Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin väikese lünga väljaskäiguga kõrvalasuvasse poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil. Tagasi vaadates valisin selleks nähtavasti halvima hetke, sest temperatuur oli järjekindlalt tõusnud, aga peagi pärast naasmist hakkas taas tasakesi langema. Aga noh, nii põgusalt võis ka selle põrguliku palavuse üle elada... (eks see kevadel olegi rängem, suve peale harjub tasapisi ära (ehkki mitte lõplikult) sellega, et kogu aeg on vastikult palav ja kleepuv... - ja eks suvel ole ka lootus peatsele sügisele juba lähemal :-) )

Õhtupoolikul tõstis veidi tuju teleri vahendusel kaetud jalgpall. Nojah, mõnes mõttes muidugi ei tõstnud, sest Itaalias Itaaliaga mänginud Eesti sai ikka suhteliselt haledalt 3:0 kaela. Aga teisalt, väga palju ette heita neile ka ei olnud, sest itaallased - ja see on see rõõmuhetk - näitasid üles väga tasemel mängu, mis päris põhjalikult pärssis eestlaste igasugused katsed midagi tõsisemat ette võtta. Ja see on midagi, mida pole tükk aega itaallaste esituses näinud, just selline elav ja korralik jalgpall. Ma mäletan veel aega, mil itaallasi võis kõige paremini iseloomustada sõnaga "massiiv", olgu nad siis kaitses või, vahel harva, aga siiski mõnikord ka rünnakule minnes. Täna aga sai näha, nojah, võib-olla ka massiivi, aga teistsugust, sellist õhulist ja hästipidavat ja hästitoimivat sõrestikku. Äkki on nad suutnud vahepealsete aastate mõõnast ikkagi üle saada ja hakkavad taas näitama sellist mängu, mida on ka silmale hea kaeda? Tahaks loota...

Tänane Sirp oli taas üsna mitme huvitava looga. Natuke jahmatas küll arvamuskülg, kus nii peatoimetaja kultuurikilomeetri kui ka Madise Ülle kõrghariduse teemal esinesid nii negatiivses ja sünkjas toonis, et vähe polnud - mu meelest mõlemad üle pakkudes, aga teisalt, asjadest, millest nad kirjutasid, teavad nemad usutavasti rohkem kui mina, nii et ju neil siis on põhjust nii mustvõikaid värve oma sõnamaalingutes kasutada. Kultuurikilomeetrit tahaks siiski mingil hetkel ka ise läbida: mitte ainult selleks, et veenduda (või siis mitte veenduda) Sirbi peatoimetaja arvamuses, vaid ka lihtsalt selleks, et näha oma silmaga ära, mida sellega üldse on tahetud öelda, mida sellest kujundada jne - mitmesugused arvamused on liiga virrvarlikud, et neist mingi selge pilt silme ette ja veel enam taha tekitada...

Päris huvitavad olid ka ülevaated kaheest ajalooraamatust, Vseviovi Davidi sulest "Trotski" ja Mandeli Aive sulest "Kolmanda Reich'i" kohta. Service ja Trotski ei tekita muidugi kahtlustki, et asi on kapitaalne ja põhjalik ja ka hea, aga Burleigh' kohta on mul seniajani rohkem intrigeerivaid küsimusi olnud (mis suuremalt jaolt tekkisid omal ajal selleski artiklis mainitud Overy suurteost tõlkides), nii et see üsna hea ülevaade aitas kindlasti kaasa sellele, et see teos nihkuks mu lugemisjärjekorras pisut ettepoole.

Kirjandusest oli õnneks lehes veelgi lugeda, sealhulgas Kaldmaa Kätlini kena arvustus prantsuse-eestlase Kalda Katrina "Eesti romaani" kohta, millest ma panin kõrva taha tarvilise teadmise, mis nihutas selle teose kindlasti mu lugemisjärjekorras tugevasti ettepoole - kuigi see tunne tekkis juba nädala eest autorit ennast kuulates, aga järgnev lõik arvustuses andis sellele vaid kinnitust:

"Tahes tahtmata jääb mulje, et lugu on vaid ettekääne keelelistele viguritele ja uperpallidele. On ju Kalda öelnud (Päevaleht 25. II 2011): „Mulle meeldivad kirjanikud, kes töötlevad keelt, ehitavad romaani nagu katedraali.” Nõnda on noor autor oma romaanile kahtlemata lähenenudki, ainult et selle ehitamise käigus on kaduma läinud kirg ja elu, järele on jäänud sambad, karniisid, keerulised skulptuurid ja seinamaalid stseenidega mingite kaugete tegelaste elust."

