Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna oli Sirp selles mõttes eriline, et tavaliselt, kui vahel on ka Keele Infoleht, mis üldjuhul on otsast otsani läbilugemist väärt, siis ülejäänud, nõndanimetatud põhileht on tühjavõitu. Seekord aga mitte, mille üle võib ainult rõõmustada.

Mälksoo Lauri oli väga tänuväärselt võtnud veneõigeusklike patriarhi külaskäigu puhul lahata kirikuisa maailmavaadet, eelkõige inimõiguste valguses. Ma mäletan, et kui ma esimest korda lugesin toda õigeusklikku inimõiguste ja -väärikuse deklaratsiooni (http://www.patriarchia.ru/db/text/103235.html; Mälksoo nimetab, nähtavasti ingliskeelse tõlke mõjul, seda ainult inimõiguste deklaratsiooniks), siis ma pisut imestasin selle üle - aga mitte väga, sest õigeuskliku riigitruuduse järjepidevus oli seal selgelt näha. (Seda on hiljem mõnevõrra laiendatud, tõlgenduste ja seletustega täiendatud ja nii edasi - vt siin.) Nii kaugele, et võrrelda sealseid mõtteid läänes levinud (või ka rahvusvahelisema, kuidas võtta) inimõiguste kontseptsiooniga, mu peake mõistagi ei jõudnud, eelkõige loomulikult vastavate teadmiste vähesuse tõttu (nii toona kui ka tänapäeval). Ega ka jõuda selliste järeldusteni nagu "Kirilli loogika järgi on ju lihtne järeldada, et näiteks Pussy Rioti liikmed loovutasid ise katedraali mittesihipärase kasutamisega inimväärikuse. Seetõttu haihtus ka nende inimõiguste aluspind. Või kui samastada Isamaa sümboolselt isevalitseja või presidendiga, siis võttis Hodorkovski Putinile vastuhakkamisega ise endalt oma inimõiguste kandepinna ära jne." Seetõttu oli Mälksoo analüüsi, küll Sirbi ühele leheküljele kokku surutult, väga hea lugeda ja seda võib soovitada kõigile, kellele vähegi pakub huvi Venemaa praegune areng - sest õigeusul või vähemalt õigeusu kirikul on selles üpris suur roll.

Samast poliitilis-ühiskondlikust vallast oli teinegi lugu, küll tunduvalt lõbusam, mille oli kirja pannud Kivistiku Jaan ja mis kõneles väikeriikidest ja nende ellujäämise võimalustest. Samuti tasub lugeda, aga siinkohal ehk piisab, kui tuua osundusena üks lõbusamaid lõike:

[...] mingist määrast alates on riik nii väike, et tema sees puuduvad piisavad jõud, et riiki radikaalselt muuta, teda kukutada. [...] Meie teooria räägib vaid nii väikestest riikidest, kus lihtsalt ei jätku inimesi, kes ei oleks peaministri sugulase sõbrad või sõbra sugulased või presidendi nõuniku abikaasad või kultuuriministri kursusevennad või opositsiooniliidri abilised või parlamendihoone koristajad või ülikoolide rektorid jne.

Maasingu Madis oli võtnud arvustada Adamsoni Andrese mõne aja eest ilmunud raamatut "Liivimaa kuningriik" ja teinud seda vähemalt asjaga mitte väga kursis inimese (see tähendab, minu) silme läbi päris eduliselt, andes ülevaate nii raamatu tugevatest kui ka üksikutest nõrkadest külgedest. Samas oli arvustaja ise mu meelest pisut ülekohtune teiste ajaloolaste suhtes, kui märkis Liivi sõja kohta, et "Enamasti on rohkem tähelepanu pööratud sõja esimestele aastatele, mil keskaegne Liivimaa lagunes;: seni ainus pikem eestikeelne uurimus on Hans Kruusi magistritöö "Vene-Liivi sõda" (Tartu, 1924)." Minu meelest käsitles Liivi sõda selles täies mahus päris põhjalikult ka Frosti Roberti "Põhjasõjad" - tõsi jah, see on muidugi tõlketeos, aga ikkagi just spetsiifiliselt siinsele piirkonnale ja samale teemale pühendatud.

Selles loos oli ka üks huvitav mõttearendus, mis haakub hiljutise (ja tundub, et ikka veel mitte kustunud) debatiga "Eesti ajalugu II" üle. Nimelt pisike arutlus patriotismi üle, milles arvustuse autor ei ole nõus raamatu autori seisukohaga, nagu poleks patriotismi XVI sajandil olemas olnud. Mis usutavasti on ka õige märkus: patriotism ehk ka laiemalt võttes kodukohaarmastus on küllap inimestele, kui mitte kõigile, siis vähemalt paljudele, omane sealtpeale, kui inimesed paikseks jäid ja end mingi enam-vähem kindla kohaga vähegi pikemalt sidusid. Selles tähenduses on arvatavasti ka täiesti õigustatud kõnelda XIII sajandi alguse vabadusvõitlusest - mitte küll "Eesti" ega "eesti", vaid siinsete erinevate kogukondade võitlusest oma senise vabaduse eest (kuidas iganes ka seda vabadust täpselt ei defineeritaks). Ma võtan sellest pisut hiljem veel kõnelda, aga kui toonases Eestis (tänases mõttes ja piirides) üldse "rahvustest" kõnelda, siis oli neid siin vähemalt kaks, kui mitte neli: lõunaeestlased, põhjaeestlased, võib-olla juba mõnevõrra eraldi vadjalased ja kindlasti ka liivlased. Aga väheusutav tundub, et too müütiline ühtekuuluvustunne selgi tasandil olemas oli, pigem ikka küla, võib-olla ka kihelkonna (pealik/vanemkonna?) tasandil. Ning nende vabadust kahtlemata kristlaste vallutus piiras, kas või juba uute maksude kujul, mille seas näituseks kirikumaks, olgu see siis kümnis või ka algul pisut väiksem, oli kindlasti lisakoorem, mida hea meelega vastu ei võetud. (Võimalik ju on, kuigi selle kohta üheselt selgeid andmeid pole, et varemgi oli siin kirikuid ja et nendegi heaks midagi maksti, aga pigem oli see siis veel vabatahtlik ja puudutas eelkõige neid, kes selle kirikuga usuliste või muude sidemeta kaudu tegelikult seotud olid.)

