Reedesed mõtted

Täna oli siis see päev, kus üle paljude kuude sai taas tarkvara tõlkimise kallale asuda. Täpsemalt siis KDE kallale ja esimese hooga ikka selle KDE4 kallale, mis on küll põhimõtteliselt surnud, aga siiski veel natuke ka elus :-) Aga ega seal palju polnudki teha, nii et järgmine samm on minna uue, kf5 põhise KDE kallale, kus tööd ootab ees kahtlemata ja vaieldamatult tunduvalt rohkem: eks ta ole selle vana KDE4 jätk ju küll, aga ikkagi uus põlvkond ja seetõttu on seal lisaks sootuks uutele asjadele ja omadustele ka seniseid asju ja omadusi tublisti ümber tõstetud, laiali löödud, uuesti kokku pandud ja nii edasi, mis ühtlasi võib ka tõlgete mõttes nii lisatööd kui ka täpsustamise-parandamise võimalusi pakkuda.

Tänasesse jäi ka väljaskäik teiseks sihiga täiendada koduseid toiduainevarusid ja esiteks eesmärgiga tuua ära mõningad raamatud, mis mind eri kohtades pakendatuna ootasid. Need viimased olgu ka siin ära märgitud:

• Marju Kõivupuu. Eestlase eluring
• Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid. I osa
• Tiit Leito. Maakillud meres. Eesti väikesaared
• Grigori Oster. Vallatu matemaatika [ülesannete kogumik]
• Gregory Feifer. Venelased. Inimesed võimu kulisside taga
• SERK kalender 2016

Üle tüki aja täna taas ilmunud Sirp alustas väga võimsa sissejuhatusega, sellise probleemartikli-seusukohavõtuga, millest minu väike aju keeldus õieti ja õigesti lausa aru saamast: nimelt oli teemaks vajadus sooliselt mõtestatud ja võrdõigusliku riigieelarve järele. Ma muidugi saan aru, et sugudevahelise võrdsusega ei ole ei maailmas ega ka Eestis sugugi alati ja sugugi kõik mitte paremas ega parimas korras ja ma oleksin ilmsesti selgelt selle vastu, kui riigieelarvesse kirjutataks sisse punktid stiilis "raha eraldada meestele/naistele, aga mitte naistele/meestele", aga noh, arutada stiilis, kas tee-ehituse ja teedevõrgu hooldamise juures on sugudevahelise võrdsusega ikka kõik korras, tundub natuke, isegi natuke rohkem kui liiast - nii kistud abstraheerimisena, et ei oska selle kohta isegi midagi rohkemat arvata.

Põhiosa tänase Sirbi aurust oli kulunud vastselt kehtima hakanud kirjaniku/kunstnikupalga ümber ja üle arutamisele. Ega sealt palju midagi uut välja ei koorunud, isegi kui võrdlusse toodi sisse kulka "Ela ja sära" stipendium. Küll aga jäi mind natuke kummitama üks võrdlus, mida nagu liiga palju rõhutati ja liiga kaugele välja venitati: nagu oleks (vähemalt tänapäevane) kunst olemuslikult rahvusvaheline ja kirjandus olemuslikult rahvuslik, mis vastavalt tähendab seda, et mõlema levimis- ja vastuvõtuvõimalused on nii erinevad, et nagu polekski erilist ühisosa. Selles kahtlemata oma iva on: pilt või skulptuur ei vaja samas mõttes tõlkimist nagu kirjandus, et seda nautida ning keeleerinevused maailmas muudavad kirjanduse raskemini ligipääsetavaks kui silmaga (ja mitte teksti mõistmiseks vajalike ajuosadega) haaratava kunsti.

Aga teiselt poolt tundub see vastandamine väga kunstlik, kohe väga: kui jätta tõlkimise küsimus kõrvale, mis lõppeks on enam või vähem lahendatav probleem, siis on ju ühelt poolt kindlasti olemas selline kirjandus, mida võib julgelt maailmakirjanduseks nimetada - Shakespeare'i võib kindlasti lugeda ja arvatavasti põhjalikumaltki mõista, kui teada kirjutamisaegset tausta, aga teda võib ka lugeda "igihalja" inimkäsitlusena, mis ei hooli palju maast ega kohast ega isegi ajast; sama võib öelda, kui kitsamale Eesti-pinnale tulla, näiteks Gailiti või veel õige mitme kirjaniku kohta - ja teiselt poolt on kahtlemata selline kunst, mille mõistmiseks on lausa vajalik tausta tundmine (olgu see siis näituseks Raudade maalikunst või, kui viimasesse aega tulla, Normani Kristina "kuldsõdur", millel kindlasti on ka puhtesteetiline väärtus, aga mille mõistmine ilma konkreetse taustata on tagasihoidlikult öeldes puudulik). Ja nii ei kulge mu meelest see veelahe mitte kunsti ja kirjanduse vahel, nagu võis kergesti mulje jääda tänasest leheloost, vaid pigem ikka nende valdkondade sees: on loojaid ja teoseid, kes ja mis (jällegi, see kirjandust pisut rohkem vaevava tõlkimise küsimus kõrvale jätta) ongi rahvusvahelisemad ja üldinimlikumad, ja on loojaid ja teoseid, kes ja mis on konkreetsemalt kinni kohas või ajas, ilma mille tundmiseta on raske, võib-olla isegi võimatu adekvaatselt või üldse aru saada, millega on tegemist ja miks see loodud on.

