Reedesed mõtted

Täna oli siis see päev, kus üle paljude kuude sai taas tarkvara tõlkimise kallale asuda. Täpsemalt siis KDE kallale ja esimese hooga ikka selle KDE4 kallale, mis on küll põhimõtteliselt surnud, aga siiski veel natuke ka elus :-) Aga ega seal palju polnudki teha, nii et järgmine samm on minna uue, kf5 põhise KDE kallale, kus tööd ootab ees kahtlemata ja vaieldamatult tunduvalt rohkem: eks ta ole selle vana KDE4 jätk ju küll, aga ikkagi uus põlvkond ja seetõttu on seal lisaks sootuks uutele asjadele ja omadustele ka seniseid asju ja omadusi tublisti ümber tõstetud, laiali löödud, uuesti kokku pandud ja nii edasi, mis ühtlasi võib ka tõlgete mõttes nii lisatööd kui ka täpsustamise-parandamise võimalusi pakkuda.

Tänasesse jäi ka väljaskäik teiseks sihiga täiendada koduseid toiduainevarusid ja esiteks eesmärgiga tuua ära mõningad raamatud, mis mind eri kohtades pakendatuna ootasid. Need viimased olgu ka siin ära märgitud:

• Marju Kõivupuu. Eestlase eluring
• Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid. I osa
• Tiit Leito. Maakillud meres. Eesti väikesaared
• Grigori Oster. Vallatu matemaatika [ülesannete kogumik]
• Gregory Feifer. Venelased. Inimesed võimu kulisside taga
• SERK kalender 2016

Üle tüki aja täna taas ilmunud Sirp alustas väga võimsa sissejuhatusega, sellise probleemartikli-seusukohavõtuga, millest minu väike aju keeldus õieti ja õigesti lausa aru saamast: nimelt oli teemaks vajadus sooliselt mõtestatud ja võrdõigusliku riigieelarve järele. Ma muidugi saan aru, et sugudevahelise võrdsusega ei ole ei maailmas ega ka Eestis sugugi alati ja sugugi kõik mitte paremas ega parimas korras ja ma oleksin ilmsesti selgelt selle vastu, kui riigieelarvesse kirjutataks sisse punktid stiilis "raha eraldada meestele/naistele, aga mitte naistele/meestele", aga noh, arutada stiilis, kas tee-ehituse ja teedevõrgu hooldamise juures on sugudevahelise võrdsusega ikka kõik korras, tundub natuke, isegi natuke rohkem kui liiast - nii kistud abstraheerimisena, et ei oska selle kohta isegi midagi rohkemat arvata.

Põhiosa tänase Sirbi aurust oli kulunud vastselt kehtima hakanud kirjaniku/kunstnikupalga ümber ja üle arutamisele. Ega sealt palju midagi uut välja ei koorunud, isegi kui võrdlusse toodi sisse kulka "Ela ja sära" stipendium. Küll aga jäi mind natuke kummitama üks võrdlus, mida nagu liiga palju rõhutati ja liiga kaugele välja venitati: nagu oleks (vähemalt tänapäevane) kunst olemuslikult rahvusvaheline ja kirjandus olemuslikult rahvuslik, mis vastavalt tähendab seda, et mõlema levimis- ja vastuvõtuvõimalused on nii erinevad, et nagu polekski erilist ühisosa. Selles kahtlemata oma iva on: pilt või skulptuur ei vaja samas mõttes tõlkimist nagu kirjandus, et seda nautida ning keeleerinevused maailmas muudavad kirjanduse raskemini ligipääsetavaks kui silmaga (ja mitte teksti mõistmiseks vajalike ajuosadega) haaratava kunsti.

Aga teiselt poolt tundub see vastandamine väga kunstlik, kohe väga: kui jätta tõlkimise küsimus kõrvale, mis lõppeks on enam või vähem lahendatav probleem, siis on ju ühelt poolt kindlasti olemas selline kirjandus, mida võib julgelt maailmakirjanduseks nimetada - Shakespeare'i võib kindlasti lugeda ja arvatavasti põhjalikumaltki mõista, kui teada kirjutamisaegset tausta, aga teda võib ka lugeda "igihalja" inimkäsitlusena, mis ei hooli palju maast ega kohast ega isegi ajast; sama võib öelda, kui kitsamale Eesti-pinnale tulla, näiteks Gailiti või veel õige mitme kirjaniku kohta - ja teiselt poolt on kahtlemata selline kunst, mille mõistmiseks on lausa vajalik tausta tundmine (olgu see siis näituseks Raudade maalikunst või, kui viimasesse aega tulla, Normani Kristina "kuldsõdur", millel kindlasti on ka puhtesteetiline väärtus, aga mille mõistmine ilma konkreetse taustata on tagasihoidlikult öeldes puudulik). Ja nii ei kulge mu meelest see veelahe mitte kunsti ja kirjanduse vahel, nagu võis kergesti mulje jääda tänasest leheloost, vaid pigem ikka nende valdkondade sees: on loojaid ja teoseid, kes ja mis (jällegi, see kirjandust pisut rohkem vaevava tõlkimise küsimus kõrvale jätta) ongi rahvusvahelisemad ja üldinimlikumad, ja on loojaid ja teoseid, kes ja mis on konkreetsemalt kinni kohas või ajas, ilma mille tundmiseta on raske, võib-olla isegi võimatu adekvaatselt või üldse aru saada, millega on tegemist ja miks see loodud on.

Ma ei maininud eespool Gailitit asjata: lisaks sellele, et minu arusaamist mööda on tegemist senise Eesti kirjakultuuri võimsaima esindajaga üldse, oli tänases lehes Kulli Aivari sulest tema kohta lugu, mis nime poolest võttis käsitleda samuse Gailiti ajaloofilosoofiat. Mida ma mõistagi lugesin suure huviga, aga jah, pidin rängalt pettuma. Põhimõtteliselt võib loo kokku võtta nii: Gailit liikus algsest ekspressionistlikust (ja ehk Spenglerist mõjutatud) maailmalõpumeelsusest (või lausa -vaimustusest) elu lõpu poole "hävimatu ajaloolise optimismi" suunas. Tsitaate oli artikkel muidugi ohtralt täis pillutatud, aga need ei andnud sellele põhiteesile õieti midagi juurde - sama hästi oleks võinud nelja veeru asemel piirduda veerandveeruga sama äraütlemiseks. Kuidagi liiga lihtsaks, skemaatiliseks ja sirgjooneliseks jäi see käsitus, isegi ajaleheartikli jaoks. Sest õigupoolest on nii selle "hävimatu ajaloolise optimismi" (mis tegelikult oli rohkem ajast ja oludest tingitud kui mingist, ütleme, isiksuse arengust) jooni varasemaski loomingus (jah, ei ole ka rohkelt tsiteeritud "Purpurne surm" nii üheselt lauspessimistlik) kui ka leidub samlaadset pessimismi (ehkki küll mitte enam nii vohav-ekspressionistlikus vormis) Gailiti hilisemates kirjatöödes.

Mõneti viitab sellisele lausa tunnuslikule pealiskaudsusele ja lobedale sõnavoolule ka eelmise looga haakuv arvustus samuse Kulli Aivari raamatukaante vahele koondatud artiklite kogumikule. See arvustus väärib ehk selle poolest äramainimist, et tegelikult üsna harva võib kohata avaldatud arvustusi, mis käsitletavat teost pea täielikult maha teevad, just seda aga Meltsi Brita on ette võtnud, jätmata Kulli raamatust suuremat midagi järele. Ta küll möönab nende lugude hetkelist väärtust, st väärtust ajal, mil nad ilmusid, aga nendib lõpetuseks, et ühtede kaante vahele kogutuna jäävad need aina õõnsamaks. Aga noh, eks võib-olla ma leidsin siit selle negatiivsuse eelkõige seepärast, et Kulli Aivari enda eelmisele leheküljele paigutatud lugu oli nii mõru maigu suhu jätnud ...

Imetabase ja ühtlasi halenaljaka, et mitte öelda pooltraagilise kirjelduse ühe teadusartikli valmimise ja avaldamise loost oli kirja pannud Luksi Leo. Väga soovitatav lugemine kõigile, kel teadusartiklit avaldada vaja või vähemalt soov.

Numbri lõpetuseks kirjutas aga produktiivne Velmeti Aro (selleski numbris tervelt kaks kirjatükki) huvitava nurga alt e-riigist. Nimelt on tal miskipärast arvamus, et e-riiki ei olevat senini mõistetud poliitilisena, vaid ainult tehnilisena. Mis tundus mulle õige kummaline arusaam, sest e-riik on ju algusest peale olnud selgelt Eesti riigi pikendus või laiendus või osa ja seeläbi juba iseenesest nii "olemuslikult poliitiline" kui vähegi olla saab. Igatahes mõtted, mida ta ses loos esitas, olid intrigeerivad, isegi kui tundusid veidi lahtisest uksest sissemurdmisena.


Loetud: Sirp, 08.01.2016
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE4 stabiilne haru
KDE4 arendusharu

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse jäi ka üks väga suure kiiruga ja paraja vaevaga Postimehe hüvanguks tehtud tõlge (ei, vaev ei olnud tingimata tõlkega seotud, vaid rohkem sellega, et ma pidin seda tegema enam-vähem keset und :-) ehk ajal, mil mul oli just plaanis pärast pikka ja väsitavat ja kordaläinud tööpäeva tublisti magades end kosutada.)

Tänane Sirp oli minu jaoks suhteliselt tühi, aga nii ei pruugi see mitte kõigile olla: nimelt oli tegu, võiks öelda, Viljandi erinumbriga (sellele linnale üht- või teistpidi pühendatud lood moodustasid lehe mahust ligikaudu 57 protsenti ehk umbes 26 lehekülge 45 (sisu)leheküljest). Ja kuigi ma neidki lugusid põgusalt silmasin, ei saa öelda, et need eriti oleksid haakinud, lihtsalt piisavalt ebahuvitav on mu jaoks see linn. Isegi kui on tegu lapsepõlve ainsa vähegi suurema linnaga, mida ma nii suht-koht tundsin (Tartusse ja Pärnusse olin sattunud ju vaid mõne korra ja Tallinnassegi päris harva). Aga kellele Viljandi asjad rohkem korda lähevad, see leiab tänasest numbrist kahtlemata palju põnevat lugeda ja kaasa mõtelda.

Ega Viljandi-välinegi leheosa palju millegagi hiilanud, siingi oli õige mitu sellist pinnapealset huvi pakkuvat lugu (näiteks intervjuu väga vinge šokker-jõuluvanafilmi tegija Helanderi Jalmariga või tõlkelugu filmitsensuurist, eriti seoses Türgiga, mis üldse viimasel ajal mitmesuguste tsensuuriteemadega esile on kerkinud), lisaks veel lausa lahtise kämblaga lajatavat raamatukriitikat (näiteks Märka Veiko punkluulekogumiku kohta või Oja Arno Dalist ja sürrealismist kõneleva raamatu kohta).

Kuid siiski leidus selles tagapooles ka mõndagi päris põnevat. Kõigepealt näiteks Sova Henriku äärmiselt põnevalt kirja pandud arvustus Schrödingeri Erwini hiljuti eestindatud raamatust "Mis on elu?". Raske oleks siin kokkuvõtvalt selle loo kohta midagi öelda, sestap jääb üle soovitada seda vaid lugeda - ja muidugi ka Schrödingeri ennast, kelle mõtted selle artikli kriitikast hoolimata või ka just sellepärast kahtlemata uurimist ja läbimõtlemist väärivad - arvestades muidugi, et tema tööd on kirja pandud nii oma seitsekümmend aastat tagasi, pärast mida on nii mõndagi muutunud nii teaduslikes kui ka muudes arusaamades.

Minu teatava erihuvi tõttu köitis mõistagi tähelepanu üks näitusetutvustus, mis muu hulgas kajastab öökulle. Rääkimata sellest, et alati on mõnus lugeda midagi nende imetabaste tiivuliste kohta, panin loost mõistagi kõrva taha vajaduse taas külastada loodusmuuseumi, kus see näitus avatud on.

Kronbergi Janika oli avaldanud Sirbi veergudel oma Anatoolia-reisikirja teise osa (vähemalt minu teada; esimene ilmus mõne kuu eest Diplomaatias), mis sisult sobib hästi ajastuma just praegu mälestamist leidva kurva sündmusega, sajandi eest armeenlastele kaela langenud häda ja viletsusega, mida enamjaolt genotsiidiks nimetatakse. Seda masendavat hingust õhkus piisavalt ka loost endast, ehkki halamine pole kahtlemata selle loo peamine sisu. Igatahes kindlasti lugu, mida tasub lugeda soovitada.

Ja ühtlasi, võib-olla nende mustade toonide kõrvale pisut humoorikamas võtmes, tasub ehk mainida sedagi, et kui autori arvates on Armeenia kunagine pealinn Ani siinmail vähetuntud, siis on Eestis kindlasti vähemalt üks seltskond inimesi, kes seda linna une pealt teab - need on ristsõnalahendajad (sest Ani koosneb nii armsatest tähtedest levinud tähtedest, mida on, tundub, ristsõnakoostajatel lausa lust ruudustikku paigutada).

Numbri lõpetas aga taas Leete Arti nagu alati vaimustav pilguheit soomeugrilaste maailma, seekord kitsamalt keskendunud, jah, lausa nii suurele asjale nagu tõde. Ja võib-olla olekski hea lõpetada tsitaadiga loost, mis võtab ilusasti kokku tõsi(teadus)liku maailmapildi soomeugrilaste vaatevinklist:

[S]oome-ugri tõde [on] kätketud faktide ja ebamäärasuse esteetilisse mängu. Ilma arusaamatust loova hämata ei ole ka tõde selle soomeugrilikus mõttes. Otsesõnu räägitut [...] ei pea keegi tõeks, vaid uhkustamiseks.

