Reedesed mõtted

Üpris napi tööpanusega päev, mille peamiseks nappuspõhjuseks oli tänasele langenud järjekordne tõlkijate sektsiooni teemaseminar.

Hennoste Tiit ei kõnelnud küll kuigi palju otseselt tõlkimisest, aga tema ülevaade netikeelest või, nagu ta eelistas pigem öelda, kiirkeelest oli ometi päris huvitav - osaliselt mõistagi kuuldud ja osaliselt iseenese tarkusest tuletatav, aga siiski kenasti kompaktselt kokku võetud. Ja andis muidugi mõtteainet: jah, mul ei ole oma ampluaas märkimisväärselt selliste tekstidega kokkupuudet, kus netikeel võiks üldse esineda, aga eriti moodsa ilukirjanduse tõlkijatel võib selline asi küll tasakesi hambaid ja ajukurde murdma hakata - lõppeks pole ju kuhugi kadunud päriselt ei selline žanr nagu romaan kirjades ega ka komme ilukirjandusteoses kirju tsiteerida. Mis siis tänapäeval pigem on samused elektroonilised kirjad või isegi nõnda-ütelda kiirsuhtlus-kirjavahetus, kus vähimagi autentsusetaotluse korral kahtlemata see neti/kiirkeel sisse tuleb - ja kindlasti ka tõlkijatele omajagu peavalu valmistab, kas või juba selle Hennoste mainitud asjaolu tõttu, et neti/kiirkeel areneb hirmus kiiresti, mistõttu eilsed lemmikfraasid võivad homme arusaamatuna tunduda. (Õieti, eks on ju mulgi sellega teataval määral kokkupuudet, kuigi suhteliselt vähe, sest see kiirkeel pole ju midagi hirmus uut, sedasama võib leida ka näiteks keskaegsetest, mis mõnikord võivad lausa mitmesugustest lühenditest, suupärastest vormidest, väljajättudest ja muust sellisest lausa kubiseda.)

Õige kohati eelnevaga haakudes, aga valdavalt siiski oma rida ajades kõneles Soomre Mati huumori tõlkimisest. Mis on loomulikult maru keeruline, eriti äärmuslikemais vormes, näiteks peaaegu igal juhul tõlkimatud palindroomid või peaaegu samamoodi ainult üksikjuhtudel tõlgitavad kultuuripõhised imitatsioonid (ütleme, näiteks, mõne levinud lastelaulu töötlus või vanasõna ümberväänamine vms).

Rohkete näidetega varustatud ettekandest jäi mulje, et Mati ise eelistab pigem huumori adapteerimist, millega, tundus, mõned kohalolijad tingimata nõus ei olnud, aga eks ta ole, tõlkimises on alati olnud ja küllap veel õige pikaks ajaks, kui mitte igavesti, jääbki vähemalt kaks koolkonda: ühed, kes eelistavad võõrast edasi anda sihtkultuuriruumi oludesse paigutatult, ja teised, kes eelistavad samusesse sihtkultuuriruumi tuua sisse midagi (eeldatavalt värskendavalt) kergelt võõrast. Mõlemal on oma plussid ja miinused, mõlemad võivad anda parimal juhul vaimustavat sünergiat, mistõttu vaevalt saab tingimata ühte teisele eelistada, üldjuhul vähemalt (on kindlasti erijuhte, mitteilukirjanduses näiteks on selgelt eelistatav võimalikult vähene adapteerimine, ent ilukirjanduseski võib otsene ülekanne olla mõnikord vaimustav, teinekord jälle liigselt võõristust tekitav ja sestap asjatu).

Tänane Sirp jätkas selle aasta vinget algust oma sisukuse poolest, kuigi seekord pisut teisiti - tegu oli pigem mõneti teemanumbriga, kus asja kandis mind huvitanud teema, mis muutiski lehe sisukaks (samal ajal kui selle teema ehk autoriõiguste asemel olnuks midagi muud, siis võinuks vaat et lehenumbri päris tühjana maha kanda).

Alustuseks tuleks aga nentida, et kuigi Sirp positsioneerib end eelkõige kultuurilehena, ei pääse seegi, võib-olla paratamatult, muu elu mullistustest ja nii oli tänaseski lehes, nagu suhteliselt kindla regulaarsusega iga nelja aasta järel nii mõnigi selgelt (lokaal)päevapoliitilise tooniga lugu.

Olgu, nii enam-vähem juhtkirja tasemele tõstetud (vähemalt nende silmis, kes on pikemat aega Sirpi lugenud) Larmi Pille-Riinu lugu oli vähemalt kultuurpoliitiline, kirjanik Ivanovi Andrei ümber üles puhutud kodakondsussaaga järjekordne lõiguke, mis ehk senistest kõigest asjatundlikumalt probleemi lahkas ja ilmselgeid väiteid - kui juba see probleem nii suureks on puhutud - kodakondsuse andmise poolt leidis, ent Hindi Mati kaheleheküljelist pikka ja tüütut jauramist oli isegi natuke piinlik lugeda. Mitte et ta ei oskaks kirjutada, kas või pealkirja leida ("Eesti Nokia - negatiivne sünergia" on kahtlemata ligimeelitav ja peibutav) ja mitte et tal ei oleks nii mõnedki asjalikud mõtted loo sees ära öeldud olnud, aga ikkagi, nii pikalt kirjutada ainult sellest, kuidas Savisaare Edgari mahategemine on vale ja mahategijad "kallutatud jõudude küüsis" (ei, seda väljendit ta ei kasutanud, aga oleks vabalt ka võinud, mõte igatahes selline selgelt on), on tagasihoidlikult öeldes isegi Hindi Mati jaoks tuntav lati alt läbihüppamine. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et loos andsid tooni mitmesugused ajast ja arust meemid, nagu peavoolumeedia (jah, kust seda tänapäeval enam leida, ah?, sõnavabaduse (küll selle põhimõtteliselt vildakaimas vormis ehk anonüümsete kommentaaride kujul) pidamine sootuks sõnavabaduse summutamiseks, sildistamise häbivääristamise sildi all ise siltide kleepimine ja nii edasi ja nii edasi.

