Et need kaks päeva möödusid ühes jutis ja valdavalt ühes, kodust erinevas kohas, siis on mõistlik ka neist üheskoos kõnelda. Täpsemalt siis kaugel lõunamaal elik Tartus ja selle ümbruses. Kus esmaspäevaks oli kokku lepitud üks kokkusaamine heade tuttavatega. Mis sai ka edukalt teoks ja oli just nii mõnus ja lahe, nagu võis oodata, või isegi veel mõnusam ja laheda. Et aga selles privaatsus- ja muudel kaalutlustel rohkem rääkida ei tahaks, siis tuleb lihtsalt ära mainida ka see, et Suudlevad Tudengid on päris lahe koht, kus istuda ja jõmiseda - millise mulje tekkimisele võis muidugi tublisti kaasa aidata ka see, et (arvatavasti päevast tingituna) me olime nende teise korruse saalis sisuliselt ainsad külalised ja sestap langes meile osaks, võiks öelda, lausa personaalne teenindamine :-)
Samuti oli hea üle tüki aja ka venda näha ning mõistagi teisel päeval ehk teisipäeval korraks ka Kunglast läbi käia. Mis oligi teine põhjus lõunamaale minna, sest küll väikese kõhklusega täpse ajastamise osas, ootas seal ees puude-põõsaste ülevaatamine ja kerge hoolitsemine, et nad ikka paremas korras viljakandvaks perioodiks oleks. Loodetavasti siis on ka, kui ma midagi vussi ei ole keeranud. Aga eks seda suve poole näeb.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Välisilm (ETV)
Ilmunud tõlked: Vladimir Socor. Ukraina juhita Euroopas: strateegiline hinnang (RKK ajaveeb)
Showing posts with label Tartu. Show all posts
Showing posts with label Tartu. Show all posts
25.3.15
26.12.14
kolmaneljajõulubased mõtted
Selleaastased jõulud tulid mõningase vahemiku järel taas venna juures. Kus ühtlasi sai ka ära kaeda talle sünnipäevakingiks osaks langenud uhke lipuvarras ja selle otsas lehviv plagu (jah, täitsa lehvis: kuigi hardal jõuluõhtul oli piisavalt lundki, jagus ka just nii palju tuulekest, et lipp kenasti-loiult ikkagi lehvima panna). Mis sest jõuluõhtust ikka palju rääkida, eks kõik teavad ise, kuidas see, olgu pereringis nagu mul, või ka muud moodi välja näeb ja mõnusalt tunda on.
Esimesel jõulupühal ehk tagasi Tallinnasse sõitmise päeval käisin läbi ka Tartust, et kokku saada ühe tuttavaga. Mis oli samuti rõõmus üritus, seda enam, et selgus, et Tartu ei olegi täitsa välja surnud, vaid mõni asutus ikka tegutseb ka, näituseks kohvik Pierre, mis oli täitsa vahva koht, kuhu ma varem sattunud polnud, aga kuhu võib kunagi tagasi minna, kui jälle tekib küsimus, milline piisavalt meeldiv ja sobilik koht Tartus üldse avatud peaks olema. Tõsi, pärast jõuluõhtut ei suutnud sealsed hõrgutised märkimisväärset muljet jätta ja pisut jäi suukosutuseks võetud kooki isegi alles, aga seda ei saa mitte koha või pakutava kehvuseks pidada, sugugi mitte, vaid, nojah, kuidas öelda, asjaolude kokkulangemiseks - sest kook oli tõesti hea, aga jah, kõike muud oli liiast all ... Igatahes šokolaad (see vedel variant siis, mõistagi) ja kohv olid ka igati head, nagu ka teenindus ja interjöör ja kõik see muu. Rääkimata mõistagi seltskonnast :-)
Õhtul Tallinnasse tagasi jõudes algas mõistagi tavaline argi- ja tööpäev, aga eks ta ole, kõik hea möödub ja jääb püsima vaid mälestuses ...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Snow White and the Huntsman (RTL), Kristallpealuud (Universal Channel)
Esimesel jõulupühal ehk tagasi Tallinnasse sõitmise päeval käisin läbi ka Tartust, et kokku saada ühe tuttavaga. Mis oli samuti rõõmus üritus, seda enam, et selgus, et Tartu ei olegi täitsa välja surnud, vaid mõni asutus ikka tegutseb ka, näituseks kohvik Pierre, mis oli täitsa vahva koht, kuhu ma varem sattunud polnud, aga kuhu võib kunagi tagasi minna, kui jälle tekib küsimus, milline piisavalt meeldiv ja sobilik koht Tartus üldse avatud peaks olema. Tõsi, pärast jõuluõhtut ei suutnud sealsed hõrgutised märkimisväärset muljet jätta ja pisut jäi suukosutuseks võetud kooki isegi alles, aga seda ei saa mitte koha või pakutava kehvuseks pidada, sugugi mitte, vaid, nojah, kuidas öelda, asjaolude kokkulangemiseks - sest kook oli tõesti hea, aga jah, kõike muud oli liiast all ... Igatahes šokolaad (see vedel variant siis, mõistagi) ja kohv olid ka igati head, nagu ka teenindus ja interjöör ja kõik see muu. Rääkimata mõistagi seltskonnast :-)
 |
| Selle aasta jõulukingituste top3: lehviga kondenspiim, imearmas öökullikuju ja graveeritud nimega käevõru |
Õhtul Tallinnasse tagasi jõudes algas mõistagi tavaline argi- ja tööpäev, aga eks ta ole, kõik hea möödub ja jääb püsima vaid mälestuses ...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Snow White and the Huntsman (RTL), Kristallpealuud (Universal Channel)
5.5.14
Pühalaubased mõtted
Tundus olevat mõttekas kahe päeva asjad ühtekokku võtta, sest seotud olid mõlemad päevad selgelt ühe ja sama tavalistest tingimustest mõnevõrra erineva kesk- ja sündmuskonnaga. Täpsemalt siis Kunglaga ning vastsaabunud kevadele iseloomulikult kündmise ja külvamisega.
Veel enne Kunglasse jõudmist aga sattusin Tartusse, kus ma esimest korda leidsin midagi positiivset selles hiigelkuubis, mida uueks kaubamajaks nimetatakse. Turu tänava ääres edasi-tagasi sammudes ja transporti oodates leidsin, et kui seda poleks omal ajal ehitatud, siis nüüd, mil vana kaubamaja on maha kistud, oleks see vahepealne tühik (ei olnud ju juba tükk aega õieti alles ka midagi sellest, mis tolle uue kaubamaja kohal varem asus ehk ammuse linnaliinide bussijaama jäänustest - või noh, armetud jäänused olidki järel) ikka päris jube välja näinud, otsekui miskine lahtine haav. Mitte et see praegu muidugi omamoodi lahtise haava muljet ei jätaks - kuidagi imelik tunne oli vaadata, kuidas vana kaubamaja on otsekui minema tõstetud, samal ajal kui trepidki ja kaldteed, mis selle juurde viisid, on endiselt, nüüd küll täiesti sihita, endiselt alles -, aga siiski on parem, et selline suur kobakas mingigi täidetuse mulje jätab, Nojah, loodame, et mis iganes selle vana kaubamaja asemele ka ei ehitata, näeb see parem ja kenam välja kui senine, ehk isegi selline, mis tasakaalustab toda suurt jaburkuubikut ...
Kunglas mõistagi ootas ees terve hulk tegemisi, nagu öeldud, kõik ikka sellesamuse kündmise ja külvamisega seotud. Täitsa kosutav ja hingemattev oli vagusid sisse tõmmata: ma usun, et kui mu vend just minu, oma lodeva lihaga venna lohutuseks paar korda ei ähkinud ja pärast ei öelnud, et (nagu iga aasta ikka) ootamatult kuradima raske oli, siis sai tema vähemalt päeva- ja mina aastatrenni ära tehtud. Aga eks selle suurema ja raskema töö kõrval jagus kaevamist peenarde tarbeks ja muud labidatööd veelgi.
Nagu jagus aega ja vaeva ka üheks teiseks asjaks, nimelt puude ja põõsaste korrastamiseks. Ma tundsin taas kibedat kahju, et ma lapsepõlves vanaonu kõrval paremini tundma ei õppinud, kuidas ja mismoodi viljapuude ja marjapõõsaste eest hoolt kanda, aga noh, millal siis ikka alla kümneaastane poiss selliste tüütute asjade vastu huvi tunneb, eks ole ... Tuleb nüüd nähtavasti targad raamatud kätte ja ette võtta ning endale asja pisut selgitada, sest ilmne on, et kui ma ka praegu selgelt surnud elik kuivanud oksi ära lõikasin, oleks nähtavasti vaja noid puid-põõsaid ka rohkem töödelda, aga kuidas see täpsemalt käima peaks, millistest asjadest juhinduda ja millal seda täpsemalt ette võtta ja nii edasi ja nii edasi, on praegu veel mu jaoks hämar.
Pühapäeva õhtul ent seisis siiski ees lahkumine Kunglast (ehkki loomulikult oleks Kunglaski teha olnud veel küll ja küll, mitte ainult aiamaal, vaid ka sealse õige armetu elamise korrastamisel) ning enne Tallinnasse jõudmist tegin ka mõnetunnise peatuse Tartus, et saada kokku mõningate tuttavatega ja niisama ennast hästi tunda pärast töist, küll pisut väsitavat, aga siiski toredat nädalavahetust, et sellele väärikas punkt panna.