Ma ei maininud eespool Gailitit asjata: lisaks sellele, et minu arusaamist mööda on tegemist senise Eesti kirjakultuuri võimsaima esindajaga üldse, oli tänases lehes Kulli Aivari sulest tema kohta lugu, mis nime poolest võttis käsitleda samuse Gailiti ajaloofilosoofiat. Mida ma mõistagi lugesin suure huviga, aga jah, pidin rängalt pettuma. Põhimõtteliselt võib loo kokku võtta nii: Gailit liikus algsest ekspressionistlikust (ja ehk Spenglerist mõjutatud) maailmalõpumeelsusest (või lausa -vaimustusest) elu lõpu poole "hävimatu ajaloolise optimismi" suunas. Tsitaate oli artikkel muidugi ohtralt täis pillutatud, aga need ei andnud sellele põhiteesile õieti midagi juurde - sama hästi oleks võinud nelja veeru asemel piirduda veerandveeruga sama äraütlemiseks. Kuidagi liiga lihtsaks, skemaatiliseks ja sirgjooneliseks jäi see käsitus, isegi ajaleheartikli jaoks. Sest õigupoolest on nii selle "hävimatu ajaloolise optimismi" (mis tegelikult oli rohkem ajast ja oludest tingitud kui mingist, ütleme, isiksuse arengust) jooni varasemaski loomingus (jah, ei ole ka rohkelt tsiteeritud "Purpurne surm" nii üheselt lauspessimistlik) kui ka leidub samlaadset pessimismi (ehkki küll mitte enam nii vohav-ekspressionistlikus vormis) Gailiti hilisemates kirjatöödes.

Mõneti viitab sellisele lausa tunnuslikule pealiskaudsusele ja lobedale sõnavoolule ka eelmise looga haakuv arvustus samuse Kulli Aivari raamatukaante vahele koondatud artiklite kogumikule. See arvustus väärib ehk selle poolest äramainimist, et tegelikult üsna harva võib kohata avaldatud arvustusi, mis käsitletavat teost pea täielikult maha teevad, just seda aga Meltsi Brita on ette võtnud, jätmata Kulli raamatust suuremat midagi järele. Ta küll möönab nende lugude hetkelist väärtust, st väärtust ajal, mil nad ilmusid, aga nendib lõpetuseks, et ühtede kaante vahele kogutuna jäävad need aina õõnsamaks. Aga noh, eks võib-olla ma leidsin siit selle negatiivsuse eelkõige seepärast, et Kulli Aivari enda eelmisele leheküljele paigutatud lugu oli nii mõru maigu suhu jätnud ...

Imetabase ja ühtlasi halenaljaka, et mitte öelda pooltraagilise kirjelduse ühe teadusartikli valmimise ja avaldamise loost oli kirja pannud Luksi Leo. Väga soovitatav lugemine kõigile, kel teadusartiklit avaldada vaja või vähemalt soov.

Numbri lõpetuseks kirjutas aga produktiivne Velmeti Aro (selleski numbris tervelt kaks kirjatükki) huvitava nurga alt e-riigist. Nimelt on tal miskipärast arvamus, et e-riiki ei olevat senini mõistetud poliitilisena, vaid ainult tehnilisena. Mis tundus mulle õige kummaline arusaam, sest e-riik on ju algusest peale olnud selgelt Eesti riigi pikendus või laiendus või osa ja seeläbi juba iseenesest nii "olemuslikult poliitiline" kui vähegi olla saab. Igatahes mõtted, mida ta ses loos esitas, olid intrigeerivad, isegi kui tundusid veidi lahtisest uksest sissemurdmisena.


Loetud: Sirp, 08.01.2016
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE4 stabiilne haru
KDE4 arendusharu

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna oli Sirp selles mõttes eriline, et tavaliselt, kui vahel on ka Keele Infoleht, mis üldjuhul on otsast otsani läbilugemist väärt, siis ülejäänud, nõndanimetatud põhileht on tühjavõitu. Seekord aga mitte, mille üle võib ainult rõõmustada.

Mälksoo Lauri oli väga tänuväärselt võtnud veneõigeusklike patriarhi külaskäigu puhul lahata kirikuisa maailmavaadet, eelkõige inimõiguste valguses. Ma mäletan, et kui ma esimest korda lugesin toda õigeusklikku inimõiguste ja -väärikuse deklaratsiooni (http://www.patriarchia.ru/db/text/103235.html; Mälksoo nimetab, nähtavasti ingliskeelse tõlke mõjul, seda ainult inimõiguste deklaratsiooniks), siis ma pisut imestasin selle üle - aga mitte väga, sest õigeuskliku riigitruuduse järjepidevus oli seal selgelt näha. (Seda on hiljem mõnevõrra laiendatud, tõlgenduste ja seletustega täiendatud ja nii edasi - vt siin.) Nii kaugele, et võrrelda sealseid mõtteid läänes levinud (või ka rahvusvahelisema, kuidas võtta) inimõiguste kontseptsiooniga, mu peake mõistagi ei jõudnud, eelkõige loomulikult vastavate teadmiste vähesuse tõttu (nii toona kui ka tänapäeval). Ega ka jõuda selliste järeldusteni nagu "Kirilli loogika järgi on ju lihtne järeldada, et näiteks Pussy Rioti liikmed loovutasid ise katedraali mittesihipärase kasutamisega inimväärikuse. Seetõttu haihtus ka nende inimõiguste aluspind. Või kui samastada Isamaa sümboolselt isevalitseja või presidendiga, siis võttis Hodorkovski Putinile vastuhakkamisega ise endalt oma inimõiguste kandepinna ära jne." Seetõttu oli Mälksoo analüüsi, küll Sirbi ühele leheküljele kokku surutult, väga hea lugeda ja seda võib soovitada kõigile, kellele vähegi pakub huvi Venemaa praegune areng - sest õigeusul või vähemalt õigeusu kirikul on selles üpris suur roll.

