Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lõikus üks väljaskäik, mis muutis kogu päeva kohutavalt raamatukeskseks. Mitte et need mu päevad niisamagi oleksid raamatuvaesed, kui arvestada nii kodust raamatukogu kui ka käsiolevat raamatutõlget, aga tänane oli siiski pisut teistsugune ja suurem ja raskem :-)

Kõigepealt viis teekond mind Tallinna Tehnikaülikooli raamatukokku, mis korraldas hiljaaegu veebiviktoriini (annan siin üldise lingi, sest konkreetse viktoriini PDF, sain ma aru, ei pruugi kõigil ühtmoodi avaneda, nii et viidatud lehelt tuleks siis otsida märksõna "veebiviktoriin"), mille ma endalegi üllatuseks täitsa ära võitsin, nagu sai paari päeva eest mainitud. Vastuvõtt võitja auhinnaks olnud raamatukaupluse kinkekaardi üleandmiseks oli lausa pidulik, kohale ilmus suisa asedirektor isiklikult. Tõsi, nii tema kui ka temaga kaasas olnud isiku näol võis märgata kerget pettumist, kui selgus, et ma pole selle raamatukogu lugeja ja ei kavatse ka vähemalt mitte praegu hakata. Mille peale nad küll pead norgu ei lasknud, vaid nentisid, et eks see veebiviktoriin - mis, kui ma õigesti aru sain, olla neile esimene kord niimoodi põhimõtteliselt kõigile avatult korraldada - olegi omamoodi kummaline: teise koha omanik olevat olnud keegi läänevirumaalane, kellel samuti raamatukoguga lähem side puuduvat. Küllap neid lohutas ka see, et ma võisin neile kinnitada, et raamatukogud pole mulle kui raamatukoguhoidja lapsele sugugi võõrad ilmingud, ka mitte ülikoolide/teadusraamatukogud. TTÜ raamatukogu, muide, tundus olevat päris mõnus ja korralik nii väljast kui ka seest, mis ei ole ka ime, sest praegune hoone on ju alles nelja aasta eest valminud ja küllap võeti selle loomisel arvesse nii mõndagi seniste Eesti suurraamatukogude, näituseks Rahvusraamatukogu või Tartu ülikooli raamatukogu, ehitamisel ja ja "vormistamisel" ilmnenud, kuidas öelda, miinustest.

Sealt edasi viis mind tee teise raamatukokku, nimelt Rahvusraamatukokku, kus mind ootas ees tõeline suurteos, täpsemalt bibliograafia "Eestikeelne raamat 1918-1940". Kokku neli köidet enam kui 4000 leheküljel, kõik kõvade paksude kaantega ja tänapäeva kohta küllaltki paksude lehtedega - see pani korralikult proovile mu armetu õla kandevõime. Aga ära ma need köited tarisin ja kojugi nendega jõudsin. Loodetavasti ei lähe nendega nii, nagu kunagi läks sama perioodi käsitlenud kaasaegsete antikute-puksoodega, mille ma sõna otseses mõttes ribadeks töötasin :-) Õnneks on neis käsitletav periood mul tänaseks rohkem kõrvalhuvi, nii et vahest õnnestub neid suhteliselt uhkena ka säilitada. Aga mine tea, mine tea ...

