Pühabased mõtted

Nagu pühapäeviti ikka, oli ka täna päeva iseloomulikem tunnus ja featuur ema külastamine. Mis, samuti nagu ikka, tähendas õige kopsakat kõhutäit ning sellele järgnevat mõnusat peatäit, seda viimast siis ikka ristsõnavihikute kujul. Kui sellele liita veel imeilus ilm - temperatuur nii 5 plusskraadi ringis ning õhus tublisti niiskust (nojah, oleks võinud ehk õige pisut rohkemgi olla, et ikka päris piiskade nime väärivad moodustised oleksid tekkinud, aga oli hea seegi, mis oli) ., siis võib päeva täiega kordaläinuks pidada: jagus kõike, nii ihule kui vaimule kui hingele.

Lisaks kõigele tuletas ema meelde veel üht, õigupoolest juba möödunud nädalavahetusel teatavaks tehtud pommuudist. Aga milline see täpselt oli, jäägu siin lahti ütlemata, piisab ehk, kui nentida, et see tuli tõepoolest üllatusena ja oli tõepoolest päris vapustav.

Saagu täna ära märgitud ka üle pika aja avalik esinemine, täpsemalt osalemine Kuku-raadio Tarkade Klubi saates. Kuhu ma sattusin pisut endalegi ootamatult, õieti teadmatagi, mis saatega tegu on. Aga noh, nii keskeltläbi rahuldavaks võiks selle esinemise hinnata ehk küll, kuigi nii mõndagi jäi kripeldama, eelkõige mõistagi enda nigelate teadmiste osas.

Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: No One Lives (TNT Film)

Esinemine: Kuku-raadio Tarkade Klubi

Teisibased mõtted

Eks ta ole, kui oled sõrme andnud, siis anna juba heaga käsi ka - ehk teisisõnu, tänagi võtsin ette teekonna ema juurde, peamise sõnastatud ülesandega tuunida veel pisut talle äsjasel sünnipäeval kingina kaela langenud uut arvutit. Nagu selgus, ega seal palju polnudki vaja enam tena, näituseks ID-kaardi tarkvara oli ta, küll poolkogemata, panka arvet maksma minnes, ise ära osanud paigaldada. Aga ühtteist siiski, näituseks AdBlocki ja Flashi mängija paigaldamine ja veel mõndagi oli siiski vaja teha, et tal kõik vajalik ikka olemas ja käepärast ja kasutada oleks. Nojah, loomulikult ei saa selle külaskäigu juures, nagu ikka, jätta lisaahvatlusena mainimata imehead võimalust kõht maitsva toiduga triiki ja rohkemgi täita :-)

Tagasiteel, ühtlasi imetabast ilma nautides, kus korraga sadas lund ning paistis ere päike ja väljas oli õige soe, astusin ühtlasi läbi elukohajärgse suurema universaalmagasini juurest, mille välisseina vastu paigutatud pakiautomaadis ootas mind ees pisike raamatusaadetis, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• The Oxford Handbook of Philosophy of Time

Loetud: Horisont 2/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintelligents (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Madridi Atlético (TV6)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: Ansipist - reporteri pilguga (Postimees, 01.04.2014)

Pühabased mõtted

Hoolimata rampväsimusest pärast eilset, paraku küll mitte loodetud ja oodatud tulemusega päädinud vaimlist pingutust ja ponnistust võtsin end siiski täna nii palju kokku, et sooritada ja teoks teha ja läbi viia igapühapäevane traditsiooniline külaskäik ema juurde. Ja isegi hoolimata sellest, et ilm oli suhteliselt sant, eriti tagasi tulles: muidu on see vaikuse ja surmaaeg mulle sügise järel meeldivuselt teine aastaaeg, aga vaat see, kui kõik hakkab vedelkristalsuse asemel tahkkristalsuseks muutuma elik taevas ja maa on täidetud asjaga, mida nimetatakse jäiteks, vaat see mulle eriti ei meeldi. Aga kõigile neile vaevustele vaatamata oli ema visiteerimine tavapäraselt mõnus ja lahe, pakkudes nii kopsakat kõhutäit kui ka kerget peatäit, seda viimast siis ikka ja mõistagi ristsõnavihikute kujul. Tõsi, tuleb öelda, et pärast eilset liikus mõte tunduvalt aeglasemalt, nii et kui näituseks eile lahenes suhteliselt raske krüptogramm kui imeväel, siis täna arvatavalt tunduvalt kergem krüptogramm ei tahtnud oma saladusi avaldada õige pikka aega. Ma olen aru saanud, et lihastes räägitakse pingutuste järel piimhappe tekkest ja jalgade või käte või muude kehaosade "vatistumisest", huvitav, mis ajus tekib? :-) Igatahes tulemus on sarnane ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Arsenal (ETV)

Esmabased mõtted

Päev, millesse mahtus tavapärase teotsemise kõrval ka nii ühe, võimalik, et sel kalendriaastal viimase, artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks kui ka väljaskäik eesmärgiga külastada elukohalähedast superhüpergigamegakaubanduskeskust, et varustada end mitmesuguste vajalike esemetega äraütlemata suurel kiirusel lähenevaks jõuluks, kui ka, iseenesest mõista, hilisem kibekähkune sahmerdamine, et osast neist superhüpergigamegakaubanduskeskusest hangitud esemetest samuse jõulu puhuks midagi vajalikku ja maitsvat valmistada. Kui eilsel väljaskäigul võis nautida sellist kena Inglise talveilma, siis tänaseks oli ilmataat otsustanud võtta sammukese tagasi ja väljas valitses tore Eesti (hilis)sügis. Nojah, võib-olla selles mõttes mitte nii tore, et mulle just hirmus väga ei meeldi, kui igal pool muudkui pori lirtsub ja lärtsub ja on, aga leebe tuuleke ja mõnus vihmapladin kompenseerisid selle tundevajaku päris kenasti ja tõid hinge just sellise, kas nüüd päris jõululiku, aga ikka tarvilise rahu- ja hääoluvirvenduse.