Samast poliitilis-ühiskondlikust vallast oli teinegi lugu, küll tunduvalt lõbusam, mille oli kirja pannud Kivistiku Jaan ja mis kõneles väikeriikidest ja nende ellujäämise võimalustest. Samuti tasub lugeda, aga siinkohal ehk piisab, kui tuua osundusena üks lõbusamaid lõike:

[...] mingist määrast alates on riik nii väike, et tema sees puuduvad piisavad jõud, et riiki radikaalselt muuta, teda kukutada. [...] Meie teooria räägib vaid nii väikestest riikidest, kus lihtsalt ei jätku inimesi, kes ei oleks peaministri sugulase sõbrad või sõbra sugulased või presidendi nõuniku abikaasad või kultuuriministri kursusevennad või opositsiooniliidri abilised või parlamendihoone koristajad või ülikoolide rektorid jne.

Maasingu Madis oli võtnud arvustada Adamsoni Andrese mõne aja eest ilmunud raamatut "Liivimaa kuningriik" ja teinud seda vähemalt asjaga mitte väga kursis inimese (see tähendab, minu) silme läbi päris eduliselt, andes ülevaate nii raamatu tugevatest kui ka üksikutest nõrkadest külgedest. Samas oli arvustaja ise mu meelest pisut ülekohtune teiste ajaloolaste suhtes, kui märkis Liivi sõja kohta, et "Enamasti on rohkem tähelepanu pööratud sõja esimestele aastatele, mil keskaegne Liivimaa lagunes;: seni ainus pikem eestikeelne uurimus on Hans Kruusi magistritöö "Vene-Liivi sõda" (Tartu, 1924)." Minu meelest käsitles Liivi sõda selles täies mahus päris põhjalikult ka Frosti Roberti "Põhjasõjad" - tõsi jah, see on muidugi tõlketeos, aga ikkagi just spetsiifiliselt siinsele piirkonnale ja samale teemale pühendatud.

Selles loos oli ka üks huvitav mõttearendus, mis haakub hiljutise (ja tundub, et ikka veel mitte kustunud) debatiga "Eesti ajalugu II" üle. Nimelt pisike arutlus patriotismi üle, milles arvustuse autor ei ole nõus raamatu autori seisukohaga, nagu poleks patriotismi XVI sajandil olemas olnud. Mis usutavasti on ka õige märkus: patriotism ehk ka laiemalt võttes kodukohaarmastus on küllap inimestele, kui mitte kõigile, siis vähemalt paljudele, omane sealtpeale, kui inimesed paikseks jäid ja end mingi enam-vähem kindla kohaga vähegi pikemalt sidusid. Selles tähenduses on arvatavasti ka täiesti õigustatud kõnelda XIII sajandi alguse vabadusvõitlusest - mitte küll "Eesti" ega "eesti", vaid siinsete erinevate kogukondade võitlusest oma senise vabaduse eest (kuidas iganes ka seda vabadust täpselt ei defineeritaks). Ma võtan sellest pisut hiljem veel kõnelda, aga kui toonases Eestis (tänases mõttes ja piirides) üldse "rahvustest" kõnelda, siis oli neid siin vähemalt kaks, kui mitte neli: lõunaeestlased, põhjaeestlased, võib-olla juba mõnevõrra eraldi vadjalased ja kindlasti ka liivlased. Aga väheusutav tundub, et too müütiline ühtekuuluvustunne selgi tasandil olemas oli, pigem ikka küla, võib-olla ka kihelkonna (pealik/vanemkonna?) tasandil. Ning nende vabadust kahtlemata kristlaste vallutus piiras, kas või juba uute maksude kujul, mille seas näituseks kirikumaks, olgu see siis kümnis või ka algul pisut väiksem, oli kindlasti lisakoorem, mida hea meelega vastu ei võetud. (Võimalik ju on, kuigi selle kohta üheselt selgeid andmeid pole, et varemgi oli siin kirikuid ja et nendegi heaks midagi maksti, aga pigem oli see siis veel vabatahtlik ja puudutas eelkõige neid, kes selle kirikuga usuliste või muude sidemeta kaudu tegelikult seotud olid.)

Kareva Doris oli kenasti kokku võtnud kirjandusfestivali HeadRead ja leidnud sellele vaid ülivõrdelisi kiidusõnu. Millega võib ka täiesti nõus olla: kui ehk esimesel-teisel aastal ma seda õieti tähelegi ei pannud, siis praeguseks on see kindlalt kalendris sees ja isegi peas, nii et juba millalgi mai algul hakkab tiksuma mõte, et kes siis sel aastal tulemas on ja milline see ajakava on, kuidas sobitub muude tegemistega. Küll oli seal loos üks detailike, mis mulle pisut nalja tegi. Nimelt kirjutab autor ürituse populaarsust toonitades, et "Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese mõttevahetusest räägivad selget keelt fotod Kirjanike Maja ette kogunenud inimhulkadest, pilgud ainiti ekraanile naelutatud". Pole põhjust kahelda, et see nii ka oli, aga vähemalt nende esinemise lõpuhetkil andis sellesse massi oma tubli osa see inimhulk, kes ootas kannatamatult pääsu pärast neid kahte poodiumile lastud Oksaneni Sofi esinemisele (siinkirjutaja nende hulgas) :-)

Samma ritta läks intervjuu Aleksejevi Tiiduga, kelle muidu heast jutust tahaks välja võtta ühe pisut irduva, aga mulle just südamelähedase osa:

Tundub, et selle festivali korraldamisega on nagu seletavate sõnaraamatute koostamisega. Prantsusmaal võib vastavas töögrupis olla viiskümmend filoloogi, meil on kolm. Ja kui lisaks neid neljakümmet seitset kusagilt võtta ei ole, mis me siis teeme? Hakkame nutma või? Asi tehakse ikkagi ära ja täiesti tasemel.

Paar kirjanduskülgede lugu oli pühendatud nõndanimetatud pagulaskirjanikele, neist ühes, Valmase Anne loos Toona Elini mälestusraamatust pani mind ajaloo mäletamise ja sellest millegi järeldamise üle pisut mõtlema üks lause: "Eriti süngelt on kirjeldatud rännakuid läbi varemetes Saksamaa, kus põgenikke kuigi sõbralikult vastu ei võetud." Ja just mõne aja eest lugesin ajalooajakirjast Tuna (1/2013, lk 111) "Kalevipoja" viimati inglise keelde pannud Kartuse Triinust kõnelevas loos järgmist. "Vanaema Linda oli meenutanud Saksa taluinimeste lahkus: sõjapõgenikke võetud igal pool lahkelt vastu, majutatud ja toidetud." Kusjuures on igati usutav, et mõlemad väited on õigemast õiged.

