Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi taas isikliku kultuurikilomeetri läbimisega elik kandekeskusest paari raamatupakikese äratoomisega. Ilm oli erakordselt vastik: ere päike, mida isegi prillid ei suutnud palju leevendada, juba mõningane vastik löga maas, temperatuur neetult kõrge - küll olid tsikuraadid kõnniteedelt juba kadunud ja asendunud mõnusate kõrgete valevate vallide vahelise kaevikurajaga, millest hõngus siiski veel külma, mis andis veidigi turvalisemat tunnet. Aga see selleks, igatahes kandekeskusse ma jõudsin ja tagasi ka ning olgu siin siis ära öeldud pakikeste sisu:

• D. Rumsfeld. Known and Unknown
• P. L. Bergen. The Longest War
• J. Fforde. Something Rotten

Täna võis lugeda, et järgmisel nädalal algab siis lõpuks see kauaoodatud raketikilbi praktiline rajamine Euroopas, kui vastav radaritest pungil laevuke Vahemerre seilab. Püüdurrakettide päralejõudmiseni on muidugi veel aastaid aega, aga hea teada, et vähemalt algus on tehtud. Huvitav saab olema jälgida, kuidas sellele reageerib Venemaa: ehkki neil endal head ja korralikku ja tänapäevast raketitõrjesüsteemi ei ole (noh, Moskva ilmselt suudetakse praeguste ressurssidega ära kaitsta, aga sellega ka asi enam-vähem piirdub), on nad väga kirgliselt taodelnud ühistegevust NATO/USAga, ilmselge sihiga leida ka endale kindlam raketikilp (no ja muidugi ka vähemalt enda silmis prestiiži tõsta). Seni on, nii nagu ma aru olen saanud, peamiseks praktiliseks takistuseks (jättes poliitilised takistused kõrvale) see, et Venemaa ja NATO/USA süsteemid ei ole kas üldse ühildatavad või on see väga raskesti teostatav. Aga ei saa muidugi välistada, et see muutub, sest juba õige mitu aastat on NATO-ohtu ja muud sellist Venemaal kasutatud veel ainult retoorilise võttena, mille sisusse ei usu enam õieti keegi, kõik mõistavad, et see on vaid "diplomaatia" osa ja et vähegi hea võimaluse korral tehtaks NATOga koostööd nii mis mühiseb (nagu õieti mitmeski vallas juba tehakse).


Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: mitte muhvigi

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõnevõrra vähendas ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Ja et sealt laekus üks järjekordne viispakk, siis on ka alust arvata, et lähipäevadel kohtab seda lauset veel mitu korda...

Täna tuli ka üks murelikuks tegev uudis: juba eile oli selge, et eelkõige Euroopa südaalade (Saksamaa ja Itaalia, kes projektis osalevad, aga et tegemist on NATO projektiga, siis põhimõtteliselt laiemaltki) õhuruumi kaitseks igasugu lendavate asjade eest mõeldud MEADS-i väljatöötamisest jäävad edaspidi kõrvale Ühendriigid, ning täna teatas ka Saksamaa, et nemadki panevad projekti kalevi alla pärast seda, kui praegu käiv ettevalmistusperiood ülejärgmisel aastal lõpeb. Mis on üsna loogiline, sest ligi 60% rahastamisest tuli ju USA-st ning suurel määral teadus ka... Olgu peale, Euroopat usutavasti ja loodetavasti siiski lähitulevikus midagi sellist ei ähvarda, kus sellist süsteemi ulatuslikult oleks tõepoolest vaja kasutusele võtta, nii et vanad Patriotid ja muud sellised ajavad veel mõne aja läbi. Aga eelkõige paistab selle juures silma üks aina süvenev tendents: USA tagasitõmbumine ja eemaldumine muu maailma asjadest. Mis on mõneti üllatav, sest võimul on ju demokraatide administratsioon ning viimase sajakonna aasta vältel on just demokraadid olnud need, kes on altid mujal maailmas sekkuma, samas kui vabariiklased on üldjuhul püüdnud hoida kinni mittesekkumisest või kui ka on sekkunud, siis püüdnud seda teha võimalikult väheste kuludega ja võimalikult kiiresti. See tundub niisiis näitavat - kui jätta kõrvale kahtlemata oma mõju avaldavad finantsprobleemid ja muud siseasjad, mis paratamatult mõnevõrra suuremat tähelepanu nõuavad - Ühendriikides laiemalt levinud meeleolusid (mida õieti on juba mõnda aega võinud ka sealse ajakirjanduse põhjal oletada). Sõltumata sellest, kuidas suhtuda USA kui "globaalse politseiniku" rolli, tekib siiski küsimus, mis saab siis, kui see pollar oma mundri seljast heidab ja koduperemeheks hakkab? Raske on potentsiaalseid stsenaariume kaaludes püsida optimistliku või kas või rahuloleva meele juures...