Loetud: Sirp, 24.04.2015
Vaadatud: Pulmapilt (ETV2), Elas kord ... (Fox), Keeris (TV3)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp valmistas mõnevõrra pettumuse: oli teine küll sama paks nagu ikka, aga väärt lugemist, vähemalt mulle, oli selles vähe. Sest noh, kindlasti võib vaimu ja võimu vahekordadest igatemoodi kirjutada, aga kas nüüd ikka on kõige mõistlikum absurdi laskuda ja arutleda päritolust ja haridusest lähtudes broilerluse olemasolu või olematuse üle (nagu peatoimetaja Karulini Ott numbrit sissejuhatavas arvamusloos) või siis redutseerida eriskummaliste võtetega koalitsioonileppe kultuuripunktid nulli (nagu teeb Tarandi Kaarel). Aga noh, kultuurilehe poliitikaarvamused on sageli sellised omapärased, nimetame neid siis "kultuurseteks", nii et las nad olla.

Põhimõtteliselt ainuke tõeliselt väärt lugu tänases numbris oli Valge Jaagu vastulause Hennoste Tiidu kuu aja tagusele arvustusele tema raamatu "Punased kohta". Et mul on raamat ise veel lugemata, on muidugi raske mingit seisukohta võtta, kuid kaht lugu vaagides tundub Valge õnneks eriliselt eneseõigustamisega mittetegelev vastulause natuke selgem ja mõistlikum kui kriitika, millele ta vastab. Aga olgu kuidas on, nii või teisiti ja igal juhul on hea nii see, et sellistel paratamatult valusatel teemadel nagu kollaboratsioon ja üldse ajaloo valukohad kirjutatakse raamatuid (olgu monograafiad või kas või poolulme), kui ka see, et need raamatud tekitavad ka avalikku arutelu.

Selle kõrval võib põgusalt ära mainida ka Liiviku Ero arvustuse juba tüki aja eest ilmavalgust näinud sotsioloogiaõpikust, aga siiski tuleb tõdeda, et teine vähegi rohkem huvi pakkunud lugu oli ühtlasi numbri viimane, milles Aasmäe Niina kõneleb ersa ja mokša ehk mordva keelest. Lugu on nähtavasti elanud üle mõningase kärpimise, sest intrigeerivat pealkirja loos õieti ei seletatagi. Aga sellest pole muidugi midagi, huviline leiab kindlasti ka sellele painama jäävale küsimusele laiast internetist vastuse.


Loetud: Sirp, 17.04.2015
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Keeris (TV3)

Ilmunud tõlked:
William Nemeth. Venemaa riigikeskne hübriidsõda (Diplomaatia 4/2015)
Richard Weitz. Musta mere heitlused (Diplomaatia 4/2015)

Reedesed mõtted

Ääretult pikk päev, mis lõppes alles siis, kui mõni juba nähtavasti valmistus laupäevagi lõpule lähenevaks kuulutama - aga sellest hoolimata tubli tööpanusega.

Algas ent see tõlkijate sektsiooni järjekordse kokkusaamisega, mis sel korral oli pikk ja kaheosaline. Esimene osa oli nimelt aastakoosolek, mis sel korral - jah, lausa kolm aastat on asutamisest möödas ja see tähendas ühtlasi algul valitud juhtkonna väljavahetamise vajadust või vähemalt valimiste korraldamist - päädis uue esimehe ja juhatuse valimisega. Tamme Triinu, kes kolm aastat usinalt ja mu meelest igati edukalt oli sektsiooni juhtinud, teatas oma väsimusest ja tagasiastumisest (mis küll ei päästnud teda sugugi juhatusse valimisest), ning nii valiti peaaegu täielise üksmeelega uueks esimeheks Martsoni Ilona. Ka juhatus sai korraliku uuslihvi. Eks siis vaatame, kuidas uued luuad pühkima hakkavad: igatahes uue esimehe "programmilise kõne" põhjal suuri muudatusi oodata ei ole, pigem senise tegevuse jätkumist, mis on ilmsesti hea ja tore.

Nagu oli tore ka see, et sel koosolekul sai näha õige mitmeid inimesi, keda tavapärastel teemaseminaridel ja kokkusaamistel nii väga ei kohta - samal ajal või õigemini pisut varem oli käinud ka kirjanike liidu üldkogu ja teatavasti päris suur osa tõlkijate sektsiooni (mis ju õieti ongi samuse kirjanike liidu sektsioon) liikmetest kuulub ühtlasi kirjanike liitu, nii et eriti kaugema otsa rahval oli hea võimalus kaks kärbest ühe hoobiga pinisema panna.

Ent see polnud kõik, nagu öeldakse parimates telereklaamides. Aastakoosolek peetud ning kirjanike liidu pidulauas pisut head-paremat maitsta lastud, järgnes ka tavapärasem teemaseminar, millel seekord olid osalema soostunud piiblitõlgete, kuidas öelda, koordinaatorid ja juhid ja hinged Pauli Toomas ja Ernitsa Tauno. (Kui viimane nimi peaks võõras tunduma, siis jah, teda tutvustati kui hetkel viimase piiblitõlke, selle, mille valmistasid jehoovatunnistajad, koordinaatorit.) Nende kahe vestlusring oli ääretult huvitav, nii sellepärast, et mõlemad rääkisid väga hingestatult ja põhjendatult piibli tõlkimisest (ja oma mõnevõrra erinevatest, kuid laias laastus ometi päris sarnastest lähenemistest sellele), kui ka sellepärast, et mõlemad oskavad hästi tempida tõsist juttu terakese huumoriga, kui ka sellepärast, et see vestlusring ajendas publikut, kes ju valdavalt tõlkijad - ja teatavasti piiblist tõlkimisel väga sageli mööda ei pääse, ikka on need välismaised autorid ühel või teisel moel seda tsiteerinud või kaudtsiteerinud või vähemalt kasutanud väljendeid, mis just sealt pärit -. päris aktiivselt ka ise kaasa lööma, algul ehk rohkem küsimustega, hiljem ka omapoolsete mõttearendustega. Ja et pärast vestlusringi oli ka võimalus samune uus piiblitõlge endale soetada, siis no mida sa hing ikka veel tahad!

Koju jõudes ootas aga ees Sirp, mis kas juhuslikult või nädalase pausi tõttu sisaldas seekord üsna mitu huvipakkuvat lugemist. Lehte alustas vägevalt ja (nagu sageli) võitlevalt Sirbi keeletoimetaja Künstleri Aili, mõistagi keelest kõneldes. Loos oli loomulikult palju häid mõtteid, aga ma tahaksin juhtida tähelepanu ühele, kus mu meelest pisut üle võlli oli mindud ja pandud.

Nimelt võttis ta muu hulgas ette ühe nähtuse, mis pigem keeles loomulik tundub - sõnalõppude, eriti e-hääliku reduteerumise või lausa kao. kõik need hommä, polä, kümmä (tema kirjapildis) kahtlemata erutavad, lausa ärritavad keeletundlikku kõrva - aga ma olen sama veendunud, et kunagi vanemal ajal oli samamoodi neid, kes kuidagi ei suutnud mõista, miks "noored" nii imelikult kõnelevad ja ütlevad jalg, mitte jalga või uus, mitte uusi jne, rääkimata juba sellest, et mõned eriti vastikud kaotasid lausa pool sõna ära ja ütlesid laulma, mitte, nagu kord ja kohus, laulamahen.

Olgu, ma tean, et ma siinkohal utreerisin, muidugi, aga ma ei ole sugugi kindel, et lõpu-e redutseerumine on midagi sellist, mille vastu oleks märkimisväärselt mõtet võidelda - ja vaevalt saab selles ka süüdistada inglise või mis tahes muu võõrkeele mõju, ehkki seegi võib ju teatavat toimet avaldada, pigem on see asi, mis kulgeb keele enda täitsa loomulikust arengust johtuvalt: kui lühem vorm ei takista mõistmist, siis juba puhtpragmaatilistel kaalutlustel see ka tasapisi peale jääb (nagu on tulnud, et jääda, lühike sisseütlev, i-mitmus ja muud sellised nähtused).

Pikalt ja põhjalikult oli võtnud hiljutist baltisaksa valgustusaegsele kirjasõnale keskendunud artiklikogumikku käsitleda Lotmani Piret. Huvitav oli seda võrrelda ühes viimases Akadeemias sama teose kohta arvata võtnud Viidingu Kristi kirjutisega: kui muidu hindavad mõlemad ühtmoodi kõrgelt enam-vähem kõiki artikleid ega leia suurt midagi ette heita (Viiding küll mainib kurvastava puudujäägina registri puudumist, millega võib kindlasti nõus olla), siis lahknemine toimub ühe mõnes mõttes uudse artikli puhul: erootilisust valgustusaja kirjameeste loomingus vaadelnud Ulrike Plathi kirjutis on Viidingul hinnatud suurepärase näitena uudse vaatenurga sissetoomisest, samal ajal kui Lotman viskab õhku sügava kahtluse, kas niimoodi ikka on mõtet teha.

Juba mainitud Viidingu Kristi on aga ka tänases Sirbis sõna saanud, tõsi küll, mitte selle valgustusajastu teose, vaid hoopis Boccaccio "Madonna Flammetta eleegia" tõlke asjus. Kusjuures teosest endast väga palju juttu ei olegi, küll aga selle tõlkimisest, veel täpsemalt asjaolust, et kuigi teos on kirjutatud itaalia keeles, vajanuks selle tõlkija ja/või toimetaja kindlasti korralikku ladina keele oskust ja ladina/antiikkultuuri tundmist. Sest ilma selleta, jah, ei tule asi üldse hea välja: võib-olla tõlget kui sellist päris otseselt teadmatus ei kahjusta (ehkki võib juhtuda ka sedagi), aga kommentaaride osa, mis niisuguste maailmapärandi ja seeläbi valdavalt ükspuha millisest tänapäeval lugejast küllaltki kaugel seisvate teoste puhul igati hädavajalik on, võib küll tugevasti kannatada ja seeläbi ka paremat mõistmist segada. Nojah, olgu, ilukirjanduses paremal juhul on teos ise selline, mis mõjub ajast aega ja üpris sõltumata parajasti ümbritsevast, aga sealgi kipuvad ikka sageli autori kaasaja reaalid kaasa mängima, mis muu aja lugejale seletamist vajaksid. (Veel enam ja eriti kehtib see muidugi mitteilukirjanduslike teoste kohta: kui ehk Gilgameši eeposest või Rolandi laulust võib ka ilma kommentaarideta mingi emotsiooni ja mõistmise kätte saada, siis näiteks vanema aja loodusteaduslikud kirjutised või kas või kroonikad on jätavad ilma põhjalike kommentaarideta enamasti täiesti nõutuks, on vaat et lausa mõistetamatud, isegi kui sõnadest aru saab.) Nii et igati võib nõustuda autori üleskutsega:

panen kõigile tulevastele tõlkijatele südamele, et juba stuudiumi ajal oleks mõistlik eestindamata renessansi- ja varauusaja kirjanduse hulka silmas pidades läbida ülikoolis vähemalt süsteemne antiikkirjanduse, minimaalsest mahukam ladina keele ja antiikmütoloogia kursus.

Sümpaatne oli Sirbi veergudel lugeda Kõrvitsa Greete järelehüüet Pratchetti Terryle - selle lehe kohta üsna haruldane, et ulmest üldse kirjutatakse, eriti veel välismaisest ja, kuidas öelda, nekroloogi kujul. Eks ta kahtlemata suur (ulme)kirjanik oli, kindel see, ehkki mulle tema naljatlemine sugugi ei istunud, ja järelehüüet ka eestikeelses kirjasõnas väärib.

Üks numbri iseäralikumaid kirjutisi oli Tali Margareti pikk, lausa kolmele leheküljele ulatuv lugu pealkirjaga "Protestilaine maailma ülikoolides". Loo põhiosa, Hollandi ülikoolide protesti tutvustamine ja lahtiseletamine, oli igati asjalik, aga mulle jäi täiesti mõistetamatuks, miks olid siia segatud veel mitmel pool mujal esinenud üliõpilasrahutusi või -erutusi: ütleb ju ka autor ise, et nende põhjused on hoopis milleski muus kui Hollandis, aga justkui tahaks ikka rõhutada, et need on ometi mingil tabamatul moel seotud. Kas 1968. aasta on siis nii tugevasti "kultuurimälus", et sellist vägivaldset seost tõmmata? Sest õigupoolest, ma usun, on ehk raske leida viimastel kümnenditel aastat, mil kuskil maailma nurgas poleks mõnes ülikoolis õppurite proteste esinenud, aga neid on ikka raske niimoodi ühte siduda. Mis muidugi ei tähenda, et mainitud loo põhisisu ehk Hollandi noorte tudengite probleemide kajastamine kuidagi halb oleks, vastupidi, väga tänuväärt on sellest ka maakeeles kirjutada.

Väga põnevat meenutuslikku materjali sisaldas Heaposti Leiu kirjatükk, mis formaalselt oli pühendatud Margi Karini postuumselt ilmavalgust näinud teosele "Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia", mis kahtlemata on üks selle inimteaduste haru suursaavutusi, arvatavasti ka üleilmses mastaabis. Ega raamatust endast palju ses loos juttu ei ole, aga autor ütleb algul kohe ka ise ausalt välja, et "sel [ilmumise] puhul heidaksime pilgu raamatu saamise tagamaadele". Ja need tagamaad on päris põnevad, eriti ekspeditsioonide kirjeldused. Tasub lugemist - nagu mõistagi ja kindlasti ka raamat ise, mis oma põhjalikkusega peaks mu teada selgitama või lausa kummutama nii mõnedki senised (oletuslikud) arvamused.

Mõnikord on päris vahva ja tore heita pilku mõne loomeinimese töötuppa, olgu siis otseses mõttes (jah, kui muud ei saa, siis majamuuseumidki ajavad ju asja ära) või ka kaudsemas mõttes. Tänases Sirbis pakkus selleks võimaluse intervjuu (noor)kirjaniku Välja Linda Mariga, kes avaldab väga mitmesuguseid mõtteid nii oma loomingu kui ka maailma ja üldse kohta. Vähemalt mulle oli see ääretult huvitav lugeda.

Vist tuleks ära mainida ka kirjutis ühest vastsest ajakirjast nimega Neoonmust, kuigi selle kirjatüki puhul ei osanud ma (jah, ajakirjast ei olnud ma isegi midagi kuulnud varem) õieti seisukohta võtta, kas siin kirjutatakse vaimustusega omamoodi paroodiaväljaandest või on see tükk ise paras paroodia või mis. Võib-olla peaks selle ajakirja hankima ja oma silmaga kaema? Võib-olla ...

