Nagu eelmine nädal, nii on ka sel nädalal otstarbekas esmaspäev ja teisipäev kokku võtta, sest taas möödusid need üsna ühtmoodi, täpsemalt väljasõidul Kunglasse. Mille eesmärk oli endiselt aastaid veninud raamatukogu äratoomine ühte kohta kokku ehk sinna, kus ma enam-vähem pidevalt reaalselt pesitsen, milleks praegu on Tallinn. Kui eelmine nädal kulus esimene päev suurelt jaolt sortimisele ja üldse pakkimise ettevalmistamisele, siis seekord läks asi juba libedamalt: oli teada, mida ja kuidas ja millises järjekorras sisse pakkida, oli teada seegi, kuidas see võimalikult paremini masina peale ja siis jälle sealt maha saada ja nii edasi. Niisiis kolimise osa kulges suhteliselt edukalt, ehkki oli endiselt tublisti väsitav (ja seda ikka tingimustes, kus enda arust formaalselt nagu füüsilist tegevust kuigi palju polnudki). Nüüd on nad siis kõik kenasti Tallinnas ladustatud (nojah, tegelikult jäi sadakond või veidi enam raamatut veel Kunglasse - need olid need, mida ema enam endale ei soovinud, aga mida ei õnnestunud hästi õigeaegselt kätte saada - jah, eks seal Kunglas ole ka selliseid raskesti ligipääsetavaid nurki :-) ). Ainuke mure on veel välja mõelda ja teoks teha nende korraliku paigutamise skeem. Siis saaks ehk ühtlasi ka lõpuks aimu, palju mul neid ligikaudu kokku olla võib :-) - ma ise arvan, et vist siiski veel mitte üle kolmekümne tuhande, aga mine tea ... Aga eks see jääb veel tulevikku, nõudes nii aega kui raha - samal ajal on nüüd ajend korralike riiulite hankimiseks palju selgemalt olemas.
Erinevalt eelmisest nädalast oli Kunglas seekord juba ees ka ema, kes samuti tegeles lisaks tema lemmiktegevusele aias, mida ma ikka nimetan kündmiseks ja külvamiseks, samuti tubade tühjendamise ja ümberkolimisega (samuti meile kuuluvasse) kõrvalkorterisse. Mis tähendas muidugi ühtlasi seda, et toitlustamine oli palju etemalt korraldatud kui möödunud nädalal - ma saan ju enda toitmisega küllaltki hästi hakkama, aga noh, ema valmistatud roogade vastu ei saa ikka miski!
Ja muidugi ei saa Kunglast kõneldes kuidagi mööda sealsest nuhtlusest sääskedest. Sel korral oli neid isegi veel rohkem, küllap tabasid ära, et inimesi, keda pureda, on varasemast enam ja nii nad kohal olidki. Mingi tuul või lõkkesuits (jah, raske südamega, aga siiski otsustavalt sai osa kirjavara lihtsalt ära põletatud, küll ainult selline, millega tõepoolest kellelgi enam midagi peale hakata ei ole (näiteks 1962. aasta venekeelne statistiline kogumik "CCCP"), ja lõkkesse rändasid ka mõnedki riideesemed, mis olid aastatega, kuidas öelda, kaotanud kehakatte omadused ...) või vihm ei paistnud neid sugugi kõigutavat. Isegi veel Tallinnasse tagasi jõudes kõlasid mitmed tubased või toavälised helid kuratlikult sarnaselt sääsepirinaga, ehkki ma tean ju selgelt, et mu Tallinna elamisse neid peaaegu kindlasti ei jõua ...
Tallinnasse tagasi jõudes avastasin, samuti sarnaselt möödunud nädalaga, et ka nii põgus ja valdavalt ka koostööpartneritele elik tööandjatele teatavaks tehtud eemalolek ei olnud neid takistanud sugugi mind taas töösoovidega üle külvamast. Aga täna olin ma lõpuks siiski nii rampväsinud, et need jäävad kõik homse ja järgmiste päevade peale.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: (E) Ülisalajane (Kanal2), (T) Ärapanija (Kanal12)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: lõpetage juba! (Postimees, 28.05.2013)
Showing posts with label sääsed. Show all posts
Showing posts with label sääsed. Show all posts
28.5.13
12.6.11
Laubased mõtted
Täiesti töövaba elik lusti ja lillepidu kuhjaga täis päev. Täpsemalt siis - suguvõsa kokkutulek looduskaunis kaugete (või tegelikult isegi mitte nii väga kaugete) esivanemate elukohas keset Eestimaad. Päeva ainuke ja väheoluline negatiivne külg oli see, et kohalejõudmiseks tuli väga vara startida, keset sügavat ööd ehk nii kella poole üheksa paiku, mis tähendas väga nappi, peaaegu olematuks jäänud tunniajast uneaega enne seda ja sestap ka mõningat loidust päeva jooksul, mille taga pulbitses sisemuses peetav võitlus väsimusega, mis lõppeski viimase selge kaotusega.