Mu suureks imestuseks selgus, et pühapäeva õhtupoolikul on Tartus päris raske leida mõnda lahtiolevat kõrtsi, ja nii maandusime seltskonnaga lõpuks Vildes, mis oli võrreldes mu viimase külaskäiguga nii ligikaudu kümmekonna aasta eest mõnevõrra, aga siiski mitte hirmus palju muutunud (interjöör oli mu meelest toona veidi teistsugune). Ja nojah, pühapäeva õhtule Tartus vist vaat et iseloomulikult olid mitmedki menüüs leiduvad asjad lihtsalt otsa lõppenud. Aga seltskond ise oli nii hea ja mõnus, et me ei lasknud end sellest suuremat segada ning võtsime seda, mis oli ja mis vähegi meelepärane tundus. Muu hulgas avastasin enda jaoks sellise õlle, mille nimetus kõlas paljulubavalt: Delirium Tremens. Ja polnud teine sugugi paha, vastupidi, täitsa hea ja korralik õlu. Tõsi, otsekohe seda nimega lubatud olekut ei tekitanud, õnneks :-) Mis andis võimaluse ära proovida lähisugulane Delirium Nocturnum. Mille kohta ei saa samuti halbu sõnu sugugi öelda.
Loetud: 2014 FIFA World Cup. Ametlik eelvaade
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Narva Trans - Tallinna Levadia (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? Kanal2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: miks konduktor kuhugi ei kiirusta? (Postimees, 03.05.2014)
Veel enne Kunglasse jõudmist aga sattusin Tartusse, kus ma esimest korda leidsin midagi positiivset selles hiigelkuubis, mida uueks kaubamajaks nimetatakse. Turu tänava ääres edasi-tagasi sammudes ja transporti oodates leidsin, et kui seda poleks omal ajal ehitatud, siis nüüd, mil vana kaubamaja on maha kistud, oleks see vahepealne tühik (ei olnud ju juba tükk aega õieti alles ka midagi sellest, mis tolle uue kaubamaja kohal varem asus ehk ammuse linnaliinide bussijaama jäänustest - või noh, armetud jäänused olidki järel) ikka päris jube välja näinud, otsekui miskine lahtine haav. Mitte et see praegu muidugi omamoodi lahtise haava muljet ei jätaks - kuidagi imelik tunne oli vaadata, kuidas vana kaubamaja on otsekui minema tõstetud, samal ajal kui trepidki ja kaldteed, mis selle juurde viisid, on endiselt, nüüd küll täiesti sihita, endiselt alles -, aga siiski on parem, et selline suur kobakas mingigi täidetuse mulje jätab, Nojah, loodame, et mis iganes selle vana kaubamaja asemele ka ei ehitata, näeb see parem ja kenam välja kui senine, ehk isegi selline, mis tasakaalustab toda suurt jaburkuubikut ...
Kunglas mõistagi ootas ees terve hulk tegemisi, nagu öeldud, kõik ikka sellesamuse kündmise ja külvamisega seotud. Täitsa kosutav ja hingemattev oli vagusid sisse tõmmata: ma usun, et kui mu vend just minu, oma lodeva lihaga venna lohutuseks paar korda ei ähkinud ja pärast ei öelnud, et (nagu iga aasta ikka) ootamatult kuradima raske oli, siis sai tema vähemalt päeva- ja mina aastatrenni ära tehtud. Aga eks selle suurema ja raskema töö kõrval jagus kaevamist peenarde tarbeks ja muud labidatööd veelgi.
Nagu jagus aega ja vaeva ka üheks teiseks asjaks, nimelt puude ja põõsaste korrastamiseks. Ma tundsin taas kibedat kahju, et ma lapsepõlves vanaonu kõrval paremini tundma ei õppinud, kuidas ja mismoodi viljapuude ja marjapõõsaste eest hoolt kanda, aga noh, millal siis ikka alla kümneaastane poiss selliste tüütute asjade vastu huvi tunneb, eks ole ... Tuleb nüüd nähtavasti targad raamatud kätte ja ette võtta ning endale asja pisut selgitada, sest ilmne on, et kui ma ka praegu selgelt surnud elik kuivanud oksi ära lõikasin, oleks nähtavasti vaja noid puid-põõsaid ka rohkem töödelda, aga kuidas see täpsemalt käima peaks, millistest asjadest juhinduda ja millal seda täpsemalt ette võtta ja nii edasi ja nii edasi, on praegu veel mu jaoks hämar.
Pühapäeva õhtul ent seisis siiski ees lahkumine Kunglast (ehkki loomulikult oleks Kunglaski teha olnud veel küll ja küll, mitte ainult aiamaal, vaid ka sealse õige armetu elamise korrastamisel) ning enne Tallinnasse jõudmist tegin ka mõnetunnise peatuse Tartus, et saada kokku mõningate tuttavatega ja niisama ennast hästi tunda pärast töist, küll pisut väsitavat, aga siiski toredat nädalavahetust, et sellele väärikas punkt panna.
Mu suureks imestuseks selgus, et pühapäeva õhtupoolikul on Tartus päris raske leida mõnda lahtiolevat kõrtsi, ja nii maandusime seltskonnaga lõpuks Vildes, mis oli võrreldes mu viimase külaskäiguga nii ligikaudu kümmekonna aasta eest mõnevõrra, aga siiski mitte hirmus palju muutunud (interjöör oli mu meelest toona veidi teistsugune). Ja nojah, pühapäeva õhtule Tartus vist vaat et iseloomulikult olid mitmedki menüüs leiduvad asjad lihtsalt otsa lõppenud. Aga seltskond ise oli nii hea ja mõnus, et me ei lasknud end sellest suuremat segada ning võtsime seda, mis oli ja mis vähegi meelepärane tundus. Muu hulgas avastasin enda jaoks sellise õlle, mille nimetus kõlas paljulubavalt: Delirium Tremens. Ja polnud teine sugugi paha, vastupidi, täitsa hea ja korralik õlu. Tõsi, otsekohe seda nimega lubatud olekut ei tekitanud, õnneks :-) Mis andis võimaluse ära proovida lähisugulane Delirium Nocturnum. Mille kohta ei saa samuti halbu sõnu sugugi öelda.
Loetud: 2014 FIFA World Cup. Ametlik eelvaade
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Narva Trans - Tallinna Levadia (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? Kanal2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: miks konduktor kuhugi ei kiirusta? (Postimees, 03.05.2014)
19.2.14
Teisibased mõtted
Tänane päev möödus kui ka mitte täieliselt füüsiliselt, siis vaimus põhijoontes Tartus. Nimelt toimus seal üritus, mille kohta ma tänapäeva moodsaid trende elik visuaalsuse esiletõstmist igasuguste muude väljendusvahendite ees järgides esitaksin pigem eelneva kuulutuse, kui vaevuksin pikalt ja laialt kirjeldama hakkama, mis üritus see täpselt oli:
Aga kui ma ka nii lihtsalt selgitusest mööda hiilin, siis mõne sõna võib ürituse enda kohta ikka öelda. Esiteks seda, et lausa üllatav oli, et Kirjanduse Maja saal oli puu- ja lausa ihupungil inimesi täis, nii et mõnedki, rohkem küll vabast tahtest kui tingimata võimaluse puudumisest, pidasid paremaks avatud ukse taga seista ja toimuvat sealt jälgida. Eks oma osa oli mõistagi sellel, et ühe esitletud raamatu, tolle antoloogia, puhul olid kohale kutsutud kõik tõlkijad, keda oli oma veerandsada, ja hulk, kui mitte lausa enamus oli ka kohale jõudnud. (Aga noh, kurjad keeled kõnelesid, et mõnegi oli kohale meelitanud teadmine, et ürituse kõrval või ajal või järel pakutakse ka veini, mida tõepoolest pakutigi - kas see nüüd tingimata rohkem inimesi kohale tõi, kui oleks toonud siivas ja karske üritus, on mul muidugi raske öelda, aga pigem mitte.)
Teine sõna, väga hea loomulikult, käib Lepajõe Marju kohta, kes üritust juhatas ehk dirigeeris ehk modereeris. Ja tegi seda ikka talle iseloomulikus laadis, mis saalis mitmelgi korral naerulahtisust tekitas. Eks muidugi ole see hea sõna mõeldud ka selleks, et just tema kaudu jõudis ka minu pisike panus tollesse antoloogiasse, sest vaevalt oleks muidu kellelgi enam meeles, et oli kunagi üks ajalootudeng, kes Pühast Patrickust kursusetöö kirjutas ja selle raames ka ainukesed enam-vähem kindlalt talle omistatavad kirjatükid ära tõlkis, kui too tudeng poleks alandlikult ja omajagu hirmunult tähtsa ja targa õppejõu poole pöördunud palvega tõlget kas või pisut kaeda ja öelda, kas see üldse võiks kõlvata. (Ja rõõmustas üliväga, kui sai pisut hiljem omajagu ootamatult kuulda hoopis kiitvaid sõnu.)