Vähemalt võib loota siis, et see raamat on kirjutatud rohkem "kunstina kunsti pärast", mitte aga eelkõige ja peaasjalikult millegi südamel kripeldava, mõne järjekordse (mõttetu) "loo" kirjapanemiseks ja ärarääkimiseks. Mitte et sellised just stiilile, struktuurile ja muule "välisele" rõhku asetavad teosed oleksid täiesti ära kadunud, aga tunduvalt vähemaks on neid sellessinatses ainelist külge rõhutavas ja vaimset sfääri vähearvestavas maailmas mu arusaamist mööda jäänud küll. (Või siis teine võimalus on, et ehkki selline taotlus seatakse, joostakse ka murumadala lati alt nii puhtalt läbi, nagu poleks latti olnudki... - väga loodaks, et see raamat selles osas pettumust ei valmista, ja vähemalt senised kuuldused lubavad oodata pigem paremat kui halvemat.)

Üle mäletamatute aegade oli suutnud Priimäe Linnar kirjutada midagi, mis ka mu tagasihoidlikule mõistusele arusaadav ja lisaks veel huvipakkuv ka oli (viimati oli see vist veidi enam kui kahekümne aasta eest veel Edasi veergudel ilmunud sarilugu Dürerist ja tollasest ajastust - vahepeal on, ma usun, kindlasti samuti ilmunud temalt midagi lugemisväärset, aga paraku pole need mulle kätte sattunud...), nimelt äsjailmunud Dante-raamatutest. Seal oli mitu etteheidet eelkõige kommentaaridele, aga ka tõlkele endale, mis vähemalt musugusele võhikule tundusid piisavalt põhjendatud, igal juhul midagi, mida selle eestikeelse tõlke kättevõtmisel kindlasti tasuks arvestada

Kena kirsi tänase Sirbi suhteliselt vahukooreselt nämmale tordile pani Piiri Peetri filmilugu, mida lugedes ei saanud kuidagi tagasi hoida järjepidevalt võrelevat naeruvõru suu ümber. See võib olla täiesti vahva film - äsja nägin samalt režissöörilt lühifilmi "Vene suurus", mis oli ka väga hea kiiksuga tehtud asi ja minu meelest igati hästi välja kukkunud.


Loetud: Sirp, 03.06.2011
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli EM valikmäng Itaalia-Eesti (ETV)

Reedesed mõtted

Peaaegu täielikult töövaba ehk lusti-och-lillepeoline päev, millest ma õige mitu tundi veetsin kirjandusfestivali HeadRead õhustikus. Ma olin küll kavatsenud minna kuulama juba lätlanna Ikstena Nora esinemistki, sest ei juhtu ju iga päev nägema elusat lätlast, seda enam veel sellist, kes on seotud niisuguse, tänaseks valdavalt muistse maailma ilminguga nagu liivlased, aga see oli siiski minu jaoks natuke liiga vara.

Sestap jõudsin üritustele just selleks ajaks, kui rahva ette astus julgelt Prantsuse neiu Kalda Katrina - või peaks ütlema "Eesti"? samas elab ta Prantsusmaal, nagu ma olen aru saanud, ja ilmselt on vähemalt suure osa edaspidisest elust ka selle maaga sidunud, nii et õige see ei tundu, olgu ta siis sündinud ja lapsepõlve algusosa veetnud kus tahes... Igal juhul oli tema eesti keel väga hea, nii et kui poleks teadnud, et ta on juba paarkümmend aastat välismaal elanud, siis ei ole ilmselt tähelegi pannud üksikuid hetki, mil ta justkui tundus otsivat (õiget) sõna - nojah, eelteadmine on kahjulik asi, paneb otsima pidepunkte, mis seda kinnitaksid :-) Igal juhul tema vestlus Tamme Marekiga jättis äärmiselt sümpaatse mulje, nagu ka ta ise terve oma olemisega, ja kõik see, mida ta kõneles oma loomeprotsessist (ja ühtlasi Prantsusmaa kirjastamispraktikast), tekitas kindla veendumuse, et tema raamat on üks esimesi, mida ma suve lõpu poole vaba aja tekkides käsile võtan.

