Esmabased mõtted

Võrdlemisi tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Et Lokalize on endiselt eelmisel nädalal mainitud tõsiselt tööd raskendava veaga (mis ilmselt pole mitte rakenduse enda, vaid nii selle kui ka kogu KDE taga seisva Qt tööriistakomplekti viga ja sestap kardetavasti palju pikema vinnaga...), võtsin sedakorda KDE asemel ette Mandriva, mida ma olengi harjunud rohkem Lokalize asemel tekstiredaktoriga Kate tõlkima - seda enam, et jõulude eel peaks ju ilmuma nii-ütelda vaheväljaanne 2010.2. Ega seal väga palju teha polnud, peamiselt peamenüüs näha olevate rakenduste nimede ja kirjelduste tekstid, muu tarkvara osas pole poole aasta vältel selliseid muutusi olnud või suudetud teha, millega oleks kaasnenud vajadus ka tõlkijal tegutsema asuda. Küll tegin paar parandust, mida Jaanus oli tungivalt soovitanud, ning nägin veidi vaeva ka muidu vaid tarkvarahalduris näha olevate tarkvarapakettide kirjelduste tõlkimisega - et Mandrival on tarkvarapakette mustmiljon, võtab see tohutu aja, andmata samas mingit väga käegakatsutavat ja rahulolu tekitavat tunnet. Aga igatahes valdav osa nii-ütelda tähtsamate pakettide (mis kuuluvad tarkvaraallika main koosseisu) kirjeldustest suutsin ma ära tõlkida.

Eile mainitud uudis selle kohta, et Mandriva on võitnud Brasiilias konkursi, mis näeb ette koguni kuni 1,5 miljoni Mandrivaga varustatud arvuti paigaldamist koolidesse, oli tänaseks jõudnud ka Mandriva ajaveebi. Ega see oluliselt rohkem teavet ei sisaldanud kui eilne Kommersanti artikkel, aga olgu see siin siis ikka ära mainitud.

Veel üks tarkvaraga seotud, aga mõneti kummaline uudis tuli KDE rindelt. Nimelt otsustasid KOffice'i arendajad mingil, mulle arusaamatuks jäänud põhjusel oma loomingu KOffice'i asemel Calligraks nimetada. Uudisest võis ridade vahelt välja lugeda, et selle taga seisavad arendusmeeskonna sisemised vastuolud, aga päris kindel see ei ole, nii et midagi lähemat põhjust kohta ei oska ma öelda. Igatahes on nüüd olemas Calligra (koos kena kodulehega) ja peatne KOffice 2.3 jääb nähtavasti viimaseks selle nime kandjaks (vähemalt seni, kuni keegi seda nime ei otsusta üles korjata...)

Üle tüki aja võis õige mitmest maailma mastaabis suurkanalist tähtsaks kergitatud artiklite seas lugeda Eesti, õigemini küll natuke laiemalt Balti riikide kohta (näiteks NY Timesis). Seda siis palju kõmu tekitanud Wikileaksi materjalide valguses, kust "selgus" tegelikult üsnagi teada tõsiasi, et Venemaa-Gruusia sõda ajendas Balti riike varasemast oluliselt tungivamalt nõudma NATO käest endale konkreetseid eriolukorra plaane. Nagu ilmselt enamikus Wikileaksi viimase portsu materjalides (kindlasti vähemalt neis, mida ma olen silmanud), pole seal midagi otseselt uut ja huvitavat, samas on neid siiski hea lugeda just selle pilguga, et näha, milliseid kaalutlusi milliste otsuste langetamisel arvesse võetakse. Kindlasti äärmiselt huvitav materjal neile, kes ühel või teisel põhjusel tunnevad sügavat huvi välisteenistuste vastu, teistele ilmselt üpris igav (ka nt tõlkijate seltskonnas on hea vahetada mõtteid selle üle, kuidas mõnda asja tehakse, aga ma kujutan ette, et peale tõlkijate ajaks see jutt teisi päranis sui haigutama... :-) ).


Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Kaugel Maast (TV6)

