Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millele andis oma värvingu kergelt haiglane enesetunne. Nähtavasti külmetasin eile või üleeile väljas käies (nii Kristiine keskus kui ka Buffalo pubi olid mu meelest selgelt üle köetud), mis poleks muidu suurt midagi, ikka tuleb ju ette, aga täna lisandus sellele harjumatu valu õlapiirkonnas. Natuke imetabases veebis uurides selgus, et koos külmetusega osutab see üldiselt surmahaigusele, olgu siis katk, aids või pidalitõbi, aga ravi on ikka ühesugune - valuvaigisti. Astusingi siis erakordse sammu ja võtsin tableti sisse ning mõni tund hiljem võis tõdeda surmatõve lahkumist (külmetus oma seniste ja ilmselt veel avalduvate sümptomitega siiski jäi - saabki täna alanud hea uue ilma, talve ja 14. baktuni kenasti sisse juhatada).

Ajakirja Oma Keel vahendusel jäi mulle täna silma üks mõne aja eest Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö, mille pealkiri oli mulle kui tarkvara tõlkijale omajagu intrigeeriv, nimelt "Hoiakud eestikeelse kontoritarkvara kasutamise suhtes". Eks seal uuritava valimi koostise ja võib-olla veel mõne asja üle saaks vajaduse korral nuriseda, aga tundus, et autor on siiski taodelnud võimalikult parimat ja see on tal ka üsna hästi välja tulnud. Tulemusedki olid küllaltki eeldatavad, vähemalt mu meelest: eesti- ja ingliskeelse kontoritarkvara kasutajaid ligikaudu pooleks, ka suhtumine üsna pooleks.

Siiski jäi muret tekitavalt silma asjaolu, et eestikeelse kontoritarkvara kasutajad ja selle hindajad on peamiselt vanemad inimesed, noorematel tundub ingliskeelne olevat rohkem trendikas, isegi mõistetavam. Ehk natuke utreeritult: kui vanemad inimesed veel eesti keelt mõistavad, siis nooremad mitte enam nii hästi ... Mis ei ole eestikeelse väljendusoskuse ja mõistmise ehk funktsionaalse kirjaoskuse kahanemise tingimustes muidugi midagi imekspandavat, aga siiski ohule viitav. Millises seoses, olgu siin etteruttavalt öeldud, oli tänases Sirbis lausa kummastav lugeda enam-vähem kõrvuti, kuigi eri lehekülgedel ja eri inimeste suust, kaht järgmist seisukohta (esimene siit ja teine siit):

1) Eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähenemine on olnud muljet avaldav. Tartu Karlova gümnaasiumi õpetaja Külliki Kask [minu õpetaja, kellest mul on ainult häid mälestusi] on koostanud põhjaliku tabeli, kui palju on meie lapsed 1978. aastast kogu kooliaja jooksul eesti keelt ja kirjandust õppinud. Need, kes alustasid kooliteed 1978. aastal, said 11 kooliaasta jooksul 2415 tundi eesti keelt ja kirjandust, 2009. aastal alustanutel on 12 aasta jooksul õppekavas 1925 tundi. Vahe on 490 tundi. Kui põhikoolis on õpilase maksimaalne nädalakoormus 30 tundi, siis teeb see 16 täisnädalat. Õppeaastas on 35 nädalat.
EES on aastaid seisnud selle eest, et eesti keele tunde oleks rohkem. Nüüd on 1990ndate põlvkonna jõudmisega kõrgkoolidesse tõdetud, et õigekirjaoskus on vähenenud, ei suudeta toime tulla elementaarse õigekirjagagi, koostada tekste, tekstidest aru saada. Neid vilju me praegu maitseme.

2) Ainekavade niigi suure mahu tõttu ei ole mõistlik arvata, et selleks peaks suurendama ainetundide arvu. Pigem on vaja õpetamisel rakendada uudseid meetodeid ja ainetevahelist lõimingut.

No mis sa oskad kosta: saadakse aru küll, et asjad on halvasti, aga paremaks tegemise asemel ... ohjah. See on nüüd muidugi kooliõpetuse seisukohalt kõrvaltvaataja ohe, aga ometi tundub midagi viltu olevat, kui nagu isegi asjaosaliste enda poolt ei paista soovi midagi parandada ... (või noh, parandamise taotlusest ju räägitakse, aga see ei ole veenev).

See viibki mind tänase Sirbi juurde, mis oli jõulueelselt paks ja samamoodi jõulueelselt valdavalt tühjust täis. Alustuseks hunnik poliitikajura - ehkki võib öelda, et Vitsuri Heido aastakokkuvõte oli päris kena ja tasakaalustatud lugemine ning muidu rohkem vist muusika vallas tuntud Lille Märdi-Matise ekskurss kaugema mineviku parteilisusse väga vahva vahepala.

