Kohanimede kirjutamisest eesti keeles

Panen ühe sõbra palve peale ka ajaveebi kirja ja üles lühikese ülevaate sellest, kuidas peaks eesti keeles kohanimesid kirja panema. Ajendatud oli see kirjapanek ühe teise sõbra (järjekordsest) kurtmisest, miks ometi peab kirjutama Boliivia, aga näiteks Argentina. Võib kohe öelda, et ega selles ilmtingimata raudset loogikat ei ole, aga vähemalt teataval määral on asi siiski reglementeeritud. Niisiis:

Kõigepealt ja kõige tähtsamana ja alustuseks: kohanimed kirjutatakse (ladinakirjaliste keelte puhul) samamoodi originaaliga või (mitteladinakirjaliste keelte puhul) vastavat transkriptsioonitabelit kasutades (põhjalikem transkriptsioonitabelite kogu avaneb siit: http://www.eki.ee/knab/kblatyl.htm)

Sellest reeglist on teatavaid ja suhteliselt väheseid erandeid, mida loetleb eesti keele käsiraamat (http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=32&p=2&p1=6):

1) Mõnede väljaspool meie keeleala olevate kohtade eestikeelsed nimed ehk eksonüümid. Nt Saksamaa, Inglismaa, Rootsi, Soome, Venemaa, Valgevene, Läti, Leedu, Kuramaa, Siber, Pihkva, Oudova, Turu, Riia, Võnnu, Ojamaa, Väina, Koiva. Osa kohanimesid ei olegi rahvuslikult seotud, nt Alpid, Aafrika, Euroopa, Aasia, Läänemeri, Vahemeri, Must meri, Punane meri.

    Eksonüüme on nüüdisajal vähe ja neid ei teki enam juurde, pigem esineb tagasivõtte. Elevandiluurannik ja Roheneemesaared on esitanud 1986. a soovi, et muu maailm kasutaks nende nimesid tõlkimata kujul Côte d’Ivoire ja Cabo Verde.

2) Eestipäraseks kohandatud nimed – mugandnimed.

    Mugandnimede hulka püüab keelekorraldus hoida võimalikult väike­sena. Seetõttu on 1976. a õigekeelsussõnaraamatus tagasi võetud hulk 1960. a sõnaraamatus olnud mugandusi (mitte Liih­ten­štein, Šlesvig-Holštein, Vürtem­berg, Amasoonas, Naapoli, Nia­gaara, vaid Liechtenstein, Schleswig-Holstein, Württemberg, Amazonas, Napoli, Niagara).

    Viimastes õigekeelsussõnaraamatutes on kohanimevalimiku ees märkus: „Rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohast ümberkirjutust (lati­nisatsiooni) võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu.” See annab keeletarvitajale kindlustunde: kui kasutada nime originaalkujul, on see igal juhul õige. (Ühtlasi võib vaadata http://www.eki.ee/dict/qs/kohanimed.html, kus on pikemalt lahti seletatud, mis ja kuidas.)

    1983. a tegi vabariiklik õigekeelsuskomisjon otsuse ladinakirjaliste (või omaladinaga) maade ja nende pealinnade nimede kirjutamise kohta. Eestikeelseid ja mugandnimesid jäeti alles võimalikult vähe, eelkõige:

    1) ia-liitelised riiginimed, nagu Albaania, Austraalia, Austria, Belgia, Boliivia, Brasiilia, Bulgaaria, Etioopia, Hispaania, Indoneesia, Itaalia, Libeeria, Malaisia, Nigeeria, Sambia, Somaalia, Tansaania;

    2) liitsõnalised riiginimed järelosaga -maa: Prantsusmaa, Saksamaa, Svaasimaa, Uus-Meremaa;

    3) eesti mitmuse tunnusega riiginimed: Filipiinid, Komoorid, Mal­diivid, Seišellid;

    4) eestikeelsed nimed: Norra, Poola, Soome, Taani, Türgi, Ungari, ­Hiina, Jaapan, Varssavi, Pariis;

    5) mõned kirjapildimugandid: Fidži, Kanada, Kuuba, Mehhiko, Peruu, Berliin, Rooma, Viin.

Lisaks kuuluvad erandite hulka ka mõningad "tõlkenimed", nt Kaljumäestik, Teravmäed, Jõulusaar, Uus-Meremaa. Mõningaid nimesid tõlgitakse seevastu vaid osaliselt (peamiselt hargtäiendit), näiteks Põhja-Dakota, Uus-Lõuna-Wales, Alam-Tunguska. See erandite rühm on kõige ebastabiilsem ja ebakindlam ning kui nende puhul kahtlus tekib, tasuks kindlasti järele ja üle kontrollida kohanimede andmebaasist http://www.eki.ee/knab/knab.htm.

Neile eelnevalt loetletud eranditele tasub lisaks silma peal hoida kohanimeandmebaasi uuenduste leheküljel http://www.eki.ee/knab/kb_uus.htm, kust leiab vajaduse korral edasisi viiteid keeletoimkonna (või KNABi koostajate) otsustele ja paremakspidamistele.

Sissejuhatuseks kõlbab ka KNABi avalehekülg, aga kõike (näiteks transkriptsioonitabelite täielikku nimekirja) sealt ei leia, nii et KNAB põhilehekülg on samuti vajalik ressurss.

Keda asi põhjalikumalt huvitab, võib lugeda enam-vähem sedasama, aga palju põhjalikumalt ja vähemalt osaliselt teaduslikult põhjendatult Pälli Peetri doktoriväitekirjast.