Põhitööga seotud suur mure langes ära või õigemini muutus tublisti pisemaks, mistõttu tänane päev oli selline suhteliselt tavalise tööpäeva moodi, koosnedes eelkõige toimetatud teksti ülevaatamisest (mis tekitas omakorda kurbust, aga sellest võib-olla kunagi hiljem). Siiski tegin päeva ka pisikese pausi väljaskäigu kujul sihiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Tänane Sirp oli taas rohkelt lugemisväärset materjali täis. Üllataval kombel oli seekord - eriti üle-eelmise nädala omaga võrreldes - isegi juhtkiri suhteliselt mõistlik ega jooksnud, nagu tavaliselt, kohinal lati alt läbi, kuigi, nojah, keskendus valdavalt ainult ühele ja ilmselt sugugi mitte kõige tähtsamale aspektile.
Juhtkirjaga seotud, aga sellest palju selgemini väljendatud seisukohaga oli Merilai Mattiase lausa programmiline artikkel, mis küll lähtus kurikuulsast ACTAst, ent keskendus selles lepingus tegelikult üpris tagaplaanil olevale autoriõiguste teemale. Ma võin päris nõustuda mõttega "Postitõld protestis telegraafi vastu, telegraafi telefoni vastu. Telefon protestib meie oma armsa Skype'i vastu. Kas me arvame, et põletikus rudimendid on väärt muud erikohtlemist kui pimesoolelõikus?"
On muidugi täiesti selge, et autoriõiguste muutmisega kulub veel rohkelt aega, enne kui nähakse ja mõistetakse, kui absurdne on see, et näiteks e-raamat saab raamatukogus otsa (äsjane näide meie enda laenutusmudelist). Ja kahtlemata ei ole selle asja korraldamine ainuke asi, mis vajab muutmist... Sama selge on muidugi ka see, et võib-olla "raamatutööstus" veidi vähem, aga seda rohkem filmi- ja muusikatööstus paneb igasugustele muutustele äärmiselt tugevalt vastu - seda isegi siis, kui põhimõtteliselt inimesed ei kulutaks vähem, küll aga jaotuksid nood kulud mõnevõrra teisiti kui praegu.
Nojah, ei usu mina seda, et autorid kui sellised kunagi hakkaksid ülihästi elama (kui just ei saabu mõnda suursugusemat kataklüsmi, revolutsiooni, mis senise elukorralduse põhjalikult teistsuguseks muudaks), isegi kui toda "vaheliha", mis praegu nende ja "tarbijate" vahel on õige paksuks kasvanud, tublisti vähemaks jääks. Küll aga on sel vahelihal karta, et autoriõiguste süsteemi ümberkorraldamine jätab neid rammusatest viilakatest ilma või vähemalt vähendab nende rammusust...
Väga kena kriitilise arvustuse oli kirjutanud Adamsi Jüri Eesti lähema ajaloo kohta kahtlemata olulisele teosele, nimelt Korneli Eenoki mälestusteraamatule. Igatahes paistab, et tegemist on väga huvitava teosega, mis, tõsi küll, arvustuseski osutatud "segavate asjaolude" tõttu võib kergesti kahe silma vahele jääda (nojah, õigupoolest on küll ka arvustuse enda pealkiri selline, et ei tõmba just tingimata ligi...).
Äärmiselt huvitav oli lugeda Tamme Mareki tehtud intervjuud ühe tõsise ajaloolasega, viimase paarisaja aasta kohaliku mandri kultuuriajalugu mitme tahu pealt kaardistanud Sassooni Donaldiga. Selles leidus hulk häid ja huvitavaid mõtteid, kõige enam vahest idee, et parim lahendus hea ja halva maitse, kõrg- ja madalkultuuri ja muude selliste vastanduste lahendamiseks on lihtsalt "eliiti" laiendada, eelkõige hariduse kaudu. Ehk nagu Sassoon ütleb: "Pikas perspektiivis on haritud ühiskond parem kui kirjaoskamatute ühiskond." Raske oleks sellega mitte nõustuda...
Haruharva leian ma kunstilehekülgedelt midagi, mis pälviks rohkem kui silmade ülelaskmist pealkirjast, parimal juhul ka esimese lõigu lugemist või diagonaalis kiiret seiret. Seekord oli aga lehes intervjuu Saki Ivariga, kes on koostanud raamatu kirjakunsti ajaloost - et ma ise olen kindlalt ja lausa ainiti kirjainimene, siis paratamatult puudutab ka mind see, millises kirjas tekstid ilmuvad, vähemalt need, mis mu silme ette jõuavad (samal ajal kui kunstiline kujundus laiemas plaanis jätab mind suhteliselt külmaks). Ka siit lõi läbi teatav põlvkondade vastandamine ja tundus, et nähtavasti märksa õigustatumalt. Mõneti on muidugi hea see, et nagu intervjueeritav ütleb, "kui võrrelda Tallinna Euroopa teiste pealinnadega, on tunne, nagu oleks saabunud Antslasse - kõik on paigas, korralik, pisike, selge ning vaikne". Mõnelgi korral olen välismaalt raamatuid tellides sattunud selliste peale, kus eelkõige kiri on omaette väärtuseks - negatiivseks siis enamasti, kuigi on ka erandeid. Eestis on kahtlemata ka erinevusi, kuid mind huvitavate raamatute puhul on seda päris harva ette tulnud, peaaegu alati võib samuti öelda, et kõik on "paigas, korralik ja selge".
Huvitav oli lugeda Sirkeli Mati "Repliiki Spengleri asjus". See on ikka üsna harukordne, kus iseenesest ja teenitult nimekas inimene võtab heaks suures ja väärt töös enda osa vähendada ja tõsta esile kedagi teist, aga repliik on ka muidu kenasti kirjutatud ja jõuab suhteliselt väheste sõnadega kõnelda palju ka tõlgitud teosest (konkreetsemalt siis Spengleri suurteosest "Õhtumaa allakäik").
Samamoodi huvitav ja samamoodi kirjandusega seotud, aga sootuks teise kandi pealt oli Märka Veiko arvamus rahvusringhäälingu äsjase veebiprojekti Loetud Read kohta. Nojah, ma ei hakka siin selle arvamuse kohta arvamust avaldama, igaüks võib seda ise lugeda ja oma arvamuse kujundada...
