Reedesed mõtted

Täna oli siis see päev, kus üle paljude kuude sai taas tarkvara tõlkimise kallale asuda. Täpsemalt siis KDE kallale ja esimese hooga ikka selle KDE4 kallale, mis on küll põhimõtteliselt surnud, aga siiski veel natuke ka elus :-) Aga ega seal palju polnudki teha, nii et järgmine samm on minna uue, kf5 põhise KDE kallale, kus tööd ootab ees kahtlemata ja vaieldamatult tunduvalt rohkem: eks ta ole selle vana KDE4 jätk ju küll, aga ikkagi uus põlvkond ja seetõttu on seal lisaks sootuks uutele asjadele ja omadustele ka seniseid asju ja omadusi tublisti ümber tõstetud, laiali löödud, uuesti kokku pandud ja nii edasi, mis ühtlasi võib ka tõlgete mõttes nii lisatööd kui ka täpsustamise-parandamise võimalusi pakkuda.

Tänasesse jäi ka väljaskäik teiseks sihiga täiendada koduseid toiduainevarusid ja esiteks eesmärgiga tuua ära mõningad raamatud, mis mind eri kohtades pakendatuna ootasid. Need viimased olgu ka siin ära märgitud:

• Marju Kõivupuu. Eestlase eluring
• Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid. I osa
• Tiit Leito. Maakillud meres. Eesti väikesaared
• Grigori Oster. Vallatu matemaatika [ülesannete kogumik]
• Gregory Feifer. Venelased. Inimesed võimu kulisside taga
• SERK kalender 2016

Üle tüki aja täna taas ilmunud Sirp alustas väga võimsa sissejuhatusega, sellise probleemartikli-seusukohavõtuga, millest minu väike aju keeldus õieti ja õigesti lausa aru saamast: nimelt oli teemaks vajadus sooliselt mõtestatud ja võrdõigusliku riigieelarve järele. Ma muidugi saan aru, et sugudevahelise võrdsusega ei ole ei maailmas ega ka Eestis sugugi alati ja sugugi kõik mitte paremas ega parimas korras ja ma oleksin ilmsesti selgelt selle vastu, kui riigieelarvesse kirjutataks sisse punktid stiilis "raha eraldada meestele/naistele, aga mitte naistele/meestele", aga noh, arutada stiilis, kas tee-ehituse ja teedevõrgu hooldamise juures on sugudevahelise võrdsusega ikka kõik korras, tundub natuke, isegi natuke rohkem kui liiast - nii kistud abstraheerimisena, et ei oska selle kohta isegi midagi rohkemat arvata.

Põhiosa tänase Sirbi aurust oli kulunud vastselt kehtima hakanud kirjaniku/kunstnikupalga ümber ja üle arutamisele. Ega sealt palju midagi uut välja ei koorunud, isegi kui võrdlusse toodi sisse kulka "Ela ja sära" stipendium. Küll aga jäi mind natuke kummitama üks võrdlus, mida nagu liiga palju rõhutati ja liiga kaugele välja venitati: nagu oleks (vähemalt tänapäevane) kunst olemuslikult rahvusvaheline ja kirjandus olemuslikult rahvuslik, mis vastavalt tähendab seda, et mõlema levimis- ja vastuvõtuvõimalused on nii erinevad, et nagu polekski erilist ühisosa. Selles kahtlemata oma iva on: pilt või skulptuur ei vaja samas mõttes tõlkimist nagu kirjandus, et seda nautida ning keeleerinevused maailmas muudavad kirjanduse raskemini ligipääsetavaks kui silmaga (ja mitte teksti mõistmiseks vajalike ajuosadega) haaratava kunsti.

