Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Tasapisi tõlkega edasi nihkudes olin sunnitud nentima, et kurtmine raamatute kvaliteedi ja eriti toimetamise puudujääkide üle pole sugugi ainult Eesti mure - ka käsilolevas teoses esineb neid suhteliselt palju, viimase kolmekümne lehekülje peale näiteks kolm faktiviga (neist üks paraku kordub ka sama autori teises, juba eesti keelde tõlgitud teoses), mida tuleb allmärkustega ära õiendada ... Võib-olla muidugi toimetajad on lasknud ennast autori prominentsusest ära kohutada või seetõttu muretuna tunda, mine tea ... Sest keeleliselt tundub seevastu väga korras olevat, erinevalt näiteks mitmestki ilukirjanduslikust teosest, mida ma olen viimastel aastatel lugenud, kus mõnigi kord isegi mulle, kes ma ju neid võõrkeeli nii hästi ei oska, kohe silma torkab, et midagi on raudselt viltu ...

Tänases Sirbis oli peatoimetaja päris huvitaval teemal sõna võtnud, nimelt sellest, kuidas maailm meieni siia maanurka jõuab ja jõudma peaks või jõuda võiks. Ta võib-olla küll ei tea (kuigi ma selles veidi kahtleksin), et niisuguseid vaidlusi on ajakirjandusväljaannetes aastakümneid peetud, enamasti rohkem nii-ütelda sisemiselt, ressursside paigutamise mõttes, sestap oli mul, kes ma üsna mitmeid aastaid just selle "maailma vahendamise" alal töötasin, mõnevõrra naljakas lugeda, kuidas jälle käiakse välja mõte väliskorrespondentide mõttetusest. See väide on muidugi õige, et väliskorrespondent saab korraga olla ainult ühes kohas ja seegi, et sissetöötamiseks läheb omajagu aega. Ent tundub, et peatoimetaja seekordse pursatuse taga on siiski pigem mingi isiklikumat laadi probleem, nähtavasti Venemaa kajastamisega. Sest kuigi üle-eelmises lauses öeldu on täiesti õige, kogesin ma ka ise, et ainuüksi "tõlkimisest" ei piisa, vaja on minimaalselt kohapeal komandeeringus käia, et saada aimu õhustikust, nii-ütelda rohujuure tasandi tunnetest ja muust sellisest, mis lugudes otseselt ei kajastu, aga mille olemasolu või puudumise ometi päris hästi ära tunneb. Ja püsivatel väliskorrespondentidel on see tunnetus muidugi veel tugevam. Kuigi nende puhul on muidugi ka teatav oht, et nad tasapisi, kuidas öelda, muutuvad tõepoolest ühekülgseks. Muidugi, selles osas on peatoimetajal õigus, et tänapäeva tehnika areng võimaldab ka teistsuguseid lahendusi - võib-olla ei pea enam tingimata olema püsipalgalisi väliskorrespondente, võib-olla saaks nende võrku ehk isegi laiendada ja võib-olla isegi finantsiliselt tulusamalt, kui kasutada nii-ütelda vabakutselisi ehk inimesi, kes olulistes piirkondades elavad. Sest lõppeks on tänapäeval, üleüldise haridustaseme tõusu tingimustes, ajakirjaniku amet ju selline, milliseks peagu igaüks kõlvata võib (tele vajadused ehk on veidi spetsiifilisemad, aga lõppeks saab enamasti siiski pilti kui mitte sellelt vabakutseliselt endalt, siis mõnelt rahvusvaheliselt agentuurilt hankida ...). (Kuigi tuleb lisada, et ka selline kirjasaatjate kasutamine on üsna vana ja läbiproovitud asi, mis teataval määral end kindlasti õigustab seniajani.) Ent kuigi tõlkijana mulle iseenesest muidugi meeldib peatoimetaja mõte, et maailma tuleks rohkem vahendada just tõlkimise kaudu, ei saa ma ometi kuidagi nõustuda arvamusega, et neid väliskorrespondente sugugi vaja ei oleks - kui mõtet üle kanda, siis oleks see umbes nagu teadmine raamatutest või kunstiteostest vaid arvustuste-tutvustuste kaudu - mis kahtlemata annab teatava pildi, aga siiski mitte päris seda õiget, seda enam et need teised arvustajad-tutvustajad ei pruugi sugugi pöörata tähelepanu millelegi, mis siinkandis rohkem korda võiks minna.