Esimene etapp oli, nagu ikka, suundumine Türile ja eelkõige sealsetele kalmistutele, kuhu on sängitatud suur osa meie suguvõsa juba lahkunud inimesi, sealhulgas ka konkreetselt meie perekonnaga seotud inimesed. Hauad olid kenasti korras, nii jäigi üle vaid küünal asetada ja mälestada ning siis oli juba käes aeg asutada ennast kokkutulekule. Mõningase asjatamise ja tutvumise järel Türi keskväljakul kogunes sinna õige mitu autotäit inimesi, kes võtsid seejärel otsustavalt suuna lõunasse, Tännassilma peale (mis asub mu enda kodupaigast Põikvast linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuigi ligipääsuteed kummassegi kohta kulgevad sootuks erinevalt). Isegi nii otsustavalt, et vahetult enne kohalejõudmist keerasime kui mitte otse rappa, siis igatahes diametraalselt vales suunas, enne kui aru saime, et tegelikult tuleks masinate esi- ja tagaots teistpidi tee peale liikuma asetada. Aga et autodeks nimetatavatel liikurvahenditele on imetabane omadus liikuda just selles suunas, kuhu selle käitaja tahab, siis me lõpuks ka kohale jõudsime ja külalislahke pererahva poolt vastu võetud saime.
Kokkutulek ise oli suur ja mitmepalgeline ja mõnus nagu ikka, eriti seepärast, et vahepealse aasta jooksul on tublisti edasi nihkunud sugupuu koostamine, mis ajendas kohale kutsuma ka mõningaid veidi kaugemaid sugulasi, kelle (pere)nimi oli varemgi teada, mitte aga nende sugulusaste. Viis põlvkonda ja kokku päeva jooksul läbikäinuid (või vähemalt kirja panduid) 64 ühikut - see peaks olema päris korralik kokkutulek, ma kujutan ette. Ka ilm oli üsna mõistlik: enamikule meeldivalt oli kena päikesepaiste, aga sellele lisandus ka pisut enam kui leebe tuul, mis musugustele hinge mööda oli, eriti kui osavalt varjulisse kohta hoida. Loomulikult ei puudunud lisaks omavahelisele suhtlemisele ja tutvumisele esmalt rinna või puusa või muu kehaosa jõllitamise kaudu, mille peale keegi oli heaks pidanud nimesildi kinnitada ja siis juba suulise kommunikatsiooni teel kõikvõimalike inimestega ka mängud ja muu selline, mis, tuleb perenaisele ja ta nutile au anda, olid päris andekalt valitud. Ja mõistagi lookas laud. Ja kõik need muud asjad, mis niisuguse ürituse juurde käivad (positiivsed asjad siis, mõistagi). Kuigi talumaja ise oli mõnevõrra ümber ehitatud, õnnestus mul enam-vähem isegi meelde tuletada, milline nägi see välja neil ammustel aegadel, kui ma sinna aeg-ajalt ikka oma vanaonule külla sattusin - tõsi, need mälestused on natuke hägused, aga taasülenägemine aitas neid siiski veidi esile tuua.
