Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille lõpu lõikas ära tõlkijate sektsiooni taas alanud hooaja teemaseminar. Nojah, see oli sel sügisel õigupoolest juba teine, aga et ma esimesele mitte ei jõudnud, siis minu jaks mõistagi esimene. Kõnelejateks olid sel korral Kasemaa Kalle ja Kalda Martti, esimesel teemaks tõlkimine araabia, teisel sanskriti keelest. Kasemaa mõistagi ei suutnud piirduda vaid araabia keelega, vaid põimis sisse ka pudemeid, kuidas öelda, juutide keelest (ma ei oska teisiti kokku võtta korraga piibliheebrea ja uusheebrea keelt).

Nagu sellistel seminaridel ikka, oli mõneti kõige ebahuvitavam osa kõnelemine sellest, millised ohud tõlkimisel valitsevad - küllap on see igale tõlkijale hästi, isegi liiga hästi teada. Aga samas suutsid mõlemad üllatada nii mõnegi asjaga, mida ju võinuks teada, aga näe, ei teadnud. Näiteks ma teadsin vähem kui nappide kokkupuudete põhjal araabia keelega, et see on nõnda-ütelda tüvepõhine, st samadest konsonantidest moodustatakse eri vokaale vahele pannes või muul moel kombineerides terve pesakond rohkem või vähem seotud sõnu, aga ei teadnud, et iseenesest olla algselt tüved olnud tegusõnad ja nimisõnu vanemas araabia keeles polevat õieti olnudki, vaid mõnisada tükki, arvatakse. Sedagi, nagu öeldud teadsin, et araabia keeles on "sõnapesad", aga et need võivad olla ka sellised, milles üks ja sama sõna tähendab sõna otseses mõttes vastandeid (nt "must" ja "valge" ühe ja sama sõnaga), ei olnud ma kuulnud ega mõistnud. (Muidugi, kui järele mõelda, siis selliseid vastandliku tähendusega sõnu leiab ka eesti keelest, näituseks "laenama", aga eesti keeles on need siiski pigem vähesed, araabia keeles aga, paistab, üsna sagedased.) Ja nii edasi ja nii edasi.

Sama võib öelda Martti sõnavõtu kohta. Sanskriti keelest on mul muidugi äärmiselt ähmane aim, aga eks ma kuulnud sellest ikka olin. Küll sugugi mitte seda, et see pole üldsegi väljasurnud keel, vaid on enam-vähem kogu aeg edasi elanud ka pärast oma kõrgaja lõppu (ja minu seniste teadmiste kohaselt hääbumist) nii poole tuhande aasta eest ja et tänapäeval on see taas ka täiesti elujõuline kirjakeel. Martti oma sõnavõtus nii palju tõlkimisest ei rääkinudki, kuivõrd tutvustas sanskriti keelt üldisemalt - ja vähemalt mulle oli see väga hariv kuulata.

Sõnavõttudele järgnenud õhtu läks päris pikale, eelkõige hea seltskonna tõttu, aga noh, vahetevahel võib ka nõnda-ütelda rihma lõdvemale lasta - ja seda õieti mu praeguse pingsa töögraafiku juures ka mõnikord (aga siiski mitte liiga tihti) ka vaja on.

Eelmise nädala lugemisväärset materjali pungil Sirbiga võrreldes oli seekordne number minu seisukohalt üsna õhuke: võimalik, et tunda annab võimuvahetus lehes, võimalik, et see pidigi nii olema. Nojah, tagasi vaadates omandab möödunud nädalal esikaanele pandud (senise) peatoimetaja pilt, millele ma siis veel suuremat tähelepanu ei pööranud, sellise hüvastijätu mulje, millist tänases lehes süvendas peatoimetaja veeru asemel Tedre Tarmo kirjutis, mis mingit otsa pidi samuti viimastel päevadel kerkima hakanud segadustele pühendatud oli.

Õnneks oli ajalehes siiski omajagu ajalooga haakuvaid kirjatükke, sealhulgas taas kord ja jälle von Maydelli ajalooteemalistest piltidest, mis nii näituse kui albumina viimasel poolaastal omajagu kajastust on saanud. Ja ikka põhjusega, sest ühelt poolt on need väärt pildid - küll mitte ehk neil kujutatud ajaloo tundmaõppimiseks, aga vähemalt kujutamisaegse (mentaliteedi)ajaloo uurimiseks kindlasti. Millest ka Mäesalu Mihkel kenasti ja põhjalikult kirjutab.

