilves. Ron. In memoriam: Ronald Asmus 1957-2011 (Diplomaatia 5/2011)

13.5.11

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

PS. Vabandan nii hilinenud sissekande pärast, ent Blogger pidas miskipärast paremaks peaaegu ööpäeva kättesaamatu olla, miska polnud võimalik sissekandeid kirjutada...


Loetud: Akadeemia 5/2011
Vaadatud: IT-planeet (TV3)

12.5.11

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest küll võttis tubli tüki ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Aga seda ei pea ma sugugi kahetsema, sest tavapäraste spetsiaalselt ajalehele kirjutatud ja sestap "keskmise" lugeja rumalust ehk teisisõnu üldmõistetavust arvestades äärmiselt lihtsa keelepruugi asemel oli sedakorda tegemist inimesega, kes ei häbene näidata, et ta oskab sõnu seada ja kasutada ka selliseid, mida "keskmine" lugeja tõenäoliselt väga kuulnudki ei ole... Pingeline ja ma muidugi kahtlen, kas ma suutsin ikka üldse adekvaatselt tõlkida nii nõudlikku teksti, aga sellise hea värina võttis see töö sisse küll.

Täna siis mõningaste kõhkluste järel registreerisin ka Mandriva äsja püsti pandud Transifexis (ehk veebis tarkvara tõlkimist võimaldavas keskkonnas) ära Eesti meeskonna (nojah, arvata on, et nagu ma olen viimased kaheksa aastat üksi Mandrivat tõlkinud, ei too ka "veebiminek" elavjõudu juurde, seda enam, et tõlkeprotsent on nagunii sisuliselt 100%, mis ilmselt ei ajenda ka kedagi oma teenuseid väga pakkuma...). Mandrivas on mõneti mõistlikumalt asi lahendatud kui näiteks Mageias, kus praegu on palju käsitööd. Sisuliselt on tõlkijate ülesanne ainult tõlkida, muu tehakse ära "eesriide taga", kas automaatselt või siis mõne spetsiaalse inimese poolt. Mul oli eriti kahtlusi selles osas, mida ma vist olen varemgi maininud, et Transifex kustutab ära tõlkefailide päise, kus traditsiooniliselt on olnud kirjas kõik varasemad tõlkijad, niisiis sisuliselt nende autoriõigus. Aga vähemalt Mandrivas paistab olevat sellele lahendus leitud: seniste failipäistes olevate nimede automaatne eraldamine eraldi faili ning edaspidi Transifixist viimase tõlkija lisamine sinna. Mis paistab igatahes võtvat maha mu seni suurima vastuargumendi Transifexi kasutamisele tõlkimise põhivahendina (see on samuti praegu Mageiaga erinev: Mandrivas on kavas võtta Transifex põhialuseks ja sealt siis SVN-i kopeerida tõlked, kust neid vastavad tarkvaratükid siis kasutavad; Mageias on praegu veel SVN põhiline ja just sealt sünkroonitakse Transifexis olevaid asju, mitte vastupidi).


Loetud: Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Rohelise seljakotiga mees (ETV2), Silla all (ETV2), Pilvede all (Kanal2), Fritsud ja blondiinid (ETV), Stargate Universe (RTL2), Warehouse 13 (RTL2)

11.5.11

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida lühendasin veidi taas oma isikliku kultuurikilomeetri läbimisega (jah, eks Tallinn võib avada mingi ülemaailmse, aga see ei kahanda sugugi selle mu isikliku, juba ammuse ja korralikult sisse tallatu väärtust :-) ) elik jalutuskäiguga kandekeskusse ja tagasi, siis juba näpu otsas järgmine pakiga saabunud raamat, mis võib-olla kuulub küll rohkem esoteerika valdkonda taas, aga pakkus siiski piisavalt huvi, et see endale hankida:
Teel sinna ja tagasi märkasin siiski midagi, mida ma varem sellisel kellaajal ja nii rohkelt ei ole näinud ja mis esialgu silma rõõmustas - õige mitmeid kiiremini või aeglasemalt sörkivaid inimesi, tervisejooksjaid niisiis. Aga järele mõeldes pani see imestama, et nad jooksid otse suure magistraali ääres ja vähemalt nii palju, kui ma suutsin aru saada, ei ole siiski Sõpruse puiesteed veel elektriautode eriteeks muudetud. Ma olen näinud küll inimesi jooksmas lähedases pargis (ja mitte ainult pättide eest...) ja ka siinsamas majade vahel, kus õhk on ehk mitte just väga puhas, siis vähemalt nii enam-vähem talutavas konditsioonis. Aga suure tee ääres... ma ei oleks just väga kindel, et see üldse tervisele kuigi kasuks tuleb: nojah, kahtlemata lihastrenni ju nii saab, aga samas kõik see sissehingatav... Aastatega on muidugi igasuguste saastekriteeriumidega autode väljaheite mürgisust omajagu kahandatud, aga samas on jooksmise ajal ju hingamine ja organismi jõudva väliskeskkonna kogus ikka veidi teistsugune kui näiteks rahulikult ja kiirustamata lonkides...