Aga eks see ole nüüd juba ajalugu ja hea, et niigi läks - raamatusse jõudnud (tõlgitud) tekst oleks võinud mõistagi olla parem, ülevaadatum, täpsustatum ja nii edasi, selles ma ei kahtlegi, vähimalgi määral, aga eks ta ole, kui ma seda ise millalgi ette ei võta (milline ahvatlus ju olemas on, sest Püha Patricku tegutsemise ja üldse tollase Iirimaa teema on mulle seniajani hingelähedane), küll võtab selle kunagi keegi ikka, sest huvi Püha Patricku ja tema tegemiste ja sealhulgas ka kirjutiste vastu vaevalt märkimisväärselt vaibub.
Loomulikult oli üritusel veel õige mitmeid tuttavaid inimesi ja ka mõningaid, kellega avanes võimalus tutvuda, olgugi üsna põgusalt, sest peagi oli taas aeg sõiduvahendi peale suunduda, et koju tagasi sõita. Nagu poolteise nädala eest, kasutasin seegi kord rongi ja seekordne sõit oli pisut teistsugune, nii et sellestki paar sõna. Esiteks oli tegu nädalasisese päevaga, mis tähendas seda, et nii Tartusse kui ka sealt tagasi sõites oli ruumi ohtralt - kui tol reedel võis ehk juhtuda, et ühe peatusevahe pidi mõni üksik inimene isegi püsti seisma, siis täna kindlasti mitte. Teiseks aga - võib-olla sellest tingituna, et rahvast oli vähem ja sestap ka suminat ja muud sellist, võib-olla ka millestki muust, näiteks enda ülitundlikkusest põhjustatuna - ei tundunud täna see rong enam nii päris vaiksena, rattakolkse oli aegajalt päris selgelt kuulda. Aga siiski võrreldes vanade rongidega nii vähe, et segama see küll ei hakanud ega isegi mingit tibatillukest nostalgiapoega nonde vanade rongide järele ei tekitanud.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester City - Barcelona (TV6), Kaunitar ja koletis (TV3)
Aga kui ma ka nii lihtsalt selgitusest mööda hiilin, siis mõne sõna võib ürituse enda kohta ikka öelda. Esiteks seda, et lausa üllatav oli, et Kirjanduse Maja saal oli puu- ja lausa ihupungil inimesi täis, nii et mõnedki, rohkem küll vabast tahtest kui tingimata võimaluse puudumisest, pidasid paremaks avatud ukse taga seista ja toimuvat sealt jälgida. Eks oma osa oli mõistagi sellel, et ühe esitletud raamatu, tolle antoloogia, puhul olid kohale kutsutud kõik tõlkijad, keda oli oma veerandsada, ja hulk, kui mitte lausa enamus oli ka kohale jõudnud. (Aga noh, kurjad keeled kõnelesid, et mõnegi oli kohale meelitanud teadmine, et ürituse kõrval või ajal või järel pakutakse ka veini, mida tõepoolest pakutigi - kas see nüüd tingimata rohkem inimesi kohale tõi, kui oleks toonud siivas ja karske üritus, on mul muidugi raske öelda, aga pigem mitte.)
Teine sõna, väga hea loomulikult, käib Lepajõe Marju kohta, kes üritust juhatas ehk dirigeeris ehk modereeris. Ja tegi seda ikka talle iseloomulikus laadis, mis saalis mitmelgi korral naerulahtisust tekitas. Eks muidugi ole see hea sõna mõeldud ka selleks, et just tema kaudu jõudis ka minu pisike panus tollesse antoloogiasse, sest vaevalt oleks muidu kellelgi enam meeles, et oli kunagi üks ajalootudeng, kes Pühast Patrickust kursusetöö kirjutas ja selle raames ka ainukesed enam-vähem kindlalt talle omistatavad kirjatükid ära tõlkis, kui too tudeng poleks alandlikult ja omajagu hirmunult tähtsa ja targa õppejõu poole pöördunud palvega tõlget kas või pisut kaeda ja öelda, kas see üldse võiks kõlvata. (Ja rõõmustas üliväga, kui sai pisut hiljem omajagu ootamatult kuulda hoopis kiitvaid sõnu.)
Aga eks see ole nüüd juba ajalugu ja hea, et niigi läks - raamatusse jõudnud (tõlgitud) tekst oleks võinud mõistagi olla parem, ülevaadatum, täpsustatum ja nii edasi, selles ma ei kahtlegi, vähimalgi määral, aga eks ta ole, kui ma seda ise millalgi ette ei võta (milline ahvatlus ju olemas on, sest Püha Patricku tegutsemise ja üldse tollase Iirimaa teema on mulle seniajani hingelähedane), küll võtab selle kunagi keegi ikka, sest huvi Püha Patricku ja tema tegemiste ja sealhulgas ka kirjutiste vastu vaevalt märkimisväärselt vaibub.
Loomulikult oli üritusel veel õige mitmeid tuttavaid inimesi ja ka mõningaid, kellega avanes võimalus tutvuda, olgugi üsna põgusalt, sest peagi oli taas aeg sõiduvahendi peale suunduda, et koju tagasi sõita. Nagu poolteise nädala eest, kasutasin seegi kord rongi ja seekordne sõit oli pisut teistsugune, nii et sellestki paar sõna. Esiteks oli tegu nädalasisese päevaga, mis tähendas seda, et nii Tartusse kui ka sealt tagasi sõites oli ruumi ohtralt - kui tol reedel võis ehk juhtuda, et ühe peatusevahe pidi mõni üksik inimene isegi püsti seisma, siis täna kindlasti mitte. Teiseks aga - võib-olla sellest tingituna, et rahvast oli vähem ja sestap ka suminat ja muud sellist, võib-olla ka millestki muust, näiteks enda ülitundlikkusest põhjustatuna - ei tundunud täna see rong enam nii päris vaiksena, rattakolkse oli aegajalt päris selgelt kuulda. Aga siiski võrreldes vanade rongidega nii vähe, et segama see küll ei hakanud ega isegi mingit tibatillukest nostalgiapoega nonde vanade rongide järele ei tekitanud.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester City - Barcelona (TV6), Kaunitar ja koletis (TV3)
20.10.13
Laubased mõtted
Peaaegu oleks tahtnud juba kirjutada "tavaline tööpäev", aga selle sõnapaariga seostub tänases päevas vaid osis "ööpäev", ei midagi muud. Täpsemalt oli tolle ööpäeva sisuks siis ühe väiksema seltskonna kokkusaamine, mis seekord võeti ette Tartus. Diskreetsusest, privaatsusest ja teistest keerulistest võõrsõnadest lähtudes jäägu koosviibimise täpsem sisu siin lahti seletamata, piisab, kui öelda, et see oli igati tore ja vahva.
Lisaks võib mainida tunnustavalt ära kaht Tartus kohatud, hmm, ilmingut, millega ma varem kokku polnud puutunud, aga mida nüüd julgen soovitada soojalt ja tungivalt kõigile, kes sellesse linna satuvad, või ka neile, kes selles linnas või lähikonnas elavad, aga pole varem kokku puutunud. Esimene neist on Tartu mänguasjamuuseum, mille vaatamisväärsustest me kiirkorras saime ülevaate paari-kolme tunniga, aga kus jaguks uudistamist ilma hetkekski pisimatki tüdimust tundmata vähemalt paariks-kolmeks päevaks, seda nii lastele kui ka täiskasvanutele (viimastele nii nostalgiliselt kui ka puhtlõbuliselt). Ausõna, seltskonnas oli see veel lõbusam, kui erinevad mälestused ja vastsed ohhoo-hetked ristusid ja kuhjusid, aga isegi üksi oleks seal äraütlemata mõnus ja vahva.
Ja teine asutus, mida ma külastasin ja kõigile soovitada julgen, on peatänava äärsesse keldrisse õdusa paiga leidnud Õllepood nr 1 (neil on ka väga korralik ajaveeb). Milline valik! Mitte et suuremates universaalmagasinides tingimata väike valik oleks, aga sellest poest leiab hulganisti mitmesugust erilisemat kaupa, mida universaalmagasinid kulude optimeerimise ja tulude maksimeerimise õhinas nähtavasti kunagi naljalt müüki ei võtaks.
Kõigele lisaks rikastas see sõit ja üritus mind kolme Poola sõja- ja vabadusvõitlusteemalise raamatuga, mis olgu samuti siin ära mainitud:
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Lisaks võib mainida tunnustavalt ära kaht Tartus kohatud, hmm, ilmingut, millega ma varem kokku polnud puutunud, aga mida nüüd julgen soovitada soojalt ja tungivalt kõigile, kes sellesse linna satuvad, või ka neile, kes selles linnas või lähikonnas elavad, aga pole varem kokku puutunud. Esimene neist on Tartu mänguasjamuuseum, mille vaatamisväärsustest me kiirkorras saime ülevaate paari-kolme tunniga, aga kus jaguks uudistamist ilma hetkekski pisimatki tüdimust tundmata vähemalt paariks-kolmeks päevaks, seda nii lastele kui ka täiskasvanutele (viimastele nii nostalgiliselt kui ka puhtlõbuliselt). Ausõna, seltskonnas oli see veel lõbusam, kui erinevad mälestused ja vastsed ohhoo-hetked ristusid ja kuhjusid, aga isegi üksi oleks seal äraütlemata mõnus ja vahva.
