Reedesed mõtted

Huh, polnud need väiketööd nii väikesed midagi, vaat et ligemale nädal kulus paari artikli peale ära. Aga valmis nad nüüd on, vähemalt esialgsel kujul.

Aasta algus on Sirbis kenasti alanud, aina sisukamaks paistab teine muutuvat, seni ühtlaselt progresseeruvas joones (nii et on vaid karta, et kuskil tuleb jälle langus sisse, sest leheruum on ju piiratud ja mind mittehuvitavad teemad tahavad paraku vististi ka ruumi saada).

Juba tänase numbri "avang" (ma ei teagi, kuidas selle elemendi kohta, mis (tavaliselt) lühikese numbrikokkuvõtte või mingi uitmõttena numbrit nüüdsel ajal alustab, peaks õieti ütlema) paelus tähelepanu, eriti muidugi seetõttu, et selles puudutati üht sellist probleemi, mis, mulle tundub, mind väga paljudest eristab. Nimelt näitleja (või laiemalt mingi tegelaskuju) samastamine reaalse isikuga - siin loos siis Lutsepa Aini näitel. Mulle on see täiesti võõras: jah, see maksab lausa kätte, näiteks mälumängudes, kui küsitakse filminäitlejaid, siis ma tihtipeale tean küll nende "nime", see tähendab seda, kes pildil näidatu selles filmis olnud on, aga mul pole vähimatki aimu, milline võiks olla kujutatu "kodanikunimi". Sest noh, see pole mu jaoks kuidagi oluline, vähimalgi määral: nii et lookeses esitatud probleemi mul ei tekiks - on Konstantin Päts tolles lavastuses ja on Ain Lutsepp, olgu poliitik või näitleja, ja neil ei ole minu arusaamist mööda mitte midagi, üldse mitte midagi ühist. Aga jah, paistab, et paljudel on, mis küllap jääbki mu jaoks igavesti mõistatuseks  ...

Luksi Leo oli kirjutanud juba möödunudaastase "Eesti mõtte" otsimise võistluse loo, loomulikult lihtsa, aga kutsuva pealkirjaga "Eesti riigi võimatu mõte". Huvitav oli lugeda pikka filosoofilist arutelu selle üle, miks ei ole Eesti riigi mõtet võimalik defineerida, aga mu meelest jäi siin kasutamata üks võimalus. Autor püüdis mitmeti ja edukalt näidata, kuidas ei ole võimalik samust Eesti riigi mõtet defineerida millenagi, mis *on olemas*, aga jättis täiesti arvestamata võimaluse, et see mõte võiks olla defineeritav saamisena. Või kui teisisõnu öelda, siis seda mõtet ei ole, jah, üldse mitte, vaid on ainult liikumine selle poole - ütleme, samamoodi, nagu ei ole olemas ja enamasti ei saa isegi rahuldavalt sõnastada ideaali kui sellist, küll aga saab selle poole püüelda. Ja selles püüdluses, liikumises õieti see mõte väljendubki. Või noh, kui veel täpsem olla, siis tegelikult Luksi Leogi jõuab selleni välja, kui nendib, et "Eesti riigi mõtet ei ole teoreetilises plaanis võimalik rahuldavalt sõnastada, kuid poliitilises plaanis ei ole võimalik pidevatest sõnastuskatsetest loobuda". Kas nüüd jääda rahule mõneti ootamatu tõdemusega, mida autor lõpus teeb - "Tuleks küsida hoopis vastupidi. Kuidas vabaneda ennast ainsa võimaliku tegelikkusena reklaamiva globaalse turumajanduse hegemooniast? Kuidas avada poliitiliste vaidluste väli tegelikele alternatiividele, et inimesed saaksid langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid?" -, on juba iseasi: esiteks ei oleks ma sugugi kindel, et need kaks "hegemooniat", turumajandus ja Eesti riik, kuidagi vastuolus oleksid, ehkki seda vastandust nii sageli püütakse näidata või vähemalt kuulutada, ja teiseks ei ole ma kaugeltki veendunud, et inimesed ei saa langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid. Tõsi, see ei pruugi käia kujul, millega ollakse ehk harjutud, aga mu meelest on "poliitiliselt kaalukas otsus" kas või samune "jalgadega hääletamine" elik kodumaalt lahkumine, rääkimata paljudest muudest. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et poliitika all mõeldakse traditsioonilist "riigipoliitikat", see tähendab seda, mida teevad valitsus ja meie puhul riigikogu, aga juba ammu ja liberaalse demokraatia tingimustes eriti ei ole see sugugi ainus poliitika: poliitika ja üldse poliitilisuse mõiste on sedavõrd laienenud, et isegi raske on leida valdkonda, mis ei oleks poliitiline - jah, ühte otsa pidi kahtlemata jätkuvalt seotud samuse "riigipoliitikaga", aga teistpidi tegutsemas mitte selle pikenduse või laiendusena, vaid paralleelselt, osati sõltumatultki.

Päris põnev oli lugeda suure Eesti filmi - vähemalt selles mõttes, et see on lausa Oscari kandidaatide sekka pääsenud (iseasi muidugi, palju see nüüd Eesti film on, aga olgu, eks ta mingis mõttes ju on ka) - "Mandariinid" kohta arutelu produtsendi ja ühe peamise näitleja dialoogis. Lugu tasub lugeda, selles on palju huvitavat, aga mul tekkis hoopis teistsugune uitmõte: kui poleks olnud laastavat Teist maailmasõda, mis Euroopa päris korralikult ja õige tükiks ajaks marginaliseeris, kas siis üldse keegi väga punnitaks tänapäeval Ameerika filmitööstuse auhindade pärast või üldse põeks mingi Hollywoodi pärast? Võib-olla kõneldaks hoopis Babelsbergi massitoodangust ja ihaldataks jõuda, ütleme, iga hinna eest miskise Saksa filmitööstuse organisatsiooni lõppnimekirja? Jah, aga paraku nii ei läinud ja hoopis enne Teist maailmasõda siiski suhteliselt vähetuntud ja ääremaine Hollywood/Ameerika Ühendriigid tõusis maailmas esinumbriks ...

Konsa Kurmo oli kirja pannud ülimalt mõtlemapaneva loo, loomulikult ka äärmiselt intrigeeriva pealkirjaga "Lugu sellest, kuidas inimesed digitaalseks muutusid". Kohe väga palju mõtteid tekitava loo, võiks öelda. Ühelt poolt oli siin küllaltki kenasti välja joonistatud nii kultuuri kui sellise areng ning iseloomustatud üsna hästi seda maailma, milles me praegu samuse kommunikatsiooni üüratu avardumise tulemusel elame, ja tehtud ka mõningaid järeldusi, aga teiselt poolt jäi mul kangesti südamele kripeldama lugemise juures kogu aeg saatnud tunne, et see arengujoon ja need kirjeldused ripuvad otsekui õhus, see tähendab, on konstrueeritud tagasivaatavalt, lähtudes praegusest seisukorrast (mitte aga "edasivaatavalt" ehk siis ajaloolises arengus).

Näiteks arvamus, et "Paberile kirjutamine ja trükkimine fikseeris kirjutatu, luues mulje stabiilsest, püsivast informatsioonist. [...] Internetis on info autoriteedi määratlemine hoopis keerukam. Igaüks võib infot luua ja muuta - senised autentsuse ja autoriteetsuse mehhanismid enam ei tööta." Jah, ega sellele otse vastu vaielda ei saa, kuigi mu meelest pole autoriteetsuse osas vähemalt märkimisväärset muutust toimunud: jätkuvalt on autoriteetsed teatavate isikute, institutsioonide jms arvamused või seisukohad, aga mitte teiste (ma ei hakka laskuma arutellu, kust see autoriteetsus täpselt pärit on - nagu ei olnud see "paberiajastul" pärit vaid sellest, et miski oli kirjutatud ja trükitud, nii ei ole see ka nüüd - ega olnud ka enne paberiajastut). Kuid selle pidamine eriliselt uueks on mu meelest kergelt öeldes vale: isegi kui digitaalajastu ja paberiajastu võrdluses võib see teataval määral pädeda, siis kuidas võrrelda kirjeldatud digitaalajastut paberieelse ajastuga (siinkohal mitte tingimata paberi-, vaid mu pärast kas või savitahvliajastuga)? Ka toona oli palju (muidugi mitte kõik, teatavad põhitõed, mida tunnistatakse ja tunnustatakse, on alati olemas olnud, mitte küll alati ja kõik muutumatult samad läbi aja) infot "hästi muutlik", ka toona oli see "ennekõike sotsiaalse suhtluse meedium" (õieti, millal ei olegi olnud?).

Nii et mõnes mõttes tundub see digitaalajastu vastandamine varasemale omajagu kunstlik. Ma julgeks pigem arvata, et põhistruktuurid on ikka samad, erinevus on aga selles, et kommunikatsiooni tasand on järjepidevalt laienenud: kui kunagi väga-väga ammu piirdus see, ütleme, (füüsilise) päevateekonnaga või nii ehk vahetult oma suguharuga ning veel mitte väga ammu tagasi üldjoontes kodulinna/maakonnaga, veel veidi hiljem ehk riigiga, siis nüüd on see laienenud teadaolevas mõttes kogu maailma, võiks lausa öelda universumi (sest paraku ei ole vähemalt teada kedagi teist, kellega suhelda peale samuse maakera elanike - ei väljaspool ega praegu ka seespool (ma ei imestaks, kui millalgi ja kunagi leitaks võimalus, mis annab mingilaadse kommunikeerimisvõimaluse kõigile olenditele, keda võib nimetada mõistuslikuks või keda vähemalt tõlgendatakse mõistuslikuna, pean silmas loomi, miks mitte ka taimi)).

Ehk teisisõnu, kommunikatsioonihorisont on kindlasti muutunud, aga kas ka kommunikatsiooniviis, see on juba kaheldavam, mu meelest vähemalt - sest lõppeks, mille poolest erineb telefonikõne või Skype-kõne ikka nii väga tavalisest kõnelusest, ütleme, kellegagi, kes on seina taga: vahendatud on nad mõlemad selles mõttes, et partnerit ei ole näha (Skype isegi annab siin eelise, pakkudes vahendatuse ja vahetuse omamoodi hübriidi). Iseasi on artiklis korra äramainimist leidnud "taruteadvus", mis vähemalt potentsiaalselt võib tõepoolest olla midagi päris erinevat senituntust. (Ja isegi selle puhul ma ütleks ainult "võib", sest massiteadvus ei ole ka midagi enneolematult uut ja kuni seda "taruteadvust" reaalselt olemas ei ole, ei ole ka võimalik hästi öelda ega ennustadagi, kas ja kuidas see erineb).

Selsamal kultuuriteemal jagus arutlemist ka edasi, täpsemalt juba sügisese vastavateemalise konverentsi jätkukajastusena vestlusringis. Nagu vestlusringide puhul ikka, kõlas siit läbi väga palju huvitavaid mõtteid, millest ma nopiksin osunduste kujul välja kaks sellist, mis ehk oma teatava vapustavusega võivad panna mitmeidki asju teisiti vaatama:

Kui folkloristikas kasutatavate mudelite (V. Proppi muinasjutuskeem, ATU tüübikataloog, freudistlik seksuaalsusekäsitlus jne) loomisel oleks aluseks võetud siinsed rahvaluulekogud, kujunenuks need mudelid hoopis teistsuguseks. Näiteks Lõuna-Eestis dokumenteeritud XVII sajandi nõiaprotsessides süüdistati nõiduses mehi rohkem kui naisi, mis on Euroopa kontekstis haruldane, ega sobitu paljude nõiduseuurijate väljatöötatud skeemidega. Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes).

