Reedesed mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, mille teise poole võtsid enda alla töövälised, aga paratamatud sündmused.

Kõigepealt ema soovil tema just täna peetud sünnipäev. Mis tõi kokku rohkelt lähisugulasi-hõimlasi ja oli just nii meeleolukas ja kõhtu täitev ja tore, nagu oodata võis ja nagu ikka on olnud. Sõnaga, pidu ja rõõm.

Samust pidu ja rõõmu ei jagunud aga palju järgmise töövälise asja ajal, milleks oli Šveitsi ja Eesti jalgpallimäng Euroopa 2016. aasta meistrivõistluste valiksarja raames. Šveits teadagi on üsna tugev meeskond ja sestap võis enne mängu loota, et ehk suudab nüüd mitmeid häbiväärseid kaotusi (jah, viik San Marinoga oli ikka rohkem kaotuse maiguga, selgelt) talunud Eesti koondis ometi head mängu näidata - milleks ju andsid pisut alust mängueelsed pallurite ja muude asjapulkade kommentaarid - ja vahest isegi viigi välja võidelda.

Aga see lootus kustus üpris kiiresti: Šveits oli tõepoolest parem igas võimalikus mõttes ja elemendis: isegi kui neil kohati esines kergemaid apsakaid, siis kompenseeris selle meeskondlikkus. Mis Eestil aga oli nõrguke: individuaalselt pole ehk paljudele midagi eriti ette heita, aga koostöö - ja ikka ja jälle eriti söödumäng - jätab tugevasti soovida. Mistõttu tulemus 3:0 ei olnud ka midagi imestada: kui pärast mängu intervjuudes ei osatud öelda, kuhu küll on jäänud Eesti koondise väravad (jah, kas või väravad, võitudest rääkimata), siis just selle taha need mu meelest ongi jäänud, et ei suudeta palli omavahel korralikult edasi toimetada.

Põhimõtteliselt on nüüd niisiis peaaegu välistatud alagrupist edasipääsemise lootus - aga noh, selle õieti välistas juba San Marino mäng, nii et küllap tuleb ootama jääda järgmist, MMi valiktsüklit, et ehk ja võib-olla loota midagi paremat ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM 2016 valikmäng: Šveits-Eesti (ETV), Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus küll lisaks ära ka nii ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teise tõlketöö valmistamine Diplomaatia hüvanguks kui ka pingeline kaasaelamine Eesti jalgpallimeeskonnale teleekraani ees. Tõsi, see viimane valmistas ränga pettumuse: vastas seisis San Marino meeskond, mis eeldatavalt pidi olema (ja mängu põhjal üldiselt ka oli) igas mõttes nõrgem, lausa nii nõrk, et võidus polnud nagu kahtlustki. Ja ometi oli tulemuseks väravateta viik, mida samuste eelduste tõttu võib sisuliselt kaotuseks pidada ... Seda enam, et see aina kahandab võimalusi alagrupis vähegi nii edukalt esineda, et säilitada lootus edasipääsuks.

Mulle on aina enam hakanud tunduma, et selle taga, et Eesti suhteliselt sageli kaotab endast eeldatavalt nõrgematele võistkondadele, seisab eelkõige mingi psühholoogiline probleem. Mitte füüsiline või, kuidas öelda, mänguline, sest jalgpalli mängida üldiselt osatakse, üsna hästi isegi. Aga see psühholoogiline häälestus, jah, just see. Kui on teada, et ees ootab eeldatavalt tugevam või vähemalt võrdne vastane, siis suudetakse end korralikult mängule häälestada ja päris korralik partii esitada, vahel ka võit saavutada, aga igal juhul head mängu näidata (see on muidugi üldistus, on ka erandeid, mõistagi).

