Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lükkis end sisse ka ühe artiklitõlke valmistamine Postimehe hüvanguks.

Uue aasta esimene Sirp, mis küll alles täna minuni jõudis, alustas päris rajult ja hulganisti lugemist pakkuvalt, ehkki see pole võib-olla pisukest pühadeaegset vaheaega silmas pidades tingimata suur üllatus.

Huviga võis lugeda musugusele amusikaalile nii võõrast asja nagu nelja muusikainimese küll igas võimalikus suunas alatasa laiali valguv, aga siiski küllaltki koherentne mõttevahetus, nojah, muusika kui sellise teemal. Midagi välja võtta sellest kolmest leheküljest tihedast mõtete väljapurskamisest ei oskagi, aga lugeda tasus, kindlasti.

Samas vaimus jätkas samal teemal Siitani Toomas, kelle muusikaaastapuhusest loost noppisin ma enda jaoks välja pisut kurvastava tõdemuse (nojah, eks ma seda ju teadsin, aga põhjendust kui sellist seni polnud): "Palju olulisem on avastus, et samad ajustruktuurid on olulised nii muusikaliste kui ka lingvistiliste stiimulite taju ja moodustuse puhul [...] muusikaliste oskuste arendamine toetab keelte õppimist ning ka võimet mõista keerulise süntaksiga verbaalseid tekste." Mul nähtavasti need ajustruktuurid puuduvad või on tublisti kängunud, mistõttu ongi nii raske, et mitte öelda ilmvõimatu aru saada nii muusikast kui sellisest kui ka omandada võõrkeeltes kõnelemise oskus. Nojah, tavaliselt mulle muidugi piisab sellest, kui ma võõrkeelt kirjalikul kujul korralikult või lausa hästi mõistan ning nende taga struktuuregi näha suudan, aga teinekord tundub mulle, et neil, kes samust keelt ka rääkida suudavad, on mõneti lihtsam paljusid asju mõista, kuidagi loomupärasem, ilma "tuupimata" ...

Kirjandusele pühendatud osa oli täna õige pisuke, vaid paar lehekülge, aga tuleb siiski tunnustavalt öelda, et kohaliku kaitseväe siseelule pühendatud raamatute arvustused (vastavalt Raua Pauli sulest Porvali Timo ja Tiitsu Tarvi "Just nii, härra seersant!" kohta ja Riigi Marveli sulest Põhjala Priidu "Militaarsete miniatuuride" kohta) olid siiski üsna paeluvad lugeda: ma olen nende raamatute hankimisel pisut kõhelnud, aga tundub, et seda peaks siiski tegema - ehk jagub kunagi aega ka nende lugemisele, tõotab vähemalt arvustuste järgi olla mõnus ja hingelähedane.

Üllatav oli pisut Sirbi kohta lausa tohutu poliitilise temaatika esinemine: lausa kuus lehekülge, seda ikka igapäev (ega isegi iganädal) ei juhtu. Mõtlemapanev oli lugeda hõimlase Toomse Rene pikka ja sisukat artiklit Eesti riigikaitse "realistliku visiooni" kohta. See oli väga süstemaatiliselt ja argumenteeritult üles ehitatud ning seeläbi raskesti vaidlustatav - vähemalt kui tema aluspõhimõtetega kaasa minna. Mõneti isegi kahju, et ta otsustas oma poliitilisi ambitsioone hakata teostama just selles erakonnas, mille kasuks tema valik langes, sest karta on, et reaalselt ei saa see kunagi (või vähemalt veel pikka aega) nii tugevasti võimule, et ka kaitseküsimustes vähegi kaasa rääkida. Aga ega meil neid riigikaitselisi mõtlejaid nii hirmus palju ei ole ka, ei ametis ega väljaspool seda, nii et küllap Renegi mõtteid kuulda võidaks võtta, kui vähegi tahetakse (ja kui samune parteiline seotus sellele mentaalseks takistuseks ei saa).

Üht asja tahaks selle muidu hea visiooni juures siiski mainida. Väga torkab silma, et - võib-olla täiesti õigusega - eelduseks on võetud suure ja väikese vastasseisus (mis ju siin meie kandis on ka peaaegu ainutõenäoline) asümmeetrilisuse kasutamine, eelkõige tuginedes viimasel kümmekonnal aastal militaarteoreetilisis ringkonnis palju kõne-, mõtlemis- ja arutlemisainet andnud Hizballahi vastupanuviisile Iisraeli "konventsionaalsele" sõjajõule. Jah, muidugi, praktilisist kaalutlusist lähtudes võib sel olla jumet, kui arvestada võimalike vaenujõudude vahekorda, reaalseid ressursse ja kõike muud.

Kuid ma söandaks siiski arvata, et kunagi 1990. aastatel põgusalt ka Eesti sõjateoreetilises diskussioonis läbi lipsanud teinegi võrdlus ei teeks paha kaaluda ja uurida - mis peaks olema seda lihtsam, et tegu on sama kandiga. Ainult et rõhud oleksid pisut teisiti asetatud: mitte salaühingu (mida Hizballah ju oma loomult on, isegi kui nad viimasel poolteisel aastakümnel jõulisemalt ka avalikumat laadi ühiskondliku organisatsiooni või lausa partei võõbaga end katma asunud) võitlusviis riigi (Iisraeli) vastu, vaid riigi võitlus endast suurema riigi või riikide koalitsiooni vastu. Jah, konkreetsemalt siis samune Iisrael versus eelkõige Egiptus ja Süüria, aga ka Iraak, Saudi Araabia ja veel nii mõnedki Iisraeli "merrepühkimisest" huvitatud asjahuvilised.

Jõudude vahekorra mõttes ei oleks märgatavat vahet, ressursside osas, jah, võib-olla, kuigi väga kindel ma selles ei oleks (see nõuaks lähemat uurimist), küll aga oleks ehk mõistlikum lähtuda sellest, et Eestigi on riik ja suudab oma riigikaitsetki üles ehitada, arendada ja koordineerida loomu poolest palju etemalt kui salaühing. (Mis ei tähenda sugugi, et see, Rene artiklis esitatud vaade, üldse kõrvale peaks jäetama - pigem vastupidi, see peaks sellisel juhul olema selge "plaan B" (nagu mu teada on ka Iisraelil ette nähtud kindlad kavad juhuks, kui peaks ähvardama oht (mis ei ole sugugi vähereaalne) jääda "konventsionaalses" mõttes alla ning olla sunnitud loovutama territooriumit, sõnaga taganema ülekaaluka vastase ees), mis rakenduks esmaste, "konventsionaalsete" meetmete ammendudes.)