Ja kui korraldaja oli eelnevalt kinnitanud, et kokkutulekuks on hea ilm juba valmis tellitud, siis ta ei eksinud põrmugi, ehkki jättis mainimata, et ta oli hoolitsenud ka selle lõpu eest - niipea kui üsna mitmed inimesed hakkasid ennast ära asutama, jõudis päris tugevate iilide saatel kohale ka äike ja kiire paduvihm, mis ähvardas isegi õue püstitatud peavarju minema viia, kui seda just kinni poleks hoitud. Mõni aeg hiljem võiski oma seitsme tunnini küündinud kokkutuleku lõpetatuks pidada, vähemalt siinkirjutaja poolt, ja asuda tagasiteele. Ühe teise emaemavennapojatütre autos ja autoga läbisime veel maalilisi Eestimaa kohti, tehes paar põgusat vahepeatust talle olulistes kohtades, mille käigus sai nii tema oma asjad ära aetud kui ka meie ülejäänud, kes me tema lahkusest masina peale olime ära mahtunud, nautida masohhistlikus rõõmus enda pakkumist verepiknikujanulistele sääsenoorikutele.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: miks professor koera mõnitas (Postimees, 11.06.2011)
Esimene etapp oli, nagu ikka, suundumine Türile ja eelkõige sealsetele kalmistutele, kuhu on sängitatud suur osa meie suguvõsa juba lahkunud inimesi, sealhulgas ka konkreetselt meie perekonnaga seotud inimesed. Hauad olid kenasti korras, nii jäigi üle vaid küünal asetada ja mälestada ning siis oli juba käes aeg asutada ennast kokkutulekule. Mõningase asjatamise ja tutvumise järel Türi keskväljakul kogunes sinna õige mitu autotäit inimesi, kes võtsid seejärel otsustavalt suuna lõunasse, Tännassilma peale (mis asub mu enda kodupaigast Põikvast linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuigi ligipääsuteed kummassegi kohta kulgevad sootuks erinevalt). Isegi nii otsustavalt, et vahetult enne kohalejõudmist keerasime kui mitte otse rappa, siis igatahes diametraalselt vales suunas, enne kui aru saime, et tegelikult tuleks masinate esi- ja tagaots teistpidi tee peale liikuma asetada. Aga et autodeks nimetatavatel liikurvahenditele on imetabane omadus liikuda just selles suunas, kuhu selle käitaja tahab, siis me lõpuks ka kohale jõudsime ja külalislahke pererahva poolt vastu võetud saime.
Kokkutulek ise oli suur ja mitmepalgeline ja mõnus nagu ikka, eriti seepärast, et vahepealse aasta jooksul on tublisti edasi nihkunud sugupuu koostamine, mis ajendas kohale kutsuma ka mõningaid veidi kaugemaid sugulasi, kelle (pere)nimi oli varemgi teada, mitte aga nende sugulusaste. Viis põlvkonda ja kokku päeva jooksul läbikäinuid (või vähemalt kirja panduid) 64 ühikut - see peaks olema päris korralik kokkutulek, ma kujutan ette. Ka ilm oli üsna mõistlik: enamikule meeldivalt oli kena päikesepaiste, aga sellele lisandus ka pisut enam kui leebe tuul, mis musugustele hinge mööda oli, eriti kui osavalt varjulisse kohta hoida. Loomulikult ei puudunud lisaks omavahelisele suhtlemisele ja tutvumisele esmalt rinna või puusa või muu kehaosa jõllitamise kaudu, mille peale keegi oli heaks pidanud nimesildi kinnitada ja siis juba suulise kommunikatsiooni teel kõikvõimalike inimestega ka mängud ja muu selline, mis, tuleb perenaisele ja ta nutile au anda, olid päris andekalt valitud. Ja mõistagi lookas laud. Ja kõik need muud asjad, mis niisuguse ürituse juurde käivad (positiivsed asjad siis, mõistagi). Kuigi talumaja ise oli mõnevõrra ümber ehitatud, õnnestus mul enam-vähem isegi meelde tuletada, milline nägi see välja neil ammustel aegadel, kui ma sinna aeg-ajalt ikka oma vanaonule külla sattusin - tõsi, need mälestused on natuke hägused, aga taasülenägemine aitas neid siiski veidi esile tuua.
Ja kui korraldaja oli eelnevalt kinnitanud, et kokkutulekuks on hea ilm juba valmis tellitud, siis ta ei eksinud põrmugi, ehkki jättis mainimata, et ta oli hoolitsenud ka selle lõpu eest - niipea kui üsna mitmed inimesed hakkasid ennast ära asutama, jõudis päris tugevate iilide saatel kohale ka äike ja kiire paduvihm, mis ähvardas isegi õue püstitatud peavarju minema viia, kui seda just kinni poleks hoitud. Mõni aeg hiljem võiski oma seitsme tunnini küündinud kokkutuleku lõpetatuks pidada, vähemalt siinkirjutaja poolt, ja asuda tagasiteele. Ühe teise emaemavennapojatütre autos ja autoga läbisime veel maalilisi Eestimaa kohti, tehes paar põgusat vahepeatust talle olulistes kohtades, mille käigus sai nii tema oma asjad ära aetud kui ka meie ülejäänud, kes me tema lahkusest masina peale olime ära mahtunud, nautida masohhistlikus rõõmus enda pakkumist verepiknikujanulistele sääsenoorikutele.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: miks professor koera mõnitas (Postimees, 11.06.2011)
25.6.10
Neljabased mõtted
Tavaline jalgpalli MM-i ajale iseloomulik poolik tööpäev. Kuulsin täna ema käest, kes oli puhkuseretkel jõudnud Kunglasse, et seal valitseb endiselt tõsine sääsetaud. Kuigi mul on õnnestunud sel aastal vaid korra sellega kokku puutuda, oli see kokkupuude siiski nii meeldejääv, et mul on siiralt kahju inimestest, kes peavad pidevalt viibima või lausa elama Amme või mõne teise jõe või veekogu läheduses, kus usinad sääseemmed on, higipullid otsaees, aina vihtunud uusi põlvkondi inimsööjaid peale kasvatada...