Aga teiselt poolt tundub see vastandamine väga kunstlik, kohe väga: kui jätta tõlkimise küsimus kõrvale, mis lõppeks on enam või vähem lahendatav probleem, siis on ju ühelt poolt kindlasti olemas selline kirjandus, mida võib julgelt maailmakirjanduseks nimetada - Shakespeare'i võib kindlasti lugeda ja arvatavasti põhjalikumaltki mõista, kui teada kirjutamisaegset tausta, aga teda võib ka lugeda "igihalja" inimkäsitlusena, mis ei hooli palju maast ega kohast ega isegi ajast; sama võib öelda, kui kitsamale Eesti-pinnale tulla, näiteks Gailiti või veel õige mitme kirjaniku kohta - ja teiselt poolt on kahtlemata selline kunst, mille mõistmiseks on lausa vajalik tausta tundmine (olgu see siis näituseks Raudade maalikunst või, kui viimasesse aega tulla, Normani Kristina "kuldsõdur", millel kindlasti on ka puhtesteetiline väärtus, aga mille mõistmine ilma konkreetse taustata on tagasihoidlikult öeldes puudulik). Ja nii ei kulge mu meelest see veelahe mitte kunsti ja kirjanduse vahel, nagu võis kergesti mulje jääda tänasest leheloost, vaid pigem ikka nende valdkondade sees: on loojaid ja teoseid, kes ja mis (jällegi, see kirjandust pisut rohkem vaevava tõlkimise küsimus kõrvale jätta) ongi rahvusvahelisemad ja üldinimlikumad, ja on loojaid ja teoseid, kes ja mis on konkreetsemalt kinni kohas või ajas, ilma mille tundmiseta on raske, võib-olla isegi võimatu adekvaatselt või üldse aru saada, millega on tegemist ja miks see loodud on.

Ma ei maininud eespool Gailitit asjata: lisaks sellele, et minu arusaamist mööda on tegemist senise Eesti kirjakultuuri võimsaima esindajaga üldse, oli tänases lehes Kulli Aivari sulest tema kohta lugu, mis nime poolest võttis käsitleda samuse Gailiti ajaloofilosoofiat. Mida ma mõistagi lugesin suure huviga, aga jah, pidin rängalt pettuma. Põhimõtteliselt võib loo kokku võtta nii: Gailit liikus algsest ekspressionistlikust (ja ehk Spenglerist mõjutatud) maailmalõpumeelsusest (või lausa -vaimustusest) elu lõpu poole "hävimatu ajaloolise optimismi" suunas. Tsitaate oli artikkel muidugi ohtralt täis pillutatud, aga need ei andnud sellele põhiteesile õieti midagi juurde - sama hästi oleks võinud nelja veeru asemel piirduda veerandveeruga sama äraütlemiseks. Kuidagi liiga lihtsaks, skemaatiliseks ja sirgjooneliseks jäi see käsitus, isegi ajaleheartikli jaoks. Sest õigupoolest on nii selle "hävimatu ajaloolise optimismi" (mis tegelikult oli rohkem ajast ja oludest tingitud kui mingist, ütleme, isiksuse arengust) jooni varasemaski loomingus (jah, ei ole ka rohkelt tsiteeritud "Purpurne surm" nii üheselt lauspessimistlik) kui ka leidub samlaadset pessimismi (ehkki küll mitte enam nii vohav-ekspressionistlikus vormis) Gailiti hilisemates kirjatöödes.

Mõneti viitab sellisele lausa tunnuslikule pealiskaudsusele ja lobedale sõnavoolule ka eelmise looga haakuv arvustus samuse Kulli Aivari raamatukaante vahele koondatud artiklite kogumikule. See arvustus väärib ehk selle poolest äramainimist, et tegelikult üsna harva võib kohata avaldatud arvustusi, mis käsitletavat teost pea täielikult maha teevad, just seda aga Meltsi Brita on ette võtnud, jätmata Kulli raamatust suuremat midagi järele. Ta küll möönab nende lugude hetkelist väärtust, st väärtust ajal, mil nad ilmusid, aga nendib lõpetuseks, et ühtede kaante vahele kogutuna jäävad need aina õõnsamaks. Aga noh, eks võib-olla ma leidsin siit selle negatiivsuse eelkõige seepärast, et Kulli Aivari enda eelmisele leheküljele paigutatud lugu oli nii mõru maigu suhu jätnud ...

Imetabase ja ühtlasi halenaljaka, et mitte öelda pooltraagilise kirjelduse ühe teadusartikli valmimise ja avaldamise loost oli kirja pannud Luksi Leo. Väga soovitatav lugemine kõigile, kel teadusartiklit avaldada vaja või vähemalt soov.

