Neljabased mõtted

Tänase päeva kõrghetk oli väljaskäik imeilusa talvise ilmaga, mis viis mind teiseks elukohajärgsesse suuremasse universaalmagasini eesmärgiga täiendada koduseid toiduvarusid ning esiteks lähedal asuvasse hüpersupermegagigakaubanduskeskusse, kus asuvas raamatupoekeses ootas mind ees pakike, mille sisu olgu ka siin välja öeldud:

• R. J. B. Bosworth. Mussolini
• K. Raik. Minu Narva. Kahe maailma vahel
• J. Maiste. 101 Eesti mõisa
• K. Kalda. Jumalate aritmeetika

Õhtupoole leidsin aega ka selleks, et ühe tuttava kurtmise peale (eelkõige välismaiste) kohanimede kirjutamise reeglite raskesti mõistetavuse üle panin kirja enda tasapisi kogunenud arvamuse, kuidas see (vähemalt nõnda-ütelda normikohaselt) peaks käima. Nojah, palju seal nüüd mu enda panust on, see on ikka rohkem kompilatsioon eri allikatest ja viidetega väljapoole, aga ehk on kellelegi abiks juhindumisel.


Loetud: Horisont 1/2014
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Nuclear Family (TNT Film)

Kohanimede kirjutamisest eesti keeles

Panen ühe sõbra palve peale ka ajaveebi kirja ja üles lühikese ülevaate sellest, kuidas peaks eesti keeles kohanimesid kirja panema. Ajendatud oli see kirjapanek ühe teise sõbra (järjekordsest) kurtmisest, miks ometi peab kirjutama Boliivia, aga näiteks Argentina. Võib kohe öelda, et ega selles ilmtingimata raudset loogikat ei ole, aga vähemalt teataval määral on asi siiski reglementeeritud. Niisiis:

Kõigepealt ja kõige tähtsamana ja alustuseks: kohanimed kirjutatakse (ladinakirjaliste keelte puhul) samamoodi originaaliga või (mitteladinakirjaliste keelte puhul) vastavat transkriptsioonitabelit kasutades (põhjalikem transkriptsioonitabelite kogu avaneb siit: http://www.eki.ee/knab/kblatyl.htm)

Sellest reeglist on teatavaid ja suhteliselt väheseid erandeid, mida loetleb eesti keele käsiraamat (http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=32&p=2&p1=6):

1) Mõnede väljaspool meie keeleala olevate kohtade eestikeelsed nimed ehk eksonüümid. Nt Saksamaa, Inglismaa, Rootsi, Soome, Venemaa, Valgevene, Läti, Leedu, Kuramaa, Siber, Pihkva, Oudova, Turu, Riia, Võnnu, Ojamaa, Väina, Koiva. Osa kohanimesid ei olegi rahvuslikult seotud, nt Alpid, Aafrika, Euroopa, Aasia, Läänemeri, Vahemeri, Must meri, Punane meri.

    Eksonüüme on nüüdisajal vähe ja neid ei teki enam juurde, pigem esineb tagasivõtte. Elevandiluurannik ja Roheneemesaared on esitanud 1986. a soovi, et muu maailm kasutaks nende nimesid tõlkimata kujul Côte d’Ivoire ja Cabo Verde.

2) Eestipäraseks kohandatud nimed – mugandnimed.

    Mugandnimede hulka püüab keelekorraldus hoida võimalikult väike­sena. Seetõttu on 1976. a õigekeelsussõnaraamatus tagasi võetud hulk 1960. a sõnaraamatus olnud mugandusi (mitte Liih­ten­štein, Šlesvig-Holštein, Vürtem­berg, Amasoonas, Naapoli, Nia­gaara, vaid Liechtenstein, Schleswig-Holstein, Württemberg, Amazonas, Napoli, Niagara).

    Viimastes õigekeelsussõnaraamatutes on kohanimevalimiku ees märkus: „Rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohast ümberkirjutust (lati­nisatsiooni) võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu.” See annab keeletarvitajale kindlustunde: kui kasutada nime originaalkujul, on see igal juhul õige. (Ühtlasi võib vaadata http://www.eki.ee/dict/qs/kohanimed.html, kus on pikemalt lahti seletatud, mis ja kuidas.)

    1983. a tegi vabariiklik õigekeelsuskomisjon otsuse ladinakirjaliste (või omaladinaga) maade ja nende pealinnade nimede kirjutamise kohta. Eestikeelseid ja mugandnimesid jäeti alles võimalikult vähe, eelkõige:

    1) ia-liitelised riiginimed, nagu Albaania, Austraalia, Austria, Belgia, Boliivia, Brasiilia, Bulgaaria, Etioopia, Hispaania, Indoneesia, Itaalia, Libeeria, Malaisia, Nigeeria, Sambia, Somaalia, Tansaania;

    2) liitsõnalised riiginimed järelosaga -maa: Prantsusmaa, Saksamaa, Svaasimaa, Uus-Meremaa;

    3) eesti mitmuse tunnusega riiginimed: Filipiinid, Komoorid, Mal­diivid, Seišellid;

    4) eestikeelsed nimed: Norra, Poola, Soome, Taani, Türgi, Ungari, ­Hiina, Jaapan, Varssavi, Pariis;

    5) mõned kirjapildimugandid: Fidži, Kanada, Kuuba, Mehhiko, Peruu, Berliin, Rooma, Viin.

