Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi sarnaselt eilsele vaheldust Starmani tehniku külaskäik. Nagu mainitud, oli muidu eile kõik korras, ainult et teler ei näidanud enam pilti või õigemini näitas küll, aga ainult üht ja sedasama ehk teisisõnu hangus ja hangunuks jäigi. Tehnikul oli asi selge: viga digiboksis, mis Hiinas tehtud, nagu ta mokaotsast poetas. Sai digiboks välja vahetatud, oli ka liikuv pilt kohe tagasi. Aga sellega veel asi ei lõppenud: seegi polnud just hea, hakkis ehk lõi vallatuid lainesäbrusid sisse, mis mererannas nii armsad tunduvad, aga klaasjalt ekraanilt vaadatuna üldse mitte südant ei soojenda. See pani tehniku veidi kukalt kratsima, sest mõõtmised näitasid, et signaal olla korralik.

Igaks juhuks võttis ta siis ette kaablite väljavahetamise - mis oli õige hea, sest nagu mulle meenus, öeldi mulle juba aastat enam kui tosina eest, kui ma Starmanilt telepildi enda varasemast elukohast nüüdsesse lasin üle kanda, et kaabli võiks välja vahetada, olla teine selline peenike ja niru. Seni polnud ma seda teinud, sest erilist vajadust ega sundi ei tundunud olevat, aga nüüd sai see siis tehtud. Arvata võib, et see võib üldiselt kogu Starmani sissetuleva ja minu juurest väljamineva signaali kvaliteeti parandada. Ent telekapildile see siiski ei mõjunud, vähemalt mitte otseselt ja märgatavalt - erinevalt siis juba järjekorras kolmandast digiboksist, mis töötab praeguse hetkeni igati korralikult, ilma mingite hangumiste või säbrutamiseta.

Ja kui ma eile ütlesin, et tolle esialgu korralikult näidanud pildi puhul ma senisega vahet tähele ei pannud, siis täna tuleb need sõnad tagasi võtta: seda ei oska isegi päris sõnadesse panna, aga pilt on tõepoolest parem, teravam, selgem (ja ei, ma ei ole vahepeal ekraani tolmust puhtaks pühkinud :-) ). Kui üldse millegi üle nuriseda, siis ehk selle üle, et nüüd on selgemalt kuulda heli kohatine kärisemine, õigemini aeg-ajalt mingi surina sisselöömine, aga see oli õieti ka varem, ainult et pidi hoolikalt kuulatama, et kuulda, nii et ilmselt on nüüd ka heli tegelikult parem ning endast annab märku hoopis teleri heliline nõrkus. Aga noh, see on siiski nii vähemärgatav ja äraunustatav, et sellepärast ma veel niipea mingile kodukino- või teab mis muule head ja kvaliteetset heli ka telerist välja võluvale süsteemile mõtlema ei hakka. Võib-olla siis, kui selle praegu laenuks oleva teleri tagasi annan ja endale päris uue hangin, ehk siis - sest räägitakse, et tänapäeva õhukesed telerid ei taha õieti üldse enam talutavat heli iseenda seest välja anda, vaid vajavadki lisasüsteemi (mis, võib muidugi täitsa olla, on ehk ainult helilembide arusaam, aga võib-olla ka mitte - ei tea, kogemused endal ju puuduvad nende uute teleritega).

Nagu eile öeldud, panustasin ma möödunudnädalalest Sirbist kirjutamisele, et siis tänaseks jõudu kogude selle nädala väljaande kohta millegi ütlemiseks. Ja öelda tuleb seda, et lugemist oli numbris tänuväärselt palju, eelkõige haruldase operatiivsuse tõttu, millega kajastati vastset emakeelepäeva ja kõike selle ümber. Nojah, nii palju kui ma Sirbi trükkimistsüklit tean, pidid need lood olema vähemalt põhijoontes juba mitu päeva varem kirja pandud, aga igal juhul kena, et kõigest sellest kõneldi kohe nüüd, mitte alles nädal hiljem, nagu ehk võinuks oodata.