Väga laias laastus, mulle tundub, praegune Eesti riigikaitse ju ka sellise (vähemalt kahe)kihilise riigikaitse poole püüdleb ja ega õieti Renegi ju sellele otsustavalt vastu ei vaidle, ainult rõhuasetuse teeb teise. Ja just selles ma ei ole väga kindel, et see on päris õige: see võib lõppkokkuvõttes süvendada kuskil kuklas torkivat tunnet, et Eesti on nõrk ja "moodne metsavendlus" ongi ainuke lahendus, mis mu meelest pigem soodustab potentsiaalses vastases tunnet, et siin võib saavutada kui ka pikemas perspektiivis kuluka, siis vähemalt lühivaates eduka ja edasiseks tegevuseks piisavalt turvalist platsdarmi pakkuvat edu. Ja see oleks juba üsna ohtlik. Ma siiski usun, et Rene artikkel, mis lisaks võib-olla mitte just väga suure lugejaskonnaga Sirbile on avaldatud tema enda temaatikat arvestades küllaltki kopsaka lugejaskonnaga ajaveebis, tekitab veel poleemikat ja ehk selituvad sellest välja senistest paremad, täpsemad ja tulevikukindlamad "visioonid".

Üpris põnev oli lugeda ka Kopõtini Igori ja Krossi Eerik-Niilese dialoogi pealkirjaga "Mida teha venelastega?" Paraku tekkis lehekülge pöörates ja Toomse Rene juurest nende kahe juurde jõudes tubli pingelangus, sest kuigi mõistagi niisugunegi arutelu on vajalik ja midagi halba selles pole, leidus mõlema väljaütlemistes kuhjaga mu meelest juba tublisti iganenud klišeesid, seda sellest hoolimata, et kumbki pole nii märkimisväärselt vana mees (jah, tegelikult tuli see kümmekonnaaastane vanusevahe isegi nende tekstides välja omajagu). Lõppjäreldus - vaja on dialoogi ja seda inimeste enda tasandil - on mõistagi igati õige.

Maiste Valle-Sten oli kirjutanud nupukese rubriigipealkirjaga "Augutäiteks" ja nojah, tuleb öelda, et sellisena see rohkem tunduski: päris räige rünnak nii sisult kui ka vormilt ühelt poolt poliitikute kui selliste vastu (erandiks 5+2 nimeliselt välja ja esile tõstetud inimest, kel olevat võime "midagi süvenevat ja sisukat kirja" panna või üldse "distsiplineeritult mõelda" - millest tuleb nähtavasti järeldada, et teistel seda pole ...), teiselt poolt sotsiaaldemokraatide vastu ja kolmandalt poolt Pilvre Barbi vastu konkreetsemalt. Aga nojah, kui augutäide, siis augutäide ...

Üsna huvitav ja lausa õpetlik oli lugeda Piirsalu Jaanuse küll juba oma kuuvanust, aga vahepealsete pühade tõttu nii siin- kui ka sealmail suhteliselt aktuaalset intervjuud ühe Venemaa nimeka ühiskonnateadlasega. Õpetlik vahest just seepärast, et selles avaldus segastele aegadele tüüpiline segane suhtumine (nojah, Venemaal on need segased ajad kestnud juba pikemat aega, lausa aastakkümneid, nii et tahaks lausa öelda, et venelik suhtumine, aga tõele au andes leiab samasuguseid vooluga, antud juhul siis intervjueerija küsimustega kaasajooksikuid ka mujal, isegi rahulikel ajul, aga eriti just ärevail): põhimõtteliselt nenditakse, et kõik on persses, samas siiski lootes ja näiliselt isegi argumenteeritult põhjendades, et see on ajutine, aga samas ollakse piisavalt lojaalsed parajastisele võimule ega lasta lahti ka selle põhipostulaatidest (antud juhul siis selge teadmine, et kui halb meil ka pole, on meie hädade sellel süüdlasel, keda teised nii väga näha tahavad - konkreetselt Ukrainal -, veel halvem ja üldse oleks parem, kui selle absurdse moodustise - nagu Ukraina ilmselgelt on - saaks kenasti kokkulepetega likvideerida ja kõik võiksid rahulikult edasi elada). Jah, juba selliste küllaltki selgelt avalduvate taustatoonide tajumiseks tasub niisuguseid intervjuusid lugeda.

Osaliselt kirjandusse puutuvalt (või vähemalt sellest ajendatult), rohkem aga mõttemaailma üldisemalt puudutavalt oli lehte mahtunud ka intervjuu Friedenthali Meelisega, mis mõistagi köitis mind eriti oma pealkirja mahtunud sõnakese "ajalugu" poolest. Kuigi loos oli mõningaid mõtteid, mis minu omadega väga ei kipu kattuma (näiteks arvamus, et "Ilma sihita või piirideta ei ole mingit vabadust, sest puudub orientiir, vabaduseks on ikkagi vajalik otsus, teadlik valik, mitte mõttetu ekslemine" - aga kuidas jääb sellega, et "orientiir" sellessinatses maailmas oled sa ise ning mingeid sihte ega piire polegi?), oli seda ometi hea ja lahe lugeda. Eriti aga tahaks tõsta esile intervjuu lõpus välja öeldud mõtet, mida ma ise nii mõnelgi korral tahtnuksin öelda neile, kes räägivad ajaloo spiraalsusest või kordumisest (olgu siis farsina või mis tahes muul kujul) ja muust sellisest, aga pole osanud nii hästi sõnastada:

Üldiselt näib mulle aga ajalugu pigem mingi rabamaastikuna: me võime ekseldes sattuda üsna samasugusena paistvasse kohta, tekib tunne, et jah, siin oleme juba olnud, hakkame käituma teataval moel. Aga tegelikult pole koht sama ja sageli me ainult soovime seda sarnasust.

