Tavaline tööpäev, mida otsustasin vürtsitada väikese väljaskäiguga, mis sisaldas elukohajärgse kaupluse külastamist koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ja vürtsikas oli see käik tõesti ... Nojah, eks ma tean, et paari kuu pärast mõtlen juba nostalgiaga tagasi praegusele ajale ja õhkan, et oleks tänanegi ilm ... Aga siiski on see üleminek normaalselt nullilähedaselt, olgu peale, kas või +5 kandist paarikümnekraadisele metsikule palavusele alati nii ränk, nähtavasti iga aastaga üha rängem. Peavalu ja masendus on garanteeritud ... Aga noh, ma tean, et ükskord tuleb ka sügis ja siis ka hilissügis - ja kui maiade kalendri tõlgendajad eksivad (ja mul pole tegelikult kahtlustki, et eksivad - enamik pole nähtavasti vaevunud isegi kõige elementaarsemaid asju maiade kalendri kohta selgeks tegema), siis ka talv takkaotsa -, mis annab lootust ka see vahepealne jube aeg üle elada ...
Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Elas kord ... (FoxLife), Troonide mäng (FoxLife), Nukumaja (TV3), Kättemaksukontor (TV3)
Showing posts with label kuumus. Show all posts
Showing posts with label kuumus. Show all posts
11.5.12
27.7.11
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ning üldises plaanis pärssis taas ja üha enam jõudu koguv kuumalaine. Muidu rien.
Loetud: Akadeemia 7/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Loetud: Akadeemia 7/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
23.7.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegin kogu vaprust kokku võttes ja praegust koleropphirmusjubeõudpalavat ilma trotsides väikese pausi kõrvalasuva kaupluse külastamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Vaevalt koju tagasi jõudnud, ise läbi nagu läti raha (vana ütlus, aga kõlab tänapäevalgi asjakohaselt...), hakkasid saabuma jubedad uudised Norrast. Kõigepealt plahvatus valitsuskvartalis, mis juba iseenesest on suur sündmus, sest seal oli vanastigi mõõdukas, küll rohkem lihtsalt seirav liikumise kontroll olemas, aga pärast eelmise aasta paljastatud rünnakuvandenõud, sain ma aru, juba märksa tihedam. Aga ikka plahvatas ja mõistagi ohvriterohkelt. Ehkki see rünnak jäi koleduselt alla peagi järgnenud teisele, milles keegi politseinikuks rõivastunud tegelane suundus saarele, kus pidas suvelaagrit valitseva erakonna noortetiib - ja lihtsalt avas tule... Praegu, kirjutamise ajal räägitakse juba, et hukkunuid võib saarel olla lausa 80 või enam (Oslos endas oli surnuid seitse ja vigastatuid viisteist). Ikka ääretult koletu veretöö isegi siis, kui viimane arv peaks liialdatud olema. Mis mõistagi on toonud kaasa rohkelt spekulatsioone toimepanija(te) ja motiivide suhtes. Selline mitme üheaegse, mõnikord ka erinevat laadi rünnaku korraldamine on olnud tükk aega al-Qaida tunnusmärk, samas mõnedel andmetel olevat Utøya saare tulistaja olnud hoopis kohalik paremäärmuslane (võimul on praegu teatavasti sotsialistid). Eks sellesse toovad usutavasti selgust lähemad päevad - et üks väidetavalt ülemaailmset džihaadi toetav rühmitus vastutuse enda peale võttis, ei tähenda veel, et nad ka tegelikult selle taga seisaksid. Kuigi muidugi on norrakate osalemine Afganistanis ja ka nüüd Liibüas omajagu pinnuks silmas islamistidel olnud küll. Aga eks näeb.
Täna ilmus üle tüki aja ka Sirp. Puhkus ei olnud just hästi mõjunud - lehes oli õige vähe lugmisväärset, vähemalt minu meelest, kuigi kuuajaline paus mõistagi tähendas, et uusi erutavaid lugusid oli leht pungil täis, nii et küllap leidis igaüks sealt oma killukese. Mulle silma jäänud kildudeks olid Velmeti Aro arvustus Bosworthi hiljuti ilmunud natsionalismi-raamatu kohta, mis oli päris heal tasemel tõlkekriitika, kuigi ainult teatud mõttes - see ei puudutanud mitte tõlget kui sellist, vaid pigem asjaolu, et raamat üldse on tõlgitud, millega arvustaja kohe sugugi rahul ei olnud. Tegelikult üsna haruldane juhus, kus raamatut ei tehta maha, vaid nenditakse, et siin ja praegu ei ole mingit mõtet sellist raamatut tõlkida. Igatahes värskendav lugemine selles mõttes.
Teine silmajäänud kild oli lühiintervjuu Vaiksoo Rauliga, kellelt hiljaaegu ilmus väga kapitaalne ja juba välimuselt muljet avaldav teos "Aja lugu" (mida ma küll olen jõudnud ainult põgusalt silmitseda, et seejärel siis prioriteetsete lugemist vajavate teoste hunnikusse susata, mis hirmuäratava kiirusega kipub aina kasvama, nii et mul tekib kahtlus, kas ma peatse puhkuse ajal isegi neid "prioriteetseid" teoseid jõuan läbi hammustada...) Igal juhul oli huvitav teada saada selle raamatu taustadest.
Kolmas huvipakkuv lugu oli Verschiku Anna artikkel muulastest, eriti nende keelest, kus oli mitmeid päris häid näiteid vene keele eripärade kohta Eestis või ka Saksamaal, millest kuskil mujal (vene keele keskkonnas viibides) oleks nähtavasti lausa lootusetu aru saada... (hea näide saksavenelaste keele kohta: "Не стоит забывать и о том, что бератеры, имеюшие гевербешейн именно как фермёгенсбератер...").
Aga veel suurem üllatus ootas kõrvalolevas veerus. Mõne aja eest ma mainisin, et Emakeele Selts on vargsi ja suurema kärata välja kuulutanud vähemalt kaks keeleviktoriini, mõlemad ainult trükisõnas ja üldse ilma veebikajastuseta. Et keel ja eriti eesti keel on üks väheseid asju, mis mulle tõeliselt palju korda läheb, siis leidsin, et miks ka mitte enda vastuseid ära saata. Selles, et need võiksid õiged olla, mul väga suuri kahtlusi ei olnud, aga üllatus oli suur, kui ma võisin nüüd lugeda, et mind on tabanud lausa loosiõnn, mis iganes siis ka auhinnaks ei ole! See on juba haruldane nähtus... Selles veerus oli küll veel uuski keeleviktoriin välja kuulutatud ja sedakorda on see lisaks paberile kättesaadav ka elektronide vahendusel.
Loetud: Akadeemia 7/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Vaevalt koju tagasi jõudnud, ise läbi nagu läti raha (vana ütlus, aga kõlab tänapäevalgi asjakohaselt...), hakkasid saabuma jubedad uudised Norrast. Kõigepealt plahvatus valitsuskvartalis, mis juba iseenesest on suur sündmus, sest seal oli vanastigi mõõdukas, küll rohkem lihtsalt seirav liikumise kontroll olemas, aga pärast eelmise aasta paljastatud rünnakuvandenõud, sain ma aru, juba märksa tihedam. Aga ikka plahvatas ja mõistagi ohvriterohkelt. Ehkki see rünnak jäi koleduselt alla peagi järgnenud teisele, milles keegi politseinikuks rõivastunud tegelane suundus saarele, kus pidas suvelaagrit valitseva erakonna noortetiib - ja lihtsalt avas tule... Praegu, kirjutamise ajal räägitakse juba, et hukkunuid võib saarel olla lausa 80 või enam (Oslos endas oli surnuid seitse ja vigastatuid viisteist). Ikka ääretult koletu veretöö isegi siis, kui viimane arv peaks liialdatud olema. Mis mõistagi on toonud kaasa rohkelt spekulatsioone toimepanija(te) ja motiivide suhtes. Selline mitme üheaegse, mõnikord ka erinevat laadi rünnaku korraldamine on olnud tükk aega al-Qaida tunnusmärk, samas mõnedel andmetel olevat Utøya saare tulistaja olnud hoopis kohalik paremäärmuslane (võimul on praegu teatavasti sotsialistid). Eks sellesse toovad usutavasti selgust lähemad päevad - et üks väidetavalt ülemaailmset džihaadi toetav rühmitus vastutuse enda peale võttis, ei tähenda veel, et nad ka tegelikult selle taga seisaksid. Kuigi muidugi on norrakate osalemine Afganistanis ja ka nüüd Liibüas omajagu pinnuks silmas islamistidel olnud küll. Aga eks näeb.
Täna ilmus üle tüki aja ka Sirp. Puhkus ei olnud just hästi mõjunud - lehes oli õige vähe lugmisväärset, vähemalt minu meelest, kuigi kuuajaline paus mõistagi tähendas, et uusi erutavaid lugusid oli leht pungil täis, nii et küllap leidis igaüks sealt oma killukese. Mulle silma jäänud kildudeks olid Velmeti Aro arvustus Bosworthi hiljuti ilmunud natsionalismi-raamatu kohta, mis oli päris heal tasemel tõlkekriitika, kuigi ainult teatud mõttes - see ei puudutanud mitte tõlget kui sellist, vaid pigem asjaolu, et raamat üldse on tõlgitud, millega arvustaja kohe sugugi rahul ei olnud. Tegelikult üsna haruldane juhus, kus raamatut ei tehta maha, vaid nenditakse, et siin ja praegu ei ole mingit mõtet sellist raamatut tõlkida. Igatahes värskendav lugemine selles mõttes.
Teine silmajäänud kild oli lühiintervjuu Vaiksoo Rauliga, kellelt hiljaaegu ilmus väga kapitaalne ja juba välimuselt muljet avaldav teos "Aja lugu" (mida ma küll olen jõudnud ainult põgusalt silmitseda, et seejärel siis prioriteetsete lugemist vajavate teoste hunnikusse susata, mis hirmuäratava kiirusega kipub aina kasvama, nii et mul tekib kahtlus, kas ma peatse puhkuse ajal isegi neid "prioriteetseid" teoseid jõuan läbi hammustada...) Igal juhul oli huvitav teada saada selle raamatu taustadest.
Kolmas huvipakkuv lugu oli Verschiku Anna artikkel muulastest, eriti nende keelest, kus oli mitmeid päris häid näiteid vene keele eripärade kohta Eestis või ka Saksamaal, millest kuskil mujal (vene keele keskkonnas viibides) oleks nähtavasti lausa lootusetu aru saada... (hea näide saksavenelaste keele kohta: "Не стоит забывать и о том, что бератеры, имеюшие гевербешейн именно как фермёгенсбератер...").
Aga veel suurem üllatus ootas kõrvalolevas veerus. Mõne aja eest ma mainisin, et Emakeele Selts on vargsi ja suurema kärata välja kuulutanud vähemalt kaks keeleviktoriini, mõlemad ainult trükisõnas ja üldse ilma veebikajastuseta. Et keel ja eriti eesti keel on üks väheseid asju, mis mulle tõeliselt palju korda läheb, siis leidsin, et miks ka mitte enda vastuseid ära saata. Selles, et need võiksid õiged olla, mul väga suuri kahtlusi ei olnud, aga üllatus oli suur, kui ma võisin nüüd lugeda, et mind on tabanud lausa loosiõnn, mis iganes siis ka auhinnaks ei ole! See on juba haruldane nähtus... Selles veerus oli küll veel uuski keeleviktoriin välja kuulutatud ja sedakorda on see lisaks paberile kättesaadav ka elektronide vahendusel.
Loetud: Akadeemia 7/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
9.7.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõin veidi vaheldust väljaskäiguga. Ma küll veidi kahtlesin selle läbiviimise võimalikkuses, sest kraadiklaasil paistis lisanduvat pügal iga poole tunniga või nii, aga siiski oli mõnel määral tuult ja pilvi ning pealegi ka juba tungivaks muutuvad tähtajad, mis ajendasid siiski teekonda piki linnaosa piiri TEA kauplusse ja Eesti Posti kandekeskusse ette võtma. Selgus, et kõige hullem see polnudki, hakkama sain. Lisaks tegin ka veel ühe avastuse: nimelt on tänavatel kaks külge ja kui üks on rõvedalt päikesest üleküllastunud, siis teine võib (ei pruugi, aga vähemalt võib) olla varjuline! See tasub kõrva taha panna, võib edaspidigi vaja minna...