Ja teine asutus, mida ma külastasin ja kõigile soovitada julgen, on peatänava äärsesse keldrisse õdusa paiga leidnud Õllepood nr 1 (neil on ka väga korralik ajaveeb). Milline valik! Mitte et suuremates universaalmagasinides tingimata väike valik oleks, aga sellest poest leiab hulganisti mitmesugust erilisemat kaupa, mida universaalmagasinid kulude optimeerimise ja tulude maksimeerimise õhinas nähtavasti kunagi naljalt müüki ei võtaks.
Kõigele lisaks rikastas see sõit ja üritus mind kolme Poola sõja- ja vabadusvõitlusteemalise raamatuga, mis olgu samuti siin ära mainitud:
- W. Roszkowski. The Shadow of Yalta. A Report
- N. Davies. Wielka koalicja. Raport / The Grand Coalition. A Report
- The Days of Freedom
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
11.2.12
Reedesed mõtted
Põhimõtteliselt töövaba päev. niisiis puhas lust ja lillepidu, mis sedakorda väljendus sõidus Tartusse, kuhu mind mingil põhjusel oli kutsutud ajakirja Akadeemia piduseminarile. Ma ei ole vististi õige tükk aega bussiga Tartusse sõitnud või on buss teist teed pidi linna sisenenud, aga üllatusega märkasin, et Ilmatsalu tänavale on tekkinud lausa kaks poodi, nii Maxima kui suur Selver. Kunagistel ammustel aegadel oli ainuke toiduga seotud lähedane asutus üks putka seal viieteeristis... ajad on ikka muutunud... Muidugi, nii need poed kui ka raudteesilla juures märgatud suur Konsum võivad ju olla juba tükk aega olemas, aga ega ma sinnapoole pole juba aastaid enam sattunud ja nähtavasti bussist alati ei pane tähele... Tavapäraselt tegin ka pisikese jalutuskäigu kesklinna kandis, kus muutusi oli oluliselt vähem. Toomemäe auk oli ikka samal kohal ja puha :-) (kui ma õigesti mäletan, aitasin nii aastat veerandsada tagasi arheoloogilistel kaevamistel ka ise sellele alguse panna ja nii on ta sinna jäänud. Uus oli mu pilgule Poe tänava algusse paigatatud piire-kiri "Kaubahoov". Nojah, kunagisest uhkest Kaubahoovist (mida mu silmad muidugi pole näinud) on küll kuidagi sümboolsena asendusainena olemas ainult R-kiosk ja peldik... mõneti sümboolsena nood alasti mehikesed just suundumas sinna peldiku poole... (kelle peas ma küll fooliummütse ei näinud, mis sinna täna olla mõneks ajaks tekkinud). Seevastu sain ehmatuse osaliseks, kui kaubamaja juures teed ületama asutasin: seda saatis selline heli, et tahes-tahtmata vaatasin ootavalt ringi, et kus nüüd see turvamees on, kes väravatest pätsatud kaubaga läbiminejale järele tõttab...
Piduseminar ise toimus mu jaoks samuti uues Ahhaa hoones, mille ukse ette küll olid jäetud alles jupikesed varem seal tühjana seisnud ja mu nooruspõlves turutaguse parmottide paradiisi maine omandanud punaka hoone seinast. Seminarist endast pole palju midagi rääkida: mitte sellepärast, et see igav või midagi oleks olnud, aga sellistel üritustel tuleb kohal olla, et neist aimu saada. Põgusa tutvustuse võib leida näiteks siit. See oli hea, et vähemalt pooled esinejad olid pidanud vajalikuks oma kuldauhinna võitnud töö lühida kordamise asemel kõnelda "külgneval teemal". Pärastine mitte väga pikk oleng oli, nagu ikka, mõõduka suhtlemise tribüün. Paraku on mu sidemed Tartuga või vähemalt selle osaga Tartust, kes seal kohal viibis, üsna põgusaks jäänud, aga noh, nii see kui ka ülejäänud Tallinnasse tagasisõiduni jäänud aeg said siiski täidetud ka muuga kui omaenese naba imetlemisega...
Loetud: [digi] veebruar 2012
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
S. Sadek. Islamistlik kevad Egiptuses (Diplomaatia 1/2, 2012)
M. Weiss. Mis ootab Süüriat pärast Assadit? (Diplomaatia 1/2, 2012)
A. Zand, K. Koivunen. Iraagi habras konföderatsioon (Diplomaatia 1/2, 2012)
Piduseminar ise toimus mu jaoks samuti uues Ahhaa hoones, mille ukse ette küll olid jäetud alles jupikesed varem seal tühjana seisnud ja mu nooruspõlves turutaguse parmottide paradiisi maine omandanud punaka hoone seinast. Seminarist endast pole palju midagi rääkida: mitte sellepärast, et see igav või midagi oleks olnud, aga sellistel üritustel tuleb kohal olla, et neist aimu saada. Põgusa tutvustuse võib leida näiteks siit. See oli hea, et vähemalt pooled esinejad olid pidanud vajalikuks oma kuldauhinna võitnud töö lühida kordamise asemel kõnelda "külgneval teemal". Pärastine mitte väga pikk oleng oli, nagu ikka, mõõduka suhtlemise tribüün. Paraku on mu sidemed Tartuga või vähemalt selle osaga Tartust, kes seal kohal viibis, üsna põgusaks jäänud, aga noh, nii see kui ka ülejäänud Tallinnasse tagasisõiduni jäänud aeg said siiski täidetud ka muuga kui omaenese naba imetlemisega...
Loetud: [digi] veebruar 2012
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
S. Sadek. Islamistlik kevad Egiptuses (Diplomaatia 1/2, 2012)
M. Weiss. Mis ootab Süüriat pärast Assadit? (Diplomaatia 1/2, 2012)
A. Zand, K. Koivunen. Iraagi habras konföderatsioon (Diplomaatia 1/2, 2012)
21.1.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänane Sirp oli, ehkki küll lehekülgede arvult täpselt sama, ometi tunduvalt paksem kui mitmed varasemad, vaat et üldse üks paksemaid viimaseid aastal, seda siis lugemist väärivate palade hulga poolest.
Kuigi ma riigiteadusi üldiselt väärt teadusharuks ei pea (tunnustades siiski ausust, et nimetatakse neid just riigiteadusteks, mitte hämavalt ja sisuliselt olematut mõistet kasutavalt ühiskonnateadusteks), oli siiski üsna huvitav lugeda vastava kõrgkooliõpiku valmimise lugu ja kõike, mis selle ja riigiteaduste enda ümber areneb ja kulgeb.
Tõlkijana olid mõistagi põnevamad temaatilised lood, esiteks vastsest Sallustiuse "Catilina vandenõust" Viidingu Kristi pilgu läbi, teiseks ja veel enam aga ajaleheveergudel üsna haruldase linnukesena tõlketeooriat puudutav lugu Ojametsa Oti ja Lotmani Aliine sulest, ajendatuna siis vähemalt mõningates lugejates segadust ja arusaamatust tekitanud Cortázari Julio tõlkest. See tõstatas mõistagi kõikide tõlkijate ees seisva probleemi: kas tõlkida võimalikult originaalilähedaselt või nii, et see kõlaks just tõlgitavas keeles omaselt ega tekitaks võõristust. Nojah, mul kui peaaegu eranditult aime/teaduskirjanduse tõlkijal on see probleem ehk pisut väiksem, kuigi näiteks auastmete vahendamise juures ja muudelgi juhtudel kerkib sama küsimus, aga eriti ilukirjanduses on see tõepoolest suur ja tegelikult lahenduseta probleemipundar. Cortázar, nagu aru võib saada, on tegelikult ehk selles mõttes erandlikki, et kuna ta ise samuti teadlikult keelega mängis, siis võib olla niisugune võimalikult originaalitruu tõlge pigem paremgi, kui ka see eestikeelse lugeja pinge ja paine alla paneb. Igatahes oli niisugust kainelt arutlevat artiklit rõõm ja nauding lugeda.
Tubli panuse tänase lehe mahukamaks muutmisel andis muinsuskaitsele pühendatud topeltlehekülg, mida sisustasid ühelt poolt Tamme Jaani murest ja lootusest pakatav artikkel muinsus-kiirabist, teiselt poolt aga Hansari Liliani kena, mõneti võrdlev ülevaade muinsuskaitsest Jaapanis, milles ei puudunud aga ka oma konkreetsed ettepanekud Eesti muinsuskaitse edendamiseks.
Üllataval kombel oligi selles Sirbis päris palju Jaapanit: mainitud muinsuskaitseartiklile järgnes veel topeltlehekülg Jaapani kirjandusest, esindatud kahe raamatuarvustuse ja ühe proosaluule tõlkevalimikuga. Kirjanduse vallast oli mulle siiski huvitavam pisike informatsioon Tartu kavandamisest UNESCO kirjanduslinnaks. Miskipärast oli see juba mõne aasta eest algatatud üritus kuidagi mu tähelepanu eest kõrvale jäänud, aga mõte on kindlasti hea. Tänapäeval ehk Tartu pole enam nii ülekaalukalt Eesti kirjanduse keskus nagu näiteks pool sajandit või enam tagasi, sest asjaolu, et Tallinnas elab oma veerand või kolmandik või isegi kaks viiendikku elanikest, tähendab ühtlasi seda, et puhtstatistiliselt peab siin juba elama ka palju kirjanikke, nagu neid ilmselgelt ka elab, ent küllap Tartus on seniajani neid "ebaproportsionaalselt" palju...