Numbri lõpetas aga kolmas killuke rubriigist "Raminagrobis mäletab" ehk Sirbi minevikust. Sel korral oli see küll kuidagi imelikult kirja pandud, väga visandlikult ja katkendlikult, nii et head muljet ei jäänud ja palju targemaks samuse Sirbi mineviku osas ka ei saanud. Aga noh, üht-teist loos siiski oli, kas või loo juures olev pilt, mis pakkus mõneks hetkeks nuputamisvaeva :-)

Ja nüüd võib ainult veel kord korrata: ja see pole veel kõik! Sest ühel hetkel seisis mu ees dilemma: kas üritada tunnike magada või olla parem ühtejutti pikalt üleval - ja ma otsustasin mõistagi viimase kasuks. Nimelt oli täna samal ajal kõigi nende mind Tallinnas hoidnud üritustega ka üks üritus Tartus, mis mulle oli silma jäänud selle poolest, et lisaks kõigele muule esitleti seal üht raamatut, mis tundus olevat huvipakkuv.

Mul õnnestus komandeerida sinna üks tuttav, et ta raamatu üritaks hankida. Mis, nagu selgus, ei olnudki lihtne ülesanne, sest seda vist müüki ei paisatagi, vaid ongi teine selline raamatukogudele saadetav või midagi sellist. Aga tuttav nägi vaeva ja sai siiski selle raamatukese enda valdusse ja ühtlasi ka kohe mulle teise tuttavaga teele panna. Kes pidi jõudma Tallinnasse keset sügavat ööd ühe esimese Tartust tuleva bussiga. Mistõttu ma olingi nagu kakskümmend kopikat kell kaheksa hommikul bussijaamas kohal :-) (sest kuigi vahepeal oli ilmunud abipakkujaid, kes olid nõus ka selle raamatu ajutiselt enda hoolde võtma, suhtusin ma neisse ikka nii haruldase trükise puhul väga suure umbusuga ega tahtnud midagi juhuse hooleks jätta). Jah, muidugi olin taas koju jõudes juba päris väsinud, aga ikkagi õnnelik, sest raamat oli käes!


Loetud: Sirp, 10.04.2015
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3)

Ilmunud tõlked: Konstantin von Eggert: praegused fašismiga võitlejad ei riski millegagi (Postimees, 10.04.2015)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Nagu mu ajaveebi hoolikamad lugejad kahtlemata tähele panid, jäi mul eile Sirp kajastamata. Mis ei ole ka õhtupoolikust tihedat programmi arvestades vähimgi ime ja nii ma jõudsingi isegi selle lugemiseni alles täna.

Tõsi, ega seal palju kajastada polegi. Ühelt poolt oli sisu päris huvitav, aga teiselt poolt on sellest raske midagi kirjutada: nimelt oli läbivaks teemaks kriitika, nii selle vähesus kui ka üldse mõte ja sisu - ja noh, ehkki see on huvipakkuv teema, on kriitika ja selle mõtestamise üle kriitiliselt reflekteerida kuidagi nagu liiga deep. Sestap ma tooksingi ära vaid viite enda seisukohalt huvipakkuvaimale ehk Väljataga Märdi kirjutatud loole, mis kõigi muude kõrval kõneles spetsiifilisemalt kirjanduskriitikast ja milles oli õige mitu väärt mõtet - kas või - ja eriti mind puudutavalt - tõlkekriitika suhtelise võimatuse kohta ajakirjanduses -, ning teiselt poolt intervjuule Loogi Alvariga, milles oli üks äraütlemata väärt mõte, mis pahatihti kipub arvestamata jääma: et ükskõik kelle ükskõik milline väljaütlemine on subjektiivne, ütlejast lähtuv ja johtuv, mitte absoluutne tõde (ehkki Loog piirab selle, arvatavasti pelust "reaalia" "tõsiteaduslikkuse" ees, ainult humanitaariaga).

Oli muidugi lehes ka rohkelt näiteid kriitikast, st mis iganes valdkonna sündmustest (kriitiliselt) kirjutavaid lugusid, millest ma enda mätta otsast tõstaksin vahest esile Matsini Paavo kirjutise kahest raamatust, millest mul varem just palju aimu ei olnud (st üldse ei olnud, kui pelk ilmumise fakt välja arvata), ja Järveti Toomase loo omapärasest raamatust "Minu Jeruusalemm" (mis pealkirjale vaatamata ei paista, vähemalt selle kirjutise põhjal, olevat just päris see kõige tüüpilisem reisikiri).

Äramärkimist väärib kindlasti ka Lapini Leo lühike märkus litograafia kohta, mis oma lühidusest hoolimata andis selle kunstiliigi kohta päris ammendava ülevaate - nagu ilmselt pidigi, kui arvestada seda, et see oli mõeldud "kriitikana" nende pihta, kes selle sõna all jumal teab mida pakuvad.

Nagu väärib kahtlemata äramärkimist ka palju tõsisematel teemadel kõnelnud Unduski Jaani emakeelepäevne ettekanne, mis paberil võib-olla ei kõla nii hästi kui elusesituses, aga teisalt annab ehk rohkem ainest ja aega mõelda selles väljendatud igavikuliste teemade, õigemini ühe suure teema, nimelt õigeaegsuse üle.

Nagu andis sootuks muu üle mõelda Sepa Tuule ja Silla Elini lugu, kuidas öelda, võimalikust tahtevabaduse puudumisest - ja ei, see ei olnud üldse filosoofiline, vaid väga eluline, täpsemalt siis sellest, kas ja kuivõrd võib näiline tahtevabadus olla hoopiski tingitud meis peituvatest parasiitidest. Põnev lugemine sellest hoolimata, et mingit ühest seisukohta siit välja ei koorunud, juba sellegi pärast, et uurimisandmeid napib olgu ühe või teise või ka kolmanda seisukoha toetamiseks.

Ja lõppes mu jaoks eilne Sirp kurva noodiga ehk järelehüüdega Viirese Antsule, ühele Eesti suurtest etnoloogidest, kellega mulgi oli au põgusalt üliõpilasena kokku puutuda. Eks ajad mööduvad ja uued korüfeed tulevad peale, aga Viires on mu silmis jäänud otsekui kaduviku kehastuseks - tema peamine huviala oli, nii nagu mina sellest aru olen saanud, nüüdseks suurel määral, kui mitte peagu täielikult hääbunud ja kadunud inimolu kooskõlas loodusega (eriti "puumaailmaga", aga ka laiemalt). Ja sellest kaduvikust, mis tema jaoks tundus küll olevat igati olev(ik), võis ta innustunult rääkida tundide kaupa - või noh, nii kaua, kuni loeng läbi sai :-)


Loetud: Sirp, 27.03.2015
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Ülisalajane (Sony TV), Viikingid (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kodumaa sündroom (Postimees, 28.03.2015)

Reedesed mõtted

Teataval määral ka tavaline tööpäev, millest aga tubli osa haukas enda alla ühelt poolt mitmiksihtpunktne väljaskäik ja teiselt poolt õige mitme RKK (väiksemamahulise) tõlkesoovi täitmine.

Nagu öeldud, oli väljaskäik mitme suhtpunktiga, millest üks viis mind lausa politseisse :-) Jajah, tegelikult siis uue reisidokumendi ehk passi kättesaamisele: nüüd on ka minul vana ilusa sinise asemel see uus, nimetatakse vist bordoopunaseks, milles mu mõningaks üllatuseks on varasemast tunduvalt rohkem teksti: räägitagu, mis räägitakse masinajastu saabumisest - ja kindlasti on ju selles uues rohkem neid igasugu masinloetavaid komponente -, on igatahes inimestele mõeldud osi tunduvalt rohkem. Millest eriti kummastav oli näha seda, et tervelt kaks lehekülge on eraldatud "indeksile" ehk ELi keeltes lahtiseletusele, mis seal avalehel siis kirjas on - kummastuse efekti tekitas eelkõige see, et see "indeks" oli mitu lehekülge pärast avalehte ennast :-) Aga noh, las ta olla, dokument on dokument ja ju on nii vaja seda vormistada.

Ülejäänud sihtpunktid olid kõik seotud raamatutega, mida täna jõudis mu kätte ja seeläbi kodustesse läbilugemist ootavatesse hunnikutesse õige palju, mistõttu ma ei hakka siin neid sihtkohti kõiki üles märkimagi, piirdudes vaid raamatute enda kirjapanekuga:

• William Shakespeare. Kogutud teosed
• Paul Kokla. Hiiu sõnaraamat
• Friedrich Amelung ja Villem Reiman. Eesti rahva haridusejärg muistse iseseisvuse ja ordu ajal
• Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast
• Derek Wilson. Elizabeth I aegne ühiskond
• Piret Õunapuu. 101 Eesti vana asja
• Simon Sebag Montefiore. Ühel talveööl
• Christopher Clark. Uneskõndijad: Kuidas Euroopa 1914. aastal sõjateele asus
• Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis
• Ülle Tarkiainen ja Kari Tarkiainen. Meretagune maa: Rootsi aeg Eestis 1561-1710

Tänase Sirbi avas Friedenthali Meelise huvitav lugu, kuidas öelda, kevade alguse ja maailma äraseletamise teemal. Mille läbiv teema oli ometi hoopis apokalüpsis ehk (maailma)lõpuaja ootused ja lootused läbi aja ja üleüldse, mis lõppkokkuvõttes viis autori arvamusele, et kevad ei ole saabunud mitte ainult kalendris, vaid ehk saabub ka päriselt: "Mul on tunne, et praegusel ajal on juba tõelist kevadet õhus". (Ja jah, selle lõpulause mõistmiseks tuleks mõistagi läbi lugeda artikkel ise, sest sel on peale eksplitsiitse ka implitsiitne tähendus :-) ).

Siiski jäi mulle muidu sümpaatses loos silma üks väikeasi, millega ma hästi ei tahaks nõus olla (kuigi, võin tunnistada, selles osas on eri seisukohti, nii et mu arvamus astub siin enam-vähem üht jalga ainult ühe koolkonna seisukohtadega). Nimelt mainib ta, ikka samuse apokalüpsisega seoses, et kui "esimestel sajanditel meie ajaarvamise järgi valitses palavikule ärevus, paljudele näis, et maailm lõpeb kohe", siis hiljem, ajal, mida tagantjärele nimetatakse keskajaks, see kahanenud ja otsekui kadunud, valitsenud "justkui ükskõiksus kataklüsmiliste muutuste suhtes".

Süüvimata siinkohal põhjalikumalt asjasse, võib öelda, et apokalüptilise mõtlemise uurimisel keskaega puutuvalt on tänapäeval olemas põhiliselt kaks seisukohta: üks, mida paistab esindavat ka Friedenthal, väidab, et see sisuliselt puudus, parimal juhul oli üksikuid isikuid, kes seda väljendasid, ja ajuti mõningate konkreetsete sündmuste ajel teatavaid (lokaalseid) puhanguid, teine aga, et see oli selgelt olemas ja avaldub nii nende üksikute isikute mõtteavaldustes kui ka üldises mentaliteedis, nii palju kui seda viimast muidugi jälgida on võimalik (jah, sellel teisel seisukohal on ka oma alavoole, aga jäägu need siin puutumata).

Mullegi on valdavalt tundunud, et apokalüptiline mõtlemine oli keskajal nii sügavalt inimestesse sisse juurdunud, et seda on otse ilmvõimatu Euroopa keskajast ükspuha mis aspektis lahutada. Mis paradoksaalselt võib olla üks põhjus, miks seda on mõnikord raske eemalt vaadates (nagu ajaloolased ju üldjuhul end asetavad) tuvastada, nagu võib juhtuda siis, kui vaadeldavad nähtused on petlikult sarnased, ehkki nende taga on sootuks teistsugune eluvaade (võib-olla pole see parim näide, aga praegu turgatas pähe võrdlus: kui meie praegu ütleme, et tegin seda või teist keskpäeval, siis kuulja automaatselt sedastab, et see tegu toimus kell 12 - ja väga lihtne on samamoodi automaatselt kanda seda üle ka minevikku, lugedes näiteks, et lahing algas keskpäeval, ja järeldada, et see algas kell 12, samal ajal kui toona mõõdeti keskpäeva mitte kella, vaid pigem päikese näiva liikumise järgi, mistõttu meie mõistes kellaaeg võib õige mitme tunni võrra erineda - sõnaga, mõiste on sama ja õieti tähenduski, aga taustsüsteem ja seeläbi vaste tegelikkuses erinevad). Kui Friedenthal ütleb, et "maailmalõpu kohta kinnitati, et see juhtub, muidugi, aga täpsemalt millal, ei oska keegi öelda" ja paistab sellest järeldavat, et seeläbi ei olnud maailmalõpp aktuaalne, siis mu meelest on asi lausa vastupidine: jah, muidugi, keegi ei teadnud, millal see tuleb, aga kõik teadsid, et see tuleb ja tuleb mitte kauges tulevikus, vaid otsekohe, iga hetk (olgu, võib-olla mitte kõik - alati on olnud ka neid, kes a) kas üldse ei usu valdavat "paradigmat" või b) arvavad teadvat, milline on tegelikult minevik-olevik-tulevik).

Ja see jättis paljule, lausa kõigele oma pitseri, mis võib kergesti eksitada, nagu võib näha kas või Friedenthali artiklist, kus ta näiteks ütleb, et "kui eelnev katoliiklik maailmapilt eelistas staatilist ja hierarhilist maailma, kõigil on ühiskonnaredelis oma koht, siis protestantlik ideaal oli võrdõiguslik ning vaba kehtivast hierarhilisusest". Mis mu meelest on ääretult kaugel tegelikkusest, lausa vastupidine sellele: too katoliiklik maailmapilt, täitsa vastupidi, asetas inimesed Jumala palge ees täiesti võrdsesse seisu - isegi kui praktilises elukorralduses võis üks olla valitseja ja teine talusulane, siis jumalikus või ka apokalüptilises plaanis see ei lugenud, vaid luges ainult see, milline on ta oma olemuselt, kuidas on ta oma elu elanud ja käitunud vastavuses kõlbeliste normidega. (Ja sel olid ka oma sotsiaalsed tagajärjed - minu hinnangul märksa suurem võrdsus kui mõnelgi varasemal või hilisemal ajajärgul). Üha süvenev ebavõrdsus ja aina jäigastuv hierarhia ent iseloomustab just keskajajärgset maailma - mille kohta "võrdõigusliku" ja "hierarhiavaba" kasutamine on kohe täiesti ja lausa ja suisa kontrasensoorne -, kus XIX sajandiks jõuti dickenslike košmaarideni, mis mu sügavat veendumust mööda olnuksid sel mõnikord lausa "pimedaks" nimetatud keskajal suisa võimatud.

