Reedesed mõtted

Päev.

Tänases Sirbis oli mõndagi huvitavat lugemist. Hea klassivend Kerikmäe Tanel oli koos Nymani-Metcalfi Katriniga kirja pannud kindlasti aeg-ajalt meeldetuletamist väärivaid mõtteid riikluse teemal, pöörates erilist tähelepanu just kõige olulisemale: mis on riik (kõige üldisemalt) ja kuidas riigiks saadakse. Puudutades mõistagi eelkõige seda tänapäeva rahvusvahelistes, aga üldse igasugustes tooniandvat pinget, mis valitseb kahe vastandliku mõiste, territoriaalse terviklikkuse ja rahvaste enesemääramisõiguse vahel. Mis omakorda on inimajaloo ühe suurema häbipleki, väärsünnitise, mida nimetatakse Vestfaali süsteemiks, tagajärg, mis on toonud kaasa nõndanimetatud rahvusriikluse ja muud jubedused, mida eriti Euroopa elanikud on viimasel mõnesajal aastal pidanud üle elama. Loomulikult ei olnud kahel autoril võimalik kõigest leheküljel eriti põhjalikult teemasse süveneda, aga aeg-ajalt on hea meelde tuletada mõningaid põhitõiku, näiteks seda, et reaalses poliitikas mängivad eelkõige rolli olupoliitilised otsustused, mitte mis tahes kujul sätestatud õigus, isegi kui viimast usinalt argumendina kasutatakse.

Kas sellest tingituna, et mainitud loos oli juttu Palestiinast, või mingil muul põhjusel oli lehes jagatud ruumi kahele Iisraeli-teemalisele raaamatuarvustusele. Annuse Amar oli kirjutanud Sebagi Montefiore Simoni suurteosest "Jeruusalemm", pöörates tähelepanu selle raamatu mõningatele vajakutele, mis torkavad kindlasti silma inimestele, kes on piirkonna ajalooga paremini kursis - kuigi märkimisväärseid ja olulisi vigu ei paista arvustaja siiski olevat leidnud. Mõneti üllatav oli artikli üsna tugev politiseeritus. Sellise teema puhul pole see muidugi mingi üllatus ja maailma raamatuarvustuste reas leiab nii selle kui ka veel paljude teiste teoste kohta kahtlemata lausa raevukalt poliitilist vahtu pritsivaid arvustusi, aga eestikeelses arvustustraditsioonis on valdavalt püütud hoida siiski suhteliselt neutraalset tooni. Mitte et ma seda kuidagi pahaks paneks, pigem on see isegi hea ja ärgitab rohkem kaasa mõtlema, olgu siis lugeja arvamus kirjutaja omaga sarnane või sootuks erinev. Teine samateemaline arvustus oligi poliitiku Meikari Silveri sulest teosele "Iisraeli riigi ajalugu", mis otsekui kontrastina oli just selline neutraalsemat tüüpi (või õigem oleks vist öelda, et poliitilised seisukohad olid tunduvalt varjatumad).

Eelmise nädala Hennoste Tiidu väga põnevale mõtteavaldusele vastu kajades oli Tamme Marek lahanud veidi põhjalikumalt kirjastuste rolli nüüdsel uuel "e-ajastul". Ilmselt ei sisaldanud see asjaga rohkem kursis inimeste jaoks erilisi üllatusi, aga ma usun, et selliseid artikleid on kas või selleks vaja, et kummutada üsna levinud arusaamasid kirjastuste kohta. Selles mõttes kahtlemata vajalik lugu, mille lõpetas küll kurvapoolne noot, mis ennustas kui mitte kadu, siis vähemalt tõsist ümberkujunemist raamatupoodidele. Mille üle ei tasu tegelikult imestada, sest seda on olnud täheldada juba pikemat aega (pikem aeg on võib-olla palju öeldud, aga ütleme siis, et aastaid): raamatukauplused ei ole enam kaugeltki kohad, mis kauplevad ainult raamatutega, võib-olla lisaks ka mõningate raamatutega lähemalt seotud bürookaupadega, näiteks kirjutamisvahendite ja paberiga, vaid aina enam on neisse leidnud tee kõik need moodsad multimeediumid, küll ehk endiselt mõneti raamatutega seotult, aga juba palju lõdvemalt - kui võtta müüki ja reklaamida ennast kui raamatupõhiste filmide müüjana, siis miks mitte laiendada valikut ka nende filmide arvel, mille taga enam raamatut ei seisagi... Rääkimata sellest, et üha enam on raamatukauplused ka eriti laste, aga ka vanemate meelelahutuskohaks. Kõike seda võib näha siinsamas Eestiski, aga ehk veel enam mujal maailmas, nii-ütelda kultuurimetropolides...