Lehe lõpetuseks oli Soosaare Sven-Erik kirjutanud nii imetabasest asjast nagu "Wikipediast, soome-ugri keeltes". Täiesti õigesti oli selles öeldud, et Venemaal - aga seal elab ju, kui nüüd lähtuda keeltest (mitte kõnelejate arvust), nagu mulle pigem kombeks, enamik soomeugrilasi - on olukord soomeugrilastega õige hull ja aina hullemaks läheb. Ma olen ka ise korduvalt üritanud nii mõndagi idapoolsemate hõimurahvastega või kas või nende kunagiste asualadega seonduvat leida, aga harva, lausa haruharva leiab seda nende enda keeles, pigem ikka vene keeles. Ja palju parem on enamasti isegi kohe otsida Google'i vahendusel, sest lootus leida midagi millegi kohta mõnest võrgus leiduvast koguteosest või perioodilisest väljaandest on palju suurem kui Wikipediast.

Siiski leidsin sellest loost ka ühe õige tarvilise viite ühele kenale keskkonnale või õigemini programmile nimega Minority Translate, mis võimaldab suhteliselt vähese vaevaga teha vähemalt lühematest artiklitest tõlkeid teiskeelsetesse Wikipediatesse (jah, muidugi, tõlkima peab ikka ise, aga nõnda-ütelda infrastruktuuriga ehk taristuga majandamine paistab olevat tunduvalt lihtsam). Tahaks loota, et see lisaks muule toob kasu ka samustele idapoolsetele frsoomeugrilastele, sest emakeelne teadmusbaas on asi, mille väärtust ei ole kuidagi võimalik ei ala- ega ülehinnata - see on lihtsalt hindamatu väärtus.


Loetud: Sirp, 09.01.2015
Vaadatud: ENSV (ETV), Viikingid (TV6), Mosaiikmõistatus (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas tagada uuel aastal hea ja halva tasakaal? (Postimees, 10.01.2015)

Ukraina nimede kirjutamisest

Kui sel kevadtalvel alustas Venemaa sissetungi Ukrainasse, hakkas ka eestikeelses kirjasõnas aina enam ilmuma lugusid ja eriti uudiseid Ukraina teemadel. Ning ühtlasi hakkas avalduma kurvastav tõsiasi, et Ukraina nimesid kirjutatakse (ja isegi räägitakse) pea nagu jumal ise juhatab: enamikul rohkem läbi käinud nimedel on esinenud vähemalt kolm vormi - üks venepärane, teine ukraina omaladinapärane, kolmas eestipärane - ja on ainult õnn, kui need mõne nime korral kas täielikult või peaaegu täielikult kokku langevad.

Konkreetsemalt ajendas mind seda lugu kirjutama kohanimi, mis originaalis kõlab Луганськ, eesti keeles aga varieeruvalt Lugansk (ametlik) või Luhansk (seni mitteametlik). Et algul oli tegu peamiselt internetiuudistega, kus Luhansk vohama hakkas, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu, sest teadaga, selliseid uudiseid vorbitakse enamasti ja pahatihti kiirustades, mängides rohkem aja kui täpsuse peale. Ent äsja sattus mulle kätte ajakiri, üks neist mitte kuigi paljudest, mis vähemalt mu silmis on seniajani olnud väga hea keelekasutusega ning ka mitmes muus mõttes igati eeskujulik, sealhulgas üldjuhul ka kõikvõimalike võõrnimede kirjutamises osas. Nüüd aga esines sealgi Luhansk. Olgu, see oli luuletekstis, kus ehk võib rohkem vabadusi võtta, eriti kui see tundub õigustatud - aga praegusel juhul ei tundunud see nii olevat. Ja ei olnud ka saatesõnas, kus mõni kohanimi oli kenasti esitatud ja isegi ühel juhul toodud ära nii vene- kui ukrainapärane variant, ühtegi märkust selle kohta, miks just niimoodi (samuti oli seal isikunimi Serhi, samamoodi ilma selgituseta, miks just nii).

Et asjale paremat valgust heita, tuleb alustada pisut kaugemalt. Eesti keeles, nagu paljudes muudeski keeltes (aga siiski mitte kõigis, mõeldagu kas või meie Balti naabrite peale), kehtib reegel, et üldjuhul tuleb nimesid kirjutada nii, nagu neid kirjutatakse originaalkeeles. Kui tegu on ladina kirja kasutavate keeltega, siis ei teki tavaliselt raskusi - on üksikud traditsiooniga põhjendatavad erandid ning mõned lihtsamad mugandused, aga muidu kirjutatakse nii nagu originaalis.

Keerulisemaks läheb asi keeltega, mis kasutavad mõnda muud kirja. Siin valitseb rusikareegel, et esmajärjekorras on eelistatud vastava keele kasutajate enda loodud latiniseering (kui seda pole, siis lähtutakse enamasti inglise keelele, aga mõnikord ka mõnele muule keelele tuginevast tavast, aga ma pole päris kindel, kui palju niisuguseid keeli veel alles on - väga suurt tabelit erinevate eesti keeles kasutatavate transkriptsioonidega võib näha näiteks siin). Ka see rahuldab enamasti küllaltki hästi eesti keeles kirjutajate-rääkijate vajadusi, kuigi tuleb kohe mainida, et teatavat raskust tekitab asjaolu, et valdav osa nõndanimetatud omaladina tabelitest on loodud inglise keele häälduspilti arvestades, mis aga teatavasti on eesti keele seisukohalt vaadates nii mõnigi kord küllaltki võõrastav (ma ise olen sellega kokku puutunud näiteks araabia nimede puhul, kus mõistlikum oleks tugineda meile häälduslikult lähemale saksa transkribeerimistavale).