Aga vaat nende nõrgematega mängides, mille eel muudkui pasundatakse (rohkem küll ajakirjanduses, mitte ehk nii palju mängijate enda seas) "kohustuslikust võidust" ja muudest asjadest, siis kaob see valmisolek otsekui ära. Mu meelest pole see mitte see tavaline "favoriidikoorem", mis mõnigi kord ka päris maailma tipptasemel võistkondi läbi võib kõrvetada (olgu koondisi või klubisid), sest selle tavaline avaldumisvorm on liigne rabistamine ja ülepingutamine. Seda aga tavaliselt Eesti meeskonna puhul märgata ei ole, pigem mängitakse nõnda-ütelda pooles vinnas, justkui tujutultki, otsekui oldaks väljakule tuldud mõttega, et ah, eks mängime veidi, kui aega saab ja hea võimalus tuleb, lööme neile ka mõne värava, aga mäng on nagunii tehtud, mis siin ikka pingutada.

Kui vaadata koondise veebilehte, siis leiab sealt küll lisaks treeneritele arstid ja füsioterapeudid, aga võib-olla oleks meeskonnale vaja ka üht korralikku psühholoogi? Võib-olla mitte päris palgalist, aga vähemalt sellist, kes pidevalt nõustaks ja meeste vaimu valmis seaks kõigiks mängudeks? Ma muidugi ei tea, võib-olla ka sellist abi kasutatakse, aga tunde järgi võiks seda igatahes vaja olla, kui ei kasutata. Sest kahtlemata annab paremaks muuta ka meeste füüsilist vormi ja mänguoskusi (eelkõige kokkumängu), aga selles osas on siiski Eesti võistkond juba piisavalt heal tasemel, nii et seal on rohkem tegu väiksemate edasiarendustega, mitte hüppelise arenguga - aga just seda oleks, mulle tundub, vaja vaimse ettevalmistuse poole pealt. Et igasse mängu - või vähemalt neisse, mis ei ole sõprusmängud - mindaks raevuka ja jõulise tahtmisega võita ja et selleks suudetaks algusest peale ja sinnamaani välja, kuni vähegi jõudu jagub, panna kõik oma oskused.


Loetud: Vikerkaar 10-11/2014
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal Channel), jalgpalli EM valikmäng: San Marino - Eesti (ETV), Surmakõrb (TV6), Hansuke ja Greteke - nõiakunsti sõdalased (Kanal12)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi vaheldust Nõmme mälumängu järjekordne voor. Seekord läks meil päris hästi: kui üldse, siis võib pidada lauda jäänuks ainult üht vastust, mis meil küll läbi käis, aga vaielustest hoolimata paberile siiski ei jõudnud. Kokkuvõttes neljas koht (mis oleks võinud olla ka kolmanda koha jagamine, kui too laudajäänud oleks ikka ära vastatud saanud), mis on täiesti normaalne või isegi üsna hea meie kohta.

Sellelt nauditavalt, kuid väsitavalt ürituselt koju jõudnuna ootas aga ees teistlaadi elamus, täpsemalt jalgpall ja veel täpsemalt 2016. aasta Euroopa meistrivõistluste järjekordne valikmäng, kus vastakuti olid seekord Saksamaa ja Iirimaa. Sakslased olid alles äsja nende jaoks arvatavasti päris alandavalt kaotanud Poolale ja sestap küllaü rohkelt aru pidanud ja trenni teinud, nii et tänane mäng oli sootuks teist masti (võib-olla küll ka sellepärast, et iirlased pole poolakad ja vastupidi). Ent sellest hoolimata, et sakslaste mäng oli igas võimalikus mõttes parem, ei õnnestunud neil ometi kuidagi saavutada peamist eesmärki ehk palli iirlaste väravasse toimetada. Visa pingutamise järel üsna mängu lõpul nad siiski oma tahtmise said. Mis mõistagi tõi kaasa iirlaste ägeda reaktsiooni ja mängupildi tunduva elavnemise. Loomulikult oli ka sakslaste kaitseliin tugev, aga paistis, et nad olid paariks viimaseks minutiks jõudnud järeldusele, et iirlaste pingutused nagunii vilja ei kanna, ja hakkasid juba ainult aega mängima. Mis tõi sõna otseses mõttes viimasel sekundil karistuse ning mäng lõppeski 1:1 viigiga - mis vaieldamatult viib sakslaste moraali veelgi alla, sest lõppeks peaks isegi meeskonna uuenemisest hoolimata Poola ja eriti Iirimaa olema vastased, keda lihtsalt tuleks võita. Aga muidugi, valiktsükkel on veel pikk, praegu oli kümnest mängust alles kolmas, ja ka sakslaste "uuel" meeskonnal on potentsiaali kõvasti, see oli selge nii Poola kui ka Iiri mängust, nii et ma ikkagi loodan, et ka need uued mehed koondises, kelle nimesid on algul ehk veidi raske meeldegi jätta, siiski suudavad kenasti sisse sulanduda ning taastada selle Saksamaa jalgpallimassina võimsuse, millega ju nii harjunud ollakse, eriti pärast äsjast maailmameistritiitlit.