Ent teiselt poolt oli see artikkel omamoodi ka sümptomaatiline, tuues otsekohe meelde pildi hoopis ühelt teiselt maalt ja sootuks teistsugusest poliitilisest elust. Jah, nii imelik, kui see ka esimesel pilgul ei tundu, sobib Hindi artikkel väga kenasti sellesse mustrisse, mis natuke teistsuguse valimistsüklite ülesehituse tõttu peaaegu lakkamatult käib Ameerika Ühendriikides. Eestis ei ole polariseerumine muidugi nii tõsine, siis on pisut enam kui kaks erakonda, mis võib pilti pisut ähmastada, aga võtted ja stiil on päris sama, eriti kui arvestada seda, et Keskerakond on end kas teadlikult või asjaolude sunnil (mis ei pruugi olla vastanduvad) just üritanudki omamoodi kaheparteisüsteemi tekitada - meie kui (alatine?) opositsioon ja see "teine" (tunne on vastastikune, ka teised erakonnad suhestuvad Keskerakonnaga samamoodi: meie ja see "teine"). Ja kaheparteisüsteemis käivad nähtavasti paratamatult (vähemalt nii paistab kõnelevat ajalugu) võitlused palju teravamalt kui süsteemis, kus sisendeid-väljundeid on tunduvalt rohkem.

Selles mõttes oli Hindi artikkel ühtpidi ebakõlaline ja -kohane, sest no ei ole suhtumine Savisaarde (ja ma julgeks arvata, et isegi mitte Keskerakonda) nii üheülbaline, nagu tema seda kujutada tahab (ja ma tegelikult ei tea kedagi, kes siiralt tahaks Savisaare nime 1980. aastate lõpu sündmustest "välja kirjutada" - teisiti näidata, jah, võib-olla, aga mitte elimineerida, sest see ei ole muul kui puhtalt kinnisilmi-ideoloogilisel põhjusel lihtsalt võimalik), teistpidi aga ülimalt valgustav: isegi kui samune Savisaar ja Keskerakond end tegelikult üpris konservatiivsena näitavad (jah, jälle üks ebakõla: formaalselt ju peaksid nad nagu asuma poliitilises tsentris, kuhu nad ka ise ennast kangesti liigitada tahavad, ja konservatiivid olema hoopis muud jõud, aga praktika näitab järjepanu muud, just seda, et Keskerakond mängib alalhoidlike tunnete ja uuehirmu peale), soovivad nad igati kasutada kõige "moodsamaid" valimiskampaaniavõtteid, isegi kui need ei taha hästi kohalikesse oludesse sobida ...

Aga jäägu see poliitika, ega sellest järgmise kuu jooksul nagunii ei pääse, arvatavalt ka kultuurilehe veergudel, otsesemalt või kaudsemalt, sest tänase numbri peamine huvitav osa moodustas uue kavandatava autoriõiguste seadusega seonduv. Nojah, mis kirjandusse või laiemas mõttes trükiteostesse puutub, siis selles osas ju uues seaduses midagi silmatorkavat ei ole (vähemalt mu arvates - ma olen seda silmanud, aga ei ole väga üksipulgi uurinud: ainuke selge erinevus tundus ses mõttes olevat isiklikuks mitteäriliseks otstarbeks tõlkimise eristamine omaette paragrahvina (varem oli see muidugi ka olemas, aga lihtsalt muu seas ära mainitud)), aga seda huvitavam oli lugeda, millised probleemid on ja mida ehk tulevikus enam ei ole teistes valdkondades.

Näiteks arhitektidel, kes äsja tegid väga jõulise avalduse Eesti ajakirjandusele, milles nõudsid alati arhitektide nime äramärkimist, kui juba arhitektuuriteostest kõneldakse (jajah, eks tõlkijad igatsevad ka ju seda: õnneks on aastatega asi paremaks läinud, aga nii mõnigi kord kõneldakse jätkuvalt tõlketeostest nii, nagu olekski need kohe originaalis eesti keeles kirjutatud, see tähendab autorist ja teosest, aga isegi tõlkija olemasolugi mainimata). Mis, jäi mulje vastavast artiklist, on üks arhitektide suuremaid muresid - ehkki veel suurem on pigem see, et arhitektid on seni heas usus muudkui parimaid projekte vorpinud, aga tellijad-ehitajad, kes rõõmuga need projektid vastu võtnud, pidanud paremaks neid oma äranägemise järgi muuta. Ja tulevases seaduses peaks see siis nüüd paremini ja etemini olema, loodetavasti vähemalt.

Seesama mure, paistab, vaevab ka filmitegijaid, kuigi neist kõnelevas loos on pearõhk ehk hoopis teine, nimelt filmidele iseloomulik üüratult paljude "autorite" olemasolu ja sellest tulenevad (eelkõige rahalised) probleemid. Milliste probleemide sisu jäi mulle pisut võõraks - sest näiteks raamatute puhul võiks ju ka kõnelda suurest meeskonnast, kas või kuni trükikoja koristajani välja, aga vähemalt tavapäraselt neid ikka "meeskonda" ei arvata, isegi mitte "tiitritest" ei leia -, aga küllap sel mingi tähendus siiski on, kui see nii suurt muret ja mõtlemisainest teeb ja annab.

Filmindusele oligi seekordses autoriõiguste "eris" ehk kõige rohkem tähelepanu pööratud: lisaks mainitule veel teist nurka heita tahtev Krabo Anu lugu, mis mu meelest jäi küll pisut skemaatiliseks ja hambutuks (kuigi ENSV-aegsete filmide problemaatikale osutamine oli väga tänuväärt - see teema puudutab ju teravalt ka muid valdkondi peale filmide), eriti aga Hermanni Eiki kirjatükk, mis Sirbi veebilehe liigituse järgi ka rubriiki "Film" on pandud, aga tegelikult palju laiemalt autorsuse teemat üldse käsitles.