Aga alustuseks teistest asjadest, et siis magusamate keeleteemade juurde jõuda. Number algas Luksi Leo võimsa, üle kahe lehekülje ulatuva kirjutisega, mis oli ainiti pühendatud siingi ajaveebis korral-paaril mainitud Kunnuse Mihkli mõne aja eest kaante vahele jõudnud esseekogule. Nagu Kunnuse tekste enamasti, oli ka seda nauditav lugeda: kirjutaja teoreetilised alustalad olid üksipulgi (või vähemalt nii üksipulgi, kui see ruum võimaldas) lahti võetud ja ära vaadeldud, nii tunnustavalt kui ka kriitiliselt, pealkirja "Kriitilise kriitika kriitika" kohaselt eriti viimast moodi. Hea lugemine.

Millele järgnes teine sama hea Vene Ilmari sulest, kelle kohta ma korduvalt olen öelnud, et see mees oskab kirjutada ja kirjutab hästi, isegi kui tema mõte mõnikord hulbib lainetel, mille kuju tundub mõistusele vaat et tabamatu, aga mis ometi laksuvad lõpuks kuidagi nautimisväärselt kokku. Nii ka seekord: hoolimata algusest, mis tundus jätvat täiesti hämarusse, millest üldse jutt käib, oli sel kõigel, ka algusel, täiesti oma mõte olemas. Ja lõppes lugu võimsa akordiga, mis väärib lausa tsiteerimist:

Esmajoones hakkab sekulaarset moraali iseloomustama kõrgendatud vastutustunne: tuleb harjuda teadmisega, et iga meie tegu on absoluutne ja muudetamatu. Võimalus heastada nurjatusi hilisema pobisemisega ei huvita ilmalikust kõlblusest juhindujat kuigivõrd.

Kirjanduskülgedel oli Oja Arno võtnud vaatluse alla Oksaneni Sofi viimase suurteose "Kui tuvid kadusid". Paistab olevat paganama hea teos, et sellestki nii palju kõneldakse. Eelkõige jäi aga sellest leheküljepikkusest loost silma üks vaimustav võrdlus, milles kenasti kasutati ära kõiki eesti keele avaraid võimalusi: "Ent kirjanikuna on Sofi Oksanen kõike muud kui oksadeta puu. Vastupidi - ta on vägagi oksane ehk okslik."

(Üli)kooliõde Paju Imbi oli samuti pikalt kirjutanud ühest teisest Soome naiskirjanikust, Kettu Katjast, ja tema samuti ajalooteemalisest romaanist. Kirjutanud talle iseloomulikult kirglikult ja kalduvusega naisprobleemidesse - aga see pole sugugi mitte etteheide, pigem vastupidi: sedasi ta oskab kirjutada ja väga hea on, et oskab. Tõsi, ma ei tea, kas see lugu tingimata õhutab käsiteldud raamatut kätte võtma, aga mõningase huvi äratas see kindlasti.

Omajagu põnev oli lugeda veel üht kirjanduskajastust, kuigi rubriigi järgi - ja üsna õigustatult - oli see hoopis kunstilugu, nimelt Haini Jüri kirjutist Väljali Silvist ja tema tegemistest. Mäletan minagi hästi raamatut "Jussikese seitse sõpra", aga seda, et see on tõlgitud vähemalt kahte tosinasse keelde ja teatritükinagi juba seitsmekeelne, ei olnud ma varem vist kuulnud või vähemalt ei mäletanud. Põnev oli teada saada sedagi, et sama inimene, Väljali Silvi siis, on üks viljakamaid eksliibriseloojaid.