Jalgpalli MM-il algas päev F-grupi viimaste mängudega, milles vastakuti olid Slovakkia-Itaalia ja Paraguay-Uus-Meremaa. Seni veel maailmameistri staatust nautival Itaalial oli hädasti vaja võitu, et üldse edasi pääseda, mistõttu nad ka väga võimsalt pingutasid - tõsi, paraku mitte võidu nimel, vaid selle nimel, et näidata, et ka nemad oskavad mitte-mängida... Slovakkia mäng ei olnud midagi väga erilist, tavaline korralik jalgpall, aga võidu 3:2 Itaalia üle olid nad igatahes kuhjaga ära teeninud ja see oleks võinud isegi veel suurem olla (või itaallaste väravaarve väiksem), sest Itaalia mängis ikka tõeliselt kesiselt, parimal juhul oli neil kokku kümmekond minutit aega, mil tundus, et neile on tulnud meelde, kuidas seda mängu mängitakse - aga see unus sama kiiresti... Kui Prantsusmaa puhul võis juba eelnevalt kahelda, kas neil ikka läheb hästi, siis Itaalia valmistas selles mõttes küll pettumuse ja seda just eriti tänase mänguga, mis logises igast nurgast.
Paraguay ja Uus-Meremaa mäng oli märksa huvitavam vähemalt selles mõttes, et uusmeremaalased üritasid päris südilt mängida. Paraguay oli neist siiski selgelt nähtavalt parem, nii et isegi kui tundus, et nad ei võta mängu väga hingega - milleks polnud ka suuremat vajadust, sest võimalus, et nad ei saaks edasi, oli päris pisike -, suutsid nad lõpuks siiski oma värava puhta hoida, ehkki ei suutnud küll ka ise ühtegi vastasele sisse lüüa. Igatahes uusmeremaalastele tuleb tunnustust avaldada - nad ei kaotanud ju ühtegi matši, saades kolm viiki ja seda selliste vastaste vastu naagu Itaalia, Paraguay ja Slovakkia.
Õhtused paarid olid E-alagrupist Taani-Jaapan ja Kamerun-Holland. Kamerun mängis ehk oma parima mängu, ehk tahtes pääseda häbist jääda täieliku peksupoisi rolli. Aga sellest nad siiski ei pääsenud, sest ehkki Holland oli edasipääsu juba taganud, võtsid nad siiski mängu tõsiselt, kuigi mitte väga aktiivselt, ega andnud Kamerunile just väga palju korralikke võimalusi. 2:1 oli täiesti õiglane tulemus.
Teoreetiliselt oleks võinud käia väga vihane võitlus Taani ja Jaapani vahel, sest see mäng pidi otsustama, kes edasi pääseb, kuid üsna algusest peale oli selge, et Jaapan on sedakorda taanlastest peajagu üle. Mitte et taanlased poleks püüdnud, vägagi püüdsid, aga jaapanlastel oli üldiselt kaitse äärmiselt tugev, keskväli üsna kinni ja ka nende ründajad olid nii aktiivsed, et Taanil erilisi võimalusi polnudki. Tõsi, 3:1 lõppenud mängu kaks esimest väravat lõid jaapanlased karistuslöökidest, mitte otse mängust, aga see-eest olid need ka tõelised iluväravad, milliseid näeb üsna harva.
