Pühabased mõtted

Endiselt maru suure väsimusega päev, kuigi magamise peale ma palju aega täna siiski ei kulutanud. Eks see oli ka suhteliselt lühem tõlketöö, kõigest 370 lehekülje ringis, nii et küllap läheb väsimuski kiiremini üle :-)

Tänasesse päeva jäi mõistagi traditsiooniline väljaskäik ema ja ta poiss-sõbra külastamiseks. Ilm oli üsna kehvapoolne küll: vahepeal jõudis juba ära harjuda, et sajab ja on niiske ja temperatuurgi hakkab normaalsemaks muutuma, täna ent oli mõistagi otsegu mu väljaskäigu puhuks kõik see kadunud ning kui varjus olles veel tundus asi suhtkoht korras, siis varjust väljudes tabas nagu nuiaga lagipähe küll ehk mitte enam päris suviselt rabav, aga siiski võigas päikesemalakas. Mõnevõrra aitas sellest küll üle saada poole tee peal nähtud hinge rõõmustav ja nägu muhelusele kiskuv vaatepilt: ühe auto tagaklaasil asetses suur kleeps, millele oli pisikeselt, aga siiski loetavalt kirjutatud telefoninumber, selle kohale aga suurte tähtedega maalitud sõnad "OLEN MÜÜDAV".

Ema juures ootas mõistagi ees maitsev lõunasöök kehakosutuseks ja õige mitu ristsõnavihikut vaimukosutuseks. Ta palus ka mu abi ühe arvutiga seotud probleemi juures, millega ma aga hätta jäin ega osanud midagi tarka arvata. Ta kasutab piltide töötlemiseks mingit Picasa nimelist rakendust, millega püüab ka kollaaže teha, aga miskipärast ei kipu need mõnigi kord tal välja tulema- või õigemini, kollaaži saab teha küll, aga vaat salvestada kuidagi ei saa. Nähtavasti on selle rakenduse juures midagi viga, sest ma ei suutnudki mõista, kuhu või kuidas see oma asju üldse salvestab. Olen küll emale soovitanud kasutada digiKami, millel ka juba pikemat aega kollaaži loomise ja veel väga rohkelt igasugu muid töötlemisvõimalusi man, aga see talle miskipärast üldse ei meeldinud. Nojah, eks ta peab siis üritama selle Picasa-nikerdisega kuidagi hakkama saada ...

Pärast viimaste päevade tõmblusi ja äravajumisi jõudsin alles täna reedese Sirbi lugemiseni. Ja lugeda oli seal suhteliselt palju, tuleb öelda. Ajalugu õppinuna köitsid mõistagi tervelt kaks Karjahärmi Toomase vististi viimasele raamatule "Vene impeerium ja rahvuslus" pühendatud artiklit. Kui Tannbergi Tõnu kirjutis oli valdavalt kiitev, siis Brüggemanni Karsten leidis selle juures ka vaieldavamaid aspekte, jäädes üldtoonilt küll samuti pigem kiitvaks. Kuigi "venestamise" (jutumärkides nende artiklite eeskujul) temaatika mind hirmsasti pole huvitanud, on siiski neid viimaste aastate diskussioone nii eesti- kui ka eriti venekeelses ajalookirjanduses olnud päris huvitav jälgida: juba suhteliselt kauge minevikuna ei tõmba see teema enda ümber enam nii suuri kirgi kui, ütleme, Teine maailmasõda või Nõukogude võimu aeg pärast (ja teataval määral ka enne) seda, mistõttu sellega saavad üsna rahulikult tegelda peamiselt ajaloolased ise, isegi sellest hoolimata, et nende järeldused sageli ulatuvad tänapäeva, just selle "rahvusluse" ja "rahvuslikkuse" mõtestamise kaudu.

