Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse külaskäik ema juurde. Mis, nagu ikka, tähendas üht kopsakat kõhutäit ja parajat peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul. Ühtlasi sain osa ka ema suurest rõõmust: eile oli olnud genealoogiaseltsi üldkoosolek (Türil, kusjuures), kus ühtlasi jagati ka autasusid seltsi sugupuude koostamise näitusele esitatud tööde eest (ehk ema puhul siis nendesamade, millest magi olen mõnel korral juttu teinud) ning ema sai enda loomingu eest (täpsemalt vihikukese eest, milles kenasti koos suguvõsa silmapaistvad liikmed) väärika II koha. Ma panen selle vihikukese kaane ka siia ilmarahva rõõmuks välja:

Loetud: Akadeemia 3/2015
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Mitmepalgeline Lõvi (ETV), Meie aasta Hiinas (Kanal2), Viimane templirüütel (Kanal12)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine, mis, nagu ikka, tähendas üht õige kopsakat ja maitsvat kõhutäit - ahh, kartulipuder ja hakklihakaste, kes teid jõuaks mu kõhust lahuta'! - ning sellele järgnevat parajat peatäit, seda viimast siis ikka ristsõnavihikute kujul. Ühtlasi andis aga külaskäik tublisti mõtteainet taas suguvõsa teemal: kunagi peaks püüdma veidi rohkem selgust saada nõnda-ütelda mu erialases teemas ehk selles, kes ja kus ja millal on sõdinud - praegu valitseb selles osas suhteliselt suur segadus ühelt poolt suulise pärimuse ja teiselt poolt üldtunnustatud ajalooteadmiste vahel (rääkimata juba paljudest pisiasjadest). Aga see on tulevikumuusika, loodetavasti kunagi kenasti (noodi)kirja saav ...


Loetud: Tehnikamaailm 2/2015
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lükkis end sisse ka külaskäik ema juurde, et tedagi päris isiklikult, ilma telefonioperaatori vahenduseta uue aasta puhul õnnitleda. Ühtlasi sain oma silmaga kaeda ka nüüd juba trükivalmina toda suguvõsa tuntud isikute vihikukest, mille valmimises mulgi tilluke osa oli, ja sama hooga valminud "sugupuud", see tähendab miniatuurse puukese otsa asetatud samuste tuntud isikute pildikesi, mis moodustab samuse vihikukesega kena komplekti. Väga vahva igatahes tundus.


Loetud: Akadeemia 12/2014
Vaadatud: Free Range (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus, nagu pühapäeviti ikka, ära ka külaskäik ema juurde. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas üht kopsakat kõhutäit ja tublit peatäit, seda viimast eelkõige ristsõnavihikute kujul.

Aga, nagu mõnel viimasel korral juba tavaks saanud, mitte ainult: taas tuli pisut vaeva näha ka suguvõsaasjadega. Neid "kuulsusi" paistab veresugulaste sekka aina enam lisanduvat sedamööda, kuidas ema Vändra kandi suurmehi läbi töötab. Näiteks täna sain teada, et samuste sugulaste hulka kuuluvad ka esimene Eesti iseseisva õigeusukiriku metropoliit Aleksander ning tarvitajateühisuste keskliidu esimene esimees ja üldse aktiivne kooperatiivindusega tegeleja Juhan Nihtig (nojah, viimane mõneti blameeris ennast muidugi Varese valitsusse kuulumisega, aga eriti ideeline pahempoolne, veel vähem kommunist ta vist ei olnud, sest peagi vahistati ja suri Venemaal).


Loetud: Tõlkija Hääl II
Vaadatud: Haven (Universal Channel), Ajavaod. Ärimehed: Jalgrattad Eestist (ETV), ENSV (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse külaskäik ema juurde. Mis samamoodi tavapäraselt tähendas üht kopsakat kõhutäit ja tublit peatäit, seda viimast eelkõige ristsõnavihikute kujul. Aga mitte ainult: nagu juba eelmisel nädalal, andis ajuragistamisele panust ka suguvõsandusega tegelemine, täpsemalt siis see ema uus projekt kaardistada suguvõsa tuntumaid isikuid. (Jah, muu hulgas selgitas ta välja, et veresugulaste hulka kuulub ka Eesti skaudiliikumise algataja Õunapuu Anton). Või kui täpsem olla, siis ajuragistamist pakkus eelkõige see, kuidas nende kohta käivat infot kokkuvõtlikult, aga kenasti esitada. Ja ma võin ennustada, et selle põneva asjaga tuleb veelgi kokku puutuda :-)


Loetud: TM Kodu ja ehitus 12/2014
Vaadatud: ENSV (ETV), Surnud lumi (TNT Film)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse külaskäik ema juurde. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas üht kopsakat kõhutäit ja pirakat peatäit, sedakorda lausa kolme ristsõnavihiku kujul, mida jagus mõistagi tegelikult veel ka kodus pureda.

Aga lisaks sellele mainitud vaimutoidule sai samust vaimu veelgi kõditatud uhkuse ja väärikuse lisandumisega. Nimelt on emal käsil üks projekt teha kena installatsioon suguvõsa tuntud isikutest. Seda ma muidugi teadsin ammugi, et Jannsenid, sealhulgas kuulus luuletaja Koidula, ja kirjanik Ernst Peterson-Särgava on veresugulased. Teadsin sedagi, et üks kauge esivanem oli eestlaste seas arvatavasti ka tol ammusel ajal suhteliselt haruldase elukutsega, nimelt jahikullikasvataja, ja et ka tänaseks ehk mitte väga tuntud, aga omal ajal siiski laiemaltki teada olnud ajakirjanik ja otsapidi poliitikki Anton Jürgenstein on veresugulased. Rääkimata siis vanaisast: eks tõstmises ole kuulsamaid tegijaid ju ka, aga viiekordne Eesti meister pole ikkagi kõige tähtsusetum. Aga täna sain siis teada, et lisaks kõigile neile on otseses veresuguluses ka sellised kuulsused nagu üks Eesti esimesi naisõiguslasi ja kirjaneitsi Lilli Suburg ning tuntud karikaturist, ENSV ajal lausa rahvakunstnikuks saanud Jaan Jensen. Mida oli uhke teada saada, loomulikult.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kaose salaelu (ETV2), Ajavaod. Ärimehed: Põllurammu maapõuest (ETV), ENSV (ETV), Der Hobbit - Eine unerwartete Reise (RTL)

Pühabased mõtted

Eks ta eilse järel pisut raske ju oli, aga ikkagi võib tänast päeva lugeda korralikuks tööpäevaks, mille sisse siiski mahtus ometi ära ka nii ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks kui ka traditsiooniline ema külastamine. Mis, nagu ikka, tähendas üht õige toekat kõhutäit ja tublit peatäit, seda viimast siis mõistagi ristsõnavihikute kujul.