Veel raamatutest kõneldes oli Talvistu Enriko saanud rohkelt ruumi Alttoa Kauri hiljutise Tartu Jaani kiriku raamatu kohta arvamuse avaldamiseks. Väga hea ülevaade nii teosest kui ka probleemidest, mida selles teoses pole piisavalt lahti kirjutatud - seda küll mitte etteheitena autorile, mis nähtavasti oleks lihtsalt ülekohtune. Nauditav on lugeda asjatundja juttu teise asjatundja kohta.

Sirbi viimasele leheküljele jõudes ja seal pealkirja "Rahvaloendus ja soome-ugri" nähes tekkis kohe ebamäärane pelgustunne, nagu paraku ikka, kui jutuks tulevad need idapoolsemad sugulasrahvad. Ja Prozese Jaak ei "petnud lootusi": täpselt oodatult tumedates värvides oligi kirjeldatud soomeugrilaste masendavat saatust selle riigivõimu ikke all, mille alt eestlased õnneks paarikümne aasta eest vabanesid. Ei saa ju inimestele ette heita, et nad suurema ja võimsama kultuuriga sulanduda tahavad, aga kui see käib poolenisti või kolmveerandisti sunniviisiliselt ... Ja nii see ju Venemaa Föderatsioonis paraku käib. Igatahes viimase kahe rahvaloenduse andmete võrdlemine, mis antud artikli sisuks oli, ei sisenda küll mingit vähegi märkimisväärset lootust, pigem vastupidi.

Loetud: Tuna 1/2012
Vaadatud: Elas kord... (FoxLife), Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)

Laubased mõtted

Tavaline jalgpalli MM-i ajale iseloomulik poolik tööpäev. Lisaks nõudsid täna tähelepanu ema ja vennatütar, kes otsustasid vastavalt pojale ja onule kuumusest üleküllastunult õhkaval päeval külla tulla. Lisaks kurku kosutavale ja jahutavale jäätisele tõi ta ka kaasa mitu lõplikku viimistlemist vajavat ristsõna, sealhulgas Meistriristiku, mis vähendas tööaega veelgi, aga andis see-eest natukegi vaheldust praegusele pingele...

Kaera Krista oli kirjutanud Postimehesse hea artikli tõlkekirjanduse kohta, eelkõige sellest vaatevinklist, mida ja kas on mõtet tõlkida (artikkel Postimehes on veebis saadaval tasulisena, kuid õnneks on autor Varraku raamatublogi vahendusel selle ka laiematele massidele avalikuks teinud). Üsna oodatult oli see kergelt masendava alltooniga, mis ilmselt on lausa loomulik, kui kirjutatakse kirjastamisest ja eriti vähegi väärtuslikuma kirjanduse kirjastamisest, mis on nähtavasti alati ja kõikjal kui mitte otse kahjumlik, siis parimal juhul minimaalse kasumiga tegevus (ja see nõuab enamasti juba korralikku ja üldiselt madalamatele instinktidele (seks, erakordne saladus elik uudishimu vms) suunatud reklaami, mis kulusid veelgi suurendab, aga ei anna mingit kindlust, et reklaam üldse täie ette läheb...). Idee riiklikest raamatutellimustest või tugiostudest on muidugi huvitav ja usutavasti võiks see veidi elavdada, tugevdada, kindlustada ja nii edasi, ehkki see sisaldab endas ka mõningaid ohte alates korruptsioonist ja sahkerdamisest ning lõpetades süsteemi kinnistumise ja puitumisega - aga targalt talitades on muidugi võimalik selliseid ohte ka enam-vähem vältida või vähemalt pisendada. Hoopis iseasi on mõistagi selle idee teostumine: juba kunstiostude süsteemi sisseseadmine võttis oi kui palju aastaid ja näiteks autorihüvitusfondi käimapanek oli samuti pikaldane protsess...