Loetud: Tuna 4/2013
Vaadatud: : Jüri Üdi klubi (ETV2), Intervjuu president Toomas Hendrik Ilvesega (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse end traditsiooniliselt mahutas ka väljaskäik eesmärgiga käia külas ema juures. Mis, samamoodi traditsiooniliselt, tähendas üht õige kopsakat kõhutäit ja tublit peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnade kujul. Rääkimata kõigest muust heast ja paremast äraolemisest.

Ilm oli täna selline kuidagi kahtlasevõitu, eelkõige seepärast, et alanud oli aastaaeg, mida ma kohe üldse ei armasta, see lögane rõve aastaaeg, mida ma nimetan kevadeks (sest sügis, mu lemmik, ometi ei saa ju selline olla :-) ): maha on tulnud mõnus valge kate, mis siis sulab mingiks vormituks pruunikas-halliks lödiks massiks - ja vahetevahel pudeneb veel midagi ligast lisaks. Tagasi tulles oli hakanud ka tuul tõusma, puhudes meeldivalt otse hinge. Ja õhtupoole tugevnes see veelgi, nii et ma käisin mitu korda akna peal seda nautimas, lastes leebetel iilidel tormelda vastu rinda ja kolpa.

Et alanud oli ühtlasi detsember, mida mõnikord on ka talvekuuks nimetatud, siis mõtlesin eksperimendi korras ka lõpuks kütte sisse lülitada. Esialgu küll võimalikust kolmest ainult ühe pügala ulatuses ja mõistagi ainult ühes toas (tegelikult ootaks isegi, kas tuleb mõni talv, kus kõik kolm radiaatorit peaks sisse lülitama, aga noh, räägitakse ju kliima soojenemisest, nii et vaevalt sellist mul enam õnnestub näha ...). Eks vaatab, kas sel oli mõtet või läheb ikkagi liiga kuumaks kätte ära - ise ju kannataks hädaga välja ka selle, kui temperatuur toas paarikümne peale tõuseb, aga need raamatud, raamatud, need ju sellist palavust ei taha ....

Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Sitsi vabriku tõus ja langus (ETV), Narnia kroonikad: koiduränduri teekond (TV3), Star Wars: Osa I - Nähtamatu oht (TV6), Paladin: draakonitapja koidik (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust väike väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset universaalmagasini koduste toidutagavarade täiendamiseks. On, kuidas ma igatsen, et juba sügis saabuks ja suvepalavus vaoks! Mõnel viimasel päeval juba tundus, et äkki nii lähebki: öösel langes temperatuur nii alla, et ma kaalusin juba isegi muidu pärani akende sulgemist, ja eile väljas käies tekkis tunne, et võib ehk pääseda häbistavast seisundist, kus väljas tuleb käia aluspesus. Täna paningi siis rahulolevalt väljaminekuks alussärgi asemel triiksärgi selga, aga jah, paraku unustasin enne täpsemalt järele kontrollida, milline temperatuur väljas valitseb. Selgus, et jälle oli tasakesi kuumust üles kruvinud, vähemalt kümne kraadini või enamanigi ja nii ma pidin taas higistama ning ähkima ja puhkima ... Aga noh, kõik märgid näitavad, et kaua enam seda nigelat üleminekuperioodi ehk ei ole ja jõusse astub korralik ehe sügis. Loodetavasti ...

Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Terra Nova (TV6)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut lõhkus väljaskäik sihiga teiseks külastada teist suuremat elukohajärgset universaalmagasini koduste toidutagavarade täiendamiseks ja esiteks astuda läbi kandekeskusest, kus mind ootas ees pakike raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:

• Vello Vikerkaar. Tantramees (pilt ja lühitutvustus siin, autori enda pikem jutt koos ülivõrdes kiitvate hinnangutega :-) siin)

Kes mu ajaveebi pikemalt ja tähelepanelikumalt on lugenud ja jälginud, teab muidugi, et "Kanada eestlase" Vello Vikerkaare Postimehes ilmunud lood on minu tõlgitud - ja selle tunnustuseks oli kättesaadud raamatus sees ka pühendus, mille üle ma olen mõistagi üliväga rõõmus.

Paraku tuleb nentida, et see oli üsna ainuke helge hetk päevas, sest muud hetked nii kenad ei olnud. Alustades juba nördimusest selle üle, et kui ma välja läksin, siis oli ilm selline, et kohe-kohe hakkab sadama. Ma jalutasingi päris aeglaselt, lootes, et äkki saab ikka lasta end korralikult läbi niisutada, aga ei midagi. Ja muidugi algas vihmasadu just mõni aeg pärast seda, kui ma olin koju tagasi jõudnud - ja juba ajal, mil uuesti välja lustima minna enam polnud mahti ...

Veel masendavam oli aga õhtune jalgpallimäng Ungari ja Eesti vahel. Ungari on muidugi kuulus jalgpallimaa, ehkki nende tipphetked jäävad 1950. aastatesse (aga siis olid need ka tõesti suured hetked, räägitakse isegi, et jalgpalli kui terviku seisukohalt revolutsioonilised), aga siiski on ka viimastel aastatel ungarlased taas pisut jõulisemad olnud kui vahepealsetel aastakümnetel. Mida näitas ju ka nende möödunudaastane võit Eesti üle: hoolimata tagasihoidlikust 1:0 tulemusest oli mäng ikka päris selgelt ungarlaste käes. Nagu paraku tänanegi. Eks oli ka teada, et Eestil on raske, sest mitu võtmemängijat oli eri põhjustel (peamiselt kaartidega) mängust väljas, aga ikka too võiduhõnguline viik Hollandiga ja lisaks veel Ungari äsjane korralik 0:3 kaotus Rumeeniale andsid ju lootust. Mis aga kippus kustuma kiiresti, eriti pärast seda, kui avavärav tuli nende kasuks, aga eestlase jalast. Ma statistikat ei tea, aga isiklikud tähelepanekud lubavad öelda, et kui mäng algab omaväravaga, siis see ka tavaliselt kaotatakse. Nagu ka paraku läks. Kui üritada vähegi objektiivselt vaadata (mis on muidugi raske), siis ega Eesti hirmus halvasti ei mänginudki, aga kahjuks ka midagi hirmus ilusat polnud, selline keskpärane mäng ja ikka oma tavalise veaga, lõpus minnalaskmise või äravajumisega. Lõpptulemus 5:1 muidugi näitab eksimata selgusega, et ungarlased olid igas mõttes ja igas asendis paremad. Sellega ühtlasi kadus Eestil igasugune võimalus alagrupist edasi jõuda. Aga loodetavasti ei tähenda see, et mänge Türgi ja Rumeeniaga (kelle võitmine on muidugi paganama raske, nagu esimesed kaotatud mängud mõlemaga juba näitasid) ei võeta puhtalt kohustusena, vaid ikka mängitakse korralikult, nii nagu võimed parajasti lubavad.

Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Välisilm (ETV), jalgpalli MMi valikmäng: Ungari-Eesti (ETV), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)

Neljabased mõtted

Täna oli kolme vindumis- ja kidumispäeva järel esimene tõeline tööpäev, küll lühike, aga see-eest töine. Ja põhjuseks ei miski muu kui küllaltki pikk väljaskäik väga hea, peaaegu suurepärase ilmaga. Nojah, ma küll ootasin, et äkki hakkab juba väljaskäigu ajal vihmagi sadama, oleks saanud veidi liguneda ja veel parema toonuse, aga vähemalt öösel tuli nii vihm kui ka äike ja muud mõnusad asjad, nii et hea seegi.

Väljaskäigu esimene ots viis mind hüpersupermegagigakaubanduskeskusse, kus mind ootas ees raamatuklubi pakike, mille sisu olgu ka siin välja öeldud:

• A. Applebaum. Raudne eesriie 1945/1956
• N. Davies. Kadunud riigid. Euroopa peaaegu unustatud ajalugu
• K. Vilbaste. Eesti allikad
• J. Clements. Mannerheim. President, sõdur, spioon

Lisaks sooritasin samuses hüpersupermegagigakaubanduskeskuses veel ühe ostu. Ma olen vist juba mitu korda maininud, et mu senine mobiiltelefon (Sony Ericsson W850i) väetiks jäänud, aku sisuliselt üles ütelnud ja ega ta isegi pole enam väga "kaasaegne". Nii on juba pikemat aega mõte jooksnud uue soetamise suunas, aga senised proovimised näitasid ikka ja jälle, et ükski ei taha olla selline, mis mulle kenasti ka kätte sobiks, ja noh, oleks muidugi ka ikka mõistuse piires moodsate omadustega ja puha. Ülesande muutis veel raskemaks see, et ma ei tahtnud hakata SIM-kaarti, mis ju ka mobiil-ID jaoks hea, välja vahetama uue ja pisema vastu, vähemalt mitte praegu (omad põhjused, millest ma siin pikemalt ei kõnele). Samal ajal peaaegu kõik uuemad telefonid on just tolle mikro-SIMiga. Aga lõpuks ma siis ikka leidsin endale sellise aparaadi, mille omadused rahuldasid ja mis oli isegi käes päris talutav: nojah, ehk mitte parim, aga siiski igati talutav. Ja nüüd ongi mul siis vastselt Sony Xperia L olemas ja järelegi proovitud. Eks sellega tuleb veel tutvuda ja puha, aga esimesed muljed on igatahes head: helistada saab, pildistada saab, pilte kuhugi mujale liigutada ka saab (mis mul vana telefoniga kuidagi ei õnnestunud, kas või nui neljaks, aga no ei läinud aparaadist välja), igasugu veebi kasutamine on loomulikult palju mugavam juba ekraani suurusegi tõttu, loomulikult on kõikvõimalikke rakendusi võimalik paigaldada ja nii edasi. Ja noh, kuigi nädalasse ulatuvat seismisaega ei tasu sellelt nähtavasti oodata (kuigi õige mitu päeva pole nähtavasti välistatud, sest esimese asjana kontrollisin ma hoolega järele, et miskisugust isetegevust peale seesolemise ja kõnede vastuvõtmiseks valmisoleku seal ilma minu konkreetse soovita ei oleks ega tuleks), siis eks ma olen nüüd viimaste kuude jooksul juba harjunud lausa sellega, et telefon on kogu aeg juhtme otsas, nii et iga päeva-paari-kolme tagant laadimine pole nüüd ka midagi eriti rasket. Loodame siis, et ees ootab jälle õige mitu aastakest töökindla kaaslase saatel.

Seejärel viis teekond mind ema juurde. Et ma kunagi elasin just otse sellesamuse superhüpermegagigakaubanduskeskuse kõrval ja mu ema elab samas kohas, kus tollalgi, aga mina olen otsekui ragulkast heidetuna maandunud nüüdseks temast enam-vähem sama kaugele, aga täpselt teises suunas, siis otsustasin nostalgialainel püsides ette võtta jalgsiteekonna. Mooni tänav oli ikka endine, aga sealgi käis usinalt teetöid. Ühtekokku jäi mulle ema juurde ja siis sealt koju jalutades ette lausa neli teetöökohta, nii et lausa meenus varase lapsepõlve ehk 1970. aastate suurte punaste (või oli siniste?) tähtedega loosung "Tallinn ehitab". Vahepealsetel aastatel võu lausa aastakümnetel paistis, nagu käiks ehitamine ainult kesklinnas ja mujal käib kõik aina alla, siis nüüd on tõepoolest ikka peagu kõikjal näha mingit sebimist. Äkki saab Tallinn sellise tempoga suisa varsti valmis? Huvitav, kas siis ärkab Ülemiste vanake oma igiunest? Ja mis ta siis küll ette võib võtta? ... :-)

Veidi erakordne päev ema külastamiseks langes tänasele seepärast, et Saaremaalt tulles põrutas ta kohe mitmeks päevaks Kunglasse, ikka "kündma ja külvama", nagu mul kombeks tema sealse tegevuse kohta öelda. Ja äsja tagasi jõudnuna ta ikka kohe säras ja õilmitses suurest aias müttamise rõõmust ja vaevast. Loomulikult ei puudunud täna söögilaualt tavapärase kartuli ja liha kõrval ka koduaia parimad saadused: kreegid, õunad, põldmarjad ja mis head ja paremat veel, nii et suu aina jooksis vett ja pea ei suutnud otsustada, kuhu suunas anda käele käsk järgmisena liikuda. Lisaks toekale kõhutäiele tähendas külaskäik mõistagi ka parajat peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul: kui vahepeal paistis nendega olevat ikaldus, siis nüüd oli neid kohe hulgi, millest mulle langes osaks Meistriristik, millest mõistagi jagus pikemakski kui ema juures viibimiseks.