Ühtlasi sain näha ka ema teist genealoogilist suurteost, pildilisel kujul esitatud kõige lähemate sugulaste kooslust, mis nägi täitsa hea välja - kui see suur sugupuu on selline kribu ja pakub küll mitmesugust huvitavat silma- ja aruilu, aga on ometi, kuidas öelda, laialivalguv ning oma suurusest tingituna paraku ka hädavajaduse tõttu suhteliselt väheinformatiivne (sest väljatrükile lihtsalt ei mahu kuigi palju peale), siis see väiksem oli just vastupidine: piisavalt vähese ulatusega (mõni põlvkond ettepoole ja nii palju tahapoole, kui neid antud on), aga tegelikult tublisti informatiivsem ja tänu sellele, et kõigi elementide kohta on ka olemas pildimaterjal (mida suurel sugupuul mõistagi ei ole, sest mingil pisut arusaamatul põhjusel nad seal 16.-17. sajandil ei armastanud väga fotosid teha - äkki neil ei olnud põllutöödel alati mobiili kaasas?), ka märksa silmailulisem.


Loetud: [digi] november 2014
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Oskar Kersoni seikluslik elu (ETV), ENSV (ETV), Viimane laev (TNT Film), Langev taevas (TNT Film)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli päris tühi, õieti lausa nii tühi, et ära märkida võib vaid paari artiklit - kui ma ka ülejäänutest osa lugesin, siis pigem kursoorselt, rohkem teadmiseks, et ahah, ka sellistest asjadest kõneldakse.

Esimene huvipakkuvam lugu oli Saare Jüri sulest mõneti kummastava pealkirjaga "Venemaa fatvaa Krossi kohta?" Pealkirja põhjendas autor loos muidugi kenasti ära, aga kogu kirjutis ise oli kuidagi äärmiselt, kuidas seda öeldagi, võitlev (ikka ilmselt suveinimeste sügistigedus on selle asja nimi, nagu ma juba vist eelmisegi numbri juures täheldasin). Iseenesest on muidugi suur osa, kui mitte kõik kirjapandust õige, käigu see siis Krossi Eerik-Niilese või Venemaa või Interpoli või veel teab mille kohta. Kui välja arvata üks koht, mis äratas tõsist kahtlust - nimelt see, kus väidetakse, et "Venemaa tegeleb nüüd aktiivselt ka teiste riikide kodanikega, kes ei allu mingeid niite pidi Venemaa jurisdiktsioonile ning kellega tegelemiseks puudub sellel riigil täielikult õiguslik pädevus. Vene riigi regionaalne uurimiskomitee saadab välja kutse teise riigi kodanikule, et viimane tuleks omal vabal tahtel ülekuulamisele Venemaale. See on ju absurdne soov."

Ma ei ole päris kindel, kuidas see asi õiguse seisukohalt välja näeb, aga kui seda nüüd pisut laiendada, siis tuleks järeldada, et Peruus või mujal kinni võetud Eesti kodanikest narkokullereid ja muid killereid ei tohiks ka nood maad kuidagi puutudagi - mis ilmsesti ei ole õige. Aga nagu öeldud, mu teadmised juriidikast on liiga piiratud, et sellele ka vastu vaielda.

Iseenesest on muidugi kummaline, et Krossi juhtum üldse nii palju tähelepanu on saanud ja et see nii paljusid nii tohutult polariseerinud on, nii et heitutakse tema eest lausa ambrasuurile või siis üritatakse hoopis lahti tulistada parem tabamistsoon. Aga eks sellel ole omad põhjused, millest osasid ma ehk isegi aimata võin. Lugu igatahes lugemist tasus, kas või seisukohtade teadasaamiseks ja -võtmiseks, rääkimata sellest, et Venemaad ja sealset (õigus)süsteemi oli selles küllaltki õiglaselt käsitletud.

Teine, vahest mulle endale kordaminevam lugu oli Lõhmuse Jaagu sulest ja kõneles Jaanimäe Elmarist, esimese tänini säilinud Eesti joonisfilmi kunstnikust ja animaatorist. Selle juures polnud põhjuseks sugugi mu sügav huvi animafilmi ega mainitud isiku vastu, vaid hoopis asjaolu, et tolle joonisfilmi, nimega "Kutsu Juku seiklusi", et üks selle valmimise juures seisnud isikuid oli otsapidi sugulane Teppori Aleksander (kellest ma mõne aja eest ajaveebis ka pisut kirjutasin). Nagu Lõhmuse lood enamasti, oli ka see väga informatiivne, isegi oma lühidusest hoolimata. Ja kuigi seda sugulast, Tepporit siis, vaid põgusalt mainiti, oli ometi hea teada nõnda-ütelda taustateavet, mis tedagi tihedalt puudutab.

Hea tahtmise korral võib veel mainida lugudena, mis ehk pisut esile tõusid, Kunnuse Mihkli "uitmõtteid" arhitektuuri teemal, mis ei kõnelnud palju arhitektuurist, vaid kõigest muust, aga kammitsetuse tõttu arhitektuurilõksu ehk mitte nii hästi, nagu võib-olla võinuks sellise kirjutaja sulest oodata, Kausi Jani mõtisklust Voltaire'i ja tolerantsuse teemal ning üht formaalselt filmilugu, mis formaalselt oli vastus eelmise numbri Sauteri Peetri kirjutisele, mis formaalselt käsitles üht uut filmi - seda sõnakest "formaalselt" esines nüüd nii palju, et peab selgituseks ütlema, et sisuldasa käib arutelu tegelikult millegi muu ümber, aga ma ei tahaks sellest pikemalt kõnelda, sest mul endal on too film nägemata ja nii on raske neist lugudest kõnelda muudmoodi kui sealt midagi kontekstiväliselt välja noppides, mis ei oleks arvatavasti väga õige (aga ma ei välista, et kui diskussioon samas vaimus edasi kulgeb, siis - täielises vastavuses mu ajaveebi nimega - võin ma selle peale isegi midagi niisugust ette võtta, sest see suund, kuhu arutelu paistab kalduvat, on iseenesest huvitav).


Loetud: Sirp, 01.11.2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6), Briljantkäsi (TV3)

Laubased mõtted

Üle tüki aja üks täiesti töövaba päev, mis küll paraku ei tähendanud, et see oleks olnud vähem kurnav - aga noh, see kurnatus oli pisut teistsugune. Põhjuseks nii töövabadusele kui ka kurnatusele oli suguvõsa kokkutulek, mis muu hulgas tähendas kohutavalt varajast ärkamist või õieti lausa peaaegu-magamatust (tund-poolteist ikka hästi väljapuhkamise alla ei mahu), et jõuda õigeks ajaks rongile, et jõuda õigeks ajaks Türile, et jõuda õigeks ajaks kokkutulekule.