Täna võis lugeda, et kohe-kohe ilmub põhjalikum ungari-eesti sõnaraamat. 42 000 sõna ei ole muidugi veel kõige mahukama sõnaraamatu mõõtu, aga et varem õieti korralikku sõnaraamatut polnud (olemasolevad on mu teada umbes 8000 sõna piires), siis on üks vana võlg kaassoomeugrilaste ees nüüd tasutud. Et ungari keel on üks väheste Euroopa keelte seast, millest ma kohe mitte midagi ei tea, on seni tulnud, kui vastav vajadus on tekkinud, läbi ajada ungari-saksa sõnaraamatuga, aga mõistagi oleks ungari-eesti oma palju parem (ehkki, nojah, väga suurt kasutust ta ilmselt ei leiaks, aga aeg-ajalt tuleb siiski järele ja üle kontrollida erakondade nimesid või mida tahes muud).

Jalgpalli MM-il oli täna esimene mäng Hollandi ja Jaapani vahel, mis kujutas endast päris tulist heitlust, milles hollandlased lõpuks siiski 1:0 peale jäid. Juba eelmises mängis olid mõlemad meeskonnad näidanud ennast üsna heast küljest ja nii oli ka tänane mäng valdavalt nauditav vaadata ning isegi kahju oli, et see lõppes ühe poole võiduga, viik oleks ehk isegi õiglasem olnud (rääkimata sellest, et see oleks tabeliseisu palju põnevamaks teinud ja pannud meeskonnad ka viimases voorus tõsiselt pingutama :-) ).

Teises mängus võtsid mõõtu Ghana ja Austraalia ning see mäng lõppes mõneti üllatuslikult viigiga. Üllatuslikult eelkõige seepärast, et mulle oli jäänud Ghanast eelmises mängus päris hea mulje ja Austraaliast mitte eriti hea. Aga seekord jättis Ghana mäng tublisti soovida, kindlasti omajagu ka seepärast, et austraallased mängisid tunduvalt paremini ja väga mõistlikult. . Igatahes tõotab ka viimane voor tulla veel üsna huvitav, sest Saksamaa kaotus Serbiale ja tänane viik jättis põhimõtteliselt veel kõigile ukse edasipääsuks lahti, kuigi Austraalia võimalused on rohkem teoreetilised.

Ka päeva viimane mäng Kameruni ja Taani vahel oli ehk isegi üllatavalt võitluslik ja üldse selle MM-i üks elavamaid, kus pidevalt käis liikumine ning otsiti ja leiti ohtralt võimalusi midagi vastase värava all korda saata. Taani lõpuks võitis 2:1, millega Kamerun saadeti juba kindlalt koju tagasi pärast järgmist mängu. Sellest oli isegi veidi kahju, sest mängu ajal võinuks tegelikult pidevalt oodata hoopis Kameruni võitu. Nüüd on usutav, et nad ei mängi ka viimases voorus Hollandi vastu kuigi entusiastlikult, sest isegi võit oleks mõru maiguga - kohvrid tuleb nagunii pakkida...


Loetud: R. Pajusalu, Sõna ja tähendus
Vaadatud: JMM: Holland-Jaapan (ETV), JMM: Ghana-Austraalia (ETV), JMM: Kamerun-Taani (ETV), Smallville (ETV), Merlini seiklused (ETV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: minu sohilaps (Postimees, 19.06.2010)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Marek Tamm oli kirjutanud Varraku raamatublogis põgusalt Eesti raamatuturust möödunud aastal. Näha on, et kirjastustel on raskusi, kuid ta tundus siiski olevat vaoshoitult optimistlik ehk kui tsiteerida:

Lisan omalt poolt, et kui aasta tagasi eeldasid tõenäolised kõik suuremad kirjastused, et ees seisab paljude (väiksemate) kirjastuste sulgemine, siis asjade tegelik käik pole seda kinnitanud; ametlikult pole oma tegevust masu ajal minu teada lõpetanud ükski nimetamisväärne Eesti kirjastus, suisa vastupidi, turule on ilmunud mitu uut tegijat. On see siis kinnitus eesti lugejate pühendumusest, kirjastamise vastupandamatust võlust või lihtsalt majanduslikust lühinägelikkusest, igal juhul pole Eesti raamatusõpradel vähemalt pakkumise rohkuse üle põhjust nuriseda.

