Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus, nagu pühapäeviti kombeks ja tavaks, traditsiooniline külaskäik ema juurde. Mis samamoodi tavapäraselt tähendas üht toekat kõhutäit - ahh, jälle hakklihakaste, milline nauding! - ja tublit peatäit, seda viimast mõistagi ristsõnavihikute kujul. Mille seas olid korraga nii Meistriristik kui ka Kuma Kange, nii et pusimist jagus veel hiljem koduski.

Võtsin seekord kaasa ka omalt poolt külakosti, nimelt selle eile auhinnaks saadud Galia meloni, et seda nautida, aga tuleb öelda, et kui see kõige tavalisem melon on mu meelest ehk mitte kõige keeltkõditavam, aga siiski täiesti söödav asi, siis see melon ei jätnud mulle küll erilist muljet, pigem oli selline, mida rohkem nagu ei tahakski (aga ma täiesti möönan, et ma olen melonite alal võhik ja võib-olla pidanuks see näiteks veel pisut seisma või midagi, et olla tõeline hõrgutis).

Samuti sain oma silmaga näha seda megasuurt sugupuud, mille ema oli nüüd lasknud ära trükkida (ja mille koostamise juures minugi sõrmekesed pisut vaeva olid näinud): uhke nägi välja küll ja ikka maru suur (umbes mõõtmetega 1x3,6 meetrit või sealkandis). Iseasi, kuhu sellist monstrumit on pärast konkurssi, mille jaoks ta selle valmistas, üles riputada või panna ... Aga eks ma olen kindel, et ta leiab mõne nutika lahenduse :-)

Tagasiteel astusin ent läbi ka elukohajärgse suurema universaalmagasini seina juurest, kus paiknevad pakiautomaadid, et võtta sealt välja pakike mu praegust põhitööd arvestades väga sobivana tunduva raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:

• J. Haywood. Viiking. Põhjala sõdalase (mitteametlik) käsiraamat

Loetud: Imeline Ajalugu 10/2014
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Orto (ETV), ENSV (ETV), Viimane laev (TNT Film), Langev taevas (TNT Film), John Carter - Zwischen zwei Welten (RTL)

Laubased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, millesse lõikus aga paar kena ja aega nõudvat sündmust. Kõigepealt otse mu elupaiga kõrval loodetavasti kunagi kerkiva kirikuga seoses aset leidnud suurpidu, mis sel aastal kandis nime "Kiriku aia päevad". Nojah, ei kirikut ega õieti aedagi veel ju sel seni muidu rohkem kohalike elanike päevitamisplatsil pole, aga kava vähemalt on ja seeläbi ka ettekääne ja põhjus selliseid päevi pidada. Päev läbi kärtsu ja mürtsu ja (laada)melu ja kõike muud. Millest ma küll suhteliselt vähe osa sain - peamiselt seeläbi, et emal tekkis, nagu lähedaste laadataoliste toodete puhul ikka, tunne, et võiks seda kaema tulla. Misläbi ka ma pidin end välja ajama ja seal veidi ringi patseerima. Igatahes kena, et niisuguseid pisikesi pidusid peetakse. Sest kus muidu saaksidki sellised kollektiivid nagu näiteks täna nähtud Mustamäe laste loomingumaja tantsijad ja lauljad vähegi suurema ja kirevama publiku ette astuda.

Õhtupoolikusse jäi aga külastuskäik ühe tuttava juurde, kes oli võtnud pähe tutvustada mulle, ignorandile, mis asi on õieti sushi. Millest ma olin aru saanud, et mingi riisikäkk see on, aga rohkemat aimu mul polnud. Nojah, selle lihtsustatud seletuse juurde võib ka edasi jääda, aga nüüd ma tean, et see on üsna maitsev asi, mida ei pea sugugi võõrastama :-) Õhtu meeldivus ei piirdunud mõistagi ainult sushiga, nii et positiivse laengu sai piisavalt võimsa.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Sillamäe Kalev - Tallinna Kalev (ETV2 + ETV), Sinbad (BBC Entertainment)

Neljabased mõtted

Tänasesse päeva tõi meeldivat vaheldust erakorraline ema külastamine. Ta oli nimelt eile käinud sellisel, ma ei teagi, kuidas öelda, moodsal orjatööl - mingi maasikakasvanduse omanik oli leidnud, et ei viitsi viimaseid marju ise korjata ning pakkus selleks võimalust vabatahtlikele, kes siis said pärast tublit koogutamist enda korjatu odava hinnaga ära osta :-) - ning selle tagajärjel valmistanud rohkelt moosi. Toormoosi, mis tähendas seda, et see tuleb üldiselt suhteliselt kiiresti ka seedeprotsessi osaks muuta. Loomulikult olin sellise teate peale nagu viis eurosenti kohal ja kuigi ma ei ole seniajani suutnud uuesti üles leida võib-olla lapsepõlves siiski esinenud geeni, mis pannkookide söömisest rõõmu võimaldaks tunda, pugisin neidki paar tükki, seda rohkem aga samust moosi. Ah, see oli ikka hea, nii hea! Ja nagu ikka, sai mõistagi kosutava kõhutäie kõrvale ka pisukese peatäie, seda loomulikult ikka ristsõnavihikute kujul.

Tarkvara tõlkimise rindel oli tänane päev samuti eduline, ehkki, nagu juba eile arvatud, see KDE stabiilse haru ümberlülitamine uue versiooni peale oli tekitanud natuke probleeme. Nimelt olin ma seni tõlkinud stabiilses harus, aga kui nüüd senine arendusharu muudeti stabiilseks (ja senine stabiilne haru kanti üle ilmunud versioonide panipaika), siis kadusid ühes sellega ka mõned tõlked, mis olid tehtud ainult stabiilses harus ja mitte sünkroonitud arendusharuga (nojah, eks nad jäid muidugi iseenesest alles, selles mujale pukseeritud varasemas stabiilses harus, nii et pöördumatut kahju loomulikult ei olnud).

Väikese mõtlemise peale leidsin, et kuigi saaks ka neid "kaotsiläinud" tõlkeid puhtmehaaniliselt taastada, on siiski mõttekam võtta samused failid veel kord ette ja üksipulgi läbi käia - kas või juba selleks, et võimalust mööda välja noppida neid pisivigu, mida paraku ikka tõlkimisel ette tuleb. Ja eks neid leiduski, mitte küll palju, aga siiski (ja ma usun täiesti, et neid jäi kõigest hoolimata ikka veel sisse).