Loetud: Sirp, 17.02.2012
Vaadatud: Heroes (TV6), Generation P (PBK)
Showing posts with label ACTA. Show all posts
Showing posts with label ACTA. Show all posts
18.2.12
13.2.12
Mõned mõtted ACTAst
Nagu ma oma ajaveebis juba mainisin, oli mul möödunud laupäeval iseenesest kavatsus minna Vabaduse väljakule ACTA vastu meelt avaldama, mis aga jäi ära - kõige peamiselt seepärast, et ma lihtlabaselt magasin minu jaoks kohutavalt vara alanud ürituse maha. Aga et ma tean, et ma olen võimeline vajaduse korral ennast mobiliseerima ka lausa "südaööl", vaid paaritunnise une järel tõusma või isegi ilma uneta läbi ajama, siis see polnud nähtavasti ainuke põhjus. Ja see teine põhjus, miks mobilisatsioonifanfaar kõrvulukustavalt kiledalt puhuma ei hakanud, seisab asjaolus, et ACTA on mind tublisti segadusse ajanud ja mõnevõrra kahandanud protestisoovi.
Järgnevalt püüan natuke selgitada seda segadust - või siis juurde tekitada, sest nojah, need mõtted on sellised segased ju. Eelnevalt tuleks kindlasti ära öelda, et ma ei ole jurist, õigusteadlane ega midagi sinnapoolegi, mistõttu ma ei pruugi paljudest asjadest õigesti aru saada või õigesti tõlgendada. Küll olen ma hästi pisut seadustega (kõige laiemas tähenduses) ka tõlkijana kokku puutunud ja mõnel juhul üritanud ka jälgida nendega kaasnevaid seletuskirju ja muud sellist, nii et juriidiline keelepruuk täiesti tume maa ka ei ole, isegi kui sellest läbinärimine nõuab tublisti vaeva.
Samuti tasuks kohe ära öelda, et veendunud anarhisti-stirneriaanina - vähemalt senikaua, kuni kellegi teise tegu või kavandatav tegu ei kipu mind "riivama", et kasutada üht mulle alati lõbu pakkuvat õiguskeele elementi - ei kavatse ma pöörata olulist tähelepanu sellele, kuidas ACTAt ja sellega seonduvat on esitlenud ja käsitlenud kohalik või mõni muu riigivõim: olgu see nende mure, kas nad soodustavad kohalikke või mõningaid muid seemnekasvatajaid, fooliumitootjaid ja nii edasi...
Kõigepealt tuleks öelda seda, et valdavas osas jätavad ACTAga reguleeritavad küsimused mind üsna külmaks: see leping käsitleb eelkõige ja ennekõike kaubamärkidega seonduvat, mille osas mul muud arvamust pole kui see kõige põhilisem: võltsimine kasusaamise eesmärgil on tõepoolest kurjast. Ent paraku on selle lepingu objekt siiski üks äraütlemata laialivalguv, mu arvates juba olemuslikult nurisünnituslik mõiste "intellektuaalomand" (selle kohta võib lugeda näiteks auväärse Stallmani Richardi arvamusavaldust), mis lisaks muule hõlmab ka mulle huvipakkuvamat teemat, nimelt autoriõiguseid.
Ka mina julgen ennast väikest viisi autoriks pidada, ehkki ma annan hästi aru, et tõlkijana on mu "looming" mõnevõrra teist laadi kui originaalide loojatel. Aga võib-olla seepärast ACTA teema nii väga hinge lähebki, et tõlkija on mingis mõttes kopeerija, vahest mitte päris palju kõneldud remiksi-kultuuri osapool (ehkki luuletõlked võivad mõnikord ehk isegi selle alla mahtuda), aga siiski isik, kes võtab ette originaali ja taasloob selle nii enda parema äranägemise kui ka kultuuritausta järgi, millesse taasloome sobituma peaks.
Sellisena julgeksin esitada ka oma arusaama autoriõigustest ja "vargusest". Kui ma midagi kirjutan, joonistan või mis tahes muul moel loon ja keegi selle varastab, on kahtlemata tegemist vargusega, isegi sõltumata sellest, kas varas seda kuidagi levitab või kaubastab, nii või teisiti kuulutab ta enda omaks (kas või ainult iseenda teada) midagi, mis seda ei ole. Samad sõnad kehtivad selle kohta, kui keegi teeb koopia ja asub seda levitama enda nime all - ka see on kahtlemata vargus (plagiaat on üks vana hea sõna selle kohta).
Küsitavamaks muutub asi aga siis, kui valmistatakse koopia ja seda levitatakse autori nime säilitades. Siin on kaks aspekti. Esiteks, kui levitaja teeb seda ärilistel eesmärkidel, ja teiseks, kui levitatakse ilma ärilise eesmärgita. Esimesel juhul võiks ju algne autor samuti mingi protsendi saada, vähemalt oleks nii viisakas - ja enamasti seadused seda ka ette näevad, tõsi, küll pigem karistusmeetmena (mille juures, kui taas kitsamaks minna, on probleemne proportsionaalsuse küsimus, aga selle lahkamine viiks mind liigselt juriidilistesse üksikasjadesse ehk juba täiesti selgelt ebakompetentsuse tasandile).
Teine juhtum, mis vahest tänases veebimaailmas kõige levinum, on veelgi problemaatilisem. Kindlasti võib väita, et autor (antud juhul ei ole ilmselt mõttekas eristada autorit ja autoriõiguste omanikku - kui see eristus üldse väga mõttekas on) jääb sellisel juhul eeldatavast tasust oma loomingu eest ilma. Teiselt poolt levitatakse midagi üldiselt juhul, kui see levitajale vähegi korda läheb ja levitamine teenib muu hulgas ka autori fame'i, nagu moodsas keeles öeldakse, suurendamise eesmärki, mille suhtes arvatavasti ükski autor ükskõikne ei ole. Ma ise ilmselt suhtuks sellistesse juhtudesse pigem positiivselt, aga ma saan täiesti ka aru, kui autor soovib levitamist ise kontrollida, olgu rahateenimise või mis tahes muul eesmärgil.
