Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lükkis end sisse ka ühe artiklitõlke valmistamine Postimehe hüvanguks.

Uue aasta esimene Sirp, mis küll alles täna minuni jõudis, alustas päris rajult ja hulganisti lugemist pakkuvalt, ehkki see pole võib-olla pisukest pühadeaegset vaheaega silmas pidades tingimata suur üllatus.

Huviga võis lugeda musugusele amusikaalile nii võõrast asja nagu nelja muusikainimese küll igas võimalikus suunas alatasa laiali valguv, aga siiski küllaltki koherentne mõttevahetus, nojah, muusika kui sellise teemal. Midagi välja võtta sellest kolmest leheküljest tihedast mõtete väljapurskamisest ei oskagi, aga lugeda tasus, kindlasti.

Samas vaimus jätkas samal teemal Siitani Toomas, kelle muusikaaastapuhusest loost noppisin ma enda jaoks välja pisut kurvastava tõdemuse (nojah, eks ma seda ju teadsin, aga põhjendust kui sellist seni polnud): "Palju olulisem on avastus, et samad ajustruktuurid on olulised nii muusikaliste kui ka lingvistiliste stiimulite taju ja moodustuse puhul [...] muusikaliste oskuste arendamine toetab keelte õppimist ning ka võimet mõista keerulise süntaksiga verbaalseid tekste." Mul nähtavasti need ajustruktuurid puuduvad või on tublisti kängunud, mistõttu ongi nii raske, et mitte öelda ilmvõimatu aru saada nii muusikast kui sellisest kui ka omandada võõrkeeltes kõnelemise oskus. Nojah, tavaliselt mulle muidugi piisab sellest, kui ma võõrkeelt kirjalikul kujul korralikult või lausa hästi mõistan ning nende taga struktuuregi näha suudan, aga teinekord tundub mulle, et neil, kes samust keelt ka rääkida suudavad, on mõneti lihtsam paljusid asju mõista, kuidagi loomupärasem, ilma "tuupimata" ...

Kirjandusele pühendatud osa oli täna õige pisuke, vaid paar lehekülge, aga tuleb siiski tunnustavalt öelda, et kohaliku kaitseväe siseelule pühendatud raamatute arvustused (vastavalt Raua Pauli sulest Porvali Timo ja Tiitsu Tarvi "Just nii, härra seersant!" kohta ja Riigi Marveli sulest Põhjala Priidu "Militaarsete miniatuuride" kohta) olid siiski üsna paeluvad lugeda: ma olen nende raamatute hankimisel pisut kõhelnud, aga tundub, et seda peaks siiski tegema - ehk jagub kunagi aega ka nende lugemisele, tõotab vähemalt arvustuste järgi olla mõnus ja hingelähedane.

Üllatav oli pisut Sirbi kohta lausa tohutu poliitilise temaatika esinemine: lausa kuus lehekülge, seda ikka igapäev (ega isegi iganädal) ei juhtu. Mõtlemapanev oli lugeda hõimlase Toomse Rene pikka ja sisukat artiklit Eesti riigikaitse "realistliku visiooni" kohta. See oli väga süstemaatiliselt ja argumenteeritult üles ehitatud ning seeläbi raskesti vaidlustatav - vähemalt kui tema aluspõhimõtetega kaasa minna. Mõneti isegi kahju, et ta otsustas oma poliitilisi ambitsioone hakata teostama just selles erakonnas, mille kasuks tema valik langes, sest karta on, et reaalselt ei saa see kunagi (või vähemalt veel pikka aega) nii tugevasti võimule, et ka kaitseküsimustes vähegi kaasa rääkida. Aga ega meil neid riigikaitselisi mõtlejaid nii hirmus palju ei ole ka, ei ametis ega väljaspool seda, nii et küllap Renegi mõtteid kuulda võidaks võtta, kui vähegi tahetakse (ja kui samune parteiline seotus sellele mentaalseks takistuseks ei saa).

Üht asja tahaks selle muidu hea visiooni juures siiski mainida. Väga torkab silma, et - võib-olla täiesti õigusega - eelduseks on võetud suure ja väikese vastasseisus (mis ju siin meie kandis on ka peaaegu ainutõenäoline) asümmeetrilisuse kasutamine, eelkõige tuginedes viimasel kümmekonnal aastal militaarteoreetilisis ringkonnis palju kõne-, mõtlemis- ja arutlemisainet andnud Hizballahi vastupanuviisile Iisraeli "konventsionaalsele" sõjajõule. Jah, muidugi, praktilisist kaalutlusist lähtudes võib sel olla jumet, kui arvestada võimalike vaenujõudude vahekorda, reaalseid ressursse ja kõike muud.

Kuid ma söandaks siiski arvata, et kunagi 1990. aastatel põgusalt ka Eesti sõjateoreetilises diskussioonis läbi lipsanud teinegi võrdlus ei teeks paha kaaluda ja uurida - mis peaks olema seda lihtsam, et tegu on sama kandiga. Ainult et rõhud oleksid pisut teisiti asetatud: mitte salaühingu (mida Hizballah ju oma loomult on, isegi kui nad viimasel poolteisel aastakümnel jõulisemalt ka avalikumat laadi ühiskondliku organisatsiooni või lausa partei võõbaga end katma asunud) võitlusviis riigi (Iisraeli) vastu, vaid riigi võitlus endast suurema riigi või riikide koalitsiooni vastu. Jah, konkreetsemalt siis samune Iisrael versus eelkõige Egiptus ja Süüria, aga ka Iraak, Saudi Araabia ja veel nii mõnedki Iisraeli "merrepühkimisest" huvitatud asjahuvilised.

Jõudude vahekorra mõttes ei oleks märgatavat vahet, ressursside osas, jah, võib-olla, kuigi väga kindel ma selles ei oleks (see nõuaks lähemat uurimist), küll aga oleks ehk mõistlikum lähtuda sellest, et Eestigi on riik ja suudab oma riigikaitsetki üles ehitada, arendada ja koordineerida loomu poolest palju etemalt kui salaühing. (Mis ei tähenda sugugi, et see, Rene artiklis esitatud vaade, üldse kõrvale peaks jäetama - pigem vastupidi, see peaks sellisel juhul olema selge "plaan B" (nagu mu teada on ka Iisraelil ette nähtud kindlad kavad juhuks, kui peaks ähvardama oht (mis ei ole sugugi vähereaalne) jääda "konventsionaalses" mõttes alla ning olla sunnitud loovutama territooriumit, sõnaga taganema ülekaaluka vastase ees), mis rakenduks esmaste, "konventsionaalsete" meetmete ammendudes.)

Väga laias laastus, mulle tundub, praegune Eesti riigikaitse ju ka sellise (vähemalt kahe)kihilise riigikaitse poole püüdleb ja ega õieti Renegi ju sellele otsustavalt vastu ei vaidle, ainult rõhuasetuse teeb teise. Ja just selles ma ei ole väga kindel, et see on päris õige: see võib lõppkokkuvõttes süvendada kuskil kuklas torkivat tunnet, et Eesti on nõrk ja "moodne metsavendlus" ongi ainuke lahendus, mis mu meelest pigem soodustab potentsiaalses vastases tunnet, et siin võib saavutada kui ka pikemas perspektiivis kuluka, siis vähemalt lühivaates eduka ja edasiseks tegevuseks piisavalt turvalist platsdarmi pakkuvat edu. Ja see oleks juba üsna ohtlik. Ma siiski usun, et Rene artikkel, mis lisaks võib-olla mitte just väga suure lugejaskonnaga Sirbile on avaldatud tema enda temaatikat arvestades küllaltki kopsaka lugejaskonnaga ajaveebis, tekitab veel poleemikat ja ehk selituvad sellest välja senistest paremad, täpsemad ja tulevikukindlamad "visioonid".

Üpris põnev oli lugeda ka Kopõtini Igori ja Krossi Eerik-Niilese dialoogi pealkirjaga "Mida teha venelastega?" Paraku tekkis lehekülge pöörates ja Toomse Rene juurest nende kahe juurde jõudes tubli pingelangus, sest kuigi mõistagi niisugunegi arutelu on vajalik ja midagi halba selles pole, leidus mõlema väljaütlemistes kuhjaga mu meelest juba tublisti iganenud klišeesid, seda sellest hoolimata, et kumbki pole nii märkimisväärselt vana mees (jah, tegelikult tuli see kümmekonnaaastane vanusevahe isegi nende tekstides välja omajagu). Lõppjäreldus - vaja on dialoogi ja seda inimeste enda tasandil - on mõistagi igati õige.

Maiste Valle-Sten oli kirjutanud nupukese rubriigipealkirjaga "Augutäiteks" ja nojah, tuleb öelda, et sellisena see rohkem tunduski: päris räige rünnak nii sisult kui ka vormilt ühelt poolt poliitikute kui selliste vastu (erandiks 5+2 nimeliselt välja ja esile tõstetud inimest, kel olevat võime "midagi süvenevat ja sisukat kirja" panna või üldse "distsiplineeritult mõelda" - millest tuleb nähtavasti järeldada, et teistel seda pole ...), teiselt poolt sotsiaaldemokraatide vastu ja kolmandalt poolt Pilvre Barbi vastu konkreetsemalt. Aga nojah, kui augutäide, siis augutäide ...

Üsna huvitav ja lausa õpetlik oli lugeda Piirsalu Jaanuse küll juba oma kuuvanust, aga vahepealsete pühade tõttu nii siin- kui ka sealmail suhteliselt aktuaalset intervjuud ühe Venemaa nimeka ühiskonnateadlasega. Õpetlik vahest just seepärast, et selles avaldus segastele aegadele tüüpiline segane suhtumine (nojah, Venemaal on need segased ajad kestnud juba pikemat aega, lausa aastakkümneid, nii et tahaks lausa öelda, et venelik suhtumine, aga tõele au andes leiab samasuguseid vooluga, antud juhul siis intervjueerija küsimustega kaasajooksikuid ka mujal, isegi rahulikel ajul, aga eriti just ärevail): põhimõtteliselt nenditakse, et kõik on persses, samas siiski lootes ja näiliselt isegi argumenteeritult põhjendades, et see on ajutine, aga samas ollakse piisavalt lojaalsed parajastisele võimule ega lasta lahti ka selle põhipostulaatidest (antud juhul siis selge teadmine, et kui halb meil ka pole, on meie hädade sellel süüdlasel, keda teised nii väga näha tahavad - konkreetselt Ukrainal -, veel halvem ja üldse oleks parem, kui selle absurdse moodustise - nagu Ukraina ilmselgelt on - saaks kenasti kokkulepetega likvideerida ja kõik võiksid rahulikult edasi elada). Jah, juba selliste küllaltki selgelt avalduvate taustatoonide tajumiseks tasub niisuguseid intervjuusid lugeda.

Osaliselt kirjandusse puutuvalt (või vähemalt sellest ajendatult), rohkem aga mõttemaailma üldisemalt puudutavalt oli lehte mahtunud ka intervjuu Friedenthali Meelisega, mis mõistagi köitis mind eriti oma pealkirja mahtunud sõnakese "ajalugu" poolest. Kuigi loos oli mõningaid mõtteid, mis minu omadega väga ei kipu kattuma (näiteks arvamus, et "Ilma sihita või piirideta ei ole mingit vabadust, sest puudub orientiir, vabaduseks on ikkagi vajalik otsus, teadlik valik, mitte mõttetu ekslemine" - aga kuidas jääb sellega, et "orientiir" sellessinatses maailmas oled sa ise ning mingeid sihte ega piire polegi?), oli seda ometi hea ja lahe lugeda. Eriti aga tahaks tõsta esile intervjuu lõpus välja öeldud mõtet, mida ma ise nii mõnelgi korral tahtnuksin öelda neile, kes räägivad ajaloo spiraalsusest või kordumisest (olgu siis farsina või mis tahes muul kujul) ja muust sellisest, aga pole osanud nii hästi sõnastada:

Üldiselt näib mulle aga ajalugu pigem mingi rabamaastikuna: me võime ekseldes sattuda üsna samasugusena paistvasse kohta, tekib tunne, et jah, siin oleme juba olnud, hakkame käituma teataval moel. Aga tegelikult pole koht sama ja sageli me ainult soovime seda sarnasust.

Lehe lõpetuseks oli Soosaare Sven-Erik kirjutanud nii imetabasest asjast nagu "Wikipediast, soome-ugri keeltes". Täiesti õigesti oli selles öeldud, et Venemaal - aga seal elab ju, kui nüüd lähtuda keeltest (mitte kõnelejate arvust), nagu mulle pigem kombeks, enamik soomeugrilasi - on olukord soomeugrilastega õige hull ja aina hullemaks läheb. Ma olen ka ise korduvalt üritanud nii mõndagi idapoolsemate hõimurahvastega või kas või nende kunagiste asualadega seonduvat leida, aga harva, lausa haruharva leiab seda nende enda keeles, pigem ikka vene keeles. Ja palju parem on enamasti isegi kohe otsida Google'i vahendusel, sest lootus leida midagi millegi kohta mõnest võrgus leiduvast koguteosest või perioodilisest väljaandest on palju suurem kui Wikipediast.