Päris huvitav oli lugeda ka Kultuurkapitali sihtkapitalide uute koosseisude juhtide arvamusi edasisest tegevusest. Mõneti küll tüütas leida kõigilt peaaegu stampväljend "asjad on mõnusalt korras ja revolutsiooni me tegema ei hakka", aga seda öelnud, käisid nad ometi välja mitmeid uuenduslikke, kui mitte just revolutsioonilisi, siis vähemalt tugevalt evolutsioonilisi ideid. Näiteks kirjanduse sihtkapitali puhul, mis mõistagi mulle kõikse enam huvi pakkus, idee muuta või kallutada kirjastusi muutma taotlusi nii, et honorariks saadav summa oleks suurem kui trükikuludeks saadav. Või ka mõningate "kaubanduslikult ebatasuvate" raamatusarjade püsitoetamine.
Päris mõnus lugemine oli intervjuu Hurumi Jørniga, kes mõne aasta eest sensatsiooniliselt teatas potentsiaalse "puuduva lüli" avastamisest inimeste eellaste seas. Ehkki see meediakampaania tekitas omajagu paksu verd, on Hurumil kahtlemata õigus selles, et nii mõnigi osa teadusmaailmast mingil seletamatul põhjusel on tõmbunud väga enesesse ja sisuliselt lausa varjab oma saavutusi muu maailma eest - tasub tsiteerida tema arvamust: "Sest tänapäeval on ainult teaduskirjastused ja pornosaidid kohad, kus tuleb millegi lugemiseks kasutada Visa kaarti." (Mis on ehk veidi liialdatud, sest pornosaitide järele võib viimastel aastatel lisada veel mõned meediaväljaanded ka näiteks Eestis :-) )
Veel üks kunagi isegi väga levinud, aga tänapäeval ajalehtede veergudele haruharva sattuv lugu, pikk lugu teadlase ja teaduse teest oli Maimetsa Toivo sule läbi pühendatud geneetika "isale" Thomas Hunt Morganile. Hea lahe ja tahe lugemine, selline teadmisi värskendav, ehkki sama artikkel, võib-olla väheste muudatustega, on juba varemgi ilmunud.
Ja mahuka lehe lõpetuseks vääris läbiuurimist ka Kultuurkapitali möödunud aasta viimase kvartali rahajaotuse leheke, kust tasus kõrva taha panna, et millalgi varsti on ilmumas sellised väärt teosed nagu Voltaire'i "Filosoofilised kirjad" ja kirgiiside eepos "Manas".
Loetud: Sirp, 20.01.2012
Vaadatud: NCIS kriminalistid (TV3), Heroes (TV6)
Tänane Sirp oli, ehkki küll lehekülgede arvult täpselt sama, ometi tunduvalt paksem kui mitmed varasemad, vaat et üldse üks paksemaid viimaseid aastal, seda siis lugemist väärivate palade hulga poolest.
Kuigi ma riigiteadusi üldiselt väärt teadusharuks ei pea (tunnustades siiski ausust, et nimetatakse neid just riigiteadusteks, mitte hämavalt ja sisuliselt olematut mõistet kasutavalt ühiskonnateadusteks), oli siiski üsna huvitav lugeda vastava kõrgkooliõpiku valmimise lugu ja kõike, mis selle ja riigiteaduste enda ümber areneb ja kulgeb.
Tõlkijana olid mõistagi põnevamad temaatilised lood, esiteks vastsest Sallustiuse "Catilina vandenõust" Viidingu Kristi pilgu läbi, teiseks ja veel enam aga ajaleheveergudel üsna haruldase linnukesena tõlketeooriat puudutav lugu Ojametsa Oti ja Lotmani Aliine sulest, ajendatuna siis vähemalt mõningates lugejates segadust ja arusaamatust tekitanud Cortázari Julio tõlkest. See tõstatas mõistagi kõikide tõlkijate ees seisva probleemi: kas tõlkida võimalikult originaalilähedaselt või nii, et see kõlaks just tõlgitavas keeles omaselt ega tekitaks võõristust. Nojah, mul kui peaaegu eranditult aime/teaduskirjanduse tõlkijal on see probleem ehk pisut väiksem, kuigi näiteks auastmete vahendamise juures ja muudelgi juhtudel kerkib sama küsimus, aga eriti ilukirjanduses on see tõepoolest suur ja tegelikult lahenduseta probleemipundar. Cortázar, nagu aru võib saada, on tegelikult ehk selles mõttes erandlikki, et kuna ta ise samuti teadlikult keelega mängis, siis võib olla niisugune võimalikult originaalitruu tõlge pigem paremgi, kui ka see eestikeelse lugeja pinge ja paine alla paneb. Igatahes oli niisugust kainelt arutlevat artiklit rõõm ja nauding lugeda.
Tubli panuse tänase lehe mahukamaks muutmisel andis muinsuskaitsele pühendatud topeltlehekülg, mida sisustasid ühelt poolt Tamme Jaani murest ja lootusest pakatav artikkel muinsus-kiirabist, teiselt poolt aga Hansari Liliani kena, mõneti võrdlev ülevaade muinsuskaitsest Jaapanis, milles ei puudunud aga ka oma konkreetsed ettepanekud Eesti muinsuskaitse edendamiseks.
Üllataval kombel oligi selles Sirbis päris palju Jaapanit: mainitud muinsuskaitseartiklile järgnes veel topeltlehekülg Jaapani kirjandusest, esindatud kahe raamatuarvustuse ja ühe proosaluule tõlkevalimikuga. Kirjanduse vallast oli mulle siiski huvitavam pisike informatsioon Tartu kavandamisest UNESCO kirjanduslinnaks. Miskipärast oli see juba mõne aasta eest algatatud üritus kuidagi mu tähelepanu eest kõrvale jäänud, aga mõte on kindlasti hea. Tänapäeval ehk Tartu pole enam nii ülekaalukalt Eesti kirjanduse keskus nagu näiteks pool sajandit või enam tagasi, sest asjaolu, et Tallinnas elab oma veerand või kolmandik või isegi kaks viiendikku elanikest, tähendab ühtlasi seda, et puhtstatistiliselt peab siin juba elama ka palju kirjanikke, nagu neid ilmselgelt ka elab, ent küllap Tartus on seniajani neid "ebaproportsionaalselt" palju...
Päris huvitav oli lugeda ka Kultuurkapitali sihtkapitalide uute koosseisude juhtide arvamusi edasisest tegevusest. Mõneti küll tüütas leida kõigilt peaaegu stampväljend "asjad on mõnusalt korras ja revolutsiooni me tegema ei hakka", aga seda öelnud, käisid nad ometi välja mitmeid uuenduslikke, kui mitte just revolutsioonilisi, siis vähemalt tugevalt evolutsioonilisi ideid. Näiteks kirjanduse sihtkapitali puhul, mis mõistagi mulle kõikse enam huvi pakkus, idee muuta või kallutada kirjastusi muutma taotlusi nii, et honorariks saadav summa oleks suurem kui trükikuludeks saadav. Või ka mõningate "kaubanduslikult ebatasuvate" raamatusarjade püsitoetamine.
Päris mõnus lugemine oli intervjuu Hurumi Jørniga, kes mõne aasta eest sensatsiooniliselt teatas potentsiaalse "puuduva lüli" avastamisest inimeste eellaste seas. Ehkki see meediakampaania tekitas omajagu paksu verd, on Hurumil kahtlemata õigus selles, et nii mõnigi osa teadusmaailmast mingil seletamatul põhjusel on tõmbunud väga enesesse ja sisuliselt lausa varjab oma saavutusi muu maailma eest - tasub tsiteerida tema arvamust: "Sest tänapäeval on ainult teaduskirjastused ja pornosaidid kohad, kus tuleb millegi lugemiseks kasutada Visa kaarti." (Mis on ehk veidi liialdatud, sest pornosaitide järele võib viimastel aastatel lisada veel mõned meediaväljaanded ka näiteks Eestis :-) )
Veel üks kunagi isegi väga levinud, aga tänapäeval ajalehtede veergudele haruharva sattuv lugu, pikk lugu teadlase ja teaduse teest oli Maimetsa Toivo sule läbi pühendatud geneetika "isale" Thomas Hunt Morganile. Hea lahe ja tahe lugemine, selline teadmisi värskendav, ehkki sama artikkel, võib-olla väheste muudatustega, on juba varemgi ilmunud.
Ja mahuka lehe lõpetuseks vääris läbiuurimist ka Kultuurkapitali möödunud aasta viimase kvartali rahajaotuse leheke, kust tasus kõrva taha panna, et millalgi varsti on ilmumas sellised väärt teosed nagu Voltaire'i "Filosoofilised kirjad" ja kirgiiside eepos "Manas".