Kareva Doris oli kenasti kokku võtnud kirjandusfestivali HeadRead ja leidnud sellele vaid ülivõrdelisi kiidusõnu. Millega võib ka täiesti nõus olla: kui ehk esimesel-teisel aastal ma seda õieti tähelegi ei pannud, siis praeguseks on see kindlalt kalendris sees ja isegi peas, nii et juba millalgi mai algul hakkab tiksuma mõte, et kes siis sel aastal tulemas on ja milline see ajakava on, kuidas sobitub muude tegemistega. Küll oli seal loos üks detailike, mis mulle pisut nalja tegi. Nimelt kirjutab autor ürituse populaarsust toonitades, et "Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese mõttevahetusest räägivad selget keelt fotod Kirjanike Maja ette kogunenud inimhulkadest, pilgud ainiti ekraanile naelutatud". Pole põhjust kahelda, et see nii ka oli, aga vähemalt nende esinemise lõpuhetkil andis sellesse massi oma tubli osa see inimhulk, kes ootas kannatamatult pääsu pärast neid kahte poodiumile lastud Oksaneni Sofi esinemisele (siinkirjutaja nende hulgas) :-)

Samma ritta läks intervjuu Aleksejevi Tiiduga, kelle muidu heast jutust tahaks välja võtta ühe pisut irduva, aga mulle just südamelähedase osa:

Tundub, et selle festivali korraldamisega on nagu seletavate sõnaraamatute koostamisega. Prantsusmaal võib vastavas töögrupis olla viiskümmend filoloogi, meil on kolm. Ja kui lisaks neid neljakümmet seitset kusagilt võtta ei ole, mis me siis teeme? Hakkame nutma või? Asi tehakse ikkagi ära ja täiesti tasemel.

Paar kirjanduskülgede lugu oli pühendatud nõndanimetatud pagulaskirjanikele, neist ühes, Valmase Anne loos Toona Elini mälestusraamatust pani mind ajaloo mäletamise ja sellest millegi järeldamise üle pisut mõtlema üks lause: "Eriti süngelt on kirjeldatud rännakuid läbi varemetes Saksamaa, kus põgenikke kuigi sõbralikult vastu ei võetud." Ja just mõne aja eest lugesin ajalooajakirjast Tuna (1/2013, lk 111) "Kalevipoja" viimati inglise keelde pannud Kartuse Triinust kõnelevas loos järgmist. "Vanaema Linda oli meenutanud Saksa taluinimeste lahkus: sõjapõgenikke võetud igal pool lahkelt vastu, majutatud ja toidetud." Kusjuures on igati usutav, et mõlemad väited on õigemast õiged.

Hea lugemine oli ka Oja Arno ülevaatlik-tutvustav artikkel Valge Jüri hiljaaegu Loomingu Raamatukogus ilmunud Wiedemanni auhinna teemalisele "belletraalkirjatööst". Tõsi, seda on nähtavasti parem lugeda siis, kui raamat ise ka loetud on - mis mul paraku ei ole, kuigi seda kätte saades kaalusin küll korraks mõtet aeg maha võtta ... Aga eks võib artiklit lugeda sissejuhatusekski, selleks on siin piisavalt lisateavet ja seletusigi.

Sama teemat jätkas juba Keele Infolehes Hindi Mati, kes küll Valge Jüri raamatule pühendas vaid paar lõiku ja kõneles rohkem Wiedemanni auhinnast endast ja mitmest asjast seal ümber, kohati ka talle omaselt pisut sapiselt (aga pidupäevapuhuses - Wiedemanni auhind 25 - loos siiski veidi vähem kui tavaliselt). Selles oli aga üks mõte, mis on täiesti väärt siin esile tõsta osundusega, sest millekski enamaks ma võimeline pole:

Emakeelepäeva ja Wiedemanni päeva võiks ühendada emakeelekuuks. Traditsioonilisi üritusi, millega see aeg täita, leiduks: Forseliuse Seltsi hariduspäevad, keeletehnoloogia päev, murdeluuletuste päev, ajakirjanduskeele päev jne. Ürituse paigutamine emakeelekuu raamidesse peaks muutuma auasjaks.