Üks huvipakkuvaid teemasid on uurimistraditsiooni mõju rahvapäraste stereotüüpide väljakujunemisele. Kas kooseluseaduse vastased oleks saanud kasutada sõnapaari„traditsiooniline perekond“, kui baltisaksa ajaloolased ei oleks hakanud rääkima aegade algusest kestvast eesti patriarhaalsest perekonnast ja eesti ajaloolased poleks jätkanud sedasama juttu läbi kogu XX sajandi? Või oleks kasutatud väljendit „traditsiooniline perekond“ olenemata teadlaste tööst, sest seesugune peremudel on meile omaseks saanud Lääne massikultuuri pealetungi tõttu?

Ka kirjanduse ja raamatuarvustuste sektsioon oli täna põnevast põnevam. Otsa tegi lahti Loogi Alvar, kel nähtavasti oli olnud väga halb päev või vähemalt väga halb tuju, sest nii vihaselt nagu tema käsitletud Tartu ülikooli kultuuriteemalist artiklikogumikku maatasa tegi, ei ole mäletamist mööda enam päris ammu keegi avalikult kedagi materdanud. Küllap põhjusega, jäi mulje, ehkki jah, kogumikku ma ise lugenud ei ole, et selles osas selget seisukohta võtta.

Selle kõrval oli lausa rõõmustav lugeda Pauli Tooma lugu gnoosiseteemalisest teosest, mis oli palju optimistlikum ja tunnustavam. Ja palju lõbusam ka,näiteks arvamuse poolest, et "toonase kosmogoonia suurejoonelised süsteemid [...] ausalt öeldes on üsna sarnased stringide ja M-teooria fantastikaga".

Samamoodi oli võhiku silmale päris huvitav lugeda tavalisest arvustusest nähtavasti teema paraja eksootika tõttu palju üldistavamalt Türgi kohta mitmesugust teavet andvaks ülevaateks kasvanud Tilgari Tanno lugu. Kust küll veidi nukraks tegevalt võis teada saada, et sellest suurest kirjandusest on jõudnud eesti keelde seni ainult 15 raamatut. Mida ilmselgelt on vähe, nendib ka autor ise. Eks ta ole, küllap tuleb oodata, kuni ilmub mõni fanaatik, nagu meil neid näiteks Norra kirjanduse tõlkijate seas on olnud, kes lihtsalt hakkab seda asja ajama ja ajab ja ajab, kuni leiab nii välismaised toetajad kui ka kodumaised huvilised, kes tõlgete ilmumisest huvituvad.

Omamoodi üllatav oli kohata üleriigilises kultuurilehes lõunaeestikeelset arvustust, aga noh, arvustatav teis ise, Kaplinski Jaani sulest, oli ju ka selles keeles, nii et miks ka mitte.

Lehe lõpetuseks oli viimasel küljel Leete Art kirjutanud vaimustavalt iroonilise, aga ühtlasi mõtlepaneva loo pealkirjaga "Soome-ugri vaikus", mis otseselt puudutas seda vähemalt tänapäeval eestlasile, aga ka teisile soomeugrilasile nii iseloomulikuks peetavat vaoshoitust ja kinnisust. Ta küll nendib, et see "vaikus" on ajalooliselt tingitud: kui varasemates tekstides esinevad soomeugrilased (või vähemalt need, kes arvatavasti olid soomeugrilased) pigem kaugete ja metsikutena, sugugi mitte vaiksetena, vaid hoopis sõjakate, jõhkrate, vaat et mõrvarlikena (hõrk tsitaat loost: "Veel XVI sajandil ei tahtnud jugralased vene maksukogujatest midagi teada. Vahelduseks käisid mansid ise vene linnades maksu kogumas, mida kroonikates veidral kombel rüüstamiseks nimetatakse"), siis "vaikseks" muutusid soomeugrilased otsekui üleöö alles XIX sajandil ehk ajal, mil nad olid üleüldiselt alla heidetud ega esinenud enam ajaloo subjektidena, vaid kõigest objektidena.

Isegi nii vaikseks, et võib nentida: "kultuuriline etikett keelab tunnete avaldamise, sest see võib rikkuda vaimude poolt reguleeritud maailma tasakaalu ning põhjustada inimeste haigestumist või hädasid kogu sugukonnale. Ja nagu soomeugrilastel tavaks, on tunnete väljendamine nõiduse vallapääsemise põhjuseks. Vaikimine on kindlaim viis harmoonia säilitamiseks." Ent lõpetuseks nendib autor siiski täiesti mõistuspäraselt, et õieti pole probleem selles, kas keskajal olid mordvalased agressiivsed ja tänapäeval neenetsid ja handid vaikivad", sest nad on ikka üsna ühesugused nii tuna kui ka täna, see-eest "Kindlasti on tugevasti muutunud aga vaatlejad ja kirjeldajad". 

Aga numbri maiuspala, päris pärl, mida just lõppu hõrguks magustoiduks jätta, oli, kuidas öelda, erialane tekst, seotud otseselt tõlkimisega: Kuusiku Normani sulest pealkirjaga "Tõlkimine ringiga või otse". Tugines see autori magistritööle, millest ilmselt oli tingitud ka ühelt poolt arvukate ja kohati raskesti jälgitavate näidete esinemine, teiselt poolt aga ilmselge, võib-olla liignegi kompaktsus. Sellest hoolimata oli selles tõstatatud probleem päris oluline ja mulle endale väga hästi tuttav. Ilukirjanduses ehk esineb seda mõnevõrra vähem või vähemalt vähem akuutsel moel, aga just teadus- ja populaarteaduslikes tekstides on tsiteerimine laialt levinud, põhimõtteliselt lausa kohustuslik - ja siis tekib sageli probleem sellega, et autor tsiteerib teatavaid tekste, mis on pärit mõnest muust keelest kui see keel, milles autor kirjutab. Pahatihti, kohe väga pahatihti kiputakse minema lihtsamat teed ning tõlkima siis autori teksti ühe jutiga, ka selliseid tsitaate sellest keelest, milles kirjutab autor, mitte aga algkeelest. Mis tihti ei tekita märkimisväärseid probleeme, aga ma olen ise kogenud, et siiski leidub küllaga kordi, kus algteksti ülesotsimine ja kui ka mitte tingimata sellest tõlkimine, siis vähemalt selle võrdlusena kõrval hoidmine aitab ka tõlkes palju paremini hakkama saada (üks näide on ajaloolistel põhjustel eesti keelele väga lähedane vene keel, teine näiteks kreeka keel, kolmas ehk iiri keel, mis, ütleme, inglise keelde ümber pandud tsitaate tõlkides võivad anda algtekstist tõlkimisega võrreldes tükk maad erinevaid tulemusi - tingimata mitte selliseid, mis päris rappa viiksid, aga nüansirohkus võib kergesti kaduma minna küll). Nii et selles mõttes võib igati nõustuda Kuusiku Normani kokkuvõttega: "Tõlkimisel vahendajakeele kaudu lisandub alati midagi, mida originaalis kunagi pole olnud, vahekeel annab tõlkele oma (ja vahendaja) hääle ning võtab ära midagi algupärase iseärasustest."

Loetud: Sirp, 23.01.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine. Mis tähendas sama tavapäraselt üht õige mõnusat ja tõhusat kõhutäit - seekord vaat et veel mõnusamat tänu sellele, et ema oli käinud Kunglas ning naasnud sealt igasugu hea ja paremaga, mille algeid ta oma visade näpukestega on varem aiamaale susanud ja mille vilju ta nüüd juba koristama oli asunud (eriti magusaks tegi meele ja suu ja üldse olemise kopsakas anumatäis suus sulavaid vaarikaid) - ning mõistagi ka parajat peatäit, seda viimast ikka loomulikult ristsõnade kujul. Nojah, Kunglas-käik polnud küll läinud nii, nagu ema päris plaaninud oli, eelkõige seepärast, et oma tavalise suhteliselt õdusa äraolemise asemel pidi ta nüüd toas veedetud aja mööda saatma täielise segaduse lähedases olukorras, mis tekkis pärast teiselt poolt väljakolimist. Kui ma oma praeguse tõlketaaga kaelast saan, tuleb nähtavasti ehk lausa mitmeks päevaks sinna minna, et aidata seal mõningasti korda jalule seada (osa asjade liigutamine käib kindlasti emale üle jõu, võib-olla ka mulle, kui ma seda üksinda püüaksin).

Aga lisaks Kungla-uudistele ja muule mõnusale sain aidata emal taas ka pisut suguvõsa lünki täita, seekord ühe, nojah, kuidas öelda, ühtpidi kauge ja teistpidi jälle mitte nii kauge hõimlase osas, kes osutus (taas kord) Eesti kultuuriloos omajagu oluliseks inimeseks. Täpsemalt siis ema poolvenna poolõe emaisa Aleksander Teppor, kunagine Tallinna fotoateljee omanik, kelle ehk nimekaim panus kultuurivalda seisnes osalemises Eesti esimese animafilmi "Kutsu Juku seiklusi" loomisel. Ehk nagu ütleb teda mainides Eesti entsüklopeedia võrguväljaanne:

Esimese Eesti teada oleva animafilmi võtted tehti 1930. a talvel Tallinnas Aleksander Teppori (1888–1943) Suur-Karja tänavas paiknevas fotoateljees. See oli joonisfilmi ja lamenukkfilmi tehnikat kasutades tehtud „Kutsu-Juku seiklusi”. Filmist on säilinud vaid algus (4 minuti ulatuses). Sellest võib välja lugeda, et tegijad – Elmar Jaanimägi kui kunstnik ja režissöör, Voldemar Päts kui operaator ja küllap ka Aleksander Teppor kui stuudio omanik – mõtlesid hakata tegema Disney algusaja laadi naljafilme. Kutsu-Juku sarnaneb silmanähtavalt Walt Disney Miki-Hiirega, filmis on laene muudestki Disney filmidest, nt „Luukerede tantsust” (1929). Film esilinastus 30. IV 1931 Tallinna kinos Modern. Seoses sellega, et Eesti animafilm tähistas 2001. a-l 70. juubelit, restaureeriti Eesti Filmi Sihtasutuse eestvedamisel digitaalselt „Kutsu-Juku seikluste” säilinud filmilõik ning selle Suur-Karja tänava maja (nr 9) ette, kus film valmis, asetati mälestusplaat. Filmikriitk Jaak Lõhmus on juhtinud tähelepanu neile „Kutsu-Juku seikluste” joontele, mis on saanud hiljem Eesti animafilmidele väga omaseks: karikatuursus, absurdihuumor, teatud modernsus.

Nii et kauge(ma)te sugulaste seas on siis ikka lisaks Koidulale teisigi kuulsusi, mida on ainult kena ning kõrvu ja kõrvust kergitav teada :-)


Loetud: [digi] juuli 2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime), Langev taevas (Showtime)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi nagu eilegi rõõmu, naudingut ja vaheldusrikkust õhtupoolikul peetud meistrite liiga jalgpallimäng Chelsea ja Barcelona vahel. Ma usun, et ma olin nagu suurem osa enne mängu arvamisel, et Chelsea osutab südi vastupanu ja mäng tuleb põnev, aga et lõpuks paneb Barsa siiski oma eeldatava paremuse maksma ja saavutab loodetavasti mitte väga suureskoorilise võidu. Esimeses osas oli täiesti õigus: kuigi mängus oli ka palju pusimist, oli isegi see nauditav ja kogu mäng tervikuna päris võitluslik, ehkki teistmoodi võitluslik kui eilne Bayerni ja Reali kohtumine. Aga kuigi Barcelona suutis tõepoolest üsna oodatult peaaegu kogu mängu domineerida, siis see, et lõpuks seisis tablool tulemus 1:0 ja sugugi mitte Barsa kasuks, oli küll üllatus, tõsine üllatus. Realiseerimata jäänud võimalusi oli mõlemal veelgi, Barsal natuke rohkem, mis tulemust arvestades on ka mõistetav, ja ega see Drogba väravgi tuli ühest sellisest situatsioonist, kus oleks kergesti võinud minna nii, nagu läks nende teiste võimalustega, aga tõsiasi on tõsiasi - üle tüki aja võis näha Barsa kaotusekibedust. Mis kahtlemata ajendab neid nädala pärast juba koduareenil endast viimset kui kübet välja panema - aga loomulikult ka Chelseat, nii et oodata võib veel tulisemat kokkupõrget, mille üle saab ainult heameel olla.