Eiki loos oli üks huvitav mõte, küll mitte ta enda oma, vaid laenatud mõtlejalt Foucault't, nimelt et autori "teke" ei ole sugugi seotud samuse autori enda sooviga ennast kehtestada, vaid pigem teiste (nähtavasti eriti võimude) sooviga leida vajaduse korral patuoinas. Ma ei olnud seda teooriat varem kuulnud, aga põhimõtteliselt oma iva võib selles muidugi olla. Kuigi ma siiski omajagu julgeksin selles kahelda: tahtmine silma paista ja valjusti rinnale kloppides teatada "Mina tegin seda!" on küllap vähemalt sama vana kui soov teada saada "Kes kurat seda veel tegi?"

Lisaks mulle tundub, et kommunikatsiooni aina ja üha laienedes ja avardudes on see esimene soov pigem peale jäänud - mitte et teine kuhugi kadunud oleks, aga kui nüüd tänapäeva välja hüpata, kus potentsiaalselt igaüks võib end autoriks kuulutada (olgu, alati on neid, kes ühel või teisel põhjusel seda ei taha, ja sugugi mitte kogu maailm ei ole ka ei mentaalselt ega võimalustelt sellises olekus, et samust rinnalekloppimist kogu maailmale teada anda, veel mitte), on selle teise kihu teostamine hakanud juba sisuldasa mõttetuks muutuma: mitte et süüdistada ei saaks ja vajaduse korral ka karistada (ehkki seegi on aina enam üleilmastunud, ka puhtalt füüsilise liikumise mõttes, maailmas samuti üha keerukam), aga samune kommikatsiooni avardumine tähendab ühtlasi, et juba enne seda võib "süüdlane" leida küllaga mõttekaaslasi, järgijaid, austajaid jms ning süüdigi mõistmine ei pruugi midagi muuta, just samuste mõttekaaslaste, järgijate, austajate jms tõttu.

Sellele viitab ehk mitte nii otse, aga siiski oma loos ka Eik, kes nendib, et praegu "avaneb pilt keerukast olukorras, mis on sedavõrd tasakaalust välja, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril". Ja nii see on: nagu ma ütlesin, tungid kontrollida, olgu loojaid või loomingut või vähemalt selle levikut ei ole kuhugi kadunud, aga aina raskem on neid reaalselt teostada. Muidugi, vaevalt need õieti kunagi päriselt ja lõplikult kaovadki, sest see tung on ikka sees olemas ja ku ajalugu meenutada, siis ei ole ju tänapäevani päris lõplikult ja täielikult kadunud kuhugi, ütleme, ei Euroopa keskajale iseloomulik käsitöö ja kaubanduse range lahterdamine ja reglementeerimine (ehkki on tänapäeval pigem erandlik ja väga ahtake) ega näiteks suisa kogu ühiskonda päris rangelt lahterdanud ja reglementeerinud India kastisüsteem (ehkki pole enam õieti vertikaalne, nagu oli sajandeid, ehk lausa aastatuhandeid, vaid tänapäeval pigem horisontaalne ja sellisenagi tähtsust kaotamas).

Õieti sedasama kommunikatsiooni avardumise tingimustes murranguseisu jõudmist ja suunavalimise raskusi kajastas ka Halliku Martini lugu, mis puudutas lühidalt teadustegevuses tekkinud probleeme, ikka selle autoriõigusega seonduvalt. Eks ta on samal teemal varem ja pisut üldisemalt ka kirjutanud (Sirbis näiteks see lugu), nii et sel korral oli rohkem tegu kitsamate küsimustega, aga näiteks see, mis tänases loos oli öeldud õppejõudude loengumaterjalide kohta, näitas ikka päris skisofreenilist olukorda, mis võib kergesti tekkida, kui autoriõigust nõnda-ütelda täie raua ja tõsidusega rakendada.

Kirjandusestki oli lisaks mainitud poliitilise hõnguga "juhtkirjale" õnnestavalt palju huvitavat kirjutatud ja erilist heameelt tegi see, et just sellisest kirjandusest, mis ju nii hirmus sageli, kuidas öelda, tüüpilisele eestlasele silma ei jää. Samune Ivanovi Andrei oli pälvinud oma vist viimase eest keelde jõudnud raamatu "Bizarre" leheküljepikkuse arvustuse, aga veel paeluvam oli Pilve Aare lausa kaht lehekülge täitev usutlus ühe Leedu kirjandusteadlasega, jututeemaks Baltimaade vene(keelne) kirjandus tervikuna. Millest mina näiteks ei teadnud suurt midagi (mitte et ma nüüdki midagi märkimisväärset teaksin, aga see intervjuu teataval määral silmi siiski avas - ma mõtlen just eriti Läti ja Leedu koha pealt, sest Eesti vene kirjandusest on ikka ju aegajalt juttu olnud). Intervjuus oli mõistagi nauditavaid kõrvalekaldeid puhtalt kirjanduse väljalt ellu enesesse, millest tasuks üks osa lausa eraldi välja tõsta - mõtlema integratsiooni üle peaks see panema küll, võib-olla omajagu teisiti, kui muidu kombeks:

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Äärmiselt mõnus oli lugeda eesti kirjanike järjekordsest "dessandist" Udmurdimaale. Kõige kirjandusse ja sõiduelamustesse puutuva kõrval jäi mulle aga teravalt kõrva miski, mida ma olen ka ise õige mitme veel Venemaale jäänud tuttava puhul tähele pannud: ääretu infonälg, mille taga aimub tõdemus, et näilisest infoküllusest, mis Venemaal ju tegelikult valitseb, ei ole seal ikkagi seda tõest ja õiget teavet. (Jah, seda isegi inimeste puhul, kes võimalust mööda jälgivad välismaiseid teabekanaleid!) Kes on elanud Nõukogude Liidus, mäletab seda tunnet hästi, liigagi hästi - ja nüüd on see tagasi tulnud. Õieti juba ehk oma viis-kuus aastat, võib-olla isegi veidi rohkem (minu peas seondub selle teke Moskva elumajade õhkulendamisega ja kinnistumine Beslani kriisi ajaga, aga noh, räägitakse, et süvenenud olevat see Gruusia ründamise järel - ju "kohalikud" teavad-tunnevad paremini). Siin, Eestis, on seda ehk isegi raske ette kujutada (jah, kui ei mäleta - või ei taha mäletada), mida näitas ilmekalt ju ka üks siinne eksperiment, mille käigus ajakirjanik üritas elada nädalakese "Vene inforuumis": ajakirjanik oli sunnitud tõdema, et nagu õhk oleks ära võetud, aga ilmselgelt ei suutnud ennast kujutada olukorda, kus see õhk on ära võetud mitte kümme päeva, vaid kümme aastat - jah, organism harjub teataval määral sellise "õhupuudusega", kohaneb, aga paratamatult püsib ka teadmine, et "tõde on kusagil olemas".

Põhimõtteliselt samast rääkis ka Piirsalu Jaanuse intervjuu kadunud Sobtšaki Anatoli lesega, mis ühtpidi oli kadunukese alles nüüd avaldatud raamatu tutvustus, aga teiselt poolt selge kriitika praeguse Venemaa võimu ja süsteemi vastu. Väga lugemist väärt intervjuu.

Sama nauditav oli üle tüki aja lugeda Medijaineni Eero kirjatööd, mis käsitles Tammani Tiina raamatut ühest kunagisest Briti luureagendist, kes oli ka Eestiga seotud. Lugu muidugi tõstatas rohkem küsimusi, kui neile oli selles või ka üldse võimalik vastata, aga eks luureteemaga see enamasti nii kipubki olema, et ka parimal juhul jäävad paljud asjad õhku rippuma - mitte asjata ei ole luure teine nimi *sala*teenistus ... Üks asi siiski tasub lausa eraldi ära märkida, millele Medijainen tähelepanu juhib ja mida pahatihti kiputakse ära unustama (meenutada võib kas või Meri Lennarti ümber seniajani käivat Nikolajevi-jama):

Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. [...] Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Päris huvitav oli lugeda juba ammu üles kerkinud, aga mõne ülemaailmselt mõjuka isiku sõnavõtu tõttu alles äsja taas teravalt üles kerkinud probleemidest tehisintellektiga. Mu jaoks, kes ma olen teemat suhteliselt järjepidevalt üritanud jälgida, selles loos küll eriti midagi uut ei olnud, aga siiski oli mõneti vapustav (mõni ütleks kindlasti, et ehmatav ja kreepsu tekitav) lugeda arvamust, et tehisintellekti uurimisel ja arendamisel ollakse praegu just selles seisus, et edasine areng tuleb järsk ja kiire. Eks elame, eks näeme - singulaarsus on asi, millega on rohkem hirmutatud kui tõsiselt arutletud, mida see üldse tähendada võiks ...

Ja lõpetuseks on tore nentida, et samamoodi nagu mul eelmisel nädalal on too punklaulupeole riigi rahakotist jupikese eraldamise taunimine pannud kukalt kratsima ka teisi. Niineste Mart nendib oma vastulauses täiesti õigustatult, et punklaulupidu on nostalgiaüritus, ei kuidagi selline protestiüritus, millele oleks korraldajatel piinlik raha vastu võtta ja/või riigil imelik seda eraldada.



Loetud: Sirp, 06.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tekitas pausi üks väljaskäik, mis viis kahte kaubanduskeskusse: teiseks elukohajärgsesse universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks ja esiteks kaugemasse superhüpergigamegakeskusse, kus ootas ees pakike raamatuklubilt, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen. Tallinna ajalugu
• T. Pruuli (koost). EÜE jälg
• K. Ehin. Paleontoloogi päevaraamat

Täna ilmus üle pika aja taas ka Sirp. Kohe oli näha, et puhkusepäevad on mõju avaldanud: isegi peatoimetaja veerg oli üsna mõistlik, ehkki rääkis taas tollest, samuse peatoimetaja poolt tegelikult tähtsusetuks tunnistatud rahast, eriti selle kulutamise mõttekusest. Aga vähemalt oli see mõttega kirjutatud kolumn - iseasi, kui mõistlik on vastandada raha eest ostetavat reklaami ja tasuta, sõprade tehtavat reklaami.

Hea sõber ja kahekordne kursavend Bahovski Erkki oli kirjutanud kena arvustuse ühest mõne aja eest ilmunud teosest, mis võttis käsitleda Euroopa ajalugu, niivõrd-kuivõrd tervikuna, kui see (autorite) arvates võimalik on. Õieti oli see kena lugu lugeda, sest Erkki polnud ise sugugi nii kena raamatu või õigupoolest artiklikogumiku koostaja vastu. Ja nähtavasti põhjusega, sest tolle raamatu "Euroopa ajaloo võtmehetked" tunduvad tõepoolest pisut kummalised või ütleme, et pisut nihkes. Aga eks ajaloohuviline loeb seda arvustust ise ja teeb järeldused, on see kriitika raamatu suhtes õiglane või mitte.