Loetud: [digi] oktoober 2014
Vaadatud: jalgpalli Euro 2016 valikmäng Saksamaa-Iirimaa (RTL), Plekktrumm (ETV2)

Pühabased mõtted

Selline iseäralik päev, mis algas viimase nädala-poolteise äärmiselt ebaühtlase elik peaaegu olematu une- ja ärkveloleku graafiku järel õige vara, mistõttu turgatas pähe mõte võtta - kuivõrd tarkvara tõlkimine on paraku taas kuidagi natuke unarule jäänud - kätte ja ette Mageia tõlgete ajakohastamine. Olemasoleva aimduse kinnituseks polnud nende kallal väga palju vaeva, sest Mageia 5 ei sisalda Mageia enda tööriistade osas just kuigi palju selliseid uuendusi, mis oleksid selgelt nähtavad ja seeläbi ka tõlkimist võiksid vajada (see tähendab täpsemalt, et mitmesuguseid muutusi neis tööriistus küll on, aga enamik neist ei olegi mõeldud nähtavad olema, vaid pigem töökindlust suurendama, turvet tagama ja nii edasi). Kõige rohkem vajas kohendamist dokumentatsioon ehk paigaldamise ja juhtimiskeskuse käsiraamatud, milles mäletatavasti leidus mitmeidki kohti, mis sisaldasid vaid lühikest teadet "veel kirjutamata". Osa neist on nüüd siis valmis kirjutatud ja pärast tänast ka eesti keelde tõlgitud. Kõige muu tõlkimise käigus suutsin ma Mageia veebilehekülgi ligemale tunniks ajaks likvideerida ka kogu Mageia veebi ühe äärmiselt ebaõnnestunud sissekandega, aga õnneks leidus tarku inimesi, kes erinevalt minust oskasid selle olukorra ka tagasi pöörata, nii et distributsioon on ikka endiselt veebis esindatud.

Selle töise panuse kõrval sisaldas tänane päev mõistagi ka traditsioonilist külaskäiku ema juurde, mis, nagu ikka, tähendas toekat kõhutäit ja tublit peatäit, seda viimast seekord küll mitte ristsõnavihikute kujul (mida samuti oli, tervelt kaks, kuigi selliseid pisikesed), vaid hoopis ema aitamise kujul graafilise sugupuu koostamisel. Too MyHeritage'i Family Tree Builder on kahtlemata üks võimas tööriist, aga selle kasutamine pole sugugi nii lihtne (ja on mõneti lausa vihaleajav, näiteks teksti redigeerimise osas: no miks paganamuse pärast valitakse sõnal topeltklõpsu tehes mitte ainult sõna, vaid ka tühik nii ees kui taga, nii et sel moel kustutamise järel eelnev ja järgnev sõna nagu naksti kokku liituvad? no miks küll?), eriti kui too sugupuu on selline suuremat sorti.