Mertelsmanni Olafil on juba tükk aega olnud komme lühidalt ja enamjaolt ka mõtestatult arvustada Eesti ajalugu puudutavaid teoseid, ka neid, mis ehk tema vahetust uurimisvaldkonnast pisut kõrvale jäävad. Seekord oli ta ette võtnud ühe vabariigi esimese järgu nimekama ajaloolase Sepa Hendriku mälestuskogumikku "Eesti mõtteloo" sarjas. Sepa Narva lahingu ja üldse Põhjasõja käsitlusega ning loomulikult ka majandusajaloo koguteosega olen ma mõistagi ka ise nii õpingute käigus kui ka muidu kokku puutunud ja üldiselt võib neid päris kõrgelt hinnata, vähemalt omas ajas, nii et ma ei tahaks päris hästi nõustuda Mertelsmanni hinnanguga, nagu oleksid need sellised kodukootud ega arvestaks üldse kaasaegse ajalooteadusega mujal maailmas (toona eelkõige Euroopas siis) - isegi kui ma võin sama rahulikult möönda, et kindlasti pole need ka mingil moel tollase ajalooteaduse "veritseva serva" tööd. Kriitikat jagub Mertelsmannil veelgi, eriti teravalt koostaja kohta, kus ta kipub lausa isiklikuks minema, aga ju tal on siis selleks põhjust (olgu see põhjus milline tahes). Lõpetab ta siiski optimisliku ja koguteost soovitava noodiga, mis on eelnenud kriitikatulva arvestades, ütleme, tore.

Piirimäe Kaarel oli võtnud kirjutada Applebaumi Anne'i uusimast, nüüd ka eesti keelde jõudnud raamatust (Teise maailma)sõjajärgse raudse eesriide kujunemise kohta. Ka tema on mõneti kriitiline selle teose suhtes, aga tundub, et üsna õigustatult, pöörates kriitikateraviku rohkem autori (ajaloo)teoreetiliste seisukohtade ja analüüsisügavuse mõningase nõrkuse pihta, tunnustades samas tema materjalikogumise ja -korraldamise võimet (mis küllap on mõistetav kriitika ajaloolaselt inimese kohta, kes on küll ajalugu õppinud, aga on karjääri teinud eelkõige ajakirjanikuna).

Et kirjandusküljed olid seekord täieliselt pühendatud, kui kasutada viimasel ajal mitmes mõttes sõimu- ja mõnitussõnaks saanud väljendit, naisluulele, siis need mulle midagi ei pakkunud (isegi mitte Kunnuse Mihkli pikk ja kindlasti asjahuvilisele sisukas jutt, mis mulle jättis aga vaid ühe suure ja mõttetu mulli tunde, otsekui oleks autor teab mis põhjusel punnitanud midagi öelda, aga jah, mida siis?).

Küll aga oli järjekordselt nauditav lugeda Turovski Alekseid, kes oli ette võtnud taas loomelu ja inimelu kokkupuute- ja lahkepunktide eritlemise ja kõrvutamise pealkirja all "Kohalik loomavalitsus ja selle valimised". Ja kirjutada ta juba endale tuttaval teemal mõistab. Ja kuidas veel! Olgu siis kirjeldades seda, kuidas "poliitikutest" paavianid häbisse sattumise asemel "poliitikast" taanduvad ja lastega tegelema hakkavad, misläbi nad kogukonna auväärt liikmeks edasi saavad jääda, või seda, miks inimestel on komme linde toita ("pärisahvilistel, nagu ka sotsiaalsetel kiskjalistel imetajatel see, kes kontrollib, jagab ja keelab toitu, on ülemus ning ülemus on teatavasti mõnus olla").

Päris huvitavalt ja tundub, et ka päris tasakaalukalt, ilma poliitiliste tõmblusteta siia- või sinnasuunas, oli e-valimistest ja selle mõningatest ohtudest kirjutanud Kivimäe Agu - kes mõistagi oma ametikoha tõttu on ka selliste ohtudega üsna hästi kursis. Ta ei piirdunud vaid kirjeldamisega, vaid pakkus välja ka mõned ideed, kuidas e-valimisi veel turvalisemaks muuta (lähtudes, jällegi küllap oma ametikohast johtuvalt), tõdemusest, et mida laiemalt e-valitakse, seda tõsisem on oht, et keegi võib vähemalt üritada neid kallutada). Selle numbri üks mõistlikumaid lugusid üldse, võiks resümeerida, ja nauditavalt kirja pandud pealegi.

Nojah, ja suuresti sellega ka lugemisväärne Sirp lõppeski. Kui üldse, võib veel mainida Soidro Mardi "meediaarvustust" Seli Neinarist, ajendatuna mõistagi äsjasest Salumäe medalite ja muude meenete saagast, mida võib pidada Seli lühibograafiaks humoorikas võtmes, ning Oleski Peetri pisut isiklikumat, aga ikka olesklikku järelehüüet professor Stolovitšile.