Aga kui see väike, ehkki mõneti artikli ülesehituses küllaltki kandev eksitus (taas: vaid minu arvates) kõrvale jätta, siis kas või loo lõpupoolel esitatud apokalüptiliste hirmude kaardistus tehisintellektiga seonduvalt väärib kahtlemata lugemist. Nagu lugu tervikuna, kõigest hoolimata.

Ääretult sümpaatne oli lugeda Vilbaste Kristeli pikka lugu Eesti allikatest. Eks ta muidugi on sellest kõnelnud omajagu juba oma allikaraamatus, aga ajaleheveergudel niimoodi koondavalt ja ülevaatlikult lugeda nii allikatest, nende jagunemisest, nende kaitsega seonduvast ja kõigest muust oli ääretult tore. Mulle kui selle teemaga vähe kokkupuutunule (ja paraku ka mainitud raamatut veel mittelugenule) oli siin palju põnevat, olgu siis allikate kohta käivate sõnade jagunemisest, nende värvidest või ka tõdemusest, et allikad on "religioonideülesed".

Kunnuse Mihkel oli kohe üle kahe lehe võtnud lahata Muti Mihklit, aluseks viimase artiklikogumik "Õhtumaa Eesti". Mis, nagu Kunnusele tunnuslik, oli küll ainult lähtepunkt ja arenes mitmesuunaliseks aruteluks, mille ühisnimetajaks oli Sirbi toimetus pannud lehepäisesse kirja "Tervemõistuslikkus". Millest ka ohtralt juttu oli, eriti võrdluses-vastanduses "Mihkel Mutt - tervemõistuslik" <-> "Uku Masing - mõistuseväline/ülene". Lugemist väärib kahtlemata, kuigi mulle jäi siin teravalt silma üks lausejupike, mis tekitas mitmetisi mõtteid: "Mutt aga kasutab kontseptualiseerimiseks müüdilise maailmapildi surmavaenlast - ajalooteadust".

Mitte et see vale oleks või et ma seda kuidagi vaidlustada tahaksin, aga siiski: samust ajalooteadust, nagu igasugust teadust üleüldse, on võimalik kasutada nii müüdilise maailmapildi kummutamiseks kui ka toetamiseks. Ehk nagu ütleb eespool Friedenthali Meelis: "Selgelt ja täpselt asju teades ei ole enam head ega kurja, sest teaduslikul teadmisel puuduvad moraalikategooriad, väitel "kolmnurgal on kolm külge" ei ole midagi pistmist hea ega halvaga, see on lihtsalt tõene". Ja nii on ka ajalooteaduse ja -teadmisega: iseenesest ei ole sel mingit "väärtust", too tekib alles siis, kui see panna konteksti ehk kindlasse väärtussüsteemi, mille aluseks võib olla müüt, aga võib olla ka mis iganes muu.

(Ei suuda vastu panna kiusatusele taas meenutada, et 700-aastane orjapõli on kõige ehtsam ja puhtam müüt, mis ei ole aga sugugi takistanud sel olemast Eesti ajalooteaduse üks alustalasid tänapäevani - isegi kui seda otsesõnu ei toonitata, on ikka nii kangesti sisse determineeritud, et millalgi XIII sajandi algul oli oluline muutus ja et oluline muutus oli ka 1918. aastal - seda sellest hoolimata, et mõlemal juhul võib küllaga leida arenguliine, milles need "katkestuslikud" daatumid märkimisväärset osa ei etenda).

Ajalooteemat ent jagus tänuväärselt tänasesse Sirpi veelgi: omapärase kumulatiivse kahe-vestluse pidasid näiteks maha Tamme Marek ja Kattago Siobhan, teemaks eelkõige mälu-uuringud (johtuvalt mõlema toimetamisel hiljaaegu ilmunud kogumikest). Ääretult huvitav lugemine, mulle eelkõige seepärast, et siin oli tublisti juttu mind ennast aina huvitanud ajateemast, kohe mitme külje pealt (kontinuitiivne aeg, isoleeritud sündmuste aeg jne jms).

Päris omapärane oli Lobjaka Ahto arvustus Tamme Mareki esseekogule "Hiiglaste õlgadel". Intellektuaalselt kenitlevana, nagu Lobjakas sageli, osutab ta lisaks kogumiku kiitmisele mitmes kohas tähelepanu puudustele, kõige teravamalt ehk autorit Foucault' mittemõistmises süüdistades - aga mitte ainult kogumiku, vaid ka laiematele puudustele. Näiteks filosoofilise mõtte armetu-olekust Eestis. Mille poolest mulle miskipärast meenusid samasugused kas nüüd just etteheited, aga vähemalt osutused ligemale sajandieelses Eesti kirjasõnas, täpsemalt vastselt iseseisvunud Eestis käinud debatid. Aga küllap on niisuguseid arutelusid hädasti vaja, kui mitte selleks, et millegi arengut käima või tagant tõugata, siis vähemalt eritlemiseks, mida on ja mida mitte pole.

Kindlasti tasub ära märkida ka Runneli Simo lühikest mõttearendust mõne aja eest ilmunud raamatu "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis" teemal.

Numbri lõpupoole üllatas Konsa Kurmo lugu "maailmade loomisest". See jäi küll pisut pealiskaudseks ja natuke liiga haruliseks, aga huvitavaid mõtteid jagus see-eest (või ka just seepärast) küllaga. Näiteks harva avalikkuses välja öeldav arusaam, et tegelikkus ei pruugi olla - või õieti üldjuhul ei ole ega saagi olla - sugugi selline, nagu me tavaliselt ette kujutame, kas või juba seepärast, et inimesel, ka kollektiivselt ja läbi aegade, lihtsalt ei ole võimalik hoomata tervikut, vaid selleks hoomamiseks kasutatakse mudeleid. Mille puhul tegelikult pole väga suurt vahet, kas neid luuakse samuse väidetava tegelikkuse kirjeldamiseks või lihtsalt niisama, lustiks ja enda lõbuks (ehkki autor püsib kindlalt ja visalt veendumuse juures, et tegelikkus on siiski olemas). Väärt lugemine kahtlemata.

Lehe lõpetas aga üks eriti veider lugu, Tulve Jaan-Eigi suurejoonelise, vaat et manifestliku pealkirjaga kirjutis "Demokraatia kaitseks". Sisu ent ... nojah, kindlasti väärib tähelepanu osutamine rumaluse diktatuuri ohule ja kodanikujulgusele ja kõigele muule, aga kokkuvõttes jäi küll tunne, et see on nagu ruumitäiteks sinna pandud - vähemalt mina ei suutnud sellest loost leida õieti ei saba ega sarvi, rääkimata kehast endast.


Loetud: Sirp, 20.03.2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3), Hammer of the Gods (RTL2), Leek ja sidrun (Sony Turbo)

Ilmunud tõlked:
Vladimir Socor. Moldova uut valitsust ootavad ees heidutavad probleemid (RKK ajaveeb)
Matthew Bryza. Nemtsovi ja sündimata Venemaa surm (RKK ajaveeb)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.


Nagu ma juba pelgama hakkasin, saigi täna tõeks see, et liiga kaua ikka kõike head ei saa: kui senised viis numbrit oli Sirp suutnud tõeliselt üllatada ja rohkelt lugemisväärset pakkuda, siis tänane number, nojah, sama hästi võinuks ka olemata olla. Ei, loomulikult, lugeda pikalt ja laialt ja igakülgselt sellest, mida valimisprogrammides ja -platvormides kultuuri heaks tervikuna või mõne selle komponendi heaks lubatakse teha ja kui realistlikuks võiks selliseid lubadusi pidada, võib ju ka omaette huvitav tegevus olla, aga no siiski ...

Ja jumal paraku, valimisteni on veel jupp jagu aega, nii et karta võib, et sellega asi ei piirdu. Kaugema Tambet võttis õigupoolest oma lookeses asja iva üsna hästi kokku: "Kui teid vaevavad unehäired ja te ei saa öösiti sõba silmale, soovitan soojalt, lugege erakondade valimisprogramme ja -platvorme – tunduvalt tõhusam kui lammaste lugemine (assotsiatsioon Kristiina Ojulandi pereparteiga on juhuslik ja meelevaldne). Loed ühe lehekülje ja Une-Mati virutaks otsekui kotiga piki pead (assotsiatsioon Mati Undiga on ka juhuslik ja meelevaldne)." Ma omalt poolt lisan, et sama kehtib neist kõnelevate lugude kohta.

Siiski, üks lugu vähemalt oli ka tänases Sirbis, mida võib küll soojalt soovitada lugeda. Formaalselt kunstinäitusele pühendatud tõlkelugu pakkus tegelikult v'ga põneva sissevaate inuitide maailma ja mitte ainult sellesse traditsioonilisse, millest ju vahest isegi mõnda teatakse, vaid just tänapäevasesse - näiteks sellesse, kuidas inuitid või vähemalt osa neist muudeti põhjapõdraküttidest põhjapõdrakasvatajateks (või vähemalt innustati muutuma - see ei pidanud tingimata olema sunduslik) ja kuidas vähemalt osa neist on leidnud tänaseks hoopis parema väljenduse kunstimaailmas. Väga huvitav, väga.


Loetud: Sirp, 13.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox), Head käed (TV3)

Reedesed mõtted

Üpris napi tööpanusega päev, mille peamiseks nappuspõhjuseks oli tänasele langenud järjekordne tõlkijate sektsiooni teemaseminar.

Hennoste Tiit ei kõnelnud küll kuigi palju otseselt tõlkimisest, aga tema ülevaade netikeelest või, nagu ta eelistas pigem öelda, kiirkeelest oli ometi päris huvitav - osaliselt mõistagi kuuldud ja osaliselt iseenese tarkusest tuletatav, aga siiski kenasti kompaktselt kokku võetud. Ja andis muidugi mõtteainet: jah, mul ei ole oma ampluaas märkimisväärselt selliste tekstidega kokkupuudet, kus netikeel võiks üldse esineda, aga eriti moodsa ilukirjanduse tõlkijatel võib selline asi küll tasakesi hambaid ja ajukurde murdma hakata - lõppeks pole ju kuhugi kadunud päriselt ei selline žanr nagu romaan kirjades ega ka komme ilukirjandusteoses kirju tsiteerida. Mis siis tänapäeval pigem on samused elektroonilised kirjad või isegi nõnda-ütelda kiirsuhtlus-kirjavahetus, kus vähimagi autentsusetaotluse korral kahtlemata see neti/kiirkeel sisse tuleb - ja kindlasti ka tõlkijatele omajagu peavalu valmistab, kas või juba selle Hennoste mainitud asjaolu tõttu, et neti/kiirkeel areneb hirmus kiiresti, mistõttu eilsed lemmikfraasid võivad homme arusaamatuna tunduda. (Õieti, eks on ju mulgi sellega teataval määral kokkupuudet, kuigi suhteliselt vähe, sest see kiirkeel pole ju midagi hirmus uut, sedasama võib leida ka näiteks keskaegsetest, mis mõnikord võivad lausa mitmesugustest lühenditest, suupärastest vormidest, väljajättudest ja muust sellisest lausa kubiseda.)

Õige kohati eelnevaga haakudes, aga valdavalt siiski oma rida ajades kõneles Soomre Mati huumori tõlkimisest. Mis on loomulikult maru keeruline, eriti äärmuslikemais vormes, näiteks peaaegu igal juhul tõlkimatud palindroomid või peaaegu samamoodi ainult üksikjuhtudel tõlgitavad kultuuripõhised imitatsioonid (ütleme, näiteks, mõne levinud lastelaulu töötlus või vanasõna ümberväänamine vms).

Rohkete näidetega varustatud ettekandest jäi mulje, et Mati ise eelistab pigem huumori adapteerimist, millega, tundus, mõned kohalolijad tingimata nõus ei olnud, aga eks ta ole, tõlkimises on alati olnud ja küllap veel õige pikaks ajaks, kui mitte igavesti, jääbki vähemalt kaks koolkonda: ühed, kes eelistavad võõrast edasi anda sihtkultuuriruumi oludesse paigutatult, ja teised, kes eelistavad samusesse sihtkultuuriruumi tuua sisse midagi (eeldatavalt värskendavalt) kergelt võõrast. Mõlemal on oma plussid ja miinused, mõlemad võivad anda parimal juhul vaimustavat sünergiat, mistõttu vaevalt saab tingimata ühte teisele eelistada, üldjuhul vähemalt (on kindlasti erijuhte, mitteilukirjanduses näiteks on selgelt eelistatav võimalikult vähene adapteerimine, ent ilukirjanduseski võib otsene ülekanne olla mõnikord vaimustav, teinekord jälle liigselt võõristust tekitav ja sestap asjatu).

Tänane Sirp jätkas selle aasta vinget algust oma sisukuse poolest, kuigi seekord pisut teisiti - tegu oli pigem mõneti teemanumbriga, kus asja kandis mind huvitanud teema, mis muutiski lehe sisukaks (samal ajal kui selle teema ehk autoriõiguste asemel olnuks midagi muud, siis võinuks vaat et lehenumbri päris tühjana maha kanda).

Alustuseks tuleks aga nentida, et kuigi Sirp positsioneerib end eelkõige kultuurilehena, ei pääse seegi, võib-olla paratamatult, muu elu mullistustest ja nii oli tänaseski lehes, nagu suhteliselt kindla regulaarsusega iga nelja aasta järel nii mõnigi selgelt (lokaal)päevapoliitilise tooniga lugu.