Selle raske kandamiga varustatult jõudsin ma lõpuks ka sündmusele, mis mind esiotsa väljaskäiku ette võtma ajendaski, nimelt Laari Mardi uustrükis ilmunud raamatu "Metsavennad" esitlusele. Päris plaanipäraselt ma sinna kohale ei jõudnud, nii et kui autor ka ise midagi alguses rääkis, siis see jäi mul paraku kuulmata. Küll sai seal kuulda metsavendade vaimu üleval hoidnud laule ja no muidugi ka Vahtre Lauri pisukest, aga suurte sõnadega sõnavõttu. Kuigi rahvast oli rohkelt, nagu sellistel, poliitiliselt tegevate inimeste raamatuesitlustel tavaks, õnnestus mul lõpuks siiski ka nii kaugele jõuda, et autorilt vastselt soetatud raamatusse pookstavid kirja saada. Jõudsin õige põgusalt ka raamatut sirvida ja tundus, et see on päris korralikult täiendatud ja ümber töötatud võrreldes kahekümne aasta eest ilmunud esmatrükiga. Põhjendatult muidugi, sest selle vahepealse aja jooksul on teemat päris palju uuritud ja ka palju uut leitud - mis, tundub, on ka selles raamatus korralikult kajastatud. Ja mida ka keegi ei arvaks Laarist kui poliitikust, ajaloolase tööd tunneb ta hästi, selles pole kahtlustki. Nii et kindlasti väärt raamat sugugi mitte nii kauge ajaloo lünkade täitmiseks.

Ühtlasi sain raamatupoes viibides ka pilgu sisse heita värskele "Keskaja kirjanduse antoloogiale" ja veenduda, et mu Püha Patricku "Pihtimuse" tõlge on tõepoolest seal sees. Niisiis võib ka selle lisada oma ilmunud raamatute sekka. Mille üle on mul õige hea meel, sest too tõlge valmis juba aastat seitsmeteistkümne eest ja ega ma lootnudki (enam), et sellest midagi muud kui pisike märge kuskil Tartu ülikooli paberites saab. Nojah, oleks aega pikemalt olnud, oleks tulnud muidugi uuemaid käsitlusi ja publikatsioone üle vaadata ja läbi töötada ning võib-olla ka tõlget pisut kohendada, aga ma usun, et väga oluliselt poleks see siiski tõlget muutnud ega oleks ka andnud põhjust märkimisväärselt teistsugust sissejuhatust kirjutada (see on küll ilmsesti antoloogia koostaja kirja pandud, aga mulle tundus, et seal on omajagu kasutatud ka mu toda ammust seminaritööd, milles lisaks tõlkele sai visandatud ka Püha Patricku elukäik).


Loetud: TM Kodu ja ehitus 11/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Chelsea - Schalke 04 (TV6)

Ilmunud raamatud. Keskaja kirjanduse antoloogia (Püha Patricku "Pihtimus")

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust ja natuke liigutamist väike väljaskäik elukohajärgsesse kauplusse eesmärgiga täiendada koduseid toiduvarusid.

Kui ma eile kirjutasin, et ei ole suutnud end seniajani mobiliseerida, et oma tõlgete bibliograafiat valmis teha, siis täna selgus väikese uurimise järel, et seda polegi nii raske teoks teha. Mõtlesin selleks kasutada kogudehaldurit, konkreetsemalt siis Tellicot, millega ma tõlkimise käigus üsna sina peale sain ja kus on muu hulgas ka võimalus raamatuid, filme, mänge, mida muud iganes ka vastavate mootorite abil internetist otsida. Muidugi, Kongressi raamatukogus ega Briti raamatukogus ega isegi Norra või Leedu raamatukogudes (osa olemasolevatest andmeallikate pluginatest) mu tõlkeid ei leidu, vähemalt mitte neid, mida ma otsisin. Väikese internetis tuulamise järel aga selgus, et ka kodumaine Ester on täiesti võimeline väliseid päringuid vastu võtma ja andmeid väljastama, kenasti üldlevinud z.39.50 protokolli alusel. Ja nii polnud sugugi raske oma raamatute andmeid hankida ning bibliograafia koostada (ükskord tahan ma selle ka siia ajaveebi kuidagi üle panna, aga selle konkreetne teostamine nõuab veel natuke mõtlemist).