Päris mõtlemapanev oli lugeda Harro-Loidi Halliki pikka lugu teaduspoliitika teemal. Nojah, eks mõistagi suurel määral taandub see rahaküsimustele, aga mitte ainult: nagu autor leiab, on ehk olulisemgi see, et asju kiputakse aetama suhteliselt vargsi, rohkem nelja seina vahel ja mõnigi kord lausa vaikimisvannet võttes. Kuigi mul puudub otsene side (institutsionaliseeritud) teadusega, siis, kui selles loos esile toodud suundumused ja hoiatused tegelikkusele vastavad või vastama hakkavad, ei ole see midagi väga head kohe kindlasti. Ehkki selle kõige sidumine demokraatiaga üldiselt ja üldise autoritarismi eet hoiatamine tundub ehk pisut utreerituna - mida muidugi hoiatavale artiklile ei saa kuidagi pahaks panna. Sest lõpusõnad on akuutsed sellest hoolimata täna ja alati:

Ühiskond, kus suurem osa valijatest pole mitte üksnes parteides pettunud, vaid ei suuda ka esitada kriitilisi küsimusi, kannab vaid demokraatliku riigi silti. Kui selles riigis võimu teostajatel ja kultuurikandjatel kaob moraalne tundlikkus, siis … tulebki „loomade farm”.

Sellega haakus nähtavasti numbri tugevaim lugu, milleks oli intervjuu-vestlus Kerge Kristaga lööva pealkirja all "Lollus läheb müügiks isikupära sildi all". Seda võib kindlasti soovitada kõigil hoolikalt ja tähelepanelikult lugeda ja siis selle üle mõelda. Toon siinkohal ainult mõned mulle enim silma torganud ja meelde sööbinud lõigud:

Tuleb tõesti möönda, et individualism kasvab ja lollust pole enam kombeks peita: seda müüakse isikupära sildi all. Ka hakati koolis koostöösuutmatust umbes 40 aasta eest ja lohakust 20 aastat tagasi isikupäraks nimetama: klassis ei pea töörahu olema, ei ole vaja vihikupabereid, ei ole vaja ainevihikuidki, kirjuta kuskile kraaksjalgadega märkmeid (sest igaühe käekiri ongi isikupärane) ja sodi sinna igavusest vahele ...

Või ajalookirjaoskus kui kooliaine eesmärk: ei saa ajaloo teemadel kaasa rääkida, kui ajaloo kulgu ei tunne ega tea fakte vähemalt niisuguse täpsusega, mis aitaks täppisdaatumid oma nutiseadme ekraanile saada.

Korilane jäi ellu, sest tundis taimi. Veebikorilane peab ka teadma, mis kõlbab süüa ja kus see kasvab.

Ega ilma internetita saa enam elada, kas me seal kommenteerime ja suhtleme või ei. On ka väga palju eri kvaliteediga kirjastajaid ja raamatuid, kuid poes ja raamatukogus valib inimene ise, milleks ja mida. Mina ei suuda Kroonikat lugeda ei veebis ega paberil, kuigi trüki- ja kirjavigu seal pole. Mis seal võrgus teisiti kui mujal – kes usub kommentaari, kes guugeldab Saareste kohta kõikvõimaliku ise silma ette.

Päris huvitav pisipala oli teadusloolase Müürsepa Peetri sulest küsimuse kohta, kas ikka Tartu oli esimene koht, kus asuti tutvustama loodusteadustes murrangulisi Newtoni mõtteid, või mitte. Paistab, et mitte, kuigi lahtisi otsi selle "esimese" au tuvastamisel tundub olevat veel küllaga.

Ja last but not least tuleb seekord pahameelega ära märkida meediakommentaari. Kui tavaliselt on Märka Veiko selleteemalised kirjutised üsna loetavad, mõnikord isegi nauditavad, siis seekord oli ta täiesti arusaamatul kombel paistab et siiralt rõõmus selle üle, et "Kuldvillak" on ekraanile tagasi jõudnud. Kuidas keegi saab seda mälumängu ja mälumängijaid otse mõnitavas ja labastavas telemögas midagi positiivset näha, jääb mulle küll üdini arusaamatuks ...


