3.3.14

Mõnest Eesti ja Krimmi kurvamaigulisest kokkupuutest

Paari päeva eest Postimehe hüvanguks maineka Briti ajalooseletaja David Keysi Krimmi kriisile ajaloolist tausta pakkuvat artiklit (ilmus 3. märtsil) tõlkides turgatasid lisaks tolles kirjutises leidunud üldistele tähelepanekutele meelde veel mitmed seigad, mis seovad Eestit või eestlasi Krimmiga. Paraku pole need mitte just kõige positiivsemad ja on pigem isegi aidanud kaasa Krimmi praeguse keerulise olukorra tekkele, isegi kui eestlased pole olnud neis seikades algatajad, vaid rohkem ühed paljudest, kes vooluga kaasa haarati.

Kui jätta kõrvale võimalikud varasemad kokkupuuted, siis algas Krimmi ja eestlaste lähem kokkupuude poolteise sajandi eest Krimmi sõja ajal. Võimalik, et ehk sõdis mõni eestlane ka otseselt Krimmis, aga peamine kokkupuude oli rohkem kodumaine: hästi põgusalt puudutas too sõda ju ka siinset kanti, mistõttu siingi värvati rohkem mehi kodukandi kaitseks. Ja mõistagi kirjutati sõjast ajalehtedes, nii palju kui neid tollal oli, ning kõneldi kantslites ja rahva seas.

Märksa otsesemalt puudutasid aga ka eestlasi sõja tagajärjed, seda vähemalt kahes aspektis. Kõigepealt sõja lõpetanud Pariisi rahu, mille kindlasti tähtsaim, aga paraku üürikeseks ja vähetoimivaks jäänud punkt nägi ette Musta mere demilitariseerimise - ah, kui palju vähem probleeme võiks olla, kui see säte oleks järgimist leidnud! Üks teine ja siinset kanti rohkem puudutav punkt nägi ette Ahvenamaa demilitariseerimise (ja see punkt on jäänud tänini püsima (kui õige pisike, paariaastane vahepala Esimese maailmasõja ajal välja arvata), kinnitatuna 1921. aasta rahvusvahelise lepinguga), mille kiiluvees 1857. aastal kaotas staatuse kindlusena ka Tallinn, mis omakorda andis linna arengule tugeva tõuke.

Teine püsivam seos tekkis mõned aastad hiljem, mil sajad eestlased asusid Krimmi välja rändama (meenutagem prohvet Maltsveti ja tema "valget laeva", mis pidigi ju jüngrid Krimmi viima). See episood on Vilde Eduardi klassikalise sule läbi küllap hästi teada, nagu on teada ja uuritud ka põhjused, miks Eesti talupojad kodumaalt välja rännata tahtsid, aga ehk pisut vähem on teadvustatud seda, miks oli sihtmärk just Krimm.

Selleks tuleb vaadata ajas pisut tagasi. 1783. aastal liitis Venemaa pärast pikki jõukatsumisi Türgi ja selle (küll väga suure autonoomiaga) vasalli Krimmi khaaniriigiga lõpuks Krimmi enda külge, mis tõi kaasa hulga kokkupõrkeid sealse enamusrahvaga, keda tänapäeval nimetatakse krimmitatarlasteks, keda uus võim, tavaliselt täiesti õigustatult, pidas enda vaenlase Türgi poolehoidjaks. Mis omakorda tõi kaasa paljude krimmitatarlaste põgenemise kunagise süserääni Türgi aladele. Üks suuremaid laineid jõudiski kätte Krimmi sõja ajal ja pärast seda. Arvatakse, et 300 000 krimmitatarlasest põgenes lausa 200 000. Seeläbi tekkis mõistagi palju tühja maad, aga et see oli viljakas, hakati sinna asunikke meelitama (mõnikord ka poolsunniviisiliselt asustama). Selle lainega läksid kaasa ka eestlased (sama võib näha Kaukaasia eesti asunduste puhul, mis tekkisid eriti tšerkesside vaenamise ja pagemise järel tühjenenud aladele).