Mõnus oli lugeda juubelipuhust intervjuud nimeka tõlkija, Norra rikkaliku ja põhjamaiselt karge kultuuripärandi eestindaja Lumeti Elviga, kelle lõpulausele "Ilus keel pakub suurimat vaimset naudingut" võib siinkirjutaja kõigi oma jäsemeotstega ainult ja alati alla kirjutada.

Ei pääse ükski jõulueelne leht jõulumõtiskluseta, ei ka Sirp. Selle koha täitis seekord Kareva Doris, kelle "Pimeaeg" oli tõesti hea mõtisklus, mida kindlasti lugeda tasub ja kas või kogu jõuluaja selle üle, mis seal seisab või ka ei seisa, järele mõelda ...

Numbri lõpetuseks võtsid aga tõlkijad Pedusaare Heino ja Sinisoo Mark taas ette selle vaese eesti keele. Lühidalt öeldes: olukord on sitt, sitemgi kui sitt, nagu sellest sõna otseses mõttes pasalaadungist selgub, millega nad lugejad täiesti ebajõululikult üle valavad. Kõigi nende ebakeelendite kõrval, mida nad on väsimatu usinusega meediamaastikult välja noppinud, toovad nad ka ühe enda loodu, päris õpetliku ...

Enne intšekkimist Juu-Ess-Eisse suunduvale flaidile printisin välja oma siivii, oppasin maximarketist suveniiriks kaasa paar siidiplaati ja otsisin igaks juhuks üles ka lähima dabljuu-sii.

Mis muutis tänase Sirbi tavalisest veidi paksemaks, oli vahel leiduv Keele Infoleht. Peamiselt oli see pühendatud keeleõpetusele (koolis), niisiis teemale, mis mind vaid põgusalt huvitab, aga selle kõrval võis sealt siiski leida ka päris kena pikema intervjuu Pulleritsu Eglega, kes on teatavasti sellise asutuse nagu Keelehooldekeskus juht. Millest jäi minu jaoks eelkõige kõlama trafaretne, aga endiselt kurb tõdemus: enda keelekasutuse ja selle parendamise eest kannavad hoolt peamiselt need, kelle keelekasutusele nagunii pole suurt midagi ette heita; need aga, kelle keel lonkab siit ja sealt ja mujaltki, pahatihti ei mõistagi, et nad midagi valesti teevad ...

Ja et kõik oleks ära öeldud ning täidetud ka Emakeele Seltsi soov nende korraldatavatele keeleviktoriinidele laiemat levikut leida, tuleb ära märkida, et seekordses Sirbis on välja pakutud järjekordse keeleviktoriini küsimused, mille kallal inimesed, kellele vähegi keelehuvi, võivad kenasti kogu jõuluaja ja takkapihta uue aasta esimesed (töö)nädalad pead ragistada ja ajukurde pinguldada.


Loetud: Sirp, 21.12.2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Aasta uudistejälgija (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

EMi tänane veerandfinaal Saksamaa ja Kreeka vahel oli oodatult ühepoolne. Tõsi, kreeklased andsid nähtavasti endast parima ja suutsid suure osa sakslaste rünnakulaviinist kinni pidada ning ühel heal hetkel isegi ise neile värava lüüa, aga valdavalt mängiti ikkagi nende värava ees ning 4 palli, mida nende väravavaht pidi enda selja tagant ära korjama, näitab selgelt erinevust. Lõpuhetkil määrati kreeklaste kasuks otsekui lohutuseks veel penalti, aga ka 4:2 lõpptulemus räägib selgelt keelt. Sealjuures tundus, et sakslased ei mängigi väga otsustavalt. Seda on küll olnud mitme teisegi meeskonna juures tähele panna, nii et ma ei riski öelda, et see näitaks tingimata seda, et sakslased suudavad paremini - võib-olla on see mingi parajasti leviv moehullus, et niimoodi mängitaksegi, mine tea ...

Tänane Sirp, mis nähtavasti oli enne kuuajalist suvepausi viimane - vanasti oli see ikka alati selgelt kirjas, nüüdse peatoimetaja ajal otsi vastavat teadet nagu tikutulega lehest taga ja täna ma seda ei leidnudki, tuli peatoimetaja veeru ähmasest mulast ise aru saada, et ju nad puhkusele lähevad ... -, oli erakordselt rohke lugemisväärse materjaliga: võib-olla paisati veergudele kõik muidu ehk avaldamisele mitteminevad lood, võib-olla oldi kärpimisega tagasihoidlikumad, aga igatahes tavalisest paksem leht ja tummisemad lood tekitasid hea tunde (mis kardetavasti ei pruugi korduda puhkusejärgse esimese numbri puhul, aga eks seda näeb siis, kui aeg käes ja too number väljas).

