Nagu mõne aja eest, nii alustas ka tänast niigi ettenähtavalt rohke sebimisega päeva sootuks ootamatult ühes pisikeses, aga mõnusas seltskonnas äkitselt tärganud mõte kokku saada mõnes mõnusas toidu- ja ajaviitekohas, et lisaks niisama lobisemisele ka pisut kohvi ja koogikest maitsta. Milliseks kohaks mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel valisime Kristiine keskuses paikneva Gnomo kohviku. Kokkusaamine ise oli, nagu arvata võiski, väga tore ja mõnus, inimesigi ilmus kohale arvatust vaat et pisut rohkemgi, aga nojah, koha enda kohta tuleb siiski öelda, et see polnud ehk mitte kõige parem mõte. Ega midagi väga ette heita sellele kohvikule ju ei ole, aga nähtavasti on koogid maitsvamad ja olemine üldse etem siiski sellistes kohvik-kohtades, mis selleks spetsiaalselt on mõeldud ega asu mitte mõnes hüpersupermegagigakaubanduskeskuses - nood otsekui nivelleerivad võimalikud boonused. Lihtsalt söögikohana, kus lõuna ajal kiiresti maitsev või vähemalt kosutav kõhutäis hankida, arvatavasti käib Gnomo küll asja ette, usun ma ometi.
Et järgmise kindlakellaajalise ürituseni oli veel aega, suundusin koos ühega mainitud seltskonnast, kel puudus vajadus tõtata tagasi või edasi tööle või muid kohustusi täitma, juba ühte sellisesse "päriskohta", täpsemalt siis Müürivahe tänava Reval Cafesse. (Teel sinna võis näha, et kevad on täies ilus puhkenud, isegi inimesed olid kohe teist nägu ja tegu - muu hulgas võis Vabadusväljakul näha üht noort naisterahvast jalutamas paela otsa pandud pisiloomaga, mingi nirk või kärp või tuhkur või mis iganes see ka ei olnud, mis oli päris armas vaatepilt kõigi nende tavapäraste koerte ja kasside kõrval, kellega inimesi muidu võib näha ringi uitamas.) Ehkki ma seal ei hakanud enam koogikesi mekkima, jäi mulje, et vähemalt kaaslasele jätsid need palju parema mulje ja maitse. Igatahes kohv oli seal korralik ja hea.
Tolles kohvikus istumine tõi meelde mitmeid minevikuseiku. Ma võin ju eksida, aga mul on tõsiselt tunne, et see praegune kohvik oli nii veerand sajandi eest samune tšeburekibaar, mida ma päris sageli külastasin, et nautida mõnusalt rasvast nõrguvaid, nojah, tšeburekke. Ja pontšikuid ja mida iganes seal veel pakuti. Ega muidugi toona ka neid söögikohti nii laialt valida ei olnud ...
Aga peagi sai ka see üürike kohvikuhetk läbi ning mind ootas ees varasemalt päeva ainsaks tähtsündmuseks peetud tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar, mis seekord oli ühtlasi ühendatud aastakoosolekuga. Seminari alustuseks kõneles Sütiste Elin teemal "Tõlkimise mõtestamisest kriitikas ja tõlkeloos", mis lahtiseletatult tähendas sellist ühelt poolt pisut teoreetilisemat tõlkimise käsitust, teiselt poolt aga väga praktilist tsiteerimist, mida keegi on tõlkimisest arvanud, eriti just siinsamas Eestis. Kosutav oli teada saada, et valdavalt on ikka kogu aeg olnud esiplaanil ikka samad igivanad probleemid: kuidas tõlkida nii, et ühelt poolt oleks säilitatud originaal ja selles olnud mõte, teiselt poolt aga saaks ka need, kellele tõlge on mõeldud, sellest aru enam-vähem nii, nagu originaaliga on taotletud. Ehk siis ikka needsamad autentsuse ja mugandamise küsimused.
Põnevale (vähemalt mu meelest) ettekandele järgnenud sektsiooni aastakoosolek oli samuti omajagu meeleolukas, kuigi ka füüsiliselt "koormav". Nimelt oli äkitsi inimestele meelde tulnud, et kuigi sektsioon on juba paar aastat tegutsenud, ei ole sel ikka veel põhikirja, nagu igal korralikul organisatsioonil olema peab. Täna sai siis ka see vastu võetud. Ega ta pikk pole ja ega selles ka midagi erilist pole, selline tavaline, pigem isegi napp, sest kuivõrd tegu on kirjanike liidu sektsiooniga, siis on ju üldisemaks raamistikuks nagunii tolle põhikiri ja muud dokustaadid, sektsiooni põhikiri on ainult täpsustav, konkreetselt selle kehandi funktsioone arvestav.
Muu hulgas sai aastakoosolekul teada, et meid on sektsioonis nüüd kokku juba 80, mida on päris palju, ongi ehk isegi väheusutav, et sinna hirmus palju rohkem inimesi juurde tuleks - lõppeks on ikkagi neid inimesi, kes vähegi tõsisemalt tõlkimisega tegelevad, üsna piiratult, sest seesamune Eesti pole mitte väga suur koht (ja muidugi, tubli, päris tubli osa neist ei astu kunagi sektsiooni, sest nende tõlketöö on sootuks teistsugune, millest osa katab küll laiahaardelise nimega, aga praktikas peamiselt vaid nõnda-ütelda tarbetekstide tõlkijaid koondav tõlkide ja tõlkijate liit, teine ja arvatavalt veel suurem osa jääb aga kõikvõimalike ametkondade ja asutuste raamidesse).
Aga lisaks liikmeskonna suurenemisele ja enda oleku ametlikuks muutmisele sai aastakoosolekul teatqvaks veel üks tänuväärne sündmus: nimelt sektsiooni aastaraamatu, uhke nimetusega "Tõlkija hääl", ilmumine. (Tõsi, hoolikamad raamatupoodide väisajad olid võinud seda küll juba vist mõni päev varemgi näha.) Mille ma enesestmõistetavalt ka endale hankisin.
(Siinkohal tuleb ära mainida veel ka see, et Kristiine keskusest Müürivahe tänavale kulgedes tegin ma põike Roosikrantsi tänaval paiknevasse Eesti Keele Instituudi raamatupoodi, kust tõin ära juba tüki aja eest tellitud "Vadja keele sõnaraamatu", nii et täna täienes kodune raamatukogu lausa kahe üllitisega, millest eriti kaalukas, sõna otseses mõttes siis, oli mõistagi see viimane.)
Rõõmsalt ja päevasündmustest ergastunult koju jõudes tabas mind aga pisike halb üllatus. Nimelt ei leidnud ma postkastist eest igareedest Sirpi ja pisut järele mõeldes selgus ka, miks. Varasematel aastatel oli ikka alati saabunud millalgi veebruaris-märtsis peatoimetaja isikliku pöördumisega kiri, mis õhutas lehe tellimist jätkama, sel aastal aga seda polnud tulnud ja nii oligi vahepeal tellimus otsa saanud, ilma et ma oleksin seda märganudki. Nii et kui muidu kõik need Sirbiga seonduvad skandaalid ja kõmu mingit märkimisväärset mõju lehele ei olnud avaldanud, nagu ma mitmel korral märkinud olen (väiksemad muudatused välja arvata), siis see on nüüd esimene tõsine muudatus - ja minu meelest sugugi mitte hea: ma olen juba vähemalt kahe ajakirjandusväljaande peale tõsiselt solvunud, kui nad järsku meeldetuletustest loobusid, ning nad enda jaoks üldse üle parda visanud. Sirbist looduda vist siiski ei saa, on see ju ikkagi ainuke vähegi tõsiselt võetav päevakajalisem kultuurileht (olgu, Müürileht on teine, aga palju harvemini ilmuv ja mitte nii päevakajaline). Nii et peab tellima, aga nähtavasti juba püsikorraldusega, et nisukest jama edaspidi ette ei tuleks.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)
Showing posts with label kevad. Show all posts
Showing posts with label kevad. Show all posts
5.4.14
22.4.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegi pausi traditsiooniline väljaskäik sihiga külastada ema. Väljas oli kõik nädala jooksul täiesti muutunud: kui möödunud nädalavahetusel tuli veel ettevaatlikult ukerdada jää- ja lumekuhilate vahel ja otsida, kuhu saab jala panna, et see enam-vähem kuivaks jääks ja ühtlasi ülejäänud keha mudamülkasse kaasa ei kisuks, siis nüüd ei olnud ei lumest ega jääst enam haisu ka mitte järel. Sel aastal järelikult vedas: see jäle aastaaeg, mida tavatsetakse kevadeks nimetada, sai kõigest paari-kolme nädalaga läbi. Muidugi, asemele astub talumatu kuumus ja muu jubedus, mille eelmaiku oli juba täna tunda, aga ma olen ikka leidnud, et seegi on parem kui kevadeks nimetatav õudus. Ema juures oli nüüd, nojah, kuidagi harjumatult tühi, aga see ei olnud takistanud teda loomulikult mängu panemast oma parimaid oskusi (mis temal loomulikult on niisama käes) parima ninaesise valmistamiseks ja korraliku kõhutäie tagamiseks. Millele järgnes tubli peatäis lausa kolme ristsõnavihiku kujul, neist üks Meistriristik, mis pakkus pisut peamurdmist veel koduski Ema kõneles ka kavast peagi Kunglasse minna, kuhu ta teadagi pole ju viimasel aastal vist üldse jalga saanud tõsta - tekkis endalgi soov samuti sinna suunduda, aga jah, paraku on see raamatu lõpetamine on üks igavesti raske tegevus ... (alles eile selgus, et ma pean ka kõik originaaliski ingliskeelsed olnud tsitaadid igaks juhuks üle vaatama, sest vähemalt ühest oli osavalt mõned sõnad vahelt ära kaotatud, nii et ma olin täitsa segaduses, mida sellega küll mõeldakse - kuni taipasin algallikast järele vaadata ... ahh, neetud raamat oma vist küll täieliku toimetamatusega ...)
Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Knowing - Die Zukunft endet jetzt (RTL)
Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Knowing - Die Zukunft endet jetzt (RTL)
8.4.13
Pühabased mõtted
Osaliselt tavaline tööpäev, mida kärpis omajagu ühelt poolt ühe pikema ja paraku ka raskepärases keeles kirja pandud loo tõlkimine Diplomaatia hüvanguks ja teiselt poolt tavapärane väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Ilm on päris kevadiseks muutunud, mis teisisõnu tähendab ka tavapärase marsruudi pikenemist, sest tolle üks osa muutub eriti kevadeti, aga mõnikord ka kauni sügise lõppvaatuses ehk küll mitte päris läbimatuks, aga siiski selliseks, milles ei ole erilist tuju visalt vähegi raskemat koormat endasse imada ihkava maapinnaga võidelda. Aga see oli ainult mineku ajal - juba tagasi tulles (taas näide imetabasest Eesti ilmast, kus ühe tillukese maalapi peale mahub ära vaat et mitu kliimavöödet ja ilm võib paari hetkega peaaegu vastupidiseks muutuda) hakkas taas lund sadama ja kohe mõnusalt palju. Viibimine ema juures, ehkki pisut varjutatud siin lähemalt lahti seletamata jääva murega, tähendas traditsiooniliselt korralikku kõhutäit ja sama korralikku peatäit ristsõnade kujul.
Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Ajavaod: Kaotatud jõgi (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Ajavaod: Kaotatud jõgi (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
24.3.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse väljaskäik ühe elukohajärgse suurkaupluse külastamiseks - nimelt oli vaja hankida eelsünnipäevakink (või kuidas seda öeldagi: kink, mis tagaks, et sünnipäev ja kõik sellega seonduv ikka hästi ja edukalt kulgeks ...) ja kuna oli selge, et elukohajärgsetes (väike)kauplustes vajalikku pole, siis tuligi veidi kaugemale minna, neisse suurematesse. Kus vajalik mõistagi oli olemas, aga jah, see kuramuse kevad on ikka rängalt väljas, maru vastik oli tolle vajalikuni ja sealt tagasi jõuda kogu selle sopa ja pori - ja et siiski veel veidi külma peab (mis on iseenesest õnneks), siis mitte ainult sopa ja pori keskel, vaid ka libeda peal ...
Aga olgu selle ilmaga nagu on. Eile sai lubatud, et täna tuleb juttu ka Sirbist ja siit ta siis tuleb. Eilne Sirp oli selline mõneti tühjavõitu: 32 leheküljest jagus midagi vähegi lugemisväärset vaid esimesele kümmekonnale leheküljele ja neistki mitte kõigile. See-eest aga olid need lood, mis lugemist väärisid, tõesti head ja tasusid lugemist.
Eelkõige mõistagi kohe lehte alustavad lood, mis tiirlesid endiselt tolle (kuri)kuulsa akadeemilise Eesti ajaloo II köite ümber. Tarveli Enn, keda võib arvatavasti julgelt nimetada praeguse eesti ajalooteaduse grand old man'iks, oli nüüd kirjalikus intervjuus välja valanud enam-vähem samad mõtted, mis pisut üle kuu tagasi Vikerraadio saates, nii et see selles mõttes väga palju uut ei pakkunud. Selle poolest oli palju huvitavam lugeda Krossi Eerik-Niilese lugu, kes ju küll on tänapäeval tuntud sootuks teiste asjadega, aga ei tasu unustada, et temagi õppis ülikoolis ajalugu ja ta lõputöögi oli just sellesama vanema ajaloo alalt (kui ma õigesti mäletan, siis midagi seoses vanema riimkroonikaga ehk teisisõnu just selle kõige enam poleemikat tekitanud ajaperioodi kajastusega).
Mõlemad olid jätkuvalt üsna kriitilised tolle akadeemilise ajaloo köite koostajate suhtes ja vähemalt enda vaatepunktist kahtlemata õigusega. Kui Tarveli vaatepunkti võib nimetada tingimisi "rahvuslikuks", siis Krossi vaatepunkt on veidi nüansseeritum: ta keskendub oma kirjatükis mõistele "vabadus" ja leiab üpris õigustatult, et selle tõlgendamine kitsalt rahvusliku vabadusena või poliitilis-juriidilise vabadusena on liigselt ahistav ja et kui ka "rahvuslik vabadusvõitlus" võib olla tolle ammuse aja, XIII sajandi alguse kontekstis liiast, siis "muistne vabadusvõitlus" võiks olla täiesti kohane kasutada. Igatahes äärmiselt huvitav lugemine.
Kuid mulle on juba mõnda aega hakanud tunduma - ja see tunne vaid süvenes neid Sirbi artikleid lugedes -, et õieti käib vaidlus ühelt poolt aia ja teiselt poolt aiaaugu üle. Paraku pole ka koguteose autorid suutnud seda aeda väga hästi defineerida, vähemalt avalikes väljaütlemistes ja on lasknud end tõmmata vaidlusse, kus pole õieti selge, mille üle vaieldakse (siin tuleb muidugi lisada, et ma ei ole endiselt jõudnud seda raamatut lugeda ja sestap on autorite taotluse esitamine siin pisut spekulatiivne, aga sõnavõtte vaadates ja üldiselt keskaja uurimisega pisut kursis olles usun, et ma olen siiski õigetel jälgedel).
Nimelt, nii nagu mina aru saan, on kriitikud rahulolematud eelkõige sellega, et see koguteos kuidagi taandab *eesti rahva* ajaloo tähtsust, samal ajal kui nähtavasti autorite tahtmine pole olnudki kirja panna *eesti rahva*, vaid hoopis *Eesti(maa)* ajalugu. See on õigupoolest muu maailma ajalooteaduses juba tükk aega üpris selge suund olnud, et vähem pööratakse tähelepanu rahvaste-rahvuste ajaloole (osaliselt ka seepärast, et niimoodi on ajalugu juba pikka aega uuritud ja midagi väga uut sellest vaatenurgast lisada sageli ei ole, parimal juhul üksikuid pudemeid) ja palju rohkem komplekssele territooriumi või nähtuse käsitlemisele, üritades võimalikult hästi taastada ja taasesitada omaaegset elu selle täies mahus, nii kõrg- kui alamkihte, nii linlasi kui maaelanikke. Mõneti on see väga vanamoelise ajalookirjutuse, mille kohta ma kasutaks väljendit "suur ajalugu", tagasitulek, ainult et kui noil ammustel aegadel kirjutati pigem sellist poliitilis-kultuurilist ajalugu (selle heaks lokaalseks näiteks on samused kroonikad, mille tõlgendamine samuti on ju väga keeruline, nagu ka praegune debatt selgelt näitab), siis praegu üritatakse seda teha võimalikult holistlikult, lisada sõdade-vallutuste ajaloole ja pudemetele kultuuriloo vallast ka nii-ütelda lihtinimese (või ka "keskklassi") tasandit.
Selles oma holistlikkuse püüdes on see kahtlemata lahtiütlemine paar-kolm viimast sajandit tugevasti esiplaanil olnud "rahvuslikust" ajaloost. Mis minu meelest on ainult tervitatav, sest see "rahvuslik" või ka "väike/kitsas" ajalugu muudab raskeks esitada mõningaid küsimusi, mis pakuvad huvi nii mulle kui ka, ma olen aru saanud, väga paljudele ajaloouurijatele maailmas. Näiteks küsimus sellest, mis õieti ongi ju praeguse debati keskmes, kuidas nägid teineteist (õigupoolest küll üksteist, sest pooli oli ju õige mitu) need, kes vastakuti seisid, millised olid nende väärtused (kas või seesama vabadus) ja nii edasi. Tolle seni tugevasti juurdunud "rahvusliku" ajaloo raames ei ole neil küsimustel mõtetki: vastus on juba ette antud - ühed olid kaotajad ja teised võitjad, peaaegu ei mingit halli tsooni võimalust (ajaloost teada faktid ise sunnivad küll pisut neid halle toone lisama, aga neid võetakse pigem hälbena, nagu näiteks eesti soost vasalle).
Kompleksse ehk holistliku vaate korral aga tekib paratamatult küsimus, mis pani erinevaid tegijaid liikuma, millest nad lähtusid, mida tundsid ja nii edasi: ilma nendele vastamata või vähemalt vastata püüdmata ei olegi võimalik hästi aru saada, kuidas jõuti seisundist A (näiteks kus ühel pool olid "eesti" hõimud, kes elasid nii, nagu peamiselt arheoloogia meile teada annab, ja teisel pool hulk peamiselt põhjapoolselt Saksamaalt (seegi muidugi tänapäeva mõiste, tollal seda ei kasutatud) pärit inimesi, kes mingitel, süna tõenäoliselt väga mitmekesistel ajenditel võtsid ette ülemereretke vastasutatud Riia linna ja liikusid sealt edasi ümbruskonda) seisundisse B (kus "eesti" hõimude asemel oli kolmeks-neljaks.viieks territoriaal-administratiivseks üksuseks jagunenud ala, mida valdavalt valitsesid noodsamad tulnukad). Või noh, saab muidugi öelda, et jõuti sõja ja vallutusega, aga see ei anna palju selgust juurde küsimusse, kuidas sellisesse seisundimuutusse suhtuti.
On muidugi usutav, et neile küsimustele ei anna ammendavat vastust ka mainitud koguteos (jällegi tuleb öelda, et kahjuks pole ma seda seni lugeda jõudnud), ja ehk seetõttu pole ka autorite selgitused oma taotluste kohta olnud, kuidas öelda, adekvaatsed. Ja sama usutav on ka see, et neile oleks raske vastata isegi siis, kui meie käsutuses oleks palju rohkem allikmaterjale: võib ju mõelda dokumentaalselt väga korralikult kajastatud 20. sajandi ajaloole, kus mõnikord lausa ühtede ja samade dokumentide põhjal - täiesti ilma mingit võltsimist kasutamata - võib teha diametraalselt vastupidiseid järeldusi (olid need siis 1918. aastal rahvuslikust vaimustusest kantud rindele tõttajad või kapitalistide ja suurmaaomanike lollitatud ning vägisi rõhujate huvide eest võitlema sunnitud inimesed? - mõlemad variandid on korralikult ja põhjalikult läbi kirjutatud ja ausalt öeldes ei ole kumbagi võimalik üheselt ja absoluutselt ei tõestada ega ümber lükata, ikka ja jälle sõltub asi isegi alati mitte võib-olla ajaloolastest, vaid kas koos ajaloolastega või ajaloolaste järel ajaloonarratiivi kokku panevatest isikutest)
Sõnaga, kui mu tugev aimdus, et "Eesti ajalugu" II üritab vaadelda *Eesti* ajalugu, mitte *eesti rahva* ajalugu, on õige, siis on see ainult tervitatav. Mis muidugi ei välista seda, et nii nagu aastat seitsmekümne eest, võib ka nüüd selle kõrvale rahulikult tekkida ka teistsugune käsitlus, mis jätkab seniseid "rahvusliku ajalookirjutuse" traditsioone - isegi kui, nagu ma mainisin, on selline holistlik käsitlus ehk maailmas praegu aina levimas, ei ole teistsugune kuhugi kadunud ning elab ja õilmitseb edasi.