Loetud: Sirp, 15.11.2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tänasegi päeva (pühi)tööpanust pärssisid ühelt poolt ikka veel ees olevad töösoovid - mille ma küll Diplomaatia hüvanguks jõudsin täna ära lahendada - ja teiselt poolt väljaskäik. Viimane oli mõeldud ühel tarkuse suurendamise ja süvendamise seminaril osalemiseks, mille korraldajaks oli Eesti keeletoimetajate liit. Ma muidugi hoidsin end selles Tallinna Ülikooli auditooriumis, kuhu oli rahvast õige rohkelt kogunenud, väga tagaplaanile - lõppeks olid saalis ikkagi inimesed, kelle poole aukartusega pelglikult alt üles vaadata (isegi kui ma istusin viimases reas, mis asus kõige kõrgemal). Ega ma vist muidu poleks söandanud sinna minnagi, kui seminari teemad poleks suurt huvi pakkunud: otse tegijate käest teavet selle kohta, mis on uut võõrsõnade leksikonis (mida, tuleb tunnistada, ei ole ma seniajani endale veel hankinud) ning peatselt ilmuvas õigekeelsuse sõnaraamatus üldiselt ja kohanimedega seonduvalt spetsiifiliselt. Eks neist asjust on ka kirjutatud ja ma olen mõistagi hoolikalt ka neid artikleid lugenud, aga ikka on parem kuulda tegijate enda suust, kuidas ja mis.

Üks mõte tekkis küll neid ettekandeid, täpsemalt just Pälli Peetri juttu ja tema vastuseid saalist esitatud küsimustele kuulates. Nimelt araabia nimede ja sõnade transkriptsiooniga seoses. Tema ja tema juhtimisel siis põhimõtteliselt kõik, kes eesti keeles neid nimesid edasi annavad, on päris kindlalt tolle inglise keele mõjulise ÜRO transkriptsiooni pooldajad. Mis ei ole iseenesest sugugi vale seisukoht, sest lõppeks on see ilmselt praeguseks ka kõige levinum araabia kirja transkribeerimise viis üldse. Ometi, nagu ma kogesin Tyermani suurteost "Jumala rahu" tõlkides, päris rahul sellega olla ei saa. Just seepärast ei saa, et see on üpris jäigalt inglise keele põhjal valmis tehtud, aga inglise keele hääldus teatavasti on väga mitmes mõttes eriline ja igal juhul tublisti erinev eesti keelele iseloomulikust hääldusest. (Võib tuua kas või näiteks tähe "j", mida pole üldse nii loomulik "dž"-na hääldada, või ka "y", mille hääldamine j"-ina on sama võõrastav, samuti "sh" või "kh" ja neid näiteid jagub veel). Tolle raamatu jaoks uurisin ma neid eri transkriptsiooniviise päris põhjalikult ja leidsin, et kõige parem oleks kasutada sakslaste Hommikumaa Seltsi meetodit, mis on levikult ehk ÜRO latinisatsiooni järel teine (suuresti seepärast, et Hans Wehri sõnaraamat seda kasutab ja see sõnaraamat on üks levinumaid araabia keele sõnaraamatuid üldse). HSi latinisatsioon ei erine tegelikult tollest ÜRO omast kuigi palju (vt võrdlust), aga erinevused on just nende kohtade peal, mis muudavad viimase eestlastele raskeks ja esimese pigem kergeks (tolles tõlkeraamatus tegin ma ühe möönduse või muganduse, kui kasutasin HSi tähe "ǧ" asemel täheühendit "dž"). Ma muidugi ei riski öelda, et nüüd tuleks tingimata ka kõik ÕSis või kaartidel või kus tahes koha- ja isikunimed ümber teha, aga ehk võiks siiski kaaluda mõtet kasutada araabia nimede edasiandmiseks mõnda muud süsteemi, olgu siis alternatiivina või ka ainukesena.