Üle tüki aja võis jälle lugeda meie suurepärase kultuuriministri mõtteavaldusi. Üllataval kombel tundus, et seekord ta mingit erilist fopaad ei teinudki. Kui just selleks mitte arvata kaheldava tõeväärtuse sisaldusega lõiku:

Praegune noor põlvkond ei hakka kindlasti raamatukogus raamatu järel käima, vaid ootab, et selle saab kätte veebist. Ja kui ta saab selle veebist, on ta nõus selle eest ka maksma. Paberraamatute puhul kehtib lausa rahvusvaheliselt reegel, et raamatu laenutamise eest tasu ei võeta. See ei kehti e-raamatute puhul.

Aga noh, loodame, et ministrihärral allesjäänud ametiajal rohkem säravaid mõtteid raamatute ja raamatukogude aadressil ei tule. Ma muidugi ei ole kindel, kui hiilgavad on tema arusaamad muuseumide osas, millest ta on viimasel ajal mitmel korral kõnelnud, ka selles intervjuus - lihtsalt teadmisi pole selle teema kohta nii palju -, aga loodetavasti ei suuda ta ka nende vallas midagi lõplikult ja parandamatult tuksi keerata ...

Pikkade lugude jada juhatas sisse Kivimäe Mardi nagu ikka särav, kuigi, samuti nagu ikka, raskepärane ja sestap mitte kõige kergemini loetav arutlus Rousseau üle ja ümber. Sellest hoolimata kahtlemata lugemist ning läbi- ja kaasamõtlemist vääriv lugu nii põhiteema kui ka selle haakimise pärast tänapäevaga, ehkki see viimane tundus veidi kunstlikuna (kui mitte pidada tänapäevaks paari-kolmekümne aasta tagust aega).

Kena oli lugeda Annuse Amari sulest rohkem tutvustava kui arvustava iseloomuga kirjutist keskaegse pärsia kirjanduse ühe vähese esindajana eesti keelde jõudnud "Lindude keele" kohta, kuid raamatuarvustuste osas andis talle silmad ette teise religioosse sisuga teose, Tolstoi Levi "Milles seisneb minu usk?" eestindusest kõnelnud Kolgi Madis. Ma olen kunagi seda, venekeelsena muidugi, sirvinud, aga toona teema väga ei huvitanud ja nii jäigi see lugemata. Ja ega ei teadnud isegi, et see on nüüd eesti keeles ilmunud. Mis tähendab, et see tuleks endale hankida ja kunagi lugemiskavva siiski võtta - isegi kui käesolev arvustus sellest tõlkest just kõige paremat muljet ei jäta.

Veel kenam oli see, et tubli hilinemisega jõudis ingliskeelses maailmas juba tükimat aega laialt tähistatav Dickensi - kes ka minu arvates on üks neist suurtest kirjanikest, keda on hea ka korduvalt lugeda, et ikka ja jälle uuesti nautida nii stiili kui ka veenvat tegelaste ja sündmuste kujutamisoskust - juubel ka Sirbi veergudele, seda küll mitte kodumaise kirjutaja sule läbi, vaid hoopis Orwelli George'i enam kui 70 aasta taguse kirjutise tõlkena. Millest ei saa mitte jätta osundamata lõpuosa:

Ta naerab ja tema naerus aimub küll kübeke raevu, aga mitte võidurõõmu ega õelust. See on mehe nägu, kes on alati võidelnud millegi vastu, kuid alati avalikult ja hirmuta, see on suuremeelselt vihase mehe nägu – teisisõnu XIX sajandi liberaali, vaba mõtleja nägu, keda vihkavad ühtemoodi kõik väikesed haisvad ortodoksiad, kes meie hingede pärast praegu võistlevad.

Mõneti samuti raamatuarvustusena, Taani suurkirjanikust Karen Blixenist lähtuvalt, oli esitatud Hellerma Kärdi kirjutis, mis kindlasti oli selle numbri parim, kui miskipärast peaks tekkima vajadus sellist valida - sest ei piirdunud sugugi ei raamatu ega autorigagi, vaid heitis oma haarmeid mitmele poole laiali, nii minevikku kui ka eriti tänapäeva. Olgu siis tegemist kahjutundmisega avara silmaringiga vaimuinimese ideaali kadumisest või terava sõnavõtuga "praktilisuse" vastu, millest ka osundus:

Raamatupoes kõrguvad kokaraamaturiiulid ähvardavalt, näidates vaimule salamisi trääsa: näed sa, vaim, sind pole enam vaja, sest inimene tahab ainult süüa ja lõbutseda, võtta elult viimast. Kõigil on õigus õnnelik olla – ja õnnelik olla tähendab hästi süüa, eks ole.
Oi, kuidas tänane inimene sööks, kuidas ta kugistaks elu üleni alla ... ja kuidas ta siis oksendaks, kõõksuks sisikonda välja, vabastades end kõigest liigsest ja koormavast, puhastaks vaimu liialduste katkust.
Värvilised pildid gurmeetoitudest märgivad kehalise inimese triumfi – terve elu kõigub ta söömise ja oksendamise vahel. Vahepeal on hetk rahu, hetk kummalist õndsust, mil kõht on justkui täis ja süda polegi paha ... Lühike, liiga lühike on see hetk, misjärel tuleb tormata uusi kõhutäisi ahmima, uute pilgarite, uute annuste järele.

Aga mõistagi on igati õige ka tähelepanek, et "[t]änases ühiskonnas asendab universaalset intellektuaali – laialdaste teadmistega palju lugenud haritlast, kes on sotsiaalses suhtluses mõnevõrra kohmakas ning saamatu – pigem praktiline intellektuaal, kel on hiilgavad oskused ja teadmised küll ühe eriala piires, aga väljaspool seda on ta tavaline, suure suhtluskoormuse all ägav inimene, kes vabal hetkel haarab käepärase meelelahutuse järele". Eks see ole kahe teraga mõõk: ühelt poolt ju võimaldab spetsialiseerumine kahtlemata jõuda sügavamate tulemusteni, olgu tootmises, teaduses või teataval määral ka kunstis laiemas tähenduses, aga teiselt poolt on ka tänapäeval selge, et sellest üksi ei piisa, on vaja, nagu nüüd on moodne öelda, interdistsiplinaarsust. Nojah, haridus- ja töömudelid on tänaseks nii palju teisenenud, et interdistsiplinaarsus ühes, eraldi võetud inimeses paistab juba peagu võimatu olevat ... Ja praktiliste ülesannete lahendamiseks usutavasti ongi parem, kui interdistsiplinaarsus tähendab erinevate inimeste kooslust, samas teoreetiliste küsimuste harutamine või üldse laiemalt novaatorlike ideede väljakäimine on endiselt ühe-, parimal juhul kahe-kolmemehetöö. Ka näiteks kirjanduses - on ju mõned näited edukate tandemite kohta, aga neidki on vähe. Kuigi et tänapäeval räägitakse juba tõsimeeli sellest, et arvutidki võiksid ilukirjandust kirjutada (mitteilukirjandust nad juba kohati valmistavadki), oleks huvitav, kui eksperimenteeritaks "mitmemehelähenemisega" - et näiteks mõni arvutivõrk prooviks romaani kirja panna ... :-)

Seda juhtub väga harva, et ma muusikalehekülgi loen, aga täna tõmbas siiski seal üks artikkel endale tähelepanu. Nojah, mõistagi mitte muusika pärast - minusugusel varasel lapsepõlves elevandiga tihedalt vahekorras olnud imesel pole ju sellest midagi, kohe mitte midagi ... -, vaid seepärast, et loos kõneldi ligemale saja aasta vanustest Eesti sõjavangide lindistustest, mis kindlasti pakuvad huvi lisaks musikoloogidele ka keeleinimestele. Muu hulgas oli loos huvitav tähelepanek, et erinevalt varasemast on tänapäeva inimeste kõne madalam, sõnaga bassi on juurde tulnud :-) Mis võib ka õige olla: varasemates salvestustes ja filmideski on tõepoolest inimeste hääl pigem kõrgem, nad on heleda häälega, nagu ütelnuks meie kirjandusklassik. Kui keegi sellele varem tähelepanu juhtinuks, oleksin ma nähtavasti arvanud, et see on tehniline probleem, seotud kuidagi salvestamisega, aga siit loost võis lugeda, et see tuleneb hoopis sellest, et tänapäeva inimesed on füüsiliselt suuremad. Selle lähem seletus jäi küll puudu, aga kui see nii peaks olema, siis igatahes huvitav teabekilluke, mida kõrva taha panna.