Hea lugemine oli ka Oja Arno ülevaatlik-tutvustav artikkel Valge Jüri hiljaaegu Loomingu Raamatukogus ilmunud Wiedemanni auhinna teemalisele "belletraalkirjatööst". Tõsi, seda on nähtavasti parem lugeda siis, kui raamat ise ka loetud on - mis mul paraku ei ole, kuigi seda kätte saades kaalusin küll korraks mõtet aeg maha võtta ... Aga eks võib artiklit lugeda sissejuhatusekski, selleks on siin piisavalt lisateavet ja seletusigi.

Sama teemat jätkas juba Keele Infolehes Hindi Mati, kes küll Valge Jüri raamatule pühendas vaid paar lõiku ja kõneles rohkem Wiedemanni auhinnast endast ja mitmest asjast seal ümber, kohati ka talle omaselt pisut sapiselt (aga pidupäevapuhuses - Wiedemanni auhind 25 - loos siiski veidi vähem kui tavaliselt). Selles oli aga üks mõte, mis on täiesti väärt siin esile tõsta osundusega, sest millekski enamaks ma võimeline pole:

Emakeelepäeva ja Wiedemanni päeva võiks ühendada emakeelekuuks. Traditsioonilisi üritusi, millega see aeg täita, leiduks: Forseliuse Seltsi hariduspäevad, keeletehnoloogia päev, murdeluuletuste päev, ajakirjanduskeele päev jne. Ürituse paigutamine emakeelekuu raamidesse peaks muutuma auasjaks.

Künstleri Aili oli võtnud usutleda Kasiku Reeta, kelle suurepärane teos eesti keele uurimise ajaloost ja tänapäevast "Stahli mantlipärijad" avaldas mullegi sügavat muljet. Siin oli siiski üks mõte, mille suhtes mul on tekkinud tasapisi väike eriarvamus - tõsi, ma ei ole muidugi keeleajaloolane ega midagi, nii et see on rohkem niisugune huvilise arvamus, mis ei pretendeeri suuremale tõeväärtusele. Nimelt ütleb Kasik, et "Eesti kirjakeele eripära on see, et 16. sajandil, kui pandi kirja esimesed eestikeelsed tekstid, kujunes eesti keelealal kaks erineva murdetaustaga kirjakeelt". Pisut varem sõnab ta veel, et "Keeleajaloolaste arvates hakkas Soome lahe lõunakaldal kõneldavates hõimumurretes 2000-2500 aastat tagasi toimuma muutusi, mis ei hõlmanud teisi läänemeresoome murdeid, aga mille tõttu siin kõneldavad murded üksteisele üha lähenesid, nii et alates 13. sajandist, mil Eesti geograafiline tähendus kinnistus, võib kroonikates jm allikates sisalduvate keelenäidete põhjal rääkida juba ka selle maa keelest." Minu meelest on need väited vastuolus ja kui üldse, siis võib kõnelda, et 13. sajandi alguseks oli siin olemas kaks (peamist) murret (ma võib-olla julgeksin nimetada isegi keeleks), mis elasid rahumeeli üsna eraldi edasi ja mille mõlema baasil tekkis ka 16.-17. sajandil kirjakeel. Suuresti aitas murrete/keelte püsimisele (ja mitte sulandumisele-sarnastumisele) kaasa seegi, et väga laias laastus võttes olid Põhja- ja Lõuna-Eesti 16. sajandi lõpuni välja täiesti erinevate maaisandate valduses. Eraldatuks jäid nad muidugi hiljemgi, põhimõtteliselt Eesti Vabariigi tekkeni välja, aga viimased nelisada aastat enne seda olid nad vähemalt ühe (ülem)valitseja võimu all (vastavalt Rootsi ja Venemaa) ning 19. sajandil, kui mu arvates eesti keel kui selline üldse alles tekkiski, andsid tooni juba teised tungid ja suundumused, mis formaalsetest piiridest enam nii väga ei pidanud. See on muidugi ainult minu kui profaani arvamus (millele ma peaks tuge leidma - või siis mitte leidma - põhjalikumalt asjakohaseid keeleajaloolisi uurimusi puurides, milleks mul ühel hetkel on kindel kavatsus ka aega võtta).

Aga mõistagi oli intervjuus muudki head ja lugemist väärt. Nagu ka teises Künstleri Aili intervjuus Valdmaa Suleviga, kes siinkohal esines Laurentsiuse Seltsi esimehena. Mille olemasolust ma varem ei teadnudki, aga mida ma tahan siinkohal siiski ära märkida, sest selles usutluses oli eelkõige juttu ühe eesti keele tekke suurkuju Ahrensi Eduardi mälestuseks püstitada kavatsetavast monumendist ja ühtlasi antud ka andmed, kuidas selle hüvanguks annetusi teha. Mis olgu ka siinkohal välja toodud:

Mälestusmärgi püstitamisega seonduva info leiab Laurentsiuse Seltsi kodulehelt www.laurentsiuse-selts.eu. Seltsil on ka Facebooki konto.
Annetusi saab teha: MTÜ Laurentsiuse Selts, konto 10220114903012 SEB Pangas (IBAN: EE871010220114903012).