Ka Türi tädi oli tänaseks Tallinnasse tulnud ja mu päralejõudmise ajaks ema juurde saabunud. Tema käis siin õieti mingil koertenäitusel, nii ise vaatamas kui ka ilmselt oma vastsele koersõbrale maailma tutvustamas. Need jorkid on ikka ühed naljakad koerad küll, sellised pisikesed ja nunnud, aga omamoodi kiiksudega. Jäi teine tädi süles tukkuma, tukkus ja tukkus kenasti, aga ühel hetkel, kui ema teisest toast tuli, hakkas järsku hirmsasti urisema, nii et ema kohe ära ehmatas. Astus ema siis talle lähemale ja küsib, et kas on midagi pahasti teinud, et nii kurjalt kohe. Koer uriseb edasi. Ema sirutab käe ja silitab, mille peale koer avab silmad ja hakkab rõõmsalt emaga kaasa liigutama. Nojah, ilmselt oli ta siis tukkumise ajal midagi oma unes näinud, mis urisema ajas, aga neil jorkidel on silmad ka sellise paraja karvapulsti taga, et saa tast nüüd aru, millal ta õieti magab või mitte :-) Lahe vahva väike tegelane igatahes.

Õhtupoolikusse tõi ootusärevust ja elevust aga jalgpalli EM 2016 järjekordne valikmäng, milles Eesti vastaseks oli Inglismaa. Muidugi, pärast äsjast kaotust Leedule ei olnud ootused just väga suured, sest kuidas ka ei võtaks, Inglismaa on üldiselt ikka kindlasti tugevam vastane. Aga noh, Eesti meeskonna omapära (tõsi, mitte ainult nende) paistab olevat see, et nõrgemate vastaste vastu mängitakse nõrgemalt kui tugevamate vastu :-) Inglismaa mäng oli, nagu nende koondise oma tavapäraselt kipub olema, küllaltki kesine - see on lausa imetabane, kuidas nad seda oskavad: klubid mängivad neil hästi, isegi väga hästi, ka nõndanimetatud inglise kooli jalgpallurid on väga heal tasemel, olgu kodumaa klubides või mujal, aga koondise mäng on juba aastakümneid aina longanud ja longanud. Muidugi, üldises plaanis olid nad Eestist tugevamad, mis ei olnud ka midagi imestada, aga see, et nad suutsid võita ainult 1:0, kõneleb mõneti juba iseenda eest. Selles mõttes mängis Eesti kaotusest hoolimata vaat et pareminigi, suutes oma kaitsega üldjuhul inglased täiesti hambutuks muuta - see ainus väravgi ei tulnud ju mängust endast, vaid karistuslöögist. Jääb üle vaid loota, et kuu aja pärast San Marino vastu mängides suudab Eesti siiski võidu võtta, mitte ei lange jälle skeemi "nõrkadega nõrgalt või lausa kaotusega" ...


Loetud: TM Kodu ja energia 10/2014, [digi] oktoober 2014
Vaadatud: jalgpalli EM 2016 valikmäng Eesti-Inglismaa (ETV), Viimane laev (TNT Film), Langev taevas (TNT Film)

Laubased mõtted

Suuremalt jaolt tavaline tööpäev, ehkki tugevate magamisretsidiividega - nähtavasti seepärast, et ma eile ei maganud mitte kakskümmend tundi ühtejärgi, vaid mõningate eri pikkusega pausidega, oli ka täna selline unine olek ja kiskus mitu korda tukakile. Või siis on unitõbi kallale tulnud, aga see on juba vähem usutav.

