Teisibased mõtted

Suuresti väljaskäimis- ja -olemispäev, nii et põhitööks suurt ega õieti aega ei jagunudki. Algas see iga-aastase Postimehe arvamusliidrite lõunaga, kutse kuhu mind seniajani mõnevõrra hämmastab, aga noh, saab kord aastas eriti hõrkude Olümpia tippkokkade roogadega kõhtu rõõmustatud, hea seegi :-)

Siiski on sel lõunal tavapäraselt kavas paar loengulist ettekannet, mis enamasti on päris huvitavad. Nii ka seekord. Nii Villemsi Richardi kui ka Ehina Kristiina ettekanded olid - küll täiesti erimoodi - äärmiselt huvitavad ja neid võib soovitada lugeda kõigil (või ka (järel)kuulata, kui selline võimalus peaks olema), sestap ma piirdun siin ainult paari ääremärkusega, mis kuulamise ajal ja pärast seda pähe kargasid.

Esiteks see, et eriti Villemsi ettekandes tuli välja see, kuidas keel võib tõsiselt mõjutada mõtlemist. Ka tema oli hädas sellega, mis näiteks inglise keeles, mille baasil õieti kõik need nõndanimetatud soouuringud on tekkinud, tundub õige loomulik. Või kui täpsem olla, siis inglise keele baasil on üsna lihtne eristada ühelt poolt sex'i ja teiselt poolt gender'it ning siis aina ja üha uurida, kuidas need erinevad, mille poolest erinevad, kas peavad erinema ja mida kõike sellest järeldada võiks. Villems, vaeseke, kõneldes eesti keeles, pidi seevastu kasutama kohmakaid ümberütlemisi "soolised rollid" ja "soolised stereotüübid", sest tee mis sa teed, eesti keeles lihtsalt puudub eristus soo kui bioloogilise antuse ja soo kui enesemääratluse või kultuurilise olemi vahel. Või õigemini, see eristus on muidugi olemas, aga praktikas seda tegelikult ei kasutata: on võimalik öelda, et keegi on emane/isane ja keegi on naine/mees, aga sellega ka asi piirdub. Ning kui asi jõuab "soouuringuteni", siis tekib paljudes peades automaatselt segadus: see on ju anatoomia või noh, laiemalt bioloogia uurimisala, mida seal ikka nii väga uurida. Võib-olla oleks lausa vaja eraldi "sõnaust" ühe hea sõna leiutamiseks (jah, tõesti, just leiutamiseks, sest võtta ei paista seda kuskilt), mis tekitaks ka eesti keelde sellise sex/gender-eristuse? Kui seda muidugi üldse on vaja tekitada ...

Teiseks paar asja, üks mõlemas ettekandes, mis mulle esialgu tundusid kerge apsakana ja mis seda ilmselt ka on, kuigi võib-olla mitte just eksimused, vaid liigsed lihtsustused. Näiteks Villemsi jutus see koht, kus ta kõneleb amatsoonidest, kelle üks tunnus olevat olnud see, et neil juba lapsest peale rind ära lõigatud. Ent, nagu Villems osutab, kreeka vaasimaalijad polevat sellest midagi teadnud ja usinalt aga amatsoone korralikult rinnastatud isikutena kujutanud ... Nojah, see viimane on õige küll, ega ei kujutanud tõesti. Aga esimene enam päris õige ei ole: amatsoonide rinnalõikamise väide on ainult üks nende kohta käinud väidetest ja rohkem seotud rahvaetümoloogiaga nende nimetuse kohta kui millegi muuga (ehkki tõesti, see olla olnud antiikajal üks - aga siiski ainult üks - levinumaid seletusi), umbes nii nagu tänapäeval kiputakse arvama, et pikkusühik penikoorem tähendab vahemaad, mille taha koer suudab puhkuseta koormat vedada (eks ole, nii ilus ju), kuigi tegelikult on see hoopis vahemaa, mille tagant on koera haukumist kuulda. Kes need amatsoonid täpselt olid (kui üldse olid) ja mida nende nimetus tähendab, on muidugi seniajani täpselt teadmata ja jätkuvalt arutluste teema (vt nt lühidat, aga küllaltki ammendavat ülevaadet siit), aga selline vastandus, nagu tegi Villems, on natuke üle paisutatud: kreeka vaasimaalijad ja hilisemadki kunstnikud võisid rahumeeli amatsoone täisrinnastatult kujutada, sest arusaam, nagu nad juba lapsena eemaldaks väi kärvutaks-närvutaks rinna, oli kõigest üks, küll levinud, aga siiski mitte valitsev arusaam.