Niisiis, ajalooteema oli Sirbis võimsalt ja mõtlema panevalt esindatud. Aga see polnud mõistagi kõik. Kareva Doris oli andnud üsna pikalt kena ülevaate nädala eest rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevast, sisu poolest kindlasti põhjalikumalt ja selgemalt kui mina oma toonases ajaveebi sissekandes. Tubli toimetajana oli ta õieti täis kirjutanud enamuse kirjanduslehekülgedest ning tema viljaka produktsiooni seast tasub ära märkida nii Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juubeli puhune intervjuu (mida mina kui raamatukogus üles kasvanud inimene mõistagi huviga lugesin) kui ka huvitav üle- ja sissevaade Sarve Miku raamatust/raamatusse "Sõna jõud" - mis on üks neist, mille hankimise osas ma olen olnud kahevahel, aga selle loo peale vist kaldub otsus pigem hankimise poole: tundub vähemalt olevat sellise sisuga, mis võiks mind köita.
Päris huvitav oli ka Vihmari Tiina lugu käesoleva sajandi (eesti) proosaloomingust, ikka sellest "suure romaani ootamise" ihalusest lähtudes kirjutatud, milles jõuti järeldusele, et pigem ei ole asi selles, nagu oleks proosa kuidagi mandunud või proosakirjanikud kulunud ja väsinud, vaid et vormide kasutamine on muutunud palju kirevamaks ja mitmekesisemaks, mistõttu ehk pole mõtetki hakata kõike seda vägistama teistsuguse aja ja teistsuguse žanrijaotuse sängi, vaid hinnata neid teoseid just nendena, mida nad on - tihtipeale hübriidid, vana malli järgi ei liha ega kala. Millega võib vist päris nõus olla: ehkki ma eesti kirjandust olen häbiväärselt vähe lugenud, on samasugust ilmingut päris selgelt täheldada ka muukeelses ja muulaadses kirjanduses (nojah, võib ju kasutada ka mõne lõigu tagust väljendit "holistlik", kuigi see vist ei ole ilukirjanduse jaoks eriti hea - aga suundumus ja mõte on sarnane), ka selles, mida ma rohkem loen ehk ulmekirjanduses, kus varasemaid stiilipuhtaid "žanriteoseid" küll kohtab endiselt, aga kus on ka palju, väga palju sellist loomingut, kus rahumeeli segatakse kokku väga mitmesuguseid algeid. Ja eks selline "interdistsiplinaarsus" iseloomusta ju õieti üldse suurt osa tänapäeva elu, olles ühelt poolt tingitud spetsialiseerumisest ja teiselt poolt üritades seda säilitades seda samal ajal ületada.
Kena vahepala oli leheveergudele poetanud Salo Vello, kes kõneles riivamisi äsjase paavstivalimisega seotult Peetrusest ja tema nimest ja sellest, kuidas see tõlkes on kaotsi läinud. Tõlkijal oli seda päris põnev lugeda.
Ja lõpetuseks siis viimane väärt lugu eilsest Sirbist, milleks oli alati hea sulega Kändleri Tiidu artikkel samuti viimastel kuudel üsna palju kõneainet andnud teemal, nimelt jumalast ja skeptitsismist ja vaba tahtest ja muudest sellega haakuvatest asjadest. Vaevalt ta nüüd mingi otsustava sõna selles debatis ütles, pigem on arvata, et oma sõnavõtu peale võib ta kergesti "kolakat" saada nii sellest imelikult "skeptikute" seltskonnalt (jutumärkides, sest tegu on pseudo- või poolskeptikutega või võiks lausa öelda pimeusklikega, kes on võtnud omaks teatava dogma ja kõike sellega vähegi vastuolus olevat või arvatavalt vastuolus olevat nii kõvasti kui suudavad mutta tambivad) kui ka usklike seltskonnalt - aga eks see ole vähemalt mu silmis just Kändleri suur pluss, et tema tekstide puhul ei teki tavaliselt tunnet, et isegi kui nagu formaalselt tunduks kõik otsekui õige, jääb midagi ikkagi tõsiselt kripeldama.
Loetud: Sirp, 22.03.2013; Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12), The Spirit (Pro7)
Aga olgu selle ilmaga nagu on. Eile sai lubatud, et täna tuleb juttu ka Sirbist ja siit ta siis tuleb. Eilne Sirp oli selline mõneti tühjavõitu: 32 leheküljest jagus midagi vähegi lugemisväärset vaid esimesele kümmekonnale leheküljele ja neistki mitte kõigile. See-eest aga olid need lood, mis lugemist väärisid, tõesti head ja tasusid lugemist.
Eelkõige mõistagi kohe lehte alustavad lood, mis tiirlesid endiselt tolle (kuri)kuulsa akadeemilise Eesti ajaloo II köite ümber. Tarveli Enn, keda võib arvatavasti julgelt nimetada praeguse eesti ajalooteaduse grand old man'iks, oli nüüd kirjalikus intervjuus välja valanud enam-vähem samad mõtted, mis pisut üle kuu tagasi Vikerraadio saates, nii et see selles mõttes väga palju uut ei pakkunud. Selle poolest oli palju huvitavam lugeda Krossi Eerik-Niilese lugu, kes ju küll on tänapäeval tuntud sootuks teiste asjadega, aga ei tasu unustada, et temagi õppis ülikoolis ajalugu ja ta lõputöögi oli just sellesama vanema ajaloo alalt (kui ma õigesti mäletan, siis midagi seoses vanema riimkroonikaga ehk teisisõnu just selle kõige enam poleemikat tekitanud ajaperioodi kajastusega).
Mõlemad olid jätkuvalt üsna kriitilised tolle akadeemilise ajaloo köite koostajate suhtes ja vähemalt enda vaatepunktist kahtlemata õigusega. Kui Tarveli vaatepunkti võib nimetada tingimisi "rahvuslikuks", siis Krossi vaatepunkt on veidi nüansseeritum: ta keskendub oma kirjatükis mõistele "vabadus" ja leiab üpris õigustatult, et selle tõlgendamine kitsalt rahvusliku vabadusena või poliitilis-juriidilise vabadusena on liigselt ahistav ja et kui ka "rahvuslik vabadusvõitlus" võib olla tolle ammuse aja, XIII sajandi alguse kontekstis liiast, siis "muistne vabadusvõitlus" võiks olla täiesti kohane kasutada. Igatahes äärmiselt huvitav lugemine.
Kuid mulle on juba mõnda aega hakanud tunduma - ja see tunne vaid süvenes neid Sirbi artikleid lugedes -, et õieti käib vaidlus ühelt poolt aia ja teiselt poolt aiaaugu üle. Paraku pole ka koguteose autorid suutnud seda aeda väga hästi defineerida, vähemalt avalikes väljaütlemistes ja on lasknud end tõmmata vaidlusse, kus pole õieti selge, mille üle vaieldakse (siin tuleb muidugi lisada, et ma ei ole endiselt jõudnud seda raamatut lugeda ja sestap on autorite taotluse esitamine siin pisut spekulatiivne, aga sõnavõtte vaadates ja üldiselt keskaja uurimisega pisut kursis olles usun, et ma olen siiski õigetel jälgedel).
Nimelt, nii nagu mina aru saan, on kriitikud rahulolematud eelkõige sellega, et see koguteos kuidagi taandab *eesti rahva* ajaloo tähtsust, samal ajal kui nähtavasti autorite tahtmine pole olnudki kirja panna *eesti rahva*, vaid hoopis *Eesti(maa)* ajalugu. See on õigupoolest muu maailma ajalooteaduses juba tükk aega üpris selge suund olnud, et vähem pööratakse tähelepanu rahvaste-rahvuste ajaloole (osaliselt ka seepärast, et niimoodi on ajalugu juba pikka aega uuritud ja midagi väga uut sellest vaatenurgast lisada sageli ei ole, parimal juhul üksikuid pudemeid) ja palju rohkem komplekssele territooriumi või nähtuse käsitlemisele, üritades võimalikult hästi taastada ja taasesitada omaaegset elu selle täies mahus, nii kõrg- kui alamkihte, nii linlasi kui maaelanikke. Mõneti on see väga vanamoelise ajalookirjutuse, mille kohta ma kasutaks väljendit "suur ajalugu", tagasitulek, ainult et kui noil ammustel aegadel kirjutati pigem sellist poliitilis-kultuurilist ajalugu (selle heaks lokaalseks näiteks on samused kroonikad, mille tõlgendamine samuti on ju väga keeruline, nagu ka praegune debatt selgelt näitab), siis praegu üritatakse seda teha võimalikult holistlikult, lisada sõdade-vallutuste ajaloole ja pudemetele kultuuriloo vallast ka nii-ütelda lihtinimese (või ka "keskklassi") tasandit.
Selles oma holistlikkuse püüdes on see kahtlemata lahtiütlemine paar-kolm viimast sajandit tugevasti esiplaanil olnud "rahvuslikust" ajaloost. Mis minu meelest on ainult tervitatav, sest see "rahvuslik" või ka "väike/kitsas" ajalugu muudab raskeks esitada mõningaid küsimusi, mis pakuvad huvi nii mulle kui ka, ma olen aru saanud, väga paljudele ajaloouurijatele maailmas. Näiteks küsimus sellest, mis õieti ongi ju praeguse debati keskmes, kuidas nägid teineteist (õigupoolest küll üksteist, sest pooli oli ju õige mitu) need, kes vastakuti seisid, millised olid nende väärtused (kas või seesama vabadus) ja nii edasi. Tolle seni tugevasti juurdunud "rahvusliku" ajaloo raames ei ole neil küsimustel mõtetki: vastus on juba ette antud - ühed olid kaotajad ja teised võitjad, peaaegu ei mingit halli tsooni võimalust (ajaloost teada faktid ise sunnivad küll pisut neid halle toone lisama, aga neid võetakse pigem hälbena, nagu näiteks eesti soost vasalle).
Kompleksse ehk holistliku vaate korral aga tekib paratamatult küsimus, mis pani erinevaid tegijaid liikuma, millest nad lähtusid, mida tundsid ja nii edasi: ilma nendele vastamata või vähemalt vastata püüdmata ei olegi võimalik hästi aru saada, kuidas jõuti seisundist A (näiteks kus ühel pool olid "eesti" hõimud, kes elasid nii, nagu peamiselt arheoloogia meile teada annab, ja teisel pool hulk peamiselt põhjapoolselt Saksamaalt (seegi muidugi tänapäeva mõiste, tollal seda ei kasutatud) pärit inimesi, kes mingitel, süna tõenäoliselt väga mitmekesistel ajenditel võtsid ette ülemereretke vastasutatud Riia linna ja liikusid sealt edasi ümbruskonda) seisundisse B (kus "eesti" hõimude asemel oli kolmeks-neljaks.viieks territoriaal-administratiivseks üksuseks jagunenud ala, mida valdavalt valitsesid noodsamad tulnukad). Või noh, saab muidugi öelda, et jõuti sõja ja vallutusega, aga see ei anna palju selgust juurde küsimusse, kuidas sellisesse seisundimuutusse suhtuti.