Suure hooga selgitasin välja, et samaks on võimeline ka artiklite andmebaas ISE, ent selle andmed tundusid olevat poolikud, kahjuks - jah, ma sain nime järgi otsides 500 artiklit kätte (nii ümmargune arv, et ma kahtlustan, et see on mingi piirang, mida server väljastab), küll mitte kõik enda omad, vaid ka need, kus mind on arvesse minevatel väljadel mainitud (nt retsensioonid raamatutele, mida ma olen tõlkinud vms), aga paraku ei tulnud kaasa väljaannete nimed ja numbrid, kus nad on ilmunud. See võis olla muidugi ka minu- või rakendusepoolne eksimus, aga võib-olla ka ISE andmebaasi oma, mine tea. Eks ma uurin edasi - sest kui tahta artiklitõlgetest (ja ka kunagi ammustel aegadel enda kirjutatutest) bibliograafiat teha, siis neid on ikka nii kohutavalt palju, et ükshaaval sissetoksimine oleks paras piin, mida kõlbaks pigem jätta kellelegi, kes kunagi mu suurepärasest isikust korralikult varustatud bibliograafiaga bestseller-eluloo kirjutab :-)

Tänane Sirp sisaldas üllatavalt palju huvitavat lugemispoolist, sest mingil, mulle natuke arusaamatuks jäänud, aga arvatavasti meeldival põhjusel oli see lausa tõlke-eri. Lugemist väärivate lugude rea juhatas sisse vestlus Ibruse Indrekuga, kes kõneles viimasel ajal Eestiski päris päevakorral olnud autoriõiguste (või, kui kasutada laiemat, aga absurdsemat mõistet, siis intellektuaalse omandi) probleemidest ja võimalikust muutumisest. Seal ei olnud vahest küll palju uusi mõtteid - nii teadusajakirjandust, seda ülemaailmset, peatselt kindlasti ees ootavatest muutustest, mõtetest muuta näiteks Eesti filmipärand vabalt kättesaadavaks kui ka Eesti poliitikute, eriti selles osas aktiivselt sõna võtva kultuuriministri mõttelaiskuse (või ka -arguse, kui oletada eriti USA "loovtööstuse" mõju) tümitamisest on ju juba piisavalt juttu tehtud -, aga need olid kenasti kokku võetud ja lugeja ette laotatud. Nii et kindlasti lugemist vääriv artikkel.

Kenasti oli mõne aja eest eesti keeleski ilmunud Snyderi Timothy "Veremaadest" kirjutanud Mandli Aive. Jah, ehkki võib-olla on läänes vaja rohkem pühendada jõudu sellele, et inimesteni jõuaks teadmine tõsiasjast, et Teine maailmasõda ei piirdunud vaid sõjakäiguga Prantsusmaal ja Vaiksel ookeanil ning natsionaalsotsialistide kuritegudega, vaid et "mehetegusid" inimeste hävitamisel panid toime ka viimaste aatevennad bolševikud, tuleb ometi ka siinsamas Eestis, kus küll seda aatevendlust ehk liigagi tõsiselt võrdsustatakse, sama palju korrata, et eestlastegi kannatused polnud midagi iseäralikku, vaid ainult üks mustrilaik suures vaibas ja et mitte ilmtingimata ei langetanud kõik rahvuskaaslased tol süngel ja keerulisel ajal kõlbeliselt põhjendatavaid valikuid, isegi mitte tingimata oma ajas.

Minuga samavanune (olgu-olgu, kuu aega vanem siiski) Snyder on üks neist ajaloolastest, kes viimasel ajal on hakanud tooni andma, üritades vaadelda ajalugu võimalust mööda erapooletult, aga kindlasti kompleksselt. Mida kahtlemata on hädasti vaja, kas või sellesama Teise maailmasõja puhul - kui viimasel paaril aastakümnel poleks USA mõju nii (vastselt) siin kui ka (jätkuvalt) maailmas tervikuna nii suur, vaevalt ütleksid siinmail Pearl Harbori kõrval seniajani üldse midagi Midway või Guadalcanal. nagu ei ütle õieti siiani suurt midagi Põhja-Aafrika tandri sündmused, veel vähem muidugi Indias ja Kagu-Aasias või ka Hiinas toimunu. Ilma milleta ent on paljuski keeruline mõista ka mitmeid asju, mis meile palju lähemal aset leidsid: kuigi ma olen nii huvi pärast kui ka viimaste aastate mitmete tõlketööde tõttu Teise maailmasõja sündmustega suhteliselt hästi kursis, tuli ühe viimase raamatu juures ikkagi mõningase üllatusena Kurski lahingu sakslastepoolse järsu ja isegi ootamatu lõpetamise oletamisi seostamine Sitsiilia sissetungi algusega - jah, ma teadsin muidugi mõlemat sündmust, aga mu peas polnud seda seost varem lihtsalt tekkinud... Sestap on sellised Snyderi laadis raamatud äärmiselt vajalikud, õpetades kitsamas või laiemas plaanis asju kompleksselt nägema.