Eks mõistagi oli selle ümberlülitamisega juurde tulnud ka mõningaid uusi või muudetud stringe, mis vajasid ülevaatamist või tõlkimist, aga neid oli siiski suhteliselt vähe. Igatahes võib tänase päeva järel öelda, et käsiraamatute poole pealt on asi enam-vähem korras: tõlkimata on paari rakenduse käsiraamatud, aga need esiteks ei kuulu nõnda-öelda KDE põhikomplekti, vaid extrageari ja teiseks on olnud nagunii nii pikalt tõlkimata, et mul praegu, tasapisi aina napimaks muutuva aja tingimustes, ka puudub eriline motivatsioon nende kallale asuda. Küll tuleb korda teha veel rakenduste kasutajaliideste pool, loodetavasti (jajah, surume jälle neid pöidlaid pihku ja sõrmi risti) jõuab see lõpule juba homme.


Loetud: Akadeemia 7/2014
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: I. Tokareva. Õpetajad nõuavad direktori tagasi + Pretsedenditu juhtum (Postimees, 17.07.2014)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Laubased mõtted

Tänane päev möödus täielikult koduväliselt. Täpsemalt siinkohal lähemalt nimetamata jäävas kohas, ajendiks ühe iseäralikul moel kokku saanud ja veelgi iseäralikumal moel kokku jäänud mõnusa väikese seltskonna esmakordse kokkusaamise esimene aastapäev. Diskreetsusest, delikaatsusest ja teistest d-tähega algavatest sõnadest johtuvalt jäägu siin asjade lähem käik täpsemalt kirjeldamata, piirdun vaid nentimisega, et oodatult oli see üritus täis nalja, naeru ja rõõmu ja kõike muud positiivset ja tujutõstvat. Isegi ilm soosis - vähemalt minu arust - meid: ei mingit päikest, mõnusalt paras temperatuur, piisavalt palju tuult, et miskised lendajad ja vereimejad ei suudaks ründeformatsioone sisse võtta, ja nii edasi ja nii edasi.

Siiski paar sellist isiklikumat laadi märkust võib lisada. Esiteks tuleb nentida, et Rakvere linn on end tõelisse ringteede kaitsemüüri võtnud, kohe nii tihedasse, et lausa raske on aru saada, mida kõigi nende ringteedega peale hakata ja kuidas sealt ja kuhu üldse liikuda saab. Aga see oli siiski läbi- ja ärapuretav pähkel.

Pisut karmim ja lühiajaliselt fataalsete tagajärgedega pähkel oli üks pisike purk, millele oli peale kirjutatud PAIN 100%. Eks muidugi purgi väljakäija ju hoiatas, et see on eriti kange kaste, ja määris seda tema nina ette pistetud lihakäntsakale peene tikuga paar tilgakest - mille peale mina ei saanud muidugi jätta - jajah, hoiatust silmas pidades, loomulikult, eks ole - sedasamust tikukest sinna purki kastmata ja seda siis suhu pistmata ... Njah, nii palju liha ja muud tulttaltsutavat ollust vist polegi olemas, mis järgmise mõne minuti vältel suus valitsenud tunnet oleksid suutnud leevendada - isegi maasikad ja õlu ei tahtnud hästi aidata :-) Rääkimata sellest, et ma tegin strateegilise valearvestuse ja sõrmega, millega olin üle kipitavate huulte tõmmanud, ka silmist purskuvaid pisaraid ära pühkida üritasin ... Mis tekitas mõistagi silma ka tükiks ajaks põletava emotsiooni, lausa tunde. Igatahes sellele purgile kirjutatu õigustas end täielikult - ja ma ei saa loomulikult öelda, et see midagi halba oleks olnud, aga vähemalt ma tean nüüd, et see imehea asi nõuab äärmiselt hoolikat ja ettevaatlikku kohtlemist - nojah, eks oleks ju võinud hoiatust kuulda võtta, mis sedasamust ju ütleski, aga kes siis ikka enne usub, et hõõguv pliidiraud kõrvetab, kui enda näppu pole pihta susanud ...

Hiliseks õhtutunniks jõudsin siiski sellelt vaimustavalt ürituselt tagasi koju ja suutsin ära näha ka jalgpalli MMi tänasest neljast mängust viimased kaks. Millest esimene, Itaalia ja Inglismaa vahel pakkus päevaga kenasti kokkusobiva suurelamuse. See oli vaieldamatult senise turniiri kõige ilusam mäng igas võimalikus mõttes ja pole sugugi välistatud, et võib selleks jääda lõpuni välja. Vaimustav oli vaadata mõlema meeskonna virtuooslikku pallikäsitust, kombineerimist ja kõike muud, mis teeb jalgpallist päranisilmi, ilma ühegi laulaksuta kolmveerand tundi järjest sisseahmitava elamuse. Et mäng ise lõppes sealjuures Itaalia kasuks 2:1, ei olnud siiski väga üllatav, aga jah, eks ta oleks võinud ka teistsuguse tulemusega lõppeda ja mängu võlu poleks see ometi kuidagi kahandanud. Ma küll ei näinud sama alagrupi teist mängu Uruguay ja Costa Rica vahel, aga et see lõppes tulemusega 1:3, siis tuleb vist küll nentida, et kui uruguailased on nii nõrgad või vähemalt niimoodi väljamängitavad, siis ka kostariikalastest parimat arvates on vaevalt kumbki neist võimeline midagi vastu panema Itaaliale ja Inglismaale. Aga noh, eks ole teada, et pall on ümmargune ja mängu tulemus selgub alles siis, kui mäng on läbi (harvadel juhtudel paraku isegi alles pärast seda), nii et elame-näeme.

Vaatasin ära teisegi mängu Elavandiluuranniku ja Jaapani vahel, aga see oli üsna ilmetu mäng. Elevandiluurannik suutis küll 2:1 selle võita, aga nende toetumine nii ilmselgelt ainult ühele mehele, küll vaieldamatult andekale, aga siiski ainult ühele Drogbale, ei tekita just palju lootust, et nad kaugele võiksid purjetada sel pallimerel. Jaapan omakorda valmistas mõneti pettumuse suutmatuse tõttu oma mängu korralikult üles ehitada, mille poolest nad ju muidu on üsna tuntud, aga kui nad suudavad seda järgmistes mängudes teha, siis võivad nad midagi siiski saavutada. Selles mõttes on kahju, et ei näinud teist mängu Colombia ja Kreeka vahel, milles esimesed purustasid teised tulemusega 3:0 - Colombia on küll teada valus salvaja, aga nende praeguse vormi kohta saan vähemalt mina ilmselt aimu alles järgmise mängu ajal, nagu õieti nähtavasti ka Kreeka kohta.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli MM: Inglismaa-Itaalia (ETV), jalgpalli MM: Elevandiluurannik-Jaapan (ETV)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: järjekordade võlu (Postimees, 14.06.2014)

Neljabased mõtted

Tänast päeva, võib öelda, peaaegu alustas väljaskäik, mille eesmärk oli ühtaegu end lõbusalt ja mõnusalt tunda kui ka palju omakasupüüdlikum. Nimelt tuli ühel tuttaval hiljaaegu pähe mõte, et tal on kodus igasuguseid hoidiseid liiga palju ning need on vaja semude vahele ära ja välja jagada. Ma sattusin olema õigel ajal õiges kohas ja nii langes minu osaks neli purki ploomikompotti (eks ole, ma olen ju juba öelnud, et see on üks mu lemmikuid hoidiseid üldse, kohe sealsamas mustikamoosi kõrval või isegi pisut eespool? ei ole? no siis olgu nüüd öeldud või korratud :-) ) Ja täna oli päev, mil ma pidin kokku saama inimesega, kes neid otsustavalt avamissoovi tagasi hoides mõnda aega enda juures majutas, nüüd aga soovis, nähtavasti liigse kiusatuse vältimiseks, need mulle üle anda.

