Reedesed mõtted

Üpris napi tööpanusega päev, mille peamiseks nappuspõhjuseks oli tänasele langenud järjekordne tõlkijate sektsiooni teemaseminar.

Hennoste Tiit ei kõnelnud küll kuigi palju otseselt tõlkimisest, aga tema ülevaade netikeelest või, nagu ta eelistas pigem öelda, kiirkeelest oli ometi päris huvitav - osaliselt mõistagi kuuldud ja osaliselt iseenese tarkusest tuletatav, aga siiski kenasti kompaktselt kokku võetud. Ja andis muidugi mõtteainet: jah, mul ei ole oma ampluaas märkimisväärselt selliste tekstidega kokkupuudet, kus netikeel võiks üldse esineda, aga eriti moodsa ilukirjanduse tõlkijatel võib selline asi küll tasakesi hambaid ja ajukurde murdma hakata - lõppeks pole ju kuhugi kadunud päriselt ei selline žanr nagu romaan kirjades ega ka komme ilukirjandusteoses kirju tsiteerida. Mis siis tänapäeval pigem on samused elektroonilised kirjad või isegi nõnda-ütelda kiirsuhtlus-kirjavahetus, kus vähimagi autentsusetaotluse korral kahtlemata see neti/kiirkeel sisse tuleb - ja kindlasti ka tõlkijatele omajagu peavalu valmistab, kas või juba selle Hennoste mainitud asjaolu tõttu, et neti/kiirkeel areneb hirmus kiiresti, mistõttu eilsed lemmikfraasid võivad homme arusaamatuna tunduda. (Õieti, eks on ju mulgi sellega teataval määral kokkupuudet, kuigi suhteliselt vähe, sest see kiirkeel pole ju midagi hirmus uut, sedasama võib leida ka näiteks keskaegsetest, mis mõnikord võivad lausa mitmesugustest lühenditest, suupärastest vormidest, väljajättudest ja muust sellisest lausa kubiseda.)

Õige kohati eelnevaga haakudes, aga valdavalt siiski oma rida ajades kõneles Soomre Mati huumori tõlkimisest. Mis on loomulikult maru keeruline, eriti äärmuslikemais vormes, näiteks peaaegu igal juhul tõlkimatud palindroomid või peaaegu samamoodi ainult üksikjuhtudel tõlgitavad kultuuripõhised imitatsioonid (ütleme, näiteks, mõne levinud lastelaulu töötlus või vanasõna ümberväänamine vms).

Rohkete näidetega varustatud ettekandest jäi mulje, et Mati ise eelistab pigem huumori adapteerimist, millega, tundus, mõned kohalolijad tingimata nõus ei olnud, aga eks ta ole, tõlkimises on alati olnud ja küllap veel õige pikaks ajaks, kui mitte igavesti, jääbki vähemalt kaks koolkonda: ühed, kes eelistavad võõrast edasi anda sihtkultuuriruumi oludesse paigutatult, ja teised, kes eelistavad samusesse sihtkultuuriruumi tuua sisse midagi (eeldatavalt värskendavalt) kergelt võõrast. Mõlemal on oma plussid ja miinused, mõlemad võivad anda parimal juhul vaimustavat sünergiat, mistõttu vaevalt saab tingimata ühte teisele eelistada, üldjuhul vähemalt (on kindlasti erijuhte, mitteilukirjanduses näiteks on selgelt eelistatav võimalikult vähene adapteerimine, ent ilukirjanduseski võib otsene ülekanne olla mõnikord vaimustav, teinekord jälle liigselt võõristust tekitav ja sestap asjatu).

Tänane Sirp jätkas selle aasta vinget algust oma sisukuse poolest, kuigi seekord pisut teisiti - tegu oli pigem mõneti teemanumbriga, kus asja kandis mind huvitanud teema, mis muutiski lehe sisukaks (samal ajal kui selle teema ehk autoriõiguste asemel olnuks midagi muud, siis võinuks vaat et lehenumbri päris tühjana maha kanda).

Alustuseks tuleks aga nentida, et kuigi Sirp positsioneerib end eelkõige kultuurilehena, ei pääse seegi, võib-olla paratamatult, muu elu mullistustest ja nii oli tänaseski lehes, nagu suhteliselt kindla regulaarsusega iga nelja aasta järel nii mõnigi selgelt (lokaal)päevapoliitilise tooniga lugu.

Olgu, nii enam-vähem juhtkirja tasemele tõstetud (vähemalt nende silmis, kes on pikemat aega Sirpi lugenud) Larmi Pille-Riinu lugu oli vähemalt kultuurpoliitiline, kirjanik Ivanovi Andrei ümber üles puhutud kodakondsussaaga järjekordne lõiguke, mis ehk senistest kõigest asjatundlikumalt probleemi lahkas ja ilmselgeid väiteid - kui juba see probleem nii suureks on puhutud - kodakondsuse andmise poolt leidis, ent Hindi Mati kaheleheküljelist pikka ja tüütut jauramist oli isegi natuke piinlik lugeda. Mitte et ta ei oskaks kirjutada, kas või pealkirja leida ("Eesti Nokia - negatiivne sünergia" on kahtlemata ligimeelitav ja peibutav) ja mitte et tal ei oleks nii mõnedki asjalikud mõtted loo sees ära öeldud olnud, aga ikkagi, nii pikalt kirjutada ainult sellest, kuidas Savisaare Edgari mahategemine on vale ja mahategijad "kallutatud jõudude küüsis" (ei, seda väljendit ta ei kasutanud, aga oleks vabalt ka võinud, mõte igatahes selline selgelt on), on tagasihoidlikult öeldes isegi Hindi Mati jaoks tuntav lati alt läbihüppamine. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et loos andsid tooni mitmesugused ajast ja arust meemid, nagu peavoolumeedia (jah, kust seda tänapäeval enam leida, ah?, sõnavabaduse (küll selle põhimõtteliselt vildakaimas vormis ehk anonüümsete kommentaaride kujul) pidamine sootuks sõnavabaduse summutamiseks, sildistamise häbivääristamise sildi all ise siltide kleepimine ja nii edasi ja nii edasi.

Ent teiselt poolt oli see artikkel omamoodi ka sümptomaatiline, tuues otsekohe meelde pildi hoopis ühelt teiselt maalt ja sootuks teistsugusest poliitilisest elust. Jah, nii imelik, kui see ka esimesel pilgul ei tundu, sobib Hindi artikkel väga kenasti sellesse mustrisse, mis natuke teistsuguse valimistsüklite ülesehituse tõttu peaaegu lakkamatult käib Ameerika Ühendriikides. Eestis ei ole polariseerumine muidugi nii tõsine, siis on pisut enam kui kaks erakonda, mis võib pilti pisut ähmastada, aga võtted ja stiil on päris sama, eriti kui arvestada seda, et Keskerakond on end kas teadlikult või asjaolude sunnil (mis ei pruugi olla vastanduvad) just üritanudki omamoodi kaheparteisüsteemi tekitada - meie kui (alatine?) opositsioon ja see "teine" (tunne on vastastikune, ka teised erakonnad suhestuvad Keskerakonnaga samamoodi: meie ja see "teine"). Ja kaheparteisüsteemis käivad nähtavasti paratamatult (vähemalt nii paistab kõnelevat ajalugu) võitlused palju teravamalt kui süsteemis, kus sisendeid-väljundeid on tunduvalt rohkem.

Selles mõttes oli Hindi artikkel ühtpidi ebakõlaline ja -kohane, sest no ei ole suhtumine Savisaarde (ja ma julgeks arvata, et isegi mitte Keskerakonda) nii üheülbaline, nagu tema seda kujutada tahab (ja ma tegelikult ei tea kedagi, kes siiralt tahaks Savisaare nime 1980. aastate lõpu sündmustest "välja kirjutada" - teisiti näidata, jah, võib-olla, aga mitte elimineerida, sest see ei ole muul kui puhtalt kinnisilmi-ideoloogilisel põhjusel lihtsalt võimalik), teistpidi aga ülimalt valgustav: isegi kui samune Savisaar ja Keskerakond end tegelikult üpris konservatiivsena näitavad (jah, jälle üks ebakõla: formaalselt ju peaksid nad nagu asuma poliitilises tsentris, kuhu nad ka ise ennast kangesti liigitada tahavad, ja konservatiivid olema hoopis muud jõud, aga praktika näitab järjepanu muud, just seda, et Keskerakond mängib alalhoidlike tunnete ja uuehirmu peale), soovivad nad igati kasutada kõige "moodsamaid" valimiskampaaniavõtteid, isegi kui need ei taha hästi kohalikesse oludesse sobida ...

Aga jäägu see poliitika, ega sellest järgmise kuu jooksul nagunii ei pääse, arvatavalt ka kultuurilehe veergudel, otsesemalt või kaudsemalt, sest tänase numbri peamine huvitav osa moodustas uue kavandatava autoriõiguste seadusega seonduv. Nojah, mis kirjandusse või laiemas mõttes trükiteostesse puutub, siis selles osas ju uues seaduses midagi silmatorkavat ei ole (vähemalt mu arvates - ma olen seda silmanud, aga ei ole väga üksipulgi uurinud: ainuke selge erinevus tundus ses mõttes olevat isiklikuks mitteäriliseks otstarbeks tõlkimise eristamine omaette paragrahvina (varem oli see muidugi ka olemas, aga lihtsalt muu seas ära mainitud)), aga seda huvitavam oli lugeda, millised probleemid on ja mida ehk tulevikus enam ei ole teistes valdkondades.

Näiteks arhitektidel, kes äsja tegid väga jõulise avalduse Eesti ajakirjandusele, milles nõudsid alati arhitektide nime äramärkimist, kui juba arhitektuuriteostest kõneldakse (jajah, eks tõlkijad igatsevad ka ju seda: õnneks on aastatega asi paremaks läinud, aga nii mõnigi kord kõneldakse jätkuvalt tõlketeostest nii, nagu olekski need kohe originaalis eesti keeles kirjutatud, see tähendab autorist ja teosest, aga isegi tõlkija olemasolugi mainimata). Mis, jäi mulje vastavast artiklist, on üks arhitektide suuremaid muresid - ehkki veel suurem on pigem see, et arhitektid on seni heas usus muudkui parimaid projekte vorpinud, aga tellijad-ehitajad, kes rõõmuga need projektid vastu võtnud, pidanud paremaks neid oma äranägemise järgi muuta. Ja tulevases seaduses peaks see siis nüüd paremini ja etemini olema, loodetavasti vähemalt.

Seesama mure, paistab, vaevab ka filmitegijaid, kuigi neist kõnelevas loos on pearõhk ehk hoopis teine, nimelt filmidele iseloomulik üüratult paljude "autorite" olemasolu ja sellest tulenevad (eelkõige rahalised) probleemid. Milliste probleemide sisu jäi mulle pisut võõraks - sest näiteks raamatute puhul võiks ju ka kõnelda suurest meeskonnast, kas või kuni trükikoja koristajani välja, aga vähemalt tavapäraselt neid ikka "meeskonda" ei arvata, isegi mitte "tiitritest" ei leia -, aga küllap sel mingi tähendus siiski on, kui see nii suurt muret ja mõtlemisainest teeb ja annab.

Filmindusele oligi seekordses autoriõiguste "eris" ehk kõige rohkem tähelepanu pööratud: lisaks mainitule veel teist nurka heita tahtev Krabo Anu lugu, mis mu meelest jäi küll pisut skemaatiliseks ja hambutuks (kuigi ENSV-aegsete filmide problemaatikale osutamine oli väga tänuväärt - see teema puudutab ju teravalt ka muid valdkondi peale filmide), eriti aga Hermanni Eiki kirjatükk, mis Sirbi veebilehe liigituse järgi ka rubriiki "Film" on pandud, aga tegelikult palju laiemalt autorsuse teemat üldse käsitles.

Eiki loos oli üks huvitav mõte, küll mitte ta enda oma, vaid laenatud mõtlejalt Foucault't, nimelt et autori "teke" ei ole sugugi seotud samuse autori enda sooviga ennast kehtestada, vaid pigem teiste (nähtavasti eriti võimude) sooviga leida vajaduse korral patuoinas. Ma ei olnud seda teooriat varem kuulnud, aga põhimõtteliselt oma iva võib selles muidugi olla. Kuigi ma siiski omajagu julgeksin selles kahelda: tahtmine silma paista ja valjusti rinnale kloppides teatada "Mina tegin seda!" on küllap vähemalt sama vana kui soov teada saada "Kes kurat seda veel tegi?"

Lisaks mulle tundub, et kommunikatsiooni aina ja üha laienedes ja avardudes on see esimene soov pigem peale jäänud - mitte et teine kuhugi kadunud oleks, aga kui nüüd tänapäeva välja hüpata, kus potentsiaalselt igaüks võib end autoriks kuulutada (olgu, alati on neid, kes ühel või teisel põhjusel seda ei taha, ja sugugi mitte kogu maailm ei ole ka ei mentaalselt ega võimalustelt sellises olekus, et samust rinnalekloppimist kogu maailmale teada anda, veel mitte), on selle teise kihu teostamine hakanud juba sisuldasa mõttetuks muutuma: mitte et süüdistada ei saaks ja vajaduse korral ka karistada (ehkki seegi on aina enam üleilmastunud, ka puhtalt füüsilise liikumise mõttes, maailmas samuti üha keerukam), aga samune kommikatsiooni avardumine tähendab ühtlasi, et juba enne seda võib "süüdlane" leida küllaga mõttekaaslasi, järgijaid, austajaid jms ning süüdigi mõistmine ei pruugi midagi muuta, just samuste mõttekaaslaste, järgijate, austajate jms tõttu.

