Nagu öeldud, oli väljaskäik mitme suhtpunktiga, millest üks viis mind lausa politseisse :-) Jajah, tegelikult siis uue reisidokumendi ehk passi kättesaamisele: nüüd on ka minul vana ilusa sinise asemel see uus, nimetatakse vist bordoopunaseks, milles mu mõningaks üllatuseks on varasemast tunduvalt rohkem teksti: räägitagu, mis räägitakse masinajastu saabumisest - ja kindlasti on ju selles uues rohkem neid igasugu masinloetavaid komponente -, on igatahes inimestele mõeldud osi tunduvalt rohkem. Millest eriti kummastav oli näha seda, et tervelt kaks lehekülge on eraldatud "indeksile" ehk ELi keeltes lahtiseletusele, mis seal avalehel siis kirjas on - kummastuse efekti tekitas eelkõige see, et see "indeks" oli mitu lehekülge pärast avalehte ennast :-) Aga noh, las ta olla, dokument on dokument ja ju on nii vaja seda vormistada.
Ülejäänud sihtpunktid olid kõik seotud raamatutega, mida täna jõudis mu kätte ja seeläbi kodustesse läbilugemist ootavatesse hunnikutesse õige palju, mistõttu ma ei hakka siin neid sihtkohti kõiki üles märkimagi, piirdudes vaid raamatute enda kirjapanekuga:
- William Shakespeare. Kogutud teosed
- Paul Kokla. Hiiu sõnaraamat
- Friedrich Amelung ja Villem Reiman. Eesti rahva haridusejärg muistse iseseisvuse ja ordu ajal
- Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast
- Derek Wilson. Elizabeth I aegne ühiskond
- Piret Õunapuu. 101 Eesti vana asja
- Simon Sebag Montefiore. Ühel talveööl
- Christopher Clark. Uneskõndijad: Kuidas Euroopa 1914. aastal sõjateele asus
- Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis
- Ülle Tarkiainen ja Kari Tarkiainen. Meretagune maa: Rootsi aeg Eestis 1561-1710
Tänase Sirbi avas Friedenthali Meelise huvitav lugu, kuidas öelda, kevade alguse ja maailma äraseletamise teemal. Mille läbiv teema oli ometi hoopis apokalüpsis ehk (maailma)lõpuaja ootused ja lootused läbi aja ja üleüldse, mis lõppkokkuvõttes viis autori arvamusele, et kevad ei ole saabunud mitte ainult kalendris, vaid ehk saabub ka päriselt: "Mul on tunne, et praegusel ajal on juba tõelist kevadet õhus". (Ja jah, selle lõpulause mõistmiseks tuleks mõistagi läbi lugeda artikkel ise, sest sel on peale eksplitsiitse ka implitsiitne tähendus :-) ).
Siiski jäi mulle muidu sümpaatses loos silma üks väikeasi, millega ma hästi ei tahaks nõus olla (kuigi, võin tunnistada, selles osas on eri seisukohti, nii et mu arvamus astub siin enam-vähem üht jalga ainult ühe koolkonna seisukohtadega). Nimelt mainib ta, ikka samuse apokalüpsisega seoses, et kui "esimestel sajanditel meie ajaarvamise järgi valitses palavikule ärevus, paljudele näis, et maailm lõpeb kohe", siis hiljem, ajal, mida tagantjärele nimetatakse keskajaks, see kahanenud ja otsekui kadunud, valitsenud "justkui ükskõiksus kataklüsmiliste muutuste suhtes".
Süüvimata siinkohal põhjalikumalt asjasse, võib öelda, et apokalüptilise mõtlemise uurimisel keskaega puutuvalt on tänapäeval olemas põhiliselt kaks seisukohta: üks, mida paistab esindavat ka Friedenthal, väidab, et see sisuliselt puudus, parimal juhul oli üksikuid isikuid, kes seda väljendasid, ja ajuti mõningate konkreetsete sündmuste ajel teatavaid (lokaalseid) puhanguid, teine aga, et see oli selgelt olemas ja avaldub nii nende üksikute isikute mõtteavaldustes kui ka üldises mentaliteedis, nii palju kui seda viimast muidugi jälgida on võimalik (jah, sellel teisel seisukohal on ka oma alavoole, aga jäägu need siin puutumata).