On muidugi usutav, et neile küsimustele ei anna ammendavat vastust ka mainitud koguteos (jällegi tuleb öelda, et kahjuks pole ma seda seni lugeda jõudnud), ja ehk seetõttu pole ka autorite selgitused oma taotluste kohta olnud, kuidas öelda, adekvaatsed. Ja sama usutav on ka see, et neile oleks raske vastata isegi siis, kui meie käsutuses oleks palju rohkem allikmaterjale: võib ju mõelda dokumentaalselt väga korralikult kajastatud 20. sajandi ajaloole, kus mõnikord lausa ühtede ja samade dokumentide põhjal - täiesti ilma mingit võltsimist kasutamata - võib teha diametraalselt vastupidiseid järeldusi (olid need siis 1918. aastal rahvuslikust vaimustusest kantud rindele tõttajad või kapitalistide ja suurmaaomanike lollitatud ning vägisi rõhujate huvide eest võitlema sunnitud inimesed? - mõlemad variandid on korralikult ja põhjalikult läbi kirjutatud ja ausalt öeldes ei ole kumbagi võimalik üheselt ja absoluutselt ei tõestada ega ümber lükata, ikka ja jälle sõltub asi isegi alati mitte võib-olla ajaloolastest, vaid kas koos ajaloolastega või ajaloolaste järel ajaloonarratiivi kokku panevatest isikutest)
Sõnaga, kui mu tugev aimdus, et "Eesti ajalugu" II üritab vaadelda *Eesti* ajalugu, mitte *eesti rahva* ajalugu, on õige, siis on see ainult tervitatav. Mis muidugi ei välista seda, et nii nagu aastat seitsmekümne eest, võib ka nüüd selle kõrvale rahulikult tekkida ka teistsugune käsitlus, mis jätkab seniseid "rahvusliku ajalookirjutuse" traditsioone - isegi kui, nagu ma mainisin, on selline holistlik käsitlus ehk maailmas praegu aina levimas, ei ole teistsugune kuhugi kadunud ning elab ja õilmitseb edasi.
Niisiis, ajalooteema oli Sirbis võimsalt ja mõtlema panevalt esindatud. Aga see polnud mõistagi kõik. Kareva Doris oli andnud üsna pikalt kena ülevaate nädala eest rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevast, sisu poolest kindlasti põhjalikumalt ja selgemalt kui mina oma toonases ajaveebi sissekandes. Tubli toimetajana oli ta õieti täis kirjutanud enamuse kirjanduslehekülgedest ning tema viljaka produktsiooni seast tasub ära märkida nii Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juubeli puhune intervjuu (mida mina kui raamatukogus üles kasvanud inimene mõistagi huviga lugesin) kui ka huvitav üle- ja sissevaade Sarve Miku raamatust/raamatusse "Sõna jõud" - mis on üks neist, mille hankimise osas ma olen olnud kahevahel, aga selle loo peale vist kaldub otsus pigem hankimise poole: tundub vähemalt olevat sellise sisuga, mis võiks mind köita.
Päris huvitav oli ka Vihmari Tiina lugu käesoleva sajandi (eesti) proosaloomingust, ikka sellest "suure romaani ootamise" ihalusest lähtudes kirjutatud, milles jõuti järeldusele, et pigem ei ole asi selles, nagu oleks proosa kuidagi mandunud või proosakirjanikud kulunud ja väsinud, vaid et vormide kasutamine on muutunud palju kirevamaks ja mitmekesisemaks, mistõttu ehk pole mõtetki hakata kõike seda vägistama teistsuguse aja ja teistsuguse žanrijaotuse sängi, vaid hinnata neid teoseid just nendena, mida nad on - tihtipeale hübriidid, vana malli järgi ei liha ega kala. Millega võib vist päris nõus olla: ehkki ma eesti kirjandust olen häbiväärselt vähe lugenud, on samasugust ilmingut päris selgelt täheldada ka muukeelses ja muulaadses kirjanduses (nojah, võib ju kasutada ka mõne lõigu tagust väljendit "holistlik", kuigi see vist ei ole ilukirjanduse jaoks eriti hea - aga suundumus ja mõte on sarnane), ka selles, mida ma rohkem loen ehk ulmekirjanduses, kus varasemaid stiilipuhtaid "žanriteoseid" küll kohtab endiselt, aga kus on ka palju, väga palju sellist loomingut, kus rahumeeli segatakse kokku väga mitmesuguseid algeid. Ja eks selline "interdistsiplinaarsus" iseloomusta ju õieti üldse suurt osa tänapäeva elu, olles ühelt poolt tingitud spetsialiseerumisest ja teiselt poolt üritades seda säilitades seda samal ajal ületada.
Kena vahepala oli leheveergudele poetanud Salo Vello, kes kõneles riivamisi äsjase paavstivalimisega seotult Peetrusest ja tema nimest ja sellest, kuidas see tõlkes on kaotsi läinud. Tõlkijal oli seda päris põnev lugeda.
Ja lõpetuseks siis viimane väärt lugu eilsest Sirbist, milleks oli alati hea sulega Kändleri Tiidu artikkel samuti viimastel kuudel üsna palju kõneainet andnud teemal, nimelt jumalast ja skeptitsismist ja vaba tahtest ja muudest sellega haakuvatest asjadest. Vaevalt ta nüüd mingi otsustava sõna selles debatis ütles, pigem on arvata, et oma sõnavõtu peale võib ta kergesti "kolakat" saada nii sellest imelikult "skeptikute" seltskonnalt (jutumärkides, sest tegu on pseudo- või poolskeptikutega või võiks lausa öelda pimeusklikega, kes on võtnud omaks teatava dogma ja kõike sellega vähegi vastuolus olevat või arvatavalt vastuolus olevat nii kõvasti kui suudavad mutta tambivad) kui ka usklike seltskonnalt - aga eks see ole vähemalt mu silmis just Kändleri suur pluss, et tema tekstide puhul ei teki tavaliselt tunnet, et isegi kui nagu formaalselt tunduks kõik otsekui õige, jääb midagi ikkagi tõsiselt kripeldama.
Loetud: Sirp, 22.03.2013; Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12), The Spirit (Pro7)
16.4.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida ma pisut kärpisin väljaskäiguga, mis viis mind naabruses asuvasse poodi, mõistagi taas toiduvarude täiendamise eesmärgil. Väheste päevadega on ikka paganama palavaks läinud - veel kuumus ei tapa ja rõõmustavalt on see kevad ka selline kuivapoolne, aga midagi head see muidugi ei ennusta, suvi kogu oma õõvastavas jubeduses tundub kohe ukse ees olevat...
Tänane Sirp sisaldas lausa üllatavalt palju väärt lugemist. Alustades esikaanest, mis oli pühendatud nobelist Mülleri Herta Eestisse saabumisele ja millele sedakorda oli tuge ka seespool pika, lausa kaheleheküljelise, ja väga huvitava portreeloo kujul, mis andis nii autorist kui ka tema loomingust tõesti väga kena ja arusaadava ülevaate. Selle nauditava lugemise kõrval oli lehes küll ka Wallensteni mõneti sobilikult rubriiki "Augutäiteks" paigutatud repliik, millel polnud õieti sabu ega sõrgu, aga mille läbivaks jooneks oli ometi mingi ajast ja arust ihalus sotsialistide ideaali, võrdsustatud ja ühetaolistatud ühiskonna järele. Nojah, ei saa ju muidugi pahaks panna, et mõnele inimesele meeldib või meeldiks näha teisi homogeense massina, sest nii on ju tõepoolest inimesi ja nende tegemisi eritleda või ka manipuleerida, ent ikkagi on raske mõista, kuidas mõtlev inimene saab eelistada kihistunud ja sellest tulenevate pingete tõttu arenemisvõimelisele ühiskonnale vähekihistunud või suisa kihistumata ühiskonda, mille ainuke tee on liikumine vähima ühisnimetaja ehk "soojussurma" suunas...
Märksa huvitavamad olid mõistagi ajaloole pühendatud artiklid, esimene neist Krulli Hasso arvustuselaadne tekst, mille aluseks oli mõne aja eest ilmunud ülevaade USA indiaanlaste ajaloost, selline ehk veidi naiiv-romantiline, aga väga kenasti kirjutatud ja kindlasti oma tugeva point'iga ("moraalne leppimatus" on tõepoolest väärt mõte, üks põhilisi tegureid, mis viib edasi ja sunnibki edasi liikuma nii iga inimest eraldi kui ka inimesi ühiskoos) lugu, ning päris hea intervjuu äsja poolesajanda verstapostini jõudnud ajalooajakirja Tuna peatoimetana Rauna Otiga, millest võis välja lugeda nii kava tuua ajakirja taas suuremal määral sisse ajaloofilosoofilisi tekste kui ka kindlat soovi ja tahet minna edasi senisel tugevteaduslikul tasemel (hea meenutusena oli seal ära mainitud "hoiatava" eeskujuna nõukogude ikke alt tärganud Eesti esimest nii-ütelda vaba ajalookirja Pilk, mille iseloomustuski oli täpne: "kus pool oli porno ja pool oli ajalugu" :-) ).
Väga mõtlemapanevad olid rubriiki "Keskkond" koondatud paar artiklit, millest esimene esitas tegelikult üsna põhjendatud küsimuse "kuhu peaks näiteks tallinlane jooksma, kui pealinnale toimuks õhurünnak". Nojah, võib ju muidugi lohutada ennast teadmisega, et Eesti on üks turvalisemaid kohti maailmas üldse, kus elada, ja sestap pole nii mõttetule asjale nagu tsiviilkaitse suurt mõtet ajukääre isegi kulutada mitte, aga oma sügav mõte "jätkusuutliku" elu tagamiseks sellelsinatsel maalapil on sellel küsimusel kohe kindlasti. Päris omapärane oli ka samasse kõrvale või õigemini alla paigutatud tühermaade kaitse- ja kiidukõne, mis vaatles asustusmudeleid üsna iseäraliku külje pealt.