Siiski leidsin sellest loost ka ühe õige tarvilise viite ühele kenale keskkonnale või õigemini programmile nimega Minority Translate, mis võimaldab suhteliselt vähese vaevaga teha vähemalt lühematest artiklitest tõlkeid teiskeelsetesse Wikipediatesse (jah, muidugi, tõlkima peab ikka ise, aga nõnda-ütelda infrastruktuuriga ehk taristuga majandamine paistab olevat tunduvalt lihtsam). Tahaks loota, et see lisaks muule toob kasu ka samustele idapoolsetele frsoomeugrilastele, sest emakeelne teadmusbaas on asi, mille väärtust ei ole kuidagi võimalik ei ala- ega ülehinnata - see on lihtsalt hindamatu väärtus.


Loetud: Sirp, 09.01.2015
Vaadatud: ENSV (ETV), Viikingid (TV6), Mosaiikmõistatus (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas tagada uuel aastal hea ja halva tasakaal? (Postimees, 10.01.2015)

Esmabased mõtted

Tänane päev - üldjoontes ikka tavaline tööpäev, võib kohe ära öelda - algas õige vara, ammu enne igasuguseid kukki ja koite, sest tsiviliseeritud maailmas on kombeks korraldada tähtsamaid konverentse ja muid palju inimesi kokku toovaid üritusi ikka nii, et samused inimesed oma kõrgajaks ehk pärastlõunaseks-varaõhtuseks prokrastineerimis- ja rekreatsiooniajaks täielikult vabad oleksid.

Või kui teisiti öelda, siis täna korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute keskus õige paljude nimekate analüütikute ja muude asjatundjate arutlushommiku, mille teema oli praegu väga ajakohane "Hybrid Warfare and Information Operations" (eesti keeli niisiis "Hübriidsõda ja infooperatsioonid"). Lucase Edward ja Piontkovski Andrei on usutavasti enamikule, kes vähegi maailma ja eriti siinkandi asjadega end kursis hoiavad, teada nimed ning vaevalt ka Jaeski Aivar ja Franke Ulrik palju vähem tuntud on, sestap oli mu jaoks pisut üllatuslik viies panelist, Betzi David, kelle nimi esimese hooga ei öelnud palju midagi, aga kes võib-olla rääkis kõigist panelistidest kui mitte just kõige mõistlikumat, siis vähemalt kõige kainemat ja külmemat juttu.

Kui ka muu jutt oli küllaltki selline, mida on viimastel kuudel ja mõne asja puhul võib-olla juba aastaidki räägitud ja mis sestap ei tohiks samustele kursishoidjatele märkimisväärselt uut sisaldada, siis ometi olid sel arutlusel ka mõned detailid, mis vähemalt mulle olid uudsemad või siis sellised, mis vaid kuskil mäluhämaruste sopis ringi hulbivad.

Esimene neist oli mainitud Betzi Davidi küllaltki järsk vastuastumine arvamusele, et Venemaa mõnigi kord vähem või rohkem selgelt mõista antud tuumarelvaga ähvardamine sisaldab endas ka midagi tõsist. Ta lahutas selle kaheks: ühelt poolt ei usu keegi tuumasõja kui sellise võimalikkusesse, sest selle praktiline tulutus on ammuigi ära nähtud (nõndanimetatud vastastikku tagatud hävitamise ehk MAD-kontseptsioon); teiselt poolt pidas ta äärmiselt vähetõenäoliseks ka nõndanimetatud taktikalise tuumarelva kasutamist (meenutagem mitmel pool välja käidud mõtet, et Venemaa võib ju heita tuumapommi mõnele Euroopa linnale. Üllatuslik oli mu jaoks tema väide, et kui venelased pole midagi erakorraliselt uut ja seni saladuses hoitavat leiutanud, siis ei ole ka nemad lahendanud probleemi, kuidas taktikalist tuumarelva üldse kasutada. Betzi sõnul olla Lääs/NATO küll ammustel aegadel avalikult propaganda huvides väitnud, et neil on taktikalise tuumarelva kasutamise võime olemas ja vajaduse korral ka seda kasutatakse, aga tegelikult olevat plaanijad olnud siiski arvamusel, et praktikas seda väidet kontrollida ei saa, sest tegureid, millega arvestada lihtsalt ei osatagi, on liiga palju. Ehk teisisõnu, kuigi sellised relvad olid ka päriselt olemas ja kuigi väideti, et on olemas ka plaanid, kuidas neid kasutada, siis tegelikkuses neid plaane kas üldse polnud või igatahes oli kõigile selge, et neid mingil juhul mainitud ebakindluse tõttu ei rakendata.

Teine uudne teadmine oli Moldovat esindanud diplomaadi etteastumine ettekannetele järgnenud arutelu- ja küsimustevoorus, kus ta meenutas, et Tiraspolis üles kasvanuna ei ole niisugune "hübriidsõda" kõigi oma "roheliste mehikeste", valede levitamise ja kõige muuga midagi nii radikaalselt uut, nagu seda praegu kiputakse arvama, vaid kenasti läbi tehtud juba veerand sajandit tagasi, sealsamas Dnestri-äärses. Millega muidugi tuleb igati nõustuda.

Oli veel kolmaski "uudne" moment, aga et see kuulub pigem piinlike vahejuhtumite sekka, mida paraku ka niisugustel üritustel mõnikord ette tuleb, jätan ma selle siinkohal lahti rääkimata. Eks kohalolijad teavad, mida ma mõtlen, ja teistele see vaevalt palju korda läheb, küll aga võiks tekitada asjatult mitmesuguseid pahatahtlikke valearvamusi. Igatahes ja sellest viimasest hoolimata oli tegu väga korraliku tasemega üritusega ning küllap praegustes oludes ka vajalikuga. Mul ei olnud siia ülevaatesse viiteid paraku lisada, aga igatahes tänaõhtuses Välisilmas ja samuti uudistesaadetes oli sellest mõnevõrra ka juttu.


Loetud: Akadeemia 11/2014
Vaadatud: Valge kaardivägi (ETV2), Välisilm (ETV), Malala: tüdruk paradiisist (ETV), Elavad surnud (Fox)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: mürgine Sputnik (Postimees, 24.11.2014)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse väljaskäik sihiga külastada elukohajärgset universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks.

Tänane Sirp oli kohe eriliselt tihe ja tummine, täis nii rohkelt lugemisväärset materjali, et kohe imesta, kas on kirja- ja kultuurirahva kaaned pauguga pealt ära löönud ja valla pääsenud. Igatahes võimsa avapaugu andis Lotmani Mihhail, kes võttis kõnelda lausa kahel leheküljel (tõsi, tubli tüki teisest leheküljest haukab enda alla teemaga üsna kunstlikult seostatud pilt) eriti kunagi ammu-ammu, aga isegi veel praegu mõjuka vene literaadi Danilevski Nikolai hiljaaegu eesti keelde jõudnud suurteosest "Venemaa ja Euroopa". Ma pean tunnistama, et samuti kunagi ammu-ammu üritasin ka seda teost, küll originaalkeeles, lugema hakata, aga ei edenenud see mul mitte, tundus kuidagi äärmiselt raskepärane. Võib-olla peaks nüüd eestikeelse tõlkega uue katse tegema - sest viiteid sellele, olgu õigustatuid või mitte, leiab ju tänapäevalgi piisavalt, eriti muidugi Venemaal, aga ka mõnikord mujal. Õieti võib ka Lotmani tekstist mõista, miks ma seda omal ajal hästi lugeda ei suutnud: ühelt poolt "suur nii käsitletud materjali mahult, kontseptsioonide rohkuselt kui ka lehekülgede arvult ning Danilevski austajad kiidavad tema entsüklopeedilist haaret ja sügavust", teiselt poolt aga "faktide käsitlemisel on Danilevski tihti hooletu ning enamasti tendentslik". Rääkimata muidugi sellest, et 19. sajandi "suurkirjutajad" (sugugi mitte ainult venelased, see oli pigem ajastu märk) olid iseloomulikult korraga nii naiivsed kui ka ääretult kirglikud. Aga igatahes on Lotmani kirjatükk hea sissejuhatus, järgnegu sellele siis Danilevski lugemine olgu originaalis või tõlkes või mitte.

Sellele järgnes tervelt kolm lehekülge religiooni, täpsemalt religioosse kirjanduse teemal (ehkki Danilevskitki võib teatavas mõttes niisuguse kirjanduse alla liigitada). Kui esimesed kaks lehekülge, mis olid pühendatud kogumikule "Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid" (vastavalt pikk ja põhjalik lugu Lahe Jaanilt ning veidi lühem kirjatükk Petti Urmaselt), olid ehk rohkem teadavõtmiseks, siis kolmas, Schvaki Toomase arvustus Saardi Riho kristluse ajalugu käsitlevast teosest, oli lausa tulevärk. Jah, küll negatiivne tulevärk, milles autor saab nii et tolmab, isegi kui lõppjäreldus on veidi tasakaalustatum. Et ma ei ole seda teost lugenud, on raske seisukohta võtta, aga tundub, et kiriku ja ristiusu ajalukku puutuvalt, eriti seoses selle ulatumisega tänapäeva praktilisse ellu (kas või näituseks sellesse, kas teoloogia sobib üldse ülikoolis õpetada või mitte), on õige mitu "koolkonda" ning raamatu autor ja artikli autor on kui mitte just kardinaalselt, siis igal juhul väga tõsiselt lahkneval seisukohtadel. Mis muidugi ei ole imestada: isegi väga vana ajalugu võib kütta võimsalt kirgi, kui see vaid kuidagi seondub tänapäeva probleemide ja tundmustega. Mu tõlgitud "Jumala sõja" ees- ja järelsõnaski pidas autor vajalikuks päris pikalt kõnelda ristisõja kui mõiste kasutamisest ja väärkasutamisest ning eks ole alles hiljutisest ju meelde tuletada äge võitlus Eesti keskaja üle, mille puhul võis kindel olla, et kirglistel kõnemeestel oli päris savi, milline see ajalugu tegelikult oli, küll aga vägagi mittesavi, milline ajalugu neile sobib.

Päris huvitav oli lugeda Oleksi Peetri lugu, mis formaalselt pidanuks olema arvustus raamatust "Eesti kliima" ja osaliselt ka seda oli, aga millele juurde miksitud teemakohased "etnoloogilised pudemed" olid palju huvitavamad. Näiteks teadasaamine, et "kui näiteks Elias Lönnrot 1844. aastal Eestis käies kurtis, et punši saab vähe, siis polnud põhjuseks mitte tema joomahimu, vaid hoopiski riietus, mis ilmastikuga ei sobinud". Aga see polnud seal ainuke "pude", muidugi, neid jagus veel hulgi.

Kirjanduskülgedelt oli põnev teada saada, mismoodi näeb välja luuletaja (Ehini Kristiina) ja muusiku (Sepa Silver) ühine tuur mööda Põhja-Ameerikat. Raamatu(te) ja plaadi esitus üheskoos ei ole küllap tavapärane üheski maailma otsas ja seda võis ka Sirbi loost aimata, et vastuvõtt oli selline kergelt meeltesegaduse laadne: lähed enda arvates luuleõhtule, aga seal mängitakse ka mingeid imepille ja tehakse igasugu trikke. Paistis siiski, et see tuli neile hoopis kasuks, mis on äraütlemata tore.

Vene Ilmar oli oma tavapärases hääduses võtnud kirjutada Camus' Albert'ist ja nagu ikka, oli tema kirjutis just selline, mis kuidagi ei mahu tavapäraste juubeli-mälestuskõnede raamesse, mida ent ometi on hirmus hää lugeda, sest juubel või mitte, leiab tiheda ja samal ajal laialivalguva teksti seast nii palju, mida ühelt poolt kõrva taha panna ja mille üle teiselt poolt veel tükk aega hiljemgi mõtiskleda. Näituseks selle üle, mis on süü ja kui see juba on, mis sellega peale hakata.

Mõneti kummastav oli lugeda kaht risti vastupidi arvamust Raadi kandi kohta, millest üks, Bachmanni Karini sulest, oli ettevaatlikult optimistlik, et sellest ei saa mitte kõrvaline tühinurk, vaid linna ja kogu maailmaga kenasti integreeritud koht, kuhu rõõmuga tulla, teine aga, Kiisi Marguse näppude alt, lammutas selle mõtte totaalselt ja nihilistlikult täiesti maha. Sellega võib muidugi nõus olla, et tee sinna (ütleme, kesk- ehk südalinnast) läbib "tühermaa" (kuigi mõnegi teele jääva hoone elanikud oleksid selle väite peale võib-olla mitte kõige rõõmsamad ja rahulikumad), aga et Raadi asub kuidagimoodi kaugel - et isegi tartlasele "minna on autoga kauge, rattaga võimatu ja jalgsi inimvõimete piiril" -, on mulle väga raske mõista. Sellest ma saan veel aru, et Lohkva kandi inimesele võib igal hommikul Maaülikooli jalutada olla pisut liiga pikk tee, aga südalinnast enam-vähem ükspuha kuhu pool tunnikest rahulikult tatsata ei saa nüüd küll olla "inimvõimete piiril". Ja ma ei oleks väga kindel, et "tühermaa" just tingimata midagi halba oleks, nagu mõlemast loost võib mulje jääda. Mu meelest on Tallinna kultuurikilomeeter üsna hästi vastu võetud, nii Eestis endas kui ka välismaalaste poolt - ja ometi on see ju täiega üks õuduste tee, ümberringi igasugu stalkerlikud kõledused ja jubedused, talvisemal ajal lisaks veel tavalisest palju tugevama jäise gravitatsiooniga ja puha. Igatahes oleks tore, kui vähemalt mingil määral ja moel plaanid Raadit südalinnaga vahetumalt siduda teostuksid - mitte et Eesti Rahva Muuseum ja selle külastajate arv oluliselt kannataksid, kui seda ei juhtu, aga ERMi ehitamine annaks kindlasti hea võimaluse ka selle ja südalinna vahele jäävat ala pisut korrastada ja atraktiivsemaks muuta, nagu kõlab moodne lööksõna.