Ajaloo valda kaldus ka Kaintsi Holgeri ülevaatlik arvustus-tutvustus Mikelsaare Hennu Risto formaalselt ilukirjandusliku, sisult paistab et mälestusliku teose kohta. See ajalehelugu ise tundus juba nii põnev, et ma panin Mikelsaare teose endale kindlalt kõrva taha kui raamatu, mis tuleb hankida (ja võimaluse korral muidugi ka läbi lugeda) - nii palju huvitavat ka mu enda noorusaja kohta, ilmselt täiesti teisest aspektist (linna- ja maainimesel oli toona ikka päris suur vahe, tunduvalt suurem kui praegusaja sidestunud ja lõimunud maailmas, olgu globaalsel või paikkondlikul tasandil). See on kindlasti õige, mida Kaints kirjutab, et aastatega kipuvad mälestused kui mitte tuhmuma, siis pisut moonduma, "nudib, ümardab, ühtlustab", nagu loo autor nendib - seda etem on lugeda midagi, mis tundub olevat kirja pandud võimalikult nii, nagu toonane inimene asja nägi või tundis. Eks seda saab muidugi teataval määral päris palju ja üsna selgelt välja lugeda isegi kunagistest, kaasegsetest kirjutistest, aga see nõuab häid teadmisi ja oskust nüansse tabada, parem ka, kui mõningat kogemust aja endaga, sest muidu võib tekkida ikka too halenaljakas küsimus "aga miks nad siis politseid ei kutsunud?"

Mõnus oli lugeda Ka Meieli Kaupo pikka kirjutist kahe raamatu teemal - Kadastiku Mardi debüütromaan ja Kiviräha Andruse "Maailma otsas" -, mis küll kumbki ei jää minu erilise huvi orbiiti (mis lahtiseletatult tähendab, et kui peaksid kuidagi ette sattuma ja kätte jääma, siis pole midagi selle vastu, et need kodusesse raamatukogusse lisanduvad, ja võib-olla loeksin isegi läbi, aga mingeid pingutusi nende hankimiseks küll tegema ei hakka). Ent lugu ise oli hästi üles ehitatud ja nauditavas keeles kirja pandud, kujutades head näidet selle kohta, kuidas kirjutada köitvalt isegi inimesele, keda teema sugugi ei köida.

Kirjandusarvustuseks tuleks nähtavasti lugeda ka miskipärast meediarubriiki sokutatud Soidro Mardi jutt Tootseni Toivo reisiraamatust, milles oli võrreldud hiljaaegu ilmunud ja aastat neljakümne eest ilmavalgust näinud esimest trükki. Samuti täitsa hea lugemine, paljude huvitavate väljavõtetega ja mõtetega sinna juurde, kuigi ehk mõne koha peal natuke liiga isiklikult torkavaks-torkivaks minev.

Tavaliselt libistan ma arhitektuurikülgedelt vaid pilgu üle, sest see temaatika mind ei huvita, aga seekord jäi pilk pidama Valgu Veronika lool-intervjuul Sterlingi Bruce'ist-Bruce'iga - kes eelkõige, vähemalt mulle, on teada ulmekirjanikuna, aga eks ta ole mitmekülgne inimene. Jah, see arhitektuuri ja linnaplaneerimisse ja muusse puutuv ei huvitanud mind ka selles loos, aga Sterlingil oli üks äraütlemata hea mõte, mida ma ka ise olen ikka mõelnud ja tundnud ja mis sestap vääriks siin osundamist:

Reisin palju, sest vanemaks saades täieneb sõnakasutuse tehniline pool, mistõttu tuleb pidevalt kulgeda uutesse paikadesse, kus ei oska hoobilt kõike kirjeldada. See värskendab, teatud mõttes. Nii reisin palju paikades, kus ma näiteks ei tunne kohalikku keelt – Itaalias, Serbias, Brasiilias ... Paistab, et see käivitab minus millegi, kui lähen tänavale ja õhus olevad sõnad on mulle tähenduseta, müstilised. Tekib soov täita ruum oma sõnadega.

See tunne on mind samuti pidevalt saatnud, mitte tingimata reisimisvajadusena, küll aga lausa kirena pista oma peake (otseses või virtuaalses mõttes) kuhugi, kus ootab ees kas täiesti või peaaegu täiesti tundmatu - et saada uut perspektiivi, saada võib-olla ka uusi kogemusi (kuigi seda ei pruugi juhtuda), aga igal juhul seada end silmitsi millegagi, mis nõuab uurimist, millest kohe aru ei saa.- et siis saada (tavaliselt) ahhaa-kogemus (see on umbes nii nagu ...) või (harva, aga siiski mõnikord) ohhoo-kogemus (ah vaat niimoodi hoopis, tohhoo tonti ...).

Loho Elver oli kirjutanud pika, lausa 1,25 lehekülje pikkuse loo jõulise ja mõjusa pealkirja "Mida oodata poliitikult, kelle mõte kiilus kinni KGB-ajastul?" all. Mis peamiselt võttis ette talle ikka südamelähedased teemad, täpsemalt siis tolle ebardliku mõistega "intellektuaalne omand" väljendatud teemad, aga ka nuhkimise kui sellise, seda eriti tolle viimase aja NSA-skandaali valguses. Kui need teemad kedagi puudutavad, siis on selles artiklis kindlasti äärmiselt palju sellist, mida tasub vähemalt tähele panna, isegi kui mitte tingimata kõigega nõustuda. Täpselt nagu mina, mistap ma ei hakkagi heietama selle üle, mis selles artiklis õiget on, sest seda on seal palju, vaid võtan pigem ette need mõned punktid või nüansid, kus minu meelest on üle võlli mindud ja pandud või mille osas mul on väiksem või suurem eriarvamus.