Ahrensist ja Wiedemannist ning nende suhetest (eelkõige muidugi viimase arvamustest esimese kohta) kõneles ka Kilgi Annika lugu  Sellest võis muu hulgas teada saada huvitava tõiga, et kui Wiedemannile omal ajal pakuti välja Piibli tõlke revideerimist, siis seati tingimuseks, et ta ei muudaks "ortograafiat ega murdelist tausta". Njah, tänapäeval vist naljalt ei leiduks toimetajat, kes sellistel tingimustel üldse töö vastu võtaks - või kui ka võtaks, siis üldse midagi peale raha kasseerimise teeks :-)

Põnev oli ka usutlus - ikka väsimatu Künstleri Aili sulest - Rossi Kristiinaga alles äsja ilmunud Gutslaffi Johanni lõunaeestikeelse piiblitõlke teemal. Pahatihti võib jääda mulje, et Eesti ajaloos tervikuna ja sealhulgas keele-kirjanduse ajaloo on kõik allikad juba ammu teada ja midagi kuskilt nagunii juurde ei tule, aga ikka selgub, et tasapisi siiski tuleb. Nii ka antud juhul, mil alles mõne aasta eest jõuti (peaaegu täiesti kindlale) selgusele, et üks seni anonüümne olnud tekst on just samuse Gutslaffi oma. (Samamoodi on ju alles hiljaaegu leitud üles pisike jupike Bartholomaeus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast - isegi nii hiljaaegu, et mõnedki, pigem küll ajaloost kaugele jäänud isikud, seniajani väidavad, nagu poleks seda sugugi säilinud ja olla teada vaid hilisemate, mõneti kaheldava väärtusega ümberkirjutuste kaudu.) Loost võis leida ka keelehuvilistele järamiseks ühe huvitava sõna, mida Gutslaff oma tõlkes kasutas tolliametniku/maksukoguja ehk tölneri vastena ja mille sisu keeleinimesed seni polevat suutnud lahti hammustada: jähvkemehs.

Ning lõpuks oli Keele Infolehes ka järjekordne Emakeele Seltsi keeleviktoriin, samuti temaatiliselt seotud Wiedemanniga. Tõsi, neile näiliselt lihtsatele küsimustele vastamine võib osutuda arvatust keerulisemaks, sest vähemalt üks küsimus oli sõnastatud minu jaoks arusaamatult: "Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat on ilmunud neli korda. Millal? Kui palju on selle trükke?" Mida küll too viimane (ala)küsimus tähendada võiks, jäi mulle mõistmatuks. Nähtavasti peetakse silmas redigeeritud ehk toimetatud ja muudetud variante, aga nojah, Emakeele Seltsi egiidi all toimuvas viktoriinis võinuks ju oodata paremat sõnastamist ...


Loetud: Sirp, 14.06.2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), Carriers (Pro7)

Ilmunud tõlked:
I. Suhhov. Kui kaugel on Boston Põhja-Kaukaasiast? (Diplomaatia 6-7/2013)
J. van Dyk. Must tee (Diplomaatia 6-7/2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp sisaldas väga nautimisväärset lugemist, tõukeks äsja ilmunud Eesti ajaloo koguteose II, keskaega käsitlev köide. Seesama, mis juba enne ilmumist, veel enam aga pärast seda on päris palju tolmu üles keerutanud. Mis oli õieti veidi üllatav ja veel rohkem kurb. Sest nagu ütleb üks köite koostajatest, neist kõigist nii-ütelda avalikkuses võib-olla kõige tuntum Tamme Marek: "Inimesele, kes on regulaarselt jälginud eesti medievistide teadustööd viimasel viieteistkümnel aastal, on selles koguteoses võrdlemisi vähe uut." Tõsi ta on, nii palju kui ma olen vähegi aru saanud, ei ole inimesele, kes on pidevalt lugenud kas või ajalooajakirju ja raamatuid, mida siinsed keskaja uurijad on aastate jooksul välja andnud, seal tõesti midagi radikaalselt uut (ma pean lisama küll, et ma ei ole seni veel seda köidet endale hankida jõudnud, sestap ei saa sisust palju rääkida, aga juba vaadates sisukorda ja autoreid kujutan ma väga hästi ette, kuidas nad kirjutavad, isegi kui ma ei tea, millised on konkreetsed faktid ja täpne sõnastus, mida nad kasutavad). Mis ongi selle mõnetise üllatuse ja kurbuse põhjus - nii suur kisa ja kära näitab ilmselgelt, et ajaloolaste tegemised ei huvita õieti kedagi peale nende enda ja võib-olla mõne üksiku musuguse. Ja kindlasti ei ole põhjus selles, et ajaloolased oma tegemisi kuidagi varjaksid või nurga taga ajaksid - nagu mainitud, ei ole meil ehk ajalooajakirju ja muid trükiseid ehk just liigselt palju, aga neid on ja mingit takistust nende lugemiseks ei ole. Niipalju siis eestlaste suurest ajalooarmastusest, lausa minevikus kinniolemisest ja muust sellisest ... Jah, kurb, tõesti kurb.

Igatahes pikk, üle kahe lehekülje ja lausa jupiti kolmandalegi välja jõudev intervjuu köite toimetaja Selarti Antiga (keda ma ülikooliajast väga heast küljest mäletan) väärib kahtlemata lugemist. Eriti kindlasti neile, kes seda raamatut usinalt mutta trampida püüavad - kuigi teiselt poolt, vaevalt neil selleks nüüd seda intervjuud või õieti ka raamatut ennast lugeda vaja on ...