Mõnusat lugemist pakkus Kivistiku Jaan Kołakowski Leszeki hiljuti ilmunud filosoofia ajaloo alast teost arvustades. Võib-olla üks isiklikuks minev vihje oli liiast, aga muidu oli nauditav lugeda, kuidas üht raamatut aruteluga inimolust ja tarkusest lihtsalt mutta tambitakse. Ja see arutelu ise oli palju nauditavam kui Kołakowski pihta lendavad kriitikanooled.

Tavaliselt jätavad lisaks veel mitmele valdkonnale mind päris külmaks ka arhitektuurileheküljed, aga seekord oli sealt lugeda üht-teist mu praeguse elukoha Mustamäe kohta. Tõsi küll, selle vanema osa kohta, mis must õige kaugele jääb, aga eks mõtlemine ja uurimine selle üle, milline võiks olla nonde paneelmajade saatus, puudutab teataval määral mindki, sest ega see viiekordne, milles ma elan, pole just väga palju noorem nüüdseks poolsajandi piiri ületanud sellest vanimast Mustamäest. Kuigi siiakanti ei paista veel olevat jõudnud artiklis väljendatud arvamus, et "pikalt ei saa vana parandamisega edasi minna".

Kirjanduskülgedele oli mahtunud Neeme Anni pikk lugu äsja Nobeli preemia pälvinud hiinlasest Mo Yanist, mis päris hästi tutvustas seda vähemalt mulle varem täiesti tundmatut kirjanikku. Aga muidugi jäi kõige enam silma autori järgmine nending:

Nõnda on tähelepanuväärselt muutunud tõlkija roll. Selleks, et kirjanik saaks ilmuda maailma-areenile, on vaja, et tema looming oleks tõlgitud paljudesse keeltesse. Kui raamatu ilmumise ümber on loodud juba teatav eelelevus, hoolitseb hea kirjastaja selle eest, et kõik tõlked on avaldamiseks ette valmistatud enam-vähem üheaegselt maailma mitmetes piirkondades otse enne romaani ilmumist kodumaal. Romaan paisatakse hoogsalt maailma, nii kindlustatakse sellele kõrgendatud tähelepanu igal pool.
Mõistagi saab tõlge siin enam kui määravaks – sageli on kirjaniku lugejaskond kodumaal palju kordi väiksem kui maailmas tänu arvukatele tõlgetele. Ometi on tõlkija roll avalikkuse ees pigem kahanemas kui kasvamas. Üllatavalt vähe on lugejaid, kes tunnevad huvi isiksuse vastu, kes vahendab emakeelde nende lemmikkirjanikke; ometi sõltub just temast toon ja tunne, mis õhkub igalt leheküljelt.

Mis paraku on õige: nii Eestis kui ka mujal, kui tõlkijatest räägitakse, siis peamiselt ikka mineviku nimekatest tegijatest, tänapäeva omad on parimal juhul teada või vähemalt kuuldud siis, kui nad ise, enamasti millegi muuga, "pildis" üritavad olla ...

Otsekui vastukaaluks sellele tõdemusele oli kirjanduslehekülgedele mahtunud Oja Arno sule läbi pilguheit Sillaotsa Martale, kes lisaks ise kirjutamisele ka päris palju väärtuslikku eesti keelde ümber pani. Tõsi, et kirjutis oli ajendatud "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Sillaotsa kirjutiste raamatust, siis muidugi sellele viimasele aspektile siin palju tähelepanu pööratud polnud, vaid rohkem oli juttu temast kui kirjanduskriitikust.

Tunnustavalt oli Kusnetsi Tamuri ajalooromaani tallamise radadest tema viimase teose "Püha Jüri kutsikad" ilmumise puhuks kirjutanud Sazonovi Vladimir. Nojah, võiks ehk norida selle kallal, et autor varasema ajalooliste romaanide kirjutamise näidete osas piirdub ainult Krossi ja Valtoniga, vaatamata natukenegi kaugemale minevikku, aga ilmselt on siis need varasemad juba astumas või astunud kõikeunustavasse Lethesse ... Igatahes tuletas see meelde, et tegu on raamatuga, mis tuleks ka endale hankida.