Sel aastal võib muidugi asi veel muutuda, eriti kui arvestada tõika, et raamatukogude komplekteerimistoetused kipuvad, nähtavasti masu järellainetusest tõukuvalt, aina vähenema (vt nt kuutagust murelikku artiklit EPLis). See võib kirjastuseti muidugi erineda, aga kindlasti on raamatukogude ostud üsna olulise kaaluga paljudel. Aga eks näis, kuidas alanud aasta kulgema hakkab: võib ju loota, et kui äkki majanduses asjad tasakesi taas paremaks hakkavad muutuma, tekib raha ka kultuurile tervikuna veidi rohkem juurde kui veel mõne kuu eest planeeritud... ehkki teisest küljest on ka selge, et isegi kui raha peaks tekkima, on kultuur nn sotsiaalsete vajaduste järel kindlasti tagaplaanil...

Kui ma paari päeva eest võisin kilgata, et KDE SC 4.4 on peaaegu juba täielikult eestindatud, veel vaid paar üksikut käsiraamatut lõpetada, siis eile SVN-i sissekandeid nähes sai see optimism kerge tagasilöögi: tervet hulka käsiraamatuid täiendati ja isegi vist üks või kaks lisati juurde, nii et järgmine nädal, paistab, ootab ees veel tublisti uuendamistööd.

KDE poole pealt jäi silma ka see, et juba on asutud valmistuma KDE SC 4.4 väljatulekupidudeks. Isegi naabrid soomlased paistavad midagi korraldavat.

Economistis oli looke sellest, kui ekslik on kasutada ikka veel mõistet "Ida-Euroopa", kui arvestada selle mõiste alla hõlmatavate riikide väga erinevat arengut viimastel aasta(kümnendi)tel. Eks see rohkem Lääne lugejale mõeldud oli, aga isegi Eesti ja teistegi "Ida-Euroopa" maade ajakirjanduses kipub aeg-ajalt samasugust käsitlust leiduma - mõistagi on siis enamasti tegemist "teistega", kes kuuluvad "Ida-Euroopasse", erinevalt kirjutaja enda maast :-)

Tundub, et ma sain enda arvutihädade ehk tolle dbus-daemoni lolliksminemise vea põhjust jälile. Või kui mitte põhjuste, siis vähemalt tekitaja. Selleks paistab olevat too "semantiline töölaud" Nepomuk koostöös "töölauaotsinguga" Strigi. Igatahes pärast selle väljalülitamist on asjad nüüd korras olnud. Nähtavasti tekitas taustal pidevalt käiv failide indekseerimine ja muu selline tegevus vaesele dbus-ile nii suure koormuse, et ta ei saanud enam aru, mida teha - ja siis hakkaski kogu aeg muudkui midagi tegema :-)


Loetud: [digi] nr 57, jaanuar 2010
Vaadatud: Mužčina v moej golove (PBK), Jäljetult kadunud (TV3)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev kahe väikese katkestusega. Esiteks väisasin kauplust toiduvarude täiendamiseks ja teiseks tuli õhtupoolikul vennaraas külla. Ta on seda ärisse sukeldumist ikka väga tõsiselt võtnud, omandab praegu turundamise, eriti veebis turundamise teadmisi hoogsalt, ja minu juureski käis osaliselt sellega seoses (rohkem küll, et panna proovile mu teadmisi ja oskusi veebilehe loomise alal :-) ). Aga igatahes sai temaga veidi muidki asju arutatud, sealhulgas mu kavatsust, hmm, kuidas seda nüüd öeldaksegi, sanitaarsõlme remontida või lausa ümber ehitada (lihtlabaselt öeldes siis peldik ja vannituba - või peaks ütlema dušituba, sest vanni ju seal pole?). Seoses hiljutiste jamadega, mille järel mul "dušitoas" enam sooja vett ei ole, on see aina akuutsemaks muutunud ja kui järgmise aasta avapäevadel kopsakas rahalaevuke kohale seilab, tulebki asi ära teha... No ja lisaks kõigele, olemata pikka aega külas käinud ja näinud mu uut ust, juhtis vennaraas mu tähelepanu ühele Youtube'i videole, kus näidatakse, milline on "tõeline turvauks", kui tootjaks on hiinlased ja mida kõike võib sellise uksega ette võtta kas või 13-aastane plikatirts :-) (hea, et mu uks samast seeriast ei ole...)