Loetud: Imeline Ajalugu 9/2012; Sirp, 14.09.2012; Akadeemia 9/2012
Vaadatud: Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV), Avatar (TV3)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mõningase lünga lõi väike väljaskäik. Järjekordselt tuli turnida kõrgele Toompeale, aga noh, teisalt oli ka vaev ju väärt, sest tegemist oli ronimisega RKK kontorisse lepinguid alla kirjutama, millega tõlgete eest raha jagatakse :-) Õnneks oli ka ilm imeilus, meteoroloogide keelt vaevaliselt purssides võiks ilmselt öelda, et peaaegu täielik pilvisus ja sagedane hootine sadusus :-)

Mandriva tuleviku osas võis täna lugeda kunagi aktiivselt kaastööd teinud ja praegugi tihtipeale sõna sekka ütleva Frederik Himpe ajaveebist ilmselt suhteliselt hästi informeeritud inimese arvamust asjade seisu kohta. Eks tal ole selles mõttes kindlasti õigus, et midagi imeliselt säravat ei paista kuidagi ees terendavat, aga ma loodaks siiski, et Frederiki peaaegu lauspessimism on liiast ja Mandriva suudab ennast siiski piisavalt jalule ajada ning lähema aastaga nii palju korda seada, et on võimeline välja tulema uue väljalaskega ja mitte ainult uue väljalaskega, vaid ehk ka midagi sellist uuenduslikku välja käima, mille poolest ta varasematel aegadel just tuntud on olnudki...

Samal ajal võis lugeda, et venelastel on plaanis Mandrivasse raha mahutada, õieti senisest rohkem mahutada ja võib-olla isegi aktsiate kontrollpakk omandada. Võimalik, et uudises on õigesti oletatud, et asja mõte on kahmata selle abil endale too tükk aega kavandatud Venemaa "rahvusliku operatsioonisüsteemi" loomine - selle puhul on varemgi mõnel korral kõlanud mõte, et mitmetest eri distrodest võiks Mandriva olla see, mis Venemaale sobib (nii palju kui ma mäletan, väga erinevate ja mõnikord isegi imelike põhjendustega - vist oli üks, et Mandriva ei ole USA ettevõte ja järelikult kurjad Ameerika luurajad ei saa tarkadelt venelastelt saladusi pihta panna :-) ). Aga eks näeb, täna too aktsionäride üldkoosolek kavas oli, nii et vahest päeva-paari pärast saab ka midagi teada, mis seal täpselt otsustati.

Sain täna ühe huvitava tõlkepakkumise. Praegu ja siin on vara veel midagi täpsemat öelda, aga raamat tundub igatahes olevat huvitav (kohe garanteeritult, võiks lausa lisada :-) ) ja kui see peaks kuidagigi ajakavadesse sobituma (mis on juba tõsisem mure, paraku), siis sellist asja oleks küll hea meel tõlkida.

Erinevalt eelmise nädala Sirbist, mis oli nii tühi, et ei väärinud isegi äramärkimist, oli sellenädalane väljaanne üpris tihedalt täis lugemist väärivaid artikleid. Mul on sageli olnud kuri kahtlus, et lugupeetaval peatoimetajal on raskusi oma mõtete koondamisega nii pisikesse ruumi, nagu seda on juhtkirjale antud, kuid sedakorda oli ta oma ülesandega suhteliselt hästi toime tulnud ja väga jõuliselt esinenud e-raamatute käibemaksu vähendamise nimel tavaliste raamatute tasemele (seesama teema, mis mõne päeva eest äkitselt üles kerkis ja millest ma põgusalt ka siin ajaveebis kirjutasin).