Lisaks kuuluvad erandite hulka ka mõningad "tõlkenimed", nt Kaljumäestik, Teravmäed, Jõulusaar, Uus-Meremaa. Mõningaid nimesid tõlgitakse seevastu vaid osaliselt (peamiselt hargtäiendit), näiteks Põhja-Dakota, Uus-Lõuna-Wales, Alam-Tunguska. See erandite rühm on kõige ebastabiilsem ja ebakindlam ning kui nende puhul kahtlus tekib, tasuks kindlasti järele ja üle kontrollida kohanimede andmebaasist http://www.eki.ee/knab/knab.htm.

Neile eelnevalt loetletud eranditele tasub lisaks silma peal hoida kohanimeandmebaasi uuenduste leheküljel http://www.eki.ee/knab/kb_uus.htm, kust leiab vajaduse korral edasisi viiteid keeletoimkonna (või KNABi koostajate) otsustele ja paremakspidamistele.

Sissejuhatuseks kõlbab ka KNABi avalehekülg, aga kõike (näiteks transkriptsioonitabelite täielikku nimekirja) sealt ei leia, nii et KNAB põhilehekülg on samuti vajalik ressurss.

Keda asi põhjalikumalt huvitab, võib lugeda enam-vähem sedasama, aga palju põhjalikumalt ja vähemalt osaliselt teaduslikult põhjendatult Pälli Peetri doktoriväitekirjast.

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille lõpust lõikas - nagu ikka iga kuu esimesel neljapäeval - tubli tüki maha Eesti Mageia sõprade koosviibimine, mis nüüd juba tavapäraselt toimus Kamikadze pubis. Mageia 4 väljalaskekava just ei soosi meie traditsioonilisi kokkusaamisi: vähemalt alfaväljalasked satuvad nagu neetult just vahetult pärast neid, mis tähendab, et eelmisest on Skype'i jututoas ja mujalgi juba küllalt räägitud ja uuest mõistagi ei ole suurt midagi rääkida peale üksikute muljete, mis arendajate tegevust jälgides on tekkinud. Mis ei tähendanud siiski, et täna oleks jäänud ka Mageiast rääkimata, aga noh, minu seisukohalt oli ehk tulusam see, et mu vastne nutitelefon sai suure tähelepanu osaliseks ja ma ise vanemate ja kogenenumate selliste telefonide ja üldse Androidi kasutajate käest mitmeid kasulikke näpunäiteid (eks ta ole, vanalgi telefonil avastasin mõningaid uusi huvitavaid omadusi vaat et veel kasutamisea lõpulgi ja uus on tõesti uus, alles nädal aega olnud, nii et selge, et ma esialgu tean sellest veel vähe peale nende asjade, mis kas väga silma torkavad või mida ma siis olen jõudnud juba välja uurida - ent seda pole just väga palju).

Et ma mitu korda olen kohanimedest ja nende muutmisest kirjutanud, siis oleks sobilik ka ära märkida, et sel teemal on järgmisel nädalal Vabaõhumuuseumis kavas avalik arutelu nende üle. Nojah, kellaaeg on maru vara ja päevgi pole vist kõige parem (kuigi see pole veel selge), nii et ma pole kindel, kas ma ise sinna jõuan, aga kui ajaveebi lugejate seas peaks olema neid, keda see teema tõsisemalt paelub, siis on igatahes kohal päris esinduslik kõnelejate seltskond, kes esindavad, võiks öelda, kui mitte otse vastupidiseid, siis üsna erinevaid seisukohti, nii et kuulama ja miks mitte ka ise sõna võtma minna täitsa tasuks.

Loetud: O. Volmer. Tõstamaa kihelkonna ajaloost 13.-20. saj.
Vaadatud: Haven (Yle2), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, aga siiski kui palju häda och õnnetust jälle. No on ikka õige, et häda ei hüüa tulles ja isegi kui hüüab, siis tuleb ikka kogu suguvõsaga. See algas vist telefoniga, mis päris järsku hakkas ilmutama kustumise märke, üsna pea järgnes teler, mis lihtsalt üles ütles, siis oli pisut pausi, aga nüüd läksid korraga (asendus)teler ja laualamp. Esimese puhul oli nähtavasti otsustavaks hoobiks öine äike ja sellega kaasnenud elektrikatkestus, ma vähemalt oletan, sest mine tea, äkki oli midagi muud. Igatahes sümptomiteks on järsult muutunud formaat (enam-vähem kena ruut, mille üla- ja alaserv igatahes ekraanilt väljuvad) ja värvide täieline kokkusulamine, nii et ekraanil on vaid üks suur udukogu, milles, kui liikumist on, liiguvad väiksemad udukogud. Teksti muidugi ka näha ei ole. Kuigi hetketi lööb siiski ka selgemat pilti sekka. On muidugi võimalik, et äkki on see ka digiboksi süü: kui seda paigaldamas käidi, siis läks alles järjekorras kolmas korralikult tööle, esimene ei kippunud üldse korraga üle viie sekundi töötama ja teine hakkis nii et vähe polnud. Aga samas kahtlane veidi, digiboksiga peaks pilt kuidagi teisiti valesti olema, mitte nii, nagu mul praegu. Ja et kõik hädaline täiuslik oleks, siis lõpetas õhtupoolikul ka laualamp töö ja tegevuse. Täielikult, tundub. Õnnekombel oli teine lamp ka olemas, millega sai seda asendada, muidu oleks tulnud laelambi valgel töötada, mis ei ole mitte hea.