Loetud: Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Eesti jalgpalli karikafinaal: Narva Trans - FC Flora (TV6), Sinimäen taistelu (Yle1), Eureka (TV6), Mean Guns (RTL2)

10.5.11

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Et tähtaeg rängalt peale surub, pidasin paremaks muidu igaesmaspäevase lõbu elik tarkvara tõlkimise see nädal ära jätta, seda enam, et kuskil hetkel vististi ka midagi väga ei põle. Siiski, pisikese märgi tarkvara tõlkimise valdkonda panin siiski maha - nimelt liigutasin Mageia Transifexis tehtud ja täiendatud tõlked kenasti tagasi SVN-hoidlasse, et need ikka peatselt ilmuvas eelväljalaskes ja veel enam lõplikus väljalaskes kasutust leiaksid.

Loetud: Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Välisilm (ETV), Energiariskid (ETV)

Tarkvaratõlked Mageias:
indexhtml
drakwizard
libDrakX
bootloader
drak3d
libDrakX-standalone
drakx-kbd-mouse-x11
system-config-printer
userdrake
draklive-install
DrakX
mageia-kde-translation
transfugdrake
control-center
drakx-net
rpmdrake
drakpxelinux
drakmenustyle
kde4-splash-mga

9.5.11

Pühabased mõtted

Valdavas osas musta ja sügava masenduse ja lootusetusega täidetud päev, milles siiski olid omad head hetked ja mis lõppes lõpuks ikkagi hästi. Aga alustuseks siis sellest vähesest heast, mis mõistetatavalt on seotud sellega, et tänane päev oli ka pidupäev. Nojah, tõsi, mitte mulle, vaid emadepäevale kohaselt mu armsale ja marukallile emmele, keda ma täna pidasin vajalikuks väisata, et teda auväärseks naisterahvaks teha. Mis ei olnud väga kerge, sest küll ma mõtlesin, millega tasuda memme vaeva, aga välja ei mõelnud ikka midagi paremat kui viia külakostiks pojakätega valmistatud kirjut koera. Mille üle vanainimene, see tähendab emme, paistis siiski üliväga rõõmustavat.

Need mõned tunnid ema ja ta poiss-sõbra juures olid siis tänase päeva helge hetk, millele eelnes ja järgnes tõsine mure. Nimelt eile, kaaludes, kas minna magama või mitte, mõtlesin korraks, et võiks ehk ühe üldise tarkvarauuenduse teha. Mõeldud, tehtud, ent siis tegin saatusliku valekäigu, valides mingil põhjusel arvuti taaskäivitamise, ehkki seda poleks tegelikult vaja olnud. Mis lõppes sellega, et kullakallis masin suutis hakkama saada vaid operatsioonisüsteemi valiku etapiga (nojah, mul on tegelikult kuskile partitsioonile isegi Vista unustatud) ja sellega ka kõik lõppes, edasi tuli ainult armsalt vilkuv kursorike. Ma olin tegelikult lugenud Mandriva postiloendist, et uue kerneliga on probleeme, aga samas just kernelit ei olnud ma uuendanud, nii et see tuli täiesti ootamatult (hiljem on selgunud, et nähtavasti polnudki viga kernelis endas, vaid milleski muus). Et peal olid veel ka mõned vanemad kernelid, proovisin nendegagi, aga tulemus polnud sugugi parem, miska pidasin paremaks magama minna, et enda närve mitte lausa kolmekordsesse umbsõlme keerata. Hiljem, ema juurest naastes, otsustasin revideerida oma mitmesugustele irdandmekandjatele salvestatud asju ning avastasin, et uusim neist on Mandriva 2009, mis kenasti ka tööle läks. Ent see tundus ikkagi liiga vana ja nii ma proovisin, olles taas pääsenud ligi ka kõvakettale, läbi Mandriva 2011 viimased beetad, mis paraku ei tahtnud samuti ükski tööle hakata. Siis võtsin viimaks ette uue, veel tegelikult sündimata Mageia ja esmalt proovisin uuendada toda kõlbmatuks muutunud Mandriva arendusversiooni. See võttis oma tund aega, aga tulemus oli ikka ja jälle kernel panic paraku. Lõpuks juba täiesti masendununa otsustasin Mageia lihtsalt paigaldada ja see viis lõpuks sihile: paarkümmend minutit hiljem oli süsteem üleval ja töötamas (ja et mul on /home eraldi partitsioonil, mis tähendab ühtlasi, et kõik, mida ma oma käe järgi olen sättinud, on seal kenasti alles, siis välimuselt sisuliselt eristamatu varasemast). Tõsi, hiljem kulus veel oma poolteist tundi, et paigaldada muud tarkvara, mida esimese hoobiga, nii-ütelda vaikimisi paigaldusega peale ei panda (KDE ja muude asjade tõlkijana mõistagi on mul vaja nii palju KDE ja nende muude asjade pakette, kui neid vähegi olemas on - mis "keskmisele" kasutajale on enesestmõistetavalt täiesti üleliigne). Aga igatahes olen ma nüüd tosina aasta järel teinud suure sammu, nimelt vahetanud distributsiooni, Mandriva Mageia vastu! :-) Ilmselt see ka nii jääb, ehkki juhul, kui ma peaksin hankima mõne arvuti juurde, siis sinna ma paneks ehk uuesti ka mõne Mandriva stabiilse väljalaske peale, et ka see silme ees oleks - sest kindlasti ei kavatse ma vähemalt tõlkimise mõttes Mandrivale selga pöörata veel niipea.