Aga niisiis, põhieesmärk oli TEA kaupluse ja kandekeskuse külastamine, et kätte saada paar raamatut, mis seal mind ees ootasid. Olgu nad siin ka ära märgitud:
Ma olin tegelikult märganud juba nii kodunt välja minnes kui ka tagasi tulles, et majanurga juures tee peal on suured loigud ja ehkki see pani mind korraks imestama, sest midagi vihmale sarnanevat nagu pole viimastel päevadel taevast alla pudenenud, ei pööranud ma sellele väga suurt tähelepanu. Küll köitis ajal, mida enamik siinkandi inimesi ööks nimetab, tähelepanu lakkamatu mootorimüristamine, mida ma esialgu poisikeste tembuks pidasin. Aga kui ka veekraanis paistis surve kaduma hakkavat ja vett vaid loiult sealt välja pudenes, siis tekkis korraga ühendus - ja nii oligi, väidetavalt mingi avarii, mida pikalt öhe parandati. Ilmselt tuleb siis öelda, et mitte kõik müra, mis muidu suhteliselt vaiksel ajal töötamast (või noh, usutavasti mõningaid ka magamast) segab, ei ole halb - igatahes veel enne magamaminekut oli veega taas kõik korras (kuigi Talinna avariiteadete leheküljelt võis lugeda, et tööde lõpp seisab veel paari päeva taga, aga võib-olla on see rohkem perspektiivitundest ja nädalavahetust arvestades pandud...)
Loetud: Tehnikamaailm 7/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Aga niisiis, põhieesmärk oli TEA kaupluse ja kandekeskuse külastamine, et kätte saada paar raamatut, mis seal mind ees ootasid. Olgu nad siin ka ära märgitud:
- R. Vaiksoo. Aja lugu
- H. Rajaniemi. The Quantum Thief
Ma olin tegelikult märganud juba nii kodunt välja minnes kui ka tagasi tulles, et majanurga juures tee peal on suured loigud ja ehkki see pani mind korraks imestama, sest midagi vihmale sarnanevat nagu pole viimastel päevadel taevast alla pudenenud, ei pööranud ma sellele väga suurt tähelepanu. Küll köitis ajal, mida enamik siinkandi inimesi ööks nimetab, tähelepanu lakkamatu mootorimüristamine, mida ma esialgu poisikeste tembuks pidasin. Aga kui ka veekraanis paistis surve kaduma hakkavat ja vett vaid loiult sealt välja pudenes, siis tekkis korraga ühendus - ja nii oligi, väidetavalt mingi avarii, mida pikalt öhe parandati. Ilmselt tuleb siis öelda, et mitte kõik müra, mis muidu suhteliselt vaiksel ajal töötamast (või noh, usutavasti mõningaid ka magamast) segab, ei ole halb - igatahes veel enne magamaminekut oli veega taas kõik korras (kuigi Talinna avariiteadete leheküljelt võis lugeda, et tööde lõpp seisab veel paari päeva taga, aga võib-olla on see rohkem perspektiivitundest ja nädalavahetust arvestades pandud...)
Loetud: Tehnikamaailm 7/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
2.7.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millele andsin veidi masohhistlikku vürtsi juurde väljaskäiguga, mis viis ühte natuke kaugemal asuvasse poodi. Valisin küll väljaskäiguks võimalikult hilise aja, aga masendava kuumuse käest see muidugi ei päästnud - praegu pole ju vahet, millisel hetkel ööpäevast sulada...
Enne minu väljaskäiku jõudis aga mu juurde sissekäigu teha postikuller, kaasas pakike Varraku/SERK-i läkitatud raamatutega, mis olgu siin ka ära mainitud:
Jalgpalli MM-il tuli täna esimene natuke suurem üllatus (kuigi õigupoolest poleks see pidanud väga suur üllatus olema), kui jaapanlannad purustasid Mehhiko võimsalt 4:0. Et Jaapan on tugev, ei olnud muidugi kahtlust ja eelminegi mäng kinnitas seda. Küll aga jättis Mehhiko eeldatavalt samuti suhteliselt tugevate inglannade vastu eelmises mängus päris hea mulje, kuid täna ainuüksi muljest ei piisanud ja nende värav osutus kui läbikäiguväravaks, kust jaapanlannad tuju tekkides palliga läbi astusid (veidi vaieldava suluseisu arvestamise tõttu jäi viies värav lugemata). Inglismaa suutis teises mängus küll Uus-Meremaad lõpuks võita 2:1, kuid nende mäng jättis samamoodi hambutu mulje, nagu esimene mäng Mehhikogagi (Uus-Meremaa lõi esimese värava ja juhtis kohtumist pikalt), nii et jaapanlannade vastu kas või viik saavutada ja edasi veerandfinaali pääseda saab neil olema küll äärmiselt keeruline...
Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: jalgpalli MM: Jaapan - Mehhiko (Eurosport), jalgpalli MM: Uus-Meremaa - Inglismaa (Eurosport)
Enne minu väljaskäiku jõudis aga mu juurde sissekäigu teha postikuller, kaasas pakike Varraku/SERK-i läkitatud raamatutega, mis olgu siin ka ära mainitud:
- S. McLeod. Vere magus lõhn
- J. E. Agualusa. Minevike müüja
- R. Service. Trotski
Jalgpalli MM-il tuli täna esimene natuke suurem üllatus (kuigi õigupoolest poleks see pidanud väga suur üllatus olema), kui jaapanlannad purustasid Mehhiko võimsalt 4:0. Et Jaapan on tugev, ei olnud muidugi kahtlust ja eelminegi mäng kinnitas seda. Küll aga jättis Mehhiko eeldatavalt samuti suhteliselt tugevate inglannade vastu eelmises mängus päris hea mulje, kuid täna ainuüksi muljest ei piisanud ja nende värav osutus kui läbikäiguväravaks, kust jaapanlannad tuju tekkides palliga läbi astusid (veidi vaieldava suluseisu arvestamise tõttu jäi viies värav lugemata). Inglismaa suutis teises mängus küll Uus-Meremaad lõpuks võita 2:1, kuid nende mäng jättis samamoodi hambutu mulje, nagu esimene mäng Mehhikogagi (Uus-Meremaa lõi esimese värava ja juhtis kohtumist pikalt), nii et jaapanlannade vastu kas või viik saavutada ja edasi veerandfinaali pääseda saab neil olema küll äärmiselt keeruline...
Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: jalgpalli MM: Jaapan - Mehhiko (Eurosport), jalgpalli MM: Uus-Meremaa - Inglismaa (Eurosport)
8.6.11
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Või noh, nii tavaline, kui see antud oludes võimalik on - temperatuur on järsult tõusnud, mis tähendab minu jaoks räiget masendust ja kuumusest tingitud magamatuse tõttu migreenihooaja algust... Palju paremaks ei aidanud asja muuta ka õhtune Eesti jalgpallikoondise mäng Fääri lambakasvatajate ja postiljonidega: nad võib-olla ei mänginudki hirmus halvasti (kuigi raudselt on nad eriti viimastel aastatel valdavalt paremini mänginud), aga kõik, mis vähegi sai nihu minna, see ka läks ja täiega.
Nii palju oli siiski ilusat ka tänases päevas, et mulle sattus silme ette üks lühivaatefilm Eesti mõisatest, milles oli oma poolteist minutit pühendatud ka mu lapsepõlvekoolile ehk Laupa mõisale. Seda ei olnud teiste mõisatega võrreldes küll just palju, aga ilmselt etendas oma osa asjaolu filmi valmimisaasta - siis ei olnud Laupa kool-mõisa rekonstrueerimine veel kaugeltki lõppenud ning sellise positiivseid ja ilusaid emotsioone tekitava filmi puhul polnud nähtavasti mõttekaski väga interjööri näidata... Aga sellest hoolimata oli kena vaadata nii Laupat kui ka teisi Eestimaa kauneid mõisu.
Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Jalgpalli EM valikmäng Fääri saared - Eesti (ETV)
Nii palju oli siiski ilusat ka tänases päevas, et mulle sattus silme ette üks lühivaatefilm Eesti mõisatest, milles oli oma poolteist minutit pühendatud ka mu lapsepõlvekoolile ehk Laupa mõisale. Seda ei olnud teiste mõisatega võrreldes küll just palju, aga ilmselt etendas oma osa asjaolu filmi valmimisaasta - siis ei olnud Laupa kool-mõisa rekonstrueerimine veel kaugeltki lõppenud ning sellise positiivseid ja ilusaid emotsioone tekitava filmi puhul polnud nähtavasti mõttekaski väga interjööri näidata... Aga sellest hoolimata oli kena vaadata nii Laupat kui ka teisi Eestimaa kauneid mõisu.
Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Jalgpalli EM valikmäng Fääri saared - Eesti (ETV)
4.6.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegin väikese lünga väljaskäiguga kõrvalasuvasse poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil. Tagasi vaadates valisin selleks nähtavasti halvima hetke, sest temperatuur oli järjekindlalt tõusnud, aga peagi pärast naasmist hakkas taas tasakesi langema. Aga noh, nii põgusalt võis ka selle põrguliku palavuse üle elada... (eks see kevadel olegi rängem, suve peale harjub tasapisi ära (ehkki mitte lõplikult) sellega, et kogu aeg on vastikult palav ja kleepuv... - ja eks suvel ole ka lootus peatsele sügisele juba lähemal :-) )
Õhtupoolikul tõstis veidi tuju teleri vahendusel kaetud jalgpall. Nojah, mõnes mõttes muidugi ei tõstnud, sest Itaalias Itaaliaga mänginud Eesti sai ikka suhteliselt haledalt 3:0 kaela. Aga teisalt, väga palju ette heita neile ka ei olnud, sest itaallased - ja see on see rõõmuhetk - näitasid üles väga tasemel mängu, mis päris põhjalikult pärssis eestlaste igasugused katsed midagi tõsisemat ette võtta. Ja see on midagi, mida pole tükk aega itaallaste esituses näinud, just selline elav ja korralik jalgpall. Ma mäletan veel aega, mil itaallasi võis kõige paremini iseloomustada sõnaga "massiiv", olgu nad siis kaitses või, vahel harva, aga siiski mõnikord ka rünnakule minnes. Täna aga sai näha, nojah, võib-olla ka massiivi, aga teistsugust, sellist õhulist ja hästipidavat ja hästitoimivat sõrestikku. Äkki on nad suutnud vahepealsete aastate mõõnast ikkagi üle saada ja hakkavad taas näitama sellist mängu, mida on ka silmale hea kaeda? Tahaks loota...
Tänane Sirp oli taas üsna mitme huvitava looga. Natuke jahmatas küll arvamuskülg, kus nii peatoimetaja kultuurikilomeetri kui ka Madise Ülle kõrghariduse teemal esinesid nii negatiivses ja sünkjas toonis, et vähe polnud - mu meelest mõlemad üle pakkudes, aga teisalt, asjadest, millest nad kirjutasid, teavad nemad usutavasti rohkem kui mina, nii et ju neil siis on põhjust nii mustvõikaid värve oma sõnamaalingutes kasutada. Kultuurikilomeetrit tahaks siiski mingil hetkel ka ise läbida: mitte ainult selleks, et veenduda (või siis mitte veenduda) Sirbi peatoimetaja arvamuses, vaid ka lihtsalt selleks, et näha oma silmaga ära, mida sellega üldse on tahetud öelda, mida sellest kujundada jne - mitmesugused arvamused on liiga virrvarlikud, et neist mingi selge pilt silme ette ja veel enam taha tekitada...
Päris huvitavad olid ka ülevaated kaheest ajalooraamatust, Vseviovi Davidi sulest "Trotski" ja Mandeli Aive sulest "Kolmanda Reich'i" kohta. Service ja Trotski ei tekita muidugi kahtlustki, et asi on kapitaalne ja põhjalik ja ka hea, aga Burleigh' kohta on mul seniajani rohkem intrigeerivaid küsimusi olnud (mis suuremalt jaolt tekkisid omal ajal selleski artiklis mainitud Overy suurteost tõlkides), nii et see üsna hea ülevaade aitas kindlasti kaasa sellele, et see teos nihkuks mu lugemisjärjekorras pisut ettepoole.
Kirjandusest oli õnneks lehes veelgi lugeda, sealhulgas Kaldmaa Kätlini kena arvustus prantsuse-eestlase Kalda Katrina "Eesti romaani" kohta, millest ma panin kõrva taha tarvilise teadmise, mis nihutas selle teose kindlasti mu lugemisjärjekorras tugevasti ettepoole - kuigi see tunne tekkis juba nädala eest autorit ennast kuulates, aga järgnev lõik arvustuses andis sellele vaid kinnitust:
Üle mäletamatute aegade oli suutnud Priimäe Linnar kirjutada midagi, mis ka mu tagasihoidlikule mõistusele arusaadav ja lisaks veel huvipakkuv ka oli (viimati oli see vist veidi enam kui kahekümne aasta eest veel Edasi veergudel ilmunud sarilugu Dürerist ja tollasest ajastust - vahepeal on, ma usun, kindlasti samuti ilmunud temalt midagi lugemisväärset, aga paraku pole need mulle kätte sattunud...), nimelt äsjailmunud Dante-raamatutest. Seal oli mitu etteheidet eelkõige kommentaaridele, aga ka tõlkele endale, mis vähemalt musugusele võhikule tundusid piisavalt põhjendatud, igal juhul midagi, mida selle eestikeelse tõlke kättevõtmisel kindlasti tasuks arvestada
Kena kirsi tänase Sirbi suhteliselt vahukooreselt nämmale tordile pani Piiri Peetri filmilugu, mida lugedes ei saanud kuidagi tagasi hoida järjepidevalt võrelevat naeruvõru suu ümber. See võib olla täiesti vahva film - äsja nägin samalt režissöörilt lühifilmi "Vene suurus", mis oli ka väga hea kiiksuga tehtud asi ja minu meelest igati hästi välja kukkunud.