Mõne keele puhul on aga Eestis peetud paremaks luua oma transkribeerimissüsteem. Kui nende ajalukku vaadata, on põhjus ka üsna selge: enamik neist on loodud 1970. aastate keskel, ilmselge põhjusega mitte kasutada tuimalt vene keelest üle võetud nimekujusid, mis mõnelgi juhul tekitab päris tublisti moonutusi. Praeguseks hetkeks kehtib neist meie oma "tähetabelitest" üksteist, nimelt:

• armeenia
• bulgaaria
• gruusia
• kasahhi
• kirgiisi
• kreeka
• serbia
• tadžiki
• ukraina
• valgevene
• vene
• (varem olid tabelid ka aserbaidžaani, türkmeeni ja usbeki keele kohta, aga et need on nüüd läinud üle ladina kirjale, on neil rohkem ajalooline tähendus)

Seda, milline näeb välja ukraina transkriptsioon, näeb vastavast tabelist. Lühemalt on selle kokku võtnud Pälli Peeter keelenõuande leheküljel. Üldiselt on sellest tabelist ka kinni peetud, eriti pärast seda, kui mõne aasta eest muudeti mõistetavamaks nende erinevate ukraina i-de ja õ-de ümberpanemisviisi (eks nendegagi on seniajani häda omajagu, aga vähemalt mulle tundub, et mitte enam nii palju). Aga jah, on üks täht/häälik, mis on hakanud viimasel ajal, Ukraina uudiste sagenedes rohkesti segadust tekitama ja see on seesama, mis avaldab oma mõju Luganski/Luhanski juures.

Selle selgitamiseks peab alustama sellest, et ukraina keeles on õieti kolm tähte, mis praegusel juhul mängu tulevad:
a) kõigepealt х, mis antakse eesti keeles edasi h-tähega ja ka hääldub enam-vähem samamoodi. Siiski tuleb arvestada, et see hääldub esinemise korral ka sõna alguses, erinevalt eesti keelest, kus täiesti õigustatult on mitu korda tõstatatud küsimus sõnaalguse h ka kirjapildist kaotamise kohta ja kus see on alles jäänud vaid ajaloolise traditsiooni tõttu. Ja ka üldiselt on see mu meelest õige pisut "tugevam" häälik kui tüüpiline eesti h.
b) teiseks ґ, mis antakse eesti keeles edasi g-tähega ja ka nii hääldub. See täht on omamoodi iseärak: kasutusel küll juba ammuaega, aga enamik tänapäeva inimesi vähemalt siin Eestis usutavasti seda ei teagi, sest 1933. aasta väidetavalt tublisti ideoloogilisest taagast kantud keelereformiga see ukraina tähestikust kaotati ja toodi sinna tagasi alles 1990. aastal. Tõsi, mitte ainult sel põhjusel ei ole sel tähel ukraina keeles-kirjas ka väga suurt tähendust: peamiselt kasutatakse seda võõrnimede/sõnade korral, omasõnu, kus seda kasutataks, peaaegu polegi. (Ka viimases ukraina keele õigekirja käsiraamatus öeldakse, et ei peaks pidama sugugi valeks selle mittekasutamist.) Ehkki samal ajal häälduses g siiski esineb, aga seda antakse enamasti edasi hoopis
c) tähega г, mida eesti keeles esitatakse samuti g-tähega, aga mis ei hääldu (üldjuhul ja eriti sõna alguses) sugugi nii. Selle tähe peamist hääldust on õieti raske isegi seletada, aga ma usun, et paljud on siiski seda ühes või teises kontekstis kuulnud. Keeleteaduses nimetatakse seda heliliseks glotaalseks frikatiiviks, see tähendab kõrihäälikuks, ja nagu ma leidnud olen, eksisteerivat selline häälik ka näiteks soome keeles (näiteks on toodud sõna "raha" - ma ise soome keelt ei oska, sestap ei tea ka, kui palju see eesti keele hääldusest eristub, aga nähtavasti siis omajagu).

Nüüd siis selle segaduse juurde. Selle on tekitanud peamiselt see, et ukrainlased lõid 1990. aastatel omaladina transkriptsiooni, milles leiti, et inglise keele iseärasusi ära kasutades on mõistlik anda г edasi h-tähega (erandiks tähekombinatsioon зг, kus zh tekitaks segadust ja mida seepärast antakse edasi kujul zgh) ja х täheühendiga kh. On päris ilmne, et eesti keeles kõlaks eriti viimane üsna eksitavalt, mis usutavasti on ka olnud põhjus, et eesti transkriptsioonitabelit ei ole selles osas muudetud, ehkki on lisatud märkus, et г hääldus sarnaneb rohkem h-ga kui tegeliku g-ga.

Võimalik, et siin oleks ruumi edasi mõelda, kuidas täpsemalt ukraina nimesid edasi anda, nii et nende häälduspilt paremini selge oleks, eriti nüüd, kus ka ukraina kirjas on tagasi see "päris" g-täht. Teisest küljest, arvestades viimase vähest levikut ja kasutamist peamiselt "siseotstarbeks" võõrnimede edasiandmisel, ei ole selleks võib-olla siiski põhjust ja võib leppida edaspidigi teadmisega, et nii umbes 90 juhul 100-st tuleb ukraina nimedes esinev g välja öelda sellise tugeva rögiseva h-na (ja ülejäänud juhtudel kas g-na või v-na - aga eriti seda viimast esineb peamiselt käänamise korral, nii et nimekirjutusse see märkimisväärselt ei puutu). Eeliseks oleks muidugi see, et nii on ka "tagasitõlkimine" hõlpsam: kui eesti keeles on g, vastab sellele ukraina keeles г ja asi ants (nagu öeldud, on ґ esinemine seniajani äärmiselt harv, nii et selle võib peaaegu arvestamata jätta, pealegi, nagu viidatud, ei peeta ka ukraina keeles selle asendamist г-ga veaks).

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mis osaliselt kulus endiselt, ütleme siis et varasema tegemata töö ehk nende eile mainitud varasema tõlke kaarditekstide täiendamise peale. Maru tülikas tegemine, aga eks ta ilmselt nii olegi - kui oled midagi valmis teinud, siis on juba palju raskem seda kuidagi täiendama ja parandama hakata...