Vastse Mageia-kasutajana avastasin, et Diplomaatia oli juba hommikul soovinud minu käest üht tõlget saada, ja nii ma päeva nende heaks tõlkides lõpetasingi, mis tegelikult aitas kenasti rajale tagasi ja tõrjus peast nii igasugused muremõtted kui ka takistas eufooriasse langemast pärast raske olukorra lahendamist.

Loetud: Lugu kevad/suvi 2011
Vaadatud. Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: Sõda enne sõda (ETV), Ärapanija (Kanal2), Spioonid (ETV)

8.5.11

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna palus ema esialgu mulle saladuseks jäänud põhjusel pilti tänukirjast, mille ma mõne aasta eest Diplomaatialt sain. Ja kes olen mina, et eriti emadepäeva künnisel talle ära öelda? :-) Niisiis võtsin oma pisikese äbariku kaameraga üles nii selle kui ka veel ühe varasema tänukirja ja et ikka püsida raskel ja vaevalisel, aga nii paganama meeldival ning nabaalust ja muid mõnusaid kohti kõditaval enesesabakergitamise rajal, olnud need pildid ka siin ära esitatud.

Üks varasem tänukiri, mis peaks ise enda eest kõnelema.  Aasta oli siis 2003, nagu tähelepanelik piidleja ilmselt tänukirjaltki välja võib lugeda.

Tekstis mainitud Diplomaatia "aukiri". Tekst on nende karikaturisti-illustraatori oma - nii et mina selle täpsuse eest ei vastuta :-)  Ja sülearvutit pole mul seniajani... Selle tunnustuse saamise aeg peaks olema 2007. aasta jõulukuu.

Varraku raamatublogist võis lugeda, et lühikese aja jooksul on ilmavalgust näinud teinegi ingliskeelne Baltimaade ajalugu tutvustav teos, sedakorda siis eestlase asemel lätlase sulest. See on päris tore, et niisuguseid raamatuid (usutavasti on ka see äsjailmunu siis üsna pädev, nagu blogis toodud tutvustusest võib mõista) ilmub ka maailmas laiemalt mõistetavas keeles kui meie kohalikud keeled siin ilmanurgas. Suhtutagu "informatsioonilise enesemääramise" mõttesse kuidas tahes, igal juhul on üks selle osa enda tausta selgitamine ja need paar raamatut kahtlemata aitavad seda lünka täita.

On muidugi kuidagi tähenduslik, et mõlemad raamatud on kirja pannud sisuliselt pagulased (olgu, Kasekamp on juba ammu Eestis tagasi, aga sündinud ja üles kasvanud on ta siiski "vabas maailmas"). Aga ma ei taha selle taga siiski näha päris sama sümptomit, mis tingib näiteks selle, et mitmeski olulises Eesti (ja nähtavasti ka Läti või Leedu) ajalooküsimuses on kapitaalseid teoseid kirjutanud välismaalased. On ju eesti keeles olemas täiesti adekvaatsed ajalooteosed nii akadeemilisel tasandil kui ka õpikutena; ilmselt sama võib öelda ka Läti ja Leedu kohta. Ent mõistagi on sellise piirkondliku ajalookäsitluse kokkukirjutamine omajagu teistsuguste nõuetega ja ma usun küll, et selles osas on eelised inimestel, kes on saanud hariduse Läänes - vaba ja mitmekesine maailm on lausa nõudnud seda, et juba üliõpilased, seda enam teadusse edasi minevad inimesed omaksid head üldistusvõimet ja oskaksid asju näha mitmest perspektiivist, samal ajal kui Nõukogude ideologiseeritud maailmapilt pigem eeldas tegelemist detailidega, sest üldpilt oli juba ette antud... Muidugi, tasapisi on see Balti riikide (taas)iseseisvusajal muutuma hakanud, aga tuleb ilmselt arvestada, et päris noorel inimesel on siiski sellist üldteost ehk raskegi kirjutada juba puhtalt oma nooruse ja väheste kogemuste tõttu. Igatahes oleks tervitatav, kui ka Plakansi raamat eesti keelde jõuaks.