Samamoodi pisut kummastav oli lugeda muidu tabava sulega Soidro Mardi meediaarvustust telekanali Kanal2 laupäevaõhtuse kava kohta. Kui "Stereo" kohta ei oska ma midagi arvata ja "Ärapanija" osas võib nõus olla, et see on "kindel kaubamärk, milles ei tule kunagi pettuda. Nagu vana hea Narva kohvik, kus ei ole samuti mingit glamuuri ega striptiisi: võtad oma 50 grammi Vana Tallinna ära ja kobid teist vaatust vaatama", siis mälumängu "Mis? Kus? Millal?" kohta lausutu pani pisut hämmastama. Kui ta ütleb, et teda "huvitaks just arutluskäik, kuidas lahenduseni jõutakse, mitte see rabistamine ja üksteisest ülerääkimine, mis mängulaua tagant vaatajateni jõuab", siis jääb mulje, nagu ei oleks kirjutaja kunagi ühelgi mälumängul osalenud ega isegi neid näinud või kuulnud (mida ta küll "Mnemoturniiri" mainimisega üritab kummutada): just selline "rabistamine ja üksteisest ülerääkimine" niisuguse piiratud aja jooksul käibki. Käis ka "Mnemoturniiris" ja jõudis seal ka kuulajate kõrvu (mitte muidugi täies mahus, aga jõudis). Või kui ta küsib, mis juhtub siis, kui skoor peaks jääma väga ühekülgseks, olgu siis "tarkade" või küsijate kasuks, mis tähendab mõistagi lühemat mänguaega. Sedagi peaks juba eelmisest hooajast või ka mis tahes teiste samamoodi mitte garanteeritud eetriaja pikkusega mälumängude jälgimisest teadma, et ei täideta "ülejäävat" aega mõttetu lobaga, vaid lastakse hoopis eetrisse mõni "täitesaade"

Lihtsalt mainimiseks: kuidagi imekombel oli lehes korraga kaks meediaarvustust ja kui Soidro oma oli, nagu oli, nagu ma ka ütlesin, siis Märka Veiko telesaate "Jüri Üdi klubi" käsitlus oli just selliselt väljendatud, nagu ma ka ise olen mõelnud ja mille võtab kokku tõdemus, et see on "olemusel samuti raadiosaade, s.t jutt on seal sisu ning vorm vaid kooruke. Klubis torkabki silma, et kõik, mida selles rõhutatult telepärasena näidatakse (joonistamine, kokteilipakkumine ja -joomine), mõjub võltsi ja ülearusena".

Ja nagu veel eelnevast ei piisaks, oli lõpulooks Aasmäe Hardo heietus ajaloo ja tänapäevapoliitika teemal, ajendiks Somerset Maughami (Teise maailma)sõjaaegne esseekogu tõlge. Paralleelide tõmbamine sõjaeelse Prantsusmaa ja Eesti vahele ning osutamine, et kõik see halb, mis viis Prantsusmaa häbiväärse lüüasaamiseni, on täies mahus olemas ka praeguses Eestis, mistõttu paistab vaid olevat aja küsimus, millal langeb ka Eesti (ainult kellele, sellele ta ei vasta, kuigi arvata võib, mida ta mõtleb), on muidugi ahvatlev. Ma ei ole tollase Prantsusmaaga nii hästi kursis, et siin midagi kaasa öelda, nii et vähemalt Prantsusmaa tõlgendus Somerset Maughami silme läbi ja tänane Eesti võivad ka sarnased olla. Iseasi on muidugi Aasmäe tavapärane naiivsus, kas või arvamus, et "tuleks ühel päeval kaaluda kõigi riigierakondade üheaegset sundlõpetamist, et erakonnad saaksid alustada uuesti ja teistel tingimustel". Ta jätab paraku lahti kirjutamata, millised võiksid olla erakondade tegutsemise "teised tingimused", nii et ma võin vaid nentida, et mina selliseid ei tea: erakonnad, nagu nad tegutsevad Eestis, on just sellised erakonnad, nagu need on tegutsenud kogu selle aja, mille jooksul poliitilised erakonnad üldse maailmas on tegutsenud. On küll olnud erakondi ehk parteisid, mis on kandnud erakonna/partei nime, aga pole sellisena tegutsenud, vaid on olnud kattevarjuks diktatuurile, aga nõnda-ütelda demokraatlikus maailmas teistsuguseid erakondi ei ole, vähemalt mitte seni. Ja eks neid kohti, milles Aasmäel on üks arvamus ja mul teine, on selles loos veel, aga neist pole suuremat mõtet rääkida, parem on seda lugu ise lugeda ja mõtiskleda, kui põhjendatud tema analüüs tänasest Eestist üldse on.


Loetud: Sirp, 08.11.2013
Vaadatud: Romanovõ (PBK), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli päris tühi, õieti lausa nii tühi, et ära märkida võib vaid paari artiklit - kui ma ka ülejäänutest osa lugesin, siis pigem kursoorselt, rohkem teadmiseks, et ahah, ka sellistest asjadest kõneldakse.

Esimene huvipakkuvam lugu oli Saare Jüri sulest mõneti kummastava pealkirjaga "Venemaa fatvaa Krossi kohta?" Pealkirja põhjendas autor loos muidugi kenasti ära, aga kogu kirjutis ise oli kuidagi äärmiselt, kuidas seda öeldagi, võitlev (ikka ilmselt suveinimeste sügistigedus on selle asja nimi, nagu ma juba vist eelmisegi numbri juures täheldasin). Iseenesest on muidugi suur osa, kui mitte kõik kirjapandust õige, käigu see siis Krossi Eerik-Niilese või Venemaa või Interpoli või veel teab mille kohta. Kui välja arvata üks koht, mis äratas tõsist kahtlust - nimelt see, kus väidetakse, et "Venemaa tegeleb nüüd aktiivselt ka teiste riikide kodanikega, kes ei allu mingeid niite pidi Venemaa jurisdiktsioonile ning kellega tegelemiseks puudub sellel riigil täielikult õiguslik pädevus. Vene riigi regionaalne uurimiskomitee saadab välja kutse teise riigi kodanikule, et viimane tuleks omal vabal tahtel ülekuulamisele Venemaale. See on ju absurdne soov."

Ma ei ole päris kindel, kuidas see asi õiguse seisukohalt välja näeb, aga kui seda nüüd pisut laiendada, siis tuleks järeldada, et Peruus või mujal kinni võetud Eesti kodanikest narkokullereid ja muid killereid ei tohiks ka nood maad kuidagi puutudagi - mis ilmsesti ei ole õige. Aga nagu öeldud, mu teadmised juriidikast on liiga piiratud, et sellele ka vastu vaielda.

Iseenesest on muidugi kummaline, et Krossi juhtum üldse nii palju tähelepanu on saanud ja et see nii paljusid nii tohutult polariseerinud on, nii et heitutakse tema eest lausa ambrasuurile või siis üritatakse hoopis lahti tulistada parem tabamistsoon. Aga eks sellel ole omad põhjused, millest osasid ma ehk isegi aimata võin. Lugu igatahes lugemist tasus, kas või seisukohtade teadasaamiseks ja -võtmiseks, rääkimata sellest, et Venemaad ja sealset (õigus)süsteemi oli selles küllaltki õiglaselt käsitletud.

Teine, vahest mulle endale kordaminevam lugu oli Lõhmuse Jaagu sulest ja kõneles Jaanimäe Elmarist, esimese tänini säilinud Eesti joonisfilmi kunstnikust ja animaatorist. Selle juures polnud põhjuseks sugugi mu sügav huvi animafilmi ega mainitud isiku vastu, vaid hoopis asjaolu, et tolle joonisfilmi, nimega "Kutsu Juku seiklusi", et üks selle valmimise juures seisnud isikuid oli otsapidi sugulane Teppori Aleksander (kellest ma mõne aja eest ajaveebis ka pisut kirjutasin). Nagu Lõhmuse lood enamasti, oli ka see väga informatiivne, isegi oma lühidusest hoolimata. Ja kuigi seda sugulast, Tepporit siis, vaid põgusalt mainiti, oli ometi hea teada nõnda-ütelda taustateavet, mis tedagi tihedalt puudutab.

Hea tahtmise korral võib veel mainida lugudena, mis ehk pisut esile tõusid, Kunnuse Mihkli "uitmõtteid" arhitektuuri teemal, mis ei kõnelnud palju arhitektuurist, vaid kõigest muust, aga kammitsetuse tõttu arhitektuurilõksu ehk mitte nii hästi, nagu võib-olla võinuks sellise kirjutaja sulest oodata, Kausi Jani mõtisklust Voltaire'i ja tolerantsuse teemal ning üht formaalselt filmilugu, mis formaalselt oli vastus eelmise numbri Sauteri Peetri kirjutisele, mis formaalselt käsitles üht uut filmi - seda sõnakest "formaalselt" esines nüüd nii palju, et peab selgituseks ütlema, et sisuldasa käib arutelu tegelikult millegi muu ümber, aga ma ei tahaks sellest pikemalt kõnelda, sest mul endal on too film nägemata ja nii on raske neist lugudest kõnelda muudmoodi kui sealt midagi kontekstiväliselt välja noppides, mis ei oleks arvatavasti väga õige (aga ma ei välista, et kui diskussioon samas vaimus edasi kulgeb, siis - täielises vastavuses mu ajaveebi nimega - võin ma selle peale isegi midagi niisugust ette võtta, sest see suund, kuhu arutelu paistab kalduvat, on iseenesest huvitav).


Loetud: Sirp, 01.11.2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6), Briljantkäsi (TV3)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänase Sirbi arvamusküljed olid mingil põhjusel - mis võib, aga ei pruugi olla seotud äsjaste valimistega - kuidagi eriliselt "võitlevad". Peatoimetaja naiivrahvuslikust veerust alates ning Maiste Valle-Steni iseenesest õigele mure-, valu- ja häbikohale tähelepanu juhtiva, aga äärmiselt imelikult, võiks lausa öelda, et võikalt vormistatud sõnavõtu (milline vormistus minu meelest muutis käsitletava olulise teema pigem vähetähtsaks, vaat et naeruväärseks) ja Tedre Tarmo ägeda filmiotsistajatele korruptsioonikurikaga pasunasse andmiseni välja. Nojah, küllap on sügis siis võitluse aeg.

Märksa põnevamad olid - mõistagi mulle kui ajaloolaseks õppinule -, kuidas öelda, antropoloogialeheküljed oma pikkade intervjuudega. Näiteks Fowleri Chrisiga, kes uurib arheoloogina ilmingut, mida rahvusvahelises teaduskeeles nimetatakse personhood'iks ja mille eestikeelse vaste leidmisega intervjueerijad jännis olid (mul turgatas pähe vana hea "isiksus", mis nagu tunduks seda hästi katvat, aga eks asjatundjad teavad paremini, kui otsustasid üldse vältida igasuguse vaste pakkumistki). Tal oli ja on muidugi vaieldamatult õigus, et seniajani leidub küllaga ajalugu käsitlevaid tekste (ajalugu siinkohal laias tähenduses, hõlmates ka arheoloogiat ja muid minevikuga tegelevaid distsipliine), kus lähtutakse vaikimisi eeldusest, et mineviku inimesed käitusid põhimõtteliselt samamoodi, nagu käitume meie või nagu käituksime meie nende olukorras olles. Aga mu meelest on arusaam, et see ei ole õige ja et minevikku tuleb mõista nii palju kui vähegi võimalik just mineviku- ehk uuritava aja keskselt, juba päris vana. Mis siiski ei tähenda, nagu ei võimaldaks isiksusekesksete uuringute metoodika sissetoomine anda ka arheoloogiale vajalikku interdistsiplinaarsust mineviku paremaks mõistmiseks (hea näide on samuses intervjuus mainitud Fowleri tegevus Mani saare matuste uurimisel).

Vähemalt sama huvitav või isegi veel huvitavam oli intervjuu Youngi Katherine'iga, kes uurib kehapärimus (bodylore). See oli mulle eriti põnev selle poolest, et Young paistab olevat teiselt poolt jõudnud sama asjani, mida minagi olen mõelnud: nimelt sellele, et keha elik mateeria ja vaim elik teadvus pole lahutatavad ja niivõrd kuivõrd neid üldse lahutada saab, on nad nad vaid ühe ja sama asja kaks palet. Ta küll arvab risti vastupidi, et "minu mõtlemine on ihuline, minu uskumused kehastunud", samal ajal kui mu arvamuse kohaselt on keha vaimu "kest", materiaalne väljund, aga põhimõtteliselt teeb see mu silmis sama välja, ignoreerides, nagu Young ütleb, "kartesiaanlikku dualismi", mis, ma olen täiesti nõus, oli üks kahetsusväärselt palju tähelepanu saanud eksitee inimmõtte ajaloos.