Ja lõpuks oli kui rosin moosisaia peal Sirbi vahel Kultuurkapitali tänavuse esimese kvartali rahade jaotus. Alati on huvitav seda peenes kirjas kribu puurida ja näha, milliseid vahvaid projekte on kavas inimestel ette võtta, aga sedakorda leidsin sealt midagi väga südantsoojendavat, nimelt rahaeraldise taotlusele "reisistipendium poolelioleva romaani ühte tegevuspaika Põhja-Indias". Muidu jagab ju Kulka, vähemalt nii on mul mulje, raha ikka nii-ütelda kindla peale: on olemas konkreetne "projekt" igati selge, "aruandluskõlbliku" ja "käega katsutava" tulemusega, väikeseks erandiks võib-olla elutööpreemiad või ka aeg-ajalt läbilipsavad pikemaajalised "loometoetused", aga see oli vähemalt mu mäletamist mööda üks esimesi kordi, kus raha on eraldatud millekski, mille mõõtmine on raske, kui mitte lausa võimatu. Nojah, eks võib muidugi ilmselt romaanis, kui see kunagi valmib, näpuga taga ajada ridu, millest aimub, et neid pole saanud teisiti kirja panna kui midagi kohapeal nähes, aga, kui jätta välja muidugi reisitšekid, ei saa siiski selle taha panna linnukest samamoodi nagu näiteks taotluse "arvuti ostmine" või "luulekogu kirjastamine" taha. Loodetavasti ei jää see esimene pääsuke viimaseks ja niisuguseid "riskieraldisi" tuleb ka edaspidi, sest kui millestki Eestis puudu on, siis on seks just "proaktiivsed" loometoetused kogu selles "reaktiivsete" toetuste meres...
Loetud. Akadeemia 4/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Ilmunud tõlked: Vjatšeslav Morozov: kas Venemaa lööb NSVList lahku? (Postimees, 15.04.2011)
Tänane Sirp sisaldas lausa üllatavalt palju väärt lugemist. Alustades esikaanest, mis oli pühendatud nobelist Mülleri Herta Eestisse saabumisele ja millele sedakorda oli tuge ka seespool pika, lausa kaheleheküljelise, ja väga huvitava portreeloo kujul, mis andis nii autorist kui ka tema loomingust tõesti väga kena ja arusaadava ülevaate. Selle nauditava lugemise kõrval oli lehes küll ka Wallensteni mõneti sobilikult rubriiki "Augutäiteks" paigutatud repliik, millel polnud õieti sabu ega sõrgu, aga mille läbivaks jooneks oli ometi mingi ajast ja arust ihalus sotsialistide ideaali, võrdsustatud ja ühetaolistatud ühiskonna järele. Nojah, ei saa ju muidugi pahaks panna, et mõnele inimesele meeldib või meeldiks näha teisi homogeense massina, sest nii on ju tõepoolest inimesi ja nende tegemisi eritleda või ka manipuleerida, ent ikkagi on raske mõista, kuidas mõtlev inimene saab eelistada kihistunud ja sellest tulenevate pingete tõttu arenemisvõimelisele ühiskonnale vähekihistunud või suisa kihistumata ühiskonda, mille ainuke tee on liikumine vähima ühisnimetaja ehk "soojussurma" suunas...
Märksa huvitavamad olid mõistagi ajaloole pühendatud artiklid, esimene neist Krulli Hasso arvustuselaadne tekst, mille aluseks oli mõne aja eest ilmunud ülevaade USA indiaanlaste ajaloost, selline ehk veidi naiiv-romantiline, aga väga kenasti kirjutatud ja kindlasti oma tugeva point'iga ("moraalne leppimatus" on tõepoolest väärt mõte, üks põhilisi tegureid, mis viib edasi ja sunnibki edasi liikuma nii iga inimest eraldi kui ka inimesi ühiskoos) lugu, ning päris hea intervjuu äsja poolesajanda verstapostini jõudnud ajalooajakirja Tuna peatoimetana Rauna Otiga, millest võis välja lugeda nii kava tuua ajakirja taas suuremal määral sisse ajaloofilosoofilisi tekste kui ka kindlat soovi ja tahet minna edasi senisel tugevteaduslikul tasemel (hea meenutusena oli seal ära mainitud "hoiatava" eeskujuna nõukogude ikke alt tärganud Eesti esimest nii-ütelda vaba ajalookirja Pilk, mille iseloomustuski oli täpne: "kus pool oli porno ja pool oli ajalugu" :-) ).
Väga mõtlemapanevad olid rubriiki "Keskkond" koondatud paar artiklit, millest esimene esitas tegelikult üsna põhjendatud küsimuse "kuhu peaks näiteks tallinlane jooksma, kui pealinnale toimuks õhurünnak". Nojah, võib ju muidugi lohutada ennast teadmisega, et Eesti on üks turvalisemaid kohti maailmas üldse, kus elada, ja sestap pole nii mõttetule asjale nagu tsiviilkaitse suurt mõtet ajukääre isegi kulutada mitte, aga oma sügav mõte "jätkusuutliku" elu tagamiseks sellelsinatsel maalapil on sellel küsimusel kohe kindlasti. Päris omapärane oli ka samasse kõrvale või õigemini alla paigutatud tühermaade kaitse- ja kiidukõne, mis vaatles asustusmudeleid üsna iseäraliku külje pealt.
Ja lõpuks oli kui rosin moosisaia peal Sirbi vahel Kultuurkapitali tänavuse esimese kvartali rahade jaotus. Alati on huvitav seda peenes kirjas kribu puurida ja näha, milliseid vahvaid projekte on kavas inimestel ette võtta, aga sedakorda leidsin sealt midagi väga südantsoojendavat, nimelt rahaeraldise taotlusele "reisistipendium poolelioleva romaani ühte tegevuspaika Põhja-Indias". Muidu jagab ju Kulka, vähemalt nii on mul mulje, raha ikka nii-ütelda kindla peale: on olemas konkreetne "projekt" igati selge, "aruandluskõlbliku" ja "käega katsutava" tulemusega, väikeseks erandiks võib-olla elutööpreemiad või ka aeg-ajalt läbilipsavad pikemaajalised "loometoetused", aga see oli vähemalt mu mäletamist mööda üks esimesi kordi, kus raha on eraldatud millekski, mille mõõtmine on raske, kui mitte lausa võimatu. Nojah, eks võib muidugi ilmselt romaanis, kui see kunagi valmib, näpuga taga ajada ridu, millest aimub, et neid pole saanud teisiti kirja panna kui midagi kohapeal nähes, aga, kui jätta välja muidugi reisitšekid, ei saa siiski selle taha panna linnukest samamoodi nagu näiteks taotluse "arvuti ostmine" või "luulekogu kirjastamine" taha. Loodetavasti ei jää see esimene pääsuke viimaseks ja niisuguseid "riskieraldisi" tuleb ka edaspidi, sest kui millestki Eestis puudu on, siis on seks just "proaktiivsed" loometoetused kogu selles "reaktiivsete" toetuste meres...
Loetud. Akadeemia 4/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Ilmunud tõlked: Vjatšeslav Morozov: kas Venemaa lööb NSVList lahku? (Postimees, 15.04.2011)
15.4.11
Neljabased mõtted
Suhteliselt vähese tööpanusega päev, mis kulus peamiselt väljaskäikudele või õigemini ühele suurele ja pikale väljaskäigule. Ilm oli küll vastikult päikeseküllane, aga õnneks siiski veel piisavalt jahe, et mitte ennast eriti halvasti tunda, sestap ei tekitanud ka Toompeale ronimine, et RKK-s mõned allkirjad loovutada ja paar paberit vastu saada, sugugi suurt tõrget, seda enam, et need allkirjad ju tõotavad peatset euroelektronide vudimist ühelt pangakontolt teisele.
Sealt edasi viis tee tagasi alla ja kirjastusse äsja ilmunud raamatu tõlkijaeksemplaride järele. Võtsin ka aega uurida seda lähemalt ja avastasin kurvastusega, et kirjastuse kurtmine, et registriga oli probleeme, on täiesti õige: register on küll osaliselt (või isegi valdavalt) kasutatav, aga see ei ole kohe kindlasti selline, nagu see peaks olema (ja nagu tegelikult selline raamat vajaks) - jutumärkides olnud teoste pealkirjadest on kadunud nii jutumärgid kui ka kõik sõnad peale esimese, mitmetasandilised märksõnad on samuti kadunud ja ma ei saanudki hästi aru, kas üldse või muundunud millekski... Kahju. Mõistagi jäi ka paar trükiviga silma, mis peaaegu kindlasti on mu enda süü, aga kui register välja arvata, siis vähemalt ülejäänud osas paistis kõik olevat selline, nagu ma seda olin ette kujutanud.
Muidugi ei suutnud minusugune nõrk inimene harval linnaskäigul panna vastu kiusatusele läbi astuda raamatupoodidest, mis tähendas vältimatult väljaminekuid rahalises ja sissetulekuid raamatulises mõttes. Olgu siina ka need sissetulekud ära mainitud:
Sellele järgnes aga kena mitmiktund, hmm, tavaliselt kasutatakse vist väljendit töölõuna, aga see oli sedakorda pigem meeldivuslõuna või -õhtu heas seltskonnas ja heas kohas. Vahel on ikka väga tore kohtuda toredate inimestega!
Selle tõttu jäi küll osalemata Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel, aga kuigi palju huvitavat polnud seal ka seekord jutuks, nagu tagantjärele võis näha. Peamine ehk oli lubadus, et juba päris lähipäevil lõpuks muutub tõlkimine ka millekski rohkemaks kui puhtalt intellektuaalseks harjutuseks ning tõlkemeeskondade juhid saavad õiguse tehtud muudatusi ka SVN-i sisse kanda, kust need siis lõpuks kõigi kasutajate silme ette jõuavad. Täpsemalt võib lugeda kohtumise kokkuvõtet siit ja täielikku üleskirjutust siit.
Loetud: Arvutimaailm 4/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Jüri Üdi klubi (ETV)
Sealt edasi viis tee tagasi alla ja kirjastusse äsja ilmunud raamatu tõlkijaeksemplaride järele. Võtsin ka aega uurida seda lähemalt ja avastasin kurvastusega, et kirjastuse kurtmine, et registriga oli probleeme, on täiesti õige: register on küll osaliselt (või isegi valdavalt) kasutatav, aga see ei ole kohe kindlasti selline, nagu see peaks olema (ja nagu tegelikult selline raamat vajaks) - jutumärkides olnud teoste pealkirjadest on kadunud nii jutumärgid kui ka kõik sõnad peale esimese, mitmetasandilised märksõnad on samuti kadunud ja ma ei saanudki hästi aru, kas üldse või muundunud millekski... Kahju. Mõistagi jäi ka paar trükiviga silma, mis peaaegu kindlasti on mu enda süü, aga kui register välja arvata, siis vähemalt ülejäänud osas paistis kõik olevat selline, nagu ma seda olin ette kujutanud.
Muidugi ei suutnud minusugune nõrk inimene harval linnaskäigul panna vastu kiusatusele läbi astuda raamatupoodidest, mis tähendas vältimatult väljaminekuid rahalises ja sissetulekuid raamatulises mõttes. Olgu siina ka need sissetulekud ära mainitud:
- E. Laur. Aloise
- M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
- M. Raadik. Väikesed tarbetekstid
- S. Lem. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud
- M. Harjula. Eesti 1914-1922
Sellele järgnes aga kena mitmiktund, hmm, tavaliselt kasutatakse vist väljendit töölõuna, aga see oli sedakorda pigem meeldivuslõuna või -õhtu heas seltskonnas ja heas kohas. Vahel on ikka väga tore kohtuda toredate inimestega!
