Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli lugemisväärse poolest tavalisest tunduvalt kopsakam, millel oli muidugi ka oma kindel põhjus - on ju see ajaleht üks väheseid, kus seniajani rakendatakse kollektiivset suvepuhkust ja nii oligi enne pikemat pausi ka lehti ise paksem ning sisu mõnevõrra tuumakam.

Kuigi peatoimetaja veerg oli seekord lausa marutõbise koera vahutamise moodi, oli sama inimese tehtud intervjuu Madise Üllega Eesti põhiseaduse ümber ja üle päris huvitav lugeda, eriti just samuse põhiseaduse tõlgendamise osas. Näiteks mõte: ""Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus" - kuidas siis saab vene koolid üle viia eestikeelsele õppele?" Ja veel mitmeid teisi küsimusi, mille puhul juristid ja mitte ainult nemad peavad tõenäoliselt kõvasti pead murdma, kuidas iseenesest õiged põhimõtted praktikas teostada. Intrigreeriv oli ka Madise mõte, et nõndanimetatud Euroopaga lõimumise teel on Eesti jõudnud nii kaugele, et edasised siinse otsustusõiguse loovutamised või kas või loovutamise soovid peaksid tema meelest nõudma üht kahest: rahvahääletusel põhiseaduse muutmist või liidust väljaastumist. Selliseid mõtteid ei kohta just iga päev, seda värskendavam oli neid nüüd lugeda.

Kui paari numbri eest tõi Kärneri Tiit oma avatud rahvusluse teemal kirjutatud artiklis toetuseks antropoloogia suurkuju Lévi-Straussi Claude'i, siis selles numbris oli otsekui vastukaaluks Annisti Aet kirjutanud Boase Franzist ja tema kuidagi tolle teemaga väga haakuvast raamatust "Primitiivne mõtlemine" (pun absolutely intended), mis nüüd ka eesti keelde jõudnud. (Ma lugesin seda kunagi väga ammu, kui mu inglise keele oskus oli alles lapsekingades, aga juba siis jättis see sügava mulje, nii palju kui ma muidugi aru sain - nii et küllap tasuks nüüd see eestikeelne tõlge vähemalt üle lugeda.) Eks muidugi Boas kirjutas oma sada aastat ja enamgi tagasi, mistõttu sealt võib leida ka Annisti osundatud rassi definitsiooni: "Seda peab mõistma bioloogilise üksusena kui ühistest esivanematest põlvnevat populatsiooni, mis tänu oma päritolule kannab kindlaid bioloogilisi tunnuseid." Toona oli moodne üleilmastumine, millega paratamatult on kaasnenud ka inimeste varasemast tunduvalt suurem segunemine, mõnes mõttes lausa ühtlustumine, alles lapsekingades. Õieti muidugi vaidlustab juba Boas ise tolle enda esitatud definitsiooni, kui kinnitab, et inimese välise tüübi määrab ennekõike teda ümbritsev keskkond, mitte "geneetika". Või nagu tänapäeval öeldaks, geenid annavad soodumuse, selle aga toob esile või surub tagaplaanile kasvukeskkond. Või lausa, nagu ütleb Annist: "Välimuse põhjal inimese intellektuaalsete võimete ja inimgruppide potentsiaali üle otsustamine on nüüdseks leidnud oma õige kohta teaduse asemel piinlike sotsiaalsete faux pas'de hulgas.". Igatahes kindlasti lugemist väärt artikkel - rääkimata muidugi juba käsitletavast teosest endast.

Muusikakülgi ma inimesena, kellele elevant varases lapsepõlves tõsiselt kõrva peale astus, tavaliselt ei loe, aga seekord jäi seal silma Fischeri Saale lugu Türi kevadfestivalist, eriti selle avalause "Tallinnast ja Paidest tulevate teede ristumiskohas Türil seisab kultuurimaja". Mis ei ole muidugi üldse vale, sest tänavad kannavad tõepoolest vastavalt Tallinna ja Paide nime (ning kultuurimajagi asub enam-vähem nende ristumiskohas, küll teest eemal pargisügavuses), aga kõlas ometi naljakalt, kuidas ütelda, rohkem Tallinna-inimesele kohaselt. Sest too Tallinna tänav viib muidugi lõpuks ka Tallinnasse, küll üle Rapla, aga samamoodi viib Tallinnasse ka Paide tänav (ehkki seda mööda saab muidugi ka Rakverre ja kaugemale või Tartusse ja kaugemale samuti). Ja noh, jäi silma teinegi, juba selgelt pisike ebatäpsus lausejupis "Türi gümnaasiumi 1923. aastal ehitatud algklassimaja saalis" - see on tänapäevase nimega Türi põhikool ja õige aasta peaks olema 1924 (nii väidavad nad vähemalt ise oma saidil ja seda teavet leiab ka mujalt). Aga küllap tuleb pigem tänulik olla, et Sirp on nii palju ruumi sellele loole eraldanud, sest Türi, nagu paljud Eesti väiksemat sorti linnad, jõuab nii-ütelda meediapüünele haruharva, üldjuhul vaid lillelaada, kevadpealinna ja kuritegude kujul - isegi kui renoveeritud kultuurimaja on mõne aastaga suutnud end vististi täiesti kehtestada korraliku üritustepaigana.

Kändleri Tiit, kes tasapisi on vaat et Sirbi püsiautoriks kujunenud, oli oma tavapärases headuses võtnud ette vana vürsti Volkonski hiljaaegu eesti keelde jõudnud mälestusteraamatu, mis mulgi lugemisjärjekorras seisab. Ja leidnud sellest - oma suurepäraste (uus)keelendite kõrval, nagu näiteks "stalinivahetuse aja paiku" - mitmeid huvitavaid seiku, millest üks on nii tore, et väärib siingi osutamist:

Üks stseenike: pagendatud oma Tambovi kubermangus asuvast Pavlovka mõisast, mille aiast pajatab Volkonski heldinumaltki kui Keila-Joa mõisapargist, sest ta ise oli siin kõik need puud ja põõsad, lilled ja libled istutanud ja hooldanud, ning saanud peavarju Borissoglebski maakonnalinnas ühe heategija juures, lakkamatute läbiotsimiste ja arreteerimiste taustal, kõmpis vürst ühel heal päeval sõjakomitee seltsimeeste ette ja ütles, et peab lugu oma korteriomanikest ja teab, et arreteerimised toimuvad ööseti, ent tahtmata peremehele tüli teha, tuli nüüd ise ja palub end lõpuks ometi arreteerida. Mokad jäidki bolševikel tölli.