Ilmunud tõlked: Mario Mazzocchi, Toidu ohtlikkust hinnatakse tihti üle (Postimees, 06.12.2010)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. KDE stabiilses harus, nagu arvata oli, saigi enam-vähem kõik korda. Kasutajaliidese poolt on ainsaks puudujäägiks ja raskuseks kümmekond kiirsuhtlusrakenduse Kopete sõnet, mis on seotud video esituse seadistustega: need paganama luma'd, chroma'd, coring'ud ja muud sellised asjad valmistavad tõsist peavalu ikka... Dokumentatsiooni poole pealt oli näiliselt tohutu saavutusrohke päev, kui arvestada failide arvu ja võib-olla isegi stringe, aga tegelikult tähendas see üsna tuima klahvipressimist, sest "uued" asjad kujutasid endast kuupäevi ja versiooninumbreid. Päeva lõpuks jäid siis endiselt tegemata kaks sõnaraamatut, nagu varemgi. Igatahes ma arvan, et kui mul just vahepeal mingil seni väljaraalimatul põhjusel ei peaks teistsugust tuju tekkima, võib KDE stabiilse haru lõpetatuks kuulutada ja järgmine nädal arendusharu kallale asuda, kus ootab ees tubli hulk tööd, eriti extrageari asjade kallal. Need üksikud stabiilse haru puudused ei tohiks, ma usun, õieti kedagi häirida, sest need on suhteliselt hästi varjatud (nii palju kui ma olen aru saanud, on inimestel räige vastumeelsus nagunii rakenduste käsiraamatuid uurida - miks, ma täpselt ei tea, aga usutavasti arvavad kõik, et nad on piisavalt targad, et mitte juhendeid silmata... :-) ).

Õhtupoolikul vaatasin TV3-st üht uut telemängu, mil nimeks "100 sekundit". Mäng ise oli üsna tavaline mälumäng, eripäraks ehk see, et laua taga olijad üksteist üldse ei tundnud (või vähemalt nii öeldi - ja selline mulje tänase kolmiku pealt ka jäi), aga see ei ole iseenesest midagi väga imelikku. Küsimused ei olnud mu meelest eriti rasked, kuigi ilmselt avaldab siin mõju see, et ma olen ju suhteliselt pikalt mälumänguga tegelenud. Üks küsimus, Vilja Laanaru esimese parlamendifraktsiooni kohta, oli küll selline, mille ma ilmselt oleks valesti pannud, nagu ka nemad stuudios. Aga huvitav ja põnev oli mängu lõpposa, kus mängijad pidid võidetud rahasummat omavahel jagama. Seal lõi ikka ahnus ja liialdatud enesehinnang väga selgelt välja ja nii nad tühjade kätega jäidki... Hea strateegia oleks muidugi selline, nagu mu vend välja pakkus: leppida kokku, et võtta kogu raha välja, ja siis omavahel võrdselt jagada juba pärast mängu. Aga seal tuleb muidugi usalduseküsimus mängu... kuigi teisalt isegi siis, kui keegi alt veaks, oleks saak suurem kui stuudios vaieldes, kus massin halastamatult numbrit kärbib... Aga eks näeb, kas edaspidi tuleb selline mõte kellelgi pähe ja kas keegi riskib selle peale välja minna. No muidugi lisaks rahajagamisele on üsna huvitav ka jälgida seda, mida telemälumängude puhul väga sageli ei näe või näidata, nimelt seda, kuidas võhivõõrad inimesed aruteluga vastuseni jõuavad.

Sellest veidi hiljem näitas ETV Nekrassovi Andrei jubekoleõudset dokfilmi "Vene õppetunnid" Venemaa-Gruusia paari aasta tagusest sõjast. Ma ei olnud seda terves pikkuses varem näinudki. Filmina see ehk kõige suurem asi ei olnud, aga ma saan aru küll, miks mõningad ringkonnad Venemaal filmi autoreid lausa rahvavaenlasteks tituleerivad - Venemaa keskvõimu propagandatrikke paljastas see film igatahes väga selgelt ja õõvastavalt.


Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Fringe (Pro7), Eureka (Pro7), Välisilm esitleb: Vene õppetunnid (ETV)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millele küll tegin väikese pausi sisse, et ära teha miski, mis on ammu peas mõlkunud. Nimelt muusikamängijale Amarok Eesti internetis kuulatavate raadiojaamade skript. Neid jaamu on õige palju ja endalgi on tüütu alati neid üles otsida, skript aga annab kenasti võimaluse neid kõiki Amarokis kuulata. Või vähemalt võiks anda, sest ma ei ole päris kindel, kas see ikka toimib - enda arvates tegin kõik täpselt nii, nagu vaja, kontrollisin ka jaamade vood üle, et nad ikka kindlasti mängiksid, aga skripti reaalsel paigaldamisel esines siiski mingi viga. Võimalik, et see oli lihtsalt tingitud mingist pisiasjast mu enda süsteemis ja nüüd, kus see on kde-apps.org-i üles riputatud, töötab skript kenasti, aga võib-olla tuleb seda veel lähemalt uurida, et selgusele saada, milles probleem. Igatahes on vähemalt andmed ilmselt kõigi Eestis tegutsevate internetiraadiote kohta nüüd kokku koondatud, isegi kui mingi vormistusviga ei peaks lubama skripti veel kasutada.

