Raamatuarvustus: Oksanen, Sofi. Puhastus (I osa)

Selgituseks: alljärgnev kirjutis ei ole ega peagi olema mõistetav omaette, vaid ainult koosluses Varraku raamatublogis algatatud "ühislugemisega" (vaata alustavat mõtet ja seda sissekannet, mille juurde käesolev kirjutis kuulub), kuna osa siinseid mõtteid on otseselt vastus selle raames avaldatud arvamustele ja mõtetele.

Kõigepealt tuleks ilmselt öelda, et erinevalt nende ridade lugejatest olen ma nähtavasti üks väheseid, kes ei ole "Puhastust" varem lugenud ega tea õieti kuigi palju ei sellest teosest ega autorist, peale mõningate pudemete, mis paratamatult on silma jäänud (ülistus eesti lähiajaloo valupunktide hea esituse eest, autori eesti päritolu, auhindade võitmine ja muu selline ajakirjandusest silma jäänu). Koos sadade teiste raamatutega on ta kannatlikult hunnikus oodanud "peremehe" vaba aega, mille tekkimiseks mõneti ootamatult andiski alust blogis välja kuulutatud ühislugemise mõte. Ühtlasi võiks ilmselt lisada, et see on esimene ilukirjanduslik raamat üle õige mitme aasta, mille ma olen lugemiseks kätte võtnud, ning samuti üldse elus esimene, mida ma teadlikult ei loe ühe ropsuga läbi, vaid surun kihku tagasi ning pean kinni ühislugemise statuudist ja piirdun ühe osaga nädalas.

See öeldud, tekitas I osa läbilugemine kaks valdavat tunnet. Esimene neist oli väike hämmastus: see on väga külm raamat, kale, kiretu, ma ei olegi kindel, milline omadussõna päris täpselt sobib. See ei paneks mind imestama, kui oleks tegemist otseselt eesti kirjandusega, mille üks tunnusjoon mu meelest ongi kiretus, külm vaatlemine ja eritlemine. Soome kirjandusest - mida, tõsi, ma pole väga palju lugenud, ehk sadakond teost üldse kokku - on mul seni olnud mulje kui mõnevõrra "soojemast" kirjandusest. Mitte et "Puhastuse" I osas selliseid tundelisi kohti olnud poleks, kuid vaimustavalt head ja põhjalikud kirjeldused tapavad kõik tundeliigutused - õieti ainuke kord, kus asi läks veidi kirglikumaks-tundelisemaks, oli päris I osa lõpus, Zara ja Aliide fotodialoogi ajal. Dialoogiga ongi muidugi tundeid sageli etem edasi anda kui kirjeldusega. Olgu ka öeldud, et see kiretus või külmus ei ole minu silmis sugugi halb loomuomadus - üks mu lemmikuid maailmakirjanduses on näiteks Victor Hugo oma fantastiliste pikkade, informatiivsete, mõtlema panevate kirjeldustega, mis on mind sundinud "Hüljatuid" mitu korda naudingu taaskordamiseks üle lugema.

Teine valdav tunne oli äratundmine: jah, täpselt nii, see on just nii, nagu ma mäletan! Kogu see Aliide elamine kõigi nende pisiasjadega tõi mulle elavalt silme ette lapsepõlvekodu. Raadio, külmkapp, köök, kuivavad taimed ja hoidised, kõik, kõik see oli nii hirmsasti tuttav, nii et oma mälestusi appi võttes ja nendega kombineerides oli mul kogu aeg elav pilt silme ees. See sai alguse kohe päris alguses, ilmselt sellestsamast kärbsepiitsast, millega maaelu paratamatute kaaslaste tagaajamine tuli otsekohe mitte ainult silme ette, vaid lausa kätte :-) Rääkimata mälestustest, kuidas ise sai kärbsepiitsa valmistatud, ikka kenasti jalgratta sisekummist (või kui eriti vedas, siis tugevamast autokummist) välja lõigatud lapatsit oksaprakku sobitatud ja traadiga tugevasti kinni köidetud. Tõsi, sellist asja, nagu ustele "tibla" ja muu sellise sodimine ning kividega loopimine, ei ole mulle mällu talletunud ega ole ma isegi millestki sellisest tolle nüüdseks umbes 30 aasta taguse mineviku kohta kuulnud, aga võimatu see ju ei ole - tollaste maanoorte pärisosa või lausa ainuke osa oli kõva joomine ja rahvusliku taasärkamise ajal võis alkoholist innustust saanuna taolisi intsidente ette tulla küll...

Igatahes oli selge, et üks selle raamatu läbivaid allteemasid on hirm, mis kumab läbi sisuliselt igalt leheküljelt (vähemalt seni loetud osas). Ja see on samuti asi, mis muudab selle teose lähedasemaks - sedasama, munu puhul küll juba suhteliselt umbmäärase, aga vanemates inimestes usutavasti väga reaalsete mälupiltide toel elava hirmu tunnet mäletan ma väga hästi enda lapsepõlvest ja noorukieastki. ma usun, et ehk on seda aega nii viisteist aastat alles, mil Eestis on olnud võimalik elada ilma sellist eksistentsiaalset hirmu tundmata. On muidugi terve hulk hirme, mis on jäänud või juurde tulnud ja mis on nähtavasti inimelu vältimatud kaaslased, aga see üleüldine tunne, et kuskil on "kallutatud jõud" ja et sa ise oled vaid mutrike, mis iga hetk võidakse paisata kuhu tahes, on siiski tasapisi hääbunud.