Sellele lõbusale üritusele tuli kohale veel nii mõnigi tuttav ja nii me pisut jõmisesime superhüpermegagigakaubanduskeskuse kohvikus. Aeg kulges lõbusalt, ent paraku kiirest ja selgus mõistagi, et nõndaütelda tööpäeval on teistel igasuguseid vastikuid kohustusi mujal olla, mistõttu paar tundi hiljem oligi seltskond laiali ja minema vajunud. Vajusin minagi, ent enne koduuksest sisseastumist astusin ligi elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseina ääres asuvate postikappidele, kus mind ootas ees üks raamat, mis olgu ka siin ära mainitud:

• P. Kriwaczek. Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd

Õhtul, muide, avastasin nende kompotipurkide juures ühe imeliku omaduse. Seadnud ennast meistrite liiga finaali vaatama, leidsin pärast mängu lõppu, et täiesti arusaamatult oli üks purk tühjaks saanud. Nojah, olemine oli muidugi magusalt mõnus, aga mitte ei pannud tähele, kuidas see nii läks :-) Olgu igatahes ka siin see hea inimene, kel niimoodi ploomikompotte üle jääb, veel kord ära tänatud!

Aga et meistrite liiga finaalist juba juttu tuli, siis jah, see oli õhtupooliku nael. Ja vääriline nael. Mis muu hulgas tõestas järjekordselt, et sul võib meeskonnas olla ka viis korda maailma parimaks jalgpalluriks tunnistatud mängija ja ta võib lüüa lausa kaks väravat (mõlemad kusjuures äärmiselt kenad ja ilusad), aga ikka võiduks ei piisa. Ega ma Tyresö klubist varem palju ei teadnudki, korra olin nende mängu näinud, ja muidugi see oli teada, et mainitud Marta seal mängib, aga tuleb öelda, et nii üldiselt mängisid nad täiesti korralikult. Lausa nii korralikult, et esimesele poolajale võisid nad minna päris kindlana näival 2:0 eduseisul. Ainult et juba eelmiselgi aastal meistrite liiga veenvalt kinni pannud Wolfsburgi vastu sellest ei piisanud. Ehkki neil päris nii kuulsat staari nagu Marta vastu panna ei olnud, olid nad ometi ja eriti teisel poolajal meeskonnana selgelt Rootsi klubist üle ning mäng lõppes küll väikese, aga siiski täiesti piisava ja kindla 4:3 eduga nende kasuks.

Mis näitab sakslannade tõesti suurt võimsust - lõppeks kuulub neli Wolfsburgi mängijat ka Saksamaa koondisse, mis teatavasti on ainuke, mis on suutnud FIFA edetabelis mõnel korral ameeriklannasid edestada (või on siis olnud kindlalt teisel kohal). Ja noh, võib ju muidugi sellise kurva meenutusena ära mainida sellegi, et Eesti meisterklubi Pärnu, kes esimesena üldse Eesti klubidest suutis pääseda Euroopa meistrite liiga põhiturniirile, sai paraku vastaseks just Wolfsburgi ja pidi vastu võtma kaks kaotust tulemustega 14:0 ja 13:0, seega kokku 27:0, mis, ma kardan, võib jääda päris tükiks ajaks, kui mitte lausa igaveseks meistrite liiga rekordiks ...


Loetud: Imeline Ajalugu 5/2014; Akadeemia 5/2014
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga finaal: Tyresö - Wolfsburg (Eurosport), Ingel või deemon (Sony Entertainment)

Pühabased mõtted

Nagu pühapäeviti ikka, oli tänasegi päeva tähtsündmus ema külastamine. Mitte et see oleks täna nii lihtne olnud: äkitselt oli kohale jõudnud räige kuumalaine, mis sugugi ei soodustanud kodunt väljaminekut (mitte et kodus endas higi ja hala vähe oleks olnud, mõistagi). Aga teekonna ma ette võtsin ja loomulikult ei pidanud ka kahetsema: vaeva räigest kuumusest aitas kenasti leevendada ema üle tüki aja jälle proovitud lasanje, mis sellest hoolimata, et ta oli sinna sisse pannud ka kurgitükikesi (mis - see tähendab kurk - on loodussaadus, mis mu meelest kõige parem on just värskelt ehk toorelt, siis ehk ka hapendatult, aga hautatult, nojah, mitte kõige etem), maitses imehästi ja viis meeleolu taas tublisti üles. Rääkimata kopsakale kõhutäiele järgnenud parajast peatäiest, seda siis ikka mõistagi ristsõnavihikute kujul.

Lisaks oli emal mõndagi pajatada eile genealoogiaseltsiga ette võetud reisist Ida-Virumaale, eriti Sinimägedes käigust, kus tema isagi ja mu vanaisa omal ajal pealetulvava punalaine vastu võitles. Mis tekitas ka endal huvi sinna rajatud muuseumisse kunagi minna. Peale selle oli ta mulle hankinud õige mitu raamatut, nii tollelt ringreisilt kui ka hiljem muuseumiööga seotult, aga jäägu nende nimetamine hilisemaks, sest ma ei tundnud end täna sugugi võimelisena seda hunnikut koju tassima ja sestap neid mul niiütelda ju veel ka pole.


Loetud: Vikerkaar 4-5/2014
Vaadatud: mitte muhvigi

Pühabased mõtted

Nagu pühapäeviti ikka - väheseks erandiks allpool ilmnevatel põhjustel möödunud nädala oma -, oli tänagi päeva peamine sisutäitja ema külastamine. Ilmad on muidugi väljasliikumiseks kehvapoolseks muutuma hakanud kõige oma päikese ja soojusega, aga noh, eks raskused olegi selleks, et neid ületada, ja seda ma ka usinalt tegin. Usinalt eelkõige seepärast, et ema ise oli mõne päeva eest saabunud nädalapikkuselt enesetuulutamis- ja puhkusereisilt Türki, mistõttu võis oodata palju mõnusaid muljeid ja igasugu muid asju. Ja neid tõesti jagus, nii muljeid kui ka noid muid asju.