Viimasel ajal on palju kõneldud mingitest uutest rongidest, sestap ootasin salamisi, südame põksudes, et ehk saan ka ära näha. Aga nii hästi siiski ei läinud, hommikune Viljandi rong oli ikka too vana laadi ja tüüpi. Nii palju on muidugi aastatega muutunud, et puitistmete asemel on kunstnahaga üleloodud tagumikualused ja muulgi moel paistavad kenamad välja, aga eks tuleb veel siis oodata, kuni noid tutikalt uusi imeasju oma jäsemete ja muude kehaosadega tunnelda saab. Küll aga hämmastas see, et tolle rongi peale oli tohutu tung, kohe mitme vaguni ukse ees seisid ajal, mil ma kohale jõudsin, troppis hulk inimesi, seljas magamiskotid, seljakotid ja muu väljasõidule osutav varustus. Ei osanud midagi arvata nii suurest huvist, pähe kargas mingi mõte Viljandi folgist, aga see vist on millalgi hiljem. Igatahes istekohta oli siiski võimalik leida. Aga veel suurem oli üllatus siis, kui kõik need väljasõitjad tulid samuti rongilt maha Türil - ja selle kohta ei osanud öelda midagi enam isegi Türi sugulased. Aga ju siis oli mingi matkaseltskond lihtsalt või teab mis asi veel. Mis tegelikult on isegi tore, sest Türi kandis on kohe kindlasti kohti, kus niisama matkata või mingit temaatilist retke korraldada või mida iganes, aga ei saa vist öelda, et see kant oleks "turismi sihtpunktide" seas kuidagi kõrgel kohal (kuigi, ega ma seda eriliselt uurinud ka ei ole, võib-olla on aastatega midagi muutunud).

Igatahes koos nende hordidega ma Türile jõudsin ja samuti sealt edasi suguvõsa kokkutulekule, mille see aasta pidasime Kurgjal, otse talurahvamuuseumi külje all. Nii on aastatega kokkutulekukohad liikunud aina lähemale suguvõsa vanimate teadaolevate eellaste asupaikadele: algul suhteliselt lähedal Põikvale, kus minagi sündinud olen, siis aga aina edasi Vändra poole, tagasi seda rada pidi, mida mööda esivanemad kas teadlikult või siis lihtsalt metsasügavustes nii lootusetult ära eksides, et tuli rajada uus elamine, aina edasi liikusid.

Kohal oli seekord rahvast omajagu vähem kui eelmisel aastal: toona kippus sugulaste ja muude hõimlaste arv vaat et juba kolmekohaliseks kerkima, nüüd oli neid minu arvates vaid veidi üle paarikümne, ehkki hiljem selgus, et kokku olla end kokkutulekul peetud žurnaali kirja pannud lausa 42 inimest. Aga eks seal oli tublisti ka neid allameetrimehi ringi silkamas, võib-olla ma enda kõrgusest ei pannud neid siis piisavalt tähele. Suhteliselt vähese osavõtu taga võis muidugi seista ka see, et sel aastal pidasime kokkutuleku juuni alguse asemel juuli alguses, mis võib-olla mõnele andis võimaluse kohale tulla, aga mõnelt jälle hoopis võttis ära. Eks näeb, kuidas järgmine aasta saab ja läheb (kui ikka saab ja läheb, sest mõne mõtte kohaselt ei peakski neid iga aasta korraldama, vaid mingi pikema intervalliga - aga eks sedagi veel näeb).

Loomulikult ei saanud Jakobsoni-muuseumi nii suure läheduse tõttu jätta kasutamata võimalust ka sealt läbi põigata. Seda enam, et viimane külastus sinna jäi helgesse lapsepõlve, nii oma kolmekümne aasta taha. Ega muidugi midagi hirmus palju polnud muuseumis muutunud - ei saagi ju, sest see peaks esitama Jakobsoni kaasaega -, aga siiski tundus, et peahoone seinte kollane värv oli teist tooni ja et ka mujal oli üht-teist paremaks ja teistsuguseks läinud. Väidetavalt olla sinna isegi üks hoone, too rehielamu, vahepealt juurde tekitatud. Mis võib täiesti olla, sest ega ma nüüd nii põhjalikult ka ei mäleta kõike lapsepõlves nähtut. Kindlasti ei olnud seal toona muidugi sellist võimsat plasmatelerit nagu praegu, mille peale vend avaldas valjuhäälselt tunnustust hea maitsega Jakobsoni Carl Robertile nii uudsete tehniliste lahenduste kasutamise eest juba poolteisesaja ja enamagi aasta eest - kuigi kohale tõtanud muuseumitöötaja selgitas, et see olla mõeldud hoopis tänapäevaste konverentside jaoks ega ollagi pärit omaaegsest eesrindlikust talumajapidamisest :-) Igatahes väga kena oli üht sellist armsat väiksemat mõõtu muuseumit taas üle ja läbi vaadata.

Eks Kurgjaga või selle ümbrusega on seotud teisigi mälestusi: näiteks teisel pool jõge peetud kokkutulekukoha juurest vee äärde astudes ja looklevat veeketti vaadates meenusid kohe need suvepäevad, mil praeguseks elavate seast lahkunud onuga sai seal kalu üritatud konksu otsa meelitada, mis mõnikord ka meile õnneks ja neile õnnetuseks läks. Nojah, see juhtus küll ilmselt pisut ülesvoolu, rohkem Samliku poole, aga nood looked on sel jõel küllaltki sarnased igal pool ...

Kokkutulekust endast diskreetsusklausli tõttu ei ole soovitatav rohkem midagi öelda, kui et oli, nagu ikka, väga tore näha nii neid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kes ka kokkutulekutel on sageli käinud, kui ka inimesi, kellega varem ei olnud kokku saanud ja kellega suguluses olemise aste ja määr tuli hoolikalt mööda sugupuulehti näpuga järge ajades alles tuvastada.

Aga nagu kõigil headel asjadel, on ka kokkutulekutel kurvaks kombeks otsa saada ja nii jõudsin minagi õhtuks taas Tallinna tagasi. Eks ma muidugi pisut olin ka seda nii rihtinud, et olla naelutatud teleri ette ajaks, mil sealt hakatakse näitama jalgpalli EMi alagruppide teise ringi mänge. Kui esimeses ringis olid kõik olnud nii ettevaatlikud, et kuuest mängust tervelt neli lõppesid viigiga ja mitmed meeskonnad jätsid end nähtavasti täielikult avamata (kuigi mitmed jällegi pigem avasid end väga heast küljest), siis täna seda lõbu ei olnud ning mõlemad mängud lõppesid ühe poole selge võiduga.

Esimeses mängus Itaalia ja Taani vahel olid taanlannad taas väga heal tasemel ning terve esimese poolaja ja valdavas osas teiselgi kindlalt itaallannadest paremad kohe mitmes, vaat et peaaegu igas mõttes. Ometi oli võitlus visa ja itaallannadel õnnestus ühel pisikesel, mõneminutilisel ajavahemikul äkitsi lausa kaks väravat lüüa. Taanlannad suutsid küll ühe tagasi teha, aga pidid siiski nentima 1:2 kaotust, millest oli päris kahju, sest halvimal juhul oleksid nad väärinud tegelikult viiki, parimal juhul lausa võitu oma esituse eest. Aga taas tuleb nentida, et too pall on paganama ümmargune ja paraku loevad ikka väravad, mitte tingimata see, kui hästi võistkond üldiselt mängib.