Olgu, nii enam-vähem juhtkirja tasemele tõstetud (vähemalt nende silmis, kes on pikemat aega Sirpi lugenud) Larmi Pille-Riinu lugu oli vähemalt kultuurpoliitiline, kirjanik Ivanovi Andrei ümber üles puhutud kodakondsussaaga järjekordne lõiguke, mis ehk senistest kõigest asjatundlikumalt probleemi lahkas ja ilmselgeid väiteid - kui juba see probleem nii suureks on puhutud - kodakondsuse andmise poolt leidis, ent Hindi Mati kaheleheküljelist pikka ja tüütut jauramist oli isegi natuke piinlik lugeda. Mitte et ta ei oskaks kirjutada, kas või pealkirja leida ("Eesti Nokia - negatiivne sünergia" on kahtlemata ligimeelitav ja peibutav) ja mitte et tal ei oleks nii mõnedki asjalikud mõtted loo sees ära öeldud olnud, aga ikkagi, nii pikalt kirjutada ainult sellest, kuidas Savisaare Edgari mahategemine on vale ja mahategijad "kallutatud jõudude küüsis" (ei, seda väljendit ta ei kasutanud, aga oleks vabalt ka võinud, mõte igatahes selline selgelt on), on tagasihoidlikult öeldes isegi Hindi Mati jaoks tuntav lati alt läbihüppamine. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et loos andsid tooni mitmesugused ajast ja arust meemid, nagu peavoolumeedia (jah, kust seda tänapäeval enam leida, ah?, sõnavabaduse (küll selle põhimõtteliselt vildakaimas vormis ehk anonüümsete kommentaaride kujul) pidamine sootuks sõnavabaduse summutamiseks, sildistamise häbivääristamise sildi all ise siltide kleepimine ja nii edasi ja nii edasi.

Ent teiselt poolt oli see artikkel omamoodi ka sümptomaatiline, tuues otsekohe meelde pildi hoopis ühelt teiselt maalt ja sootuks teistsugusest poliitilisest elust. Jah, nii imelik, kui see ka esimesel pilgul ei tundu, sobib Hindi artikkel väga kenasti sellesse mustrisse, mis natuke teistsuguse valimistsüklite ülesehituse tõttu peaaegu lakkamatult käib Ameerika Ühendriikides. Eestis ei ole polariseerumine muidugi nii tõsine, siis on pisut enam kui kaks erakonda, mis võib pilti pisut ähmastada, aga võtted ja stiil on päris sama, eriti kui arvestada seda, et Keskerakond on end kas teadlikult või asjaolude sunnil (mis ei pruugi olla vastanduvad) just üritanudki omamoodi kaheparteisüsteemi tekitada - meie kui (alatine?) opositsioon ja see "teine" (tunne on vastastikune, ka teised erakonnad suhestuvad Keskerakonnaga samamoodi: meie ja see "teine"). Ja kaheparteisüsteemis käivad nähtavasti paratamatult (vähemalt nii paistab kõnelevat ajalugu) võitlused palju teravamalt kui süsteemis, kus sisendeid-väljundeid on tunduvalt rohkem.

Selles mõttes oli Hindi artikkel ühtpidi ebakõlaline ja -kohane, sest no ei ole suhtumine Savisaarde (ja ma julgeks arvata, et isegi mitte Keskerakonda) nii üheülbaline, nagu tema seda kujutada tahab (ja ma tegelikult ei tea kedagi, kes siiralt tahaks Savisaare nime 1980. aastate lõpu sündmustest "välja kirjutada" - teisiti näidata, jah, võib-olla, aga mitte elimineerida, sest see ei ole muul kui puhtalt kinnisilmi-ideoloogilisel põhjusel lihtsalt võimalik), teistpidi aga ülimalt valgustav: isegi kui samune Savisaar ja Keskerakond end tegelikult üpris konservatiivsena näitavad (jah, jälle üks ebakõla: formaalselt ju peaksid nad nagu asuma poliitilises tsentris, kuhu nad ka ise ennast kangesti liigitada tahavad, ja konservatiivid olema hoopis muud jõud, aga praktika näitab järjepanu muud, just seda, et Keskerakond mängib alalhoidlike tunnete ja uuehirmu peale), soovivad nad igati kasutada kõige "moodsamaid" valimiskampaaniavõtteid, isegi kui need ei taha hästi kohalikesse oludesse sobida ...

Aga jäägu see poliitika, ega sellest järgmise kuu jooksul nagunii ei pääse, arvatavalt ka kultuurilehe veergudel, otsesemalt või kaudsemalt, sest tänase numbri peamine huvitav osa moodustas uue kavandatava autoriõiguste seadusega seonduv. Nojah, mis kirjandusse või laiemas mõttes trükiteostesse puutub, siis selles osas ju uues seaduses midagi silmatorkavat ei ole (vähemalt mu arvates - ma olen seda silmanud, aga ei ole väga üksipulgi uurinud: ainuke selge erinevus tundus ses mõttes olevat isiklikuks mitteäriliseks otstarbeks tõlkimise eristamine omaette paragrahvina (varem oli see muidugi ka olemas, aga lihtsalt muu seas ära mainitud)), aga seda huvitavam oli lugeda, millised probleemid on ja mida ehk tulevikus enam ei ole teistes valdkondades.

Näiteks arhitektidel, kes äsja tegid väga jõulise avalduse Eesti ajakirjandusele, milles nõudsid alati arhitektide nime äramärkimist, kui juba arhitektuuriteostest kõneldakse (jajah, eks tõlkijad igatsevad ka ju seda: õnneks on aastatega asi paremaks läinud, aga nii mõnigi kord kõneldakse jätkuvalt tõlketeostest nii, nagu olekski need kohe originaalis eesti keeles kirjutatud, see tähendab autorist ja teosest, aga isegi tõlkija olemasolugi mainimata). Mis, jäi mulje vastavast artiklist, on üks arhitektide suuremaid muresid - ehkki veel suurem on pigem see, et arhitektid on seni heas usus muudkui parimaid projekte vorpinud, aga tellijad-ehitajad, kes rõõmuga need projektid vastu võtnud, pidanud paremaks neid oma äranägemise järgi muuta. Ja tulevases seaduses peaks see siis nüüd paremini ja etemini olema, loodetavasti vähemalt.

Seesama mure, paistab, vaevab ka filmitegijaid, kuigi neist kõnelevas loos on pearõhk ehk hoopis teine, nimelt filmidele iseloomulik üüratult paljude "autorite" olemasolu ja sellest tulenevad (eelkõige rahalised) probleemid. Milliste probleemide sisu jäi mulle pisut võõraks - sest näiteks raamatute puhul võiks ju ka kõnelda suurest meeskonnast, kas või kuni trükikoja koristajani välja, aga vähemalt tavapäraselt neid ikka "meeskonda" ei arvata, isegi mitte "tiitritest" ei leia -, aga küllap sel mingi tähendus siiski on, kui see nii suurt muret ja mõtlemisainest teeb ja annab.

Filmindusele oligi seekordses autoriõiguste "eris" ehk kõige rohkem tähelepanu pööratud: lisaks mainitule veel teist nurka heita tahtev Krabo Anu lugu, mis mu meelest jäi küll pisut skemaatiliseks ja hambutuks (kuigi ENSV-aegsete filmide problemaatikale osutamine oli väga tänuväärt - see teema puudutab ju teravalt ka muid valdkondi peale filmide), eriti aga Hermanni Eiki kirjatükk, mis Sirbi veebilehe liigituse järgi ka rubriiki "Film" on pandud, aga tegelikult palju laiemalt autorsuse teemat üldse käsitles.

Eiki loos oli üks huvitav mõte, küll mitte ta enda oma, vaid laenatud mõtlejalt Foucault't, nimelt et autori "teke" ei ole sugugi seotud samuse autori enda sooviga ennast kehtestada, vaid pigem teiste (nähtavasti eriti võimude) sooviga leida vajaduse korral patuoinas. Ma ei olnud seda teooriat varem kuulnud, aga põhimõtteliselt oma iva võib selles muidugi olla. Kuigi ma siiski omajagu julgeksin selles kahelda: tahtmine silma paista ja valjusti rinnale kloppides teatada "Mina tegin seda!" on küllap vähemalt sama vana kui soov teada saada "Kes kurat seda veel tegi?"

Lisaks mulle tundub, et kommunikatsiooni aina ja üha laienedes ja avardudes on see esimene soov pigem peale jäänud - mitte et teine kuhugi kadunud oleks, aga kui nüüd tänapäeva välja hüpata, kus potentsiaalselt igaüks võib end autoriks kuulutada (olgu, alati on neid, kes ühel või teisel põhjusel seda ei taha, ja sugugi mitte kogu maailm ei ole ka ei mentaalselt ega võimalustelt sellises olekus, et samust rinnalekloppimist kogu maailmale teada anda, veel mitte), on selle teise kihu teostamine hakanud juba sisuldasa mõttetuks muutuma: mitte et süüdistada ei saaks ja vajaduse korral ka karistada (ehkki seegi on aina enam üleilmastunud, ka puhtalt füüsilise liikumise mõttes, maailmas samuti üha keerukam), aga samune kommikatsiooni avardumine tähendab ühtlasi, et juba enne seda võib "süüdlane" leida küllaga mõttekaaslasi, järgijaid, austajaid jms ning süüdigi mõistmine ei pruugi midagi muuta, just samuste mõttekaaslaste, järgijate, austajate jms tõttu.

Sellele viitab ehk mitte nii otse, aga siiski oma loos ka Eik, kes nendib, et praegu "avaneb pilt keerukast olukorras, mis on sedavõrd tasakaalust välja, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril". Ja nii see on: nagu ma ütlesin, tungid kontrollida, olgu loojaid või loomingut või vähemalt selle levikut ei ole kuhugi kadunud, aga aina raskem on neid reaalselt teostada. Muidugi, vaevalt need õieti kunagi päriselt ja lõplikult kaovadki, sest see tung on ikka sees olemas ja ku ajalugu meenutada, siis ei ole ju tänapäevani päris lõplikult ja täielikult kadunud kuhugi, ütleme, ei Euroopa keskajale iseloomulik käsitöö ja kaubanduse range lahterdamine ja reglementeerimine (ehkki on tänapäeval pigem erandlik ja väga ahtake) ega näiteks suisa kogu ühiskonda päris rangelt lahterdanud ja reglementeerinud India kastisüsteem (ehkki pole enam õieti vertikaalne, nagu oli sajandeid, ehk lausa aastatuhandeid, vaid tänapäeval pigem horisontaalne ja sellisenagi tähtsust kaotamas).

Õieti sedasama kommunikatsiooni avardumise tingimustes murranguseisu jõudmist ja suunavalimise raskusi kajastas ka Halliku Martini lugu, mis puudutas lühidalt teadustegevuses tekkinud probleeme, ikka selle autoriõigusega seonduvalt. Eks ta on samal teemal varem ja pisut üldisemalt ka kirjutanud (Sirbis näiteks see lugu), nii et sel korral oli rohkem tegu kitsamate küsimustega, aga näiteks see, mis tänases loos oli öeldud õppejõudude loengumaterjalide kohta, näitas ikka päris skisofreenilist olukorda, mis võib kergesti tekkida, kui autoriõigust nõnda-ütelda täie raua ja tõsidusega rakendada.

Kirjandusestki oli lisaks mainitud poliitilise hõnguga "juhtkirjale" õnnestavalt palju huvitavat kirjutatud ja erilist heameelt tegi see, et just sellisest kirjandusest, mis ju nii hirmus sageli, kuidas öelda, tüüpilisele eestlasele silma ei jää. Samune Ivanovi Andrei oli pälvinud oma vist viimase eest keelde jõudnud raamatu "Bizarre" leheküljepikkuse arvustuse, aga veel paeluvam oli Pilve Aare lausa kaht lehekülge täitev usutlus ühe Leedu kirjandusteadlasega, jututeemaks Baltimaade vene(keelne) kirjandus tervikuna. Millest mina näiteks ei teadnud suurt midagi (mitte et ma nüüdki midagi märkimisväärset teaksin, aga see intervjuu teataval määral silmi siiski avas - ma mõtlen just eriti Läti ja Leedu koha pealt, sest Eesti vene kirjandusest on ikka ju aegajalt juttu olnud). Intervjuus oli mõistagi nauditavaid kõrvalekaldeid puhtalt kirjanduse väljalt ellu enesesse, millest tasuks üks osa lausa eraldi välja tõsta - mõtlema integratsiooni üle peaks see panema küll, võib-olla omajagu teisiti, kui muidu kombeks:

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Äärmiselt mõnus oli lugeda eesti kirjanike järjekordsest "dessandist" Udmurdimaale. Kõige kirjandusse ja sõiduelamustesse puutuva kõrval jäi mulle aga teravalt kõrva miski, mida ma olen ka ise õige mitme veel Venemaale jäänud tuttava puhul tähele pannud: ääretu infonälg, mille taga aimub tõdemus, et näilisest infoküllusest, mis Venemaal ju tegelikult valitseb, ei ole seal ikkagi seda tõest ja õiget teavet. (Jah, seda isegi inimeste puhul, kes võimalust mööda jälgivad välismaiseid teabekanaleid!) Kes on elanud Nõukogude Liidus, mäletab seda tunnet hästi, liigagi hästi - ja nüüd on see tagasi tulnud. Õieti juba ehk oma viis-kuus aastat, võib-olla isegi veidi rohkem (minu peas seondub selle teke Moskva elumajade õhkulendamisega ja kinnistumine Beslani kriisi ajaga, aga noh, räägitakse, et süvenenud olevat see Gruusia ründamise järel - ju "kohalikud" teavad-tunnevad paremini). Siin, Eestis, on seda ehk isegi raske ette kujutada (jah, kui ei mäleta - või ei taha mäletada), mida näitas ilmekalt ju ka üks siinne eksperiment, mille käigus ajakirjanik üritas elada nädalakese "Vene inforuumis": ajakirjanik oli sunnitud tõdema, et nagu õhk oleks ära võetud, aga ilmselgelt ei suutnud ennast kujutada olukorda, kus see õhk on ära võetud mitte kümme päeva, vaid kümme aastat - jah, organism harjub teataval määral sellise "õhupuudusega", kohaneb, aga paratamatult püsib ka teadmine, et "tõde on kusagil olemas".