Selle tõttu jäi küll osalemata Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel, aga kuigi palju huvitavat polnud seal ka seekord jutuks, nagu tagantjärele võis näha. Peamine ehk oli lubadus, et juba päris lähipäevil lõpuks muutub tõlkimine ka millekski rohkemaks kui puhtalt intellektuaalseks harjutuseks ning tõlkemeeskondade juhid saavad õiguse tehtud muudatusi ka SVN-i sisse kanda, kust need siis lõpuks kõigi kasutajate silme ette jõuavad. Täpsemalt võib lugeda kohtumise kokkuvõtet siit ja täielikku üleskirjutust siit.
Loetud: Arvutimaailm 4/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Jüri Üdi klubi (ETV)
10.4.11
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi oma isikliku kultuurikilomeetri järjekordse läbimisega. Ilm oli kevade kohta päris hea, kenasti jahe ja puhus ka meeldiv tuul, kuigi muidugi päike oli liiast mis liiast. Üllatas mõnevõrra see, kui jäljetult oli kadunud lumi - välja arvatud mõned kuhjakesed, polekski teist nagu olnud ja ainus märk sellest, et talv on üldse olnud, oli too krigisev graniitkillustik, mida ju muidu keegi täie mõistuse juures olles maha ei poetaks. Aga olgu siis ka ära mainitud kultuurikilomeetri teises otsas, kandekeskuses, ees oodanud pakikese sedakorda napp sisu:
Katsetasin täna veidi ka Mageia beetaväljalaset. Kuigi virtuaalmasinas ja tingimustes, kus ülejäänud süsteem on päris korraliku koormuse all, jätab see tõepoolest päris kiiresti toimiva distributsiooni mulje, mingeid viivitusi silma ei torganud. Isegi lihtsamaid vigasid - peale nende, mis on juba teada ja millega loodetavasti palehigis tegeldakse - ei jäänud õigupoolest silma, nii et mulle tundub küll, et eriti julged võiksid selle lausa juba kasutusele võtta - noh, võib-olla veel mitte ainukese süsteemina, sest ta on ikka veel arendusjärgus, mistõttu mõningad tõrked ja, arvestades, et tegemist on põhimõtteliselt uue distributsiooniga, eriti mõningane tarkvara nappus on suisa sisse kirjutatud, aga paralleelse süsteemina mõne teise kõrval küll. Igal juhul äärmiselt kena, et nad on suutnud jätkata Mandrivat iseloomustanud liini, kus ka arendusharu (cooker; Mageias cauldron) on ettevaatliku käitumise korral piisavalt stabiilne, et seda ka põhisüsteemina kasutada.
Loetud: [digi], aprill 2011; Akadeemia 4/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Andrzej Szeptycki: Smolenski ja Katõni vahel (Postimees, 09.04.2011)
Vello Vikerkaar: kaka ja kevad (Postimees, 09.04.2011)
Olaf Mertelsmann: ajaloorindel muutuseta või muutusega? (Postimees, 09.04.2011)
- J. Fforde. Lost in a Good Book
Katsetasin täna veidi ka Mageia beetaväljalaset. Kuigi virtuaalmasinas ja tingimustes, kus ülejäänud süsteem on päris korraliku koormuse all, jätab see tõepoolest päris kiiresti toimiva distributsiooni mulje, mingeid viivitusi silma ei torganud. Isegi lihtsamaid vigasid - peale nende, mis on juba teada ja millega loodetavasti palehigis tegeldakse - ei jäänud õigupoolest silma, nii et mulle tundub küll, et eriti julged võiksid selle lausa juba kasutusele võtta - noh, võib-olla veel mitte ainukese süsteemina, sest ta on ikka veel arendusjärgus, mistõttu mõningad tõrked ja, arvestades, et tegemist on põhimõtteliselt uue distributsiooniga, eriti mõningane tarkvara nappus on suisa sisse kirjutatud, aga paralleelse süsteemina mõne teise kõrval küll. Igal juhul äärmiselt kena, et nad on suutnud jätkata Mandrivat iseloomustanud liini, kus ka arendusharu (cooker; Mageias cauldron) on ettevaatliku käitumise korral piisavalt stabiilne, et seda ka põhisüsteemina kasutada.
Loetud: [digi], aprill 2011; Akadeemia 4/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Andrzej Szeptycki: Smolenski ja Katõni vahel (Postimees, 09.04.2011)
Vello Vikerkaar: kaka ja kevad (Postimees, 09.04.2011)
Olaf Mertelsmann: ajaloorindel muutuseta või muutusega? (Postimees, 09.04.2011)
3.4.11
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse lõi mõningase augu ema väisamine külastamise, aja meeldiva veetmise ja kõhu täitmise eesmärgil. Õieti oli see mõistagi tema soov, et ma ta palge ette ilmuksin, enne kui ta pikemaks ajaks Kunglasse külvi-, künni- ja kaevetöödele suundub. Neiks paistab ka aeg käes olevat, sest ema juurde sibades võis täheldada, et kätte on tõepoolest jõudnud sopa- ja sitaaeg, tuntud ka kevade nime all... Meeldiv ihukosutus toidu kujul ja vaimukosutus paberajalehe lugemise ning ristsõnade lahendamise kujul oli siiski kiire lõppema, paraku...
Enese saba kergitamise raske, aga meeldiva töö jätkamiseks võib ära mainida, et Postimehe paberlehe (ja ka maksujõuliste veebiversiooni) tellijatel oli täna meeldiv võimalus lugeda Aleksejevi Tiidu elegantses sõnaseades "Jumala sõja" tutvustust-arvustust.
Postimees ja eriti selle AK oli ka muidu sel korral väga huvitav - ei mäletagi peale ühe Vikerkaare numbri viimastest aastatest nii palju head teksti rahvusmüüdi, ajaloo, mälu ja tõe-vale teemal, ajendiks sedakorda mõistagi too senise kaitseministri juba kurikuulsaks muutunud artikkel Diplomaatias, mis on (ja ka mu meelest õigustatult) materdamist saanud igast küljest, isegi siis, kui mõnigi materdaja õige mitme sealse seisukohaga vähemalt põhimõtteliselt või lausa ise seda adumatagi nõustub.
Loetud: Tuna 1/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: "kõik muusikud on sead", eriti kevadel (Postimees, 02.04.2011)
Enese saba kergitamise raske, aga meeldiva töö jätkamiseks võib ära mainida, et Postimehe paberlehe (ja ka maksujõuliste veebiversiooni) tellijatel oli täna meeldiv võimalus lugeda Aleksejevi Tiidu elegantses sõnaseades "Jumala sõja" tutvustust-arvustust.
Postimees ja eriti selle AK oli ka muidu sel korral väga huvitav - ei mäletagi peale ühe Vikerkaare numbri viimastest aastatest nii palju head teksti rahvusmüüdi, ajaloo, mälu ja tõe-vale teemal, ajendiks sedakorda mõistagi too senise kaitseministri juba kurikuulsaks muutunud artikkel Diplomaatias, mis on (ja ka mu meelest õigustatult) materdamist saanud igast küljest, isegi siis, kui mõnigi materdaja õige mitme sealse seisukohaga vähemalt põhimõtteliselt või lausa ise seda adumatagi nõustub.
Loetud: Tuna 1/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: "kõik muusikud on sead", eriti kevadel (Postimees, 02.04.2011)
18.3.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi väljaskäiguga - taas oma isikliku kultuurikilomeetri läbimisega, mille siht oli tavapäraselt kandekeskus, kus ootas ees raamatupakike. Tänane käik oli päris õudne: esimest korda üle pikkade aastate käis selle teekonna vältel peast läbi mõte "Ma võin kukkuda" - nii paganama libe olid suur osa teest. Ja see ei olnud talvelibedus, selline ehe jää, mille puhul mul tavaliselt pelgust kukkumise ees ei teki, vähemalt mitte siis, kui jalas on ustavad austerlased. Aga sedakorda oli tegemist sellise salakavala kevadise jääga, mis esineb ka seal, kus teda õieti ollagi ei tohiks või kus teda oodata ei oskaks. Siiski suutsin teekonna sinna ja tagasi läbida ilma tegelikult külge ja muid kõrgemal asuvaid kehaosi maa vastu puudutamata. Olgu siin ka ära mainitud, mida sisaldas siis see pakike:
Lugesin täna läbi ka viimase Diplomaatia (nojah, viimast ja pikimat lugu ma muidugi ainult põgusalt silmasin, sest ega enda tõlgitud asjade lugemine nii väga huvitav ju ei ole :-) ), mis oli valdavalt pühendatud tollele hiljutisele, arusaamatul kombel mõnedegi inimeste arvates mingi müstilisuse ja salastatuse looriga kaetud psühhosõja konverentsile. Päris huvitavad ettekanded, vähemalt need, mis avaldati, eriti Ilvese Toomas Hendriku ja Masso Iivi Anna sulest. Kui esimene oli avakõnena üldisem, siis viimane keskendus ühele konkreetsele probleemile, millega ma isegi olen laias maailmas kokku puutunud: sõna "natsionalism" kehvavõitu mainele. Seal artiklis oli küll päris põhjalikult seda teemat käsitletud, aga mu meelest jäetud siiski osutamata paarile asjale, mis seda veelgi ilmestavad. Ma olen vähemalt aru saanud, et suurel määral peitub selle "natsionalismi" halvakspanu taga lisaks osutatud põhjusele üks kurvastav imagoloogiline seik, nimelt kerge sarnasus väljendiga "nazi" ehk pikemalt "national socialist", mis omandas õigustatult eriliselt halva kõla 1960. aastatel, mil hakati põhjalikumalt kõnelema holokaustist. Paraku täpselt samal ajal langes "natsionalism" põlu alla kui vastand korraga nii multikultuursusele kui ka liberalismile ning vähemalt mõne väite kohaselt need kaks tendentsi kippusid nii mõneski peas segi minema ja üksteist tugevdama. Teine ja veidi leevendust pakkuv asjaolu, mida ma artiklis ei näinud, on see, et sisult enam-vähem sama tähendust kannab tänapäeval läänes mõiste "patriotism". Igatahes mul on õnnestunud mõnelegi inimesele selgitada, et see, mida Eestile (või üldse Baltimaadele) kiputakse natsionalismina pähe määrima, on tegelikult sama asi, mida nemad nimetavad patriotismiks - ning mõningase kõhkluse ja täiendavate pärimiste järel on nad sellega ka nõus olnud. Iseasi, et ilmselt eesti keeles oleks üleminek natsionalismilt/rahvusluselt patriotismile/isamaalisusele päris raske, seda enam, et saksa traditsiooni truude järgijatena mõistame me natsionalismi ja natsiooni elik rahvust ka omajagu teisiti, kui see on kombeks valdavas osas tänapäeva maailmas. Aga vähemalt väljapoole suheldes võiks ehk arusaamise hõlbustamise huvides patriotismi natsionalismi asendajana täiesti kasutada.