Äärmiselt huvitav oli lugeda intervjuud ühe tõlketeooria või ka tõlkeloo suurnime Venuti Lawrence'iga. Tõlkijale oli selles palju, mida kõrva taha panna, aga enda ameti tähtsustamiseks ehk iseomase hänna kergitamiseks tasub välja tuua vaid üks osundus:

Sellepärast polegi tõlkija minu ettekujutuses mitte ainult lingvist, vaid kirjutav haritlane, kellele läheb sügavalt korda valdkond, mida ta tõlgib, kes oskab oma tööst intelligentselt rääkida uurijatele/õpetajatele ja tudengitele, kes tema tööd kasutavad, aga ka lugejatele, kes moodustavad tõlgete, eriti kirjandustõlgete auditooriumist olulise osa. Näha tõlkijas vähemat, näiteks keelespetsialisti, tähendab alahinnata oskusi ja teadmisi, mida eeldab tõlkija töö

Sellele põnevale intervjuule järgnes tervelt neli Kareva Dorisi "pealelendu" neile nimekatele eesti kirjasõna tõlkijatele võõrkeeltesse, keda viimastel kuudel on kodumaal kõrgete auhindadega pärjatud: Salokanneli Juhani (seda paraku ei saa viidata, sest veebis seda miskipärast pole), Lahikaineni Kaisu, Balode Zane ja Melbergi Eneliga. Kõik lugemist väärt, aga ka mõningaid naljakaidki probleeme esile tõstvad. Nii näiteks samune Salokanneli Juhani, kellega vestlust veebis pole, mainib, et Tammsaare tõlkimine valmistas raskusi ka ühel erilisel põhjusel: "Vaatan sõnaraamatuid, neid teie kõige autoriteetsemaid, näiteks Saareste EKMSi. Leian sõna, aga lause, mis on esindatud sõna tähenduse valgustamiseks, on täpselt seesama, mis on minul laual ees!" Eks ta ole, ütelnuks üks teine sõnameister - nii rikas oli Tammsaare (aga muidugi ka mõne teise suurkuju) keel, et temast ikka nopitakse näiteid, vaese tõlkija nördimuseks, kes tahaks just neid näiteid millegi muuga võrrelda ... :-)

Hinge soojendav oli lugeda eesti kirjasõna lätindaja Balode Zane alljärgnevat arvamust:

Oleme väga sarnased rahvad, olgugi meie keel erinev. Elame samas kultuuriruumis ja ajalugu on meil peaaegu ühine. „Rehepappi” ja „Ussisõnu” lugedes pidin endale mitu korda meelde tuletama, et tegemist on siiski eesti autoriga. Ei olnud vaja mitte midagi eraldi seletada, kõik oli täiesti arusaadav ja selge. Läks otse ajju, südamesse ja hinge.

Ja seda masendavam oli Sirbi tagaküljelt, mis samuti Lätile pühendatud, aga rohkem keele- või kultuurielu poole pealt, lugeda, kui kesiselt on tõlgitud eesti keelde (njah, läbi inglise, mitte läti keele, mõistagi - mitu läti keele oskajat siin Eestis oligi? Sama palju, kui väidetavalt lätlastel varbaid?) reisijuhid, mis peaksid abistama naaberrahva juures ringiliikumisel. Kui ikka pead lugema "vendade surnuaiast" vennaskalmistu asemel, imestama, kuidas küll saab järve keskel asuda "puust muuseumipark", või kõrva taha panna, et "kaskedesse pannakse kevaditi kraanid, mille kaudu lastakse välja mahla", siis tekib küll tunne, et tahaks pugeda kuhugi kaugele, kus keegi ei teaks, et ka mina olen tõlkija ...