Loetud: Akadeemia 8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse seetõttu, et homme on mul tubli osa päevast ühe ürituse all kinni, tõi pisut vaheldust väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Ilm oli õnneks väljas liikumiseks peaaegu ideaalne: temperatuur napilt üle kümne kraadi, ilma päikeseta, võiks isegi öelda, et ilm oli niiske (enne ja vahepeal ja pärastki sadas ka vihma, aga mu käigud sattusid ilma sugugi rihtimata täpselt hetkile, mil võis öelda, et õhus on niiskust, aga mitte et sajab - isegi udu- või seenevihma mõõtu ei andnud see välja), ja lisaks puhus ka meeliülendav kerge tuuleke.

Emal oli eile olnud üks muret tekitanud probleem, mille üle minagi tagantjärele omajagu muretseda sain, aga tundub, et praeguseks on see vähemalt esialgselt lahenenud ja loodame, et see nii ka jääb. Kas nüüd just sellepärast, aga igatahes viisin emale külakostiks proovida ka vastselt omandatud nipu tulemust, nimelt omavalmistatud jäätist. Ma olin tahtnud seda teha vanillimaitseliseks, mis on ju ka mu enda lemmik, aga et mul kodus vanilliini polnud, vaid ainult vanillisuhkur, siis tuli seekordne ports mu meelest välja natuke liiga magus. Ema oli samuti seda meelt, aga siiski pidas vajalikuks kiitust avaldada. Millest tuleb järeldada, et peab mingil hetkel võtma ette retke mõnda hästi varustatud kauplusse, et sealt vanilliini ja võib-olla veel mõningaid vajalikke lisandeid hankida, mis parajasti pähe tulevad ja mis võiksid jäätisele kui mitte meelepärast, siis vähemalt huvitava maitse anda.

Kuulasin täna järele ja ära ühe Kuku raadio nädal aega kestnud saate lõigud. Saade oli "Nädala raamat" ja sel nädalal oli seal teemaks just mu viimati tõlgitud raamat, Bellamy Chrisi "Absoluutne sõda", tutvustajaks-kõneisikuks Arjaka Küllo. Juba sellegi pärast peab seda siin ära mainima, et täita rasket, aga mõnusat ülesannet, nimelt oma saba kergitamist, sest see hakkas õige elavalt liputuma, kui raadiohääl lausa mitu lauset mu kiituseks pühendas :-)


Loetud: Tehnikamaailm 9/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Nõmme Kalju - Levadia (TV6)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida samamoodi tavapäraselt katkestas ema ja ta poiss-sõbra väisamine. Mis samamoodi tavapäraselt tähendas korralikku kõhutäit ja tublit peatäit (jah, Kuma Kange on ühe korraliku peatäie allikas ikka küll!). Ema näitas ka enda koostatud suguvõsa ajaloo väljatrükki, tundus olevat päris kobe. Ainuke mure on tolle sugupuu graafilise kujutamisega - see on tasapisi nii suureks paisunud, et äramahutamine mõistlikule ruumile tekitab juba probleeme. Võib-olla peaks seda kuidagi teisiti esitama, miskitmoodi jagama või kuidagi? Peaks leidma pärast praeguse töö lõpetamist veidi aega ja uurima, kuidas sugupuid erineval moel esitada saab, ehk leiab mõne, mis ka meile sobiks ...

Kui ka ema juures viibimine oli igati tore ja mõnus, siis ei saa seda sugugi öelda sinnamineku ja tagasituleku kohta. Jah, ainult paar kilomeetrit seda vahemaad ju ongi ehk siis minutit viisteist sinna ja teist sama palju tagasi, aga ilm oli eile ikka jubeduse tipp. Ilmaennustajad küll väitsid, et võivat tulla äikesetorme ja muud sellist, aga minust jäid need igatahes nägemata, nii et pidin rühkima kõrvetava päikese käes. Temperatuur on üldse olnud juba ligi nädal aega selline ränk, et ma pole õieti magada saanud ja tavapärased suvised unetus ja peavalud on ka kenasti kohal ja rõõmustamas ...

Osaliselt sellest suvemasendusest ajendatult tegin eile ka õige pisut muud tõlketööd, täpsemalt siis vahepeal juurde tekkinud Mageia veebilehtede tõlkeid. Konkreetsemalt jõudsid nüüd, mil need tõlgitavaks muudeti, eesti keelde ka niinimetatud kogukonna keskuse lehekülg ja Mageia kronoloogiat puudutav lehekülg. Päris kogu Mageia veeb veel tõlgitav ei ole, aga hea on näha, et tasapisi see siiski edeneb, nii et inimestel on võimalik, kui neid vähegi huvitab, teavet ka oma emakeeles saada.

Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Vägede valitsejad (ETV2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Peaaegu oleks võinud ülejäänu kohta kirja panna tavapärase kirjelduse rien, aga õhtupoolikul, kui akna taga kõlas mõnus vihmasabin, mida ajati summutasid armsad piksekärgatused, õrritas ja ärritas üks Facebooki ja muidu tuttav mu vaimustuse peale vastumärgiliselt elavnedes mind seni, kuni otsustasingi võtta ette väikese jalutuskäigu ja nautida eelkirjeldatud ilma. Nojah, selleks tuli küll rõivad selga ajada, sest mingil põhjusel ei peeta sündsaks isegi mitte vihma ajal porgandpaljalt ringi käia, ja mõistagi said nii särk kui ka püksid läbinisti märjaks, aga küllap oli neilegi sellisest naturaalpesust kasu - nagu oli kahtlemata samamoodi märgunud ja joovastusest ülendatud ihule ja hingele. Tõsi, väljas oli endiselt üsna lämbe, aga erinevalt toast võib vihma käes kannatada ka praegusi temperatuure. Pärast seda vaimustavat väljaskäiku lippas ka taas end meelde tuletanud töö kergejalgselt ...