Tegin täna ära ka ühe vajaku, nimelt Mageia teise alfaväljalaske eestikeelse veebilehekülje ajakohastamise. Nüüd võib seda kenasti ka lugeda siit.
Sattusin täna õhtul esimest korda vaatama sellist väidetavalt kultuurisaadet nagu "Jüri Üdi klubi". Alguses ei saanud ma hästi üldse aru, mis saade see on, ja tegelikult jäi lõpuni natuke selgusetuks, miks sellele selline formaat valitud on (mingid jookide segamine, ühelt poolt nagu kõrtsilik või lokaalilik õhustik, samas jälle nagu mitte päris), aga edasi vaadates osutus saade ise, vähemalt sedakordne, mis eesti keelele pühendatud, küll päris mõistlikuks. Seda ei saa ilmselt kuidagi ümber jutustada, sest jutustamisest ju selline saade koosnebki, aga võimalus on seda muidugi järelvaadata. Igal juhul jättis ääretult võimsa mulje Kangro Maarja luuletus igati kohase pealkirjaga "Keelepuhtuse deklaratsioon" tema enda esituses ja sobiva muusikalise saatega, mis klappis emakeelepäevaga kenasti nagu kirss tordi peal (või ka nagu rusikas silmaaugus, kuidas kellelegi meeldib) - seda isegi mulle, kes ma üldjuhul luulet üldse mõistlikuks eneseväljenduse viisiks ei pea. Usutavasti üritan veel mõnda "klubi" vaadata, võib-olla siis jõuab ka tasapisi kohale, miks selle väline külg on just selline iseäralik nagu ta on...
Õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate kohtumine käis endiselt nagu kass ümber palava pudru ehk täpsemalt ümber selle Transifexi tõlkekeskkonna. Kõik on justkui valmis, et võiks asja käima panna ja saaks reaalse tööga alustada, aga miski on ikka veel puudu, et see ka reaalselt teoks saaks. Loodetavasti saadakse peagi ikka ka sellest koera saba viimasest tupsukesest üle. Igatahes võib IRC-kohtumise kokkuvõtet lugeda siit ja täielikku logi siit.
Juba hilisõhtul tuli kaugelt ookeani tagant teade, et ÜRO Julgeolekunõukogu on heaks kiitnud Liibüa-vastased sanktsioonid, sealhulgas lennukeelutsooni ja võimalikud "muud sammud". Samal ajal tundus, et kogu maailma roheliste iidol Gaddafi ise on vähemalt ajutiselt võimu riigis taas enda kätte saamas. Saab siis näha, kuidas asjad edasi kulgevad: Balkani ja Iraagi näited on ju hoiatusena silme ees, et isegi JN mandaadi elluviimisega kiputakse venitama piisavalt kaua, et ohvrite arv ja hala ikka Paabeli tornina taeva poole kasvaks...
Loetud: Diplomaatia 3/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), JoPe (ETV2), Jüri Üdi klubi (ETV)
- J. Fforde. The Eyre Affair
- J. Fforde. The Well of Lost Plots
Lugesin täna läbi ka viimase Diplomaatia (nojah, viimast ja pikimat lugu ma muidugi ainult põgusalt silmasin, sest ega enda tõlgitud asjade lugemine nii väga huvitav ju ei ole :-) ), mis oli valdavalt pühendatud tollele hiljutisele, arusaamatul kombel mõnedegi inimeste arvates mingi müstilisuse ja salastatuse looriga kaetud psühhosõja konverentsile. Päris huvitavad ettekanded, vähemalt need, mis avaldati, eriti Ilvese Toomas Hendriku ja Masso Iivi Anna sulest. Kui esimene oli avakõnena üldisem, siis viimane keskendus ühele konkreetsele probleemile, millega ma isegi olen laias maailmas kokku puutunud: sõna "natsionalism" kehvavõitu mainele. Seal artiklis oli küll päris põhjalikult seda teemat käsitletud, aga mu meelest jäetud siiski osutamata paarile asjale, mis seda veelgi ilmestavad. Ma olen vähemalt aru saanud, et suurel määral peitub selle "natsionalismi" halvakspanu taga lisaks osutatud põhjusele üks kurvastav imagoloogiline seik, nimelt kerge sarnasus väljendiga "nazi" ehk pikemalt "national socialist", mis omandas õigustatult eriliselt halva kõla 1960. aastatel, mil hakati põhjalikumalt kõnelema holokaustist. Paraku täpselt samal ajal langes "natsionalism" põlu alla kui vastand korraga nii multikultuursusele kui ka liberalismile ning vähemalt mõne väite kohaselt need kaks tendentsi kippusid nii mõneski peas segi minema ja üksteist tugevdama. Teine ja veidi leevendust pakkuv asjaolu, mida ma artiklis ei näinud, on see, et sisult enam-vähem sama tähendust kannab tänapäeval läänes mõiste "patriotism". Igatahes mul on õnnestunud mõnelegi inimesele selgitada, et see, mida Eestile (või üldse Baltimaadele) kiputakse natsionalismina pähe määrima, on tegelikult sama asi, mida nemad nimetavad patriotismiks - ning mõningase kõhkluse ja täiendavate pärimiste järel on nad sellega ka nõus olnud. Iseasi, et ilmselt eesti keeles oleks üleminek natsionalismilt/rahvusluselt patriotismile/isamaalisusele päris raske, seda enam, et saksa traditsiooni truude järgijatena mõistame me natsionalismi ja natsiooni elik rahvust ka omajagu teisiti, kui see on kombeks valdavas osas tänapäeva maailmas. Aga vähemalt väljapoole suheldes võiks ehk arusaamise hõlbustamise huvides patriotismi natsionalismi asendajana täiesti kasutada.
Tegin täna ära ka ühe vajaku, nimelt Mageia teise alfaväljalaske eestikeelse veebilehekülje ajakohastamise. Nüüd võib seda kenasti ka lugeda siit.
Sattusin täna õhtul esimest korda vaatama sellist väidetavalt kultuurisaadet nagu "Jüri Üdi klubi". Alguses ei saanud ma hästi üldse aru, mis saade see on, ja tegelikult jäi lõpuni natuke selgusetuks, miks sellele selline formaat valitud on (mingid jookide segamine, ühelt poolt nagu kõrtsilik või lokaalilik õhustik, samas jälle nagu mitte päris), aga edasi vaadates osutus saade ise, vähemalt sedakordne, mis eesti keelele pühendatud, küll päris mõistlikuks. Seda ei saa ilmselt kuidagi ümber jutustada, sest jutustamisest ju selline saade koosnebki, aga võimalus on seda muidugi järelvaadata. Igal juhul jättis ääretult võimsa mulje Kangro Maarja luuletus igati kohase pealkirjaga "Keelepuhtuse deklaratsioon" tema enda esituses ja sobiva muusikalise saatega, mis klappis emakeelepäevaga kenasti nagu kirss tordi peal (või ka nagu rusikas silmaaugus, kuidas kellelegi meeldib) - seda isegi mulle, kes ma üldjuhul luulet üldse mõistlikuks eneseväljenduse viisiks ei pea. Usutavasti üritan veel mõnda "klubi" vaadata, võib-olla siis jõuab ka tasapisi kohale, miks selle väline külg on just selline iseäralik nagu ta on...
Õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate kohtumine käis endiselt nagu kass ümber palava pudru ehk täpsemalt ümber selle Transifexi tõlkekeskkonna. Kõik on justkui valmis, et võiks asja käima panna ja saaks reaalse tööga alustada, aga miski on ikka veel puudu, et see ka reaalselt teoks saaks. Loodetavasti saadakse peagi ikka ka sellest koera saba viimasest tupsukesest üle. Igatahes võib IRC-kohtumise kokkuvõtet lugeda siit ja täielikku logi siit.
Juba hilisõhtul tuli kaugelt ookeani tagant teade, et ÜRO Julgeolekunõukogu on heaks kiitnud Liibüa-vastased sanktsioonid, sealhulgas lennukeelutsooni ja võimalikud "muud sammud". Samal ajal tundus, et kogu maailma roheliste iidol Gaddafi ise on vähemalt ajutiselt võimu riigis taas enda kätte saamas. Saab siis näha, kuidas asjad edasi kulgevad: Balkani ja Iraagi näited on ju hoiatusena silme ees, et isegi JN mandaadi elluviimisega kiputakse venitama piisavalt kaua, et ohvrite arv ja hala ikka Paabeli tornina taeva poole kasvaks...
Loetud: Diplomaatia 3/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), JoPe (ETV2), Jüri Üdi klubi (ETV)
12.3.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida kärpisin pisut kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Õnnekombel langes see nähtavasti päeva kõige ilusamale ajale, kus parajasti puhus mahe tuul ja taevast langes mingeid räitsakaid, mis polnud just päris lumi, aga ka mitte puhas vesi. Õieti akna taga nende räitsakate nägemine mind välja minema ajendaski, sest pilk töölauatermomeetrile kinnitas, et seal peaks olema paar plusskraadi. Kraadide ja räitsakate kaksisoim ent nõudis mõistagi kiiret lahendust - igatahes oli see meeldiv lahendus, hoolimata sellest, et võis näha ka kurvastavaid märke selle kohta, et talv hakkab taanduma ja kevad ja kõik see jubedus, mis sellele paratamatult järgneb, tasapisi saabuma, näiteks teel kauplusse muidu autodele kasutamiseks eraldatud hallika kõva kattega maastikuosadele lasunud paks veekiht...
Tänane Sirp valmistas räige pettumuse: esikaanel oli kenasti ära märgitud peatne emakeelepäev, mis tekitas juba äreva ootuse - ja siis selgus, et see oligi ainuke asi, mis emakeelele või üldse keelele oli kogu lehes pühendet! Valimised on ju küll juba läbi, aga ikka oli vaja tagantjärgi rusikatega või vähemalt sõnamulinarelvaga vehkida ja tervelt neli (või õieti isegi viis, kuigi see viies polnud päris otseselt enam valimistega seotud) lehekülge poliitjamale pühendada. Mõnevõrra tasakaalustasid seda järgnenud kolm lehekülge kirjandusele, täpsemalt Kultuurkapitali kirjandusauhindadele, aga pettumus just selle palju tõotanud esikülje pärast jäi ikkagi kripeldama.