Numbri pealood, kui muidugi keeleasjad kõrvale jätta, tulid aga seegi kord teaduslehekülgedelt. Kõigepealt oli Saki Ivar, kelle sulest (või oleks õigem öelda sule alt?) paari aasta eest ilmus äärmiselt huvitav ja põhjalik tüpograafia ajalugu - isegi nii väärt raamat, et pälvis hiljuti rahvusvahelise tunnustuse oma kujunduse eest -, kinni haaranud möödunud nädalal üles võetud kirjutama õppimise teemast ja lisanud sinna enda kui sõna otseses mõttes kirja-inimese seisukohti. Vähemalt minu jaoks oli päris üllatav teada saada, et samune seotud kiri, mida koolis õpetati ja seniajani õpetatakse, on pärit juba 1930. aastatest, põhimõtteliselt aga, arvestades tollaste inimeste haridust, tsaariajast. Tõeliselt pika ajalooga! Ja seletab ilmselt teataval määral sedagi, miks ka saja aasta tagune (käe)kiri on enamasti üpris hõlpsasti mõistetav - võib-olla raskemini siis, kui kasutatakse kas nõndanimetatud gooti kirja või sellemõjulist kirjapilti, aga isegi siis vaid veidi raskemini - erinevalt näiteks nii varasemate aegade kui ka teiste piirkondade (käe)kirjadest, mida ma ka mõnel juhul olen näinud ja mis on sageli palju raskemini taibatavad ja tabatavad. Ahhaa-rõõmu pakkus teadminegi, et õieti on seotud kirja kirjutamine ise seotud asjaoluga, et omal ajal kirjutati sulega: kõlab igati loogiliselt, kui artiklis esitatud väited läbi lugeda, aga jälle asi, mille peale pole lihtsalt mõelnud ega tulnud. Sakk võtab praeguse kirjutama õpetamise olukorra kokku mu arvates üsna tabava võrdlusega:

Lapsed harjutavad eesti keele tundides aastate kaupa vananenud tähevorme, mis on sama, kui kehalise kasvatuse tunnis sunnitaks neid vehklema ja menuetti tantsima.

Sakk puudutab otsapidi ka teist, osaliselt haakuvat teemat, täpsemalt suur- ja väiketähtede küsimust, vaadeldes seda küll veidi teisest seisukohast: talle ei tundu loogiline, et aabitsas õpetatakse groteskkirjas suurtähti (ehk moodsamalt öeldes seriifideta kirja), samal ajal kui enamasti on igal pool näha antiikvas (ehk samamoodi moodsamalt väljendudes seriifidega) väiketähti. Seriifide kasutamine või mittekasutamine ja eriti nende segamine on muidugi omaette teema, aga ma ei saa vältida kiusatust korrata siinkohal üle enda vana arvamust, et ka eesti keel ja selle kirjapanemine oleks tunduvalt lihtsam, vähem pingutust nõudev ja mu enda meelest kaunimgi, kui suur- ja väiketähtede kontrastist loobuda. Mõnes keeles saadaksegi muidugi hakkama üldse ilma sellise eristuseta, kõik tähed on ühe suurusega, aga algatuseks oleks hea seegi, kui suurtähe kasutamine piirduks ainult isiku. ja kohanimedega - ja muidugi ka lause algustähega. Või kui võtta ette eesti keele käsiraamatu vastav peatükk, siis võiks suur algustäht jääda ainult rubriikidele "kohad, ehitised", "riigid, osariigid" ja "isikud, olendid", kõik muu võiks kenasti käia väiketähega. Eks see muidugi harjumatu oleks, ka mulle mõistagi, aga mu meelest kõrvaldaks see ühe suure alailma vaidlusi tekitava segadiku, mida ja kuidas kirjutada suure ja mida väikese tähega - praegused tosin kategooriat ning nende alaliigid ja erandid ja täpsustused on isegi keeletundlikule inimesele mõnigi kord raskusi valmistavad, rääkimata siis "lihtinimesest". Jah, muidugi, eks see tekitaks teistpidi mõningat segadust juurde - klassikaline näide Eesti Pank ja Eesti pank -, aga mulle tundub, et seda segadust oleks siiski vähem kui praegune lõpmatuharuline segane süsteem (ja noh, hädavajaduse korral, nagu samune toodud näide, saab ju alati ka erandeid teha).