Mõistagi ei puudunud ka tavapärane toekas kõhutäis - no ei saa mitte jätta taas mainimata, et kartulipuder ja hakklihakaste on kindel võti mu kõhu ja südame lahtimuukimiseks :-) -, aga sellele lisandus veel kõikvõimalikke hõrgutisi kaugelt Türgimaalt, Jah, hiigelkogus halvaad .- tõepoolest hiigelkogus, ligemale kilone karp teist, mida on ikka kohe päris palju, maitsvalt palju. Ja siis veel sealtkandi nõnda-ütelda suhkruvatti, mis maitseb sootuks paremini kui see meiekandi suhkruvatt - sest on ka pisut teistsugune (keda täpsemalt huvitab, siis see kannab kohapeal nimetust pişmaniye ja nagu võis lugeda, on see tegelikult vaat et rohkem ühe mu lemmikmaiuse, nimelt koogipuiste (jajah, kookide suhtes olen ma suhteliselt ükskõikne, aga toda puistet, toda äraütlemata mõnusat jahu ja või ja suhkru kooslust ma vahetevahel valmistan ja vitsutan isuga :-) ) moodi asi).

Ja ega need polnud veel kõik, aga jäägu need muud siin täpsemalt lahti kirjutamata. Et ema oli tükk aega ära olnud, siis oli mõistagi tal koju kogunenud ka hulk ristsõnavihikuid, millest minagi oma osa sain, nii et lisaks kõhuorjamisele sai kätte ka vajaliku vaimuterituse doosi. Sõnaga, päev, mis läks täiega täie ette.


Loetud: The Oxfodr Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Laegas (Kanal12), Templirüütlite kadunud aare 2 (Kanal2)

Laubased mõtted

Tänasele päevale langes üks aasta tähtsamaid sündmusi, mis on võrreldav ainult jõulude ja, nojah, ainult jõuludega - ema sünnipäev. Ühelt poolt annab see alati palju eelnevat mõtteainet kingi valimise ja valimise järel veel ka hankimise ja muu sellise kohta. Nagu see aastagi, mil me kamba peale leidsime, et tema senine arvuti on ikka päris vanaks ja hädiseks jäänud. Teiselt poolt annab see mõnusa võimaluse kokku saada inimestega, keda tükk aega pole näinud - isegi venda ja eriti vennatütart ei näe ma ju kuigi sageli, rääkimata siis ülejäänud kohalolnutest, kes samuti formaalselt jäävad sinna vendade-õdede tasandile, ehkki pole veresugulased. Ja et neid pooli oleks ärritama ajavalt rohkem kui kaks, siis kolmandalt poolt annab see loomulikult võimaluse lukulluslikult pidutseda ning vatsa ohtralt kõige hea, parema ja veel paremaga täita, korduvalt. Millised kõik kolm poolt olid ka täna täiesti esindatud.

(Viimase poole juures võib küll öelda, et ma polnud ainult saaja pool, vaid ka panustaja - ja tundus, et vähemalt mu jäätis oli seekord täitsa korralikult välja tulnud, isegi mu enda arvates (ehkki ma just väga palju seda maitsta ei saanud, sest eelnev tõsine (soolane) kõhutäis oli mu aeglaseks muutnud ning siis, kui mina jäätiseanumate juurde jõudsin, olid need juba kas tühjad või pelgalt riismeid täis); samal ajal kirju koer vist seekord hästi välja ei tulnud, tundub mulle: tuleb kõrva taha panna, et rosinaid tohib kasutada ainult päris värskeid, mitte aga selliseid, mis on juba veidi seisnud ja täiendavalt kuivama hakanud ...)

Aga nagu ikka kõik head asjad, sai seegi tore üritus lõpuks läbi ning kodus ootas juba ees tavaline argipäev, mis täna tähendas lisaks kõigele muule taas ühe artikli tõlkimist Postimehe hüvanguks.


Loetud: Horisont 2/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Nõmme Kalju - Levadia (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Ilmunud tõlked: John Lucas: elektrooniline etikett (Postimees, 29.03.2014)

Laubased mõtted

Tänase päeva peamine featuur oli erakordselt tänasele langenud külaskäik ema juurde. Eks põhjus oli küllaltki lihtne ja seotud ikka selle kõikse põhilisemaga, mis inimest üldse liikvele ajab. No ja muidugi ka inimeste erinev planeerimise oskus: kui minul igasuguse jõulu- ja aastavahetustramburaiga oli kodune toidukapp vahepeal pungil täis, nii et edasine täitmine tundus lausa mõttetu, ja nüüd, pärast aastavahetust, haigutas seal klassiku sõnu sobivalt mugandades vaid igavene tuluke ja tühjad restid, siis ema, vastupidi, oli osavalt osanud nii sättida, et pärast aastavahetust olid toiduvarud vaat et suuremadki kui varem.

Ja nüüd siis hakkas kehtima, ütleksid nähtavasti füüsikalembesed inimesed, ühendatud anumate seaadus ehk parasiitlus: toiduvarude nappuses viibija hiilis sinna, kus neid (väidetavalt) ülearugi palju leidus (ja jäi ka leiduma). Igatahes kõigi nende jõulu- ja aastavahetushõrgutiste järel tundus ääretult tavaline, aga sellest hoolimata suurimate lemmikute hulka kuuluv kartulipuder hakklihakastmega imehea. (Njah, otsekui juhuse läbi olin ma ööl enne seda, üldse teadmata midagi mainitud toiduse olemasolust või tekkest ema juures, oma veebieksistentsi ühes, siinkohal täpsustamata jäävas nurgakeses maininud unistust kardulapudrusaarest keset hakklihakastmeookeani - ah, milline prohvetlus!)

Toekat ja maitsvat kõhutäit täiendas mõistagi tubli peatäis, seda ikka, nagu alati, ristsõnade kujul, milliste ilmumisele, paistab, pühadeaeg sugugi halvavalt mõjunud ei ole.

Aga et alanud aasta tuleks tasakaalukas ja seega mitte liiga rõõmsatujuline, siis ka üks kurvem uudis takkaotsa. Õieti ma juba mõne päeva eest mainisin seda, aga siis veel umbmääraselt, nüüd aga on aeg käes see ka välja öelda. Vähemalt minu käsutuses olevate andmete kohaselt oli täna Postimehes ilmunud Vello Vikerkaare kolumn viimane - väidetavalt olla Vellol aeg edasi liikuda muude vajalike asjade kallal nokitsemisele. Kui ma õigesti mäletan ja oma arvutist välja selgitada suutsin, algas mu pisuke teotsemine Vello abistamisel ajaleheveergudele jõuda 2009. aasta juuli keskel, nii et neli ja pool aastat - mis on õige pikk aeg, mistõttu seda enam on kahju, et see nüüd otsa sai. Aga eks igal asjal pea kunagi ka lõpp olema ja igatahes on neist aastatest meenutada vaid palju head, hulganisti lisandunud teadmisi, vaimustavaid arutelusid ja kõike muud toredat.