Kohutavalt pikale veninud avalausete, et mitte öelda -lõikude järel siis ka ACTA enda juurde. See on kindlasti olnud mu "lemmikseadus" viimase kuu jooksul ja arvatavasti on selleks isegi pikema aja jooksul - vist ei ole ma ühtegi teist juriidilist teksti peale Eesti Vabariigi põhiseaduse nii palju lugenud. Loed korra, mõtled, vaatad uuesti paar kohta üle, jälle mõtled, võtad taas täies mahus ette ja nii edasi. Kõige selle põhjal julgen ma arvata, et täielikult on õigus neil, kes kinnitavad, et see leping ei too kaasa vajadust muuta seniseid seadusi - ehkki selles osas on ka eriarvamusi, kuid, nagu ma aru suudan saada, nõustuvad ka need pigem sellega, et praeguseid seadusi ei ole vaja muuta, küll aga annab leping eeldused, alused ja võimalused selle tegemiseks tulevikus.
Mis ei tähenda, et ka praeguses tekstis - asjatundjad, kes erinevalt minust selle lepingu olemasolu ja potentsiaalset ohtu juba aastate eest tajusid, kinnitavad, et praegune tekst on algselt kavandatuga suhteliselt leebe - poleks, kuidas öelda, kahtlase väärtusega kohti. Esiteks palju viidatud "kaubanduslik ulatus", mis kahtlemata erineb praegu levinud vormelist "ärilisel/kaubanduslikul eesmärgil" ja mida, kui ma õigesti olen aru saanud, ei ole rahuldavalt defineeritud. Teine vähemalt mu arvates tugevalt kahtlase väärtusega punkt on kurikuulsa artikli 27 lõige 6, mis kõneleb sellise seadme, toote või teenuse turustamist, mis võimaldab tehnilistest kaitsevahenditest mööda hiilida. Seal leidub küll täpsustus, et see seade, toode või teenus peab olema "esmaselt" mõeldud möödahiilimiseks või sellel peab puuduma "muu märkimisväärne kaubanduslik väärtus" peale möödahiilimise, aga siin on mu meelest siiski potentsiaal tõlgendamiseks olemas.
Ma olen juba paar korda maininud "potentsiaali" ja see on ka peamine põhjus, miks ACTA mind äärmiselt ettevaatlikuks teeb. Jah, vähemalt mu arusaamist mööda ei muuda see ("õieti" sobiks vist sissejuhatava täpsustusena) midagi senises olukorras. Jah, õiguste kaitsele ja autorite vajadusele tõendada enda õiguste rikkumist on praeguses versioonis pööratud päris suurt tähelepanu, nii et hirmud "omavoli" ees on nähtavasti alusetud. Jah, on täiesti usutav, et see aitab lausa senisest pareminigi kaitsta autorite või kaubamärkide või patentide omanike õigusi mujal maailmas. Ent kogu selle ažiotaažiga lepingu ümber on selle tekst muutunud nii umbmääraseks ja laialivalguvaks, et see sisaldab väga suuri tõlgendamisvõimalusi. Olles ise oma varased, tõsi küll, valdavalt veel ebateadlikud eluaastad veetnud stalinliku konstitutsiooniga - mida üpris õigustatult nimetati kõige demokraatlikumaks maailmas (brežnevlik konstitutsioon, mis oli tunduvalt piiravam (kas või too kurikuulus kuues paragrahv), tuli alles hiljem) - riigis, julgen ma hinnata, et tean üsna hästi, kuidas on võimalik asju tõlgendada, olgu kasuks või kahjuks. Ei saa küll päriselt nõustuda nendega, kelle arvates ACTA kõneluste protokollide salastatus tähendab automaatselt seda, et vastavalt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonile võetakse need tingimata lepingu tõlgendamisel aluseks (Viini konventsioon, mille Eestigi on ratifitseerinud, näeb oma 32. artiklis selle küll ette, aga alles viimase võimalusena, kui kõik muud tõlgendamisvõimalused on ammendatud), aga selline oht eelkõige just mainitud üldsõnalisuse tõttu on mõistagi olemas.
Ja just see potentsiaal mind hirmutabki ja on muutnud pigem ACTA-vastaseks. Minimaalne, mida oleks vaja ACTA jõustamiseks, oleks selge ja põhjalik analüüs selle kohta, kuidas seostub see Eesti praeguse õigusega (seda ei ole ma seni näinud ei pooldajate ega vastaste poolt - aga võib-olla on ka probleemi seni veel liiga vähe teadvustatud ja homme või ülehomme on see analüüs juba olemas - lõppeks on meil võimekaid "seadustenärijaid" nii ministeeriumides kui ka väljaspool neid). Ja sugugi paha ei teeks - et mitte öelda, oleks samuti hädavajalik - ka Kelli Aleksei välja käidud mõte, et ACTAga seonduvalt peaks Eesti valitsus, veel parem parlament ühemõtteliselt ja kivvi raiutult kinnitama, et see ei muuda senist õiguskorda - nagu pooldajate leeris ju seni väidetud ongi. Mitte et deklaratsioonidest ei saaks hiljem loobuda, eriti kui ümbritsev keskkond ja olud peaksid muutuma, aga see annaks vähemalt esialgu mõningase kindlustunde ja rahustaks ka minusuguste hirme.
Pikk jutt, sitt jutt, kaldusid ütlema vanemad eestlased, enne kui nad ära surid, sestap olgu siinkohal punkt pandud, kuigi mõtteid jaguks ehk veel...
Järgnevalt püüan natuke selgitada seda segadust - või siis juurde tekitada, sest nojah, need mõtted on sellised segased ju. Eelnevalt tuleks kindlasti ära öelda, et ma ei ole jurist, õigusteadlane ega midagi sinnapoolegi, mistõttu ma ei pruugi paljudest asjadest õigesti aru saada või õigesti tõlgendada. Küll olen ma hästi pisut seadustega (kõige laiemas tähenduses) ka tõlkijana kokku puutunud ja mõnel juhul üritanud ka jälgida nendega kaasnevaid seletuskirju ja muud sellist, nii et juriidiline keelepruuk täiesti tume maa ka ei ole, isegi kui sellest läbinärimine nõuab tublisti vaeva.