Enne kui nutulaulu juurest tänase Sirbi juurde minna, tuleks öelda, et eelmise nädala Sirp jäigi mul kajastamata, osaliselt seepärast, et ma lugesin seda Saaremaa.reisile minnes ja sestap unus hiljem lihtsalt ära, osaliselt aga seepärast, et unumise põhjuseks oli ka tolle lehe peaaegu täielik tühjus, vähemalt minu seisukohalt. Tagantjärele võib registreerida, et seal oli kolm loetavat lugu: Meltsa Brita mõnusalt kirjutatud arvustus Semperi päevaraamatute publikatsioonist (osundamist vääriv tsitaat: "Kui hilisemates mälestustes on Semper kirjutanud, et „tolleaegne Venemaa pealinn ei ergutanud üksnes mu kirjanduslikke kalduvusi, vaid avas mulle ka esmakordselt teaduse varasalved, teatri, muusika ja kunsti rikkused. Tulist poolehoidu leidsid eeskätt julged eksperimendid ja otsingud kõigis kunstides [---]”, siis nooruspäevikus võib jälgida eriti armastuskunsti täiuslikkuse poole püüdlevat viljelemist („Aga see ei ole armastus, kui ma teda puudutades enam oma kätt kui teda tunnen”, lk 193) – kuni üksikasjalikult kirjeldatud unistuste ja ettekujutusteni välja. Muude kunstidega seonduvad rikkused kajastuvad päevikus enamasti niivõrd, kui need pakuvad tausta palavatele kohtumistele tütarlastega."), Kulli Aivari sõnavõtt Kolgi Udo mälestuseks, mis samuti oli mõnusalt kirja pandud, ja Soidro Mardi pooleldi päevapoliitiline, pooleldi ajalukku kalduv kirjutis "IRList, KGBst ja ühest unustamatust sünnipäevast", mis rooskas armutult kohalikke "ajaloovõltsijaid".

Ei saa öelda, et tänane Sirp oleks hirmus palju parem olnud lugemisväärse materjali rohkuselt, aga mõnevõrra tummisem ta siiski oli. Seekord oli üle tüki aja isegi peatoimetaja veerg mind huvitaval teemal, nimelt keele ja nimede kohta. Ta küll koondas oma tulejõu äsjase Elektriraudtee nime Elroni vastu vahetamise peale, aga suutis üht-teist öelda ka tolle kohanimedebati kohta, mis viimasel ajal taas üles on kerkinud ja millest minagi mõnel korral kirjutanud olen. Millest valikuliselt väljavõtet tehes tahaksin osutada järgmisi lauseid:

Üldprintsiibina on aja ja (keele) arenguga kaasaskäimine mõistlik, kuid sama mõistlik on jätta vabal maal ruumi armsatele ja ohututele eranditele. Kohanimede kõrval on ju ka hulgi perenimesid, mis säilitanud nimede panemise aegse kuju ja praeguse tarvitaja silmis sageli algse (mis sest, et saksa pandud) tähenduse kaotanud. Kui näiteks riik üritaks kõik Karrod mingi aadressbüroo andmebaasi ilu pärast jõuga Karudeks teha, tõuseks pahandus taevani.

Väga huvitav oli lugeda Hindi Mati pikka lugu pealkirjaga "Nõukogude aeg ja väärtused". Kui tihtipeale kipuvad tema kirjutised olema liigseltki poliitilised, siis see oli sedakorda filosoofilisema ja mõtisklevama kallakuga. Nojah, vähemalt minu silmis Vene Ilmari sõnaosavuse ja mõttenõtkuseni autor ei küüni, aga tema valulemine selle üle, kuidas armastus, ausus, õiglus ja muudki üllad mõisted on mitte ainult sisu, vaid lausa tähendusegi kaotanud, oli igal juhul sümpaatne lugeda, pannes endagi hinges mõne keele helisema. Aga kuigi ma väga soovitan seda lugu lugeda ja kaasa mõelda, siis autori lõpujäreldus-küsimus:

See, mis on juhtumas armastusega inimeste vahel, on sümptom, mis võib märku anda pragunemisest kogu ühiskonna ehituses. Kuskil on süsteemne viga, mis deformeerib lääne väärtusi. Äkki on selleks süsteemseks veaks demokraatia pea peale pööramine ja pime usk turu kasumitaotlusse kui kõike korrastavasse jumalusse?