Õieti juba eilsest (aga siis unus see mul mainimata) on nüüd olemas ja kasutatav spetsiaalne, eelkõige Mageia eestindamisega, aga miks ma mitte teiste probleemidega, mille jaoks ei viitsita muid kanaleid kasutada (või ei osata seda teha keeleoskuse nappuse tõttu), seonduv postiloend, mida võib veebis näha sellel aadressil, kus saab ka seda tellima asuda (ja kui soovi, siis ka otse seal midagi postitada). Esialgu on see neitsilikult tühi, ilma ühegi postituse-kirjata, aga vähemalt ühe inimese käest ma juba kuulsin mõningate Mageia probleemide kohta, nii et vahest hakkab millalgi, tõenäoliselt küll alles suvel, pärast stabiilse väljalaske ilmumist, seal ka natuke "liiklust" tekkima. Praegu on küll sealne Sympa veebiliides veel inglise (või soovi korral prantsuse) keeles, aga loodetavasti lisatakse varsti sinna ka teised keeled, sest see peaks olema enam-vähem kenasti ka eesti keelde pandud, vististi ühe entusiastliku Tartu arvutiõpetaja poolt.

Lugemissoovituse ajaveebis jäi silma huvitav sissekanne lohede kohta - ma ei teadnudki, et neist on ka eesti keeles nii palju lugemisvara ilmunud!

Lõpuks, et kohusetundlikult ja vastutustundlikult (et keegi teine seda ometi tegema ei peaks) oma saba kergitada, võib ka ära märkida juba üleile Õhtulehe raamatublogis ilmunud, aga alles täna silma hakanud pisikese tutvustuse-arvustuse mu viimase tõlkeraamatu, Christopher Tyermani "Jumala sõja" kohta.


Loetud: Akadeemia 2/2011
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2)

Neljabased mõtted

Täna oli pooleldi tavaline tööpäev, pooleldi mitmesuguste sebimiste päev. Algas kõik väga vara, tõusmisega juba kella 10 ajal ehk ajal, mil korralikud inimesed veel sügavat ja rahulikku und magavad. Aga oli vaja nii vara tõusta ja nii ma tõusin ja särasingi. Varane ärkamine aitas kaasa ka sellele, et lõuna paiku tõlkisin Postimehele ühe väiksema artikli.

Seejärel oli aga käes aeg linna peale minna mitmesuguseid nädalatega kogunenud asju ajama. Ajendi seda just tänasel imekenal päeval (mõnusalt jahe, vihm ja muud nautimist väärivad ilmaolud) andis RKK korraldatud väike koosviibimine, mille keskne osa oli USA asepresidendi Joseph Bideni Bukarestis peetud kõne kuulamine ja järgnev kerge arutelu. Kõne ise ei olnud midagi väga murrangulist ega teed rajavat, vaid rohkem mõeldud nähtavasti pärast hiljutist poliitiliselt omajagu äpardunult ette võetud raketitõrjesüsteemi seniste kavade muutmist tekkinud arusaamatuste ja segaduste silumiseks ning USA jätkuva huvitatuse kinnitamiseks Kesk-Ida-Euroopa piirkonna vastu. Vahest tähelepanuväärseim osa kõnest olid järgmised laused:

The United States stands against the 19th century notion of "spheres of influence." We will not tolerate it, nor will we be co-opted by it.
We stand for the right of sovereign democracies to make their own decisions, to choose their own alliances, without the right of any country to veto those decisions. We will never make a deal about anything with anyone above your heads or behind your backs. The maxim we live by is clear: nothing about you without you, nothing about you without you.