Loetud: Tuna 2/2010
Vaadatud: JMM: Slovakkia-Itaalia (ETV), JMM: Paraguay-Uus-Meremaa (www.eurovisionsports.tv), JMM: Taani-Jaapan (ETV), JMM: Kamerun-Holland (www.eurovisionsports.tv), Aardekütt (TV11)
Jalgpalli MM-il algas päev F-grupi viimaste mängudega, milles vastakuti olid Slovakkia-Itaalia ja Paraguay-Uus-Meremaa. Seni veel maailmameistri staatust nautival Itaalial oli hädasti vaja võitu, et üldse edasi pääseda, mistõttu nad ka väga võimsalt pingutasid - tõsi, paraku mitte võidu nimel, vaid selle nimel, et näidata, et ka nemad oskavad mitte-mängida... Slovakkia mäng ei olnud midagi väga erilist, tavaline korralik jalgpall, aga võidu 3:2 Itaalia üle olid nad igatahes kuhjaga ära teeninud ja see oleks võinud isegi veel suurem olla (või itaallaste väravaarve väiksem), sest Itaalia mängis ikka tõeliselt kesiselt, parimal juhul oli neil kokku kümmekond minutit aega, mil tundus, et neile on tulnud meelde, kuidas seda mängu mängitakse - aga see unus sama kiiresti... Kui Prantsusmaa puhul võis juba eelnevalt kahelda, kas neil ikka läheb hästi, siis Itaalia valmistas selles mõttes küll pettumuse ja seda just eriti tänase mänguga, mis logises igast nurgast.
Paraguay ja Uus-Meremaa mäng oli märksa huvitavam vähemalt selles mõttes, et uusmeremaalased üritasid päris südilt mängida. Paraguay oli neist siiski selgelt nähtavalt parem, nii et isegi kui tundus, et nad ei võta mängu väga hingega - milleks polnud ka suuremat vajadust, sest võimalus, et nad ei saaks edasi, oli päris pisike -, suutsid nad lõpuks siiski oma värava puhta hoida, ehkki ei suutnud küll ka ise ühtegi vastasele sisse lüüa. Igatahes uusmeremaalastele tuleb tunnustust avaldada - nad ei kaotanud ju ühtegi matši, saades kolm viiki ja seda selliste vastaste vastu naagu Itaalia, Paraguay ja Slovakkia.
Õhtused paarid olid E-alagrupist Taani-Jaapan ja Kamerun-Holland. Kamerun mängis ehk oma parima mängu, ehk tahtes pääseda häbist jääda täieliku peksupoisi rolli. Aga sellest nad siiski ei pääsenud, sest ehkki Holland oli edasipääsu juba taganud, võtsid nad siiski mängu tõsiselt, kuigi mitte väga aktiivselt, ega andnud Kamerunile just väga palju korralikke võimalusi. 2:1 oli täiesti õiglane tulemus.
Teoreetiliselt oleks võinud käia väga vihane võitlus Taani ja Jaapani vahel, sest see mäng pidi otsustama, kes edasi pääseb, kuid üsna algusest peale oli selge, et Jaapan on sedakorda taanlastest peajagu üle. Mitte et taanlased poleks püüdnud, vägagi püüdsid, aga jaapanlastel oli üldiselt kaitse äärmiselt tugev, keskväli üsna kinni ja ka nende ründajad olid nii aktiivsed, et Taanil erilisi võimalusi polnudki. Tõsi, 3:1 lõppenud mängu kaks esimest väravat lõid jaapanlased karistuslöökidest, mitte otse mängust, aga see-eest olid need ka tõelised iluväravad, milliseid näeb üsna harva.
Loetud: Tuna 2/2010
Vaadatud: JMM: Slovakkia-Itaalia (ETV), JMM: Paraguay-Uus-Meremaa (www.eurovisionsports.tv), JMM: Taani-Jaapan (ETV), JMM: Kamerun-Holland (www.eurovisionsports.tv), Aardekütt (TV11)
7.6.10
Laubased mõtted
Tänane päev oli väsitav, aga see-eest erutav ja põnev. Väsitav eelkõige seepärast, et algas vaid pärast paaritunnist uinakut varahommikul - või kui mu isikliku ajaarvamise ja magatud aja järgi võtta, suisa keskööl - sõiduga kaugele Eestimaa lõunaoosa suguvõsa kokkutulekule ning lõppes ehk küll veidi varem kui tavaliselt, aga siiski päris hilja.