Kristiina ettekandes tekitas aga dissonantsi väide, et eesti regilaulude uurimisel paljastunud tema ees väga jäigalt patriarhaalne ühiskond, kus naine on selgelt allasurutud positsioonil. Millises väites ei ole mul muidugi põhjust sugugi kahelda. Aga kui samal ajal väidab teine folklorist, et "Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes)" (vt paari numbri tagust Sirpi), siis võib küsimus tekkida küll: justkui ühel peaks õigus ja teisel mitteõigus olema? Tegelikult võib muidugi olla, et õigus on mõlemal - regilaulud ja folkloor üldse on teatavasti mitte ühe hetke, vaid tervete ajastute looming ja sestap on selles ka kihistusi, palju kihistusi kohe, milles avalduv taust, see tähendab ühiskondlikud olud, mõttelaad, kas või needsamad soolised stereotüübid, võivad kergesti erineda ajastupõhiselt. Sestap ma ei seaks küll tingimata kahtluse alla Kristiina arvamust, et "Tihti väidetakse, et meil, soomeugri rahvastel, olnud isegi omal kombel matriarhaat ja siinsete naiste elul pole olnud viga midagi. Rahvalaule uurides on sellele väitele raske kinnitust leida", aga lisaksin siiski, et selle kõrval on olemas ka teistsuguseid arvamusi, neidsamu "väiteid" (vt nt üht kättejuhtunud eestikeelset) ja et võib-olla ei ole kummalgi juhul põhjust liiga palju üldistada: varasemal ajal võis ju siin olla sugupoolte vahekord teistsugune, aga on ka ilmne, et Lääne-Euroopa tüüpi ühiskond juurutati siia piisavalt ammu, nii et sellegi kajastusi esineb rahvaluules palju, võib-olla isegi valdavalt, ning nende vanemate olude kajastusi juba palju vähem, lihtsalt aja kuludes on need hääbunud.

Aga veel kord: kui ma ka siin juhtisin tähelepanu ettekandeid kuulates mus tekkinud kahtlustes, siis tervikuna olid need ometi mõlemad head ja mõtlemapanevad ning nende paari pisut kaheldava seisukoha esinemine ei vähenda sugugi ülejäänud jutu väärtust.

Ent vaevalt oli see üritus läbi ja ma korraks taas koju jõudnud, kui tuli uuesti välja minna, nüüd juba sellekuisele Nõmme mälumängule. Kus me olime asjaolude sunnil natuke teises koosseisus kui tavaliselt ja kas just, aga võib-olla ka seetõttu saime täna kindla kuuenda koha. Mis ei olnud üldse halb tulemus, isegi ehk pisut parem kui meil tavaliselt. 