Ilmselt selgemalt ei võimalik sõnadesse panna vastust neile arvamustele, mille kohaselt raketitõrjesüsteemi kavade kohendamise taga seisis mingilaadne kokkulepe Venemaaga ja Kesk-Ida-Euroopa "mahamüümine". Muidugi, ja see jäi kõlama ka RKK-s järgnenud arutelul, sõnade parimaks tõestuseks on teod, mida või vähemalt mille kavatsusi on teataval määral ka näha olnud (Gruusia, Ukraina ja isegi Moldova NATO-sse kaasamine, raketid Poolasse ja muudki sammud). Aga Obama administratsioon on ka veel päris noor ning tavapäraselt on isegi juhul, kui uus administratsioon peaks juba esimesel aastal välja käima uusi välispoliitilisi ideid, nende teostamine võtnud aega nii aasta-paar või enamgi. Nii et tegusid võib parimal juhul ehk näha tuleval aastal. Vähemalt loota tahaks, et üldiselt positiivsele retoorikale need ikka järgnevad.

Õhtupoole võtsin ette eile pärale jõudnud uute esemete ühendamise senise arvutisüsteemiga ja see õnnestus üle ootuste hästi (nagu ka sellele eelnenud tarkvara uuendamine). Tegin küll igaks juhuks ka arvutile taaskäivituse, kuigi poleks ilmselt vaja olnudki, kuvar ja ruuter haakusid niigi "automaagiliselt" ja kenasti taha, ainult et paistab, et seda kuvarit vähemalt Mandriva veel ei tunne, nii et ilmselt peab neid utsitama seda lisama.

Tõnu Õnnepalu oli kirjutanud Varraku raamatublogisse huvitava ülevaate-mõtiskluse veel huvitavamast artiklist, mis käsitles sõna taevalaotus kujunemist. Artikkel ise on ilmunud Keeles ja Kirjanduses ehk ajakirjas, mille artiklid on kenasti ka internetis saadaval, aga mille lugemine ikka kipub meelest ära minema. Peaks vist taas selle koju tellima, ikkagi ju mingis mõttes lausa erialaajakiri...

Loetud: Tuna 1/2009
Vaadatud. Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)

Reedesed mõtted

Muidu tavaline tööpäev, aga mitme välja- ja sisseastega :-)
Sisseastete eest hoolitsesid noodsamused küttesüsteemi rekonstrueerijad, kes ikka veel majas tegutsevad (õnneks enam mitte väga aktiivse ja kõrvu hellitava puurimisega). Juba varahommikul ehk nii kella 13 paiku koputati uksele ja avaldati soovi siseneda. Tegevuse osas, mida nad ette võtsid, ma päris täpselt sotti ei saanud, aga igatahes nimetasid nad seda mu meelest survestamiseks. Minu napp aru lubas seda mõista umbes nii nagu tuntud hullarianekdoodis, et nüüd lasti basseini vesi ka sisse...

Möödus õige mitu tundi, kui taas kõlas koputus ja taas sooviti sisse tungida. Need olid mehed, keda ma õieti alles laupäevaks ootasin, aga kes olevat kiiremini oma asjadega teistes trepikodades valmis saanud ja otsustanud aina edasi tegutseda. Nende tegevuseks oli "küttekulujaoturi". Ka nende meeste töö oli kiire ja korralik. Ma esitasin küsimuse, mis jullad need õieti on, mis radiaatorite külge kinnitati, ja sain mõningase üllatusega mitmeminutilise äärmiselt põhjaliku vastuse, millest välja selitus peamiselt mõte, et need mõõdavad iga radiaatori küttekulu eraldi, mis peaks andma tubli rahalise kokkuhoiu, vähemalt siis, kui näiteks mõneks ajaks kodunt ära minna ja temperatuur maha keerata. Kui ma nüüd tõsiusklik vandenõuteoreetik oleks või vähemalt siiralt ja jäägitult mainitud teooriatesse usuks, siis ma muidugi arvaks, et juutide ülemaailmne vandenõu on järjega minuni jõudnud ja püüab mind salakavalalt mõjutades tasalülitada, sest andurid pidavat andmeid edastama raadiolainetega, need aga on ju tuntud viis mõistuse allutamiseks...