Loetud: Vikerkaar 12/2013
Vaadatud: Peeglid 2 (TV6), Thor - Der Hammer Gottes (RTL2)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: presidendi uusaastakõne - esimene mustand (Postimees, 04.01.2014)

Kolmabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Siiski tõsisema, aga meeldiva kärpe tegi vastu õhtut saadud telefonikõne, mis tegi ettepaneku õhtu veidi teisiti ja palju lõbusamas tujus veeta. Millise ettepaneku ma ka vastu võtsin, sest see tähtaja lähenemine kipub aju ja olemist nii krussi keerama, et kerge interluudium kulub täiesti ära. Seetõttu jäi küll ka järele proovimata, kas üle aastate ette võetud katsetus ise jäätist valmistada - tänu juhuslikult avastatud imelihtsale retseptile, mis pühkis kohe meelest lapsepõlves tehtud mitte kõige õnnestunumad katsetused, umbes millest on ka artiklis juttu - tuli ikka edukas või mitte, kuigi enne kodunt lahkumist maitstud amps andis loota parimat.

Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Braga-Udinese (TV6)

Laubased mõtted

Täiesti töövaba päev, kuigi õhtul isegi üritasin veidi, aga siiski loobusin, sest vaim ei olnud valmis ... Ja valmis polnud ta eelkõige päeva põhisisu ehk osalemise tõttu Eesti võistkondlikel meistrivõistlustel mälumängus. Ma küll loobusin mälumängudel osalemast juba kümmekonna aasta eest, aga kui ikka võistkond, mille sünni juures ma ise olen olnud, pöördus sooviga, siis ei saanud ju ära öelda nii lihtsalt. Ega selle kümne aastaga palju polnud muutunud, aga üht-teist siiski.

Paremuse poole oli mõnevõrra korraldus: täiesti toimiv infograafika ehk vastuste kuvamine ekraanile, samuti punktiarvestus; meeldiv oli ka see, et vastamislehed olid tavaliste paberilehtede asemel nüüd lausa võistluste logoga ning muidugi ka võistkonna numbri ja isegi vastuste nummerdamisega. Kehvema poole peale võib kanda selle, et võistkondi oli õige vähe, ainult 11. Kuuldavasti olevat selle taga vähemalt osaliselt asjaolu, et vahepeal on hakatud moodustama "supervõistkondi", kes naljalt ei jäta teistele võimalustki medalikohtadele konkureerida.

Seda võis ka täna kogeda: esimesed kaks olid ülejäänutest ikka õige tublisti ees. Aga noh, meie võistkonna saavutatud 4.-5. koha jagamine oli täiesti rahuldav saavutus. Isegi pronks oleks võinud reaalne olla, kui oleks suutnud potentsiaali täielikult rakendada (mis äraseletatult tähendab, et oleksime õigesti vastanud ka need küsimused, mis "lauda jäid" ehk mille õige vastus küll läbi käis, aga vastustelehele paraku ei jõudnud). Aga see on juba muidugi tagantjäreletarkus, millega suurt midagi peale pole hakata - läks just nii, nagu läks. Igatahes meeskonna eelmise aasta 8. kohaga võrreldes paranemine nii või teisiti.

Mäng oli mõistagi pingutav. 150 küsimust ühtejutti, vahele vaid 45-minutiline lõunapaus tollesama kooli, Õismäe gümnaasiumi, kus mäng toimus, sööklas ja siis veel üks lühem, umbes veerandtunnine paus hiljem - see on ikka päris tõsine, nagu välja tuli, umbes kuuetunnine ponnistus. Küsimused, nagu arvatagi võib, olid meistrivõistlustele kohaselt rasked ja oli nii mõnigi, mille puhul nii küsimus kui ka vastus panid ka meie "kollektiivset aju" ehk kõiki võistkonnaliikmeid lihtsalt õlgu kehitama, et ahah, selline küsimus siis ja selline vastus, kuulnud pole sellest midagi ... Muidugi oli ka helgeid hetki, nii neid, kus üheskoos sai jõutud õige tulemuseni, kui ka selliseid, kus üks või kaks õiges vastuses kindlad olid. Ja isegi üks Kuldmuna ehk siis eriauhind ainsana küsimusele õige vastuse andmise eest langes meile osaks (muidugi, võitja võistkond kogus neid tunduvalt rohkem, vist tükki viis või nii, mis samuti näitab lisaks nende teadmiste avatusele ka mängu enda raskusastet).

Et auhindu jagatakse kokku esimesele kuuele, siis pääsesime auhinnalaua juurde meiegi: Medaleid mõistagi sellise koha eest ei saa, küll aga raamatuid uute tarkuste omandamiseks. Olgu siin siis ka ära mainitud see, mille ma endale hankisin: Aare Olander. Kadunud vaated. Tallinna muutumine enam kui 400 fotol.

Veel üks positiivne asi varasemaga võrreldes oli lõpptulemuste päris kiire avalikustamine: juba õhtuks olid need kilvaleheküljel kenasti väljas, nii et keda huvitab, võib uurida nii tulemusi, küsimusi-vastuseid kui ka võistkondade koosseise.

Kogu sellest päevatööst tublisti väsinuna otsustasin end õhtul premeerida millegi uue asja proovimisega. Ma ei ole mäletamist mööda kunagi mannavahtu ise valmistanud, ainult vahtu löönud ja isegi seda väga ammu. Aga paari päeva eest tekkis tunne, et võiks seda proovida. Võib-olla oleks proovinud varemgi, aga aega ei jagunud, ent täna õhtu tundus just paras ja kohane hetk käes olevat. Täitsa tuli välja, ilmselt algaja õnn :-) Ja kui veel natuke piima ja kuhjaga vahukoort, seda maailma parimat toiduainet, mis kõige etem on muidugi iseseisvalt sisse vohmida, aga mis suudab õilistada ka mis tahes muud toitu, peale panna, siis oli juba väga hea "preemia".


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Reede 13: osa 2 (TV6)

Pühabased mõtted

Päev, mille äramärkimist väärivad sündmused olid taas ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks (koos lubadusega, et neid tuleb veel ...) ning samuti taas, juba teist päeva järjest ema külastamine, sedakord siis nii-ütelda tavapärase pühapäevase visiidi käigus. Ema pakutud hõrgutised (eriti selgelt pühapäevaga seonduv omlett) olid mõistagi maitsvad nagu alati, aga eilsest "väikesest lõunasöögist" oli kere siiski veel nii raske (hmm, kui kõht on tühi, öeldakse, et kere on hele - kas siis, kui kõht tundub veel teiselgi päeval täis, peaks ütlema, et kere on tume?), et ma kardetavasti ei olnud võimeline neid täiel määral hindama ja nautima. (Nojah, plusspoolele võib siiski kanda selle, et harjumuspärast pagaripoisi kommet eirates sain täna siis maitsta ka eile külakostiks viidud kirju koera viimaseid jäänuseid - maitsev oli, isegi kui see kõlab enesekiitusena :-) ).