Zara elu kirjeldamine oli natuke võõram, sest linnaelu ja eriti ühiskorterid on asjad, mida ma vaid külalisena olen näinud ja sestap eriti hästi ei tea ega tunne. Ainuke tuttavam asi kõiges selles oli too musta Volga kirjeldus, mis oli ühtaegu hirmu ja aukartuse allikas. See on samuti asi, mida ma lapsepõlvest mäletan: kui ma ei eksi, siis lähimas linna(kese)s Türis sellist asja ei olnud, küll aga rajoonikeskuses Paides ja aegajalt tegi see (neid võis ka mitu erinevat olla, ma tõesti ei tea) tiiru ka Türi peal. Ma ei tea seniajani, kes sellega või selles sõitis, aga ma mäletan hästi, et see oli midagi sellist, mida tuli vältida - seesama umbmäärane hirm elas 1970. aastate lõpul-1980. aastate algul igati edasi. Mõneti tuttavlik oli ka see Läänega seonduv parema elu ihalus, kuigi ehk Oksana ja Zara prostituuditee oli veidi liiga lihtsakoeliselt ja keerutamata sisse toodud. Aga eks see ole selline stamp, mis vastab ka päris palju toonastele reaalsetele oludele.

Üks asi aga, mis mulle mitmel korral silma torkas, oli Aliide kõnepruuk. Tema vanust ei olnud küll täpselt öeldud, aga kõige järgi otsustades pidanuks ta olema kuskil 60-70-aastane. Et ma soome keelt ei mõista, siis võib see olla ka tõlkija süü (kuigi mu meelest on vähemalt loetud osa olnud väga kenasti tõlgitud, midagi laiduväärt igal juhul ei oska ma esile tuua), kuid õige mitmel korral tabasin ennast mõttelt, et no ei, niimoodi ei saa Aliide rääkida, see ei ole talle omane. Zara puhul mul sellist asja silma ei jäänud, kuigi teiselt poolt ei olnud ka (kirjaliku) teksti järgi võimalik hästi ära tabada, milles peitus tema keelepruugi "koitanus ja kolletanus", mida päris algul ära mainiti. Mis on muidugi iseenesest usutav, kui ta oli oma keele omandanud vanaema käest, niisiis oma poole sajandi taguse pruugi järgi.

See vanaema teema toob mind järjekordse kiituse juurde, mis kuulub autorile üsna osava loopunumise eest. Tegelaste omavahelised seosed ja paikapanemine toimub ajapikku: kui Liide ja Aliide võib üsna varakult seostada, siis Aliide ja Zara vanaema seos laseb ennast oodata, kuigi aimdus mingi seose olemasolu kohta on päris varakult olemas.

Et mitte liiga pikaks minna, lisan siia mõned mõtted, mis tekkisid teiste ühislugemises osalenute arvamusi kaedes. Esiteks jäi mulle vähemalt praegu läbi loetud I osa põhjal veidi selgusetuks, miks peaks "Puhastust" käsitlema ajaloolise romaanina või ka vaid Eesti lähiajalugu selgitava teosena. Ajalool on muidugi kindlasti seal mingi koht ja võib-olla tuleb see edaspidi selgemalt sisse, aga esimese saja lehekülje pealt jätab asi rohkem millegi muu mulje. Ma ei ole neis kirjandusteaduslikes mõistetes väga kodus, aga kindlasti on olemas mingi termin selle kohta, kui kaks (pea)tegelast panevad paika oma minevikku ja omavahelisi suhteid - võib-olla on see psühholoogiline romaan, võib-olla veel midagi muud, aga vähemalt minu arusaamist mööda ei ole I osa järgi küll tegemist mingit otsa pidi ajaloolise romaaniga.

Aga võimalik ka, et see edaspidi muutub, sest I osa moto "Kõik on vastus, kui nüüd teaks ka küsimust" võimaldab ju mõelda, et siin pannakse paika põhikude, millele hakatakse laduma midagi muud. Ootuste kohaselt Aliide ja Ingeli vahelisi suhteid ja miskitpidi ka Zarat kõige selle keskel. Kas see on seotud ajalooga või rohkem igivana armastuse teemaga (mingi eelaimdus potentsiaalsele armukolmnurgale või lausa -nelinurgale on samuti nagu olemas), selgub ilmselt juba järgmistes osades. Vähemalt seni tundub, et "puhastus" peaks eelkõige käima Aliide ja Zara hinge puhastamise kohta kõikvõimalikust taagast ja lagast, mida aeg on sinna ladestanud.

Veel üks asi, millest ma hästi aru ei saanud, oli arutluse käivitamiseks visatud väide, nagu oleks raamat valdavalt kirjutatud kolmanda isiku positsioonilt. Ma ei osanud õieti kuskilt leida toda kolmandat isikut, mu meelest olid kõik peatükid või kuidas iganes nende jaotuste kohta peaks ütlema kirjutatud vastavalt kas Aliide või Zara vaatepunktist ning silmade ja tunnete läbi.