Kurveti-Käosaare Leena oli aga kirjutanud pikalt ja kaasaelamisega armsa kursaõe Paju Imbi raamatust "Soome lahe õed", mis paistab olevat päris tänuväärne materjal selles mõttes, et kui tavaliselt jäävad paljud raamatud üldse arvustamata ja meediapüünele jõudmata, siis selle kohta on mu meelest juba kirjutatud õige palju, vististi ka sellesama Sirbi veergudel. Filmi, millest samuti loos juttu, olen minagi näinud, aga vaat raamatu lugemiseni (taas, paraku) ei ole seni jõudnud, sestap oli huvitav teada saada nende sarnasustest ja erinevustest.

Veel ühest teosest või õieti lausa teostetsüklist, mis mul samuti lugemisvirnas ootamas - ja sedapuhku suhteliselt eesotsas, osaliselt ka seepärast, et mul on õnn pidada ennast lausa nende tõlkija, keda ma väga austan, tuttavaks -, kirjutas Liivaku Lembit. Kirjutas küll suhteliselt negatiivses võtmes ja usutavasti õigusega: tänapäeval on miskipärast (nojah, ilmselgelt nii autorite kui eriti kirjastajate sügaval tahtmisel) kombeks vähegi heale raamatule kohe ruttu järg ja teine ja kolmaski kirjutada, ent pahatihti need järjed aina vajuvad ja vajuvad nigelamaks. Erandeid muidugi on ja loo autor viitab sellelegi, et Ruiz Zafón, kellest tema kirjutab, võib olla üks neist - et kuigi mitte kõik sarja senised osad pole võrdse häädusega, ei ole ükski neist nüüd ka otse ja päris kehv.

Unduski Maarja oli kirjutanud põneva loo ühest sellisest asjast, mille vastu on mul küll suur huvi ja aukartus ja imetlus, aga ometi pisut ambivalentne suhtumine - nimelt köitmisest. Korralikud ja meisterlikud köited on imeilusad vaadata ja käeski katsuda, samas ma lausa vihkan seda, kui juba ilmunud raamatuid, ajakirju või üldse mis tahes trükiseid nii-ütelda ümber köidetakse - asi peab ikka olema originaalne, nii palju kui vähegi saab olla (noh, loomulikult, kuskilt leitud lagunenud või poollagunenud teose võib ikka lasta ära köita, selge see). Ma olen ka ise mõelnud selle peale, et endalgi mõningaid üsna kehvas seisus raamatuid pisut kohendada, aga pole seni julgenud sellist asja ette võtta, kuigi nõnda-ütelda teoreetilist ettevalmistust olen isegi natuke teinud. Aga võib-olla kord ja kunagi saab see siiski teoks. Pisut hapu maigu tekitas loos olev tõdemus, et Eesti köitjate kutseoskused on suhteliselt kesised, aga eks sel ole muidugi põhjendus ka olemas - ehk nagu autor ütleb, "meie pole ikka veel Teise maailmasõja järgsest laastamistööst toibunud ei trükitehnilise baasi ega oskuslike meistrite osas", samal ajal kui artiklis jutuks olnud Saksa meistrid on saanud oma oskusi lihvida, tuleb välja, juba oma veerand tuhat aastat järjepanu.

Tavapärase ülevaate järjekordsest muinsuskaitse aastaraamatust oli seekord kirjutanud Orro Oliver. Mis oli ka tavapäraselt hea lugemine, seekord küll üdini asjalik ja ülevaatlik, ilma erilise kriitika või kiituseta raamatu enda aadressil, nagu mõned varasemad ülevaatajad on pidanud heaks teada anda.

Päris hea meenutus ka iseenda minevikust oli Soidro Mardi pilguheit veerand sajandi tagusesse Sirpi, õigemini küll lausa mitmesse numbrisse, ajendiks Muuli Kalle Postimehe veergudel ilmunud ajalookild. Mälu kipub vahel alt vedama: seda, et toonane Sirp oli 16-leheküljeline, ma mäletasin, aga et maksis teine 10 kopikat, oli võõras, oleks nagu arvanud, et oli vähem, pigem 8 kopikat. Aga küllap oli see nagu praegu, nii ka toona kenasti lehe peale trükitud, nii et vaevalt siin vaielda saab. Aga igatahes selline nostalgiline lugemine oli, tuletades meelde toda küll huvitavat ja juba tärkava lootusega, aga nii toona kui täna tagasi vaadates ikka veel täiesti masendavat aega.

Teaduskülgedel oli Oleski Peeter võtnud sõna ühe murettekitava nähtuse teemal, nimelt teaduse tegemine nõnda-ütelda mitteteadusasutustes, täpsemalt muuseumites. Tal on kindlasti õigus, et pahatihti ei vasta nood publikatsioonid muuseumite või teiste sarnaste arutuste aastaraamatutes ja muudes väljaannetes väga rangetele teaduslikkuse nõuetele, ometi on neis ohtralt väärt materjali (nagu ka koduloouurijate ja muude selliste "iseteadlaste" töödes), mis kipuvad täitsa tundmatuks jääma. Ma olen ka ise selliseid aastaraamatuid ja muid publikatsioone lapanud ning tihti leidnud sealt midagi, mis väärib tähelepanu. Aga jah, kuna neid ametliku teadusetegemise alla kuidagi liigitada ei taheta, siis olengi ma võib-olla Oleski kõrval kolmas inimene, kes mõnest sellisest uurimusest teab :-) Tegelikult muidugi leiab visa otsimisega siiski selliste tööde kohta andmeid, mõnes mõttes veel hullem on lugu hoopis nendega, mis jäävad Oleski visiirilt selles loos välja, näiteks mõnigi kord päris asjalike kooliuurimuste ja muu sellisega (kuigi on selge, et enamasti on nende teaduslik tähtsus tõepoolest kesine, kui mitte olematu, siis vahel satub nende sekkagi pärle, eriti just selliseid, kus on kasutatud kohalike elanike mälestusi ja muud sellist materjali, mida mujalt lihtsalt polegi saada). Aga eks see teaduse tegemine ning maailma ja kõige, mis selle sees ja ümber, uurimine ole juba tihtipeale üks tänamatu tegevus nagunii, rääkimata siis nöökimisest, mida tekitab too kurikuulus teadustöö klassifitseerimise süsteem.

Tänases lehes oli ja jälle oma tavapärases headuses sõna võtnud Turovski Aleksei, seekord ajakohaselt teemaks putukad-mutukad, kes jaanipäeva kandis eriti agaralt ringi sebivad. Seda kõike, mida ta seal kirjutab, ei ole võimalik siin ümber jutustada, aga lugeda oli neetult huvitav - kas või näiteks teada saada, et putukate sigimistuhin ja muud iseärasused köitsid autorit omal ajal sedavõrd, et see kippus ohustama juba isegi toonases ülikoolis erilise kaaluga partei ajaloo ja sotsialismi poliitökonoomia eksamite sooritamist -, nii et kahtlemata tasub see artikkel ette võtta.

Ja lõpetas numbri meeleolukalt Pälli Janika, kelle kinnitusel eesti keele ja meele püsimisega olla kõik suurepärases korras. Ah et miks ja kuidas? Väga lihtsalt:

Minu usk eesti keele püsimajäämisse tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse lugemisest. Selle hoolega viimistletud tekst näitab õnnestunud tasakaalu emakeelse iseolemise ja Euroopa kultuuritraditsiooni osa olemise vahel: võõrast päritolu sõnadest esinevad seal vaid hädavajalikud terminid ja needki on enamasti keeles kodunenud. Teadvustamisi või mitte, ent need laensõnad hoiavad meid ka Euroopa juurte küljes. Nende sõnade algupära viib meid ajaloos üle paari tuhande aasta tagasi ning toob põlluharijate ning suurepärase kammkeraamika tootjate kõrvale ka muistse kreeka teaduse ja kultuuri ning Rooma riikluse edasiviijad

Ja sellele järgnes nauditav ülevaade põhiseaduses leiduvatest antiikkeeltest laenatud sõnadest, vürtsitatud nii mõnegi hea kommentaariga. Näiteks lugu peaaegu juba lõpetav märkus: "Siiski, kui tahame kuuluda Euroopasse, siis kas ei kinnita eurokantseliit meie seost tänapäeva Euroopa kultuuriga paremini kui miski muu?"


Loetud: Sirp, 21.06.2013
Vaadatud: Baikonur (ETV), Üks (ETV2), Troonide mäng (Fox), Temnõi mir (PBK)

Reedesed mõtted

Suuresti (põhi)töövaba päev, peamiselt seepärast, et enesetunne, mis eile õhtul ja veel täna hommikulgi oli suhteliselt normaalne, läks päeva jooksul aina nigelamaks ja kehvemaks, lõpuks päris halvaks kohe kätte ära (nagu tähelepanelik lugeja kindlasti isegi taipab, kui vaatab, millal see postitus valminud on ...) Siiski enne seda, kui täielik pläkkaut kätte jõudma hakkas, jõudsin ära tõlkida kaks artiklit Postimehe hüvanguks ja isegi pisut tegelda ajalehe mõtestatud lugemisega.

Lugemine tähendas mõistagi Sirpi, milles täna oli õige mitu lugu, mida tasus lugeda - ehkki ma ei riski öelda, et nad kõik ka head ja sellised olid, mida on mõtet lugeda soovitada. Alguse tegi lahti Kalmo Hent, kes üht saksakeelset raamatut arvustades-tutvustades muu hulgas, et mitte öelda peamiselt vaagis Saksamaa rolli Euroopas ja Euroopat ennast. Ei saa muidugi öelda, et need mõtted, nii arvustatava autori kui ka loo kirjutaja omad, oleksid millegi poolest märkimisväärselt originaalsed - neid on varemgi esitatud, aga kena oli neid siin kompaktselt koos lugeda.

See oli kenakene küll, aga edasi oli antud üle lehekülje ruumi Kärneri Tiidule, kes iseenesest kirjutas huvitaval teemal: "avatud rahvuslus". Selles loos oli mõningaid huvitavaid mõttearendusi, aga kõik rikkus ära üks, ma ütleks lausa fundamentaalne möödapanek ja eksitus. Kärneri käsitluse järgi tuleb suisa välja, et igasugune inimühendus, millele on omased ühised väärtused, võib julgelt kanda rahvuse nime! Eks neid möödapanekuid oli veelgi (näiteks üsna iganenud seisukoht, et "umbes pool inimese käitumisest tuleneb temale sünniga kaasa antust, s,t, on geneetilist päritolu" - iganenud vähemalt selles mõttes, et tänapäeval ollakse seisukohtal, et geenidega saab kaasa ainult "soodumise", aga mitte kindlat "käitumist" ennast; soodumus võib avalduda, kui selleks on head tingimused, aga ei pruugi, kui neid ei ole), aga see oli ikka kohe suur ja torkas väga selgelt silma. Tähelepanelikumal lugemisel muidugi selgus ka, millest see on tingitud - autor ilmselgelt elab vene rahvuslaste kultuuriruumis (sellele osutavad üpris selgelt ka viited), kus mitmed artiklis esitatud mõtted on küllaltki levinud, sageli küll ka veel rõhutatumalt esitatud.

Eks see on muidugi küll õige, et rahvus on samuti teatav kogukond, aga ma olen kohe päris veendunud ja kindel, et mitte igasugune kogukond ei ole rahvus. Ja siduda rahvust nii ainiti kultuuriga, nagu teeb seda Kärner (kuigi ta toob sisse ka geograafilise mõõtme, aga mitte kuigi kindlalt), ei ole ka ilmselt päris õige. Teisalt ei saa muidugi vaidlustada, et rahvusele kui mõistele on antud ja antakse ja küllap ka jäädakse andma väga erinevat tähendust ning üks tähendusi kahtlemata võiks ka olla see, mis piiritleb rahvuse ainult kultuuriga (olgu siis lisandiks, et peab olema ka "vastava sisuga täidetud kultuuriruum - ühtsesse kultuuri kuuluvate inimeestega täidetud geograafiline ruum", või mitte). Nii kitsas piiritlemine tekitab siiski rohkem probleeme kui lahendab, sest (suhtelise) jäikuse tõttu pigem eitab üleminekuvõimalusi (nt migrandid, nii välja- kui sisserännanud, muutuksid sellise käsitluse järgi peaaegu automaatselt oma "kultuuriruumist" välja liikudes, jah, milleks siis? kultuurituteks ja rahvusetuteks? enamik väliseestlasi/venelasi/prantslasi/mehhiklasi/naurulasi usutavasti solvuks sügavalt ...)

Samuti räägib Kärner mõneti endale vastu, kui ühelt poolt tahab siduda rahvust/kultuuri ääriveeri geograafilise kohaga, aga teiselt poolt nendib, et "rahvusloome" aluseks võib olla ka "Muhamedi habemekarv". Jah, mina olen sellega põhimõtteliselt nõus, et kui rahvus on määratletud kultuuriga ja kultuur on teatavate vaadete ja väärtuste süsteem, siis võib aluseid olla mitmesuguseid - aga sel juhul tuleks ka geograafia üleüldse kõrvale jätta, parimal juhul pidada seda erandjuhuks, sest ühiste vaadete ja väärtuste alusel kogukondi on päris palju, kohe väga palju ka selliseid, mis vähemalt tänapäeval ei ole kuidagi geograafiliselt determineeritud.

Ja veel, kui siduda rahvus ja kultuur nii jäigalt, siis võib päris julgelt väita, et peaaegi kõik inimesed kuuluvad peaaegu automaatselt õige mitmesse rahvusse. Ma võin enda puhul näiteks öelda, et ma olen rahvuselt eestlane (peamiselt keele, osaliselt ka elukoha põhjal) ja anarhist (vaadete ja väärtuste poolest) ja ilmselt võiks siia lisada veel üks-kaks "rahvust" (näiteks bibliofiilide oma, millega mind seovad samuti vaated ja väärtused, kuigi see konkreetne vaadete ja väärtuste pakett erineb täielikult rahvusele "anarhist" omastest vaadetest ja väärtustest). Kõlab totralt, eks? Aga kõik need kolm sisaldavad minu jaoks täiesti erinevaid "vaateid ja väärtusi" ja kõik need kolm on kindlalt mu elu osad. Seepärast nimetaks ma ka pigem neid kõiki kogukondadeks, mitte rahvusteks (jah, vähemalt enda meelest ja teada ei ole ma küll ühegi rahvuse liige - kuigi elukoha tõttu võib mind pidada nii-ütelda ametlikult rahvuseks loetavate "eestlaste" hulka kuuluvaks).

Sõnaga, kuigi huvitav lugeda, oli see artikkel mu silmis üks järjekordseid kurbi näiteid, kuidas inimesed satuvad võõrastest ideedest lummusse ja kipuvad neid edasi andma - njah, tahaks lausa öelda, et kohta ja olusid arvestamata (mis võib olla hea ja mõistlik vene rahvuslasele propageerida, ei pruugi olla üldse mõistlik eesti või mis tahes muule rahvuslasele).

Matthäuse Ülo oli kirjutanud huvitava arvustuse Meikari Silveri raamatu "Poliitmalaaria" kohta: mida võib kokku võtta umbes nii: üsna kaasahaaravalt kirjutatud ja huvitavatest asjadest, ainult et autor on pannud kokku kaks eri juttu, ühe reisikirja ja teise poliitilise loo, mis omaette oleksid mõlemad head, aga koos ei jäta ei saba, sõrgade ega üldse mingit muljet :-)

Tõlkijana oli erakordselt huvitav lugeda Sirkeli Mati kõnet Gundolfi auhinna (seda annab kultuurivahenduse eest välja nimekas Saksa keele ja luule akadeemia), kust võis leida mitmeid sarnasusi endagi jaoks. Nojah, muidugi, Nõukogude aja tõlkimise ja selle spetsiifiliste probleemidega mul otsest kokkupuudet pole, aga eks tõlkimine ole siiski küllaltki ühesugune protsess riigivõimust hoolimata. Igatahes muhe lugemine ja ka ajalooliselt põnevate seikadega.

Teine selline muhe lugemine, kuigi sootuks teistmoodi, oli Kangro Maarja intervjuu eestivene kirjaniku P. I. Filimonoviga. Ma sain sealt endale üllatuseks teada, et see nimi polegi pärisnimi, vaid hoopis pseudonüüm (ja veel väga laheda päritoluga), aga oli ka muid häid mõtteid, eelkõige selle kohta, et inimene peab ikka oma rida ajama (kui see tal on või ta vähemalt arvab, et on), mitte jooksma igasuguste "ühiskondlike" voolude ja tuulekeste sabas. Ja ei puudunud ka tubli sarkasm: "neid lugejaid, kellele tasuks avaldada minu teoseid siin ja vene keeles, on, noh, 15 tükki, keda ma kõiki isiklikult tunnen. Rõõmustab aga asjaolu, et veel viis aastat tagasi oli neid viis". Igatahes tundus, et nii reipa meelestatusega kirjanik väärib meeldejätmist ja soodsal juhul ka lugemist (äkki saaks isegi vene keeles kätte, kui on, ja oleks kuueteistkümnes, kusjuures selline, keda ta ei tunne? :-) )

Nauditav oli lugeda ka kahe, ma julgeks arvata, eksperdi arvustusi eesti keeles sugugi mitte igapäevaste idamaiste teoste tõlgete kohta: üks Mathuralt india kirjanduse esindaja ja teine Alliku Alarilt jaapani kirjanduse esindaja kohta. Need ei olnudki ehk nii palju arvustused, kuigi ka konkreetsetest raamatutest ja nende tõlkimisest räägiti, kuivõrd rohkem head selgitavad tekstid selle kohta, mis ehk raamatuid endid käes hoides ja lugedes võib tähelepanuta või mõistmata jääda. Mulle ülikooliajal kohutavalt meeldisid näiteks Mälli Linnarti või Klaasseni Olaf-Mihkli või veel mõne õppejõu vahel kõll ehk isegi liigsõnalised, aga ikka vajalikud selgitused mõnedegi nähtuste või mõistete või mille tahes kohta, mis esmapilgul tundusid justkui selgena, aga millest tegelikult oli teada paremal juhul vaid lühidefinitsioon, ilma mingi taustata. Sellised asjad avardavad maailmapilti ja lisavad võimalusi lisaks antud taustale seda seostada teiste teadmistefragmentidega, mis seni peas üksikuna või muudes seostes ringi hulbivad ja on seeläbi ääretult tänuväärsed. Seda võib öelda ka nende artiklite kohta, ehkki mõistagi nende maht on lehes suhteliselt napp.

Ja "laast, aga mitte liist" (väga lahe inglise last but not least eestindus, mida ma äsja kohtasin) oli hea lugeda Kändleri Tiidu järjekordset sõnavõttu. Tõsi, seekord polnud tegu just sellise elegantse ning keele- ja mõtlemisvigureid sisseviskava looga, nagu tal tavaliselt, vaid rohkem küsimuste ja kahtluste jadaga hiljaaegu minuni ajakirja Horisont vahel ilmunud raamatukese kohta, mis käsitles Higgsi bosonit, toda kuulsat ja nii hädasti vajalikku pisiosakest, mida aastaid taga aeti ja lõpuks (peaaegu kindlalt) ka üles leiti. Eriti heaks tegi asja aga see, et operatiivselt oli sõna antud ka raamatukese autoritele, kes võimalust mööda selgitasid, miks asjad on nii ja mitte teisiti. Nojah, kõrvaltvaatajana ei oska ma muidugi hästi öelda, kas kahtlused on põhjendatumad kui vastused või vastupidi (osad "kahtlused" ilmselt ongi - need eelkõige, millele oli jäetud vastamata), aga igatahes on väga hea lugeda niisugust dialoogi.


Loetud: Sirp, 07.06.2013
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Eesti - Trinidad ja Tobago (ETV2), 30 Days of Night: Dark Days (Pro7)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Täna selgus, et lõpuks on Mageia 3 dokumentatsioon, nii valmis kui ta parajasti on - sealhulgas mõistagi eestikeelne -, ka ametlikule veebisaidile üles pandud, nii et nähtavasti võib tõesti kohe-kohe loota ka lõpliku väljalaske ilmumist (kava kohaselt peaks see juhtuma homme).

Täna ilmus Sirp täiesti õigeaegselt postkasti. Ja lugeda oli selles omajagu, nii et tekkis korraks isegi mõte, et need paar korda, mil viimati on ajaleht hilinenud, on ehk postiljoni või kellegi teise kohmakas katse toimetada mulle kätte ainult neid numbreid, milles tõesti väärt lugemist leidub - sest kui ma hästi järele mõtlen, siis need kaks hilinenud numbrit on tõepoolest olnud suhteliselt tuumatumad, vähemalt minu jaoks. Kui see peaks nii olema ja selline heasoovija seda lugema, siis tahan siiralt öelda, et ei, ei ole vaja mind niimoodi kaitsta :-)

Kui jätta kõrvale äsjase inimarengu aruandega seotud intevjuud, milles mu meelest naljakalt tambiti aina üht imelikku mõtet - kuidas siis nii, et me mõtleme ikka materiaalsetele, mitte postmateriaalsetele väärtustele (mis iganes need viimased siis ka ei oleks ja miks iganes peaks neid taga igatsema, eriti kohe ja praegu) -, tegi selle numbri avapaugu mu jaoks Vene Ilmar, kelle lugu oli mõneti vastukaja ühele paari nädala tagusele loole "traditsioonilise" peremudeli ja abielu ja mille iganes toetuseks, mida ma küll lugesin, aga mis tundus piisavalt ebaoluline, et sellele oma ajaveebis ruumi pühendada. Või kui teisiti öelda, siis homoteema (millest nii too varasem artikkel kui ka Vene praegune ju õieti kõnelevad) on mu jaoks nii vähehuvitav, et ma muidu ei peatuks sellel ka siin praegu, kui Vene artiklis poleks muid väärt mõtteid (nagu tal tavaliselt ikka on). Eelkõige nii-ütelda lineaarse mõtlemise esiletoomine, mille ta võtab elegantselt kokku nii: "XX sajandile tagab üleoleku juba see, et ta on eelnenule järgnenud." Mis on tõepoolest väga levinud, lausa üldlevinud seisukoht ja mõistagi sageli ka õige. Aga mitte alati - või õigemini, tihtipeale on muutunud taustsüsteem, nii et seda ei saa nii lihtsalt rakendada. Näiteks võivad juba minuvanusedki, veel enam aga vanemad inimesed mõnigi kord kurta, et paljud tänapäeva tooted on kvaliteedilt kehvemad, peavad vähem vastu ja nii edasi. Teiselt poolt ei saa ka tingimata öelda, et sel juhul vanem on parem, sest massilise tootmise ajajärgul ei olegi tihtipeale pikalt püsiv kvaliteet nii hirmus oluline: kui saad alati leida asenduse, ei ole üldse tähtis, kui kaua näituseks tool vastu peab. Rääkimata sellest, et mõnigi kord võivad mõned asjad, eriti ideed, tulla ringiga tagasi, isegi kui neid vahepeal on peetud "vananenuks" ja leitud nende asemele midagi paremat. Mille kohta oskab küllap igaüks arvukalt näiteid leida, mul endal tulid pähe näiteks Maa-kujutelmad, olgu siis heliotsentriline maailmapilt või Maa kumerus/lapikus, mis on läbi teinud õige mitu pöörakut ja käänakut - ja õieti ei ole geotsentrism seniajani kuhugi kadunud, kui mõelda kas või füüsikas seniajani levinud arvamusele, et kogu universum kõigi oma seaduste ja konstantide ja muu sellisega on just selline sellepärast, et meie seal olla saaksime ...

Oleski Peeter oli põhjalikult ette võtnud Randjärve Laine untsuläinud doktorikraadi kaitsmise ja, kuidas seda öeldagi, talle iseloomulikus toonis ja stiilis üsna maatasa teinud nii väitekirja, kaitsja kui ka juhendaja. Ei oska ise sellel teemal seisukohta võtta, sest pole lugenud ei väitekirja ega ka pisut varem ilmunud samateemalist raamatut, nii et ei tea, kas selle teema ülespuhumisel ja läbikukkuja tümitamisel on mängus ainult teaduslikud või ka poliitilised aspektid (mis poleks kaitsja ja juhendaja poliitilist angažeeritust arvestades sugugi imestada), aga sellest hoolimata oli Oleski lugu hea lugeda kas või juba paljude kultuurilooliste seikade tõttu, mida ta on sinna sisse põiminud.

Teaduskülgedel oli lausa mitu väärt artiklit, esimene neist Püttsepa Uku sulest ja natuke raskesti mõistetav. Igatahes oli selles huvitav mõte, et ruumi kui sellist polegi õieti olemas, on vaid informatsioon mateeria ja selle liikumise kohta. Seda on võib-olla veidi raske ette kujutada, aga vähemalt (info)ajastu vaimu tundub see tabavat - ja midagi erutavat, kujutlusvõimet toitvat selles igatahes on.

Oma tavapärases hääduses esines Kändleri Tiit, kes ühest raamatust tõukudes oli kirjutanud armsalt ja südamesse minevalt taimedest. Kõige muu huvitava kõrval, mis lisaks sellele oli ka väga hästi ja tabavalt sõnastatud, jäi seal ka silma üks etteheide aluseks olnud raamatu tõlkijale, mis tundus pisut ülekohtune:

Üks oluline märkus tõlkijatele, kes on leiutanud „kaugpunase valguse”. Ärge ikka füüsika kallale kirvega minge, me räägime „infrapunane” ja see peab jääma infrapunaseks, nii nagu „ultraviolett” jäägu ikka ultravioletiks – mis selleski raamatus pole ju muutunud kaugvioletiks, eks ole. Ega see inimest targemaks tee, kui asja eestipärasemalt nimetada, ajab ainult segasemaks.

Selles mõttes on Kändleril kindlasti õigus, et infrapunase asemele poleks mõtet midagi leiutada, aga nii palju kui mina aru saan, tähistatakse inglise keeles mõistega far red ikka veel spektri punase osa äärmist lõppu, mitte veel infrapunavalgust. Teiselt poolt muidugi on see infrapunale juba nii lähedal, et lainepikkuse järgi mõne süstemaatika järgi kuulubki selle alla, nii et mine võta kinni. Igatahes moodustusmall on selge: kui infrapuna jagatakse lähi-, kesk- ja kauginfrapunaks, siis kindlasti võib samamoodi kõnelda ka lähi- ja kaugpunasest, nii kummaline kui see ehk esialgu ei kõla.

Sirbist võis lugeda ka lühiintervjuud värske Gailiti auhinna laureaadi Hellerma Kärdiga. Kui Gailit on mu jaoks tuntud, lausa äärmiselt tuntud suurus, siis laureaat paraku vaid nimi. Aga kui ta juba sellise auhinna pälvis, peab nähtavasti võtma lugemiskavva. Igatahes tema mõtted, mida võiks Gailit teha ja kuidas käituda tänapäeva maailmas, olid päris lustilised lugeda - samal ajal kui kõrval olnud pikem lugu samuse laureaadi sulest jättis mind suhteliselt külmaks (tõsi, ta on ka varem selliseid pikemaid lugusid kirjutanud ja mõned neist olen ma huviga läbi lugenud).

Ülikooliõde Paju Imbi oli kirjutanud samuti pikema loo ühe soome kirjaniku eestindusest, mille (see tähendab siis loo, mitte raamatu) ma küll läbi lugesin, aga leidsin, et aines on ikka suhteliselt ebahuvitav. Nojah, nõukanostalgiat veidi, ilmselt ka inimsuhteid ja ehk looduskirjeldusi, aga selliste põhitoonilt realistlike lugude häda see ongi, et nad on enamasti äärmiselt igavad, sest kirjeldavad seda kõike, mida sa ka oma nahal koged, kogenud oled või vähemalt kergesti kogeda võid. Tüütu.

Kui eespool tegi Oleski Peeter maha üht väitekirja, siis kirjandusveergudel oli mu meelest lausa hävitav hinnang antud ühele romaaniks nimetatud, samuti Venemaa-teemalisele teosele, mille kohta arvustaja kokkuvõtlikult ütles: "[...] saanuks tekstist mõningase kärpimise ja toimetamisega ehk suurepärase novelli või näidendi". Eks novellilgi ole eri pikkusi, aga kui niimoodi öeldakse 148-leheküljelise teose kohta, siis, jah, ma küll ei tahaks autori nahas olla ... (muide, sellist negatiivsust oli tänases lehenumbris rohkemgi, näiteks Garšneki Igor arvas Ehini Kristiina "Viimase monogaamlase" põhjal tehtud monolavastuse kohta, et "[s]uisa piinlikke momente muusikalises monolavastuses õnneks polnud, ent ühtki eredat ja pikemalt meeldejäävat hetke paraku samuti mitte")


Loetud: Sirp, 17.05.2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment), Troonide mäng (Fox), The World of Stonehenge (BBC Entertainment), Ööhunt (Showtime)

Ilmunud tõlked:
O. Hvostunova. Gazpromi tukastamine kildagaasi revolutsiooni ajal (Diplomaatia 5/2013)
R. Weitz. NATO ja Afganistani üleandmine (Diplomaatia 5/2013)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse väljaskäik ühe elukohajärgse suurkaupluse külastamiseks - nimelt oli vaja hankida eelsünnipäevakink (või kuidas seda öeldagi: kink, mis tagaks, et sünnipäev ja kõik sellega seonduv ikka hästi ja edukalt kulgeks ...) ja kuna oli selge, et elukohajärgsetes (väike)kauplustes vajalikku pole, siis tuligi veidi kaugemale minna, neisse suurematesse. Kus vajalik mõistagi oli olemas, aga jah, see kuramuse kevad on ikka rängalt väljas, maru vastik oli tolle vajalikuni ja sealt tagasi jõuda kogu selle sopa ja pori - ja et siiski veel veidi külma peab (mis on iseenesest õnneks), siis mitte ainult sopa ja pori keskel, vaid ka libeda peal ...

Aga olgu selle ilmaga nagu on. Eile sai lubatud, et täna tuleb juttu ka Sirbist ja siit ta siis tuleb. Eilne Sirp oli selline mõneti tühjavõitu: 32 leheküljest jagus midagi vähegi lugemisväärset vaid esimesele kümmekonnale leheküljele ja neistki mitte kõigile. See-eest aga olid need lood, mis lugemist väärisid, tõesti head ja tasusid lugemist.

Eelkõige mõistagi kohe lehte alustavad lood, mis tiirlesid endiselt tolle (kuri)kuulsa akadeemilise Eesti ajaloo II köite ümber. Tarveli Enn, keda võib arvatavasti julgelt nimetada praeguse eesti ajalooteaduse grand old man'iks, oli nüüd kirjalikus intervjuus välja valanud enam-vähem samad mõtted, mis pisut üle kuu tagasi Vikerraadio saates, nii et see selles mõttes väga palju uut ei pakkunud. Selle poolest oli palju huvitavam lugeda Krossi Eerik-Niilese lugu, kes ju küll on tänapäeval tuntud sootuks teiste asjadega, aga ei tasu unustada, et temagi õppis ülikoolis ajalugu ja ta lõputöögi oli just sellesama vanema ajaloo alalt (kui ma õigesti mäletan, siis midagi seoses vanema riimkroonikaga ehk teisisõnu just selle kõige enam poleemikat tekitanud ajaperioodi kajastusega).

Mõlemad olid jätkuvalt üsna kriitilised tolle akadeemilise ajaloo köite koostajate suhtes ja vähemalt enda vaatepunktist kahtlemata õigusega. Kui Tarveli vaatepunkti võib nimetada tingimisi "rahvuslikuks", siis Krossi vaatepunkt on veidi nüansseeritum: ta keskendub oma kirjatükis mõistele "vabadus" ja leiab üpris õigustatult, et selle tõlgendamine kitsalt rahvusliku vabadusena või poliitilis-juriidilise vabadusena on liigselt ahistav ja et kui ka "rahvuslik vabadusvõitlus" võib olla tolle ammuse aja, XIII sajandi alguse kontekstis liiast, siis "muistne vabadusvõitlus" võiks olla täiesti kohane kasutada. Igatahes äärmiselt huvitav lugemine.

Kuid mulle on juba mõnda aega hakanud tunduma - ja see tunne vaid süvenes neid Sirbi artikleid lugedes -, et õieti käib vaidlus ühelt poolt aia ja teiselt poolt aiaaugu üle. Paraku pole ka koguteose autorid suutnud seda aeda väga hästi defineerida, vähemalt avalikes väljaütlemistes ja on lasknud end tõmmata vaidlusse, kus pole õieti selge, mille üle vaieldakse (siin tuleb muidugi lisada, et ma ei ole endiselt jõudnud seda raamatut lugeda ja sestap on autorite taotluse esitamine siin pisut spekulatiivne, aga sõnavõtte vaadates ja üldiselt keskaja uurimisega pisut kursis olles usun, et ma olen siiski õigetel jälgedel).

Nimelt, nii nagu mina aru saan, on kriitikud rahulolematud eelkõige sellega, et see koguteos kuidagi taandab *eesti rahva* ajaloo tähtsust, samal ajal kui nähtavasti autorite tahtmine pole olnudki kirja panna *eesti rahva*, vaid hoopis *Eesti(maa)* ajalugu. See on õigupoolest muu maailma ajalooteaduses juba tükk aega üpris selge suund olnud, et vähem pööratakse tähelepanu rahvaste-rahvuste ajaloole (osaliselt ka seepärast, et niimoodi on ajalugu juba pikka aega uuritud ja midagi väga uut sellest vaatenurgast lisada sageli ei ole, parimal juhul üksikuid pudemeid) ja palju rohkem komplekssele territooriumi või nähtuse käsitlemisele, üritades võimalikult hästi taastada ja taasesitada omaaegset elu selle täies mahus, nii kõrg- kui alamkihte, nii linlasi kui maaelanikke. Mõneti on see väga vanamoelise ajalookirjutuse, mille kohta ma kasutaks väljendit "suur ajalugu", tagasitulek, ainult et kui noil ammustel aegadel kirjutati pigem sellist poliitilis-kultuurilist ajalugu (selle heaks lokaalseks näiteks on samused kroonikad, mille tõlgendamine samuti on ju väga keeruline, nagu ka praegune debatt selgelt näitab), siis praegu üritatakse seda teha võimalikult holistlikult, lisada sõdade-vallutuste ajaloole ja pudemetele kultuuriloo vallast ka nii-ütelda lihtinimese (või ka "keskklassi") tasandit.

Selles oma holistlikkuse püüdes on see kahtlemata lahtiütlemine paar-kolm viimast sajandit tugevasti esiplaanil olnud "rahvuslikust" ajaloost. Mis minu meelest on ainult tervitatav, sest see "rahvuslik" või ka "väike/kitsas" ajalugu muudab raskeks esitada mõningaid küsimusi, mis pakuvad huvi nii mulle kui ka, ma olen aru saanud, väga paljudele ajaloouurijatele maailmas. Näiteks küsimus sellest, mis õieti ongi ju praeguse debati keskmes, kuidas nägid teineteist (õigupoolest küll üksteist, sest pooli oli ju õige mitu) need, kes vastakuti seisid, millised olid nende väärtused (kas või seesama vabadus) ja nii edasi. Tolle seni tugevasti juurdunud "rahvusliku" ajaloo raames ei ole neil küsimustel mõtetki: vastus on juba ette antud - ühed olid kaotajad ja teised võitjad, peaaegu ei mingit halli tsooni võimalust (ajaloost teada faktid ise sunnivad küll pisut neid halle toone lisama, aga neid võetakse pigem hälbena, nagu näiteks eesti soost vasalle).

Kompleksse ehk holistliku vaate korral aga tekib paratamatult küsimus, mis pani erinevaid tegijaid liikuma, millest nad lähtusid, mida tundsid ja nii edasi: ilma nendele vastamata või vähemalt vastata püüdmata ei olegi võimalik hästi aru saada, kuidas jõuti seisundist A (näiteks kus ühel pool olid "eesti" hõimud, kes elasid nii, nagu peamiselt arheoloogia meile teada annab, ja teisel pool hulk peamiselt põhjapoolselt Saksamaalt (seegi muidugi tänapäeva mõiste, tollal seda ei kasutatud) pärit inimesi, kes mingitel, süna tõenäoliselt väga mitmekesistel ajenditel võtsid ette ülemereretke vastasutatud Riia linna ja liikusid sealt edasi ümbruskonda) seisundisse B (kus "eesti" hõimude asemel oli kolmeks-neljaks.viieks territoriaal-administratiivseks üksuseks jagunenud ala, mida valdavalt valitsesid noodsamad tulnukad). Või noh, saab muidugi öelda, et jõuti sõja ja vallutusega, aga see ei anna palju selgust juurde küsimusse, kuidas sellisesse seisundimuutusse suhtuti.