Veel etem oli lugeda pikka intervjuud Tvauri Andresega, kes hiljuti pälvis riigi teaduspreemia. Toona ma kurtsin, et kahju, et temaga pikemalt juttu ei tehtud, oleks sobinud kenasti siis väga teravalt päevakorral olnud vanema ajaloo diskussiooni. Nähtavasti oli sama mõte tekkinud teisteski peades (vaevalt küll, et mu ajaveebist) ja nii oligi selles numbris lugu olemas. Tvauri on muidugi taas üks neist uuema aja ajaloolastest(-arheoloogidest), kes eriti traditsioonides kinni olevaid inimesi kindlasti pahandab: hävitab teine ju sootuks ära pikka aega teadvusse surutud mõiste "keskmine rauaaeg" ja asendab selle põhimõtteliselt Skandinaaviast üle võetud periodiseeringuga. Aga kui lugu lugeda, siis on see igati mõistetav. Igal juhul oli hea lugeda kainelt mõtleva inimese vastuseid pisut isegi provotseerivatele küsimustele, seda enam, et tegu on perioodiga, mille käsitlus on seni olnud armetult nadi ja napisõnaline ning millesse Tvauri on toonud kahtlemata oluliselt palju rohkem selgust. Ja kindlasti väärib lausa osundamist viimane küsimus, mis päris otseselt seostub tolle ajaloodiskussiooniga:

Mida te isiklikult peate heaks teaduseks ja milline on hea ajalooteaduse sisu ja tähendus?
Teaduse kohta tervikuna ei julge ma sõna võtta. Ajalooteaduse, mille hulka mina isiklikult arvan arheoloogiat kuuluvat, kohta võiks ju midagi arvata. Minu arvates peaks hea mineviku uurija teadvustama, et ta näeb ja uurib minevikku omaenda, oma aja ja oma kitsama teadusharu mätta otsast. Samas peaks ta püüdma näha minevikku laiemas perspektiivis.
Ilmselt oli see küsimus ajendatud hiljuti ilmunud teost „Eesti ajalugu” II saatnud poleemikast. Minu hinnangul on mainitud teos tõestuseks, et eesti ajalooteadus on muutunud heas mõttes professionaalseks. Selleks et ajaloouurimist saaks nimetada teaduseks, tulebki teadlasel võimalust mööda vältida mitteajaloolaste poolt käibele toodud nimetusi ja sündmustele antud tähendusi.
Iga inimese ja mis tahes ühiskondliku moodustise, sh riigi või rahvuse, minevik on talle oluline identiteedi allikas. Seetõttu peakski olema oluline, et ajaloolaste ja muude professionaalsete minevikuurijate väited oleksid teaduslikult põhjendatavad, erapooletud ja läbipaistvad.
Teaduslik meetod ja allikakriitika on hea ajaloolase tunnuseks. Enamik meist ju ei taha, et teda lõikaks hobikirurg või tema kodus teeks elektritöid amatöörelektrik. Eestis on aga nii, et kõige häälekamalt võtavad mineviku teemadel meedias sõna amatöörajaloolased, kellest mitu on aktiivsed poliitikud. Otsustagu igaüks ise, kelle väiteid usaldada.

Siia võib ainult lisada, et kuni Tvauri doktoritöö, mille eest teaduspreemia tuligi, pole laiemale üldsusele kättesaadavalt trükis ilmunud, võib kõigile huvilistele soovitada sellega tutvumist veebis: leiab selle siit (ja ka otselink dokumendile endale).

Põhilehe lõpetas Kasiku Reeda emakeelepäevane lugu pealkirjaga "Teeme ise oma keelt". Ja täpselt sellest ta kirjutabki: asjatundja põhjalikkuse ja rohkete näidetega sellest, kuidas eesti keeles uusi sõnu teha. Ja taas võib tsiteerida lõpusõnu:

Keel on loominguline asi ja keelt saab ise teha. Ka sõnu ei pea otsima ainult ÕSist või seletussõnaraamatust, sõnamoodustusmallid on osa inimese keeleoskusest. Just niisama, nagu me oskame moodustada sõnadest lauseid, oskame tegelikult vajadusel moodustada ka sõnu, mille mõistmisega kasutuskontekstis ei ole kuulajal või lugejal mingeid raskusi.