Sattusin täna silmitsema üht uut tüüpi otsimootorit, millel nimeks Swingly. Iseäralikuks teeb selle asjaolu, et sellele võib esitada küsimusi umbes nii, nagu seda tehakse reaalses elus: Kes on see ja see? Millal toimus see ja see? ja nii edasi. Nojah, küsimused tuleb küll vormistada inglise keeles, aga igatahes andis see otsimootor ka kenasti vastuse näiteks küsimusele "Who was Jaan Tatikas?" (Kui kedagi huvitab, siis vastuseks oli ingliskeelsest Wikipediast võetud lause "an incompetent and uneducated aspiring inventor"; oli ka teine vastus tegelikult, aga see juba küsimusele "What ended with Jaan Tatikas?" ja vastuseks "first part" :-) ). Proovisin ka muid Eestiga seotud asju ja üldiselt tuli Swingly asjadega korralikult toime... tõsi, küsimusele "Who is Marek Laane?" oskas ta ainult vastata Genist sugupuu leidmisega, aga noh, ega ma olegi väga tähtis tegelane ju :-) ja pealegi midagi ta ikkagi leidis.

Tänane Sirp oli pärast järjekordselt tühje avalehekülgi taas päris huvitav. Kahest Vana-Kreeka teemalisele raamatule pühendatud arvustusest oli üks, mis võttis ette tõlkeraamatu (E. Friedell, Kreeka kultuurilugu), just selline pikisilmi igatsetud ja ikka nii vähestest arvustustest, mis lisaks autorile ja teosele käsitles natuke pikemalt ka tõlget kui sellist. Ma mõistagi ei ole jõudnud raamatut ennast lugeda, aga see artikkel oli igatahes hea sissejuhatus, sisaldades endas ühtlasi ka hoiatusi, mida selle juures tähele panna - alati ja isegi enamasti on need tegelikult segavad eelnevalt teada, aga praegusel juhul, võib-olla ka seepärast, et Vana-Kreeka kultuur on asi, millest mul on olemas tillukesed teadmised, tundus see küll väga asjakohane olevat.

Väga huvitavad olid ka lausa 2,5 lehekülge, mis olid pühendatud kirjandusest kõnelevatele blogidele, koosnedes Tüüri Kadri päris korralikust ja võimalikult paljut hõlmavast teoreetilis-kriitilisest ülevaatest, samamoodi päris pikast kirjandusblogide valikust ning mõningate kultuuriinimeste arvamusest sellise arvustusžanri väljundi kohta. Ilmselt on Tüüril õigus (ilmselt seepärast, et erinevalt temast ei ole ma ise neid kirjandusblogisid nii põhjalikult ette võtnud, piirdudes rohkem mõne üksiku tuttavama inimese ajaveebi regulaarsema ja veel mõningate aegajalise, põgusa jälgimisega), kui ta leiab, et ajaveeb ei ole tingimata parim koht raamatute arvustamiseks, vähemalt praegu, sest seda analüütilist poolt kipub enamasti väheseks jääma. Teisest küljest on muidugi eelkõige nähtavasti viimaste aastakümnete infoplahvatuse tõttu sama tendents täheldatav ka trükiajakirjanduses avaldatavate arvustuste puhul: ühelt poolt tohutu infotulv, mis raskendab üldse millelegi pikemalt keskendumist, teiselt poolt raskused selle infotulva tõttu leida vajalikke seoseid ja taustu (alati võib muidugi öelda, et see miski on šeikspiirlik ja too teine lähtub romantismitraditsioonist, aga et maailm on üldse igas mõttes laienenud, siis ei pruugi sedamoodi vana rasva peal kuigi edukalt olla võimalik kaua edasi lasta...), kolmandalt poolt isegi nii-ütelda tõsiseid meediaväljundeid puudutav "seksikuse" vajadus ehk lihtsamalt öeldes võime konkurentsis ellu jääda, mis lausa sunnib süvaanalüüsi asemel libisema rohkem pealispinda mööda või vähemalt tõstma esile midagi sellist, mis "müüb" ja mida poole sajandi eest "tõsised" arvustajad poleks märkimist väärivaks ehk pidanudki... No ja lõppude lõpuks on arvustuse žanr tegelikult üsna lai, nii et ka korralikult kirjutatud rohkem emotsionaalne ja mitte kuigivõrd analüütiline kirjatükk võib selle alla ära mahtuda, nagu on mahtunudki ka varasematel "tõsisematel" aegadel.

Sedakorda olid Sirbis ka keele-elu leheküljed, millest küll valdava osa võttis enda anda presidendi välja kuulutatud "Sõnause" teadaanne. Selle kõrval olid siiski ka Kaagjärve Leo järjekordsed muremõtted eesti keele osas, sedakorda (või peaks ütlema taas, sest sel teemal on ta varemgi sõna võtnud) nõndanimetatud nominativiidi ehk halva kombe vastu ära unustada asjaolu, et erinevalt nii mõnestki teisest keelest on eesti keeles olemas käänded, ja sellest johtuvalt kirja panna lauseid, mis tekitavad tegelikult ebalust enamateski kui keeletundlikes inimestes. Aga noh, kuni eesti keel püsib, seni leidub ka põhjust kurta selle väärkasutuse üle... Normaalselt arenevas keeles leidub alati kõikvõimalikke vesivõsusid, millest mõned võivad ajutiselt ka suisa vohada, aga lõpuks ikka taanduvad - või siis juurduvad (antud artikli näited on küll asjad, mis usutavasti ei juurdu, sest väheste eranditega olid need just sellised, mille puhul tegelikult peaaegu iga eesti keelt kõnelev inimene saab aru, et midagi on ikka valesti).

Isegi Sirbi lõpupoole oli paar huvitavat artiklit. intevjuu Venemaa filmitegija Andrei Nekrassoviga ja pisike tutvustus tema filmist "Vene õppetunnid" ning akadeemik Juhan Rossi juubeliartikkel, millest võis üllatusega (vähemalt minu jaoks) lugeda, et tegemist on inimesega, kelle mõttetöö vilju kasutab ja saab neist ka ilmselt kasu kogu maailm.

