Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida lühiajaliselt katkestas ema külaskäik. Tegelikult avaldas see halvavamatki mõju, sest ema tõi taas kaasa terve hulga ristsõnu, mis sellest hoolimata, et paar tükki olid mu käest läbi käinud juba nädalapäevad tagasi Laupale sõites, võtsid pärast ta lahkumist veel õige tükk aega ära, pakkudes samas jälle vaimustavat intellektuaalset naudingut.

Veidi aega kulutasin täna ka alles sündiva uue distributsiooni Mageia peale. Ega seal mul kui tõlkijal praegu veel palju teha ei ole, sest distro ise on ju sündimata ja sestap tarkvara tõlkida pole. Küll aga on neil veebis juba oma esindus olemas ja selle kallale ma läksingi. Tänase seisuga sai ära tõlgitud nii Mageia ava/kodulehekülg kui ka nõndanimetatud väärtuste lehekülg, mis sisuliselt kujutab endast Mageia manifesti. Viimane on ka kindlasti juba olemas, esimese saatsin suhteliselt hilja õhtul, nii et see võib reaalselt nähtavaks saada alles homme. Praeguste juttude kohaselt peaks tõsisemaks tegevuseks minema millalgi järgmisel kuul või heal juhul selle kuu lõpupoole - uue distributsiooni esimene alfa või beeta on kavandatud mingile hetkele novembris (seda muidugi siis, kui kõik läheb ikka plaanipäraselt - praegu käivad veel tõsised vaidlused üldse selle üle, mismoodi uus distro välja peaks nägema, olgu ülesehituselt, struktuurilt, kaasatavalt tarkvaralt või mille iganes poolest - aga usutav on pigem siiski, et too esimene väljalase tuleb suurel määral Mandriva koopia, võib-olla teatavate nüansiliste muudatustega, ja alles pärast seda vaagitakse tõsiselt üle ja pannakse lõplikult paika kõik aluspõhimõtted, mida edaspidi arvestada).

Õhtul oli taas aeg jalgpalli nautida - pärast reedest hiilgemängu Serbia vastu olid muidugi pinged üles kruvitud, sest võit Sloveenia üle tõotanuks Eesti tõsta oma EM-i valikgrupis ju lausa esikohale. Paraku täna nii hästi ei läinud, mis siis, et mängiti kodus ja puha. Esimene poolaeg oli õieti päris paljutõotav: mõlemad meeskonnad rabelesid ringi nagu hullud ja mõlemal oli ka päris häid võimalusi, aga väravani siiski ei jõutud. Teine poolaeg aga olid eestlased otsekui ümber vahetatud ega suutnud enam just väga teravalt nõelata. See oli tegelikult lausa imelik: ei tahaks hästi uskuda, et nad vaheajal ära väsisid, ja sloveenlaste mäng ei olnud ka esimese poolajaga võrreldes just parem, lihtsalt mingil põhjusel meie poisid ei mänginud enam esimese poolaja tasemel. See maksis ka õige kurvalt kätte, kui lõpuks mängu ainuke värav vuhises Eesti võrku - ja lööjaks sealjuures oma mees! Kuidagi sümboolne - Serbia mäng lõppes samuti omaväravaga, ainult et siis oli jala valgeks saaja serblane... Võllanalja tehes võib muidugi öelda, et kuivõrd ainsa värava mängus lõi Eesti meeskonna mängija, siis kuulus ju ka võit Eestile... Tegelikult oleks üldise mängupildi põhjal võinud õiglasem tulemus olla ehk viik, aga ega siis kõike head ka ei pea saama. Niigi on Eesti ennast päris hästi näidanud: ei tasu ju unustada, et kui ka FIFA edetabel ei ole absoluutne tõde ja "jalgpall on ümmargune", siis on Eesti selles edetabelis siiski 85. kohal ning Serbia ja Sloveenia vastavalt 15. ja 19. kohal, nii et Eesti võit Serbia üle, eriti veel viimase koduväljakul, on juba nagunii tohutu saavutus. Aga vähemalt sai ka täna terve esimese poolaja ja kohati ka teisel poolajal, eriti lõpupoole, näha päris nauditavat jalgpalli. Asi seegi.

Päris hilisõhtul nägin, et vennas oli Youtube'i üles pannud video oma paraku napilt ebaõnnestunud katsest haarata enda kätte Eesti absoluutne rekord lamades surumises. Ega tal palju puudu ei jäänud, aga 271 kg oli sedakorda siiski liiast. Aga noh, vähemalt oma kaalus - nagu juba paari päeva eest mainitud - jättis ta kätele kerkinud 250 kilogrammiga Eesti (uuendatud) rekordi endiselt enda kätte.

Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Jalgpalli EM valikmäng Eesti-Sloveenia (ETV), Supernatural (Kanal2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev ja teatavate asjaolude tõttu üsna produktiivne. Selleks asjaoluks oli mulle omane tormakus ja riskivalmidus, mis ajendas mind hommikul ette võtma süsteemi uuendamist. Paraku selgus, et KDE 4.4 eelversioon ei ole veel siiski nii palju uuendamist üle elanud, et see oleks kasutatav: ma küll nägin seda, aga täpselt nii palju, et aru saada, et asi on kokku jooksnud. Muidu läks uuendamine kenasti ja õnneks on ju olemas ka teised töökeskkonnad, näiteks LXDE, mille ma kohe ka kasutusele võtsin. See jamamine võttis veidi aega, aga et LXDE ei paku kõiki neid mugavusi, mida KDE (põhimõtteliselt peaksid ju KDE rakendused töötama ka teistes keskkondades ja kindlasti töötavadki, aga et nad mul parajasti sellised räbaldunud ja katkised olid, siis muidugi ei läinud ükski neist käima), sundis see rohkem pöörama tähelepanu just põhitööle ja jätma igasuguse tilu-lilu kõrvale (nojah, selle alla kuulub ka uudiste lugemine, mida ma olen juba väga ära harjunud tegema RSS-i vahendusel, mitte enam aega raiskavalt veebis kolades - eks tuleb siis, kui KDE loodetavasti võimalikult kiiresti lähipäevil või -tundidel terveneb, jälle veidi rohkem aega leida, et ennast selliste uudistega kurssi viia, mis muidu n-ö suurde meediasse ei jõua...) Eks see natuke harjumatu oli teises töökeskkonnas tegutseda, aga mu põhitöövahendid ehk OpenOffice.org Writer ning Firefox töötavad ju keskkonnast sõltumatult, nii et ega väga suurt vahet ei olnud peale selle, et, nagu öeldud, tilu-lilu puudus.

Jõudsin täna lõpule Vikerkaare viimase numbriga. Algus ehk ilukirjandus ja lõpp ehk arvustused olid sedakorda väga tühjad, piisas vaid pilgust peale, et leida, et pole lugemist väärt. Aga see-eest keskmine osa oli küll väga asjalik ja tuumakas. Märt Väljataga on Varraku raamatublogis ilmunud numbri tutvustuses enam-vähem kõik lahti kirjutanud, seepärast piirdun vaid nentimisega, et Eik Hermanni skeptitsismi käsitlus oli erakordselt huvitav, peamiselt vahest seetõttu, et ma varem neist just väga palju ei teadnud - ja nagu lugemisel selgus, olid needki vähesed teadmised omajagu nihkes, võib-olla ka sellepärast, kuidas skepsist ja skeptitsismi enamasti n-ö tavakäsitluses võtma kiputakse. Igatahes äratas see huvi, võib-olla tasuks lausa mõne antiikaja skeptiku teos hankida, et ühtlasi oma nõtra vanakreeka keelt veidi turgutada...

Samas Varraku raamatublogis oli Kai Aareleiult väga vahva kirjutis tõlkijate, kuidas öeldagi, praktilisest elust, täpsemalt sellest, kuidas on füüsiliselt organiseeritud tõlkimisprotsess tõlkija töölaual: mida kasutada tõlgitava raamatu lahtihoidmiseks, kuidas see raamat või ka sagedamini vaja minevad abimaterjalid asetada ja nii edasi. Kunagi sai ühel Varraku tõlkijate peol samast asjast veidi räägitud, sestap oli nüüd hea seda ka kirjas lugeda :-) Ma ise ei ole küll pea kunagi raamatualust kasutanud, pole nagu vajadust olnud, töötool ja laud, kus tõlgitav raamat asetseb, on just sellise kõrgusevahega, et tuleb vaid pilk vasakul "maas" hoida. Samas kõrval on ka vajaliku keele sõnaraamat alati lahti (tavaliselt inglise, aga mõnikord ka mõne muu keele, kui tuleb ette õnnelik juhus ka mõnest muust keelest tõlkida) ning selle taga veidi vähem, aga siiski sageli ära kuluvad ÕS, võõrsõnade leksikon, maailma kohanimede raamat, Piibel ja Koraan. Mõnikord panen käeulatusse ka mõningaid teisi teatme- või muid teoseid, aga üldiselt ma eelistan pigem toolilt tõusta ja astuda mõned sammud vajaliku riiuli juurde - seda ei saa vahest just eriliseks füüsiliseks koormuseks pidada, aga oma lisa igatunnisele pisikesele puhkepausile ikka annab...

Vend andis täna teada, et ta on nüüd ka Youtube'is ja koguni vähemalt kahe videoesitusega :-) Üks neist näitab, kuidas ta rinnalt surumises Eesti meistriks tuli, teine on mingi suvalisem kangitõste. Päris parajate raskustega pistab mu jõutõstjast vennaraas seal rinda :-) ja tahab veel rohkem!

Loetud: Vikerkaar 10-11/2009, Horisont 6/2009
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Jäljetult kadunud (TV3)