Ja nojah, ma üldiselt ei armasta küll rääkida töödest, mis ei ole lõpetatud, aga et see ka Varraku blogis on välja öeldud, siis jah: Kasekampi raamatu eestindus on päris lõpusirgel ja jõuab lähiajal kirjastusse. Väga faktitihe ja kuigi tõsisemale ajaloohuvilisele ilmselt väga vähe tundmatut või väheteatud sisaldav, siis igal juhul asjalik lugemine (vähemalt originaalis - eks tõlke kohta ütlevad oma arvamuse juba teised...)


Loetud: TM Kodu ja ehitus 4/2011
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Tartu Tammeka - Lasnamäe Ajax (TV6), Primeval (RTL2)

Ilmunud tõlked:
Siobhan Kattago: hea. halb ja inetu (Postimees, 07.05.2011)
Vello Vikerkaar: Powerpointi-rahvas (Postimees, 07.05.2011)
Kadri Liik: Roni lahkumine (Postimees, 07.05.2011; ainult artikli põhiosa)

7.5.11

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp sisaldas mõningase üllatusena täielise kogupaugu äsjase lõpukirjandi pihta, kohe lausa kahest sulest ja mõlemad äärmiselt murelikud ning teravad, üks natuke, aga mitte siiski väga üllatavalt muidu rohkem majandusinimesena tuntud Arraku Andrese, teine oma äraproovitud headuses (:)Kivisildniku sulest. Ilmselt õigustatult, sest kuigi ka ma ise eelistasin kooliajal reeglina kirjutada "vabal teemal", siis mõnikord oli ka mõne kirjandusteose või kirjanikuga haakuv teema esitatud sellisena, mis pani mõtte liikuma - ja kindlasti oleks kahju, kui kirjand asetuks täielikult esseega, seda enam, et tegelikult on ühe korraliku essee (vähemalt nii, nagu mina korralikku esseed mõistan) kirjutamine võib-olla isegi enamikule keskkoolilõpetajatele veidi ülejõu käiv ülesanne, nõudes lisaks koolis omandatud teadmistele lihtsalt laiemat silmaringi ja isegi mõningaid elukogemusi. Nojah, seda on muidugi tagantjärele lihtsam öelda, vaevalt ma keskkooli ajal oleksin soovinud kelleltki kuulda, et ühe hea ja tasemel kirjandi/essee kirjutamiseks peaks silmaring veel laiem ja mingeid elukogemusi ka olema :-)

Päris huvitav oli ka Lobjakase Ahto ülevaade Kaitsepolitsei aastaraamatust või õigemini rohkem mõtisklus selle teemal: kui sageli kipuvad tema mõtted vähemalt mu jaoks veidi kaugeks või arusaamatuks jääma, siis sedakorda oli ta harutanud ja arutanud õige mõistlikke küsimusi, mis seonduvad võimu, demokraatia ja nende mõlema võimaliku kuritarvitamisega. Omapärane, aga siiski nauditav oli intervjuu äsjase Gailiti-auhinna (no ei saa ma ju kuidagi mööda sellest, et eesti kirjanduses on olemas Gailit ja siis need teised kirjanikud... :-) ) saaja Heinsaare Mehisega. Kohe kangesti tahaks sealt ühe tsitaadi ära tuua:
16 on mu lemmiknumber, miks mitte iga 16 aasta tagant luulekogu välja anda.
Miks 16 su lemmiknumber on?
Algul, kui ma olin väike, oli mul neli lemmiknumber, aga siis mul tuli geniaalne mõte, et kui ma korrutan neli korda neli, siis ma saan 16. See on veel lahedam, siis on neli nelja sees.
See on ilmselt mõtteavaldus, millele ka vana Gailit meelsasti ja muheldes alla kirjutaks, võib-olla küll lisades juurde, et neli toob kohe pähe neljakäpakil(e) käimise...

Küll aga muutus kultuurileht lausa masendavaks lektüüriks lõpupoole jõudes: kui ikka üksteise alla on lükitud korraga Evald Okase, Alla Kallase ja Ralf Parve nekroloogid, siis on raske tuju ülevana hoida...