oli mulle alles koht, kus mõte vilkalt tegutsema hakkas. (HOIATUS: järgnevad mõtted tekkisid lugemise käigus ja selle järel ega ole kuidagi põhjalikult läbi mõeldud ja ei moodusta seepärast mingit süsteemi, on pigem uitmõtted) Võib-olla ei ole "viga" mitte niivõrd sageli taunitavas "demokraatia väärastumises" ja turumajanduses kui sellises (milliste väidete tagant vaatavad tihtipeale - mitte alati, aga tihti - välja nende tegelaste kõrvad, kellele demokraatia ja turumajandus on üleüldse ja täiesti täielikult eemaletõukavad nii sõnade kui ilminguna), vaid sootuks sügavamal, sellises kohas, kuhu autor, kes ju on teadlane, ei taha hästi, lausa ei söanda vaadata? Kõneleb ta ju ka ise selliste väärtuste - armastus, ausus, õiglus, kas või liberté, egalité, fraternité - hajumisest ja kadumisest, mida võiks nimetada üldistatult tunneteks. Mis erinevalt kasumist ja turumajandusest ja isegi teataval määral poliitikast ei ole kuigi edukalt kvantifitseeritavad, see tähendab arvudesse ja matemaatilistesse suhetesse ümber pandavad. Mitte et seda poleks püütud teha (korruptsiooniseadused on ju katse mõõta ausust jne). Võib-olla tuleb põhjust, toda "viga", miks mainitud tunded hääbuvad otsida sootuks sellest, et mittekvantifitseeritavus on tervikuna selgelt alla jäänud kvantifitseeritavusele. Mille algust omakorda võib näha ratsionaalse mõtlemise võidukäigus - mida sageli peetakse küll ka tänapäeva Lääne ja selle väärtuste alustalaks -, mis algas sellistest kuulsustest nagu Descartes või Comte ja on jõudnud tänapäeval valitseva "teadususuni". Mitte et mul midagi teaduse vastu oleks: täiesti kindlalt on see aidanud maailma paremini mõista, elu mitut moodi paremaks muuta ja nii edasi. Aga selle mõtteviisiga kaasneb lausa paratamatult üdini tungiv soov kõike mõõta ja kvantifitseerida, arvudesse ja arvusuhetesse panna - ning ühtlasi välistada kõik, mis sellele hästi alluda ei taha; kui mitte päris välistada ehk kõrvale heita, siis tõrjuda vähemalt kuhugi kaugele eemale. Nii ei olegi ju õieti midagi imestada, et "usk, lootus, armastus", kui kasutada kuulsat kolmikut (ja mitte sugugi ainult piibellikus ehk usule viitavas mõttes), on hääbunud ning asemele on astunud kaine arvestus/puhtratsionaalne mõtlemine, hetkes elamine/hedonism ja raha/mõõdetavus. Nii et võib-olla ongi need Lääne väärtused hoopis need viimased, mitte nagu Hint arvab: "aastatuhandetega lihvitud inimühiskonna väärtused: ustavus ja usk, vastupidamine ja lootus, truudus ja armastus"? Aga nagu öeldud, olid need uitmõtted, tekkinud loo lugemisel, ja seni veel korrastamata ja võib-olla ka täiesti vales suunas minevad. Mine tea, mine tea...

Kirjandusküljedki olid põnevat lugemist täis. Nii võis Larmi Pille-Riinu loost teada saada ühest huvitavast (laste)raamatust, Pauklini Riina "Suure Lohe maast", mis vähemalt selle artikli põhjal tundus olevat täiesti kättevõtmist vääriv (pahatihti kipub lastele suunatud ulme olema, nojah, liiga lapsik - ja võib-olla on ka see, aga kirjelduse järgi tundus vähemalt, et ehk on midagi paremat). Lastekirjandusest oli teinegi lugu, Müürsepa Mare sulest, mis andis päris kena, kuigi väga tiheda ülevaate lastekirjandusemaailma tähtsaima auhinna, Anderseni medali pälvinud autoritest ja nende teostest, lõppes ent paraku tõdemusega, et selle pälvinud ei paista just väga olevat eestindajate või siinsete kirjastuste vaateväljale mahtunud.

Mõnus oli lugeda ka intervjuud Võtikvere raamatuküla "patrooni" Kaldmaa Kätliniga (hmm, või peaks õieti olema matroon? :-) ) Tõepoolest, seda kirjandusfestivali kajastatakse tihtipeale armetult vähe, ehkki on teine ju Eesti praegu vanim - Head Read ja PrimaVista saavad loomulikult suuremat tähelepanu juba sellepärast, et toimuvad "suurlinnades" ja on ka mitmepäevased, seega nii või teisiti suuremad. Igatahes idee Võtikvere raamatuküla päeva pikendada tervelt kahe peale oleks küll tore - võib-olla jõuaksin minagi siis kunagi sinna (armas kursaõde Paju Imbi, kes seda aastaid on vedanud, on mind ikka mõnikord kutsunud, aga näe, ma laisk pole kuidagi saanud minna).

Üle mõne aja oli Sirbis taas juttu tõlkimisest ja just mind huvitavates valdkondades, täpsemalt siis ajalo ja poliitika alal. Aga paraku mitte heast küljest, otse vastupidi. Otsa Heido oli raamatu "Ajaloo halvimad otsuses" peale, paistab, nii vihane, et lausa ütles, et seda ei tasugi arvustada ühtegi pidi ("Solget analüüsida ja sellele parandusettepanekuid teha on mõttetu töö"), vaid piisab, kui esitada tabel kõige enam silma riivanud eksimuste ja lapsustega. Ja neid oli tõesti hulga ja masendavaid ...

Selle kõrval oli Gutmani Andres kirjutanud lapsustest, mida Eesti asutused või ka eraisikud/eraettevõtted on teinud midagi eesti keelest inglise keelde tõlkides (seda lugu paraku veebis ei ole, isegi mitte vale rubriigi alla liigitatult). Näited olid selleski loos üsna masendavad ja igal juhul võib olla täiesti nõus loo pealkirjaga "Tõlgime sõnumit - mitte sõnu!" Mis ei tähenda muidugi, et mõnikord täht-tähelisus kasuks ei tuleks, aga enamasti on siiski sõnum oluline.

Loetud: Sirp, 30.08.2013

Vaadatud: UEFA superkarikas: Müncheni Bayern - Chelsea (Yle2)

Teisibased mõtted

Nojah, nimetame seda siis ehk tavaliseks tööpäevaks, kuigi tubli osa sellestki kadus magamise ning niisama unelemise ja munemise alla. Miskipärast on maru raske seekord puhkuseseisundist tagasi tulla ...