Teises mängus Rootsi ja Soome vahel ei olnud seevastu algusest peale märkimisväärset kahtlust, milliseks see kujuneb. Rootsi 5:0 võit oli igati veenev ja igati loogiline, soomlannadel ei tekkinud õieti isegi häid võimalusi omalt poolt skoorida ja nende mäng oli nii neetult nigel, et isegi üks värav oleks olnud ühekohtuselt palju, samal ajal kui rootslannade võitu võinuks ilmestada isegi veel paar-kolm väravat. Nii et viimases voorus ma panustaksin küll pigem rootslannade kui itaallannade peale - ja loodaksin vaikselt mõistagi, et taanlannad suudavad ka soomlannasid piisava eduga võita, et tulla grupis Itaalia asemel ise teiseks. Aga sinna on veel kolm päeva aega ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Taani (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Soome (Eurosport2)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: humanistid elusaid kanu ei kitku (Postimees, 13.07.2013)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine. Mis tähendas sama tavapäraselt üht õige mõnusat ja tõhusat kõhutäit - seekord vaat et veel mõnusamat tänu sellele, et ema oli käinud Kunglas ning naasnud sealt igasugu hea ja paremaga, mille algeid ta oma visade näpukestega on varem aiamaale susanud ja mille vilju ta nüüd juba koristama oli asunud (eriti magusaks tegi meele ja suu ja üldse olemise kopsakas anumatäis suus sulavaid vaarikaid) - ning mõistagi ka parajat peatäit, seda viimast ikka loomulikult ristsõnade kujul. Nojah, Kunglas-käik polnud küll läinud nii, nagu ema päris plaaninud oli, eelkõige seepärast, et oma tavalise suhteliselt õdusa äraolemise asemel pidi ta nüüd toas veedetud aja mööda saatma täielise segaduse lähedases olukorras, mis tekkis pärast teiselt poolt väljakolimist. Kui ma oma praeguse tõlketaaga kaelast saan, tuleb nähtavasti ehk lausa mitmeks päevaks sinna minna, et aidata seal mõningasti korda jalule seada (osa asjade liigutamine käib kindlasti emale üle jõu, võib-olla ka mulle, kui ma seda üksinda püüaksin).

Aga lisaks Kungla-uudistele ja muule mõnusale sain aidata emal taas ka pisut suguvõsa lünki täita, seekord ühe, nojah, kuidas öelda, ühtpidi kauge ja teistpidi jälle mitte nii kauge hõimlase osas, kes osutus (taas kord) Eesti kultuuriloos omajagu oluliseks inimeseks. Täpsemalt siis ema poolvenna poolõe emaisa Aleksander Teppor, kunagine Tallinna fotoateljee omanik, kelle ehk nimekaim panus kultuurivalda seisnes osalemises Eesti esimese animafilmi "Kutsu Juku seiklusi" loomisel. Ehk nagu ütleb teda mainides Eesti entsüklopeedia võrguväljaanne:

Esimese Eesti teada oleva animafilmi võtted tehti 1930. a talvel Tallinnas Aleksander Teppori (1888–1943) Suur-Karja tänavas paiknevas fotoateljees. See oli joonisfilmi ja lamenukkfilmi tehnikat kasutades tehtud „Kutsu-Juku seiklusi”. Filmist on säilinud vaid algus (4 minuti ulatuses). Sellest võib välja lugeda, et tegijad – Elmar Jaanimägi kui kunstnik ja režissöör, Voldemar Päts kui operaator ja küllap ka Aleksander Teppor kui stuudio omanik – mõtlesid hakata tegema Disney algusaja laadi naljafilme. Kutsu-Juku sarnaneb silmanähtavalt Walt Disney Miki-Hiirega, filmis on laene muudestki Disney filmidest, nt „Luukerede tantsust” (1929). Film esilinastus 30. IV 1931 Tallinna kinos Modern. Seoses sellega, et Eesti animafilm tähistas 2001. a-l 70. juubelit, restaureeriti Eesti Filmi Sihtasutuse eestvedamisel digitaalselt „Kutsu-Juku seikluste” säilinud filmilõik ning selle Suur-Karja tänava maja (nr 9) ette, kus film valmis, asetati mälestusplaat. Filmikriitk Jaak Lõhmus on juhtinud tähelepanu neile „Kutsu-Juku seikluste” joontele, mis on saanud hiljem Eesti animafilmidele väga omaseks: karikatuursus, absurdihuumor, teatud modernsus.

Nii et kauge(ma)te sugulaste seas on siis ikka lisaks Koidulale teisigi kuulsusi, mida on ainult kena ning kõrvu ja kõrvust kergitav teada :-)


Loetud: [digi] juuli 2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime), Langev taevas (Showtime)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna olid konföderatsioonide karikal kavas esimesed teise ringi mängud ja põnevust pakkusid need kõvasti. Kui brasiillased olid esimeses ringis jaapanlased mängleva kergusega ja oluliste raskusteta purustanud, siis mehhiklased, kes olid pidanud küll Itaaliale lõpuks alla vanduma, andsid täna tõeliselt võimsa lahingu. Brasiilia küll lõpuks võitis 2:0 lausa, aga selle võidu saavutamiseks tuli neil vaat et sõna otseses mõttes kilomeetrite kaupa okastraati järada ja järjepanu peaga vastu müüri tormata ning samal ajal oma värava ees tohutuid pingutusi teha, et see puhtana hoida.

Veelgi dramaatilisem - senistest kindlasti kõige enam - oli Itaalia-Jaapani mäng. Kui Itaalia oli esimeses kohtumises Mehhikoga siiski suutnud peaaegu läbi kogu mängu domineerida, siis seekord oli esimene ja viimane pooltund täielikult jaapanlaste päralt ning selle vältel tundus, et itaallastel ei tule kohe midagi kuidagi välja. Paraku oli nende kahe pooltunni vahel veel üks (esimese poolaja lõpp ja teise algus), mille vältel Itaalia suutis end just nii palju koguda, et korralik vastulöök anda. Äärmiselt vihase võitluse lõpuks oli skoor 4:3 Itaalia kasuks, aga sama hästi oleks see võinud ka teistpidi olla.

Igatahes viimase ringi Brasiilia-Itaalia mängust võib oodata samamoodi ägedat andmist, sest mõlemad on küll edasipääsu poolfinaali kindlustanud, aga just selle mängu tulemus määrab, kes läheb vastamisi teise grupi võitja ja kes teise grupi teise koha saanuga. Ja et on üpris usutav, et teise grupi võidab Hispaania (kuigi see pole muidugi kindel, jalgpall on teatavasti ju ümmargune), siis vaevalt tahab kumbki teiseks jääda ja Hispaaniat vastaseks saada ...

Ma tahaksin siin ka potentsiaalsetele lugejatele ühe abipalve esitada. Nimelt selgus mulle kerge üllatusena, et mu suguvõsa esimesed teadaolevad liikmed 16. sajandi teisel poolel tegelesid Vändra kandis jahikullide kasvatamisega. See tõi meelde umbmäärase mälestuse, nagu oleks ma kunagi kusagil kohanud viidet mingile uurimusele, mis käsitles pistrikute või ka muude jahilindude kasvatamist ja kasutamist vanema aja Eesti- või Liivimaal, võimalik, et eesti, aga võib-olla ka saksa või veel mõnes muus keeles. Ent ei mälu pingutamine ega põgus otsing ei ole andnud seni mingeid tulemusi, nii et kui mõnel samusel potentsiaalsel lugejal peaks olema selle kohta midagi teada, ootaksin hea meelega viiteid, kust või mida edasi otsida või lugeda.