Loetud: Tutulus 2014

Vaadatud: Vice: Heroiinisõda; Kõige külmem sõda (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Jonah Hex (Kanal2), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: kõnelused allaandmise üle (Postimees, 10.02.2015)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse, nagu ikka iga kuu esimesel neljapäeval, tekitas mõningase lünga Mageia sõprade koosviibimine ikka traditsioonilises, elukohale suhteliselt lähedal paiknevas Buffalo pubis. Kohtumisele oli kavandatud ühtlasi tulevase Mageia 3 järjekordse beetaväljalaske katsetamine, aga paraku mida polnud, oli samune beetaväljalase, mis pidanuks ilmuma juba teisipäeval. Nojah, eks tuleb loota, et taas kord hilinemine tähendab ühtlasi paremat kvaliteeti. Seetõttu jäi tänane kohtumine ka küllaltki lühikeseks, seda enam, et taas pandi pubi kinni paar tundi enne ametlikku aega (võib neist muidugi ka aru saada: miks ikka seal passida paari-kolme nohiku pärast, kes parimal juhul toovad sisse mõne õlle raha ...).

Et mitte varasemaid asju päris ära unustada, olgu siin eilsele lisanduseks antud ka Postimehe arvamusliidrite lõunal esinenud kõnelejate täistekstid, nagu need veebi on üles pandud: Kangro Maarja tekst ja Oki Gunnari tekst.


Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille alustus möödus küll kodunt eemal. Täpsemalt oli tegu iga-aastase Postimehe arvamusliidrite lõunaga, kuhu mingil mulle veidi saladuslikuks jäänud asjaolude kokkulangemise tõttu on mindki juba mitu aastat kutsutud (arvatavasti on see seotud sellega, et ma osutan ajalehe arvamustoimetusele tõlketeenust, aga ega ma kindel ei ole). Toimus see, nagu enamasti on toimunud, Olümpia hotellis ja mõistagi andis see vähemalt korra aastas võimaluse saada maitsta ka nii-ütelda paremat toitu. Nojah, restoraniportsud on ju alati nii pisikesed, aga see-eest on need kindlasti koostiselt sellised, mida naljalt ise ei tee. Ja otse loomulikult annab selline üritus võimaluse näha õige mitmeid inimesi, keda muidu väga ei näe, olgu siis varasemast ajast tuttavaid, kellega enam kokku ei puutu, või muidu nimekaid inimesi.

Et need lõunad pole kunagi ainult söögiüritus, vaid ka kõneüritus, kus paar inimest räägivad etteantud teemal, siis olgu ära öeldud, et tänavune teema oli "Eestlus avatud maailmas" ning kõneisikuteks Kangro Maarja ja Oki Gunnar, mõlemad arvatavasti inimesed, kes tõepoolest erilist tutvustamist ei vaja. Ma ei hakka pikemalt siin nende sõnavõttudel peatuma, sest need avaldatakse täies mahus homses Postimehes (väike "treiler" ilmus juba tänagi: Kangro oma ja Oki oma), aga mõned mõtted tekkisid küll.

Kangro esinemine algas, nagu kirjainimesele vist lausa kohane, ta enda luulelduse ettelugemisega. Nojah, teemat arvestades oleks ehk oodanud vaat et "Keelepuhtuse deklaratsiooni" :-) (mis on mulle kui luulevõõrale inimesele üks väheseid mitteproosavormis tekste, mis tõepoolest meeldib ja muljet avaldab), aga ta esitas siiski ühe teise, Beavise ja Buttheadi ja rahvuslikkusest nõretava kõnelejaga. Ta muidu üsna vaoshoitud, lausa hillitsetud kõnes oli siiski üks väärt mõte: eestlus on midagi, mida ei tohiks mingil juhul defineerida, niisiis kitsendada - mida rohkem eestlusi, seda parem, seda elujõulisem on eestlus kui selline. Kõne lõpp keeras küll ära sotsiaal- ja maksupoliitikasse ning omariiklusse ja muudesse sellistesse moekatesse teemadesse, aga eks inimesed kipuvad ikka kõnelema sellestki, millest kõnelevad paljud ...

