Laubased mõtted

Osaliselt tavaline tööpäev, millesse aga mõneti erakorraliselt lõi lünga ema ja ta poiss-sõbra külastamine. Tavapärase pühapäevase rutiini aitas purustada väikese vennatütre (kes, hmm, polegi enam nii väike, vaid juba vaat et korralik teismeline, tuletades musugustele kändudele meelde ajalikkuse kõduvust ...) koolivaheaja lõpueelne dessant päälinna.

Teel ema juurde nägin siis ära ka selle nõndanimetatud talve, mille üle eile palju kilkamist, kurjustamist ja isegi politseilisi hoiatusi kuulda oli. Nojah, et kõrvetav kollane ketas oli taevas ja temperatuur kuskil nulli kandis, ehk kraad-paar alla, siis väga talvetunnet ei tekkinud. Seda enam, et paistis, et taevast allapudenenud valge ollus ja pudenemisega kaasnenud ilmaolud olid tõsiselt segi löönud lehtpuude plaanid: neil oli nähtavasti kavas lehtedega maha saada ikka plaanipäraselt (puudel on see mahasaamise tsükkel vist inimestega võrreldes veidi lühem, alla üheksa kuu mu meelest siiski), aga samused olid neid ilmselt nii võimsalt ehmatanud, et tekkinud oli nurilangetus ja nii oligi too valge ollus kohati kaetud, kohati muidu läbisegi igasuguste kollaste, pruunide ja muud karva lehelastega ... Ja no muidugi polnud kuskil ka libedust, mis ju talve tavaliselt ikka iseloomustab, eriti algust ja lõppu, aga see võib olla muidugi ainult mu kui jalakäija ja sealjuures piisavalt hoolikalt sobilikke pinnaga kokkupuutuvaid elemente ihu edasiliigutava jäseme otsa valiva jalakäija partikulaarne vaatenurk ...

Ema juures ootas mõistagi ees tavapärane korralik kõhutäis kõikvõimalike hõrgutustega ja tubli peatäis, ehkki viimase eest hoolitses sedakorda kõigest üksainus ristsõnavihik. Aga see oli see-eest Meistriristik, mis tähendas, et peatäit jagus kauemakski, ka koju veel. Tundub, et seal on QA kergelt alla käinud: ka selles numbris oli väikesi vigu. Nähtavasti on võtmemõistatuste koostamine ja kontrollimine eriti raske ülesanne, sest kui ma õigesti mäletan, on neis üsna tihti väiksemaid apse ette tulnud. Nagu ka seekord: üks nihkes küsimus, mis tekitas korralikku peavalu, sest mõlemad vastused olid nagu teada, aga kui küsimustes on ikka öeldud, et üks on arvatava kümnetähelise asemel üheksatäheline ja teine arvatava kümnetähelise asemel üheteisttäheline, siis võtab veidi aega, enne kui tabad ära, et tegu on veaga. Ja noh, tolle laeva nimi oli ikka Costa Concordia, mitte Costa Costa Concordia ... :-) Aga muidu õigustas Meistriristik kenasti ristsõnavihikute lipulaeva nimetust.

Loetud: Tuna 3/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Flora - Nõmme Kalju (TV6), Elavad surnud (Fox)

Pühabased mõtted

Tänase päeva kõige iseloomulikum tunnus oli juba traditsiooniliseks muutuma hakanud ema väisamine ja tema kokakunstioskuste nautimine koos kõigega, mis sellega kaasneb. Tänane eriline lisandus oli endiselt Tallinnas viibiv vennatütar, kes oli koos oma isa töö juures käinud ja seal nagu muu seas kõvasti trenni teinud - lausa nii kõvasti, et ta tundis ennast natuke halvasti ränga rassimise peale... Ei puudunud muidugi ka vaimutoidus, millest üks ristsõnavihik, nimelt Kevadristsõnad, jõudis ka muga koju tagasi, pakkudes veel mõneks ajaks vaimuteritamise naudingut. Tõsi, kuigi mõistatused lahendusid lõpuks, leidsin ma sellest vihikust veel suurema müsteeriumi. Aeg-ajalt ikka juhtub, et mõned ristsõnad kipuvad korduma, aga harva satuvad nad kokku ühte ja samasse vihikusse, nagu antud juhul. Salapära suurendas muidugi veel see, et esimeses oli üks viga (Itaalia suusakeskus oli omistatud Saksamaale), teises aga see viga puudus - ja ühes sellega oli vahetunud ka ristsõna autor... Ei oskagi nüüd öelda, kas see on boonusmõistatus kogu vihiku lahendajatele selline müsteerium lahendada või mis :-)