Päeval võis ka lugeda Venemaa aina mornimaks muutuvaid kommentaare eile avaldatud Tagliavini aruandele Venemaa-Gruusia möödunudaastase sõja kohta. Kui eile, vahetult enne ja pärast aruande avalikustamist, olid Moskvast lähtuvad kommentaarid veel väga optimistlikud ja kinnitasid aina, et vaat, mis me ütlesime, meie ikka õiged mehed, siis tänaseks olid nähtavasti mitmed aruandega ka tegelikult tutvunud ja mõistnud, et eriti Venemaale ei ole selles kohe midagi positiivset (Rogozini ärplemine on erand, aga sellelt mehikeselt ei oskagi õieti muud oodata...). Ja nii ilmusidki ridamisi avaldused, mis kinnitasid, et aruandes esineb "ebakõlasid" ja "liialdusi". Ega midagi muud oodata ei olnudki, kui samuses aruandes kinnitatakse, et ükski põhjendus, mida Venemaa Gruusia ründamise kasuks on toonud, kuidagi ei päde või kui isegi põhjendus muidu võiks pädeda, siis selle ellurakendamine oli igati ebaproportsionaalne. Infosõja selle lahingu on Venemaa igatahes selgelt kaotanud.

Muidugi, ega Gruusial ka midagi hõisata ei ole, sest aruanne osutab - ja pigem põhjendatult ja õigustatult kui vastupidi - ka nendepoolsetele rikkumistele ja eksimustele, ent need jäävad mastaabilt ja tasemelt Venemaast tunduvalt maha. Ilmselt on seda adunud ka grusiinid ise, sest sealtpoolt on aruande suunas lennanud vaid üksikud ja üpris pehmed kriitikanooled, peamiselt just selles vaieldavas küsimuses, millele ka aruanne ei suutnud selget vastust anda, kui palju ikkagi viibis Lõuna-Osseetias enne sõlmpunkti ehk Gruusia tulelöögi algust "üleliigseid" võõrvägesid. Aga ilmselt pakub nii see aruanne kui ka selle tõlgendamis- ja täiendamisvõimalused kui mitte "suures meedias", siis vähemalt asjatundlikumates ringkondades ainest aruteluks veel õige mitu nädalat või kauemgi.

Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt käik poodi toidumoona järele. Ilm oli imeilus, isegi kahkja päikese kuma ei suutnud vähendada mõnusate tuuleiilide ja kergelt kargeks kiskuva õhu vaimustavat nauditavust. Oleks isegi tahtnud pikemalt väljas ringi hulkuda, aga paraku on taas aina akuutsemaks muutumas ajanappus ja nii pidin piirduma rõõmustamisega selle üle, mida sai kogeda mõne minuti jooksul, mis kulub sammumiseks poehooneni ja sealt tagasi.

Töövälistest asjadest oli päevasündmus number üks muidugi möödunudaastast Venemaa-Gruusia sõda käsitleva Tagliavini aruande avalikustamine. Ma ei jõudnud küll seda enam kui 1000-leheküljelist materjali täielikult läbi töötada, nii et avastamisrõõmu on veel hulganisti ees, küll aga lugesin läbi 44-leheküljelise I osa, mis sisaldab n-ö aruande tuuma, peamisi järeldusi ja kokkuvõtet.

Peab ütlema, et aruanne üllatas mind. Eelnevad "lekkimised" olid andnud mõista, et selles seatakse "sõjasüü" Gruusiale, toetades Venemaa propageeritud väidet, et "sõda" algas 7. augusti ööl ja just Gruusia paugutamisega. Seda aruanne siiski ei väida, nii et ilmselt oli taas tegemist kagebeelike "aktiivsete meetmetega" avaliku arvamuse töötlemiseks (viimastest on osaliselt ka mind kui Canarist käsitleva raamatu tõlkijat puudutavalt kirjutanud üht "aktiivset meedet", mis puudutab Eesti Vabariigi ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa väidetavat tihedat luurekoostööd 1930. aastate lõpul, filigraanselt lahates ja selle juuri välja selgitades Ivo Juurvee ajakirja Tuna 2008. aasta teises numbris).

Aruanne muidugi ei väida, nagu poleks Gruusia tol ööl tulistanud - seda oleks ka arulage väita -, kuid nendib täiesti õigustatult, et see oli kõigest üks episood pikemaajalises konfliktis ning konkreetselt selle tulistamise taga seisid aastatega üha süvenenud ja ägenenud Venemaa provokatsioonid. Gruusia tolle öö turmtuld peab aruanne õigustamatuks ja ebaproportsionaalseks reageeringuks, millise hinnanguga võib võib-olla vaielda, aga ega see nähtavasti otseselt vale pole, pigem päris mõistlik seisukoht.