Lugemist, sellist mõtlemapanevat, jagus tänasesse päeva veelgi. Kõigepealt jäi silma RKK toodang, Hurda Martini sulest pärit tõsine lugu Eesti kaitsevõime tegeliku (ja mitte sugugi väga roosilise) seisu kohta. Lõppkokkuvõte on kahtlemata utreeritud - "Seniks võib igaüks mõelda vaatepildile 40 000 mehest, kellest üle poole jooksevad Sinimägedesse palja tilliga, kummaski käes 1950ndatest aastatest pärit USA vintpüss…" -, aga oma uba selles paistab siiski olevat.

Mõistagi on laiemas maailmas seniajani üks kuumemaid kartuleid, mida tulises tuhas igatepidi veeretatakse, Usama bin Ladini viimne ots ja kõik, mis sellega vähegi seondub. Eilse võla õienduseks olgu siin tagantjärele ära toodud ka link sellele UBL viimse peidupaiga naabrite arvamusele hoone ja selle asukate kohta, mis heitis õhku mitmeid tõsiseid kahtlustusi selle kohta, kas ja kui palju Pakistani vastavad ametiasutused või vähemalt -isikud teadsid, kes seal elab.

Otseselt sellega haakus täna NYRoB-i ajaveebist loetud arutlus Pakistani kui USA "veidra liitlase" kohta - ja võib arvata, et see küsimus, kuivõrd Pakistan on üldse osaline tolles "sõjas terrorismi vastu" ja kuivõrd tuleks teda käsitleda hoopis selle objektina, on veel (kui ei juhtu just midagi, mis asjade praegust seisu oluliselt muudaks) pikemat aega päris tõsise diskussiooni teemaks.

Iseasi muidugi, kas need "intellektuaalsed" arutelud ka poliitikas avalduvad: üks esimesi mõtteid, lugedes küsimust "miks me õieti Pakistani toetame", mis mulle pähe tuli, oli selline: asi on ju lihtne, puhtpragmaatilistel kaalutlustel, täpselt nii, nagu Teise maailmasõja ajal toetati Nõukogude Liitu, ehkki kellelgi polnud erilisi kahtlusi, mida see endast kujutab (võib-olla täielikku kuritegelikku mastaapi ei osatudki aduda, aga mõrtsuka äratundmiseks ei pea ju tingimata teadma, kas ta on tapnud viis või viiskümmend viis inimest...). Ja seda mitte ainult Afganistani pärast mõistagi, kuigi selle probleemi lahendamisel ei oleks nagunii saanud Pakistanita kuidagi hakkama, vaid ka laiemate geopoliitiliste põhjuste tõttu (oli ju ja on õieti seniajani Pakistan üsna tihedates suhetes Hiinaga, mis on Pakistanile väga vajalik vähegi jõudude tasakaalustamiseks oma suure naabri Indiaga, kel omakorda on Hiinaga mõnedki kanad kitkuda - USAs on aga Hiinast kohati lausa deemon tehtud, aga nii või teisiti on Ühendriikidel tulus hoida väga tihedaid suhteid Hiinale lähedal asuvate riikidega, et selle mõju veidigi kärpida).


Loetud: Tehnikamaailm 5/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3), Doomsday - Tag der Rache (RTL2)

6.5.11

Neljabased mõtted

Kui mõni päev persse läheb, siis ta läheb ikka täiega perse, võiks vist tänase kokku võtta. Nojah, veidi sai ka põhitööd teha (mida on veel nii hirmus palju ja tähtaeg lõõtsub kukil nagu end hingetuks jooksnud ja, keel vestil, edasi punnitav Achilleus kilpkonna jälitades...). Aga siis jooksis ootamatult lausa Postimehe ja Diplomaatia ühisrinne sisse ja oleks siis, et lihtsa asjaga, vaid sootuks looga, mille puhul tuleb maru hoolikas olla, nagu nekroloogide puhul ikka, eriti aga siis, kui lugu algselt polegi sellena kirjutet...