Sellele viitab ehk mitte nii otse, aga siiski oma loos ka Eik, kes nendib, et praegu "avaneb pilt keerukast olukorras, mis on sedavõrd tasakaalust välja, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril". Ja nii see on: nagu ma ütlesin, tungid kontrollida, olgu loojaid või loomingut või vähemalt selle levikut ei ole kuhugi kadunud, aga aina raskem on neid reaalselt teostada. Muidugi, vaevalt need õieti kunagi päriselt ja lõplikult kaovadki, sest see tung on ikka sees olemas ja ku ajalugu meenutada, siis ei ole ju tänapäevani päris lõplikult ja täielikult kadunud kuhugi, ütleme, ei Euroopa keskajale iseloomulik käsitöö ja kaubanduse range lahterdamine ja reglementeerimine (ehkki on tänapäeval pigem erandlik ja väga ahtake) ega näiteks suisa kogu ühiskonda päris rangelt lahterdanud ja reglementeerinud India kastisüsteem (ehkki pole enam õieti vertikaalne, nagu oli sajandeid, ehk lausa aastatuhandeid, vaid tänapäeval pigem horisontaalne ja sellisenagi tähtsust kaotamas).

Õieti sedasama kommunikatsiooni avardumise tingimustes murranguseisu jõudmist ja suunavalimise raskusi kajastas ka Halliku Martini lugu, mis puudutas lühidalt teadustegevuses tekkinud probleeme, ikka selle autoriõigusega seonduvalt. Eks ta on samal teemal varem ja pisut üldisemalt ka kirjutanud (Sirbis näiteks see lugu), nii et sel korral oli rohkem tegu kitsamate küsimustega, aga näiteks see, mis tänases loos oli öeldud õppejõudude loengumaterjalide kohta, näitas ikka päris skisofreenilist olukorda, mis võib kergesti tekkida, kui autoriõigust nõnda-ütelda täie raua ja tõsidusega rakendada.

Kirjandusestki oli lisaks mainitud poliitilise hõnguga "juhtkirjale" õnnestavalt palju huvitavat kirjutatud ja erilist heameelt tegi see, et just sellisest kirjandusest, mis ju nii hirmus sageli, kuidas öelda, tüüpilisele eestlasele silma ei jää. Samune Ivanovi Andrei oli pälvinud oma vist viimase eest keelde jõudnud raamatu "Bizarre" leheküljepikkuse arvustuse, aga veel paeluvam oli Pilve Aare lausa kaht lehekülge täitev usutlus ühe Leedu kirjandusteadlasega, jututeemaks Baltimaade vene(keelne) kirjandus tervikuna. Millest mina näiteks ei teadnud suurt midagi (mitte et ma nüüdki midagi märkimisväärset teaksin, aga see intervjuu teataval määral silmi siiski avas - ma mõtlen just eriti Läti ja Leedu koha pealt, sest Eesti vene kirjandusest on ikka ju aegajalt juttu olnud). Intervjuus oli mõistagi nauditavaid kõrvalekaldeid puhtalt kirjanduse väljalt ellu enesesse, millest tasuks üks osa lausa eraldi välja tõsta - mõtlema integratsiooni üle peaks see panema küll, võib-olla omajagu teisiti, kui muidu kombeks:

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Äärmiselt mõnus oli lugeda eesti kirjanike järjekordsest "dessandist" Udmurdimaale. Kõige kirjandusse ja sõiduelamustesse puutuva kõrval jäi mulle aga teravalt kõrva miski, mida ma olen ka ise õige mitme veel Venemaale jäänud tuttava puhul tähele pannud: ääretu infonälg, mille taga aimub tõdemus, et näilisest infoküllusest, mis Venemaal ju tegelikult valitseb, ei ole seal ikkagi seda tõest ja õiget teavet. (Jah, seda isegi inimeste puhul, kes võimalust mööda jälgivad välismaiseid teabekanaleid!) Kes on elanud Nõukogude Liidus, mäletab seda tunnet hästi, liigagi hästi - ja nüüd on see tagasi tulnud. Õieti juba ehk oma viis-kuus aastat, võib-olla isegi veidi rohkem (minu peas seondub selle teke Moskva elumajade õhkulendamisega ja kinnistumine Beslani kriisi ajaga, aga noh, räägitakse, et süvenenud olevat see Gruusia ründamise järel - ju "kohalikud" teavad-tunnevad paremini). Siin, Eestis, on seda ehk isegi raske ette kujutada (jah, kui ei mäleta - või ei taha mäletada), mida näitas ilmekalt ju ka üks siinne eksperiment, mille käigus ajakirjanik üritas elada nädalakese "Vene inforuumis": ajakirjanik oli sunnitud tõdema, et nagu õhk oleks ära võetud, aga ilmselgelt ei suutnud ennast kujutada olukorda, kus see õhk on ära võetud mitte kümme päeva, vaid kümme aastat - jah, organism harjub teataval määral sellise "õhupuudusega", kohaneb, aga paratamatult püsib ka teadmine, et "tõde on kusagil olemas".

Põhimõtteliselt samast rääkis ka Piirsalu Jaanuse intervjuu kadunud Sobtšaki Anatoli lesega, mis ühtpidi oli kadunukese alles nüüd avaldatud raamatu tutvustus, aga teiselt poolt selge kriitika praeguse Venemaa võimu ja süsteemi vastu. Väga lugemist väärt intervjuu.

Sama nauditav oli üle tüki aja lugeda Medijaineni Eero kirjatööd, mis käsitles Tammani Tiina raamatut ühest kunagisest Briti luureagendist, kes oli ka Eestiga seotud. Lugu muidugi tõstatas rohkem küsimusi, kui neile oli selles või ka üldse võimalik vastata, aga eks luureteemaga see enamasti nii kipubki olema, et ka parimal juhul jäävad paljud asjad õhku rippuma - mitte asjata ei ole luure teine nimi *sala*teenistus ... Üks asi siiski tasub lausa eraldi ära märkida, millele Medijainen tähelepanu juhib ja mida pahatihti kiputakse ära unustama (meenutada võib kas või Meri Lennarti ümber seniajani käivat Nikolajevi-jama):

Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. [...] Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Päris huvitav oli lugeda juba ammu üles kerkinud, aga mõne ülemaailmselt mõjuka isiku sõnavõtu tõttu alles äsja taas teravalt üles kerkinud probleemidest tehisintellektiga. Mu jaoks, kes ma olen teemat suhteliselt järjepidevalt üritanud jälgida, selles loos küll eriti midagi uut ei olnud, aga siiski oli mõneti vapustav (mõni ütleks kindlasti, et ehmatav ja kreepsu tekitav) lugeda arvamust, et tehisintellekti uurimisel ja arendamisel ollakse praegu just selles seisus, et edasine areng tuleb järsk ja kiire. Eks elame, eks näeme - singulaarsus on asi, millega on rohkem hirmutatud kui tõsiselt arutletud, mida see üldse tähendada võiks ...

Ja lõpetuseks on tore nentida, et samamoodi nagu mul eelmisel nädalal on too punklaulupeole riigi rahakotist jupikese eraldamise taunimine pannud kukalt kratsima ka teisi. Niineste Mart nendib oma vastulauses täiesti õigustatult, et punklaulupidu on nostalgiaüritus, ei kuidagi selline protestiüritus, millele oleks korraldajatel piinlik raha vastu võtta ja/või riigil imelik seda eraldada.



Loetud: Sirp, 06.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Reedesed mõtted

Huh, polnud need väiketööd nii väikesed midagi, vaat et ligemale nädal kulus paari artikli peale ära. Aga valmis nad nüüd on, vähemalt esialgsel kujul.

Aasta algus on Sirbis kenasti alanud, aina sisukamaks paistab teine muutuvat, seni ühtlaselt progresseeruvas joones (nii et on vaid karta, et kuskil tuleb jälle langus sisse, sest leheruum on ju piiratud ja mind mittehuvitavad teemad tahavad paraku vististi ka ruumi saada).

Juba tänase numbri "avang" (ma ei teagi, kuidas selle elemendi kohta, mis (tavaliselt) lühikese numbrikokkuvõtte või mingi uitmõttena numbrit nüüdsel ajal alustab, peaks õieti ütlema) paelus tähelepanu, eriti muidugi seetõttu, et selles puudutati üht sellist probleemi, mis, mulle tundub, mind väga paljudest eristab. Nimelt näitleja (või laiemalt mingi tegelaskuju) samastamine reaalse isikuga - siin loos siis Lutsepa Aini näitel. Mulle on see täiesti võõras: jah, see maksab lausa kätte, näiteks mälumängudes, kui küsitakse filminäitlejaid, siis ma tihtipeale tean küll nende "nime", see tähendab seda, kes pildil näidatu selles filmis olnud on, aga mul pole vähimatki aimu, milline võiks olla kujutatu "kodanikunimi". Sest noh, see pole mu jaoks kuidagi oluline, vähimalgi määral: nii et lookeses esitatud probleemi mul ei tekiks - on Konstantin Päts tolles lavastuses ja on Ain Lutsepp, olgu poliitik või näitleja, ja neil ei ole minu arusaamist mööda mitte midagi, üldse mitte midagi ühist. Aga jah, paistab, et paljudel on, mis küllap jääbki mu jaoks igavesti mõistatuseks  ...

Luksi Leo oli kirjutanud juba möödunudaastase "Eesti mõtte" otsimise võistluse loo, loomulikult lihtsa, aga kutsuva pealkirjaga "Eesti riigi võimatu mõte". Huvitav oli lugeda pikka filosoofilist arutelu selle üle, miks ei ole Eesti riigi mõtet võimalik defineerida, aga mu meelest jäi siin kasutamata üks võimalus. Autor püüdis mitmeti ja edukalt näidata, kuidas ei ole võimalik samust Eesti riigi mõtet defineerida millenagi, mis *on olemas*, aga jättis täiesti arvestamata võimaluse, et see mõte võiks olla defineeritav saamisena. Või kui teisisõnu öelda, siis seda mõtet ei ole, jah, üldse mitte, vaid on ainult liikumine selle poole - ütleme, samamoodi, nagu ei ole olemas ja enamasti ei saa isegi rahuldavalt sõnastada ideaali kui sellist, küll aga saab selle poole püüelda. Ja selles püüdluses, liikumises õieti see mõte väljendubki. Või noh, kui veel täpsem olla, siis tegelikult Luksi Leogi jõuab selleni välja, kui nendib, et "Eesti riigi mõtet ei ole teoreetilises plaanis võimalik rahuldavalt sõnastada, kuid poliitilises plaanis ei ole võimalik pidevatest sõnastuskatsetest loobuda". Kas nüüd jääda rahule mõneti ootamatu tõdemusega, mida autor lõpus teeb - "Tuleks küsida hoopis vastupidi. Kuidas vabaneda ennast ainsa võimaliku tegelikkusena reklaamiva globaalse turumajanduse hegemooniast? Kuidas avada poliitiliste vaidluste väli tegelikele alternatiividele, et inimesed saaksid langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid?" -, on juba iseasi: esiteks ei oleks ma sugugi kindel, et need kaks "hegemooniat", turumajandus ja Eesti riik, kuidagi vastuolus oleksid, ehkki seda vastandust nii sageli püütakse näidata või vähemalt kuulutada, ja teiseks ei ole ma kaugeltki veendunud, et inimesed ei saa langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid. Tõsi, see ei pruugi käia kujul, millega ollakse ehk harjutud, aga mu meelest on "poliitiliselt kaalukas otsus" kas või samune "jalgadega hääletamine" elik kodumaalt lahkumine, rääkimata paljudest muudest. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et poliitika all mõeldakse traditsioonilist "riigipoliitikat", see tähendab seda, mida teevad valitsus ja meie puhul riigikogu, aga juba ammu ja liberaalse demokraatia tingimustes eriti ei ole see sugugi ainus poliitika: poliitika ja üldse poliitilisuse mõiste on sedavõrd laienenud, et isegi raske on leida valdkonda, mis ei oleks poliitiline - jah, ühte otsa pidi kahtlemata jätkuvalt seotud samuse "riigipoliitikaga", aga teistpidi tegutsemas mitte selle pikenduse või laiendusena, vaid paralleelselt, osati sõltumatultki.

Päris põnev oli lugeda suure Eesti filmi - vähemalt selles mõttes, et see on lausa Oscari kandidaatide sekka pääsenud (iseasi muidugi, palju see nüüd Eesti film on, aga olgu, eks ta mingis mõttes ju on ka) - "Mandariinid" kohta arutelu produtsendi ja ühe peamise näitleja dialoogis. Lugu tasub lugeda, selles on palju huvitavat, aga mul tekkis hoopis teistsugune uitmõte: kui poleks olnud laastavat Teist maailmasõda, mis Euroopa päris korralikult ja õige tükiks ajaks marginaliseeris, kas siis üldse keegi väga punnitaks tänapäeval Ameerika filmitööstuse auhindade pärast või üldse põeks mingi Hollywoodi pärast? Võib-olla kõneldaks hoopis Babelsbergi massitoodangust ja ihaldataks jõuda, ütleme, iga hinna eest miskise Saksa filmitööstuse organisatsiooni lõppnimekirja? Jah, aga paraku nii ei läinud ja hoopis enne Teist maailmasõda siiski suhteliselt vähetuntud ja ääremaine Hollywood/Ameerika Ühendriigid tõusis maailmas esinumbriks ...

Konsa Kurmo oli kirja pannud ülimalt mõtlemapaneva loo, loomulikult ka äärmiselt intrigeeriva pealkirjaga "Lugu sellest, kuidas inimesed digitaalseks muutusid". Kohe väga palju mõtteid tekitava loo, võiks öelda. Ühelt poolt oli siin küllaltki kenasti välja joonistatud nii kultuuri kui sellise areng ning iseloomustatud üsna hästi seda maailma, milles me praegu samuse kommunikatsiooni üüratu avardumise tulemusel elame, ja tehtud ka mõningaid järeldusi, aga teiselt poolt jäi mul kangesti südamele kripeldama lugemise juures kogu aeg saatnud tunne, et see arengujoon ja need kirjeldused ripuvad otsekui õhus, see tähendab, on konstrueeritud tagasivaatavalt, lähtudes praegusest seisukorrast (mitte aga "edasivaatavalt" ehk siis ajaloolises arengus).