Seejärel oli aeg vahetada senine asukoht Kirjanike Liidu majas uue positsioneeringu vastu Solarise Apollos, kus mõni aeg hiljem astus lavale teine mind huvitanud kirjanik Goodwini Jason (õieti tuleks küll öelda, et mind intrigeeris ta rohkem ajaloolasena, sest tema eriala on Bütsantsi ajalugu ja ka ma ise olen sellega mitmel ajal ja mitmeti üsna sügavuti kokku puutunud). Ka see oli esinemine, mis jättis väga hea mulje, kuigi võib ka kohe öelda, et kuivõrd ma olin äsja tõlkinud temaga tehtud intervjuu, siis oli teatav osa tema jutust juba tuttav. Aga ta oskas seda siiski vürtsitada rohkete lisadetailidega ja mõistagi ei piirdunud vestlus, mida väga napisõnaliselt, aga siiski kindlasuuliselt juhtis Kaera Krista, ainult nende teemadega, mis olid intervjuust läbi käinud. Paraku alustas Goodwin oma esinemist vastse raamatu katke ettelugemisega ja et kasutada oma häält võimalikult hästi, andes edasi erinevaid isikuid ja muud sellist, otsustas ta mikrofonist loobuda. Ja nii jätkaski ta kõnelemist ilma mikrofonita, mis Solarise Apollo niigi kesiseid kõlalisi omadusi arvesse võttes sundis kõrvu päris teraselt kikitama. Aga valdav osa jutust oli siiski kuuldav ja mõistetav, hea seegi.

Et see üritus toimus raamatukaupluses, tähendas paratamatult seda, et ma, nõrga iseloomuga, nagu ma olen, ei saanud sealt kuidagi lahkuda ilma riiulitest silmi üle laskmata, mis sama paratamatult tõi kaasa silmamisejärgse astumise kassa juurde... Olgu siin siis ka ära mainitud silmamise tulemused:

• V. Lillemäe. Vändra kandi antsakad lood
• Konfutsius (Hiina mõttevaramu 1)

Tänase päeva saaavutuste hulka kuulub veel ühe Mageia veebilehe tõlkimine, mis sedakorda on pühendatud huvilistele tutvustuseks, kuidas saaks ise panna õla alla Mageia muutmisele veel paremaks.

Kogu eelneva kultuurivirvarri taustal ei olnudki tänases Sirbis väga palju erutavat. Kalmo Hent oli kirjutanud Weberist tõukuvalt päris huvitavalt teadusest ja teadlastest ja nende kutsumusest ning päris huvitav oli ka vastremonditud Ajaloomuuseumi põgus tutvustus, aga lehe peamine tõmbenumber oli vähemalt minu jaoks vadjalastele ja vadja kultuurile ja keelele pühendatud topeltlehekülg. Mõneti on muidugi masendav lugeda lugu, mida on vaid napilt üle poole lehekülje ja milles mitte ainult ei suudeta üles lugeda kõiki veel elavaid vadja keele oskajaid, vaid neist kõigist isegi veidi pikemalt juttu teha - see on otsekui surivoodi juures seismine... aga eks samas ole see paratamatu elukäigu osa, et miski kunagi algab ja kunagi ka lõpeb... Seda etem oli samas lugeda, et kui ka vadjalaste väljasuremine on enam-vähem kindel, leidub siiski neid, kes tahavad selle pärandit säilitada kõigist raskustest hoolimata (see on ikka päris karm, kui külamuuseum, mis sellisena on lausa unikaalne, tervelt kaks korda maha põleb!). Teisele leheküljele oli koondatud kaks artiklit (esimene ja teine) samuti lõpetatud olekust, aga sedakorda mitte nii morbiidsest - nimelt sai mõne aja eest valmis "Vadja keele sõnaraamat". Mul on ka mõned algusköited olemas ja see on tõepoolest suur teos ja suurteos, mille uurimine on lausa põnev mitmesuguste seoste leidmise seisukohalt (vähemalt musugusele inimesele, kellele meeldib leida keeltest etümoloogilisi või ka pealiskaudseid paralleele).

Väikese rosinana olid samale topeltleheküljele ära mahutatud ka Emakeele Seltsi korraldatava keeleviktoriini küsimused. Õige kummaline: ma vaatasin ka ESi veebileheküljelt üle, aga seal polnud sõnakestki, et nad mingeid keeleviktoriine korraldaksid, samas jäi mulle nende teine, sootuks teistsuguste küsimustega keeleviktoriin silma ka Oma Keele värskest numbrist. Naljakas, et nad niimoodi suhteliselt nurgatagusena lausa kaht keeleviktoriini korraldavad... (võib-olla ka rohkem, aga need kaks on seni mulle silma jäänud).

Loetud: Sirp, 27.05.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Vereringe (TV3), Kelgukoerad (Kanal2)