Omamoodi huvitav oli ka Hennoste Tiidu repliigike, mis järjekordselt tõdes, et mujal maailmas, isegi suhteliselt lähedal, kiputakse Balti riike ikka ühe vitsaga lööma ja ollakse isegi imestunud, kui mõni siinne tegelane üritab vastupidist väita. Ma olen sellega samuti kokku puutunud ja saanud paaril korral umbusust jagu (aga mõnel juhul ilmselt ka mitte...) vastuvõrdlusega, paludes mõelda Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa peale, millel on omavahel laias laastus sama palju ühist ja erinevat nagu Eestil, Lätil ja Leedul, olgu siis keelte, kultuuride, ajaloo või mis iganes tahes mõttes, ja siis kujutada ette, et need kolm Balti riiki on justkui nood suured miniatuuris.

Sama asja juba spetsiifilisemalt Eesti ajaloo alalt uuris Brüggemanni Karsteni artikkel "Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?" Ta ehk suhtub natuke ühekülgselt venestamisse, sest nii palju kui ma omal ajal sellega tutvusin, oli poolteisesaja aasta eest ka neid, kes tahtsidki venemaalastest venelased teha (olgu see venelase kontseptsioon nii umbmäräane, kui ka ta oli ja on), ja mõnel pool leidus neil mõttekaaslasi ka võimukandjate seas, aga selles mõttes on tal kindlasti õigus, et vähemalt siin Baltimaadel ei olnud sellist kava küll ühelgi võimukandjal ja tegemist oli üsna selgelt unifitseerimistaotlusega - mida ka meie ajaloolased on põhimõtteliselt ju möönnud, aga see valdav venestamise arusaam kipub ikka veel ka tänapäeval eelkõige (olematule) ümberrahvastumisele rõhuma paraku...

Äärmiselt huvitava ülevaate - tõikudes hiljaaegu avaldatud raamatust - oli varakult lahkunud filosoofist-politoloogist Parki Andrusest kirjutanud Piirimäe Kaarel. Ja vähemalt sama põnev oli lugeda poleemilisemat laadi arvustust Ojalo Hanno raamatuks vormitud ajaloomõtisklusele "1939: kui me valinuks sõja..." Salo Urmase sulest - olgu peale, raamat (mida ma paraku pole pärast esialgset sirvimist lugeda jõudnud) on pikem ja põhjalikum, aga ka see artikkel esitab asjatundlikult mitmeid probleeme, mis kõigi nende "oleksitega" kaasnevad. Väärt lugemine igatahes.


Loetud: Sirp, 17.09.2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma küll veidi piirasin, kui, kasutades ära imeilusaks muutunud ilma (talutav temperatuur, vihmatibin ja muu õnnistus), väisasin kauplust toiduvarude täiendamise eesmärgil. Lisaks sellele võttis mõnevõrra aega veel üks tõlketöö Postimehele.

