Laubased mõtted

Tänane päev algas juba varahommikul postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse TEA entsüklopeedia köite, sedakorda siis kaheksanda. See pani alguse kenale laupäevale, mida juba pikemat aega on iseloomustanud mulle kui tublile tugitoolisportlasele telekanalite vahendusel pakutav jalgpall: mõnikord põnevust pakkuv Eesti meistriliiga ja nüüd juba teist nädalat ka õhtupoolikul üle ookeani vahendatav USA kõrgliiga, mis isegi sellest hoolimata, et keskendutakse "meie mehe" meeskonnale ehk New Yorgi Red Bullsile, on kraadides põnevam, kas või juba seepärast, et USA on lõppeks jalgpallis erinevalt Eestist üsna kõva tegija (nojah, eelkõige küll naised, aga ka mehed - praegu küll FIFA edetabelis 27. kohal, aga on viibinud vaid mõne aasta eest lausa 4. kohal).

Täna jõudis püha tõttu hilinemisega pärale ka Sirp, mis kandis küll neljapäevast kuupäeva, aga nojah, vähemalt minu postkastis oli see alles täna - oli nähtavasti juba siis, kui käis postikuller, aga nii varajase aja tõttu ei osanud ma ähmiga kastikesse vaadatagi, avades selle alles, nagu tavapäraselt, ennelõunasel ajal ehk kohaliku aja järgi 16 paiku ...

Lugemist oli Sirbis suhteliselt palju, aga ilmselt käimasolevate pühade iseloomu või mu enda meelestatuse tõttu tundus kuidagi tuhmi, lausa morbiidsenagi. See selleks, "sotsiaalia" avaartikkel Möldri Martini sulest oli teema poolest - sõnavabadus - päris huvitav ja sisugi poolest, ehkki see oli mõneti omapärase nurga alt esitatud, käsitledes, kuidas öelda, sõnavabaduse "patoloogiat". Teema on mõistagi mulle kui totalitaarse riigi rüpes sündinule päris hingelähedane ja ma olen sellega mitmeti kokku puutunud, olgu isiklikus plaanis või ka mitmesugustes töösuhetes (viimati alles äsja vastavateemalisi artikleid Diplomaatia hüvanguks tõlkides), nii et lugeda tasuks seda iseäralikku artiklitki kindlasti, kas või mõiste tausta paremaks mõistmiseks.

Päris huvitav oli ka Schvaki Toomase arvustus Kikase Konradi raamatukogude-teemalisele raamatule, mis küll ehk viimase väärtust raamatukogude ajaloo alase teosena omajagu maha tegi, aga esitas omalt poolt mõtteid raamatukogude, mis ju mõne aja eest mõneti ootamatult suureks arutlusteemaks kujunesid, oleviku ja tuleviku kohta.

Mõnus oli lugeda intervjuud Tiiveli Irenega, sellise pesueht inglasliku vanadaamiga, kes, kui tsiteerida, "inglise kirjandust eesti keeles lihtsalt ei loe" ja "Ameerika inglise keelest ei ole ma üldse huvitatud, kuna ei loe ameerika kirjandust. See on hoopis teine keel." Mõneti radikaalsed seisukohad, aga küllap on neilgi oma põhjendus ja tarvidus olemas. Igatahes väga vahva vanaproua, rääkimata juba sellest, et ka mitme vajaliku raamatu autor.

Palju masendavam oli selle rõõmsa intervjuu kõrvale poetatud Kirme Kaalu seisukohavõtt tõlkimise teemal, mis käsitles eelkõige sõjalist terminoloogiat ja seeläbi mõistagi ka mind teravamalt puudutas kui mõnedki samateemalised sõnavõtud. Ja ega ei saa midagi öelda - tõepoolest, ma olen ka ise kohanud päris sageli kobavaid või suisa valesid tõlkeid neis valdkondades, millest mul teatav ettekujutus on. Võib-olla suudab sellisele "ebakompetentsuse lokkamisele", nagu Kirme ütleb, mõningase piiri panna või seda natukenegi vähendada too esialgu sipupükstes tõlkijate sektsioon, mille asutamiskoosolekul muude probleemide kõrval tõusis selgelt esile ka vajadus "tõlkija sõprade" ehk erialakonsultantide järele, samuti tõlkijate sektsiooni ühe ülesandena töötubade või seminaride korraldamise järele, kus just sellised erialainimesed hariksid neid, kes mingil põhjusel selle temaatikaga kokku puutuvad või vähemalt selle vastu mis tahes põhjusel huvi tunnevad.