Loetud: Sirp, 03.06.2011
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli EM valikmäng Itaalia-Eesti (ETV)
Õhtupoolikul tõstis veidi tuju teleri vahendusel kaetud jalgpall. Nojah, mõnes mõttes muidugi ei tõstnud, sest Itaalias Itaaliaga mänginud Eesti sai ikka suhteliselt haledalt 3:0 kaela. Aga teisalt, väga palju ette heita neile ka ei olnud, sest itaallased - ja see on see rõõmuhetk - näitasid üles väga tasemel mängu, mis päris põhjalikult pärssis eestlaste igasugused katsed midagi tõsisemat ette võtta. Ja see on midagi, mida pole tükk aega itaallaste esituses näinud, just selline elav ja korralik jalgpall. Ma mäletan veel aega, mil itaallasi võis kõige paremini iseloomustada sõnaga "massiiv", olgu nad siis kaitses või, vahel harva, aga siiski mõnikord ka rünnakule minnes. Täna aga sai näha, nojah, võib-olla ka massiivi, aga teistsugust, sellist õhulist ja hästipidavat ja hästitoimivat sõrestikku. Äkki on nad suutnud vahepealsete aastate mõõnast ikkagi üle saada ja hakkavad taas näitama sellist mängu, mida on ka silmale hea kaeda? Tahaks loota...
Tänane Sirp oli taas üsna mitme huvitava looga. Natuke jahmatas küll arvamuskülg, kus nii peatoimetaja kultuurikilomeetri kui ka Madise Ülle kõrghariduse teemal esinesid nii negatiivses ja sünkjas toonis, et vähe polnud - mu meelest mõlemad üle pakkudes, aga teisalt, asjadest, millest nad kirjutasid, teavad nemad usutavasti rohkem kui mina, nii et ju neil siis on põhjust nii mustvõikaid värve oma sõnamaalingutes kasutada. Kultuurikilomeetrit tahaks siiski mingil hetkel ka ise läbida: mitte ainult selleks, et veenduda (või siis mitte veenduda) Sirbi peatoimetaja arvamuses, vaid ka lihtsalt selleks, et näha oma silmaga ära, mida sellega üldse on tahetud öelda, mida sellest kujundada jne - mitmesugused arvamused on liiga virrvarlikud, et neist mingi selge pilt silme ette ja veel enam taha tekitada...
Päris huvitavad olid ka ülevaated kaheest ajalooraamatust, Vseviovi Davidi sulest "Trotski" ja Mandeli Aive sulest "Kolmanda Reich'i" kohta. Service ja Trotski ei tekita muidugi kahtlustki, et asi on kapitaalne ja põhjalik ja ka hea, aga Burleigh' kohta on mul seniajani rohkem intrigeerivaid küsimusi olnud (mis suuremalt jaolt tekkisid omal ajal selleski artiklis mainitud Overy suurteost tõlkides), nii et see üsna hea ülevaade aitas kindlasti kaasa sellele, et see teos nihkuks mu lugemisjärjekorras pisut ettepoole.
Kirjandusest oli õnneks lehes veelgi lugeda, sealhulgas Kaldmaa Kätlini kena arvustus prantsuse-eestlase Kalda Katrina "Eesti romaani" kohta, millest ma panin kõrva taha tarvilise teadmise, mis nihutas selle teose kindlasti mu lugemisjärjekorras tugevasti ettepoole - kuigi see tunne tekkis juba nädala eest autorit ennast kuulates, aga järgnev lõik arvustuses andis sellele vaid kinnitust:
"Tahes tahtmata jääb mulje, et lugu on vaid ettekääne keelelistele viguritele ja uperpallidele. On ju Kalda öelnud (Päevaleht 25. II 2011): „Mulle meeldivad kirjanikud, kes töötlevad keelt, ehitavad romaani nagu katedraali.” Nõnda on noor autor oma romaanile kahtlemata lähenenudki, ainult et selle ehitamise käigus on kaduma läinud kirg ja elu, järele on jäänud sambad, karniisid, keerulised skulptuurid ja seinamaalid stseenidega mingite kaugete tegelaste elust."Vähemalt võib loota siis, et see raamat on kirjutatud rohkem "kunstina kunsti pärast", mitte aga eelkõige ja peaasjalikult millegi südamel kripeldava, mõne järjekordse (mõttetu) "loo" kirjapanemiseks ja ärarääkimiseks. Mitte et sellised just stiilile, struktuurile ja muule "välisele" rõhku asetavad teosed oleksid täiesti ära kadunud, aga tunduvalt vähemaks on neid sellessinatses ainelist külge rõhutavas ja vaimset sfääri vähearvestavas maailmas mu arusaamist mööda jäänud küll. (Või siis teine võimalus on, et ehkki selline taotlus seatakse, joostakse ka murumadala lati alt nii puhtalt läbi, nagu poleks latti olnudki... - väga loodaks, et see raamat selles osas pettumust ei valmista, ja vähemalt senised kuuldused lubavad oodata pigem paremat kui halvemat.)
Üle mäletamatute aegade oli suutnud Priimäe Linnar kirjutada midagi, mis ka mu tagasihoidlikule mõistusele arusaadav ja lisaks veel huvipakkuv ka oli (viimati oli see vist veidi enam kui kahekümne aasta eest veel Edasi veergudel ilmunud sarilugu Dürerist ja tollasest ajastust - vahepeal on, ma usun, kindlasti samuti ilmunud temalt midagi lugemisväärset, aga paraku pole need mulle kätte sattunud...), nimelt äsjailmunud Dante-raamatutest. Seal oli mitu etteheidet eelkõige kommentaaridele, aga ka tõlkele endale, mis vähemalt musugusele võhikule tundusid piisavalt põhjendatud, igal juhul midagi, mida selle eestikeelse tõlke kättevõtmisel kindlasti tasuks arvestada
Kena kirsi tänase Sirbi suhteliselt vahukooreselt nämmale tordile pani Piiri Peetri filmilugu, mida lugedes ei saanud kuidagi tagasi hoida järjepidevalt võrelevat naeruvõru suu ümber. See võib olla täiesti vahva film - äsja nägin samalt režissöörilt lühifilmi "Vene suurus", mis oli ka väga hea kiiksuga tehtud asi ja minu meelest igati hästi välja kukkunud.
Loetud: Sirp, 03.06.2011
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli EM valikmäng Itaalia-Eesti (ETV)
16.7.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. Täna, oh õnne ja õnnistust, natuke vihmas ja välkus, mis tõi tükiks ajaks kergendust ja värskust selles neetult palavas ilmas. Kangesti tahaks loota, et see jääb allakäigutrend areneb veel veidi ja juba lähemal ajal langeks temperatuur kuhugi normaalse ja talutava 10-15 kraadi kanti... no ja siis võiks püsida sellisena nii mõned järgmised aastad... :-)
Mujaltki kanalitest kostis see läbi, aga viimati sattusin ma Mihkelsoni Marko ajaveebis peale uudisele, et Venemaa ja Saksamaa juhid andsid heakskiidu kahe maa ühise ajalooõpiku projektile. Ma olen sellistest katsetest ka varem kirjutanud (asjaosaliste sõnul võimatusest kirjutada SRÜ riikide ühine ajalooõpik või sellesamuse Saksamaa kantsleri nõuniku ettepanekust koostada Venemaa ja Balti riikide ühine ajalooõpik) ja ikka on paistnud, et selline asi on kui mitte otse võimatu, siis vähemalt väga raske. Saksamaa ja Venemaa on muidugi teineteisega mõneski mõttes intiimsemalt seotud kui teised mainitud subjektid ning ajaloolastegi vahel on tihedamad sidemed, nii et see projekt võib isegi vilja kanda. Seda enam, et Saksamaa on taolisi projekte oma tohutust rahutungist, mis on teda iseloomustanud kogu Teise maailmasõja järgsel ajal, ajendatuna päris palju välja käinud ja õhutanud ning mõnelgi juhul on seda isegi edu saatnud (ikka see sageli eeskujuks toodav Saksa-Prantsuse ühine gümnaasiumiõpik eelkõige). Aga eks näeb, mis sellest projektist välja tuleb. Mulle tundub küll, et Saksamaa ja Venemaa kokkupuudetes on läbi ajaloo olnud nii palju antagonistlikku, et seda ühise kontseptsiooni alla mahutada pole just kuigi kerge. Pealegi on ka kahe maa ajalooteaduse üldtendentsid seni üsna erisuunalised: Saksamaa on, nojah, muidugi "ajaloolistel" põhjustel, päris edukalt suutnud oma ajalooõpikudki kirjutada nii-ütelda euroopalikuna, samal ajal kui Venemaal tehti küll üksikud sellesuunalised katsed 1990. aastatel, aga katseteks need jäidki ja praegune ajalooalane õppekirjandus, nii palju kui mul on olnud võimalust seda kaeda, on isegi veel rohkem "natsionalistlikum" kui Eestis. Ja erinevalt Saksamaast ja Prantsusmaast, kes on kogu aeg naabrid olnud, jääb Saksamaa ja Venemaa vahele omajagu maad, kus nii minevikus kui ka tänapäeval on teisi rahvaid ja riike, kelle ajalugu tuleks ka sellesse ühisõpikusse miskitpidi sisse kirjutada - mul on tõsised kahtlused, et seda suudetaks teha nii, et tõesti kõik või vähemalt kõigis neis riikides valdav osa inimesi oleks sellega rahul...
Viimases Horisondis olid taas päris lahedad mõistatused, kus mitme etteantud väite põhjal tuleb leida vajalikud kombinatsioonid. Kui ma neist eelmise numbri ajal kirjutasin, meenutasin, et olen kunagi näinud head mudelit, millega taolisi mõistatusi lahendada, ainult et ei suutnud enam meenutada, milline see täpselt välja nägi. Horisondi tublid mõistatustekoostajad on nüüd vaeva vähendanud ja lahendamisnäidised lausa üles pannud, mis peaks selliste ülesannete õige vastuse leidmise mõnevõrra lihtsamaks tegema - kuigi mõtlema peab endiselt palju ja mõnikord natuke julgelt oletama ka :-)
Loetud: Horisont 4/2010; T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: mitte muhvigi
Mujaltki kanalitest kostis see läbi, aga viimati sattusin ma Mihkelsoni Marko ajaveebis peale uudisele, et Venemaa ja Saksamaa juhid andsid heakskiidu kahe maa ühise ajalooõpiku projektile. Ma olen sellistest katsetest ka varem kirjutanud (asjaosaliste sõnul võimatusest kirjutada SRÜ riikide ühine ajalooõpik või sellesamuse Saksamaa kantsleri nõuniku ettepanekust koostada Venemaa ja Balti riikide ühine ajalooõpik) ja ikka on paistnud, et selline asi on kui mitte otse võimatu, siis vähemalt väga raske. Saksamaa ja Venemaa on muidugi teineteisega mõneski mõttes intiimsemalt seotud kui teised mainitud subjektid ning ajaloolastegi vahel on tihedamad sidemed, nii et see projekt võib isegi vilja kanda. Seda enam, et Saksamaa on taolisi projekte oma tohutust rahutungist, mis on teda iseloomustanud kogu Teise maailmasõja järgsel ajal, ajendatuna päris palju välja käinud ja õhutanud ning mõnelgi juhul on seda isegi edu saatnud (ikka see sageli eeskujuks toodav Saksa-Prantsuse ühine gümnaasiumiõpik eelkõige). Aga eks näeb, mis sellest projektist välja tuleb. Mulle tundub küll, et Saksamaa ja Venemaa kokkupuudetes on läbi ajaloo olnud nii palju antagonistlikku, et seda ühise kontseptsiooni alla mahutada pole just kuigi kerge. Pealegi on ka kahe maa ajalooteaduse üldtendentsid seni üsna erisuunalised: Saksamaa on, nojah, muidugi "ajaloolistel" põhjustel, päris edukalt suutnud oma ajalooõpikudki kirjutada nii-ütelda euroopalikuna, samal ajal kui Venemaal tehti küll üksikud sellesuunalised katsed 1990. aastatel, aga katseteks need jäidki ja praegune ajalooalane õppekirjandus, nii palju kui mul on olnud võimalust seda kaeda, on isegi veel rohkem "natsionalistlikum" kui Eestis. Ja erinevalt Saksamaast ja Prantsusmaast, kes on kogu aeg naabrid olnud, jääb Saksamaa ja Venemaa vahele omajagu maad, kus nii minevikus kui ka tänapäeval on teisi rahvaid ja riike, kelle ajalugu tuleks ka sellesse ühisõpikusse miskitpidi sisse kirjutada - mul on tõsised kahtlused, et seda suudetaks teha nii, et tõesti kõik või vähemalt kõigis neis riikides valdav osa inimesi oleks sellega rahul...