Nende kahe visiidi vahel võtsin veel ette pesumasina käitamise. Juba teist korda sel aastal - ilmselt olen ma tõesti vanaks jäänud, et nii palju pesemist vajavaid musti riideesemeid tekib... või siis vaeseks, et ei jõua endale enam nii palju rõivaid hankida, et saaks ainult kord aastas või paari aasta tagant pesemisega hakkama...

Pesumasina müttamise ajal sattusin lugema üht pikka, aga huvitavat artiklit raketitõrjesüsteemidest, mis peamiselt koondas tähelepanu selle minevikule, aga puudutas teataval määral ka praegust seisu. Seal oli muu hulgas huvitav fakt, mida ma varem polnud kuulnud või vähemalt tähele pannud: kui Bush-noorema ajal RTS taaselustati, kavandati see algselt Hiina vastu. Sellest pidi avalikkusele teatama Condoleezza Rice. Kõne oli ajastatud 2001. aasta 11. septembri õhtule... ja jäi mõistagi ära ning RTS-i suunitluski muutus oluliselt, pöördudes "paariariikide" vastu. Igatahes oli tegemist väga huvitava lugemisega.

Loetud: Tuna 1/2008, Vikerkaar 9/2009, Sirp 25.09.2009, Tuna 2/2008
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3), Kampf der Maschinen (RTL2)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Esmalt tegin Mandriva korda, mis seisnes ühe stringi pisikeses muutmises, seejärel asusin KDE kallale. Tänane toodang oli formaalselt kohutavalt suur, ma usun, et ligemale 5000 stringi, aga suuremalt jaolt on see statistika huvides :-) Nii oma 4000 stringi sellest moodustasid KStarsi linnade, observatooriumide ja muude asukohtade nimed, mis olid muutunud "kahtlaseks", sest otsustati lisada kõigile nimedele kommentaariks ka riik/osariik. Eestinduse seisukohalt tähendas see seda, et paar linna USA-s on nüüd Paris, mitte enam Pariis jms, aga peamiselt kujutas see vaid tuima klõpsamist nupule "Heakskiidetud", et kahtlane staatus eemaldada.

Nojah, aga teisest küljest oleks see töö tulnud kunagi nagunii ära teha, nii et kui see ka statistikas kena tulemuse annab, siis on ju kahekordne kasu :-) Samuti tegin ära peagi uut versiooni üllitava Konversationi tõlke ning ka KPlato tõlke (ehkki KOffice'i ilmumiseni on veel aega, aga nii KPlatos kui ka teistes rakendustes on veel mõningaid raskemaid asju sees, mis nõuavad mõtlemist ja uurimist, sestap oli mõttekas ära teha asjad, mis seda ei nõua). Pluss veel hulk tõlkefaile, kus oli vähe teha, mõned üksikud muudetud/uued stringid. Valdavalt on nüüd alles niisiis sellised veidi mahukamate uuendustega asjad, nii et tänasega võrreldavat "edu" enam naljalt ei saavuta...

Üks Facebookis välgatanud lausung pani päeval veidi jälle mõtisklema selle viimastel päevadel nii palju kõneainet andnud raketitõrjesüsteemi, õieti küll selle üle, mida otsus loobuda selle komponentide paigutamisest Ida-Euroopasse näitab. Mu meelest on üsna selge, et siin ei ole tegemist mingi kokkuleppega Venemaaga, veel vähem kellegi teisega - seda näitab n-ö põhipuudutatute, ühelt poolt Poola ja Tšehhi, teiselt poolt Iraani ja Venemaa reaktsioon. Esimeste negatiivne reaktsioon oli igati ennustatav, teiste reaktsioon aga näitas ilmselget peataolekut, millest Venemaa vahest on, võib-olla sunnitultki, toibuma hakanud ja üritanud USA-le mõningate kobamisi astutud Iraani-vastaste sammukestega heameelt teha, et ootamatu olukorraga kohaneda, Iraan aga seniajani vähemalt avalikult vaiki.