Künstleri Aili oli võtnud usutleda Kasiku Reeta, kelle suurepärane teos eesti keele uurimise ajaloost ja tänapäevast "Stahli mantlipärijad" avaldas mullegi sügavat muljet. Siin oli siiski üks mõte, mille suhtes mul on tekkinud tasapisi väike eriarvamus - tõsi, ma ei ole muidugi keeleajaloolane ega midagi, nii et see on rohkem niisugune huvilise arvamus, mis ei pretendeeri suuremale tõeväärtusele. Nimelt ütleb Kasik, et "Eesti kirjakeele eripära on see, et 16. sajandil, kui pandi kirja esimesed eestikeelsed tekstid, kujunes eesti keelealal kaks erineva murdetaustaga kirjakeelt". Pisut varem sõnab ta veel, et "Keeleajaloolaste arvates hakkas Soome lahe lõunakaldal kõneldavates hõimumurretes 2000-2500 aastat tagasi toimuma muutusi, mis ei hõlmanud teisi läänemeresoome murdeid, aga mille tõttu siin kõneldavad murded üksteisele üha lähenesid, nii et alates 13. sajandist, mil Eesti geograafiline tähendus kinnistus, võib kroonikates jm allikates sisalduvate keelenäidete põhjal rääkida juba ka selle maa keelest." Minu meelest on need väited vastuolus ja kui üldse, siis võib kõnelda, et 13. sajandi alguseks oli siin olemas kaks (peamist) murret (ma võib-olla julgeksin nimetada isegi keeleks), mis elasid rahumeeli üsna eraldi edasi ja mille mõlema baasil tekkis ka 16.-17. sajandil kirjakeel. Suuresti aitas murrete/keelte püsimisele (ja mitte sulandumisele-sarnastumisele) kaasa seegi, et väga laias laastus võttes olid Põhja- ja Lõuna-Eesti 16. sajandi lõpuni välja täiesti erinevate maaisandate valduses. Eraldatuks jäid nad muidugi hiljemgi, põhimõtteliselt Eesti Vabariigi tekkeni välja, aga viimased nelisada aastat enne seda olid nad vähemalt ühe (ülem)valitseja võimu all (vastavalt Rootsi ja Venemaa) ning 19. sajandil, kui mu arvates eesti keel kui selline üldse alles tekkiski, andsid tooni juba teised tungid ja suundumused, mis formaalsetest piiridest enam nii väga ei pidanud. See on muidugi ainult minu kui profaani arvamus (millele ma peaks tuge leidma - või siis mitte leidma - põhjalikumalt asjakohaseid keeleajaloolisi uurimusi puurides, milleks mul ühel hetkel on kindel kavatsus ka aega võtta).

Aga mõistagi oli intervjuus muudki head ja lugemist väärt. Nagu ka teises Künstleri Aili intervjuus Valdmaa Suleviga, kes siinkohal esines Laurentsiuse Seltsi esimehena. Mille olemasolust ma varem ei teadnudki, aga mida ma tahan siinkohal siiski ära märkida, sest selles usutluses oli eelkõige juttu ühe eesti keele tekke suurkuju Ahrensi Eduardi mälestuseks püstitada kavatsetavast monumendist ja ühtlasi antud ka andmed, kuidas selle hüvanguks annetusi teha. Mis olgu ka siinkohal välja toodud:

Mälestusmärgi püstitamisega seonduva info leiab Laurentsiuse Seltsi kodulehelt www.laurentsiuse-selts.eu. Seltsil on ka Facebooki konto.
Annetusi saab teha: MTÜ Laurentsiuse Selts, konto 10220114903012 SEB Pangas (IBAN: EE871010220114903012).

Ahrensist ja Wiedemannist ning nende suhetest (eelkõige muidugi viimase arvamustest esimese kohta) kõneles ka Kilgi Annika lugu  Sellest võis muu hulgas teada saada huvitava tõiga, et kui Wiedemannile omal ajal pakuti välja Piibli tõlke revideerimist, siis seati tingimuseks, et ta ei muudaks "ortograafiat ega murdelist tausta". Njah, tänapäeval vist naljalt ei leiduks toimetajat, kes sellistel tingimustel üldse töö vastu võtaks - või kui ka võtaks, siis üldse midagi peale raha kasseerimise teeks :-)

Põnev oli ka usutlus - ikka väsimatu Künstleri Aili sulest - Rossi Kristiinaga alles äsja ilmunud Gutslaffi Johanni lõunaeestikeelse piiblitõlke teemal. Pahatihti võib jääda mulje, et Eesti ajaloos tervikuna ja sealhulgas keele-kirjanduse ajaloo on kõik allikad juba ammu teada ja midagi kuskilt nagunii juurde ei tule, aga ikka selgub, et tasapisi siiski tuleb. Nii ka antud juhul, mil alles mõne aasta eest jõuti (peaaegu täiesti kindlale) selgusele, et üks seni anonüümne olnud tekst on just samuse Gutslaffi oma. (Samamoodi on ju alles hiljaaegu leitud üles pisike jupike Bartholomaeus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast - isegi nii hiljaaegu, et mõnedki, pigem küll ajaloost kaugele jäänud isikud, seniajani väidavad, nagu poleks seda sugugi säilinud ja olla teada vaid hilisemate, mõneti kaheldava väärtusega ümberkirjutuste kaudu.) Loost võis leida ka keelehuvilistele järamiseks ühe huvitava sõna, mida Gutslaff oma tõlkes kasutas tolliametniku/maksukoguja ehk tölneri vastena ja mille sisu keeleinimesed seni polevat suutnud lahti hammustada: jähvkemehs.

Ning lõpuks oli Keele Infolehes ka järjekordne Emakeele Seltsi keeleviktoriin, samuti temaatiliselt seotud Wiedemanniga. Tõsi, neile näiliselt lihtsatele küsimustele vastamine võib osutuda arvatust keerulisemaks, sest vähemalt üks küsimus oli sõnastatud minu jaoks arusaamatult: "Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat on ilmunud neli korda. Millal? Kui palju on selle trükke?" Mida küll too viimane (ala)küsimus tähendada võiks, jäi mulle mõistmatuks. Nähtavasti peetakse silmas redigeeritud ehk toimetatud ja muudetud variante, aga nojah, Emakeele Seltsi egiidi all toimuvas viktoriinis võinuks ju oodata paremat sõnastamist ...