Päris huvitav oli lugeda ka Kaaristo Maarja pooleldi samasse teemasse, pooleldi raamatuarvustuse-tutvustuse rubriiki kuuluvat kirjutist ühest Eesti esimesest rahvateadlasest Reimani-Neggo Helmist. Tal on kahtlemata õigus, et see nimi on vähetuntud, ehkki vääriks rohkem tuntust - mida loodetavasti tema mälestuskogumik vähemalt natukenegi annab -, aga lugu ise oli võib-olla siiski veidi liiga ülistav: lõppeks suri Reiman-Neggo väga noorelt, kõigest 28-aastasena, sealjuures jäid tema viimaste eluaastate sisse sõja-aastad, mis sugugi mitte teadustööle kaasa aidanud. Küll tasub tähele panna ja ära märkida samasse artiklisse mahutatud, isegi mitte kuigi varjatud sarkasmi seni tugevasti meestekeskse maailma pihta, olgu objektiks siis samuse "Eesti mõtteloo" sarja vähene "naissisaldus" või humanitaaralade nõndanimetatud käärimudel: kui madalamal tasemel on naisi vaat et ülekaalus, siis mida kõrgemale, seda napimaks neid jääb. Eks sel ole palju põhjusi, nagu ju ka mõned uuringud välja on toonud, aga nii ta on, paraku.

Numbri suurim üllatus ja arvatavasti üldse parim kirjutis oli aga tõlge, täpsemalt väga nimeka vene filmilavastaja Kontšalovski Andrei lugu "Millisesse jumalasse usub vene inimene?" (ajalehes oli see pisut lühendatult, veebis nõnda-ütelda täisversioonis). Iseenesest polnud loos muidugi palju uut, vähemalt neile, kes on vähegi tuttavad "vene hinge" aruteludega varasemal ajal ja praegugi, kuigi ka sellest aspektist oli seda hea ja mõnus lugeda. Küll aga väärib esiletõstmist tõlge kui selline - kas või juba sellepärast tasus seda lugeda, et jõuda lauseni "Vene inimene evis õiguse asemel jumalast mõelda kohustust truuisti uskuda". Nojah, mõned apsakad muidugi olid ka seal, näituseks "Kristuse Päästja katedraal" tavapärasema ja ilmsesti õigema "Lunastaja Kristuse katedraali" asemel või "Kirill ja Mefodi" "Kyrillose ja Methodiose" asemel või ka kohati liiga truuisti (ah, ei saa jätta kasutamata meelde tuletatud head sõna :-) ) kinniolemine venepärases lausejärjes, aga need olid nipe-näpe. Ja otse loomulikult - ma ju ütlesin seda juba, eks? - vääris artikkel ka ise tähelepanu oma sisu poolest: isegi kui seal pole midagi otseselt uut ei faktiliselt ega argumendiliselt, on see ometi kenasti kokku pandud ja eriti Eestis, kus teadmised Venemaast ning sealsetest tõuke- ja mõjuteguritest ning eriti kõigi nende taustast on hirmkähku kahanema kippunud (mitte et neid tingimata ka varem just palju oleks olnud, isegi "vennalikus liidus" elamise aegu), väga tänuväärsed teada.

Samuti huvitavate, aga sootuks muude asjade poolest, rubriiki kuulub kirjanduskülgede avalugu, Kangro Maarja kirjutatud mure- ja emotsioonitihke lugu Balti Assamblee auhindadest. Ma varem väga palju sellest auhinnast ei teadnud (nime olin muidugi kuulnud ja isegi mõned, aga siiski ainult mõned laureaatide nimed kõrvu jõudnud - nojah, pididki olema, kui ma ühe laureaadi, Kasekambi Andrese, teose ise tõlkinud olen :-) ), aga kui tõesti on nii, et žürii peab seni hääletama, kuni igal aastal on kõik riigid auhinna saanud, mitte oma parima äratundmise ja südametunnistuse järgi, siis on midagi selle asja juures mäda - päris niimoodi nagu ei tohiks egalitaaarsuse printsiipi ka rakendada. Igatahes mõtlemapanev lugu tollest kuulsast või lausa kurikuulsast Balti ühtsusest, mille kohta ei tahaks kuidagi pahasti öelda, aga midagi head ka nagu ei oska hästi tingimustes, kus sellest ainult räägitakse, aga teadmised naabermaadest on igal maal neist kolmest nii äärmiselt piiratud, nii äärmiselt kesised ...

Kirjanduskülgedele oli ära mahtunud ka luulekülg ja kuigi ilmselt kõik, kes mind teavad või on pikemalt siinset ajaveebi lugenud, teavad mu vastumeelsust luule suhtes, leidusid seal ometi read, mida tahaks ka siin osundada (pärit Kanguri Mardi sulest), sest kõlavad need otsekui eesti keele manifest (mitte see Kangro Maarja oma, kuigi ka too on igati väärt vähemalt uuesti viitamist (visuaalse ja oraalse kunsti armastajatele looja enda ettekandes)):

eesti keelest ma enam
välja ei tule
isegi kui midagi
välja ei tule
isegi kui sellega
välja ei tule
eesti keelest ma enam
välja ei tule

Liivaku Lembitut on sageli mõnus lugeda just sellepärast, et tal on kombeks puistata küll vormiliselt ühele raamatule või teemale keskendudes terve hulk külgnevaid ja kaasnevaid teadmiskilde. Nagu ka tänases loos, mis ametlikult pidanuks olema lugu Barnensi Juliani vastsest eestindusest "Kui on lõpp". Seda raamatut, paistab, Liivak väga kõrgelt ei hinda, mistõttu artikli lõpp, kus ta selleni jõuab, läheb kuidagi kiirustades ja lõpeb kuidagi nagu äralõigatult ( ei saa muidugi ka välistada, et üle on käinud kärpija käsi, kes lugu ajaleheformaadi Prokrustese sängi käänutada on soovinud). Seevastu artikli esimene pool, mis kõneleb ajast ja ajaloost ja muust sellisest üldisemalt ja laiemalt,.oli samavõrra köitvam, isegi kui autor jätab (targu, ma usun) välja ütlemata, milline tema enda arvamus ajast, "ajavoolust" ja muust sellisest on. Jätan midagi, soovitusega siiski lugu lugeda :-)

Teadusküljed olid tänases numbris, ma julgeks öelda, kesiselt esindatud. Kändleri Tiidule oli küll antud tervelt kaks lehekülge kirjutamaks juubelipuhuselt Öpiku Ernstist, aga kuigi selles oli palju teadmisväärilist, ei saa öelda, et Kändleri sulg oleks seekord tavapärase säraga jooksnud, tulemuseks oli lihtsalt hästi kirjutatud juubelilugu, ei midagi enamat. Ka teine teaduslugu, iseenesest intrigeeriva pealkirjaga "Kui programmeeritud on inimene?", osutus rohkem, kuidas öelda, teatavate rakendusteadlaste reklaamtekstiks.


Loetud: Sirp, 25.10.2013
Vaadatud: Tuulteoru Nausikaa (Silver Baltic), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna pühendasin pisut aega, et tutvuda idanaabri koostatud uudse "ajaloo-kultuuristandardi" projekti ehk siis töödokumendiga, milles usutavasti - arvestades seda, kuidas asjad Venemaal tavaliselt käivad - põhijoontes seisab kirjas, millised hakkavad välja sisu poolest välja nägema tulevased ajalooõpikud. Väga huvitav lugemine oli ja tekitas palju mõtteid, aga ma ei ole praegu, selle sissekande kirjutamise ajal, sellises vormis, et neid korralikult ja mõistlikult siin laiali laotada, sestap jäägu see mõne hilisema päeva tarbeks.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Ülisalajane (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna oli Sirp selles mõttes eriline, et tavaliselt, kui vahel on ka Keele Infoleht, mis üldjuhul on otsast otsani läbilugemist väärt, siis ülejäänud, nõndanimetatud põhileht on tühjavõitu. Seekord aga mitte, mille üle võib ainult rõõmustada.

Mälksoo Lauri oli väga tänuväärselt võtnud veneõigeusklike patriarhi külaskäigu puhul lahata kirikuisa maailmavaadet, eelkõige inimõiguste valguses. Ma mäletan, et kui ma esimest korda lugesin toda õigeusklikku inimõiguste ja -väärikuse deklaratsiooni (http://www.patriarchia.ru/db/text/103235.html; Mälksoo nimetab, nähtavasti ingliskeelse tõlke mõjul, seda ainult inimõiguste deklaratsiooniks), siis ma pisut imestasin selle üle - aga mitte väga, sest õigeuskliku riigitruuduse järjepidevus oli seal selgelt näha. (Seda on hiljem mõnevõrra laiendatud, tõlgenduste ja seletustega täiendatud ja nii edasi - vt siin.) Nii kaugele, et võrrelda sealseid mõtteid läänes levinud (või ka rahvusvahelisema, kuidas võtta) inimõiguste kontseptsiooniga, mu peake mõistagi ei jõudnud, eelkõige loomulikult vastavate teadmiste vähesuse tõttu (nii toona kui ka tänapäeval). Ega ka jõuda selliste järeldusteni nagu "Kirilli loogika järgi on ju lihtne järeldada, et näiteks Pussy Rioti liikmed loovutasid ise katedraali mittesihipärase kasutamisega inimväärikuse. Seetõttu haihtus ka nende inimõiguste aluspind. Või kui samastada Isamaa sümboolselt isevalitseja või presidendiga, siis võttis Hodorkovski Putinile vastuhakkamisega ise endalt oma inimõiguste kandepinna ära jne." Seetõttu oli Mälksoo analüüsi, küll Sirbi ühele leheküljele kokku surutult, väga hea lugeda ja seda võib soovitada kõigile, kellele vähegi pakub huvi Venemaa praegune areng - sest õigeusul või vähemalt õigeusu kirikul on selles üpris suur roll.

Samast poliitilis-ühiskondlikust vallast oli teinegi lugu, küll tunduvalt lõbusam, mille oli kirja pannud Kivistiku Jaan ja mis kõneles väikeriikidest ja nende ellujäämise võimalustest. Samuti tasub lugeda, aga siinkohal ehk piisab, kui tuua osundusena üks lõbusamaid lõike:

[...] mingist määrast alates on riik nii väike, et tema sees puuduvad piisavad jõud, et riiki radikaalselt muuta, teda kukutada. [...] Meie teooria räägib vaid nii väikestest riikidest, kus lihtsalt ei jätku inimesi, kes ei oleks peaministri sugulase sõbrad või sõbra sugulased või presidendi nõuniku abikaasad või kultuuriministri kursusevennad või opositsiooniliidri abilised või parlamendihoone koristajad või ülikoolide rektorid jne.

Maasingu Madis oli võtnud arvustada Adamsoni Andrese mõne aja eest ilmunud raamatut "Liivimaa kuningriik" ja teinud seda vähemalt asjaga mitte väga kursis inimese (see tähendab, minu) silme läbi päris eduliselt, andes ülevaate nii raamatu tugevatest kui ka üksikutest nõrkadest külgedest. Samas oli arvustaja ise mu meelest pisut ülekohtune teiste ajaloolaste suhtes, kui märkis Liivi sõja kohta, et "Enamasti on rohkem tähelepanu pööratud sõja esimestele aastatele, mil keskaegne Liivimaa lagunes;: seni ainus pikem eestikeelne uurimus on Hans Kruusi magistritöö "Vene-Liivi sõda" (Tartu, 1924)." Minu meelest käsitles Liivi sõda selles täies mahus päris põhjalikult ka Frosti Roberti "Põhjasõjad" - tõsi jah, see on muidugi tõlketeos, aga ikkagi just spetsiifiliselt siinsele piirkonnale ja samale teemale pühendatud.

Selles loos oli ka üks huvitav mõttearendus, mis haakub hiljutise (ja tundub, et ikka veel mitte kustunud) debatiga "Eesti ajalugu II" üle. Nimelt pisike arutlus patriotismi üle, milles arvustuse autor ei ole nõus raamatu autori seisukohaga, nagu poleks patriotismi XVI sajandil olemas olnud. Mis usutavasti on ka õige märkus: patriotism ehk ka laiemalt võttes kodukohaarmastus on küllap inimestele, kui mitte kõigile, siis vähemalt paljudele, omane sealtpeale, kui inimesed paikseks jäid ja end mingi enam-vähem kindla kohaga vähegi pikemalt sidusid. Selles tähenduses on arvatavasti ka täiesti õigustatud kõnelda XIII sajandi alguse vabadusvõitlusest - mitte küll "Eesti" ega "eesti", vaid siinsete erinevate kogukondade võitlusest oma senise vabaduse eest (kuidas iganes ka seda vabadust täpselt ei defineeritaks). Ma võtan sellest pisut hiljem veel kõnelda, aga kui toonases Eestis (tänases mõttes ja piirides) üldse "rahvustest" kõnelda, siis oli neid siin vähemalt kaks, kui mitte neli: lõunaeestlased, põhjaeestlased, võib-olla juba mõnevõrra eraldi vadjalased ja kindlasti ka liivlased. Aga väheusutav tundub, et too müütiline ühtekuuluvustunne selgi tasandil olemas oli, pigem ikka küla, võib-olla ka kihelkonna (pealik/vanemkonna?) tasandil. Ning nende vabadust kahtlemata kristlaste vallutus piiras, kas või juba uute maksude kujul, mille seas näituseks kirikumaks, olgu see siis kümnis või ka algul pisut väiksem, oli kindlasti lisakoorem, mida hea meelega vastu ei võetud. (Võimalik ju on, kuigi selle kohta üheselt selgeid andmeid pole, et varemgi oli siin kirikuid ja et nendegi heaks midagi maksti, aga pigem oli see siis veel vabatahtlik ja puudutas eelkõige neid, kes selle kirikuga usuliste või muude sidemeta kaudu tegelikult seotud olid.)