Sattusin täna lugema järjekordset sõnavõttu viimasel ajal taas esile tõusnud kohanimedebatis, kus seekord haridus- ja teadusministeerium suuresõnaliselt kinnitas, et "Eesti Keele Instituut ega Maa-amet pole soovinud ega plaaninud ajaloolisi kohanimesid muutma hakata". Eks neid arvamusi on vahepeal - pärast minu eelmist selleteemalist mõtisklust - tulnud üsna mitu, millest ma pole pidanud vajalikuks kõnelda, ükspuha mis arvamust nad siis ka ei esindaks, aga see tänane jäi silma seetõttu, et mu meelest siin päris otse vassitakse asjaga. Mitte otseselt ei valetata, vaid just nimelt vassitakse ja sogatakse vett. Miks, jäägu see ministeeriumide ja ametite öelda.

Asi on nimelt selles, et õieti ei sõltu midagi EKI ega Maa-ameti soovist või tahtest, vaid neid sunnivad otseselt tagant seadused. Ja sunnivad eelkõige just neid, mitte isegi nii palju kohalikke omavalitsusi, keda üritatakse näidata ainsatena, kes kohanimede osas midagi üldse öelda saavad. Et seda selgitada, tuleb veidi seigelda samuste seaduste rägastikus (ma ei hakka oma arvamusi kohanimede muutmise kohta rohkem üle kordama, põhiliselt on nad esitatud ülal viidatud ajaveebi-sissekandes).

Põhimõtteliselt tähtsaim seadus, mis kohanimesid reguleerib, on kohanimeseadus (edaspidi KNS). Selle 5. paragrahv ütleb, et kohanime määrajad on a) vabariigi valitsus, b) minister ja c) kohalik omavalitsus (edaspidi KOV). Üldiselt võib valitsuse ja ministri välja jätta: nende pädevuses on teatavad kohanimed, mille üle üldiselt vaidlusi ei ole (võib-olla valdade ühinemisel, aga sealgi on eelkõige otsustav kohalik tahe), nii et tõepoolest, kohanime määramine on KOVi pädevuses, nagu ka selle võimalik muutmine. Täpselt sama kinnitavad teisedki asjakohased seadused, nii need, millest ma juttu teen, kui ka need, mis mainimata jäävad. Nii et sellega oleks justkui kõik korras - eeldatavalt ju KOV ikka arvestab enda elanike, st kohtade omanike arvamusega, enne kui midagi määrama või muutma hakata.

Aga päris nii see ei ole. Nimelt on sama seaduse 7. paragrahviga kehtestatud lausa kohustus kohanime muuta, kui a) see ei ole vastavuses samas seaduses sätestatud kohanimele esitatavate nõuetega või kui b) kasutusel oleva kohanime eri kujud vajavad ühtlustamist. Esimene toob otseselt mängu EKI, kohe õige mitmes aspektis. Kui täpsem olla, siis asutus, mis mängu tuleb, on kohanimenõukogu (edaspidi KNN), mille praegu 15 liikmest on neli otseselt keeleinimesed, neist 2 EKIst, üks keeleinspektsioonist ja üks Võru Instituudist, sealjuures on EKI inimene - peakeelekorraldaja Pälli Peeter -  nõukogu aseesimees. (Tõsi, mängus võib olla ka EKI üksi kui "nimeteaduslik usaldusasutus", aga jäägu see praegu kõrvale.)

Mängu tuleb KNN juba seaduses ettenähtult õige mitmel juhul: 1) KNSi paragrahv 9 lõige 1 sätestab, et "Eesti kohanimed on eestikeelsed" ja sama paragrahvi teine lõige ütleb, et "kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega". Samune määrus aga sedastab, et kahtluste korral tuleb pöörduda KNNi poole; 2) sätestab KNSi 6. peatükk KNNi funktsioonid, sealhulgas: "kinnitab otsusega ametlikud kohanimed nimeobjektidele, millele kohanimemääraja ei ole kohanime määranud ja millele ametliku kohanime andmine on vajalik või seda taotleb huvitatud isik", "vajaduse korral teeb kohanimemäärajaile regionaalministri kaudu ettepanekuid kohanimede määramiseks", "jälgib kohanimede kasutamist ning vajaduse korral teeb regionaalministri kaudu ettepanekuid nende vastavusse viimiseks õigusaktide nõuetega"; 3) KNNi põhimääruses on täpsustatud veel üht nõukogu õigust. "Nõukogu võib kohanimemäärajalt nõuda määratud kohanime valiku kirjalikku põhjendust, samuti selgitusi seadusega vastuolus oleva kohanime muutmisest keeldumise kohta."

Sellest peaks olema igati selge, et KNNi roll kohanimede määramisel, eriti aga muutmisel on päris suur (viimases osas eriti suur seepärast, et just muutmisel tekivad tihtipeale vaidlused ning KNS määratleb ühe KNNi funktsioonina ka järgmise ülesande: "lahendab kohtueelseid nimevaidlusi". Kui nüüd arvestada seda, et kohanimede korrastamine on seaduslikult-määruslikult ette nähtud tegevus, siis ei saa kuidagi EKI, täpsemalt aga KNNi kohta öelda, et nad "ei soovi ega plaani" kohanimesid, olgu ajaloolisi või mitte, muuta - kui nad seda ei teeks, ei täidaks nad ju neile seadusega pandud kohustusi. Ja kui vaadata KNNi protokolle, siis on igati selge, et nad ka seda teevad - vähemalt annavad "ekspertarvamust", mis KNNi ülesandeid ja õigusi arvestades tähendab, et seda saab vaidlustada ainult kohtus, mida vaevalt omanikud või KOVid naljalt tegema hakkavad, niisiis on neil sisuliselt otsustav jõud.