Loetud: Imeline Ajalugu 6/2013
Vaadatud: EÜE segu (ETV), Ahviaasta (ETV2), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Brasiilia-Mehhiko (Yle2), jalgpallo konföderatsioonide karikas: Itaalia-Jaapan (Yle2)

Esmabased mõtted

Tervis tuleb tagasi nii mis mühiseb, isegi sedavõrd, et täna söandasin juba pikema väljaskäigu teha! Nojah, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb küll tõe huvides täpsustada, et olemine oli siiski selline, kuidas öelda, ettevaatlik: kurgus endiselt krõbises ja ninas valitses imelik tunne, mis sundis iga mõne aja tagant kas või juba preventiivselt korraks luristama ... Aga et ema oli Kunglast tagasi jõudnud ja mind enda juurde kutsunud, siis ma sõnakuuleliku pojana muidugi ka läksin, ühtaegu vabandama oma ootamatu ärakukkumise pärast, mis talle suuri füüsilisi ja muid pingeid ja raskusi tekitas, ning teiselt poolt mõistagi nautima head kõhutäit - isegi kui ma ei suutnud korraga rohkem sisse pigistada kui emale omaselt maruhea omleti - ja proovima ka tõhusat peatäit. Seda viimast mõistagi ikka ristsõnade kujul (muulaadse peatäie jaoks ma end ka veel kindlalt ei tunneks ...). Nojah, füüsiline viletsus avaldab ikka vaimule ka mõju: tundus, nagu ei suudaks mõnesidki pisut raskemaid ristsõnu kohe kuidagi ära lahendada - aga juba mõni tund hiljem, kodus, ei valmistanud need enam nii suuri raskusi. Ühtlasi sai aidatud emal ka valmis nikerdada Facebooki üritus, täpsemalt siis suguvõsa kokkutuleku tarbeks (kui seda peaks siin keegi lugema, kes Facebooki otse pelgab, siis olgu öeldud, et see algab 13. juulil kell 12 peaaegu Kurgja talurahvamuuseumi kõrval, sellest mõnesaja meetri kaugusel asuvas talukohas).

Väljamineku üks täiendavaid ajendeid oli see, et mulle oli laekunud teade pisukese raamatupaki saabumise kohta ühe elukohajärgse suurkaupluse seina ääres asuvasse postiautomaati, mille ma sealt ka teekonna käigus edukalt eemaldasin ja omaks võtsin. Olgu selle sisu ka siin ära mainitud:

• Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150

Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Zümrüt Alp: kultuuri ja ajaloo hülgamine (Postimees, 10.06.2013)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas väljaskäik traditsioonilise pühapäise sihiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Mis, samuti nagu tavaliselt, tähendas üht korralikku kõhutäit ja samuti korralikku peatäit. Seekord küll mitte nii palju ristsõnadest, sest neid oli kõigest ühe vihiku jagu üle vaadata (ja see ei olnud raskeimate killast, nii et ema oli juba suurema osa kenasti ära täitnud), kuivõrd ühest uuest asjast.

Ma olen vist siingi juba kõnelnud, et emal tekkis mõne aja eest hull mõte senised suguvõsauuringud koondada, neid tihendada ja täiendada ning siis mingil kujul avalikuks teha. See töö päädis hiljaaegu valmis "toote" saatmisega trükikotta, kust sel nädalal jõudis siis tagasi juba kenasti trükitud trükis, raamat, ma julgeks öelda - ikkagi koos kaantega, mis samuti pole infovaesed, 72 lehekülge, tublisti illustreeritud ja puha. See on muidugi selline "omatrükis", mis nii-ütelda avalikku müüki ei tule, küll aga saavad sellest osa järgmise kokkutuleku ajal samuse suguvõsa liikmed, kui nad muidugi huvi tunnevad. Päris uhke oli seda vaadata - osaliselt ka seepärast, et mulgi oli selle juures oma pisike osa (kuigi tagantjärele kahetsen, et ei saanud rohkem emale abiks olla, eriti just lõpliku viimistluse juures - mitte et sel praegugi midagi viga oleks, aga oma, küll mitte hirmus suurte, aga siiski mõningate küljendamisteadmiste ja -oskustega oleks ehk saanud asja veel paremini teha). Igatahes olgu ahvatluseks ära toodud ka raamatu esikaas.

Ema kätte oli (vististi mingilt turismimessilt või mis iganes see oli) jõudnud ka üks lahe trükis, nimelt mugi poolt mitte väga kaua tagasi väisatud Rebala muinsuskaitseala/muuseumi "kontrolltöö", mis sisaldas terve vahvaid küsimusi hulgast eri valdkondadest. Üks neist, eelnevaga veidi haakuv ja selline omapärane, kuigi pikk, jättis nii hea mulje, et seda võib siingi tsiteerida:

Meil on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa vanavanavanemat ja nii edasi. Kui matemaatiliselt seda tehet jätkata, siis mitu otsest esivanemat oli meil 150 põlvkonda tagasi, ajal, mil rajati Jõelähtme kivikalmed?
Juhul kui vastasid eelnevale küsimusele õigesti (astendades), said tulemuseks arvu, mis ei saa olla reaalne esivanemate arv. Miks selline matemaatiline tehe ei ole rakendatav?
Tuginedes eelnevatele küsimustele, kui suureks hindad võimalust, et Jõelähtme kalmetesse olid maetud sinu otsesed esivanemad?

Teised küsimused olid siiski märksa tõsisemad, faktiteadmist (või vähemalt fakti otsimise oskust) nõudvad: näiteks milline on Eesti suurima õuepindalaga muinasaegne linnus või mida korraldas Achilleus kohe pärast matust sõbra Patroklose mälestuseks? Kas nüüd ainult selle küsimustiku pärast, aga rohkem ehk hoopis seepärast, et viimati jäi seal mitu kohta läbi käimata ja uurimata, tuli igatsus sinna millalgi tagasi minna ja veel ringi vaadata ...


Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Järjepidevuse hoidjad (ETV), Hüvasti, seltsimehed! (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Mis sama traditsiooniliselt tähendas korralikku kõhutäit ja seekord üsna erilist tublit peatäit (mis kestis nii kaua, et lõi lausa mitmed muud plaanid pisut segi - aga õnneks olen ma piisavalt plaaniväline imene, et see mingit olulist halba oleks suutnud tekitada). Nimelt jäid ristsõnad peagu sootuks kõrvale, seda asendas hoopis asi, millega ma polegi tükk aega tegelenud ja millega ma sellisel kujul õieti ei tahakski tegeleda. Ma olen juba rääkinud, et emal on kavas lasta trükkida enda koostatud suguvõsa ajalugu ja nüüd oli aeg nii kaugel, et see peab trükikotta minema, millega seoses tahtis ta kangesti armsa poja abi faili kordasaamisel. Ehk teisisõnu tähendas see, kuidas öeldagi, küljendamist, paraku mitte korraliku küljendusrakendusega, vaid LibreOffice'is - mis, nagu tekstitöötlusrakendused ikka, ei ole kohe üldse selle jaoks mõeldud... Mulle näiteks jäigi lõpuni arusaamatuks, millise paganama valemiga oleks võimalik saada leheküljenumbreid nii, et nummerdus algaks leheküljest 4 (õigemini tekitas eelkõige segadust see, et ehkki LibreOffice'il on korralik abi, ei läinud selle järgi tehes asjad sugugi nii, nagu nad justkui oleksid pidanud minema). Sõnaga, tegutsemist jagus tundideks, erilise mõnuga just arvukate piltide ja teksti vahekorra paikapanemisel, aga loodetavasti õnnestus siiski ka selle mitteasja- ja otstarbekohase tööriistaga fail lõpuks saada niisuguseks, et see ka trükituna normaalne välja paistab.


Loetud: [digi] veebruar 2013
Vaadatud: Lasko (TV6)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema ja ta poiss-sõbra külastamine. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas üht äraütlemata mõnusat kõhutäit ja parajat peatäit, seda viimast siis paari ristsõnavihiku kujul, millest üks oli Meistriristik, mis peaks juba iseenesest kõik ära ütlema. Lisaks sellele sain aga näha ema koostatud raamatut suguvõsa ja muu sellise kohta: trükikoda/kirjastus oli saatnud signaaleksemplari või õieti lausa kaks: ühe sellise A4 ja teise A5 formaadis. Esimene nägi täitsa hea välja, aga teine kujutas lihtsalt sama vähendatud koopiat, noh, et lehekülgede arv ja muu säiliks ja nad ise midagi tegema ei peaks (mille vastu neil võib-olla midagi polekski, ainult et see nõuab mõistagi raha ...). Nii et nähtavasti läheb siis see suurem variant trükki. Märkasin seal muidugi mõningaid asju, mida ei tohiks tegelikult olla (ühes kohas oli näiteks "lesk" ehk üksik rida lehekülje ülaservas pildi kohal, osadel piltidel olid korralikud allkirjad, osadel lihtsalt pildi juurde seatud tekstirida jms), nii et oli veidi isegi kahju ja piinlik, et ei saanud rohkem abiks olla ja natuke kujundusega tegelda. Mitte et see mul kuidagi eriti käpas oleks, aga pisut on ajakirjanduses töötamisest ja hiljem ka Scribuse tõlkimisega mässates külge jäänud ... Aga üldpilt oli siiski piisavalt hea ja loodetavasti saab siis peagi lõplikku varianti ka näha ja käes hoida.

Loetud: Imeline Ajalugu 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Hüvasti, seltsimehed! (ETV), Inglid ja deemonid (Kanal2)

Pühabased mõtted

Otsustasin tänase päeva endale vabaks ehk puhkepäevaks teha, sest sestsaadik, kui ma kandekeskusest järjekordse ja seni viimase Thursday Nexti sarja raamatu koju tõin, on kripeldanud seda lugeda, aga töö, ikka see töö ja muud asjatoimetused on kogu aeg seda õnnist hetke edasi lükanud. Täna ei andnud see sügeliste liik siis enam kannatada ...

Siiski mahtus päeva sisse ära ka traditsiooniline väljaskäik eesmärgiga sooritada külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Ilm oli võrreldes viimase väljaskäiguga omajagu muutunud, vahepeal oli maa kattunud mingi valge ollusega ja kraadidki olid alla nulli vajunud. Sõnaga imekena sügis paistab olevat maad andnud surmvalgele talvele. Mitte küll veel täielikult, sest helisid peale lume krudisemise jalge all oli endiselt ohtralt kuulda, aga küllap seegi aeg kätte jõuab peagi. Ema juures ootas samuti traditsiooniliselt ees korralik kõhutäis imehea toidu ja mehine peatäis ristsõnade kujul. Ühtlasi sain teda, et ta kirja pandud suguvõsa ajalugu on nüüd nii valmis, nagu ta seda praegu oskas ja suutis teha, ning peaks siis kohe-kohe trükki minema.

Loetud: J. Fforde. The Woman Who Died a Lot
Vaadatud: Ajavaod: Maastik jäägritega (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV), Harju 1-50: Rein Veidemann (ETV), Kättemaks vampiiridele (Kanal12)

Pühabased mõtted

Nagu ikka pühapäeviti, oli tänase päeva suurim ja tähelepanu vääriv sündmus ja üritus traditsiooniline külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas korralikku kõhutäit. sealhulgas alati armsat omletiampsu, ja enam-vähem sama korralikku peatäit - enam-vähem seepärast, et täna hoolitses selle viimase eest kõigest üks ristsõnavihik.

See-eest sain aga ema aidata nii-ütelda suguvõsauuringutes. Täpsemalt oli ta kirja pannud loo enda isa, niisiis minu vanaisa kohta, keda mul küll õieti mälus pole, kuivõrd suri ta juba siis, kui ma vaevalt üle neljanda eluaasta lävepaku olin tatsanud (ja ma pole üldse kindel, kas see mingi hägune mälupilt on ikka temast ...). Aga mäletamist vanaisa muidugi väärib, lõppeks ikkagi viiekordne Eesti meister tõstmises (mida ei ole muidugi palju, aga ka mitte sugugi vähe) ja oleks tal sõiduraha olnud, siis oleks saanud isegi ära kasutada kutse Berliini olümpiamängudele (sel ajal oli ta nähtavasti oma parimas vormis üldse) ... Igatahes kena jutu oli ema kokku kirja pannud, millest suurt osa ma küll põhijoontes juba varem teadsin, aga milles oli õige mitu sellist pisiasja, millest mul aimugi polnud, aga mida ometi oli hinge kosutav ja meeli ülendav (või noh, kui asi puudutas 1940. aasta järgset aega, siis tegelikult küll ka omajagu rusuv ja masendav) teada saada.

Ülejäänud osas möödus päev endiselt vaba tarkvara ehk täpsemalt KDE tõlkimise tähe all. Ja nüüd võib küll öelda, et kuigi ma tänagi veel lõpule ei jõudnud, on kõigi seni tõlkimata olnud rakenduste kasutajaliides kui mitte täielikult, siis vähemalt põhiliselt ära tõlgitud. Viimane suur proovikivi oli finantsrakendus Skrooge (tõlget võib näha siin), mis täna valmis sai. Nüüd on veel ainult mõningate üksikute, küll raskete, aga siiski juba vähemal või suuremal määral tõlgitud rakenduste lõpuni viimistlemine jäänud.

Täna nägi ka ilmavalgust tulevase Mageia 3 teine alfaväljalase. Kuigi ma selle mõtte välja käisin, esimese alfaväljalaske järelekatsumiseni ma ei jõudnudki, nüüd siiski proovin arvatavasti paari päeva pärast selle teise oma silmaga üle vaadata, et siis ka siin ajaveebis sellest teadust anda - sest mõningaid tutvustamist väärivaid üksikasju tundub olevat.