Õieti oli üks suurepärane elamus veel, otse enne jalgpalli algust, mis andis hea häälestatuse ja mõnusa tuju. ETV2 näitab kolmapäeviti tänuväärselt Eesti lühifilme, viimasel ajal ka multi- ja nukufilme. Suurem osa neist on paraku sellised, mis kustuvad mälust enam-vähem kohe pärast nägemist, aga täna oli kavas Undi Riho kõigest kümneminutiline, aga väga võimas "Hing sees". Reklaamitud välja õudusfilmina, äratas see muidugi huvi (jah, valminud juba aastal 2002, aga vähemalt mina polnud seda näinud) - ja äravaadanuna jääb üle ainult kiidusõnu kuhja ja kapaga valada: võib lausa öelda, et igasugu muud filmid, olgu multi- või mängu-, kus tegelaseks nukud  (miskipärast tuli kohe meelde kurikuulus Chucky, kellest mitugi filmi vändatud), kippusid vägisi kahvatuma. Nojah, eks muidugi oma osa oli ka sellel, et aluseks on suurepärase kirjaniku Tammsaare tekst... Igatahes väga meeldesööbivad kümme minutit...

Loetud: E. James. Europe's Barbarians AD 200-600
Vaadatud: Hing sees (ETV2), Primavera (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Chelsea - Barcelona (TV6)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi vaheldusrikkust ja rõõmu nii ihule kui hingele külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Kui ma paari päeva või õigemini öö eest aknast avanevast vaatepildist hingeliselt liigutatuna ja puudutatuna Facebookis hõiskasin, et väljas valitseb imeilus jõuluõhtuilm ja ainult seapraad ja hapukapsas on veel vajaka, ei osanud ma muidugi arvata, et ema sõnal sabast ja sarvedest kinni asib ning just sellega täna meid kostitada kavatseb. Aga loomulikult ei öelnud ma ka pakkumisele ei, vaid olin üliväga rõõmus ja tänulik sellise võõrustamise eest!

Sellele rõõmsale ja elevale lõunale (või noh, personaalse ajakava järgi küll rohkem hommikule ja hommikusöögile...) pani õhtupoolikul töövälise tegevuse osas kena ja elamusrohke punkti televiisorist vaadatud esimene Millenniumi-film, too "Lohetätoveeringuga tüdruk". Ma tavaliselt ei suuda krimifilmidest (ega ka krimiromaanidest/juttudest) eriliselt vaimustuda, iseäranis siis, kui neisse on mõni väga klišeelik moment külge keevitatud, nagu selles filmis võika natsimineviku motiiv, aga see film oli sellest hoolimata väga hästi tehtud, elulähedane (või nii vähemalt tundus), mitte üle pakkuv ei realistlikkuse ega idealiseerituse poole pealt, isegi põnev (mis kipub krimiasjade juures tavaliselt kõige nõrgem element olema...), kuigi topelt-happy-end'ilik lõpp tõmbas veidi naudingumeetrit alla. Ma olen mõnelt inimeselt kuulnud ja lugenud, et ka raamatud, mille põhjal film on valmis vändatud, olla head ja tasemel ning seda võis filmi põhjal isegi oletada, nii et võib-olla tasuks kõrva taha panna ja kui peaks ette sattuma, siis isegi hankida ja ehk lausa läbi lugeda...


Loetud: M. Õun. Merelahingud läbi aegade
Vaadatud: Kaadris. "Hukkunud alpinisti" hotell (ETV2), Taevasambad (ETV), Millennium. Lohetätoveeringuga tüdruk (ETV)

Teisibased mõtted

Tavaline punkti panemise päevale järgnev päev oma mustmiljoni pisema ja suurema toimetusega, mis enamikus on sama ebaolulised nagu ninanokkimine, aga ometi vajavad ühel hetkel ärategemist. Ja siis sain õhtul täielise katartilise elamuse ETV-s näidatud dokfilmist - ma juba ette veidi imestasin, miks või kuidas on juuniküüditamisele pühendatud film lausa enam kui kolme tunni pikkune, ja imestus kasvas veelgi, kui poolteise tunni järel oli selge, et nüüd on ju asi läbi. Aga siis järgnes teist poolteist tundi väga sugestiivset pilti, kus üle ekraani jooksis raudtee või ekraan piki raudteed, kuidas võtta, liipritele kinnitatud toonaste küüditatute nimed. Visuaalselt äärmiselt mõjuv, mõjuvamgi kui suured seinad Vietnamis langenute või muudega, tõsi, peaaegu hüpnootiliselt uinutav, kuigi päris suikumist takistas kindlal käel ekraani nurgas kõikuv tahvlike kirjaga, mis näitas, millises kohas surnute või kus elanud küüditatutega parajasti tegemist on. Suurepärane!


Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Mälestuste jõel (ETV)

Neljabased mõtted

Kui mõni päev persse läheb, siis ta läheb ikka täiega perse, võiks vist tänase kokku võtta. Nojah, veidi sai ka põhitööd teha (mida on veel nii hirmus palju ja tähtaeg lõõtsub kukil nagu end hingetuks jooksnud ja, keel vestil, edasi punnitav Achilleus kilpkonna jälitades...). Aga siis jooksis ootamatult lausa Postimehe ja Diplomaatia ühisrinne sisse ja oleks siis, et lihtsa asjaga, vaid sootuks looga, mille puhul tuleb maru hoolikas olla, nagu nekroloogide puhul ikka, eriti aga siis, kui lugu algselt polegi sellena kirjutet...

See üksi poleks veel väga ehk morjendanud, aga tubli osa päevast kulus ka peadpidi suure mürtsuga vastu ülikõvast raudbetoonist valmistatud seina jooksmisele Mageia rindel. Mul oli tagasihoidlik kavatsus enne tänaõhtust Mageia tõlkemeeskondade esindajate kohtumist Transifexis tehtud ja täiendatud tõlked SVN-hoidlasse sisse kanda, et need kenasti peatselt ilmavalgust nägevasse eelväljalaskesse sisse jõuaksid, aga võta näpust, nii lihtne see ka polnud. Esiteks nimelt selgus, et mingil põhjusel olen ma välja jäänud grupist, mis annaks mulle üldse õiguse midagi SVN-hoidlasse sisse kanda - või õieti ka sealt nagu kord ja kohus välja võtta (et hoidla on avalik ja ka veebiliidesega, siis muidugi tuimalt alla laadida saab, aga kui sissekandmisõigust pole, pole sel ju ka mõtet). Niikaua, kuni sellega tegeldi (ja nagu suuremates organisatsioonides ikka, võtab asi, mis ei ole päris otseselt kellegi kohustus, vaid nõuab mõningast eemaletõmbumist muudest ülesannetes, mida alles sündiva distributsiooni korral mõistagi rohkelt leidub), üritasin leida viisi, kuidas saada jagu Transifexi ühest suuremast puudusest, nimelt sellest, et tavapäraselt tõlkefailide päises olevad kommentaarid varasemate tõlkijate kohta (kenasti koos e-posti aadresside ja tõlkimise aastatega) lihtsalt ära kaotatakse. Paistab, et muidu võimas msgmerge ei suuda siin midagi teha - kui kord on juba tõlkefaili päis ära rikutud, siis seda vanast failist, kus see olemas on, enam kuidagi tagasi tekitada ei saa. Või õigemini, saab muidugi, kui seda puhtalt käsitsi kopeerimise ja asetamisega teha, mis mõistagi on päris tülikas, mistõttu ma lükkasin selle tänaselt edasi mingitesse järgmistesse varnadesse...

See probleem oli üleval ka õhtusel Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel, kus jõuti arusaamisele, et selle probleemiga, nagu ka mõnede teistega, mis Transifexi ja üldse tõlkeprotsessi juures on ilmnenud, hakatakse intensiivselt tegelema pärast Mageia 1 ilmumist, niisiis millalgi suvel. Veel mõned küsimused tekitasid vähem või rohkem elavat arutelu, aga kes soovib nendega lähemalt tutvuda, võib uurida kohtumise kokkuvõtet või täielikku logi.

Õhtul pakkus mõningat lohutust nii lohutu päeva järel Kanal2 näidatud film "Hirmu kummardajad" (Believers), mis oli ka niisama piisavalt huvitav, aga mille lõpp keeras kogu filmile väga võimsa ja ootamatu vindi peale ja muutis selle kokkuvõttes täiesti nauditavaks.

Samuti võib positiivsema külje pealt ära mainida silme ette sattunud ülevaadet sellest, mida arvasid Usama bin Ladini peidupaigast, tollest hoonest seal Pakistanis, naabruses elavad inimesed. Seal leidus nii mõndagi, mis pani päris mitmeid mõtteid liikuma ja viis seeläbi kerkinud muremõtted mõnekski ajaks veidi kaugemale. Aga eks nende "pealtnägijate" tunnistustega on muidugi alati see häda, et need ilmuvad ju reeglina pärast sündmust ja on pahatihti sellest omajagu mõjutatud (üksikutel harvadel kordadel võib hiljem olla kättesaadav sündmuse-eelne kirja pandud või visuaalselt jäädvustatud "tunnistus", mis peaaegu alati jätab isegi sündmusejärgselt sootuks teise mulje kui kas või sama jäädvustaja sündmusejärgne "tunnistus"). Aga igatahes lugeda tasub.


Loetud: Tehnikamaailm 5/2011
Vaadatud. Pilvede all (Kanal2), Hirmu kummardajad (Kanal2)

Esmabased mõtted

Valdavalt tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, kuigi korraks sõitis sisse ka Postimees hädalise palvega kiiresti üks lugu nende hüvanguks eesti keelde panna. Mulle ei meeldi küll mu ainsal "puhkepäeval" muude asjadega tegelda, aga lugu ise oli eriti homset päeva arvestades väga aja- ja asjakohane ning ka üpris hästi kirjutatud, nii et ära ma ta tegin.

Tarkvara vallas võtsin täna üle pika aja ette ka Mandriva, kus, oh üllatus, oli kauase vaikelu järel tekkinud taas mõningaid tõlkimist või ülevaatamist vajavaid stringe (tegelikult võib neid isegi rohkem olla, sest ühe väite kohaselt ei olevat jaanuarist saadik tõlkefailide genereerimine enam korralikult töötanud, aga eks ma üritan seda veel uurida). Ülejäänud päev kulus KDE arendusharule, kus nende mainitud muude asjade tõttu ma päris nii kaugele ei jõudnud, kui oleksin soovinud, mistõttu ilmselt veel suur osa, kui mitte kogu terve järgminegi esmaspäev kulub kasutajaliidese viimaste "lihtsamate" juppide ärategemisele, enne kui põhjalikumalt taas dokumentatsiooni kallale asuda. Igatahes tunne on hea, kui statistikat vaadates on valdavalt pilt roheline ning punast (tõlkimata) ja kollast (vajab ülevaatamist) esineb vaid laiguti.