Oki kõne oli äärmiselt faktitihe, nii et üks tuttav nentis hiljem, et selle pealt saaks lausa hulgi mälumänguküsimusi teha. Huvitav sellegipoolest, sest nii mõnedki neist faktidest, isegi kui teada, olid kokku pandud omapärasel moel. Temagi oli eestluse osas optimistlik ega arvanud sugugi, et asjad oleksid halvasti, eesti keel ja rahvas hävimas ja nii edasi, nagu viimsepäevaprohvetid ikka jätkuvalt kuulutavad (ja nagu nad on muidugi kuulutanud ilmselt aegade algusest peale või isegi varem). Aga muidu tõsises ja loogiliselt liikuvas ettekandes torkas kuulamisel otse silma ja kõrva, kui lihtne on langeda loogikalõksudesse, kui soovitakse välja pakkuda positiivset programmi. Ta mainis - täiesti õigesti -, et projektsioonid, mis ennustavad eesti keele ja eestlaste väljasuremist, on usutavasti alusetud, sest tuginevad sellele, et mingit aegrida pikendatakse nii-ütelda joonlauda peale asetades lõpmatuseni, sellised lineaarsed projektsioonid on aga ikka ja jälle valeks osutunud. Millega jääb üle ainult nõustuda: tõesti, elu ei käi nii lihtsalt või kui käiks, siis ei peetaks Hari Seldonit ja psühhoajalugu seniajani ulmeks, vaid eksisteeriksidki reaalsed ja toimivad mudelid, mille alusel inimolu suunata. Ent kohe seejärel tegi ta ise sama vea, lausudes: "Kui me suudame tekitada olukorra, kus iga eestlaste ja eestimaalaste järgmine põlvkond oleks haritum kui eelmine, siis suudame tagada mitte ainult eestluse säilimise, vaid ka elujõu tulevikus." Kui tema enda sõnu tõe pähe võtta, on see lihtsalt võimatu: normaalse arengu korral on vähemalt mõned põlvkonnad kindlasti rumalamad kui eelmine/eelmised (iseasi, kas põlvkonna tarkust ongi üldse kuidagi võimalik määratleda).

Teine asi, mis Oki kõnes silma torkas, oli väide, et "globaliseerumist, väljarännet ja sisserännet ei ole võimalik peatada". Mul tuli paratamatult meelde väike kultuurišokk, mille ma sain Fergusoni Nialli raamatut "Maailmasõda" tõlkides. Väga tugeva majandus(aja)loolase taustaga Ferguson alustab nimelt raamatut (kui välja arvata pikk ja põhiseisukohti postuleeriv sissejuhatus) 11. septembriga 1901 ja nendib, et üleilmastumine (isegi kui seda sõna veel ei kasutatud) oli siis sama võimas kui tänapäeval või mõnes mõttes ehk võimsamgi. Ja samamoodi ei näinud ükski "mõistlik" inimene toona võimalust, et see võiks kuidagi muutuda, alla käia, peatuda. Ometi tuli Esimene maailmasõda ning koos sellega ja eriti veel selle järel piiride sulgemine, autarkiapüüdlused, kõik see, mida praegune "peatumatu" globaliseerumine üritab taas tühiseks muuta. Et ma seda ajalooperioodi väga hästi ei tunne, tuli see mulle toona üllatusena, aga asja kohta rohkem uurides selgus, et õige mis õige, üleilmastumine oli toona täiesti reaalsus. Õieti on ju neid globaliseerumisi  - ja nende vahele perioode, kus see on peatunud ja tagasikäigu saanud partikularismi suunas - olnud varemgi, nii et selline paduoptimism on küll tagasihoidlikult öeldes alusetu.

Hea meel oli ka tõdeda, et kumbki esineja ei saanud kuidagi üle ega ümber tollest viimaste kuude Eesti keskaja teemalisest diskussioonist. Ega olekski pidanud saama, sest teemaga "Eestlus avatud maailmas" on see kindlasti täiesti otseselt seotud. Õieti tuletaski Kangro ju oma eestluste paljususe mõtte ühe tolle keskajakäsitluse autori Kaljundi Linda mõttest, et mida rohkem ajalugusid, seda parem.

Loetud: [digi] märts 2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Juventus-Celtic (TV6)