Numbri lõpetuseks kirjutas aga produktiivne Velmeti Aro (selleski numbris tervelt kaks kirjatükki) huvitava nurga alt e-riigist. Nimelt on tal miskipärast arvamus, et e-riiki ei olevat senini mõistetud poliitilisena, vaid ainult tehnilisena. Mis tundus mulle õige kummaline arusaam, sest e-riik on ju algusest peale olnud selgelt Eesti riigi pikendus või laiendus või osa ja seeläbi juba iseenesest nii "olemuslikult poliitiline" kui vähegi olla saab. Igatahes mõtted, mida ta ses loos esitas, olid intrigeerivad, isegi kui tundusid veidi lahtisest uksest sissemurdmisena.


Loetud: Sirp, 08.01.2016
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE4 stabiilne haru
KDE4 arendusharu

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Täna selgus, et lõpuks on Mageia 3 dokumentatsioon, nii valmis kui ta parajasti on - sealhulgas mõistagi eestikeelne -, ka ametlikule veebisaidile üles pandud, nii et nähtavasti võib tõesti kohe-kohe loota ka lõpliku väljalaske ilmumist (kava kohaselt peaks see juhtuma homme).

Täna ilmus Sirp täiesti õigeaegselt postkasti. Ja lugeda oli selles omajagu, nii et tekkis korraks isegi mõte, et need paar korda, mil viimati on ajaleht hilinenud, on ehk postiljoni või kellegi teise kohmakas katse toimetada mulle kätte ainult neid numbreid, milles tõesti väärt lugemist leidub - sest kui ma hästi järele mõtlen, siis need kaks hilinenud numbrit on tõepoolest olnud suhteliselt tuumatumad, vähemalt minu jaoks. Kui see peaks nii olema ja selline heasoovija seda lugema, siis tahan siiralt öelda, et ei, ei ole vaja mind niimoodi kaitsta :-)

Kui jätta kõrvale äsjase inimarengu aruandega seotud intevjuud, milles mu meelest naljakalt tambiti aina üht imelikku mõtet - kuidas siis nii, et me mõtleme ikka materiaalsetele, mitte postmateriaalsetele väärtustele (mis iganes need viimased siis ka ei oleks ja miks iganes peaks neid taga igatsema, eriti kohe ja praegu) -, tegi selle numbri avapaugu mu jaoks Vene Ilmar, kelle lugu oli mõneti vastukaja ühele paari nädala tagusele loole "traditsioonilise" peremudeli ja abielu ja mille iganes toetuseks, mida ma küll lugesin, aga mis tundus piisavalt ebaoluline, et sellele oma ajaveebis ruumi pühendada. Või kui teisiti öelda, siis homoteema (millest nii too varasem artikkel kui ka Vene praegune ju õieti kõnelevad) on mu jaoks nii vähehuvitav, et ma muidu ei peatuks sellel ka siin praegu, kui Vene artiklis poleks muid väärt mõtteid (nagu tal tavaliselt ikka on). Eelkõige nii-ütelda lineaarse mõtlemise esiletoomine, mille ta võtab elegantselt kokku nii: "XX sajandile tagab üleoleku juba see, et ta on eelnenule järgnenud." Mis on tõepoolest väga levinud, lausa üldlevinud seisukoht ja mõistagi sageli ka õige. Aga mitte alati - või õigemini, tihtipeale on muutunud taustsüsteem, nii et seda ei saa nii lihtsalt rakendada. Näiteks võivad juba minuvanusedki, veel enam aga vanemad inimesed mõnigi kord kurta, et paljud tänapäeva tooted on kvaliteedilt kehvemad, peavad vähem vastu ja nii edasi. Teiselt poolt ei saa ka tingimata öelda, et sel juhul vanem on parem, sest massilise tootmise ajajärgul ei olegi tihtipeale pikalt püsiv kvaliteet nii hirmus oluline: kui saad alati leida asenduse, ei ole üldse tähtis, kui kaua näituseks tool vastu peab. Rääkimata sellest, et mõnigi kord võivad mõned asjad, eriti ideed, tulla ringiga tagasi, isegi kui neid vahepeal on peetud "vananenuks" ja leitud nende asemele midagi paremat. Mille kohta oskab küllap igaüks arvukalt näiteid leida, mul endal tulid pähe näiteks Maa-kujutelmad, olgu siis heliotsentriline maailmapilt või Maa kumerus/lapikus, mis on läbi teinud õige mitu pöörakut ja käänakut - ja õieti ei ole geotsentrism seniajani kuhugi kadunud, kui mõelda kas või füüsikas seniajani levinud arvamusele, et kogu universum kõigi oma seaduste ja konstantide ja muu sellisega on just selline sellepärast, et meie seal olla saaksime ...