Põhimõtteliselt samast rääkis ka Piirsalu Jaanuse intervjuu kadunud Sobtšaki Anatoli lesega, mis ühtpidi oli kadunukese alles nüüd avaldatud raamatu tutvustus, aga teiselt poolt selge kriitika praeguse Venemaa võimu ja süsteemi vastu. Väga lugemist väärt intervjuu.

Sama nauditav oli üle tüki aja lugeda Medijaineni Eero kirjatööd, mis käsitles Tammani Tiina raamatut ühest kunagisest Briti luureagendist, kes oli ka Eestiga seotud. Lugu muidugi tõstatas rohkem küsimusi, kui neile oli selles või ka üldse võimalik vastata, aga eks luureteemaga see enamasti nii kipubki olema, et ka parimal juhul jäävad paljud asjad õhku rippuma - mitte asjata ei ole luure teine nimi *sala*teenistus ... Üks asi siiski tasub lausa eraldi ära märkida, millele Medijainen tähelepanu juhib ja mida pahatihti kiputakse ära unustama (meenutada võib kas või Meri Lennarti ümber seniajani käivat Nikolajevi-jama):

Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. [...] Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Päris huvitav oli lugeda juba ammu üles kerkinud, aga mõne ülemaailmselt mõjuka isiku sõnavõtu tõttu alles äsja taas teravalt üles kerkinud probleemidest tehisintellektiga. Mu jaoks, kes ma olen teemat suhteliselt järjepidevalt üritanud jälgida, selles loos küll eriti midagi uut ei olnud, aga siiski oli mõneti vapustav (mõni ütleks kindlasti, et ehmatav ja kreepsu tekitav) lugeda arvamust, et tehisintellekti uurimisel ja arendamisel ollakse praegu just selles seisus, et edasine areng tuleb järsk ja kiire. Eks elame, eks näeme - singulaarsus on asi, millega on rohkem hirmutatud kui tõsiselt arutletud, mida see üldse tähendada võiks ...

Ja lõpetuseks on tore nentida, et samamoodi nagu mul eelmisel nädalal on too punklaulupeole riigi rahakotist jupikese eraldamise taunimine pannud kukalt kratsima ka teisi. Niineste Mart nendib oma vastulauses täiesti õigustatult, et punklaulupidu on nostalgiaüritus, ei kuidagi selline protestiüritus, millele oleks korraldajatel piinlik raha vastu võtta ja/või riigil imelik seda eraldada.



Loetud: Sirp, 06.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli ehk veel isegi ägedam kui eelmine ja sestap jätkuvalt tõusujoones minev, kuigi teiselt poolt tuleb sama jätkuvalt nentida, et nagu ei saa millegi kasv olla lõpmatu, võis juba seekord täheldada sedagi, et huvipakkuvaid lugusid on natuke vähem.

Numbri avas Kuldkepi Mart vana teema üle - kas Eesti ikka on Põhjamaa või mitte - arutledes ja üsna loogilisele järeldusele jõudes, et kui ka on, siis vaid osaliselt, üheks oluliseks põhjuseks kas või juba see, et kui Põhjamaadel on maailmas teatav kuvand (milline iganes see siis täpselt ka ei oleks), siis Eestil on sinna juba puhtajaloolistel põhjustel veel tükk aega tatsuda. Iseasi, kas üldse tingimata tahetakse tatsuda, leiab autor põhjust kahelda.

Küll aga hämmastas mind veidi loos leidunud väide, et omaaegne, nüüd juba sadakonna aasta taha jääv Eesti iseseisvumine olevat olnud rootslastele üllatus. Või nagu autor ütleb: "Rootslastele, kes Eestist õieti midagi ei teadnud ja olid harjunud nägema seda Venemaana, tulid sellised ambitsioonid üllatusena." Ma ei julge muidugi vastu vaielda inimesele, kes just selle perioodi Eesti-Rootsi sidemeid on lausa doktoritöögi tasemel uurinud, aga kahtluseuss jääb hinge: kas tõesti need rootslased, kes veel 1790. aastal olid käinud Tallinna all lahingut löömas ja kes XIX sajandil olid kujundanud Karl XIIst suure romantilise kangelase, kes paraku jäi alla suurele idanaabrile ja kaotas rohkelt alasid, sealhulgas sellesamuse Eesti, ei mäletanud midagi Eestist? Et iseseisvumissoov võis üllatusena tulla, selles pole põhjust kahelda, eks see tuli paljudele üllatusena, isegi siinsamas Eestis leidus neid, aga et Eestit (ja muidugi Lätit ka, st Balti provintse tervikuna) oldi harjunud nägema Venemaana, tundub siiski pisukese liialdusena. Aga noh, see on ainult selline kahtlus, nagu öeldud, ühel pool on perioodi uurija arvamus ja teisel pool ainult minu asjatundmatu kõhklus.

Tõelise avapaugu andis numbrile aga Paku Triinu pikk ja sädelev arvustus hiljaaegu ilmunud Carlyle'i Thomase teosest "Minevik ja olevik". Ma kunagi ülikooli ajal ühe historiograafialoengu'käigus pidin kohustuslikus korras mõnevõrra Carlyle'i lugema ja mulle ta suurt muljet ei jätnud: varase poleemilise ajalookirjutuse ajajärgu ajaloolased võivad küll olla stiililt head, võib-olla isegi nutikalt ja osavalt lugu põimida, aga nende narratiiv kipub olema liiga auklik, et sellest eriti rõõmu tunda. Põhimõtteliselt umbes samale järeldusele jõuab ka arvustaja, tehes seda küll siinöeldust palju mõjusamalt ja vaat et sama poleemilis-kujundlikult.

Veel suuremat rõõmu valmistas aga see, et kui tihtipeale on isegi suuremate tõlketeoseid käsitlevate artiklite juures tõlge kui selline üsna ära unustatud või mainitud vaid paari lausega, siis Paku Triinu oli kirjutanud lausa spetsiaalse lisaloo (veebis osutatu lõpus), mis vaatles just teost tõlke seisukohalt. Ja kuigi ta lõpuks möönab, et "vähemalt loetavuse poolest võib tõlget pidada siiski suhteliselt õnnestunuks", siis eelnevat turmtuld nii lapsuste kui ka tõsiste kaheldavuste pihta silmas pidades tundub rohkem, et tegemist on rohkem "halastuslasuga" :-)

Kuigi Sirbi kirjandustoimetaja Larmi Pille-Riin leidis oma kolumnis veidi nukralt, et (kirjandus)kriitika avaldamisvõimalused on mandunud sinnamaani, et mis tahes teose autor/tõlkija peaks lausa õnnest lakke ja sellest läbigi kargama, kui tema teos arvustamist leiab, siis õnneks oli just selles numbris lisaks juba mainimist leidnud Carlyle'i (k)arvustusele vaatluse alla võetud ka näiteks Montefiore Simon Sebagi romaan ja veel nii mõnigi teos - mõned (nagu ka Montefiore oma) tõesti juba 2013. aastal ilmunud.

Aga näiteks üks matemaatikateos, mis samuti tänases Sirbis käsitlemist leidis, on siiski üsna värske. Oleski Peetri kirjutisi on alati nauding lugeda, isegi kui mõnikord läheb päris raskeks selle õige tuuma äratabamine ja mitmed sisemised keerud ja käärud kipuvad silmanägemise ja mõtlemisvõime päris krussi ajama. Nagu ka seekordses loos. Põhimõtteliselt oli see muidugi poliitiline artikkel, ühelt poolt suunatud praeguste riigivalitsejate (vähemalt kirjutaja arvates) nukra haridustaseme (eriti reaalteaduste mõttes) pihta, teiselt poolt kirjutaja sugugi mitte esmakordne kurtmine hariduse, eriti kõrghariduse mitmeti viletsa seisu üle (jällegi eriti reaalteaduste osas), kolmandalt poolt mõnus pilguheit teaduse ajalukku ja neljandalt poolt, nojah, eks lugu peab lugema, et kõik need arvukad pooled sealt üles leida.

Tarandi Kaarel oli aga vaadelnud alles äsja ka ETV ekraanil näha saadud päris vastset dokumentaalkaadritega filmi Eesti iseseisvumisajast, mis vaatles kõike seda eelkõige toonase Islandi välisministri silme läbi. Stsenaristide seast Tarandit ei leia, aga kogu kirjutatu kõlas küll just nii, nagu oleks ta ise mõelnud, kuidas sellist filmi teha, ja nüüd need mõtted paberile pannud. Väga kenasti kokku võetud, mu arvates.

Suur osa tänasest Sirbist, täpsemalt keskmine 12-leheküljeline plokk, oli pühendatud Kultuurkapitali teemale, nii selle praegusele olukorrale kui ka võimalikele muutustele. Küllap see mõnelegi on päris huvitav teema, mulle ehk mitte nii väga, aga näiteks Väljataga Märdi lugu võttis küll paljud asjad väga kenasti kokku. Ja ei saa muidugi mainimata kätta (:)kivisildnikku, kes ka, omamoodi nagu ikka, võttis asju kokku ja pani üheselt paika.

Ent kõige selle juures jäi kuidagi imelik ja mõru tunne suhu ja mujale Lõhmuse Marko loost, mis kõneles mitte enam "kulkast", vaid juba kultuuriministeeriumi muusika valdkonna eelarvest. Pealkiri oli mõistagi mu jaoks ligitõmbav: "... ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline". Aga selle mulle huvitava osa juurde jõudis ta alles lõpus: nimelt ei ole autor sugugi rahul, et kultuuriministeerium on, arvatavalt täitsa iseomase arust, otsustanud eraldada toetust punklaulupeole (jah, seesama Rakveres peetud/peetav asjandus). Lõhmuse seisukoht on kokku võetud nii:

Subkultuurina on pungi ideoloogiaks ikka olnud kehtiva võimu halastamatu kriitika ning eristumine peajoone- ja dominantkultuurist. Kui nüüd tõesti Rakvere punklaulupidu soovis ennast seada samasse ritta nende kõrgkultuuri ja peajoonesündmustega, mis KMilt raha saavad, diskrediteerib selline valitsuselt raha vastuvõtmine lihtsalt eesti punki. Kui aga ministeerium ise läks tollele punkpeole raha pakkuma, käitub ta totalitaarse ühiskonna kultuuriaparaadina, kellel on subkultuuridega kokkupuutumisel kaks käitumismalli: keelame jõuga ära või, kui see ei õnnestu, paneme riigi rahast sõltuma. Päris jubedad variandid mõlemad.

Mu meelest on ta siin aga täielikult mööda pannud. Jah, pungi "ideoloogia" (ehkki punk iseenesest pigem on ka ideoloogia kui sellise vastane) on tõepoolest õigesti ära tabatud, aga punklaulupidu paraku ei taha (ja ma tunnen, et ma pole selles arvamuses üksi - ei viitsi hakata internetist viiteid otsima, aga neid mõtteid on avaldatud varemgi) sugugi selle alla mahtuda. Tõsi, seal lauldakse punklaule, aga nii palju kui mina olen aru saanud, on see ikka rohkem ajaloo- ja nostalgiaüritus, meenutus sellest, milline teataval määral ühiskondagi muutev jõud pungil omal ajal oli. Või kui teisiti öelda, siis on sel üsna vähe pistmist tänase päeva "pungiskeenega", eelkõige kõlab seal, mis on ühe laulupeo puhul ju lausa loomulikki, ikka "klassika" Ja sellisena võib seda pigem võrrelda, ütleme, Kreegi või Tubina mälestuspäevadega, millele raha eraldamist, ma usun, ei peaks ükski muusikakultuuri ajaloost lugu pidav isik sugugi sobimatuks (jajah, iseasi on see, et kindlasti võib leida mõningaid muid üritusi, mis ehk väärinuks seda toetust rohkem), mitte aga sugugi pidada "eesti pungi" (jah, mis see õieti üldse on või olema peaks? juba pungi enda mõiste suuresti välistab sellise koosluse) ja valitsuse õudu ja õõva tekitavaks koostööks.

Numbri lõpetas aga meeoleolukas, kirjutatud küll miskipärast pseudonüümi taha varjudes, pilguheit Sirbi minevikku. Väga vahvad mälupildid ja nauditavas keeles ja stiilis.

Loetud: Sirp, 30.01.2015
Vaadatud: Kes? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Ilmunud tõlked: Carlos Ivan Vargas: e-Eesti ehk lihtsuse keerukus (Postimees, 30.01.2015)

Reedesed mõtted

Huh, polnud need väiketööd nii väikesed midagi, vaat et ligemale nädal kulus paari artikli peale ära. Aga valmis nad nüüd on, vähemalt esialgsel kujul.

Aasta algus on Sirbis kenasti alanud, aina sisukamaks paistab teine muutuvat, seni ühtlaselt progresseeruvas joones (nii et on vaid karta, et kuskil tuleb jälle langus sisse, sest leheruum on ju piiratud ja mind mittehuvitavad teemad tahavad paraku vististi ka ruumi saada).

Juba tänase numbri "avang" (ma ei teagi, kuidas selle elemendi kohta, mis (tavaliselt) lühikese numbrikokkuvõtte või mingi uitmõttena numbrit nüüdsel ajal alustab, peaks õieti ütlema) paelus tähelepanu, eriti muidugi seetõttu, et selles puudutati üht sellist probleemi, mis, mulle tundub, mind väga paljudest eristab. Nimelt näitleja (või laiemalt mingi tegelaskuju) samastamine reaalse isikuga - siin loos siis Lutsepa Aini näitel. Mulle on see täiesti võõras: jah, see maksab lausa kätte, näiteks mälumängudes, kui küsitakse filminäitlejaid, siis ma tihtipeale tean küll nende "nime", see tähendab seda, kes pildil näidatu selles filmis olnud on, aga mul pole vähimatki aimu, milline võiks olla kujutatu "kodanikunimi". Sest noh, see pole mu jaoks kuidagi oluline, vähimalgi määral: nii et lookeses esitatud probleemi mul ei tekiks - on Konstantin Päts tolles lavastuses ja on Ain Lutsepp, olgu poliitik või näitleja, ja neil ei ole minu arusaamist mööda mitte midagi, üldse mitte midagi ühist. Aga jah, paistab, et paljudel on, mis küllap jääbki mu jaoks igavesti mõistatuseks  ...