Viimases Horisondis olid taas päris lahedad mõistatused, kus mitme etteantud väite põhjal tuleb leida vajalikud kombinatsioonid. Kui ma neist eelmise numbri ajal kirjutasin, meenutasin, et olen kunagi näinud head mudelit, millega taolisi mõistatusi lahendada, ainult et ei suutnud enam meenutada, milline see täpselt välja nägi. Horisondi tublid mõistatustekoostajad on nüüd vaeva vähendanud ja lahendamisnäidised lausa üles pannud, mis peaks selliste ülesannete õige vastuse leidmise mõnevõrra lihtsamaks tegema - kuigi mõtlema peab endiselt palju ja mõnikord natuke julgelt oletama ka :-)
Loetud: Horisont 4/2010; T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: mitte muhvigi
14.7.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millest mõningase osa võttis ühe artikli tõlkimine Postimehe heaks. Aga päev ise oli päris jube, veel hullem kui varasemad: isegi liikumatult olles võis tunda, kuidas naha peal on teine nahk, selline pärlendav ja higimullidest koosnev ning nii kui vähegi liigutada, hakkas kohe higi voolama. Ma hakkasin väga tõsiselt mõtlema täiendavate jahutamisallikate hankimisele... ise saaks ehk veel hakkama, aga ma kardan, et sellest väljahigistatud vedelikukogusest võib tekkida raamatutele kahju ja seda ei saa küll lubada...
Õhtupoolikul vaatasin Levadia mängu Meistrite Liigas, kus neil oli vastaseks Ungari mitmekordne meister Debreceni VCS. Kohe pärast MM-i oli see mäng muidugi suhteliselt tagasihoidlikum, aga üldiselt mängis Levadia päris hästi, nii et polnud midagi imestada, kui nad oma mõningase ülekaalu (mis oli veidi ootamatugi, sest üldiselt võiks Debrecen olla ju mõnevõrra parem meeskond) ühel hetkel 1:0 seisuks ära vormistasid. Aga nagu eestlastel (või noh, ütleme siis, et Eesti meeskondadel) lausa kombeks kipub olema, tehakse aegajalt ikka tublisti prohmakaid ja mõnikord otsustatakse miskipärast, et ahh, ärme nüüd mõni minut mängigi... Nii et kui Debrecen veel viimasel minutil seisuks 1:1 tegi, ei olnudki see väga suur üllatus. Kes siis teine ikka su elu raskeks teeb kui mitte ise... Eks näeb, kas nad suudavad nädala pärast Ungaris vähemalt sama head vormi näidata - oleks ju tore, kui suudaks ja natukenegi kaugemale jõuaks...
Loetud: T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: UEFA Meistrite Liiga II eelring Levadia-Debrecen (ETV2), Aardekütt (TV11), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2), Gemini Division (Pro7)
Õhtupoolikul vaatasin Levadia mängu Meistrite Liigas, kus neil oli vastaseks Ungari mitmekordne meister Debreceni VCS. Kohe pärast MM-i oli see mäng muidugi suhteliselt tagasihoidlikum, aga üldiselt mängis Levadia päris hästi, nii et polnud midagi imestada, kui nad oma mõningase ülekaalu (mis oli veidi ootamatugi, sest üldiselt võiks Debrecen olla ju mõnevõrra parem meeskond) ühel hetkel 1:0 seisuks ära vormistasid. Aga nagu eestlastel (või noh, ütleme siis, et Eesti meeskondadel) lausa kombeks kipub olema, tehakse aegajalt ikka tublisti prohmakaid ja mõnikord otsustatakse miskipärast, et ahh, ärme nüüd mõni minut mängigi... Nii et kui Debrecen veel viimasel minutil seisuks 1:1 tegi, ei olnudki see väga suur üllatus. Kes siis teine ikka su elu raskeks teeb kui mitte ise... Eks näeb, kas nad suudavad nädala pärast Ungaris vähemalt sama head vormi näidata - oleks ju tore, kui suudaks ja natukenegi kaugemale jõuaks...
Loetud: T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: UEFA Meistrite Liiga II eelring Levadia-Debrecen (ETV2), Aardekütt (TV11), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2), Gemini Division (Pro7)
12.7.10
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, ehkki mitte väga pikk, seda kahel põhjusel. Esimene põhjus seisab selles neetult vastikus suves, mis ei lase kohe üldse magada. Nii kui temperatuurid tõusevad üle kahekümne kraadi, algavad mul unehäired ja tekib selline "tuletõrjujagraafik": kaks-kolm päeva sisuliselt magamata, siis üks päev sisuliselt maha magatud ja samas vaimus edasi... Täna oli siis see magamise päev...
Õhtuks oli siiski vaim taas nii virge, et võis pühenduda teisele ajakärpijale, nimelt jalgpalli MM-i finaalmängule. Seda oli hea oodata, sest oli ette teada, et selgub uus riik, kes pääseb maailmameistri tiitli saanute hulka - ei Hispaania ega Holland pole varem maailmameistriks tulnud ja üks neist pidi täna ju võitma. Samas võis karta, et mängu ei kujune väga huvitavaks, sest mõlemad mängivad väga ettevaatlikult. See pelgus õnneks ei täitunud, otse vastupidi, mäng oli finaali kohta lausa äärmiselt elav ja äge. Mida näitas vankumatu selgusega ka vististi finaalmängude kohta enneolematu hulk kollaseid kaarte, millest üks vormistus isegi punaseks. 14 kollast kaarti ja üks punane kaart (küll kahe kollase summana, mitte omaette) on ühe mängu kohta ikka päris paras kogus. Äge võitlus nõudis isegi lisaaega ja mõni minut enne selle lõppu suutiski Hispaania oma võiduvärava ära lüüa. Ehkki kumbki meeskond poleks mu algsete arvestuste ja lootuste-ootuste kohaselt (ning isegi alagrupimängude põhjal) pidanud üldse finaali jõudma, näitasid nad siiski väga head mängu ning Hispaania oli oma edemust täiesti väärt, näidates, et paari aasta tagune Euroopa meistri tiitel ei tulnud siiski päris juhuslikult. Mitte et Holland halb oleks olnud, aga nagu tulemus näitab, jäi neil midagi siiski puudu, et ise võita. MM-i kokkuvõtteks võib öelda, et oli päris huvitav ja põnev turniir, mis ei kulgenud sugugi nii, nagu enne seda võis oletada ja arvata. Aga samas ei olnud lõpuks ka peaaegu üheski tulemuses midagi enneolematut - üllatust või jahmatust küll, aga keegi ei üllatanud täiesti üle ootuste.
Loetud: Akadeemia 7/2010
Vaadatud: JMM: Hispaania-Holland (ETV)
Õhtuks oli siiski vaim taas nii virge, et võis pühenduda teisele ajakärpijale, nimelt jalgpalli MM-i finaalmängule. Seda oli hea oodata, sest oli ette teada, et selgub uus riik, kes pääseb maailmameistri tiitli saanute hulka - ei Hispaania ega Holland pole varem maailmameistriks tulnud ja üks neist pidi täna ju võitma. Samas võis karta, et mängu ei kujune väga huvitavaks, sest mõlemad mängivad väga ettevaatlikult. See pelgus õnneks ei täitunud, otse vastupidi, mäng oli finaali kohta lausa äärmiselt elav ja äge. Mida näitas vankumatu selgusega ka vististi finaalmängude kohta enneolematu hulk kollaseid kaarte, millest üks vormistus isegi punaseks. 14 kollast kaarti ja üks punane kaart (küll kahe kollase summana, mitte omaette) on ühe mängu kohta ikka päris paras kogus. Äge võitlus nõudis isegi lisaaega ja mõni minut enne selle lõppu suutiski Hispaania oma võiduvärava ära lüüa. Ehkki kumbki meeskond poleks mu algsete arvestuste ja lootuste-ootuste kohaselt (ning isegi alagrupimängude põhjal) pidanud üldse finaali jõudma, näitasid nad siiski väga head mängu ning Hispaania oli oma edemust täiesti väärt, näidates, et paari aasta tagune Euroopa meistri tiitel ei tulnud siiski päris juhuslikult. Mitte et Holland halb oleks olnud, aga nagu tulemus näitab, jäi neil midagi siiski puudu, et ise võita. MM-i kokkuvõtteks võib öelda, et oli päris huvitav ja põnev turniir, mis ei kulgenud sugugi nii, nagu enne seda võis oletada ja arvata. Aga samas ei olnud lõpuks ka peaaegu üheski tulemuses midagi enneolematut - üllatust või jahmatust küll, aga keegi ei üllatanud täiesti üle ootuste.
Loetud: Akadeemia 7/2010
Vaadatud: JMM: Hispaania-Holland (ETV)
5.7.10
Pühabased mõtted
Pärast paari päeva lusti- ja lille- ja härra Lulli kolkimise pidu jõudis taas kätte töörügamise ja higivalamise aeg (viimasele aitab muidugi tublisti kaasa ka erakordselt vastikuks muutunud ilm - aga ega sellise palavusega ei olegi midagi muud teha, kui hambad ristis töötada, sest see sundimine võimaldab kogu ilmast tingitud ebameeldivuse ja vastikuse vähemalt ajutiselt tagaplaanile suruda...). Sedakorda võtsin ette siis tarkvara, tükiks ajaks soiku jäänud KDE, mille puhul äsja kuulutati stabiilseks versiooniks juba peatselt ilmavalgust nägev versioon 4.5 ja mille tõlkimine ei olnud just väga kaugele jõudnud. Kokku oma 4000 tõlkimisele kuuluvast sõnest on küll natuke üle poole (kdepim ja kdepimlibs) sellised, mis ei nõua kiirustamist, sest KDEPIM-i arendajad teatasid, et nemad tulevad uue versiooniga lagedale alles 4.5.1 ajaks. Täna jõudsin siis ära suure osa ülejäänust, kuid koos dokumentatsiooniga on kindlasti vaja ikka veel ära jõuda teha oma 1500 sõnet, mida on päris palju... seda enam, et vähemalt osa sellest, eriti too uus mäng Kajongg ehk "päris" Mah Jongg saksa reeglite järgi, on mulle nii tume maa, et see üksi nõuab ilmselt juba vähemalt päeva... Aga ilmselt pühendan ma KDE-le veel ka homse päeva ja jätan Kajonggi hilisemaks ajaks "maiuspalaks", püüdes vähemalt muud asjad ornungisse saada.
Päeval hüppas üsna ootamatult läbi ema, mulle tundus, et rohkem seetõttu, et ta tahtis lihtsalt jalutada, no ja tema juurest minu juurde ja tagasi teeb oma kena neli kilomeetrit, just selline hea kehaline aktiivsus... Igal juhul sain ma teada, et magusat kooki saab teha ka nii, et panna kahe pitsapõhja vahele moosi, mis oli natuke uudne kogemus, aga noh, eks see pitsapõhi ole ju lõpuks ka vaid üks eri sorti pannkook...
Tänu Erkki osutusele avastasin, et olen jõudnud CNN-i esiküljele lausa! :-) Nimelt on seal rubriik "Friend's Activitiy", kus oli ära märgitud, et ma olen üht nende lugu hiljaaegu viidanud (lugu ise kõneles mitmel pool maailmas kehtivatest piirangutest, mida kohtavad vanemad, kes tahavad oma kõigekallimale pisipõnnile nimeks panna näiteks (eesti keelde tõlgituna) Perse või muud vaimukat...). Miskipärast oli see uhke viide näha küll vaid rahvusvahelise ja USA versiooni puhul, mehhiklastele ega araablastele minu nime näidata CNN ei ole tihanud :-)
Loetud: R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud: Prinzessin Ithaka (RTL2)
Päeval hüppas üsna ootamatult läbi ema, mulle tundus, et rohkem seetõttu, et ta tahtis lihtsalt jalutada, no ja tema juurest minu juurde ja tagasi teeb oma kena neli kilomeetrit, just selline hea kehaline aktiivsus... Igal juhul sain ma teada, et magusat kooki saab teha ka nii, et panna kahe pitsapõhja vahele moosi, mis oli natuke uudne kogemus, aga noh, eks see pitsapõhi ole ju lõpuks ka vaid üks eri sorti pannkook...