Samuti tasuks kohe ära öelda, et veendunud anarhisti-stirneriaanina - vähemalt senikaua, kuni kellegi teise tegu või kavandatav tegu ei kipu mind "riivama", et kasutada üht mulle alati lõbu pakkuvat õiguskeele elementi - ei kavatse ma pöörata olulist tähelepanu sellele, kuidas ACTAt ja sellega seonduvat on esitlenud ja käsitlenud kohalik või mõni muu riigivõim: olgu see nende mure, kas nad soodustavad kohalikke või mõningaid muid seemnekasvatajaid, fooliumitootjaid ja nii edasi...
Kõigepealt tuleks öelda seda, et valdavas osas jätavad ACTAga reguleeritavad küsimused mind üsna külmaks: see leping käsitleb eelkõige ja ennekõike kaubamärkidega seonduvat, mille osas mul muud arvamust pole kui see kõige põhilisem: võltsimine kasusaamise eesmärgil on tõepoolest kurjast. Ent paraku on selle lepingu objekt siiski üks äraütlemata laialivalguv, mu arvates juba olemuslikult nurisünnituslik mõiste "intellektuaalomand" (selle kohta võib lugeda näiteks auväärse Stallmani Richardi arvamusavaldust), mis lisaks muule hõlmab ka mulle huvipakkuvamat teemat, nimelt autoriõiguseid.
Ka mina julgen ennast väikest viisi autoriks pidada, ehkki ma annan hästi aru, et tõlkijana on mu "looming" mõnevõrra teist laadi kui originaalide loojatel. Aga võib-olla seepärast ACTA teema nii väga hinge lähebki, et tõlkija on mingis mõttes kopeerija, vahest mitte päris palju kõneldud remiksi-kultuuri osapool (ehkki luuletõlked võivad mõnikord ehk isegi selle alla mahtuda), aga siiski isik, kes võtab ette originaali ja taasloob selle nii enda parema äranägemise kui ka kultuuritausta järgi, millesse taasloome sobituma peaks.
Sellisena julgeksin esitada ka oma arusaama autoriõigustest ja "vargusest". Kui ma midagi kirjutan, joonistan või mis tahes muul moel loon ja keegi selle varastab, on kahtlemata tegemist vargusega, isegi sõltumata sellest, kas varas seda kuidagi levitab või kaubastab, nii või teisiti kuulutab ta enda omaks (kas või ainult iseenda teada) midagi, mis seda ei ole. Samad sõnad kehtivad selle kohta, kui keegi teeb koopia ja asub seda levitama enda nime all - ka see on kahtlemata vargus (plagiaat on üks vana hea sõna selle kohta).
Küsitavamaks muutub asi aga siis, kui valmistatakse koopia ja seda levitatakse autori nime säilitades. Siin on kaks aspekti. Esiteks, kui levitaja teeb seda ärilistel eesmärkidel, ja teiseks, kui levitatakse ilma ärilise eesmärgita. Esimesel juhul võiks ju algne autor samuti mingi protsendi saada, vähemalt oleks nii viisakas - ja enamasti seadused seda ka ette näevad, tõsi, küll pigem karistusmeetmena (mille juures, kui taas kitsamaks minna, on probleemne proportsionaalsuse küsimus, aga selle lahkamine viiks mind liigselt juriidilistesse üksikasjadesse ehk juba täiesti selgelt ebakompetentsuse tasandile).
Teine juhtum, mis vahest tänases veebimaailmas kõige levinum, on veelgi problemaatilisem. Kindlasti võib väita, et autor (antud juhul ei ole ilmselt mõttekas eristada autorit ja autoriõiguste omanikku - kui see eristus üldse väga mõttekas on) jääb sellisel juhul eeldatavast tasust oma loomingu eest ilma. Teiselt poolt levitatakse midagi üldiselt juhul, kui see levitajale vähegi korda läheb ja levitamine teenib muu hulgas ka autori fame'i, nagu moodsas keeles öeldakse, suurendamise eesmärki, mille suhtes arvatavasti ükski autor ükskõikne ei ole. Ma ise ilmselt suhtuks sellistesse juhtudesse pigem positiivselt, aga ma saan täiesti ka aru, kui autor soovib levitamist ise kontrollida, olgu rahateenimise või mis tahes muul eesmärgil.
Kohutavalt pikale veninud avalausete, et mitte öelda -lõikude järel siis ka ACTA enda juurde. See on kindlasti olnud mu "lemmikseadus" viimase kuu jooksul ja arvatavasti on selleks isegi pikema aja jooksul - vist ei ole ma ühtegi teist juriidilist teksti peale Eesti Vabariigi põhiseaduse nii palju lugenud. Loed korra, mõtled, vaatad uuesti paar kohta üle, jälle mõtled, võtad taas täies mahus ette ja nii edasi. Kõige selle põhjal julgen ma arvata, et täielikult on õigus neil, kes kinnitavad, et see leping ei too kaasa vajadust muuta seniseid seadusi - ehkki selles osas on ka eriarvamusi, kuid, nagu ma aru suudan saada, nõustuvad ka need pigem sellega, et praeguseid seadusi ei ole vaja muuta, küll aga annab leping eeldused, alused ja võimalused selle tegemiseks tulevikus.
Mis ei tähenda, et ka praeguses tekstis - asjatundjad, kes erinevalt minust selle lepingu olemasolu ja potentsiaalset ohtu juba aastate eest tajusid, kinnitavad, et praegune tekst on algselt kavandatuga suhteliselt leebe - poleks, kuidas öelda, kahtlase väärtusega kohti. Esiteks palju viidatud "kaubanduslik ulatus", mis kahtlemata erineb praegu levinud vormelist "ärilisel/kaubanduslikul eesmärgil" ja mida, kui ma õigesti olen aru saanud, ei ole rahuldavalt defineeritud. Teine vähemalt mu arvates tugevalt kahtlase väärtusega punkt on kurikuulsa artikli 27 lõige 6, mis kõneleb sellise seadme, toote või teenuse turustamist, mis võimaldab tehnilistest kaitsevahenditest mööda hiilida. Seal leidub küll täpsustus, et see seade, toode või teenus peab olema "esmaselt" mõeldud möödahiilimiseks või sellel peab puuduma "muu märkimisväärne kaubanduslik väärtus" peale möödahiilimise, aga siin on mu meelest siiski potentsiaal tõlgendamiseks olemas.