Sattusin täna Varraku raamatublogi viite peale vaatama üht Youtube'i videot, mis esmapilgul tundus esitlevat nutikat (äri)ideed, mis ent järele mõeldes osutus päris õõvastavaks leiutiseks. Tegu on siis raamatuga, "mis ei oota" ehk teisisõnu selliselt trükitud raamatuga, et selle kaane avades, niisiis valgust saades, kustub tekst iseenesest näiteks kahe kuu pärast. See on muidugi õige, et sel moel on lugeja lausa sunnitud raamatu läbi lugema, enne kui see lõplikult kaob. Ent mulle kui raamatuhullule tundus see mõte siiski lõpuks päris kohutav. jah, kindlasti võimaldaks see koduse raamatukogu ühikute arvu piirata, sest puhaste lehtedega raamatuga pole ju õieti midagi muud teha kui makulatuuri viia. Ja kahtlemata suurendab see ka autori sissetulekuid, sest kui tahta seda raamatut poole või ka viie aasta pärast veel teistki korda lugeda, tuleb see ju uuesti osta. Aga teiselt poolt on mul ikkagi nii tugev omandiinstinkt, et selline idee tundub pelgalt röövimisena - kui mitte enam, siis sunnib see niisugust raamatut võimalikult kiiresti tavalisele paberile ja tavalise, mittekustuva meetodiga ümber kandma ehk teisisõnu lisakulu kandma.

Ma kahtleksin samuti mõnevõrra videos kõlanud väites, et see kiirendab raamaturinglust, ja eriti sellele lisandunud väites, et sel moel on autoritel parem ja kindlam tunne järgmist raamatut kirjutada. Kõigepealt, võib ju olla selliseid autoreid, kes kirjutavad uue raamatu alles siis, kui eelmist on saatnud müügiedu ja kui seda ei juhtu, siis on nii masendunud, et ei suuda enam ridagi paberile panna. Aga ma siiski tugevalt kahtleksin, et autor, kes tõesti tahab midagi öelda, laseks ennast kuigi palju segada sellest, kas tema eelmine teos oli menuk või mitte. Parimal juhul arvestab ta edu või ebaedu puhul mõnevõrra kriitikute arvamusega, kes osutavad teose tugevatele või nõrkadele kohtadele. Ja mis puutub raamatu läbimüüki, siis see sõltub paratamatult ikka eelkõige teose kvaliteedist, sellest, kas ta lugejaid kõnetab või mitte. Kui jah, siis müübib raamat sellest hoolimata, kas ta on pakendi- või klantspaberil, kustuva või kustumatu tindiga. Kui ei, siis ei aita ükski nipp ega trikk märkimisväärset edu saavutada - isegi kui uudse nõksuga suudetakse müüa veidi rohkem, jõuab potentsiaalsele lugejale ikkagi peagi kohale, et tegu on kõntsaga ja nii ta seisma jääbki.

Nojah, tegelikult mingi kasutusvaldkond sellisel leiutisel siiski võiks olla - eelkõige trükised, mis ongi mõeldud aeguma. Kalendrid tulevad näiteks pähe või ka mingid seadused-määrused, samuti konkreetsete üritustega seotud (väike)trükised. Kuigi mõistagi, nendegi puhul on olemas kollektsionäärid, kes kindlasti ei oleks rahul, et peavad hankima minimaalselt kaks eksemplari: ühe, mille saab lahti teha, et vaadata, mida see üldse sisaldab, ja teise, mida siis säilitada ...


Loetud: Tuna 2/2012
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: võitjad (Postimees, 07.07.2012)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest haarasid kopsaka tüki ühelt poolt traditsiooniline pühapäevane külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde ja teiselt poolt jalgpall, ikka jalgpall. Ema juures samuti traditsiooniliselt ootas ees korralik kõhutäis - tänaseks oli ta üle mitme aja teinud tatraputru, mis oli lihtsalt vaimustav! - ja mõistagi ka pisuke peatäis. Et mul täna erilist kiiret polnud, siis peatäie ehk konkreetsemalt kahe ristsõnavihiku täitmise lõpetamise tegin teoks sealsamas, nautides pisukest seltskonda ja ema nokkimist mõningate kahe silma vahele jäänud ruudukeste täitmata jätmise pärast, selmet üksi neid viimseid ruudukesi tema järelt täita.

Juba sinna minnes oli mul kulunud tavalisest natuke rohkem aega, sest ilm oli täna lihtsalt vaimustav - nii vaimustav, kui suveks nimetataval aastaajal üldse olla saab: temperatuur kuskil 15 kraadi ringis, päikeseta, korralikult tuuline (kohati isegi päris tugevalt) ja veidi enne ema juurde jõudmist hakkas isegi kergelt tibutama (õieti oli juba eelnevalt sadanud, aga toda olin ma nautinud veel siseruumides viibides). Samamoodi venis pikemaks kojutulek, mille kestel peaaegu kogu aeg lisaks leebele tuulele paitas pead ja muid kehaosi mõnus vihmake. Ah, oleks, et sellist ilma peaks veel mitu kuud, enne kui sügis oma täisõigustesse astub! Aga kardetavasti ootab siiski ees ka päikesepaiste ja räiged, üle 20 kraadi tõusvad temperatuurid ja muud jubedused, mis seda suve ikka iseloomustavad ...

Jalgpalli jagus tänasesse päeva õige palju: lisaks EMile ka TV12 vahendusel USA kõrgliigat, kus njuujorklasi seekord tabas küll tšikaagolaste käe või õigemini jalgade läbi korralik lüüasaamine (hmm, või peaks kasutama levinud väljendit "häving"? :-) ). Aga jah, USA kõrgliiga on ikka natuke teisest mastist kui Eesti oma, eriti kui võrrelda seda eile nähtud Viljandi-Paide mänguga ... New Yorgile oli lüüasaamine küllap seda valusam, et Chicago on ikka üldiselt jupp jagu nõrgem meeskond ja see kaotus nõrgestab njuujorklaste praegu kenasid lootusi pääseda "idakonverentsi" poolfinaali, aga täna mängis Fire Red Bullsi täiesti puhtalt üle - ja sealjuures vähemalt üks värav jäi tšikaagolastele lugemata (nojah, selles ei saa küll õieti kedagi süüdistada, sest kohtunike silmi paraku kõikjale ei jagu ja väravataguseid mehi USAs nähtavasti ei kasutata).