Õieti esimene peatus teel kokkutulekule jäi Türile. Et väidetavalt olevat teetöödega Rapla linn maamunalt ära pühitud, siis valisime sõiduks Tartu maantee, mis oli meeldivalt tühi, kuid Mäo kandis käisid samuti teetööd ja seal polnud just lihtne ära tabada seda teeotsa, kust Türi poole ära keerata. Aga kohale me sinna igatahes jõudsime. Saabudes oli linna peal näha ringi tuiamas üksikuid rahvarõivastes tegelasi. Ma esialgu arvasin, et need on eelmisel nädalavahetusel peetud Järvamaa laulupeo osalised, kes zombidena veel ringi tatsavad, aga selgus, et Türile ühest suurest üritusest ei piisa ja täna oli kavas mingi segakooride vabariiklik laulupäev. Õnneks oli aeg veel varane ja me liikusime ka suhteliselt linna servas (selles, kus kindlasti mingeid suurüritusi ei peeta), nii pääsesime kenasti surnuaiale lahkunud esivanemaid mälestama. Olles korraks läbi hüpanud ka tädi poolt, kel samuti oli äsja sünnipäev, teda korra ja kombe kohaselt õnnitlenud ning ühtlasi teada saanud, et ta soovib meiega suure osa teest, täpsemalt Viljandini, kaasa sõita, asusimegi teele nimetatud linna poole.
Teetöödest ei pääsenud selgi teel, aga õnneks polnud neid just väga palju elik pikalt, nii et suurt vaeva nad ei valmistanud. Viljandis saime siis veel hulga sugulastega kokku, et sõita sealt edasi meie sihtpunkti Heimtalisse. Mingil veidi arusaamatul põhjusel startisime me natuke vara ja jõudsime enda lootuste kohaselt õigesse teeristi, kus teisi järele oodata, aga siis selgus, et teised olid samaks ajaks jõudnud samuti Heimtalisse viivasse teeristi paar kilomeetrit eemal, nii et tegime ühtsuse mõttes kannapöörde ja sõitsime kruusatee asemel natuke pikemat, aga siiski asfaltteed pidi kõik kenasti koos Heimtalisse.
Heimtali oli valitud kokkutuleku kohaks seepärast, et seal elab üks meie sugulasi, kes mulle on vanaonu tütar ja kel on ühtlasi kohe ees ilus ümmargune sünnipäev. Nagu seal toonitati, siis naisterahvaste vanusest ei räägita, küll aga võib öelda, et selle noorusliku tädi sünniaastaks on 1930. Ilmselt oleks Heimtalis olnud ka rohkem uudistamist, aga meie piirdusime oma kokkutuleku jagamisega kahe koha vahel: lisaks väga kenasti korda tehtud mõisa ringhoonele ehk kunagisele tallile (Heimtali on teatavasti ammusest ajast hobusekasvatusega seotud ja sellega kuulsust kogunud, mida võis näha otse ringhoone kõrval rahulikult rohtu nosivate ja uudishimulikke võõraid uudishimulikult piidlevate hobuste pealt), mis mõisa enda remontimineku tõttu täitvat praegu ka koolihoone ülesandeid (ja jäävat osaliselt täitma ka siis, kui mõis-koolimaja ise korda saab), ka tädi enda elamiskohas. Ma ei ole arvudes päris kindel, aga vist oli sel korral paar inimest vähem kohal, kuid neid, kes erinevalt eelmisest aastast ei saanud tänavu tulla, asendasid mitmed uued sugulased, sealhulgas ka mitmed, keda enamik teisi ei olnud juba aastakümneid näinud.
Ega kokkutulekust endast ei olegi suurt midagi rääkida. Kes on sellistel kokkutulekutel käinud, teavad ilmselt isegi, et see kujutab endast üht suurt ja äärmiselt mitmetasandilist ja -vektorilist suhtlemisorgiat. Ka ilm oli imekena, ehkki mitmed külmatundlikumad kurtsid veidi jaheduse üle, ilmselt kenasti iiliva tuule pärast - aga nende jaoks paistis päike. Umbes kuus tundi hiljem sai üritus viimaste osaliste lahkumisega läbi.
Ka meie olime nende viimaste seas ning Heimtalist viis tee meid edasi Kunglasse. Nägin siis nüüd ka oma silmaga ära, milline näeb välja emale "katusepakkumise" tulemus, ja peab ütlema, et vähemalt väliselt jättis see täitsa korraliku mulje: kena plekk, suhteliselt harmooniliselt kokku sulanduv kõrval asuva eterniidiga ja ilusasti katusekivide moodi ka. Vähemalt peaks see nüüd tagama kõige esmase kaitse suuremate sadude ajal, sest muidu kippus asi seal ikka nukraks minema ja lausa kartus tekkima, et läbivettivad laed ei pea lõpuks enam vastu...