Loetud: Akadeemia 10/2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV)

Tarkvaratõlked: KDE arendusharu

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida samamoodi tavapäraselt katkestas ema ja ta poiss-sõbra väisamine. Mis samamoodi tavapäraselt tähendas korralikku kõhutäit ja tublit peatäit (jah, Kuma Kange on ühe korraliku peatäie allikas ikka küll!). Ema näitas ka enda koostatud suguvõsa ajaloo väljatrükki, tundus olevat päris kobe. Ainuke mure on tolle sugupuu graafilise kujutamisega - see on tasapisi nii suureks paisunud, et äramahutamine mõistlikule ruumile tekitab juba probleeme. Võib-olla peaks seda kuidagi teisiti esitama, miskitmoodi jagama või kuidagi? Peaks leidma pärast praeguse töö lõpetamist veidi aega ja uurima, kuidas sugupuid erineval moel esitada saab, ehk leiab mõne, mis ka meile sobiks ...

Kui ka ema juures viibimine oli igati tore ja mõnus, siis ei saa seda sugugi öelda sinnamineku ja tagasituleku kohta. Jah, ainult paar kilomeetrit seda vahemaad ju ongi ehk siis minutit viisteist sinna ja teist sama palju tagasi, aga ilm oli eile ikka jubeduse tipp. Ilmaennustajad küll väitsid, et võivat tulla äikesetorme ja muud sellist, aga minust jäid need igatahes nägemata, nii et pidin rühkima kõrvetava päikese käes. Temperatuur on üldse olnud juba ligi nädal aega selline ränk, et ma pole õieti magada saanud ja tavapärased suvised unetus ja peavalud on ka kenasti kohal ja rõõmustamas ...

Osaliselt sellest suvemasendusest ajendatult tegin eile ka õige pisut muud tõlketööd, täpsemalt siis vahepeal juurde tekkinud Mageia veebilehtede tõlkeid. Konkreetsemalt jõudsid nüüd, mil need tõlgitavaks muudeti, eesti keelde ka niinimetatud kogukonna keskuse lehekülg ja Mageia kronoloogiat puudutav lehekülg. Päris kogu Mageia veeb veel tõlgitav ei ole, aga hea on näha, et tasapisi see siiski edeneb, nii et inimestel on võimalik, kui neid vähegi huvitab, teavet ka oma emakeeles saada.

Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Vägede valitsejad (ETV2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest võttis oma tüki traditsiooniline jalutuskäik külastamaks ema ja ta poiss-sõpra. Õnneks oli ka ilm täna ideaalilähedane - nojah, paraku küll taevamärjukese langemist ihule ei õnnestunud nautida, sest need hood jäid just aega enne mu väljaminekut ja pärast mu kohalejõudmist (ning samamoodi ka tagasi tulles), aga ega siis kõike head ka korraga ei saa. See-eest ema juures mõistagi sai seda head palju, nii ihule kui hingele. See viimane oli sedakorda tavalisest ristsõnavihikute nautlemisest laiemgi. Selgus, et ema on suguvõsalugu natuke edasi puurinud ja mitte ainult puurinud, vaid nappi puhkusenädalat tulusalt ära tarvitades isegi kirja pannud. Nojah, peamine osa on muidugi endiselt see kõige lähemate sugulaste lugu, aga natuke on juures ikka ka varasemat ja laiemat suguvõsa. Ma sain aru, et tal on lausa hull mõte seda veel veidi viimistleda ja isegi trükkida lasta, mitte küll laiemaks müügiks, vaid rohkem suguvõsa enda sees levitamiseks
 ...

Muide, teel ema juurde ümbritsevat jälgides, eriti Mooni tänava lõiku Räägu ja Kuldnoka vahel, mis mu tavapäraselt läbitaval teekonnal on kattega teedest kindlasti kõige ahtakesem ja kus kas selle tõttu või selle kiuste on siiski maha märgitud jalakäijate rada, tekkis pähe kiuslik mõte, mille ma veidi hiljem ka Facebookis avaldasin ja siin nüüd täies mahus reprodutseerin:

tuju on kohe selline rõõmus, et
tõstaks tüli tühja pärast
kisuks kiusu kurja pärast
valaks vaenu vimma pärast
selgitusi sooviks soovolinikult:

miks küll valitseb linnatänavail ehe sooline diskrimineerimine? Need jalakäijate teede/radade märgistused - olgu peale, laps on seal kenasti, see on hea, väikestega peab arvestama, aga miks ometi on seal kõrval ikka ja alati nii rõivastuse kui soengu kontuuri põhjal ilmselgelt naisterahva kujutis?
Stereotüüp, mõistagi, tugineb reaalsusele ja tõepoolest, eks enamasti olegi pisikestel näpu otsas emme või tubli õeke, aga siiski-siiski, oma silmaga olen näinud, kuidas need väikesed on sõrme otsa haakinud või käru lükkama utsitanud ka issi või vennakese vanema. Isegi seadusandjad on ette näinud emapuhkuse asemel juba vanemapuhkuse, kus aga on liikluskorraldajate silmad?

Loetud: Horisont 4/2012
Vaadatud: USA jalgpalli kõrgliiga: New Yorgi Red Bulls - Seattle'i Sounders (TV12)

Laubased mõtted

Täieliselt töövaba ning puhtalt lusti, lõbu ja lillepidu pungil päev. Mis algas küll hirmus vara, ammu enne seda, kui mis tahes kuked ja koidud silma lahti teevad - et õigeks ajaks õigetes kohtades olla, tuli Tallinnast välja sõita juba pool üheksa hommikul ehk lausa südaöösel. Ma muidugi pingutasin, et natuke puhata, aga mis teha, uneaega jäi ikka vaid paari tunni jagu, eelkõige seepärast, et ma ei osanud õigesti kokku arvata, kui kaua võib tervelt kahe kirju koera junnikese valmistamine aega võtta.

Aga ega sellest vähesest magamisest polnud suurt midagi, sest hommik ise oli vähemalt ilus: pilves ja tibutas kenasti vihma. Tõsi, arvestades seda, et ees ootas selline suurüritus nagu suguvõsa kokkutulek, tõi see pähe tillukesed muremõtted, sest vihm on küll hea hingele, aga paha-paha eeldatavalt vabas õhus toimuvatele üritustele ... Selgus siiski, et täna oli tegu sellise kummalise nähtusega nagu linnavihm: sadas Tallinnas, sadas ka hiljem mõnel pool, aga ikka linna piires, mitte väljaspool :-)

Üsna tavapäraselt viis teekond kokkutulekule kõigepealt Türile, kus külastasime lähemate esivanemate haudu, et neilt paar tarbetut taimekest noppida ja küünlake süüdata. Samal surnuaial sai ka ära proovitud eelmise aasta mitte just kõige meeldivamaid kogemusi silmas pidades nädala eest hangitud sääsetõrjevahend nimetusega Myggstop Super (purgikese peal on küll teisigi sõnu, nii et ma pole kindel, kas see on just nimi, aga oletame, et on), sest vaevalt olin saanud haua juures peatuda ja kummarduda, kui need väikesed ja lendavad leidsid, et võiks olla mõttekas ette võtta tiheda aupärja punumine mu pea, käte ja muude rõivastuse alt väljaulatuvate kehaosade ümber. See tõrjevahend oli tõepoolest tõhus, aga paraku oli sellele jäetud märkimata üks oluline kasutamisjuhis: vahend peletab sööjaelajaid eemale maksimaalselt paarkümmend minutit, siis tuleb selle kihti naha peal uuendada.