Keelevaldkonnast sattusin veel lugema NYTimesist põnevat artiklit selle kohta, kas ja kuidas võib keel mõjutada meie mõtlemist. Selles polnud midagi kardinaalselt uut muidugi, sest arvamus, et keel, millesse inimene sünnib ja milles ta üles kasvab, mõjutab ka ta maailmavaadet ja üldisi arusaamu, ei ole ju sugugi viimase aja leidus, vaid õieti juba päris vana tähelepanek. Küll oli artiklis (mis tegelikult oli rohkem ühe teadlase peatselt ilmuva raamatu nii-ütelda eelpropaganda) rohkelt huvitavaid näiteid, kuidas keel reaalselt mõjutab inimesi: kui näiteks paluti omistada kujutatud esemetele inimhääl, siis sõltus tulemus sugusid kasutatavates keeltes tuntavalt sellest, kas antud sõna oli nais- või meessoost (kusjuures esemed, mida sõnad tähistasid, olid igas mõttes "sootud", näiteks kahvel) või näide selle kohta, kuidas inglise (ja muidugi antud juhul ka eesti) keeles on võimalik öelda, et "olin eile naabri juures", aga näiteks saksa keeles tuleb tahes tahtmata öelda, kas oldi naabrimehe või -naise juures... Omal ajal kirjutasid meil siin Masingu Uku ja mõned teisedki soomeugrilaste ja indoeurooplaste erinevast mõttemaailmast just keelest lähtuvalt - võib-olla oleks nüüd aeg nende nähtavasti mõnevõrra vananenud seisukohad uuesti üle vaadata: nagu NYTimesi artiklis märgitakse, on aeg enam-vähem täiega prügikasti heitnud arvamuse, et keeleerinevused ei võimalda lausa aru saada teistest inimestest, kes on üles kasvanud midagi teisiti käsitleva keele rüpes (näiteks et nende keelte kõnelejad, kus grammatilist tulevikku ei ole, ei saagi aru, mida tulevik võiks tähendada), küll võivad need aga osutada erinevustele, mida eri kultuuride/keelte kandjad omavahelises suhtlemises peaksid arvestama.

Ja päeva lõpetuseks jäi silma üks väga ja täiesti isevärki ja eriline nähtus, nimelt kellegi Sean Lawlor Nelsoni "Eesti ülistuseks" kirjutatud ja meie välisministrile lähetatud ingliskeelne luuletus :-) Huvilised saavad seda lugeda välisministeeriumi ajaveebist.


Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Die Rote Flut (RTL2)

Teisibased mõtted

Töö ja ainult töö, ei midagi muud, võib tänase päeva kokku võtta.

Siiski jäi päeva peale silma paar kirjutist ajaveebides. Tänapäeva ajaveebi ilmus algavale Frankfurdi raamatumessile pühendatud mõtisklus, millest jäi mulje, et masu ei tähenda mitte ainult majandussurutist, vaid ka masendust :-) - nii kahkjates toonides oli maalitud pilt raamatumaailma ühest suuremast üritusest juba ette. Mitte et öeldus midagi valet oleks olnud, eks see kindlasti ka ole mõneti selline koht, kus käiaksegi tihtipeale rohkem sellepärast, et nii on kombeks, mitte sisulisi asju ajamas, aga taolist kirjutist ootaks ju ikka pigem pärast, mitte enne.

Hoopis teisest vallast oli Varraku ajaveebi ilmunud kirjutis lakoonilise pealkirjaga "42". Nutikamad muidugi aimavad lennult, millest see võib kõnelda - eks muidugi ikka Douglas Adamsi surematust pöidlaküüditajast :-) Minu jaoks oli see otsekui vastukaaluks eelmainitud kirjutise süngusele, sest see teos on mulle mõneti märgilisegi tähendusega: nimelt oli see esimene raamat, mille mu esimene inglise keele õpetaja meie grupile pihku surus (õieti küll mõned paljundatud osad sellest) ja mis oma köitvusega ajendas mind õpet väga tõsiselt võtma. Kui arvestada, et valdava osa sissetulekust saan ma praegu just nimelt inglise keelest tõlkides, siis võib Adamsit ju lausa pidada karjääri vundamendiks :-) Igatahes viis see juba toona mõtted ka tõlkimise probleemide peale - mul on seniajani meeles, kuidas ma murdsin õige mitu päeva pead, kuidas võiks eesti keeles kõlada laused "For a moment, nothing happened. Then, after a second or so, nothing continued to happen." (Hiljem ilmus see teos ka eesti keeles, kus aga, kui ma ikka õigesti mäletan, oli see paraku tõlgitud üsna robustselt, ilma sõnamängu edasi andmata.) Paar kuud hiljem võttis see noor uljaspea, Adamsi tudeerimisest indu saanuna, hulljulgelt ette Silmarillioni - tagantjärgi vaadates teose, mida vaid kolm kuud inglise keelt õppinule ei söandaks kuidagi soovitada. Aga veel poolteist kuud hiljem oli siiski ka see läbi ja sõnavara täienenud tohutu hulga sõnade, sõnavormide ja väljenditega, mida, nojah, mujal ei kasutata :-) Aga alguses, jah, seisis seesama 42-teos.

Loetud: Akadeemia 10/2009
Vaadatud: Välisilm (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2), Olen alati tahtnud olla gangster (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2), Meedium (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest suurt midagi pole rääkida.

Vastu õhtut astus korraks läbi ema, kes oli õnnelikult Kunglast tagasi ja teinud, nagu ma aru sain, korraliku retke läbi Eesti, enne kui taas Tallinnasse jõudis. Kartulisaak oli olnud oodatult kesine, ema väitel kõige halvem, mida ta mäletab. See ei takistanud tal siiski mu köögilauda täis kuhjamast nii kartuleid kui ka kõike muud head-paremat, mida ühest aiast leida võib. Must vaarikas oli midagi, mida ma vist küll esimest korda elus nägin. Maitsev oli igatahes, nagu ka tikrid ja kõik muu. Ja õunu tõi ta terve kastitäie. Mul on küll hirm, et sellest jõuab tubli osa enne halvaks minna, kui ma suudan nad ära hävitada, aga eks tuleb endast parim anda :-)

Täna tuli ka üle paljude aastate esimest korda tõsisemalt iiri keelde süveneda, sest tõlkimisel läks seda hädasti vaja. Üht-teist on ikka veel meeles, kuigi iirikeelset teksti, ei vanaiiri ega ka uuemas keeles, ei suudaks ilmselt kuidagi arusaamisega lugeda (ega ma seda kuigi hästi ka ülikooliajal ei jõudnud omandada, aga sõnaraamatu abiga sai toona siiski ka pikemaid tekste ette võetud - nüüd aga tuleks liiga sageli sõnaraamatusse ilmselt vaadata...). Igal juhul on Collinsi sõnaraamat tubliks abiks ja vajalikud probleemid sai selle ning võrgumaterjalide abiga lahendatud.