Kõigepealt kõige silmatorkavamast ehk NSA-skandaali järel päevavalgele tulnud elektroonilise nuhkimise võrdsustamises KGB tegevusega. Selle võrdluse osas ei ole Loho muidugi ainulaadne, seda on enne teda teisedki teinud ja küllap teevad ka edaspidi. Ainult et minu silmis vähendab see kohe oluliselt, lausa väga oluliselt väitja väidete usutavust. Ainuke põhjendus, miks keegi saaks võrrelda näiteks KGB ja NSAd või BND-d või veel mõnda muud demokraatliku riigi asutust, saab mu meelest olla väitja noorus - ja tõepoolest, veebist leitavatel andmetel jääb Loho sünniaasta aega, kus ta KGB eakaaslane sai olla vaid oma imikuaastad. Nii et ehk on see temagi puhul siis vabandatav noorusega - kuigi võhiklikkust selliste absurdsete väidete õhkuviskamisel ei taha mu ajaloolasehing hästi andestada. Ma usun, et paljudele peaks sellise võrdluse alusetus niigi selge olema, aga et seda võib lugeda ka mõni mainitud noorematest inimestest, kelle teadmised ajaloost pole kõige suuremad, siis pisike selgitus ka.

Jah, NSA ja KGB tegevuses on sarnaseid jooni: õieti võiks öelda, et NSA kui (tänapäeval) eelkõige elektroonilise luurega tegelev asutus sarnaneb ühe-kahe KGB peavalitsusega. Sest KGB oli palju laiem ja suurem asutus, mida USA mõistes võiks ehk võrrelda kogu tolle "luurekogukonnaga". Nende peamine erinevus tuleneb aga sellest, et nad tegutsesid/tegutsevad täiesti eri laadi riikides, mis mõjutab ka nende laiemat funktsiooni. Milleks tuleb minna pisut ajalukku, et asi selgem oleks. KGB sai alguse enamlaste võimuhaaramise järel valitsuse alluvusse loodud nõndanimetatud erakorralisest komisjonist, mis lihtsustatult öeldes kujutas endast prokuratuuri, kohtu ja hukkamiskomando/vanglainstitutsiooni funktsioone ühendavat ametiasutust. Ehkki hiljem jõuti Nõukogude riigis ka selleni, et loodi omaette prokuratuur ja kohtud ning timukad ja vangivalvuridki läksid siseministeeriumi alluvusse, säilis KGB kui valitseva (ja sealjuures ainukese) partei "kilbi ja mõõga" roll ka edaspidi. Või kui teisiti ja võib-olla veel selgemalt öelda, siis KGB oli ja jäi võimu haaranud enamlaste jätkuva võimul püsimise üheks peamiseks abivahendiks (ajaloost paralleeli tuues võib seda ligilähedaselt võrrelda samamoodi kurikuulsa SSiga). Mis tähendas muu hulgas ka seda, et kogu KGB tegevus teenis nendesamuste enamlaste huve nii välis- kui kodumaal (see, et KGB tegutses täiesti ametlikult ka kodumaal, peaks olema loodetavasti kõigile siiski teada). NSA teatavasti kodumaal tegutseda ei tohi, vähemalt ametlikult (on küll seadustatud võimalus koguda teavet välisriikides viibivate USA kodanike kohta), samuti pole tal enam-vähem puhta teabekogumisasutusena kuidagi KGBga võrreldavaid funktsioone, kindlasti mitte kodumaal, aga ka välismaal on NSA tegevus palju piiratum kui näiteks CIAl. Kõigest sellest tuleneb too peamine, mis eristab KGB ja paljusid teisi totalitaarsete riikide sarnaseid asutusi NSAst ja paljudest teistest demokraatlike riikide asutustest: kui esimestes on sellised asutused sõna otseses mõttes lahutamatult konkreetse võimulolijaga seotud, valitsusele kui tervikule mittealluvad repressiivorganid, mis on mõeldud nii info kogumiseks, sellest infost järelduste tegemiseks kui ka järelduste elluviimiseks, siis teistes on need vaid üks sisend poliitilises protsessis, milles põhimõtteliselt osaleb kogu ühiskond. Nojah, ma tunnen ise ka, et see eelmine lause on natuke nõrk ja eristus raskesti tabatav, aga selle põhjalikum põhjendamine läheks liiga pikale isegi ajaveebi jaoks, mistõttu võib neile, kel tekkis huvi rohkem teada saada, soovitada lugeda põhjalikumaid käsitlusi nii Nõukogude korra kohta tervikuna kui ka KGB ja selle rolli kohta spetsiifiliselt (Knighti Amy ammune raamat "The KGB" tuleb esimesena meelde, aga teatava pildi võib kätte saada isegi eesti keelde tõlgitud "Mitrohhini arhiivist").

Loho loos oli ka paar mu meelest ebatäpsust või kui teisiti öelda, siis ülevõllikeeramist. Nii väidab ta, et uue, veel jõustumata "Pekingi lepingu" kohaselt "kui su (näiteks alaealine) tuttav on Youtube'i pannud video, kus ta tantsib raadiost tuleva muusika saatel, siis pead sa sellet teatama politseile, sest muidu oled varjamisega pannud ise toime karistatava teo". Mu meelest on see nii küll ei ole: tolles lepingus räägitakse hoopis "õiguste teostamist käsitleva elektroonilise teabe" kõrvaldamisest või ilma loata muutmisest, millega raadiost tuleva muusika korral ilmselgelt ei saa tegemist olla. See võib minna küll teise autoriõigusi puudutava asja alla, nimelt autori reprodutseerimine ilma loata (ja muidugi ka ilma autoritasu maksmata) ehk seesama säte, mille alusel mõningaid poeomanikke on tahetud karistada raadio mängitamise eest, aga see on pisut teine asi.