Ehkki tavapärane laupäevane Eesti meistriliiga jalgpall oli EM 2016 valikmängude tõttu täna puudu, sai siiski õhtupoolikul vaadata üht neist valikmängudest, nimelt äsjase maailmameistri Saksamaa ja Poola vahel. Nagu on kahe maa poliitilised suhted varasemas ajaloos olnud kohati õige tulised, nii on ka tavaliselt nende jalgpallikohtumised õige ägedad. Ja selles mõttes ei pidanud tänagi pettuma. Või õigemini, kui üldse milleski pettuda oli, siis mu tavapäraste lemmikute sakslaste esituses. Äsjased maailmameistrid elasid suvel üle mitme olulise mängija pensioneerumise, mistõttu oli juba ette huvitav jälgida, kuidas uuenenud koosseis toime tuleb eeldatavalt küll nõrgema, aga siiski alati võimalikult visa vastupanu osutava vastasega. Ja paraku ei tulnud sugugi: oli näha, et see kuulus Saksa massin pole kuhugi kadunud, aga töötas ta ainult hooti, tõsise kriuksumisega, võiks öelda. Ülekaal oli pidevalt küll sakslaste käes, aga poolakate kaitset nad murda korralikult ei suutnudki ega ka puurivahist mööda mängida. Küll suutsid seda poolakad, kes küll haruharva Saksa värava alla jõudsid, aga neist harvist korrist tervelt kahel korral palli ka sisse suruda oskasid, nii et tulemuseks jäigi 2:0 Poola kasuks. Mis vaieldamatult oli sakslastele paras põnts: nii nukraid nägusid pärast mängu ei ole ma sakslastel ammu näinud (masendus tundus olevat palju sügavamgi kui eestlastel äsja Leedult kaotust saades). Aga noh, ma optimistina siiski loodan, et ka see uuenenud koosseis õnnestub sakslastel lõpuks mängima saada, sest potentsiaali vaieldamatult on.

Loetud: TM Kodu ja ehitus 10/2014, TM Kodu ja energia 10E/2014

Vaadatud: Plekktrumm (ETV2), jalgpalli EM 2016 valikmäng Poola-Saksamaa (RTL)

Ilmunud tõlked: Irina Tokareva. Vaeslaps ja armastav isa (Postimees, 11.10.2014)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille lõpupoole tõi elevust ja ärevust ja muidki tundeid Eesti jalgpallikoondise järjekordne mäng, milles sel korral oli vastaseks Leedu. Eelmine mäng Sloveeniaga muidugi andis kõigest hoolimata sellise positiivse toonuse ja ootuse, et kui ka mõne päeva pärast Inglismaa vastu läheb raskeks nii või teisiti, siis Leedu vastu võiks ehk päris korraliku ja mõistagi samamoodi positiivse tulemusega mängu teha. Ootused ja lootused täitusid selles mõttes, et mängul oli tõepoolest positiivne tulemus, teisisõnu üks võistkond võitis, mitte ei jäänud see viiki - aga paraku ei olnud see võitja Eesti.

Mäng ise oli valdavalt selline suur pusimine ja närveldamine, ilma erilise ilu ja huvitavusetagi. Vähemalt umbes esimese kolmveerandi või nii ulatuses ehk seni, kuni Eesti väravavaht pudistas palli ja leedulased osavalt selle väravasse tõukasid. Seejärel läksid eestlased natuke elavamaks, aga tulu sellest paraku ei tõusnud. Eks seal võib palju põhjusi olla, aga peamine on pigem see, et mingil põhjusel ei suutnud Eesti eriti esimesel poolajal näidata isegi mitte seda söödutaset, mis oli olemas Sloveenia mängus (ja mida ma tookord nimetasin hädasti parandamist vajavaks). Iseenesest polnud leedulastegi mäng kuigi hea ega vaatamisväärne, vähemalt mitte sellise suhteliselt võrdse vastase nagu Eesti vastu, aga jah, kui ikka ise löögile pääseda ei oska, siis ei ole paraku ka midagi väga nuriseda, kui tulemus tuleb selline nagu tuli ...