Kareva Doris oli kenasti kokku võtnud kirjandusfestivali HeadRead ja leidnud sellele vaid ülivõrdelisi kiidusõnu. Millega võib ka täiesti nõus olla: kui ehk esimesel-teisel aastal ma seda õieti tähelegi ei pannud, siis praeguseks on see kindlalt kalendris sees ja isegi peas, nii et juba millalgi mai algul hakkab tiksuma mõte, et kes siis sel aastal tulemas on ja milline see ajakava on, kuidas sobitub muude tegemistega. Küll oli seal loos üks detailike, mis mulle pisut nalja tegi. Nimelt kirjutab autor ürituse populaarsust toonitades, et "Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese mõttevahetusest räägivad selget keelt fotod Kirjanike Maja ette kogunenud inimhulkadest, pilgud ainiti ekraanile naelutatud". Pole põhjust kahelda, et see nii ka oli, aga vähemalt nende esinemise lõpuhetkil andis sellesse massi oma tubli osa see inimhulk, kes ootas kannatamatult pääsu pärast neid kahte poodiumile lastud Oksaneni Sofi esinemisele (siinkirjutaja nende hulgas) :-)

Samma ritta läks intervjuu Aleksejevi Tiiduga, kelle muidu heast jutust tahaks välja võtta ühe pisut irduva, aga mulle just südamelähedase osa:

Tundub, et selle festivali korraldamisega on nagu seletavate sõnaraamatute koostamisega. Prantsusmaal võib vastavas töögrupis olla viiskümmend filoloogi, meil on kolm. Ja kui lisaks neid neljakümmet seitset kusagilt võtta ei ole, mis me siis teeme? Hakkame nutma või? Asi tehakse ikkagi ära ja täiesti tasemel.

Paar kirjanduskülgede lugu oli pühendatud nõndanimetatud pagulaskirjanikele, neist ühes, Valmase Anne loos Toona Elini mälestusraamatust pani mind ajaloo mäletamise ja sellest millegi järeldamise üle pisut mõtlema üks lause: "Eriti süngelt on kirjeldatud rännakuid läbi varemetes Saksamaa, kus põgenikke kuigi sõbralikult vastu ei võetud." Ja just mõne aja eest lugesin ajalooajakirjast Tuna (1/2013, lk 111) "Kalevipoja" viimati inglise keelde pannud Kartuse Triinust kõnelevas loos järgmist. "Vanaema Linda oli meenutanud Saksa taluinimeste lahkus: sõjapõgenikke võetud igal pool lahkelt vastu, majutatud ja toidetud." Kusjuures on igati usutav, et mõlemad väited on õigemast õiged.

Hea lugemine oli ka Oja Arno ülevaatlik-tutvustav artikkel Valge Jüri hiljaaegu Loomingu Raamatukogus ilmunud Wiedemanni auhinna teemalisele "belletraalkirjatööst". Tõsi, seda on nähtavasti parem lugeda siis, kui raamat ise ka loetud on - mis mul paraku ei ole, kuigi seda kätte saades kaalusin küll korraks mõtet aeg maha võtta ... Aga eks võib artiklit lugeda sissejuhatusekski, selleks on siin piisavalt lisateavet ja seletusigi.

Sama teemat jätkas juba Keele Infolehes Hindi Mati, kes küll Valge Jüri raamatule pühendas vaid paar lõiku ja kõneles rohkem Wiedemanni auhinnast endast ja mitmest asjast seal ümber, kohati ka talle omaselt pisut sapiselt (aga pidupäevapuhuses - Wiedemanni auhind 25 - loos siiski veidi vähem kui tavaliselt). Selles oli aga üks mõte, mis on täiesti väärt siin esile tõsta osundusega, sest millekski enamaks ma võimeline pole:

Emakeelepäeva ja Wiedemanni päeva võiks ühendada emakeelekuuks. Traditsioonilisi üritusi, millega see aeg täita, leiduks: Forseliuse Seltsi hariduspäevad, keeletehnoloogia päev, murdeluuletuste päev, ajakirjanduskeele päev jne. Ürituse paigutamine emakeelekuu raamidesse peaks muutuma auasjaks.

Künstleri Aili oli võtnud usutleda Kasiku Reeta, kelle suurepärane teos eesti keele uurimise ajaloost ja tänapäevast "Stahli mantlipärijad" avaldas mullegi sügavat muljet. Siin oli siiski üks mõte, mille suhtes mul on tekkinud tasapisi väike eriarvamus - tõsi, ma ei ole muidugi keeleajaloolane ega midagi, nii et see on rohkem niisugune huvilise arvamus, mis ei pretendeeri suuremale tõeväärtusele. Nimelt ütleb Kasik, et "Eesti kirjakeele eripära on see, et 16. sajandil, kui pandi kirja esimesed eestikeelsed tekstid, kujunes eesti keelealal kaks erineva murdetaustaga kirjakeelt". Pisut varem sõnab ta veel, et "Keeleajaloolaste arvates hakkas Soome lahe lõunakaldal kõneldavates hõimumurretes 2000-2500 aastat tagasi toimuma muutusi, mis ei hõlmanud teisi läänemeresoome murdeid, aga mille tõttu siin kõneldavad murded üksteisele üha lähenesid, nii et alates 13. sajandist, mil Eesti geograafiline tähendus kinnistus, võib kroonikates jm allikates sisalduvate keelenäidete põhjal rääkida juba ka selle maa keelest." Minu meelest on need väited vastuolus ja kui üldse, siis võib kõnelda, et 13. sajandi alguseks oli siin olemas kaks (peamist) murret (ma võib-olla julgeksin nimetada isegi keeleks), mis elasid rahumeeli üsna eraldi edasi ja mille mõlema baasil tekkis ka 16.-17. sajandil kirjakeel. Suuresti aitas murrete/keelte püsimisele (ja mitte sulandumisele-sarnastumisele) kaasa seegi, et väga laias laastus võttes olid Põhja- ja Lõuna-Eesti 16. sajandi lõpuni välja täiesti erinevate maaisandate valduses. Eraldatuks jäid nad muidugi hiljemgi, põhimõtteliselt Eesti Vabariigi tekkeni välja, aga viimased nelisada aastat enne seda olid nad vähemalt ühe (ülem)valitseja võimu all (vastavalt Rootsi ja Venemaa) ning 19. sajandil, kui mu arvates eesti keel kui selline üldse alles tekkiski, andsid tooni juba teised tungid ja suundumused, mis formaalsetest piiridest enam nii väga ei pidanud. See on muidugi ainult minu kui profaani arvamus (millele ma peaks tuge leidma - või siis mitte leidma - põhjalikumalt asjakohaseid keeleajaloolisi uurimusi puurides, milleks mul ühel hetkel on kindel kavatsus ka aega võtta).

Aga mõistagi oli intervjuus muudki head ja lugemist väärt. Nagu ka teises Künstleri Aili intervjuus Valdmaa Suleviga, kes siinkohal esines Laurentsiuse Seltsi esimehena. Mille olemasolust ma varem ei teadnudki, aga mida ma tahan siinkohal siiski ära märkida, sest selles usutluses oli eelkõige juttu ühe eesti keele tekke suurkuju Ahrensi Eduardi mälestuseks püstitada kavatsetavast monumendist ja ühtlasi antud ka andmed, kuidas selle hüvanguks annetusi teha. Mis olgu ka siinkohal välja toodud:

Mälestusmärgi püstitamisega seonduva info leiab Laurentsiuse Seltsi kodulehelt www.laurentsiuse-selts.eu. Seltsil on ka Facebooki konto.
Annetusi saab teha: MTÜ Laurentsiuse Selts, konto 10220114903012 SEB Pangas (IBAN: EE871010220114903012).

Ahrensist ja Wiedemannist ning nende suhetest (eelkõige muidugi viimase arvamustest esimese kohta) kõneles ka Kilgi Annika lugu  Sellest võis muu hulgas teada saada huvitava tõiga, et kui Wiedemannile omal ajal pakuti välja Piibli tõlke revideerimist, siis seati tingimuseks, et ta ei muudaks "ortograafiat ega murdelist tausta". Njah, tänapäeval vist naljalt ei leiduks toimetajat, kes sellistel tingimustel üldse töö vastu võtaks - või kui ka võtaks, siis üldse midagi peale raha kasseerimise teeks :-)

Põnev oli ka usutlus - ikka väsimatu Künstleri Aili sulest - Rossi Kristiinaga alles äsja ilmunud Gutslaffi Johanni lõunaeestikeelse piiblitõlke teemal. Pahatihti võib jääda mulje, et Eesti ajaloos tervikuna ja sealhulgas keele-kirjanduse ajaloo on kõik allikad juba ammu teada ja midagi kuskilt nagunii juurde ei tule, aga ikka selgub, et tasapisi siiski tuleb. Nii ka antud juhul, mil alles mõne aasta eest jõuti (peaaegu täiesti kindlale) selgusele, et üks seni anonüümne olnud tekst on just samuse Gutslaffi oma. (Samamoodi on ju alles hiljaaegu leitud üles pisike jupike Bartholomaeus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast - isegi nii hiljaaegu, et mõnedki, pigem küll ajaloost kaugele jäänud isikud, seniajani väidavad, nagu poleks seda sugugi säilinud ja olla teada vaid hilisemate, mõneti kaheldava väärtusega ümberkirjutuste kaudu.) Loost võis leida ka keelehuvilistele järamiseks ühe huvitava sõna, mida Gutslaff oma tõlkes kasutas tolliametniku/maksukoguja ehk tölneri vastena ja mille sisu keeleinimesed seni polevat suutnud lahti hammustada: jähvkemehs.

Ning lõpuks oli Keele Infolehes ka järjekordne Emakeele Seltsi keeleviktoriin, samuti temaatiliselt seotud Wiedemanniga. Tõsi, neile näiliselt lihtsatele küsimustele vastamine võib osutuda arvatust keerulisemaks, sest vähemalt üks küsimus oli sõnastatud minu jaoks arusaamatult: "Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat on ilmunud neli korda. Millal? Kui palju on selle trükke?" Mida küll too viimane (ala)küsimus tähendada võiks, jäi mulle mõistmatuks. Nähtavasti peetakse silmas redigeeritud ehk toimetatud ja muudetud variante, aga nojah, Emakeele Seltsi egiidi all toimuvas viktoriinis võinuks ju oodata paremat sõnastamist ...


Loetud: Sirp, 14.06.2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), Carriers (Pro7)

Ilmunud tõlked:
I. Suhhov. Kui kaugel on Boston Põhja-Kaukaasiast? (Diplomaatia 6-7/2013)
J. van Dyk. Must tee (Diplomaatia 6-7/2013)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi taas suuri ajalisi korrektiive nii eilse Diplomaatia hüvanguks tõlgitud loo viimistlemine enne ärasaatmist kui ka kohe seejärel maabunud soov tõlkida üks samuti pikemat sorti lugu Forbese heaks.

Õhtupoolikut aga aitas erutavaks muuta ja tundeid keema lüüa ETV saade "Välisilm", milles oli kena lugu Eesti-Venemaa suhete praegusest seisust ja lootustest, et ehk midagi hakkab paranema. Otsekui kõige ilusa tasakaalustamiseks anti saatelõigu lõpus korraks sõna ka tuntud vasakpoolse kallakuga poliitikule Alliku Jaagule, kes ütles midagi, mis mul kui ajalugu õppinud inimesel pani vaat et vere keema. Nojah, Allik on muidugi ka ajalugu õppinud, aga juba üpris ammu ja ilmselt, vähemalt nii mulle tundub, sellest paljugi unustanud või teadlikult unustusse lasknud vajuda.

Täpsemalt võib kuulda, mida ta ütles, sellest videolõigust (ajaliselt 4:28-4:56), aga kes ei viitsi seda avada või kellel selle vaatamine mõnel põhjusel raskendatud, olgu siin ka ära toodud tema sõnad teksti kujul (pisut töödeldud samuse lõigu eetrisse lasknud ERRi poolt, aga mitte sisu muutvalt):

Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile. Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas. Ükskõik, kas siis Liivi sõda või Põhjasõda või Esimene või Teine maailmasõda - need on olnud suured üle-euroopalised sõjad. Seal on toimunud ümberjaotamine, kus Eesti on jäänud rataste vahele. Konkreetselt huvi Venemaal vallutada see pisike Eesti, millegipärast ainult ja tema, pole olnud ja see kõik on lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus.