Tänane Sirp oli taas selline pooletoobine, sisaldades küll omajagu huvipakkuvat lugemist, aga siiski mitte midagi sellist, kuidas seda öeldagi, ilma milleta elada ei saaks :-) Alustuseks oli, kui esikülg kaasa arvata, üle kolme lehekülje antud mingi valdavalt majandusteadusliku mõtte väljendamiseks, mille sisu jäi mulle siiski pisut hoomamatuks, kui mitte arvestada seda, et praeguse majanduskriisi leevendamise kavad olla läbinisti valed. Juba avalehe väljavõte pani mind tõsiselt imestama: "Kui keegi ei laena ja keegi ei kuluta, siis kuidas saab majandus terveneda". Minu lihtne loogika ütleb, et kulutada tuleb ikka seda, mis on, mitte aina laenuraha peal elada, ja siis on terved ja õnnelikud kõik, välja arvatud ehk need, kes tahaksid kuidagi nihverdades hakkama saada ja mitte ise palju vaeva näha, vaid teiste vaeva endale haarata. Aga ma olen muidugi aru saanud, et mõte laenamise vältimatusest on tänapäeva majandusteoorias ja -praktikas nii tugevasti sees, et juba ainuüksi mõte mittelaenamisest tekitab tunde, nagu variseks maailm kohe kokku ... Igatahes nende majandus- ja muude teadlaste mitmel korral trummeldatud mõte, et riik peaks veel aktiivsemalt sekkuma majandusellu, on mu meelest juba olemuslikult väär. Aga noh, see selleks.

Palju erutavam oli Kerge Krista suhteliselt lühike ja üsna mittemidagiütleva pealkirjaga "Globaliseeruv kontekst ja Eesti põhiseadus" lugu, mille sisu oli seevastu väga paljuütlev. Täpsemalt siis ikka see kuulus põhiseaduse preambul, mis seab sihiks eesti keele ja kultuuri kaitsmise täna ja igavesti. Kerge osutab õigesti selle teatavale vastuolule sama põhiseadusegi ülejäänud sisuga, mis sätestab inimeste võrdse kohtlemise. Küsimused, mida ta tõstatab, on tegelikult äärmiselt aktuaalsed ja lausa akuutsed, ja on ilmne ka see, et nende lahendamisega või isegi nende üle mõtlemisega tegeldakse häbematult vähe. Kas olukord on just nii hull, nagu ta üritab kujutada - et näiteks teaduskeelena on eesti keel juba peaaegu kadumas või et sisseränd ilmtingimata aina kasvab -, aga vale nende teemade kergitamine kahtlemata ei ole.

Vaatasin huvi pärast statistikaameti andmeid sisserände kohta: jah, suurenemise tendents on olemas, aga mitte just väga kindel, tublide kõikumistega - ja kuigi Eesti majanduslik olukord, mis on sisserände puhul ehk kõige tähtsam tegur, on suhteliselt hea, on siiski tegu riigiga üsna perifeerias, kuidas ka ei vaataks, ja sealjuures paljude rändesuundade seisukohalt märksa rikkamate ja/või rohkem võimalusi pakkuvate riikide taga, nii et järsku suurenemist vaevalt oodata ongi, vähemalt kui midagi radikaalselt ei muutu Eestis endas või ka Euroopas üldisemalt. Muidugi, kui väljaränne samal ajal jätkub ja sisseränne kas või tasapisi suureneb, on ka ilmne, et "muulaste" (sisserändajad ei ole loomulikult sugugi kõik mitte-eestlased, kuigi tõik, et konkurentsitult on esikohal Soome ja Venemaa, viitab sellele, et suurem osa pigem ei ole eestlased) osakaal samamoodi õige tasapisi kasvab, mistõttu Kerge küsimused on täiesti aja- ja asjakohased.

* Uuendatud: 22.05.2013

RVR05: VÄLISRÄNNE --- Aasta, Riik ning Näitaja
	Sisseränne
2004
Kokku	1 097
2005
Kokku	1 436
2006
Kokku	2 234
2007
Kokku	3 741
2008
Kokku	3 671
2009
Kokku	3 884
2010
Kokku	2 810
2011
Kokku	3 709
2012
Kokku	4 244

Vist küll esimest või vähemalt äärmiselt haruldast korda oli Sirbis juttu Linuxist ja mitte lihtsalt Linuxist, vaid Linuxi ja helimaailma kokkupuutealast, täpsemalt Linux Audio konverentsist. Traditsiooniliselt on kõik helidega seonduv olnud ikka see, mille puhul Linuxi poole pika näpuga näidatakse - ja küllap õigustatult (mitte et teisteski valdkondades asjad tingimata ilmhead oleks või et teisteski operatsioonisüsteemides heliasjad tingimata igati korras oleks). Sellest artiklist ent jäi vaat et vastupidine mulje, nagu oleks Linuxi maailmas helindusega asjad väga hästi. Mine võta siis kinni ... Küll aga oli selles loos üks mõte, mida tahaksin siinkohal lausa osundada:

Linux ja üldse vabavaraline, avatud lähtekoodiga tarkvara (igaüks võib näha, kuidas programmid on tehtud, kasutada ja muuta koodi mittekommertslikel eesmärkidel, seda samadel põhimõtetel jagada ja levitada, teha parandusi ja täiendusi) on üks valdkondi, kus tõesti ja reaalselt toimibki heas mõttes kommunistlik mõtteviis: kui oled midagi saanud, on kohane soov – ja see tekibki – midagi vastu anda. Konkreetse näitena tähendab see, et vabavaraliste programmide kasutajad on tihti väga aktiivsed programmi puudustest teatajad, kasutajate foorumid ja meililistid on aktiivsed, kantud viisakast ja üksteist toetavast toonist, on täiesti normaalne vabatahtlik panustamine nt programmide tõlkimisse, dokumenteerimisse ja täiendamisse. Ning selle kõige taga on soov luua midagi uut, heal meelel ja õhinaga jagada, mis sul on, et kõigil koos, ühises kommuunis, oleks parem.
Selge see, et tõsisem arendus vajab ressursse, mida saadakse enamasti annetuste, grantide või sponsorite toel (kelleks on tihti suured IT-korporatsioonid, kes on väga huvitatud tarkvaraprojektide tasuta testijate rohkusest), kuid igatahes on tulemuseks see, et piisava osalejate arvuga projektid arenevad kiiresti ning, mis väga tähtis, see kõik on kantud positiivsetest emotsioonidest, vendlusest. Nii kulunult, kui see ka ei kõla.
See omakorda erineb vägagi kõikjalt jõuliselt peale surutavast „loomemajandusest”, kus kauniks peetakse sõnu nagu „klient”, „turundus” ja „müümine”. Sel kõigel pole loomisega ju kuigi palju pistmist! Kui leidub süsteeme ja inimgruppe, kus esikohal on loovus, ideed, ühistöö ja selle tulemuste entusiastlik omavahel jagamine, siis mida julgustavamat veel võiks olla.

Tõlkijana oli hea teada saada, et kaitstud on doktoriväitekiri, mille teemaks on just tõlkimine. Gieleni Katiliina on ka ise tõlkinud, nii et valdkond talle kahtlemata võõras ei ole. Põgus vaatlus näitas, et tegu võib olla päris huvitava lugemisega, mille ma enda tarbeks meelde jätan. Nojah, see on küll selline "moodne" väitekiri, mis koosneb mõnest artiklist ja neile lisatud teoreetilisest sissejuhatusest, aga küllap ei vähenda see töö enda väärtust, seda enam et tõlkeloo uurimine on Eestis ju ikka alles väga lapsekingades ja põhjapanevaid monograafiaid olekski ehk asjatu oodata (kui erijuhtumid, näiteks piiblitõlke uurimine, kõrvale jätta).

Strandbergi Marek oli võtnud kirjutada raamatust, mille ma alles äsja endalegi tellisin, nimelt Smolini Lee teosest "Time Reborn". Ülevaatena täiesti asjalik ja süvendas ainult huvi jõuda hetke, mil saaks raamatu enda kallale asuda.

Samamoodi kergelt naudinguga võis lugeda Märka Veiko seekordset meediajuttu, mille sisu kohta ütleb nähtavasti kõik ära juba pealkiri: ""Õige eestlase" iseloomustus: sallimatu, haige ja ebakindel". Rohkem polegi vaja midagi öelda, tuleb vaid lugeda :-)

Päris huvitav oli intervjuu Eesti keelenõukogu esimene Klaas-Langi Birutega, kes mõneti esindas optimistlikumat suunda kui eespool Kerge Krista, kuigi juhtis samuti tähelepanu mitmetele ohupunktidele, mis eesti keele ees seisavad või võivad seista. Üks äraütlemata hea mõte, mis siit kõlama jäi, on ühtse keskkonna loomine, kuhu koondada kas juba vabad või tulevikus ehk vabaks antavad eesti keele sõnastikud ja muu eesti keele kasutamisega seonduv. Praegu on muidugi selliste keskkondade alged juba olemas, aga ikkagi tuleb käia vähemalt Eesti keele instituudi ja Keeleveebi leheküljel, et vähegi adekvaatne pilt kokku saada - ja ka need kahe peale ei ammenda sugugi kõike, mida internetist tegelikult leida võib. Ja veel teinegi mõte, mis väärib lausa esiletõstmist, olgu siis ohu teadvustamiseks või rõõmustamiseks, ja sobib kenasti ka lõpetuseks:

Usk eesti keele elujõusse on ilmselt nii tugev, et ei osata teadvustada väikekeele kestlikkusele ohtlikke suundumusi.

Loetud: Sirp, 31.05.2013

Vaadatud: Troonide mäng (Fox)