Näiteks arvamus, et "Paberile kirjutamine ja trükkimine fikseeris kirjutatu, luues mulje stabiilsest, püsivast informatsioonist. [...] Internetis on info autoriteedi määratlemine hoopis keerukam. Igaüks võib infot luua ja muuta - senised autentsuse ja autoriteetsuse mehhanismid enam ei tööta." Jah, ega sellele otse vastu vaielda ei saa, kuigi mu meelest pole autoriteetsuse osas vähemalt märkimisväärset muutust toimunud: jätkuvalt on autoriteetsed teatavate isikute, institutsioonide jms arvamused või seisukohad, aga mitte teiste (ma ei hakka laskuma arutellu, kust see autoriteetsus täpselt pärit on - nagu ei olnud see "paberiajastul" pärit vaid sellest, et miski oli kirjutatud ja trükitud, nii ei ole see ka nüüd - ega olnud ka enne paberiajastut). Kuid selle pidamine eriliselt uueks on mu meelest kergelt öeldes vale: isegi kui digitaalajastu ja paberiajastu võrdluses võib see teataval määral pädeda, siis kuidas võrrelda kirjeldatud digitaalajastut paberieelse ajastuga (siinkohal mitte tingimata paberi-, vaid mu pärast kas või savitahvliajastuga)? Ka toona oli palju (muidugi mitte kõik, teatavad põhitõed, mida tunnistatakse ja tunnustatakse, on alati olemas olnud, mitte küll alati ja kõik muutumatult samad läbi aja) infot "hästi muutlik", ka toona oli see "ennekõike sotsiaalse suhtluse meedium" (õieti, millal ei olegi olnud?).

Nii et mõnes mõttes tundub see digitaalajastu vastandamine varasemale omajagu kunstlik. Ma julgeks pigem arvata, et põhistruktuurid on ikka samad, erinevus on aga selles, et kommunikatsiooni tasand on järjepidevalt laienenud: kui kunagi väga-väga ammu piirdus see, ütleme, (füüsilise) päevateekonnaga või nii ehk vahetult oma suguharuga ning veel mitte väga ammu tagasi üldjoontes kodulinna/maakonnaga, veel veidi hiljem ehk riigiga, siis nüüd on see laienenud teadaolevas mõttes kogu maailma, võiks lausa öelda universumi (sest paraku ei ole vähemalt teada kedagi teist, kellega suhelda peale samuse maakera elanike - ei väljaspool ega praegu ka seespool (ma ei imestaks, kui millalgi ja kunagi leitaks võimalus, mis annab mingilaadse kommunikeerimisvõimaluse kõigile olenditele, keda võib nimetada mõistuslikuks või keda vähemalt tõlgendatakse mõistuslikuna, pean silmas loomi, miks mitte ka taimi)).

Ehk teisisõnu, kommunikatsioonihorisont on kindlasti muutunud, aga kas ka kommunikatsiooniviis, see on juba kaheldavam, mu meelest vähemalt - sest lõppeks, mille poolest erineb telefonikõne või Skype-kõne ikka nii väga tavalisest kõnelusest, ütleme, kellegagi, kes on seina taga: vahendatud on nad mõlemad selles mõttes, et partnerit ei ole näha (Skype isegi annab siin eelise, pakkudes vahendatuse ja vahetuse omamoodi hübriidi). Iseasi on artiklis korra äramainimist leidnud "taruteadvus", mis vähemalt potentsiaalselt võib tõepoolest olla midagi päris erinevat senituntust. (Ja isegi selle puhul ma ütleks ainult "võib", sest massiteadvus ei ole ka midagi enneolematult uut ja kuni seda "taruteadvust" reaalselt olemas ei ole, ei ole ka võimalik hästi öelda ega ennustadagi, kas ja kuidas see erineb).

Selsamal kultuuriteemal jagus arutlemist ka edasi, täpsemalt juba sügisese vastavateemalise konverentsi jätkukajastusena vestlusringis. Nagu vestlusringide puhul ikka, kõlas siit läbi väga palju huvitavaid mõtteid, millest ma nopiksin osunduste kujul välja kaks sellist, mis ehk oma teatava vapustavusega võivad panna mitmeidki asju teisiti vaatama:

Kui folkloristikas kasutatavate mudelite (V. Proppi muinasjutuskeem, ATU tüübikataloog, freudistlik seksuaalsusekäsitlus jne) loomisel oleks aluseks võetud siinsed rahvaluulekogud, kujunenuks need mudelid hoopis teistsuguseks. Näiteks Lõuna-Eestis dokumenteeritud XVII sajandi nõiaprotsessides süüdistati nõiduses mehi rohkem kui naisi, mis on Euroopa kontekstis haruldane, ega sobitu paljude nõiduseuurijate väljatöötatud skeemidega. Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes).

Üks huvipakkuvaid teemasid on uurimistraditsiooni mõju rahvapäraste stereotüüpide väljakujunemisele. Kas kooseluseaduse vastased oleks saanud kasutada sõnapaari„traditsiooniline perekond“, kui baltisaksa ajaloolased ei oleks hakanud rääkima aegade algusest kestvast eesti patriarhaalsest perekonnast ja eesti ajaloolased poleks jätkanud sedasama juttu läbi kogu XX sajandi? Või oleks kasutatud väljendit „traditsiooniline perekond“ olenemata teadlaste tööst, sest seesugune peremudel on meile omaseks saanud Lääne massikultuuri pealetungi tõttu?

Ka kirjanduse ja raamatuarvustuste sektsioon oli täna põnevast põnevam. Otsa tegi lahti Loogi Alvar, kel nähtavasti oli olnud väga halb päev või vähemalt väga halb tuju, sest nii vihaselt nagu tema käsitletud Tartu ülikooli kultuuriteemalist artiklikogumikku maatasa tegi, ei ole mäletamist mööda enam päris ammu keegi avalikult kedagi materdanud. Küllap põhjusega, jäi mulje, ehkki jah, kogumikku ma ise lugenud ei ole, et selles osas selget seisukohta võtta.

Selle kõrval oli lausa rõõmustav lugeda Pauli Tooma lugu gnoosiseteemalisest teosest, mis oli palju optimistlikum ja tunnustavam. Ja palju lõbusam ka,näiteks arvamuse poolest, et "toonase kosmogoonia suurejoonelised süsteemid [...] ausalt öeldes on üsna sarnased stringide ja M-teooria fantastikaga".

Samamoodi oli võhiku silmale päris huvitav lugeda tavalisest arvustusest nähtavasti teema paraja eksootika tõttu palju üldistavamalt Türgi kohta mitmesugust teavet andvaks ülevaateks kasvanud Tilgari Tanno lugu. Kust küll veidi nukraks tegevalt võis teada saada, et sellest suurest kirjandusest on jõudnud eesti keelde seni ainult 15 raamatut. Mida ilmselgelt on vähe, nendib ka autor ise. Eks ta ole, küllap tuleb oodata, kuni ilmub mõni fanaatik, nagu meil neid näiteks Norra kirjanduse tõlkijate seas on olnud, kes lihtsalt hakkab seda asja ajama ja ajab ja ajab, kuni leiab nii välismaised toetajad kui ka kodumaised huvilised, kes tõlgete ilmumisest huvituvad.

Omamoodi üllatav oli kohata üleriigilises kultuurilehes lõunaeestikeelset arvustust, aga noh, arvustatav teis ise, Kaplinski Jaani sulest, oli ju ka selles keeles, nii et miks ka mitte.

Lehe lõpetuseks oli viimasel küljel Leete Art kirjutanud vaimustavalt iroonilise, aga ühtlasi mõtlepaneva loo pealkirjaga "Soome-ugri vaikus", mis otseselt puudutas seda vähemalt tänapäeval eestlasile, aga ka teisile soomeugrilasile nii iseloomulikuks peetavat vaoshoitust ja kinnisust. Ta küll nendib, et see "vaikus" on ajalooliselt tingitud: kui varasemates tekstides esinevad soomeugrilased (või vähemalt need, kes arvatavasti olid soomeugrilased) pigem kaugete ja metsikutena, sugugi mitte vaiksetena, vaid hoopis sõjakate, jõhkrate, vaat et mõrvarlikena (hõrk tsitaat loost: "Veel XVI sajandil ei tahtnud jugralased vene maksukogujatest midagi teada. Vahelduseks käisid mansid ise vene linnades maksu kogumas, mida kroonikates veidral kombel rüüstamiseks nimetatakse"), siis "vaikseks" muutusid soomeugrilased otsekui üleöö alles XIX sajandil ehk ajal, mil nad olid üleüldiselt alla heidetud ega esinenud enam ajaloo subjektidena, vaid kõigest objektidena.

Isegi nii vaikseks, et võib nentida: "kultuuriline etikett keelab tunnete avaldamise, sest see võib rikkuda vaimude poolt reguleeritud maailma tasakaalu ning põhjustada inimeste haigestumist või hädasid kogu sugukonnale. Ja nagu soomeugrilastel tavaks, on tunnete väljendamine nõiduse vallapääsemise põhjuseks. Vaikimine on kindlaim viis harmoonia säilitamiseks." Ent lõpetuseks nendib autor siiski täiesti mõistuspäraselt, et õieti pole probleem selles, kas keskajal olid mordvalased agressiivsed ja tänapäeval neenetsid ja handid vaikivad", sest nad on ikka üsna ühesugused nii tuna kui ka täna, see-eest "Kindlasti on tugevasti muutunud aga vaatlejad ja kirjeldajad". 

Aga numbri maiuspala, päris pärl, mida just lõppu hõrguks magustoiduks jätta, oli, kuidas öelda, erialane tekst, seotud otseselt tõlkimisega: Kuusiku Normani sulest pealkirjaga "Tõlkimine ringiga või otse". Tugines see autori magistritööle, millest ilmselt oli tingitud ka ühelt poolt arvukate ja kohati raskesti jälgitavate näidete esinemine, teiselt poolt aga ilmselge, võib-olla liignegi kompaktsus. Sellest hoolimata oli selles tõstatatud probleem päris oluline ja mulle endale väga hästi tuttav. Ilukirjanduses ehk esineb seda mõnevõrra vähem või vähemalt vähem akuutsel moel, aga just teadus- ja populaarteaduslikes tekstides on tsiteerimine laialt levinud, põhimõtteliselt lausa kohustuslik - ja siis tekib sageli probleem sellega, et autor tsiteerib teatavaid tekste, mis on pärit mõnest muust keelest kui see keel, milles autor kirjutab. Pahatihti, kohe väga pahatihti kiputakse minema lihtsamat teed ning tõlkima siis autori teksti ühe jutiga, ka selliseid tsitaate sellest keelest, milles kirjutab autor, mitte aga algkeelest. Mis tihti ei tekita märkimisväärseid probleeme, aga ma olen ise kogenud, et siiski leidub küllaga kordi, kus algteksti ülesotsimine ja kui ka mitte tingimata sellest tõlkimine, siis vähemalt selle võrdlusena kõrval hoidmine aitab ka tõlkes palju paremini hakkama saada (üks näide on ajaloolistel põhjustel eesti keelele väga lähedane vene keel, teine näiteks kreeka keel, kolmas ehk iiri keel, mis, ütleme, inglise keelde ümber pandud tsitaate tõlkides võivad anda algtekstist tõlkimisega võrreldes tükk maad erinevaid tulemusi - tingimata mitte selliseid, mis päris rappa viiksid, aga nüansirohkus võib kergesti kaduma minna küll). Nii et selles mõttes võib igati nõustuda Kuusiku Normani kokkuvõttega: "Tõlkimisel vahendajakeele kaudu lisandub alati midagi, mida originaalis kunagi pole olnud, vahekeel annab tõlkele oma (ja vahendaja) hääle ning võtab ära midagi algupärase iseärasustest."

Loetud: Sirp, 23.01.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lükkis end sisse ka ühe artiklitõlke valmistamine Postimehe hüvanguks.

Uue aasta esimene Sirp, mis küll alles täna minuni jõudis, alustas päris rajult ja hulganisti lugemist pakkuvalt, ehkki see pole võib-olla pisukest pühadeaegset vaheaega silmas pidades tingimata suur üllatus.

Huviga võis lugeda musugusele amusikaalile nii võõrast asja nagu nelja muusikainimese küll igas võimalikus suunas alatasa laiali valguv, aga siiski küllaltki koherentne mõttevahetus, nojah, muusika kui sellise teemal. Midagi välja võtta sellest kolmest leheküljest tihedast mõtete väljapurskamisest ei oskagi, aga lugeda tasus, kindlasti.

Samas vaimus jätkas samal teemal Siitani Toomas, kelle muusikaaastapuhusest loost noppisin ma enda jaoks välja pisut kurvastava tõdemuse (nojah, eks ma seda ju teadsin, aga põhjendust kui sellist seni polnud): "Palju olulisem on avastus, et samad ajustruktuurid on olulised nii muusikaliste kui ka lingvistiliste stiimulite taju ja moodustuse puhul [...] muusikaliste oskuste arendamine toetab keelte õppimist ning ka võimet mõista keerulise süntaksiga verbaalseid tekste." Mul nähtavasti need ajustruktuurid puuduvad või on tublisti kängunud, mistõttu ongi nii raske, et mitte öelda ilmvõimatu aru saada nii muusikast kui sellisest kui ka omandada võõrkeeltes kõnelemise oskus. Nojah, tavaliselt mulle muidugi piisab sellest, kui ma võõrkeelt kirjalikul kujul korralikult või lausa hästi mõistan ning nende taga struktuuregi näha suudan, aga teinekord tundub mulle, et neil, kes samust keelt ka rääkida suudavad, on mõneti lihtsam paljusid asju mõista, kuidagi loomupärasem, ilma "tuupimata" ...

Kirjandusele pühendatud osa oli täna õige pisuke, vaid paar lehekülge, aga tuleb siiski tunnustavalt öelda, et kohaliku kaitseväe siseelule pühendatud raamatute arvustused (vastavalt Raua Pauli sulest Porvali Timo ja Tiitsu Tarvi "Just nii, härra seersant!" kohta ja Riigi Marveli sulest Põhjala Priidu "Militaarsete miniatuuride" kohta) olid siiski üsna paeluvad lugeda: ma olen nende raamatute hankimisel pisut kõhelnud, aga tundub, et seda peaks siiski tegema - ehk jagub kunagi aega ka nende lugemisele, tõotab vähemalt arvustuste järgi olla mõnus ja hingelähedane.