Luksi Leo oli kirjutanud juba möödunudaastase "Eesti mõtte" otsimise võistluse loo, loomulikult lihtsa, aga kutsuva pealkirjaga "Eesti riigi võimatu mõte". Huvitav oli lugeda pikka filosoofilist arutelu selle üle, miks ei ole Eesti riigi mõtet võimalik defineerida, aga mu meelest jäi siin kasutamata üks võimalus. Autor püüdis mitmeti ja edukalt näidata, kuidas ei ole võimalik samust Eesti riigi mõtet defineerida millenagi, mis *on olemas*, aga jättis täiesti arvestamata võimaluse, et see mõte võiks olla defineeritav saamisena. Või kui teisisõnu öelda, siis seda mõtet ei ole, jah, üldse mitte, vaid on ainult liikumine selle poole - ütleme, samamoodi, nagu ei ole olemas ja enamasti ei saa isegi rahuldavalt sõnastada ideaali kui sellist, küll aga saab selle poole püüelda. Ja selles püüdluses, liikumises õieti see mõte väljendubki. Või noh, kui veel täpsem olla, siis tegelikult Luksi Leogi jõuab selleni välja, kui nendib, et "Eesti riigi mõtet ei ole teoreetilises plaanis võimalik rahuldavalt sõnastada, kuid poliitilises plaanis ei ole võimalik pidevatest sõnastuskatsetest loobuda". Kas nüüd jääda rahule mõneti ootamatu tõdemusega, mida autor lõpus teeb - "Tuleks küsida hoopis vastupidi. Kuidas vabaneda ennast ainsa võimaliku tegelikkusena reklaamiva globaalse turumajanduse hegemooniast? Kuidas avada poliitiliste vaidluste väli tegelikele alternatiividele, et inimesed saaksid langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid?" -, on juba iseasi: esiteks ei oleks ma sugugi kindel, et need kaks "hegemooniat", turumajandus ja Eesti riik, kuidagi vastuolus oleksid, ehkki seda vastandust nii sageli püütakse näidata või vähemalt kuulutada, ja teiseks ei ole ma kaugeltki veendunud, et inimesed ei saa langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid. Tõsi, see ei pruugi käia kujul, millega ollakse ehk harjutud, aga mu meelest on "poliitiliselt kaalukas otsus" kas või samune "jalgadega hääletamine" elik kodumaalt lahkumine, rääkimata paljudest muudest. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et poliitika all mõeldakse traditsioonilist "riigipoliitikat", see tähendab seda, mida teevad valitsus ja meie puhul riigikogu, aga juba ammu ja liberaalse demokraatia tingimustes eriti ei ole see sugugi ainus poliitika: poliitika ja üldse poliitilisuse mõiste on sedavõrd laienenud, et isegi raske on leida valdkonda, mis ei oleks poliitiline - jah, ühte otsa pidi kahtlemata jätkuvalt seotud samuse "riigipoliitikaga", aga teistpidi tegutsemas mitte selle pikenduse või laiendusena, vaid paralleelselt, osati sõltumatultki.

Päris põnev oli lugeda suure Eesti filmi - vähemalt selles mõttes, et see on lausa Oscari kandidaatide sekka pääsenud (iseasi muidugi, palju see nüüd Eesti film on, aga olgu, eks ta mingis mõttes ju on ka) - "Mandariinid" kohta arutelu produtsendi ja ühe peamise näitleja dialoogis. Lugu tasub lugeda, selles on palju huvitavat, aga mul tekkis hoopis teistsugune uitmõte: kui poleks olnud laastavat Teist maailmasõda, mis Euroopa päris korralikult ja õige tükiks ajaks marginaliseeris, kas siis üldse keegi väga punnitaks tänapäeval Ameerika filmitööstuse auhindade pärast või üldse põeks mingi Hollywoodi pärast? Võib-olla kõneldaks hoopis Babelsbergi massitoodangust ja ihaldataks jõuda, ütleme, iga hinna eest miskise Saksa filmitööstuse organisatsiooni lõppnimekirja? Jah, aga paraku nii ei läinud ja hoopis enne Teist maailmasõda siiski suhteliselt vähetuntud ja ääremaine Hollywood/Ameerika Ühendriigid tõusis maailmas esinumbriks ...

Konsa Kurmo oli kirja pannud ülimalt mõtlemapaneva loo, loomulikult ka äärmiselt intrigeeriva pealkirjaga "Lugu sellest, kuidas inimesed digitaalseks muutusid". Kohe väga palju mõtteid tekitava loo, võiks öelda. Ühelt poolt oli siin küllaltki kenasti välja joonistatud nii kultuuri kui sellise areng ning iseloomustatud üsna hästi seda maailma, milles me praegu samuse kommunikatsiooni üüratu avardumise tulemusel elame, ja tehtud ka mõningaid järeldusi, aga teiselt poolt jäi mul kangesti südamele kripeldama lugemise juures kogu aeg saatnud tunne, et see arengujoon ja need kirjeldused ripuvad otsekui õhus, see tähendab, on konstrueeritud tagasivaatavalt, lähtudes praegusest seisukorrast (mitte aga "edasivaatavalt" ehk siis ajaloolises arengus).

Näiteks arvamus, et "Paberile kirjutamine ja trükkimine fikseeris kirjutatu, luues mulje stabiilsest, püsivast informatsioonist. [...] Internetis on info autoriteedi määratlemine hoopis keerukam. Igaüks võib infot luua ja muuta - senised autentsuse ja autoriteetsuse mehhanismid enam ei tööta." Jah, ega sellele otse vastu vaielda ei saa, kuigi mu meelest pole autoriteetsuse osas vähemalt märkimisväärset muutust toimunud: jätkuvalt on autoriteetsed teatavate isikute, institutsioonide jms arvamused või seisukohad, aga mitte teiste (ma ei hakka laskuma arutellu, kust see autoriteetsus täpselt pärit on - nagu ei olnud see "paberiajastul" pärit vaid sellest, et miski oli kirjutatud ja trükitud, nii ei ole see ka nüüd - ega olnud ka enne paberiajastut). Kuid selle pidamine eriliselt uueks on mu meelest kergelt öeldes vale: isegi kui digitaalajastu ja paberiajastu võrdluses võib see teataval määral pädeda, siis kuidas võrrelda kirjeldatud digitaalajastut paberieelse ajastuga (siinkohal mitte tingimata paberi-, vaid mu pärast kas või savitahvliajastuga)? Ka toona oli palju (muidugi mitte kõik, teatavad põhitõed, mida tunnistatakse ja tunnustatakse, on alati olemas olnud, mitte küll alati ja kõik muutumatult samad läbi aja) infot "hästi muutlik", ka toona oli see "ennekõike sotsiaalse suhtluse meedium" (õieti, millal ei olegi olnud?).

Nii et mõnes mõttes tundub see digitaalajastu vastandamine varasemale omajagu kunstlik. Ma julgeks pigem arvata, et põhistruktuurid on ikka samad, erinevus on aga selles, et kommunikatsiooni tasand on järjepidevalt laienenud: kui kunagi väga-väga ammu piirdus see, ütleme, (füüsilise) päevateekonnaga või nii ehk vahetult oma suguharuga ning veel mitte väga ammu tagasi üldjoontes kodulinna/maakonnaga, veel veidi hiljem ehk riigiga, siis nüüd on see laienenud teadaolevas mõttes kogu maailma, võiks lausa öelda universumi (sest paraku ei ole vähemalt teada kedagi teist, kellega suhelda peale samuse maakera elanike - ei väljaspool ega praegu ka seespool (ma ei imestaks, kui millalgi ja kunagi leitaks võimalus, mis annab mingilaadse kommunikeerimisvõimaluse kõigile olenditele, keda võib nimetada mõistuslikuks või keda vähemalt tõlgendatakse mõistuslikuna, pean silmas loomi, miks mitte ka taimi)).

Ehk teisisõnu, kommunikatsioonihorisont on kindlasti muutunud, aga kas ka kommunikatsiooniviis, see on juba kaheldavam, mu meelest vähemalt - sest lõppeks, mille poolest erineb telefonikõne või Skype-kõne ikka nii väga tavalisest kõnelusest, ütleme, kellegagi, kes on seina taga: vahendatud on nad mõlemad selles mõttes, et partnerit ei ole näha (Skype isegi annab siin eelise, pakkudes vahendatuse ja vahetuse omamoodi hübriidi). Iseasi on artiklis korra äramainimist leidnud "taruteadvus", mis vähemalt potentsiaalselt võib tõepoolest olla midagi päris erinevat senituntust. (Ja isegi selle puhul ma ütleks ainult "võib", sest massiteadvus ei ole ka midagi enneolematult uut ja kuni seda "taruteadvust" reaalselt olemas ei ole, ei ole ka võimalik hästi öelda ega ennustadagi, kas ja kuidas see erineb).

Selsamal kultuuriteemal jagus arutlemist ka edasi, täpsemalt juba sügisese vastavateemalise konverentsi jätkukajastusena vestlusringis. Nagu vestlusringide puhul ikka, kõlas siit läbi väga palju huvitavaid mõtteid, millest ma nopiksin osunduste kujul välja kaks sellist, mis ehk oma teatava vapustavusega võivad panna mitmeidki asju teisiti vaatama:

Kui folkloristikas kasutatavate mudelite (V. Proppi muinasjutuskeem, ATU tüübikataloog, freudistlik seksuaalsusekäsitlus jne) loomisel oleks aluseks võetud siinsed rahvaluulekogud, kujunenuks need mudelid hoopis teistsuguseks. Näiteks Lõuna-Eestis dokumenteeritud XVII sajandi nõiaprotsessides süüdistati nõiduses mehi rohkem kui naisi, mis on Euroopa kontekstis haruldane, ega sobitu paljude nõiduseuurijate väljatöötatud skeemidega. Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes).

Üks huvipakkuvaid teemasid on uurimistraditsiooni mõju rahvapäraste stereotüüpide väljakujunemisele. Kas kooseluseaduse vastased oleks saanud kasutada sõnapaari„traditsiooniline perekond“, kui baltisaksa ajaloolased ei oleks hakanud rääkima aegade algusest kestvast eesti patriarhaalsest perekonnast ja eesti ajaloolased poleks jätkanud sedasama juttu läbi kogu XX sajandi? Või oleks kasutatud väljendit „traditsiooniline perekond“ olenemata teadlaste tööst, sest seesugune peremudel on meile omaseks saanud Lääne massikultuuri pealetungi tõttu?

Ka kirjanduse ja raamatuarvustuste sektsioon oli täna põnevast põnevam. Otsa tegi lahti Loogi Alvar, kel nähtavasti oli olnud väga halb päev või vähemalt väga halb tuju, sest nii vihaselt nagu tema käsitletud Tartu ülikooli kultuuriteemalist artiklikogumikku maatasa tegi, ei ole mäletamist mööda enam päris ammu keegi avalikult kedagi materdanud. Küllap põhjusega, jäi mulje, ehkki jah, kogumikku ma ise lugenud ei ole, et selles osas selget seisukohta võtta.

Selle kõrval oli lausa rõõmustav lugeda Pauli Tooma lugu gnoosiseteemalisest teosest, mis oli palju optimistlikum ja tunnustavam. Ja palju lõbusam ka,näiteks arvamuse poolest, et "toonase kosmogoonia suurejoonelised süsteemid [...] ausalt öeldes on üsna sarnased stringide ja M-teooria fantastikaga".

Samamoodi oli võhiku silmale päris huvitav lugeda tavalisest arvustusest nähtavasti teema paraja eksootika tõttu palju üldistavamalt Türgi kohta mitmesugust teavet andvaks ülevaateks kasvanud Tilgari Tanno lugu. Kust küll veidi nukraks tegevalt võis teada saada, et sellest suurest kirjandusest on jõudnud eesti keelde seni ainult 15 raamatut. Mida ilmselgelt on vähe, nendib ka autor ise. Eks ta ole, küllap tuleb oodata, kuni ilmub mõni fanaatik, nagu meil neid näiteks Norra kirjanduse tõlkijate seas on olnud, kes lihtsalt hakkab seda asja ajama ja ajab ja ajab, kuni leiab nii välismaised toetajad kui ka kodumaised huvilised, kes tõlgete ilmumisest huvituvad.

Omamoodi üllatav oli kohata üleriigilises kultuurilehes lõunaeestikeelset arvustust, aga noh, arvustatav teis ise, Kaplinski Jaani sulest, oli ju ka selles keeles, nii et miks ka mitte.

Lehe lõpetuseks oli viimasel küljel Leete Art kirjutanud vaimustavalt iroonilise, aga ühtlasi mõtlepaneva loo pealkirjaga "Soome-ugri vaikus", mis otseselt puudutas seda vähemalt tänapäeval eestlasile, aga ka teisile soomeugrilasile nii iseloomulikuks peetavat vaoshoitust ja kinnisust. Ta küll nendib, et see "vaikus" on ajalooliselt tingitud: kui varasemates tekstides esinevad soomeugrilased (või vähemalt need, kes arvatavasti olid soomeugrilased) pigem kaugete ja metsikutena, sugugi mitte vaiksetena, vaid hoopis sõjakate, jõhkrate, vaat et mõrvarlikena (hõrk tsitaat loost: "Veel XVI sajandil ei tahtnud jugralased vene maksukogujatest midagi teada. Vahelduseks käisid mansid ise vene linnades maksu kogumas, mida kroonikates veidral kombel rüüstamiseks nimetatakse"), siis "vaikseks" muutusid soomeugrilased otsekui üleöö alles XIX sajandil ehk ajal, mil nad olid üleüldiselt alla heidetud ega esinenud enam ajaloo subjektidena, vaid kõigest objektidena.

Isegi nii vaikseks, et võib nentida: "kultuuriline etikett keelab tunnete avaldamise, sest see võib rikkuda vaimude poolt reguleeritud maailma tasakaalu ning põhjustada inimeste haigestumist või hädasid kogu sugukonnale. Ja nagu soomeugrilastel tavaks, on tunnete väljendamine nõiduse vallapääsemise põhjuseks. Vaikimine on kindlaim viis harmoonia säilitamiseks." Ent lõpetuseks nendib autor siiski täiesti mõistuspäraselt, et õieti pole probleem selles, kas keskajal olid mordvalased agressiivsed ja tänapäeval neenetsid ja handid vaikivad", sest nad on ikka üsna ühesugused nii tuna kui ka täna, see-eest "Kindlasti on tugevasti muutunud aga vaatlejad ja kirjeldajad". 