Kui ma eelmisel nädalal märkisin huvipakkuvate lugude seas ära Pesti Olavi loo maailmakuulsast arhitektist Kahni Louisist ja tema seostest Eestiga, mida Pesti mõnevõrra kippus kärpima, siis täna oli sellele andnud hingestatud vastulöögi Treieri Heie, kes üritas selgitada, et need sidemed siiski on olemas olnud ja väga tugevad. Vaimustav on niisugust diskussiooni jälgida, eriti kõrvalseisjana :-)

Ja lõpetas ajalehenumbri lugu ühest armsast ettevõtmisest, nimelt Kanada eestlaste muuseumi (küll suurejoonelisema nimetusega Väliseesti muuseum) rajamisest. Ma olen ise aegade jooksul põgusalt kokku puutunud põhirahva suhtes välismaalaste tegemistega, olgu siis eestlased Lätis või mõned rahvakillud Eestis, ja alati on olnud vaimustav näha, kui tugevasti üritatakse kinni hoida nii-ütelda isamaa kultuurist, kas või väliselt, kui enda sisu on juba asukohamaastunud. Kanada kindlasti on ka koht, kus selline tegevus on lausa riiklikult soositud, nagu tänapäeval enamikus nii-ütelda immigrantriikides.

Loetud: Sirp, 22.06.2012

Vaadatud. Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM: Saksamaa-Kreeka (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp sisaldas mõningase üllatusena täielise kogupaugu äsjase lõpukirjandi pihta, kohe lausa kahest sulest ja mõlemad äärmiselt murelikud ning teravad, üks natuke, aga mitte siiski väga üllatavalt muidu rohkem majandusinimesena tuntud Arraku Andrese, teine oma äraproovitud headuses (:)Kivisildniku sulest. Ilmselt õigustatult, sest kuigi ka ma ise eelistasin kooliajal reeglina kirjutada "vabal teemal", siis mõnikord oli ka mõne kirjandusteose või kirjanikuga haakuv teema esitatud sellisena, mis pani mõtte liikuma - ja kindlasti oleks kahju, kui kirjand asetuks täielikult esseega, seda enam, et tegelikult on ühe korraliku essee (vähemalt nii, nagu mina korralikku esseed mõistan) kirjutamine võib-olla isegi enamikule keskkoolilõpetajatele veidi ülejõu käiv ülesanne, nõudes lisaks koolis omandatud teadmistele lihtsalt laiemat silmaringi ja isegi mõningaid elukogemusi. Nojah, seda on muidugi tagantjärele lihtsam öelda, vaevalt ma keskkooli ajal oleksin soovinud kelleltki kuulda, et ühe hea ja tasemel kirjandi/essee kirjutamiseks peaks silmaring veel laiem ja mingeid elukogemusi ka olema :-)

Päris huvitav oli ka Lobjakase Ahto ülevaade Kaitsepolitsei aastaraamatust või õigemini rohkem mõtisklus selle teemal: kui sageli kipuvad tema mõtted vähemalt mu jaoks veidi kaugeks või arusaamatuks jääma, siis sedakorda oli ta harutanud ja arutanud õige mõistlikke küsimusi, mis seonduvad võimu, demokraatia ja nende mõlema võimaliku kuritarvitamisega. Omapärane, aga siiski nauditav oli intervjuu äsjase Gailiti-auhinna (no ei saa ma ju kuidagi mööda sellest, et eesti kirjanduses on olemas Gailit ja siis need teised kirjanikud... :-) ) saaja Heinsaare Mehisega. Kohe kangesti tahaks sealt ühe tsitaadi ära tuua:

16 on mu lemmiknumber, miks mitte iga 16 aasta tagant luulekogu välja anda.

Miks 16 su lemmiknumber on?

Algul, kui ma olin väike, oli mul neli lemmiknumber, aga siis mul tuli geniaalne mõte, et kui ma korrutan neli korda neli, siis ma saan 16. See on veel lahedam, siis on neli nelja sees.

See on ilmselt mõtteavaldus, millele ka vana Gailit meelsasti ja muheldes alla kirjutaks, võib-olla küll lisades juurde, et neli toob kohe pähe neljakäpakil(e) käimise...

Küll aga muutus kultuurileht lausa masendavaks lektüüriks lõpupoole jõudes: kui ikka üksteise alla on lükitud korraga Evald Okase, Alla Kallase ja Ralf Parve nekroloogid, siis on raske tuju ülevana hoida...

Lugemist, sellist mõtlemapanevat, jagus tänasesse päeva veelgi. Kõigepealt jäi silma RKK toodang, Hurda Martini sulest pärit tõsine lugu Eesti kaitsevõime tegeliku (ja mitte sugugi väga roosilise) seisu kohta. Lõppkokkuvõte on kahtlemata utreeritud - "Seniks võib igaüks mõelda vaatepildile 40 000 mehest, kellest üle poole jooksevad Sinimägedesse palja tilliga, kummaski käes 1950ndatest aastatest pärit USA vintpüss…" -, aga oma uba selles paistab siiski olevat.

Mõistagi on laiemas maailmas seniajani üks kuumemaid kartuleid, mida tulises tuhas igatepidi veeretatakse, Usama bin Ladini viimne ots ja kõik, mis sellega vähegi seondub. Eilse võla õienduseks olgu siin tagantjärele ära toodud ka link sellele UBL viimse peidupaiga naabrite arvamusele hoone ja selle asukate kohta, mis heitis õhku mitmeid tõsiseid kahtlustusi selle kohta, kas ja kui palju Pakistani vastavad ametiasutused või vähemalt -isikud teadsid, kes seal elab.

Otseselt sellega haakus täna NYRoB-i ajaveebist loetud arutlus Pakistani kui USA "veidra liitlase" kohta - ja võib arvata, et see küsimus, kuivõrd Pakistan on üldse osaline tolles "sõjas terrorismi vastu" ja kuivõrd tuleks teda käsitleda hoopis selle objektina, on veel (kui ei juhtu just midagi, mis asjade praegust seisu oluliselt muudaks) pikemat aega päris tõsise diskussiooni teemaks.

Iseasi muidugi, kas need "intellektuaalsed" arutelud ka poliitikas avalduvad: üks esimesi mõtteid, lugedes küsimust "miks me õieti Pakistani toetame", mis mulle pähe tuli, oli selline: asi on ju lihtne, puhtpragmaatilistel kaalutlustel, täpselt nii, nagu Teise maailmasõja ajal toetati Nõukogude Liitu, ehkki kellelgi polnud erilisi kahtlusi, mida see endast kujutab (võib-olla täielikku kuritegelikku mastaapi ei osatudki aduda, aga mõrtsuka äratundmiseks ei pea ju tingimata teadma, kas ta on tapnud viis või viiskümmend viis inimest...). Ja seda mitte ainult Afganistani pärast mõistagi, kuigi selle probleemi lahendamisel ei oleks nagunii saanud Pakistanita kuidagi hakkama, vaid ka laiemate geopoliitiliste põhjuste tõttu (oli ju ja on õieti seniajani Pakistan üsna tihedates suhetes Hiinaga, mis on Pakistanile väga vajalik vähegi jõudude tasakaalustamiseks oma suure naabri Indiaga, kel omakorda on Hiinaga mõnedki kanad kitkuda - USAs on aga Hiinast kohati lausa deemon tehtud, aga nii või teisiti on Ühendriikidel tulus hoida väga tihedaid suhteid Hiinale lähedal asuvate riikidega, et selle mõju veidigi kärpida).

Loetud: Tehnikamaailm 5/2011

Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3), Doomsday - Tag der Rache (RTL2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev seekord - et hommikul seisis ees Diplomaatiale tehtava tõlke lõpetamine, jätkasin ka päeva tavalise raamatutõlkimise lainel, mitte ei hakanud süüvima tarkvara tõlkimisse.

See juba mõnda aega kestnud ja nädalapäevad tagasi korralikult lahvatanud skandaal ühe bakalaureusetöö kaitsmise ümber paistab olevat pannud mitmed jõud liikvele: nii kinnitas Tartu ülikooli õppeprorektor täna, et bakalaureusetööd ja kõik neid ümbritsev võetakse märksa tõsisema tähelepanu alla. See ilmselt ongi kogu selle skandaali kõige olulisem tulemus. Tühja sellest "neiust" (imelikul kombel mõned, eriti teda kaitsma kippuvad inimesed, kutsuvad teda nii, kuigi tegemist on ilmselgelt neiueast väljas isikuga...), kui tal vähegi aru peas on, siis on lihtsalt edaspidi hoolikam ja tähelepanelikum ja võib-olla on see talle just selline vajalik õppetund. Aga tähtsam on ikka see, et lisaks niigi pidevalt arutusel ja hambus olevale õpetamisele ning samamoodi teadusetegemisele hakataks tõepoolest rohkem tähelepanu pöörama nende kahe asja vaheastmele, milleks ju bakalaureusetöö teatavas mõttes on (pole veel ega peagi olema "päristeadus", aga kindlasti pole see ka enam pelgalt tavaline "koolireferaat" või seminaritöö). Ja kus seda ikka veel tegema peaks, kui mitte Tartu ülikoolis, sest kuigi vahepeal vohas kõikvõimalikke ülikoole nagu sääski tänavusel suvel, on TÜ Eesti kontekstis ikka endiselt see ainuke õige ja korralik universitas (see ei tähenda nüüd TLÜ või veel mõne kõrgema kooli alahindamist, aga neil seisab - isegi kui sisu peaks vastama - mu arvates ikka veel ees sellise staatuse ja maine omandamine, mis tuleb vaid aastatega).

Ülikooliga seoses sattusin täna lugema ühest vahvast eksperimendist, mida kavatsetakse ette võtta: nii umbes tuhande aasta taguse elamu ülesehitamine ja seejärel selles mõnda aega elamine sel moel, nagu arvatavasti tollal elati. Mitmesuguseid reenactment'e ju peetakse meilgi, olgu Laiusel või mujalgi, ja eks ole need ilmselt samuti üsna ajalootruud, aga tavaliselt on ikka tegemist sellise ühekordse aktsiooniga (näiteks lahing). Siin seisab viiel-kuuel inimesel ees tervelt nädalane elamine kahtlemata üsna harjumatutes tingimustes ja seda veel talveajal. Igatahes kogu see üritus tõotab tulla päris põnev.

Teistlaadi ajaloo vallast jäi täna silma kurikuulsa partisani Kononoviga seotu. Meilgi tuntud Venemaa ajaloolase Aleksandr Djukovi egiidi all olla ilmunud artiklikogumik, mis näitavat "ajalooliselt õigesti" kogu jubedust, mida Teise maailmasõja ajal NSV Liidu loodeosas toime pandi. No ja muidugi ka seda, et Kononov on puhtamast puhtam poiss ning Läti valitsus ja riik tervikuna lausa võltsis andmeid, et saavutada tema hukka- ja süüdimõistmine. Kui ma ei eksi, peaks olema tegemist poole aasta eest Pihkvas peetud samanimelise konverentsi materjalidega. Praegu ei paistnud siiski raamatut olevat vähemalt veebipoodides veel saadaval ja isegi mitte välja andnud fondi saidil mitte.

Veel üks huvitav materjal jäi silma New York Timesi veergudel - see pole just igapäevane asi, et väike Eesti lausa omaette artikliga nii suure lehe veergudele pääseb ja pealegi veel keelepoliitikaga. Täpsemalt oli seal siis juttu Eesti keeleinspektsioonist ja vene koolide õpetajate riigikeele oskusest. Ehkki pealkirja ja sissejuhatuse järgi oleks võinud oodata lausa mustades toonides käsitlust, oli artikkel siiski hämmastavalt positiivses toonis kirjutatud. See äratas huvi ja vaatasin ka kirjutajat. Selgus, et tegemist on NYT-i Moskva büroo juhatajaga. Ilmselt siis tellimusartikkel (selles mõttes, et on suhteliselt vähe usutav, et Moskva büroo juhatajal tuleks endal pähe tulla Eestisse sellist lugu kirjutama, nii et ilmselt pidi tema ette lauale laekuma kas mõni rangelt soovituslik käsulaud kõrgemalt või siis mingi huvitav vihje kuskilt väljast, mis teda intrigeeris). Nojah, muidugi oli artiklis sees tavapärane kinnitus, et eesti keel on "saatanlikult raske" (mida miskipärast ka mõned eestlased kipuvad toetama), aga sellest hoolimata jäi valdavaks mulje, et selle omandamine on normaalne ja pigem on ebanormaalne see, et riigikeelt ei osata. Ilmselt on ka ameeriklastel selles osas viimastel kümnenditel silmad avanenud: kui varasemal ajal võis riigikeele sõnagi kasutamine tekitada neis ebamugavustunnet (sest USA-s endas kasutasid seda peamiselt tõsised võõraviha õhutajad), siis nüüd on eriti "hispaanlaste", aga ka mitme teise rahvusrühma tunduv suurenemine muutnud ka USA-s inglise (või, rohkem küll provotseeriva mõttearendusena, hispaania) keelest kui potentsiaalsest riigikeelest rääkimise ehk mitte väga levinud, aga vähemalt mõistetavaks teemaks (päris paljudes osariikides ongi tegelikult kehtestatud inglise keel ametliku asjaajamise keelena).

Veel üks päris huvitav artikkel jäi silma BBC ajaveebiosas, mis kõneles Walesi Rahvusraamatukogu ponnistustest digitaliseerida nii enam-vähem kogu nende käsutuses olev materjal. Ka muidu huvitavas loos oli üks talletamist vääriv mõte, mis puudutas palju kõmu tekitanud ja sellest hoolimata võimsa teerullina edasi liikuvat Google Booksi nimelist ettevõtmist. Kõmrid nimelt leidsid, et Google võiks ju muidu olla hea partner küll, aga tegemist on siiski eraettevõttega ehk teisisõnu nähtusega, mis võib lakata kas või homme olemast - erinevalt Walesi Rahvusraamatukogust, mis lootuste kohaselt on olemas ka saja aasta pärast. Ilmselt on umbes samale järeldusele jõudnud ka Eesti Rahvusraamatukogu (ja teistegi raamatukogude) juhid, kui nad on digitaliseerimist jätkanud suhteliselt omapäi. Nojah, võimalusel viited Google Booksile on neil muidugi sees, aga see on ikka midagi muud, pigem võimaluste ja valikute laiendamine kui enda painutamine teiste käsulaudade järgi.


Loetud: R. Pajusalu, Sõna ja tähendus
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV), Aardekütt (TV11), Kaks ja pool meest (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna nägi ilmavalgust Mandriva Linuxi kevadväljalaske teine eelväljalase (RC2), mille kohta ma tegin ka lühikese uudisnupu. See ei sisalda küll sisuliselt mingeid uuendusi, vaid ainult ja ainult parandusi, mis on tegelikult väga teretulnud, et väljalase oleks võimalikult veatu. Muidugi, päris OpenOffice'i või veel mõne arendaja moodi Mandriva nüüd ka ei talita, et viimane RC ja väljalase langeksid praktiliselt kokku või õigemini, et viimane RC kuulutataksegi pärast mõningat testimist ametlikuks väljalaskeks, aga igal juhul on hea, et mõningane tugevam kvaliteedikontroll on taas päevakorral. Huvitav, kas see on seotud Mandriva potentsiaalse müümisega, et jätta endast võimalikult head muljet? Võib-olla on see liiga küüniline...

Sattusin täna lugema üht arvamuslugu kavandatava Euroopa autoriõigusi käsitleva seadusandluse muudatuse kohta, mis ajendas ka toda projekti ennast veidi uurima. Esmapilgul tundus olevat üsna huvitavalt ja positiivselt uudne, aga ilmselt peaks seda millalgi veidi põhjalikumalt vaatlema, et paremini mõista, millised võivad olla tagajärjed ja nii edasi. Üks asi jäi siiski päris kohe silma, see paljuräägitud arvutiprogrammide küsimus: ühest küljest on need kaitstud, teisest küljest on kaitse alt väljas Procedures, methods of operation. Praeguses näiteks Eesti seaduses on märksa selgemalt öeldud, et kaitse all ei ole arvutiprogrammide taga seisvad "ideed ja põhimõtted", kuigi ka seal on vaieldavusi nendesamade "protsesside ja meetodite" osas. Aga eks kaine mõistus aitab muidugi vahet teha, mis see "arvutiprogramm" siis ikka on...


Sattusin ühes ajaveebis lugema väikest kirjeldust kaitsmisele jõudnud bakalaureusetööst, mis vähemalt toodud väljavõtete alusel ikka tõsiselt vapustas. Ajaveebi autor on küll heatahtlikult tsenseerinud kõik tagantjärgi kõik pidepunktid välja, mis võiksid tööni juhatada, aga ma usun, et pole sugugi vale juhatada huvilisi õigele teele: vastava töö autori ja teema ja muu asjakohase teabe leiab Tartu ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi vastaval leheküljel allosas osutatud dokumendist. Ma saan muidugi aru, et sotsioloogia on tihtipeale üsna rakenduslik ala ja et rakenduslikumate tööde puhul pole ehk nii-ütelda teaduslikkus see kõige peamisem asi, aga antud töö tundus vähemalt teema järgi olevat siiski sinna rohkem teoreetilise kanti, mistõttu sellised jamad torkasid seda enam silma. Kõige enam muidugi see, et ma ei suuda õieti ette kujutada Euroopa kultuuriruumis isegi mitte keskharidusega inimest, kes suudaks Martin Lutherit nii lootusetult valesti aega, ruumi ja nahavärvigi paigutada... (no olgu, osutatud "1914" võis olla lihtsalt kirjaviga, aga no "eks ikka sellest mustanahalisest, kes 18 käsku mingi kiriku uksele pani", selline asi ei saa ühel vähimalgi määral haritud inimesel kuidagi üle huulte tulla, kui ta just spetsiaalselt nalja ei tee, aga ma tugevasti kahtlen, et lõputöö kaitsmisel küsimustele vastamine on see koht, kus nalja teha...)


Üks huvitav asi jäi täna silma, mille lahtimõtestamisega ma küll kaugele ei jõudnud, aga tundus, et midagi seal ehk siiski mõtestada on. See mõte tekkis Jaapani peaministri tagasiastumisteate peale, kes osutas põhjusena valimislubaduse täitmata jätmist likvideerida riigist USA sõjaväebaasid. Mõne päeva eest astus ebasobivat sõnastust samuti sõjalisi küsimusi puudutavas teemas ettekäändeks tuues tagasi Saksamaa president. Kummalgi juhul ei olnud ilmselt sõjaasjad ainsad ja võib-olla isegi mitte peamised põhjused ametist lahkumiseks, aga ometi toodi just need esile. Ma ei ole sugugi kindel, miks, aga mingi tundeke kripeldab, et see on otsekui millegi indikaator, ainult et mille?



Loetud: M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)