Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli lugemisväärse poolest tavalisest tunduvalt kopsakam, millel oli muidugi ka oma kindel põhjus - on ju see ajaleht üks väheseid, kus seniajani rakendatakse kollektiivset suvepuhkust ja nii oligi enne pikemat pausi ka lehti ise paksem ning sisu mõnevõrra tuumakam.

Kuigi peatoimetaja veerg oli seekord lausa marutõbise koera vahutamise moodi, oli sama inimese tehtud intervjuu Madise Üllega Eesti põhiseaduse ümber ja üle päris huvitav lugeda, eriti just samuse põhiseaduse tõlgendamise osas. Näiteks mõte: ""Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus" - kuidas siis saab vene koolid üle viia eestikeelsele õppele?" Ja veel mitmeid teisi küsimusi, mille puhul juristid ja mitte ainult nemad peavad tõenäoliselt kõvasti pead murdma, kuidas iseenesest õiged põhimõtted praktikas teostada. Intrigreeriv oli ka Madise mõte, et nõndanimetatud Euroopaga lõimumise teel on Eesti jõudnud nii kaugele, et edasised siinse otsustusõiguse loovutamised või kas või loovutamise soovid peaksid tema meelest nõudma üht kahest: rahvahääletusel põhiseaduse muutmist või liidust väljaastumist. Selliseid mõtteid ei kohta just iga päev, seda värskendavam oli neid nüüd lugeda.

Kui paari numbri eest tõi Kärneri Tiit oma avatud rahvusluse teemal kirjutatud artiklis toetuseks antropoloogia suurkuju Lévi-Straussi Claude'i, siis selles numbris oli otsekui vastukaaluks Annisti Aet kirjutanud Boase Franzist ja tema kuidagi tolle teemaga väga haakuvast raamatust "Primitiivne mõtlemine" (pun absolutely intended), mis nüüd ka eesti keelde jõudnud. (Ma lugesin seda kunagi väga ammu, kui mu inglise keele oskus oli alles lapsekingades, aga juba siis jättis see sügava mulje, nii palju kui ma muidugi aru sain - nii et küllap tasuks nüüd see eestikeelne tõlge vähemalt üle lugeda.) Eks muidugi Boas kirjutas oma sada aastat ja enamgi tagasi, mistõttu sealt võib leida ka Annisti osundatud rassi definitsiooni: "Seda peab mõistma bioloogilise üksusena kui ühistest esivanematest põlvnevat populatsiooni, mis tänu oma päritolule kannab kindlaid bioloogilisi tunnuseid." Toona oli moodne üleilmastumine, millega paratamatult on kaasnenud ka inimeste varasemast tunduvalt suurem segunemine, mõnes mõttes lausa ühtlustumine, alles lapsekingades. Õieti muidugi vaidlustab juba Boas ise tolle enda esitatud definitsiooni, kui kinnitab, et inimese välise tüübi määrab ennekõike teda ümbritsev keskkond, mitte "geneetika". Või nagu tänapäeval öeldaks, geenid annavad soodumuse, selle aga toob esile või surub tagaplaanile kasvukeskkond. Või lausa, nagu ütleb Annist: "Välimuse põhjal inimese intellektuaalsete võimete ja inimgruppide potentsiaali üle otsustamine on nüüdseks leidnud oma õige kohta teaduse asemel piinlike sotsiaalsete faux pas'de hulgas.". Igatahes kindlasti lugemist väärt artikkel - rääkimata muidugi juba käsitletavast teosest endast.

Muusikakülgi ma inimesena, kellele elevant varases lapsepõlves tõsiselt kõrva peale astus, tavaliselt ei loe, aga seekord jäi seal silma Fischeri Saale lugu Türi kevadfestivalist, eriti selle avalause "Tallinnast ja Paidest tulevate teede ristumiskohas Türil seisab kultuurimaja". Mis ei ole muidugi üldse vale, sest tänavad kannavad tõepoolest vastavalt Tallinna ja Paide nime (ning kultuurimajagi asub enam-vähem nende ristumiskohas, küll teest eemal pargisügavuses), aga kõlas ometi naljakalt, kuidas ütelda, rohkem Tallinna-inimesele kohaselt. Sest too Tallinna tänav viib muidugi lõpuks ka Tallinnasse, küll üle Rapla, aga samamoodi viib Tallinnasse ka Paide tänav (ehkki seda mööda saab muidugi ka Rakverre ja kaugemale või Tartusse ja kaugemale samuti). Ja noh, jäi silma teinegi, juba selgelt pisike ebatäpsus lausejupis "Türi gümnaasiumi 1923. aastal ehitatud algklassimaja saalis" - see on tänapäevase nimega Türi põhikool ja õige aasta peaks olema 1924 (nii väidavad nad vähemalt ise oma saidil ja seda teavet leiab ka mujalt). Aga küllap tuleb pigem tänulik olla, et Sirp on nii palju ruumi sellele loole eraldanud, sest Türi, nagu paljud Eesti väiksemat sorti linnad, jõuab nii-ütelda meediapüünele haruharva, üldjuhul vaid lillelaada, kevadpealinna ja kuritegude kujul - isegi kui renoveeritud kultuurimaja on mõne aastaga suutnud end vististi täiesti kehtestada korraliku üritustepaigana.

Kändleri Tiit, kes tasapisi on vaat et Sirbi püsiautoriks kujunenud, oli oma tavapärases headuses võtnud ette vana vürsti Volkonski hiljaaegu eesti keelde jõudnud mälestusteraamatu, mis mulgi lugemisjärjekorras seisab. Ja leidnud sellest - oma suurepäraste (uus)keelendite kõrval, nagu näiteks "stalinivahetuse aja paiku" - mitmeid huvitavaid seiku, millest üks on nii tore, et väärib siingi osutamist:

Üks stseenike: pagendatud oma Tambovi kubermangus asuvast Pavlovka mõisast, mille aiast pajatab Volkonski heldinumaltki kui Keila-Joa mõisapargist, sest ta ise oli siin kõik need puud ja põõsad, lilled ja libled istutanud ja hooldanud, ning saanud peavarju Borissoglebski maakonnalinnas ühe heategija juures, lakkamatute läbiotsimiste ja arreteerimiste taustal, kõmpis vürst ühel heal päeval sõjakomitee seltsimeeste ette ja ütles, et peab lugu oma korteriomanikest ja teab, et arreteerimised toimuvad ööseti, ent tahtmata peremehele tüli teha, tuli nüüd ise ja palub end lõpuks ometi arreteerida. Mokad jäidki bolševikel tölli.

Kurveti-Käosaare Leena oli aga kirjutanud pikalt ja kaasaelamisega armsa kursaõe Paju Imbi raamatust "Soome lahe õed", mis paistab olevat päris tänuväärne materjal selles mõttes, et kui tavaliselt jäävad paljud raamatud üldse arvustamata ja meediapüünele jõudmata, siis selle kohta on mu meelest juba kirjutatud õige palju, vististi ka sellesama Sirbi veergudel. Filmi, millest samuti loos juttu, olen minagi näinud, aga vaat raamatu lugemiseni (taas, paraku) ei ole seni jõudnud, sestap oli huvitav teada saada nende sarnasustest ja erinevustest.

Veel ühest teosest või õieti lausa teostetsüklist, mis mul samuti lugemisvirnas ootamas - ja sedapuhku suhteliselt eesotsas, osaliselt ka seepärast, et mul on õnn pidada ennast lausa nende tõlkija, keda ma väga austan, tuttavaks -, kirjutas Liivaku Lembit. Kirjutas küll suhteliselt negatiivses võtmes ja usutavasti õigusega: tänapäeval on miskipärast (nojah, ilmselgelt nii autorite kui eriti kirjastajate sügaval tahtmisel) kombeks vähegi heale raamatule kohe ruttu järg ja teine ja kolmaski kirjutada, ent pahatihti need järjed aina vajuvad ja vajuvad nigelamaks. Erandeid muidugi on ja loo autor viitab sellelegi, et Ruiz Zafón, kellest tema kirjutab, võib olla üks neist - et kuigi mitte kõik sarja senised osad pole võrdse häädusega, ei ole ükski neist nüüd ka otse ja päris kehv.