Õhtupoolikul sain ka kaks head filmielamust. Esimene neist oli "Cloverfield", mida ajendas vaatama kuskilt silma või kõrva jäänud teadmine, et sel olla midagi pistmist Chtulhu mütoloogiaga. Lähemal lisamaterjalide uurimisel selgus, et see oli vale mälupilt - või õigemini, et seda spekulatsiooni käidi välja enne filmi ilmumist. Tegelikult sellega on ehk seost ainult nii palju, et ka "Cloverfieldis" oli tegemist merest tulnud koletisega. Aga film ise oli nii kontseptsioonilt kui ka kunstiliselt päris hea, selline ergastav ja päris vaba enamasti koletistefilmidele omasest lapsikusest, pigem pinevuselt tasemel õuduka kanti juba. Veidi hiljem ja juba hoopis täiesti teisest vallast, aga samamoodi korraliku elamuse pakkunud film oli venelaste komöödia "Наша Russia. Яйца судьбы", mille "gastarbeiterid" ja kogu muu jaburus kindlustas väga meeleoluka ja mõnusa poolteisttunni.


Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Ebatavaline perekond (FoxLife), Cloverfield (TV3), Naša Russia. Jaica sud'bõ (RenTV)

Tarkvaratõlked:
Mandriva: 1, 2, 3
KDE arendusharu

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna võis lugeda järjekordselt väidet, et kadunud Atlantis olla üles leitud, sedakorda Hispaania lõunarannikult. Kust muidugi on Atlantist varemgi otsitud ja ka leitud... Seekordsete uurijate väited tunduvad vähemalt olevat nutikad ja võib-olla isegi usutavad, ehkki selle uudisnupu põhjal ei saa muidugi väga hästi otsustada, vaja oleks ikka ära oodata vähemalt loos lubatud saade, veel parem publikatsioon... Intrigeeriv igatahes.

Päevalehest (mille saatus mõnel väitel pidada lahtine olema - kuigi ma ei tahaks seda hästi uskuda, saati veel loota) võis täna lugeda kena intervjuud Saluääre Anuga, kes mainis tagasihoidlikult, aga üpris õigustatult, et "tõlkijad ja toimetajad ei ole mingid „kuulsused”, vaid vaiksed töötegijad". Siiski on hea tõdeda, et viimasel ajal on veidigi rohkem hakatud rääkima vähemalt tõlkijatest, ehk jõuab kunagi aeg ka toimetajate kätte... Aga intervjuu oli ka muidu hea ja nauditav lugeda.

Tänane päev tõi ka kaks filmielamust. Esimene neist tuli kanalilt, kust poleks hästi oodanud osatagi (nimelt Showtime, mis reeglina näitab suhteliselt vanu, aga sellest hoolimata rohkem kõntsfilmide kui millegi muu sekka kuuluvaid ekraaniteoseid), aga filmi tutvustus tundus paljutõotav ja nii ma seda vaatama sattusingi - ega kahetsenud põrmugi. Film ise kandis nime "Inimene Maalt" (Man from Earth) ja lühidalt öeldes sisaldas ühe mehe paljastust sõprade ees, et tegelikult on ta elanud juba 14 000 aastat, algul "koopainimesena", nüüd siis lugupeetava professorina... Üsna huvitav "surematu" teema käsitlemine, kindlasti oluliselt põnevam kui sellenimelises seriaalis. Õieti jagus põnevust muidu üsna staatilises filmis peaaegu lõpuni välja, just sellist psühholoogilist, reaktsiooni ootamatule paljastusele. Mitmed momendid, mida ei tahaks paljastada neile, kes ei ole juhtunud filmi nägema, andsid kogu loole päris suure usutavuse, nihestades või selgitades ajalugu sellise nurga alt, mida võib ilmselt olla raske aktsepteerida, kui see otseselt su ette valatakse, aga mis vähemalt teleekraani vahendusel, kus ju aega reageerida pisut rohkem kui vahetu suhtlemise puhul, jätsid hea mulje. Lõpplahendus oli võib-olla liiga labaselt otsene ja ehk jättis veidi soovida ka kohatine "ülemängimine" juba varem, aga igal juhul võib öelda, et see film oli kindlasti elamus (mida usutavasti tõendavad ka sellele filmile osaks langenud üsna rohked auhinnad).
Nagu oli elamus ka õhtul nähtud "May", mis esindas paremast küljest õudusfilmide žanrit. Seda on isegi raske sõnadesse panna, aga mulle meenus selle vaatamise ajal kunagi nähtud saade Nukuteatrist, kus kõneldi ja näidati samuti nukkude valmistamist - ja ma võiks lausa öelda, et nõrgema närvikavaga inimene või liiga noor inimene võib pärast seda nukkudest täiega ja kauge kaarega eemale hoida, rääkimata juba mõttest, et ise nukk valmis teha :-) Algus oli ehk veidi aeglane ja liiga pikale veniv, aga samas mitte tappev, ning üleminek action'ile täiesti loogiline ja, hmm, vapustav. Ja lõpplahendus vahest mitte just ootamatu, aga siiski selline, mida päris ei oleks osanud oodata (alles parima ja suurima elik tagantjärele tarkusega võib öelda, et see "püss", mis lõpuks paugu tegi, oli ju algusest saadik "laval"...).


Loetud: Horisont 2/2011
Vaadatud: Inimene Maalt (Showtime), May (TV6)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar püüab mõistatada Eesti eurolaulu tähendust (Postimees, 12.03.2011)

Neljabased mõtted

Pooleldi tavaline tööpäev, kuigi see nii kavandatud ei olnud. Tegelikult ma mõtlesin, et jalutan Toompeale lihtsalt selleks, et visata oma pookstavid alla paberitele, mille alusel seejärel kullakoormad pangaarvele kanditakse. Aga siis esitati saatuslik küsimus "Mida sa õhtul teed?" ja nii ma jäingi RKK-sse pikemaks, et nende korraldatud filmiõhtul ära vaadata paarikümne aasta tagune film "Red Web", mida väidetavalt pärast esilinastust BBC-s polegi rohkem näidatud. Mul on küll tunne, et see on siiski olnud mõnevõrra levinud, võib-olla interneti vahendusel, sest mõned intervjuud seal filmis olid kuidagi tuttavad. Samas tervikuna vististi siiski näinud ei olnud ja kuigi samal teemal on filme hiljemgi tehtud, oli see kahtlemata huvitav.

Tõsi, et ma paberitele allakirjutamiseks jõudsin kohale juba õige mitu tundi enne seda, kui film käivitati, siis käisin vahepeal ka linnas ringi. Ilm oli küll maru kuumaks läinud, aga õnneks oli vähemalt korralik jahutav tuuleke linnatänavatel kondamas, nii et kõige hullem ei olnudki. No ja mida ma muidugi tegin, oli läbiastumine raamatupoest. Natuke mõelnud, leidsin, et võiks hankida raamatuid, mida ma muidu nii naljalt võib-olla ei hangikski, vähemalt mitte esmajärjekorras. Laias laastus võib neid ühe erandiga ilmselt esoteerika alla liigitada, aga olgu nad siis siin ka ära mainitud:

• Necronomicon
• V. Joala. Egiptuse vaaraode lühikroonika
• M. Weber. Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Teadus kui elukutse ja kutsumus
• A. Djukov. Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult

Filmiõhtu tõttu jäi mul sedakorda vahele Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, mis oli paraku üpris sisuline. Aga õnneks ei ole sellest suurt midagi, kenasti protokolliv robot võimaldab järge hoida ja vajalikud toimingud hiljem ära teha. Põhimõtteliselt peaks siis nädala või kahe jooksul Mageia tõlkekeskkond korda saama, nii et võib hakata mõtlema ka reaalse tõlkimise peale (ja kohandamise peale, mis tuleneb asjade ümberkantimisest Mandrivast). Aga eks näeb, kuidas sellega kulgeb, sest nii mulle kui ka teistele on Transifex veel selline natuke võõras asi, mistõttu ilmselt ongi sellega nii kaua aega läinud... Igatahes kohtumise kokkuvõte on siin ja täielik logi siin.

Sattusin täna juhuslikult peale ühele väga kenale joonisele, millel on kokku võetud ulmekirjanduse ajalugu - nii kenasti joonistatud, et uurimist jagub tükiks ajaks.

Veel üks tänane hea lugemine oli taas Postimehe veergudele pääsenud keeletoimetaja, kes sedakorda võttis ette need iseäralikud pealkirjad - mille lühikokkuvõtte leiab loo pealkirjast "Lennuk tappis reisijad".


Loetud: Horisont 2/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Kes siis teab (ETV2), Viimane vale (ETV2), Luukerevõti (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks maailm valimistest vaikib (Postimees, 10.03.2011)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, kuigi sedakorda venis üpris pikale. Aga sellest oli igal juhul ka kasu. Päev kulus tervenisti KDE peale ning lõpuks võis öelda, et lausa kolm käsiraamatut sai lõpuni ära tõlgitud, sealhulgas ka muusikamängija Amarok uus käsiraamat - kui ma ei eksi, siis just parajaks ajaks, et olla valmis peatselt ilmuvaks väljalaskeks. Natuke liikus edasi ka arendusharu kasutajaliidese pool, kuigi sinna oli taas tekkinud üks paganama suur ja rohkelt vaeva nõudev asi, nood tolle uue kontoritöökomplekti Calligra skeemidega tegeleva rakenduse Flow nõndanimetatud trafaretid (stencils) ehk jooniste komponendid. Neid on nii paganama palju ja mu teadmised selle kohta, kuidas igasugustel erialadel nimetatakse asju, mida saab skeemile kanda, ei ole just kõige suuremad... (need trafaretid katavad tõepoolest maru palju valdkondi alates tööprotsessi korraldamisest kuni ehituse ja keemialabori sisustuseni - ja pahatihti on seal kasutatud mõisteid kuidagi nii, et tuleb tükk aega enne otsida, kui saad aru, et tegemist on millegagi, mida muidu nimetatakse veidi teisiti...)

Hilisõhtul nägi ilmavalgust ka Mandriva Linux 2011 järjekorras teine alfaväljalase, mille kohta ma tegin ka pisikese uudisnupu.

Enda saba kergitamise raske, kuid meeltülendava töö jätkuna võib öelda, et sattusin peale veel ühele raadiosaatele, milles kõneldakse pikemalt Tyermani "Jumala sõjast". Ja kõnelejad (Aleksejevi Tiit, Helme Peeter ja Kausi Jan) räägivad seal tõesti väga palju ja väga targalt nii raamatust kui ka kõigest, mis selle ümber, nii et seda tasub kindlasti kuulata, kui teema vähegi huvi pakub.

Vaatasin üle ka eile väga sügavat muljet avaldanud Toomi Taneli (lühi)filmi "Pihtimus". Ilmselt peaks vahe pikem olema, praegu võis küll mõningaid detaile paremini tähele panna, aga nähtavasti peaks see film veidi rohkem seeduma, enne kui seda uuesti vaadata ja põhjalikumalt sellest aru saada. Igatahes võib vaid korrata, et film on tõesti tugev ja sügav ja mõjuv.

Õhtupoolikul võis täheldada täielist segadust telekanalil TV3. Ma ei sattunud küll ise nägema uudistesaadet (ma lihtsalt ei vaata neid), aga võis lugeda, et nende Seitsmeste uudiste ajal oli ekraanile paisatud päris vale teave. Küll aga võisin veidi hiljem näha, kuidas "100 sekundit" ei olnud mitte uus saade, nagu oli igati alust oodata, vaid eetrisse sattus hoopis ühe juba näidatud saate kordus... Ilmselt oli äsja uuendusi ette võtnud telekanalil lihtsalt väga paha päev...


Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Kes seljatab Tallinna? (Tallinna TV), Pihtimus (ETV), Fringe (Pro7), Välisilm esitleb: Minu kultuurirevolutsioon (ETV)

Ilmunud tõlked: Richard Youngs: Euroopa peab inertsist üle saama (Postimees, 28.02.2011)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Vaatasin õhtul seda noore eesti filmitegija Toomi Taneli teost "Pihtimus", millele loodetakse ehk Oscaritki langevat (nojah, tõsi, see poleks ikka veel õieti Eestile osaks langev, vaid läheks pigem Suurbritanniale, sest formaalselt on ju tegemist briti filmiga...). Lühidusest hoolimata (kõigest nii pool tundi) oli see päris võimas film ja väga räige sisuga: väike poiss on enne esimest pihileminekut mures, et tal pole ühtegi pattu, mida üles tunnistada, ja järelikult ei saa ta ka lunastuse osaliseks, ja siis üritab koos sõbraga olukorda parandada - mis päädib lõpuks ilmselt nelja inimese surmaga. Koomilisest traagiliseks pööranud filmil on veel ootamatum lõpplahendus, mis sunnib uuesti üle ja läbi mõtlema nähtu, nii et tegelikult tahaks seda veel kord näha, et aru saada, kas ikka sain aru... Ma ei tea, kas see on Oscarit väärt või mitte, aga igal juhul on tegemist väga tugeva lühifilmiga, milles kõik komponendid olid väga viimistletult paigas (nähtu puhul isegi vaimustavalt hea subtitreeritud tõlge).

Enese saba kergitamise raske, aga meeldiva ülesande osana tasub ära märkida Eesti Ekspressis ilmunud Helme Peetri arvustus Tyermani "Ristisõdade" kohta. Ta osutab seal õigesti ka mõningatele vigadele, tuues küll välja ühe, mis ei ole õieti viga, vaid halvasti vormistatud element: ühe raamatus esineva tegelase puhul on kahel korral kasutatud aastaarve ja kui esimesel korral on selge, et ei räägita eluaastatest, vaid nii-öelda valitsemisaastatest, siis teisel puhul paraku see nii selge ei ole... Aastaarvudes esinevaid ebatäpsusi märkis küll ära ka Selarti Anti ja usutavasti neid tõesti esineb, ka siis otseseid eksimusi, mitte selliseid valesti tõlgendamise võimalusi, sest kõikvõimalikke daatumeid on selles raamatus päris rohkelt ja neis esinevad vead on paraku ka hoolikal ülelugemisel palju raskemini tuvastatavad kui näiteks nimedes või üldse sõnades esinevad kirjavead...


Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV), Ajavaod: Jää vabaks, Eesti meri... (ETV), Pihtimus (ETV), ENSV (ETV), Hellboy - Die goldene Armee (RTL)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut lühendasin jalutuskäiguga kodulähedasse poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänane Sirp oli suhteliselt tühi taas - nagu ikka, kui toimetajal või kellelgi tuleb mingi hullushoog peale ja usinalt valimismaterjale sisse suratakse. Siiski, mõned natuke huvitavamad materjalid olid õnneks ka, mida võis lausa lugeda. Näiteks Hiio Toomase ülevaade Saksamaal tõsiselt käinud ja seniajani käiva nõndanimetatud Sarrazini-debati kohta. Üksvahe oli Saksa uudiste jälgimine lausa raske, ilma et oleks tubli annuse sarratsiinlust sisse saanud ahmida, nüüdseks on see natuke vaibunud või õieti rohkem laiali valgunud, nii et teemad on endiselt teravalt üleval, aga mitte niivõrd enam Sarrazini isik ise. Üsna huvitav oli ka Kausi Jani arutlus (ilu)kirjanduse kui sellise tuleviku üle, mida tasub kindlasti lugeda, aga millest ma eelkõige noppisin välja imeilusa tsitaadi:

sõnasinusoididest kudunev kassikangas kasvab aja ja kirjanduse edenedes otsekui iseenesest

Ka Tamme Jaani üpris vihane vastulause kavandatavatele muinsuskaitseseaduse muudatustele vääris lugemist: ma ei ole küll väga kursis nende seadusepügalatega ja veel vähem muutmiskavatsustega, aga seda artiklit lugedes jäi mulje, et need uuendused just tingimata asju paremaks ei pruugi muuta...

Kõige köitvam lugemine Sirbis oli sedakorda (taas) see pisike repliik, kirja pandud Madise Ülle kätega ja eesti keelt käsitlev (õigemini, see polnud ehk tema esmane lähtepunkt ja väljendatud mõte, küll aga see, mida mina sealt välja lugesin). Sama mõtet, mida ma viimati kuulsin Jyrka kirjapandu läbi (mõistuse hulk maailmas on konstantne, aga see jaguneb aina vähemate inimeste vahel), sõnastati siin natuke teisiti: "maailm on järjest keerulisem, inimeste keeleline väljendusoskus aga algelisem". Sellega ei saa kohe kuidagi nõustumata jätta - paraku... Ja see ei ole õieti isegi mitte eesti keele probleem, vaid sama võib täheldada, nii palju kui ma olen suutnud olvata, ka teistes keeleruumides: ühelt poolt leidub küllaga tekste ja sõnavõtte, mis kubisevad erialastest sõnadest ja on seeläbi muudele kui asjassepühendatutele peaaegu mõistetamatud, teiselt poolt võib ka seesama oma erialal ilmselgelt tunnustatud ja tark inimene millestki muust kõneldes piirduda vaid Ellotška sõnavaraga, mis siis rääkida veel nendest, kes sellist erialažargooni ei valdagi, Suulises suhtlemises ei ole reduktsioon muidugi midagi iseäralikku, sest kui on vähegi soov laiemale seltskonnale ennast arusaadavaks teha, siis on see päris mõistetav (ehkki Kin-dza-dza tasemeni on nähtavasti veel aega :-) ), aga see levib üha enam ka kirjasõnas ja tundub, et täiesti pidurdamatult. Võib-olla on see miskitpidi seotud nõndanimetatud inforevolutsiooni ja globaliseerumisega: ka kirjutaja ajus tiirleb taustal teadmine, et tema potentsiaalne lugejaskond on sõna otseses mõttes kogu maailm - erinevalt varasemast, kus kirjutatu oli valdavalt suunatud üsna kindlalt konkreetsele sihtgrupile (maksimaalselt sama keeleruumi või pigem isegi kultuuriruumi liikmetele, mis üldiselt oli geograafiliselt suhteliselt piiratud). Repliigi autori üks näide oli muidugi eriti drastiline, nimelt "salajane avalik teave", mille puhul võib ju mõista, mida on tahetud väljendada, aga see sõnavalik on ikka nii nihkes, kui vähegi veel olla saab...

Täna tuli üle pika, väga pika aja ka mõningaid teateid Mandriva käekäigu kohta. Nimelt on Mandriva pidanud heaks ametisse nimetada Cookeri ehk siis Mandriva arendusversiooni (millest teatud hetkedel tehakse hetkvõte, mis paisatakse maailma ette nii-ütelda (stabiilse) väljalaskena) juht. Selleks sai juba õige mitu aastat Mandriva heaks töötanud Eugeni Dodonov, kelle vahest suurim nähtav panus on olnud Mandriva turbetööriista Msec edendamine, aga kes on ohtralt vaeva kulutanud ka muude Mandriva tööriistade ja üldse selliste "süvaasjade" kallal. Esimese asjana võttis ta käsile selguse saamise praeguseks päris lootusetult sassi läinud tarkvara pakendajate seas - see hiljutine vallandamislaine jättis maha tohutul hulgal tarkvarapakette, mille hooldajaks/pakendajaks on endiselt märgitud nüüdseks juba lahkunud inimene või kui see inimene oli hoolas, siis mitte keegi. See olukord muidugi tekitab ainult segadust juurde ja kuigi praegu on üldiselt tarkvara uuendamine käinud arendusversioonis üsna korralikult, siis teinud on seda paar-kolm entusiasti, mis ei ole üldse kuidagi jätkusuutlik lahendus. Tahaks kangesti loota, et Mandriva järgmised sammud ei lase ennast kaua oodata, sest Cookeri bossist on vähe kasu, kui ei suudeta koondada arendajaid, kes lisaks pakendamisele ka midagi sisulisemat teeksid: vigade ja soovide nimekiri on juba puhtalt Mandriva enda tööriistade osas piisavalt pikk, rääkimata asjadest, mida võiks ja tasuks kasutajate meelest ette võtta tarkvaraga, mis ei ole küll Mandriva enda loodud, aga mida nad ometi pakuvad (suure osa sellistest soovidest saab muidugi vastava tarkvara loojatele edasi suunata, aga on ka asju, mis on Mandriva pädevuses, näituseks mõningate omaduste välja- või sisselülitamine vastavalt süsteemi teistele komponentidele või mingid muud kohandamised).

Sellega seoses võib meelde tuletada ka seda, et nende Mandrivast vallandatud või muul põhjusel lahkunud arendajate ja muude tegelaste loodud uus (ehkki Mandrivale põhinev) distributsioon Mageia on samuti hakanud jalgu alla saama, nagu võib näha projekti ühe juhi kirja pandud ajaveebi äsjasest sissekandest. Tänaseks on enam-vähem paigas ka ajakava, mille kohaselt esimese pilgu uuele asjale peaks saama heita juba detsembris, ametlik väljalase aga ilmuma millalgi märtsi lõpu poole ehk siis tõenäoliselt suhteliselt lähestikku Mandriva järgmise väljalaskega, aga arvatavasti siiski veidi varem.

Tänase päeva lõpetasin teleri ees, vaadates ühte väga köitvat ja mõtlemapanevat filmi. Ma kangesti tahaks öelda, et see on üks paremaid ulmefilme üldse, mis on tehtud, aga selle peale leiduks kindlasti kohe keegi, kes teataks, et tegemist ei ole kohe kindlasti ulmefilmiga... Igatahes film oli siis "Inimesteta maailm" (Aftermath: Population Zero), mille kohta võib lugeda nii filmi koduleheküljelt, IMDB-st kui ka Wikipediast, ja mis kõneleb sellest, mis hakkab juhtuma siis, kui ühel hetkel inimesed üldse ära kaovad. Ma ei oska öelda, miks, aga mulle pakub lausa lohutust mõte, et minust ei pruugi jääda õieti mingit jälge maha - see otsekui sunnib elama iga hetke nagu viimast, andma kõike, et olla parim just praegu... Aga noh, teiselt poolt on mulle ammusest ajast ju ka eriliselt meeldinud just need Dying Earth'i temaatikaga ulmeteosed, ja nende sekka sobib see film täiesti kenasti, just nagu lusikas võisilma.