Nojah, väikeseks vahepalaks oli veel ka ühe artikli tõlkimine Postimehele taas. Et OpenOffice'i viimases versioonis, mida Mandriva pakub, on mõningaid tööd raskemaks tegevaid probleeme (mille seast kõige rängem ehk otsinguvõimaluse puudumine on osutatud vastavas veateates, aga on ka teine, mille alles äsja avastasin ja mille kohta võib-olla ka veateate teen, nimelt narr tõik, et uut dokumenti ei saa salvestada, sest OOo paneb ennast selle peale paugust kinni ega salvesta midagi - ainuke kaudtee on kopeerida tekst, salvestada see mõnes muus tekstitöötlusrakenduses ja siis avada uuesti OOo-s, mille järel, s.t. olemasolevasse dokumenti, saab juba teha igasuguseid muudatusi ja neid ka salvestada; no võimalik on muidugi ka luua tühi fail mõnes muus rakenduses ja siis seda töödelda, aga igatahes uue faili salvestamine ega ka teise nimega salvestamine praegu võimalik ei ole...), siis otsustasin proovida ära Google Docsi. Igatahes dokumentide loomine oli seal üsna lihtne, kuigi mõned asjad olid veidi harjumatud. Ja hea on muidugi, et seal saab ka dokumente kohe hoobilt jagada, ilma et peaks neid tingimata e-postiga saatma. Vähemalt teoorias peaks see kogu protsessi lihtsamaks muutma. Aga eks näib, kas teisele poolele elik siis antud juhul Postimehele ka see vastuvõetav on...

Huvitava artikli kirjastustest, suurtest ja väikestest ning nende võrdlustest, oli üllitanud Raamatupalat. See tõukus möödunud nädalal Päevalehes ilmunud artiklist, kus kiideti tugevasti isekirjastajaid ja pisikirjastusi. Tänapäev muidugi mahub Eesti mõistes ikka pigem nende "suurte" alla, mistõttu Raamatupalati artikkel oli pigem apoloogia "suurtele" (nojah, puhtalt arvude keeles pole ju Tänapäevgi kui firma vahest suur, aga vähemalt Eesti sadade kirjastuste seas on ta ikka mahu ja tuntuse elik "brändi" poolest üsna eesotsas kindlasti). Mõneti on muidugi mõlemal õigus ja ilmselgelt on kirjastusmaastikul oma koht nii suurtel kui väikestel (nagu tegelikult igal pool mujalgi, olgu äris või muus eluvaldkonnas...)

Õhtupoolikul vaatasin ka Kanal2 aastat kokkuvõtvat saadet "Ilus ja valus 2009". Üsna nigela mulje jättis. Sündmuste valik oli, noh, ütleme et enam-vähem. Aga kommentaatorid, kes neid uudiseid kommenteerisid... no võib-olla ma teen kellelegi liiga, aga Mari-Leen Kaselaan ja Peep Taimla? No ei ole kohe isikud, kes mu meelest üldse peaksid midagi kommenteerima... Mitte et Anu Saagim või ka Priit Pullerits ja Evelyn Sepp palju paremad oleks. Pigem oleks tahtnud rohkem kuulda stuudiosse palutud meediajuhtide arvamuso-hinnanguid, aga nende puhul oli sama, mis nende "klipisiseste" kommentaatorite puhul: parimal juhul lasti neil öelda nii kaks lauset ja kõik. Nii et mingi sündmuste aegrea vahest kokku sai, aga kommentaarid ei kõlvanud eriti just selle hakituse tõttu samuse hänna allagi...

Loetud: paraku mitte muhvigi
Vaadatud: Ilus ja valus 2009 (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Jäljetult kadunud (TV3)