Sellega aga keelelood ei piirdunud, sest Sirbi vahel oli ka Keele Infoleht, mille põhimaht oli pühendatud viimasel ajal ilmunud uutele sõnaraamatutele: väga pikalt oli juttu etümoloogiasõnaraamatust, seda nii positiivses kui ka kriitilisemas võtmes, samuti pikalt, mitme eraldi loona, sõnaperede raamatust (põhilugu ning kaks küsimuse-vastuse vormis lookest) ja lisaks veel ka võõrsõnade leksikoni uuest väljaandest. Neile lisandus veel Sutropi Urmase lugu (EKI avaldatavatest) sõnaraamatutest üldisemalt, kust muu hulgas võis teada saada, et aastal 2018 saabub nähtavasti paberil ehk trükitud sõnaraamatutega finaal: isegi kui neid edaspidi veel avaldatakse, on need juba veebiväljaandega võrreldes teisejärgulisemad. Mis, ma usun, on ehk isegi õige lähenemine: mul näituseks seisavad küll paljud sõnaraamatud, ka eesti keele omad, otse töölaual või selle vahetus läheduses, aga ma olen nii mõnelgi juhul pidanud paremaks kasutada veebiväljaandeid, eriti juhul, kui need on saadaval keeleveebis, kus saab teha paralleelset otsingut, mis on peaaegu alati palju kiirem kui samade paberil sõnaraamatute kõrvuti lappamine.

Ja et ei oleks ära unustatud üht varasemat palvet: kuigi ma seekord auhinda ei saanud, võib ikkagi reklaamida järjekordset Emakeele Seltsi keeleviktoriini, mis hoolimata suhteliselt lühikesest vastamisajast (8. aprill on tähtaeg) võib pakkuda päris põnevat nuputamist. Miks, seda näeb muidugi viktoriinile endale otsa vaadates :-) (võib küll kurbusega lisada, et paraku ei ole paberlehes juures olnud skeemi veebis ära toodud, mis muudab esimesele küsimusele vastamise õige keerukaks, et mitte öelda võimatuks - sestap tegin selle joonise ise ja lisan siia, et inimesed saaksid seda kasutada - olgu ta ehk pisut kobavamalt valmistatud kui lehes avaldatud joonis).

Keeleviktoriini skeem

.

Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Tallinna Levadia - Narva Trans (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille kestva mõjuga katkestus ja kahtlemata tipphetk oli mulle maailmaga elektroonilist ühendust pakkuva ettevõtte Starman tehniku külaskäik. Ettevõtte kauni häälega neiu suutis mind eelnevatel nädalatel veenda oma senise paketi muutmise mõttekuses (seda enam, et see mõte on mul endalgi tegelikult juba mõnda aega peas mõlkunud): nojah, natuke läheb küll kallimaks, aga see-eest on asjad vähemalt mu vaatepunktist kiigatuna mõnevõrra paremad. Muu hulgas tähendab uus pakett või õigemini paketid tunduvalt kiiremat internetiühendust ja senisest pisut rohkem telekanaleid, kusjuures saan tagasi ka vahepeal senisest paketist ärakaotatud Saksa kanalid.

Niisiis, tehnik käis kohal ja tegi oma töö kiiresti ja korralikult ära - või nii vähemalt tundus. Interneti proovisin ka kohe järele, võttes ette süsteemi uuendamise. Nii umbes 2 GB jagu uuendusi läks peale tõepoolest mõnevõrra kiiremini ja kahtlemata oli allalaadimine kohe tunduvalt kiirem, isegi suhteliselt suured tarkvarapaketid (nii 100 MB ringis) tulid viuhti alla. Seda rohkem jäi silma ma ei teagi kas masina nõrkus või protsessi aeglus: kui varem kulus aega nii allalaadimise kui ka paigaldamise peale ühtmoodi palju, siis nüüd oli esimene väga kiire, teise mõningane venimine torkas aga seda selgemalt silma. Mitte et see oleks aeglane iseenesest: 2 GB jagu uuendusi tähendas ühtlasi ju sadu tarkvarapakette ja selge see, et igaühe paigaldamiseks kulub teatav aeg.