Samamoodi pisut kurvastav oli teada saada, et juba aastakümneid oodatud eesti-läti või läti-eesti sõnaraamat jääb endiselt lähiajal tulemata. Teisalt tegi muidugi rõõmu, et seda lubati nüüd juba üpris veendunult nii umbes kolme aasta pärast. Möödunud aastat nimetati mäletamisi liivi aastaks ja juba tolle aasta algul anti lootust, et kohe-kohe ilmub kolmekeelne liivi-läti.eesti sõnaraamat, aga paistab, et see idee ei ole seniajani teostumiseni jõudnud, vähemalt mulle pole küll silma jäänud. Aga eks tuleb siis oodata ja veel kord oodata ...

Päris hea lugemine oli ka eelmise nädala ideid tutvustava artikli jätkuna Kauffmani Stuarti ja Kulli Kalevi jutuajamine elu aluspõhimõtete teemal. See mittefüüsikaline (evolutsiooni)bioloogia on üks huvitav asi, tuleb öelda, kuigi vestluse enda lugemine oli üsna nõudlik tegevus, sest nagu selliste mõttekaaslaste vestluste puhul ikka, peab kõrvalseisja tublisti pingutama, et end sinna sisse mõelda - ja siis veel mõista.

Ja last but last - Soidro Mart oli kenasti kokku võtnud vastse kaitseministri Reinsalu Urmase elu- ja tegevuskäigu "avalikus valguses" talle iseloomuliku stiiliga ("Niikaua, kui mina Reinsalu mäletan - ja seda on pea kakskümmend aastat! -, on tal helin alati rinna sees helisenud. Ja mida vanemaks ta saab, seda valjemalt see ka heliseb").

Loetud: Sirp, 18.05.2012
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Hingeõgija (Kanal2), Koloonia (Showtime)

Ilmunud tõlked: R. Müllerson. Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? I (Akadeemia 5/2012)

Laubased mõtted

Tänane poolik tööpäev algas aasta suursündmusega - vähemalt selles mõttes, et toimub vaid kord aastas... -, nimelt ristsõnade lahendamise Eesti meistrivõistlustega. Ja suursündmuseks minu jaoks see ka kujunes. Tõsi, võidetud koht, kolmas, oli eelmise aasta teise kohaga võrreldes natuke kehvem, aga see-eest täitus, kui võtta arvesse ka püüdlused juba ammusel nõukogude ajal karskusseltsi egiidi all korraldatud võistlustel, aastakümnete pikkune unistus jõuda lõpuks ka plussi ehk teisisõnu koguda üle 1000 punkti. (Kes ei juhtu teadma, siis 6 ristsõna lahendamiseks on ette nähtud maksimaalselt tund aga, iga võidetud minut anna +3 punkti (ehk iga 20 sekundit +1), iga valesti täidetud ruut -2 ja iga tühjaks jäetud ruut -1 punkti.) Minu tänased 1006 punkti olid napilt, aga siiski kindlalt sellest piirist üle. Võib-olla oleks võinud mõned punktid rohkemgi koguda, sest kõigest hoolimata selgus, et kaasa võetud pliiats (selline kenasti nupuga väljasurutava söega) oli lõpukorral, nii et pidin poole lahendamise pealt minema žüriilt uut hankima. Aga kui arvestada, et teise koha saanu punktisumma oli juba 1040, ega siis erilist lootust üle oma varju hüpata poleks nagunii olnud. Aga noh, koht kohaks, see 1000 punkti ületamine on mu jaoks palju suurema tähendusega sündmus, nii-ütelda märk maas! Tulemusi peaks saama millalgi usutavasti juba lähiajal näha kas Eesti Mälumänguliidu saidil või ka Ristiku saidil (kuigi seal, paistab, pole nii suve lõpust saadik midagi uuenenud...) Uskmatute Toomaste tarbeks, aga samuti iseomase saba äraütlemata heameelega kergitamiseks pilt ka manu:

Õhtupoole astus läbi G4S kuller, kes õieti juba eile üritas mind kätte saada, aga et ma Tartus viibisin, siis sai trehvamine tänaseks kokku lepitud. Kulleri käest minu kätte jõudis siis järjekordne Päevalehe raamatusarja "Eesti mälu" pakike, mille sisu olgu siin ka ära loetletud:

• A. Raag. Kõuepilvede saatel. Saatuslikus kolmnurgas. Läbi varemete
• F. Tuglas. Noorusmälestused. Esimene välisreis
• E. Kasak. Mälestusi
• A. Jürgenstein. Minu mälestused I-II
• C. Mothander. Rootsi kuninga valge laev

Eilse päeva Tartus veetmise tõttu jäi tänasele ka Sirbi lugemine, mis paraku küll möödus sedakorda taas üpris kiiresti: vaid üks järjekordne nutulaul eestlaste väljasuremise teemal ja kaks ajalooraamatute arvustust (saksakeelse Tallinna ajaloo ja Helme Mardi Lembitu-raamatu), neist teine, huvitavam, õigupoolest rohkem juba poleemika, kuivõrd tegemist on vastusega arvustuse vastusele. Sellele lisandus siiski veel kaks lehekülge päris huvitavaid mälestuspudemeid Eesti kirjanduselu nõukogudeaegsest minevikust Urmeti Jaagu kogutuna, millest üks oli nii hea ja lõbus, et seda võiks lausa siin reprodutseerida (loodetavasti ei riku ma sellega märkimisväärselt autorikaitseseadusi ega midagi...):

Kalevipoeg
Kirjanik ja kirjandusuurija Ralf Parve oli kunagi kirjanike liidus kirjanduslik konsultant. Kord tuli Parve kabinetti üks mees ja ulatas käsikirja. „See on „Kalevipoeg”.” – „Aga selline teos on juba kirjutatud.” – „Jah, aga Kreutzwald valetab.” – „Kuidas nii?” – „Ma tean, mina ise olengi Kalevipoeg.” Lootuses külalisest vabaneda võttis Parve käsikirja vastu. „Kahe kuni kolme nädala jooksul loeme läbi ...” – „Ei! Lugege kohe! Ma ootan.” Kohkunud Parve hakkas käsikirja lugema. Luges natuke, siis küsis: „Kas tualetti võib minna?” Seda lubati. See oli kirjanike liidu praeguses majas Harju tänaval, tualett asus seal toona teisel korrusel. Tualeti juures asus majast teine väljapääs. Parve läks sealtkaudu välja, kutsus abi. Peagi tulid miilitsad ja psühhiaatrid ning toimetasid isehakanud Kalevipoja sinna, kuhu tarvis.

Vestlus Andres Ehiniga, 2009

Sattusin täna täiesti juhuslikult, läbi ühe enda nime viite, sellise huvitava asja peale nagu "Eesti sõjanduse bibliograafiline andmebaas".  See tundus olevat vähemalt esmapilgul väga hea allikas, just selline asi, mida nii mõnigi kord eriti tõlketöös, aga ka mõningatel muudel juhtudel vaja võib minna, sest eriti just artiklite, nii ajalehtedes kui ka ajakirjades ilmunute puhul tuleb sageli ette, et mitmeid aastaid hiljem on isegi nende puhul, mis kuskil kodus riiulis vaikselt ja üleüldse häält tegemata lebavad, vaid meeles tõik, et jah, kuskil sellest kunagi kirjutati - selline bibliograafia aga võimaldab paljud asjad päris hõlpsalt üles leida, isegi kui see ehk ei ole päris täielik, nagu ka avalehel mainitud. Tagantjärgi sooviks, et ma oleks varem selle olemasolust teadnud, aga parem hilja kui kunagi...