Ma saan muidugi aru, mis ajendas Allikut niimoodi väljenduma: kontekstiks on viibimine Moskvas ja just nimelt Eesti-Venemaa suhete parandamise lootus, võib-olla kaudsemalt ka mingid poliitilised kaalutlused või lausa veendumused. Ja oma iva on siin sees, eriti kui pidada silmas täpsustusi "Vene riik" ja "Eesti riik". Aga ometi on tema sõnad põhimõtteliselt valed - seda just seepärast, et ta väidab nii kategooriliselt "kunagi pole olnud". Õnnetuseks toob ta näiteks ka Liivi sõja, mis on sulaselgelt väär selles reas. Kes hästi ei mäleta, sellele meenutuseks, et kõigi muude taustal kaasa mänginud tegurite seas oli Liivi sõja alustamise - ja alustas seda "Vene riik" - otseseks ajendiks Moskva pretensioonid Tartu piiskopkonnale (mis ei ole muidugi "Eesti riik", küll aga on kindlasti "Eesti") ja sõda algaski just rünnakuga Tartu piiskopkonna aladele. See on muidugi õige, et hiljem kasvas see üle suureks, paljusid jõude kaasanud sõjaks, milles enam ei saa rääkida niivõrd Eesti, kuivõrd pigem Leedu(-Poola)-Rootsi-Venemaa kokkupõrkest laiemal maa-alal ja laiemate sihtidega. Ent hilisem laienemine ei väära tõika, et algas see Vene riigi kallaletungiga Eestile, sealjuures üpris otsitud ettekäändel. Nii et "konkreetne huvi vallutada see pisike Eesti" oli täiesti olemas.

Kui veel toodud näidetest kõnelda, siis Põhjasõda tõepoolest on selline, kus "Vene riik" ei rünnanud otse ei "Eesti riiki" (mida ju jätkuvalt ei olnud) ega õieti "Eestitki", kuigi sõjategevus siin loomulikult käis. Sama käib ka Esimese maailmasõja kohta. Küll aga on Teise maailmasõjaga jälle asjad keerulisemad. Sõda kitsamas tähenduses muidugi Vene riigi ja Eesti riigi vahel ei olnud, nagu hästi teada, kuid 16. juunil 1940 esitatud ultimaatum ja sellele järgnenud vägede sissetoomine ning valitsuse vahetamine on küll asi, mida võib ka kallaletungiks pidada. See on muidugi juriidiliselt keeruline küsimus, sõltudes sellest, kuidas tõlgendada "agressiooni", olgu toonases kontekstis või üldse. Siiski oli mõni aasta varem rahvusvahelisel tasemel kokku lepitud agressiooni mõistes ja sellele olid alla kirjutanud nii Nõukogude Liit kui Eesti, nii et pigem võiks seda siiski agressiooniks pidada. Ja muidugi mängis siin kaasa ka "ümberjaotamine" ehk kokkulepe teise suure tegijaga toonases Euroopas, Saksamaaga, nii et ka see võib anda osaliselt õiguse Allikule. Siiski võib öelda, et pigem oli Venemaal (või täpsemalt siis Nõukogude Liidul) toona kindlasti väga konkreetne huvi vallutada "see pisike Eesti", millel oli päris suur strateegiline tähtsus nii puhvrina iidoli Lenini nime kandva linna ees kui ka järsult avarduva võimaluse tõttu hakata reaalselt kasutama seni Soome lahe soppi kokku surutud mereväge.

Ja miskipärast unustas Allik mugavalt sootuks ära Vabadussõja, mis oli ükstaspuha kuidas vaadates kokkupõrge Eesti (nüüd juba nii "Eesti" kui ka "Eesti riigi") ja Venemaa vahel. Tõsi, võib muidugi siingi väita, et Venemaad sel hetkel õieti polnud, olid vaid vaenutsevad killud, kes kõik pretendeerisid kogu Venemaa peale. Kuid ei tasu unustada, et kõik need vaenutsevad jõud Venemaal olid üsna ühtmoodi vaenulikud Eesti iseseisvuse suhtes, erinedes pigem selle poolest, et kui punased ka reaalselt ründasid, eitades sellega Eesti riigi õigust olemas olla, siis enamik valgeid eitas seda lihtsalt sõnades. Paelegi võib lisada, et Vabadussõja puhkemise hetkel olidki ehk õieti ainuke reaalne jõud Venemaal, mis usutavalt võis Venemaa valitsemise peale pretendeerida (ja seda mõistagi ka tegi ning end Venemaa valitsejaks kuulutas), punased - valgete leeris oli just äsja toimunud Koltšaki, kuidas öelda, riigipööre ja polnud päris selge, mis ja kuidas edasi saab. Nojah, kõik see käib mõistagi ka Esimese maailmasõja järel toimunud "ümberjagamiste" alla, aga mu meelest on raske vaielda tõigaga, et Vabadussõda oli ehtne sõjaline konflikt Eesti riigi ja Vene riigi vahel.

Samuti jättis Allik mainimata 1924. aasta detsembrisündmused, mille puhul pole samamoodi kahtlust, et kui Venemaa toel tegutsevad kohalikud kommunistid oleksid olnud vähegi edukamad, oleks see kaasa toonud sõjalise sissetungi idapiiri tagant (arvatavasti küll varjatuna "abistamise" sildi taha), kuhu olid juba koondatud märkimisväärsed jõud. See kallaletung jäi küll ära, aga mitte seepärast, et poleks olnud "konkreetset huvi" Eesti vallutada, vaid et kohapealsed diversandid lihtsalt ei suutnud oma tööd ära teha ja poollegitiimset pinda ette valmistada.

Nii et isegi kui võib aru saada, mis ajendas Allikut sel konkreetsel juhul niisuguseid sõnu kuuldavale tooma, ja mõista, mida ta vähemalt enda arvates silmas pidas, siis ometi on tema väited selgelt valelikud, eelkõige oma kategoorilisuse pärast, mis on kindlasti väär, aga ka nähtavasti teadmiste puudulikkuse või tähelepanematuse tõttu, mis pani teda tolles sõnavõtus mainima näiteks Liivi sõda.

Arvata võib, et see väljaütlemine tekitab veel palju kära. Äsjased kaugema ajaloo üle käinud ja senini käivad vaidlused on näidanud, et Eestis on ajalugu väga valus teema, eriti aga muidugi lähem ajalugu, millele ju Alliku sõnad ilmselgelt olidki rihitud, ja veel enam kõik see, mis seotud olgu tegeliku või ülespuhutud Vene ohuga. Sestap ongi vajalik tema sõnade hindamisel panna kõigepealt paika faktid, mis nii palju kui mina oskan näha, on Allikul kui mitte päris valed, siis tugevasti vildakad, nagu ma eespool näidata püüdsin.

Aga üks mõte tekkis mul Alliku sõnavõttu kuulates veel ja see tekitas ehk veel enam ärevust kui konkreetne väljaütlemine ise. Nimelt aimdub tema sõnade taga teatav mõtteviis, mis näeb poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes kohta ainult suurriikidel, kelle käitumine ja teod määravad omakorda väiksemate riikide saatuse, ilma et viimastel õieti oleks võimalustki selles ise kaasa rääkida. Tinglikult võib seda nimetada "geopoliitiliseks" mõtteviisiks, mis oli õige levinud sadakond aastat tagasi (näiteid on ohtralt, olgu siis Aafrika jagamine, Esimene maailmasõda või Teine maailmasõda, sealhulgas loomulikult ka kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt, aga samamoodi pisut hilisemad kokkulepped Teheranis või Jaltas). Pärast Teist maailmasõda ja eriti viimastel kümnenditel on see mõtteviis aga tugevasti taandunud ning püsinud või õieti taas uue elu leidnud märkimisväärselt ainult ühes riigis - milleks on Venemaa, kus on mitu ainiti geopoliitikaga tegelevat mõttekoda, rääkimata juba nõndanimetatud duginlastest, ja mille poliitikaski avaldub selgelt soov ajada asju ainult suurriikidega ning ainult kahepoolselt. (Mis erineb tunduvalt ülejäänud maailmas pigem tooni andvast mitmepoolsuse rõhutamisest, kui mitte just konsensuse otsimisest, siis vähemalt koostööst ja koostegutsemisest, olgu sihiks siis jõudude tasakaalu otsimine või nõndanimetatud institutsionaalne liberalism).

Tõsi, geopoliitikale pööratakse tähelepanu endiselt ka mujal maailmas, rohkem ehk Ameerika Ühendriikides, aga pigem on seal rõhk läinud "geole" ehk siis vajadusele poliitikas arvestada (muu hulgas) geograafiaga, erinevalt Venemaast, kus (klassikalised) geopoliitilised unelmad paistavad olevat ainuke võimalus kuidagi leevendada kibedust, mida on jätnud Nõukogude impeeriumi lagunemine. Geopoliitika ja veendumus, et maailmas mängivad rolli ainult suured, ongi õieti praeguseks nii kindlalt seondatav Venemaaga, et kui Eestis hakkab keegi samas vaimus rääkima, on paraku peaaegu kindel, kust ta oma mõtteid on hankinud. Ja sellise mõttelaadi levitamine on mu meelest üsna ohtlik, sest kuna on selge, et Eesti ei saa kunagi olla suurriik, vähemalt senikaua, kuni maailm püsib üldisteski joontes tänasega sarnane, siis järeldub sellest automaatselt, et Eesti tingimata peab kellegi järele joonduma, olema kellegi "sabarakk". Mis tõrjub omakorda välja seni veel ehk mitte päris juurdunud, aga aina enam juurduva mõtte, et Eesti vähegi positiivne tulevik seisab orienteerumises avatusele, suhetele ja koostööle mitmes suunas


Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud. Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Krah inženera Garina (RTR-Planeta)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: murtud, õnnetud, elavad (Postimees, 08.04.2013)

Neljabased mõtted

Päev, millesse tõi pisut vaheldusrikkust elukohajärgse kaupluse külastamine koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil. Õieti isegi tavapärasest natuke rohkem vaheldusrikkust, sest taas hakkas mu kott kauplusest väljudes piiksuma, nagu juba mõne nädala eest. Ja ülevaatamisel selgus, et taas oli sama süüdlane - ikka see Põltsamaa Eesti juust, toosama, mis mulle nii väga maitseb, aga mille pakendi on too meierei osanud ilmselt Kalevi kommipaberimeistrit laenates nii neetult raskesti avatavaks teha... Ilmselt on õige, et hädad armastavad koonduda - kui juba on raske avada, siis on raske ka turvakoodi maha võtta...

Teravaid elamusi jagus tänasesse siiski rohkemgi: sattusin õhtupoolikul lugema ühe Venemaa politoloogi arvamust Baltimaade teemal, milles arutleti, kas ja kuidas ja milline võiks olla Venemaa Balti-poliitika uusvana presidendi ajal. Ja jõuti järeldusele, et ainumõistlik lahendus oleks nende riikide "taasintegreerimine"; artikli-sõnavõtu lõpul jõudis asi isegi sinna, et Venemaa võime ärgitati valmis olema "Lõuna-Osseetia lahenduseks"! Tükk aega ei olnud midagi nii räiget lugenud... Muidugi, selles arvamusavalduses oli, nagu Venemaal ikka kipub olema, terve hulk soovmõtlemist, eriti mis puudutab maailma jõujooni ja eriti Venemaa osakaalu, aga eks see ole ka mõistetav. Ei tasu muidugi unustada ka seda, et näiteks 1920. aastatel oli Venemaa samuti madalseisus ja temast ei tehtud üldse välja nii-ütelda suures poliitikas, aga juba järgmisel kümnendil ponnistas ta ennast nii võimsaks, et jäi Suure Isamaasõja nimega pärjatud kataklüsmist hoolimata veel oma pooleks sajandiks "üliriigiks". Nii et selliseid 1920. aastaid meenutavaid sõnavõtte tasub võtta piisavalt tõsiselt.


Loetud: K. J. V. Jespersen. A History of Denmark; Tuna 1/2012
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Nukumaja (TV3)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi mõneks ajaks reaalsusest irdudes ja linna peale käima minnes. Väljaskäigul oli, tõsi küll, ka konkreetsem eesmärk, nimelt Liigi Kadri Eurokolledžis peetud loeng Venemaast, veel täpsemalt Kremlist ja eelseisvatest presidendivalimistest. Ma muidugi jälgin ka ise teataval määral nii Venemaa ajakirjandust kui ka muu maailma analüütiliste pilkude loomingut ja nii ei olnud ka sel loengul vahest midagi eriliselt uut või vapustavat, aga alati on hea kuulata kedagi, kes on asjaga kindlasti paremini kursis, sest tema üks põhiülesandeid ongi samune kursisolemine - paljud mõtted, mis enda peas väga embrüonaalses olekus keerlevad, kõlavad asjatundja suust öelduna palju etemalt ja annavad ka enda mõtetele vormikama kuju.

Õhtul kodus sattusin lugema Postimehest lugema järjekordset keeletoimetaja veergu (see vist avalikku kasutusse ei jõudnudki, sestap on ka link tasulisele versioonile), mis oli pühendatud ühele paganama raskele probleemile, millega ka ma ise õige mitmel korral kokku olen puutunud: kõikvõimalike firmade ja muude selliste asjade arvamusele, et nende nimi on nii püha ja puutumatu, et seda isegi käänata ei tohi. Ja oleks siis veel, et see nimi oleks ise kuidagi korrektses vormis - artiklistki läbi käinud kurikuulsad näited Tiit Reisid ja Vaal Galerii on ilmselt üldteada... Tõlkijal on muidugi veidi lihtsam, saab kergemini välismaiseid nimesid käänata ja pöörata nii, nagu vaja, ilma et tingimata keegi turja kargaks, aga tarkvara tõlkimisel olen ma küll silmitsi seisnud mõningate samalaadsete arusaamadega ja nii mõnelgi juhul võib ka praegu kohata sel põhjusel näituseks mõneski KDE rakenduses kohmakusi, mis valdavalt ongi tingitud samasugusest suhtumisest (mõnel juhul saab neist küll mööda hiilida, aga paraku mitte alati...).

Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud: IT-planeet (TV3), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Real Madrid - FC Barcelona (TV6), Stargate Universe (RTL2), Warehouse 13 (RTL2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehele.

Täna õnnestus üle õige paljude aastate näha telefoniekraanil kirja "Ei pääse võrku". Paistab, et EMT-d tabanud krahh oli ikka tõesti suur: nagu lugeda võis, olid jamad juba hommikul olnud, aga et mul telefoni varem vaja polnud, siis tabasin selle kirja alles Eesti aja järgi 18 paiku (ja õnneks ei olnud mul ka siis vaja helistada). Mul on küll olnud kogemusi soovimatute võrkudega (välismaal või muudes EMT levi välistes tingimustes), aga jah, mul on küll tunne, et sellist teadet ma sel aastatuhandel vist näinud polegi. Aga hea siis vähemalt teada, et olen ikka ära näinud :-)

Täna said teatavaks üleriikliku sõnavõistluse ehk sõnause tulemused. Sõnause enda saidil küll veel sellest juttu polnud, küll aga oli Postimees teinud kena ülevaate. Et ma väga otsapidi ka ise selle võistlusega natuke seotud olin, oli hea meel tõdeda, et need paar sõna, mis minu ette pandud paremat vastet vajavatest mõistetest läbi läksid ja võistlusele välja pakuti, olid ka saanud üsna mõistlikuna tunduvad vasted (täpsemalt siis infrastruktuur, millele oli leitud esialgu kindlasti veidi võõristust tekitav, aga päris andekas vaste taristu, ja humanitaarabi, mille asemel parimaks peetud toimeabi on sisuldasa samuti päris täpne). Mõneti huvitav oli, et "poliitikale" (see policy siis, mitte politics) ei olnudki tulnud sellist pakkumist, mis oleks heakskiitu leidnud - ometi võib seda sellisel kujul väga võõrastavat sõna nii paganama sageli kohata... Ma küll veidi kahtlen, kas "peavoolustamine" käibele läheb, see tundub küll kena ja tabava sõnana, mida võiks tähelepanu köitmiseks kasutada, aga siiski kuidagi kunstlik. Ja direktiivi asemel juhind... see on nii paganama sarnane juhendiga, et mul on ka selle läbilöögivõimelisuses pisikesed kahtlused. Hea huumorina oli Kaarel välja pakkunud doggie bag'i vastena penipaun - ma kujutan ette, kuidas restos öeldakse "a pange see penipauna" :-) - ehkki samas ilmselt see vähegi ära harjudes kõlaks vaevalt oluliselt imelikumalt kui too ingliskeelne väljend ingliskeelses keskkonnas. Ja veel enam lõbu pakkus lugeda artikli lõppu lisatud loetelu, milliseid vasteid otsitavatele mõistetele oli pakutud: nii mõnedki tõmbasid ikka korralikult suu muigele.

Piret tegi täna ettepaneku alustada uut ühislugemist, võttes seekord ette Oksaneni Sofi asemel veidi teistmoodi Eestiga tihedalt kokkupuutuva ja Eestit kajastava, aga siiski kuidagi kõrvalseisja, nimelt Ivanovi Andrei, kes paistab olevat venekeelses kultuuriruumis saavutanud päris suure tuntuse. Autor ja väljapakutud teos(ed) on kindlasti väärt seda, et neid "ühislugeda", aga mul on väikesed kahtlused, kui hästi mul õnnestub seda mahutada kavandatud ajale elik veel käesolevasse detsembrikuusse. Nähtavasti paljudel ongi seal jõulude ja aastavahetuse kandis vaba aega rohkelt, mul on aga siis pigem tavapärasest veel pingelisem - "tavaliste tööpäevade" sisse tuleb veel ära mahutada mitmed perekondlikud üritused, mis enamasti nõuavad sõitmist mõneks ajaks kuhugi kaugemale... Aga ehk õnnestub siiski see aeg leida, sest ilukirjandust tahaks ikka tõesti väga lugeda vahelduseks tõlkimisele ja vähem või rohkem erialase kirjanduse lugemise surumisele oma ajakavva...

Huvitava artikli võis leida Kommersantist, mille kohaselt Venemaal hakatakse üha tõsisemalt ja süstemaatilisemalt mõtlema selle peale, mida sakslased nii armsalt nimetavad Vergangenheitsbewältigung'iks. Tundub, et tahetakse eeskuju võtta Lõuna-Aafrika "tõekomisjonidest", mis võib-olla on isegi õige: erinevalt Saksamaast, kus rahvussotsialistlik režiim jäi üsna lühiajaliseks, on nii Venemaal kui ka Lõuna-Aafrikal tulnud tegemist teha aastakümnete pikkuse traumaatilise kogemusega, millest ülesaamine vajabki ilmselgelt midagi enamat kui lihtsalt põhimõtteliselt ühekordset "denatsifitseerimist". Aga eks näeb, kas ja kuhu need viimaste nädalate ja kuude positiivsena paistvad algatused Venemaa puhul välja viivad.

Omapärase algatusega tuli täna välja Mandriva, pakkudes nii mõnelgi pool maailmas tegutsevatele Mandriva kasutajate rühmadele välja võimaluse saada endale teatavas mõttes Mandriva lipulaeva ehk eelkõige ärimaailmale mõeldud pikaajalise toetusega ja nii edasi versiooni Mandriva Enterprise Server tasuta litsents. Kenasti korraga nii jõulukink, meeldetuletus, et Mandriva pole veel surnud, kui ka tagasihoidlik reklaam. Eestis paraku sellist MUG-i pole (huvitav oleks teada, kui palju ja kas üldse on Eestis MES kasutusel - väidetavalt RedHati analoogne toode mõnel pool olevat, olen ma kuulnud).

Loetud: Tehnikamaailm 12/2010
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Teadmata kadunud (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Vastu õhtut - ma isegi imestasin, et kullerid tegutseva ka ajavahemikus 17-21, mida mulle välja pakuti tema saabumisvahemikuna, aga ilmselt on siis ka postikullerite töö nii ööpäevaringne... - tõi postikuller koju pakikese, mille saatjaks oli SERK ja mis sellest johtuvalt sisaldas mõningaid raamatuid, mille ma siin kohusetundlikult ka üles tähendan:

• S. Lindqvist. Pommitamise ajalugu
• G. Robb. Prantsusmaa avastamine
• A. Pehhov. Varjus hiilija
• G. Oster, Õuduste kool

(Muide, linke lisades märkasin, et mu tohutult vaeva ja kirjastuse meelehärmiks ka aega nõudnud suurtõlge on ka juba jõudnud ilmuvate raamatute rubriiki, nii et ehk on varsti isegi lootust seda siis näha...)

Tänane Sirp oli suhteliselt tühjavõitu, kuigi ühtteist huvipakkuvat selles siiski leidus, eelkõige kaks arvustust, neist üks nii tõsiselt, kui seda ajaleheveergudel ilmselt vähegi saab teha, ajaloofilosoofia ja ajalooteooria vahekordadesse vaatav, tõukuvalt nimeka ajaloolase Karjahärmi Toomase teosest "Oleviku minevikud", teine arvustus Kasekampi Andrese teosele "A History of the Baltic States", millega äärmiselt põhjalik ja intiimne tutvus mul peatselt ees seisab.

Täna tuli ka mõneti kurvastav, kuigi üsna oodatud otsus, et Türi keskkonnakolledž sulgeb oma uksed. Võib muidugi aru saada, et Tartu ülikoolil ei ole raha ja ilmselt tahtmist ning kellelgi teisel samuti raha pole selle ülalpidamiseks, aga enam-vähem kindel on see, et kolledži sulgemisega jääb Türi elu veel vaiksemaks ja väiksemaks, kui ta seda praegu on. Millest on tõsiselt kahju...

Täna tuli ka mõningaid teateid distributsioonide kohta, millega ma seotud olen. Mageia kohta võis teada saada, et nüüd on Prantsusmaal kenasti ära registreeritud vastav "assotsiatsioon", mis lahtiseletatult tähendab, et nüüdsest on tegemist ametlikult legaalse ettevõtmisega ning juriidilisi takistusi uue distributsiooni loomiseks, mille esimest pääsukest alfaväljalaske kujul on lubatud maailmale näidata juba mõne nädala pärast, enam ei ole.
Teine uudis tuli Mandriva kohta ja see puudutas tuleval kevadel ilmuva Mandriva 2011 tehnilist spetsifikatsiooni või õigemini selle algvarianti. Väga palju rõõmustavat sellest just välja lugeda ei saanud: tundub, et õige mitmed asjad tõmmatakse kokku ja püütakse maksimaalselt ära kasutada teiste tehtud tööd, mis näitab ilmselt raskusi arendajate leidmisel või palkamisel; kõige olulisem omapanus paistab minevat rohkem välimusse ja üldisse asjade silumisse, mitte niivõrd Mandriva tööriistadesse, mis seni on olnud vähemalt mingiks trumbiks. Aga noh, eks näeb, kuidas asjad arenevad, Mandriva 2011 ilmumiseni on ju ikka veel oma pool aastat aega ja selle jooksul võib nii mõndagi juhtuda (loe: paremuse poole minna).

Mitu üsna lootustandvat uudist tuli täna Venemaalt. Kõigepealt jäi silma Riigiduuma avaldus, mis mõistis hukka Katõni veresauna - see on praeguste Poolaga aetava lepliku ja lepitava poliitika küllaltki loogiline järg, aga siiski üsna suur samm, eriti pärast vahepealseid aastaid, kus kippus tunduma, et lausa ametlikuski retoorikas kaldutakse tagasi nõukogudeaegsesse retoorikasse, millega õilsalt NSV Liidult kogu vastutus õõvastavate rahvussotsialistide kaela lükati.
Seejärel nägin uudist, et Venemaa viimaste aastate üks kurikuulsamaid uusi ajalooõpikuid (mida ma ka oma ajaveebis olen põgusalt ära maininud), mis tekitas Venemaal endal samuti hulganisti vastukaja, leidis lõpuks siiski üsna väärika ajaloolaste ekspertkomisjoni poolt laitmist kui sobimatu õppevahendiks.
Nende mõlemaga haakus uudis Venemaa presidendi juures tegutseva inimõiguste nõukogu kohta, millest võis välja lugeda, et õige pea on Venemaal kavas stalinism ja kunagine totalitarism kõigi oma kuritegudega päris põhjalikult ja kõrgel tasemel hukka mõista. See tundub eriti pärast selles mõttes masendavalt tagasi langenud putinistlikku kümnendit lausa uskumatu, nii et rõõmust karata ei julgeks, aga päris suure sammuna Venemaa seni äärmiselt vaevaliselt ja rohkem pilk maas tammumisena tundunud Vergangenheitsbewältigung'is paistab see küll olevat (või vähemalt tõotab olla). Põhimõtteliselt paistabki eriti viimastel kuudel olevat see ajaloovõltsimise teemaline tatipritsimine Venemaalt väljapoole oluliselt vaibunud, mida võib küll usutavasti seletada ka muude asjaoludega, aga noh, tahaks ju loota, et ka idanaabri juures hakkab juurduma arusaam, et ajaloo sisse mähitud poliitika on üks ääretult ohtlik asi, mida heal juhul võib lubada endale mõni väga tugev riik ja ka siis üsna ajutiselt, muidu kipub selline emotsioonidel mängimine ikka omadega rappa minema...


Loetud: Sirp, 26.11.2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mis tõi küll paraku kaasa ka ühe päris ebameeldiva, siinkohal siiski lahti kirjutamata jääva "üllatuse", aga tasakaaluks õnneks siiski ka ühe mõneti ootamatu kiituse, nii et keskeltläbi võib siis pidada päeva... hmm, keskmiseks...

Päris huvitav oli uudistekanalist kuulda, et vastne Venemaa suursaadik Eestis soovib riikidevahelistes suhetes ajalooteemad jätta ajaloolaste, mitte poliitikute käsitleda. Huvitav, kas tegemist on Venemaa mingi uue välispoliitilise juhisega, mida suursaadik nüüd edastab? Ma olen ka varem Venemaa-Eesti suhteid puudutades nentinud, et kogu sel "ajaloo võltsimisega" võitlemise ja ühise ajaloo rõhutamise suunal ei ole vähimatki lootust areneda, kui selleks ei looda spetsialistidest töögruppe, kes töötaksid välja ühised seisukohad (mis ei tähenda tingimata ühtelangevaid seisukoht - nii mõneski küsimuses aitaks juba see, kui pandaks selgelt kirja, millised on erinevused, ja alles siis püütaks leida, kas on ka midagi, milles leidub kokkulangevusi). Küll üsna vaevaliselt, aga siiski mingil määral on Venemaal ja Poolal õnnestunud viimastel aastatel edasi liikuda niisuguses suunas (kuigi kontrast potentsiaalselt palju enam nugade peal olevate Poola-Ukraina suhetega ning sealsete ajaloolaste ühiskomisjoni tegevuse ja üldse riikidevaheliste suhetega on endiselt päris, kohe väga päris tugev...). Kui mitte muud, siis ju loota ikka võib, et võib-olla hakkab midagi samalaadset toimuma Eesti ja Venemaa vahel, kuigi muidugi on selge, et minevikutaagast vabanemine on nii paganama raske. Võib-olla vähemalt tähendab see suursaadiku väljaöeldud algatus seda, et poliitilisel tasandil kaob too "ajaloo võltsimise" retoorika ära või vähemalt jääb piiratuks nii paari-kolme päevaga aastas (nt võidupüha Venemaal ja no muidugi kurjade SS-laste kokkutulek Eestis :-) ).