Oleski Peeter oli põhjalikult ette võtnud Randjärve Laine untsuläinud doktorikraadi kaitsmise ja, kuidas seda öeldagi, talle iseloomulikus toonis ja stiilis üsna maatasa teinud nii väitekirja, kaitsja kui ka juhendaja. Ei oska ise sellel teemal seisukohta võtta, sest pole lugenud ei väitekirja ega ka pisut varem ilmunud samateemalist raamatut, nii et ei tea, kas selle teema ülespuhumisel ja läbikukkuja tümitamisel on mängus ainult teaduslikud või ka poliitilised aspektid (mis poleks kaitsja ja juhendaja poliitilist angažeeritust arvestades sugugi imestada), aga sellest hoolimata oli Oleski lugu hea lugeda kas või juba paljude kultuurilooliste seikade tõttu, mida ta on sinna sisse põiminud.

Teaduskülgedel oli lausa mitu väärt artiklit, esimene neist Püttsepa Uku sulest ja natuke raskesti mõistetav. Igatahes oli selles huvitav mõte, et ruumi kui sellist polegi õieti olemas, on vaid informatsioon mateeria ja selle liikumise kohta. Seda on võib-olla veidi raske ette kujutada, aga vähemalt (info)ajastu vaimu tundub see tabavat - ja midagi erutavat, kujutlusvõimet toitvat selles igatahes on.

Oma tavapärases hääduses esines Kändleri Tiit, kes ühest raamatust tõukudes oli kirjutanud armsalt ja südamesse minevalt taimedest. Kõige muu huvitava kõrval, mis lisaks sellele oli ka väga hästi ja tabavalt sõnastatud, jäi seal ka silma üks etteheide aluseks olnud raamatu tõlkijale, mis tundus pisut ülekohtune:

Üks oluline märkus tõlkijatele, kes on leiutanud „kaugpunase valguse”. Ärge ikka füüsika kallale kirvega minge, me räägime „infrapunane” ja see peab jääma infrapunaseks, nii nagu „ultraviolett” jäägu ikka ultravioletiks – mis selleski raamatus pole ju muutunud kaugvioletiks, eks ole. Ega see inimest targemaks tee, kui asja eestipärasemalt nimetada, ajab ainult segasemaks.

Selles mõttes on Kändleril kindlasti õigus, et infrapunase asemele poleks mõtet midagi leiutada, aga nii palju kui mina aru saan, tähistatakse inglise keeles mõistega far red ikka veel spektri punase osa äärmist lõppu, mitte veel infrapunavalgust. Teiselt poolt muidugi on see infrapunale juba nii lähedal, et lainepikkuse järgi mõne süstemaatika järgi kuulubki selle alla, nii et mine võta kinni. Igatahes moodustusmall on selge: kui infrapuna jagatakse lähi-, kesk- ja kauginfrapunaks, siis kindlasti võib samamoodi kõnelda ka lähi- ja kaugpunasest, nii kummaline kui see ehk esialgu ei kõla.

Sirbist võis lugeda ka lühiintervjuud värske Gailiti auhinna laureaadi Hellerma Kärdiga. Kui Gailit on mu jaoks tuntud, lausa äärmiselt tuntud suurus, siis laureaat paraku vaid nimi. Aga kui ta juba sellise auhinna pälvis, peab nähtavasti võtma lugemiskavva. Igatahes tema mõtted, mida võiks Gailit teha ja kuidas käituda tänapäeva maailmas, olid päris lustilised lugeda - samal ajal kui kõrval olnud pikem lugu samuse laureaadi sulest jättis mind suhteliselt külmaks (tõsi, ta on ka varem selliseid pikemaid lugusid kirjutanud ja mõned neist olen ma huviga läbi lugenud).

Ülikooliõde Paju Imbi oli kirjutanud samuti pikema loo ühe soome kirjaniku eestindusest, mille (see tähendab siis loo, mitte raamatu) ma küll läbi lugesin, aga leidsin, et aines on ikka suhteliselt ebahuvitav. Nojah, nõukanostalgiat veidi, ilmselt ka inimsuhteid ja ehk looduskirjeldusi, aga selliste põhitoonilt realistlike lugude häda see ongi, et nad on enamasti äärmiselt igavad, sest kirjeldavad seda kõike, mida sa ka oma nahal koged, kogenud oled või vähemalt kergesti kogeda võid. Tüütu.

Kui eespool tegi Oleski Peeter maha üht väitekirja, siis kirjandusveergudel oli mu meelest lausa hävitav hinnang antud ühele romaaniks nimetatud, samuti Venemaa-teemalisele teosele, mille kohta arvustaja kokkuvõtlikult ütles: "[...] saanuks tekstist mõningase kärpimise ja toimetamisega ehk suurepärase novelli või näidendi". Eks novellilgi ole eri pikkusi, aga kui niimoodi öeldakse 148-leheküljelise teose kohta, siis, jah, ma küll ei tahaks autori nahas olla ... (muide, sellist negatiivsust oli tänases lehenumbris rohkemgi, näiteks Garšneki Igor arvas Ehini Kristiina "Viimase monogaamlase" põhjal tehtud monolavastuse kohta, et "[s]uisa piinlikke momente muusikalises monolavastuses õnneks polnud, ent ühtki eredat ja pikemalt meeldejäävat hetke paraku samuti mitte")


Loetud: Sirp, 17.05.2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment), Troonide mäng (Fox), The World of Stonehenge (BBC Entertainment), Ööhunt (Showtime)

Ilmunud tõlked:
O. Hvostunova. Gazpromi tukastamine kildagaasi revolutsiooni ajal (Diplomaatia 5/2013)
R. Weitz. NATO ja Afganistani üleandmine (Diplomaatia 5/2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp sisaldas mõningase üllatusena täielise kogupaugu äsjase lõpukirjandi pihta, kohe lausa kahest sulest ja mõlemad äärmiselt murelikud ning teravad, üks natuke, aga mitte siiski väga üllatavalt muidu rohkem majandusinimesena tuntud Arraku Andrese, teine oma äraproovitud headuses (:)Kivisildniku sulest. Ilmselt õigustatult, sest kuigi ka ma ise eelistasin kooliajal reeglina kirjutada "vabal teemal", siis mõnikord oli ka mõne kirjandusteose või kirjanikuga haakuv teema esitatud sellisena, mis pani mõtte liikuma - ja kindlasti oleks kahju, kui kirjand asetuks täielikult esseega, seda enam, et tegelikult on ühe korraliku essee (vähemalt nii, nagu mina korralikku esseed mõistan) kirjutamine võib-olla isegi enamikule keskkoolilõpetajatele veidi ülejõu käiv ülesanne, nõudes lisaks koolis omandatud teadmistele lihtsalt laiemat silmaringi ja isegi mõningaid elukogemusi. Nojah, seda on muidugi tagantjärele lihtsam öelda, vaevalt ma keskkooli ajal oleksin soovinud kelleltki kuulda, et ühe hea ja tasemel kirjandi/essee kirjutamiseks peaks silmaring veel laiem ja mingeid elukogemusi ka olema :-)

Päris huvitav oli ka Lobjakase Ahto ülevaade Kaitsepolitsei aastaraamatust või õigemini rohkem mõtisklus selle teemal: kui sageli kipuvad tema mõtted vähemalt mu jaoks veidi kaugeks või arusaamatuks jääma, siis sedakorda oli ta harutanud ja arutanud õige mõistlikke küsimusi, mis seonduvad võimu, demokraatia ja nende mõlema võimaliku kuritarvitamisega. Omapärane, aga siiski nauditav oli intervjuu äsjase Gailiti-auhinna (no ei saa ma ju kuidagi mööda sellest, et eesti kirjanduses on olemas Gailit ja siis need teised kirjanikud... :-) ) saaja Heinsaare Mehisega. Kohe kangesti tahaks sealt ühe tsitaadi ära tuua:

16 on mu lemmiknumber, miks mitte iga 16 aasta tagant luulekogu välja anda.

Miks 16 su lemmiknumber on?

Algul, kui ma olin väike, oli mul neli lemmiknumber, aga siis mul tuli geniaalne mõte, et kui ma korrutan neli korda neli, siis ma saan 16. See on veel lahedam, siis on neli nelja sees.

See on ilmselt mõtteavaldus, millele ka vana Gailit meelsasti ja muheldes alla kirjutaks, võib-olla küll lisades juurde, et neli toob kohe pähe neljakäpakil(e) käimise...

Küll aga muutus kultuurileht lausa masendavaks lektüüriks lõpupoole jõudes: kui ikka üksteise alla on lükitud korraga Evald Okase, Alla Kallase ja Ralf Parve nekroloogid, siis on raske tuju ülevana hoida...

Lugemist, sellist mõtlemapanevat, jagus tänasesse päeva veelgi. Kõigepealt jäi silma RKK toodang, Hurda Martini sulest pärit tõsine lugu Eesti kaitsevõime tegeliku (ja mitte sugugi väga roosilise) seisu kohta. Lõppkokkuvõte on kahtlemata utreeritud - "Seniks võib igaüks mõelda vaatepildile 40 000 mehest, kellest üle poole jooksevad Sinimägedesse palja tilliga, kummaski käes 1950ndatest aastatest pärit USA vintpüss…" -, aga oma uba selles paistab siiski olevat.

Mõistagi on laiemas maailmas seniajani üks kuumemaid kartuleid, mida tulises tuhas igatepidi veeretatakse, Usama bin Ladini viimne ots ja kõik, mis sellega vähegi seondub. Eilse võla õienduseks olgu siin tagantjärele ära toodud ka link sellele UBL viimse peidupaiga naabrite arvamusele hoone ja selle asukate kohta, mis heitis õhku mitmeid tõsiseid kahtlustusi selle kohta, kas ja kui palju Pakistani vastavad ametiasutused või vähemalt -isikud teadsid, kes seal elab.

Otseselt sellega haakus täna NYRoB-i ajaveebist loetud arutlus Pakistani kui USA "veidra liitlase" kohta - ja võib arvata, et see küsimus, kuivõrd Pakistan on üldse osaline tolles "sõjas terrorismi vastu" ja kuivõrd tuleks teda käsitleda hoopis selle objektina, on veel (kui ei juhtu just midagi, mis asjade praegust seisu oluliselt muudaks) pikemat aega päris tõsise diskussiooni teemaks.

Iseasi muidugi, kas need "intellektuaalsed" arutelud ka poliitikas avalduvad: üks esimesi mõtteid, lugedes küsimust "miks me õieti Pakistani toetame", mis mulle pähe tuli, oli selline: asi on ju lihtne, puhtpragmaatilistel kaalutlustel, täpselt nii, nagu Teise maailmasõja ajal toetati Nõukogude Liitu, ehkki kellelgi polnud erilisi kahtlusi, mida see endast kujutab (võib-olla täielikku kuritegelikku mastaapi ei osatudki aduda, aga mõrtsuka äratundmiseks ei pea ju tingimata teadma, kas ta on tapnud viis või viiskümmend viis inimest...). Ja seda mitte ainult Afganistani pärast mõistagi, kuigi selle probleemi lahendamisel ei oleks nagunii saanud Pakistanita kuidagi hakkama, vaid ka laiemate geopoliitiliste põhjuste tõttu (oli ju ja on õieti seniajani Pakistan üsna tihedates suhetes Hiinaga, mis on Pakistanile väga vajalik vähegi jõudude tasakaalustamiseks oma suure naabri Indiaga, kel omakorda on Hiinaga mõnedki kanad kitkuda - USAs on aga Hiinast kohati lausa deemon tehtud, aga nii või teisiti on Ühendriikidel tulus hoida väga tihedaid suhteid Hiinale lähedal asuvate riikidega, et selle mõju veidigi kärpida).

Loetud: Tehnikamaailm 5/2011

Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3), Doomsday - Tag der Rache (RTL2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõnevõrra kärpisid kaks asja. Esiteks otsustas ema läbi astuda, et ikka üle vaadata, kas pojaraasukesel on kõik ka uuel aastal korras, ning ühtlasi kätte toimetada mõningad kingid, millega päkapikud mind mõne päeva eest venna juures viibides olid otsustanud üle külvata - mille usaldamine ema ja ta poiss-sõbra kätte ehk täpsemalt viimase automobiili pagasniku hoolde oli mõistagi üks järjekordseid osavaid võtteid vanainimeste omakasupüüdlikul ärakasutamisel. Kinkide kättesaamine oli tegelikult päris hea, sest aastavahetus näitas, kui oluline võib üks sekund olla: sekund varem oli mul just niipalju sularaha, et selle eest mõnes mõistliku hinnatasemega kohas vahest isegi lõuna kätte saada, sekund hiljem aga piirdus kogu sularaha kunagi juhuslikult kätte sattunud 50-sendisega, mille ostujõud on tagasihoidlikult öeldes, hmm, tagasihoidlik. Kingituste hulgas oli aga ka ilmselt üks ühes krooniga igavikku vajunud aasta lõpu populaarsemaid kinke, too stardipakike, mille abil, kui nii öelda, ema mind siis täna "käivitas". Nii et tagasihoidliku lõuna ehk saab jälle kätte... Kuigi tegelikult oli mõistagi kõigist neist täna pärale jõudnud kinkidest parim, etim ja ülim Gailiti Augusti uuesti avaldatud novellikogu "Saatana karussell", juba mille sisukorra kiikamine tõi meelde erutuse, millega ma omal ajal neid lugeda ahmisin. Mõned, näiteks "Fosfortõbi", on seniajani väga hästi ja otse "graafiliselt" meeles, mõned siiski juba veidi haihtunud, nii et kindlasti liigub see kogumik lugemist ootavate raamatute hunnikute pealiskihti, et siis, kui peaks kätte jõudma ammu ihaldatud ja ihatud aeg alustada lugemisorgiat, võiks see algus olla gailitlikult ekspressiivne ja impressiivne.

Teine täna põhitööle jaguvat aega isegi natuke rohkem kui veidi pisemaks surunud asjaolu oli seotud veel vastsündimata Mageiaga, mille üks avalikkusele nähtav osa on ka veebihääletussüsteem Epoll. Selle tõlkimist on arendajad õhutanud juba mõnda aega ja täna võtsin selle siis ette ning niipea, kui arendajad aastavahetusunest üles ärkavad, peakski olema võimalik veebihääletusi Epolli aadressil ka eesti keeles, õigemini eestikeelse liidese vahendusel korraldada.

Sattusin täna nägema Eesti Ekspressis koostatud asjatundjate ehk ekspertide nimekirja möödunud aasta parimate kodumaiste ja tõlgitud teoste esikümnest (peamiselt ilukirjandus, nagu ikka kombeks, kuigi tõlkeraamatute puhul oli kümne sekka mahtunud ka mõni mitte-päris-ilukirjanduslik raamat). Enamik neist tundus täitsa loetava kraamina ja tegelikult oligi suurem osa nii või teisiti juba pilku püüdnud või vähemalt silma jäänud, mõned lausa selles hirmpikas koduses lugemissabas oma kohagi sisse võtnud. Ma isegi avastasin, et kui ma mõne aja eest mainisin, et olen sel aastal, hambad ristis ja nii et veri väljas, ühe ilukirjandusliku raamatu läbi lugenud, mille eest tuleb olla tänulik Varraku raamatublogis algatatud ühislugemise ideele, siis selle nimekirja vaatamisel sähvatas äkitselt pähe, et see polnud õige - ma lugesin mingil hetkel, mis mõneti arusaamatul põhjusel oli kujunenud töövabaks, läbi ka Aleksejevi Tiidu "Leegionärid"!


Loetud: Vikerkaar 12/2010
Vaadatud: Kuldne kompass (Kanal2), Bitten: vampiiri armastus (TV6)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sattusin lugema uudist, et kirjastus Kunst kavatseb välja anda Gailiti Augusti Siuru-aegsed novellikogud. See tõi otsekohe meelde, millise vaimustusega ma neid omal ajal lugesin: nii Gailiti teemad, stiil kui ka kõike seda saatvad vaimustavad illustratsioonid - kõik see jättis väga sügava mulje ja kindlasti oleks huvitav neid nüüd üle lugeda. Õieti lugesin ma neid juba toona mitu korda. Teine kord oli ühe spetsiaalselt Gailitile pühendatud uurimistöö raames, aga esimene langes poisipõlve suurde lugemispalangusse, kui ma otsustasin läbi lugeda kõik 1940. aastani ilmunud raamatud. Millega ma suhtkoht ka toime tulin, jõudes muu hulgas juba toona järeldusele, et pahna osakaal ilmuva kirjanduse seas on nähtavasti ajas üsna konstantne suurus. Nojah, eks muidugi tänapäeva Pauksonite, Vigala Sasside ja muude kirjatööd võivad ju nii viiesaja aasta pärast suures hinnas olla, aga mitte sisu, vaid vanuse pärast... Nagu on praegu hinnas näiteks XVIII-XIX sajandi nn rahvakirjandus või kui ajas kaugemale minna, siis näiteks Rooma impeeriumi lõpuaja samalaadset tühja-tähja sisaldavad käsikirjad.

Teine, aga teistmoodi nooruspõlve meelde tuletanud tänane uudis käis lõunanaabrite Läti uue välisministri Ronise Aivise kohta (nii mulle kui ka ilmselt paljudele teistele arusaadavamas keeles ametliku eluloo võib leida siit). Nimelt nimetati teda veterandiplomaadiks, kusjuures mees ise saab alles mõne nädala pärast 42-aastaseks! Seega siis vaid poolteist aastat minust vanem... Niisuguses vanuses veteranid on pigem ikka sportlased, narkomaanid ja muude selliste jätkusuutmatute elualade esindajad - kuigi, teiselt poolt, kui arvestada, et ta on välisteenistuses olnud juba peaaegu 20 aastat, siis pole see ju ka väga vale. Õieti oleks ma võib-olla selle mainimata jätnud, aga  Ronisel on veel üks omadus, mille poolest, ma kahtlustan, erineb ta tunduvalt enamikust oma kolleegidest - nimelt on ta lõpetanud ülikooli filosoofia erialal. Välisministrite seas on muidugi tavapäraselt poliitikas esinevatest juristidest, majandusinimestest ja muudest nii-ütelda praktilise elulaadi esindajatest märksa rohkem ka humanitaarse kallakuga inimesi, aga "filosoofe" nende seas vist siiski kuigi palju pole, vähemalt mul ei tule küll meelde. Seevastu tuli meelde muiste elanud filosoof Platon, kelle arvates ideaalse riigi ideaalsed juhid pidanukski olema filosoofid... :-)


Välisministeerium, sedakorda Eesti oma, jäi täna veel ette. Nimelt ilmus nende ajaveebis kirjeldus selle kohta, kuidas ja mismoodi olid nad rakkes "tuhanädalase" õhureiside pausi ajal mitmele poole sunnitult paigale jäänud eestlaste abistamisega. Huvitaval kombel olid nad just veidi varem pidanud põhimõtteliselt analoogset situatsiooni läbi mängiva konsulaarametnike seminari, aga nagu ikka, selgus, et ka parimad ettevalmistused jäävad jänni elu enda esitatavate probleemide lahendamisega...

Päeva peale küsis Estobuntu juhtivtegelane Mõtuse Laur, ega mul ei ole olnud või ole mahti tegelda muusikamängija Amarok Eesti veebiraadiote skripti täiendamise ja parandamisega. Nagu viimastel nädalatel ikka, pidin nentima, et seda aega mul paraku praegu ei ole, seda enam, et tema soov oli seda kiiresti saada (ilmselt mõeldes peatsele Estobuntu väljalaskele, ma oletan, millest juba täna peaks ilmuma esimene beetaväljalase). Siis selgus, et tema käsutuses on mõningad praktikandid, kellest üks oli ka kohe valmis skripti täiendama. Ning juba enne südaööd oli mul täiendatud skript käes. Ma tegelen selle uuendamisega KDE-Appsis küll alles homme, aga loodetavasti paneb Laur selle siiski oma beetasse sisse. Igal juhul olgu juba siin ära öeldud suur tänu Kikkuli Rivole, kes selle täiendamisoperatsiooni ette võttis - ja ma tean omast käest, et isegi pisikeses Eestis leidub piisavalt palju veebiraadioid, et nende andmete ülekontrollimine ja katsetamine, kas nad ikka tõesti töötavad, on päris paras ettevõtmine.

Tarkvara vallast sattusin täna veel lugema Apple'i suure juhi Jobsi Steve'i selgitus, miks Flash on kõikvõimalikes "õunakestes" nii põlu alla sattunud ja miks sellele eelistatakse veel alles kujunemisjärgus HTML5. Kokku kuuest põhjusest pädesid mu silmis kõige enam neljas ja viies, aga eks igaühel ole oma põhjused, mida peamiseks pidada.


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)