Ma olen juba paar korda maininud "potentsiaali" ja see on ka peamine põhjus, miks ACTA mind äärmiselt ettevaatlikuks teeb. Jah, vähemalt mu arusaamist mööda ei muuda see ("õieti" sobiks vist sissejuhatava täpsustusena) midagi senises olukorras. Jah, õiguste kaitsele ja autorite vajadusele tõendada enda õiguste rikkumist on praeguses versioonis pööratud päris suurt tähelepanu, nii et hirmud "omavoli" ees on nähtavasti alusetud. Jah, on täiesti usutav, et see aitab lausa senisest pareminigi kaitsta autorite või kaubamärkide või patentide omanike õigusi mujal maailmas. Ent kogu selle ažiotaažiga lepingu ümber on selle tekst muutunud nii umbmääraseks ja laialivalguvaks, et see sisaldab väga suuri tõlgendamisvõimalusi. Olles ise oma varased, tõsi küll, valdavalt veel ebateadlikud eluaastad veetnud stalinliku konstitutsiooniga - mida üpris õigustatult nimetati kõige demokraatlikumaks maailmas (brežnevlik konstitutsioon, mis oli tunduvalt piiravam (kas või too kurikuulus kuues paragrahv), tuli alles hiljem) - riigis, julgen ma hinnata, et tean üsna hästi, kuidas on võimalik asju tõlgendada, olgu kasuks või kahjuks. Ei saa küll päriselt nõustuda nendega, kelle arvates ACTA kõneluste protokollide salastatus tähendab automaatselt seda, et vastavalt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonile võetakse need tingimata lepingu tõlgendamisel aluseks (Viini konventsioon, mille Eestigi on ratifitseerinud, näeb oma 32. artiklis selle küll ette, aga alles viimase võimalusena, kui kõik muud tõlgendamisvõimalused on ammendatud), aga selline oht eelkõige just mainitud üldsõnalisuse tõttu on mõistagi olemas.
Ja just see potentsiaal mind hirmutabki ja on muutnud pigem ACTA-vastaseks. Minimaalne, mida oleks vaja ACTA jõustamiseks, oleks selge ja põhjalik analüüs selle kohta, kuidas seostub see Eesti praeguse õigusega (seda ei ole ma seni näinud ei pooldajate ega vastaste poolt - aga võib-olla on ka probleemi seni veel liiga vähe teadvustatud ja homme või ülehomme on see analüüs juba olemas - lõppeks on meil võimekaid "seadustenärijaid" nii ministeeriumides kui ka väljaspool neid). Ja sugugi paha ei teeks - et mitte öelda, oleks samuti hädavajalik - ka Kelli Aleksei välja käidud mõte, et ACTAga seonduvalt peaks Eesti valitsus, veel parem parlament ühemõtteliselt ja kivvi raiutult kinnitama, et see ei muuda senist õiguskorda - nagu pooldajate leeris ju seni väidetud ongi. Mitte et deklaratsioonidest ei saaks hiljem loobuda, eriti kui ümbritsev keskkond ja olud peaksid muutuma, aga see annaks vähemalt esialgu mõningase kindlustunde ja rahustaks ka minusuguste hirme.
Pikk jutt, sitt jutt, kaldusid ütlema vanemad eestlased, enne kui nad ära surid, sestap olgu siinkohal punkt pandud, kuigi mõtteid jaguks ehk veel...
12.2.12
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mis päädis juba paar korda mainitud suurartikli tõlke lõpetamisega. Õigupoolest oli mul plaanis alustada päeva juba väga vara hommikul Tallinnas Vabaduse platsile ACTA-meeleavaldusele minekuga, aga nojah, paraku oli selle algus ikka nii varajane, et võib lausa öelda, et ma magasin selle maha... Ilmselt etendasid väheses innus oma osa ka mõned kahtlused, mis mul viimastel nädalatel ACTA teemaga tutvudes on tekkinud, aga neist püüan ma kirjutada eraldi sissekandes...
Eilse päeva valdavalt Tartus möödumise tõttu jõudsin alles täna Sirbi lugemiseni, mis mõne viimase nädalaga võrreldes oli vähemalt mu maitsele natuke tühjem, aga pakkus siiski omajagu mõnusat laupäevatäidet. Osaliselt samuse ACTA-teemaga seonduvalt, aga mu pärast kas või staarostleja Galojani saatusest haaratutele mõtteainet pakkudes oli huvitavalt kirjutanud ELi ja (rahvus/liikmes)riikide õiguste põrkumisest ja sellega seotud probleemidest Albi Anneli. Eriti väärib esiletõstmist mulle küll tundmatu, aga nähtavasti nimeka õigusteadlase järgmine arvamus - asi, mida tasuks kindlasti silmas pidada paljudel juhtudel, kus näiliselt õigused tunduvad olevat kaitstud:
Atraktiivse pealkirja "Eesti infosõdur Norman Davies" oli oma loole mainitud autori ühe viimase teose kohta pannud Laidre Mikael. Mida ma mõistagi huviga lugesin, sest vahepeal oli õhus ka mõte, et ma saan selle teose endale tõlkida (siiski, tohutu lohetsemine ja tähtaegade vastutustundetu ületamine tõi kaasa teenitud karistuse ja sellest ilmajäämise - mis võib-olla oli isegi hea, sest nende 1000-leheküljeliste telliste vahele on ehk isegi kasulik tegelda "lühivormidega"...) Hästi kirjutatud lugu igatahes.
Tubli lugemispanuse andis ulmele, kui üldistavalt öelda, pühendatud paarislehekülg, mis sisaldas aga üsna imelikke kirjutisi. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et Hargla Indrekust kirjutatakse nii-või naapidi, vastupidi, tegemist on mu meelest - ehkki ma olen teda üsna vähe lugenud seni, teosed seisavad ootejärjekorras küll juba pikemat aega - tõepoolest hea kirjanikuga, kellest mitte ainult ei või, vaid peakski palju kirjutama. Ja muidugi on hea, et Sirbi lehekülgedele jõuab ka midagi, mida võiks ehk lausa kirjandusteaduseks nimetada, ehkki ruumi tõttu mõistagi üsna skemaatiliseks. Aga ehk just seepärast jäigi see Kuusiku Normani lugu kuidagi väga õhku rippuma ja üllatas...