Iseäralik uudis saabus Tšetšeeniaga seoses: parlament olevat tagandanud valitsuse (siis selle Zakajevi juhitud valitsuse muidugi). Esialgu on natuke segane, kas see on ikka tõsiselt võetav ametlik uudis või lihtsalt mingi "halb nali". Aga täiesti võimalik, et ka tšetšeeni pagulust vaevavad samasugused lahkhelid ja tülid, nagu omal ajal näiteks eesti pagulust, kus ka poliitilisi lahkhelisid jagus nii et vähe polnud. Millest oleks tegelikult kahju, sest kuigi vahest ei saagi Kadõrovit pidada otseselt Kremli käpiknukuks, siis asi, mida kindlasti vaja ei oleks, on väikerahva poliitiliselt sügav lõhestumine suurvõimu jätkuva ohu tingimustes.

Loetud: Tuna 1/2007
Vaadatud: Pärast päikeseloojangut (Kanal2)

Esmabased mõtted

Täna oli siis selle põneva ja huvitava nädala viimane päev, mida ma söandan "puhkuseks" nimetada. Enesestmõistetavalt ja nagu esmaspäevad ikka, oli see pühendatud tarkvara tõlkimisele. Eilsed lootused küll ei täitunud - see viimane miil on ikka eriti raske: ainult kaks käsiraamatut on KDE stabiilses harus veel lõpetamata ja neist isegi ühte ei jõudnud päris lõpuni valmis... Aga noh, ega siis tõlketöö pole jänkuonu, kes muudkui eest ära lippab, ja nädala pärast on ka päev ja kõik need teised sõnad. Igatahes sai viimase nädalaga suur samm edasi dokumentatsiooni tõlkimisel tehtud ja see on juba omaette hea asi(TM).

Sattusin juhuslikult silmama TEA keelekoolituse veebilehekülge ja avastasin mõningase üllatusega, et neil on ikka päris lai ampluaa. Eriti meeldiv üllatus oli ühelt poolt läti ja leedu ja poola keele ning teiselt poolt selliste keelte nagu araabia ja türgi leidmine nimekirjast. Ülejäänud olid suhteliselt tavalisemad keeled, aga mainitute õpetamine ei ole mu meelest Eestis üldiselt kuigi levinud. Hea, et seda siiski tehakse, kuigi mul ei ole aimugi, kui hea tasemega TEA keeltekool on.

Õhtu eel sattusin openoffice.et kanalil kõlanud küsimuse tõttu taas ühe vana, aga ikka ära unuma kippuva probleemi peale: nimelt kipuvad kõikvõimalikes loendites (olgu faililoend või mis tahes) sortimisel V ja W täht olema segiläbi (niisiis näiteks järjestuses Vallo-Wellesto-Vello-Voldemar-Wolsey-Võidusammas), mitte eraldi, nagu tegelikult võiks ja peaks. Erand on siin OpenOffice.org, aga seal, nagu ma mäletan, pidas Ain Vagula väikest võitlust, et asi korda saada. Esitasin selle küsimuse ka Mandriva arendajate listi, eks vaatab, kas saab selle kaudu veidi selgust, kust otsast tuleks selle probleemi lahendamist hakata harutama. Tõenäoliselt on see jäänuk mingist varasemast ajast või siis lihtsalt hooletusviga.

Loetud: Arvutimaailm 7/2009, Vikerkaar 4-5/2009
Vaadatud: Nakatunud (TV6), Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)

Teisibased mõtted

Täna oli taas väljaskäimise päev ja õnneks ka imeilus päev: mõnusalt jahe, pilvine ja isegi vihma sadas! Lausa nauding oli liikuda ja tunda, kuidas energiat aina juurde tuleb! Oleks minu teha, võiks kogu aasta selline olla - no olgu, mingid teised inimesed on ka, nende jaoks võiks siis aastas olla näiteks kaks nädalat seda päikese ja 100 Fahrenheidiga aega... :-)

Väljaskäimine ise oli tavaline: ikka pood ja postkontor. Viimases ootas mind lõpuks ees uus korralik araabia-inglise sõnaraamat (Arabic-English Dictionary. The Hans Weir Dictionary of Modern Written Arabic), mis asendab nüüd seda pisikest araabia-saksa sõnastikku, mis mul varem kasutada oli. Seda oleks õieti vaja olnud juba ammu, aga nagu ikka, tulevad head mõtted hilja (nojah, parem hilja kui kunagi...) ja oma aja võtab ka tellimuse ootamine. (Loodetavasti jõuab õigeks ajaks, s.t siis kui mul seda veel aktiivsemalt vaja läheb, kohale samuti tellitud iiri-inglise sõnaraamat...)

Muidu oli tavaline tööpäev või isegi rohkem kui tavaline: ilmast tingitud energiapuhang ei jäänud ka tööd tehes kajastumata.

Ema oli omajagu hädas: ta tahaks oma sugupuu-uuringud ka teistele avalikuks teha (et ei peaks kogu aeg aina kirjaga saatma), aga ei oska. Saatsin talle mingi lihtsa kodulehe valmistamise õpetuse, vahest aitab see tal edasi pusida asja kallal ja lõpuks oma tahtmist saada.