Veidi teised lood olid telepildiga. Uus pakett tähendas ka mu jaoks uudset asja, nimelt digiboksi, mille paikapanemise järel ma ei osanud küll pildi kvaliteedis erilist vahet märgata: võimalik, et see on tingitud suhteliselt vanast telerist, võib-olla polegi vahet, võib-olla ei osanud ma seda aga lihtsalt märgata. Või siis ei jõudnud - sest peagi pärast tehniku lahkumist juhtus nii, et rõõmuga kanaleid läbi plõksides jäi ühel hetkel pilt seisma. Ja seisma ta jäigi, vähemalt minu aru ei osanud enam liikuvat pilti tagasi saada, kuigi proovisin ära enda meelest kõik võimalused, mida teler ja/või digiboks pakkuda suudavad. Niisiis peab tehnik homme tagasi tulema, et välja selgitada, miks ja kuidas ja mismoodi pilt, see liikuv, tagasi saaks. Mis tähendas mõistagi ka seda, et õhtune telerivaatamine jäi ära. Õnneks on vähemalt rahvusringhäälingu kanalid ka internetis vaadatavad, nii et midagi ma siiski näha sain ...

Sel nädalal jõudis Sirp mu postkasti ettenähtult õigel ajal, aga et eelmise nädala oma alles mitu päeva hiljem tuli ja ma veel hiljem seda lugeda jõudsin ning et ma sellest seni ühtegi sõna öelnud pole, kuigi öelda oleks, ning et tänasida toimetusi homse varna riputada ehk homset, muidu arvatavasti taas kahelauselist ja kolmesõnalist ajaveebi sissekannet pikemaks venitada, otsustasin täna kirjutada mõned read hoopis tollest eelmise nädala Sirbist ja jätta selle nädala oma kajastamine homsele.

Niisiis, möödunudnädalane Sirp sisaldas päris mitu õige huvitavat ja üsna mitu lugemist väärivat lugu. Et terve lehekülg vaimlistele teemadele pühendatud oli, on muidugi äärmiselt tervitatav. Laidre Mikael oli päris kainelt kirjutanud paavstist ja paavstivõimust, mõistagi seoses hiljutise enneolematu sammuga, nimelt paavsti ametist tagasiastumisega, ja uue valimisega. Kirikutemaatikaga kursis olevale inimesele selles midagi sensatsioonilist ei olnud, aga lugemiseks siiski hea.

Samasse vaimlisse tubriiki kuulus Pauli Toomase kirjutis intrigeeriva pealkirjaga "Vaba tahe on luul". Kui tavaliselt võib Pauli kirjatükke nautida, siis seekord oli paraku tegemist tõsise lati alt läbijooksmisega. Nähtavasti oli miski teda - ilmselt kohe loo algul toodud "esiskeptiku" Välliku Martini üleskutse - nii väga ärritanud, et kuigi ta sellised "skeptikud" (õigustatult jutumärkides) hästi paika pani, langes ta ometi sama determinismi küüsi, mis vaevab neidki. Kuigi jah, võib-olla oleks usuinimesele determinismi raske ette heita, sest mõneti on füüsikalis-keemilis-bioloogiline ettemääratus ja predestinatsioon ju tõepoolest üks ja seesama. Nii et jah, nii "skeptikutelt" kui ka usuinimestelt on võib-olla lausa loomulik oodata vaba tahte eitamist. Vaba tahte eitajaid on muidugi viimasel ajal üldse palju tekkinud, mulle meenub üks tõlgitud absurdselt naljakas, formaalselt igati teaduslik lugu mõne aja tagusest Akadeemiast, kus üritati väita umbes nii, et kuna impulss millegi tegemiseks on õige pisut varasem kui selle impulsi teadvustamine ehk, kuidas öelda, levimine ajus, siis järelikult vaba tahet ei ole ... Aga eks kindlasti olegi deterministlik maailmapilt palju kindlam, välistades igasugused juhuslikud fluktatsioonid ning ootamatud, ennustamatud käänakud ja pöörakud ...