Unduski Maarja oli kirjutanud põneva loo ühest sellisest asjast, mille vastu on mul küll suur huvi ja aukartus ja imetlus, aga ometi pisut ambivalentne suhtumine - nimelt köitmisest. Korralikud ja meisterlikud köited on imeilusad vaadata ja käeski katsuda, samas ma lausa vihkan seda, kui juba ilmunud raamatuid, ajakirju või üldse mis tahes trükiseid nii-ütelda ümber köidetakse - asi peab ikka olema originaalne, nii palju kui vähegi saab olla (noh, loomulikult, kuskilt leitud lagunenud või poollagunenud teose võib ikka lasta ära köita, selge see). Ma olen ka ise mõelnud selle peale, et endalgi mõningaid üsna kehvas seisus raamatuid pisut kohendada, aga pole seni julgenud sellist asja ette võtta, kuigi nõnda-ütelda teoreetilist ettevalmistust olen isegi natuke teinud. Aga võib-olla kord ja kunagi saab see siiski teoks. Pisut hapu maigu tekitas loos olev tõdemus, et Eesti köitjate kutseoskused on suhteliselt kesised, aga eks sel ole muidugi põhjendus ka olemas - ehk nagu autor ütleb, "meie pole ikka veel Teise maailmasõja järgsest laastamistööst toibunud ei trükitehnilise baasi ega oskuslike meistrite osas", samal ajal kui artiklis jutuks olnud Saksa meistrid on saanud oma oskusi lihvida, tuleb välja, juba oma veerand tuhat aastat järjepanu.

Tavapärase ülevaate järjekordsest muinsuskaitse aastaraamatust oli seekord kirjutanud Orro Oliver. Mis oli ka tavapäraselt hea lugemine, seekord küll üdini asjalik ja ülevaatlik, ilma erilise kriitika või kiituseta raamatu enda aadressil, nagu mõned varasemad ülevaatajad on pidanud heaks teada anda.

Päris hea meenutus ka iseenda minevikust oli Soidro Mardi pilguheit veerand sajandi tagusesse Sirpi, õigemini küll lausa mitmesse numbrisse, ajendiks Muuli Kalle Postimehe veergudel ilmunud ajalookild. Mälu kipub vahel alt vedama: seda, et toonane Sirp oli 16-leheküljeline, ma mäletasin, aga et maksis teine 10 kopikat, oli võõras, oleks nagu arvanud, et oli vähem, pigem 8 kopikat. Aga küllap oli see nagu praegu, nii ka toona kenasti lehe peale trükitud, nii et vaevalt siin vaielda saab. Aga igatahes selline nostalgiline lugemine oli, tuletades meelde toda küll huvitavat ja juba tärkava lootusega, aga nii toona kui täna tagasi vaadates ikka veel täiesti masendavat aega.

Teaduskülgedel oli Oleski Peeter võtnud sõna ühe murettekitava nähtuse teemal, nimelt teaduse tegemine nõnda-ütelda mitteteadusasutustes, täpsemalt muuseumites. Tal on kindlasti õigus, et pahatihti ei vasta nood publikatsioonid muuseumite või teiste sarnaste arutuste aastaraamatutes ja muudes väljaannetes väga rangetele teaduslikkuse nõuetele, ometi on neis ohtralt väärt materjali (nagu ka koduloouurijate ja muude selliste "iseteadlaste" töödes), mis kipuvad täitsa tundmatuks jääma. Ma olen ka ise selliseid aastaraamatuid ja muid publikatsioone lapanud ning tihti leidnud sealt midagi, mis väärib tähelepanu. Aga jah, kuna neid ametliku teadusetegemise alla kuidagi liigitada ei taheta, siis olengi ma võib-olla Oleski kõrval kolmas inimene, kes mõnest sellisest uurimusest teab :-) Tegelikult muidugi leiab visa otsimisega siiski selliste tööde kohta andmeid, mõnes mõttes veel hullem on lugu hoopis nendega, mis jäävad Oleski visiirilt selles loos välja, näiteks mõnigi kord päris asjalike kooliuurimuste ja muu sellisega (kuigi on selge, et enamasti on nende teaduslik tähtsus tõepoolest kesine, kui mitte olematu, siis vahel satub nende sekkagi pärle, eriti just selliseid, kus on kasutatud kohalike elanike mälestusi ja muud sellist materjali, mida mujalt lihtsalt polegi saada). Aga eks see teaduse tegemine ning maailma ja kõige, mis selle sees ja ümber, uurimine ole juba tihtipeale üks tänamatu tegevus nagunii, rääkimata siis nöökimisest, mida tekitab too kurikuulus teadustöö klassifitseerimise süsteem.

Tänases lehes oli ja jälle oma tavapärases headuses sõna võtnud Turovski Aleksei, seekord ajakohaselt teemaks putukad-mutukad, kes jaanipäeva kandis eriti agaralt ringi sebivad. Seda kõike, mida ta seal kirjutab, ei ole võimalik siin ümber jutustada, aga lugeda oli neetult huvitav - kas või näiteks teada saada, et putukate sigimistuhin ja muud iseärasused köitsid autorit omal ajal sedavõrd, et see kippus ohustama juba isegi toonases ülikoolis erilise kaaluga partei ajaloo ja sotsialismi poliitökonoomia eksamite sooritamist -, nii et kahtlemata tasub see artikkel ette võtta.

Ja lõpetas numbri meeleolukalt Pälli Janika, kelle kinnitusel eesti keele ja meele püsimisega olla kõik suurepärases korras. Ah et miks ja kuidas? Väga lihtsalt:

Minu usk eesti keele püsimajäämisse tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse lugemisest. Selle hoolega viimistletud tekst näitab õnnestunud tasakaalu emakeelse iseolemise ja Euroopa kultuuritraditsiooni osa olemise vahel: võõrast päritolu sõnadest esinevad seal vaid hädavajalikud terminid ja needki on enamasti keeles kodunenud. Teadvustamisi või mitte, ent need laensõnad hoiavad meid ka Euroopa juurte küljes. Nende sõnade algupära viib meid ajaloos üle paari tuhande aasta tagasi ning toob põlluharijate ning suurepärase kammkeraamika tootjate kõrvale ka muistse kreeka teaduse ja kultuuri ning Rooma riikluse edasiviijad

Ja sellele järgnes nauditav ülevaade põhiseaduses leiduvatest antiikkeeltest laenatud sõnadest, vürtsitatud nii mõnegi hea kommentaariga. Näiteks lugu peaaegu juba lõpetav märkus: "Siiski, kui tahame kuuluda Euroopasse, siis kas ei kinnita eurokantseliit meie seost tänapäeva Euroopa kultuuriga paremini kui miski muu?"


Loetud: Sirp, 21.06.2013
Vaadatud: Baikonur (ETV), Üks (ETV2), Troonide mäng (Fox), Temnõi mir (PBK)

Reedesed mõtted

Suuresti (põhi)töövaba päev, peamiselt seepärast, et enesetunne, mis eile õhtul ja veel täna hommikulgi oli suhteliselt normaalne, läks päeva jooksul aina nigelamaks ja kehvemaks, lõpuks päris halvaks kohe kätte ära (nagu tähelepanelik lugeja kindlasti isegi taipab, kui vaatab, millal see postitus valminud on ...) Siiski enne seda, kui täielik pläkkaut kätte jõudma hakkas, jõudsin ära tõlkida kaks artiklit Postimehe hüvanguks ja isegi pisut tegelda ajalehe mõtestatud lugemisega.

Lugemine tähendas mõistagi Sirpi, milles täna oli õige mitu lugu, mida tasus lugeda - ehkki ma ei riski öelda, et nad kõik ka head ja sellised olid, mida on mõtet lugeda soovitada. Alguse tegi lahti Kalmo Hent, kes üht saksakeelset raamatut arvustades-tutvustades muu hulgas, et mitte öelda peamiselt vaagis Saksamaa rolli Euroopas ja Euroopat ennast. Ei saa muidugi öelda, et need mõtted, nii arvustatava autori kui ka loo kirjutaja omad, oleksid millegi poolest märkimisväärselt originaalsed - neid on varemgi esitatud, aga kena oli neid siin kompaktselt koos lugeda.

See oli kenakene küll, aga edasi oli antud üle lehekülje ruumi Kärneri Tiidule, kes iseenesest kirjutas huvitaval teemal: "avatud rahvuslus". Selles loos oli mõningaid huvitavaid mõttearendusi, aga kõik rikkus ära üks, ma ütleks lausa fundamentaalne möödapanek ja eksitus. Kärneri käsitluse järgi tuleb suisa välja, et igasugune inimühendus, millele on omased ühised väärtused, võib julgelt kanda rahvuse nime! Eks neid möödapanekuid oli veelgi (näiteks üsna iganenud seisukoht, et "umbes pool inimese käitumisest tuleneb temale sünniga kaasa antust, s,t, on geneetilist päritolu" - iganenud vähemalt selles mõttes, et tänapäeval ollakse seisukohtal, et geenidega saab kaasa ainult "soodumise", aga mitte kindlat "käitumist" ennast; soodumus võib avalduda, kui selleks on head tingimused, aga ei pruugi, kui neid ei ole), aga see oli ikka kohe suur ja torkas väga selgelt silma. Tähelepanelikumal lugemisel muidugi selgus ka, millest see on tingitud - autor ilmselgelt elab vene rahvuslaste kultuuriruumis (sellele osutavad üpris selgelt ka viited), kus mitmed artiklis esitatud mõtted on küllaltki levinud, sageli küll ka veel rõhutatumalt esitatud.