Loetud: Sirp, 28.01.2011; B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Vello Vikerkaar: Läände, noormees, Läände! (Postimees, 29.01.2011)
Riigisekretär Hillary Clintoni ja välisminister Urmas Paeti pressikonverents Washingtonis 20.01.2011 (Eesti välisministeerium)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt ühe artikli tõlkimine Postimehele. Sain muu hulgas ka teada, et üks varasem tõlge, mis mu arvestuste kohaselt oleks võinud ilmuda eelmisel laupäeval, jõudis tegelikult alles esmaspäevasesse lehte. Postimehe enda otsing muidugi neid artikleid ei leia, mis ei ole internetis kättesaadavad, aga väikese mõttepingutusega suutsin siiski meelde tuletada, et rahvusbibliograafia raames koostatakse ka artiklite andmebaasi ja sealt õnnestus ka need "rikastele ja ilusatele" elik ainult Postimehe lugemise eest raha maksjatele mõeldud artiklid kenasti üles leida. Tõsi, tasuliseks läinud väljaannete artikleid seal enam lugeda ei saa, igatahes mitte n-ö lihtne inimene, aga vähemalt on võimalik kas või tagantjärele teada saada, millal lugu on lehes olnud.

Täna tuli teade, et sakslaste aastaid töötanud ajalookomisjon on oma töö lõpetanud ning saanud valmis aruande Dresdeni 1945. aasta suurpommitamise kohta. Põhjalik töö: vahest mitte päris "sissejuhatus elevanditeadusse", aga siiski nii mastaapne ja kõikehõlmav, et igasugused spekulatsioonid ohvrite arvu ja muude faktiliste küsimuste ümber peaksid nüüd olema lahendatud. Vahest kõige olulisem on just see ohvrite arvu väljaselgitamine, mida on ju püütud ajada müstilistesse sadadesse tuhandetesse: komisjoni hinnangul oli neid vähemalt 18000, aga mitte üle 25000. Aruanne kummutab teisigi levinud müüte või selgitab, et need ei olnud nii mastaapsed, aga need, kes ei suuda kogu pikka aruannet läbi lugeda, võivad väga lühikese kokkuvõttega tutvuda näiteks Wikipedias või siis veidi pikemaga Dresdeni koduleheküljel (seal leiab ka viite komisjoni spetsiaalsele saidile, kus on materjali rohkem kui küllalt).

Täna tõi postikuller kenasti koju ka SERKi raamatupakikese, mille sisu olgu siin ka ära mainitud:

• P. Furtado. 1001 päeva, mis muutsid maailma
• A, Hussey. Pariis. Salajane ajalugu
• Kõige taga oli hirm. Koostajad S. Oksanen, I, Paju
• P. Blom. Pöörased aastad. Euroopa 1900-1914

Õhtul sattusin Nezavisimaja Gazetast lugema huvitavat arutelu selle ümber ja üle, kes on või keda peetakse venemaalaseks (россиянин). Artikli lõpus olid venemaalaste enda vastused küsimusele, millest kõige andekam oli ka loo pealkirja kandunud: "Raske vastata. See on diagnoos." Iseenesest on hea, et sellest teemast Venemaal kuigi mitte just palju, aga siiski tundub et üha rohkem kõneldakse. Pärast pikemat, nii paarikümneaastast pausi on ju venestamine vähema või suurema survega ja paari, rohkem oludest tingitud lühikese pausiga II maailmasõja ajal ja NSVL-i lagunemise järel, ju kestnud juba seitsekümmend aastat - muutudes seejuures üha jõhkramaks: kui veel 1970. aastatel üritati seda kõlavate loosungite taha varjatult ajada, siis 1990. aastatel võeti juba vastu selgelt venestamisele suunatud põhiseaduski -, nii et venelaste ja venemaalaste segiajamine ehk samastamine pole sugugi enam välismaailma vähese teadlikkuse ilming, vaid üsna levinud ka Venemaal endal.

Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Jäljetult kadunud (TV3)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: oma arvamus tähendab elamist (Postimees, 18.03.2010)