Tänu Erkki osutusele avastasin, et olen jõudnud CNN-i esiküljele lausa! :-) Nimelt on seal rubriik "Friend's Activitiy", kus oli ära märgitud, et ma olen üht nende lugu hiljaaegu viidanud (lugu ise kõneles mitmel pool maailmas kehtivatest piirangutest, mida kohtavad vanemad, kes tahavad oma kõigekallimale pisipõnnile nimeks panna näiteks (eesti keelde tõlgituna) Perse või muud vaimukat...). Miskipärast oli see uhke viide näha küll vaid rahvusvahelise ja USA versiooni puhul, mehhiklastele ega araablastele minu nime näidata CNN ei ole tihanud :-)
Loetud: R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud: Prinzessin Ithaka (RTL2)
19.5.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millest võtsid veidi aega maha paar tõlget Postimehele ning põgus kaupluse väisamine toiduvarude täiendamise eesmärgil. See viimane oli tõeline katsumus: mul kulub küll poodi sammumiseks vaid nii kolm minutit, aga need tundusid lausa tundidena ja kohale jõudes olin läbimärg... Ikka metsik palavus ja päike ja kõik muud jubedused, mida vähegi inimaju suudab ette kujutada...
Loetud: S, Marriott, Haldjad
Vaadatud: Välisilm (ETV), Aardekütt (TV11), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
Loetud: S, Marriott, Haldjad
Vaadatud: Välisilm (ETV), Aardekütt (TV11), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
15.5.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mille muutis suhteliselt produktiivseks jube ilm. Selline metsik palavus pühib peast kõik mõtted ja sestap on võimalik pingutusega koondada tähelepanu ainult ühele asjale korraga, täna siis eelkõige tõlkimisele :-) Ja ega ju kuumade ja päikseliste ilmadega polegi muud teha, kui toas istuda ja lugeda või tõlkida...
Osalusveebis avaldati täna arutamiseks uus eesti keele arengukava järgmiseks seitsmeks aastaks (2011-2017). Jõudsin seda põgusalt silmata, eriti mind lähemalt puudutavat oskuskeele osa. Tundus olevat huvitav ja mõningaid uusi aspekte sisaldav. Aga eks seda tuleb veel lähemalt uurida. Igal juhul on tore, et selliseid asju osalusveebis arutatakse, sest keel ja selle tulevik on ju selle kõnelejate või laiemalt kasutajate ühine mure - seda isegi sellest hoolimata, et tavaliselt ei anna nii suurte asjade nagu keel arutamine mingit mõistlikku tulemust...
Tänane Sirp oli küll täiesti tühi leht, see-eest sisaldas selle vahel leiduv Diplomaatia rohkelt huvitavat lugemist (isegi peale selle, mida ma ise olin tõlkinud :-) ). Eriti palju mõtteainet pakkus Toomse Rene (kes otsapidi on mulle isegi sugulane või midagi, ehkki need 20. sajandi sugulussuhted on nii kiiresti muutuvad ja dünaamilised, et võib vaid nentida, et mingil ajavahemikul võisin ma teda täie õigusega nimetada onunaisepojaks :-) ) üpris pikk artikkel niinimetatud neljanda põlvkonna sõjapidamisest, mis sisaldas ka praktilisi nõuandeid, kuidas Eestil oleks võimalik selles uues sõjatüübis edukas olla.
Aga üks asi, mis nii tema kui ka veel mõnes Eesti autori kirjutises silma jäi, oli kuskil tagaplaanil hingitsev, selgelt välja ütlemata mõte, mida politoloogid, sotsioloogid ja muu selline kamp ilmselt nimetaks ühiskonna militariseerimiseks. Mis ei ole mu meelest üldse halb mõte, kuigi ma suhtun sügava kahtluse ja umbusuga sellesse, et seda hakatakse tegema nii-ütelda ülaltpoolt. Kui üldse saab rääkida kurikuulsa (väär)mõistega "700 orja-aastat" tähistatud ajavahemiku kindlalt negatiivsetest tagajärgedest, siis üks neist on just nii-ütelda "ühiskonna demilitariseerimine", mis algas peale relvakandmise keeldudest talupoegadele (kelleks pea eranditult olid eestlased) juba keskajal ja mis avaldab mõju seniajani (mitte et praegune korraldus tingimata väär oleks, aga selle üldine mõte tundub mu meelest küll olevat relvakandmist kõige laiemas tähenduses väga kindla kontrolli all hoida). Mõnes mõttes on muidugi mugav anda enda kaitsmise ülesanne volitatud esindajatele, kandku nad siis politseinike või sõjaväelaste nime, aga mu meelest peaks siiski igaüks ise olema oma võimete piires enda kaitsja ja mitte laskma ennast uinutada mugaval ülalpeetava mentaliteedil. Sellepärast tundub mulle ka veidi kaheldav neis artiklites taustal (aga ka mujal ja mõnikord ka otsesemalt, kas või näiteks uutes julgeolekupoliitika alustes "ühiskonna sidususe" nime all) ilmnev soov sellist kaitsetahet juurutama hakata ülalt, aga pole ju ka välistatud, et oskusliku propagandaga suudetakse äratada ka initsiatiiv altpoolt...
Loetud: Horisont 3/2010, Arvutimaailm 5/2010, Sirp, 14.05.2010, Diplomaatia 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaade tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Ilmunud tõlked:
Kurt D. Volker. NATO uuendamine: osa suuremast pildist (Diplomaatia 5/2010)
Tomáš Valášek. Venemaa, NATO ja uus strateegiline kontseptsioon (Diplomaatia 5/2010)
Beata Górka-Winter. Poola ja raketitõrje: omandatud ja omandamata õppetunnid (Diplomaatia 5/2010)
Olaf Osica. Kaotatud naabrid (Diplomaatia 5/2010)
Osalusveebis avaldati täna arutamiseks uus eesti keele arengukava järgmiseks seitsmeks aastaks (2011-2017). Jõudsin seda põgusalt silmata, eriti mind lähemalt puudutavat oskuskeele osa. Tundus olevat huvitav ja mõningaid uusi aspekte sisaldav. Aga eks seda tuleb veel lähemalt uurida. Igal juhul on tore, et selliseid asju osalusveebis arutatakse, sest keel ja selle tulevik on ju selle kõnelejate või laiemalt kasutajate ühine mure - seda isegi sellest hoolimata, et tavaliselt ei anna nii suurte asjade nagu keel arutamine mingit mõistlikku tulemust...
Tänane Sirp oli küll täiesti tühi leht, see-eest sisaldas selle vahel leiduv Diplomaatia rohkelt huvitavat lugemist (isegi peale selle, mida ma ise olin tõlkinud :-) ). Eriti palju mõtteainet pakkus Toomse Rene (kes otsapidi on mulle isegi sugulane või midagi, ehkki need 20. sajandi sugulussuhted on nii kiiresti muutuvad ja dünaamilised, et võib vaid nentida, et mingil ajavahemikul võisin ma teda täie õigusega nimetada onunaisepojaks :-) ) üpris pikk artikkel niinimetatud neljanda põlvkonna sõjapidamisest, mis sisaldas ka praktilisi nõuandeid, kuidas Eestil oleks võimalik selles uues sõjatüübis edukas olla.
Aga üks asi, mis nii tema kui ka veel mõnes Eesti autori kirjutises silma jäi, oli kuskil tagaplaanil hingitsev, selgelt välja ütlemata mõte, mida politoloogid, sotsioloogid ja muu selline kamp ilmselt nimetaks ühiskonna militariseerimiseks. Mis ei ole mu meelest üldse halb mõte, kuigi ma suhtun sügava kahtluse ja umbusuga sellesse, et seda hakatakse tegema nii-ütelda ülaltpoolt. Kui üldse saab rääkida kurikuulsa (väär)mõistega "700 orja-aastat" tähistatud ajavahemiku kindlalt negatiivsetest tagajärgedest, siis üks neist on just nii-ütelda "ühiskonna demilitariseerimine", mis algas peale relvakandmise keeldudest talupoegadele (kelleks pea eranditult olid eestlased) juba keskajal ja mis avaldab mõju seniajani (mitte et praegune korraldus tingimata väär oleks, aga selle üldine mõte tundub mu meelest küll olevat relvakandmist kõige laiemas tähenduses väga kindla kontrolli all hoida). Mõnes mõttes on muidugi mugav anda enda kaitsmise ülesanne volitatud esindajatele, kandku nad siis politseinike või sõjaväelaste nime, aga mu meelest peaks siiski igaüks ise olema oma võimete piires enda kaitsja ja mitte laskma ennast uinutada mugaval ülalpeetava mentaliteedil. Sellepärast tundub mulle ka veidi kaheldav neis artiklites taustal (aga ka mujal ja mõnikord ka otsesemalt, kas või näiteks uutes julgeolekupoliitika alustes "ühiskonna sidususe" nime all) ilmnev soov sellist kaitsetahet juurutama hakata ülalt, aga pole ju ka välistatud, et oskusliku propagandaga suudetakse äratada ka initsiatiiv altpoolt...
Loetud: Horisont 3/2010, Arvutimaailm 5/2010, Sirp, 14.05.2010, Diplomaatia 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaade tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Ilmunud tõlked:
Kurt D. Volker. NATO uuendamine: osa suuremast pildist (Diplomaatia 5/2010)
Tomáš Valášek. Venemaa, NATO ja uus strateegiline kontseptsioon (Diplomaatia 5/2010)
Beata Górka-Winter. Poola ja raketitõrje: omandatud ja omandamata õppetunnid (Diplomaatia 5/2010)
Olaf Osica. Kaotatud naabrid (Diplomaatia 5/2010)
14.5.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. Ilm oli endiselt väga ebameeldiv: niimoodi ei tohiks nüüd üks suvi ka ikka alata, et ühel päeval on nii enam-vähem normaalne ja siis tuleb korraga nagu luuavarrest metsik palavus ja päike ja muud jubedused.
Kuigi juba eile oleks pidanud, jäi siiski alles täna silma Euroopa Keskpanga niinimetatud lähenemisaruanne, mis puudutas oluliselt Eestit (seoses mõistagi euroga). Selles jäi mulle silma üks asi, mis pani tükiks ajaks kukalt sügama ja teksti mitu korda üle lugema. Nimelt nentis EKP (hmm, milline nostalgiahõnguline lühend :-) ), et Eesti "lähenemise jätkusuutlikkuse" hindamise muudab väga keeruliseks pikaajaliste riigivõlakirjade kesisus, mistõttu Eesti finantsturge olnud vaja eriti põhjalikult analüüsida. Kui ma nüüd selle enda jaoks ära tõlkisin, tähendas see, et kuna Eesti riik pole laenu eriti võtnud, on raske mõista, mida ta võib edasi teha. Oma loogika selles muidugi on: kui oled ikka laenuga koormatud, siis muudkui pead maksma ja maksma, midagi muud polegi teha. Kui laenu pole, siis võid laenuvabalt edasi elada või ka laenata - ehk teisisõnu kindlust pole. Samas tundus mulle see väga äraspidise loogikana, sest arusaam, et "võlg on võõra oma" ning seeläbi ahistav, piirav ja orjastavgi, ei ole nüüd kohe kuidagi ainult eestlastele omane. Mu meelest peaks olema pigem vastupidi: kui riigil võlgu pole, siis polegi vaja eriti uurida, kui "jätkusuutlik" ta ikka on, sest enamasti ju ikka on, kuna muidu oleks ju juba varem laenu võetud :-) ; uurida tuleks tõsiselt hoopis siis, kui neidsamuseid (riigi)võlakirju lademetes vedeleb, sest sel juhul tekib õigustatult küsimus, kas ja kuidas neid ikka tasuda suudetakse. Aga küllap kehtib finantsturgudel mingi äraspidine loogika... (no ja majandusasjades olen ma muidugi ka võhik kuubis)
Täna jäi silma, et Eesti raamatukogude e-kataloog Ester on saanud mõningaid vahvaid täiendusi. Nimelt on paljude raamatukirjete juurde ilmunud kenad kaanepildid, millele klõpsates jõuab hoobilt Google Booksi, kus saab ka enamasti kohe raamatut lugema asuda. Nojah, mõistagi käib see eelkõige välismaakeelsete raamatute kohta, sest eestikeelseid ju Google Booksis peaaegu ei olegi, ja paljude uuemate raamatute puhul ei saa ka Google Booksis raamatut ennast lugeda, vaid ainult ülevaadet, arvustusi ja muud sellist (sealhulgas ka viiteid raamatupoodidele, kust teos ka kohe hankida). Teine huvitav uuendus oli mõeldud neile, kes end Esterisse sisse logivad: neil on nüüd võimalus lisada kataloogi trükistele omalt poolt lühike kommentaar. Ma ei kohanud küll veel ühtegi kommentaari, isegi kui neid peaks juba olema, aga põhimõtteliselt on see väga teretulnud uuendus - ise internetis mõne raamatu kohta teavet otsides olen alati püüdnud läbi lugeda näituseks Amazoni lugejate arvamused; ka mõned kirjastused võimaldavad lugejatel arvamust avaldada ja väga sageli on neist rohkem abi kui kirjastuste enda tutvustustest, mis täiesti enesestmõistetavalt on suunatud ju peaasjalikult sellele, et raamatut ostetaks, ega saagi juba loomu poolest olla näiteks mahategevad (ehkki äärmiselt harvadel juhtudel on küll ka sellist "negatiivset reklaami" rakendatud, aga see on tõesti väga erandlik).
