Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse traditsiooniline külaskäik ema juurde. Vihmasaju rõõmust jäin küll paraku taas ilma, see oskas just enne mu väljaminekut ära lõppeda, aga vähemalt oli ilm päris kena siiski. Nojah, sellele nädalale mahtus neid ema külastusi nüüd lausa kaks, aga ega siis küll küllale liiga tee, eriti kui veel hästi süüa saab. Nagu ema juures ikka alati saab. Nagu sai ka täna. Ja ega siis ainult kõhutäiega asi ei piirdunud, üsna tavapäraselt kaasnes sellega veel ka tubli peatäis, seda muidugi ikka ristsõnade kujul. Ja isegi see polnud veel kõik, nagu öeldakse parimates, viis minutit vältavates telepoereklaamides: nagu eelmine kord, oli emal ka seekord lahendus mu teleriprobleemile, küll ühe päris väikese, aga siiski väga kenasti pilti näitava teleri kujul. Millega koju jõudes selgus, et jah, digiboksi kahtlustamine oli asjata, viga pidi ikka teleris olema, sest selle uue isendiga oli pilt igati korras - kuigi jah, väiksuse tõttu tuleb mul nüüd natuke asendit muuta ja heli ei ole ka sel pisikesel just väga kiita, aga vähemalt ajutiselt ajab asjad ära, kuni ma nii kaugele jõuan, et endale ühe korraliku moodsa teleri hangin.

Loetud: Tehnikamaailm 9/2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, aga siiski kui palju häda och õnnetust jälle. No on ikka õige, et häda ei hüüa tulles ja isegi kui hüüab, siis tuleb ikka kogu suguvõsaga. See algas vist telefoniga, mis päris järsku hakkas ilmutama kustumise märke, üsna pea järgnes teler, mis lihtsalt üles ütles, siis oli pisut pausi, aga nüüd läksid korraga (asendus)teler ja laualamp. Esimese puhul oli nähtavasti otsustavaks hoobiks öine äike ja sellega kaasnenud elektrikatkestus, ma vähemalt oletan, sest mine tea, äkki oli midagi muud. Igatahes sümptomiteks on järsult muutunud formaat (enam-vähem kena ruut, mille üla- ja alaserv igatahes ekraanilt väljuvad) ja värvide täieline kokkusulamine, nii et ekraanil on vaid üks suur udukogu, milles, kui liikumist on, liiguvad väiksemad udukogud. Teksti muidugi ka näha ei ole. Kuigi hetketi lööb siiski ka selgemat pilti sekka. On muidugi võimalik, et äkki on see ka digiboksi süü: kui seda paigaldamas käidi, siis läks alles järjekorras kolmas korralikult tööle, esimene ei kippunud üldse korraga üle viie sekundi töötama ja teine hakkis nii et vähe polnud. Aga samas kahtlane veidi, digiboksiga peaks pilt kuidagi teisiti valesti olema, mitte nii, nagu mul praegu. Ja et kõik hädaline täiuslik oleks, siis lõpetas õhtupoolikul ka laualamp töö ja tegevuse. Täielikult, tundub. Õnnekombel oli teine lamp ka olemas, millega sai seda asendada, muidu oleks tulnud laelambi valgel töötada, mis ei ole mitte hea.

Enne kui nutulaulu juurest tänase Sirbi juurde minna, tuleks öelda, et eelmise nädala Sirp jäigi mul kajastamata, osaliselt seepärast, et ma lugesin seda Saaremaa.reisile minnes ja sestap unus hiljem lihtsalt ära, osaliselt aga seepärast, et unumise põhjuseks oli ka tolle lehe peaaegu täielik tühjus, vähemalt minu seisukohalt. Tagantjärele võib registreerida, et seal oli kolm loetavat lugu: Meltsa Brita mõnusalt kirjutatud arvustus Semperi päevaraamatute publikatsioonist (osundamist vääriv tsitaat: "Kui hilisemates mälestustes on Semper kirjutanud, et „tolleaegne Venemaa pealinn ei ergutanud üksnes mu kirjanduslikke kalduvusi, vaid avas mulle ka esmakordselt teaduse varasalved, teatri, muusika ja kunsti rikkused. Tulist poolehoidu leidsid eeskätt julged eksperimendid ja otsingud kõigis kunstides [---]”, siis nooruspäevikus võib jälgida eriti armastuskunsti täiuslikkuse poole püüdlevat viljelemist („Aga see ei ole armastus, kui ma teda puudutades enam oma kätt kui teda tunnen”, lk 193) – kuni üksikasjalikult kirjeldatud unistuste ja ettekujutusteni välja. Muude kunstidega seonduvad rikkused kajastuvad päevikus enamasti niivõrd, kui need pakuvad tausta palavatele kohtumistele tütarlastega."), Kulli Aivari sõnavõtt Kolgi Udo mälestuseks, mis samuti oli mõnusalt kirja pandud, ja Soidro Mardi pooleldi päevapoliitiline, pooleldi ajalukku kalduv kirjutis "IRList, KGBst ja ühest unustamatust sünnipäevast", mis rooskas armutult kohalikke "ajaloovõltsijaid".

Ei saa öelda, et tänane Sirp oleks hirmus palju parem olnud lugemisväärse materjali rohkuselt, aga mõnevõrra tummisem ta siiski oli. Seekord oli üle tüki aja isegi peatoimetaja veerg mind huvitaval teemal, nimelt keele ja nimede kohta. Ta küll koondas oma tulejõu äsjase Elektriraudtee nime Elroni vastu vahetamise peale, aga suutis üht-teist öelda ka tolle kohanimedebati kohta, mis viimasel ajal taas üles on kerkinud ja millest minagi mõnel korral kirjutanud olen. Millest valikuliselt väljavõtet tehes tahaksin osutada järgmisi lauseid:

Üldprintsiibina on aja ja (keele) arenguga kaasaskäimine mõistlik, kuid sama mõistlik on jätta vabal maal ruumi armsatele ja ohututele eranditele. Kohanimede kõrval on ju ka hulgi perenimesid, mis säilitanud nimede panemise aegse kuju ja praeguse tarvitaja silmis sageli algse (mis sest, et saksa pandud) tähenduse kaotanud. Kui näiteks riik üritaks kõik Karrod mingi aadressbüroo andmebaasi ilu pärast jõuga Karudeks teha, tõuseks pahandus taevani.

Väga huvitav oli lugeda Hindi Mati pikka lugu pealkirjaga "Nõukogude aeg ja väärtused". Kui tihtipeale kipuvad tema kirjutised olema liigseltki poliitilised, siis see oli sedakorda filosoofilisema ja mõtisklevama kallakuga. Nojah, vähemalt minu silmis Vene Ilmari sõnaosavuse ja mõttenõtkuseni autor ei küüni, aga tema valulemine selle üle, kuidas armastus, ausus, õiglus ja muudki üllad mõisted on mitte ainult sisu, vaid lausa tähendusegi kaotanud, oli igal juhul sümpaatne lugeda, pannes endagi hinges mõne keele helisema. Aga kuigi ma väga soovitan seda lugu lugeda ja kaasa mõelda, siis autori lõpujäreldus-küsimus:

See, mis on juhtumas armastusega inimeste vahel, on sümptom, mis võib märku anda pragunemisest kogu ühiskonna ehituses. Kuskil on süsteemne viga, mis deformeerib lääne väärtusi. Äkki on selleks süsteemseks veaks demokraatia pea peale pööramine ja pime usk turu kasumitaotlusse kui kõike korrastavasse jumalusse?

oli mulle alles koht, kus mõte vilkalt tegutsema hakkas. (HOIATUS: järgnevad mõtted tekkisid lugemise käigus ja selle järel ega ole kuidagi põhjalikult läbi mõeldud ja ei moodusta seepärast mingit süsteemi, on pigem uitmõtted) Võib-olla ei ole "viga" mitte niivõrd sageli taunitavas "demokraatia väärastumises" ja turumajanduses kui sellises (milliste väidete tagant vaatavad tihtipeale - mitte alati, aga tihti - välja nende tegelaste kõrvad, kellele demokraatia ja turumajandus on üleüldse ja täiesti täielikult eemaletõukavad nii sõnade kui ilminguna), vaid sootuks sügavamal, sellises kohas, kuhu autor, kes ju on teadlane, ei taha hästi, lausa ei söanda vaadata? Kõneleb ta ju ka ise selliste väärtuste - armastus, ausus, õiglus, kas või liberté, egalité, fraternité - hajumisest ja kadumisest, mida võiks nimetada üldistatult tunneteks. Mis erinevalt kasumist ja turumajandusest ja isegi teataval määral poliitikast ei ole kuigi edukalt kvantifitseeritavad, see tähendab arvudesse ja matemaatilistesse suhetesse ümber pandavad. Mitte et seda poleks püütud teha (korruptsiooniseadused on ju katse mõõta ausust jne). Võib-olla tuleb põhjust, toda "viga", miks mainitud tunded hääbuvad otsida sootuks sellest, et mittekvantifitseeritavus on tervikuna selgelt alla jäänud kvantifitseeritavusele. Mille algust omakorda võib näha ratsionaalse mõtlemise võidukäigus - mida sageli peetakse küll ka tänapäeva Lääne ja selle väärtuste alustalaks -, mis algas sellistest kuulsustest nagu Descartes või Comte ja on jõudnud tänapäeval valitseva "teadususuni". Mitte et mul midagi teaduse vastu oleks: täiesti kindlalt on see aidanud maailma paremini mõista, elu mitut moodi paremaks muuta ja nii edasi. Aga selle mõtteviisiga kaasneb lausa paratamatult üdini tungiv soov kõike mõõta ja kvantifitseerida, arvudesse ja arvusuhetesse panna - ning ühtlasi välistada kõik, mis sellele hästi alluda ei taha; kui mitte päris välistada ehk kõrvale heita, siis tõrjuda vähemalt kuhugi kaugele eemale. Nii ei olegi ju õieti midagi imestada, et "usk, lootus, armastus", kui kasutada kuulsat kolmikut (ja mitte sugugi ainult piibellikus ehk usule viitavas mõttes), on hääbunud ning asemele on astunud kaine arvestus/puhtratsionaalne mõtlemine, hetkes elamine/hedonism ja raha/mõõdetavus. Nii et võib-olla ongi need Lääne väärtused hoopis need viimased, mitte nagu Hint arvab: "aastatuhandetega lihvitud inimühiskonna väärtused: ustavus ja usk, vastupidamine ja lootus, truudus ja armastus"? Aga nagu öeldud, olid need uitmõtted, tekkinud loo lugemisel, ja seni veel korrastamata ja võib-olla ka täiesti vales suunas minevad. Mine tea, mine tea...

Kirjandusküljedki olid põnevat lugemist täis. Nii võis Larmi Pille-Riinu loost teada saada ühest huvitavast (laste)raamatust, Pauklini Riina "Suure Lohe maast", mis vähemalt selle artikli põhjal tundus olevat täiesti kättevõtmist vääriv (pahatihti kipub lastele suunatud ulme olema, nojah, liiga lapsik - ja võib-olla on ka see, aga kirjelduse järgi tundus vähemalt, et ehk on midagi paremat). Lastekirjandusest oli teinegi lugu, Müürsepa Mare sulest, mis andis päris kena, kuigi väga tiheda ülevaate lastekirjandusemaailma tähtsaima auhinna, Anderseni medali pälvinud autoritest ja nende teostest, lõppes ent paraku tõdemusega, et selle pälvinud ei paista just väga olevat eestindajate või siinsete kirjastuste vaateväljale mahtunud.

Mõnus oli lugeda ka intervjuud Võtikvere raamatuküla "patrooni" Kaldmaa Kätliniga (hmm, või peaks õieti olema matroon? :-) ) Tõepoolest, seda kirjandusfestivali kajastatakse tihtipeale armetult vähe, ehkki on teine ju Eesti praegu vanim - Head Read ja PrimaVista saavad loomulikult suuremat tähelepanu juba sellepärast, et toimuvad "suurlinnades" ja on ka mitmepäevased, seega nii või teisiti suuremad. Igatahes idee Võtikvere raamatuküla päeva pikendada tervelt kahe peale oleks küll tore - võib-olla jõuaksin minagi siis kunagi sinna (armas kursaõde Paju Imbi, kes seda aastaid on vedanud, on mind ikka mõnikord kutsunud, aga näe, ma laisk pole kuidagi saanud minna).

Üle mõne aja oli Sirbis taas juttu tõlkimisest ja just mind huvitavates valdkondades, täpsemalt siis ajalo ja poliitika alal. Aga paraku mitte heast küljest, otse vastupidi. Otsa Heido oli raamatu "Ajaloo halvimad otsuses" peale, paistab, nii vihane, et lausa ütles, et seda ei tasugi arvustada ühtegi pidi ("Solget analüüsida ja sellele parandusettepanekuid teha on mõttetu töö"), vaid piisab, kui esitada tabel kõige enam silma riivanud eksimuste ja lapsustega. Ja neid oli tõesti hulga ja masendavaid ...

Selle kõrval oli Gutmani Andres kirjutanud lapsustest, mida Eesti asutused või ka eraisikud/eraettevõtted on teinud midagi eesti keelest inglise keelde tõlkides (seda lugu paraku veebis ei ole, isegi mitte vale rubriigi alla liigitatult). Näited olid selleski loos üsna masendavad ja igal juhul võib olla täiesti nõus loo pealkirjaga "Tõlgime sõnumit - mitte sõnu!" Mis ei tähenda muidugi, et mõnikord täht-tähelisus kasuks ei tuleks, aga enamasti on siiski sõnum oluline.

Loetud: Sirp, 30.08.2013

Vaadatud: UEFA superkarikas: Müncheni Bayern - Chelsea (Yle2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi sarnaselt eilsele vaheldust Starmani tehniku külaskäik. Nagu mainitud, oli muidu eile kõik korras, ainult et teler ei näidanud enam pilti või õigemini näitas küll, aga ainult üht ja sedasama ehk teisisõnu hangus ja hangunuks jäigi. Tehnikul oli asi selge: viga digiboksis, mis Hiinas tehtud, nagu ta mokaotsast poetas. Sai digiboks välja vahetatud, oli ka liikuv pilt kohe tagasi. Aga sellega veel asi ei lõppenud: seegi polnud just hea, hakkis ehk lõi vallatuid lainesäbrusid sisse, mis mererannas nii armsad tunduvad, aga klaasjalt ekraanilt vaadatuna üldse mitte südant ei soojenda. See pani tehniku veidi kukalt kratsima, sest mõõtmised näitasid, et signaal olla korralik.

Igaks juhuks võttis ta siis ette kaablite väljavahetamise - mis oli õige hea, sest nagu mulle meenus, öeldi mulle juba aastat enam kui tosina eest, kui ma Starmanilt telepildi enda varasemast elukohast nüüdsesse lasin üle kanda, et kaabli võiks välja vahetada, olla teine selline peenike ja niru. Seni polnud ma seda teinud, sest erilist vajadust ega sundi ei tundunud olevat, aga nüüd sai see siis tehtud. Arvata võib, et see võib üldiselt kogu Starmani sissetuleva ja minu juurest väljamineva signaali kvaliteeti parandada. Ent telekapildile see siiski ei mõjunud, vähemalt mitte otseselt ja märgatavalt - erinevalt siis juba järjekorras kolmandast digiboksist, mis töötab praeguse hetkeni igati korralikult, ilma mingite hangumiste või säbrutamiseta.

Ja kui ma eile ütlesin, et tolle esialgu korralikult näidanud pildi puhul ma senisega vahet tähele ei pannud, siis täna tuleb need sõnad tagasi võtta: seda ei oska isegi päris sõnadesse panna, aga pilt on tõepoolest parem, teravam, selgem (ja ei, ma ei ole vahepeal ekraani tolmust puhtaks pühkinud :-) ). Kui üldse millegi üle nuriseda, siis ehk selle üle, et nüüd on selgemalt kuulda heli kohatine kärisemine, õigemini aeg-ajalt mingi surina sisselöömine, aga see oli õieti ka varem, ainult et pidi hoolikalt kuulatama, et kuulda, nii et ilmselt on nüüd ka heli tegelikult parem ning endast annab märku hoopis teleri heliline nõrkus. Aga noh, see on siiski nii vähemärgatav ja äraunustatav, et sellepärast ma veel niipea mingile kodukino- või teab mis muule head ja kvaliteetset heli ka telerist välja võluvale süsteemile mõtlema ei hakka. Võib-olla siis, kui selle praegu laenuks oleva teleri tagasi annan ja endale päris uue hangin, ehk siis - sest räägitakse, et tänapäeva õhukesed telerid ei taha õieti üldse enam talutavat heli iseenda seest välja anda, vaid vajavadki lisasüsteemi (mis, võib muidugi täitsa olla, on ehk ainult helilembide arusaam, aga võib-olla ka mitte - ei tea, kogemused endal ju puuduvad nende uute teleritega).

Nagu eile öeldud, panustasin ma möödunudnädalalest Sirbist kirjutamisele, et siis tänaseks jõudu kogude selle nädala väljaande kohta millegi ütlemiseks. Ja öelda tuleb seda, et lugemist oli numbris tänuväärselt palju, eelkõige haruldase operatiivsuse tõttu, millega kajastati vastset emakeelepäeva ja kõike selle ümber. Nojah, nii palju kui ma Sirbi trükkimistsüklit tean, pidid need lood olema vähemalt põhijoontes juba mitu päeva varem kirja pandud, aga igal juhul kena, et kõigest sellest kõneldi kohe nüüd, mitte alles nädal hiljem, nagu ehk võinuks oodata.

Aga alustuseks teistest asjadest, et siis magusamate keeleteemade juurde jõuda. Number algas Luksi Leo võimsa, üle kahe lehekülje ulatuva kirjutisega, mis oli ainiti pühendatud siingi ajaveebis korral-paaril mainitud Kunnuse Mihkli mõne aja eest kaante vahele jõudnud esseekogule. Nagu Kunnuse tekste enamasti, oli ka seda nauditav lugeda: kirjutaja teoreetilised alustalad olid üksipulgi (või vähemalt nii üksipulgi, kui see ruum võimaldas) lahti võetud ja ära vaadeldud, nii tunnustavalt kui ka kriitiliselt, pealkirja "Kriitilise kriitika kriitika" kohaselt eriti viimast moodi. Hea lugemine.

Millele järgnes teine sama hea Vene Ilmari sulest, kelle kohta ma korduvalt olen öelnud, et see mees oskab kirjutada ja kirjutab hästi, isegi kui tema mõte mõnikord hulbib lainetel, mille kuju tundub mõistusele vaat et tabamatu, aga mis ometi laksuvad lõpuks kuidagi nautimisväärselt kokku. Nii ka seekord: hoolimata algusest, mis tundus jätvat täiesti hämarusse, millest üldse jutt käib, oli sel kõigel, ka algusel, täiesti oma mõte olemas. Ja lõppes lugu võimsa akordiga, mis väärib lausa tsiteerimist:

Esmajoones hakkab sekulaarset moraali iseloomustama kõrgendatud vastutustunne: tuleb harjuda teadmisega, et iga meie tegu on absoluutne ja muudetamatu. Võimalus heastada nurjatusi hilisema pobisemisega ei huvita ilmalikust kõlblusest juhindujat kuigivõrd.

Kirjanduskülgedel oli Oja Arno võtnud vaatluse alla Oksaneni Sofi viimase suurteose "Kui tuvid kadusid". Paistab olevat paganama hea teos, et sellestki nii palju kõneldakse. Eelkõige jäi aga sellest leheküljepikkusest loost silma üks vaimustav võrdlus, milles kenasti kasutati ära kõiki eesti keele avaraid võimalusi: "Ent kirjanikuna on Sofi Oksanen kõike muud kui oksadeta puu. Vastupidi - ta on vägagi oksane ehk okslik."

(Üli)kooliõde Paju Imbi oli samuti pikalt kirjutanud ühest teisest Soome naiskirjanikust, Kettu Katjast, ja tema samuti ajalooteemalisest romaanist. Kirjutanud talle iseloomulikult kirglikult ja kalduvusega naisprobleemidesse - aga see pole sugugi mitte etteheide, pigem vastupidi: sedasi ta oskab kirjutada ja väga hea on, et oskab. Tõsi, ma ei tea, kas see lugu tingimata õhutab käsiteldud raamatut kätte võtma, aga mõningase huvi äratas see kindlasti.

Omajagu põnev oli lugeda veel üht kirjanduskajastust, kuigi rubriigi järgi - ja üsna õigustatult - oli see hoopis kunstilugu, nimelt Haini Jüri kirjutist Väljali Silvist ja tema tegemistest. Mäletan minagi hästi raamatut "Jussikese seitse sõpra", aga seda, et see on tõlgitud vähemalt kahte tosinasse keelde ja teatritükinagi juba seitsmekeelne, ei olnud ma varem vist kuulnud või vähemalt ei mäletanud. Põnev oli teada saada sedagi, et sama inimene, Väljali Silvi siis, on üks viljakamaid eksliibriseloojaid.

Numbri pealood, kui muidugi keeleasjad kõrvale jätta, tulid aga seegi kord teaduslehekülgedelt. Kõigepealt oli Saki Ivar, kelle sulest (või oleks õigem öelda sule alt?) paari aasta eest ilmus äärmiselt huvitav ja põhjalik tüpograafia ajalugu - isegi nii väärt raamat, et pälvis hiljuti rahvusvahelise tunnustuse oma kujunduse eest -, kinni haaranud möödunud nädalal üles võetud kirjutama õppimise teemast ja lisanud sinna enda kui sõna otseses mõttes kirja-inimese seisukohti. Vähemalt minu jaoks oli päris üllatav teada saada, et samune seotud kiri, mida koolis õpetati ja seniajani õpetatakse, on pärit juba 1930. aastatest, põhimõtteliselt aga, arvestades tollaste inimeste haridust, tsaariajast. Tõeliselt pika ajalooga! Ja seletab ilmselt teataval määral sedagi, miks ka saja aasta tagune (käe)kiri on enamasti üpris hõlpsasti mõistetav - võib-olla raskemini siis, kui kasutatakse kas nõndanimetatud gooti kirja või sellemõjulist kirjapilti, aga isegi siis vaid veidi raskemini - erinevalt näiteks nii varasemate aegade kui ka teiste piirkondade (käe)kirjadest, mida ma ka mõnel juhul olen näinud ja mis on sageli palju raskemini taibatavad ja tabatavad. Ahhaa-rõõmu pakkus teadminegi, et õieti on seotud kirja kirjutamine ise seotud asjaoluga, et omal ajal kirjutati sulega: kõlab igati loogiliselt, kui artiklis esitatud väited läbi lugeda, aga jälle asi, mille peale pole lihtsalt mõelnud ega tulnud. Sakk võtab praeguse kirjutama õpetamise olukorra kokku mu arvates üsna tabava võrdlusega:

Lapsed harjutavad eesti keele tundides aastate kaupa vananenud tähevorme, mis on sama, kui kehalise kasvatuse tunnis sunnitaks neid vehklema ja menuetti tantsima.

Sakk puudutab otsapidi ka teist, osaliselt haakuvat teemat, täpsemalt suur- ja väiketähtede küsimust, vaadeldes seda küll veidi teisest seisukohast: talle ei tundu loogiline, et aabitsas õpetatakse groteskkirjas suurtähti (ehk moodsamalt öeldes seriifideta kirja), samal ajal kui enamasti on igal pool näha antiikvas (ehk samamoodi moodsamalt väljendudes seriifidega) väiketähti. Seriifide kasutamine või mittekasutamine ja eriti nende segamine on muidugi omaette teema, aga ma ei saa vältida kiusatust korrata siinkohal üle enda vana arvamust, et ka eesti keel ja selle kirjapanemine oleks tunduvalt lihtsam, vähem pingutust nõudev ja mu enda meelest kaunimgi, kui suur- ja väiketähtede kontrastist loobuda. Mõnes keeles saadaksegi muidugi hakkama üldse ilma sellise eristuseta, kõik tähed on ühe suurusega, aga algatuseks oleks hea seegi, kui suurtähe kasutamine piirduks ainult isiku. ja kohanimedega - ja muidugi ka lause algustähega. Või kui võtta ette eesti keele käsiraamatu vastav peatükk, siis võiks suur algustäht jääda ainult rubriikidele "kohad, ehitised", "riigid, osariigid" ja "isikud, olendid", kõik muu võiks kenasti käia väiketähega. Eks see muidugi harjumatu oleks, ka mulle mõistagi, aga mu meelest kõrvaldaks see ühe suure alailma vaidlusi tekitava segadiku, mida ja kuidas kirjutada suure ja mida väikese tähega - praegused tosin kategooriat ning nende alaliigid ja erandid ja täpsustused on isegi keeletundlikule inimesele mõnigi kord raskusi valmistavad, rääkimata siis "lihtinimesest". Jah, muidugi, eks see tekitaks teistpidi mõningat segadust juurde - klassikaline näide Eesti Pank ja Eesti pank -, aga mulle tundub, et seda segadust oleks siiski vähem kui praegune lõpmatuharuline segane süsteem (ja noh, hädavajaduse korral, nagu samune toodud näide, saab ju alati ka erandeid teha).

Veel etem oli lugeda pikka intervjuud Tvauri Andresega, kes hiljuti pälvis riigi teaduspreemia. Toona ma kurtsin, et kahju, et temaga pikemalt juttu ei tehtud, oleks sobinud kenasti siis väga teravalt päevakorral olnud vanema ajaloo diskussiooni. Nähtavasti oli sama mõte tekkinud teisteski peades (vaevalt küll, et mu ajaveebist) ja nii oligi selles numbris lugu olemas. Tvauri on muidugi taas üks neist uuema aja ajaloolastest(-arheoloogidest), kes eriti traditsioonides kinni olevaid inimesi kindlasti pahandab: hävitab teine ju sootuks ära pikka aega teadvusse surutud mõiste "keskmine rauaaeg" ja asendab selle põhimõtteliselt Skandinaaviast üle võetud periodiseeringuga. Aga kui lugu lugeda, siis on see igati mõistetav. Igal juhul oli hea lugeda kainelt mõtleva inimese vastuseid pisut isegi provotseerivatele küsimustele, seda enam, et tegu on perioodiga, mille käsitlus on seni olnud armetult nadi ja napisõnaline ning millesse Tvauri on toonud kahtlemata oluliselt palju rohkem selgust. Ja kindlasti väärib lausa osundamist viimane küsimus, mis päris otseselt seostub tolle ajaloodiskussiooniga:

Mida te isiklikult peate heaks teaduseks ja milline on hea ajalooteaduse sisu ja tähendus?
Teaduse kohta tervikuna ei julge ma sõna võtta. Ajalooteaduse, mille hulka mina isiklikult arvan arheoloogiat kuuluvat, kohta võiks ju midagi arvata. Minu arvates peaks hea mineviku uurija teadvustama, et ta näeb ja uurib minevikku omaenda, oma aja ja oma kitsama teadusharu mätta otsast. Samas peaks ta püüdma näha minevikku laiemas perspektiivis.
Ilmselt oli see küsimus ajendatud hiljuti ilmunud teost „Eesti ajalugu” II saatnud poleemikast. Minu hinnangul on mainitud teos tõestuseks, et eesti ajalooteadus on muutunud heas mõttes professionaalseks. Selleks et ajaloouurimist saaks nimetada teaduseks, tulebki teadlasel võimalust mööda vältida mitteajaloolaste poolt käibele toodud nimetusi ja sündmustele antud tähendusi.
Iga inimese ja mis tahes ühiskondliku moodustise, sh riigi või rahvuse, minevik on talle oluline identiteedi allikas. Seetõttu peakski olema oluline, et ajaloolaste ja muude professionaalsete minevikuurijate väited oleksid teaduslikult põhjendatavad, erapooletud ja läbipaistvad.
Teaduslik meetod ja allikakriitika on hea ajaloolase tunnuseks. Enamik meist ju ei taha, et teda lõikaks hobikirurg või tema kodus teeks elektritöid amatöörelektrik. Eestis on aga nii, et kõige häälekamalt võtavad mineviku teemadel meedias sõna amatöörajaloolased, kellest mitu on aktiivsed poliitikud. Otsustagu igaüks ise, kelle väiteid usaldada.

Siia võib ainult lisada, et kuni Tvauri doktoritöö, mille eest teaduspreemia tuligi, pole laiemale üldsusele kättesaadavalt trükis ilmunud, võib kõigile huvilistele soovitada sellega tutvumist veebis: leiab selle siit (ja ka otselink dokumendile endale).

Põhilehe lõpetas Kasiku Reeda emakeelepäevane lugu pealkirjaga "Teeme ise oma keelt". Ja täpselt sellest ta kirjutabki: asjatundja põhjalikkuse ja rohkete näidetega sellest, kuidas eesti keeles uusi sõnu teha. Ja taas võib tsiteerida lõpusõnu:

Keel on loominguline asi ja keelt saab ise teha. Ka sõnu ei pea otsima ainult ÕSist või seletussõnaraamatust, sõnamoodustusmallid on osa inimese keeleoskusest. Just niisama, nagu me oskame moodustada sõnadest lauseid, oskame tegelikult vajadusel moodustada ka sõnu, mille mõistmisega kasutuskontekstis ei ole kuulajal või lugejal mingeid raskusi.

Sellega aga keelelood ei piirdunud, sest Sirbi vahel oli ka Keele Infoleht, mille põhimaht oli pühendatud viimasel ajal ilmunud uutele sõnaraamatutele: väga pikalt oli juttu etümoloogiasõnaraamatust, seda nii positiivses kui ka kriitilisemas võtmes, samuti pikalt, mitme eraldi loona, sõnaperede raamatust (põhilugu ning kaks küsimuse-vastuse vormis lookest) ja lisaks veel ka võõrsõnade leksikoni uuest väljaandest. Neile lisandus veel Sutropi Urmase lugu (EKI avaldatavatest) sõnaraamatutest üldisemalt, kust muu hulgas võis teada saada, et aastal 2018 saabub nähtavasti paberil ehk trükitud sõnaraamatutega finaal: isegi kui neid edaspidi veel avaldatakse, on need juba veebiväljaandega võrreldes teisejärgulisemad. Mis, ma usun, on ehk isegi õige lähenemine: mul näituseks seisavad küll paljud sõnaraamatud, ka eesti keele omad, otse töölaual või selle vahetus läheduses, aga ma olen nii mõnelgi juhul pidanud paremaks kasutada veebiväljaandeid, eriti juhul, kui need on saadaval keeleveebis, kus saab teha paralleelset otsingut, mis on peaaegu alati palju kiirem kui samade paberil sõnaraamatute kõrvuti lappamine.

Ja et ei oleks ära unustatud üht varasemat palvet: kuigi ma seekord auhinda ei saanud, võib ikkagi reklaamida järjekordset Emakeele Seltsi keeleviktoriini, mis hoolimata suhteliselt lühikesest vastamisajast (8. aprill on tähtaeg) võib pakkuda päris põnevat nuputamist. Miks, seda näeb muidugi viktoriinile endale otsa vaadates :-) (võib küll kurbusega lisada, et paraku ei ole paberlehes juures olnud skeemi veebis ära toodud, mis muudab esimesele küsimusele vastamise õige keerukaks, et mitte öelda võimatuks - sestap tegin selle joonise ise ja lisan siia, et inimesed saaksid seda kasutada - olgu ta ehk pisut kobavamalt valmistatud kui lehes avaldatud joonis).

Keeleviktoriini skeem

.

Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Tallinna Levadia - Narva Trans (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)

Laubased mõtted

Nagu ma tasakesi lootsin, oligi abi seal kõige lähem, kus häda kõige suurem. Või noh, kas nüüd telekapuudust saab just hädaks nimetada, aga ikkagi. Kohe mitu heatahtlikku pakkumist oma vanemast või tarbetumast pildinäitamise masinast lahti saada oli laekunud selle aja jooksul, kui ma kenasti rahus tudusin. Aga otsustasin siiski, et oma kalli emme pakkumine on see kõige armsam. Ja õnneks oli ka transport kaunisti saadaval, nii et õhtuks olin taas televiisoriga varustatud - kuigi nojah, peale esialgse kanalite kontrollimise sealt ju miskit vaadata täna polnudki ...

Muidu möödus päev taas Mageia lainel. Et muud asjad said eile tehtud, oli täna siis järg dokumentatsiooni käes. Mille osas jõudsin järeldusele, et võrreldes Mandriva aegadega pole väga palju muutunud: ikka on see dokumentatsiooni tõlkmine äärmiselt kohmakas ja raskekujuline. Praegu on kasutusel veebipõhine süsteem (Calenco CMS), mis aga nõuab korraga vähemalt kahe lisakomponendi paigaldamist arvutisse, kusjuures mõlemad tagatipuks veel enam-vähem kindla versiooniga ... Ja vajaliku Java paigaldamisega nii, et see ka tolle veebisüsteemi jaoks korralikult tööle oleks hakanud, ei tulnudki ma toime: kõik muud asjad arvutis või internetis seda nagu tunnistasid, aga mitte see süsteem ... Õnneks on seal ka võimalus faile alla laadida ja nii-ütelda omaette nokitsedes tõlkida. Ning selle tulemusena saingi täna valmis nende abitekstide tõlked, mida näidatakse Mageia paigaldamise ajal (selle ingliskeelset varianti võib näha siin). Loodetavasti saan need ka ära saata ning peagi on nad juba kasutusel. Nojah, need nõuavad ka ekraanipilte, mida mul kõiki käepärast ei ole, aga küllap saab ka selle probleemi lahendatud. Mageia enda käsiraamat(ud) on niisiis järgmine etapp, tunde järgi natuke raskem, aga mitte siiski väga palju, ma loodan, vähemalt kui meenutada omaaegset Mandriva käsiraamatute tõlkimist.


Loetud: Diplomaatia 10/2012; Akadeemia 10/2012
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Nagu tasakesi loodetud, saingi päris operatiivselt vastuse viimase KDE rakenduste tõlkes segaseks jäänud mõiste kohta ning see ja veel mõned päevaga juurde tekkinud stringid tõlgitud, võib nüüd puhta südamega öelda, et nii stabiilne kui ka arendusharu on täielikult tõlgitud. Ehk teisisõnu: mõlemas on tõlkimata ikka seesama üks string, millest ma olen korduvalt juttu teinud ja mis osutab sellele, et lastemängule Kartulimees ei ole seniajani keegi kena häälega inimene sisse lugenud kõigi nende elementide nimesid, millega "kartulimehikest" täiendada saab ...

Aga et KDE võttis õieti vaid mõne minuti aega, pühendusin täna Mageiale. Nagu ma arvasin, ei olnud rakendustes kuigi palju tööd, kõike kokku ehk alla saja stringi, neistki valdav osa mõnevõrra muudetud tarkvarapakettide gruppide nimed (mida näeb näiteks tarkvarapaigaldajas). Märksa rohkem nõudis vaeva veebilehe tõlgitavaks muudetud osade emakeelde ümberpanemine, aga ööhakuks sai seegi valmis, nagu võib näha nii Mageia koduleheküljelt ja selle all-lehekülgedelt kui ka vastavat statistikat koondavalt leheküljelt (nojah, seal on muidugi ka see näha, et tõlkimata on Mageia kui organisatsiooni (või õigemini meie mõistes vabaühenduse) põhikiri, aga ma veidi kahtlen isegi selle tõlkimise mõttekuses - põhimõtteliselt kehtib nagunii prantsuskeelne, kuivõrd seal on ju Mageia registreeritud, ja see juriidiline dokument võib sisaldada midagi huvitavat ehk ainult juristide jaoks, samas kui kõik muu, mis tegelikult oluline, on lahti räägitud (tõlgitavaks muudetud) veebilehel ... Igatahes ei kavatse ma selle kallal enne vaeva hakata nägema, kui tõesti midagi muud enam teha ei ole :-) (või kui keegi mingil põhjusel aktiivselt peale ei hakka käima ...)

Aga veel enne, kui ma sellega valmis sain. toimus midagi tähelepanuväärset ja kurvastavat otse koduseinte vahel. Teler pärast "Kelgukoerte" vaatamist muusikakanali peale lülitatud, lamasin parajasti diivanil ja lehitsesin, nagu ma mõnigi kord teen, juhuslikult kõikjal kõrguvatest hunnikutest võetud raamatut, et otsustada, kas see väärib asetamist mõnda neist hunnikutest, kus seisavad eelisjärjekorras lugemiseks mõeldud raamatud või mitte. Siis aga kerkis ühel hetkel kõrvu heli, mis lõi mind kergelt rivist välja: justkui oleks mingi linnuke otse toas vidistama hakanud. Esialgu ei saanud ma hämmastuse tõttu asjast arugi, aga siis viisin kokku heli ja tõiga, et teleriekraan oli mustaks muutunud: mind ustavalt ligemale kakskümmend (aga igatahes üle viieteistkümne) aastat teeninud teler oli lõplikult otsad andnud. Nojah, eks mul on juba mõnda aega keerelnud tegelikult peas mõte uus pildinäitamise masin hankida, selline natuke moodsam kui see vana Philips (kuigi pole välistatud, et firmat ma siiski ei vaheta - aga mine seda ette tea). Natuke järele mõelnud ja huvi pärast ka pangakontot kiiganud, leidsin siiski, et kohe ma selle hankimiseks päris valmis ei ole, nii et nähtavasti tuleb maad kuulata, kas kellelegi ei juhtu vähemalt ajutiselt mõnda mis tahes aparaati üle olevat. Või noh, eks saab ju ka ilma telerita läbi ajada - ma olen küll harjunud mõningaid sarisaateid või ka muud vaatama, aga elus on olnud ka perioode, mida teler pole sisustanud, ja midagi halba need kaasa pole toonud ega tooks usutavasti ka nüüd, seda enam, et tänapäeval saab õige paljusid asju ka internetist vaadata, alati võib-olla mitte "reaalajas", aga sel pole nagunii mulle väga suurt tähtsust. Eks näeb, mis saab ...

Otsekui vastukaaluks pildilise aparaadi ülesütlemisele sisaldas tekstijäädvustuslik Sirp täna õige palju lugemist - kuigi tuleb muidugi lisada, et ajalehe lugemise ajal ei olnud eelmainitud kurvastava tooniga sündmus veel aset leidnud. Tõsise üllatusena oli tänase numbri peatoimetaja juhtkiri isegi täiesti loetav ja üsna mõistlik, ehkki ei sisaldanud küll ühtegi head mõtet - aga Sirbi juhtkirjade puhul ongi paraku tavaks, et kui need mõtteid sisaldavad, siis on need kohe kindlasti halvad, muutes terve juhtkirja miinusmärgiliseks, nii et plussmärgiline saab see olla siis, kui seal mõtteid pole, vaid keerutatakse niisama juttu ...

Laidre Margus oli kirjutanud väga põneva artikli, mis tõukus mõneti Miłoszi Czesławi mõne aja eest ilmunud teosest "Sünnimaa Euroopa", aga oli selle suhtes üpris kriitiline ja väljus mitmeti tavapärase arvustuse raamest, jõudes sellise tubli ideoloogilise laenguga seisukohavõtuni. Milline oli üldiselt selline, millega ma päris hea meelega võiksin nõustuda. Aga eks igaühel ole oma arvamus - igatahes lugemist väärt on see lugu kindlasti.

Tavapärasema arvustuse moodi loo oli Kreemi Juhan kirjutanud samuti hiljuti ilmunud "Hansa liidu ajaloo" kohta, mis mulle kui (ehkki mitte selle raamatu, õnneks) tõlkijale oli ühtaegu huvitav ja valus lugeda, kuivõrd oma tubli kolmandik loost oli - nähtavasti täie õigusega - suunatud just tõlke nigeluse või vähemalt mitte-kõige.paremuse pihta. Kuradima kahju, et selliseid asju ette tuleb.

Nähtavasti Kirjanike Liidu juubeli jätkulugudena oli avaldatud õige mitu kirjutist. Loomulikult lugesin huviga intervjuud Vello Saloga, kelle suhtes ma tunnen sügavat austust kõige eest, mida ta on teinud nii raamatuvallas, olgu tõlkijana või kirjastajana, kui ka kirikuloo alal. Nagu Salo ikka, oli ta sellessegi intervjuusse poetanud mitmeid vahvaid pisiterasid, olgu Läti Henriku tõlke kohta või siis põhjuse kohta, miks tema kirjastus hakkas välja andma taskuraamatu sarja - et ikka paremini neid trükiseid tollasesse Nõukogude Eestisse smugeldada :-)

Vähemalt sama huvitav oli lugeda Kronbergi Janika liigutavat ülevaadet sellest, kuidas ta käis külas Ristikivi Karli "pärijal" kreeklasel Spyrol ehk Arvanitise Spiridonisel. Päris meeleolukas.

Kuigi ma muusikalises mõttes kurdi inimesena väga harva loen sellele teemale pühendatud leheveerge, siis tänases numbris pälvis siiski tähelepanu Kõlari Juko-Mardi lugu muusikatööstuse olevikust ja tulevikust. See temaatika on mõnevõrra seotud mulle veidi rohkem huvi pakkuva autoriõiguste teemaga. Seal oli vähemalt üks seisukoht, mille kehtivust ma olen ka enda puhul tähele pannud: CD-de aeg on nähtavasti läbi. Mul muidugi on väga vähe CD-sid, ainult mõnikümmend, aga tõepoolest, neidki kuulan ma aina harvemini, palju lihtsam on panna mõni internetist tulev voog huugama ... Samamoodi oli huvitav, aga ka üsna loogiline ennustus, et vinüülplaat võib olla juba mõne aasta pärast üks väheseid füüsilisi andmekandjaid, mille turg püsib endiselt elujõulisena - mulle kui "kurdile" ei ole muidugi vahet, aga isegi minu tuttavate seas on inimesi, kes eelistavad digitaalsele analoogmuusikat.

Mõnevõrra üllatav oli Sirbi veergudel kohata ülevaateid tänavuste Nobeli füüsika- ja meditsiinipreemia võitjatest ja nende saavutustest. Ma olent tavaliselt harjunud selliseid asju lugema Horisondist, aga eks mõistagi ole Sirp kui nädalaleht tunduvalt operatiivsem kui kahekuukiri Horisont - ja mõistagi on viimases põhimõtteliselt ruumi rohkem, kui mitte teksti, siis vähemalt illustratiivsete materjalide jaoks. Aga ega neil lehelugudel ka midagi viga polnud, kirjutatud samuti asjatundjate poolt ja asjalikult.

Põhilehe lõpetuseks oli aga lugu teemal, mis tavaliselt tekitab vaid musta masendust - ehk täpsemalt soomeugrilastest, kelle olukord eriti suure idanaabri šovinistliku hõlma all on kõike muud kui kadestamist väärt. Kuigi ungarlase Pusztay Jánose lugu oli küllaltki optimistlikus toonis või vähemalt mitte liiga mustades (mis kipub iseloomustama näiteks Eesti temaatikaga tegelevate isikute sõnavõtte - aga võib-olla ka seepärast, et Eestist vaadates on ida pool valitsev olukord selgemini näha kui kaugemast Ungarist ...), oli mõnevõrra üllatav teada saada, et Ungaris, mis ju suurim ugrimugride iseseisev riik, ollakse samamoodi nagu Eestiski mures rahvaarvu kahanemise ja muude koleduste pärast - ja veel enam, et Ungaris kadestatakse eestlasi keeleseaduse ja üldse keelekorralduse pärast. Nojah, see on ju teada, et riigikeelt ei ole väga paljudes maades ja keeleseadusedki (enamasti pigem vähemuskeelte kaitseks kui riigi- või muus staatuses keele kasutamise, kaitse jms reguleerimiseks) küllaltki haruldased, aga miskipärast poleks uskunud, et ikka suhteliselt suure rahvaarvuga Ungaril võiks selliseid probleeme esineda. (Neil muidugi on oma lisaaspekt ehk maailmasõdade järgne olukord, kus ungarlaste asualad on jagunenud teab paljude riikide vahel.)

Tänase lehe lisana oli kaasas ka Kultuurkapitali käesoleva aasta kolmandat rahajaotust kajastav leheke, millest, nagu ikka, võis leida õige mitu huvitavat asja. Näiteks teada saada, et kavas on Dante "Uue elu" uustõlge. Tõlkijaks samune Raua Rein, kes - kuna toona midagi muud Dantest (vähemalt täies mahus) ju eesti keeles lihtsalt polnud - EHI algusaegadel maailmakirjanduse kursuse raames tolle vana, nüüdseks juba ligemale sajanditaguse tõlke kohustusliku kirjanduse nimekirja lisas, üldse muidugi arvestamata seda, kui raske oli sellist raamatut hankida :-) Ja nii palju kui ma selle lugemisest mäletan, siis kuigi Semperi tõlkele minusugune ei oska ilmselt palju ette heita, on juba eesti keel ise piisavalt palju arenenud, et uut tõlget võiks tõepoolest vaja olla. Lisaks sellele võis teada saada, et eesti keeles peaks ilmuma ka Schopenhaueri "Maailm kui tahe ja kujutlus", mis on äärmiselt tervitatav. Schopenhaueri väärtuse ja ajakohasuse üle võidakse ju vaielda, aga kahtlemata on tegu teosega, mis on avaldanud päris paljudele päris palju mõju, nii et võib vaid tervitada asjaolu, et nii paarisaja-aastase hulinemisega seda ka eesti keeles lugeda saaks..


Loetud: Sirp, 19.10.2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu
Mageia: drakpxelinux, drakx_share, rpmdrake, urpmi, mgaonline, veeb1, veeb2