Loetud: Sirp, 20.01.2012
Vaadatud: NCIS kriminalistid (TV3), Heroes (TV6)
24.6.11
Neljabased mõtted
Järjestikku teine tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, mis paraku jäi ühe ootamatu, tükimat aega väljaskäiku nõudva sündmuse tõttu, millel ma siin lähemalt ei peatu, arvatust lühemaks. Sestap ei jõudnud ka nii palju, kui eile olin naiivitarina arvanud. Ent siiski võib öelda, et nüüd on KDE arendusharus kasutajaliidese pool tervikuna isegi pisut paremas seisus, kui see oli enne äsjast mitmenädalast pausi. Samuti jõudsin Mandrivas, kus nüüd on tõlkimine vähemalt idee kohaselt läinud üle Transifexi (ehk siis veebipõhiseks), ära tõlkida paar asja, millest üks, too uus rakenduste käivitamise ja muu sellise aplett, läheb kindlasti ka Mandriva Linux 2011 koosseisu, teine, uus tarkvarahaldur, tõenäoliselt mitte või kui, siis rakendusena, mida huvilised võivad soovi korral paigaldada ja proovida, aga mitte senise Rpmdrake'i asendajana.
Hommikul vaadatud võidupüha paraad Tartus tõi hea kaameratöö tõttu, mis mitu korda näitas kena üldvaadet Emajõest ja selle kallastest, meelde hiljuti puhkenud diskussiooni nendesamuste kallaste betoonkobakatega "ilustamise" kohta, et Tartule ikka "tõelise linna" pale anda. Minu süda tilguks küll verd ja muid vedelaid olluseid, kui seal rohelise asemel mingi muu värv hakkaks domineerima, aga noh, teisalt, kui mul kunagi Civilizationi mängides ka lõpuks maru igav hakkas, ehitasin samuti kogu planeedi täis teid ja linnu ja muud sellist (ehkki tolle mängu loogika nõudis ka põllumaad - aga metsa ja "loodust" üldiselt mitte). Ilmselt on siis ka Tartus kätte jõudnud aeg, kus mingeid probleeme enam ei ole, viimasedki korruptandid, kes veel viimse pelgupaigana hariduselu varju olid ennast suutnud ära peita, välja juuritud, ja nüüd pole siis muud midagi teha kui lihtsalt otsekui küllusesarvest ülevoolavaid ressursse kuidagigi ära pruukida...
Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: Võidupüha paraad (ETV), Verekivi (ETV2), Libarebased ja kooljad (ETV2), jalgpalli sõpruskohtumine Uruguay - Eesti (ETV)
Tarkvaratõlked:
Mandriva: rosa-launcher ja Mandriva Package Manager
KDE: arendusharu
Hommikul vaadatud võidupüha paraad Tartus tõi hea kaameratöö tõttu, mis mitu korda näitas kena üldvaadet Emajõest ja selle kallastest, meelde hiljuti puhkenud diskussiooni nendesamuste kallaste betoonkobakatega "ilustamise" kohta, et Tartule ikka "tõelise linna" pale anda. Minu süda tilguks küll verd ja muid vedelaid olluseid, kui seal rohelise asemel mingi muu värv hakkaks domineerima, aga noh, teisalt, kui mul kunagi Civilizationi mängides ka lõpuks maru igav hakkas, ehitasin samuti kogu planeedi täis teid ja linnu ja muud sellist (ehkki tolle mängu loogika nõudis ka põllumaad - aga metsa ja "loodust" üldiselt mitte). Ilmselt on siis ka Tartus kätte jõudnud aeg, kus mingeid probleeme enam ei ole, viimasedki korruptandid, kes veel viimse pelgupaigana hariduselu varju olid ennast suutnud ära peita, välja juuritud, ja nüüd pole siis muud midagi teha kui lihtsalt otsekui küllusesarvest ülevoolavaid ressursse kuidagigi ära pruukida...
Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: Võidupüha paraad (ETV), Verekivi (ETV2), Libarebased ja kooljad (ETV2), jalgpalli sõpruskohtumine Uruguay - Eesti (ETV)
Tarkvaratõlked:
Mandriva: rosa-launcher ja Mandriva Package Manager
KDE: arendusharu
14.5.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida veidi ilmestasin ja kärpisin jalutuskäiguga kõrval asuvasse kauplusse toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ilmad on hakanud päris koledaks kerima, aga õnneks oli vähemalt sel hetkel enam-vähem normaalne, päikest ei paistnud ja temperatuurilangus oli juba hakanud mõjuma, ehkki paraku vihma, äikest ja muid lõbusaid ja hingekosutavaid asju siiakanti veel sattunud pole...
Tänane Sirp oli üsna tühjavõitu mu pilgule. Paar pikemat kirjandusele pühendatud lugu (Vargas Llosa tutvustuseks ja Vene Ilmari igikenitlevast sulest Dante kohta) olid kindlasti head lugeda eriti neile, kes kirjandusest nagunii kaugemal seisavad, aga märksa huvitavam vähemalt mulle oli mõistagi nende lehekülgede alla riputatud riba, mille teemaks hiljutine ulmejuttude võistlus: intervjuu žüriiliikme Habichti Juhaniga ja veel parem, intervjuu võistluse võitjaga. Veel üks potentsiaalne hea lugu, õigemini "lugeja kiri" möödunudnädalase kuuma teema elik selleaastase ja üldse lõpukirjandi korraldamise ja olemuse tümitamise teemal, oli paraku paberlehest välja jäänud, jättes endast maha ainult märke "loe mind veebis"...
Aga oli hea, et needki lood Sirbis leidusid, sest lehe juhatas sisse peatoimetaja kirjatükk, mis mind tõsiselt vapustas. Ma saan muidugi aru, et juhtkirjalaadsed tooted peavadki olema poleemilised ja kaasa mõtlema ärgitavad, alati ehk tingimata mitte isegi "õigele teele" juhatavad, vaid irri- ja tirriteerivad, aga ausalt öeldes poleks küll osanud Sirbist ja veel selliselt inimeselt oodata nii räige industriaal- ehk betoon-asfalt-utoopia esitamist. Nojah, ma peaks enda seisukohalt vahest ütlema düstoopia pigem, aga teisalt tuleb tunnistada, et valdav enamik kaugemale tulevikku vaatavaid pilguheite, olgu nad siis realistlikud või ulmelised, kipub ikka silme ette manama planeeti, kus valglinnastumise probleemid on ammu unustatud sel lihtsal põhjusel, et kui mitte just kogu planeet, siis vähemalt valdav osa sellest on üks suur kõrgustesse ja madalustesse pürgiv linn, sisuliselt ilma igasuguse roheluseta... Mis on ka üsna mõistetav, sest selge on see, et iidsed puud, mida praegu usinalt energia hankimiseks tarbitakse (ja (lisa)energiat vajab ju igaüks, kes vähegi tahab olla midagi enamat kui pelgalt ise), saavad päris varsti otsa - ning mis võiks siis olla veel loomulikum, kui minna elavate puude kallale. Meil siin Eestis on muidugi selles mõttes vedanud, et esmalt tekkis lisaenergia vajadus rohkem Lääne-Euroopas ja ajal, mil iidseid puid veel ei osatud hästi kasutusele võtta - sestap seal on rohelusest, eriti puulisest rohelusest, järel vaid riismed, erinevalt siinsest kandist, kuhu see progress jõudis alles hiljem, kui oli juba alternatiive, mida katlasse ajada. Aga karta on, et sama kena lageda maa saatus ootab siiski ees ka siinset kanti (mulle sööbis viimase Välisilma järel näidatud filmi, mille teemaks olidki energiaohud, sissejuhatusest mällu energeetikale pühendunud Välispoliitika instituudi teaduri Mäe Andrese lause, et Eesti on ju paljudest riikidest õnnelikumas seisus, sest me võime tugineda oma puiduvarudele) - on ju hõlpsasti kättesaadavat puitu palju kergem katlasse ajada kui alternatiive (isegi kui põlevkivi annab ehk Eesti metsadele veidi lisaaega), mis kipuvad olema ikka hirmkallid. (Nojah, on ju olemas ka kena mahekütuse variant, mida vististi mõnel pool juba kasutatakse või kavatsetakse kasutada, nimelt krematooriumidest põletamisel saadav energia, aga ka see on päris kallis - isegi tänase geenitehnoloogia ja muu sellise arengu puhul on kardetavasti kulud ühe inimkeha "tootmisele" kas või katseklaasis ja mõistliku biomassi saavutamiseni ülalpidamiseks oluliselt, kohe väga oluliselt suuremad kui tema "kütteväärtus"...). Ja karta on ka seda, et need alternatiivid jäävadki kalliks (inflatsioon on muidugi elutegevusega paratamatult kaasas käiv nähtus nii või teisiti) vähemalt seni, kuni pole õpitud energiat ammutama mujalt kui sellesamuse planeedi pealt, mille energiaressursid on lõppeks nagunii piiratud. Ma muidugi väga loodan, et olen oma ihulisest eksistentsist ammu enne seda väljunud, kui Eestimaa lagedaks muutub, aga pole väga kindel, kas ma jõuan seda enne teha, kui mainitud kirjatüki ajendiks olnud Tartu rohealade hävitamine ning asendamine betooni ja asfaldiga teoks saab...