Õieti läks sama joont pidi ka pikk, üle kahe lehekülje ulatuv intervjuu kellegi Devitti Michaeliga, keda on tituleeritud filosoofiks. Lühidalt kokku võttes sedastab temagi, et olemas on vaid "naturaalsed objektid", millega vähemalt minu meelest sisuliselt välistatakse nii vaba tahe kui ka inimene kui mõtlev olend tervikuna, taandades kõik ainult "olemasolevale". Nojah, mina ei ole filosoof ja ei taha sellistel teemadel palju sõna võtta, aga vähemalt see mõttevool, mis sellest intervjuust välja ja läbi kumas, on mu meelest küll täiesti ummiktee, alustamine täiesti valest otsast, mingist abstraktsest "loodusest", selmet alustada sealt, kust kõik alguses saab ehk inimesest ja tema mõistusest.

Ajalooharidusega inimesele on ikka huvitav lugeda kirjutisi nii ajaloo kui ka ajalooraamatute kohta ning Sirbis oligi Mandli Mati Pitka-raamatu ette võtnud Mertelsmanni Olaf. See oli päris osavalt kirjutatud looke: tunnustati küll autorit pärimuse kogumise eest ja nenditi, et kahtlemata on sellest raamatust kellelegi kasu või abi, aga samal ajal öeldi ka otse välja, et nojah, ajaloo(teaduse)ks seda nimetada ei saa. Et ma ise pole seda raamatut isegi mitte käes hoidnud, on raske muidugi hinnangut anda, aga natuke jäi Mertelsmanni öeldust läbi kõlama, kuidas öelda, professionaali üleolevus. Võib muidugi olla, et ka asja eest, mine tea.

Samamoodi muidu tunnustavalt, aga ühele olulisele puudujäägile teravalt tähelepanu osutades oli kirjutatud Tordiku Viviani ja Valgu-Falgi Marise lugu ühest muusikaalasest raamatust. Peamine või tähtsaim etteheide oli seotud pildiallkirjadega, õigemini sellega, et neis pole ära mainitud kõiki piltidel olnud isikuid, mis tunduvalt raskendab nende kasutamist edasises uurimistöös. Millega jääb ainult üle nõustuda: ma olen ka ise silmitsenud mõningaid, küll eravalduses pilte, millel on vaid peategelane või paar-kolm inimest ära mainitud - ja tagantjärele on sageli kuradima raske tuvastada, kes need teised on - ometi vääriksid kindlasti jäävustamist ja jäädvustumist nemadki ...

Kuigi ma ise olen sellest east pisut juba väljas ja isegi sobivas vanuses järeltulijaid pole, oli siiski hea lugeda eesti/Eesti lastekirjanduse heast või paremastki olukorrast. Sellele oli pühendatud lausa kaks lehekülge, ühel Palmi Jaanika pikem ülevaatelugu, teisel Meieli Kaupo keskendumine kolmele, ilmselt tema jaoks märgilisemale teosele (kusjuures üks neist, palju kiruda saanud ja mitmeti mõistmist leidnud Sauteri Peetri "katekismus" oli selline, mida üldisemas ülevaates polnudki mainitud :-)  ).Siiski võis näha ka väikest murenooti: kui lastekirjanduses selle kõige otsesemas tähenduses on küllaltki head ajad, siis noortekirjanduses valitsevat kriis. Seda ma olen ka mujalt kuulnud, aga ikka mõelnud, et see võib kergesti olla paljuräägitud põlvkondade "konflikt", kus vanemad ehk hindajad ei saa lihtsalt hästi aru, mis neile noortele peale läheb. Aga võib muidugi ka olla, et ongi kriis, mine tea.