Muidugi ei oleks see olnud koos emaga Kunglas käik, kui mul oleks lastud lihtsalt katust imetleda ning samuti hiljaaegu paigaldatud digiboksist tulevaid Eesti kanaleid kruttida. Kohe kupatati mind tegema midagi, mida ma varem ei ole teinud, nimelt masinaga muru või õigemini maja ümber kasvavaid rohelisi asju pügama. Nojah, ma olen tegelikult muruniidukit paar korda käes hoidnud küll ja ehk isegi põgusalt liigutanud, aga niitmist kui sellist ma teinud ei olnud. Algul oli veidi keeruline ära tabada, kui laialt ta lõikab, aga lõpu poole jäid juba siiludevahelised ribad harvemaks ja igatahes sai majaümbrus veidi "tsiviliseeritumaks". Töö kiireks ja korralikuks tegemiseks oli muidugi ka tugev ajend: asub ju Kungla Amme jõe käärus ja pealegi Vooremaa alguses, nii et õieti on igal pool sellised mõnusad niisked orud, mis sel kevadel on olnud tõeliseks maiuspalaks usinatele sääsemammidele. Ka Heimtalis võis kohata mõnda sääske, aga suhteliselt tugev tuul ei ole neile just meelepärane. Kunglas seevastu oli, võiks öelda, sume suveõhtu - ja mitte ainult sume, vaid sumisev, täpsemini pinisev... Ma sain sellest õnneks aru juba enne seda, kui niitmise aeg kätte jõudis, ja sestap võis uudishimulik vaatleja näha pilti, kuidas muruniidukit lükkab otsekui mõnest postapokalüptilisest filmist välja astunud tegelane, ainult gaasitorbikut ei tolknenud pea ees... See välimus ei peatanud muidugi paljusid nooruslikust entusiasmist ja verejanutungist pakatavaid sääski, kes ei lasknud end ära peletada hirmuäratavast kostüümist ja leidsid tee selle alla...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Isadus (Postimees, 05.06.2010)
Õieti esimene peatus teel kokkutulekule jäi Türile. Et väidetavalt olevat teetöödega Rapla linn maamunalt ära pühitud, siis valisime sõiduks Tartu maantee, mis oli meeldivalt tühi, kuid Mäo kandis käisid samuti teetööd ja seal polnud just lihtne ära tabada seda teeotsa, kust Türi poole ära keerata. Aga kohale me sinna igatahes jõudsime. Saabudes oli linna peal näha ringi tuiamas üksikuid rahvarõivastes tegelasi. Ma esialgu arvasin, et need on eelmisel nädalavahetusel peetud Järvamaa laulupeo osalised, kes zombidena veel ringi tatsavad, aga selgus, et Türile ühest suurest üritusest ei piisa ja täna oli kavas mingi segakooride vabariiklik laulupäev. Õnneks oli aeg veel varane ja me liikusime ka suhteliselt linna servas (selles, kus kindlasti mingeid suurüritusi ei peeta), nii pääsesime kenasti surnuaiale lahkunud esivanemaid mälestama. Olles korraks läbi hüpanud ka tädi poolt, kel samuti oli äsja sünnipäev, teda korra ja kombe kohaselt õnnitlenud ning ühtlasi teada saanud, et ta soovib meiega suure osa teest, täpsemalt Viljandini, kaasa sõita, asusimegi teele nimetatud linna poole.
Teetöödest ei pääsenud selgi teel, aga õnneks polnud neid just väga palju elik pikalt, nii et suurt vaeva nad ei valmistanud. Viljandis saime siis veel hulga sugulastega kokku, et sõita sealt edasi meie sihtpunkti Heimtalisse. Mingil veidi arusaamatul põhjusel startisime me natuke vara ja jõudsime enda lootuste kohaselt õigesse teeristi, kus teisi järele oodata, aga siis selgus, et teised olid samaks ajaks jõudnud samuti Heimtalisse viivasse teeristi paar kilomeetrit eemal, nii et tegime ühtsuse mõttes kannapöörde ja sõitsime kruusatee asemel natuke pikemat, aga siiski asfaltteed pidi kõik kenasti koos Heimtalisse.