Ja eks niisuguseid tõrkekohti tuleb igal tõlkijal ette: nood autorid ju paraku ei ole täpselt samasuguste teadmistega nagu tõlkija ja mõnigi kord kasutavad ise teiste erialade inimeste panust, selliste erialade, milles võib-olla nad ise hästi kodus pole, aga veel vähem tõlkija. Et ma ise olen valdavalt just mõnes mõttes erialaseid (sõja)ajalooalaseid teoseid tõlkinud, on neid tõrkeid ehk veidi vähem olnud, aga ka oma kogemuse põhjal võin julgelt öelda, et kui teos peaks käsitlema vähegi laiemat või lausa võimalikult kõikehõlmavat teemaringi (nagu näiteks mu kunagi tõlgitud "Muistsete maiade maailm"), siis on peaaegu paratamatu, et tõlkija arvukad lüngad ja vajakud tulevad eredalt esile ning välist abi läheb hädasti tarvis. Ma usun, et paljudel ilukirjanduse tõlkijatel, kes tihtipeale kalduvad olema filoloogiharidusega, mis tagab kahtlemata hea keeletunnetuse või vähemalt võib selle tagada ning ka oskuse seda edasi anda, ei kindlusta aga sugugi teadmisi paadiehituse, botaanika või kas või sõjanduse alal, on see mure veel akuutsem.

Omapärane oli Soidro Mardi meediaarvustus, kus tutvustati Tallinna TV-s kulgevat kirjandus/kultuurisaadet, tõstatades ühtlasi küsimuse, miks sellist pole rahvustelevisioonis. Soidro esitas osaliselt vastusena üsna masendava statistika: ETV elusaadete toimetuses on palgal 20, meelelahutussaadete toimetuses 17 ja kultuuri- ja muusikasaadete toimetuses kaheksa inimest. Kui arvestada, et tegemist on rahvustelevisiooniga ehk siis põhimõtteliselt Eesti riigi meediaväljundiga (isegi kui see pole nii üheselt riigi "hääletoru"), mis uhkelt kuulutab suisa põhiseaduses eesti kultuuri edasikestmise vajadust ja kohustust, on see ikka kurb mis kurb. Nojah, teatavas mõttes on kahtlemata kõik need kolm "kultuuritoimetused", aga siiski ...

Tänasesse päeva jäi eilse jätkuna ka omajagu vaevanägemist tarkvara tõlkimise kallal, täpsemalt siis endiselt KDE stabiilses harus ja et kasutajaliidese pool, nagu eile mainitud, korda sai, siis eelkõige käsiraamatute kallal. Tubli osa kontoritööpaketi Calligra dokumentatsioonist sai eestindatud, aga selle kallal tuleb veel pingutada natuke. Ja siis jääb see neetud KMyMoney, mida tahaks siiski kaelast ära saada, kui ma vähegi tunnen, et see võimalik ja jõudumööda peaks olema. Arendusharu kallale nähtavasti praeguse pausi käigus ei jõua, kui mitte arvestada muidugi seda, et stabiilses harus tehtud parandused ja täiendused jõuavad sünkroonimise tõttu suurel määral ka arendusharru.