Üllatav oli pisut Sirbi kohta lausa tohutu poliitilise temaatika esinemine: lausa kuus lehekülge, seda ikka igapäev (ega isegi iganädal) ei juhtu. Mõtlemapanev oli lugeda hõimlase Toomse Rene pikka ja sisukat artiklit Eesti riigikaitse "realistliku visiooni" kohta. See oli väga süstemaatiliselt ja argumenteeritult üles ehitatud ning seeläbi raskesti vaidlustatav - vähemalt kui tema aluspõhimõtetega kaasa minna. Mõneti isegi kahju, et ta otsustas oma poliitilisi ambitsioone hakata teostama just selles erakonnas, mille kasuks tema valik langes, sest karta on, et reaalselt ei saa see kunagi (või vähemalt veel pikka aega) nii tugevasti võimule, et ka kaitseküsimustes vähegi kaasa rääkida. Aga ega meil neid riigikaitselisi mõtlejaid nii hirmus palju ei ole ka, ei ametis ega väljaspool seda, nii et küllap Renegi mõtteid kuulda võidaks võtta, kui vähegi tahetakse (ja kui samune parteiline seotus sellele mentaalseks takistuseks ei saa).

Üht asja tahaks selle muidu hea visiooni juures siiski mainida. Väga torkab silma, et - võib-olla täiesti õigusega - eelduseks on võetud suure ja väikese vastasseisus (mis ju siin meie kandis on ka peaaegu ainutõenäoline) asümmeetrilisuse kasutamine, eelkõige tuginedes viimasel kümmekonnal aastal militaarteoreetilisis ringkonnis palju kõne-, mõtlemis- ja arutlemisainet andnud Hizballahi vastupanuviisile Iisraeli "konventsionaalsele" sõjajõule. Jah, muidugi, praktilisist kaalutlusist lähtudes võib sel olla jumet, kui arvestada võimalike vaenujõudude vahekorda, reaalseid ressursse ja kõike muud.

Kuid ma söandaks siiski arvata, et kunagi 1990. aastatel põgusalt ka Eesti sõjateoreetilises diskussioonis läbi lipsanud teinegi võrdlus ei teeks paha kaaluda ja uurida - mis peaks olema seda lihtsam, et tegu on sama kandiga. Ainult et rõhud oleksid pisut teisiti asetatud: mitte salaühingu (mida Hizballah ju oma loomult on, isegi kui nad viimasel poolteisel aastakümnel jõulisemalt ka avalikumat laadi ühiskondliku organisatsiooni või lausa partei võõbaga end katma asunud) võitlusviis riigi (Iisraeli) vastu, vaid riigi võitlus endast suurema riigi või riikide koalitsiooni vastu. Jah, konkreetsemalt siis samune Iisrael versus eelkõige Egiptus ja Süüria, aga ka Iraak, Saudi Araabia ja veel nii mõnedki Iisraeli "merrepühkimisest" huvitatud asjahuvilised.

Jõudude vahekorra mõttes ei oleks märgatavat vahet, ressursside osas, jah, võib-olla, kuigi väga kindel ma selles ei oleks (see nõuaks lähemat uurimist), küll aga oleks ehk mõistlikum lähtuda sellest, et Eestigi on riik ja suudab oma riigikaitsetki üles ehitada, arendada ja koordineerida loomu poolest palju etemalt kui salaühing. (Mis ei tähenda sugugi, et see, Rene artiklis esitatud vaade, üldse kõrvale peaks jäetama - pigem vastupidi, see peaks sellisel juhul olema selge "plaan B" (nagu mu teada on ka Iisraelil ette nähtud kindlad kavad juhuks, kui peaks ähvardama oht (mis ei ole sugugi vähereaalne) jääda "konventsionaalses" mõttes alla ning olla sunnitud loovutama territooriumit, sõnaga taganema ülekaaluka vastase ees), mis rakenduks esmaste, "konventsionaalsete" meetmete ammendudes.)

Väga laias laastus, mulle tundub, praegune Eesti riigikaitse ju ka sellise (vähemalt kahe)kihilise riigikaitse poole püüdleb ja ega õieti Renegi ju sellele otsustavalt vastu ei vaidle, ainult rõhuasetuse teeb teise. Ja just selles ma ei ole väga kindel, et see on päris õige: see võib lõppkokkuvõttes süvendada kuskil kuklas torkivat tunnet, et Eesti on nõrk ja "moodne metsavendlus" ongi ainuke lahendus, mis mu meelest pigem soodustab potentsiaalses vastases tunnet, et siin võib saavutada kui ka pikemas perspektiivis kuluka, siis vähemalt lühivaates eduka ja edasiseks tegevuseks piisavalt turvalist platsdarmi pakkuvat edu. Ja see oleks juba üsna ohtlik. Ma siiski usun, et Rene artikkel, mis lisaks võib-olla mitte just väga suure lugejaskonnaga Sirbile on avaldatud tema enda temaatikat arvestades küllaltki kopsaka lugejaskonnaga ajaveebis, tekitab veel poleemikat ja ehk selituvad sellest välja senistest paremad, täpsemad ja tulevikukindlamad "visioonid".

Üpris põnev oli lugeda ka Kopõtini Igori ja Krossi Eerik-Niilese dialoogi pealkirjaga "Mida teha venelastega?" Paraku tekkis lehekülge pöörates ja Toomse Rene juurest nende kahe juurde jõudes tubli pingelangus, sest kuigi mõistagi niisugunegi arutelu on vajalik ja midagi halba selles pole, leidus mõlema väljaütlemistes kuhjaga mu meelest juba tublisti iganenud klišeesid, seda sellest hoolimata, et kumbki pole nii märkimisväärselt vana mees (jah, tegelikult tuli see kümmekonnaaastane vanusevahe isegi nende tekstides välja omajagu). Lõppjäreldus - vaja on dialoogi ja seda inimeste enda tasandil - on mõistagi igati õige.

Maiste Valle-Sten oli kirjutanud nupukese rubriigipealkirjaga "Augutäiteks" ja nojah, tuleb öelda, et sellisena see rohkem tunduski: päris räige rünnak nii sisult kui ka vormilt ühelt poolt poliitikute kui selliste vastu (erandiks 5+2 nimeliselt välja ja esile tõstetud inimest, kel olevat võime "midagi süvenevat ja sisukat kirja" panna või üldse "distsiplineeritult mõelda" - millest tuleb nähtavasti järeldada, et teistel seda pole ...), teiselt poolt sotsiaaldemokraatide vastu ja kolmandalt poolt Pilvre Barbi vastu konkreetsemalt. Aga nojah, kui augutäide, siis augutäide ...

Üsna huvitav ja lausa õpetlik oli lugeda Piirsalu Jaanuse küll juba oma kuuvanust, aga vahepealsete pühade tõttu nii siin- kui ka sealmail suhteliselt aktuaalset intervjuud ühe Venemaa nimeka ühiskonnateadlasega. Õpetlik vahest just seepärast, et selles avaldus segastele aegadele tüüpiline segane suhtumine (nojah, Venemaal on need segased ajad kestnud juba pikemat aega, lausa aastakkümneid, nii et tahaks lausa öelda, et venelik suhtumine, aga tõele au andes leiab samasuguseid vooluga, antud juhul siis intervjueerija küsimustega kaasajooksikuid ka mujal, isegi rahulikel ajul, aga eriti just ärevail): põhimõtteliselt nenditakse, et kõik on persses, samas siiski lootes ja näiliselt isegi argumenteeritult põhjendades, et see on ajutine, aga samas ollakse piisavalt lojaalsed parajastisele võimule ega lasta lahti ka selle põhipostulaatidest (antud juhul siis selge teadmine, et kui halb meil ka pole, on meie hädade sellel süüdlasel, keda teised nii väga näha tahavad - konkreetselt Ukrainal -, veel halvem ja üldse oleks parem, kui selle absurdse moodustise - nagu Ukraina ilmselgelt on - saaks kenasti kokkulepetega likvideerida ja kõik võiksid rahulikult edasi elada). Jah, juba selliste küllaltki selgelt avalduvate taustatoonide tajumiseks tasub niisuguseid intervjuusid lugeda.

Osaliselt kirjandusse puutuvalt (või vähemalt sellest ajendatult), rohkem aga mõttemaailma üldisemalt puudutavalt oli lehte mahtunud ka intervjuu Friedenthali Meelisega, mis mõistagi köitis mind eriti oma pealkirja mahtunud sõnakese "ajalugu" poolest. Kuigi loos oli mõningaid mõtteid, mis minu omadega väga ei kipu kattuma (näiteks arvamus, et "Ilma sihita või piirideta ei ole mingit vabadust, sest puudub orientiir, vabaduseks on ikkagi vajalik otsus, teadlik valik, mitte mõttetu ekslemine" - aga kuidas jääb sellega, et "orientiir" sellessinatses maailmas oled sa ise ning mingeid sihte ega piire polegi?), oli seda ometi hea ja lahe lugeda. Eriti aga tahaks tõsta esile intervjuu lõpus välja öeldud mõtet, mida ma ise nii mõnelgi korral tahtnuksin öelda neile, kes räägivad ajaloo spiraalsusest või kordumisest (olgu siis farsina või mis tahes muul kujul) ja muust sellisest, aga pole osanud nii hästi sõnastada:

Üldiselt näib mulle aga ajalugu pigem mingi rabamaastikuna: me võime ekseldes sattuda üsna samasugusena paistvasse kohta, tekib tunne, et jah, siin oleme juba olnud, hakkame käituma teataval moel. Aga tegelikult pole koht sama ja sageli me ainult soovime seda sarnasust.

Lehe lõpetuseks oli Soosaare Sven-Erik kirjutanud nii imetabasest asjast nagu "Wikipediast, soome-ugri keeltes". Täiesti õigesti oli selles öeldud, et Venemaal - aga seal elab ju, kui nüüd lähtuda keeltest (mitte kõnelejate arvust), nagu mulle pigem kombeks, enamik soomeugrilasi - on olukord soomeugrilastega õige hull ja aina hullemaks läheb. Ma olen ka ise korduvalt üritanud nii mõndagi idapoolsemate hõimurahvastega või kas või nende kunagiste asualadega seonduvat leida, aga harva, lausa haruharva leiab seda nende enda keeles, pigem ikka vene keeles. Ja palju parem on enamasti isegi kohe otsida Google'i vahendusel, sest lootus leida midagi millegi kohta mõnest võrgus leiduvast koguteosest või perioodilisest väljaandest on palju suurem kui Wikipediast.

Siiski leidsin sellest loost ka ühe õige tarvilise viite ühele kenale keskkonnale või õigemini programmile nimega Minority Translate, mis võimaldab suhteliselt vähese vaevaga teha vähemalt lühematest artiklitest tõlkeid teiskeelsetesse Wikipediatesse (jah, muidugi, tõlkima peab ikka ise, aga nõnda-ütelda infrastruktuuriga ehk taristuga majandamine paistab olevat tunduvalt lihtsam). Tahaks loota, et see lisaks muule toob kasu ka samustele idapoolsetele frsoomeugrilastele, sest emakeelne teadmusbaas on asi, mille väärtust ei ole kuidagi võimalik ei ala- ega ülehinnata - see on lihtsalt hindamatu väärtus.


Loetud: Sirp, 09.01.2015
Vaadatud: ENSV (ETV), Viikingid (TV6), Mosaiikmõistatus (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas tagada uuel aastal hea ja halva tasakaal? (Postimees, 10.01.2015)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse jäi ka kahe tööalase kokkuleppe sõlmimine. Üks neist tulevase raamatutõlke peale, teine, nojah, ühe äärmiselt vastutusrikka teksti tõlkimise peale, mille ees (õigemini hilisemate reaktsioonide ees) ma juba ette värisen, aga siiski andsin auahnelt nõusoleku sellega tegelda. (Ja targu jätan siin praegu mainimata, mis see on.)

Loetud: Tuna 3/2014
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Sünge juhtum (ETV2)

Kolmabased mõtted

Suuresti tavaline tööpäev, kuigi hommikust saadik oli sees kerge värin, et nii see ei jää. Vaevalt olin jõudnud ärgata tahtmisega kaeda teleri vahendusel Obama Baracki pressikonverentsi, kui mind tabas ettepanek asuda tõlkima tema pärastlõunale kavandatud kõnet. Täpsemalt küll siis - kuna ameeriklastel oli ju enda tõlk kaasas, kes sünkroontõlke eest hoolitses - pooltõlkima ehk sünkroontõlget öelduga võrdlema ja vajadusel täiendama-kohendama, et see kenasti ajalehte jõuaks. Ei saa öelda, et see oleks mulle, kes ma alati tõlkimisel eelistan selgelt teksti, mitte heli, oleks väga meeldinud ja väike mure haaras eriti pärast pressikonverentsi, kus samuse sünkroontõlgi puhul andis mõnevõrra tunda nii see, et tegu on väliseestlasega, kui ka see, et tal pole vististi palju sünkroontõlke kogemusi (see ei ole mõeldud halvustamisena, sest üldiselt tuli ta korralikult toime, aga jah, mõlemad aspektid olid siiski täheldada). Kõne enda ajal õnneks selgus, et ühelt poolt oli tõlk kogunud vahepeal vaprust ja ärksust ning teiselt poolt saanud ka aegsasti kõne teksti kätte, nii et selle tõlge oli peaaegu veatu. Ja samuti õnneks selgus, et ajaleht tuleb sellega nüüd ka ise toime.