Samamoodi on pisut üle võlli, küllap teadlikult, väide, nagu tähendaks e-kirja edasisaatmine ilmtingimata kuritegu karistusseadustiku $222 mõttes. Tema näites, kus ta saadab kirja (ilmselt eraviisiliselt) ministeeriumiametnikule, kes selle edasi saadab, võib see ju nii olla, kuigi ma usun, et siin sõltub tõlgendamine väga palju kirja sisust ehk siis sellest, kas see oligi mõeldud konkreetsele ametnikule teadmiseks või oli seal väljendatud soovi, et tõstatatud küsimusi ministeeriumis arutataks (mis implitsiitselt on juba tolles paragrahvis nõutud luba). E-kirjade edasisaatmine on muidugi teemana juba päris ammu ka autoriõiguste rikkumise seisukohast üleval olnud, aga päris selleni, et seda igal tingimusel rikkumiseks pidada, ei ole siiski jõutud. Sest paljudel juhtudel, eriti kui kirjavahetus käib eraisiku ja mõne juriidilise isiku vahel, on ka kirjale lisatud, et tegu on konfidentsiaalse ehk mittelevitatava infoga; samuti saab väga tihti apelleerida nõndanimetatud "fair use" klauslile. Ma usun, et juba Eestigi autoriõiguseseaduse $18, mis ütleb, et "ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata on lubatud teoste ajutine või juhuslik reprodutseerimine, mis toimub tehnilise protsessi lahutamatu ja olulise osana ning mille eesmärk on vahendada teose edastamist võrgus kolmandate isikute vahel või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine ning millel puudub iseseisev majanduslik eesmärk" või ka $19 lükkab tegelikult Loho väite ümber. Aga ma muidugi möönan, et ma pole jurist ja tean, et seadustes järje ajamine ning veel enam, mõistlikule järeldusele jõudmine on üks äraütlemata keeruline asi, nii et ma võin ka vabalt eksida.

Nii et kui eespool tehtud mööndusi arvestada ning osaliselt artiklist läbi kumavat nooruslikku radikaalsust ja uljust samuti silmas pidada, siis on kahtlemata tegu ühe väga hea looga, mis osutab õige mitmele valusale küsimusele, olgu siis autoriõiguste või tolle nuhkimise vallas.

(Natuke naljaga pooleks, aga ka pisut tõsiselt võiks öelda, et minagi olen tolle KGB-ajastul kinni kiilunud mõttega inimene, kes ei näe erilist halba NSA teabekogumises - nagu ei näinud põhimõtteliselt ka KGB vastavas tegevuses -, ainult et paha asi on selle juures see, et nagu KGB, nii hoiab ka NSA seda teavet kangesti enda valduses: kogu too kogutud teave võiks olla avalik, kõigile kättesaadav, et kõik saaksid selle põhjal ise järeldusi teha. Ka selle kohta, kas sellesama teabe põhjal poliitikute langetatud otsused, olgu need siis millised tahes, on olnud õigustatud või mitte. Tarkvara vallas nimetatakse sarnast nähtust avatud lähtekoodiks ja üldiselt peetakse seda paremaks kui kinnist lähtekoodi, kas või juba seepärast, et palju silmi on peaaegu alati parem kui vähesed. Millest, muide, tuleb veel üks asi, mis mind Loho artikli juures pisut häiris, aga küllap on see rohkem tingitud mu anarhistlikust mõttelaadist kui millestki muust: nimelt see, et oma nooruslikust uljusest hoolimata mõtleb ta vaid sellele, kuidas olemasolev süsteem kõigi nende NSAde ja "intellektuaalse omandi" ja kõige muuga võiks olla parem ja "inimsõbralikum", aga ei mõtle üldse väljaspool seda, ei mõtle, et süsteemi ennast polekski vaja, et võiks olla hoopis midagi muud kui see süsteem.)

Eelnev sulgudes mõttearendus viib mind Sirbi viimane tähelepanu vääriva loo juurde, mis mulle kui logofiilile meeldivalt kandis pealkirja "Sõnad, sõnad ...". Levaldi Heino nime nähes, kes rohkem tuntud, kuidas öelda, tehnikainimesena, tekkis mus pisuke hämmastus, aga lugu ise, mis kõneles mõtlemisest ja kõige rohkem sellest, mis jääb sõnadest väljapoole ehk süsteemsest mõtlemisest, oli sellest hoolimata hea. Ma pisut küll kahtlen selles, kas süsteemset mõtlemist ja selle vilju on nüüd ilmtingimata nii raske või lausa võimatu sõnades väljendada, nagu autor seda püüab esitada, aga oma iva tal kindlasti on - vähemalt selles mõttes, et seda ei pruugi olla kerge väljendada lihtsates sõnades, lühidalt ja nii edasi, nagu tänapäeval sageli eeldatakse (see kimbutas ju mindki eespool KGB ja NSA võrdlemise alusetusest kõneldes: ma ise saan (vähemalt enda arvates) sellest aru, küllap veel nii mõnedki, aga isegi ajaveebi suhteliselt piiramatut mahtu arvestades on seda raske lühidalt ja piisavalt tabavalt sõnadesse valada).

Natuke naljakas oli küll süsteemsest mõtlemisest ja selle häädusest kõnelevas loos kohata arvamust, et "vaimseid nakkushaigusi" levitavas massimeedias leidub mõningaid "mõistuslikke sugemeid", mille üheks näiteks oli telekanal Viasat History. Mitte et mul selle telekanali vastu midagi väga oleks (kui arvata välja nende pidev jama subtiitritega, kus ikka hüppab eestikeelsele tekstile sekka kaadrike rumeenia- või lätikeelse tekstiga, nagu võisin tänagi põgusal vaatamisel näha), aga mu meelest on seegi ikka väga meelelahutuslik, umbes samamoodi nagu ainuke eestikeelne mitte-puhtalt-teaduslik ajalooajakiri Imeline Ajalugu. Mõlema peamine puudus on just too süsteemsuse puudumine, vahel võib isegi ühes numbris, kindlasti aga eri numbrites (telekanali puhul siis pigem eri saadetes) ühe ja sama asja kohta näha-kuulda täiesti erinevaid seisukohti. Mis mõnikord on õigustatud, sest isik või ese või nähtus võibki olla omajagu erinev, kui seda eri nurga alt vaadata. Ent tihtipeale jäävad sellised väited puhtalt õhku rippuma ja nii võib juhtuda, et näiteks Karl Suurest kui Euroopa impeeriumitraditsiooni (taas)rajaja ja kultuuri (taas)elavdaja saadet vaataval inimesel jäävad temast valdavalt positiivsed emotsioonid ning ta võib lausa solvuda ja vihastuda, kui satub vestlema kellegagi, kes on näinud saadet paganluse või Saksamaa ajaloost, milles täiesti õigustatult kujutatakse samust Karl Suurt kui verist ja julma sõjapealikku, kes külvas hävingut ja häda ning hävitas rahvatraditsioone. Kusjuures mõlemal oleks selles usutavasti lepitamatus ja täiesti võimalik, et kõrtsilaua taga toimumise korral veriselt lõppevas vaidluses tegelikult õigus - ainult süsteemsust, süsteemset mõtlemist ei ole, mis lubaks neid aspekte korraga näha - vähemalt antud juhul saaks seda ka sõnadega teha, üsna pisikeste täiendustega emma-kumma saate juures, mis vähemalt annaks aimu, et kõik ei ole nii ühepalgeline ja sirgjooneline.