Sattusin lugema päris huvitavat mõtisklust e-lugerite, eelkõige küll Amazoni Kindle teemal, millel olid ka päris huvitavad kommentaarid. Huvitaval kombel on, nagu võib näha nii sellest kui ka mitmest muust loost, mida ma olen lugenud, väga paljudel inimestel e-lugeriga mingi psühholoogiline probleem või tõrge, otsekui hirm, et see tähendab raamatu kui sellise väljasuremist või vähemalt moondumist millekski, mille kohta raamat enam nagu ei saaks öelda. Nojah, võib-olla kah, aga miskipärast ma tugevasti kahtlen selles - see raamatu mõiste, milles nii väga kinni ollakse, on üsna üürike, ainult ehk mõnesaja aasta vanune, aga raamat ise on ikka oluliselt vanem asi, vähemalt mu arvates. Ma ei näe küll põhjust, miks ei peaks raamatuks pidama savitahvlitele kirjutatut või vasikanahale kritseldatut - aga need erinevad sellest pelgurite austatud "raamatust" ehk rohkemgi kui e-lugerid vähemalt praegusel ja tõenäoliselt ka lähituleviku kujul. Võib-olla ainuke asi, mille üle tasub potentsiaalseid e-raamatu võimalusi silmas pidades muretseda, on mõningane keskendumis- või mäletamisvõime kadu: nii-ütelda staatilist raamatut lugedes on tihtipeale lausa vajalik meeles pidada tegelaste või sündmuspaikade esmaseid kirjeldusi, et need hiljem esinedes õigesti paika läheks, e-raamatu puhul võib see vajadus kaduda, piisab vaid klõpsust nimele või millelegi, et liikuda kohe nii-ütelda definitsiooni juurde või kohta, kus sellest pikemalt juttu või üldse mainitud - sõnaga, sama häda, mis iseloomustab hüperlinkivat veebi tervikuna. Aga teiselt poolt, kunagi ammustel aegadel, ehkki me selle kohta just midagi konkreetset ei tea, oli ilmselt samasugune üleminek ka puhtalt mäletamiselt kirjapandud teadmistele, mis samuti likvideeris tubli osa vajadusest asju meeles pidada (ei kõrvaldanud, nagu ei kõrvalda ka nüüd, aga enam polnud see tingimata vajalik).


Loetud: Horisont 6/2010
Vaadatud: Soome lahe õed (ETV), Tähevärav Atlantis (TV6), Kättemaksukontor (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL), Saatana vodevill (ETV2)

Kolmabased mõtted'

Tavaline tööpäev.

Vaevalt olin täna ärganud, kui mind õnnistati telefonikõnega ja peatselt oli ukse taga ka kõne teinud postikuller, näpus pakike raamatutega Eesti Päevalehe kirjastuselt, ikka sellest "Eesti mälu" sarjast. Olgu need siis siin ka üles loetud (tõe huvides tuleb mainida, et väga visalt reklaamib ennast kõikjal, kus vähegi võimalik, nii ka selle raamatupaki sees raamatutele endale lisaks, Skano mööblikauplus :-) mis on iseenesest tore, et leidub ka keegi, kes teeb sihtotstarbelist reklaami raamatuhuvilistele, sest üldiselt ju seda peaaegu ei eksisteeri, aga mõnevõrra siiski tüütav, eriti kui arvestada, et nende pakutavad Björkkvisti riiulid, nagu ma käisin aasta algupoolel oma silmaga veendumas, on tõesti päris head, aga üsna kallid ja eelkõige sobivad siiski majja või suuremasse korterisse, nii et Eesti reaalsust arvestades jäävad pigem suhteliselt väikese eliidi lõbuks, kes mingil põhjusel erinevalt Mõisa Jürist peab heaks oma kodu ka väärikate raamaturiiulitega dekoreerida... aga noh, see-eest Skano logoga korralik lai järjehoidja kulub alati ära :-) ):

• K. A. Hindrey. Minu elukroonika. Murrang. Tõnissoni juures
• F. Kull. Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate
• E. Lender. Minu lastele
• K. Ipsberg. Ühe sirge mehe elukäik
• H. Visnapuu. Päike ja jõgi

Täna võis lugeda ka EKI reageeringut tollele iseäralikule ja naljakale ÕS-i veebiversiooni otsingutulemusele, millest ma mõne aja eest kirjutasin. Eks neil ilmselt on õigus, et sellised süsteemi iseärasused või, kui teisiti vaadata, keeletaidurite ja veebiseppade võimetus ette näha nii absurdseid konneksioone ei vääri süsteemi enda ümbertegemist, vaid pigem pisiparandusi, mis lihtsalt väldivad niisuguste jaburuste ilmnemist. Selles mõttes on veebivariant nähtavasti päris hea asi, võimaldades väga paljudel inimestel väga erinevaid asju läbi proovida ja muutes seeläbi paremaks nii sõnaraamatut ennast kui ka selle veebiversiooni taga peituvat süsteemi. Sest iseenesest on praegune veebi-ÕS väga hea asi, võimaldades nii mõnigi kord just tänu sellistele mõneti ootamatutele ühendustele jagu saada mõttekrambist, mida tekitab liigse hooga peas ringiratast kihutav konkreetne sõna, millele soovid näiteks sünonüümi või midagi leida.

Sattusin Goble Pauli ajaveebis lugema iseäralikust katsest, millega üritatakse Venemaa suuršovinistliku keelepoliitika tingimustes kuidagi elus hoida meie väiksemate sugulaste udmurtide keelt (või noh, mis nad nüüd nii väikesed ongi, väidetavalt nii kuuesaja tuhande ringis ja isegi oma formaalne "rahvusvabariik", aga selle kümnendi šovinismilaine paistel on niigi ilmselge kahanemistendents usutavasti ainult süvenenud, nagu teistegi mittevene rahvaste puhul). Nimelt on seal kavas keele kandeala laiendamiseks tõlkida ja levitada Kamasuutrat. Päris originaalne mõte, aga ka loogiline - seks ju müüb! :-) Huvitav oleks teada, kas mõnda siinset venekeelset on näiteks eesti keele juurde toonud ajaleht/ajakiri Maaja...


Loetud: Tehnikamaailm 11/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Serenity - Flucht in neue Welten (RTL2), Teadmata kadunud (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sattusin täna tänu ühe tuttava viitele kummalise ja naljakagi asja peale. Ma tean küll, et mitmetesse arvutiprogrammidesse on vähema või suurema huumorimeelega nõndanimetatud lihavõttemune peitnud (elik siis programmi endaga õieti üldse mitte seotud asju - ma olen ka ise näiteks OpenOffice.org-i tabelarvutuse rakenduses Calc "tähesõdasid" mänginud :-) - OOo "lihavõttemunasid" näeb nt siin). Aga ma ei oleks osanud oodata, et midagi samalaadselt absurdset võiks olla ära peidetud lausa eesti keele alustesse - täpsemalt siis õigekeelsussõnaraamatu veebivarianti. Piisab, kui seal sisestada sõna teenusepakkuja ja tulemus on... noh, ma ei hakka seda siin välja ütlema, igaüks võib ise järele kaeda :-) Kusjuures tundub, et see on sihilik, sest nii palju kui aru võib saada, siis seda tulemust ei peaks tulema ka nõndanimetatud laiendatud otsinguga, mis pakub konkreetse sõna puudumisel sarnaseid: näiteks kui sisestada teenusepakku või teenusepakkuj, siis on ainsaks leitud tulemuseks selle "laiendatud otsinguga" päris loogiliselt sõna teenus (ja ma ei usu kohe üldse, et pelgalt a-tähe lisamisega lõppu ei leita enam sõna teenus, vaid hoopis sõna perselakkuja...). Aga noh, hea ju, et kellelgi on olnud andmebaasi koostamisel nii sügav frustratsioon või siis jälle ülemeelik tuju :-)

Hea tuju tekitaja kõrvalt jäi silma Piirsalu Jaanuse huvipakkuv olukirjeldus reisist Kaug-Itta, mis käsitles mõnikord lausa müütilistesse kõrgustesse tõstetud hiinlaste ohtu (seda siis Kaug-Ida Venemaa küljest haukamise mõttes). Iseasi, kas päris saab nõustuda tema pealkirjaga, nagu hiinastumine Kaug-Ida ees ei ootaks - hoolikal lugemisel on ka loos mitmeid märke, et see ei pruugi käia tingimata relvaraginaga, vaid rohkem lihtsalt "suure naabri" positsioonilt. Aga eks need piirialad ole alati sellised, et kaugemalt seisjad näevad rohkem ohte kui kohapeal olijad - näide ju samusest Kagu-Eestist/Pihkvamaast käepärast võtta, kus ühel pool peljatakse eestistamist ja teisel pool jälle vene mõju, mille peale mõlemal pool piiri elavad inimesed ise rohkem õlgu kehitavad ja oma elu suhteliselt piiritult ja rohke piiritusega edasi elavad...


Loetud: Tuna 3/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Unistuste agentuur (TV3), Sündinud märulimeheks (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

Esmabased mõtted

Hästi pisikesel määral ka tööpäev, aga peamiselt niiütelda töövälistele asjadele pühendatud päev. Selle tõttu jäi ära ka muidu esmaspäevadele langev vaba tarkvara tõlkimine ning selle vähese töö, mida ma täna tegin, subjektiks oli endiselt parajasti tõlgitav raamat.

Too tööväline asi oli siiski seotud esmaspäevase vaba tarkvaraga, nimelt viibisin suure osa päevast vaba tarkvara infopäeval. mille korraldamise oli sedapuhku enda peale võtnud lausa Eesti riik. See avaldus ilmselt ka osalejaskonnas, igatahes oli Tallink Spa hotelli konverentsisaal üsna pungil inimesi täis. Kõik ettekanded mõistagi ei olnud võrdväärselt head ja huvitavad, aga enamik siiski pakkus üht-teist huvitavat. Kuigi mul ei ole olnud ja ma ei oska ka näha, et tuleks kokkupuudet ELis kasutatava tarkvaraga, siis oli ikkagi väga huvitav kuulata Szekacsi Szabolcsi juttu sellest, kuidas EL vaba tarkvaraga ümber käib ja ümber käia tahab (eriti vääris huvi osor.eu nime kandev keskkond). Päris huvitav olid ka Andreimanni Antti ja Mõtsküla Peetri ettekanded, mis küll käsitlesid ametlikult vastavalt vaba tarkvara ärimudeleid ja litsentse, kuid millel just nende litsentside kaudu oli palju kokkupuutepunkte. Vähemalt mulle sai nende litsentside osas tunduvalt rohkem selgeks, kuigi kindlasti mitte piisavalt. Kui lisada siia enam-vähem korralik lõunasöök, ohtralt kohvi ja vestlused mitmete tuttavatega, siis võib seda üritust enda seisukohalt igati kordaläinuks pidada, ehkki tähendas see väga varast ärkamist.

Pärast infopäeva lõppemist otsustasin, et lõpuks on aeg realiseerida viimane eelmisel sünnipäeval kingiks saadud Rahva Raamatu kinkekaart (suur tänu kõigile, kes vaest tõlkijat nii usinalt toetasid! :-) ). Üht soovitud raamatut teadsin ma juba ette ja teisegi mõtlesin teel kauplusse välja, nii et valida polnud raske - kuigi, nagu ikka kipub juhtuma, nende ülesleidmine poest polnud just kõige lihtsam ja selle teise osas tuligi müüja poole pöörduda. Niisiis, lisaks muudele sõnaraamatutele ja teistele olulistele teostele täienes mu raamatukogu sõprade toel nüüd järgmiste trükistega:

• Ungari-eesti sõnaraamat
• Gilgameši eepos

Sattusin lugema jätku e-raamatute käibemaksu teemal, sedakorda siis nähtavasti asjatundliku maksuinimese sulest, milles selgus, et selle alandamine tavaliste raamatutega samale tasemele polegi nii lihtne, et eksisteerivad ELi reeglid, mis küll põhimõtteliselt seda ei välista, aga ega ei soosi ka kohe üldse mitte. Igatahes on hea, et see teema on nüüd üleval - võimalik et see kiirendab mingigi selguse saamist nii Eestis kui ehk isegi Euroopa Liidu raames.

Täna jäi silme ette ülevaade ühest raamatust, mille sisu ja juba pealkirigi olid mõnevõrra hämmastavad. Tänapäeval ei ole muidugi Läänes Stalin enam selline iidol nagu kunagi ning tema ja üldse kommunismi kuriteod on enam-vähem tunnustatud mõiste, aga pealkiri "Stalin's genocides" on siiski selline, mida naljalt ei oska oodata. Igal juhul võib ainult rõõmu tunda, et selline teave Läänes laiemalt levib.


Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Eureka (Pro7), Fringe (Pro7)