Google andis täna teada, et kavatseb Gmailile lisada helistamise võimaluse. Niisiis, nad üritavad kangesti tungida Skype'i mänguväljale. Iseenesest tundub olevat huvitav mõte ja on usutav, et tänu Gmaili laiale levikule on sel isegi tulevikku. Hinnad paistsid ka päris odavad olevat: Eestist helistamise puhul näiteks 3 USA senti minutis. Nojah, Skype'i puhul saavad selle kasutajad muidugi omavahel tasuta kõnelda ja maksma peab ainult nii-ütelda väljapoole helistamise puhul. Ja see Gmaili kõnevõimalus on esialgu muidugi ainult põhjaameeriklastele mõeldud: kui elad mujal, pead ju maksma, aga raha juurde panna saab ainult siis, kui oled USA-s... (ja esialgne 10 senti kulub mõistagi kiiresti - ka parimal juhul jätkub seda viieks minutiks ju...) Aga loodetavasti suudavad nad selle suhteliselt ruttu ka tõeliselt rahvusvaheliseks teha, siis võib see muutuda tõesti atraktiivseks. Ma olen ka ise viimasel kuul suuremalt jaolt Google'i kõikvõimalikke teenuseid kasutanud, küll peamiselt sellepärast, et Mandriva Cookeris on osatud mul muidu kasutusel olnud KDE e-posti ja uudiste lugemise rakendused viimaste uuendustega ära rikkuda: Akregator ei taha üldse töötada ja KMail kisub juba mõne tunniga arvuti peaaegu kooma või vähemalt äärmiselt aeglaseks. Õnneks on olemas Gmail (ja minu puhul ka selle kohalik väljund Smail) ja Google Reader, mis tänu sellele, et ma Firefoxi samuti mitte päris rahuldava töötamise tõttu olen hakanud pruukima samamoodi Google'i rüpest pärit Chromiumi veebibrauserit, töötavad selles väga eduliselt. Nojah, Chromiumi mõningaks miinuseks on suhteliselt primitiivne AdBlock, mis nii mõnelgi leheküljel korjab ära ka asju, mida üldse ei oleks vaja, nii et seda tuleb hoolikalt tuunida või siis mõnel leheküljel päris välja lülitada, aga üldiselt jätab see praegu mulle siiski parema mulje kui Firefox, eriti just mälukasutuse ja nii-ütelda vastupidavuse osas (Firefoxi tuli viimati tihtipeale lausa 3-4 korda päevas kinni panna ja uuesti käivitada, kui mõnel leheküljel midagi lootusetult kokku jooksis või mälukasutus üle mõistuse suureks kerkis, Chromiumiga üldiselt pole midagi sellist ette tulnud, ehkki ka see suudab tasapisi mälu nii palju hõivata, et on mõttekas korraks kinni panna - aga seda juhtub siiski ka halvimal juhul kord päeva-paari jooksul).

Goble'i Pauli vahendusel sattusin täna lugema nii umbes nädala eest Izvestijas ilmunud artiklit, mille põhiteesiks oli väide, et "rahvusvabariigid" on Venemaale liigne koorem ja neist tuleb võimalikult kiiresti vabaneda. Seda muidugi mitte neist loobudes, vaid neid likvideerides. Mõningane loogika selles arvamusloos muidugi oli, aga ma pean ütlema, et nii räigelt suurvene-šovinistlikku kirjatükki ei ole enam ammu sattunud lugema - ma mõtlen siis nii-ütelda peavoolu kanalites, loomulikult leiab ohtralt igasuguseid väljaandeid ja veebilehekülgi, mis on palju räigemad, aga need on üldjuhul siiski mõne küllaltki kitsa kildkonna väljundid. Loo autor kõneleb küll "riigi denatsionaliseerimisest", aga on selge, et selle all mõtleb ta selle tsentraliseerimise kõrval ka selgelt venestamist. See ei ole muidugi kuigi uus mõte ja autor juhib sellele ka ise kaude tähelepanu, kui materdab enamlasi "rahvusliku kire" äratamise eest oma võimu kindlustamiseks. Jah, venestamine, seesama 19. sajandi lõpupoole alanud protsess, mille enamlik revolutsioon vähemalt ajutiselt katkestas, kulges samalaadsete loosungite all. Seda uusvenestamise rida on sel sajandil üsna palju aetud ja võib tõdeda, et küllaltki edukalt isegi, nii et paarikümne aasta tagusest uhkest Venemaa põhiseadusest, mis ju sõnades kinnitab riigi paljurahvuselist iseloomu, on selles osas järele jäänud vaid seesama paber, millele need sõnad on kantud, aga peaaegu ei mingit reaalset vastet elus endas. Izvestija artikli autor põimib oma venestamistungi osavalt praeguse presidendi lemmikratsu moderniseerimisega, jõudes välja lausa väiteni, et igasugused "rahvuslikud elemendid" takistavad Venemaad arenemast ja sestap ei tohiks Venemaa endale sellist "luksust" nagu rahvusvabariigid lubada...


Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi