Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest võttis kopsaka tüki üks mitmeosaline väljaskäik. Selle esimene etapp viis mind lähedalasuvasse hüpersugermegagigakaubanduskeskusse, kus mind ootas ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• K. Dean. Kagu-Aasia: riigid, rahvad ja ühiskonnad
• N. Stone. Teine maailmasõda. Lühike ajalugu
• K. Peerna, K. Kaldjärv, M. Laan, T. Lõbus, C. Rubio. Eesti-hispaania sõnaraamat

Samuses hüpersupermegagigakaubanduskeskuses tabas mind ka üllatus, kui selgus, et ema on samuti samal ajal sinna oma jalad seadnud. Saimegi kokku ja natuke vaatasime ringi, mille käigus jõudis mu kätte veel kaks raamatut, mida aga siinkohal ei saa täpsustada, sest need on mõeldud sünnipäevakingiks ja järelikult avalikustuvad alles sünnipäeval. Siiski õnnestus ka ema ühes tähtsas asjas aidata, mis tegi rõõmu nii talle kui mulle (jäägu seegi siin täpsustamata, milline see asi oli, mis avitamist vajas).

Seejärel oli mul iseenesest kavas astuda läbi kirjanike majast, aga natuke ringitammumist ja vihastamist kampaania "Tallinn ehitab" (mis on kindlasti tuntud ka nime all "Meil on varsti valimised") peale jäi mulje, et selle juurde enam kuidagi ei pääse, vähemalt musugune külaline. Nojah, eks tuleb leida parem aeg ja võimalus.

Aga nagu öeldakse teleturureklaamides, polnud seegi veel kõik. Nimelt seisis mul veel ees kohtumine Vello Vikerkaarega isiklikult (jah, võin uhkust tunda, et ma olen temaga nüüd juba kaks korda kokku puutunud!), kes lahke südamega oli nõus mulle annetama veel mõned eksemplarid oma äsja ilmunud raamatust "Tantramees ja teised lood". Mille üle oli mul mõistagi äraütlemata hea meel.

Loetud: Imeline Ajalugu 9/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), jalgpalli meistrite liiga: Barcelona-Ajax (TV6)

Pühabased mõtted

Natuke mõelnud, leidsin, et kuna reede, laupäev ja pühapäev moodustasid sujuva kolmainsuse minekust, olekust ja tulekust, siis pole põhjust hakata seda päevakaupa lahku ajama, vaid kirjutada ühe jutiga kõik kokku ja nii ausalt ära, kui südame tagavatsakeses tuksuv andmekaitseseadus lubab. Niisiis reede oli mineku, täpsemalt siis sünnipäevale mineku päev, mis algas poolkošmaarselt ja lõppes poolhämarolekus, seega kohaselt ühele korralikule nädalalõpu sissejuhatusele.

See poolkošmaar algas, kui täpne olla, jõudmisega Tallinna autobussijaama, kus ma taksouksest välja astudes avastasin end päris ootamatult keset tellinguid, lubjatolmu ja muud sellist, mida poleks osanud kuidagi oodata. Pisukese otsimise peale selgus, et see, mida ma algul pidasin tänuväärselt paigaldatud välikemmerguks, ongi nüüd Tallinna bussijaam, kus luugikestest ulatatakse pileteid. Olgu, istusin (siis veel pahaaimamatult) Pärnu bussi peale ja lootsin, et see ehitusmüra jääb nüüd selja taha, aga ei. Esimesed paarkümmend minutit, mille jooksul autobuss suutis läbida ehk nii kilomeetrikese ja ennast Ülemiste viaduktini läbi murda, möödusid samuti keset tellinguid ja muid ehituskonstruktsioone. Miskipärast tulid kohe meelde kõikvõimalikud õudusfilmid, kus heausksed inimesed jäävad mingisse väga kurja lõksu, kust nad enam üldse välja ei pääse ... Siiski õnnestus koobaste ja kollide rägastikust pääseda ilma suuremaid tükke enda väärtuslikust minast maha jätmata ja edasine sõit möödus märkimisväärsete ekstsessideta.

Pärnus aga selgus, et veidruste maailm pole veel ammendunud. Ohu poolest pealt tegi ettevaatlikuks ilmselge asjaolu, et ma olen kellelgi kuskil kindlalt luubi all: kui ma Tallinnas võtsin enesestmõistetavalt, et sain bussi peale koha nr 17, kuhu ma ka rõõmsalt maha räntsatasin. siis see, et Pärnu bussijaamas ulatati mulle meeldivalt naeratuse saatel samuti pilet, millel ilutses koht nr 17, tekitas juba tõsist rahutust. Bussis igaks juhuks istusingi teise koha peale ja kuigi ma ei pannud ka 17. koha peal midagi eriskummalist tähele, päästis see kindlasti mu ihu ja hinge ... Pärnust jäi veel ka mällu üks imetabane pildike kohaliku burgeriputka akna taga, mille vitriinis ilutsesid kõrvuti järgmised müügiartiklid: "Tulemasin 0.26 €" ja "Tulemasin tulega 0.60 €". See oleks lausa väärinud pilti, aga mul polnud muud visuaalse jäädvustamise mehhanismi (peale mälu, muidugi) kaasas kui mobiiltelefon ja selle puhul oli enam-vähem valida, kas teha pilt või hoida telefon siiski elu- ja helistamisvõimelisena seni, kuni jõuan lõplikku sihtpunkti. (Hiljem küll targemad inimesed selgitasid mulle, et mind hämmastanud kõrvutusel on oma sügav mõte: tõepoolest, esimene masin suudab tekitada ainult seda tuld, mida tulemasinalt ikka oodataksegi, teisele aga on juurde monteeritud "päris", see tähendab mittelooduslik tuli ehk taskulamp või midagi - nojah, seda saanuks kindlasti öelda kuidagi paremini, et ka musugused rumalad inimesed mõistaksid, aga vähemalt müsteerium sai lahendatud.)

Järgnevad paar ööpäeva möödusidki siis merelähedases, aga siiski mitte päris mereäärses kaunis maakohas sünnipäevalapse päeva tähistades ja järeltähistades. Millega kaasnes mitmesuguseid siinkohal täpsustamata jäävaid episoode. Täpsustamist võimaldavatest episoodidest võib ära mainida laupäeva ööd vastu pühapäeva, mil lõkke ääres mõnuledes sai ära näha ka mõned langevad "tähed", kuigi vähemalt nende tundide jooksul, mil meie silmad taevalaotust registreerida suutsid, mingit suurejoonelist sabatähtede lendu näha küll ei olnud. Siiski oli neid kindlasti rohkem kui mis tahes tavalisel ööl. Ja veel isikliku tähelepanuväärse elemendina jäi nendesse päevadesse üle tüki aja supi söömine - see tuli just ajal, kus organism oligi staadiumis, et supp sobis kehakinnituseks äärmiselt täpselt. Teine selline isiklik ja natuke kipitavam-valusam tähelepanek oli asjaolu, et suvi on jõudnud järku, kus ilmuvad välja need kõige jubedamad olevused maa peal, keda tavatsetakse nimetada parmudeks. Sääsed, kuigi ka mitte sugugi meeldivad olevused, on nende kõrval algajad poisikesed ... Siiski oli ilm piisavalt hea, üsna pideva tuulekesega ja mitte kõige päikeselisem, mis võib-olla ühelt poolt pärssis parmude tarmukust, aga teiselt poolt võimaldas hoida alal head tuju, nii et need ei muutunud üldiselt vastiku enesetunde krooniks, vaid pigem kergeks nuhtluseks, mille suhtes valvel olla.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, mida küll alustasin linnaskäiguga, kus esimene peatus viis mind uude kenitlevasse hoonesse kolinud Mandatum Life'i. Selgus, et rahaasjadega on endiselt kõik korras ja hästi ning nii mõnigi asi maailmas siiski kasvab ja edeneb - mida oligi oodata tegelikult. Aga maja ise - uhkeldava nimega Metro Plaza -, kuhu nad olid kolinud oli küll vägev, vähemalt kui võrrelda tolle äravajunud hoonega, mis seal nurga peal varem seisis. Mõneti on muidugi kahju, et ka veel mu mälestustes, veel enam aga vanemate inimeste mälus suhteliselt tühi ja avarat vaadet pakkunud Vene turg on nii täis ehitatud, aga teisalt jätab see kant oma küllaltki kõrgete hoonetega nüüd kindlasti märksa enam modernse kesklinna mulje... Nojah, nagu kesklinnale iseloomulik, on jalgsi liikumine tagasihoidlikult öeldes raskendatud, aga eks jalutamiseks olegi rohkem kas vanalinnad või siis eeslinnad, mitte ärielust ja muust sellisest pulbitsevad kesklinnad... Samas oli väga sürrealistlik näha Mere puiestee nurgal seismas hobuvankrit ja ootamas reisijaid - täieline kontrast kõige selle klantsi ja säraga.

Teine peatus viis kirjastusse, kus sain ära või õigemini anda ühe lõpetatud raamatu originaali, kuid kus selgus ka äärmiselt muret tekitav asjaolu: Libreoffice, mida ma seni olen kasutanud tõlketöös, on viimasel ajal midagi kas muutnud või on muutunud midagi MS Office'i maailmas, aga need kaks asja ei paista enam hästi koostööd tegevat. Otseselt seisab probleem indekseerimises: raamatule registri loomine läheb LO-s kenasti, aga kui sama dokument avada juba MS Wordis, siis on asjad halvasti, indekseeritud sõnad tekstis kadunud või poolikud, õieti küll mitte täiesti kadunud, vaid võtnud endale omaduse "hidden text", mille ilmsikstoomine jällegi toob nähtavale ka kõik tarbetud koodid... See sunnib tõsiselt mõtlema, kas ei peaks äkki hankima MS Office'it lihtsalt selleks, et raamatuid indekseerida, sest paraku (professionaalsed) küljendusprogrammid ju Open Document vormingut seniajani tunda ei taha... Vajab kiiresti mõtlemist, sest järgmine raamat on valmimas ja üsna pea jõuab kätte aeg ka sellele registrit koostada...

Loetud: Vikerkaar 6/2011
Vaadatud: mitte muhvigi

Esmabased mõtted

Lämmi tuleb, lämmi tapab! Käisin täna üle tüki aja linnas ehk siis viibisin pikemat aega väljas ja ikka päris kole oli. Selline kuumus, et lausa tapab! Ja juba nii vara, alles ju mai... No vahest tuleb siis suvi vähemalt mõnusalt jahe, mitte eriti üle kümne kraadi...

Aga käigud iseenesest olid asjatud sootuks, nagu suureks kurvastuseks selgus. Pidin minema RKK-sse tõlkelepingule allkirja andma, aga tuli välja, et asjaajaja last oli tabanud mingi hambavalu või midagi muud koledat ning teda seepärast polnud. Aga polnud ka kedagi teist või vähemalt ei suvatsenud keegi kellukesele reageerida. Vahest saab siis homme selle väikese, aga kasuliku asja korda ajada.
Teise asjana kavatsesin siis Mobiil-ID sedakorda hankida, aga see on nagu neetud: kuhu ma ka ei läheks, on EMT seal oma uksed äsja üldse või vähemalt selleks hetkeks, kui ma pärale jõuan, kinni pannud... Võib-olla pole siis ette nähtud, aga ma veel proovimist ei jäta :-)

Linnas käimine oli ka selle poolest huvitav, et kippus kustutama arvamuse, mis meedia põhjal justkui võiks jääda, nagu valitseks mingi majanduskriis või -surutis või midagi, mida auväärselt masuks pruugitakse nimetada. Ma liiklesin peamiselt kolmnurgas Rahvusraamatukogu-Toompea-Vabaduse plats ja ausalt öeldes ei ole ma ammu näinud nii palju ehitamist ja remontimist kui täna. Suur osa sellest langeb muidugi Vabaduse platsi ja Vabadussamba arvele, aga lisaks sellele oli selles kolmnurgas ikka veel lausa hulganisti maju ja kohti, kus käis millegi ehitamine või remont või mis vähemalt olid tavasilma eest varjatud millelegi sellisele osutavate kilede-plankudega. Ma usun, et viimati ma nägin nii ägedat ehitustegevust millalgi 1990. aastate algul, kui asuti kõike üle vuntsima, võib-olla vähemal määral ka sajandivahetuse paiku ja selle sajandi algusaastatel, kui ehitusbuum lahti läks, aga nüüd ei ole nagu aastaid enam nii palju korraga näinud. Kohe kuidagi ei taha uskuda, et mingi masu kuskil on...

Tänane tarkvara tõlkimise päev oli mõnes mõttes päris korralik, teises mõttes jälle veidi põhisihist hälbiv. Nimelt soovisid Kubuntu tõlkijad kangesti näha tarkvarahalduri KPackageKit tõlget, mille ma siis võtsingi täna ette. See oli päris mahukas, vist ligi 600 stringi, aga tehtud ta sai. Muid täiendusi rakenduste poole pealt oli ka piisavalt palju, et ma täna dokumentatsiooni juurde taas ei jõudnud. Vahest siis homme, sest nagunii läheb tõlkeseminari loengute peale suur osa päevast ära ja vaevalt ma viitsin õhtul enam keltidega tegelda - tarkvara on mõnevõrra lihtsam siiski :-)

Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: CSI:Miami (TV3), Flash Gordon (TV6), Fringe (Pro7)