Küll aga näitab see otsus üldjoontes enamasti ohtlikuks osutuvat tendentsi USA uues administratsioonis (ja eelkõige presidendis endas), kes ilmselgelt ei soovi, ei taha või ei suuda tegelda sõjaliste probleemidega. Raketitõrjesüsteem on ju algusest peale sõjaväelastele vastumeelt olnud ja paar korda on nad suutnud seda edukalt torpedeerida, aga ikka on see poliitilise tasandi kaudu tagasi tulnud. Obama administratsioon aga paistab olevat jätnud sõjalised küsimused pea puhtalt sõjaväelaste otsustada. Mitte et see täiesti vale oleks - liigne poliitiline kontroll on samuti kahjulik -, aga Afganistani näide ja nüüd see otsus ei tõota just head. Mõlemal juhul on sõjaväelaste survel langetatud otsuseid, mis sõjaliselt on kenasti põhjendatud, aga paraku ei ole sellega kaasnenud poliitilist tahet sõjalistele lahendustele pinda ette valmistada, neid teostamise ajal toetada ja lõppemise järel otsustavalt poliitilisel tasandil edasi arendada.

Sõjaväelased võivad ju Afganistanis "platsi puhtaks lüüa", mida nad ka edukalt teevad, aga kui sellele ei järgne (ja üldiselt peaks juba eelnevalt olema ette valmistatud) poliitilist "pealetungi", mis aitab luua tõhusalt toimivad ühiskondlikud ja majanduslikud struktuurid, mis välistaksid sõjaliselt purustatud vastase taastugevnemise, siis ei ole midagi parata - samune vastane tõstab taas pead. Just see kipub praegu puudu jääma ja sestap ka need appihüüded sõjaväelastelt "andke rohkem mehi" - aga sellest sajapealiseks kasvavast lohest saab tõhusalt jagu vaid kombineeritult, ainuüksi korduvast sõjalisest purustamisest lihtsalt ei piisa. See tuletab lähiajaloost kangesti meelde Clintoni algusaega ja Somaaliat, kus samuti USA juhtimisel viidi läbi väga edukas sõjaline operatsioon, millele aga järgnes poliitiline mökutamine nii ÜRO kui ka USA tasandil - ja Somaalia on tänaseks päevaks seal, kus ta on...

Samad lood on raketitõrjesüsteemiga. Jah, on päris usutav, et Iraani tõkestamine on märksa tõhusam olemasolevate ja läbi proovitud relvadega ning palju lähemal Iraanile kui Kesk-Euroopas. Kuid radari ja tõrjerakettide paigutamine Poolasse ja Tšehhi oli algusest peale ka poliitiline samm, mille siht oli demonstreerida USA sügavat huvi piirkonna vastu. Ehkki ka uus plaan näeb sama ette, küll ligi kümme aastat hiljem, oli praegune poliitiline signaal päris negatiivne. Ja tasub tõsiselt kahelda, kas Obama administratsioonil jagub rammu ja tahtmistki võtta ette midagi, mis seda suurt huvi laseksid edasi näidata. Nojah, Obama ja sellele järgnenud Rasmusseni avaldus olid muidugi suurel määral mõeldud ka Venemaa tasalülitamiseks, aga mulle tundub siiski, et Ida-Euroopas soovitakse pigem USA tugevat ja jõulist kohalolekut kui Venemaa mittekohalolekut. Mis on ka mõistetav: kaugelt kohale tulla on raskem kui lähedalt ja Venemaa on nii või teisiti lähedal ning isegi kui USA/NATO praeguse poliitilise ofensiiviga suudetakse Venemaa läänesuunaline aktiivsus tasalülitada, ei saa ju keegi välistada, et see mingil hetkel taas ei tärka. Ja kui nii peaks juhtuma, siis on Venemaa endiselt siinsamas kõrval ning talle oleks hädasti vaja vastukaalu, milleks tänases maailmas ja ka nähtavas tulevikus saab olla eelkõige just USA.

Loetud: Tuna 1/2008
Vaadatud: Välisilm (ETV), Flash Gordon (TV6), Kaks ja pool meest (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest palju pole rääkida.