Loetud: Sirp, 05.11.2010
Vaadatud. Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Tähevärav Atlantis (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Inimesteta maailm (TV3)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Vaatasin õhtul ära palju laineid löönud ning ülistamist ja manamist leidnud filmi "Klass". Võib-olla oli see ka varem teles juba olnud, aga igatahes ma ei olnud sellele peale sattunud, nii et minu jaoks oli see siis mõistagi "esietendus" :-) Millega võis täiesti rahule jääda - film mulle meeldis ja oli kindlasti selline, mis paneb mõtlema elus leiduva julmuse üle, lausa vapustabki. Kõige selle headuse juures jäi ometi üks asi veidi kripeldama, aga see on jällegi tingitud sellest paganama eelnevast teabest, mis nii sageli segab asjadest korraliku elamuse saamist, sest eelnev teave ei kattu hästi sellega, mida ise kogedes tunned... See kriipiv tunne tekkis eelkõige sellest, et mulle oli teadvusse kinnistunud, nagu oleks tegu mängufilmiga, aga seda see "Klass" nüüd küll ei olnud - või kui oli, siis mängufilmina, kunstilise filmina oli ta õieti üsna kehvake (nii palju kui ma aru sain, oli vist ka enamik filmikangelasi, need noored just, põhimõtteliselt suhteliselt napi või lausa olematu näitlemiskogemusega, mis oli ka mitmeti ja sageli tunda, eriti dialoogides). Küll aga oli see suurepärane või suisa hiilgav dokudraama või midagi sellist (ma ei ole žanrilises määratluses väga kindel, võimalik, et õige sõna oleks hoopis hoiatusfilm või veel midagi). Mõned stseenid olid siiski päris hästi välja mängitud, nt rannastseen või ka filmi lõpetanud tulistamine, ja muidugi tuleb väga kiita filmimuusikat, mis oli omal kohal nagu lusikas võis või, kui filmi sisust lähtuda, siis pigem nagu rusikas silmaaugus. Igatahes päris tugev elamus ja ma mõistsin väga hästi, miks see nii palju kõmu ja vastukaja tekitas - on ilmselt üsna vähe neid, kes on üldse koolis käinud ja midagi sellist pole üle elanud - tõenäoliselt küll mõnevõrra leebemalt, sest muidu poleks enam eriti mäletajaid :-)


Loetud: T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: Varjude mets (ETV2), Klass (ETV)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänases Economistis oli üks mõtlemapanev nupuke sellest, kuidas meie ajastu, mida nii hellitavalt kutsutakse infoajastuks, võib osutuda hoopis infoauguks. Mulle jäi kõige rohkem sealt kõlama mõte, et me võime XX sajandi algusest tulevikus (või ka juba praegu) teada rohkem kui näituseks XXI sajandi algusest. Ja põhjus: erinevalt varasemast ajast, kus enamik sellest, mis on üldse talletamist väärt, pandi kirja paberile või muule suhteliselt püsivale materjalile (on muidugi materjale, eriti minevikus kaugemale tagasi minnes, mis on ajatuultes hävinud, ja on ka teavet, mida kirja ei pandud isegi kirjaajastul ja mis parimal juhul on säilinud mõningates mälestustes (mis on tunduvalt moonutustealtimad kui reaalajas loodud dokumendid), kui üldse), siis juba mõnda aega, aga eriti viimasel kümnendil on päris palju materjali, mis on nii-ütelda kvaasi-kirjapandud, see tähendab talletatud internetti, kust aga aja jooksul väga erinevatel põhjustel osa materjali lihtsalt ja sageli jäljetult kaob, olgu siis põhjuseks talletaja huvikaotus ja vastava saidi sulgemine või mis iganes muu asjaolu. Artikkel mainib üllaid, kuid üpris lootusetuna tunduvaid katseid nii-ütelda veebi talletada - mitte et see iseenesest võimatu oleks, aga üleilmse veebi maht ja raha seavad kindlad piirid ette, mis on võimalik ja mis mitte (kolmas põhjus, omanduslikud failivormingud, ei ole ehk nii hirmus oluline - palju lõppeks ikkagi neid vorminguid on, mis on nii suletud, et ainult ja ainult üks (potentsiaalselt mingil hetkel koos looja elik omanikuga kaduvikku vajuv) programm neist midagi aru saab, iseasi, et omanduslikud vormingud võivad küll tekitada umbes sama efekti nagu pisut murenenud Mesopotaamia savitahvel või pooleldi hääbunud värvidega esiajalooline koopamaal). Nojah, Kongressi Raamatukogu võis küll Twitteri arhiivi ära osta, aga ehkki see on üks suuremaid virtuaalseid suhtlemiskeskkondi, ei ole see kohe kaugeltki ainus... Tegelikult on samale probleemile juba varem ka mõningad arhivaarid tähelepanu juhtinud, küll veidi teise kandi pealt, aga samuti kättesaadavat teavet puudutades - sõltuvalt maast ja seadustest ja muudest asjaoludest käib tänapäeval väiksem või suurem osa ettevõtete sisesuhtlusest elektrooniliselt ja nii mõnigi kord vormis, mis tavapärases mõttes arhiivi jääb jäädvustamata (nt e-kirjadega käiv suhtlus). Ehk teisisõnu - kui nii-ütelda paberiajastu kohta võib ettevõtte puhul panna arhiivimaterjalide põhjal enam-vähem adekvaatse pildi kokku, siis e-ajastul ei pruugi see enam nii lihtne olla (kuigi mõistagi oli nii siis kui ka on praegu ettevõttesiseselt suur osa suhtlusest sootuks suuline, mis nii või teisiti ei jäta pahatihti erilist jälge). Igatahes probleem on olemas ja seda sõltumata igasugustest Suure Venna pelgustest - kas meie olevik ikka saabki minevikuks või jääbki olematuseks? :-)

Varahommikul vaatasin kordusest ETV pealt suhteliselt palju reklaamitud filmi "Ma elasin Eesti Vabariigis". Päris palju häid kaadreid oli kokku pandud, aga film ise jättis võrreldes reklaamiga, mis tõotas teada anda, kas ajaloost on võimalik õppida, ja kõnelda omaaegsetest tegemistest ja tegemata jätmistest, suhteliselt kesise mulje. Mitte et intervjueeritavate valik või nende jutt oleks kuidagi kehv olnud (mulle väga meeldis kuulata oma vana õppejõu Piirimäe Helmuti, aga mõistagi ka teiste pajatusi), aga see suurelt selliseks mälestuste veeretamiseks jäigi. Ilmselt selle kergelt hapu maigu tingiski rohkem reklaam, mis keris ootused liiga kõrgele, võimaldades oodata dokfilmi taustal ka mõningat üldistust või midagi, mida aga sela nüüd küll ei olnud.


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Ma elasin Eesti Vabariigis (ETV), Tähevärav Atlantis (TV6), Kättemaksukontor (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõneks ajaks katkestas ema külaskäik. Lisaks kõigele muule heale ja paremale tõi ta kaasa ka mõningaid ristsõnu, mis vähendasid seejärel veelgi tööaega, pakkusid aga küllaga intellektuaalset naudingut - sedakorda oli isegi too tavaline Ristik mõningate keerulisemate mõistatustega, mis pakkusid tükk aega pusimisrõõmu.

Sattusin Raamatukoi saidil nägema, et ilmunud on ühe mu lemmikraamatu, Neil Gaimani "Stardusti" eestikeelne tõlge (tõlkijaks auväärne Sash Uusjärv). See tuletas kohe meelde, millised emotsioonid valitsesid selle raamatu esmakordse lugemise ajal oma kümmekond aastat tagasi. Ei ole ilmselt patt öelda, et see on üks äärmiselt vähestest raamatutest, mis on lugemise ajal lisaks põnevusele ka sõna otseses mõttes pisarad silma toonud - nii ilus ja emotsionaalne on see lisaks kõigele muule, romantika selle sõna parimas tähenduses. Ja samuti on see üks neist ka mitte just väga paljudest raamatutest, mida ma olen hiljemgi uuesti üle lugenud, et püüda leida sealt veel nüansse, mis esimese korraga ehk tähele panemata jäid. Mõnes mõttes ma isegi pelgan veidi tõlget kätte võtta, sest pahatihti tekitab eriti just nii tugevasti meeldinud teose tõlke lugemine negatiivse efekti, kui ümberpanija on otsustanud midagi teisiti edasi anda, kui endal on peas ettekujutus tekkinud. Praegusel juhul, tõlkijat arvestades, seda ehk väga karta ei ole, aga siiski... Aga eks näeb, kui ma millalgi raamatu enda kätte saan ja selle ette võtan... Seni püüan olla oma ootustes positiivselt optimistlik :-)

Õhtupoolikul otsustasin telerist vaadata kaht asja, mis ilmselt pidanuks olema mõneti nostalgilised. Esimene oli ETV uus sari "ENSV", mis, võib kohe öelda, oli tõepoolest nostalgiline - ka mina mäletan üsna hästi Brežnevi surma aega ja seda ümbritsenud õhkkonda, ehkki ma muidugi polnud siis veel just täiskasvanud. Suhteliselt hästi välja mängitud pooltund oli, kuigi mõneti sellise kaheldava tunde jätsid vist kolmel korral diktori häälega peale loetud ja ekraanigraafikaga kaunistatud vahepalad - aga ilmselt võivad need olla vajalikud neile, kes sellest, nüüdsest juba ligemale 30 aasta tagusest ajast suurt midagi ei tea. Mõneti tundus asi olevat üle pingutatud, eriti just tolle pereema eksabikaasa, tubli meremehe, käitumine, mis lihtsalt ei jätnud väga usutavat muljet, aga üldmuljelt oli kõik piisavalt autentne ja ka päris hästi ja usutavalt välja mängitud.

Sellele järgnes Kanal2 vahendusel üsna palju kõneldud film "Punane elavhõbe" (ülevaated IMDB-s ja kodulehekülg; arvustusi võib igaüks ise googeldada, neid on liiga palju, et siin ära tuua). Seda on nii kiidetud kui ka maa sisse tambitud, nii et mõtlesin, et vaatan siis ära, mida see endast kujutab. Tagantjärele targana võin öelda, et ega palju poleks kaotanud ja õhtu emotsioonid oleks olnud etemad, kui oleks vaatamata jätnud. Ei, ega väga viga sel ei olnud midagi: "põneviku/thrilleri/krimka" kohta olid kõik asjad olemas, oli mingi süžee, oli konflikt, oli tapmist ja verd, oli huumoritki, nii et justkui kõik koostisosad, mis olema peavad, olid ka olemas. Kuigi ma pole Eesti (uuemaid) filme just väga palju näinud, usun ma täiesti, et see võib olla lausa üks paremaid, vähemalt oma žanris. Aga paraku kõik need vajalikud koostisosad kokku ei andnud mulle tunnet, et ma vaataksin midagi, mis on ka huvitav ja köitev. Kui kokku võtta, siis kogu asi natuke logises ja köitvamadki stseenid kadusid ära teiste, igavamate, sekka, ilma et nad oleksid suutnud mällu püsima jääda. Juba filmi keskne tegelane Reps oli mõneti ebausutav ja jäi lõpuks kahvatuks. Õieti selles vist oligi selle filmi häda, et kõik vajalik oli küll olemas, aga millelegi ei keskendutud ja püüti igat aspekti rõhutada. Selline "igale maitsele vastutulemine" jättiski lõpuks sita maitse suhu. Kõik dialoogid olid üsna lühikesed, kõik stseenid, ka vägivaldsed (mille rohkust selles filmis on muidu rõhutatud ja mida nähtavasti oligi üsna palju, kuigi see sõltub muidugi sellest, millega võrrelda), olid samuti piisavalt napid, et jätta rahuldamatuse tunne, kord oli stseeni fookuses üks, kord teine tegelane, nii et lõpuks tuligi kokku selline mage ühepajatoit. Sellele andis veelgi enam kinnitust see, kui ma selle järel vaatasin veidi samas kanalis järgnenud filmi "The Extreme Team", mida ma olen kunagi varemgi näinud ja mis ei ole just väga särav, aga kus ometi on küllaga põnevust, et oodata lõppu, stseene (lumelauaga), mida naudingu ja kerge põnevusvärinaga jälgida ja kõike muud seda, mis ühes action'is olema peab - sõnaga kõike seda, mida ju oli ka "Punases elavhõbedas", aga mis jäi seal ikkagi kohe tunduvalt kahvatumaks ja esile toomata.


Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud. ENSV (ETV), Punane elavhõbe (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline jalgpalli MM-ile iseloomulik poolik tööpäev.

Sattusin täna lugema äsja USA-s avatud Harry Potteri lõbustuspargist. Küll sombuse Albioni asemel päikselises Floridas, aga ma usun, et see võib päris vahva välja näha. Eks ta muidugi paras kommerts ole, nagu lõbustuspargid ikka ja eriti Ameerikas, aga saidil ringi vaadates tundus vähemalt, et väga hoolikalt on püütud asja teha. Ilmselt on ka Rowling osaliselt selle taga - ta on ju väga kiivalt kaitsnud oma loomingut igasuguse muundamise ja moondamise eest.

Samuti sattusin täna peale ühele õige iseäralikule asjale, nimelt filmile, mis on toodetud fännide rahalisel toetusel. Nimeks on sel Pioneer One ja see olevat esimene film, mis ongi teadlikult toodetud (tulevaste) vaatajate rahadest ja levitamiseks spetsiaalselt torrentina. Ma ei ole küll ise jõudnud seda veel vaadata (ja ühtlasi otsustada, kas on mõtet selle edasisi osasid toetada või mitte - aga vaatamine on kavas, sest tegemist on pealegi kui mitte otseselt ulmefilmiga, siis vähemalt tugeva ulmelise sisuga filmiga), aga idee on igatahes huvitav. See annab väljendile "kes maksab, see tellib ka muusika" mõneti uuelaadse tähenduse või õigemini laiendab tunduvalt selle senist tähendust. Igatahes juba eksperimendina on asi huvitav.


MM-i esimene mäng oli Paraguay ja Slovakkia vahel, mille Paraguay ka oodatult võitis. 2:0 oli üsna normaalne tulemus, kuigi oleks ehk isegi Paraguaylt paremat oodanud. Aga samas polnud Slovakkia ka päris nii poisike, et oleks lasknud ennast igakülgselt peksta.

Teine mäng Itaalia ja Uus-Meremaa vahel oli aga taas korraliku šoki põhjustaja, seda just tulemuse 1:1 pärast. Kõik eeldused ja kogu mängupiltki oli täielikult Itaalia poolt, aga ikkagi suutis uusmeremaalased siit viigi välja võidelda, mille eest tuleb neile tõesti au anda. Itaalia kohta võiks öelda, et tegemist oli väga võimsa kuvaldaga, mis jagas ränki ja võimsaid hoope, aga sepp, kes seda kuvaldat hoidis, oli lombakas ja poolpime ning nii need Itaalia võimalused kasutamata jäidki. Igatahes alagrupi viimane voor tõotab tulla huvitav, sest põhimõtteliselt on kõigil veel võimalik edasi pääseda.

Viimases mängus nägin siis ära ka Brasiilia mängu sellel MM-il. Vastaseks oli neil Elevandiluurannik, kes pole muidugi ka ilmselt just nõrk meeskond, kui ta juba finaalturniiril on, aga Brasiilia oli ikka igas mõttes ja täiega neist üle. Paraku küll ka negatiivses mõttes - mängu lõpus läksid elavalt käiku juba ka suud ja käed. Aga puhtalt mängu mõttes oli 3:1 igatahes igati õiglane tulemus.


Loetud: R. Pajusalu, Sõna ja tähendus
Vaadatud: JMM: Slovakkia-Paraguay (ETV), JMM: Itaalia-Uus-Meremaa (ETV), JMM: Brasiilia-Elevandiluurannik (ETV)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sain täna Krisostomuselt vastuse küsimusele, mis mul tekkis nende e-raamatute müüki vaadates (lähemalt oli sellest juttu reedeses sissekandes). Nagu karta oli, ongi selline narr olukord, et ehkki päris palju e-raamatuid puudutab näiteks Linuxit, ei ole neid Linuxi keskkonnas õieti võimalik lugeda. Aga ilmselt ei tee paha see vastus siin ka täies ilus ära tuua:

Kahjuks saab jah meie raamatuid lugeda ainult Adobe Digital Edition'iga, mille linuxi versiooni pole veel välja lastud.
Samas on saab seda kasutada linuxi WINE utiliidiga.
Fedora all:
yum install wine
Seejärel tõmmata Adobe veebist Digital Editions:
http://kb2.adobe.com/cps/403/kb403051/attachments/setup.exe
Tegu on Windowsi installeriga, mis avaneb automaatselt Wine'iga.
Pärast installimisprotsessi läbimist on võimalik Adobe Digital
Editions käivitada tavalise programmina
http://fedoraforum.org/forum/showthread.php?t=233425

Tervitades,
Margus Pau

Täpsustuseks võib öelda, et tegelikult oli Adobe'il algselt kavas ka ADE Linuxi versioon, aga siis nad sellest loobusid ja mu teada pole seniajani midagi kuulda olnud, et nad kavatseksid selle kallal edasi tegutseda... Igatahes veidi kentsakas olukord, aga nojah, ega pole midagi teha - kui ikka keegi ei taha kogu võimalikku turgu hõivata, siis ei saa teda ju selleks ka otse sundida... No ja muidugi saab lisaks Wine'ile kasutada ka virtuaalmasina võimalusi, aga ka see on ikka selline poolik lahendus.

Sattusin täna tänu Kaarli viitele lugema venekeelse Newsweeki huvitavat artiklit Venemaa uuest nii-ütelda välispoliitilisest kontseptsioonist. Artikkel oli väga huvitav ja intrigeeriv ning seda sõltumata sellest, kas või kui palju selles tõele vastab (tuginemine "ametialaseks kasutamiseks" mõeldud dokumentidele ja anonüümsetele ametnikele on asi, mis tekitab alati kahtlusi, kuigi muidugi vähegi väärika väljaande puhul, ja seda Newsweek ju on, on enamasti ka sellised artiklid igati usaldusväärsed). Kõige enam köitis muidugi tähelepanu "Pribaltikale" pühendatud lõik, mis ajakirja tõlgenduse kohaselt näeb ette piirkonna majanduslikku hõivamist:

ПРИБАЛТИКА (Транспорт, Капитал, Энергетика)

1) Добиваться использования территории и транспортной инфраструктуры для транзита грузов в ЕС. 

2) Расширять российское экономическое присутствие с учетом резкого падения инвестиционной привлекательности для стран ЕС и удешевления национальных активов.

3) Рассмотреть вопрос о приобретении предприятий реального сектора в области энергетики, информтехнологий, логистики и транспорта. 

See tekitas muidugi elevust ka Eesti ajakirjanduses, kuid hoolikamal lugemisel (õieti alles teistkordsel ülelugemisel) torkas mulle silma üks pisiasi, mis toda hõivamise-sihti võib-olla veidi vähendab. Nimelt oli artikli lõpus ära toodud samasugused suhete arendamise plaanid ka teiste riikidega ja valdavalt olid need päris üksikasjalikud, konkreetsete projektide ja muu sellisega. "Pribaltika" oli selles mõttes pea ainus erand, kus olid kirjas ainult üldised punktid, ilma vähimagi spetsiifikata, sealjuures see esimene punkt mõneti vastuolus Venemaa enda teatavate sammudega (näiteks kas või see Eestis palju mainimist leidnud oma sadama väljaehitamine, mis kardetavasti vähendab Muuga või ka teiste Eesti sadamate osatähtsust).

 

Ja mis võimalikku "hõivamisse" veel puutub, siis ma tugevalt kahtleks, et Venemaa on võimeline seda praegusel ajal tegema. Või õigemini, kindlasti oleks see võimalik, aga vaevalt vähegi otstarbekas. Kogu selle uue välispoliitikagi taustki on ju adumine, et Venemaal on hädasti teisi vaja, eelkõige just raha elik investeeringute ligimeelitamiseks, sest enda jõududega kuidagi välja ei vea. Mis on ka üsna loogiline, sest riigieelarve defitsiit on Venemaal juba mõnda aega kurb reaalsus pärast kõiki neid suurejoonelisi aastaid, mil nafta- ja gaasihind kõrgel püsis ja aina kõrgemale keris. Põhimõtteliselt sellal kogutud rasva ehk reservide najal praegu elataksegi ja sellest hoolimata defitsiit kipub kasvama, sest juhtkond nägi täiesti õigesti, et kriis tuleb (nojah, see ettenägemisvõime on võib-olla vaieldav ja põhjusi võib leida ka muudes asjaoludes), ning suurendas suuresti sellest tingituna kõikvõimalikke sotsiaalseid hüvesid, et vältida võimalikku rahulolematuse süvenemist. Küllap nad loodavad praegu väga, et kriis võimalikult kiiresti lõpeb ja maailmas hakkab raha rohkem liikuma, mis ka osaliselt Venemaale taas jõuaks.

 

Õieti on see muidugi asi, mida loodavad kõik, ja mis Venemaasse puutub, siis tasub kahtlemata Eestis loota ka seda, et Venemaa lootused täituvad. Sest vastupidine oleks palju hullem: majanduslik vajumine süvendaks kohe kindlasti inimeste rahulolematust ja sel on kombeks ka üle riigipiiride kanduda... Võib kõlada küüniliselt, aga naabrite puhul on hea, kui sinuga samas kaalus naabril (Eesti puhul näiteks Läti või ka Soome) läheb enam-vähem sama hästi kui sul endal, sest siis ei teki kummalgi pool erilist kadedust ja liigseid pingeid, ning kui naaber juhtub olema väga teistsuguses kaalus, siis omajagu halvemini, sest muidu võiks hea või väga hea käekäik tekitada sealtpoolt liigset suurustlemist, aga mitte väga halvasti, sest siis asenduks suurustlemine rabelemise ja kaosega, mis on vaat et veel halvem.

Eelöeldu ei tähenda muidugi, et Venemaa poleks valmis ära kasutama häid juhuseid, et ka "Pribaltikas" enda (majanduslikke, aga seeläbi vähemalt teataval määral ka poliitilisi) positsioone tugevdada. Võib täiesti uskuda, et kohalikud teadlikud või ka "pragmaatilised" mõjuagendid hakkavad veel häälekamalt kinnitama Venemaa kapitali ligimeelitamise hädavajalikkust. Kuid vähemalt Newsweeki artikli põhjal tundub, et Venemaal endal pole Balti suunal peale üldise eesmärgi midagi väga konkreetset silmas - või siis pole seda mis tahes põhjusel kirja pandud.

Täna jäin ühe veidi juhuslikult puhkenud mõttevahetuse tõttu taas mõtlema selle peale, kui paganama oluline on tegelikult olla võimalikult täpne mõistete kasutamisel. Konkreetne juhtum puudutas mõisteid konservatism ja traditsionalism (ja veel konkreetsemalt rakendatuna Talibani kohta). Eks neil kahel mõistel on oma kokkupuutepind täiesti olemas, olgu tavakasutuses või spetsiifilisemalt poliitika vallas, aga päris samad nad ikka ei ole. Millele õieti viitab juba kahe eri mõiste kasutamine koos kõigi nende sõnadega seostuvate ideedega: konservatism kui "säilitamine" ja traditsionalism kui tavadest kinnipidamine. Esimene on enamasti lihtsalt umbusklik suhtumine uuendustesse ja idee, et see, mis on, on parem, kui see, mis võiks olla. Teine vähemalt poliitikas enamasti umbusuga ei piirdu, vaid taotleb aktiivselt mingi varasema seisundi taasloomist, eemaldades ka sellest, mis on, võimalikult kõik, mis tolle varasema seisundiga kokku ei sobi (ja piirates tunduvalt kõige kasutamist, mida pole väga lihtsalt võimalik eemaldada). Tegelikult on muidugi ka konservatismi leeris olemas tiib, keda võib õigustatult traditsionalismiga seostada, aga see ei ole siiski väga tooniandev. Õieti ei oleks ma sellele ehk nii palju tähelepanu pööranudki, aga mul oli just äsja paar juhust, kus selline mõistete ebatäpne kasutamine tekitas või oleks võinud tekitada piinlikkust. Ühel juhul sain ma ise kirja pandud sõnal sabast veel õigel ajal kinni ja teine jäi õnneks ainult mu venna teada (kes selgitas, et ma olen kogu oma eluaja asju küll õigesti teadnud, ainult et täiesti mööda ja valede nimedega... :-) ), aga piinlik oli siiski...