See üksi poleks veel väga ehk morjendanud, aga tubli osa päevast kulus ka peadpidi suure mürtsuga vastu ülikõvast raudbetoonist valmistatud seina jooksmisele Mageia rindel. Mul oli tagasihoidlik kavatsus enne tänaõhtust Mageia tõlkemeeskondade esindajate kohtumist Transifexis tehtud ja täiendatud tõlked SVN-hoidlasse sisse kanda, et need kenasti peatselt ilmavalgust nägevasse eelväljalaskesse sisse jõuaksid, aga võta näpust, nii lihtne see ka polnud. Esiteks nimelt selgus, et mingil põhjusel olen ma välja jäänud grupist, mis annaks mulle üldse õiguse midagi SVN-hoidlasse sisse kanda - või õieti ka sealt nagu kord ja kohus välja võtta (et hoidla on avalik ja ka veebiliidesega, siis muidugi tuimalt alla laadida saab, aga kui sissekandmisõigust pole, pole sel ju ka mõtet). Niikaua, kuni sellega tegeldi (ja nagu suuremates organisatsioonides ikka, võtab asi, mis ei ole päris otseselt kellegi kohustus, vaid nõuab mõningast eemaletõmbumist muudest ülesannetes, mida alles sündiva distributsiooni korral mõistagi rohkelt leidub), üritasin leida viisi, kuidas saada jagu Transifexi ühest suuremast puudusest, nimelt sellest, et tavapäraselt tõlkefailide päises olevad kommentaarid varasemate tõlkijate kohta (kenasti koos e-posti aadresside ja tõlkimise aastatega) lihtsalt ära kaotatakse. Paistab, et muidu võimas msgmerge ei suuda siin midagi teha - kui kord on juba tõlkefaili päis ära rikutud, siis seda vanast failist, kus see olemas on, enam kuidagi tagasi tekitada ei saa. Või õigemini, saab muidugi, kui seda puhtalt käsitsi kopeerimise ja asetamisega teha, mis mõistagi on päris tülikas, mistõttu ma lükkasin selle tänaselt edasi mingitesse järgmistesse varnadesse...

See probleem oli üleval ka õhtusel Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel, kus jõuti arusaamisele, et selle probleemiga, nagu ka mõnede teistega, mis Transifexi ja üldse tõlkeprotsessi juures on ilmnenud, hakatakse intensiivselt tegelema pärast Mageia 1 ilmumist, niisiis millalgi suvel. Veel mõned küsimused tekitasid vähem või rohkem elavat arutelu, aga kes soovib nendega lähemalt tutvuda, võib uurida kohtumise kokkuvõtet või täielikku logi.

Õhtul pakkus mõningat lohutust nii lohutu päeva järel Kanal2 näidatud film "Hirmu kummardajad" (Believers), mis oli ka niisama piisavalt huvitav, aga mille lõpp keeras kogu filmile väga võimsa ja ootamatu vindi peale ja muutis selle kokkuvõttes täiesti nauditavaks.

Samuti võib positiivsema külje pealt ära mainida silme ette sattunud ülevaadet sellest, mida arvasid Usama bin Ladini peidupaigast, tollest hoonest seal Pakistanis, naabruses elavad inimesed. Seal leidus nii mõndagi, mis pani päris mitmeid mõtteid liikuma ja viis seeläbi kerkinud muremõtted mõnekski ajaks veidi kaugemale. Aga eks nende "pealtnägijate" tunnistustega on muidugi alati see häda, et need ilmuvad ju reeglina pärast sündmust ja on pahatihti sellest omajagu mõjutatud (üksikutel harvadel kordadel võib hiljem olla kättesaadav sündmuse-eelne kirja pandud või visuaalselt jäädvustatud "tunnistus", mis peaaegu alati jätab isegi sündmusejärgselt sootuks teise mulje kui kas või sama jäädvustaja sündmusejärgne "tunnistus"). Aga igatahes lugeda tasub.


Loetud: Tehnikamaailm 5/2011
Vaadatud. Pilvede all (Kanal2), Hirmu kummardajad (Kanal2)

5.5.11

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest küll oma osa võttis lausa kolme artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, aga muidu rien.

Loetud: Tehnikamaailm 5/2011
Vaadatud: IT-planeet (TV3), Euroopa jalgpalli meistrite liiga. Manchester United - FC Schalke 04 (TV6), Stargate Universe (RTL2), Warehouse 13 (RTL2)

4.5.11

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi vaheldust ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Nad olid äsja tagasi jõudnud väikeselt ringreisilt ümber Eesti, mis lõpetuseks viis neid Kunglasse - nojah, kevad on käes ja vanaimese näpud hakkavad sel puhul ju lausa tõmblema, nõudes ja ihates iga sõrmelüliga kündmist ja külvamist... Mida nad seal olidki agaralt teinud. Aga ka juba korjanud, nii et ma sain maitsta selle aasta esimest rabarberikisselli :-) Maja enda olukord olevat talve järel enam-vähem talutav, vend olevat ka mingi katusemehe sinna kohale vedanud, kes takseerinud ja nentinud, et teha on kuradima palju... Nojah, mõneti tundub, et sellisesse "avariipinda" raha matmine on lausa tulutu - aga teisalt jääb ju ikka elama lootus, et äkki need tuhanded ja kümned tuhanded eurod annavad siiski tulemuseks mõneti elamisväärse kohakese...
Igatahes tõi ema kaasa ka mõned ristsõnavihikud ja sedakorda kaks krõbedat ka (Meistriristik ja Kuma Kange), mis vähendasid veelgi tööle jäävat aega. Samas pakkusid ristsõnad sedakorda ka tõelise, võiks lausa öelda, et homeerilise naeruga päädinud elamuse: nimelt oli ühes ristsõnas küsimus "Ratsaniku ja kana tüüp", mille vastus oli viietäheline (jätan siinkohal selle ütlemata, et kui keegi satub mu ajaveebi lugema, võib ise ajusid ragistada ja ilmselt, olles juhmilt seda küsimust pikemalt piielnud ja jõudnud lõpuks sama lahenduseni, mis mu silme ette kerkis, saada ka sarnase elamuse :-) ).