Loetud: Akadeemia 4/2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Eesti jalgpalli meistriliiga: Nõmme Kalju - Narva Trans (TV6), Legend vägevast seebist (ETV2), USA jalgpalli kõrgliiga: Columbuse Crew - New Yorgi Red Bulls (Kanal12)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: juhtub, et reedavad omad ja aitavad võõrad (Postimees, 07.04.2012)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane esilehekujundusega tõsiselt vapustanud Sirp sisaldas paar pikka ja head lugemist, aga ka paar lühemat head pala. Alustuseks oli hea lugeda, kui ma just ei eksi, siis veidi vanema inimese mõtiskelu Facebooki või laiemalt sotsiaalvõrgustike üle, milles oli oma tugev tõetera sees - vähemalt Facebook pole ka mu meelest kuigi mõistlik "avaliku diskussiooni" paik, kuigi seda kahtlemata saab ka seal teha. Õieti ma ei teagi, milline saaks üldse olla "avalik diskussioon", mis ei oleks silmast silma - alates kahe-kolmekesi koosistumisest kuni ekstreemsemate rahvakoosolekuteni välja -, sest osalemine eeldab ikkagi, nojah, osalemist, mitte lihtsalt kiibitsemist teleriekraani taga või ajaleheteksti kohal (sõltumata sellest, et ajakirjandus tavatseb ennast pidada just sellise "avaliku diskussiooni" platvormiks, mida ta mu meelest aga kuidagi ei ole, ikka rohkem vaid eneseväljenduse platvorm, mille puhul tagasiside pole üldse obligatoorne...)
Mõistagi oli äärmiselt nauditav taas Sirbi veergudele jõudnud kirjanduslike meenutuste paarislehekülg, mille palakeste lugemine pakkus sulanaudingut. Mõnevõrra üllatuslikult oli sama huvitav ühe hollandlasest linnaruumiteadlasega tehtud pikk intervjuu. Tavaliselt ma jätan sellise temaatika sootuks kõrvale kui äärmiselt ebahuvitava: linn on nagunii üks kole asi, mida parimal juhul on võimalik muuta kohaks, kus ka võib elada, nii et igasugused jutud linnaplaneerimisest ja "elamisväärse" elukeskkonna kujundamisest on tühi jutt, rohkem sitale saia sildi külgekleepimine. Aga selle mehe jutus oli palju mõistlikke mõtteid, mitte ainult linnast kui sellisest, vaid ka muid - ja need olid esitatud ääretult elavalt ja kirglikult.
Viimasena, aga mitte tähtsusetuimana jäi silma üks pisike kirjatükk, mis on niivõrd küüniline (või on õige sõna sarkastiline, ma pole väga kindel), et sellest oli lausa raske mööda vaadata - nojah, kui kord juba pilk selle nupu peale pidama jäi. See haakus muidugi ka eespool mainitud kirjanduslike meenutustega, ainult et nende puhul kasutati kokkukerjatud raha, kuidas öelda, rohkem "kunsti- ja eesmärgipäraselt" :-) (Seda teksti paraku ei paista veebiväljaandes olevat, aga küllap paberlehe lugejad oskavad selle 23. lehekülje servast üles leida...)

Päris huvitavat artiklit Kala Martini sulest sattusin täna lugema Postimehe veergudel, mis puudutas sõnavabaduse piiride probleeme. Eks see ilmselt juristidele ole üks keeruline asi lahendada, eriti praeguses maailmas, kus, nagu ka artiklis osutatud, eksisteerivad riigid, mille seadused on erinevad, mis võimaldab tingimustes, kus (elektrooniline) teave levib sisuliselt piirideta, kogu maailmas, vajaduse korral otsida üles selle kõige soodsama koha, kus õigust enda kasuks või teise kahjuks kallutada. Samas üksikisiku seisukohalt on mu meelest asi ikka sama lihtne ja selge, nagu oli juba siis, kui inimene või tema eellane üldse ennast kuidagi väljendama õppis või tal seda vaja läks: kõik, mida sa teed või ütled, õieti isegi mõtled (kuigi praegu veel on mõtted see valdkond, mis päris otseselt muu maailmaga ei suhestu, aga mõtetelugemise arenedes ei pruugi see muidugi nii jääda), tuleb teha või öelda nii, et sa vastutaksid iga oma teo või sõna eest. Sest õieti ongi ju igasugune muu tegutsemine või väljendumine üsna mõttetu, võib-olla vaid tõsiselt masohhistliku kalduvuse puhul kuidagi mõistetav, muidu aga pigem frustratsiooni tekitav - anonüümne heategija või kommentaator ei näe ju peaaegu kunagi oma teo või sõna tagajärge ega saa sellest õiget rahuldust, sest keegi ei saa teada, et just tema seda tegi... Mis muidugi ei tähenda, et oma nime all tegutsemine või sõnavõtmine alati valutult mööduks, ikka võib leiduda neid, kellele miski ei meeldi, ja siis jõuamegi selle artiklis arutluse all olnud temaatika juurde.