Päris omapärase kirjanike liigitamisega oli hakkama saanud Wimberg: jaotada tuleb neid selle järgi, kui palju on neil tasse, mis saadud mitmesugustel avalikel esinemistel ja kohtumistel lugejatega. Päris teravmeelne ja sundis - kuigi ma ei ole mõistagi kohe üldse mitte kirjanik, mitte sinnapoolegi - endagi tassivaru revideerima. Kui kaks päris isiklikku kõrvale jätta, siis võib öelda, et olen kahetassimees :-)

Lehe lõpetas aga märksa süngem lugu tänapäeva obskurantidest, neist, kes mõistsid Itaalias vangi seismoloogid selle eest, et nood ei suutnud maavärinat ennustada ... See oli juba tekkides nii mõistuseväline lugu, et tundus rohkem halva naljana või musta huumorina, aga paraku on seitse inimest nüüd "mõrva" eest vangi mõistetud ... O tempora o mores! jääb üle jõuetus mõistmatuses kisendada ...

Loetud: Sirp, 02.11.2012

Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna kuulutati välja Nobeli kirjanduspreemia saaja, kelleks osutus peruulane Mario Vargas Llosa. Kui eelmine aasta pidin tõdema, et laureaat ei öelnud mulle suurt midagi peale selle, et ma olin teda teleekraanil näinud ja ajakirjandusest lugenud (kirjandusväliselt siis, ma mõtlen), siis seekord on tegemist isikuga, keda ma olen lausa lugenud ja kelle kirjatöödest on päris hea mulje jäänud. Nojah, mitte just palju ja mitte kuigi hiljaaegu, aga need tema jutud, mis omal ajal Loomingu Raamatukogus ilmusid, olid kindlasti lugemist väärt ja pakkusid nauditavat elamust. Võib-olla peaks hankima ja oma oi-kui-pikka lugemisnimekirja lisama ka teisi tema teoseid, kas või neid suhteliselt väheseid, mis on eesti keeles ilmunud...

Õhtul sattusin lugema veel ühest kirjandusteosest, viimasel ajal kuidagi väga sageli jutuks tulnud Oksaneni Sofi "Puhastusest", mida üks ajakirjanik olevat üsna maha teinud. Ma tavaliselt ei vaata neid tele-jutusaateid, sest peaaegu alati on need rohkem saatejuhi tarkuse ja kauniduse eksponeerimiseks mõeldud ning külalised saavad üpris vähe sõna ega saagi oma mõtteid selgelt ja loogiliselt välja öelda, aga seda oleks lausa tahtnud näha (võib-olla õnnestub seda teha tagantjärgi?), sest vähemalt mainitud refereeringu põhjal oli tegemist sõna otseses mõttes äärmiselt lollaka arvamusega. Samune ajakirjanik oli küll ka samasse sängi mahtuvat arvamust avaldanud äsja Eesti Päevalehe veergudel, aga kui ta selles saates tõesti arvas, et "Puhastus" on negatiivse tähendusega, sest selle läbilugenud hakkavad seal kujutatut pidama tegelikuks ajalooks ja võib-olla isegi omaenda mälestuste pähe pakkuma tulevastele mälu-uurijatele, siis selle kohta ei saa küll teisiti öelda, kui et see on lihtsalt loll ja rumal ja solvavgi arvamus. Kahtlemata kirjandusteosed (tänapäeval küll ilmselgelt rohkem visuaalsed teosed) mõjutavad inimesi ja võivad nende arvamusi kui mitte kujundada, siis vähemalt mõjutada, aga arvata, et inimesed on nii napi mõistuse ja kesise mõtlemisvõme ja taibuga (erinevalt nähtavasti siis ajakirjanikust endast), et ei suuda aru saada, mis vahe on ilukirjandusel ja ajalool, on ikka äärmiselt ülbe ja üleolev. Pealegi võib Oksaneni selgeks kiituseks öelda, et see, mis puudutab ajaloolist tegelikkust, on tema raamatus väga tõetruult esitatud - loomulikult ei ole seal minevikku selle täies ilus (nagu ei ole seda õieti ka puhtalt ajalooteostes - kogu minevikku ei saagi ühekorraga täieulatuslikult hõlmata, sel on palju tahke nagu elul ikka), aga see, mis seal on, on igati ajastukohane. (Iseasi on see, et minu arvates pole "Puhastus" kirjanduslikus mõttes just mitte väga hea, aga see on juba iseküsimus, millest ma loodan veel kunagi kirjutada.) Õieti ongi "Puhastuses" ajalugu ainult taustal, peamine ja oluline on seal siiski kirjanduslik narratiiv, millele konkreetsed daatumid ja möödaminnes mainitud sündmused või sageli isegi vaid vihjed sündmustele annavad ainult tausta, nii et vähemalt mul on raske aru saada, kuidas seda üldse ongi võimalik lugeda ajalooteosena. Aga nagu näha, ju siis mõned seda suudavad...

Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna sai siis lõpuks see küttesüsteemi rekonstrueerimine lõpetuse, kui käidi kohale asetamas termoregulaatoreid. Naljakas skaala on sel regulaatoril: madalaim temperatuur on 16 kraadi, ehkki mu meelest võiks olla ehk paar kraadi madalamgi, aga kõrgeim lausa 28, mis on ju päris troopiline palavus juba. Aga no las ta siis olla, eks saab ju 16 kraadi juures ka elada, suviti on ju enamasti isegi palju palavam veel. Ilmselt peab seda lõpetamist tähistama ka uue koristamislainega: mitte et need viimased operatsioonid iseenesest oleks eriliselt enam prahti või midagi tekitanud, aga nüüd saab kõik asjad lõpuks taas endisesse asendisse tagasi paigutada ja sel puhul ju võib endale lubada sellist rõõmu ja luksust nagu koristamine :-)

Hommikul uuendasin ka arvutis tarkvara. Et RC2 on kohe välja tulemas, peaks nüüd siis enam-vähem selle seis käes olema. Sellega peaks vist ka kaasnema ka uus graafika, mida ma siiski veel ei näinud, sest pole veel olnud põhjust arvutile taaskäivitust teha. Uuendamine ise võttis tublisti aega, osaliselt ka sellepärast, et Starmani ühendus on vist seoses oma suurte uuendustega kuidagi üsna imelikuks muutunud: kui varem tuli mõni suurem, ütleme 50 MB pakett nii kolmandiku osas väga kiiresti kohale ja siis jäi aeglasemalt venima, siis nüüd nagu asi hüpleb kuidagi sootuks ebaühtlasemalt ja eriti naljakas on see, et nende suuremate pakettide puhul vajub nii viimase kümnendiku või kahekümnendiku osas järsult päris imetillukeseks. Aga loodame, et see on mingi üleminekuaeg ja asi muutub vähemalt endiseks. Nagu tavaliselt ikka, mingeid probleeme uuendamine kaasa ei toonud, ainuke segadus tekkis Akregatoriga, mis mingil põhjusel unustas ära, et ma olin hommikul juba uudiseid lugenud, nii et oodatud uue kuni sajakonna artikli asemel ootas mind pärast uuendamist ees oma poolteist tuhat, mis peamiselt olid needsamad hommikul läbi vaadatud öised artiklid, aga üksikud ka mingil põhjusel uuesti tõmmatud mõne päeva tagused uudised. Veider, aga usutavasti oli seegi ühekordne - vähemalt korra pärast seda Akregatorile taaskäivitust tehes oli kõik korras.

Päeval tuli selgus ka selleaastase Nobeli kirjanduspreemia osas. Eks seal kandidaatide seas oli mitmeid nimesid, mis palju ei ütle, kõrvuti märksa tuntumate ja tähenduslikumatega, aga tundus, et Herta Mülleri väljavalimine tuli üllatusena ka sakslastele endale, vähemalt nii võis meediakajastustest aru saada. Mulle on tema kirjanduslik looming samuti tundmatu, tänase põgusa tutvumise põhjal tema kohta käiva teabega võib see aga isegi huvi pakkuda. Ta olevat küll kirjutanud üsna palju luuletusi, aga siiski peamiselt ja ennekõike proosat, nii et teda võib täie õigusega kirjanikuks pidada. Saksa vähemuse esindajana Rumeenias oleks tema elukogemustele tuginevad teosed nähtavasti vähemalt teataval määral resoneeruvad ka Eestis, kuigi võib-olla isegi mitte niivõrd eestlaste seas (kellele vahest pakub kõige enam äratundmisrõõmu kommunistliku režiimi võikuse esitamine), kuivõrd siinsete venelaste seas (kelle saatus on küll ilmselt oluliselt etem kui sakslastel Rumeenias, aga kes vähemalt ise sageli tunnevad ennast, mõnikord nähtavasti ka põhjendatult, kõrvaletõrjutuna). Igatahes ma usun, et Mülleri teosed lugemist tasuvad, vahest isegi tõlkimist - ma mingil määral teadsin temast varem saksa ajakirjanduse vahendusel, kus ta on aeg-ajalt sõna võtnud, ja isegi teles on ta esinenud, ning kõige selle põhjal on jäänud mulje kui vaheda ja kaalutud sõnaga inimesest, kes teab, mida ta räägib.

Loetud: [digi] oktoober 2009
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)