Sama võib öelda Ojamaa Liisi mõtteavalduse kohta, mis ilmselt oli mõeldud kahe (suhteliselt) uudisteose tutvustusena, aga sellisena tundus ka kuidagi võõrkehana - üldse mitte sisu ega ka vormi mõttes, aga lihtsalt kentsakas, kuidagi irduv nii Sirbi tavapärastest kirjutistest kui ka antud numbris... Klassikalisem ja tavapärasem oli seevastu Oidsalu Meelise leheküljepikkune. väga hästi kirjutatud ja vürtsikas Matsini Paavo "Doktor Schwarzi" arvustus, mis aga kahe eelneva loo tõttu omamoodi samuti irduma kippus :-) Sõnaga, äraütlemata tore, et ulmekirjandusest ka suurt ja veel suuremat kultuuri käsitlevas lehes kirjutatakse - võib-olla suhtelise harukordsuse tõttu tundusidki need lood olevat kuidagi irduvad.
Lugemist väärisid mõistagi ka teaduskülgede lood "kliimakingseppadest" ja "rohemajanduse mullist". Päris hea ikka, et Sirbis on olemas teadusrubriik - isegi kui selles aegajalt ilmub lugusid või on lausa kõik lood sellised, mis ei tõmba kohe mitte lugema.
Ja muidugi ei tohi ära unustada nõndanimetatud meediakommentaari, mille viimaste kordade autor Soidro Mart on nähtavasti nii mõnegi jaoks vastikult pika mäluga... Sedakorda siis vastandusega kunagisest ajakirjanduse väljasuremise alguseks ja täieliseks suukorvistamiseks nimetatud allikakaitseseadusest ja äsjasest Eesti tõusmisest maailma pressivabaduse indeksis auväärsele kolmanda koha jagamisele...
Loetud: Akadeemia 2/2012
Vaadatud: Nöbinina (ETV), Kadunud hõim (TV6)
Ilmunud tõlked: George Shabad: protestid Venemaal - miks just praegu? (Postimees, 11.02.2012)
Eilse päeva valdavalt Tartus möödumise tõttu jõudsin alles täna Sirbi lugemiseni, mis mõne viimase nädalaga võrreldes oli vähemalt mu maitsele natuke tühjem, aga pakkus siiski omajagu mõnusat laupäevatäidet. Osaliselt samuse ACTA-teemaga seonduvalt, aga mu pärast kas või staarostleja Galojani saatusest haaratutele mõtteainet pakkudes oli huvitavalt kirjutanud ELi ja (rahvus/liikmes)riikide õiguste põrkumisest ja sellega seotud probleemidest Albi Anneli. Eriti väärib esiletõstmist mulle küll tundmatu, aga nähtavasti nimeka õigusteadlase järgmine arvamus - asi, mida tasuks kindlasti silmas pidada paljudel juhtudel, kus näiliselt õigused tunduvad olevat kaitstud:
[...] Euroopa kohus küll kasutab sageli põhiõiguste retoorikat, kuid praktikas ei leia peaaegu kunagi, et ELi institutsioonide aktid oleksid põhiõigustega vastuolus. Mõned teadlased on viidanud kahekordsetele standarditele, kuna ELi kohus on agar leidma, et liikmesriigid on rikkunud ELi õigust.Üsna huvitav oli Lotmani Pireti pilguheit kunagi siinse kandi maarahva kirjaoskuse tipptasemele tõsta aidanud vennastekoguduste kirjavarra, tõukuvalt mõistagi hiljuti ilmunud Põldmäe Rudolfi vastavast monograafia mõõtu teosest. Teose vaatluse kõrval sisaldas see üsna lühike artikkel siiski mitmeid huvitavaid mõtteid, eriti just antud teemaga seotud või tulenevalt tekkinud müütidest, olgu kirjaoskuse või "kommete paranemise" või veel mõne asja kohta...
Atraktiivse pealkirja "Eesti infosõdur Norman Davies" oli oma loole mainitud autori ühe viimase teose kohta pannud Laidre Mikael. Mida ma mõistagi huviga lugesin, sest vahepeal oli õhus ka mõte, et ma saan selle teose endale tõlkida (siiski, tohutu lohetsemine ja tähtaegade vastutustundetu ületamine tõi kaasa teenitud karistuse ja sellest ilmajäämise - mis võib-olla oli isegi hea, sest nende 1000-leheküljeliste telliste vahele on ehk isegi kasulik tegelda "lühivormidega"...) Hästi kirjutatud lugu igatahes.
Tubli lugemispanuse andis ulmele, kui üldistavalt öelda, pühendatud paarislehekülg, mis sisaldas aga üsna imelikke kirjutisi. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et Hargla Indrekust kirjutatakse nii-või naapidi, vastupidi, tegemist on mu meelest - ehkki ma olen teda üsna vähe lugenud seni, teosed seisavad ootejärjekorras küll juba pikemat aega - tõepoolest hea kirjanikuga, kellest mitte ainult ei või, vaid peakski palju kirjutama. Ja muidugi on hea, et Sirbi lehekülgedele jõuab ka midagi, mida võiks ehk lausa kirjandusteaduseks nimetada, ehkki ruumi tõttu mõistagi üsna skemaatiliseks. Aga ehk just seepärast jäigi see Kuusiku Normani lugu kuidagi väga õhku rippuma ja üllatas...
Sama võib öelda Ojamaa Liisi mõtteavalduse kohta, mis ilmselt oli mõeldud kahe (suhteliselt) uudisteose tutvustusena, aga sellisena tundus ka kuidagi võõrkehana - üldse mitte sisu ega ka vormi mõttes, aga lihtsalt kentsakas, kuidagi irduv nii Sirbi tavapärastest kirjutistest kui ka antud numbris... Klassikalisem ja tavapärasem oli seevastu Oidsalu Meelise leheküljepikkune. väga hästi kirjutatud ja vürtsikas Matsini Paavo "Doktor Schwarzi" arvustus, mis aga kahe eelneva loo tõttu omamoodi samuti irduma kippus :-) Sõnaga, äraütlemata tore, et ulmekirjandusest ka suurt ja veel suuremat kultuuri käsitlevas lehes kirjutatakse - võib-olla suhtelise harukordsuse tõttu tundusidki need lood olevat kuidagi irduvad.