Toona mõistagi tänapäevastes "rahvuslikes" terminites väga ei mõeldud, aga põhimõtteliselt võib teiste seas ka ühtekokku mõnda tuhandet eestlast pidada samasugusteks "okupantideks", nagu, ütleme, neid venelasi või teiste rahvaste esindajaid, kes pärast Teist maailmasõda valgusid (omal tahtel või keskvõimu innustatuna) üle võtma muu hulgas ka Eestis tühjaks jäänud talusid. Krimmitatarlaste puhul on muidugi restitutsiooniküsimused veel keerulisemad, kas või juba selle tõttu, et need ulatuvad nii kaugele ajalukku, aga veel enam sellepärast, et nad kogu rahvana 1944. aastal kodumaalt küüditati, ning said sinna naasta alles pool sajandit hiljem - mõistagi vahepeal täiesti muutunud oludesse. Tõele au andes võib öelda, et ega nad hirmus väga polegi restitutsiooni taotlenud, mõistes päris hästi, et see tooks kaasa üliränga juriidilis-omandusliku segapuntra.

Kolmas kurva maiguga seos eestlaste ja Krimmi vahel jääb Venemaa kaugele üle piiride valgunud kodusõja aegadesse. Revolutsioonilainetuses üritas ka Krimm end iseseisvaks kuulutada, ent nende rahvavabariik jäi üürikeseks ja edaspidi andsid tooni välised jõud (Saksa, Vene ja Ukraina väga eri karva sõjajõud). Nende seas ka eestlased ehk täpsemalt punaste poolel võitlev Eesti kütidiviis.

Kui sageli on eestlased "palgasõduritena" (st võideldes mujal kui kodumaal - "palgasõdurid" ei ole siin mõeldud halvustavana, vaid lihtsalt tähistamaks, et võideldakse millegi muu kui vahetu kodupinna eest) leidnud tubli tunnustamist, siis Lõuna-Venemaa ja Ukraina alade toonastes võitlustes nad ennast just kõige paremast küljest ei näidanud. Võitluses anarhist Mahno jõududega suutsid nad 1920. aasta alguskuudel enam-vähem toime tulla, kuid suvel tabas tõsine tagasilöök, kui kümned eestlased langesid vangi ja hukati.

Vahepeal jõudis aga suur osa kütidiviisi üksustest võidelda ka Perekopi piirkonnas (mis teatavasti ühendab Krimmi poolsaart nõnda-ütelda Päris-Ukrainaga), kus nad aga märtsis peetud võitlustes verest tühjaks jooksid ilma märkimisväärset edu saavutamata. Ehk nagu nendib eestlaste punaste väeosade ajalugu dokumenteerinud Tipneri Johannes: "Õieti läbi mõeldud, kuid halvasti ette valmistatud operatsioon ei andnud tulemusi [...] Neis ja järgnevais lahinguis kandsid eesti diviisi väeosad suuri kaotusi, kuid võitlesid viimase võimaluseni."

Eesti kütidiviisile tähendas see ühtlasi ka lõppu: allesjäänud mehed jagati teiste Punaarmee ja Ukraina Tööarmee vahel - kus nad küll ka edasi võitlesid Krimmi pärast, mis teatavasti 1920. aasta lõpul suudetigi Wrangeli valgete vägede käest kätte saada, millega ühtlasi sai põhimõtteliselt lõpu Venemaa kodusõda. Aga mitte ainult. Eespool mainitud Tipner sedastab: "Teised endised eesti väeosad täitsid tööarmee koosseisus ülesandeid vilja rekvireerimisel kulakuilt, samuti teostasid rohkearvulisi operatsioone banditismi likvideerimisel."

Lõpetuseks võib mainida veel üht kurba kaudsemat seost eestlaste ja Krimmi vahel. Kui uskuda ajahele Kommersant lisa Vlast uuringut (Vlast, nr 8, 03.03.2014)), on praeguse Krimmi kriisi taga Venemaa poolel seisnud "ajutrustina" eelkõige Venemaa presidendi administratsioon, mille juhi asetäitja on teatavasti eesti juurtega Vaino Anton. Tõsi, Vlasti uuringu järgi ei ole tal - ehkki mehel on rahvusvaheliste suhete alane haridus ja ta on töötanud ka välisministeeriumis - siiski praegustes sündmustes nähtavasti kuigi kandvat osa, sellega tegelevad "suuremad kalad".

Niisiis, kuigi Eesti juhindub praegu Ukraina terviklikkuse kaitsmisel ja Venemaa sammude vastustamisel kahtlemata sootuks muudest, aktuaalsematest muredest ja seisukohtadest, tasuks ehk meeles pidada ka neid varasema ajaloo seiku, milles eestlastel on olnud küll mitte kandev ja kindlasti mitte algatav osa Krimmi praeguste hädade ja murede tekkes, aga siiski just selline roll, mis võiks tugevdada tahet teha praegu kõik, et need ebamugavad seigad võiksidki jääda minevikku ega lisanduks uut häbikoormat.

No comments:

Post a Comment