Loetud: Sirp, 11.03.2011; Horisont 2/2011
Vaadatud: Jürgen Veberi trikituur (Kanal2), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Surmavaikus (TV3), Kelgukoerad (Kanal2)
Ilmunud tõlked: K. C. Ulrichsen, D. Held, A. Brahimi. Araabia 1989. aasta? (Diplomaatia 3/2011)
Tänane Sirp valmistas räige pettumuse: esikaanel oli kenasti ära märgitud peatne emakeelepäev, mis tekitas juba äreva ootuse - ja siis selgus, et see oligi ainuke asi, mis emakeelele või üldse keelele oli kogu lehes pühendet! Valimised on ju küll juba läbi, aga ikka oli vaja tagantjärgi rusikatega või vähemalt sõnamulinarelvaga vehkida ja tervelt neli (või õieti isegi viis, kuigi see viies polnud päris otseselt enam valimistega seotud) lehekülge poliitjamale pühendada. Mõnevõrra tasakaalustasid seda järgnenud kolm lehekülge kirjandusele, täpsemalt Kultuurkapitali kirjandusauhindadele, aga pettumus just selle palju tõotanud esikülje pärast jäi ikkagi kripeldama.
Loetud: Sirp, 11.03.2011; Horisont 2/2011
Vaadatud: Jürgen Veberi trikituur (Kanal2), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Surmavaikus (TV3), Kelgukoerad (Kanal2)
Ilmunud tõlked: K. C. Ulrichsen, D. Held, A. Brahimi. Araabia 1989. aasta? (Diplomaatia 3/2011)
11.3.11
Neljabased mõtted
Pooleldi tavaline tööpäev, kuigi see nii kavandatud ei olnud. Tegelikult ma mõtlesin, et jalutan Toompeale lihtsalt selleks, et visata oma pookstavid alla paberitele, mille alusel seejärel kullakoormad pangaarvele kanditakse. Aga siis esitati saatuslik küsimus "Mida sa õhtul teed?" ja nii ma jäingi RKK-sse pikemaks, et nende korraldatud filmiõhtul ära vaadata paarikümne aasta tagune film "Red Web", mida väidetavalt pärast esilinastust BBC-s polegi rohkem näidatud. Mul on küll tunne, et see on siiski olnud mõnevõrra levinud, võib-olla interneti vahendusel, sest mõned intervjuud seal filmis olid kuidagi tuttavad. Samas tervikuna vististi siiski näinud ei olnud ja kuigi samal teemal on filme hiljemgi tehtud, oli see kahtlemata huvitav.
Tõsi, et ma paberitele allakirjutamiseks jõudsin kohale juba õige mitu tundi enne seda, kui film käivitati, siis käisin vahepeal ka linnas ringi. Ilm oli küll maru kuumaks läinud, aga õnneks oli vähemalt korralik jahutav tuuleke linnatänavatel kondamas, nii et kõige hullem ei olnudki. No ja mida ma muidugi tegin, oli läbiastumine raamatupoest. Natuke mõelnud, leidsin, et võiks hankida raamatuid, mida ma muidu nii naljalt võib-olla ei hangikski, vähemalt mitte esmajärjekorras. Laias laastus võib neid ühe erandiga ilmselt esoteerika alla liigitada, aga olgu nad siis siin ka ära mainitud:
Filmiõhtu tõttu jäi mul sedakorda vahele Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, mis oli paraku üpris sisuline. Aga õnneks ei ole sellest suurt midagi, kenasti protokolliv robot võimaldab järge hoida ja vajalikud toimingud hiljem ära teha. Põhimõtteliselt peaks siis nädala või kahe jooksul Mageia tõlkekeskkond korda saama, nii et võib hakata mõtlema ka reaalse tõlkimise peale (ja kohandamise peale, mis tuleneb asjade ümberkantimisest Mandrivast). Aga eks näeb, kuidas sellega kulgeb, sest nii mulle kui ka teistele on Transifex veel selline natuke võõras asi, mistõttu ilmselt ongi sellega nii kaua aega läinud... Igatahes kohtumise kokkuvõte on siin ja täielik logi siin.
Sattusin täna juhuslikult peale ühele väga kenale joonisele, millel on kokku võetud ulmekirjanduse ajalugu - nii kenasti joonistatud, et uurimist jagub tükiks ajaks.
Veel üks tänane hea lugemine oli taas Postimehe veergudele pääsenud keeletoimetaja, kes sedakorda võttis ette need iseäralikud pealkirjad - mille lühikokkuvõtte leiab loo pealkirjast "Lennuk tappis reisijad".
Loetud: Horisont 2/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Kes siis teab (ETV2), Viimane vale (ETV2), Luukerevõti (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks maailm valimistest vaikib (Postimees, 10.03.2011)
Tõsi, et ma paberitele allakirjutamiseks jõudsin kohale juba õige mitu tundi enne seda, kui film käivitati, siis käisin vahepeal ka linnas ringi. Ilm oli küll maru kuumaks läinud, aga õnneks oli vähemalt korralik jahutav tuuleke linnatänavatel kondamas, nii et kõige hullem ei olnudki. No ja mida ma muidugi tegin, oli läbiastumine raamatupoest. Natuke mõelnud, leidsin, et võiks hankida raamatuid, mida ma muidu nii naljalt võib-olla ei hangikski, vähemalt mitte esmajärjekorras. Laias laastus võib neid ühe erandiga ilmselt esoteerika alla liigitada, aga olgu nad siis siin ka ära mainitud:
- Necronomicon
- V. Joala. Egiptuse vaaraode lühikroonika
- M. Weber. Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Teadus kui elukutse ja kutsumus
- A. Djukov. Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult
Filmiõhtu tõttu jäi mul sedakorda vahele Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, mis oli paraku üpris sisuline. Aga õnneks ei ole sellest suurt midagi, kenasti protokolliv robot võimaldab järge hoida ja vajalikud toimingud hiljem ära teha. Põhimõtteliselt peaks siis nädala või kahe jooksul Mageia tõlkekeskkond korda saama, nii et võib hakata mõtlema ka reaalse tõlkimise peale (ja kohandamise peale, mis tuleneb asjade ümberkantimisest Mandrivast). Aga eks näeb, kuidas sellega kulgeb, sest nii mulle kui ka teistele on Transifex veel selline natuke võõras asi, mistõttu ilmselt ongi sellega nii kaua aega läinud... Igatahes kohtumise kokkuvõte on siin ja täielik logi siin.
Sattusin täna juhuslikult peale ühele väga kenale joonisele, millel on kokku võetud ulmekirjanduse ajalugu - nii kenasti joonistatud, et uurimist jagub tükiks ajaks.
Veel üks tänane hea lugemine oli taas Postimehe veergudele pääsenud keeletoimetaja, kes sedakorda võttis ette need iseäralikud pealkirjad - mille lühikokkuvõtte leiab loo pealkirjast "Lennuk tappis reisijad".
Loetud: Horisont 2/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Kes siis teab (ETV2), Viimane vale (ETV2), Luukerevõti (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks maailm valimistest vaikib (Postimees, 10.03.2011)
3.3.11
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi taas isikliku kultuurikilomeetri läbimisega elik kandekeskusest paari raamatupakikese äratoomisega. Ilm oli erakordselt vastik: ere päike, mida isegi prillid ei suutnud palju leevendada, juba mõningane vastik löga maas, temperatuur neetult kõrge - küll olid tsikuraadid kõnniteedelt juba kadunud ja asendunud mõnusate kõrgete valevate vallide vahelise kaevikurajaga, millest hõngus siiski veel külma, mis andis veidigi turvalisemat tunnet. Aga see selleks, igatahes kandekeskusse ma jõudsin ja tagasi ka ning olgu siin siis ära öeldud pakikeste sisu:
Täna võis lugeda, et järgmisel nädalal algab siis lõpuks see kauaoodatud raketikilbi praktiline rajamine Euroopas, kui vastav radaritest pungil laevuke Vahemerre seilab. Püüdurrakettide päralejõudmiseni on muidugi veel aastaid aega, aga hea teada, et vähemalt algus on tehtud. Huvitav saab olema jälgida, kuidas sellele reageerib Venemaa: ehkki neil endal head ja korralikku ja tänapäevast raketitõrjesüsteemi ei ole (noh, Moskva ilmselt suudetakse praeguste ressurssidega ära kaitsta, aga sellega ka asi enam-vähem piirdub), on nad väga kirgliselt taodelnud ühistegevust NATO/USAga, ilmselge sihiga leida ka endale kindlam raketikilp (no ja muidugi ka vähemalt enda silmis prestiiži tõsta). Seni on, nii nagu ma aru olen saanud, peamiseks praktiliseks takistuseks (jättes poliitilised takistused kõrvale) see, et Venemaa ja NATO/USA süsteemid ei ole kas üldse ühildatavad või on see väga raskesti teostatav. Aga ei saa muidugi välistada, et see muutub, sest juba õige mitu aastat on NATO-ohtu ja muud sellist Venemaal kasutatud veel ainult retoorilise võttena, mille sisusse ei usu enam õieti keegi, kõik mõistavad, et see on vaid "diplomaatia" osa ja et vähegi hea võimaluse korral tehtaks NATOga koostööd nii mis mühiseb (nagu õieti mitmeski vallas juba tehakse).
Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: mitte muhvigi
- D. Rumsfeld. Known and Unknown
- P. L. Bergen. The Longest War
- J. Fforde. Something Rotten
Täna võis lugeda, et järgmisel nädalal algab siis lõpuks see kauaoodatud raketikilbi praktiline rajamine Euroopas, kui vastav radaritest pungil laevuke Vahemerre seilab. Püüdurrakettide päralejõudmiseni on muidugi veel aastaid aega, aga hea teada, et vähemalt algus on tehtud. Huvitav saab olema jälgida, kuidas sellele reageerib Venemaa: ehkki neil endal head ja korralikku ja tänapäevast raketitõrjesüsteemi ei ole (noh, Moskva ilmselt suudetakse praeguste ressurssidega ära kaitsta, aga sellega ka asi enam-vähem piirdub), on nad väga kirgliselt taodelnud ühistegevust NATO/USAga, ilmselge sihiga leida ka endale kindlam raketikilp (no ja muidugi ka vähemalt enda silmis prestiiži tõsta). Seni on, nii nagu ma aru olen saanud, peamiseks praktiliseks takistuseks (jättes poliitilised takistused kõrvale) see, et Venemaa ja NATO/USA süsteemid ei ole kas üldse ühildatavad või on see väga raskesti teostatav. Aga ei saa muidugi välistada, et see muutub, sest juba õige mitu aastat on NATO-ohtu ja muud sellist Venemaal kasutatud veel ainult retoorilise võttena, mille sisusse ei usu enam õieti keegi, kõik mõistavad, et see on vaid "diplomaatia" osa ja et vähegi hea võimaluse korral tehtaks NATOga koostööd nii mis mühiseb (nagu õieti mitmeski vallas juba tehakse).
Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: mitte muhvigi
Subscribe to:
Comments (Atom)