Loetud: Tehnikamaailm 3/2012
Vaadatud: Ajavaod: Luuramisi (ETV), Ärapanija (Kanal2), Kellel on Venemaal hea elada (ETV2), ENSV (ETV), Videviku saaga: Noorkuu (Kanal2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusa poe väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Lausa nauding on väljas liikuda nii ilusa ilmaga, kui kenasti vihma tibab ja temperatuurgi on normaalsetes piirides...

Täna väisas mind korraks ka ema, kes koos oma poiss-sõbraga tuli tagasi kurvalt sündmuselt, nimelt Raivo ema matustelt. Kõige selle kurbuse kõrval olid nad kas ise või sealsed sugulased siiski vaevunud tegema midagi veidi imelikku, nimelt suure hulga õunu viiludeks lõiganud. Ma ei ole päris kindel, kas see on mingi säilitamist pikendav nipp või ei olnud neil ajaga midagi paremat peale hakata kui õunu lõikuda või mis, aga igatahes laekus mulle taas päris korralik kogus õunu õunaviilude kujul, mille hävitamine nõuab õige mitu päeva aega...

Ema kaudu sain teada ka vennatütre suursaavutusest - ta olevat osalenud tänaselt Tartu rattaralli minirallil ja kogu 10,5 km kenasti läbi kimanud ning saanud autasuks diplomi ja muud nänni. Tõsi, ürituse kohta käivast uudisest jäi mulje, et seda said kõik, kes distantsi läbisid, aga igatahes kümneaastase kohta kena saavutus ikka enda vanusega peaaegu täpselt võrdne maa läbi sõita (ta ongi tegelikult nii umbes täpselt 10,5 aastane praegu :-) ). Ta on ju üpris linnalaps ja ega seal vist väga palju häid rattaga sõitmise võimalusi ei ole. Erinevalt näiteks minu lapsepõlvest, kus korralikus hajakülas, mis oligi rohkem puhtalt mugavuse pärast ühe nime alla liidetud talude kogumik päris suurel maa-alal, õieti ei olnudki kuigi mõttekas liikuda muul moel kui jalgrattaga, kui tahtsid ikka kindlasti kuhugi minna. Ma usun, et suviti oli õige palju neid päevi, kus sai minimaalselt paarkümmend kilomeetrit läbi sõita lihtsalt hasardi pärast (ei ole täpselt mõõtnud, aga nii palju võis nii-ütelda suurring, mis kulges ümber suurema osa külast. Ja sageli sai palju rohkemgi ringi lastud. Aga igatahes on vahva, et vennatütar ka niimoodi aktiivset ringiliikumist kahe ratta seljas harrastab ja isegi võistlustel käib.

Jaanus oli mu eilse KOffice 2.2 väljalaset tutvustava uudisnupu ka linux.ee leheküljele üles pannud. See on päris kena, et niimoodi teave sellest huvitavast ja potentsiaalselt paljutõotavast kontoritööpaketist levib. Miskipärast oli ta siiski siinse ajaveebi asemel selle võtnud juba uudise peegeldusest Facebookis, mistõttu uudisnupus esinevad viited näitasid end veidi naljakal kujul (FB-l on ju komme viited nii-ütelda enda aadressiga varustada, mis suunab ümber originaalleheküljele). Aga noh, mis seal ikka, kuni nad õigesse kohta välja viivad, pole viga.