Lugemist väärisid mõistagi ka teaduskülgede lood "kliimakingseppadest" ja "rohemajanduse mullist". Päris hea ikka, et Sirbis on olemas teadusrubriik - isegi kui selles aegajalt ilmub lugusid või on lausa kõik lood sellised, mis ei tõmba kohe mitte lugema.
Ja muidugi ei tohi ära unustada nõndanimetatud meediakommentaari, mille viimaste kordade autor Soidro Mart on nähtavasti nii mõnegi jaoks vastikult pika mäluga... Sedakorda siis vastandusega kunagisest ajakirjanduse väljasuremise alguseks ja täieliseks suukorvistamiseks nimetatud allikakaitseseadusest ja äsjasest Eesti tõusmisest maailma pressivabaduse indeksis auväärsele kolmanda koha jagamisele...
Loetud: Akadeemia 2/2012
Vaadatud: Nöbinina (ETV), Kadunud hõim (TV6)
Ilmunud tõlked: George Shabad: protestid Venemaal - miks just praegu? (Postimees, 11.02.2012)
4.2.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänanegi Sirp oli rohkelt lugemisväärset materjali täis, ehkki algas see peatoimetaja täiesti lollaka "juhtkirjaga". See oli kohe nii rumal ja abitu, et ma ei taha sellest rääkidagi, eks igaüks võib ise lugeda, kui soovib - eelkõige vahest seepärast, et puudutas mulle lähedast teemat, teiste teemade puhul ma ehk ei oska nii hästi ära tabada, kuidas argumentatsioon lonkab ja nii edasi. Rumaluse mõttes suutis selles lehenumbris "juhtkirjaga" konkureerida vaid Wallensteini haridusteemaline artikkel, aga see paistis olevat vähemalt kirjutatud sarkastilises võtmes...
Aga selle kõrval tõstis muidugi kohe tuju Ibruse Indreku suurejoonelise pealkirjaga lugu "Kas Interneti lõpp ja ACTA algus?" See on senises ACTA-debatis vähemalt nii-ütelda tavalises ajakirjanduses ilmunutest kahtlemata üks paremaid käsitlusi kogu teema kohta, puudutades asja olemust, võiks öelda lausa filosoofilist tausta, mitte niivõrd konkreetseid ACTA artikleid või nendega seotud hirme või lootusi. Seda refereerida läheks siin pikaks ja mul pole ka sellele enda poolt suurt midagi lisada, nii et võib vaid soovitada seda ise lugeda ja mõtelda, mõtelda, veel kord mõtelda... Igatahes see "remiks-majanduse" idee ja üldse kultuuri edasikandumine jagamise ja kopeerimise vahendusel on kahtlemata igas mõttes õige - küsitavam on küll see, kuidas see täpselt seondub eriti ACTAga, aga laiemalt näiteks autoriõiguse ja ka patentidega...
Äärmiselt huvitav oli lugeda Loogi Alvari pilku hiljutisele Kanti-raamatule, eriti võrdluses nõukogudeaegse samuti tõlgitud Kanti-raamatuga - ja mõneti üllatav teada saada, et too vana on seniajani parem... Ju ta siis nii on: ma olen ka ise üritanud Kanti lugeda (originaalis, sest venekeelsed ja ka ingliskeelsed tõlked on jäänud mu jaoks ületamatuks tõkkeks, tekitades tunde, nagu ei teaks ma neist keeltest kohe üldse midagi...), aga see on ikka raske (isegi igavese rahu traktaat, mis ometi peaks olema lihtsam), nii et küllap siis on see tõlgendamine keeruline ka teistele...
Vähemalt sama huvitav oli Oja Arno pilguheit, miksitud mõningase tõlkekriitikaga, eestivene hetke nähtavasti vähemalt eestikeelses keskkonnas tuntuima kirjaniku Ivanovi Andrei hiljutisele raamatule. Ivanovi ma natuke olen lugenud, küll mitte seda teost, ja kahtlemata oskab ta väga hästi kirjutada, nii et see arvustuslik lugu tekitas soovi ka seda "Peotäit põrmu" peagi ette võtta.
Palju rohkem kriitikat sai Muinsuskaitseameti üks hiljutisi väljaandeid mälestiste restaureerimise kohta - see oli ikka päris ja üsna masendav, milline pilt vähemalt sellest artiklist jäi. Peaks ilmselt ka ise silmama seda raamatut: ei saa ju välistada, et osutatud vigade kõrval on muidu raamat hea, aga eks seda peaks ise nägema. Paraku muidugi eriti just rohkete piltidega raamatutes vigu kipubki kõige rohkem sisse tulema, kuna neis on vähem sidusat teksti, mille puhul muidu ehk silma torkavad apsud jäävad palju kergemini kahe silma, kõrva ja ajukääru vahele...
Nagu ikka, lugesin ka huviga rahvaloendust käsitlevat lugu, millest jäi ehk kõige rohkem kõlama mõte, mis ehk privaatsuse pärast hüsteeriliselt muretsevatele inimestel peaks lausa viimsedki karvad võbisema panema: loendusandmete kandmine kaardile ja laiemalt kavad ruumiandmeid ja statistilisi andmeid seostada ja levitada. Nojah, teiselt poolt on enamikul neil privaatsusparanoikutel mobiil (sisselülitatud) GPS-iga...
Teaduslehekülgede teretulnud uuendus on ka pikemad lood silmapaistvatest teadlastest, kellest seekord oli ette võetud väidetavalt üks psühhiaatria alusepanijaid Emil Kraepelin. Püshhiaatria jätab mind väga külmaks, aga see lugu oli igatahes hästi kirja pandud ja mõnus lugeda - mis lisaks kõigele muule andis mulle teada, millest on saanud nime Tartu Ingli- ja Kuradisild: võimalik, et ma olen seda ka varem kuulnud, aga meeles küll kindlasti polnud.