Lisaks surnutele käisime Türil läbi ka elavate juurest ehk siis täpsemalt venna tädi juurest, kel umbes sel ajal sünnipäev. Ja veidi hiljem oligi aeg suunduda Türi keskväljakule, et seal veel osa sugulastega kokku saada ja siis alustada sõitu kokkutulekukohta Samlikule. Mis asus maanteed mööda sõites isegi kaugemal, kui ma oma mälestuste põhjal olin arvanud - lõppeks ju sisuliselt mu lapsepõlvekodu naaberküla. Teel õigesse kohta tegime ka paar lühikest peatust, et kaugemalt silmitseda mõningaid muid esivanemate elupaiku, vist oli ühes vanavanavanaema ja teises vanavanaema või umbes sama taseme esivanem, kuigi ma praegu päris kindel selles ei ole.

Samliku, nagu öeldud, on lapsepõlvest muidugi tuttav koht, aga kui ma järele mõtlesin, siis teisele poole jõge - ehk sellele poole, kust me täna lähenesime ja kus ka kokkutulek toimus ja kus õigupoolest ju küla asubki - ma vist kunagi ei jõudnudki, nii et meeles oli sellest vaid rippsild ja selle kõrval asuv vana maja, koolimaja. Eks rippsild oli väiksele keset metsa üles kasvanud poisile muidugi suur ilmaime, sestap see ongi nii hästi mällu sööbinud.

Too koolimaja on praegugi alles, kenasti üles vuntsitud ja matkamajaks muudetud. Meie kokkutulek toimus otse selle kõrval, kuhu ettevõtlikud sugulased on asutanud Nõmme puhkebaasi nimelise koha. Ka rippsild on täies ilus alles. Võtsime vennaga ette otseteekonna selle juurde läbi metsaräga ja muu sellise ning hoolimata silla otsa juures seisvast sildist, mis manitses matkamaja territooriumile astudes eelnevalt luba küsima, tegime siiski väikese jalutuskäigu üle silla ära, ilma et keegi oleks meid ära ajama tulnud. Kuidagi kangesti oli südames tahtmine panna jalg kas või korraks koduküla Põikva poolel maha :-) Siia ka üks puhkebaasi juurest võetud pilt, kus me seisame vennaga keset silda (mina vasakul).

Kokkutulek ise oli sel aastal mõnevõrra eriline. Varasematel kordadel on olnud tegu põhiliselt meie lähemate sugulastega, niinimetatud Vene suguvõsaga, aga seekord oli latt seatud kõrgemale ja alustatud juba palju kaugemalt, mis tähendas seda, et suguvõsa harusid oli märksa rohkem, lisaks veel Kohvid (kelle hulka kuulusid ka puhkebaasi peremees-perenaine ehk meie võõrustajad), Aasaveldid, Jaansonid, Jaanisted ja kes nad kõik on. Rahvast oli veidi üle 80 inimese, nii et natuke rohkem kui eelmisel aastal, aga siiski mitte üle mõistuse palju. Siiski oli tunda, et paljud polnud üksteist varem näinud: moodustusid teatavad rühmad, kes suhtlesid küll omavahel, aga mitte väga teistega. Aga küllap, kui ka järgmistel aastatel selliseid "laiendatud" suguvõsa kokktulekuid pidada, jäävad vähemalt näod meelde ja suhtleminegi muutub etemaks.

Ega kokkutulekust endast polegi palju rääkida, see oli ikka selline tavapärane suurüritus, kus vesteldakse palju, käiakse niisama ringi, uudistatakse, mängitakse, süüakse-juuakse, sõnaga tuntakse ennast päris vabalt. Ahjah, kui siiski veel midagi öelda, siis puhus Samlikul küll väga kena tuul, mis kahtlemata aitas kaasa sellele, et inimesed ei pidanud pidevalt nagu tuuleveskid kätega vehkides putukaid ja mutukaid, eriti neid verehimulisi, eemale peletama, aga teiselt poolt tekitas see tuul natuke probleeme, sest kõnelemine kõigile kokkutulnutele, mis sellisel üritusel ju ikka vajalik, ja üldse rohkema rahva ühte kohta organiseerimine olid sellevõrra raskema. Millest tekkis mõte, et järgmine aasta tuleks nähtavasti ruupor kaasa võtta - võib-olla on ilm ja kohtki sellised, et pole vajagi, aga tuulisema ilma või ka veidi laialivalguvama kokkutulekukoha (kas või selsamal puhkebaasil oli esikülje õu ja tagakülje jõeäär suhteliselt eraldatud) korral võib teist päris vaja olla.

Õige mitu tundi Samlikul möödusid kui linnutiivul ja siis oligi aeg tagasi või õigemini edasi sõita, veel täpsemalt Kunglasse. Ajalised piirid seadis vähemalt mulle ette soov vaadata jalgpalli EMi. Mida ma Kunglas ka rõõmuga tegin (sel ajal kui ema, kes seniajani ei ole suutnud taibata, nagu ta ise ütleb, milleks ometi paarkümmend meest nii kaua üht pisikest palli mööda väljakut taga ajab, suundus mõistetavalt kohe aega).

Juba esimene mäng Hollandi ja Taani vahel valmistas tubli üllatuse. Täiesti kindel favoriit oli Holland, kes läbis ju kvalifikatsiooni peaaegu veatult ja keda peeti veel vahetult enne EMi algust üheks esikoha peapretendendiks. Taani muidugi pole ka nõrk, aga see, et mäng lõppes 1:0 nende kasuks, tuli tõenäoliselt ikka tõsise üllatusena. Eks Holland võib ennast muidugi veel koguda ja näidata klassi, aga et alagrupi ülejäänud vastased on Saksamaa ja Portugal, siis lihtne neil see nüüd küll olema ei saa.

Teine mäng Saksamaa ja Portugali vahel oli suhteliselt oodatuma tulemusega 1:0 Saksamaa kasuks. Lihtne see neil muidugi polnud ja mul kui Saksamaa poolehoidjal oli närveldamist mängu ajal omajagu, aga pingutustega suutsid nad siiski Portugali tegevuse halvata ja ehkki nad ei suutnud end nii hästi maksma panna, kui oleks tahtnud näha, tuli Gomezi värav siiski oodatult.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Taani (ETV), jalgpalli EM: Saksamaa-Portugal (ETV)

Ilmunud tõlked: Abel Polese: pilk Teherani näokatte taha (Postimees, 09.09.2012)