Sellest hoolimata lõikus õhtupoolikusse siiski üks väljaskäik. Nimelt oli Eestisse saabunud ühe Hollandi Tolkieni-sõprade seltsi, nimega Unquendor, liige, kes oli valmis kohtuma ka siinsete Tolkieni-lembidega ja neile pisut nazguulidest kõnelema. Ettekanne oli päris huvitav, teema nii intrigeeriv kui nazguulide füüsiline olemus - ehk siis see, kas tegu on päris "vaimudega" või siiski materiaalset keha omavate tegelastega. Mille osas mõistagi lõplikku selgust ei saanudki, sest seda pole Tolkieni teostes kuskil selgelt välja öeldud, küll aga kõlas nii ettekandes kui ka selle ajal ja järgnenud arutelus ohtralt huvitavaid mõtteid nii sellel kui ka mitmel muul teemal (nt võimusõrmuste enda olemus ja toime kandjatele jms). Aga jäägu see nende kümmekonna inimese rõõmuks, kes kohale olid tulnud - teised mõelgu ise ja kadestagu, et nii vahvale üritusele ei viitsinud tulla :-)

(Muide, sellelt kohtumiselt jäi lisaks Tolkieniga seotud asjadele kõlama veel midagi, nimelt Eesti kõva maine Euroopas: Esineja nimelt olla kas kohtunik või kohtuametnik (ma ei saanud sellest päris täpselt aru, aga pigem viimane) ja tulnud Eestisse ametialaselt selleks, et saada teada, kuidas toimib siinne e-toimik - Hollandis kavatsetavat samasugune süsteem kasutusele võtta, enne seda aga uuritakse, kuidas on mujal seda tehtud.)


Loetud: Tehnikamaailm 9/2014
Vaadatud: Barack Obama pressikonverents (ETV), Barack Obama avalik kõne (ETV), Pilvede all (Kanal2), V (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Pauli Järvenpää:. NATO hakkab Eestile ära tasuma (Postimees, 03.09.2014)

Kolmabased mõtted

Tänase päeva nael oli kahtlemata väljaskäik sihiga külastada kirjanike liidu korraldatavat kirjanduslikku kolmapäeva, mille teemaks seekord oli "Tõlkija hääl" ja kus pidid esinema hiljutised kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkepreemia nominendid (kellest osa neist ka nüüd või varem samuse preemia pälvinud), täpsemalt Einbergi Veronika, Tomasbergi Leena ja Martsoni Ilona. Õigupoolest oli noid nominente ju rohkemgi, lausa kaks korda nii palju (ja kõik väga väärt tõlgete eest), aga paraku mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel said vaid nimetatud kolm kohal olla. Ja kuigi ürituse intervjueerimise või vestlusringi juhtimine pool, kuidas seda nüüd öeldagi, omajagu lonkas, oli ometi päris huvitav kuulata, mida nad oma tööst ja tegemistest kõnelevad.

Eelkõige ja peamiselt keerles kogu jutt muudkui ikka ja jälle üles kerkinud väite ümber, nagu oleks tõlkimisest kõnelemine kui mitte võimatu, siis asi, mida ometi miskipärast ei tehta. Nojah, mainitud kolmik oma sõnaosavusega tõestas veenvalt, et see väide on puhtalt õhust võetud ega oma mingit alust - või kui üldse omab, siis vaid küsija peas ja mingi spetsiifilise asja kohta, mida võib-olla lihtsalt pole veel küsitud ja sestap ka vastatud.

Sest, kui nüüd enda mõtete juurde minna, ongi suur osa elust üht- või teistpidi tõlkimine: igal hetkel tõlgib inimene nähtut, kuuldut ja muudmoodi adutavat muudkui enda olemasolevasse ning lakkamatult kujunevasse meelelaadi, et olevale reageerida või reageerimata jätta. Ja õigupoolest on igasugune arvamus, taas kõige laiemas tähenduses, just sellesamuse tõlkimise tulemus. Nii et õigupoolest on igasugune argumenteeritud arvamus, mille puhul näidatakse ära sisend ja arutluskäik, kuidas tulemuseni jõutakse, juba rääkimine tõlkimisest. Ent mu meelest on ka siis, kui sellelt üldistavalt tasandilt alla laskuda selle juurde, mida tavapäraselt tõlkimiseks nimetatakse, piisavalt juttu olnud, kuidas seda tehakse, miks seda tehakse, milliste meetoditega, millistes tingimustes ja nii edasi ja nii edasi.

Mis muidugi ei tähenda, et tänane vestlusring oleks olnud liigne. Vastupidi, isegi kui tõlkimisest mitterääkimise väide mu arvates sugugi tõele ei vasta, on see tegevus nagunii väga individuaalne, mistõttu kuulda järjekordse tõlkija juttu oma tegevusest annab nii või teisiti mingi uue vaatenurga. Seda hoolimata sellestki, et nagu ütles üks kõnelejatest, poleks ta teise kõneleja asemel sama teost tõlkides nähtavasti midagi märkimisväärselt teisiti teinud - kui ka tema sõnu tõe pähe võtta - ja selles pole põhjust kahelda -, oleks peaaegu kindlasti lõpptulemus olnud ikkagi mingite nüansside poolest teistsugune. Sest kui ka tõlkimisel määrab eelkõige tooni originaali autor ja seepärast võivad kaks tõlget olla väga sarnased, on ometi igal tõlkijal, nagu õigupoolest ka igal lugejal, ikka oma isiklik arusaam sellest, mis paratamatult avaldub ka tõlkes, mõnes mõttes niisiis arvamuses originaalist.

Aga eks sai seegi tore üritus lõpuks otsa ning koduteel astusin läbi elukohalähedasest superhüpergigamegakaubanduskeskusest, kus mind ootas ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin lahti ja välja öeldud (lisaks veel paar raamatut, mis tegelikult jõudsid mu kätte pisut varem, aga mille omandamise fakti ma ei ole seni ajaveebis teatavaks teinud).

• U. Eco. Foucault' pendel
• R. Dawkins. Isekas geen
• M. Blanchot. Kirjandus ja õigus surmale. Valik tekste
• K. Paas, K. Krjutškova. Andrus Ansip - halva iseloomuga tark poiss
• S. Järve, V. Eskla. Puude ja põõsaste lõikamine
• G. Samuelsson-Brown. A Practical Guide for Translators. Fifth revised edition
• M. Lukens Noonan. Ühe mantli lugu

Loetud: Tehnikamaailm 5/2014
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Oborona Sevastopolja (PBK)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: valesti mõistetud Venemaa? (Postimees, 07.05.2014)

Kolmabased mõtted

Üle pika, väga pika aja üks selline tööpäev. mis ühelt poolt oli tavaline, teiselt poolt aga ebatavaline. Tavaline selles mõttes, et kulus ikka tõlkimisele (ja mida muud - kui lugemine kõrvale jätta - ma siis ikka teha tahaksingi). Ebatavaline aga selle poolest, et see tõlkimine ei mahtunud nõnda-ütelda põhitöö alla, vaid koosnes ainiti muudest, nõnda-ütelda kõrvalteenistuse alla kuuluvatest asjadest. Mida oli põhitööga seotud viimaste ponnistuste nimel ägeda pingutamisega õige mitu kokku ja kuhja kogunenud, nii et täna tuli rügada kahe artikli mahus Postimehe ja ühe artikli mahus Diplomaatia hüvanguks, kusjuures ükski neist ei olnud selline väike ja kerge ... (ja ega see viimane saanudki veel valmis, nii et tavalist ebatavalisust jagub kindlasti veel homsekski). Ühest küljest on see hea, sest tekitab teatava puhvri, mis ei lase otsekohe räigesse masendusse, peavallu ja muudesse jubedustesse langeda, mis tavaliselt intensiivse põhitööpuhangu järel ikka tulevad. Teisest küljest, nojah, see pingelangus on ikka olemas ja kas see nüüd neile teistele asjadele just kasuks tuleb ... aga noh, õnneks on neis väljaannetes ikka ka tublid ja asjalikud toimetajad olemas :-)

Loetud: Tehnikamaailm 12/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse üks lühemaajaline väljaskäik, millel, nagu tavaliselt kaugemale, aga siiski mitte väga kaugele viivatel teekondadel oli õige mitu eesmärki. Üks neist oli kohtumine ühe tuttavaga, mille käigus ma ootamatult avastasin ennast "eksperdi" rollist. Mis on ühelt poolt maru imelik tunne, sest ise ju nii ennast ei tunne, aga teiselt poolt on muidugi õige, et kui oled milleski väga kaua sees ja kinni olnud, siis võidki olla "ekspert" võrreldes kellegagi, kes seda mitte pole olnud. Igatahes kokkusaaamine oli mõnus ja mul oli vaid hea meel teada saada, et kogu tolle ülejäänud mula seas suutsin suust poetada midagi, mida teine inimene heaks mõtteks pidas.

Ühtlasi viis teekond mind mööda ühest hüpersupermegagigakaubanduskeskusest, millest ma astusin läbi põhusel, et selles paikneb raamatumüügipunkt, kus mind ootas ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin lahti ja ära ja maha öeldud:

• I. Hargla. Süvahavva: esimene suvi
• M. Elbasaar. Slummidiplomaadid
• W. Tomingas. Vaikiv ajastu Eestis

Lisaks enda "eksperdiks" osutumisele sadas üllatusi täna veelgi kaela, ikka selliseid meeldivaid. Nimelt osalesin mõne aja eest TTÜ raamatukogu veebiviktoriinis ja sain täna rõõmu ja jah, üllatusega teada, et olen selle täitsa ära võitnud. Autasuks raamatupoe kinkekaart, mille üle mul mõistagi oli samuti väga hää meel. Aga noh, mõistagi selgus küsimusi ja eriti vastuseid üle vaadates, et arenguruumi ikka veel on :-)

Loetud: Tehnikamaailm 11/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, aga siiski kui palju häda och õnnetust jälle. No on ikka õige, et häda ei hüüa tulles ja isegi kui hüüab, siis tuleb ikka kogu suguvõsaga. See algas vist telefoniga, mis päris järsku hakkas ilmutama kustumise märke, üsna pea järgnes teler, mis lihtsalt üles ütles, siis oli pisut pausi, aga nüüd läksid korraga (asendus)teler ja laualamp. Esimese puhul oli nähtavasti otsustavaks hoobiks öine äike ja sellega kaasnenud elektrikatkestus, ma vähemalt oletan, sest mine tea, äkki oli midagi muud. Igatahes sümptomiteks on järsult muutunud formaat (enam-vähem kena ruut, mille üla- ja alaserv igatahes ekraanilt väljuvad) ja värvide täieline kokkusulamine, nii et ekraanil on vaid üks suur udukogu, milles, kui liikumist on, liiguvad väiksemad udukogud. Teksti muidugi ka näha ei ole. Kuigi hetketi lööb siiski ka selgemat pilti sekka. On muidugi võimalik, et äkki on see ka digiboksi süü: kui seda paigaldamas käidi, siis läks alles järjekorras kolmas korralikult tööle, esimene ei kippunud üldse korraga üle viie sekundi töötama ja teine hakkis nii et vähe polnud. Aga samas kahtlane veidi, digiboksiga peaks pilt kuidagi teisiti valesti olema, mitte nii, nagu mul praegu. Ja et kõik hädaline täiuslik oleks, siis lõpetas õhtupoolikul ka laualamp töö ja tegevuse. Täielikult, tundub. Õnnekombel oli teine lamp ka olemas, millega sai seda asendada, muidu oleks tulnud laelambi valgel töötada, mis ei ole mitte hea.

Enne kui nutulaulu juurest tänase Sirbi juurde minna, tuleks öelda, et eelmise nädala Sirp jäigi mul kajastamata, osaliselt seepärast, et ma lugesin seda Saaremaa.reisile minnes ja sestap unus hiljem lihtsalt ära, osaliselt aga seepärast, et unumise põhjuseks oli ka tolle lehe peaaegu täielik tühjus, vähemalt minu seisukohalt. Tagantjärele võib registreerida, et seal oli kolm loetavat lugu: Meltsa Brita mõnusalt kirjutatud arvustus Semperi päevaraamatute publikatsioonist (osundamist vääriv tsitaat: "Kui hilisemates mälestustes on Semper kirjutanud, et „tolleaegne Venemaa pealinn ei ergutanud üksnes mu kirjanduslikke kalduvusi, vaid avas mulle ka esmakordselt teaduse varasalved, teatri, muusika ja kunsti rikkused. Tulist poolehoidu leidsid eeskätt julged eksperimendid ja otsingud kõigis kunstides [---]”, siis nooruspäevikus võib jälgida eriti armastuskunsti täiuslikkuse poole püüdlevat viljelemist („Aga see ei ole armastus, kui ma teda puudutades enam oma kätt kui teda tunnen”, lk 193) – kuni üksikasjalikult kirjeldatud unistuste ja ettekujutusteni välja. Muude kunstidega seonduvad rikkused kajastuvad päevikus enamasti niivõrd, kui need pakuvad tausta palavatele kohtumistele tütarlastega."), Kulli Aivari sõnavõtt Kolgi Udo mälestuseks, mis samuti oli mõnusalt kirja pandud, ja Soidro Mardi pooleldi päevapoliitiline, pooleldi ajalukku kalduv kirjutis "IRList, KGBst ja ühest unustamatust sünnipäevast", mis rooskas armutult kohalikke "ajaloovõltsijaid".

Ei saa öelda, et tänane Sirp oleks hirmus palju parem olnud lugemisväärse materjali rohkuselt, aga mõnevõrra tummisem ta siiski oli. Seekord oli üle tüki aja isegi peatoimetaja veerg mind huvitaval teemal, nimelt keele ja nimede kohta. Ta küll koondas oma tulejõu äsjase Elektriraudtee nime Elroni vastu vahetamise peale, aga suutis üht-teist öelda ka tolle kohanimedebati kohta, mis viimasel ajal taas üles on kerkinud ja millest minagi mõnel korral kirjutanud olen. Millest valikuliselt väljavõtet tehes tahaksin osutada järgmisi lauseid:

Üldprintsiibina on aja ja (keele) arenguga kaasaskäimine mõistlik, kuid sama mõistlik on jätta vabal maal ruumi armsatele ja ohututele eranditele. Kohanimede kõrval on ju ka hulgi perenimesid, mis säilitanud nimede panemise aegse kuju ja praeguse tarvitaja silmis sageli algse (mis sest, et saksa pandud) tähenduse kaotanud. Kui näiteks riik üritaks kõik Karrod mingi aadressbüroo andmebaasi ilu pärast jõuga Karudeks teha, tõuseks pahandus taevani.