Maa-ameti kaasatusega on pisut keerulisemad lood, aga põhimõtteliselt ei saa nemadki väita, et neil pole mingit osa kohanimede muutmises. Selleks tuleb ette võtta üks teine seadus nimetusega "Ruumiandmete seadus". Nagu öeldud, on selleski sätestatud, et kohanime (siin koha-aadress) määrab KOV (paragrahv 54). Koha-aadressi muutmine on selles samuti umbes samamoodi sätestatud, küll KNSiga võrreldes pisut laiendatult (paragrahv 57). Aga Maa-ameti konkreetse vastutuse määratlevad selle seaduse 76. paragrahvi lõiked, olgu nad siinkohal osundatud:

§ 76. Järelevalve koha-aadresside määramise üle
 (1) Riiklikku järelevalvet koha-aadresside määramisel käesoleva seadusega ja selle alusel vastuvõetud õigusaktidega sätestatud nõuetest kinnipidamise üle teostab oma pädevuse piires Maa-amet.
 (2) Järelevalvet teostaval ametiisikul on õigus:
 1) kontrollida seaduse täitmist ja nõuda koha-aadressi määramist käsitlevate dokumentide esitamist, neid dokumente kontrollida, nõuda seletusi ja arvamusi ning saada asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid andmeid;
 2) teha ettekirjutus õigusrikkumise lõpetamiseks, õigusrikkumise tagajärje kõrvaldamiseks, edasisest õigusrikkumisest hoidumiseks või edasiseks õiguspäraseks käitumiseks vajalike toimingute tegemiseks.
[...] (4) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on järelevalveametnikul õigus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 1600 eurot.

Nii ei saa minu meelest ka Maa-ameti kohta kuidagi väita, et nad "ei soovi ega plaani" kohanimede muutmist - vastupidi, seadused lausa kohustavad neid selleks. Maa-ameti enda koostatud "Aadressiandmete käsiraamatuski" on sedastatud (sektsioon 26.1): "Probleemiteated edastatakse omavalitsustele ja Maa-amet abistab omavalitsusi sobivate lahenduste leidmisel. Kokkuleppel omavalitsusega saab Maa-amet teha osa muudatusi ka automaatselt." Täpselt samamoodi sunnib Maa-ametit tahes-tahtmata kohanimedega, nii nende määramise, muutmise kui üldse korrastamisega tegelema valitsuse määrus "Aadressiandmete süsteem". 

Ja lõpetuseks veel paar uitmõtet, mis mitmesuguseid dokumente lugedes esile ja pähe kerkisid. "Aadressiandmete käsiraamat" ütleb, et Eestis on ligikaudu 2,5 miljonit aadressiobjekti (18.1), ja sedastab veidi hiljem, et "korrastamist vajavate andmete maht on väga suur (2013. aasta alguseks on ADSis umbes 2 milj andmekvaliteedi probleemi)" (18.5). Selle kõrval lausa kahvatub see mu eelmise mõtiskluse aluseks saanud Päevalehe artiklis välja käidud meganumber 30 000 - nii palju olevat kohanimesid, mida olla vaja muuta. Muidugi, on selge, et need kaks miljonit "andmekvaliteedi probleemi" arvatavasti enamikus pole üldse sellised, mis nõuaksid kohanime kui sellise muutmist. Aga siiski näitab see, kui nõrguke on esialgu veel kogu too aadressiandmete süsteem ja kui palju potentsiaalseid probleeme, sealhulgas konkreetselt nimedega, võib veel esile kerkida.

Teiseks jäi silma kaks seisukohta samusest "Aadressiandmete käsiraamatust", mis minu arusaamist mööda on omavahel vastuolus, aga ju siis keelekorraldajad arvavad, et ei ole. Olgu nad siin üksteise järel ka esitatud:

Eelistada tuleb vanu kohanimesid. 

Näiteks ajaloolistest infoallikatest leitud vanad talunimed, loodusnimed jm.

ja

Samas on esialgu siiski tähtsam ülesanne jämedatest moonutustest vabanemine ehk peamiselt vana kirjaviis välja sõeluda.

Mingil põhjusel tundub keelekorraldajatel olevat vana kirjaviisi suhtes eriline vaen. Mõneti on see muidugi põhjendatud, nagu ma ka eelmises arutelus nentisin: tolles kirjaviisis kirjutatud sõnade, sealhulgas nimede lugemine tänapäeva üldiselt võimalikult häälduslähedast kirjaviisi arvestades tekitab tõepoolest Mare asemele Marre ja Kooli asemele Koli. Samas ütleb samune käsiraamat, et "üldreeglina kehtib see, et vanas kirjaviisis nimesid tuleb parandada kohapealse häälduse kohaselt", nii et selle põhjal ei tohiks olla mingi probleem, kui tänapäeval öeldaksegi Koli, mitte enam Kooli. Vähemalt minu arvates - aga nagu on ajakirjandusse jõudnud vastukajadest aastate jooksul aru saada olnud, ei ole see sugugi alati nii keelekorraldajate arvates, kes kipuvad siin ehk liigselt "ajaloolise kontinuiteedi" küljes rippuma.