Loetud: Tehnikamaailm 5/2011
Vaadatud. Euroopa jalgpalli meistrite liiga: FC Barcelona - Real Madrid (TV6), Eureka (TV6)

3.5.11

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, mis kulges taas puhtalt KDE tähe all. Nüüd võib siis öelda, et ka arendusharus on kasutajaliidese tõlkimine sisuliselt valmis - või, kui täpsem olla, siis esialgu valmis: tõlkimata on veel mõned rakendused või nende osad, mille ümber siinkirjutaja nagu kass ümber paksu tulist auru välja pahviva pudrukausi käib, julgemata eelseisvaid raskusi tajudes hästi neile kallale asuda - mõned finantsrakendused, paar muusikarakendust (mul on raske isegi mõista, mis on näituseks MIDI või siis tabulatuur, rääkimata juba vastavate rakenduste tõlkimisest), partitsioonihalduri kõvaketaste füüsiliste omaduste kirjeldused, graafikarakendusele Karbon lisatud Dia trafaretid. Aga jäägu need siis kaugema tuleviku mureks, järgmisel nädalal nähtavasti seisab ees üleminek kasutajaliidese tõlkimiselt dokumentatsiooni tõlkimisele, mis nähtavasti pakub lõbu ja lusti õige mitmeks kuuks...

Aga tegelikult oli mõistagi tänase päeva tähtsündmus Usama bin Ladini tabamine ja ühtlasi tapmine. See jäi õieti juba eilsesse, ma olin juba magama minemas, kui tuli teade, et nähtavasti on UBL tapetud ja peatselt esineb USA president vastava avaldusega, ning jäin sestap veel õige mitmeks tunniks üles, et sündmusi jälgida. Obama kõne oli suhteliselt lühike ja kuiv, aga kõigest hoolimata oli selge, et see oli teeseldud jahedus ja et selle taga pulbitseb tubli võidurõõm, seesama, mida Valge Maja ümber või ka mujale (USA-s) kogunenud sugugi ei varjanud. Mis on ka mõistetav: eelkõige USA-le see korda lähebki ja tõstab nende enesekindlust väga tuntavalt. Muidugi, eks sellele reageeritakse ka mujal, eriti islamimaailmas, aga need viimased kümmekond aastat on mu meelest UBL isiklik mõju ja sära pidevalt kahanenud, osaliselt muidugi seepärast, et ta on olnud väga tagaplaanil (peamiselt mõistagi seepärast, et teda on päris tõsiselt jahitud).

Palju huvitavam on see, kuidas ta tabati, mille kohta praegu eriti andmeid ei ole paraku, peale selle, mida ka Obama oma kõnes mainis. Igal juhul see, et ta lasti maha keset Pakistani, tekitab äärmiselt palju mõtteid. Võis aru saada, et Pakistanis ei teadnud sellest operatsioonist keegi midagi, mis on kahtluste tõttu, et vähemalt osa Pakistani luure-, sõjaväe- ja poliitilistest tegelastest ei ole usaldusväärsed ja võiksid UBL hoiatada, on ka arusaadav. Aga sellise operatsiooni korraldamine teise riigi territooriumil, kus ju formaalselt midagi sellist ette võtta ei tohikski, on siiski tähelepanuväärne. Tuleb ju arvestada, et Pakistan on äärmiselt militariseeritud maa (kui ma õigesti mäletan, paikneb sõjaväe suuruselt kuskil esikümne teises pooles), tuumariik pealegi ning suhete tõttu suure naabri Indiaga ülimalt valvas. Et USA kopterid said nii vabalt lennata riigi pealinna lähedusse ja tagasi, tähendab ilmselt seda, et ühtlasi kasutati ka vahendeid, millega nullida Pakistani õhukaitse, vähemalt sel määral, et USA õhusõidukeid ei märgataks enne, kui on juba hilja. Mõnes muus olukorras ei jääks Pakistanil või mis tahes riigil sellisel juhul nähtavasti muud üle, kui sõda välja kuulutada...