Eks see on muidugi küll õige, et rahvus on samuti teatav kogukond, aga ma olen kohe päris veendunud ja kindel, et mitte igasugune kogukond ei ole rahvus. Ja siduda rahvust nii ainiti kultuuriga, nagu teeb seda Kärner (kuigi ta toob sisse ka geograafilise mõõtme, aga mitte kuigi kindlalt), ei ole ka ilmselt päris õige. Teisalt ei saa muidugi vaidlustada, et rahvusele kui mõistele on antud ja antakse ja küllap ka jäädakse andma väga erinevat tähendust ning üks tähendusi kahtlemata võiks ka olla see, mis piiritleb rahvuse ainult kultuuriga (olgu siis lisandiks, et peab olema ka "vastava sisuga täidetud kultuuriruum - ühtsesse kultuuri kuuluvate inimeestega täidetud geograafiline ruum", või mitte). Nii kitsas piiritlemine tekitab siiski rohkem probleeme kui lahendab, sest (suhtelise) jäikuse tõttu pigem eitab üleminekuvõimalusi (nt migrandid, nii välja- kui sisserännanud, muutuksid sellise käsitluse järgi peaaegu automaatselt oma "kultuuriruumist" välja liikudes, jah, milleks siis? kultuurituteks ja rahvusetuteks? enamik väliseestlasi/venelasi/prantslasi/mehhiklasi/naurulasi usutavasti solvuks sügavalt ...)

Samuti räägib Kärner mõneti endale vastu, kui ühelt poolt tahab siduda rahvust/kultuuri ääriveeri geograafilise kohaga, aga teiselt poolt nendib, et "rahvusloome" aluseks võib olla ka "Muhamedi habemekarv". Jah, mina olen sellega põhimõtteliselt nõus, et kui rahvus on määratletud kultuuriga ja kultuur on teatavate vaadete ja väärtuste süsteem, siis võib aluseid olla mitmesuguseid - aga sel juhul tuleks ka geograafia üleüldse kõrvale jätta, parimal juhul pidada seda erandjuhuks, sest ühiste vaadete ja väärtuste alusel kogukondi on päris palju, kohe väga palju ka selliseid, mis vähemalt tänapäeval ei ole kuidagi geograafiliselt determineeritud.

Ja veel, kui siduda rahvus ja kultuur nii jäigalt, siis võib päris julgelt väita, et peaaegi kõik inimesed kuuluvad peaaegu automaatselt õige mitmesse rahvusse. Ma võin enda puhul näiteks öelda, et ma olen rahvuselt eestlane (peamiselt keele, osaliselt ka elukoha põhjal) ja anarhist (vaadete ja väärtuste poolest) ja ilmselt võiks siia lisada veel üks-kaks "rahvust" (näiteks bibliofiilide oma, millega mind seovad samuti vaated ja väärtused, kuigi see konkreetne vaadete ja väärtuste pakett erineb täielikult rahvusele "anarhist" omastest vaadetest ja väärtustest). Kõlab totralt, eks? Aga kõik need kolm sisaldavad minu jaoks täiesti erinevaid "vaateid ja väärtusi" ja kõik need kolm on kindlalt mu elu osad. Seepärast nimetaks ma ka pigem neid kõiki kogukondadeks, mitte rahvusteks (jah, vähemalt enda meelest ja teada ei ole ma küll ühegi rahvuse liige - kuigi elukoha tõttu võib mind pidada nii-ütelda ametlikult rahvuseks loetavate "eestlaste" hulka kuuluvaks).

Sõnaga, kuigi huvitav lugeda, oli see artikkel mu silmis üks järjekordseid kurbi näiteid, kuidas inimesed satuvad võõrastest ideedest lummusse ja kipuvad neid edasi andma - njah, tahaks lausa öelda, et kohta ja olusid arvestamata (mis võib olla hea ja mõistlik vene rahvuslasele propageerida, ei pruugi olla üldse mõistlik eesti või mis tahes muule rahvuslasele).

Matthäuse Ülo oli kirjutanud huvitava arvustuse Meikari Silveri raamatu "Poliitmalaaria" kohta: mida võib kokku võtta umbes nii: üsna kaasahaaravalt kirjutatud ja huvitavatest asjadest, ainult et autor on pannud kokku kaks eri juttu, ühe reisikirja ja teise poliitilise loo, mis omaette oleksid mõlemad head, aga koos ei jäta ei saba, sõrgade ega üldse mingit muljet :-)

Tõlkijana oli erakordselt huvitav lugeda Sirkeli Mati kõnet Gundolfi auhinna (seda annab kultuurivahenduse eest välja nimekas Saksa keele ja luule akadeemia), kust võis leida mitmeid sarnasusi endagi jaoks. Nojah, muidugi, Nõukogude aja tõlkimise ja selle spetsiifiliste probleemidega mul otsest kokkupuudet pole, aga eks tõlkimine ole siiski küllaltki ühesugune protsess riigivõimust hoolimata. Igatahes muhe lugemine ja ka ajalooliselt põnevate seikadega.

Teine selline muhe lugemine, kuigi sootuks teistmoodi, oli Kangro Maarja intervjuu eestivene kirjaniku P. I. Filimonoviga. Ma sain sealt endale üllatuseks teada, et see nimi polegi pärisnimi, vaid hoopis pseudonüüm (ja veel väga laheda päritoluga), aga oli ka muid häid mõtteid, eelkõige selle kohta, et inimene peab ikka oma rida ajama (kui see tal on või ta vähemalt arvab, et on), mitte jooksma igasuguste "ühiskondlike" voolude ja tuulekeste sabas. Ja ei puudunud ka tubli sarkasm: "neid lugejaid, kellele tasuks avaldada minu teoseid siin ja vene keeles, on, noh, 15 tükki, keda ma kõiki isiklikult tunnen. Rõõmustab aga asjaolu, et veel viis aastat tagasi oli neid viis". Igatahes tundus, et nii reipa meelestatusega kirjanik väärib meeldejätmist ja soodsal juhul ka lugemist (äkki saaks isegi vene keeles kätte, kui on, ja oleks kuueteistkümnes, kusjuures selline, keda ta ei tunne? :-) )

Nauditav oli lugeda ka kahe, ma julgeks arvata, eksperdi arvustusi eesti keeles sugugi mitte igapäevaste idamaiste teoste tõlgete kohta: üks Mathuralt india kirjanduse esindaja ja teine Alliku Alarilt jaapani kirjanduse esindaja kohta. Need ei olnudki ehk nii palju arvustused, kuigi ka konkreetsetest raamatutest ja nende tõlkimisest räägiti, kuivõrd rohkem head selgitavad tekstid selle kohta, mis ehk raamatuid endid käes hoides ja lugedes võib tähelepanuta või mõistmata jääda. Mulle ülikooliajal kohutavalt meeldisid näiteks Mälli Linnarti või Klaasseni Olaf-Mihkli või veel mõne õppejõu vahel kõll ehk isegi liigsõnalised, aga ikka vajalikud selgitused mõnedegi nähtuste või mõistete või mille tahes kohta, mis esmapilgul tundusid justkui selgena, aga millest tegelikult oli teada paremal juhul vaid lühidefinitsioon, ilma mingi taustata. Sellised asjad avardavad maailmapilti ja lisavad võimalusi lisaks antud taustale seda seostada teiste teadmistefragmentidega, mis seni peas üksikuna või muudes seostes ringi hulbivad ja on seeläbi ääretult tänuväärsed. Seda võib öelda ka nende artiklite kohta, ehkki mõistagi nende maht on lehes suhteliselt napp.

Ja "laast, aga mitte liist" (väga lahe inglise last but not least eestindus, mida ma äsja kohtasin) oli hea lugeda Kändleri Tiidu järjekordset sõnavõttu. Tõsi, seekord polnud tegu just sellise elegantse ning keele- ja mõtlemisvigureid sisseviskava looga, nagu tal tavaliselt, vaid rohkem küsimuste ja kahtluste jadaga hiljaaegu minuni ajakirja Horisont vahel ilmunud raamatukese kohta, mis käsitles Higgsi bosonit, toda kuulsat ja nii hädasti vajalikku pisiosakest, mida aastaid taga aeti ja lõpuks (peaaegu kindlalt) ka üles leiti. Eriti heaks tegi asja aga see, et operatiivselt oli sõna antud ka raamatukese autoritele, kes võimalust mööda selgitasid, miks asjad on nii ja mitte teisiti. Nojah, kõrvaltvaatajana ei oska ma muidugi hästi öelda, kas kahtlused on põhjendatumad kui vastused või vastupidi (osad "kahtlused" ilmselt ongi - need eelkõige, millele oli jäetud vastamata), aga igatahes on väga hea lugeda niisugust dialoogi.