Mullegi on valdavalt tundunud, et apokalüptiline mõtlemine oli keskajal nii sügavalt inimestesse sisse juurdunud, et seda on otse ilmvõimatu Euroopa keskajast ükspuha mis aspektis lahutada. Mis paradoksaalselt võib olla üks põhjus, miks seda on mõnikord raske eemalt vaadates (nagu ajaloolased ju üldjuhul end asetavad) tuvastada, nagu võib juhtuda siis, kui vaadeldavad nähtused on petlikult sarnased, ehkki nende taga on sootuks teistsugune eluvaade (võib-olla pole see parim näide, aga praegu turgatas pähe võrdlus: kui meie praegu ütleme, et tegin seda või teist keskpäeval, siis kuulja automaatselt sedastab, et see tegu toimus kell 12 - ja väga lihtne on samamoodi automaatselt kanda seda üle ka minevikku, lugedes näiteks, et lahing algas keskpäeval, ja järeldada, et see algas kell 12, samal ajal kui toona mõõdeti keskpäeva mitte kella, vaid pigem päikese näiva liikumise järgi, mistõttu meie mõistes kellaaeg võib õige mitme tunni võrra erineda - sõnaga, mõiste on sama ja õieti tähenduski, aga taustsüsteem ja seeläbi vaste tegelikkuses erinevad). Kui Friedenthal ütleb, et "maailmalõpu kohta kinnitati, et see juhtub, muidugi, aga täpsemalt millal, ei oska keegi öelda" ja paistab sellest järeldavat, et seeläbi ei olnud maailmalõpp aktuaalne, siis mu meelest on asi lausa vastupidine: jah, muidugi, keegi ei teadnud, millal see tuleb, aga kõik teadsid, et see tuleb ja tuleb mitte kauges tulevikus, vaid otsekohe, iga hetk (olgu, võib-olla mitte kõik - alati on olnud ka neid, kes a) kas üldse ei usu valdavat "paradigmat" või b) arvavad teadvat, milline on tegelikult minevik-olevik-tulevik).
Ja see jättis paljule, lausa kõigele oma pitseri, mis võib kergesti eksitada, nagu võib näha kas või Friedenthali artiklist, kus ta näiteks ütleb, et "kui eelnev katoliiklik maailmapilt eelistas staatilist ja hierarhilist maailma, kõigil on ühiskonnaredelis oma koht, siis protestantlik ideaal oli võrdõiguslik ning vaba kehtivast hierarhilisusest". Mis mu meelest on ääretult kaugel tegelikkusest, lausa vastupidine sellele: too katoliiklik maailmapilt, täitsa vastupidi, asetas inimesed Jumala palge ees täiesti võrdsesse seisu - isegi kui praktilises elukorralduses võis üks olla valitseja ja teine talusulane, siis jumalikus või ka apokalüptilises plaanis see ei lugenud, vaid luges ainult see, milline on ta oma olemuselt, kuidas on ta oma elu elanud ja käitunud vastavuses kõlbeliste normidega. (Ja sel olid ka oma sotsiaalsed tagajärjed - minu hinnangul märksa suurem võrdsus kui mõnelgi varasemal või hilisemal ajajärgul). Üha süvenev ebavõrdsus ja aina jäigastuv hierarhia ent iseloomustab just keskajajärgset maailma - mille kohta "võrdõigusliku" ja "hierarhiavaba" kasutamine on kohe täiesti ja lausa ja suisa kontrasensoorne -, kus XIX sajandiks jõuti dickenslike košmaarideni, mis mu sügavat veendumust mööda olnuksid sel mõnikord lausa "pimedaks" nimetatud keskajal suisa võimatud.
Aga kui see väike, ehkki mõneti artikli ülesehituses küllaltki kandev eksitus (taas: vaid minu arvates) kõrvale jätta, siis kas või loo lõpupoolel esitatud apokalüptiliste hirmude kaardistus tehisintellektiga seonduvalt väärib kahtlemata lugemist. Nagu lugu tervikuna, kõigest hoolimata.
Ääretult sümpaatne oli lugeda Vilbaste Kristeli pikka lugu Eesti allikatest. Eks ta muidugi on sellest kõnelnud omajagu juba oma allikaraamatus, aga ajaleheveergudel niimoodi koondavalt ja ülevaatlikult lugeda nii allikatest, nende jagunemisest, nende kaitsega seonduvast ja kõigest muust oli ääretult tore. Mulle kui selle teemaga vähe kokkupuutunule (ja paraku ka mainitud raamatut veel mittelugenule) oli siin palju põnevat, olgu siis allikate kohta käivate sõnade jagunemisest, nende värvidest või ka tõdemusest, et allikad on "religioonideülesed".
Kunnuse Mihkel oli kohe üle kahe lehe võtnud lahata Muti Mihklit, aluseks viimase artiklikogumik "Õhtumaa Eesti". Mis, nagu Kunnusele tunnuslik, oli küll ainult lähtepunkt ja arenes mitmesuunaliseks aruteluks, mille ühisnimetajaks oli Sirbi toimetus pannud lehepäisesse kirja "Tervemõistuslikkus". Millest ka ohtralt juttu oli, eriti võrdluses-vastanduses "Mihkel Mutt - tervemõistuslik" <-> "Uku Masing - mõistuseväline/ülene". Lugemist väärib kahtlemata, kuigi mulle jäi siin teravalt silma üks lausejupike, mis tekitas mitmetisi mõtteid: "Mutt aga kasutab kontseptualiseerimiseks müüdilise maailmapildi surmavaenlast - ajalooteadust".