Õhtupoolikul jäi silma üks spetsiaalselt tõlkijatele suunatud üritus, nimelt Euroopa Komisjoni ja Tallinna ülikooli korraldatavad avalikud tõlketalgud ehk täpsemalt siis vabalt valitava sihtkohaga reisiga auhinnatav Wikipedia artiklite tõlkimine. Ma olen küll ka ise mitmel korral mõelnud eestikeelsesse Wikipediasse midagi kirjutada või olemasolevat täiendada oma tagasihoidlike teadmiste baasil, aga paraku on see muu tõlkimine, mida ma igapäevatööks või -hobiks teen, aja nii jäägitult ära võtnud, et ei ole selleks kuidagi aega leidnud - ja paraku ei tundu ka praegu ettenähtud ajaperioodil seda jaguvat... Aga üritus ise on küll hea, selliseid võiks lausa rohkemgi olla.


Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud. Kättemaksukontor (TV3), Sõnasõda (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2), The Cave (Pro7)

Teisibased mõtted

Täna oli muidu tavaline "tööpäev", aga hommiku poole (nojah, kuidas kellelegi - need tarkvara tõlkimise esmaspäevadele järgnevad päevad on tavaliselt suhteliselt hilise ärkamisega, täna näiteks kella kolme paiku alles :-) ) sai teha järjekordselt üks väike tõlge Diplomaatiale. Üks iraanlane kirjutas, oma riigi strateegilistest kaalutlustest ja muust sellisest. Hämmastav on lausa (või ka masendav, kuidas võtta), kui sarnased on stiililt (või mis see õige sõna olekski) selliste riikide kirjamehed, kus sõnavabadusega on tagasihoidlikult öeldes kesised lood. Selline kuiv-asjalik tekst, omadussõnad sisuliselt puuduvad (vormilt omadussõnu muidugi leidub, aga see on ka kõik), otsekui elu oleks seest võetud.
Mäletan hästi täpselt samasuguse tonaalsusega tekste nõukogude ajast. Sel sajandil on sama toon ilmunud tagasi ka Venemaa ajakirjandusse. Hiina tekstides on ka täpselt seesama. Inimesed otsekui kardavad vähimatki värvingut anda, et keegi ei saaks kuidagi milleski süüdistada. Muidugi on alati ka kõik väited põhjalikult fundeeritud, palju ei puudu, et lausa viited sisse pannakse...
Ja seda isegi siis, kui tegelikult kirjutab välisx-lane, kui tema sünnimaa või maa, millega ta ennast samastab, on selline autokraatia/diktatuur - antud juhul oli siis iraanlane, aga põhimõtteliselt samasugust tonaalsust võis leida ka omal ajal väliseestlaste ja üldse välisbaltlaste juurest (ilmselt ka teiste välisx-laste juurest, ainult et nendega ma pole nii palju kursis). Ikka päris erinev sellest, mida kirjutab sõna- ja muu vabadusega harjunud vaba maa kodanik, kui teda ei kammitse tung, võib-olla isegi sisemine kohustus olla või vähemalt näida maksimaalselt erapooletu ja "asjalik"...