Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida küll ilmestasid mitmed külaskäigud (sedakorda siis teiste visiidid minu juurde, mitte vastupidi). Mõne päeva eest andsin lahkelt loa ennast külastada sellise firma esindajale nagu Aqualife, mis pakkus kenasti välja tasuta vee testimist, mille vastu mul midagi ju olla ei saanud. Selge see, et tasuta lõunaid naljalt ei ole, ja veidi uurinud, ootasin lausa põnevusega, kas ilmuv esindaja hakkab ka mingeid selliseid hookuspookuseid tegema, nagu mõnel juhul on selle firma tegevust kirjeldatud (üks näide). Seda õnneks ei juhtunud. Hoopis vastupidi, selgus lausa, et tegemist pea kodukandi mehega - nojah, ta oli küll Paidest pärit ehk siis omajagu põhja poolt, aga samas see nagu Türi kõrval oli lähim "suurlinn" mu sünnipaigas (Viljandi ja Pärnu sugused "megapolised" jäid tublisti kaugemale...) Jutt jooksis tal kenasti ja üldiselt ka enam-vähem asjalikult (informatiivsuse mõttes), seda kohe üle kahe tunni - tõsi, mitte kõik jutt ei käinud veest ja aparaadist, mida ta ihkas maha müüa, vaid hargnes ka mitmele poole mujale.

Müügi mõttes läks tal see käik paraku küll tühja, sest mul ei ole vähimatki kavatsust hankida kööki midagi uut enne seda, kui seal ei alga põhjalik remont, ja teiseks oli aparaadist läbi käinud vee maitse ikka päris kesine. Mitte halb, aga just kesine - täiesti maitsetu, samas kui mulle kohe loomu poolest meeldib vesi, kus on ikka selgelt tunda rauda ja lupjagi ja muid asju, mis vee joodavaks muudavad. Kuigi müügimehe osav aparaat näitas, et mu kraanivesi ületavat raskmetallide sisalduselt vähegi talutava joogivee piiri nii kolm ja hea joogivee piiri isegi kuus korda, ei saa ma midagi teha: seda kraanivett joon ma mõnuga, tema pakutud, mitte vahest just destilleeritud, aga siiski puhas, ent maitsetu vesi jättis seevastu täiesti külmaks.

Aga igal juhul läksid need paar ja veidi rohkemgi tundi kindlasti rohkem asja ette kui õhtul veedetud tund teleri ees, mil ma otsustasin vaadata omajagu kõmu tekitanud filmikest "Valli baar". Noh, ma saan aru, et kui "joodik-kirjanik" filmi teeb, siis seal ka joodikuid ja nende mõttetut möla rohkelt esineb, aga see filmikatsetus oli ikka armetu ja tühi. See tunne tekkis juba päris algul, aga ma sundisin end siiski edasi vaatama - öeldakse ju, et lootus sureb viimsena - ja nii ta surigi koos lõputiitritega.

Teise külaskäigu sooritas postikuller, kes tõi kohale Eesti Mündiäri uue sarja "Eesti ajaloopärand" esimese pääsukese, iseseisvuse väljakuulutamise medali. Kena näeb teine välja küll (enda pildi puudumisel link äri saidil leiduvale pildile).

Väiksemaid katkestusi tööjärge tekitas veel ühe pisikese artikli tõlkimine Postimehele ning nädalase viivituse järel lõpuks täna ilmavalgust näinud Mandriva Linux 2010.1 kolmanda alfaväljalaske kohta uudisnupu kirjutamine.

Täna selgus siis ka Eesti-Läti tõlkeauhinna võitja, kelleks sai lätlanna Grīnberga Maima. See on rõõmustav, kui eakaaslased selliseid suuri auhindu nopivad, ja ta on muidugi ka väga palju jõudnud ära teha naaberkultuuri(de) vahendamisel.

Huvitavat lugemist kujutas Lugemissoovituse blogis olnud ülevaade sellest, kuidas virtuaalmaailmas ehk ajaveebides loodud tekstid-teosed kangesti siiski paberisse kipuvad. Võib-olla ei olnud see päris kõikehõlmav ülevaade, aga selliste teoste arv on siiski tähelepanuväärne.

Loetud: Horisont 2/2010
Vaadatud: Valli baar (Kanal2), Põgenemine (TV3), Stargate Universe (RTL2)