Täna võis lugeda ka esialgu küll üsna kuulujutu tasemel uudist (originaal prantsuse keeles ja inglise keele oskajatele Google Translate'i tõlge), nagu oleks Mandriva (firma siis, mitte distributsioon) müügis. Et firma majanduslik käekäik kõige parem pole olnud, ei ole iseenesest suur uudis, seda võib järeldada ka aktsia väärtuse pidevast ja järjekindlast kahanemisest. Aga eks näeb, kas müük ka teoks saab ja kes siis kosilaseks võetakse. Mandrivale kui distributsioonile see vaevalt väga suuri muutusi kaasa toob: väga tõenäoliselt ei hakka ka ülevõtmise korral keegi päris pikalt turul olnud kaubamärki niisama ära kaotama, küll võib oletada, et suuremat rõhku hakatakse asetama n-ö kommertsile ehk siis Enterprise-versioonile, mis Mandrival endal seni pole väga edukalt õnnestunud.

 

Vaatasin ka täna üht elamusterohket filmi, millel nimeks "Shoot 'em up" (IMDB ja Wikipedia). Ma ei olnud enam tükk aega midagi nii verist näinud (kui jätta välja õudusfilmid - nojah, väga sobivalt oligi see järjestatud filmiga "Saw 2" :- ) ): isegi body count paistab olevat selle filmi põhjal raskendatud, eri allikad annavad 106 või 141. Igal juhul peaks see platseeruma laibakoguselt üsna etteotsa ega jää palju alla isegi sellistele filmidele, kus mängus sõda ja armeed... Nii-ütelda jõhkruselt ja tempolt meenutas vahest kõige enam Stathami filme, aga neis paraku nii palju laipu ei kohta... Kõige selle juures oli kõige lahedam, et tegemist oli komöödiaga! Juba oma igapäevast porgandit vaatasin ma täna enne närima hakkamist jupp jagu teise pilguga - see oli üks selle filmi peakangelasi :-) Üks meeldiv joon selle filmi juures oli see, et režissöör ei olnud ennast lasknud eriti kammitseda mingitest välistest ega sisemistest piirangutest. Tihtipeale, kui filmis esineb kuri senaator või mõni muu kõrge riigitegelane, lastakse tal ikka oma plaane punuda ja nii edasi, aga selles filmis käis asi kähku: pahale senaatorile esitati paar suunavat küsimust ja ebarahuldava vastuse saamise peale lasti lihtsalt kuul potsti otsaette... Ja muidugi huvitavaid inimese kõrvaldamise viise oli ka näha lisaks tavalisele laskeriistast kuulikeste väljapaiskamisele: näiteks korralik jäme porgand silma või siis tulistamisviis, mis võttis tõsiselt kukalt sügama - padrunid sõrmede vahele pigistatud ja siis käsi kaminatule ette - ja lendasidki teised õiges suunas ja õigele kaugusele... Huvipakkuv oli ka viis, kuidas kukkuda kõrgelt auto peale ja terveks jääda: selleks tuleb lihtsalt õhus lendamise ajal tulistada auto katusest tükk välja ja siis maanduda pehme istme peale ja minema sõita :-) Sõnaga, film, mida tasuks ilmselt veel õige mitu korda vaadata, naudingu saab nii- või teistpidi.

Loetud: Akadeemia 5/2010

Vaadatud: Shoot 'em up (Pro7), Aardekütt (TV11), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Ärapanija (Kanal2), Fringe (Pro7)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev ehk ka see esmaspäev ilma tarkvara tõlkimata, sest eelmisel nädalal osutatud mured pole kuhugi kadunud, pigem muutunud aina akuutsemaks...

Malomaani (elik eesti keeli õunalembi) elu pole kerge, pidin taas kord tõdema ema eile toodud suurt kotti põrnitsedes, mille sisu ei tundunud ka intensiivse hammastega töötamise järel sugugi vähenevat. Puhtast laiskusest (ma ei viitsi hakata otsima põhjuseid töökoormusest ja muudest asjadest...) ei jõudnud ma eile poodi, et hankida mõningaid aineid, mis võimaldaksid õuntest ka midagi valmistada. Õnneks seisavad nad korralikus jahedas päris hästi, nagu ma kogemustest tean, nii et loodetavasti õnnestub leida hetk, kus saavad kokku poe väisamise soov ja valmistamist ootavate õunte allesolek. Aga igatahes oli tore näha, et mu eilse ajaveebi sissekande peegeldus Facebookis leidis teatavat vastukaja ja andis mulle ühtlasi mõningiad ideid.

Varraku raamatublogis oli Vaariku Daniel kirjutanud huvipakkuva mõtiskluse infosõja teemadel, tõukeks mõne aja eest eesti keeles ilmunud ukrainlase Potšeptsovi raamat "Propaganda trummipõrin". See on mõistagi teema, mis vääriks pikemat lahtikirjutamist mitte ainult ajaveebides, vaid ka mujal (õnneks mu teada sellega teataval määral ka tegeldakse nii akadeemilisel kui praktilisel tasandil), sest sõltumata sellest, kas asja nimetada infosõjaks või mainekujunduseks või veel kuidagi, on tegemist ikkagi nähtusega, millega mikrotasandil puutub ju igaüks kokku (X räägib Y kohta seda ja teist ning Y peab pingutama, et jätta kas või B-le ja C-le, aga teistelegi teistsugune mulje, kui neil on kujunenud X jutu põhjal...)

Õhtupoolikul jõudis kätte hetk, mil sai taas ema näha, aga sedakorda mitte oma ukse taga, vaid läbi telepurgi TV14 saates "Pealinnapilt", kus ta kõneles arvutikursustest, mida ta korraldab (jah, kes oleks võinud veel mõne aasta eest uskuda, et mu ema hakkab arvutiõpetajaks - kindlasti ka mitte ta ise... :-) ). Antud juhul olid siis kõne all kursused tööotsijatele. See oli vist esimene kord, kus ma sattusin seda kanalit üldse nägema, ja muidugi ka seda saadet, aga täitsa talutava mulje jättis. Nojah, poole tunni sees oli ainult neli teemat ja see töötutele sotsiaaltööde pakkumise teema jättis rohkem nagu telepoe mulje, kus üht ja sama asja pidevalt üle korratakse, aga teiselt poolt on ju ka tegemist teemaga, mis üsna paljusid puudutab, nii et väga pahaks seda ehk panna ei tulekski.

Enne seda, haruldase juhusena päeval, vaatasin ka üht filmi, mis jättis üllatavalt hea mulje, ehkki ma olin selle kohta kuulnud mitmeid negatiivseid arvamusi. Tegemist oli siis filmiga "10.000 B.C". Muidugi, tõsise ajaloolase pilguga vaadates oli seal lausa karjuvaid vastuolusid ja ebakõlasid ja selles mõttes jäi see film kaugele maha paljudest teistest, mis on loodud ajaloo mõttes märksa autentsemalt. Kuid asi, mis mulle meeldis ja mis tihtipeale kipub neis autentsemates filmides puuduma, oli õhustik, see filmi läbiv vaim, mis mu meelest üsna hästi vastas kui mitte just pealkirjas mainitud aastale, siis vähemalt sellele, millised mõtted ja tungid võisid kanda sellistes oludes elanud inimesi - see on muidugi ainult minu arvamus, sest õieti on ju võimatu tolle aja kohta rankelikus mõttes teada saada, kuidas siis tegelikult oli.


Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Die Jagd nach der Heiligen Lanze (RTL), 10.000 B.C. (Pro7), Pealinnapilt (TV14), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks kahe loo tõlkimine Postimehele.

Õhtul vaatasin väga põnevat filmi "Paani labürint". Tõeliselt suurepärane film, kusjuures eriti nauditavaks tegi asja see, et tegelikult koosnes see kahest läbipõimunud loost, mis omaette oleks ilmselt olnud lausa igavad: ühelt poolt haldjalugu surnud printsessi naasmisest ja teiselt poolt Hispaania vahetult kodusõjajärgse aja kuskil kauges kolkas. Sugugi mitte asjata ei ole filmi ka ohtralt auhindadega pärjatud - ja ilmselt tasuks seda juhuse avanemisel uuesti vaadata, sest seal on ilmselt elemente, mida esimese korraga võib-olla ei panegi hästi tähele...


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Pans Labyrinth (Pro7)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Õhtupoolikul vaatasin Kanal2 pealt dokfilmi "Käigu kõik kuradile", mis tõotas avada siit välja rännanud ja mujal (=Lõuna-Hispaanias) põhjakihti suubunud eestlaste saatust ja probleeme. Veidi suuresõnaline reklaam tekitas kahtlusi ja selles osas ei pidanud pettuma: tõepoolest, vähemalt mina ei saanud selle tunni jooksul just kuigi palju targemaks kogu selle väljarännuproblemaatika osas. Tublisti eklektilisust ja hüplikkust oli ka. Aga päris raisatud ajaks seda tundi ei saa ka pidada, sest isegi kui see ei jõudnud, kuidas öeldagi, üldistuse tasandile, siis ega neid kerjustest, prostituutidest ja muudest eluheidikutest filme ju nii palju ka ei ole, et see täiesti külmaks oleks jätnud. Igal juhul jäi filmist mulle meelde kolm asja. Esiteks ja täiesti mõistetavalt läks mulle väga hästi peale filmi põhiteema: no kuidas saakski mind külmaks jätta, kui pidevalt kõlab üleskutse "Otsime Mareki üles"! :-) Teine sümpaatne joon oli reporteri julgus. Võimalik, et seal taga olid ka mingid kokkulepped kohalike võimuesindajatega või veel midagi, aga igatahes liikus ta üsna julgelt sellistes küllaltki kahtlastes kohtades ja muidugi nõuab n-ö tavaliselt inimeselt omajagu vaprust ka agar kaasalöömine prügikasti sisu sorteerimises või ka tänaval kerjuste kõrvale mahaistumine. Kolmas asi, mis tekitas imeliku tunde - just nimelt imeliku, sest ma ei oska isegi öelda, kas see oli negatiivne, positiivne või veel midagi -, oli nii-ütelda Eestit sümboliseeriv kolmainsus: Viru Valge, must leib ja Eesti lipuke.

Teine päeva jooksul silma jäänud asi oli see, et pärast paariaastast asjaajamist on nüüd lõpuks ometi Sertifitseerimiskeskuse sertifikaadid Mozillasse kaasa pandud. Ehk siis teisisõnu peaks edaspidi Firefoxi (ja nähtavasti ka selle sugulasbrauserite) kasutajatel olema lihtsam isikutunnistusega majandamine, sest pole vaja enam ise neid sertifikaate importida. Eks ta aega võttis päris palju, aga ilmselt ongi niisuguste asjade nagu sertifikaadid puhul pigem parem, kui asjad kulgevad aeglasemalt ja põhjaliku kontrollimise ja testimise saatel, mitte aga kiirustades ja siis muudkui hooletusvigu lappides.


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Käigu kõik kuradile! (Kanal2)