Mis tegelikult on minu meelest kogu selle kohanimekorralduse üks suurimaid probleeme. On muidugi selge, et 1938. aasta kohanimeseadus kehtis ju ajaloolist järjepidevust arvestades õigupoolest kogu aeg edasi ja praegune kohanimeseadus on vaid selle ajakohastatud õigusjärglane. Aga kui 1938. aastal võis ehk veel mõista vajadust sätestada jäigalt, et "Eesti kohanimed on eestikeelsed" ja lubada ainult väga piiratud erandeid, siis ma poleks nii kindel, et tänapäeval on suurt mõtet selle küljes jätkuvalt nii kangesti kinni rippuda. Ma pigem arvan, et nii nagu igas mõttes mitte-eestipäraste nimedega inimesed võivad olla ja ongi väga tublid eestlased, eesti keele edasikandjad ja harijadki, nii ei ohusta eesti keelt ja selle püsimist kuidagi ka see, kui kohanimedena on lubatud nii vanas kirjaviisis kui ka sootuks võõrtähtedega või võõrmõjulised nimed: kui Büko võetakse omaks või on omaks võetud, siis võetakse/on võetud, ja kui ei võeta, muutub ta mingil hetkel nagunii Pükaks või Pükiks inimeste suus ja jõuab sellisena ka registrisse, ilma et seda oleks vaja kuidagi administratiivselt muutma hakata. Sama julgeksin väita selliste kohanimede nagu Proletarskaja või Felixi kohta: kui need võetakse sellisena omaks, siis võetakse, kui ei saab esimesest nagunii midagi muud (ei söanda siin isegi välja pakkuda) ja teisest näiteks Veeliksi, samuti ilma vajaduseta seda kuidagi administratiivselt peale suruda. Aga eks see ole üks vaidlusküsimus, möönan ma täielikult, võib-olla küsimus, mille üle tuleks pikemalt arutada - mitte siin ajaveebis, vaid palju laiemalt.

Loetud: Akadeemia 8/2013

Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga play-off. PAOK - Schalke 04 (TV6)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna jäi silma ette üks Päevalehe artikkel, mis kõneles kohanimede "korrastamisest". Iseenesest polnud selles midagi väga uut, sest too "aadressandmete" täpsustamine koostöös Eesti Keele Instituudiga algas juba õige mitme aasta eest - tekitades toona sama suure valdavalt negatiivse reaktsiooni nagu praegu -, aga uudiseks oli see, et noid korrastamist vajavaid kohanimesid on tervelt 30 000. Mis tekitas tunde, et nüüd on küll keegi kuskil pisut üle pingutanud: kohanimeandmebaas sisaldab kõigest 49316 "nimeobjekti" ja isegi kui liita siia kõikvõimalikud kinnistud ja muud asjad, millel samuti nimi võib olla ja mida kinnisturaamatu statistika kohaselt on praegu 479 975 tükki, tähendab see ikka, et umbkaudu iga seitsmeteistkümnes kohanimi tuleks riikliku ameti arvates muuta.

Mu üllatus suurenes veelgi, kui vaatasin Maa-ameti päris head ja kokkuvõtlikku (ehkki vähemalt minu brauseris hirmus raskesti navigeeritavat- tuletas meelde veebi algusaegu, mil olid levinud samasugused hierarhilised leheküljed, toona veel täna valitseva HTTP-protokolli asemel sageli Gopher-protokolliga) lehekülge, kus tundub olevat kirjas kõik, mis selle teemaga üldse seondub. Seal on päris põhjalikult juttu ka (keelelistest) põhimõtetest, mida kohanimede puhul arvestada, ning esimese ja tähtsaimana tuuakse ära järgmine põhimõte: "Kohanimeseaduse (KNS) § 13 sätestab, et alati tuleb kohanime määramisel alustada kohanime valikust ehk eelistada tuleb nime, mis on paikkonnas tuntud ja levinud ning mis on tähtis aja- ja kultuurilooliselt."

Edasi läheb seletus muidugi detailsemaks ja sealt nähtavasti too muutmispeltsebulike sisse hiilibki: kohanimedes ei tohi olla üldjuhul (põhjendatud erandid on mõistagi lubatud) võõrtähti f, š, z ja ž (rääkimata juba c, q, w, x, y ja igasugused diakriitikutega tähtedest); ei tohi alata tähega b, d ja g; ei tohi olla rõhku kaugemal kui esisilbis. Need tunduvad pealtnäha suhteliselt mõistlike piirangutena, vähemalt kui seada sihiks, et Eesti kohanimed peavad olema padueestilikud.

Keerulisem ja nähtavasti kõige enam vastuolusid tekitav punkt puudutab aga nõndanimetatud vana kirjaviisi ehk seda kirjaviisi, mis valitses umbes 19. sajandi viimase veerandini. Seesama eelmainitud Päevalehe artiklis välja toodud Mokko võib kergesti selle alla minna ja peaks tänapäevases ehk uues kirjaviisis olema Moko (või isegi Moku, kui arvestada veel seda, et järgsilbi o on üldjuhul kirjakeelest kadunud).

Kohanimenõukogu paistab selles küsimuses olevat väga jäik:.

• Mida öelda neile, kes väidavad, et (vanas kirjaviisis) nimi on kultuuriväärtus ja tuleks säilitada?
  • KNS [kohanimeseadus] kaitseb ajaloolisi nimesid endid sel kujul, nagu nad rahvasuus on kasutusel olnud; nimesid kirjutame aga häälduspäraselt, tänapäeva kirjaviisis;
  • vana või moonutustega kirjaviis pole kultuuriväärtus;
  • vanas kirjaviisis nime säilitamine moonutaks põlist nime, sest seda loetaks nüüdisreeglite kohaselt (vrd Ida – Iida, Simo – Siimu, Kanna – Kana, Tippo – Tipu).
Kohanimed ja koha-aadressid ei ole ühegi isiku omand, vaid kuuluvad avalikku keeleruumi. Seega ei või tänapäeval kohanimedes ega koha-aadressides kasutada vana kirjaviisi, vaid tuleb lähtuda kehtivast kirjakeele normist.