Sellestki tasemest märksa kõrgemad olid mõistagi EMi mängud, kus täna otsustati B-alagrupi saatus, milles oli veel kõik lahtine. Aga erilisi üllatusi siiski ei tulnud. Holland, keda peeti enne finaalturniiri lausa üheks esikohataotlejaks, esines, nagu mõlemas senises alagrupimängus, päris armetult ja sai õigustatult Portugali käest kolki. Küll ainult 2:1, aga sellest täiesti piisas. No ei ole hollandlastel seda mängu, mis suudaks neid võidule viia, kuidagi ei ole. Ka portugallastel kippus mäng mitmelgi korral logisema, aga üldkokkuvõttes suutsid nad siiski end meeskonnana näidata, ehkki selles oli suur roll selles, et nende põhimõtteliselt ainukesel suurel staaril oli täna hea päev. See ongi Portugali suurim nõrkus, et nad nii palju sõltuvad ühest konkreetsest mängijast.

Taanlastelgi olid omad võimalused sakslaste vastu, mida näitab mõistagi ka tulemus 2:1, aga sakslaste domineerimine oli ikka äärmiselt võimas ja mängu tulemuses väga suurt kahtlust ei olnud. Rünnakute lõpetamisega on neil endiselt omajagu probleeme, aga õnneks on neil ikka üsna mitu meest, kes suudavad ründajana enam-vähem ühtmoodi võimekalt tegutseda. Ja kui nad oma massina ikka korralikult tööle suudavad panna ning vastaseid omatahtsi jooksutada, siis on nende vastu raske, väga raske saada.

Niisiis, Saksamaa ja Portugal edasi ning Holland ja Taani koju. Esimeste järgmised vastased on vastavalt Kreeka ja Tšehhi, kellele ma ei riskiks väga suurt lootust anda, aga eks seda näeb juba nädala teisel poolel - see pall on kuradima ümmargune ja igasuguseid ootamatusi võib ette tulla.


Loetud: Imeline Ajalugu 6/2012
Vaadatud: jalgpalli EM: Portugal-Holland (ETV), jalgpalli EM: Taani-Saksamaa (ETV2), Troonide mäng (FoxLife), USA jalgpalli kõrgliiga: New Yorgi Red Bulls - Chicago Fire (TV12)

Reedesed mõtted

Veel üks mõnus lugemispäev, millesse tegin väikese katkestuse elukohajärgse kaupluse külastamiseks koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil - imeilusa ilma tingimustes: just täpselt paras temperatuur, nii kraad-paar üle nulli, kerge tuuleriibe, pilved, mis muudavad ilma imeliselt halliks - no mida veel võiks hing ihaldada?!

Erinevalt eelmisest nädalast oli sellenädalases Sirbis omajagu lugemist. Isegi tavaliselt uduteemadele pühendatud kolmas lehekülg sisaldas seekord Mülleri Madise päris head kirjutist Euroopa Liitu praegu vaevavast võlakriisist ja selle võimalikest lahendustest - mis ei ole mõistagi ühestki otsast head, aga mille seast mõned on siiski veidigi etemad kui teised. Tänuväärne lugemine igatahes.

Kena mälestusehõnguline kirjatükk Udami Haljandi suure töö, Türgit käsitleva raamatu kohta oli pärit Schvaki Toomase sulest. Eks see muidugi paraku suhteliselt väike raamat on, aga et Türgi on vähemalt eestikeelsele lugejale ikka seniajani väga tume maa (ja tegelikult ilmselt ka valdavale enamikule neist, kes suudavad lugeda nii eesti kui ka mõnes teises keeles), on sellisegi teose ilmumine üpris suure tähtsusega - lõppeks on ju ikkagi tegemist riigiga, mis parimatel möödaniku aegadel andis tõsiselt tooni kogu Euroopas (see päris Põhja-Euroopa, kus meiegi asume, ehk välja arvatud, kuigi kõikvõimalikke mõjutusi on jõudnud siiagi) ning on mõjutanud eurooplaste teadvust nii varasematel aegadel kui ka mõjutab praegu. Ja võib-olla ongi parem, kui tutvust Türgi taustadega alustada raamatust, mille on kirjutanud suhteliselt kõrvalseisja, nagu eestlased seda olla saavad - minu kogemused on näidanud, et vene- ja saksakeelsed teosed on reeglina äärmiselt tugeva (ideologiseeritud) kallakuga ja isegi ingliskeelsed sageli omajagu selgeltnähtavalt tendentslikud.

Sellesama tendentslikkuse heaks näiteks on samal leheküljel avaldatud Mateo Durandi Ricardo artikkel Peruu kohta, ajendatuna ühest üsna süütust reisifirma reklaamist, mis usutavasti oli koostatud parimas usus, aga mis ometi ilmselgelt teeb liiga nii Peruu enda minevikule kui ka selle "avastajatele" (s.t. eurooplastele/põhjaameeriklastele).