Väga huvitav oli lugeda Hindi Mati pikka lugu pealkirjaga "Nõukogude aeg ja väärtused". Kui tihtipeale kipuvad tema kirjutised olema liigseltki poliitilised, siis see oli sedakorda filosoofilisema ja mõtisklevama kallakuga. Nojah, vähemalt minu silmis Vene Ilmari sõnaosavuse ja mõttenõtkuseni autor ei küüni, aga tema valulemine selle üle, kuidas armastus, ausus, õiglus ja muudki üllad mõisted on mitte ainult sisu, vaid lausa tähendusegi kaotanud, oli igal juhul sümpaatne lugeda, pannes endagi hinges mõne keele helisema. Aga kuigi ma väga soovitan seda lugu lugeda ja kaasa mõelda, siis autori lõpujäreldus-küsimus:

See, mis on juhtumas armastusega inimeste vahel, on sümptom, mis võib märku anda pragunemisest kogu ühiskonna ehituses. Kuskil on süsteemne viga, mis deformeerib lääne väärtusi. Äkki on selleks süsteemseks veaks demokraatia pea peale pööramine ja pime usk turu kasumitaotlusse kui kõike korrastavasse jumalusse?

oli mulle alles koht, kus mõte vilkalt tegutsema hakkas. (HOIATUS: järgnevad mõtted tekkisid lugemise käigus ja selle järel ega ole kuidagi põhjalikult läbi mõeldud ja ei moodusta seepärast mingit süsteemi, on pigem uitmõtted) Võib-olla ei ole "viga" mitte niivõrd sageli taunitavas "demokraatia väärastumises" ja turumajanduses kui sellises (milliste väidete tagant vaatavad tihtipeale - mitte alati, aga tihti - välja nende tegelaste kõrvad, kellele demokraatia ja turumajandus on üleüldse ja täiesti täielikult eemaletõukavad nii sõnade kui ilminguna), vaid sootuks sügavamal, sellises kohas, kuhu autor, kes ju on teadlane, ei taha hästi, lausa ei söanda vaadata? Kõneleb ta ju ka ise selliste väärtuste - armastus, ausus, õiglus, kas või liberté, egalité, fraternité - hajumisest ja kadumisest, mida võiks nimetada üldistatult tunneteks. Mis erinevalt kasumist ja turumajandusest ja isegi teataval määral poliitikast ei ole kuigi edukalt kvantifitseeritavad, see tähendab arvudesse ja matemaatilistesse suhetesse ümber pandavad. Mitte et seda poleks püütud teha (korruptsiooniseadused on ju katse mõõta ausust jne). Võib-olla tuleb põhjust, toda "viga", miks mainitud tunded hääbuvad otsida sootuks sellest, et mittekvantifitseeritavus on tervikuna selgelt alla jäänud kvantifitseeritavusele. Mille algust omakorda võib näha ratsionaalse mõtlemise võidukäigus - mida sageli peetakse küll ka tänapäeva Lääne ja selle väärtuste alustalaks -, mis algas sellistest kuulsustest nagu Descartes või Comte ja on jõudnud tänapäeval valitseva "teadususuni". Mitte et mul midagi teaduse vastu oleks: täiesti kindlalt on see aidanud maailma paremini mõista, elu mitut moodi paremaks muuta ja nii edasi. Aga selle mõtteviisiga kaasneb lausa paratamatult üdini tungiv soov kõike mõõta ja kvantifitseerida, arvudesse ja arvusuhetesse panna - ning ühtlasi välistada kõik, mis sellele hästi alluda ei taha; kui mitte päris välistada ehk kõrvale heita, siis tõrjuda vähemalt kuhugi kaugele eemale. Nii ei olegi ju õieti midagi imestada, et "usk, lootus, armastus", kui kasutada kuulsat kolmikut (ja mitte sugugi ainult piibellikus ehk usule viitavas mõttes), on hääbunud ning asemele on astunud kaine arvestus/puhtratsionaalne mõtlemine, hetkes elamine/hedonism ja raha/mõõdetavus. Nii et võib-olla ongi need Lääne väärtused hoopis need viimased, mitte nagu Hint arvab: "aastatuhandetega lihvitud inimühiskonna väärtused: ustavus ja usk, vastupidamine ja lootus, truudus ja armastus"? Aga nagu öeldud, olid need uitmõtted, tekkinud loo lugemisel, ja seni veel korrastamata ja võib-olla ka täiesti vales suunas minevad. Mine tea, mine tea...

Kirjandusküljedki olid põnevat lugemist täis. Nii võis Larmi Pille-Riinu loost teada saada ühest huvitavast (laste)raamatust, Pauklini Riina "Suure Lohe maast", mis vähemalt selle artikli põhjal tundus olevat täiesti kättevõtmist vääriv (pahatihti kipub lastele suunatud ulme olema, nojah, liiga lapsik - ja võib-olla on ka see, aga kirjelduse järgi tundus vähemalt, et ehk on midagi paremat). Lastekirjandusest oli teinegi lugu, Müürsepa Mare sulest, mis andis päris kena, kuigi väga tiheda ülevaate lastekirjandusemaailma tähtsaima auhinna, Anderseni medali pälvinud autoritest ja nende teostest, lõppes ent paraku tõdemusega, et selle pälvinud ei paista just väga olevat eestindajate või siinsete kirjastuste vaateväljale mahtunud.

Mõnus oli lugeda ka intervjuud Võtikvere raamatuküla "patrooni" Kaldmaa Kätliniga (hmm, või peaks õieti olema matroon? :-) ) Tõepoolest, seda kirjandusfestivali kajastatakse tihtipeale armetult vähe, ehkki on teine ju Eesti praegu vanim - Head Read ja PrimaVista saavad loomulikult suuremat tähelepanu juba sellepärast, et toimuvad "suurlinnades" ja on ka mitmepäevased, seega nii või teisiti suuremad. Igatahes idee Võtikvere raamatuküla päeva pikendada tervelt kahe peale oleks küll tore - võib-olla jõuaksin minagi siis kunagi sinna (armas kursaõde Paju Imbi, kes seda aastaid on vedanud, on mind ikka mõnikord kutsunud, aga näe, ma laisk pole kuidagi saanud minna).

Üle mõne aja oli Sirbis taas juttu tõlkimisest ja just mind huvitavates valdkondades, täpsemalt siis ajalo ja poliitika alal. Aga paraku mitte heast küljest, otse vastupidi. Otsa Heido oli raamatu "Ajaloo halvimad otsuses" peale, paistab, nii vihane, et lausa ütles, et seda ei tasugi arvustada ühtegi pidi ("Solget analüüsida ja sellele parandusettepanekuid teha on mõttetu töö"), vaid piisab, kui esitada tabel kõige enam silma riivanud eksimuste ja lapsustega. Ja neid oli tõesti hulga ja masendavaid ...

Selle kõrval oli Gutmani Andres kirjutanud lapsustest, mida Eesti asutused või ka eraisikud/eraettevõtted on teinud midagi eesti keelest inglise keelde tõlkides (seda lugu paraku veebis ei ole, isegi mitte vale rubriigi alla liigitatult). Näited olid selleski loos üsna masendavad ja igal juhul võib olla täiesti nõus loo pealkirjaga "Tõlgime sõnumit - mitte sõnu!" Mis ei tähenda muidugi, et mõnikord täht-tähelisus kasuks ei tuleks, aga enamasti on siiski sõnum oluline.

Loetud: Sirp, 30.08.2013

Vaadatud: UEFA superkarikas: Müncheni Bayern - Chelsea (Yle2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, pisut sumbuurne, nagu pärast kultuurseid olenguid ikka, aga muidu enam-vähem töine.

Täna jõudsin ka eilse Sirbi lugemiseni, mis kahe (mu jaoks) sisult ahtakese numbri järel oli seekord taas lugemisväärset kraami rohkelt täis.

See, et Sirp avaldab intervjuid või muudesse žanritesse kuuluvaid lugusid maailma rohkem või vähem tuntud filosoofidega või filosoofidest, on iseenesest tore, aga pahatihti kipuvad need minema väga, kuidas öelda, erialaspetsiifiliseks, nii et neid on kohati raske jälgidagi, ja nõnda-ütelda tegelikust elust irduvaks, vaat et "targutavakski". Nüüd aga oli intervjuu Austraalia filosoofi Chalmersi Davidiga (kelle nimi jäi kuidagi kummitama - justkui oleks juba varem kuulnud, aga kus või millega seoses, ei suutnud paika panna - alles hiljem selgus, et tema mõtteid on tõlkes ilmunud ajakirjas Akadeemia, nii et ju ta siis sealt on ka meelde jäänud) vähemalt mu ulmelembesele ja tulevikust palju mõtlevale meelele päris põnev lugeda ja mõtteid ergutav. Olgu siis seisukoht, et virtuaalne reaalsus võib küll olla virtuaalne, aga on ometi reaalsus, mitte "mittereaalsus". Või mõtted singulaarsuse kohta. Või veel üks eriti huvitav mõttearendus seoses singulaarsuse ja tehisintelligentsiga, mida tasub lausa osundada:

Kui sünnib imik, siis alustab tema aju väga lihtsa infotöötlusega ning eeldatavasti väga lihtsa teadvusega, mida William James on nimetanud õilmitsevaks ja sumisevaks segaduseks. Ajapikku läheb imiku aju keerukamaks, kuna arenevad välja palju keerukamad informatsioonistruktuurid ning tema teadvus muutub samuti palju keerukamaks. Seega me juba teame, et suudame luua uue füüsikalise süsteemi, milles tekib teadvus, ning ma arvan, et ei ole põhimõttelist takistust, miks ei võiks sama asi toimuda ränist tehtud masinas bioloogilise asemel.

 Mõte, et inimene võiks sünnitada (või "sünnitada", kuidas meeldib) lihast ja luust intellekti asemel ränist intellekti, on õige omapärane - mitte küll päris tundmatu mu meelest vähemalt ulmekirjanduses, aga sealgi pigem vähe levinud (ma võin muidugi ka eksida, nii hästi ma ka ulmekirjandust ei tunne, et seda pädevalt väita). Aga oma uba selles kindlasti on: vähemalt nii nagu tehisintelligentsi praegu ette kujutatakse, peaks see tõepoolest olema pigem nagu klooni tegemine inimesest (et see võib potentsiaalselt saada inimesest targemaks, etemaks ja nii edasi ja süngemates stsenaariumides tolle inimese üldse "välja lülitada" ehk ära kaotada, on juba iseasi - kuigi, noh, soov, et järglane oleks endast ikka parem ja kaugemale jõuaks, on ju ka igivana). Selles intervjuus oli muidugi veel muudki tähelepanuväärset, nii et igati väärt lugemisvara.

Tavaliselt ma arhitektuurilehekülgi ei loe, lasen vaid põgusalt silmad üle, aga selles numbris jäi silme ette päris põnev lugemine pealkirjaga "Rattad randa?" Selle üks kandvamaid ideid rajada Eestis rattatee mööda rannikut, pikkusega nii 1000-1200 kilomeetrit, oli juba iseenesest intrigeeriv ja oleks ju teostumise korral päris mõnus, aga mulle jäi selles loos ette hoopis üks teine, rattandusega õieti seostumatu fakt, mis puudutab rohkem ajalugu ja inimajaloo tõsist mõju keskkonnale. Taas on põhjust tsiteerida:

Meenub hiljutine uurimistöö Tšehhist, kus vaadeldi hirvede liikumist piirialal, nii Tšehhi kui Saksamaa poolel. Selgus, et hirved liikusid kuni kunagise piiritsoonini ja pöörasid sealt tagasi ka aastaid ja põlvkondi pärast seda, kui „eesriie” oli langenud. Ilmselt ei kao füüsilise piiri taju – militaartsoon ideoloogiliste süsteemide vahel, raudne eesriie kui nähtus omaette – elusolendite (nii inimeste kui loomade) mälust sedavõrd hõlpsalt.

Huvitav oleks teada, kas ka Eestis võib midagi sellist veel tänapäeval jälgida: oli ju siingi terve hulk alasid, kuhu ei lastud ei inimesi ja loomadki peletati "piiritsoonist" võimaluse korral eemale. Kas karud või hirved preagu ikka randa julgevad minna? Aga vist ei ole sellist uuringut läbi viidud ...

Üks täitsa huvitav lugemine - ja jälle arhitektuurilehekülgedel :-) - mulle kui varasest lapsepõlvest peale kaartide vastu suurt huvi tundnud inimesele oli Kaintsi Holgeri lugu, mis lähtus Raidi Tõnu paarist viimastel aastatel ilmunud kaardiraamatust, aga ei olnud, nagu autor isegi ütles, mitte nende arvustus, vaid pigem mõttearendus neist johtuvalt. Seal oli lisaks muule üks väga hea mõte anda linnakaarte välja eraldi trükistena, et neid oleks võimalik vaadelda ka raamatus tavaliselt vähendatud kujutise asemel nõnda-ütelda originaalsuuruses. Võib-olla oleks isegi veel parem mõte neid - trükivariandi kõrval - ka veebis publitseerida, kus suurendamine-vähendamine ja kõrvutamine või lausa läbipaistvalt üksteise peale asetamine ehk isegi veel lihtsam. Osaliselt ju mitmesuguseid plaane ja kaarte mitmel pool leidub, olgu maa-ameti praegused kaardid või arhiivides olevad mitmed ajaloolised, aga neid peab ikka väga taga ajama ja paljusid mõistagi ei ole seniajani digiteeritud ja isegi kui on, siis on mõnikord nad, ütleme, mitte-kasutajasõbralikul kujul, kas lihtsalt pildina või muul sellisel moel, mis raskendab olgu ülevaatlikkust või sissevaatlikkust.

Taas oli Sirbi veergudele jõudnud Turovski Aleksei, kes oma tuntud hääduses kirjutas seekord "krooniga kassist" ehk lõvist. Nagu tema lood ikka, kubises see teabekildudest, mida ehk kunagi oled isegi kuulnud, aga mis on nii omaette seisvad ja irruli, et ka parima tahtmise juures ei tule meelde ega lähe kokku, enne kui oled midagi sellist head lugenud, mis annab vajaliku tausta neile taha. Näiteks teadmine, et lõvikarja ninaesise eest hoolitsevad jahimeestena just emased ja isased on parimal juhul vaid "ajajateks" või muidu abilisteks ("suurte kogemustega isalõvi ei vaja isegi emaste juhendamist" :-) ). Või, mis tuli mulle pisut üllatusena, et kristlikus kultuuris olla lõvi "ühest küljest kuningliku, ilmselt ka jumaliku võimu sümbol, teisest on see igavene lõukoer aga ka saatana kujutiseks".