Loetud: Sirp, 13.05.2011; Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
Ilmunud tõlked: T. H. Ilves. Ron. In memoriam: Ronald Asmus 1957-2011 (Diplomaatia 5/2011)
Tänane Sirp oli üsna tühjavõitu mu pilgule. Paar pikemat kirjandusele pühendatud lugu (Vargas Llosa tutvustuseks ja Vene Ilmari igikenitlevast sulest Dante kohta) olid kindlasti head lugeda eriti neile, kes kirjandusest nagunii kaugemal seisavad, aga märksa huvitavam vähemalt mulle oli mõistagi nende lehekülgede alla riputatud riba, mille teemaks hiljutine ulmejuttude võistlus: intervjuu žüriiliikme Habichti Juhaniga ja veel parem, intervjuu võistluse võitjaga. Veel üks potentsiaalne hea lugu, õigemini "lugeja kiri" möödunudnädalase kuuma teema elik selleaastase ja üldse lõpukirjandi korraldamise ja olemuse tümitamise teemal, oli paraku paberlehest välja jäänud, jättes endast maha ainult märke "loe mind veebis"...
Aga oli hea, et needki lood Sirbis leidusid, sest lehe juhatas sisse peatoimetaja kirjatükk, mis mind tõsiselt vapustas. Ma saan muidugi aru, et juhtkirjalaadsed tooted peavadki olema poleemilised ja kaasa mõtlema ärgitavad, alati ehk tingimata mitte isegi "õigele teele" juhatavad, vaid irri- ja tirriteerivad, aga ausalt öeldes poleks küll osanud Sirbist ja veel selliselt inimeselt oodata nii räige industriaal- ehk betoon-asfalt-utoopia esitamist. Nojah, ma peaks enda seisukohalt vahest ütlema düstoopia pigem, aga teisalt tuleb tunnistada, et valdav enamik kaugemale tulevikku vaatavaid pilguheite, olgu nad siis realistlikud või ulmelised, kipub ikka silme ette manama planeeti, kus valglinnastumise probleemid on ammu unustatud sel lihtsal põhjusel, et kui mitte just kogu planeet, siis vähemalt valdav osa sellest on üks suur kõrgustesse ja madalustesse pürgiv linn, sisuliselt ilma igasuguse roheluseta... Mis on ka üsna mõistetav, sest selge on see, et iidsed puud, mida praegu usinalt energia hankimiseks tarbitakse (ja (lisa)energiat vajab ju igaüks, kes vähegi tahab olla midagi enamat kui pelgalt ise), saavad päris varsti otsa - ning mis võiks siis olla veel loomulikum, kui minna elavate puude kallale. Meil siin Eestis on muidugi selles mõttes vedanud, et esmalt tekkis lisaenergia vajadus rohkem Lääne-Euroopas ja ajal, mil iidseid puid veel ei osatud hästi kasutusele võtta - sestap seal on rohelusest, eriti puulisest rohelusest, järel vaid riismed, erinevalt siinsest kandist, kuhu see progress jõudis alles hiljem, kui oli juba alternatiive, mida katlasse ajada. Aga karta on, et sama kena lageda maa saatus ootab siiski ees ka siinset kanti (mulle sööbis viimase Välisilma järel näidatud filmi, mille teemaks olidki energiaohud, sissejuhatusest mällu energeetikale pühendunud Välispoliitika instituudi teaduri Mäe Andrese lause, et Eesti on ju paljudest riikidest õnnelikumas seisus, sest me võime tugineda oma puiduvarudele) - on ju hõlpsasti kättesaadavat puitu palju kergem katlasse ajada kui alternatiive (isegi kui põlevkivi annab ehk Eesti metsadele veidi lisaaega), mis kipuvad olema ikka hirmkallid. (Nojah, on ju olemas ka kena mahekütuse variant, mida vististi mõnel pool juba kasutatakse või kavatsetakse kasutada, nimelt krematooriumidest põletamisel saadav energia, aga ka see on päris kallis - isegi tänase geenitehnoloogia ja muu sellise arengu puhul on kardetavasti kulud ühe inimkeha "tootmisele" kas või katseklaasis ja mõistliku biomassi saavutamiseni ülalpidamiseks oluliselt, kohe väga oluliselt suuremad kui tema "kütteväärtus"...). Ja karta on ka seda, et need alternatiivid jäävadki kalliks (inflatsioon on muidugi elutegevusega paratamatult kaasas käiv nähtus nii või teisiti) vähemalt seni, kuni pole õpitud energiat ammutama mujalt kui sellesamuse planeedi pealt, mille energiaressursid on lõppeks nagunii piiratud. Ma muidugi väga loodan, et olen oma ihulisest eksistentsist ammu enne seda väljunud, kui Eestimaa lagedaks muutub, aga pole väga kindel, kas ma jõuan seda enne teha, kui mainitud kirjatüki ajendiks olnud Tartu rohealade hävitamine ning asendamine betooni ja asfaldiga teoks saab...
Loetud: Sirp, 13.05.2011; Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
Ilmunud tõlked: T. H. Ilves. Ron. In memoriam: Ronald Asmus 1957-2011 (Diplomaatia 5/2011)
29.1.11
Reedesed mõtted
Täiesti töövaba päev, mida sisustas viibimine Tartus. Sinna sattumise põhjus tuli küll üllatusena: nimelt tõlkisin eelmisel aastal ühe artikli, mis avaldati ajakirjas Akadeemia, ning nüüd siis kutsuti mindki mingil põhjusel Akadeemia aastaauhindade kättejagamise üritusele. Ei, mulle sealt mingit auhinda muidugi ei pudenenud (ja ilmselgelt poleks ka pidanud), aga noh, tore oli igatahes, et niimoodi meeles peeti (kuigi, teiselt poolt, ilmselt osutab see lähenevale vanadusnõtrusele, sest kutseid igasugu üritustele saavad ju ikka vanad inimesed, kel nagunii polegi suurt midagi teha, kui sellistes kohtades hängida, mitte aga noored ja tegusad...). Nad ise nimetasid seda seminariks, mis võib-olla oli liialdus, kuigi "kuldsete auhindade" saajad pidasid ka kõne või avaldasid oma mõtteid, nii et veidi rohkem kui ümbrik pihku ja kähku minema see raudselt oli. Kõnelejad olid kõik ka päris huvitavad. Ei saa muidugi salata, et samamoodi köitev oli sellele seminarile-auhinnajagamisele järgnenud olemine kunagise KGB maja keldris. Ma olen ikka Tartust üsna võõrdunud - väga suur osa nägusid oli üht- või teistpidi tuttav, aga paljudel ei suutnud enam hästi kokku viia, kes on täpselt kes (mitte et ma kõigi puhul nende nimesid küll ka omal ajal oleksin üldse teadnud...). Õnneks oli kohal ka kõrgele ja tähtsale kohale tõusnud kursaõde, kelle ma kohe täiesti kindlalt ära tundsin ja kellega oli ka, millest vestelda ja aega mööda saata.
Lisaks sain Tartus ka vennaga kokku ja tegin tutvust Big Beni nime kandva söögikohaga. Vähemalt päevasel ajal oli see täiesti mõnus koht ja söögid-joogid olid ka igati tasemel. Kesklinna kohta oli isegi hinnatase vähemalt mu meelest üsna tagasihoidlik.
Hilisõhtul tagasi oma elupaika jõudnuna avastasin, et hea inimene Jaanus on vahepeal veel tolle mõne aja taguse intervjuu-vestlusringi kallal tööd teinud ja Youtube'i sellest järjekordse osa üles riputanud. Tõsi, selles on mul üpris vähe suuliigutamist, peamiselt kõneleb tarka juttu vabast tarkvarast Laur...
Kogu tänase päeva tuli teateid kokkupõrgetest Egiptuses, mille taustal jäi mõnevõrra varju see, et päris korralikult on keema hakanud selliste tuliste riikide nagu Jeemen või Iraak kõrval isegi suhteliselt rahulikus Jordaanias (ja samuti tavaliselt päris rahulikus Saudi Araabiaski käivad edasi üksikud rahulolematuse väljanäitamised). Nii üheaegne väga laial rindel käiv rahutuslaine - ja sealjuures just sissepoole suunatud rahutus, mitte protest USA või Taani karikaturisti või veel teab mille vastu - toob paratamatult meelde ja pähe seni rohkem abstraktse küsimuse kalifaadi taasloomisest/tekkimisest (nojah, võib-olla tänapäeval mitte enam tingimata kaliifi eestvedamisel, niisiis mitte otseselt kalifaadina, vaid rohkem selle umbes Põhja-Indiast Marokoni ulatuva laia maariba mingilaadse ühtsuse mõttes). Araabia maades endas on seda ikka ihaldatud viimasel sajandil, pärast seda, kui selle viimasedki riismed Türgi kokkuvarisemise tõttu hääbusid; mujal on pigem selles nähtud ohtu, kuigi samas nii poliitilised kui ka ilukirjanduslikumad ennustajad on midagi sellist päris tõenäoliseks pidanud. Aga kas just meie eluajal? Igatahes on need Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sündmused kindlasti asi, millel praegu silma peal hoida.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Mälumäng: Kes seljatab Tallinna? (Tallinna TV)
Lisaks sain Tartus ka vennaga kokku ja tegin tutvust Big Beni nime kandva söögikohaga. Vähemalt päevasel ajal oli see täiesti mõnus koht ja söögid-joogid olid ka igati tasemel. Kesklinna kohta oli isegi hinnatase vähemalt mu meelest üsna tagasihoidlik.