Igatahes selge on see, et uut Eesti keskaega tervikuna käsitlevat teost vaja oli, sest väikeste, peamiselt Nõukogude ideoloogiast põhjustatud muudatustega oli senine kirja pandud umbes 80 aastat tagasi. Mis ei tähenda mitte ainult vajadust kontseptuaalselt uue käsitluse järele, vaid ka vajadust integreerida uude üldkäsitlusse kõik see, mida vahepeal on samused ajaloolased teinud. (Mitte et see varem poleks üldse sisse jõudnud, aga häda oli pigem selles, et millest ka uuemad uurimused ei lähtunud, üritati neid ikka lihtsalt lisada ehk suruda selle vana raamistiku sisse.) Mida ei ole sugugi vähe: 80 aasta eest puudus üldse selline aladisptsipliin nagu keskaja arheoloogia, mis on tunduvalt rikastanud teadmisi paljude asjade kohta, mida kirjalikes allikates üldse ei kajastu või mille kajastust osatakse leida õigupoolest alles pärast esemeliste leidude ilmumist. Ja teisteski aladistsipliinides, kaasa arvatud isegi muidu näiliselt nii selge ja hästi teada poliitilise ajaloo vallas on tegelikult päris palju uut peale tulnud, alati tingimata mitte uusi fakte, kuivõrd nende seostamist ja tähenduse andmist ehk tõlgendamist.

Aga eelkõige on kogu selle ajaga muidugi muutunud kontseptuaalne raamistik. Too 75 aasta tagune koguteos ja selle jälgedes ka hilisemad käsitlused on tugevasti kinni veel Ranke-eelses lähenemises: jah, rankelik faktitäpsus on juba sees, aga endiselt üritatakse fakte mahutada lukku, mitte luua lugu faktide põhjal. Selle lähenemise suurkujusid Gibbonit või Macaulayd on muidugi seniajani hea ja mõnus lugeda - aga rohkem kui ilukirjandust, mitte kui teaduskirjandust. (Selles mõttes ootan ma kannatamatusega seda loodetavasti üsna peatset, vahest paari kuu pärast kätte jõudvat hetke, mil ma saan samust Eesti ajaloo II köidet käes hoida ja läbi lugeda, et näha, kui hästi on see koostajate-kirjutajate sõnade kohaselt tänapäevase käsitluse kirjapanek välja kukkunud.) Kindlasti on vähemalt mulle palju sümpaatsem tagasipöördumine faktipõhise ajaloo juurde, mis antud juhul olekski eriti sobiv, sarnanedes keskajal endal valdava faktipõhise ja võimalikult ideoloogiavaba kirjutamistavaga (nojah, mõned asjad, mida toona faktideks peeti, on tänapäeval küll kuhugi muusse valdkonda liigitatud, aga eks see ole aja käigu näitaja, et mitmedki asjad, mida inimesed kaljukindlaks teadmiseks peavad, heidetakse järgmiste põlvkondade poolt ebausuna või väärteadmisena üle parda - küllap ka õige mitmed teadmised, milles me tänapäeval veendunud oleme).

Rohke ajaloolugemise kõrval oli Sirbis siiski ka muud huvitavat, näiteks minu meelest ühe Eesti parema sulega kirjamehe Kändleri Tiidu mõtted Ivanovi Andrei "Hanumani teekonna" kohta. Isegi ku Ivanov huvi ei paku, siis Kändleri sõnaosavus ja kujundlik keel on omaette väärtus, mida nautida.

Kübarsepa Jakobi ja Kulu Priidu artiklist, mis, nagu võis eelmisest Sirbist aru saada, peaks olema nende kuu aja taguse eesti teaduskeele konverentsil peetud ettekande kokkuvõte, võis teada saada, et juba sel aastal ilmub materjalitehnika (metallurgia, metalliõpetus, valmistustehnoloogiad jms) põhjalik terminisõnastik. Mille üle saab ainult rõõmustada, sest kuigi tänapäeva ühiskond kipub olema nii väga teenuse- ja kuidas öelda, mittemateriaalse sfääri põhine, on selle aluseks ikkagi "materjal", nii bioloogiline ehk meie ise kui ka mittebioloogiline ehk kõik see, mille pealt neid teenuseid ja "mittemateriaalse sfääri" hüvesid pakkuda.

Jätkuvalt oli juttu rahvaloendusest, ikka väsimatu Tiidu Ene-Margiti sõnade kaudu. Sedakorda selgitati siis mitmesuguseid asju, mis olla "avalikkuses" arutelu ja arusaamatusigi tekitanud: kuhu on kadunud ettevõtjad, kuidas ikkagi selle "ümardamisega" on ja miks erinevad konkreetsete kohtade rahvaarvud. Kõik huvitavad küsimused ja vähemalt minu jaoks selles artiklis ka ammendavalt ära vastatud. (Kuigi võib ka lisada, et statistika maailm on ikka omapärane küll :-) )

Kindlasti tuleks kas või juba isikliku seose pärast ära mainida Orro Oliveri pikk lugu kolmest vastsest muinsuskaitse ja restaureerimise eriala doktorist. Isiklik seos piirneb siin küll sellega, et üks neist on mu kursaõde, kellest paraku kõige vähem juttu tehti, aga ega ülejäänud vastsete doktorite tööde kajastamine vähem huvitav lugeda polnud.

Ja lõpetuseks leidus tänases Sirbis päris huvitav ülestähendus vestlusringist, mille temaatika võtab kenasti kokku pealkiri "Mõtteid kultuurist, meediast, riigist". Ehk intrigeerivaim mõte kogu sellest tekstist oli järgmine: "Rahvusriik ongi turumoonutus." Millega võib muidugi täiesti nõustuda, isegi kui niisugust mõtet vaid harva julgeb keegi avalikult välja öelda ...


Loetud. Sirp, 11.01.2013
Vaadatud. Doktor Who (Universal)

Reedesed mõtted

Päev.