Tänase päeva palju positiivsema poole peale võib aga kanda ühe, kuidsa öelda, maitseelamuse. Ma eile mainisin läbikäimist ühe tuttava juurest, kes pani armsalt kaasa paar purki õunamoosi. Või nii ta ütles, lisades, et üks on pisut vedelam, teine paksem. Ma ei olegi päris kindel, kumma purgi ma nüüd täna maitsmiseks välja võtsin, aga igatahes läks nii, et ma mõtlesin, et võtan paar lusikatäit maitseks ja siis jätan paremaks ja mõnusamaks ajaks seisma. Need paar lusikatäit ma muidugi võtsingi, aga oma suureks üllatuseks avastasin seejärel, et purk on nagu naksti tühjaks saanud :-)

Siinkohal tuleb ja tasub kahtlemata meenutada, ütleme, et väikeseks selgituseks, seda, kuidas mu lapsepõlves oli müügil toode nimega "Õunakaste" (tänapäeval öeldaks ilmselt püree või võib-olla mehu, aga toona piisast kastmest küll). Ja kuidas see mulle nii hirmkangesti maitses, et ma igal vähegi võimalusel (see tähendab kui kohalikus külapoes või mõnes muus poes, kuhu ma sattusin, muidugi parajasti ikka seda oli ja et oli ka raha selle ostmiseks) seda ikka hankida püüdsin ja naudinguga suhu kummutasin. See oli muidugi lapsepõlverõõm, sest kui ma kunagi 1990. aastatel sama nimega (võimalik, et toodetakse seniajani, siis igatahes toodeti) purgi poest hankisin, siis oli see muutunud mingiks palju vedelamaks ja maitsetumaks, kuidas öeldagi, lögaks. Aga see, mis mul täna asjast õieti aru saamatagi purgist täitsa ära haihtus, oli just selline "õunakaste" nagu lapsepõlves, ma julgeks öelda, et kohe täitsa igas mõttes ja aspektis. Olgu selle valmistaja ka siinse ajaveebi vahendusel igati ära tänatud ja õnnistatud!


Loetud: TM Kodu ja ehitus 10/2014
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli EM 2016 valikmäng: Leedu-Eesti (ETV)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse aitas ühelt poolt katkestuse tuua järjekordse artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ning teiselt poolt õhtupoolikut rõõmsalt elavdada jalgpall, täpsemalt Euroopa meistrivõistluste valiksarja algus, kus Eesti läks vastamisi Sloveeniaga. Mõne päeva tagune mäng Rootsiga (mis küll 0:2 kaotati) oli andnud lootust, et ehk õnnestub Sloveenia vastu edukalt ja hästi mängida. Aga noh, kõik lootused ei pea täituma ja tänane mäng ei olnud küll otse halb, aga kindlasti mitte selline, nagu võinuks ja tahtnuks oodata. Selles oli mõistagi mõlema poole "süüd": mõlemad mängisid üpris ettevaatlikult, sest mõlemal oli lõppeks algusest peale palju mängus ja küllap mõlemad teadsid, et vastane võib võimaluse tekkides teravalt salvata. Mis Eesti meeskonna juures kogu mängu vältel tublisti häiris, oli mu arusaamist mööda veel nigelam söödumäng kui Rootsi vastu - see on kindlasti asi, mis vajaks oluliselt lihvimist. Võib lausa öelda, et õnneks sai üks Sloveenia mängija lõpu eel kahe hoiatuse tõttu punase kaardi ja seeläbi mängust eemaldamise, mis võimaldas Eestil lõpuks end pisut julgemalt tunda ning lausa värava ära lüüa. Mis oli iseenesest kenasti tehtud, kuigi värava ees pusides viis sihile alles neljas järjestikune löök (seegi näitab palli sihtimise täpsuse puudumist, ma usun). 1:0 võit mõistagi rõõmustas, tugevasti, aga jah, nagu öeldud, kokkumäng ja eriti söötmine peab veel kõvasti paranema, et loota eriti alagrupikaaslaste Inglismaa ja Šveitsi vastu kokku neljast mängust kas punktike kätte saada ...


Loetud: [digi] september 2014
Vaadatud: Välisilm (ETV), jalgpalli EM 2016 valikmäng: Eesti-Sloveenia (ETV)