Loetud: Sirp, 07.06.2013
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Eesti - Trinidad ja Tobago (ETV2), 30 Days of Night: Dark Days (Pro7)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse väljaskäik ühe elukohajärgse suurkaupluse külastamiseks - nimelt oli vaja hankida eelsünnipäevakink (või kuidas seda öeldagi: kink, mis tagaks, et sünnipäev ja kõik sellega seonduv ikka hästi ja edukalt kulgeks ...) ja kuna oli selge, et elukohajärgsetes (väike)kauplustes vajalikku pole, siis tuligi veidi kaugemale minna, neisse suurematesse. Kus vajalik mõistagi oli olemas, aga jah, see kuramuse kevad on ikka rängalt väljas, maru vastik oli tolle vajalikuni ja sealt tagasi jõuda kogu selle sopa ja pori - ja et siiski veel veidi külma peab (mis on iseenesest õnneks), siis mitte ainult sopa ja pori keskel, vaid ka libeda peal ...

Aga olgu selle ilmaga nagu on. Eile sai lubatud, et täna tuleb juttu ka Sirbist ja siit ta siis tuleb. Eilne Sirp oli selline mõneti tühjavõitu: 32 leheküljest jagus midagi vähegi lugemisväärset vaid esimesele kümmekonnale leheküljele ja neistki mitte kõigile. See-eest aga olid need lood, mis lugemist väärisid, tõesti head ja tasusid lugemist.

Eelkõige mõistagi kohe lehte alustavad lood, mis tiirlesid endiselt tolle (kuri)kuulsa akadeemilise Eesti ajaloo II köite ümber. Tarveli Enn, keda võib arvatavasti julgelt nimetada praeguse eesti ajalooteaduse grand old man'iks, oli nüüd kirjalikus intervjuus välja valanud enam-vähem samad mõtted, mis pisut üle kuu tagasi Vikerraadio saates, nii et see selles mõttes väga palju uut ei pakkunud. Selle poolest oli palju huvitavam lugeda Krossi Eerik-Niilese lugu, kes ju küll on tänapäeval tuntud sootuks teiste asjadega, aga ei tasu unustada, et temagi õppis ülikoolis ajalugu ja ta lõputöögi oli just sellesama vanema ajaloo alalt (kui ma õigesti mäletan, siis midagi seoses vanema riimkroonikaga ehk teisisõnu just selle kõige enam poleemikat tekitanud ajaperioodi kajastusega).

Mõlemad olid jätkuvalt üsna kriitilised tolle akadeemilise ajaloo köite koostajate suhtes ja vähemalt enda vaatepunktist kahtlemata õigusega. Kui Tarveli vaatepunkti võib nimetada tingimisi "rahvuslikuks", siis Krossi vaatepunkt on veidi nüansseeritum: ta keskendub oma kirjatükis mõistele "vabadus" ja leiab üpris õigustatult, et selle tõlgendamine kitsalt rahvusliku vabadusena või poliitilis-juriidilise vabadusena on liigselt ahistav ja et kui ka "rahvuslik vabadusvõitlus" võib olla tolle ammuse aja, XIII sajandi alguse kontekstis liiast, siis "muistne vabadusvõitlus" võiks olla täiesti kohane kasutada. Igatahes äärmiselt huvitav lugemine.

Kuid mulle on juba mõnda aega hakanud tunduma - ja see tunne vaid süvenes neid Sirbi artikleid lugedes -, et õieti käib vaidlus ühelt poolt aia ja teiselt poolt aiaaugu üle. Paraku pole ka koguteose autorid suutnud seda aeda väga hästi defineerida, vähemalt avalikes väljaütlemistes ja on lasknud end tõmmata vaidlusse, kus pole õieti selge, mille üle vaieldakse (siin tuleb muidugi lisada, et ma ei ole endiselt jõudnud seda raamatut lugeda ja sestap on autorite taotluse esitamine siin pisut spekulatiivne, aga sõnavõtte vaadates ja üldiselt keskaja uurimisega pisut kursis olles usun, et ma olen siiski õigetel jälgedel).

Nimelt, nii nagu mina aru saan, on kriitikud rahulolematud eelkõige sellega, et see koguteos kuidagi taandab *eesti rahva* ajaloo tähtsust, samal ajal kui nähtavasti autorite tahtmine pole olnudki kirja panna *eesti rahva*, vaid hoopis *Eesti(maa)* ajalugu. See on õigupoolest muu maailma ajalooteaduses juba tükk aega üpris selge suund olnud, et vähem pööratakse tähelepanu rahvaste-rahvuste ajaloole (osaliselt ka seepärast, et niimoodi on ajalugu juba pikka aega uuritud ja midagi väga uut sellest vaatenurgast lisada sageli ei ole, parimal juhul üksikuid pudemeid) ja palju rohkem komplekssele territooriumi või nähtuse käsitlemisele, üritades võimalikult hästi taastada ja taasesitada omaaegset elu selle täies mahus, nii kõrg- kui alamkihte, nii linlasi kui maaelanikke. Mõneti on see väga vanamoelise ajalookirjutuse, mille kohta ma kasutaks väljendit "suur ajalugu", tagasitulek, ainult et kui noil ammustel aegadel kirjutati pigem sellist poliitilis-kultuurilist ajalugu (selle heaks lokaalseks näiteks on samused kroonikad, mille tõlgendamine samuti on ju väga keeruline, nagu ka praegune debatt selgelt näitab), siis praegu üritatakse seda teha võimalikult holistlikult, lisada sõdade-vallutuste ajaloole ja pudemetele kultuuriloo vallast ka nii-ütelda lihtinimese (või ka "keskklassi") tasandit.

Selles oma holistlikkuse püüdes on see kahtlemata lahtiütlemine paar-kolm viimast sajandit tugevasti esiplaanil olnud "rahvuslikust" ajaloost. Mis minu meelest on ainult tervitatav, sest see "rahvuslik" või ka "väike/kitsas" ajalugu muudab raskeks esitada mõningaid küsimusi, mis pakuvad huvi nii mulle kui ka, ma olen aru saanud, väga paljudele ajaloouurijatele maailmas. Näiteks küsimus sellest, mis õieti ongi ju praeguse debati keskmes, kuidas nägid teineteist (õigupoolest küll üksteist, sest pooli oli ju õige mitu) need, kes vastakuti seisid, millised olid nende väärtused (kas või seesama vabadus) ja nii edasi. Tolle seni tugevasti juurdunud "rahvusliku" ajaloo raames ei ole neil küsimustel mõtetki: vastus on juba ette antud - ühed olid kaotajad ja teised võitjad, peaaegu ei mingit halli tsooni võimalust (ajaloost teada faktid ise sunnivad küll pisut neid halle toone lisama, aga neid võetakse pigem hälbena, nagu näiteks eesti soost vasalle).

Kompleksse ehk holistliku vaate korral aga tekib paratamatult küsimus, mis pani erinevaid tegijaid liikuma, millest nad lähtusid, mida tundsid ja nii edasi: ilma nendele vastamata või vähemalt vastata püüdmata ei olegi võimalik hästi aru saada, kuidas jõuti seisundist A (näiteks kus ühel pool olid "eesti" hõimud, kes elasid nii, nagu peamiselt arheoloogia meile teada annab, ja teisel pool hulk peamiselt põhjapoolselt Saksamaalt (seegi muidugi tänapäeva mõiste, tollal seda ei kasutatud) pärit inimesi, kes mingitel, süna tõenäoliselt väga mitmekesistel ajenditel võtsid ette ülemereretke vastasutatud Riia linna ja liikusid sealt edasi ümbruskonda) seisundisse B (kus "eesti" hõimude asemel oli kolmeks-neljaks.viieks territoriaal-administratiivseks üksuseks jagunenud ala, mida valdavalt valitsesid noodsamad tulnukad). Või noh, saab muidugi öelda, et jõuti sõja ja vallutusega, aga see ei anna palju selgust juurde küsimusse, kuidas sellisesse seisundimuutusse suhtuti.