Loetud: Akadeemia 2/2009
Vaadatud: Flash Gordon (TV6; viimane kolmandik, mis eile Pushing Daisiesiga kattumise tõttu vaatama jäi), Fantoom (ETV), Kurjuse kannul (Kanal2), Naiste mõrvaklubi (TV3)

Teisibased mõtted

Tõlkekoolituse tõttu oli täna õige pikk päev. Et ontlikult alguseks elik kella 10 kohal olla, tuli tõusta kell 8, mis omakorda tähendas, et uneaega jäi õige napiks, ei tulnud teist kaht tundigi täis... Aga eks mõned korrad aastas tuleb sellega leppida, et mingid üritused rutiinse päevakava segi löövad.

Iseenesest oli tänane looengupäev üsna huvitav. Kava leiab siit, ma lisan lihtsalt mõned isiklikud märkused. Anne Lange ja Kätlin Kaldmaa rääkisid mõlemad sellest, kas ja kui palju võib või võiks tõlkija sekkuda tõlgitavasse ehk siis - kas autoritekst on alati ja igal juhul püha või võib tõlkija seda vajaduse või soovi korral omatahtsi koolutada. Ühest lahendit muidugi ei ole, juba tekstid ise on ju nii eripalgelised, et neid ei saagi ühe puuga võtta: ei ole ju mõeldav tõlkida täpselt ühtedest ja samadest printsiipidest kinni pidades luulet, proosat, aime/teaduskirjandust, tarbetekste ja ametlikke tekste. Osaliselt puudutas seda ka Arvi Tavast, kes küll peamiselt piirdus oma hiljutise, muidu päris huvitava doktoritöö valikulise ümberjutustamisega. Aga kindlasti oli see huvitav neile, kes sellega varem polnud kokku puutunud.

Pärastlõunane osa oli taas selline rohkem case study. Eriti huvitav oli prantslase Jean Pascal Ollivry ettekanne, kes on vaevaks võtnud prantsuse keelde panna Tammsaare "Tõe ja õiguse". Tema sõnavõtus oli mitmeid huvitavaid fakte, mida ma seni ei teadnudki. Näiteks esitas ta küsimuse, kui palju on ÕSis sõnu. Vastus: 140 000 (pluss tuletised). Samas kõige mahukamas prantsuse keele sõnaraamatus pidi olema kõigest 80 000 sõna (sealjuures tuletised on reeglina eraldi märksõnadena). Ehk siis: eesti keel on nii laias laastus enam kui kaks korda rikkalikuma sõnavaraga (vähemalt eeldusel, et mõlemal juhul on sõnaraamatus n-ö aktiivne sõnavara). Rääkimata mitmetest muudest probleemidest, mis eesti keeles on igati loomulikud, aga prantsuse keeles lihtsalt ilmvõimatud. Näiteks tõi ta siin selle, kuidas Tammsaare kasutab kenasti minevikuvormi, läheb siis korraks olevikku üle ja jätkab jälle minevikus - väidetavalt ei olevat selline asi prantsuse keeles vähemalt mitte sel moel kohe kuidagi võimalik. Ollivry uskus, et selle taga seisab teistsugune kultuur, maailmavaade.

Lisaks sellele sain siis täna korda aetud ka need asjad, mis eile nurjusid. RKK asjaajaja veeres kenasti mäe otsast alla ja allkirjastasime Vilde valvsa pilgu all tõlkelepingu, nii et mõned tuhanded on taas jälle arvele loksumas, mis ei ole ju üldse paha :-)

Ka Mobiil-ID sain lõpuks nüüd endale ära tehtud. Võttis aega mõne minuti, millest suur osa kulus sellele, et teisel pool lauda olija leidis, et printerist on paber otsa saanud, ja kadus seda tooma. Tõsi, praktikas katsetada veel ei jõudnud, aga loodetavasti see ikka toimib.

Kuigi eile arvasin, et vahest jätkan täna KDE lainel, et just dokumentatsiooni juurde jõuda, siis seda täna siiski ei juhtunud. Koju jõudes oli Postimees saatnud kaks artiklit tõlkida ja kui ma olin esmalt Eco ja seejärel veel Chomsky eesti keelde ümber pannud, leidsin, et parem on tegelda ristsõnade lahendamisega, veebis mõningate huvipakkuvate asjade uurimisega, lugemata kirjade (ikka need mahukad Johnson's Russia Listi kirjad) läbilugemise ja muu sellise tühja-tähjaga.

Loetud: - (nuuks-nuuks, aga ka selliseid päevi tuleb ette)
Vaadatud: Kurjuse kannul (Kanal2), Invasioon (Kanal2)

Laubased mõtted

Pärast eilset superhüpertööpäeva oli lausa loomulik, et täna jagus Une-Mati kaisutust kohe kauemaks. Õnnekombel polnud ka midagi palju teha, peamiselt eilse töö viimistlemine ja hoo kogumine järgmiseks etapiks. Mõned asjad on ikka suhteliselt rasked... tahes tahtmata tuleb pähe mõte, et peaks araabia keele ära õppima ikka lõpuks, vähemalt mingilgi määral, et ikka lugeda oskaks, ja taasuuendama tutvust iiri keelega... Aga eks näeb, need mõlemad suhteliselt keerulised, kuigi omamoodi. Araabia keele tung on ilmselt suurem, seda läheb mujal ka vaja, ikkagi maailmakeel ju. Iiri keelega on see raskus ka muidugi, et ega õpetust polegi nii lihtne saada: eriti siin Eestis on neid näpuotsaga, kes ise oskavad ja suudavad ka õpetada ning õpikuidki ja üldse õppematerjali on samuti napilt (seda siis juba globaalselt...) Aga muidugi peamine takistus on see alatine ajanappus, mis pärsib üldse igasuguseid asju. Nagu mõne päeva eest Horisondist lugesin, siis auväärsel ajaloolasel Aleksander Loidil on samasugune mure: kui ta hiljaaegu kokku arvutanud ülestähendatud mõtteid, mida võiks veel ära teha, siis ta leidis, et 140. eluaastaks jõuaks lõpule...

Loetud: Järvamaa aastal 1939 ja nüüd...
Vaadatud: Jane Doe (Kanal2), Karoliine hõbelõng (ETV2), Surmamärkmik (TV6), Meltdown: Terror Hongkongis (TV3)