Tänu Jyrka viitele jäi silme ette ja kõrvade taha üks huvitav ulmekirjanik, kellest ma varem polnud midagi kuulnud - Paolo Bacigalupi -, kelle kohta võib pikemalt lugeda viidete alt, mida toob ära suurepärane andmebaas ISFDB. Selline mustades värvides düstoopilise (suhteliselt lähi)tuleviku kujutamine võib päris nautimist väärt olla - nii väga pahatihti kipuvad tulevikku paigutatud lugude taustad olema ikka enam-vähem sarnased meie praeguse eluoluga või siis veel positiivsemad. Nojah, igioptimistidest inimestele ei ole ilmselt düstoopiad väga meeltmööda, sest need panevad ebameeldivalt mõtlema, mida saaks ja tuleks ette võtta, et see tulevik tegelikult niisugune välja ei kukuks - kui mitte kõigil, siis valdaval enamikul kindlasti on ju soov mälestust endast maailma ajalukku raiuda, milleks parim võimalus on füüsilised või vaimsed järglased, kes sind mäletavad, kuid see omakorda eeldab vaikimisi seda, et tulevik oleks olevikuga sarnane või parem, ikka "kestaks edasi"... Igatahes ma märkisin Bacigalupi ära nimena, kelle teosed ostunimekirja panna, kui ma järgmine kord raamatute omandamise äraütlemata äravõitmata kihuga Krisostomuse saidile satun.


Loetud: Tehnikamaailm 6/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), John Carpenters Vampires (RTL2)

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Sitsiilia maffia kõlbab vaid liivakasti mängima (Postimees, 29.05.2010)
James Cameron: loodus ja ühiskond tuleb taas ühendada (Postimees, 29.05.2010)

Teisibased mõtted

Tänane päev jagunes nii enam-vähem kaheks. Esimese poole sisustas külaskäik ema juurde, kes oli mind kutsunud kella 17 lõuna/õhtusöögile. Et ma pärast eilset pingsat päeva alles 15 paiku silmad lahti tegin, oli veidi raskusi nii kiiresti sinna jõudmisega, aga pärale ma siiski jõudsin. Nojah, nimetame neid kartulikuhilaid ja lihakäntsakaid ja salatikoormaid ja koogilasusid siis tervislikuks hommikusöögiks... :-)
Vahva oli üle tüki aja jälle vennatütart näha, kes kooli lõpetamise järel oli tulnud vanaema väisama. Sedakorda õnnestus meil isegi ilma eriliselt raksu minemata hakkama saada :-) Ja kui ma ema palvel asusin lahendama talle ületamatuid probleeme tekitavaid sudokusid, siis hüppas Berit kõrvale ja asus kaaslahendama. Ja hästi tegi, korralikult nutti on tüdrukul küll! Aga no eks ta ole, kolmanda klassi lõpetajad teavadki ju kõike ja veel rohkemgi! (erinevalt minusugustest vanadest kõbidest, kes millestki midagi ei taipa... :-) )
Kinkisin talle klassi lõpetamise puhul "Eesti muinasjuttude kuldraamatu", ta tundus sellega väga rahul olevat.
Ema oli mures oma Kungla teleri pärast, et mis sellest saab, kui see lõplik üleminek digitelele teoks saab. Ilmselt peab kavva võtma tema varustamise mingi digiboksiga. Teine võimalus oleks mingi digitelepulk, aga ta nagunii ei kanna sülearvutit kaasas ja need pulgad on ka suht kesised asjad üldiselt, on vähemalt minu mulje. Aga sinna on veel natuke aega, nii et jõuab vaadata - ega need digiboksidki kõik ühte mõõtu pole.
Päeva teine pool sisaldas endast ikka seda igavat välja ja tühja liiva elik tõlke ülelugemist, koos kohustusliku käpardliku ja oskamatu tõlkija sõimamisega...

Loetud: Akadeemia 9/2009
Vaadatud: Naiste mõrvaklubi (TV3), Kurjuse kannul (Kanal2)