Loetud: Akadeemia 5/2010, Horisont 3/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3), Zimmer 1408 (RTL)
Kuigi juba eile oleks pidanud, jäi siiski alles täna silma Euroopa Keskpanga niinimetatud lähenemisaruanne, mis puudutas oluliselt Eestit (seoses mõistagi euroga). Selles jäi mulle silma üks asi, mis pani tükiks ajaks kukalt sügama ja teksti mitu korda üle lugema. Nimelt nentis EKP (hmm, milline nostalgiahõnguline lühend :-) ), et Eesti "lähenemise jätkusuutlikkuse" hindamise muudab väga keeruliseks pikaajaliste riigivõlakirjade kesisus, mistõttu Eesti finantsturge olnud vaja eriti põhjalikult analüüsida. Kui ma nüüd selle enda jaoks ära tõlkisin, tähendas see, et kuna Eesti riik pole laenu eriti võtnud, on raske mõista, mida ta võib edasi teha. Oma loogika selles muidugi on: kui oled ikka laenuga koormatud, siis muudkui pead maksma ja maksma, midagi muud polegi teha. Kui laenu pole, siis võid laenuvabalt edasi elada või ka laenata - ehk teisisõnu kindlust pole. Samas tundus mulle see väga äraspidise loogikana, sest arusaam, et "võlg on võõra oma" ning seeläbi ahistav, piirav ja orjastavgi, ei ole nüüd kohe kuidagi ainult eestlastele omane. Mu meelest peaks olema pigem vastupidi: kui riigil võlgu pole, siis polegi vaja eriti uurida, kui "jätkusuutlik" ta ikka on, sest enamasti ju ikka on, kuna muidu oleks ju juba varem laenu võetud :-) ; uurida tuleks tõsiselt hoopis siis, kui neidsamuseid (riigi)võlakirju lademetes vedeleb, sest sel juhul tekib õigustatult küsimus, kas ja kuidas neid ikka tasuda suudetakse. Aga küllap kehtib finantsturgudel mingi äraspidine loogika... (no ja majandusasjades olen ma muidugi ka võhik kuubis)
Täna jäi silma, et Eesti raamatukogude e-kataloog Ester on saanud mõningaid vahvaid täiendusi. Nimelt on paljude raamatukirjete juurde ilmunud kenad kaanepildid, millele klõpsates jõuab hoobilt Google Booksi, kus saab ka enamasti kohe raamatut lugema asuda. Nojah, mõistagi käib see eelkõige välismaakeelsete raamatute kohta, sest eestikeelseid ju Google Booksis peaaegu ei olegi, ja paljude uuemate raamatute puhul ei saa ka Google Booksis raamatut ennast lugeda, vaid ainult ülevaadet, arvustusi ja muud sellist (sealhulgas ka viiteid raamatupoodidele, kust teos ka kohe hankida). Teine huvitav uuendus oli mõeldud neile, kes end Esterisse sisse logivad: neil on nüüd võimalus lisada kataloogi trükistele omalt poolt lühike kommentaar. Ma ei kohanud küll veel ühtegi kommentaari, isegi kui neid peaks juba olema, aga põhimõtteliselt on see väga teretulnud uuendus - ise internetis mõne raamatu kohta teavet otsides olen alati püüdnud läbi lugeda näituseks Amazoni lugejate arvamused; ka mõned kirjastused võimaldavad lugejatel arvamust avaldada ja väga sageli on neist rohkem abi kui kirjastuste enda tutvustustest, mis täiesti enesestmõistetavalt on suunatud ju peaasjalikult sellele, et raamatut ostetaks, ega saagi juba loomu poolest olla näiteks mahategevad (ehkki äärmiselt harvadel juhtudel on küll ka sellist "negatiivset reklaami" rakendatud, aga see on tõesti väga erandlik).
Loetud: Akadeemia 5/2010, Horisont 3/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3), Zimmer 1408 (RTL)
13.5.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõin veidi vaheldust poe väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Arvestades väljas valitsevat põrgulikku palavust ja kõrvetavat päikest, ei olnud see üldse lihtne ettevõtmine, aga teisest küljest tuleb ju suveks ikka ka ette valmistuda ja nii läksid need 3 minutit poodi ja teist sama palju tagasi n-ö suvetrenni ette :-)
Minu vana töökaaslane Postimehe päevilt Kärneri Rein oli kirjutanud ühe mureliku südame arvamusartikli, milles valutas kehaosi eesti keele pärast. Ehk oli ta seal veidi liiga radikaalne (ka üks kommentaator mainis ära nii-ütelda heljuvalsilikkust :-) ), aga üldiselt oli tegemist mõtetega, millele võiks kõigi kätega alla kirjutada. Teiselt poolt on sellist võitlust peetud vist küll nii kaua, kuni üldse on eksisteerinud mingi keelekorraldus ja nii-ütelda ühtse kirjakeele standard, ainult et tänapäeval, mil põhimõtteliselt kõigil on võimalik oma sõnum esitada kõigile, mitte ainult naabrimehele, torkavad sellised asjad paremini silma ja kõrva. Veel saja aasta eest võis see, kuidas Kapa-Kohila Kiviotsa Jaan midagi ütles, mõjutada ka kõige paremal juhul nii sadat inimest ja peaaegu kindlasti sumbus kiiresti, tänapäeval võib selle Jaani pojapojapoja väärkeelsus potentsiaalselt mõjutada kõiki 1,5 miljonit inimest, kes eesti keelt vähegi oskavad, ning kulutulena levida. Samas muidugi on ka keelekorraldajate seisukohtade levimine samavõrra potentsiaalselt laiema kandepinnaga...
Kevadine aeg paistab üldse olevat igasuguste keelevärkide pungumiseks hea aeg. Kui eile sai kõneldud värdsõnast "kaitslik", siis tänagi avastasin ühe uue huvitava sõna, mis sedakorda õnneks on täiesti normaalne ja mõistetav, nimelt "õrrekanamunad". Ajal, mil on levinud kanade hoidmine puurides, on täiesti mõistlik, et tekivadki sellised sõnad, isegi kui nad esmapilgul võivad tunduda natuke imelikud.
Ristsõnade vallast tuli täna vahva uudis: nimelt oli noortele mõeldud keskkond Rajaleidja koostöös ristsõnade superhüpermegakorporatsiooniga Ristik korraldanud noortele ristsõnade koostamise võistluse, mille tulemused nüüd teatavaks tehti. See on päris vahva, sest kuigi nii-ütelda vana generatsioon on täies elujõus ja muudkui avaldab oma töid, on noorte pealetulek väga tore ja võib tuua vaheldusrikkust. Pealegi näitab see, kui tagasi tulla eelneva keelejutu juurde, et noorte seas pole siiski huvi emakeele vastu kadunud, sest ristsõnad vähemalt klassikalisel kujul on sama palju teadmiste kui keeleoskuste mäng. Nojah, tõsi, neid mujal maailmas levinud klassikalisi ristsõnu, kus küsimused oleks ruudustikust eraldi ja sisaldaks endas veidi rohkem kui faktiküsimusi, just selliseid mõtlema ergutavaid küsimusi, mille puhul tuleb osata aru saada, mida õieti vastuseks tahetakse, ei ole meil eriti kombeks (enam) teha. Aga pole ju ka välistatud, et just noored võivad need taas tagasi tuua ja ehk nende õhutusel leiab mõni klassikaline ristsõna oma koha vähemalt suurtes ristsõnavihikutes, kui ka neid ajalehtedesse enam oodata ei ole (seal, paistab, on ka mujal maailmas tasapisi jäme ots minemas lihtsamate, niinimetatud Rootsi või Jugoslaavia tüüpi ristsõnade kätte, mis, nojah, tuleb tunnistada, on ju ka kergemini silmatavad ja hõlmatavad...).
Täna jäi ka silme ette uudis, et üks neist firmadest, kellega Mandriva paari päeva taguse teate kohaselt läbirääkimisi võimaliku müügi üle pidavat, ka kinnitas, et tõepoolest peab läbirääkimisi. Mõistagi ei olnud seal täpselt juttu, milline on läbirääkimiste konkreetne sisu, kinnituses leidus vaid lause: "...discussions are in progress with Mandriva to purchase outstanding shares of the company." See võib muidugi tähendada ka kõigi "käibel olevate" aktsiate ostmist, aga eks näeb. Firmaks on prantslaste Linagora, mis, nii palju kui ma aru olen saanud, on samuti päris suur tegija, eriti niinimetatud tarkvararendi (SaaS) turul. Sel juhul võiks oletada, et Mandrivatki hakatakse võib-olla pakkuma mitte ainult karbitootena, vaid ka nii-ütelda pilveteenusena (kui ma nüüd õigesti olen aru saanud, siis SaaS ja cloud computing on kui mitte päris üks ja sama, siis vähemalt väga tihedalt seotud asjad). Mandriva enda poolt midagi uut ei ole teatatud - juba eilses sissekandes ära toodud pressiesindaja vastus oli tänaseks saanud tegevdirektori allkirja ja maailma ette paisatud.
Loetud: Akadeemia 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)
Minu vana töökaaslane Postimehe päevilt Kärneri Rein oli kirjutanud ühe mureliku südame arvamusartikli, milles valutas kehaosi eesti keele pärast. Ehk oli ta seal veidi liiga radikaalne (ka üks kommentaator mainis ära nii-ütelda heljuvalsilikkust :-) ), aga üldiselt oli tegemist mõtetega, millele võiks kõigi kätega alla kirjutada. Teiselt poolt on sellist võitlust peetud vist küll nii kaua, kuni üldse on eksisteerinud mingi keelekorraldus ja nii-ütelda ühtse kirjakeele standard, ainult et tänapäeval, mil põhimõtteliselt kõigil on võimalik oma sõnum esitada kõigile, mitte ainult naabrimehele, torkavad sellised asjad paremini silma ja kõrva. Veel saja aasta eest võis see, kuidas Kapa-Kohila Kiviotsa Jaan midagi ütles, mõjutada ka kõige paremal juhul nii sadat inimest ja peaaegu kindlasti sumbus kiiresti, tänapäeval võib selle Jaani pojapojapoja väärkeelsus potentsiaalselt mõjutada kõiki 1,5 miljonit inimest, kes eesti keelt vähegi oskavad, ning kulutulena levida. Samas muidugi on ka keelekorraldajate seisukohtade levimine samavõrra potentsiaalselt laiema kandepinnaga...
Kevadine aeg paistab üldse olevat igasuguste keelevärkide pungumiseks hea aeg. Kui eile sai kõneldud värdsõnast "kaitslik", siis tänagi avastasin ühe uue huvitava sõna, mis sedakorda õnneks on täiesti normaalne ja mõistetav, nimelt "õrrekanamunad". Ajal, mil on levinud kanade hoidmine puurides, on täiesti mõistlik, et tekivadki sellised sõnad, isegi kui nad esmapilgul võivad tunduda natuke imelikud.
Ristsõnade vallast tuli täna vahva uudis: nimelt oli noortele mõeldud keskkond Rajaleidja koostöös ristsõnade superhüpermegakorporatsiooniga Ristik korraldanud noortele ristsõnade koostamise võistluse, mille tulemused nüüd teatavaks tehti. See on päris vahva, sest kuigi nii-ütelda vana generatsioon on täies elujõus ja muudkui avaldab oma töid, on noorte pealetulek väga tore ja võib tuua vaheldusrikkust. Pealegi näitab see, kui tagasi tulla eelneva keelejutu juurde, et noorte seas pole siiski huvi emakeele vastu kadunud, sest ristsõnad vähemalt klassikalisel kujul on sama palju teadmiste kui keeleoskuste mäng. Nojah, tõsi, neid mujal maailmas levinud klassikalisi ristsõnu, kus küsimused oleks ruudustikust eraldi ja sisaldaks endas veidi rohkem kui faktiküsimusi, just selliseid mõtlema ergutavaid küsimusi, mille puhul tuleb osata aru saada, mida õieti vastuseks tahetakse, ei ole meil eriti kombeks (enam) teha. Aga pole ju ka välistatud, et just noored võivad need taas tagasi tuua ja ehk nende õhutusel leiab mõni klassikaline ristsõna oma koha vähemalt suurtes ristsõnavihikutes, kui ka neid ajalehtedesse enam oodata ei ole (seal, paistab, on ka mujal maailmas tasapisi jäme ots minemas lihtsamate, niinimetatud Rootsi või Jugoslaavia tüüpi ristsõnade kätte, mis, nojah, tuleb tunnistada, on ju ka kergemini silmatavad ja hõlmatavad...).