On muidugi usutav, et neile küsimustele ei anna ammendavat vastust ka mainitud koguteos (jällegi tuleb öelda, et kahjuks pole ma seda seni lugeda jõudnud), ja ehk seetõttu pole ka autorite selgitused oma taotluste kohta olnud, kuidas öelda, adekvaatsed. Ja sama usutav on ka see, et neile oleks raske vastata isegi siis, kui meie käsutuses oleks palju rohkem allikmaterjale: võib ju mõelda dokumentaalselt väga korralikult kajastatud 20. sajandi ajaloole, kus mõnikord lausa ühtede ja samade dokumentide põhjal - täiesti ilma mingit võltsimist kasutamata - võib teha diametraalselt vastupidiseid järeldusi (olid need siis 1918. aastal rahvuslikust vaimustusest kantud rindele tõttajad või kapitalistide ja suurmaaomanike lollitatud ning vägisi rõhujate huvide eest võitlema sunnitud inimesed? - mõlemad variandid on korralikult ja põhjalikult läbi kirjutatud ja ausalt öeldes ei ole kumbagi võimalik üheselt ja absoluutselt ei tõestada ega ümber lükata, ikka ja jälle sõltub asi isegi alati mitte võib-olla ajaloolastest, vaid kas koos ajaloolastega või ajaloolaste järel ajaloonarratiivi kokku panevatest isikutest)

Sõnaga, kui mu tugev aimdus, et "Eesti ajalugu" II üritab vaadelda *Eesti* ajalugu, mitte *eesti rahva* ajalugu, on õige, siis on see ainult tervitatav. Mis muidugi ei välista seda, et nii nagu aastat seitsmekümne eest, võib ka nüüd selle kõrvale rahulikult tekkida ka teistsugune käsitlus, mis jätkab seniseid "rahvusliku ajalookirjutuse" traditsioone - isegi kui, nagu ma mainisin, on selline holistlik käsitlus ehk maailmas praegu aina levimas, ei ole teistsugune kuhugi kadunud ning elab ja õilmitseb edasi.

Niisiis, ajalooteema oli Sirbis võimsalt ja mõtlema panevalt esindatud. Aga see polnud mõistagi kõik. Kareva Doris oli andnud üsna pikalt kena ülevaate nädala eest rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevast, sisu poolest kindlasti põhjalikumalt ja selgemalt kui mina oma toonases ajaveebi sissekandes. Tubli toimetajana oli ta õieti täis kirjutanud enamuse kirjanduslehekülgedest ning tema viljaka produktsiooni seast tasub ära märkida nii Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juubeli puhune intervjuu (mida mina kui raamatukogus üles kasvanud inimene mõistagi huviga lugesin) kui ka huvitav üle- ja sissevaade Sarve Miku raamatust/raamatusse "Sõna jõud" - mis on üks neist, mille hankimise osas ma olen olnud kahevahel, aga selle loo peale vist kaldub otsus pigem hankimise poole: tundub vähemalt olevat sellise sisuga, mis võiks mind köita.

Päris huvitav oli ka Vihmari Tiina lugu käesoleva sajandi (eesti) proosaloomingust, ikka sellest "suure romaani ootamise" ihalusest lähtudes kirjutatud, milles jõuti järeldusele, et pigem ei ole asi selles, nagu oleks proosa kuidagi mandunud või proosakirjanikud kulunud ja väsinud, vaid et vormide kasutamine on muutunud palju kirevamaks ja mitmekesisemaks, mistõttu ehk pole mõtetki hakata kõike seda vägistama teistsuguse aja ja teistsuguse žanrijaotuse sängi, vaid hinnata neid teoseid just nendena, mida nad on - tihtipeale hübriidid, vana malli järgi ei liha ega kala. Millega võib vist päris nõus olla: ehkki ma eesti kirjandust olen häbiväärselt vähe lugenud, on samasugust ilmingut päris selgelt täheldada ka muukeelses ja muulaadses kirjanduses (nojah, võib ju kasutada ka mõne lõigu tagust väljendit "holistlik", kuigi see vist ei ole ilukirjanduse jaoks eriti hea - aga suundumus ja mõte on sarnane), ka selles, mida ma rohkem loen ehk ulmekirjanduses, kus varasemaid stiilipuhtaid "žanriteoseid" küll kohtab endiselt, aga kus on ka palju, väga palju sellist loomingut, kus rahumeeli segatakse kokku väga mitmesuguseid algeid. Ja eks selline "interdistsiplinaarsus" iseloomusta ju õieti üldse suurt osa tänapäeva elu, olles ühelt poolt tingitud spetsialiseerumisest ja teiselt poolt üritades seda säilitades seda samal ajal ületada.

Kena vahepala oli leheveergudele poetanud Salo Vello, kes kõneles riivamisi äsjase paavstivalimisega seotult Peetrusest ja tema nimest ja sellest, kuidas see tõlkes on kaotsi läinud. Tõlkijal oli seda päris põnev lugeda.

Ja lõpetuseks siis viimane väärt lugu eilsest Sirbist, milleks oli alati hea sulega Kändleri Tiidu artikkel samuti viimastel kuudel üsna palju kõneainet andnud teemal, nimelt jumalast ja skeptitsismist ja vaba tahtest ja muudest sellega haakuvatest asjadest. Vaevalt ta nüüd mingi otsustava sõna selles debatis ütles, pigem on arvata, et oma sõnavõtu peale võib ta kergesti "kolakat" saada nii sellest imelikult "skeptikute" seltskonnalt (jutumärkides, sest tegu on pseudo- või poolskeptikutega või võiks lausa öelda pimeusklikega, kes on võtnud omaks teatava dogma ja kõike sellega vähegi vastuolus olevat või arvatavalt vastuolus olevat nii kõvasti kui suudavad mutta tambivad) kui ka usklike seltskonnalt - aga eks see ole vähemalt mu silmis just Kändleri suur pluss, et tema tekstide puhul ei teki tavaliselt tunnet, et isegi kui nagu formaalselt tunduks kõik otsekui õige, jääb midagi ikkagi tõsiselt kripeldama.


Loetud: Sirp, 22.03.2013; Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12), The Spirit (Pro7)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millest küll suure tüki haukas pikk väljaskäik, mis koosnes täpsemalt kahest osast. Esimene osa viis mind kohtuma ühe vana tuttavaga, kes üle pikkade aastate on nüüd tagasi kodumaal ja mitte lihtsalt, vaid ühe ajakirja suure isandana, nii et lisaks niisama muljetamisele oli see kohtumine ka kohtumine potentsiaalse tulevase tööandjaga - ehkki tänase kohtumise käigus sellest õieti juttu polnudki, vahepealsed aastad ja kõik muu hõlmas kogu vestlusele antud aja. Kokkusaamine ise toimus kohas nimega Seiklusjutte maalt ja merelt, kuhu ma sattusin esimest korda ja mis jättis üsna hea mulje. Et tegu oli äärmiselt varase hommikuga - kell oli alles 12 saanud -, aga samune vana tuttav eelistas siiski ka süüa, siis võtsin solidaarsusest ja et mitte jätta muljet, nagu ma tema suutäisi loeksin, ka ise veidi suupistet, täpsemalt omleti, mis on üks kena hommikune roog. Tõsi, selles pubis tundus see natuke kallivõitu olevat, aga noh, ega ma nii sageli ka väljas ei söö, et selle peale pirtsutama hakata.

Päeva tippsündmus oli aga mõistagi hoopis midagi muud, nimelt Ajaloomuuseumis toimunud arutelu viimasel ajal nii kõvasti (rahvuslikke) laineid löönud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega puudutava köite üle. Ma küll ei tea, aga võib oletada, et nii suurt publikuhulka ei näe muuseum just iga päev: kohal oli hinnanguliselt vähemalt kolmekohaline arv inimesi, kuigi vaevalt kuigi palju üle saja. Rääkimata meediakajastusest, sealhulgas isegi veebiülekandest. Mispärast ma ei hakka siin üritusel endal pikemalt peatuma, sellest on väga hea ülevaate - koos videotega - andnud näiteks Postimees, vaid peatun ainult paaril mõttel, mis kõike seda jälgides tekkisid.

Esiteks on ääretult kurvastav, et ehkki poleemika mitme koguteoses esineva kontseptsiooni või üldse selle üle on käinud juba tükk aega, jäi väga selgelt mulje, et mõnedki kohalviibinud, kes diskussiooni ajal häälekalt sõna võtsid, ei ole ometi seda raamatut lugenud, võib-olla isegi mitte käes hoidnud. (Ma pean muidugi tunnistama, et ka ma ise ei ole seda veel lugeda jõudnud, aga käes olen igatahes juba hoidnud :-) ) Vähemalt ühel juhul jäi lausa mulje kroonilisest tähelepanupuudusest, sest kuidas muidu saaks seletada seda, et hakatakse kõnelema ilmselgest (muistsete eestlaste) ühtsustundest, kui võiks öelda, et lausa kõneleja silme ees olid alles äsja olnud korralikud joonised (võiks öelda lausa "faktid"), mis näitasid, et arheoloogia andmetel ei saa mingist ühtsusest kõnelda. On muidugi mõnevõrra küsitav, kuidas arheoloogia andmeid tõlgendada, aga vähemalt see sõnavõtja oli ilmselgelt tulnud sinna mitte arutlema, vaid ainult oma statement'i välja ütlema. Või kui esitatakse küsimus, kes rahastas ja tellis raamatu, millele autorid ei saanudki muudmoodi vastata kui soovitusega vaadata raamatu tiitellehe pöördele ...

Teine mõte, mis tekkis juba varasemat diskussiooni jälgides, aga sai siin kajastatava formuleeringu tegelikult alles pärast tänast arutelu ühe tuttavaga kodu poole kulgedes juttu vestes ja muljeid vahetades, oli see, et segi ei kiputa ehk isegi ajama niivõrd rahvast ja rahvust (mille vahel, võin möönda, ongi mõnigi kord raske täpset piiri tõmmata), vaid eelkõige pärandit ja ajalugu. (Pärandi asemel võiks ehk ka öelda mütoloogia või isegi ideoloogia, aga neil sõnadel kipub olema siinkohal kasutatud tähenduses negatiivne väli, mida ma sugugi ei taha mõista anda.) See ei ole mõeldud kummagi halvustamiseks, aga neil on oma, veidi erinevad kasutamisvaldkonnad ja metodoloogiad. Kui ajalugu üldjuhul üritab uurida minevikku maksimaalselt faktipõhiselt ja teha järeldusi vaid statistiliselt tähelepanuväärse hulga faktide põhjal, asetades sündmusi kronoloogilisse jadasse, siis pärand on olemuselt veidi teistsugune: reeglina on seal teemakompleksid, nii terviklikud kui võimalik, mis on suhteliselt staatilised, see tähendab ajas muutumatud. Nii öelda on muidugi väga suur üldistus, sest ka ajalugu käsitleb teemasid ning ka pärandi puhul saab kõnelda ajalistest muutustest, aga igatahes on neil kahel asjal veidi erinevad lähtekohad.

Pahatihti juhtub aga nii ja minu meelest praegusel juhul ongi juhtunud, et pärandist lähtuvaid mõtteseoseid kantakse automaatselt üle ajalukku. Mis on kahtlemata võimalik, aga nõuab väga, tõesti väga hoolikat jälgede ajamist ja seoste selgitamist. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis mõned näited. Samuse keskaja ajaloo diskussioonis ütles üks mu Facebooki sõber: "Hiljaaegu leidsin Lestadiuse Fragmente Saami mütoloogiast just lõigu sellest, kuidas eesti aladelt tulid sinna rüüstajad. Nii pikki sõjaretki ei võtnud ette muistsed rahvad, kel polnud hästi arenenud hierarhia ja head teadmised rahvaste paiknemisest." Kindlasti võimalik järeldus, aga sama kindlasti mitte ainuke.

Esiteks on võimalik, et see oli lihtsalt ühe sõjasalkkonna ettevõtmine ja see ei nõua päritolumaalt üldse mingit erilist hierarhiat, pigem isegi vastupidi (kui mõelda näiteks praegustele Somaalia piraatidele, siis seal on igasugune mõistlik hierarhia peagu kadunud, aga rüüstajaid see-eest hulganisti). Teiseks ei pruugi see üldse kajastada muinasaega, vaid võib olla hoopis hilisema aja kajastus. Kolmandaks võivad isegi "eestlased" olla täielik ülekanne, mis iganes ka põhjus ei oleks. Samune tuttav, kes selle pärandi-sõna mulle andis, kõneles, kuidas üks teadlane olla käinud aastakümneid ühes ja samas kandis üht ja sama juttu üle kuulamas - ja see muutus isegi juba selle ajaga üsna tuntavalt, asendusid või muutusid inimesed, kohad, sündmusedki. Õieti müüdiuurijatele peaks see hästi teada olema nagunii.

Sama kehtib muidugi ka ajalooteaduse "faktide" ehk kirjalike ja muude allikate kohta. Mistõttu ma saan üsna hästi aru, miks eile üks diskussantidest teisele kihvatas: "Sa loed kroonikat nagu üleeilset ajalehte". Loomulikult, kroonika sõnu tuleb tõsiselt võtta, lõppeks on see ju ka katse ajalugu kirja panna, aga kunagi ei tohi kõrvale jätta asjaolusid, mis selle kirjapanemist põhjustasid (näiteks konkreetselt Henriku Liivimaa kroonika puhul seda, et eelkõige oli see mõeldud Riia piiskopi (hetke)poliitiliste seisukohtade kinnitamiseks ja tugevdamiseks).

Rääkimata muust allikakriitikast ... Nii on näiteks üks nõndanimetatud rahvuslaste (nõndanimetatud seepärast, et ma mõtlen siin nende all neid, kes väidavad eesti rahvuse olemasolu vähemalt juba muinasajal, kui mitte varemgi) väiteid olnud, nagu näitaks eestlaste ühtsust Henriku Liivimaa kroonika lause "Siis pöördusid eestlased oma maale tagasi ja saatsid kristlasi mõnitades kõigisse Eesti provintsidesse sõna, vannutades ja liitu heites, et nad oleksid üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu." (XIV, 8) Mis võib täiesti ka nii olla (kuigi väljend "liitu heites" osutab pigem vastupidisele), aga igal juhul tuleb arvestada, et see "üks süda ja üks hing" on otselaen Piiblist, täpsemalt Apostlite raamatust (4:32): "Ja usklike kogu oli üks süda ja üks hing." Piiblitsitaatide kasutamine oli keskaja kroonikates levinud, vaat et lausa kohustuslik ja nende kasutamine ei pruugi väljendada täpseid ajaloolisi olusid, vaid on eelkõige mõeldud, nagu tsitaadid õieti ju üldse, teatava kõigile mõistetava meeleolu tekitamiseks. Siin on siis tsitaat, mis haritud lugejale (aga ega neid teisi tollal palju olnudki) pidi jätma mulje erakordsest võikusest, sest fraasi, mis tähistas kiriku ühtsust, kasutati otseselt kristlaste ehk kiriku vastu. Nii peaks vähemalt tekkima küsimus tõlgendamisest: kas see tähistab tõesti eestlaste ühtsustunnet või lihtsalt kaotajate (juttu oli tsitaadi juures kuulsast Ümera lahingust) kibedust ja seetõttu eriti vaenulikku suhtumist võitjatesse, ühtlasi ka (minevikku projitseeritud) varjatud üleskutset olla ise ühtsed?

Veel üks huvitav idee, mis diskussioonilt vähemalt minu jaoks kõlama jäi, oli see, et eestlaste ühtsustunne võis tekkida alles tolle "muistse vabadusvõitluse" käigus. Millele õieti leiab ka eelkõige Henriku kroonikast (sest paraku palju muid kaasaegseid materjale selle aja kohta pole) mõningat tuge. Aga küsimus, kas see tähendab rahvuse (olgu millises tahes tähenduses) või üldse mingi ühtsuse tekkimist või oli ikkagi tegu ainult oludest tingitud ajutiste liitudega, on paraku vist selline, mida naljalt lahendada ei saa, eelkõige just seepärast, et lihtsalt pole füüsilisi ega muusuguseid tõendeid, "fakte", mille pealt selget järeldust välja töötada.


Loetud: Tehnikamaailm 2/2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Alcatraz (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Tänased jalgpallilahingud EMil olid enne vaatamist väga põnevad ja üks neist ka pärast vaatamist. Ukraina näitas end Rootsi vastu väga heast küljest ja võis oodata, et ka Prantsusmaal saab nendega raske olema, ehkki Prantsusmaa mäng tõotas kahtlemata üle olla. Ja oligi. Ka ukrainlaste mäng ei olnud just halbade killast, aga prantslaste kaks väga väikese vahega tulnud väravat teise poolaja algul paistsid neid täiesti halvavat, nii et mängu lõpp oli rohkem nagu halastussurma pealtvaatamine: paeluv küll, aga samal ajal ka selline, et tahaks kogu aeg pead ära keerata ...

Rootsi, kes oli Ukrainalt lüüa saanud, ja Inglismaa, kes oli suutnud Prantsusmaalt viigi välja võidelda, olid mõlemad palju rohkem täkku täis ja vähemalt võitluslikkuse mõttes oli see kindlasti senise turniiri üks tähthetki. Kui rootslased olid pressi alt ja üheväravalisest kaotusseisust välja tulnud ning ise 2:1 juhtima asunud, tundus isegi korraks, et inglasi saadab järjekordselt see häda, mis neid ikka on kippunud saatma: häid mehi on väljakul palju, aga meeskonnana ei suuda nad kuidagi hästi esineda (toodagu selle põhjuseks siis Inglise jalgpalliliiga hooaegade iseärasusi või mida tahes). Aga ponnistamist nad ei jätnud ja lõpuks olid tablool numbrid 3:2 inglaste kasuks. Rootslastest oli isegi selle mängu põhjal mõnevõrra kahju, sest nüüd on nende ainuke tee veel koju, aga vähemalt üks inglaste värav oli nii vaimustav (kuigi kindlasti mitte sellisena mõeldud), et see taastas isegi kergelt usu nende võimekusse. Aga eks seda tõelist sisu näitab viimane mäng Ukrainaga, sest peoperemeestel on tolles matšis samuti "selg vastu seina" elik viimane võimalus edasi pääseda ainult siis, kui nad võidavad.