Tänases Sirbis oli mõndagi huvitavat lugemist. Hea klassivend Kerikmäe Tanel oli koos Nymani-Metcalfi Katriniga kirja pannud kindlasti aeg-ajalt meeldetuletamist väärivaid mõtteid riikluse teemal, pöörates erilist tähelepanu just kõige olulisemale: mis on riik (kõige üldisemalt) ja kuidas riigiks saadakse. Puudutades mõistagi eelkõige seda tänapäeva rahvusvahelistes, aga üldse igasugustes tooniandvat pinget, mis valitseb kahe vastandliku mõiste, territoriaalse terviklikkuse ja rahvaste enesemääramisõiguse vahel. Mis omakorda on inimajaloo ühe suurema häbipleki, väärsünnitise, mida nimetatakse Vestfaali süsteemiks, tagajärg, mis on toonud kaasa nõndanimetatud rahvusriikluse ja muud jubedused, mida eriti Euroopa elanikud on viimasel mõnesajal aastal pidanud üle elama. Loomulikult ei olnud kahel autoril võimalik kõigest leheküljel eriti põhjalikult teemasse süveneda, aga aeg-ajalt on hea meelde tuletada mõningaid põhitõiku, näiteks seda, et reaalses poliitikas mängivad eelkõige rolli olupoliitilised otsustused, mitte mis tahes kujul sätestatud õigus, isegi kui viimast usinalt argumendina kasutatakse.

Kas sellest tingituna, et mainitud loos oli juttu Palestiinast, või mingil muul põhjusel oli lehes jagatud ruumi kahele Iisraeli-teemalisele raaamatuarvustusele. Annuse Amar oli kirjutanud Sebagi Montefiore Simoni suurteosest "Jeruusalemm", pöörates tähelepanu selle raamatu mõningatele vajakutele, mis torkavad kindlasti silma inimestele, kes on piirkonna ajalooga paremini kursis - kuigi märkimisväärseid ja olulisi vigu ei paista arvustaja siiski olevat leidnud. Mõneti üllatav oli artikli üsna tugev politiseeritus. Sellise teema puhul pole see muidugi mingi üllatus ja maailma raamatuarvustuste reas leiab nii selle kui ka veel paljude teiste teoste kohta kahtlemata lausa raevukalt poliitilist vahtu pritsivaid arvustusi, aga eestikeelses arvustustraditsioonis on valdavalt püütud hoida siiski suhteliselt neutraalset tooni. Mitte et ma seda kuidagi pahaks paneks, pigem on see isegi hea ja ärgitab rohkem kaasa mõtlema, olgu siis lugeja arvamus kirjutaja omaga sarnane või sootuks erinev. Teine samateemaline arvustus oligi poliitiku Meikari Silveri sulest teosele "Iisraeli riigi ajalugu", mis otsekui kontrastina oli just selline neutraalsemat tüüpi (või õigem oleks vist öelda, et poliitilised seisukohad olid tunduvalt varjatumad).

Eelmise nädala Hennoste Tiidu väga põnevale mõtteavaldusele vastu kajades oli Tamme Marek lahanud veidi põhjalikumalt kirjastuste rolli nüüdsel uuel "e-ajastul". Ilmselt ei sisaldanud see asjaga rohkem kursis inimeste jaoks erilisi üllatusi, aga ma usun, et selliseid artikleid on kas või selleks vaja, et kummutada üsna levinud arusaamasid kirjastuste kohta. Selles mõttes kahtlemata vajalik lugu, mille lõpetas küll kurvapoolne noot, mis ennustas kui mitte kadu, siis vähemalt tõsist ümberkujunemist raamatupoodidele. Mille üle ei tasu tegelikult imestada, sest seda on olnud täheldada juba pikemat aega (pikem aeg on võib-olla palju öeldud, aga ütleme siis, et aastaid): raamatukauplused ei ole enam kaugeltki kohad, mis kauplevad ainult raamatutega, võib-olla lisaks ka mõningate raamatutega lähemalt seotud bürookaupadega, näiteks kirjutamisvahendite ja paberiga, vaid aina enam on neisse leidnud tee kõik need moodsad multimeediumid, küll ehk endiselt mõneti raamatutega seotult, aga juba palju lõdvemalt - kui võtta müüki ja reklaamida ennast kui raamatupõhiste filmide müüjana, siis miks mitte laiendada valikut ka nende filmide arvel, mille taga enam raamatut ei seisagi... Rääkimata sellest, et üha enam on raamatukauplused ka eriti laste, aga ka vanemate meelelahutuskohaks. Kõike seda võib näha siinsamas Eestiski, aga ehk veel enam mujal maailmas, nii-ütelda kultuurimetropolides...

Veel raamatutest kõneldes oli Talvistu Enriko saanud rohkelt ruumi Alttoa Kauri hiljutise Tartu Jaani kiriku raamatu kohta arvamuse avaldamiseks. Väga hea ülevaade nii teosest kui ka probleemidest, mida selles teoses pole piisavalt lahti kirjutatud - seda küll mitte etteheitena autorile, mis nähtavasti oleks lihtsalt ülekohtune. Nauditav on lugeda asjatundja juttu teise asjatundja kohta.

Sirbi viimasele leheküljele jõudes ja seal pealkirja "Rahvaloendus ja soome-ugri" nähes tekkis kohe ebamäärane pelgustunne, nagu paraku ikka, kui jutuks tulevad need idapoolsemad sugulasrahvad. Ja Prozese Jaak ei "petnud lootusi": täpselt oodatult tumedates värvides oligi kirjeldatud soomeugrilaste masendavat saatust selle riigivõimu ikke all, mille alt eestlased õnneks paarikümne aasta eest vabanesid. Ei saa ju inimestele ette heita, et nad suurema ja võimsama kultuuriga sulanduda tahavad, aga kui see käib poolenisti või kolmveerandisti sunniviisiliselt ... Ja nii see ju Venemaa Föderatsioonis paraku käib. Igatahes viimase kahe rahvaloenduse andmete võrdlemine, mis antud artikli sisuks oli, ei sisenda küll mingit vähegi märkimisväärset lootust, pigem vastupidi.

Loetud: Tuna 1/2012
Vaadatud: Elas kord... (FoxLife), Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma juba kolmandat päeva ühtejutti kärpisin väikese väljaskäiguga, mille sihtkoht ja täpne sisu jäägu siinkohal nimetamata, aga mille kohta võib siiski öelda, et märkimisväärsest finantskulust hoolimata täitis see täpselt oma eesmärgi.