Loetud: Sirp, 14.06.2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), Carriers (Pro7)

Ilmunud tõlked:
I. Suhhov. Kui kaugel on Boston Põhja-Kaukaasiast? (Diplomaatia 6-7/2013)
J. van Dyk. Must tee (Diplomaatia 6-7/2013)

Teisibased mõtted

Kuigi tänane päev oli ette teada igasuguseks tööks jupp jagu lühem, siis otsustasin siiski, arvestades viimasel nädalal tekkinud imetabast ärkvel- ja hämaroleku vahekorda, just täna ära teha selle, mis eile tegemata jäi ehk tõlkida vaba tarkvara. Mis, nagu üldjuhul ikka, tähendas KDE ja selle arendusharu kallal, veelgi täpsemalt nüüd, kus kasutajaliidese pool on täielikult tõlgitud ja vaid tuleb iga nädal lisandunud stringid taas korda seada (mida enamasti polegi koletult palju), dokumentatsiooni kallal. Mille osas oli tänane päev küllaltki edukas, vähemalt enesetunde järgi: terve hulk asju sai ära tehtud, mis võib-olla pole küll väga tähtsad, aga ometi on oodanud juba pikka aega oma järjekorda ja said nüüd korda (noh, vähemalt tõlgitud, loodetavasti enam-vähem korralikult). Kui nii edasi peaks suutma tegutseda, siis ehk saabki kevadeks ka dokumentatsiooni tõlgitud, mille järel on muidugi ees veel raskemad ülesanded, olgu siis nendesamuste käsiraamatute varustamine korralike piltidega või veel enam rakendustele igasuguse lokaliseeritud, eestipärase sisu andmine (eriti õpirakendustes, aga ka näiteks finantsrakendustes, mis tõotab tõsine peavalu tulla ja olla ...)

Eespool mainitud päevalühendaja oli nädala eest siingi teada antud tõlkijate sektsiooni järjekordse teemaseminari väisamine, millel seekord kandvaks mõtteks oli sõjanduskeel. Teisisõnu siis asi, millega ma oma tõlgetes täiesti regulaarselt ja pidevalt, võiks peaaegu öelda et päevast päeva kokku puutun. Kõnelejateks olid Boltowsky Toomas, kes mitut puhku ajakirjanduseski karmi häält sõjandusalaste tõlketeoste kallal tõstnud, ja Aleksejevi Tiit, kes küll kirjanik, aga oma ristisõjateemaliste romaanidega mõistetavalt samuti sõjandusteemaga tõsiselt kokku puutunud. Boltowsky võttis, kuidas öelda, kiirkorras läbi kõik põhilisemad asjad, alates auastmetest ja sõjaväelistest üksustest kuni relvade ja nende osade lühida tutvustamiseni. Eks ta kiire jutt oli ja paljudest asjadest üle ratsutav, aga saadetud see-eest korralikust illustreerivast materjalist, mis aitas tublisti kaasa.

Usina kribamise ja suhteliselt paljude esitatud küsimuste põhjal võis mõista, et üsna suurele osale kohaletulnutest oli see valdkond küllaltki tume maa - mis on ka mõistetav, sest eks enamik ole ilukirjanduse tõlkijad ja üldjuhul (igasugu erandid muidugi välja arvata) ilukirjanduses väga süvitsi selle teemaga ju ei minda. Seda valusam on muidugi, kui järsku sõidab kuskilt sisse tundmatu või vähetuntud valdkonna spetsiifiline mõiste, mille puhul on hea, kui üldse aru saad, et see on mõiste ... Ja paistis seal olevat ka vähemalt üks, kui mitte rohkem filmitõlkijate seltskonna esindaja, kellel subtiitrite eripära tõttu mõistagi sellised asjad veelgi kibedamalt kukil ... Nojah, paraku selle sõjandusterminoloogiaga on nagu on: ühelt poolt ju midagi nagu oleks (näiteks oma kiiksuga, aga siiski kasutatav militerm või paar sõnaraamatut (eriti too kuuekeelne, aga ka mõnevõrra vanem ja veidi vananenud leksikoni tüüpi raamatuke), näpuotsaga üht-teist ehk veel peale), aga teiselt poolt valitseb eriti nende terminite osas, mis pole tänapäeva kandunud, vaid on kindlalt ajalukku jäänud ja pealegi pole otseselt Eestiga seotud, võiks öelda et täielik (must) auk ... Ma olen isegi mõelnud mingilaadse spetsiaalse sõjalise wiki tegemise peale, aga see tundub ikka nii hirmus suur tükk asja, nõuaks rängalt aega ja vaimukulu (no muidugi, eestikeelses Vikipeedias on ka üht-teist olemas, aga suhteliselt vähe, mõnikord (tõsi, sõjanduslike asjade puhul küllaltki vähe) natuke kaheldava kvaliteediga, kindlasti aga paganama lühidalt ja enamasti raskesti seostatavalt tõlkija vajadustega). Aga võib-olla ma millalgi siiski mõtlen selle peale, eks näib ...

Aleksejevi Tiit, kel asjade ajalise nihkumise tõttu jäi aega esinemiseks üsna napiks, kõneles veidi kaugemast minevikust ehk siis enda meelisteemast, ristisõdade ajajärgust nii aastat tuhatkond või pisut vähem tagasi. Ka see oli päris huvitav kuulata. Kuigi mulle kummagi mehe jutus palju uut ei olnud, oli siiski hea mõningaid asju nii-ütelda kompaktselt suu ja silma ja kõrva sisse saada (ja ei saa muidugi sugugi ka öelda, et kõik, mida nad rääkisid, oleks olnud selline teave, mis mul igas asendis ja igal kellaajal soravalt ja sulnilt üle huulte suudaks voogata ...) Sõnaga, täie ette läinud õhtu.


Loetud: Tehnikamaailm 12/2012
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Amsterdami Ajax (TV6)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Teisibased mõtted

Eilse üsna nurjunud päeva järel otsustasin siiski sel nädalal "esmaspäeva" ehk vaba tarkvara tõlkimise päeva ära teha, tänasel päeval niisiis. Aur kulus nagu tavaliselt KDE ja selle arendusharu peale, kus rakenduste poole pealt oli vahepeal tekkinud juurde üks e-posti klient nimega Trojità, mille eripära näiteks KMailiga võrreldes on see, et Trojità keskendub ainiti IMAP-protokollile ega tee millestki muust midagi teadma (samal ajal kui KMail sööb isukalt nii IMAPit, POP3 kui ka teab veel mida). Dokumentatsiooni poole pealt palju edasi ei jõudnud või õigemini ei jõudnud edasi uute asjadeni, sest vahepeal oli ka nii-ütelda vanu asju omajagu uuendatud. Igatahes KDE SC (ehk tulevase 4.10) dokumentatsioon on taas korras nagu Norras.

Avastasin täna mõningase üllatusega, et mul on taas ilmunud üks tõlkeraamat. Täpsemalt siis Lucase Edwardi "Pettus". Üllatusega seepärast, et mu arvates oleks see võinud enne ilmumist veel kord mu käest ka läbi käia, aga ju oli siis mu tõlge nii hea, et seda ei peetud vajalikuks :-) Paraku tähendab see aga ka seda, et mõned pisiasjad, mis pärast tõlke üleandmist selgusid nii suhtluses autoriga kui ka läti keelde tõlkijaga, jäid nüüd sinna nähtavasti kirja panemata (kui just toimetus neist kuidagi teistmoodi teada ei saanud, milles ma pisut julgeksin kahelda). Aga noh, need olid ka üsna pisikesed asjad, kõige tõsisem ehk üks vale eesnimi, tõsi, vaid ühel korral esineva nime puhul.

Kui juba raamatutele jutt läks, siis neile, kes mu ajaveebi loevad ja tõlkimisasjade vastu huvi tunnevad, võib hea meelega teada anda, et tõlkijate sektsioonil on peagi taas kavas üks teemaseminar. Olgu siin siis ära toodud osa minuni jõudnud kirjast:

Järjekordse teemaseminari üldnimeks võiks sedakorda olla “Lugeja pilk”. Kõnelema on kutsutud kolonelleitnant Toomas Boltowsky, kes annab ülevaate sõjaväelisest terminoloogiast: relvastus, sõduri riietus ja varustus, sõdurite liigid, auastmed, sõjaväeline infrastruktuur, taktika, toponüümid, kõike seda ka ajaloolises perspektiivis. Boltowsky on ise mõned ajalooalased raamatud toimetanud ja teiste tõlgitud raamatuid tähelepanelikult lugenud, mille kohta ta on teinud oma tähelepanekud, vt http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2808:t-lkeraamatute-h-da-ja-viletsus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3099 ja http://www.postimees.ee/372387/viis-aastat-hiljem-kivi-endiselt-peos/
Teiseks kõnelejaks on palutud ajaloolane ja kirjanik Tiit Aleksejev, kes lubas rääkida erinevatest tõlkijate häältest, nii nagu nad läbi tõlgete lugejani kanduvad. Ja tõlkijast kui ideaalsest lugejast, seda omaenda teoste võõrkeelde ümberpanemise muljete põhjal. Viimasega seoses peatub ta ka 11. sajandi sõjapidamisega seotud terminitel.
Teemaseminar leiab aset 4. detsembril algusega kell 18.00 aadressil Harju 1, Soome instituudi ruumides.

Loetud: Arvutimaailm 11/2012
Vaadatud: Alcatraz (Kanal2), Süvahavva (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Ilmunud raamatud: Edward Lucas. Pettus. Spioonid, valed ja kuidas Venemaa Läänt tüssab

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõnevõrra kärpisid kaks asja. Esiteks otsustas ema läbi astuda, et ikka üle vaadata, kas pojaraasukesel on kõik ka uuel aastal korras, ning ühtlasi kätte toimetada mõningad kingid, millega päkapikud mind mõne päeva eest venna juures viibides olid otsustanud üle külvata - mille usaldamine ema ja ta poiss-sõbra kätte ehk täpsemalt viimase automobiili pagasniku hoolde oli mõistagi üks järjekordseid osavaid võtteid vanainimeste omakasupüüdlikul ärakasutamisel. Kinkide kättesaamine oli tegelikult päris hea, sest aastavahetus näitas, kui oluline võib üks sekund olla: sekund varem oli mul just niipalju sularaha, et selle eest mõnes mõistliku hinnatasemega kohas vahest isegi lõuna kätte saada, sekund hiljem aga piirdus kogu sularaha kunagi juhuslikult kätte sattunud 50-sendisega, mille ostujõud on tagasihoidlikult öeldes, hmm, tagasihoidlik. Kingituste hulgas oli aga ka ilmselt üks ühes krooniga igavikku vajunud aasta lõpu populaarsemaid kinke, too stardipakike, mille abil, kui nii öelda, ema mind siis täna "käivitas". Nii et tagasihoidliku lõuna ehk saab jälle kätte... Kuigi tegelikult oli mõistagi kõigist neist täna pärale jõudnud kinkidest parim, etim ja ülim Gailiti Augusti uuesti avaldatud novellikogu "Saatana karussell", juba mille sisukorra kiikamine tõi meelde erutuse, millega ma omal ajal neid lugeda ahmisin. Mõned, näiteks "Fosfortõbi", on seniajani väga hästi ja otse "graafiliselt" meeles, mõned siiski juba veidi haihtunud, nii et kindlasti liigub see kogumik lugemist ootavate raamatute hunnikute pealiskihti, et siis, kui peaks kätte jõudma ammu ihaldatud ja ihatud aeg alustada lugemisorgiat, võiks see algus olla gailitlikult ekspressiivne ja impressiivne.

Teine täna põhitööle jaguvat aega isegi natuke rohkem kui veidi pisemaks surunud asjaolu oli seotud veel vastsündimata Mageiaga, mille üks avalikkusele nähtav osa on ka veebihääletussüsteem Epoll. Selle tõlkimist on arendajad õhutanud juba mõnda aega ja täna võtsin selle siis ette ning niipea, kui arendajad aastavahetusunest üles ärkavad, peakski olema võimalik veebihääletusi Epolli aadressil ka eesti keeles, õigemini eestikeelse liidese vahendusel korraldada.

Sattusin täna nägema Eesti Ekspressis koostatud asjatundjate ehk ekspertide nimekirja möödunud aasta parimate kodumaiste ja tõlgitud teoste esikümnest (peamiselt ilukirjandus, nagu ikka kombeks, kuigi tõlkeraamatute puhul oli kümne sekka mahtunud ka mõni mitte-päris-ilukirjanduslik raamat). Enamik neist tundus täitsa loetava kraamina ja tegelikult oligi suurem osa nii või teisiti juba pilku püüdnud või vähemalt silma jäänud, mõned lausa selles hirmpikas koduses lugemissabas oma kohagi sisse võtnud. Ma isegi avastasin, et kui ma mõne aja eest mainisin, et olen sel aastal, hambad ristis ja nii et veri väljas, ühe ilukirjandusliku raamatu läbi lugenud, mille eest tuleb olla tänulik Varraku raamatublogis algatatud ühislugemise ideele, siis selle nimekirja vaatamisel sähvatas äkitselt pähe, et see polnud õige - ma lugesin mingil hetkel, mis mõneti arusaamatul põhjusel oli kujunenud töövabaks, läbi ka Aleksejevi Tiidu "Leegionärid"!


Loetud: Vikerkaar 12/2010
Vaadatud: Kuldne kompass (Kanal2), Bitten: vampiiri armastus (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusalt jalutuskäiguga poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänases Sirbis oli paari eelmise nädalaga võrreldes väga palju huvitavat lugemist, seda eelkõige tänu nii-ütelda ajaloolehekülgedele. Neid alustanud Hvostovi Ants oli oma tavapärases headuses võtnud lahata Eesti Vabariigi esimese perioodi lõppu. Tema lõppjäreldus, et Päts ja Laidoner tuleks reeturiks kuulutada, ei ole ju põhimõtteliselt vale ega väär, aga muidugi sellisel kujul väljaöelduna on see äärmiselt provotseeriv. Mis ei kahanda muidugi artikli kui terviku väärtust. Nii valus kui see ka ei ole, jääb too 1940. aasta oma eel- ja järellooga ilmselt veel pikaks ajaks üheks Eesti ajaloo selliseks sõlmpunktiks, mis tahes-tahtmata kutsub esile tugevaid tundeid ja kus ühist seisukohta leida on õige raske, kui mitte lausa võimatu. Seda enam, et ilmselt on kõik vähegi mõeldavad dokumendid, mälestused ja muu selline tänaseks päevaks teada ja tuntud ning vähe lootust, et leitakse veel midagi, mis millelegi täiesti uut valgust heidaks, nii et peamine, milles arvamused saavad lahkneda, ei ole mitte sündmused ise, vaid nende tõlgendamine, mis lähtub eelkõige tõlgendajast, mitte tõlgendatavast...

Hvostovi artiklile pakkus head lisa Mertelsmanni Olafi väiksem looke sellest, millised olid 1940. aasta ja nõukogude võimu saabumise sotsiaalsed tagajärjed. Mitte et see elujärje halvenemine tundmatu asi oleks, aga tavaliselt kiputakse seda nii-ütelda tavatasandil võtma otsekui loomulikuna, et tuli ju järgi ka sõda ja muud jubedused. Aga niimoodi isegi selles päris lühikeses artiklis kokku võetuna jätab toona toimunu ikka väga masendava mulje. Võib-olla see oleks üks olulisemaid asju lausa, mida rahvusvahelise õiguse rikkumise ja muude kuritegude kõrval rõhutada, kui Eesti musta ja sünget ajalugu asjatundmatutele huvilistele tutvustada?

Lihtsalt markeerimiseks võib ära märkida veel õige mitu Sirbi artiklit, mis olid piisavalt huvitavad läbi lugeda ja kaasa mõelda: Eesti ajalooteaduse suurmehe Karjahärmi Toomase väga tasakaalukas ja tasakaalustav arvamus Eestist kõneleva ajalookirjutuse mõttekusest ja tähendusest; Ksenofontovi Andri näitusearvustus, mis suurelt osalt puudutas hoopis üht huvipakkuvat ja debatialdist teemat, nimelt jälgimissüsteeme ja nõndanimetatud Suure Venna fenomeni kohalikus esituses (ma olen neid privaatsusdiskussioone ikka jälginud, aga alati hämmeldunud selle peale, kui ikka ja jälle kohtab arvamust, et jälgimine on paha sellepärast, et siis peab oma tegude ja sõnade eest vastutama... - no kui sul on saladus, siis ära seda kellelegi ütle, ja kui sul on maine, siis ära tee lihtsalt midagi, mis seda kahjustaks - aga ei, tahaks ikka öelda ja teha, aga nii, et keegi teada ei saaks...); intervjuu äsja üleeuroopalise kirjandusauhinna võitnud Aleksejevi Tiiduga; ülikooliõe Laanese Enekeni hästi ja sisukalt kirjutatud arvustus või õigemini mõttearendus Oksaneni Sofi "Puhastuse" teemal.