Tänane Sirp sisaldas mõneti ootamatult üsna palju lugemisväärset (ehkki läbilugemise järel polnud kõik sugugi nii hea ...), seda osaliselt muidugi seepärast, et vahel oli ka Keele Infoleht.

Kohe alguses alustas Ruusi Viive-Riina neoliberalismi ja eesti kultuuri vahekordade vaagimisega, leides, et esimene on viimasele karuteene teinud. Seal oli muidugi väga palju õigeid mõtteid (kas või ja eriti mõte oma tegevuse eest vastutavast professionaalist), ent ikka ja jälle hämmastab mind nii sageli leida olev väide, mis selleski artiklis läbi lõi, et "on ootuspärane, et üleilmastumine on nõrgendanud Eesti inimeste koha- ja rahvusidentiteeti ja tugevdanud kosmopolitismi". Ühes või teises variandis on seda kuulda olnud nähtavasti sealtpeale, kui üldse hakati sellistes kategooriates mõtlema - ja seda hoolimata samuti juba ammusest maksiimist "olgem eestlased, aga saagem ka [eurooplasteks]" (nurksulud sel põhjusel, et ehkki see omal ajal nii esitati, võib nende sulgude sisse panna õieti mis tahes fraasi). Nojah, maailma avardumise ajal on muidugi vist tegelikult loomulik, et oma väljundi saab ka niisugune kolklik, totalitarismihõnguline rahvuskogukondlikkus, mis üksikisikut jätkuvalt maha suruda ja kindlatesse raamidesse paigutada püüab. Mõistmine, et kultuur ja keel, millest selles artiklis ju lähtutakse, ei ole seotud mingi olematu, vaid võimudiskursuses vajaliku rahvuskehandi või muu vaevatud mõistuse sünnitatud jubedusega, vaid ikka ja ainult konkreetse inimese ja tema valikutega, on nähtavasti raske juurduma ...

Päris huvitav oli lugeda ka pikemat intervjuud Rancière'i Jacques'iga, kellel paistab sellest hoolimata, et ta on kui mitte tulihingeline marksist, siis vähemalt veendunud vasakpoolne, olevat mõningaid häid mõtteid. Või noh, kas nüüd just häid või uusi, aga lugeda seda intervjuud siiski tasub.

Omamoodi huvitav oli üle pika aja lugeda ka täiesti mahategevat ja materdavat kriitikat, mis Luugi Erkki sulest pritsus Hjelmslevi Louise suunas. Tõlkekriitikat sellest artiklist küll ei leidnud, aga eks mind mingil määral huvita ka keeleküsimused. Tõsi, ma ei oska siinkohal hinnangut anda ei Hjelmslevile ega tema kriitikale, peamiselt enda teadmiste puudumise tõttu, aga nii räige materdamine jättis küll rohkem mulje eri koolkondade kaklemisest kui käsitletava autori enda puudujääkidest. Aga eks - võib-olla - oskan midagi paremat arvata kunagi, kui ma Hjelmslevi teose ka läbi lugenud olen ...

Äramainimist väärib kindlasti ka Tiidu Ene-Margiti pikk lugu rahvaloenduse esialgsetest tulemustest. Ega see nüüd oluliselt rohkem teavet ei sisaldanud kui lühemad ajakirjanduses juba ilmunud artiklid, aga asjad olid paremini lahti kirjutatud. Võib-olla kunagi jõutakse ka selleni, et kirjutatakse täpsemalt lahti või vähemalt üritatakse selgitada mu jaoks kõige intrigeerivamat asjaolu, nimelt Järvamaa esikohta rahvaarvu vähenemisel ...

Väga asjalikuna tundus Kirsi Tiina kriitika mõne aja eest inglise keeles ilmunud eesti kirjanduse koguteose kohta. Olemata küll ise seda käes hoidnud, olen ma üsna kindel, et tema märkused saatesõna(de) nappuse kohta on päris täppi. Nojah, see on õieti küll juba pikemaajalisem suundumus, et (tõlke)raamatutel üldse jäävad saatesõnad aina napimaks või kaovad sootuks - ja seda mitte ainult eestikeelse trükisõna, vaid ka muude kultuuriruumide puhul. Küllap paljud teosed suudavadki piisavalt enda eest kõnelda, nii et neil polegi erilist sisse- või välja- või otse keskpõrandale juhatamist vaja, aga mingist ilmingust, näiteks eesti kirjandusest või kas või selle proosaosast ülevaadet anda püüdev teos võiks ju ometi olla lisaks tekstide eneste jõule varustatud ka korralikku taustasüsteemi andva raamistikuga.

Kultuurilooliselt põnev oli Pesti Olavi lugu maailmakuulsast arhitektist Kahni Louisest, kelle nime meeldetuletamine on mitmeski mälumängus raskusi valmistanud.

Juba keelevalda kuuluvana oli Sirbi põhilehe veergudele mahtunud järjekordne diskussioon "tootenimede" kirjutamise üle, sedakorda teemaks festival HeadRead. Ja järjekordselt põrkusid siin täiesti vastandlikud seisukohad: üks, mis ei luba "nime" mitte mingil moel muuta, ideaalis isegi mitte käändelõpu lisamisega (jah, eesti keel on ju üks vastik keel, mis sõna väliskuju moonutama kipub ...), teine aga selline, mis kõik sõnad vastu vaidlemata eesti grammatika ja süntaksi rattale tõmmata tahab ... Nojah, mu sümpaatia kuulub üldiselt viimasele seisukohale.

Keele Infolehe põhiline ja peamine ja sissejuhatav artikkel Hindi Matilt eesti keele üle läks osaliselt samasse vankriroopasse, mida ma mainisin Sirpi alustanud Ruusi Viive-Riina artikli juures, aga oli siiski selles mõttes vaoshoitum, et piidus peamiselt keelemuredega ega hakanud tõsisemalt süüvima "rahvuskehandisse" või muudesse väljamõeldistesse. Hindi tähelepanekud praegustest problemaatilistest keelemuutustest olid igatahes väga head, ehkki on muidugi küsitav ja vaieldav, millise märgiga need on - ega seda ju saagi enne selgeks, kui need on minevikuks saanud ... Näiteks arvamus, et "keeleregistrite ähmastumine on keelekultuuri allakäigu indikaator", on pigem kaheldav. Kindlasti on situatsioone, kus üks või teine väljend ei sobi või vastupidi, just ainsana sobib, aga keele jagamine alamaks ja ülevaks on mu meelest põhimõtteliselt vale. Seda elitaarsusetunnetust kumab veidi läbi teisteski murekohtade selgitustes, aga eks ta ole, nagu lõpetab Hintki - "Keel on meie res publica - avalik asi" -, nii et igasugu "registrid" ja suhtumised on siin lubatud, õieti oleks valegi, kui mõni neist täiesti välistada, õigemini üritada välistada, sest keelekasutust ja selle registreid ei ole nagunii võimalik kuidagi välistada ...

Pulleritsu Egle oli kirjutanud asjast, mida ma tähelegi pole pannud, nimelt kurikuulsa väljendi "au, mõistus ja südametunnistus" tagasitulekust, aga mille üle ma kohati maru tugevat Nõukogude aja nostalgiat täheldades ka sugugi ei imesta (isegi kui tagasitoojateks on noored inimesed, kel ei tohiks olla mingit nostalgiat ega isegi õieti teadmist toonastest lööksõnadest ...).

Mõistetavalt õigekirjast ja muust sellisest kõneles ka "arupidamine" eesti keele korraldamise ühe suurnaise Erelti Tiiuga. Aga muu hulgas leidsin sealt enda jaoks lausa õõvastava teabekillu, et mõne "noorteadlase" arvates polevat näiteks sõjandusvallas (või üldse) süstemaatilist terminikorraldust enam vajagi, "asjaosalised võtavad ise toorlaenudena kasutusele neile sobivad sõnad". Erelti vastus "Sõjakäiku [terminikorrastuse vastu] pole, on teadmiste vähesus" on äärmiselt tabav - kuigi nende "noorteadlastega" (ma ei saa kuidagi niisuguste mõtete avaldajaid ilma jutumärkidega teadlaseks nimetada) sarnaseid mõtteid on olnud kuulda teisteltki, tõsi, peamiselt nii-ütelda erialainimestelt, kes puhtpraktilistel vajadustel kasutavad rohkelt kas otse inglise või siis mingit engloniani varianti. Aga eks ta õige ole, sellised asjad tulevad ikka teadmiste vähesusest - nii olen ma viimastel aastatel näiteks mitmel korral kuulnud väidet, nagu oleks eesti keel vandumiseks äärmiselt vaene, mistõttu tohutult rikkaliku sõimusõnade varamuga inglise või vene keelt polevatki võimalust adekvaatselt eesti keeles edasi anda. Mis näitab mu meelest ainult seda, et ütleja lihtsalt ei tunne eesti keelt: kas ei tea eesti keele roppsõnade varasalve rikkusi või siis on mingipärast arvamusel, nagu peaks näituseks juhul, kui venekeelne hui on eestikeelne munn, olema ka kõik vene keeles selle sõnapesaga seonduvad sõnad, olgu nad nimi-, tegu- või mis tahes muud sõnad, ka eesti keeles olema tingimata munnist tuletatud, mis on ühtpidi naljakas kinnismõtteline arusaam, nagu oleksid sõnade vahel võimalikud ainult üksühesed seosed, teistpidi aga jõuab taas tagasi emakeele võimaluste mittetundmise juurde ...

Mõtlemapanev oli Nemvaltsi Peebu artikkel võimsat pealetungi tegeva alaleütleva kohta. Rektsioon ongi tavaliselt igas keeles üks keerulisemaid funktsioone, mille mõnedki "argumendid" tuleb lihtsalt pähe õppida, sest mingit loogikat nende taga näha ei ole kas üldse võimalik või peab selleks kuhugi väga sügavale või kaugele minema. Ma võin küll ka enda kohta öelda, et järeltäiendina (enamasti inglise for vastena) on see mullegi vastumeelt, aga "sarnaselt millele" on jälle palju loomulikum kui "sarnaselt millega" - nähtavasti käib peast läbi see, et sarnasus on väline, millega alaleütlev sobib paremini kokku kui pigem sisule osutav kaasaütlev. Ma olen muidugi alati aktsepteerinud oma toimetajate parandusi, kes ongi alaleütlevast ikka kaasaütleva teinud, aga enda käsi ei kipu isegi teadmisest hoolimata seda kirjutama, kohe nii võõras on teine ...

Ja lõpetuseks sisaldas Keele Infoleht ka rõõmustavat teadet, et juba poole aasta taha jäänud Emakeele Seltsi keeleviktoriinile saadetud vastused olid osutunud õigeks ning lisaks sellele lausa võitnud loosimise järel auhinnagi!

Loetud: Sirp, 15.06.2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Elas kord ... (FoxLife), jalgpalli EM: Ukraina-Prantsusmaa (ETV), jalgpalli EM: Rootsi-Inglismaa (ETV)

Ilmunud tõlked:
Göran Lindblad. Üldsegi mitte nii neutraalne (Diplomaatia, 6-7/2012)
Dušan Pavlović. Serbia pärast maikuiseid valimisi (Diplomaatia 6-7/2012)
Spyros Sofos. Protest kokkuhoiu vastu (Diplomaatia 6-7/2012)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma juba kolmandat päeva ühtejutti kärpisin väikese väljaskäiguga, mille sihtkoht ja täpne sisu jäägu siinkohal nimetamata, aga mille kohta võib siiski öelda, et märkimisväärsest finantskulust hoolimata täitis see täpselt oma eesmärgi.

Tänane Sirp oli üllataval kombel lausa pungil lugemist - nähtavasti on valimised nii lähedal, et tarku sõnu sel teemal enam pole mõtet teha :-)

Äärmiselt asjalik ja võiks lausa öelda, et definiitne arvamus riikidevaheliste ajalookomisjonide (millise mõtte käis mäletatavasti mõne aja eest Eesti poole suunatuna välja siinne Venemaa suursaadik) osas oli pärit Mertelsmanni Olafi sulest. Lühidalt võib selle kokku võtta tema enda sõnadega: "Ärge jamage ajalookomisjonidega, tehke reaalset uurimis- ja publitseerimistööd." Sellele võib ainult kõigi jäsemetega alla kirjutada - mitte et sellist komisjoni luua ei võiks, kui keegi (loe: mõlemad pooled) selle järele tungivat vajadust tunnevad, aga eelkõige on oluline see, et olgu komisjon või mitte, tehtaks reaalset tööd ja uuritaks ajalugu ja mitte ainult ei uuritaks, vaid ka avaldataks uurimise tulemusi.

Väga huvitava intervjuu oli Kaaristo Maarja teinud Krulli Hassoga. Pealkiri "Ajalooline aeg on üks vimma ja vihavaenu pesa" võib ju viia mõtted teab millele, aga kui arvestada, et ajaloolise aja vastaspool on antud juhul müütiline aeg ehk aeg enne igasugust ajalugu, aga ka selle kõrval, taga, ees, peal ja all, siis oma tugev uba selles kindlasti on. Teisegi tema mõttega võib igati nõustuda. ehkki rahvuslus ja rahvusriik olid kindlasti omas ajas olulised ja vahest edumeelsedki ideologeemid, on nad oma aja üsna ära elanud. Vähemalt minu jaoks kindlasti: ma tunnistan küll end kindlalt eestlaseks selles mõttes, et ma kõnelen eesti keeles ja kirjutan selles ja enamasti isegi mõtlen, aga ma ei tunne erilist kokkupuutetunnet teistega, kes ennast samuti eestlaseks nimetavad ja sellel hoopis mingeid muid aluseid näevad kui keel; no ja riikluse mõiste on musugusele anarhistile üldse selline vähevastuvõetav nähtus... See ei olnud muidugi selle intervjuu läbiv teema, nii et mõtlemapanevat on seal küllaga muudki.

Päris hea oli lugeda ka esimest rubriiki küsimusega "Mida ootate?", mis oli mõistagi suunatud valimistele, aga millele vähemalt avalöögi teinud kolm keeleinimest, võiks öelda, täiesti apoliitiliselt, tõstes esile rohkem probleeme, mis on olnud ja mis ilmselt ka jäävad, sõltumata sellest, kas on mingid valimised või mitte ja kas need toovad kaasa mingeid muutusi riigivalitsemises või mitte.

Lausa põnev ja oma ajaloolise tausta poolest väga huvitav oli Peterburi Jaani kiriku taasavamisest tõukunud Michelsoni Helle pikk lugu, mis rohkem kui kirikust kõneles Peterburi ja eestlaste seostest. Sealt võis leida ka huvitava tõlgenduse Matissovi saare kui Madise saare kohta. Ajalooliselt olla see küll pigem tulenenud mingist kohalikust soome päritolu veskiomanikust Matiasest, aga noh, eestilik tõlgendus kõlbab ju ka :-) Naljakas oli ka nii-ütelda kultuuridevaheline kommunikatsioon: kui kiriku taastamiseks korraldati talgud, siis vene keeles kutsuti inimesi "laupäevakule" (subbotnik). Aga nende mistsellide kõrval sisaldab lugu rohkelt huvitavat lugemist.

Samamoodi äärmiselt huvitav oli Kangro Maarja kirjeldus sellest, kuidas ta Udmurdimaal etlemis- ja muidureisil käis ja mida kõike ta seal nägi ja koges. Sellised sissevaated on lausa hindamatu väärtusega, eriti kui ise ei ole pikemat aega kohapeal käinud - ja muidugi ei tasu unustada, et kirjandusinimesena oskab autor ka väga hästi kirjutada!

Lausa hämmastav oli avastada, et isegi kunstilehekülgedel jagus sedakorda lugemist. Muidu on seal enamasti rohkem või vähem tarkade sõnadega juttu kõikvõimalikest näitustest, mis mulle väga pinget enamasti ei paku, silm vaid libiseb üle, aga sedakorda oli käsile võetud mu meelest kunstitegemise üks põhialuseid (kuigi läbi kõlas ka mõte, et enam see nii väga ei pruugi nii ollagi), nimelt joonistamine, see kõige tavalisem joonistamine. (Õieti oli lausa kaks artiklit, üks rohkem joonistamise õpetamise probleemidest, teine, küll taas näitusest tõukudes, aga seda vaid põgusalt mainides, veidi laiemalt)

Kui mõne aja eest tekitas Nokia ja Microsofti koostöö mõningaid muremõtteid selles osas, mis saab edasi mõne aasta eest Nokia alluvusse läinud Qt-st (mis on lisaks uuele ja alles pooleldi ilmavalgust näinud Meego platvormile muu hulgas aluseks ka näiteks KDE-le), siis nüüd paistab, et tunded on rahunenud ja ei Qt ega KDE tunne ennast kuigi ohustatuna. Nojah, Nokia toetus võib ju küll väheneda või isegi kaduda, aga nende vanker on varemgi ilma selleta veerenud ja võib veereda ka edaspidi, kui vaja peaks olema. Vähemalt nii võib välja lugeda KDE, kui nii võib öelda, ametlikust seisukohavõtust, mille on väljastanud KDE-d haldava ühingu juhatuse esimees.


Loetud: Sirp, 04.03.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Starship Troopers 3: Marauder (Pro7)