Omajagu huvitav oli Strandbergi Mareki ülevaade Smili Vaclavi lihasöömise ajalugu ja vajalikkust käsitlevast raamatust. Siitki võib üht lõiku lausa tsiteerida:

Smil näitab, mil moel juba meie taimetoitlastest erinev seedekulgla ja loomne toit on taganud parema aju arengu ja kasvu. Ühistegevus küttimisel oli ka üks lisapõhjusi keele arengus ja teiseks võib pidada usaldust liigikaaslaste vastu, kelle hoolde julgeti jätta oma järeltulijad. Kindlasti on keelt ja kultuuri arendanud mõjureid veelgi, kuid Smil on seda meelt, et projektil „Lihatoit” on olnud selles kõiges märkimisväärne osa ja liha puudumine, ükskõik millisel põhjusel, ei oleks viinud inimese kujunemiseni. Teiste loomade tapmine toiduks arendas aju ja pani meid kahel jalal kõndima … Handsfree-lahendused tagavad tänapäevalgi parema julgeoleku ja kõrgemalt näeb kaugemale.

 Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lemgit kirjutanud kena tutvustuse Huysmansi Joris-Karli mõne aja eest ilmunud romaanist "Äraspidi". Huysmans on samuti nimi, mis on mulle mitmel pool ette jäänud, aga seni ma temast suurt midagi ei teadnud - paraku, paistab selle artikli järgi. Mis tähendab ühtlasi, et see raamat peab loodetavasti peatselt saabuvatele puhkehetkedele langeval lugemisperioodil ehk isegi mahtuma kiiresti läbilugemist vajavate teoste sekka - loodetavasti ...

Tõlkijana oli erakordselt hea meel näha Sirbi veergudel pikemat lugu ja intervjuud Robinsoni Douglasega, kes on muidugi mitmekülgne mees, aga mulle teada eelkõige tõlketeoreetikuna ja sellena ka siin esitletud ja küsitletud. Ega siin pole rohkem vaja midagi öelda; nimi on vähemalt neile, keda tõlkimine tõsisemalt huvitab, kindlasti tuntud, ja artikkel annab piisava, ehkki põgusa pilguheidu tema seisukohtadele - muidugi, nendega põhjalikumalt tutvumiseks tasub ikka ta enda teoseid lugeda.

Numbri lõpetuseks oli erakordselt tore lugeda Lauri Sommeri meeleolukat (ilukirjanduslikku) pala Peipsi-äärsest, ainult et mitte sellest siinpoolsest, vaid hoopis tollepoolsest. Imehästi kirjutatud ja hinge minev lugu.


Loetud: Sirp, 16.08.2013
Vaadatud: jalgpalli Premium liiga. Flora - Nõmme Kalju (TV6), Doctor Who (BBC Entertainment)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: juhtkond hoiab alati tähtede pealt kokku (Postimees, 17.08.2013)

Kolmabased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, millest tubli osa läks endiselt veel tolle siinkohal jätkuvalt lähemalt lahti seletamata jääva eriprojekti alla (venimise põhjuseks oli tõlkijal ikka mõnikord ettetulev vajadus mässata tsitaatidega, mis antud juhul tähendas seda, et 1968. aasta piiblitõlke tsitaadid tuli "konvertida" tänapäevasesse versiooni - aga õnneks oli neid nagunii mõnevõrra loominguliselt kasutatud, nii et väga hull see polnud). Muidu rien.


Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus: Eesti-Läti (ETV)

Teisibased mõtted

Tavaline ebatavaline tööpäev ehk lahtiseletatult vaeva nägemine endiselt eile alustatud ja praegu veel avalikustamata jääva eriprojekti kallal, millesse täna tõi mõningase katkestuse külaskäik ema juurde. Ilm on suve kohta õige heaks läinud, välja minnes ootas ees mõnus vihmasadu, mis küll paraku juba enne kohalejõudmist otsa sai ja asendus jälle tolle lämbusega - aga noh, õnneks on nüüd kahel viimasel päeval nii palju ikka sadanud, et õhus on pisut niiskust ja seeläbi ka kergelt hingamisruumi. Et ma ema juurde tavapärasel pühapäeval ei jõudnud, siis pidin muidugi täna suu puhtaks pühkima imelisest omletist, aga see-eest üllatati mind kartulite juurde pakutava munapudruga (või -kastmega või kuidas iganes seda nimetada), mis oli peaaegu sama hea, nii et korralik kõhutäis läks igatahes kirja. Ristsõnadega paistab ajutiselt kitsas käes olevat, sestap peatäis jäi kesisevõitu, aga selle asemel sain ühe erakordselt meeldiva kingituse, mida ei oleks mingi hinna eest osanud oodata ja mille üle mul oli kohe üliväga hea meel. See on miski, mida kirjeldada on õieti raske ja piltki ei annaks hästi tuuma edasi, aga ometi midagi sellist, mille tähendusest vahest need hästi aru saavad, kes mind järgnevatel aegadel koos sellega näevad :-)

Eelmainitud (eriti salajase) eriprojekti kõrval tuli täna veel üks huvitav pakkumine: nimelt tahtvat üks õpikukirjastus kasutada ühe mu tõlgitud teksti katkendit peatses kooli-töövihikus (ja mitte lihtsalt, vaid lausa eesti keele töövihikus). Mille üle ma mõistagi äraütlemata palju rõõmustasin: tuleb välja, et ma olen ikka midagi väärtuslikku ka tõlkinud, mida lausa rohkemadki kui vaid esmaavaldaja kasutada saavad ja tahavad.

Lisaks jäi täna silma üks väga kenasti teostatud ülevaade ajaloost, mille kohta ei oskagi hästi muud öelda, et see on üks omapärane joonis või diagramm, ma nimetaks voogavdiagrammiks :-), kus on suhteliselt adekvaatselt kujutatud läbi ajaloo tänapäevani eksisteerinud suuremaid riike selliste laienevate-kitsenevate ribadena. Väga huvitav vaadata ja õpetlik ka. Aga eks mõistmiseks pea seda ise nägema - leiab teise siit.


Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese vahelduse ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Põrkudes selle käigus ühe väljendiga, mida tundus olevat raske eesti keelde panna, proovisin esimest korda midagi, mida võiks crowd-sourcing'u eeskujul ehk peaaegu crowd-translating'uks ehk ühistõlkeks nimetada: esitasin küsimuse valitud (ning tõlkimise ja sõnaloome alal äärmiselt pädeva) seltskonna ette, kes seda innukalt ja rõõmuga järama asus. Väga huvitav ja inspireeriv mõttevahetus oli, paljude pakkumistega, millest üks oli parem kui teine, aga ei ükski siiski nagu päris see ainuke ja õige. Siiski koorus lõpuks välja üks selline vaste, mis enam-vähem - eriti heade alternatiivide puudumise tõttu - paistis rahuldavat kui mitte kõiki, siis suuremat osa arutelus osalenutest, sealhulgas ka mind. Tore kogemus oli, võib-olla kordan seda millalgi: mitu pead on ikka mitu pead, isegi kui neist midagi asjalikku välja ei tule - või siis jälle tuleb, tabavalt nagu lääts silmaauku.


Loetud. H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tekitas pausi üks väljaskäik, mis viis kahte kaubanduskeskusse: teiseks elukohajärgsesse universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks ja esiteks kaugemasse superhüpergigamegakeskusse, kus ootas ees pakike raamatuklubilt, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen. Tallinna ajalugu
• T. Pruuli (koost). EÜE jälg
• K. Ehin. Paleontoloogi päevaraamat

Täna ilmus üle pika aja taas ka Sirp. Kohe oli näha, et puhkusepäevad on mõju avaldanud: isegi peatoimetaja veerg oli üsna mõistlik, ehkki rääkis taas tollest, samuse peatoimetaja poolt tegelikult tähtsusetuks tunnistatud rahast, eriti selle kulutamise mõttekusest. Aga vähemalt oli see mõttega kirjutatud kolumn - iseasi, kui mõistlik on vastandada raha eest ostetavat reklaami ja tasuta, sõprade tehtavat reklaami.

Hea sõber ja kahekordne kursavend Bahovski Erkki oli kirjutanud kena arvustuse ühest mõne aja eest ilmunud teosest, mis võttis käsitleda Euroopa ajalugu, niivõrd-kuivõrd tervikuna, kui see (autorite) arvates võimalik on. Õieti oli see kena lugu lugeda, sest Erkki polnud ise sugugi nii kena raamatu või õigupoolest artiklikogumiku koostaja vastu. Ja nähtavasti põhjusega, sest tolle raamatu "Euroopa ajaloo võtmehetked" tunduvad tõepoolest pisut kummalised või ütleme, et pisut nihkes. Aga eks ajaloohuviline loeb seda arvustust ise ja teeb järeldused, on see kriitika raamatu suhtes õiglane või mitte.

Ajaloo valda kaldus ka Kaintsi Holgeri ülevaatlik arvustus-tutvustus Mikelsaare Hennu Risto formaalselt ilukirjandusliku, sisult paistab et mälestusliku teose kohta. See ajalehelugu ise tundus juba nii põnev, et ma panin Mikelsaare teose endale kindlalt kõrva taha kui raamatu, mis tuleb hankida (ja võimaluse korral muidugi ka läbi lugeda) - nii palju huvitavat ka mu enda noorusaja kohta, ilmselt täiesti teisest aspektist (linna- ja maainimesel oli toona ikka päris suur vahe, tunduvalt suurem kui praegusaja sidestunud ja lõimunud maailmas, olgu globaalsel või paikkondlikul tasandil). See on kindlasti õige, mida Kaints kirjutab, et aastatega kipuvad mälestused kui mitte tuhmuma, siis pisut moonduma, "nudib, ümardab, ühtlustab", nagu loo autor nendib - seda etem on lugeda midagi, mis tundub olevat kirja pandud võimalikult nii, nagu toonane inimene asja nägi või tundis. Eks seda saab muidugi teataval määral päris palju ja üsna selgelt välja lugeda isegi kunagistest, kaasegsetest kirjutistest, aga see nõuab häid teadmisi ja oskust nüansse tabada, parem ka, kui mõningat kogemust aja endaga, sest muidu võib tekkida ikka too halenaljakas küsimus "aga miks nad siis politseid ei kutsunud?"

Mõnus oli lugeda Ka Meieli Kaupo pikka kirjutist kahe raamatu teemal - Kadastiku Mardi debüütromaan ja Kiviräha Andruse "Maailma otsas" -, mis küll kumbki ei jää minu erilise huvi orbiiti (mis lahtiseletatult tähendab, et kui peaksid kuidagi ette sattuma ja kätte jääma, siis pole midagi selle vastu, et need kodusesse raamatukogusse lisanduvad, ja võib-olla loeksin isegi läbi, aga mingeid pingutusi nende hankimiseks küll tegema ei hakka). Ent lugu ise oli hästi üles ehitatud ja nauditavas keeles kirja pandud, kujutades head näidet selle kohta, kuidas kirjutada köitvalt isegi inimesele, keda teema sugugi ei köida.

Kirjandusarvustuseks tuleks nähtavasti lugeda ka miskipärast meediarubriiki sokutatud Soidro Mardi jutt Tootseni Toivo reisiraamatust, milles oli võrreldud hiljaaegu ilmunud ja aastat neljakümne eest ilmavalgust näinud esimest trükki. Samuti täitsa hea lugemine, paljude huvitavate väljavõtetega ja mõtetega sinna juurde, kuigi ehk mõne koha peal natuke liiga isiklikult torkavaks-torkivaks minev.

Tavaliselt libistan ma arhitektuurikülgedelt vaid pilgu üle, sest see temaatika mind ei huvita, aga seekord jäi pilk pidama Valgu Veronika lool-intervjuul Sterlingi Bruce'ist-Bruce'iga - kes eelkõige, vähemalt mulle, on teada ulmekirjanikuna, aga eks ta ole mitmekülgne inimene. Jah, see arhitektuuri ja linnaplaneerimisse ja muusse puutuv ei huvitanud mind ka selles loos, aga Sterlingil oli üks äraütlemata hea mõte, mida ma ka ise olen ikka mõelnud ja tundnud ja mis sestap vääriks siin osundamist:

Reisin palju, sest vanemaks saades täieneb sõnakasutuse tehniline pool, mistõttu tuleb pidevalt kulgeda uutesse paikadesse, kus ei oska hoobilt kõike kirjeldada. See värskendab, teatud mõttes. Nii reisin palju paikades, kus ma näiteks ei tunne kohalikku keelt – Itaalias, Serbias, Brasiilias ... Paistab, et see käivitab minus millegi, kui lähen tänavale ja õhus olevad sõnad on mulle tähenduseta, müstilised. Tekib soov täita ruum oma sõnadega.

See tunne on mind samuti pidevalt saatnud, mitte tingimata reisimisvajadusena, küll aga lausa kirena pista oma peake (otseses või virtuaalses mõttes) kuhugi, kus ootab ees kas täiesti või peaaegu täiesti tundmatu - et saada uut perspektiivi, saada võib-olla ka uusi kogemusi (kuigi seda ei pruugi juhtuda), aga igal juhul seada end silmitsi millegagi, mis nõuab uurimist, millest kohe aru ei saa.- et siis saada (tavaliselt) ahhaa-kogemus (see on umbes nii nagu ...) või (harva, aga siiski mõnikord) ohhoo-kogemus (ah vaat niimoodi hoopis, tohhoo tonti ...).