Loetud: Vikerkaar 3/2012
Vaadatud: Nukitsamees (ETV2), Ajavaod: Ingerimaa draama (ETV), Ärapanija (Kanal2), Monty Python. Peaaegu tõde (ETV2)

Reedesed mõtted

Nagu eile mainitud, tuli täna taas kauplusetee jalge alla võtta tolle kodulähedases Maximas puudu ja vajaka olnud marmelaadi tõttu. Mustika keskuse Prisma, kuhu sammud seadsin, mõistagi seda pakkus, nagu ka palju muud, nii et võisin ennast üürikest aega õnnelikuna tunda, et kirju koera koostisaine on koos ja maiustegu võib alata. Seda aga ainult hetkeni, mil asusin kodus oste kotist välja võtma ja kohe pähe turgatas, et või, see üks olulisemaid komponente, ilma milleta kohe kuidagi midagi välja ei tuleks, on ometi puudu. Egas midagi, jalad selga ja taas teele, et siis mõnikümmend minutit hiljem juba rahulolevalt nentida, et jah, lõpuks on kõik asjad koos.

Tänane Sirp sisaldas ootamatult palju huvitavat lugemist, alustades peatoimetaja lähisugulase Tarandi Indreku päris mõnuga loetavast Euroopa Parlamendi siseelu kirjeldusest.

Ent mõistetavalt, minu huve arvestades, ootas ees märksa magusam pala, nimelt pikk, poolteiseleheküljeline intervjuu Lepajõe Marjuga, kellega ma küll vahetult olen kokku puutunud ainult kunagi koos teoloogiatudengitega kreeka keelt selgeks saada püüdes, aga kelle sõnavõtud ja tegemised on alati väärt tähelepanemist ja suurt kiitust. Seegi intervjuu sisaldab marjulepajõeliku peene sarkasmi ja õppejõu- ning teadustööd ühitavate humanitaaride puhul nähtavasti juba kohustuslikuks muutunud teaduse viidetepõhise indekseerimise ja rahastamise manamise kõrval veel palju muud õpetlikku ja huvitavat. Ma usun, et piisab, kui välja tuua üksainus silma ja pähe jäänud tsitaat:

Mõtlemine on luksus ainult mutrile.

Ei, teine ka veel, mis iseloomustab samuti väga hästi humanitaarias nii olulise mõtlemisvõime ja eriti -aja vajadust:

... tundsin kohe, et tahaksin proovida seda kunagi tõlkida. Vaevalt on 20 aastat möödunud, kui hea võimalus ongi avanenud.

Sama nauditav oli Lahe Jaani sulest arvustus Lepajõe Marju äsjasele raamatule, nähtavasti intervjuukski põhjust andnud "Roomlaste taltsutamisele". Väga kenasti kirjutatud, saab ülevaate nii raamatust kui ka mõningatest seostest selle ümber.

Mõneti haakus selle temaatikaga, kuigi oli juba rohkem selgelt lihavõtete peatset saabumist silmas pidades kirja pandud, mu vanaisa nimekaimu Laane Aleksandri puhtteaduslik katse kõnelda Jeesuse surmast, üldiselt meditsiini vaatenurgast. Ma olen kunagi midagi sarnast lugenud saksakeelsena, aga et saksakeelsed meditsiiniterminid ei ole mul just tugev külg, siis ei mäleta sellest paraku just palju. mistõttu eestikeelne, küll ajalehe formaati arvestades tunduvalt lühem kirjeldus, kulus kenasti marjaks ära.

Väga kenasti oli Aleksejevi Tiidu ristisõjatrilooga teisest raamatust kirjutanud Vahtre Lauri. Mul on paraku, pean kerge punastusega tunnistama, seniajani nii see kui ka isegi esimene raamat veel lugemata, aga ma olen kindel, et see tund pole kaugel, kui ma need lõpuks kätte võtan, vahest isegi enne kolmanda raamatu ilmumist ...

Hea lugemine ei piirdunud ainult mainituga. Vähemalt sama hea kui Aleksejevi arvustust oli lugeda Pilvre Merlini lugu Unamuno Miguelist ja tema viimatisest eesti keelde jõudnud teosest, mis õieti ei olnud küll niivõrd raamatu arvustus, kui üsna vaba mõttelend raamatu autori ümber ja üle ja kohta ning sellisena täiesti nauditav isegi mulle, kes ma Unamunost suurt midagi peale nime ei tea. Ja mõistagi oli oma väike võlu juures Märka Veiko meediapursatusel, mille teema ja sisu aga oleks parem jätta lugeja enda avastada :-)


Loetud: D. L. Lewis. God's Crucible
Vaadatud: Elas kord ... (FoxLife), Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)

Teisibased mõtted

Vaev- ja piinlemine elektrooniliselt toimetatud teksti kallal kestis edasi, kuigi sellesse tuli ka teretulnud vahepause. Esiteks veel ühe artikli tõlkimise kujul Postimehe hüvanguks, aga teiseks ja palju meeldivana taas väljaskäigu kujul, mille eesmärgiks oli ema külastamine vastlapäeva tähistamiseks ja muidu ka. Igatahes hernesupp, vastlakuklid ja huvitava, aga väga maitsva koostisega oasalat tahtsid keele alla viia nagu lupsti. Ühtlasi otsustasin kasutada juhust ja sel pidulikul päeval ära maitsta jäätise, mida paljud on kiitnud, aga mida ma eelkõige seepärast, et seda mingis vahvlitorbikus, mitte korralikult pulga otsa asetatuna müüakse, ei ole seni mekkida saanud. Nimi on sellel siis "Eriti rammus". Üllataval kombel kiitis seda isegi mu vend, kes muidu jäätiste suhtes kiidusõnadega kitsi kipub olema, aga mulle jättis see paraku natuke kehvema elamuse: rammus oli see tõesti, aga kuidagi valesti, otsekui oleks miskine tehislik värk sees, kuigi kirjade järgi nagu ei peaks olema. Aga võib-olla peaks seda nautima vähem täis kõhuga, mine võta kinni... Lisaks kõhutäiele sai seegi kord paraja peatäie, konkreetsemalt Meistriristiku kohatisest lahendamisest, mida küll ema kuidagi ei lubanud kaasa võtta, sest tahtis ikka ise pusida veel kõvasti, aga kuhu ta siiski lubas mul pilgu heita ja mõningaid tal endal täitmata jäänud ruute täis kirjutada ning mõne talle vastumeelse mõistatusetüübi esindaja isegi ära lahendada.