Mitte et see vale oleks või et ma seda kuidagi vaidlustada tahaksin, aga siiski: samust ajalooteadust, nagu igasugust teadust üleüldse, on võimalik kasutada nii müüdilise maailmapildi kummutamiseks kui ka toetamiseks. Ehk nagu ütleb eespool Friedenthali Meelis: "Selgelt ja täpselt asju teades ei ole enam head ega kurja, sest teaduslikul teadmisel puuduvad moraalikategooriad, väitel "kolmnurgal on kolm külge" ei ole midagi pistmist hea ega halvaga, see on lihtsalt tõene". Ja nii on ka ajalooteaduse ja -teadmisega: iseenesest ei ole sel mingit "väärtust", too tekib alles siis, kui see panna konteksti ehk kindlasse väärtussüsteemi, mille aluseks võib olla müüt, aga võib olla ka mis iganes muu.
(Ei suuda vastu panna kiusatusele taas meenutada, et 700-aastane orjapõli on kõige ehtsam ja puhtam müüt, mis ei ole aga sugugi takistanud sel olemast Eesti ajalooteaduse üks alustalasid tänapäevani - isegi kui seda otsesõnu ei toonitata, on ikka nii kangesti sisse determineeritud, et millalgi XIII sajandi algul oli oluline muutus ja et oluline muutus oli ka 1918. aastal - seda sellest hoolimata, et mõlemal juhul võib küllaga leida arenguliine, milles need "katkestuslikud" daatumid märkimisväärset osa ei etenda).
Ajalooteemat ent jagus tänuväärselt tänasesse Sirpi veelgi: omapärase kumulatiivse kahe-vestluse pidasid näiteks maha Tamme Marek ja Kattago Siobhan, teemaks eelkõige mälu-uuringud (johtuvalt mõlema toimetamisel hiljaaegu ilmunud kogumikest). Ääretult huvitav lugemine, mulle eelkõige seepärast, et siin oli tublisti juttu mind ennast aina huvitanud ajateemast, kohe mitme külje pealt (kontinuitiivne aeg, isoleeritud sündmuste aeg jne jms).
Päris omapärane oli Lobjaka Ahto arvustus Tamme Mareki esseekogule "Hiiglaste õlgadel". Intellektuaalselt kenitlevana, nagu Lobjakas sageli, osutab ta lisaks kogumiku kiitmisele mitmes kohas tähelepanu puudustele, kõige teravamalt ehk autorit Foucault' mittemõistmises süüdistades - aga mitte ainult kogumiku, vaid ka laiematele puudustele. Näiteks filosoofilise mõtte armetu-olekust Eestis. Mille poolest mulle miskipärast meenusid samasugused kas nüüd just etteheited, aga vähemalt osutused ligemale sajandieelses Eesti kirjasõnas, täpsemalt vastselt iseseisvunud Eestis käinud debatid. Aga küllap on niisuguseid arutelusid hädasti vaja, kui mitte selleks, et millegi arengut käima või tagant tõugata, siis vähemalt eritlemiseks, mida on ja mida mitte pole.
Kindlasti tasub ära märkida ka Runneli Simo lühikest mõttearendust mõne aja eest ilmunud raamatu "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis" teemal.
Numbri lõpupoole üllatas Konsa Kurmo lugu "maailmade loomisest". See jäi küll pisut pealiskaudseks ja natuke liiga haruliseks, aga huvitavaid mõtteid jagus see-eest (või ka just seepärast) küllaga. Näiteks harva avalikkuses välja öeldav arusaam, et tegelikkus ei pruugi olla - või õieti üldjuhul ei ole ega saagi olla - sugugi selline, nagu me tavaliselt ette kujutame, kas või juba seepärast, et inimesel, ka kollektiivselt ja läbi aegade, lihtsalt ei ole võimalik hoomata tervikut, vaid selleks hoomamiseks kasutatakse mudeleid. Mille puhul tegelikult pole väga suurt vahet, kas neid luuakse samuse väidetava tegelikkuse kirjeldamiseks või lihtsalt niisama, lustiks ja enda lõbuks (ehkki autor püsib kindlalt ja visalt veendumuse juures, et tegelikkus on siiski olemas). Väärt lugemine kahtlemata.
Lehe lõpetas aga üks eriti veider lugu, Tulve Jaan-Eigi suurejoonelise, vaat et manifestliku pealkirjaga kirjutis "Demokraatia kaitseks". Sisu ent ... nojah, kindlasti väärib tähelepanu osutamine rumaluse diktatuuri ohule ja kodanikujulgusele ja kõigele muule, aga kokkuvõttes jäi küll tunne, et see on nagu ruumitäiteks sinna pandud - vähemalt mina ei suutnud sellest loost leida õieti ei saba ega sarvi, rääkimata kehast endast.
Loetud: Sirp, 20.03.2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3), Hammer of the Gods (RTL2), Leek ja sidrun (Sony Turbo)
Ilmunud tõlked:
Vladimir Socor. Moldova uut valitsust ootavad ees heidutavad probleemid (RKK ajaveeb)
Matthew Bryza. Nemtsovi ja sündimata Venemaa surm (RKK ajaveeb)