Aga numbri maiuspala, päris pärl, mida just lõppu hõrguks magustoiduks jätta, oli, kuidas öelda, erialane tekst, seotud otseselt tõlkimisega: Kuusiku Normani sulest pealkirjaga "Tõlkimine ringiga või otse". Tugines see autori magistritööle, millest ilmselt oli tingitud ka ühelt poolt arvukate ja kohati raskesti jälgitavate näidete esinemine, teiselt poolt aga ilmselge, võib-olla liignegi kompaktsus. Sellest hoolimata oli selles tõstatatud probleem päris oluline ja mulle endale väga hästi tuttav. Ilukirjanduses ehk esineb seda mõnevõrra vähem või vähemalt vähem akuutsel moel, aga just teadus- ja populaarteaduslikes tekstides on tsiteerimine laialt levinud, põhimõtteliselt lausa kohustuslik - ja siis tekib sageli probleem sellega, et autor tsiteerib teatavaid tekste, mis on pärit mõnest muust keelest kui see keel, milles autor kirjutab. Pahatihti, kohe väga pahatihti kiputakse minema lihtsamat teed ning tõlkima siis autori teksti ühe jutiga, ka selliseid tsitaate sellest keelest, milles kirjutab autor, mitte aga algkeelest. Mis tihti ei tekita märkimisväärseid probleeme, aga ma olen ise kogenud, et siiski leidub küllaga kordi, kus algteksti ülesotsimine ja kui ka mitte tingimata sellest tõlkimine, siis vähemalt selle võrdlusena kõrval hoidmine aitab ka tõlkes palju paremini hakkama saada (üks näide on ajaloolistel põhjustel eesti keelele väga lähedane vene keel, teine näiteks kreeka keel, kolmas ehk iiri keel, mis, ütleme, inglise keelde ümber pandud tsitaate tõlkides võivad anda algtekstist tõlkimisega võrreldes tükk maad erinevaid tulemusi - tingimata mitte selliseid, mis päris rappa viiksid, aga nüansirohkus võib kergesti kaduma minna küll). Nii et selles mõttes võib igati nõustuda Kuusiku Normani kokkuvõttega: "Tõlkimisel vahendajakeele kaudu lisandub alati midagi, mida originaalis kunagi pole olnud, vahekeel annab tõlkele oma (ja vahendaja) hääle ning võtab ära midagi algupärase iseärasustest."

Loetud: Sirp, 23.01.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Reedesed mõtted

Üsna tavaline tööpäev, kuigi jah, põhitööga tegelemist täna ette ei tulnud: vahel tulevad peale sellised "väiketööd", mis polegi väga väikesed ja nõuavad lausa mitu päeva - nagu ka praegu, nii et ei täna ega mõnel järgmisel päeval ma põhitööni ei jõuagi. Aga teiselt poolt on muidugi huvitav ka niisuguseid asju teha vahelduseks, loomulikult.

Täna anti ka ametlikult teada tublisti hiljaks jäänud tulevase Mageia 5 teisest beetaväljaandest, aga sellest ma loodan kirjutada pisut pikemalt, loodetavasti lähipäevil.

Kui eelmise nädala Sirbi puhul kurtsin, et kirjandusele oli vähe ruumi jagunud, siis tänases oli sellest küllaga juttu, sealhulgas ka moel, mis mind köitis. Aga kõigest järjepanu.

Alustas tänast numbrit Pikkovi Ülo pisut muremõtteid maailma paiskav lugu e-Eestist, täpsemalt selle ühest allkonnast üldnimetusega "kultuur". Põhimõtteliselt on tal kindlasti õigus üleskutse esitamiseks: "Kas Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks ei võiks Eesti kultuur tulla kapist välja?", aga mu meelest on loos natuke liiga mustalt esitatud praegust olukorda. Kas või väide, et "ühelgi Eesti muuseumil pole arvestatavat virtuaalgaleriid". Mu meelest Kumu virtuaaltuur ja (tõsi, võib-olla mitte nii kergesti leitav) EKMi digikogu võiksid siiski arvesse minna täiesti väärtuslike asjadena. Ka Tallinna vanalinnast on ehk Wikipedia artiklist visuaalse poole eelistajale etem kaeda samuse vanalinna panoraamfotosid, mis annavad väga kena ülevaate sellest Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluvast "objektist". Mäluasutustest tasub kindlasti ära märkida veel ka Rahvusarhiivi virtuaalset uurimissaali, mis, tõsi, ei ole "galerii", aga ilmselt seda oleks arhiivilt ka palju nõuda, see-eest väga asjalik portaal, kust on leida õige palju.

Tõsi on kahtlemata ka see, et Eesti kirjandus, muusika, filmid ja kujutav kunst võiks olla veel paremini internetis kättesaadav, aga vähemalt kirjanduse osas on mu meelest viimastel aastatel olukord palju lubavamaks läinud ega ole sugugi nii sünge: on olemas vana kirjandus veebis (nii tekstikogu EEVA kui ka Kreutzwaldi sajandi nime kandva, küll kirjandusele orienteeritud, aga siiski multimeediaportaali ehk "Eesti kultuuriloolise veebi" kaudu - ka kokku ei hõlma nad muidugi kõike, aga päris suurt osa väärtuslikust kindlasti), on olemas (eelkõige) ajakirjanduse digitaalportaal Digar, on olemas arvukalt 0-eurose hinnaga saadaval e-raamatuid (eelkõige just need artiklis osutatud "tüvitekstid", isegi kui mõningase kallakuga kohustusliku koolikirjanduse suunas, aga eks see ole ka mõneti loomulik).

Nii et kuigi ilma igasuguse kahtluseta on loos esile tõstetud mure Eesti kultuuri vähese e-esindatuse pärast põhjendatud, ei tundu vähemalt mulle olukord nii sünge, nagu seda artiklis lugeja silme ette manada püütakse. Mis muidugi ei tähenda, et võiks rusikatega rinnale taguda ja naerusuist nägu teha - sest üleskutse Eesti kultuur kapist välja tuua, olgu vabariigi sajandaks aastapäevaks või ka niisama, väärib kahtlemata järgimist. Nagu ka loos esinenud mõte mitte piirduda veebiga, vaid pakkuda samust Eesti kultuuri ka "metroos", see tähendab avalikes kohtades: võiks ju tõesti olla, et, ütleme, Vabadusristi juures oleks võimalik kohe oma tahvlisse tõmmata ja ära vaadata "Nimed marmortahvlil" või teha samuse tahvliga tuur läbi fotoarhiivi pakutava Vabadussõja albumi ja nii edasi ja nii edasi.

Noor Turovski Mattias oli võtnud lausa kolmel leheküljel arutada nõndanimetatud ökoholismi ehk inimeste/inimkonna ja looduse vahekorra üle. Pikk jutt, sitt jutt, ütelnud vanad eestlased. Ma päris nii ei ütleks, aga natuke liiga palju ühelt poolt erisuunalisi ja teiselt poolt korduvaid mõtteid oli sellesse lukku kokku pandud küll. Mitte et seda seepärast lugeda ei tasuks, tasub kindlasti, kas või juba seepärast, et seesugusest maailmavaatest paremat arusaama omandada.

Mõneti samasse auku oli kirjutatud Silla Elini ja Sepa Tuule põnev lugu eneseohverduskalduvuste tagamaadest - aga nagu ehk kirjutajate nimedegi järgi võib arvata, keskendusid nad rohkem mitteinimestele. Eks ju ka vanarahva tarkus ütle, et "julge hundi rind on rasvane", millele võib ehk lisada "isegi kui on auklik" :-) Miks see nii on, selgitatakse artiklis korralikult, isegi kui need mõtted inimestele üle kantuna võivad pisukest ebamugavust tekitada.

Hoopis teise külje pealt, aga samamoodi teatavas mõttes inimese ja looduse vahekorrast kõneles Tarandi Kaarli lugu Eesti põlevkivitootmisest. See oli muidugi selgelt poliitilise alltooniga ja mina ei ole nii asjatundja, et selles esinevaid väiteid tõeks tunnistada või valeks hinnata, aga vähemalt oma artikliargumentatsiooni raames näitas autor küll kenasti, kui perspektiivitu põlevkivi energiatoormena on. Võimalik, et tal on õigus - aga see tähendaks vajadust mõtestada järjekordselt ja üsna tublisti ümber Eesti energiajulgeoleku alused, mis senini on vähemalt osaliselt tuginenud just sellele, et meil on endal olemas teatav energiatoore, millega ennast hädapärast vee peal hoida. (Tegelikult, isegi kui autoril õigus pole, ei tee sugugi paha ka selline stsenaarium läbi töötada - mida mu teada seni tehtud ei ole.)

Harva ma filmilugusid loen, aga Kruusvalli Filippi lugu ühest dokumentaalfilmist, täpsemalt Tenderi Priidu ja Niglase Liivo filmist "Teekond ussinuumajani" lugesin ma küll isuga. Rohkem ehk seepärast, et see kõneles tšuktši muinasjuttudest, õigemini ühest, millest Tenderi Priit mõne aasta eest väga vinge animafilmi tegi - ja need muinasjutud jätsid lapsepõlves lugedes väga sügava mulje. Nagu ka too animafilm. Ja nagu usutavasti jätab ka see dokumentaalfilm, kui ma kunagi seda nägema peaks sattuma.

Filmiteemal edasi, aga pigem juba kirjandusrubriiki kuuluvana arvustas Lõhmuse Jaak raamatut "Laps Eesti filmis", valdavalt üsna kriitiliselt ja ebakohtadele osutades, aga ometi lõpetas tõdemusega, et tegu on ühe väga hea raamatuga.

Palju etem oli aga Sakova-Merivee Aija pikem lugu paljuütleva pealkirjaga "Eestlus ja saksa keel". See tuli mulle üllatusena, et Tallinnas on vaid kaks kooli, mis pakuvad saksa keele süvaõpet - ainult kaks! Aga nojah, eks ma olen ise ka tähele pannud, et kui ma mainin, et loen midagi saksa keeles või vaatan Saksa kanaleid, siis vaadatakse vaat et imelikult ...

Kindlasti tekitab samamoodi imestust loos kõlanud väide, et "meie kultuur võrdub saksakeelse kultuuriga", isegi kui see on õige vana tähelepanek. Mulle tuletas see meelde ühe mõne aja eest kohatud võrdluse, mis ehk kõlab veel imelikumalt, aga et ütleja on inimene, kes ise asja sees, siis ei ole ju põhjust kahelda: "Kaasajal on soome ja rootsi keel sõsarkeeled, sest nende semantika on samalaadne, mis teeb tõlkimise väga kergeks, isegi kergemaks kui soome ja eesti keele puhul, sest neis kahes puuduvad sageli täpselt sama nüansiga mõisted." (Kari Tarkiainen, Tuna 2/2013)

Eesti keel ja kultuur on muidugi eriti just viimase kolmveerandsajandiga ajaloost tingitud põhjustel omajagu saksa keelest ja kultuurist kaugenenud, aga see alussarnasus on siiski nii tugevalt sees, et senini kehtib tõdemus, mis artiklis sõnastatakse nii: "Paljud eestikeelsed sõnad on tegelikult otsetõlked või laenud saksa keelest. See ilmneb eredalt just siis, kui saksakeelsed inimesed õpivad eesti keelt ja leiavad oma imestuseks selles keeles eest palju tuttavat." Sedasama võib muidugi öelda ka vastupidise kohta: isegi kui saksa keelt peetakse mõnigi kord raskeks keeleks, siis eestlastel on seda omandada pigem suhteliselt lihtsam, just samuse mitte ainult sõnades, vaid ka struktuurides (nii keelelistes kui mõttelistes) ilmneva sarnasuse tõttu.

Kogu selle jutu juures oli kõrvale lisatud nupukesest hea teada saada, et pisukese skandaali tekitanud idee sulgeda rahvusraamatukogus tegutsenud Austria, Saksa ja Šveitsi lugemissaal on praeguseks maha maetud ning need saavad jätkuvalt pakkuda kontsentreeritumalt, kui see muidu ehk võimalik oleks, saksakeelset kultuuri kohalikule elanikkonnale.

Arvustuste kujul jagus kirjandusrubriiki veelgi, kuid mulle huvitavam arvustus oli mõneti juba kirjandusväline, täpsemalt Mertelsmanni Olafi kriitiline ülevaade koguteosest "Esimene maailmasõda ja Eesti", mille pealkirigi oli tähenduslik: "Lõpuks ometi!" Tõepoolest, lõpuks ometi, sest jah, võõrkeeltest on Esimest maailmasõda käsitlevaid teoseid tõlgitud, on ka kohapeal teatavaid aspekte uuritud (eriti Saaremaa vallutamist 1917 ja meresõda tervikuna), on avaldatud ja taasavaldatud mitmeid mäletusi ja kunagi uurimusi, aga kui kõrvale jätta Eesti ajaloo koguteose vastav osa ja ühe soomlase mõne aasta eest ilmunud ning, nagu ma olen aru saanud, mitte just kõige tugevamaks peetav teos, siis ongi ainuke teemat kokkuvõtlikult ja tervikuna käsitlev teos pärit juba enam kui viiekümne aasta tagant (ja mõistagi kõigi tollele ajale omaste ideoloogiliste liialdustega)! Mertelsmann peab hoolimata sellest, et mõningad osad käesolevas koguteoses on tema meelest nõrgavõitu, raamatut tervikuna äärmiselt heaks - mis oli ka minu mulje seda lehitsedes.

Numbri lõpetas aga Pordi Kristjani "Unejutt" - jajah, selle teemaks oligi uni ise :-) Natuke eklektiline tekst ehk oli ja midagi uut vähemalt mulle ei sisaldanud, aga hea lugemine sellegi poolest. Eriti tähelepanu juhtimisega sellele, et liigne ülevalolek, isegi "dopingu" abil, ei tule sugugi mitte kasuks.


Loetud: Sirp, 16.01.2015
Vaadatud: Must lammas (TNT Film), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)