On muidugi usutav, et neile küsimustele ei anna ammendavat vastust ka mainitud koguteos (jällegi tuleb öelda, et kahjuks pole ma seda seni lugeda jõudnud), ja ehk seetõttu pole ka autorite selgitused oma taotluste kohta olnud, kuidas öelda, adekvaatsed. Ja sama usutav on ka see, et neile oleks raske vastata isegi siis, kui meie käsutuses oleks palju rohkem allikmaterjale: võib ju mõelda dokumentaalselt väga korralikult kajastatud 20. sajandi ajaloole, kus mõnikord lausa ühtede ja samade dokumentide põhjal - täiesti ilma mingit võltsimist kasutamata - võib teha diametraalselt vastupidiseid järeldusi (olid need siis 1918. aastal rahvuslikust vaimustusest kantud rindele tõttajad või kapitalistide ja suurmaaomanike lollitatud ning vägisi rõhujate huvide eest võitlema sunnitud inimesed? - mõlemad variandid on korralikult ja põhjalikult läbi kirjutatud ja ausalt öeldes ei ole kumbagi võimalik üheselt ja absoluutselt ei tõestada ega ümber lükata, ikka ja jälle sõltub asi isegi alati mitte võib-olla ajaloolastest, vaid kas koos ajaloolastega või ajaloolaste järel ajaloonarratiivi kokku panevatest isikutest)

Sõnaga, kui mu tugev aimdus, et "Eesti ajalugu" II üritab vaadelda *Eesti* ajalugu, mitte *eesti rahva* ajalugu, on õige, siis on see ainult tervitatav. Mis muidugi ei välista seda, et nii nagu aastat seitsmekümne eest, võib ka nüüd selle kõrvale rahulikult tekkida ka teistsugune käsitlus, mis jätkab seniseid "rahvusliku ajalookirjutuse" traditsioone - isegi kui, nagu ma mainisin, on selline holistlik käsitlus ehk maailmas praegu aina levimas, ei ole teistsugune kuhugi kadunud ning elab ja õilmitseb edasi.

Niisiis, ajalooteema oli Sirbis võimsalt ja mõtlema panevalt esindatud. Aga see polnud mõistagi kõik. Kareva Doris oli andnud üsna pikalt kena ülevaate nädala eest rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevast, sisu poolest kindlasti põhjalikumalt ja selgemalt kui mina oma toonases ajaveebi sissekandes. Tubli toimetajana oli ta õieti täis kirjutanud enamuse kirjanduslehekülgedest ning tema viljaka produktsiooni seast tasub ära märkida nii Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juubeli puhune intervjuu (mida mina kui raamatukogus üles kasvanud inimene mõistagi huviga lugesin) kui ka huvitav üle- ja sissevaade Sarve Miku raamatust/raamatusse "Sõna jõud" - mis on üks neist, mille hankimise osas ma olen olnud kahevahel, aga selle loo peale vist kaldub otsus pigem hankimise poole: tundub vähemalt olevat sellise sisuga, mis võiks mind köita.

Päris huvitav oli ka Vihmari Tiina lugu käesoleva sajandi (eesti) proosaloomingust, ikka sellest "suure romaani ootamise" ihalusest lähtudes kirjutatud, milles jõuti järeldusele, et pigem ei ole asi selles, nagu oleks proosa kuidagi mandunud või proosakirjanikud kulunud ja väsinud, vaid et vormide kasutamine on muutunud palju kirevamaks ja mitmekesisemaks, mistõttu ehk pole mõtetki hakata kõike seda vägistama teistsuguse aja ja teistsuguse žanrijaotuse sängi, vaid hinnata neid teoseid just nendena, mida nad on - tihtipeale hübriidid, vana malli järgi ei liha ega kala. Millega võib vist päris nõus olla: ehkki ma eesti kirjandust olen häbiväärselt vähe lugenud, on samasugust ilmingut päris selgelt täheldada ka muukeelses ja muulaadses kirjanduses (nojah, võib ju kasutada ka mõne lõigu tagust väljendit "holistlik", kuigi see vist ei ole ilukirjanduse jaoks eriti hea - aga suundumus ja mõte on sarnane), ka selles, mida ma rohkem loen ehk ulmekirjanduses, kus varasemaid stiilipuhtaid "žanriteoseid" küll kohtab endiselt, aga kus on ka palju, väga palju sellist loomingut, kus rahumeeli segatakse kokku väga mitmesuguseid algeid. Ja eks selline "interdistsiplinaarsus" iseloomusta ju õieti üldse suurt osa tänapäeva elu, olles ühelt poolt tingitud spetsialiseerumisest ja teiselt poolt üritades seda säilitades seda samal ajal ületada.

Kena vahepala oli leheveergudele poetanud Salo Vello, kes kõneles riivamisi äsjase paavstivalimisega seotult Peetrusest ja tema nimest ja sellest, kuidas see tõlkes on kaotsi läinud. Tõlkijal oli seda päris põnev lugeda.

Ja lõpetuseks siis viimane väärt lugu eilsest Sirbist, milleks oli alati hea sulega Kändleri Tiidu artikkel samuti viimastel kuudel üsna palju kõneainet andnud teemal, nimelt jumalast ja skeptitsismist ja vaba tahtest ja muudest sellega haakuvatest asjadest. Vaevalt ta nüüd mingi otsustava sõna selles debatis ütles, pigem on arvata, et oma sõnavõtu peale võib ta kergesti "kolakat" saada nii sellest imelikult "skeptikute" seltskonnalt (jutumärkides, sest tegu on pseudo- või poolskeptikutega või võiks lausa öelda pimeusklikega, kes on võtnud omaks teatava dogma ja kõike sellega vähegi vastuolus olevat või arvatavalt vastuolus olevat nii kõvasti kui suudavad mutta tambivad) kui ka usklike seltskonnalt - aga eks see ole vähemalt mu silmis just Kändleri suur pluss, et tema tekstide puhul ei teki tavaliselt tunnet, et isegi kui nagu formaalselt tunduks kõik otsekui õige, jääb midagi ikkagi tõsiselt kripeldama.


Loetud: Sirp, 22.03.2013; Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12), The Spirit (Pro7)