Heimtali oli valitud kokkutuleku kohaks seepärast, et seal elab üks meie sugulasi, kes mulle on vanaonu tütar ja kel on ühtlasi kohe ees ilus ümmargune sünnipäev. Nagu seal toonitati, siis naisterahvaste vanusest ei räägita, küll aga võib öelda, et selle noorusliku tädi sünniaastaks on 1930. Ilmselt oleks Heimtalis olnud ka rohkem uudistamist, aga meie piirdusime oma kokkutuleku jagamisega kahe koha vahel: lisaks väga kenasti korda tehtud mõisa ringhoonele ehk kunagisele tallile (Heimtali on teatavasti ammusest ajast hobusekasvatusega seotud ja sellega kuulsust kogunud, mida võis näha otse ringhoone kõrval rahulikult rohtu nosivate ja uudishimulikke võõraid uudishimulikult piidlevate hobuste pealt), mis mõisa enda remontimineku tõttu täitvat praegu ka koolihoone ülesandeid (ja jäävat osaliselt täitma ka siis, kui mõis-koolimaja ise korda saab), ka tädi enda elamiskohas. Ma ei ole arvudes päris kindel, aga vist oli sel korral paar inimest vähem kohal, kuid neid, kes erinevalt eelmisest aastast ei saanud tänavu tulla, asendasid mitmed uued sugulased, sealhulgas ka mitmed, keda enamik teisi ei olnud juba aastakümneid näinud.
Ega kokkutulekust endast ei olegi suurt midagi rääkida. Kes on sellistel kokkutulekutel käinud, teavad ilmselt isegi, et see kujutab endast üht suurt ja äärmiselt mitmetasandilist ja -vektorilist suhtlemisorgiat. Ka ilm oli imekena, ehkki mitmed külmatundlikumad kurtsid veidi jaheduse üle, ilmselt kenasti iiliva tuule pärast - aga nende jaoks paistis päike. Umbes kuus tundi hiljem sai üritus viimaste osaliste lahkumisega läbi.
Ka meie olime nende viimaste seas ning Heimtalist viis tee meid edasi Kunglasse. Nägin siis nüüd ka oma silmaga ära, milline näeb välja emale "katusepakkumise" tulemus, ja peab ütlema, et vähemalt väliselt jättis see täitsa korraliku mulje: kena plekk, suhteliselt harmooniliselt kokku sulanduv kõrval asuva eterniidiga ja ilusasti katusekivide moodi ka. Vähemalt peaks see nüüd tagama kõige esmase kaitse suuremate sadude ajal, sest muidu kippus asi seal ikka nukraks minema ja lausa kartus tekkima, et läbivettivad laed ei pea lõpuks enam vastu...
Muidugi ei oleks see olnud koos emaga Kunglas käik, kui mul oleks lastud lihtsalt katust imetleda ning samuti hiljaaegu paigaldatud digiboksist tulevaid Eesti kanaleid kruttida. Kohe kupatati mind tegema midagi, mida ma varem ei ole teinud, nimelt masinaga muru või õigemini maja ümber kasvavaid rohelisi asju pügama. Nojah, ma olen tegelikult muruniidukit paar korda käes hoidnud küll ja ehk isegi põgusalt liigutanud, aga niitmist kui sellist ma teinud ei olnud. Algul oli veidi keeruline ära tabada, kui laialt ta lõikab, aga lõpu poole jäid juba siiludevahelised ribad harvemaks ja igatahes sai majaümbrus veidi "tsiviliseeritumaks". Töö kiireks ja korralikuks tegemiseks oli muidugi ka tugev ajend: asub ju Kungla Amme jõe käärus ja pealegi Vooremaa alguses, nii et õieti on igal pool sellised mõnusad niisked orud, mis sel kevadel on olnud tõeliseks maiuspalaks usinatele sääsemammidele. Ka Heimtalis võis kohata mõnda sääske, aga suhteliselt tugev tuul ei ole neile just meelepärane. Kunglas seevastu oli, võiks öelda, sume suveõhtu - ja mitte ainult sume, vaid sumisev, täpsemini pinisev... Ma sain sellest õnneks aru juba enne seda, kui niitmise aeg kätte jõudis, ja sestap võis uudishimulik vaatleja näha pilti, kuidas muruniidukit lükkab otsekui mõnest postapokalüptilisest filmist välja astunud tegelane, ainult gaasitorbikut ei tolknenud pea ees... See välimus ei peatanud muidugi paljusid nooruslikust entusiasmist ja verejanutungist pakatavaid sääski, kes ei lasknud end ära peletada hirmuäratavast kostüümist ja leidsid tee selle alla...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Isadus (Postimees, 05.06.2010)
Subscribe to:
Comments (Atom)