Üllatav oli aga, just nendesamuste eelnevate "lekkimiste" valguses, et "sõjasüü" on puhtalt asetatud Venemaa õlule. Isegi juba aruande I osa, mille ma jõudsin läbi lugeda, käsitleb päris üksikasjalikult Venemaa väiteid, miks tal oli tarvilik Gruusiat sõjaliselt rünnata, ja leiab, et ükski nendest ei ole põhjendatud ning kõik sammud, mida Venemaa ette võttis, olid kas puhtad rahvusvahelise õiguse rikkumised või ületasid tugevasti neid piire, mida rahvusvaheline õigus seab.

Veidi kaheldavama väärtusega on hinnang, et Lõuna-Osseetial ja Abhaasial pole mingit õigust rahvuslikule enesemääramisele. See on muidugi õige, et rahvusvaheline õigus näeb seda üldiselt ette vaid kolonialismi ja apartheidi puhul. Siin tekib muidugi kohe küsimus Kosovost, mille puhul enesemääramise õigust põhjendati genotsiidiga. Viimane printsiip siiski pole rahvusvahelises õiguses seniajani veel pidama jäänud ning ega seda eriti Lõuna-Osseetias, aga ka Abhaasias väga hästi kasutada ei saa: kui üldse, võib seal märksa õigustatumalt kõnelda pigem genotsiidist neil aladel elanud grusiinide vastu, kuigi täpsem oleks rääkida ikka etnilisest puhastusest - see oli kindlasti olemas (ka eelmise aasta konflikti ajal ja siis just Lõuna-Osseetia grusiinide vastu), genotsiidi mõõtu seda aga hästi venitada ei anna. Aruanne märgib ka õigustatult, et kuivõrd Venemaa oli üks aktiivsemaid, kes tõrkus Kosovo puhul genotsiidipõhjendust õiguspäraseks pidamast, ei ole Gruusia konfliktiga seoses kõlanud samalaadsed põhjendused Venemaa suust tõsiselt võetavad. Siiski on see rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse konfliktsuse küsimus ka rahvusvahelises õiguses lõplikult lahendamata, nii et selle käsitlemine on vahest aruande kõige nõrgem koht.

Aga kindlasti on tegemist päris olulise tähisega kogu maailmas nii suuri vastuolusid ja arutelusid tekitanud konflikti asjaolude ja iseloomu selgitamisel ja lahtirääkimisel, nii et seda või kas või samust I kokkuvõtvat osa tasub kindlasti kõigil lugeda, keda asi vähegi huvitab. (II ja III osa on selles mõttes rohkem taustamaterjalid, mis peaksid toetama I osas tehtud järeldusi.)

Lisaks aruande lugemisele jõudsin täna veel ära teha järjekordse artikli tõlke (Postimehele), aga samal ajal tagasi lükata telefonitsi tehtud ahvatleva tööettepaneku, mis muidu võib-olla sisu poolest oleks tõepoolest huvipakkuv, kuid nõuaks igapäevaselt vähemalt paaritunnist pühendumist - ja see on aeg, mida mul nähtavas tulevikus (mis hetkel ulatub nii järgmise aasta lõpuni-ülejärgmise alguseni) kohe kuidagi ei leidu...

Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)

Laubased mõtted

Taas pea terve päev tõlkimise tähe all. Korraks käisin poest läbi, et osta emale mingi kommikarp, ta mul ju magusa peale niiii maias... Mõneti üllatavalt tahtis ta homme, nagu pühapäeviti ikka, ise siia tulla, mitte lasta ennast visiidiga austada, nagu emadepäeva puhul vahest kohane oleks. Aga kui ta nii tahab, siis nii ka saagu...
Sander tegi mulle vahepeal selgeks, mida õieti tähendab LVM (Logical Volume Management). Päris huvitav, kuigi ma kahtlen, et mul endal seda kunagi vaja läheks, see tundub ikka rohkem olevat serverite või selliste süsteemide värk, kus on mõttekas tekitada kasutajatele virtuaalseid kettaid mingite kindlate asjadega, mis muidu teab kus laiali asuvad. Aga tarkvara tõlkimise juures tuleb ikka ette ja siis on hea teada.
Kaarel saatis Facebookis huvitava lingi mingile Vene filmile, mis vaatleb eelmise aasta Gruusia sõda, Hroniki Avgusta pealkiri ja levib Youtube'is. Vahest õnnestub millalgi nii palju aega leida, et see ära vaadata - tervelt kuus osa on sellel (nojah, see ilmselt küll rohkem Youtube'i ajalis-mahulistest piirangutest tingitud, aga siiski).

Loetud: Sirp, 08.05.2009
Vaadatud: Jane Doe (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)