Eks need argumendid ole muidugi kõik omamoodi põhjendatud, aga mul ajavad siiski karva tõsiselt turri. Eriti see viimane, vana kirjaviisi tauniv ja praegusi inimesi rumalaks pidav seisukoht. Ühelt poolt ei ole ka eesti keel ja selle kõnelejad nii piiratud, et ei oskaks kokku viia kirjapilti Simo ja hääldust Siimu või pigem küll Siimo (ehkki ei saa välistada selliste inimeste olemasolu). Häälduspärasusega on ju eesti keeles just nii, nagu on: kirjapildi võimalikult suurt vastavust hääldusele küll taotletakse, aga see ei ole siiski siht omaette: võib vaadata kas või eesti keele käsiraamatut, kus on ära toodud rohkelt konventsionaalseid erandeid.

Teiselt poolt on aga mu meelest jabur arvamus, nagu nüüdisreeglite kohaselt lugemine moonutaks põlist nime: isegi kui see tähendab häälduse muutumist, on ju enam-vähem kõigi sõnade, ka nimede, hääldus aja jooksul niikuinii muutunud ja muutub ka edaspidi, nii keele enda arengu tõttu kui ka parajasti valitseva moe tõttu hääldada mõningaid nimesid mõne popi võõrkeele moodi (näiteks Georg on teinud kindlasti läbi õige mitu häälduslikku muutust alates saksapärasest Georhist üle venepärase Heorgi inglispärase Džorgi või lausa Džordžini :-) ).

Üks hea näide on ju Kuressaare, mida ehk nende seisukohtade järgi tuleks tagasi nimetada Kuresaareks: lõppeks on see sellist "moonutatud" nime kandnud vaid kaheksakümne aasta ringis, aga Kuresaareks on teda nähtavasti enne seda juba sajandeid nimetatud (olgu siis kurelaste järgi, nagu mõned on arvanud, või kurgede järgi, nagu teised on oletanud). Või siis, kui lähtuda samades juhendites sätestatud seisukohast, et kohanimi peab olema omastavas käändes, hakata "Tallinn" asemel kasutama vormi "Tallinna".

Nojah, tegelikult need Kuressaare ja Tallinna vaidlused peeti maha juba 1930. aastate algul ja tegelikult sealtsamast võib otsida ka praeguse nimemuutmistuhina alget. 1938. aasta "Koha- ja kinnistusüksuste nimede korraldamise seadus" ning 2003. aasta "Kohanimeseadus" on kui teineteise koopiad, viimane muidugi pisut kaasajastatum, aga põhisätted on ikka samad. 1930. aastate nii koha- kui ka isikunimede eestistamise kampaaniast võib aru saada: ühelt poolt oli tegu küllaltki noore riigiga, mis muu hulgas kasutas oma identiteedi sätestamiseks ka sellist võtet, teiselt poolt oli see üks tollal enam-vähem kogu maailmas levinud autohtoonse rahvusluse ilminguid, mida võib kenasti võrrelda venestamislainega Nõukogude Venemaal või aariastamislainega Saksamaal (et nimetada tuntumaid näiteid, neid leiab tollest perioodist peagu igast maailma otsast).

Ma ei taha tingimata öelda, et rahvuslust, olgu kitsa- või laiarinnalisemat, tugevamat või nõrgemat, mingil kujul tänapäeva üleilmastunud ja aina üleilmastuvas maailmas sugugi vaja ei ole, aga võib-olla tasuks mõelda, mil määral ja kus seda vaja on ja kas oma rahvuslikku identiteeti, mis eestlastel nii tugevasti keelega seotud on, peab ilmtingimata ränga barjääriga kaitsma. See viimane asjaolu tekitab minus alati tõsist ohutunnet: nii palju kui ma tean, on keele tõsine normimine ja katse neid norme jõuga kõigile, kellele võimalik, peale suruda iseloomustanud alati vastava keele surmaetappi, aega, mil ka normeerijad ise saavad aru, et midagi paremat pole teha kui viimse jõuga sätestada "normkeel", kas või järeltulevatele põlvedele mälestuseks kivinenud, kivvi raiutud vorm. Ma muidugi väga loodan, et eesti keel elab veel kaua, milliseks iganes ta ka ei muutuks (on ju juba minugi lühikese eluea kestel päris tublisti muutunud, kohe igas mõttes), aga normeerijate võimas pealetung pisut seda hirmu siiski tekitab.

Muidugi, lõpetuseks tuleb küll nentida, et kuna Eestis maa eraomand ju tegelikult puudub (ehkki ametlikult üritatakse väita, et see olla olemas, aga tegelikult on ju ikka tegu rendimaaga, mille eest tasutakse maamaksu), siis saab riigiaparaat oma asutustega ka enda maad ja selle kohti nimetada nii, kuidas ise vaid tahab, Mis on küll õige kurb, sest annab siin elavatele inimestele veel ühe põhjuse mitte tahta elada sellisel maal, kus nende vaba iseolemise soovi aina ahistatakse, sageli ebamõistlike nõuetega.


Loetud: Imeline Ajalugu 8/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga play-off: Fenerbahçe-Arsenal (TV6)