Täna ilmus ka tulevase Mageia 2 beetaväljaanne, aga sellest loodan ma kirjutada mõne aja pärast, kui on olemas ka Live CD (eelmisest ehk viimasest alfaväljaandest jäigi mul kirjutamata eelkõige seepärast, et Live CD loomisega tekkis arendajatele nii palju probleeme, et seda pole seniajani, ning DVD ehk täisvariandi paigaldamine mul paraku ei õnnestunudki, mistõttu oli ka raske midagi kirjutada).


Loetud: Vikerkaar 1-2/2012
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Napoli - Chelsea (TV6), Taevasina (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegi oma lünga sisse väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Mis suurepäraselt ka õnnestus: teel oli võimalik nautida kena talveilma (kuigi minnes oli paraku veel too kollane jubedus taevas) ja kohal olles imehead tatraputru, mida ma pole enam tõesti aastaid saanud. Lisaks andis mu külastusele jumet hetk, mil koridoris tekkis äkitselt suur kihin-kahin ja mölin - selgus, et naaberkorteris oli käinud välk, pauk, hele laksatus ja veeavarii. Aga ausõna, mina ei teinud, too toru läks täitsa iseseisvalt katki! Tagasi koju jõudes võtsid veel veidi aega ema kaasa pandud paar ristsõnavihikut - jah, ka Kuma Kange on aastatega üha kangemaks läinud -, kuid ma siiski ei süüdista neid selles, et ma oma tõlkega täna valmis ei jõudnud, nagu olin kavatsenud...

Loetud: Mitmekülgne konservatism
Vaadatud: Ajavaod: Vägisi ja vabalt (ETV), ENSV (ETV)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasid ühelt poolt artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt tavapärasema pühaba asemel tänasele langenud ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Taas kord oli kallis lapsevanem valmistanud pojaraasukesele übermeeldivat kartuliputru ja hakklihakastet ning pojaraasuke mõistagi sulas sellise hoolitsuse ja armastuse käes. Aga mitte siiski päris lõplikult, nii et ka mõned ema kaasa toodud ristsõnavihikud leidsid pärast nende lahkumist lahendamist. Igatahes ilus ja maitsev vahepala tuimale tööle (mis praegu, viimase ponnistusena, koosneb kõige tülikamast, kurnavamast, üksluisemast ja nõmedamast tegevusest, mida ühe raamatu tõlkimise juures võib ette kujutada, nimelt registri koostamisest...)


Loetud: Tuna 3/2011
Vaadatud: Ladu 13 (Universal Channel), Farscape (TV6), V- Die Besucher (Pro7), Kaks ja pool meest (Kanal2), Nukumaja (TV3)

Esmabased mõtted

Tavapärase igapäevase kokkuvõtte asemel seekord mitmepäeva-sissekanne ja tagantjärele, sest suuremalt jaolt möödusid need päevad sarnaselt ja "tsivilisatsioonist" teadlikult kaugel.

Reede: Natuke tavalist tööpäeva, siis aga väljasõit linnast sünnipäevale maalilisele Läänemaale. Füüsilise mereni ei jõudnud, aga enne seda, kui päev magamalangemisega lõppes, jõudis raudselt meri õige mitu korda põlvini tõusta...

Laupäev: Sünnipäev jätkus. Sünnipäevaliste sekka ilmus inimene, keda ma nähtavasti tunnen. Igatahes oli meil väga palju ühiseid mälestusi ja lausa ühiseid tuttavaid 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Tartust, nii et kuigi me usutavasti enne tänast teineteist tänaval poleks ära tundnud, pidime me toona vähemalt teataval määral kokku puutuma... Päeva lõpuks sünnipäev jätkus, kuigi koht muutus veel enne seda, kui koidik kätte jõudis. Ka meri, see füüsiline, sai ära nähtud.

Pühapäev: Sünnipäev jätkus ikka veel. Korraks vilksatas peas ka mõte, mis veel reede ennelõunal, enne Tallinnast väljasõitu, oli olnud küllaltki kindel, et täna tagasi sõita, aga see haihtus kiiresti, sest seltskond oli hea ja mõnus ja olemine ka. Lisaks kõigele algas see päev omletiga, mu ühe lemmiktoiduga. Merd, nii seda füüsilist kui ka põlvi paitavat, jätkus endiselt palju, nagu ka suuri kivisid.

Esmaspäev: Ehkki seegi päev algas omletiga (haruldane on süüa kahel hommikul järjest omletti ja veel nii head, et lausa sula ise võisilmana peale!), valitses hommikust saadik arusaam, et tänasega see sünnipäev vähemalt osade kohalviibinute jaoks lõpeb, ja nii hakkaski ühel hetkel inimese neljarattaline sõber liikuma Pärnu suunas, et seal lahkujad maha puistata. Mõistagi õnnestus mul olla äärmiselt osav: kui eelnevad päevad olid sisaldanud mitmeid selliseid olukordi, kus oleks võinud riideid rebestada, siis ometi oskasin ma just Pärnus bussi peale istudes püksitasku nii meisterlikult istme käetoe taha sokutada, nii et pool külge laiali rebenes... Aga Tallinnasse tagasi ma lõpuks siiski jõudsin.

Tänasesse jäi ka reedese Sirbi lugemine, mida ma nii-ütelda õigel päeval polnud jõudnud teha. See Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kirjutiste värk on neil päris hästi välja tulnud, selgi korral oli üsna mitu huvitavat artiklit lugeda. Siiski palju köitvamad olid Vetemaa Ennu hiljutise Naani-raamatu kaks arvustust või õigemini selleteemalist kirjutist, üks Remsu Olevi ja teine Kallase Teedu sulest.

Nagu nii mõnigi kord, oli aga päevapärl peidetud viimsele leheküljele, kus Ilmeti Peep arutles kirjanduse, kirjutamise ja avaldamise ja nagu muu hulgas ka raha üle. Ma võib-olla pole päris lõpuni kõigega selles loos nõus - iseenesest oleks ju palju vahvam, kui kirjanduse mainstream olekski selline, et ühel tänavanurgal leelotaksid eeriktohvrid ja teisel kivisildnikud ja inimesed ise, täitsa otsedemokraatlikult, otsustaksid, kelle mütsilotusse nad rohkem toidupalukesi heidaksid -, aga selles tõstatatud põhiprobleem, nimelt see, et hoolimata põhiseadusse sisse kirjutatud keele ja kultuuri kilbile tõstmise nõudest on mitte ainult kilbil kantavate, vaid isegi kilpi taguvate seppade abistamine mitmeti lombakas, on kindlasti asi, mille ümber ja üle tasub lokku lüüa. Üks tsitaat jäi sealt väga hinge nii oma kauniduse kui ka vaieldamatu õigsusega:

Kui me oskusliku korralduse juures saame maailmas maha müüa kogu Eesti kurgitoodangu, veel tõenäolisemalt piima ja liha, siis eestikeelset raamatut ei saa me mitte mingite nippidega müüa inimestele, kes eesti keeles ei loe.