Nägin täna ka südant soojendavat uudist, et mu kunagine direktor Rammo Piret on pälvinud Laupa kooli kordategemise eest Muinsuskaitseameti tänukirja. Koolimaja on tõepoolest väga eduliselt ja ilusasti korda tehtud, nagu ma hiljuti vilistlaste kokkutulekul viibides võisin oma silmaga tõdeda. Ja kuigi mul on koolipoisipõlvest direktori kohta üsna mitmesuguseid mälestusi ja tundeid :-) , siis kahtlemata on ta olnud parimas mõttes Laupa kooli patrioot ja väga palju vaeva näinud selle nimel, et see ikka edasi suudaks elada ja toimida.


Loetud: Sirp 15.10.2010
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Idiokraatia (TV3), Exorcist - Der Anfang (RTL2)

Kolmabased mõtted

Üsna väikeses osas tavaline tööpäev, aga suur osa päeva alustusest kulus viibimisele Rahvusraamatukogus, kus täna peeti juba kuuendat oskuskeelepäeva. Ma ei ole varasematel käinud, osaliselt teemade suhteliselt vähese huvitavuse tõttu, osaliselt ka lihtsalt laiskusest (või tagasihoidlikkusest, kõlaks kindlasti viisakamalt :-) ), aga seekordne käik läks kindlasti asja ette. Kuuest sõnavõtust kolm olid tõeliselt huvitavad, igas mõttes kohe, puudutades tugevasti ka mu enda tegevust, aga ka ülejäänud kolm olid sellised, mille ärakuulamine mingil juhul ühtegi tiivasulge pidi alla ei voolanud.

Et tegemist oli eelkõige e-keskkonna ja oskuskeele ning vastavalt tihedalt tõlkimisega seotud teemadega, siis peamiselt haakus kõik kuuldu selle mu tõlkijaelu poolega, mis on pühendatud tarkvarale, kuid mõneti seonduvad need ka tõlkimisega üldiselt. Kaks peamist mõtet jäi minu jaoks sellelt päevalt kõlama. Esimene puudutab õiguskeele, see tähendab seadustes fikseeritud keele, ja mujal, olgu praktilises (töö)elus või ka lausa (mittejuriidilistes) dokumentides kasutatud keele erinevust. Sellele lisanduvad probleemid tõlkimisel, kuivõrd väga sageli muukeelne terminoloogia on ajaloolistel põhjustel teistsugune juba oma ülesehituselt ja seeläbi väga raskesti teisendatav meie siinsesse süsteemi. See on näiteks üks põhjusi, miks ma olen väga ettevaatlikult hiilinud ümber paari raamatupidamisega seotud rakenduse, mida KDE pakub, ega ole riskinud neid tõlkima asuda (teine ja ilmselt peamisem põhjus on muidugi see, et selle valdkonna mõistestik on mulle üldse võõras). Ingliskeelse maailma raamatupidamine ei erine mõistagi kapitaalselt Eesti omast, küll aga seadused, mida vastavad rakendused peaksid ju arvestama, et raamatupidamine ikka õigesti jookseks. Nojah, need KDE rakendused on muidugi eelkõige mõeldud isiklike rahaasjade üle järje pidamiseks, nii et neis ei pruugi tingimata olla kõikvõimalikke nüansse, mis muudaksid nende kasutamise Eesti keskkonnas raskeks (ja ilmselt ei olegi, ma loodan väga vähemalt). Aga eks sellist ebakõla esineb rohkelt ka mujal - nii mõnigi kord olen ma pidanud tublisti higistama mõningaid artikleid tõlkides, sest muude maade asjade ümberpanemine nii, et ei peaks mõttetult pikalt seletama, võib olla õige keerukas. Asi ei puuduta muidugi ainult või ainiti tõlkimist, vaid esineb isegi nii-ütelda Eesti-siseselt, nagu demonstreeris väga ilmekalt mu kunagine õppejõud Berendseni Veiko, tuues näiteks (valdavalt saksa eeskuju pealt maha viksitud) tsiviilseadustiku, mis on ju üks tähtsamaid seadustikke üldse, ja muud õigusaktid, mille keel ja kasutatavad mõisted pole sugugi alati kooskõlas.