Omamoodi rõõmustavana võis näha Sirbi lehekülgedel kirjutamas Postimehe aegadest meelde jäänud kustumatut inimest Karja Stepani, kelle artikli lugesin lihtsalt autori nime pärast läbi, ehkki see "mägede" oleviku, tuleviku ja põdeviku teema mulle kuigi suurt huvi muidu ei paku (isegi sellest hoolimata, et ma ka ise põhimõtteliselt ühel sellisel "mäel" elan...).
Loetud: TM Kodu ja ehitus 2/2012; Akadeemia 2/2012
Vaadatud: NCIS kriminalistid (TV3), Heroes (TV6)
Tänanegi Sirp oli rohkelt lugemisväärset materjali täis, ehkki algas see peatoimetaja täiesti lollaka "juhtkirjaga". See oli kohe nii rumal ja abitu, et ma ei taha sellest rääkidagi, eks igaüks võib ise lugeda, kui soovib - eelkõige vahest seepärast, et puudutas mulle lähedast teemat, teiste teemade puhul ma ehk ei oska nii hästi ära tabada, kuidas argumentatsioon lonkab ja nii edasi. Rumaluse mõttes suutis selles lehenumbris "juhtkirjaga" konkureerida vaid Wallensteini haridusteemaline artikkel, aga see paistis olevat vähemalt kirjutatud sarkastilises võtmes...
Aga selle kõrval tõstis muidugi kohe tuju Ibruse Indreku suurejoonelise pealkirjaga lugu "Kas Interneti lõpp ja ACTA algus?" See on senises ACTA-debatis vähemalt nii-ütelda tavalises ajakirjanduses ilmunutest kahtlemata üks paremaid käsitlusi kogu teema kohta, puudutades asja olemust, võiks öelda lausa filosoofilist tausta, mitte niivõrd konkreetseid ACTA artikleid või nendega seotud hirme või lootusi. Seda refereerida läheks siin pikaks ja mul pole ka sellele enda poolt suurt midagi lisada, nii et võib vaid soovitada seda ise lugeda ja mõtelda, mõtelda, veel kord mõtelda... Igatahes see "remiks-majanduse" idee ja üldse kultuuri edasikandumine jagamise ja kopeerimise vahendusel on kahtlemata igas mõttes õige - küsitavam on küll see, kuidas see täpselt seondub eriti ACTAga, aga laiemalt näiteks autoriõiguse ja ka patentidega...
Äärmiselt huvitav oli lugeda Loogi Alvari pilku hiljutisele Kanti-raamatule, eriti võrdluses nõukogudeaegse samuti tõlgitud Kanti-raamatuga - ja mõneti üllatav teada saada, et too vana on seniajani parem... Ju ta siis nii on: ma olen ka ise üritanud Kanti lugeda (originaalis, sest venekeelsed ja ka ingliskeelsed tõlked on jäänud mu jaoks ületamatuks tõkkeks, tekitades tunde, nagu ei teaks ma neist keeltest kohe üldse midagi...), aga see on ikka raske (isegi igavese rahu traktaat, mis ometi peaks olema lihtsam), nii et küllap siis on see tõlgendamine keeruline ka teistele...
Vähemalt sama huvitav oli Oja Arno pilguheit, miksitud mõningase tõlkekriitikaga, eestivene hetke nähtavasti vähemalt eestikeelses keskkonnas tuntuima kirjaniku Ivanovi Andrei hiljutisele raamatule. Ivanovi ma natuke olen lugenud, küll mitte seda teost, ja kahtlemata oskab ta väga hästi kirjutada, nii et see arvustuslik lugu tekitas soovi ka seda "Peotäit põrmu" peagi ette võtta.
Palju rohkem kriitikat sai Muinsuskaitseameti üks hiljutisi väljaandeid mälestiste restaureerimise kohta - see oli ikka päris ja üsna masendav, milline pilt vähemalt sellest artiklist jäi. Peaks ilmselt ka ise silmama seda raamatut: ei saa ju välistada, et osutatud vigade kõrval on muidu raamat hea, aga eks seda peaks ise nägema. Paraku muidugi eriti just rohkete piltidega raamatutes vigu kipubki kõige rohkem sisse tulema, kuna neis on vähem sidusat teksti, mille puhul muidu ehk silma torkavad apsud jäävad palju kergemini kahe silma, kõrva ja ajukääru vahele...
Nagu ikka, lugesin ka huviga rahvaloendust käsitlevat lugu, millest jäi ehk kõige rohkem kõlama mõte, mis ehk privaatsuse pärast hüsteeriliselt muretsevatele inimestel peaks lausa viimsedki karvad võbisema panema: loendusandmete kandmine kaardile ja laiemalt kavad ruumiandmeid ja statistilisi andmeid seostada ja levitada. Nojah, teiselt poolt on enamikul neil privaatsusparanoikutel mobiil (sisselülitatud) GPS-iga...
Teaduslehekülgede teretulnud uuendus on ka pikemad lood silmapaistvatest teadlastest, kellest seekord oli ette võetud väidetavalt üks psühhiaatria alusepanijaid Emil Kraepelin. Püshhiaatria jätab mind väga külmaks, aga see lugu oli igatahes hästi kirja pandud ja mõnus lugeda - mis lisaks kõigele muule andis mulle teada, millest on saanud nime Tartu Ingli- ja Kuradisild: võimalik, et ma olen seda ka varem kuulnud, aga meeles küll kindlasti polnud.
Omamoodi rõõmustavana võis näha Sirbi lehekülgedel kirjutamas Postimehe aegadest meelde jäänud kustumatut inimest Karja Stepani, kelle artikli lugesin lihtsalt autori nime pärast läbi, ehkki see "mägede" oleviku, tuleviku ja põdeviku teema mulle kuigi suurt huvi muidu ei paku (isegi sellest hoolimata, et ma ka ise põhimõtteliselt ühel sellisel "mäel" elan...).
Loetud: TM Kodu ja ehitus 2/2012; Akadeemia 2/2012
Vaadatud: NCIS kriminalistid (TV3), Heroes (TV6)
Subscribe to:
Comments (Atom)