Tänuväärselt oli kirjandusest rohkemgi juttu: näiteks Müürsepa Mare sümpaatne üle- ja sissevaade äsja kultuurkapitali aastapreemiaga üle külvatud Perviku Aino loometeest või intervjuu Tuglase novelliauhinna žüriiliikmega (jah, sellesama preemia, mille pälvijate teadmine mõne päeva eest üllatuslikult mälumängus soolovastuse auhinna tõi :-) ), millest selgus, et auhinnad olid läinud õigetele inimestele, vähemalt žürii arvates, ehkki samal ajal midagi nii säravat polnud, mis oleks kaljukindlalt ja kalju jagu teistest üle kerkinud.

Päris omapärane oli Mäemetsa Merikese lugu sellest, kes õieti on või võib või võiks olla kirjanik. Seda oli ühtlasi väga huvitav lugeda, eriti koos Kivisildniku artikliga, millele vastukaaluks või lisanduseks see oligi kirjutatud, aga et seda hästi ümber jutustada ei saa ja lisamõtteid samuti mul sellele öelda ei ole, siis võib ainult soovitada seda lugeda.

Selle numbri aga ehk huvitavaim ja mõtlemapanevaim lugu leidus teaduskülgedel ja käsitles sellist esmapilgul tänapäevaks triviaalset asja nagu kirjutama õppimine. Õieti oli tegu refereeringuga ühest ingliskeelsest artiklist, mis ründas küllaltki teravalt praeguseni koolis kasutatavat kirjutama õppimise süsteemi, väites, et see on sellisel kujul tarbetu ajaraisk: lapsi õpetatakse kirjutama viisil, mida neil hiljem elus tegelikult vaja ei peaks minema ja mis läheb vastuollu enamiku nähtava (trükitud, kuvatava) kirjaga. Täpsemalt siis see seotud kirja õpetamine, mis, nagu ma enda lapsepõlvestki mäletan, oli tõepoolest küllaltki raske omandada - sest raamatukogus kasvanuna olin juba enne kooli harjunud trükitud kirjaga, mis teatavasti ju pole seotud ... Eks ma koolis, algklassides, sain muidugi selle seotud kirja ka selgeks, aga juba keskkoolis ja veel enam ülikoolides tuli, peamiselt paratamatust vajadusest kiiresti kirjutada, tegelikult tagasi mõneti võib-olla loomulikum kirjutamisviis, kus suur osa tähti seisab teistest lahus. Mõned tähed on muidugi sellised, mida on lihtne teistega kokku kirjutada, näiteks e või l, aga näiteks r või tähed, mida tahaks kirja panna kahest või enamast osast koosnevana (j, t, ka k), on kohe sellised, mida on eriti kiiresti kirjutades palju lihtsam lahku kirjutada kui eelneva ja järgneva tähega kokku vedada. Samamoodi avastasin, et näiteks a on mõistlikum kirjutada lahku, sest seotult kirjutades kippus see ikka moonduma e-ks, eraldi aga tuli see rohkem a moodi välja. Nii et selles õppeprotsessi puudujäägis oma mõte on. Ja olgu lisatud, et ei see artikkel ega mu mõtted siin ei ole kuidagi suunatud kirjutama õppimise vastu - vastupidi, seda on kindlasti vaja. Pigem on küsimus selles, *kuidas* kirjutama õpetada: kas viisil, mis erineb päris tublisti trükitavast tekstist, või hoopis sellega sarnaselt. Ja mõistagi ei välista see seda, et soovi korral võiksid inimesed, olgu lapsed või täiskasvanud, õppida ka niimoodi kirjutama, nagu seda seniajani koolis õpetatakse - täpselt nii, nagu leidub tänapäevani neid, kes süüvivad kalligraafia stiilidesse ja iseärastustesse. Igatahes, kuidas ka sellesse suhtuda, oli see artikkel päris mõtteid ergutav.


Loetud: Sirp, 15.03.2013
Vaadatud. Zeitgeist (ETV2)