Hilisõhtul tagasi oma elupaika jõudnuna avastasin, et hea inimene Jaanus on vahepeal veel tolle mõne aja taguse intervjuu-vestlusringi kallal tööd teinud ja Youtube'i sellest järjekordse osa üles riputanud. Tõsi, selles on mul üpris vähe suuliigutamist, peamiselt kõneleb tarka juttu vabast tarkvarast Laur...
Kogu tänase päeva tuli teateid kokkupõrgetest Egiptuses, mille taustal jäi mõnevõrra varju see, et päris korralikult on keema hakanud selliste tuliste riikide nagu Jeemen või Iraak kõrval isegi suhteliselt rahulikus Jordaanias (ja samuti tavaliselt päris rahulikus Saudi Araabiaski käivad edasi üksikud rahulolematuse väljanäitamised). Nii üheaegne väga laial rindel käiv rahutuslaine - ja sealjuures just sissepoole suunatud rahutus, mitte protest USA või Taani karikaturisti või veel teab mille vastu - toob paratamatult meelde ja pähe seni rohkem abstraktse küsimuse kalifaadi taasloomisest/tekkimisest (nojah, võib-olla tänapäeval mitte enam tingimata kaliifi eestvedamisel, niisiis mitte otseselt kalifaadina, vaid rohkem selle umbes Põhja-Indiast Marokoni ulatuva laia maariba mingilaadse ühtsuse mõttes). Araabia maades endas on seda ikka ihaldatud viimasel sajandil, pärast seda, kui selle viimasedki riismed Türgi kokkuvarisemise tõttu hääbusid; mujal on pigem selles nähtud ohtu, kuigi samas nii poliitilised kui ka ilukirjanduslikumad ennustajad on midagi sellist päris tõenäoliseks pidanud. Aga kas just meie eluajal? Igatahes on need Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sündmused kindlasti asi, millel praegu silma peal hoida.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Mälumäng: Kes seljatab Tallinna? (Tallinna TV)
24.8.10
Laubased mõtted
Täiesti töövaba ja ainult lõbule, lustile ja meelelahutusele pühendatud päev. Algas see sõiduga Tartusse, mis võttis mind vastu üllatavalt heatahtlikult - vaevalt olin kohale jõudnud, kui algas paraku küll mitte kuigi pikk, aga siiski korralik tugev paduvihm. Ma ei olegi enam mitu aastat mittetalvisel ajal Tartus käinud ja seekord oli veidi aega linna peal ringi vaadata. Päris kena oli, kuigi peatänav (ilmselt võib selle kohta nii öelda küll, vähemalt minu vaatevinklist) oli valdavalt üles kaevatud. See kurikuulus must maja muidugi veidi hämmastas, kuidagi kohatu tundus ja mu meelest oli ta ka kuidagi valesti positsioneeritud, nagu ühtegi pidi ei haakunud naabritega. Aga noh, eks see linnaplaneerimine ja hoonestamine ole targemate inimeste asi ka... Avastasin puhtjuhuslikult ühe uue kohviku (see tähendab siis minu jaoks uue - mul ei ole aimugi, kui kaua see olemas on olnud), millel nimeks Cafe Noir. Et sama nime kannab ka üks mu lemmikuid kohvimarke, siis astusin ka sisse ja lasksin sealsel kohvil hea maitsta. Maitseski hästi, kuigi see polnud ilmselt sellest margist. Kohvik ise oli parajasti täis sellist suviselt segast ja kirjut seltskonda: mõned pered või paarid, mingi täiskasvanute seltskond ja siis veel mingi (välis)tudengite seltskond.
Aga põgusa Tartu väisamise järel võtsin ette teekonna linnast veidi välja, päeva peasündmusele, milleks oli klassi kokkutulek. Ma ei käinud küll seal koolis ja klassis kaua, vaid kaks aastat, aga mõnes mõttes oli toonase põhikooli ehk 8. klassi lõpetamine siiski tähelepanuväärne - ühes meie klassiga lõpetas ka kool, et panna uksed kui mitte igaveseks, siis vähemalt senini ja nähtavaks tulevikuks samuti kinni. Kool ise kandis tookord Reola 8-klassilise kooli nime (selle järglaseks on linnale veidi lähemal asuv Ülenurme gümnaasium).
Koolimaja oli üsna õnnetus seisus, aga siiski mitte päris katastroofilises. Kui ma õigesti aru sain, siis oli seal vahepeal nii mõndagi üritatud teha, viimati vist mingi meeskoor, aga nähtavasti masu on rahakraanid kinni keeranud ja nii see siis tühjana, aknad laudadega kinni taotud seisab. Õnneks (või peaks ütlema, et hoone jaoks ehk lausa kahjuks) oli üks uks lahti, nii et pääsesime ka sisse uudistama. Ühtteist oli seal ümber tehtud, nii et meie klassiruumi enam näha polnudki, mingi sein oli ette tehtud ja selle taha enam ei pääsenud. Ka internaadihoonest oli vaid pool alles ja tundus, et sealgi just elu ei kee. Eks ta ole, maakohtades liiguvad asjad ikka siis, kui raha on ja praegu ilmselt ei ole...
Seejärel suundusime ühe klassiõe juurde seda päris kokkutulekut pidama. Et tegu oli privaatse üritusega, siis ma pikemalt sellel ei peatu. Igatahes äärmiselt tore oli neid (peaaegu kõik olid kohal, kaasa arvatud meie toonane klassijuhataja) näha - kui ma ei eksi, siis mina nägin vist eranditult kõiki esimest korda pärast 1984. aastat... Esimese hooga oli muidugi raske lausa: näod olid valdavalt tuttavad, aga nimedega ja nende kokkuviimisega nägudega oli teatavaid raskusi. Õhtu edenedes ja eriti pärast kohustuslikku enesetutvustamisvooru need mured muidugi kadusid :-) Äärmiselt tore oli teada saada, et valdavalt on meie klassi lõpetajad suhteliselt edukad: mingeid staare just meie seas pole, aga normaalselt toime tulevad ja enam-vähem rahulolevad inimesed paistsid kõik olevat. Igal juhul väga meeleolukas üritus, millega ma igati rahule jäin.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Aga põgusa Tartu väisamise järel võtsin ette teekonna linnast veidi välja, päeva peasündmusele, milleks oli klassi kokkutulek. Ma ei käinud küll seal koolis ja klassis kaua, vaid kaks aastat, aga mõnes mõttes oli toonase põhikooli ehk 8. klassi lõpetamine siiski tähelepanuväärne - ühes meie klassiga lõpetas ka kool, et panna uksed kui mitte igaveseks, siis vähemalt senini ja nähtavaks tulevikuks samuti kinni. Kool ise kandis tookord Reola 8-klassilise kooli nime (selle järglaseks on linnale veidi lähemal asuv Ülenurme gümnaasium).
Koolimaja oli üsna õnnetus seisus, aga siiski mitte päris katastroofilises. Kui ma õigesti aru sain, siis oli seal vahepeal nii mõndagi üritatud teha, viimati vist mingi meeskoor, aga nähtavasti masu on rahakraanid kinni keeranud ja nii see siis tühjana, aknad laudadega kinni taotud seisab. Õnneks (või peaks ütlema, et hoone jaoks ehk lausa kahjuks) oli üks uks lahti, nii et pääsesime ka sisse uudistama. Ühtteist oli seal ümber tehtud, nii et meie klassiruumi enam näha polnudki, mingi sein oli ette tehtud ja selle taha enam ei pääsenud. Ka internaadihoonest oli vaid pool alles ja tundus, et sealgi just elu ei kee. Eks ta ole, maakohtades liiguvad asjad ikka siis, kui raha on ja praegu ilmselt ei ole...
Seejärel suundusime ühe klassiõe juurde seda päris kokkutulekut pidama. Et tegu oli privaatse üritusega, siis ma pikemalt sellel ei peatu. Igatahes äärmiselt tore oli neid (peaaegu kõik olid kohal, kaasa arvatud meie toonane klassijuhataja) näha - kui ma ei eksi, siis mina nägin vist eranditult kõiki esimest korda pärast 1984. aastat... Esimese hooga oli muidugi raske lausa: näod olid valdavalt tuttavad, aga nimedega ja nende kokkuviimisega nägudega oli teatavaid raskusi. Õhtu edenedes ja eriti pärast kohustuslikku enesetutvustamisvooru need mured muidugi kadusid :-) Äärmiselt tore oli teada saada, et valdavalt on meie klassi lõpetajad suhteliselt edukad: mingeid staare just meie seas pole, aga normaalselt toime tulevad ja enam-vähem rahulolevad inimesed paistsid kõik olevat. Igal juhul väga meeleolukas üritus, millega ma igati rahule jäin.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Subscribe to:
Comments (Atom)