Äärmiselt huvitav oli lugeda teiste tõlkijate tegemistest, sedakorda küll mitte nendest, kes tõlgivad eesti keelde, vaid just nendest, kelle tõlkesuund on vastupidine, see tähendab eesti keelest mõnda muusse keelde, ja kes seeläbi teevad tänuväärset tööd selle väikese Läänemere-äärse maalapi tutvustamisel ülejäänud maailmale. Üllatav ja rõõmustav oli näiteks lugeda, et "Kristiina Ehini luule on inglise keeleruumis nüüdseks juba niisama tuntud nagu hästi tuntud inglise ja iiri luuletajate looming" - isegi kui mina ei pea luulet õieti kirjanduseks, tean ma siiski, et väga paljude meelest on luule enam-vähem "pilk rahva hinge" või midagi sellist (millega ma tegelikult ka ise üsna nõus olen). Sama huvitav oli lugeda ülevaadet nende tõlkijate enda arvamustest, milles mind veidi üllatas väide, et muus maailmas tuntakse üpris loomuliku (tõlke)klassika kõrval huvi just (tõlke)nüüdisproosa vastu. Huvitav, kas see on kirjastajate huvi, kes üritavad lisaks kodumaisele ja seeläbi mõneti ennustavale proosale leida midagi välismaalt, et läbi lüüa? Mu enda mõningad (loomulikult subjektiivsed ja mitte väga arvukad) selleteemalised vestlused teiskeelsete kultuuride esindajatega on jätnud küll mulje, et isegi kui nad tunnevad "välismaa" vastu huvi, siis eelkõige omakultuurses "soustis", olgu siis reisikirjana või kodumaise kirjaniku välismaale kantud tegevusena, aga mitte niivõrd "võõra" kultuuri esindaja pilgu läbi (viimasel on pigem rohkem läbilööki oodata siis, kui ta "kodumaad" puudutab...) Aga küllap nood tõlkijad teavad paremini.

Huvitava arvustusliku ülevaate oli naaberrahva esindaja Ikstena Nora hiljuti eesti keeli ilmunud romaani kohta kirjutanud Viitoli Livia. Tegelikult oli see romaan mul juba pandud sellesse lugemistühjade aastatega paraku päris kopsakaks kerkinud esimeses järjekorra läbilugemist vajavate raamatute kuhilasse, aga see ülevaade ajendas seda natuke ettepoole tõstma.

Ja last but not least - alati tasub hoolikalt vaadata ka reklaamilehekülgi, sest muidu ma polekski ehk niipea teada saanud, et on olemas selline asi nagu Eesti Kultuuri Koda ja et sel on kavas korraldada selline mõneti naljakas, aga teiselt poolt kohe äärmiselt ja väga tänuväärne ettevõtmine nagu Elamusaasta.

Loetud: Sirp, 16,12.2011; Imeline Ajalugu 3/2011; D. Webb. Medieval European Pilgrimage
Vaadatud. Farscape (TV6)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusa poe väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Lausa nauding on väljas liikuda nii ilusa ilmaga, kui kenasti vihma tibab ja temperatuurgi on normaalsetes piirides...

Täna väisas mind korraks ka ema, kes koos oma poiss-sõbraga tuli tagasi kurvalt sündmuselt, nimelt Raivo ema matustelt. Kõige selle kurbuse kõrval olid nad kas ise või sealsed sugulased siiski vaevunud tegema midagi veidi imelikku, nimelt suure hulga õunu viiludeks lõiganud. Ma ei ole päris kindel, kas see on mingi säilitamist pikendav nipp või ei olnud neil ajaga midagi paremat peale hakata kui õunu lõikuda või mis, aga igatahes laekus mulle taas päris korralik kogus õunu õunaviilude kujul, mille hävitamine nõuab õige mitu päeva aega...

Ema kaudu sain teada ka vennatütre suursaavutusest - ta olevat osalenud tänaselt Tartu rattaralli minirallil ja kogu 10,5 km kenasti läbi kimanud ning saanud autasuks diplomi ja muud nänni. Tõsi, ürituse kohta käivast uudisest jäi mulje, et seda said kõik, kes distantsi läbisid, aga igatahes kümneaastase kohta kena saavutus ikka enda vanusega peaaegu täpselt võrdne maa läbi sõita (ta ongi tegelikult nii umbes täpselt 10,5 aastane praegu :-) ). Ta on ju üpris linnalaps ja ega seal vist väga palju häid rattaga sõitmise võimalusi ei ole. Erinevalt näiteks minu lapsepõlvest, kus korralikus hajakülas, mis oligi rohkem puhtalt mugavuse pärast ühe nime alla liidetud talude kogumik päris suurel maa-alal, õieti ei olnudki kuigi mõttekas liikuda muul moel kui jalgrattaga, kui tahtsid ikka kindlasti kuhugi minna. Ma usun, et suviti oli õige palju neid päevi, kus sai minimaalselt paarkümmend kilomeetrit läbi sõita lihtsalt hasardi pärast (ei ole täpselt mõõtnud, aga nii palju võis nii-ütelda suurring, mis kulges ümber suurema osa külast. Ja sageli sai palju rohkemgi ringi lastud. Aga igatahes on vahva, et vennatütar ka niimoodi aktiivset ringiliikumist kahe ratta seljas harrastab ja isegi võistlustel käib.

Jaanus oli mu eilse KOffice 2.2 väljalaset tutvustava uudisnupu ka linux.ee leheküljele üles pannud. See on päris kena, et niimoodi teave sellest huvitavast ja potentsiaalselt paljutõotavast kontoritööpaketist levib. Miskipärast oli ta siiski siinse ajaveebi asemel selle võtnud juba uudise peegeldusest Facebookis, mistõttu uudisnupus esinevad viited näitasid end veidi naljakal kujul (FB-l on ju komme viited nii-ütelda enda aadressiga varustada, mis suunab ümber originaalleheküljele). Aga noh, mis seal ikka, kuni nad õigesse kohta välja viivad, pole viga.

Tänu Jyrka viitele jäi silme ette ja kõrvade taha üks huvitav ulmekirjanik, kellest ma varem polnud midagi kuulnud - Paolo Bacigalupi -, kelle kohta võib pikemalt lugeda viidete alt, mida toob ära suurepärane andmebaas ISFDB. Selline mustades värvides düstoopilise (suhteliselt lähi)tuleviku kujutamine võib päris nautimist väärt olla - nii väga pahatihti kipuvad tulevikku paigutatud lugude taustad olema ikka enam-vähem sarnased meie praeguse eluoluga või siis veel positiivsemad. Nojah, igioptimistidest inimestele ei ole ilmselt düstoopiad väga meeltmööda, sest need panevad ebameeldivalt mõtlema, mida saaks ja tuleks ette võtta, et see tulevik tegelikult niisugune välja ei kukuks - kui mitte kõigil, siis valdaval enamikul kindlasti on ju soov mälestust endast maailma ajalukku raiuda, milleks parim võimalus on füüsilised või vaimsed järglased, kes sind mäletavad, kuid see omakorda eeldab vaikimisi seda, et tulevik oleks olevikuga sarnane või parem, ikka "kestaks edasi"... Igatahes ma märkisin Bacigalupi ära nimena, kelle teosed ostunimekirja panna, kui ma järgmine kord raamatute omandamise äraütlemata äravõitmata kihuga Krisostomuse saidile satun.