Teine, eelmisega küll haakuv, aga praktilisem mõte või rohkem küll kaastunne idanes Nilbe Sirve ettekandest raamatukogutarkvara Millennium tõlkimise kohta. Ta ise vabandas, et ei ole asjaga väga hästi kursis, sest peamiselt tegeleb tõlkimisega tema üldse arvutiasjandusega paremini kursis kolleeg, keda paraku tööülesannete tõttu kohal ei olnud, aga see, mida ta rääkis, tõi küll kananaha ihule, eelkõige seepärast, et kõik see oli nii tuttav enda tegevusest, tõsi, rohkem aastatetagusest tegevusest, sest vähemalt KDE ja Mandriva maailmas on tema esitatud probleemid suuremalt jaolt lahendatud. Ehk siis, kui üles lugeda: võimatus testida tehtud tõlkeid otsekohe või neid isegi nii-ütelda jooksvalt, kasutajaliidese imitatsioon kõrval tõlkida; nähtavasti täielik konteksti puudumine, kus ja millises kombinatsioonis tõlgitav sõna või fraas esineb, rääkimata juba täpsematest kommentaaridest, mida selle sõna või fraasiga mõeldakse või mida täpselt tähendavad fraasis esinevad muutujad; eri kohtades esinevate ja sisuliselt eri tähendusega, aga vormiliselt samade sõnade koondamine ühe tõlkeüksuse alla; raskused fikseeritud suurusega elementide puhul, kus inglise keeles esineb suhteliselt lühike sõna, mida eesti keeles on võimatu või vähemalt äärmiselt keeruline sama lühidalt öelda, ja veel mitmed probleemid. Eks muidugi esineb ka KDE rakenduste seas neid, kus konteksti on liiga vähe antud või kus inglise keeles vormilt kokku langevad sõnad, mida aga eesti keeles tuleks erinevalt tõlkida, on ühe kirje all, aga tavaliselt piisab vaid sellele tähelepanu osutada ja väga operatiivselt ilmuvad vastavad muudatused ka lähtekoodi ning seeläbi tõlkefailidesse. Rääkimata juba sellest, et Qt Linguist pakub näiteks väga head võimalust, muidugi lähtekoodi olemasolul, dialoogide ja muu sellise tõlkimisel näha kohe kõrval ka seda dialoogi ennast ja vastavalt tõlkimisele ka kohe tõlget. Ja dünaamiliselt muutuva suurusega nupud (vähemalt mõistlikkuse piires) ja muu selline peaks olema õieti tänapäeva tarkvaras lausa elementaarne. Aga nojah, see Millennium on juba nii vana asi ning eks nende pikaajaliste projektide puhul ole sageli minevikutaak nii raske, et asju muuta on äärmiselt keeruline...

Igatahes võib kokkuvõtvalt öelda, et sel päeval osalemine läks täiega täie ette, väga palju huvitavaid ja edasiarendamist vajavaid mõtteid tekkis (ja eks muidugi oli hea ka näha mõningaid tuttavaid inimesi). Ahjaa, millalgi lubati ka päeva heliline ülesvõte, pilte ja ilmselt ka ettekannete tekste veebi üles riputada, loodetavasti kuhugi kergesti leitavasse kohta Rahvusraamatukogu saidil.

Õhtul võis Varraku raamatublogist lugeda, et Euroopa Liidu kirjandusauhinna kohalik žürii on oma otsuse teinud ja auhinnasaaja välja selgitanud. Selleks sai veel üks mu kunagine õppejõud, ristisõja/palverännuraamatu kirja pannud Aleksejevi Tiit. Raamat ise on mul paraku seniajani läbi lugemata, aga kõneldakse, et pidada hea olema, mida ma ka täiesti usun. Sestap au ja kiitus ja õnnitlused nii suure au pälvijale!


Loetud: Vikerkaar 9/2010
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Paradox (RTL2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks ma kirjutan Eestist (Postimees, 06.10.2010)

Neljabased mõtted

Olles puhtjuhuslikult ärganud pärast pikka, ligemale kümne tunni kanti välja veninud, ilmselt kosutavat ja kindlasti vajalikku und ning veidi elu, maailma ja ärkamist põhjustanud, kuid vastamiseks liiga põgusaks jäänud telefonihelina üle järele mõelnud, leidsin, et kõige mõistlikum on tänane päev pühendada peksmisele. Seda ma ka naudinguga tegin ning tundus, et härra Lull, kes oli aastatepikkusest väärkohtlemise puudumisest masendusse vajunud ja rasva läinud, seda lausa naudib - verd ja naharibasid lendles igatahes õhus tublisti ning härra Lulli näole ilmus äraseletatud õnnis ilme...

Paraku ei piirdunud peksmine ainult härra Lulliga, vaid ka ma ise sain oma vitsad kätte. Pidin nimelt linna minema, et pangakaarti vahetada. Kaardimudeli väljavahetamine läks edukalt, kuid tund aega halvava, pimestava ja lõõmava lõõsa käes oli tõeline piin - ja erinevalt härra Lullist mina seda ei nautinud... Seda enam, et vastavalt alatuse seadusele hakkas temperatuur kahanema ja päikese mõju taanduma kohe pärast seda, kui ma olin oma kannatuste rajalt tagasi jõudnud...

Mistõttu ma lahjendasin tekkinud valu tõlkimise kõrval teise suure naudinguga, nimelt lugemisega, võttes üle mitme aasta taas ette ilukirjanduse. Tõsi, vähemalt üks osa täna loetust tõotab tulla eripärane: ma ei ole kunagi varem isegi mitte üritanud mõnda raamatut lugeda teadlikult ainult osakaupa. Nüüd aga tekitas sellise ahvatluse Varraku raamatublogis tekkinud ühislugemise idee, mis ühtlasi annab mulle võimaluse tutvuda nii palju kõmu tekitanud raamatuga. Ma ei hakka praegu ja siin tekkinud mõtteid välja laduma, need lähevad kõigepealt sinna ajaveebi ja siia tulevad koondatult alles siis, kui ma olen kogu raamatu läbi lugenud, või veel hiljem, aga igatahes mõningat hämmastust ja palju äratundmist ma selle raamatuga seoses kogesin.


Loetud: Vikerkaar 6/2010; T. Aleksejev, Leegionärid; S. Oksanen, Puhastus
Vaadatud. Aardekütt (TV11)