Ning "laastuks, aga mitte liistuks" oli, nagu tihti, Sirbi vahele torgatud Kultuurkapitali käesoleva aasta teise jaotuse tabel, millest selgus muu hulgas, et tõlgitavate teostena on millalgi lugemislauale loodetavasti jõudmas lausa tohutu hulk väärt ja väärikat kirjandust. Piisab, kui mainida vaid autoreid: Feyerabend, Descartes, Rousseau, Voltaire, Diderot, Comte, Zola - no milline valik vaid!

Loetud: Sirp, 26.07.2013

Vaadatud: mitte muhvigi

Laubased mõtted

Jalgpalli MM-i ajale kohaselt poolik tööpäev. Päeva alustuseks võtsin küll ette retke kandekeskusse, kus ootas üks pakike Krisostomusest, mille sisu olgu ka siinkohal ära toodud:

• Istorija Rossii. XX vek. 1894-1939
• Istorija Rossii. XX vek. 1939-2007
• Peace, Security and Develompent in an Era of Globalization

Õieti ei olnud see käik küll üksi ette võetud, vaid koos ema ja ta poiss-sõbraga, kes soovisid eile mulle külla tulla. Vanainimesi on ikka nii mõnus omakasupüüdlikult ära kasutada... Ema tõi ka ühe ristsõna, nimelt Miniristiku, lõplikuks viimistlemiseks, kuid see valmistas teatava pettumuse: taas oli sudoku koostatud üle jala, nii et ühene lahendus ei olnudki võimalik. Aru ma ei saa: on ju olemas isegi programmid, millega neid miljonite kaupa välja pritsida, aga ikka avaldatakse mingeid vigaseid...

Sattusin täna silmama Toomse Rene ajaveebis tema algselt Kaitse Kodus ilmunud artiklit luure(tegevuse) kohta. Päris nutikas võrdlus oli luure kui pusle kokkupanemise kohta, aga ka muidu oli selline hariv lugemine. Loodetavasti avaldab ta ka järgmised osad, sest Kaitse Kodu pole küll tundmatu ajakiri, aga internetis avaldatul on siiski ehk paremad võimalused jõuda ka nendeni, kes mis tahes põhjusel trükis ilmunud ajakirja kätte ei saa (ja võib-olla ei leia ka väga lihtsalt Kaitseliidu saidilt üles, kuigi seal on tegelikult PDF-ide kujul ajakirjanumbrid saadaval...)

MM-i esimene mäng oli Lõuna-Korea ja Kreeka vahel. Mäng ei petnud ootusi selles mõttes, et lõunakorealastelt võis oodata vaikset ja visa ja sihikindlat pusimist ja kreeklastelt ei pruukinud üldse suurt midagi oodata. Küll valmistas teatava pettumuse see, et Lõuna-Korea võitis kõigest 2:0. Skoor oleks võinud olla vähemalt topelt: lõunakorealased kahtlemata väärinuks seda ja võib-olla tuleks see neile ka hiljem kasuks.

Teine mäng oli samuti üsna oodatud tulemusega, Argentina-Nigeeria 1:0. Aafrika jalgpallist mittehuvituva inimesema ei teadnud ma Nigeeriast õieti midagi, sestap oli väga sümpaatne näha, et nad mängivad väga sitkelt. Aga noh, klassivahe oli ikka suhteliselt selge. Argentina ilmselgelt ei pannud välja kogu võimsust, mis neil on - ilmekaks näiteks oli ehk isegi ülbuse kilda liigitatav käitumine, kus pärast esimest kümmet minutit, mille jooksul võit ära vormistati, võeti aeg tõsiselt maha ja kohati lihtsalt söödeti elegantselt, aga mõttetult palli mööda väljakut, nii et vaadata oli ilus, aga igav :-)

Senistest mängudest kõige elavam selles mõttes, et peaaegu hetkekski ei jäänud mäng seisma, oli päeva viimane kohtumine Inglismaa ja USA vahel. Ma oleks ehk oodanud siiski inglaste võitu, kuigi nende meeskonnaga on alati see häda, et isegi kui seal on karjakaupa staare koos, ei pruugi see alati kajastuda meeskonnamängus. Ameeriklaste viigivärav, mis kinnistas lõpptulemuseks 1:1, oli ehk veidi ootamatu ja võib-olla rohkem Inglise väravavahi ebakindluse kui ameeriklaste kindla võimaluse arvele kirjutatav (ehkki ainult väravavahi süüks asetamine pole ka kindlasti õige), aga mängu põhjal olid nad selle küll kuhjaga ära teeninud.


Loetud: Akadeemia 6/2010
Vaadatud: JMM: Lõuna-Korea-Kreeka (ETV), JMM: Argentina-Nigeeria (ETV), JMM: Inglismaa-USA (ETV), Merlini seiklused (ETV), Smallville (ETV)

Ilmunud tõlked: Pavel Telička: riigikesksuses mugavdunud uusliikmed (Postimees, 12.06.2010)