Aga juba Obama kõne ja esimesed reaktsioonid, mida ma sattusin kuulma, näitasid, et mis tahes võimalikke pingeid Pakistaniga üritatakse igati siluda, seda nähtavasti mõlemalt poolt, sest kõige vähem oleks USA-le või õieti ilmselt kogu maailmale vaja seda, et Pakistanist saaks uus "terroripesa": seal võib ju olla ohtralt radikaale ja nende sümpatiseerijaid, aga vähemalt formaalselt (ja osaliselt, väimu säilitamise instinktist lähtudes, ka reaalselt) panustatakse "terrorivastasesse võitlusse" (pealegi muudaks Pakistani "ärakukkumine" oluliselt ka esialgu kohalikke, aga perspektiivis ka globaalseid jõujooni, sest Pakistani seisukohalt - naabreid silmas pidades - on valida, kas olla liidus USA-ga või Hiinaga...)

Teine asi, millesse nähtavasti toovad selgust alles lähimad nädalad ja kuud, seondub Afganistaniga. Võõrvägede lahkumine sealt on nagunii kindel, aga nüüd võib olla õhus ka võimalus jõuda sealses kodusõjas reaalsema lahenduseni. Oli ju üks põhjusi, miks Taliban nii visalt edasi võitles, see, et needsamused võõrväed ründasid konkreetselt isikut, kellele nemad oma võimu ajal olid varjupaika pakkunud, see tähendab nende külalist. UBL tapmine võtab või vähemalt võib võtta Talibanilt tajutava kohustuse võidelda nende vastu, kes asusid nende "koju" pärast seda, kui uustulnukate abilised olid nende külalist jahtima asunud ja neid ennast "kodunt" minema kihutanud. Sellist rahvuslikku leppimist, esialgu kas või sõnades, on ju Afganistani praegune võim üsna pikalt taotlenud ning UBL tapmine võib muuta selle ka reaalsemaks, andes ühtlasi Läänele mugava ettekäände Afganistanist lahkuda ka siis, kui praegu deklareeritud eesmärgid täies mahus teostamata jäävad.

Kolmas huvipakkuv sündmuste areng puudutab al-Qaidat ennast. Mõneti on see ju olnud üsna varjusurmas, kuigi seda on raske hinnata: terve rida rühmitusi on ennast kuulutanud al-Qaida osaks või lausa haruks, kuigi ilmselgelt on ainuke asi, mis neid seob, ideoloogia, ilma et reaalseid kontaktegi oleks või kui, siis on need põgusad. Võib oletada, et nii palju, kui al-Qaida üldse veel iseendana olemas on, kandub nüüd selle kese veel enam Araabia poolsaarele, eriti selle lõunaservale, mis nagunii on käesoleval sajandil olnud al-Qaida üks tähtsamaid tugipunkte (pärast Afganistani ärakukkumist, tagasilööke Pakistanis ja eriti ränki hoope Kagu-Aasias ja Indoneesias). Aga ega muidugi al-Qaida pole ainuke väljund: fundamentalistlik islam sai selle läbi lihtsalt veel rohkem hoogu sisse ja on väga usutav, et sellised rühmitused võivad lähiajal isegi oma tegevust hoogustada, osaliselt ka katsena UBL tapmise eest kätte tasuda (seda sõltumata sellest, mil määral vastav rühmitus tegelikult al-Qaida või UBL endaga seotud on olnud - vaieldamatult oli tegemist sümboliga peaaegu kõigile fundamentalistliku islami esindajatele, kuigi nendegi seas on mõnevõrra erinevaid suundumusi).

Õieti võib rahulolematuid veel juurdegi tekkida, sest võidukad ameeriklased said hakkama millegagi, mis kindlasti rahulolematut tekitab, nimelt UBL "matmisega" merepõhja. Merre matmine ei ole küll otseselt islami kommete vastu, sest ka muslimid sõidavad merd ning vahel ka surevad merel, aga mu teada valitseb väga tugev traditsioon, et kui vähegi võimalik, tuleb muslim ikka maamulda sängitada. Ja UBL puhul toimiti lausa vastupidi: tapeti maa peal ja viidi siis merele, kus ka merepõhja lasti. Seda kõike on ilmselt võimalik mõista, kui arvestada asjaolusid ja isikut, aga sama hästi saab selle pinnalt edukalt rahulolematust ja vaenulikkust üles kütta.

Igal juhul oli see üks viimase kümnendi tähtsündmusi, mis võib (kuigi muidugi ei pruugi) kaasa tuua õige mitmeid olulisi muutusi. Aga eks seda näeb edaspidi.


Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Välisilm (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu

2.5.11

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud: Neli koera ja tankist (ETV2), Väike nõid (ETV2), Ajavaod: Austusega, Anna (ETV), Ärapanija (Kanal2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Spioonid (ETV), Agora (PBK)

1.5.11

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõin pisukest vaheldust jalutamisega lähedalasuva kaupluse juurde ja tagasi, astudes siiski ka sinna sisse koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil. Muidu rien.

Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Eesti jalgpalli meistriliiga: Paide Linnameeskond - Nõmme Kalju (TV6), Jääda ellu (TV6)