Loetud: [esmaspäeval] Sirp, 12.08.2011
Vaadatud: [eesmaspäeval] Ebatavaline perekond (FoxLife), Fringe (Pro7)

Ilmunud tõlked [reedel]:
P. Goble. Balti iseseisvus 2011 (Diplomaatia 8/2011)
V. Morozov. Kakskümmend aastat hiljem (Diplomaatia 8/2011)
William Browder: Sergei Magnitski nimel (Diplomaatia 8/2011)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest võttis oma osa suhteliselt ootamatu artiklitõlge Postimehe hüvanguks. Õieti polnud see ootamatu, aga muutus ootamatult kiireloomuliseks, kui selgus, et vanainimese silmad ei olnud suutnud enam täpselt seletada ja olid lugenud kirja pandud "tahaks panna neljapäevasesse lehte" asemel välja "tahaks saada neljapäevaks"...

Lisaks sellele jättis tööaega - muidu tänane ilm soodustas eriliselt igasuguseid vaimseid pingutusi tänu nauditavale äikesevihmale, mis polnud paraku küll väga kestev, aga lõi siiski lisaks õhule puhtaks ja varustas uute energiabatoonidega kuumast vaevatud hinge - veel veidi vähemaks teine ootamatus, nimelt ema külaskäik, kes järsku leidis, et Kunglas on küllaga küntud ja külvatud ja juba ka lõigatud ja üles võetud ning on aeg tagasi Tallinnasse põrutada, väisates siis mõistagi ka pojaraasukest. Ja ehh veel kuidas väisata: mida kõike paremat tal kaasas polnud, kõikvõimalikke hõrgutisi Kungla aiamaalt alates värskest kartuli ja tomatitest-kurkidest kuni nii armastatud ja nauditava munavõini välja! Nii mõnus on olla pisike nuumpõrsakene!
No ja kui arvestada, et kündmise ja külvamise kõrval oli ta vahepeal jõudnud ka Ristiku ja Meistriristiku ristsõnavihikud nii ära täita, et jäi üle need vaid mulle lõpuviimistluseks ette visata, siis võib öelda, et õhtupoolik möödus valdavalt meeldivalt töövabas ja intellektuaalselt pingelises õhustikus... (võib-olla lõi taas välja vanadusest tingitud marasm ja vaimline allakäik, aga tundus, et seekordne Meistriristik oli tunduvalt keerulisem, õige palju asju tuli teatmeteostest või internetist üle vaadata ja järele uurida)


Loetud: [digi] august 2011; Akadeemia 8/2011
Vaadatud: jalgpalli sõpruskohtumine Türgi - Eesti (ETV2), Seitseteist kevadist hetke (ETV), Draakonisõjad (TV3)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõneks ajaks katkestas ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. See on vist emadel kohe selline omadus, et nad teavad imehästi, kuidas pojaraasukesele heameelt valmistada ja korralikult hinge pugeda ja süda soojaks kütta - no mida muud saab selle peale öelda, kui külakostiks on imehea kartulipuder ja imeparem hakklihakaste! Ehk asjad, mida ma üliväga armastan, aga mille valmistamise mõtte peale tabab mind tavaliselt (õnneks siiski mitte alati) hiiglama üüratu väsimus ja kurnatus... :-)
Lisaks sellele olid emal mõistagi kaasas mõned ristsõnad, mis veelgi vähendasid tööle jäävat aega. Eelkõige seepärast, et tundus, nagu oleks Meistriristiku koostajad mu aeg-ajalt kõlanud kurtmisi kuulda võtnud ja sedakorda korralikult krõbeda vihiku kokku pannud: esimese ringiga jäi tervelt kuus mõistatust ootama teist vooru ja veel pärast sedagi jäi üks, nende mulle mitte nii erilist vaimustust pakkuvate paigutusmõistatuste seast, ootama oma õiget kirgastavat hetke. Krõbedusega kaasnevad muidugi oma ohud: kindlalt vähemalt üks viga ja mõned küsitavused olid ühes selle vihiku raskemate sekka kuulunud võtmemõistatuses (viga oli muidugi selline, mida ilmselt märkab eelkõige tõlkija ja seda ka siis, kui ta asjast midagi teab, nagu mul õnnestus ühe äsjase raamatu tõlkimisel teada saada :-) - küsitud oli uppunud linna Britannia rannikul, kuigi teada taheti uppunud linna Bretagne'i rannikul...)


Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ärapanija (Kanal2), Spioonid (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis ja millesse tõi meeldivat vaheldust ema ja ta poiss-sõbra külaskäik kalli pojukese poputamise eesmärgil. Ja poputamisega oli tõepoolest tegemist, sest see külakost, mida ema kaasa tõi, oli imehea ja igati kohane ja sobiv. Saab muidugi ka õunte abil tekitada tuppa sooja ja mõnusalt lõhnava keskkonna, aga märksa kindlam ja kiirem viis on seda teha hernesupiga, mida ma siis tänu ema lahkusele täna tublisti vitsutada sain - nojah, vastlad on ju õieti veel ees, aga samas, kes see ikka on öelnud, et neid peab just siis tähistama - ja mitte näituseks täna? Kui lisada sellele veel raudselt maailma parimate toitude sekka kuuluv omlett ning tagatipuks vahukoorekuklid, mis olid tehtud just mu maitse järgi, see tähendab kukli ja vahukoore vahekorras nii umbes üks kolmele, siis oli see tõeliselt nauditav hommiku-, lõuna- ja õhtusöök, igati ontlik tänase, käesoleva aasta 65. päeva tähistamiseks! Lisades siia veel paar ristsõna, mille ema mulle lõpetamiseks tõi ja mis tööaega küll veelgi kärpides ometi naudingut pakkusid, võib tänast päeva pidada nii kordaläinuks ja õnnestavaks, nagu ei ühtegi teist päeva üle päris tüki aja (mõned ööd on ehk siiski silmad ette andnud, aga see on ka mu puhul loomulik muidugi, et päevad peavad pongestama, et vähegi ööde väärilised olla...).

Lisaks sellele laekus koos emaga ka mu viimane jõulukink, milleks oli TEA välja antud kaheköiteline inglise-eesti seletav sõnaraamat. Kindlasti vajalik ja lausa tujutõstev raamat: esimese hooga lahti lüües langes pilk kohe sõna day peale, mille esimene näitelause tundus kuidagi seletamatul kombel äärmiselt asja- ja enesekohasena: your days are numbered...


Loetud: Tehnikamaailm 3/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: Barbaruse lahkumine (ETV), Ärapanija (Kanal2), U-900 (RTL), Spioonid (ETV)