Täna jäi ka silme ette uudis, et üks neist firmadest, kellega Mandriva paari päeva taguse teate kohaselt läbirääkimisi võimaliku müügi üle pidavat, ka kinnitas, et tõepoolest peab läbirääkimisi. Mõistagi ei olnud seal täpselt juttu, milline on läbirääkimiste konkreetne sisu, kinnituses leidus vaid lause: "...discussions are in progress with Mandriva to purchase outstanding shares of the company." See võib muidugi tähendada ka kõigi "käibel olevate" aktsiate ostmist, aga eks näeb. Firmaks on prantslaste Linagora, mis, nii palju kui ma aru olen saanud, on samuti päris suur tegija, eriti niinimetatud tarkvararendi (SaaS) turul. Sel juhul võiks oletada, et Mandrivatki hakatakse võib-olla pakkuma mitte ainult karbitootena, vaid ka nii-ütelda pilveteenusena (kui ma nüüd õigesti olen aru saanud, siis SaaS ja cloud computing on kui mitte päris üks ja sama, siis vähemalt väga tihedalt seotud asjad). Mandriva enda poolt midagi uut ei ole teatatud - juba eilses sissekandes ära toodud pressiesindaja vastus oli tänaseks saanud tegevdirektori allkirja ja maailma ette paisatud.
Loetud: Akadeemia 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)
3.11.09
Esmabased mõtted
Täna oli siis põhimõtteliselt tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimise päev, aga muidu suhteliselt vastik päev. Vastikuse põhjuseks oli kaks asjaolu. Esiteks oli see intensiivtõlkemaraton nädalavahetusel (neli artiklit Diplomaatiale ja üks Postimehele) ikka päris väsitav. Teine põhjus oli veel hullem: tolle küttesüsteemi rekonstrueerimise ma väga loodan et lõppvaatusena tuli täna keerata radiaatorite regulaatorid põhja, et saadaks ette võtta miski, mida nimetati süsteemi tasakaalustamiseks. Ma ei tea, kuidas see õnnestus, aga igatahes kõrbeliha maitse oli kogu päeva suus ja pidevalt oli kuumarabanduse tunne. See ei ole ikka enam üldse kohe õige asi, kui temperatuur üle 20 kraadi hakkab kiskuma - ja täna oli ta sellest päris tublilt üle juba...
Aga sellest hoolimata sai KDE tõlkimise rindel üht-teist ära tehtud. Stabiilses harus mingeid muutusi pole olnud, sestap oli käsil arendusharu. Natuke oli sinna midagi juurde tulnud, aga mitte väga palju, nii et selle niinimetatud baaskomplekti sai põhimõtteliselt nüüd ära tehtud. Eks lähinädalatel võib veel veidi muutusi tulla, sest KDE 4.4 message freeze on lähedal ja veel lähemal on feature freeze ning mõlema eel läheb tavaliselt arendajatel kiireks :-)
Kuulsin mõne päeva eest, et koos KDE 4.4-ga ilmub ka esimene ametlik KDevelop4 väljaanne, nii et võib-olla tuleb ka selle kallal vaeva näha. Aga eks vaatab, enne tuleks tolle baaskomplekti dokumentatsioon korda saada. Jäi ju KDevelop ka KDE3 ajal viimaseks suuremaks asjaks, mille tõlkimise kallale sai asuda. Ma ei ole kindel, kui palju on üldse Eestis neid, kes KDeveloppi kasutavad, aga ma kahtlustan, et neistki paljud kasutavad seda nagunii inglise keeles, sest programmeerimine käib ju nagunii põhmõtteliselt inglise keele baasil.
Üks uus asi ilmus ka KDE hoidlatesse, nimelt Smb4k ehk siis rakendus, mis tegeleb silla loomisega Linuxi ja Windowsi vahele. Aga ilmselt jääb see veel tükiks ajaks tõlkimata, sest enne ootavad ees muud asjad. Tänagi jõudsin ära teha "säutsujatele" mõeldud Choqoki tõlke ning veidi puudutada digiKami tõlget. Ja ootamas on veel terve rida finantsrakendusi... (ahjaa, ka nende sekka tuli üks uus asi või õigemini tuli vana asi tagasi, nimelt arvete ja müügipakkumiste ja muu sellisega õiendamiseks mõeldud Kraft)
Loetud: Tehnikamaailm 11/2009
Vaadatud: Välisilm (ETV), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)
Aga sellest hoolimata sai KDE tõlkimise rindel üht-teist ära tehtud. Stabiilses harus mingeid muutusi pole olnud, sestap oli käsil arendusharu. Natuke oli sinna midagi juurde tulnud, aga mitte väga palju, nii et selle niinimetatud baaskomplekti sai põhimõtteliselt nüüd ära tehtud. Eks lähinädalatel võib veel veidi muutusi tulla, sest KDE 4.4 message freeze on lähedal ja veel lähemal on feature freeze ning mõlema eel läheb tavaliselt arendajatel kiireks :-)
Kuulsin mõne päeva eest, et koos KDE 4.4-ga ilmub ka esimene ametlik KDevelop4 väljaanne, nii et võib-olla tuleb ka selle kallal vaeva näha. Aga eks vaatab, enne tuleks tolle baaskomplekti dokumentatsioon korda saada. Jäi ju KDevelop ka KDE3 ajal viimaseks suuremaks asjaks, mille tõlkimise kallale sai asuda. Ma ei ole kindel, kui palju on üldse Eestis neid, kes KDeveloppi kasutavad, aga ma kahtlustan, et neistki paljud kasutavad seda nagunii inglise keeles, sest programmeerimine käib ju nagunii põhmõtteliselt inglise keele baasil.
Üks uus asi ilmus ka KDE hoidlatesse, nimelt Smb4k ehk siis rakendus, mis tegeleb silla loomisega Linuxi ja Windowsi vahele. Aga ilmselt jääb see veel tükiks ajaks tõlkimata, sest enne ootavad ees muud asjad. Tänagi jõudsin ära teha "säutsujatele" mõeldud Choqoki tõlke ning veidi puudutada digiKami tõlget. Ja ootamas on veel terve rida finantsrakendusi... (ahjaa, ka nende sekka tuli üks uus asi või õigemini tuli vana asi tagasi, nimelt arvete ja müügipakkumiste ja muu sellisega õiendamiseks mõeldud Kraft)
Loetud: Tehnikamaailm 11/2009
Vaadatud: Välisilm (ETV), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)
9.10.09
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna sai siis lõpuks see küttesüsteemi rekonstrueerimine lõpetuse, kui käidi kohale asetamas termoregulaatoreid. Naljakas skaala on sel regulaatoril: madalaim temperatuur on 16 kraadi, ehkki mu meelest võiks olla ehk paar kraadi madalamgi, aga kõrgeim lausa 28, mis on ju päris troopiline palavus juba. Aga no las ta siis olla, eks saab ju 16 kraadi juures ka elada, suviti on ju enamasti isegi palju palavam veel. Ilmselt peab seda lõpetamist tähistama ka uue koristamislainega: mitte et need viimased operatsioonid iseenesest oleks eriliselt enam prahti või midagi tekitanud, aga nüüd saab kõik asjad lõpuks taas endisesse asendisse tagasi paigutada ja sel puhul ju võib endale lubada sellist rõõmu ja luksust nagu koristamine :-)
Hommikul uuendasin ka arvutis tarkvara. Et RC2 on kohe välja tulemas, peaks nüüd siis enam-vähem selle seis käes olema. Sellega peaks vist ka kaasnema ka uus graafika, mida ma siiski veel ei näinud, sest pole veel olnud põhjust arvutile taaskäivitust teha. Uuendamine ise võttis tublisti aega, osaliselt ka sellepärast, et Starmani ühendus on vist seoses oma suurte uuendustega kuidagi üsna imelikuks muutunud: kui varem tuli mõni suurem, ütleme 50 MB pakett nii kolmandiku osas väga kiiresti kohale ja siis jäi aeglasemalt venima, siis nüüd nagu asi hüpleb kuidagi sootuks ebaühtlasemalt ja eriti naljakas on see, et nende suuremate pakettide puhul vajub nii viimase kümnendiku või kahekümnendiku osas järsult päris imetillukeseks. Aga loodame, et see on mingi üleminekuaeg ja asi muutub vähemalt endiseks. Nagu tavaliselt ikka, mingeid probleeme uuendamine kaasa ei toonud, ainuke segadus tekkis Akregatoriga, mis mingil põhjusel unustas ära, et ma olin hommikul juba uudiseid lugenud, nii et oodatud uue kuni sajakonna artikli asemel ootas mind pärast uuendamist ees oma poolteist tuhat, mis peamiselt olid needsamad hommikul läbi vaadatud öised artiklid, aga üksikud ka mingil põhjusel uuesti tõmmatud mõne päeva tagused uudised. Veider, aga usutavasti oli seegi ühekordne - vähemalt korra pärast seda Akregatorile taaskäivitust tehes oli kõik korras.
Päeval tuli selgus ka selleaastase Nobeli kirjanduspreemia osas. Eks seal kandidaatide seas oli mitmeid nimesid, mis palju ei ütle, kõrvuti märksa tuntumate ja tähenduslikumatega, aga tundus, et Herta Mülleri väljavalimine tuli üllatusena ka sakslastele endale, vähemalt nii võis meediakajastustest aru saada. Mulle on tema kirjanduslik looming samuti tundmatu, tänase põgusa tutvumise põhjal tema kohta käiva teabega võib see aga isegi huvi pakkuda. Ta olevat küll kirjutanud üsna palju luuletusi, aga siiski peamiselt ja ennekõike proosat, nii et teda võib täie õigusega kirjanikuks pidada. Saksa vähemuse esindajana Rumeenias oleks tema elukogemustele tuginevad teosed nähtavasti vähemalt teataval määral resoneeruvad ka Eestis, kuigi võib-olla isegi mitte niivõrd eestlaste seas (kellele vahest pakub kõige enam äratundmisrõõmu kommunistliku režiimi võikuse esitamine), kuivõrd siinsete venelaste seas (kelle saatus on küll ilmselt oluliselt etem kui sakslastel Rumeenias, aga kes vähemalt ise sageli tunnevad ennast, mõnikord nähtavasti ka põhjendatult, kõrvaletõrjutuna). Igatahes ma usun, et Mülleri teosed lugemist tasuvad, vahest isegi tõlkimist - ma mingil määral teadsin temast varem saksa ajakirjanduse vahendusel, kus ta on aeg-ajalt sõna võtnud, ja isegi teles on ta esinenud, ning kõige selle põhjal on jäänud mulje kui vaheda ja kaalutud sõnaga inimesest, kes teab, mida ta räägib.
Loetud: [digi] oktoober 2009
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)
Täna sai siis lõpuks see küttesüsteemi rekonstrueerimine lõpetuse, kui käidi kohale asetamas termoregulaatoreid. Naljakas skaala on sel regulaatoril: madalaim temperatuur on 16 kraadi, ehkki mu meelest võiks olla ehk paar kraadi madalamgi, aga kõrgeim lausa 28, mis on ju päris troopiline palavus juba. Aga no las ta siis olla, eks saab ju 16 kraadi juures ka elada, suviti on ju enamasti isegi palju palavam veel. Ilmselt peab seda lõpetamist tähistama ka uue koristamislainega: mitte et need viimased operatsioonid iseenesest oleks eriliselt enam prahti või midagi tekitanud, aga nüüd saab kõik asjad lõpuks taas endisesse asendisse tagasi paigutada ja sel puhul ju võib endale lubada sellist rõõmu ja luksust nagu koristamine :-)
Hommikul uuendasin ka arvutis tarkvara. Et RC2 on kohe välja tulemas, peaks nüüd siis enam-vähem selle seis käes olema. Sellega peaks vist ka kaasnema ka uus graafika, mida ma siiski veel ei näinud, sest pole veel olnud põhjust arvutile taaskäivitust teha. Uuendamine ise võttis tublisti aega, osaliselt ka sellepärast, et Starmani ühendus on vist seoses oma suurte uuendustega kuidagi üsna imelikuks muutunud: kui varem tuli mõni suurem, ütleme 50 MB pakett nii kolmandiku osas väga kiiresti kohale ja siis jäi aeglasemalt venima, siis nüüd nagu asi hüpleb kuidagi sootuks ebaühtlasemalt ja eriti naljakas on see, et nende suuremate pakettide puhul vajub nii viimase kümnendiku või kahekümnendiku osas järsult päris imetillukeseks. Aga loodame, et see on mingi üleminekuaeg ja asi muutub vähemalt endiseks. Nagu tavaliselt ikka, mingeid probleeme uuendamine kaasa ei toonud, ainuke segadus tekkis Akregatoriga, mis mingil põhjusel unustas ära, et ma olin hommikul juba uudiseid lugenud, nii et oodatud uue kuni sajakonna artikli asemel ootas mind pärast uuendamist ees oma poolteist tuhat, mis peamiselt olid needsamad hommikul läbi vaadatud öised artiklid, aga üksikud ka mingil põhjusel uuesti tõmmatud mõne päeva tagused uudised. Veider, aga usutavasti oli seegi ühekordne - vähemalt korra pärast seda Akregatorile taaskäivitust tehes oli kõik korras.