Loetud: Tehnikamaailm 6/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), John Carpenters Vampires (RTL2)

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Sitsiilia maffia kõlbab vaid liivakasti mängima (Postimees, 29.05.2010)
James Cameron: loodus ja ühiskond tuleb taas ühendada (Postimees, 29.05.2010)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ilmad hakkavad juba vastikult palavaks minema, täna oli, kui ma ei eksi, juba üle kümne kraadi... igasuvine jama hakkab peale pressima... aga noh, teisest küljest on jahe ja nauditav hooaeg niigi hämmastavalt kaua kestnud, nii et eks tuleb nende südantsoojendavate meenutuste varal eesootav ära taluda.

Mõne aja eest kirjutasin ühest sakslasest, kes Venemaa ja Euroopa suhteid käsitleval konverentsil käis välja idee luua Balti-Venemaa ühine ajalooõpik. See hetkeseisuga küll pigem utoopiate kilda kuuluv mõte sai peamiselt kahetise vastuvõtu: ühed, mulle küll tegelikult arusaamatuks jäänud põhjustel, olid kindlad, et seda pole vaja või lausa ei tohiks isegi sellele mõelda, teised olid idee poolt ja eri määral skeptilised teostumise suhtes. Täna tuli teataval määral analoogne, kuigi veidi teises kontekstis idee Valgevene haridusministrilt, kes SRÜ õpetajate ja haridustöötajate kongressil tegi ettepaneku luua SRÜ-le ühine ajalooõpik, esialgu lõpuklassidele, siis ka noorematele. Venemaa haridusminister reageeris sellele muidu positiivselt, kuid nentis, et mingit võimalust selleks ei näe, parimal juhul õnnestuks ehk kokku panna ühine metoodiline materjal õpetajatele. Nojah, kui juba SRÜ sees, mille ühine ajalugu on tublisti pikem, ei õnnestu sellist asja teha, nagu tähtsaima osalisriigi kõrge minister usutavasti üsna õiglaselt hindas, siis mis kõnelda veel Venemaa-Balti ühisest ajalooõpikust tingimustes, kus isegi samalaadse ühise ajalooõpetajate-haridustöötajate-ajaloolaste koosviibimise idee tundub ebareaalsena... Tegelikult võis hiljaaegu lugeda, et ka Venemaal endal on kõigist "tõekomisjonidest" ja muust suurest ajaloole pühendatud tähelepanust hoolimata ühtse ajalooga tõsiseid raskusi. Väidetavalt olevat kogu föderatsiooni peale kasutusel lausa 18 eri õpikut ja erilist muret tegevat "õige ajaloo" eestvõitlejatele see, et mõnes neist on palju "diskussioonilise iseloomuga" materjali :-)


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Fringe (Pro7)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille vältel leidis taas kinnitust tõsiasi, et kui päeva alustada rõõmsas meeleolus, siis lendab ka ülejäänud päeva ajal nii töö kui kõik muu nagu linnutiivul ning see kujutab endast vaid lusti ja lillepidu. Sellele rõõmsale algusele pani aluse kohe pärast ärkamist vaadatud Kättemaksukontori järjekordne osa, mis ilmselgelt oli tehtud "1. aprilli eri" vaimus. Ega ta sisult polnud palju parem kui tavaliselt (õnneks ka mitte halvem), aga kahtlemata on sellistel lausetel nagu "Porno on täitsa rõve... Naised peavad ikka kaetud olema, nagu nad on looduse poolt loodud" või seletustel, et kõlbelise allakäigu vältimiseks tuleb hoolikalt käsi pesta, sest puhaste käte külge ei jää isegi pistiseraha kinni, sees päris tubli vägi jõuda rahva seas laiemalt käibelegi.

Täna nägi ka ilmavalgust tulevase Mandriva Linux 2010.1 ehk kevadväljalaske esimene beetaversioon, mille kohta ma tegin ka lühikese uudisnupu.

Üks asi, mis mul unus eile märkimata (mis näitab, et ma pole ikka õige härrasmees, sest õige härrasmees sellist teemat juba ei unustaks...) ja mis täna tundus paljudel keelel ja meelel olevat, oli ilm. Ma olin eile tõsiselt hämmeldunud, kui avastasin välja astudes, et suurem osa lumest on jäljetult haihtunud, alles on ainult suuremad hunnikud, need kolmemeetrised, mida tõenäoliselt kuhjati kokku kelgutootjate õhutusel, et nad saaksid ka suvel oma toodangut edukalt maha müüa ja inimesed õhetavate nägudega pisikeste mägede otsast alla lasta. Selle lume kadumise tegi veel müstilisemaks see, et kuskil polnud ka eriti vett näha (ka mu enda akna taga, mitme suure maja vahel, on alles mõned lumesiilud, aga nende ümber on maapind kuiv ja tahe). Et samal ajal võis lugeda ja kuulda, et mitmel pool Eestis siiski sulavesi on olemas ja lausa uputab, siis jääb nähtavasti üle tänada õnne ja oma head nina, et ma sellise elukoha olen valinud. Väidetavalt olevat peaminister Ansip kunagi öelnud, et parim lumekoristaja on kevad ja tema sõnades ei ole põhjust kahelda, sest ta on ju peaminister ja poliitik ning need sõnad on kogu maailmas alati olnud laitmatu maine ja üdini ausa inimese sünonüümideks. Aga selle eest, et Tallinnas või vähemalt kitsamalt mu elupaigas on see lumekoristamine käinud nii valutult, tuleb nähtavasti tänada otseselt austatud linnapead ja tema usinaid käsilasi, kes on päästnud vähemalt kaks viiendikku Eesti elanikest igasuguste tulvavete ja muude koleduste eest.


Loetud: [digi] aprill 2010, TM Kodu & ehitus 2/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Mis toimub? (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Aliens vs. Predator 2( RTL), Obitel' zla: võmiranie (PBK)