Tänane Sirp oli üllataval kombel lausa pungil lugemist - nähtavasti on valimised nii lähedal, et tarku sõnu sel teemal enam pole mõtet teha :-)

Äärmiselt asjalik ja võiks lausa öelda, et definiitne arvamus riikidevaheliste ajalookomisjonide (millise mõtte käis mäletatavasti mõne aja eest Eesti poole suunatuna välja siinne Venemaa suursaadik) osas oli pärit Mertelsmanni Olafi sulest. Lühidalt võib selle kokku võtta tema enda sõnadega: "Ärge jamage ajalookomisjonidega, tehke reaalset uurimis- ja publitseerimistööd." Sellele võib ainult kõigi jäsemetega alla kirjutada - mitte et sellist komisjoni luua ei võiks, kui keegi (loe: mõlemad pooled) selle järele tungivat vajadust tunnevad, aga eelkõige on oluline see, et olgu komisjon või mitte, tehtaks reaalset tööd ja uuritaks ajalugu ja mitte ainult ei uuritaks, vaid ka avaldataks uurimise tulemusi.

Väga huvitava intervjuu oli Kaaristo Maarja teinud Krulli Hassoga. Pealkiri "Ajalooline aeg on üks vimma ja vihavaenu pesa" võib ju viia mõtted teab millele, aga kui arvestada, et ajaloolise aja vastaspool on antud juhul müütiline aeg ehk aeg enne igasugust ajalugu, aga ka selle kõrval, taga, ees, peal ja all, siis oma tugev uba selles kindlasti on. Teisegi tema mõttega võib igati nõustuda. ehkki rahvuslus ja rahvusriik olid kindlasti omas ajas olulised ja vahest edumeelsedki ideologeemid, on nad oma aja üsna ära elanud. Vähemalt minu jaoks kindlasti: ma tunnistan küll end kindlalt eestlaseks selles mõttes, et ma kõnelen eesti keeles ja kirjutan selles ja enamasti isegi mõtlen, aga ma ei tunne erilist kokkupuutetunnet teistega, kes ennast samuti eestlaseks nimetavad ja sellel hoopis mingeid muid aluseid näevad kui keel; no ja riikluse mõiste on musugusele anarhistile üldse selline vähevastuvõetav nähtus... See ei olnud muidugi selle intervjuu läbiv teema, nii et mõtlemapanevat on seal küllaga muudki.

Päris hea oli lugeda ka esimest rubriiki küsimusega "Mida ootate?", mis oli mõistagi suunatud valimistele, aga millele vähemalt avalöögi teinud kolm keeleinimest, võiks öelda, täiesti apoliitiliselt, tõstes esile rohkem probleeme, mis on olnud ja mis ilmselt ka jäävad, sõltumata sellest, kas on mingid valimised või mitte ja kas need toovad kaasa mingeid muutusi riigivalitsemises või mitte.

Lausa põnev ja oma ajaloolise tausta poolest väga huvitav oli Peterburi Jaani kiriku taasavamisest tõukunud Michelsoni Helle pikk lugu, mis rohkem kui kirikust kõneles Peterburi ja eestlaste seostest. Sealt võis leida ka huvitava tõlgenduse Matissovi saare kui Madise saare kohta. Ajalooliselt olla see küll pigem tulenenud mingist kohalikust soome päritolu veskiomanikust Matiasest, aga noh, eestilik tõlgendus kõlbab ju ka :-) Naljakas oli ka nii-ütelda kultuuridevaheline kommunikatsioon: kui kiriku taastamiseks korraldati talgud, siis vene keeles kutsuti inimesi "laupäevakule" (subbotnik). Aga nende mistsellide kõrval sisaldab lugu rohkelt huvitavat lugemist.

Samamoodi äärmiselt huvitav oli Kangro Maarja kirjeldus sellest, kuidas ta Udmurdimaal etlemis- ja muidureisil käis ja mida kõike ta seal nägi ja koges. Sellised sissevaated on lausa hindamatu väärtusega, eriti kui ise ei ole pikemat aega kohapeal käinud - ja muidugi ei tasu unustada, et kirjandusinimesena oskab autor ka väga hästi kirjutada!

Lausa hämmastav oli avastada, et isegi kunstilehekülgedel jagus sedakorda lugemist. Muidu on seal enamasti rohkem või vähem tarkade sõnadega juttu kõikvõimalikest näitustest, mis mulle väga pinget enamasti ei paku, silm vaid libiseb üle, aga sedakorda oli käsile võetud mu meelest kunstitegemise üks põhialuseid (kuigi läbi kõlas ka mõte, et enam see nii väga ei pruugi nii ollagi), nimelt joonistamine, see kõige tavalisem joonistamine. (Õieti oli lausa kaks artiklit, üks rohkem joonistamise õpetamise probleemidest, teine, küll taas näitusest tõukudes, aga seda vaid põgusalt mainides, veidi laiemalt)

Kui mõne aja eest tekitas Nokia ja Microsofti koostöö mõningaid muremõtteid selles osas, mis saab edasi mõne aasta eest Nokia alluvusse läinud Qt-st (mis on lisaks uuele ja alles pooleldi ilmavalgust näinud Meego platvormile muu hulgas aluseks ka näiteks KDE-le), siis nüüd paistab, et tunded on rahunenud ja ei Qt ega KDE tunne ennast kuigi ohustatuna. Nojah, Nokia toetus võib ju küll väheneda või isegi kaduda, aga nende vanker on varemgi ilma selleta veerenud ja võib veereda ka edaspidi, kui vaja peaks olema. Vähemalt nii võib välja lugeda KDE, kui nii võib öelda, ametlikust seisukohavõtust, mille on väljastanud KDE-d haldava ühingu juhatuse esimees.


Loetud: Sirp, 04.03.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Starship Troopers 3: Marauder (Pro7)