Päeval tuli selgus ka selleaastase Nobeli kirjanduspreemia osas. Eks seal kandidaatide seas oli mitmeid nimesid, mis palju ei ütle, kõrvuti märksa tuntumate ja tähenduslikumatega, aga tundus, et Herta Mülleri väljavalimine tuli üllatusena ka sakslastele endale, vähemalt nii võis meediakajastustest aru saada. Mulle on tema kirjanduslik looming samuti tundmatu, tänase põgusa tutvumise põhjal tema kohta käiva teabega võib see aga isegi huvi pakkuda. Ta olevat küll kirjutanud üsna palju luuletusi, aga siiski peamiselt ja ennekõike proosat, nii et teda võib täie õigusega kirjanikuks pidada. Saksa vähemuse esindajana Rumeenias oleks tema elukogemustele tuginevad teosed nähtavasti vähemalt teataval määral resoneeruvad ka Eestis, kuigi võib-olla isegi mitte niivõrd eestlaste seas (kellele vahest pakub kõige enam äratundmisrõõmu kommunistliku režiimi võikuse esitamine), kuivõrd siinsete venelaste seas (kelle saatus on küll ilmselt oluliselt etem kui sakslastel Rumeenias, aga kes vähemalt ise sageli tunnevad ennast, mõnikord nähtavasti ka põhjendatult, kõrvaletõrjutuna). Igatahes ma usun, et Mülleri teosed lugemist tasuvad, vahest isegi tõlkimist - ma mingil määral teadsin temast varem saksa ajakirjanduse vahendusel, kus ta on aeg-ajalt sõna võtnud, ja isegi teles on ta esinenud, ning kõige selle põhjal on jäänud mulje kui vaheda ja kaalutud sõnaga inimesest, kes teab, mida ta räägib.
Loetud: [digi] oktoober 2009
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)
20.7.09
Pühabased mõtted
Niisiis, KDE tõlkemaratoni teine päev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik. See sundis ühtlasi ära saatma tublikeseks kuhjaks kogunenud ristsõnade vastuseid, mille tähtajad olid ähvardavalt lähedale jõudnud, aga mis lisaks tõi ristsõnade vahelt välja [digi] juulikuu numbri. Väikese imestuse peale selgus, et see polnud asjata kõrvale pandud, aga sellest kirjutan ma veel eraldi!
Tõlkimine kulges üldiselt edukalt. Kdebase'i dokumentatsioon on nüüd kõik tõlgitud, nii et põhimõtteliselt ongi ainuke murelaps veel kdegamesi moodul ehk mängude käsiraamatud. Neis on õnneks tublisti korduvaid elemente, nii et tõlkemälu abil saab kohati päris kiiresti edasi. Aga samas ma leidsin, et tuleks siiski käsiraamatud string stringilt üle vaadata, et vajaduse korral ära parandada mõned vanast ajast jäänud asjad, mis kasutajaliideses on hilisemate muudatustega saanud teistsuguse kuju (selliseid asju pole palju, aga mõningaid siiski, paraku...) või ka kirjavead, mida paraku ikka aeg-ajalt leiab, kui hoolikalt ka ei püüaks...
Nii et kuue mängu käsiraamatud said korda, aga veel 30 on minna... Ehk siis teisisõnu, kuna jäänud on üks päev, siis täielikult kõigi mängude käsiraamatuid kindlasti ei jõua, isegi kõige paremal juhul vahest paarkümmend, kuigi seegi on väheusutav. Aga sellest hoolimata on see väga suur progress. Seda enam, et nagu ikka käsiraamatute põhjaliku tõlkimise (mitte lihtsalt ajakohastamise) käigus, võimaldab see ka parandada mõningaid puudujääke või apsakaid kasutajaliideses.
(Vahemärkusena - nojah, tegelikult tõlkimata asjad muidugi päris ainult mängude käsiraamatutega ka ei piirdu, aga ma olen päris kindel, et pigem satub keegi neid lugema kui näiteks samuti tõlkimata seisus olevaid üksikuid mooduli kdelibs manuaalilehekülgi - isegi kui viimastel peaks lugejaid olema, siis on usutav, et need on pigem inimesed, kes nagunii loevad selliseid materjale inglise keeles...)
Aga eks vaatab, kuidas homme jõuab - olgu tulemus milline tahes, igatahes on see parem kui senine olukord, kus sisuliselt oli kogu mooduli dokumentatsioon tõlkimata.
Õhtupoolikul oli väga vahva ilm: tuli korraks tugevat vihma, kergitas veidi tuult ja müristas mõnusalt kumedalt ja võimsalt! Selline ilm ainult soosib energia kogumist ja annab indu, mis ilmselt aitas kaasa ka tõlkimise tublile edenemisele - kui see põrgupalavus, mis oli hommikul, oleks järjepidevalt valitsenud, oleks ma ilmselt juba palju varem ära kustunud (õieti see tuligi pärast seda mõnusat vahepala kohe täie rauaga tagasi, aga seesamune vahepala aitas seda veidi hõlpsamini taluda vähemalt).
Loetud: Akadeemia 4/2009
Vaadatud: Kadunud kosmoses (Kanal2), More Mercy (Pro7)
Tõlkimine kulges üldiselt edukalt. Kdebase'i dokumentatsioon on nüüd kõik tõlgitud, nii et põhimõtteliselt ongi ainuke murelaps veel kdegamesi moodul ehk mängude käsiraamatud. Neis on õnneks tublisti korduvaid elemente, nii et tõlkemälu abil saab kohati päris kiiresti edasi. Aga samas ma leidsin, et tuleks siiski käsiraamatud string stringilt üle vaadata, et vajaduse korral ära parandada mõned vanast ajast jäänud asjad, mis kasutajaliideses on hilisemate muudatustega saanud teistsuguse kuju (selliseid asju pole palju, aga mõningaid siiski, paraku...) või ka kirjavead, mida paraku ikka aeg-ajalt leiab, kui hoolikalt ka ei püüaks...
Nii et kuue mängu käsiraamatud said korda, aga veel 30 on minna... Ehk siis teisisõnu, kuna jäänud on üks päev, siis täielikult kõigi mängude käsiraamatuid kindlasti ei jõua, isegi kõige paremal juhul vahest paarkümmend, kuigi seegi on väheusutav. Aga sellest hoolimata on see väga suur progress. Seda enam, et nagu ikka käsiraamatute põhjaliku tõlkimise (mitte lihtsalt ajakohastamise) käigus, võimaldab see ka parandada mõningaid puudujääke või apsakaid kasutajaliideses.
(Vahemärkusena - nojah, tegelikult tõlkimata asjad muidugi päris ainult mängude käsiraamatutega ka ei piirdu, aga ma olen päris kindel, et pigem satub keegi neid lugema kui näiteks samuti tõlkimata seisus olevaid üksikuid mooduli kdelibs manuaalilehekülgi - isegi kui viimastel peaks lugejaid olema, siis on usutav, et need on pigem inimesed, kes nagunii loevad selliseid materjale inglise keeles...)
Aga eks vaatab, kuidas homme jõuab - olgu tulemus milline tahes, igatahes on see parem kui senine olukord, kus sisuliselt oli kogu mooduli dokumentatsioon tõlkimata.
Õhtupoolikul oli väga vahva ilm: tuli korraks tugevat vihma, kergitas veidi tuult ja müristas mõnusalt kumedalt ja võimsalt! Selline ilm ainult soosib energia kogumist ja annab indu, mis ilmselt aitas kaasa ka tõlkimise tublile edenemisele - kui see põrgupalavus, mis oli hommikul, oleks järjepidevalt valitsenud, oleks ma ilmselt juba palju varem ära kustunud (õieti see tuligi pärast seda mõnusat vahepala kohe täie rauaga tagasi, aga seesamune vahepala aitas seda veidi hõlpsamini taluda vähemalt).
Loetud: Akadeemia 4/2009
Vaadatud: Kadunud kosmoses (Kanal2), More Mercy (Pro7)
28.6.09
Laubased mõtted
Kui on pilvi, tuult ja vihmagi, siis on täiesti võimalik ka praeguse palavusega väljas liikuda, jõudsin ma täna järeldusele. Ehkki oli ka hetki, mil päike jälle paistma hakkas, ja need olid rasked...
Niisiis, poes ja postkontoris käik igal juhul õnnestus. Olgu siis ka ära nimetatud, millised raamatud mu raamatukogu täiendasid:
- A. Bezugolnõi. Narodõ Kavkaza i Krasnaja Armija
- Marlene Laruelle (ed.). Russian Nationalism and the National Reassertion of Russia
Eesti mõtteloo järjekordne pakk:
- M. Traat. Tants aurukatla ümber
- V. Luik. Seitsmes rahukevad
- E. Mihkelson. Katkuhaud
- P. Kuusberg. Andres Lapeteuse juhtum
- E. Nõu. Koeratapja
Muidu möödus päev suhteliselt sündmustevaeselt. Et ees seisab tollele suguvõsa kokkutulekule sõit, siis püüdsin varakult magama minna, et veidigi und saada. Nojah, võib öelda, et osaliselt õnnestus - jäin juba 3 paiku magama, nii et kella 6-ni ehk ärkamise ajani tuli tervelt kolm tundi! Seda on poolteist korda rohkem kui eelmisel ööl, nii et kindel progress!
Loetud: Akadeemia 11/2008, Akadeemia 12/2008
Vaadatud: Atlantis - Das Geheimnis der verlorenen Stadt (RTL), V wie Vendetta (RTL)
Niisiis, poes ja postkontoris käik igal juhul õnnestus. Olgu siis ka ära nimetatud, millised raamatud mu raamatukogu täiendasid:
- A. Bezugolnõi. Narodõ Kavkaza i Krasnaja Armija
- Marlene Laruelle (ed.). Russian Nationalism and the National Reassertion of Russia
Eesti mõtteloo järjekordne pakk:
- M. Traat. Tants aurukatla ümber
- V. Luik. Seitsmes rahukevad
- E. Mihkelson. Katkuhaud
- P. Kuusberg. Andres Lapeteuse juhtum
- E. Nõu. Koeratapja
Muidu möödus päev suhteliselt sündmustevaeselt. Et ees seisab tollele suguvõsa kokkutulekule sõit, siis püüdsin varakult magama minna, et veidigi und saada. Nojah, võib öelda, et osaliselt õnnestus - jäin juba 3 paiku magama, nii et kella 6-ni ehk ärkamise ajani tuli tervelt kolm tundi! Seda on poolteist korda rohkem kui eelmisel ööl, nii et kindel progress!
Loetud: Akadeemia 11/2008, Akadeemia 12/2008
Vaadatud: Atlantis - Das Geheimnis der verlorenen Stadt (RTL), V wie Vendetta (RTL)
27.6.09
Reedesed mõtted
Musta suvemasenduse aeg on alanud :-( Nii neetult palav, et magada ei saa, mis toob kaasa peavalud ja uimasuse, mis omakorda kahandab kontsentreerumisvõimet ja seeläbi ka igasugust töövõimet... Tahaks olla keldrikakand kuskil pimedas, jahedas ja niiskes... Vahest on ilmaennustajatel sedakorda siiski õigus ja nädalavahetus tuleb parem - tegelt tulid juba täna õhtul pilved kohati välja (kui see just miraaž ei olnud...). Siis saaks vahest homme ikka päevaajal ka välja minna... sest süüa oleks vaja ikka hankida ja postkontoris peaks ka ära käima.
Aga, nojah, osa raamatuid jõudis ilma postkontoritagi kohale. Õnneks on osadel postikulleritel siiski teadlikkust ette helistada. Sedakorda siis SERKi pakike. Olgu ka sisu siinkohal ära mainitud:
- 75 aasta Eesti tantsupidusid
- P. Vähi. Siiditeel
- F. Forsyth. Afgaan
- P. Morgen. Sõnum
Hmm, neid lugemata raamatute virna seades jäi silma ühe varasema lugemist ootava raamatu pealkiri: "Riiki tappev kuumalaine". Kui asendada esimene sõna minu nimega, oleks see täitsa aja- ja asjakohane...
Loetud: Akadeemia 11/2008, Akadeemia 12/2008
Vaadatud: NCIS: kriminalistid (TV3), Unenäopüüdja (Kanal2)
Aga, nojah, osa raamatuid jõudis ilma postkontoritagi kohale. Õnneks on osadel postikulleritel siiski teadlikkust ette helistada. Sedakorda siis SERKi pakike. Olgu ka sisu siinkohal ära mainitud:
- 75 aasta Eesti tantsupidusid
- P. Vähi. Siiditeel
- F. Forsyth. Afgaan
- P. Morgen. Sõnum
Hmm, neid lugemata raamatute virna seades jäi silma ühe varasema lugemist ootava raamatu pealkiri: "Riiki tappev kuumalaine". Kui asendada esimene sõna minu nimega, oleks see täitsa aja- ja asjakohane...
Loetud: Akadeemia 11/2008, Akadeemia 12/2008
Vaadatud: NCIS: kriminalistid (TV3), Unenäopüüdja (Kanal2)
Subscribe to:
Comments (Atom)