Loho Elver oli kirjutanud pika, lausa 1,25 lehekülje pikkuse loo jõulise ja mõjusa pealkirja "Mida oodata poliitikult, kelle mõte kiilus kinni KGB-ajastul?" all. Mis peamiselt võttis ette talle ikka südamelähedased teemad, täpsemalt siis tolle ebardliku mõistega "intellektuaalne omand" väljendatud teemad, aga ka nuhkimise kui sellise, seda eriti tolle viimase aja NSA-skandaali valguses. Kui need teemad kedagi puudutavad, siis on selles artiklis kindlasti äärmiselt palju sellist, mida tasub vähemalt tähele panna, isegi kui mitte tingimata kõigega nõustuda. Täpselt nagu mina, mistap ma ei hakkagi heietama selle üle, mis selles artiklis õiget on, sest seda on seal palju, vaid võtan pigem ette need mõned punktid või nüansid, kus minu meelest on üle võlli mindud ja pandud või mille osas mul on väiksem või suurem eriarvamus.

Kõigepealt kõige silmatorkavamast ehk NSA-skandaali järel päevavalgele tulnud elektroonilise nuhkimise võrdsustamises KGB tegevusega. Selle võrdluse osas ei ole Loho muidugi ainulaadne, seda on enne teda teisedki teinud ja küllap teevad ka edaspidi. Ainult et minu silmis vähendab see kohe oluliselt, lausa väga oluliselt väitja väidete usutavust. Ainuke põhjendus, miks keegi saaks võrrelda näiteks KGB ja NSAd või BND-d või veel mõnda muud demokraatliku riigi asutust, saab mu meelest olla väitja noorus - ja tõepoolest, veebist leitavatel andmetel jääb Loho sünniaasta aega, kus ta KGB eakaaslane sai olla vaid oma imikuaastad. Nii et ehk on see temagi puhul siis vabandatav noorusega - kuigi võhiklikkust selliste absurdsete väidete õhkuviskamisel ei taha mu ajaloolasehing hästi andestada. Ma usun, et paljudele peaks sellise võrdluse alusetus niigi selge olema, aga et seda võib lugeda ka mõni mainitud noorematest inimestest, kelle teadmised ajaloost pole kõige suuremad, siis pisike selgitus ka.

Jah, NSA ja KGB tegevuses on sarnaseid jooni: õieti võiks öelda, et NSA kui (tänapäeval) eelkõige elektroonilise luurega tegelev asutus sarnaneb ühe-kahe KGB peavalitsusega. Sest KGB oli palju laiem ja suurem asutus, mida USA mõistes võiks ehk võrrelda kogu tolle "luurekogukonnaga". Nende peamine erinevus tuleneb aga sellest, et nad tegutsesid/tegutsevad täiesti eri laadi riikides, mis mõjutab ka nende laiemat funktsiooni. Milleks tuleb minna pisut ajalukku, et asi selgem oleks. KGB sai alguse enamlaste võimuhaaramise järel valitsuse alluvusse loodud nõndanimetatud erakorralisest komisjonist, mis lihtsustatult öeldes kujutas endast prokuratuuri, kohtu ja hukkamiskomando/vanglainstitutsiooni funktsioone ühendavat ametiasutust. Ehkki hiljem jõuti Nõukogude riigis ka selleni, et loodi omaette prokuratuur ja kohtud ning timukad ja vangivalvuridki läksid siseministeeriumi alluvusse, säilis KGB kui valitseva (ja sealjuures ainukese) partei "kilbi ja mõõga" roll ka edaspidi. Või kui teisiti ja võib-olla veel selgemalt öelda, siis KGB oli ja jäi võimu haaranud enamlaste jätkuva võimul püsimise üheks peamiseks abivahendiks (ajaloost paralleeli tuues võib seda ligilähedaselt võrrelda samamoodi kurikuulsa SSiga). Mis tähendas muu hulgas ka seda, et kogu KGB tegevus teenis nendesamuste enamlaste huve nii välis- kui kodumaal (see, et KGB tegutses täiesti ametlikult ka kodumaal, peaks olema loodetavasti kõigile siiski teada). NSA teatavasti kodumaal tegutseda ei tohi, vähemalt ametlikult (on küll seadustatud võimalus koguda teavet välisriikides viibivate USA kodanike kohta), samuti pole tal enam-vähem puhta teabekogumisasutusena kuidagi KGBga võrreldavaid funktsioone, kindlasti mitte kodumaal, aga ka välismaal on NSA tegevus palju piiratum kui näiteks CIAl. Kõigest sellest tuleneb too peamine, mis eristab KGB ja paljusid teisi totalitaarsete riikide sarnaseid asutusi NSAst ja paljudest teistest demokraatlike riikide asutustest: kui esimestes on sellised asutused sõna otseses mõttes lahutamatult konkreetse võimulolijaga seotud, valitsusele kui tervikule mittealluvad repressiivorganid, mis on mõeldud nii info kogumiseks, sellest infost järelduste tegemiseks kui ka järelduste elluviimiseks, siis teistes on need vaid üks sisend poliitilises protsessis, milles põhimõtteliselt osaleb kogu ühiskond. Nojah, ma tunnen ise ka, et see eelmine lause on natuke nõrk ja eristus raskesti tabatav, aga selle põhjalikum põhjendamine läheks liiga pikale isegi ajaveebi jaoks, mistõttu võib neile, kel tekkis huvi rohkem teada saada, soovitada lugeda põhjalikumaid käsitlusi nii Nõukogude korra kohta tervikuna kui ka KGB ja selle rolli kohta spetsiifiliselt (Knighti Amy ammune raamat "The KGB" tuleb esimesena meelde, aga teatava pildi võib kätte saada isegi eesti keelde tõlgitud "Mitrohhini arhiivist").

Loho loos oli ka paar mu meelest ebatäpsust või kui teisiti öelda, siis ülevõllikeeramist. Nii väidab ta, et uue, veel jõustumata "Pekingi lepingu" kohaselt "kui su (näiteks alaealine) tuttav on Youtube'i pannud video, kus ta tantsib raadiost tuleva muusika saatel, siis pead sa sellet teatama politseile, sest muidu oled varjamisega pannud ise toime karistatava teo". Mu meelest on see nii küll ei ole: tolles lepingus räägitakse hoopis "õiguste teostamist käsitleva elektroonilise teabe" kõrvaldamisest või ilma loata muutmisest, millega raadiost tuleva muusika korral ilmselgelt ei saa tegemist olla. See võib minna küll teise autoriõigusi puudutava asja alla, nimelt autori reprodutseerimine ilma loata (ja muidugi ka ilma autoritasu maksmata) ehk seesama säte, mille alusel mõningaid poeomanikke on tahetud karistada raadio mängitamise eest, aga see on pisut teine asi.

Samamoodi on pisut üle võlli, küllap teadlikult, väide, nagu tähendaks e-kirja edasisaatmine ilmtingimata kuritegu karistusseadustiku $222 mõttes. Tema näites, kus ta saadab kirja (ilmselt eraviisiliselt) ministeeriumiametnikule, kes selle edasi saadab, võib see ju nii olla, kuigi ma usun, et siin sõltub tõlgendamine väga palju kirja sisust ehk siis sellest, kas see oligi mõeldud konkreetsele ametnikule teadmiseks või oli seal väljendatud soovi, et tõstatatud küsimusi ministeeriumis arutataks (mis implitsiitselt on juba tolles paragrahvis nõutud luba). E-kirjade edasisaatmine on muidugi teemana juba päris ammu ka autoriõiguste rikkumise seisukohast üleval olnud, aga päris selleni, et seda igal tingimusel rikkumiseks pidada, ei ole siiski jõutud. Sest paljudel juhtudel, eriti kui kirjavahetus käib eraisiku ja mõne juriidilise isiku vahel, on ka kirjale lisatud, et tegu on konfidentsiaalse ehk mittelevitatava infoga; samuti saab väga tihti apelleerida nõndanimetatud "fair use" klauslile. Ma usun, et juba Eestigi autoriõiguseseaduse $18, mis ütleb, et "ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata on lubatud teoste ajutine või juhuslik reprodutseerimine, mis toimub tehnilise protsessi lahutamatu ja olulise osana ning mille eesmärk on vahendada teose edastamist võrgus kolmandate isikute vahel või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine ning millel puudub iseseisev majanduslik eesmärk" või ka $19 lükkab tegelikult Loho väite ümber. Aga ma muidugi möönan, et ma pole jurist ja tean, et seadustes järje ajamine ning veel enam, mõistlikule järeldusele jõudmine on üks äraütlemata keeruline asi, nii et ma võin ka vabalt eksida.

Nii et kui eespool tehtud mööndusi arvestada ning osaliselt artiklist läbi kumavat nooruslikku radikaalsust ja uljust samuti silmas pidada, siis on kahtlemata tegu ühe väga hea looga, mis osutab õige mitmele valusale küsimusele, olgu siis autoriõiguste või tolle nuhkimise vallas.

(Natuke naljaga pooleks, aga ka pisut tõsiselt võiks öelda, et minagi olen tolle KGB-ajastul kinni kiilunud mõttega inimene, kes ei näe erilist halba NSA teabekogumises - nagu ei näinud põhimõtteliselt ka KGB vastavas tegevuses -, ainult et paha asi on selle juures see, et nagu KGB, nii hoiab ka NSA seda teavet kangesti enda valduses: kogu too kogutud teave võiks olla avalik, kõigile kättesaadav, et kõik saaksid selle põhjal ise järeldusi teha. Ka selle kohta, kas sellesama teabe põhjal poliitikute langetatud otsused, olgu need siis millised tahes, on olnud õigustatud või mitte. Tarkvara vallas nimetatakse sarnast nähtust avatud lähtekoodiks ja üldiselt peetakse seda paremaks kui kinnist lähtekoodi, kas või juba seepärast, et palju silmi on peaaegu alati parem kui vähesed. Millest, muide, tuleb veel üks asi, mis mind Loho artikli juures pisut häiris, aga küllap on see rohkem tingitud mu anarhistlikust mõttelaadist kui millestki muust: nimelt see, et oma nooruslikust uljusest hoolimata mõtleb ta vaid sellele, kuidas olemasolev süsteem kõigi nende NSAde ja "intellektuaalse omandi" ja kõige muuga võiks olla parem ja "inimsõbralikum", aga ei mõtle üldse väljaspool seda, ei mõtle, et süsteemi ennast polekski vaja, et võiks olla hoopis midagi muud kui see süsteem.)

Eelnev sulgudes mõttearendus viib mind Sirbi viimane tähelepanu vääriva loo juurde, mis mulle kui logofiilile meeldivalt kandis pealkirja "Sõnad, sõnad ...". Levaldi Heino nime nähes, kes rohkem tuntud, kuidas öelda, tehnikainimesena, tekkis mus pisuke hämmastus, aga lugu ise, mis kõneles mõtlemisest ja kõige rohkem sellest, mis jääb sõnadest väljapoole ehk süsteemsest mõtlemisest, oli sellest hoolimata hea. Ma pisut küll kahtlen selles, kas süsteemset mõtlemist ja selle vilju on nüüd ilmtingimata nii raske või lausa võimatu sõnades väljendada, nagu autor seda püüab esitada, aga oma iva tal kindlasti on - vähemalt selles mõttes, et seda ei pruugi olla kerge väljendada lihtsates sõnades, lühidalt ja nii edasi, nagu tänapäeval sageli eeldatakse (see kimbutas ju mindki eespool KGB ja NSA võrdlemise alusetusest kõneldes: ma ise saan (vähemalt enda arvates) sellest aru, küllap veel nii mõnedki, aga isegi ajaveebi suhteliselt piiramatut mahtu arvestades on seda raske lühidalt ja piisavalt tabavalt sõnadesse valada).

Natuke naljakas oli küll süsteemsest mõtlemisest ja selle häädusest kõnelevas loos kohata arvamust, et "vaimseid nakkushaigusi" levitavas massimeedias leidub mõningaid "mõistuslikke sugemeid", mille üheks näiteks oli telekanal Viasat History. Mitte et mul selle telekanali vastu midagi väga oleks (kui arvata välja nende pidev jama subtiitritega, kus ikka hüppab eestikeelsele tekstile sekka kaadrike rumeenia- või lätikeelse tekstiga, nagu võisin tänagi põgusal vaatamisel näha), aga mu meelest on seegi ikka väga meelelahutuslik, umbes samamoodi nagu ainuke eestikeelne mitte-puhtalt-teaduslik ajalooajakiri Imeline Ajalugu. Mõlema peamine puudus on just too süsteemsuse puudumine, vahel võib isegi ühes numbris, kindlasti aga eri numbrites (telekanali puhul siis pigem eri saadetes) ühe ja sama asja kohta näha-kuulda täiesti erinevaid seisukohti. Mis mõnikord on õigustatud, sest isik või ese või nähtus võibki olla omajagu erinev, kui seda eri nurga alt vaadata. Ent tihtipeale jäävad sellised väited puhtalt õhku rippuma ja nii võib juhtuda, et näiteks Karl Suurest kui Euroopa impeeriumitraditsiooni (taas)rajaja ja kultuuri (taas)elavdaja saadet vaataval inimesel jäävad temast valdavalt positiivsed emotsioonid ning ta võib lausa solvuda ja vihastuda, kui satub vestlema kellegagi, kes on näinud saadet paganluse või Saksamaa ajaloost, milles täiesti õigustatult kujutatakse samust Karl Suurt kui verist ja julma sõjapealikku, kes külvas hävingut ja häda ning hävitas rahvatraditsioone. Kusjuures mõlemal oleks selles usutavasti lepitamatus ja täiesti võimalik, et kõrtsilaua taga toimumise korral veriselt lõppevas vaidluses tegelikult õigus - ainult süsteemsust, süsteemset mõtlemist ei ole, mis lubaks neid aspekte korraga näha - vähemalt antud juhul saaks seda ka sõnadega teha, üsna pisikeste täiendustega emma-kumma saate juures, mis vähemalt annaks aimu, et kõik ei ole nii ühepalgeline ja sirgjooneline.

Ning "laastuks, aga mitte liistuks" oli, nagu tihti, Sirbi vahele torgatud Kultuurkapitali käesoleva aasta teise jaotuse tabel, millest selgus muu hulgas, et tõlgitavate teostena on millalgi lugemislauale loodetavasti jõudmas lausa tohutu hulk väärt ja väärikat kirjandust. Piisab, kui mainida vaid autoreid: Feyerabend, Descartes, Rousseau, Voltaire, Diderot, Comte, Zola - no milline valik vaid!

Loetud: Sirp, 26.07.2013

Vaadatud: mitte muhvigi