Täna oli endiselt palju materjali USA äsjase otsuse kohta raketitõrkesüsteemi prioriteetide ümberseadmisest. Newsweek avaldas paar lugu (see ja see), mis andsid vahest parima ülevaate sellest, mida asi endast kujutab ja miks selle tähendus pole päris see, mida Ida-Euroopas, eriti muidugi Poolas ja Tšehhis automaatselt kiputi arvama. Päris huvitava lisamaigu andsid paar Asia Timesi artiklit, mis muu hulgas viitasid sellele, et USA otsus seab Iraani mõneti raskesse olukorda, kuivõrd tõdemine, et Iraanil pole ega lähiaastatel ka tule kaugmaarakette, kahandab omajagu seda aupaistet, mida Iraan oli oma vastasseisuga USA-ga saavutanud või üritanud saavutada (vastavad artiklid siin ja siin).

Võib-olla leidis lahenduse ka mu eilne jahmatus, kui Obama sõnavõtuga kaasnenud factsheet'ist võis välja lugeda sõnumi, et raketitõrjesüsteemi komponendid paigaldatakse ka Põhja-Euroopasse. Eestis tundus see otsekui kahe silma vahele jäävat (ma ei taha hästi uskuda, et ükski ajakirjanik või ajakirjandusega suhtlev isik ei vaevunud tutvuma, mida Obama tegelikult ütles ja milliseid materjale tema avaldusele lisati - see on loomulik kõikvõimalike "kommentaatorite" puhul, aga üldiselt on ajakirjanikud siiski veidi paremal tasemel kui oma kinnismõtete käes vaevlevad "internetitargad"), aga Soomes pöörati sellele siiski tähelepanu ning Helsingin Sanomat väitis, et arvatavasti on tegemist AEGIS-laeva Läänemerre paigutamisega, võimalik, et püsivalt, veel võimalikum, et vajaduse tekkimisel (ingliskeelne artikkel on siin, soomekeelne siin, kuid see nõuab ligipääsuõigust). See on muidugi ka märksa loogilisem, sest nagu eile mainitud, oleks maismaale paigaldamisel pea ainuke loogiline koht Eesti, mis tekitaks aga kindlasti Moskvas veel palju suurema vastureaktsiooni kui Poola/Tšehhi, või siis äärmisel juhul Norra. Sellele viitab ka eespool osutatud teine Newsweeki artikkel, kus mainitakse ära nähtud skeemi, millel olevatki Läänemerele paigutatud üks AEGIS-laev.

Tänasele päevale langes ka NATO uue peasekretäri Rasmusseni sõnavõtt, mis oli suurelt osalt suunatud Venemaale. Muu hulgas tegi ta sisuliselt ka ettepaneku arendada ühist raketitõrjesüsteemi. Eelmine katse Qabala radarijaamaga kukkus küll haledalt läbi, kui selgus, et Venemaa (kuigi tänapäeval Aserbaidžaani territooriumil asuva) radarijaama tehnilised tingimused on nii nigelad, et seda ei saa kohe kuidagi kasutada. Igatahes on nüüd paari päevaga löödud Venemaa ja Iraani väravasse nii palju palle korraga, et jääb ainult oodata, milline on nende reageering. Seni on ilmne ainult see, et need USA ja NATO sammud tulid neile päris ootamatult ja esimesed reaktsioonid olid kas mittemidagiütlevad või lausa paanilised. Aga viisakalt on jäetud Venemaale nii nädala jagu aega ja Iraanile isegi veidi rohkemgi ennast koguda ja midagi vastuseks välja mõelda :-) Nii et huvitavad nädalad ootavad ees.

Tänasele päevale langes ka Mandriva Linux 2010 RC1 ehk esimese väljalaskekandidaadi ilmumine, millest ma tegin väikese nupu ka Pingviini ning peegeldasin ka oma veebipäevikus. Kui nüüd selle vähese ajaga, mis on möödunud viimasest korrast, mil ma oma süsteemi uuendasin, ei ole midagi tõsiselt muutunud, võib see RC1 olla juba päris korralik, ilma suuremate tõrgeteta.

Loetud: Tuna 1/2008
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3)

Ilmunud tõlked: Anne Applebaum: tsensuuri üleilmastumine (Postimees, 18.09.2009)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Täna ja osaliselt juba eile said veidi selgemaks mõned asjad eelseisva "suurüritusega", kuigi seal on veel mõningaid lahtisi otsi, mida loodetavasti õnnestub kokku sõlmida järgmise nädala algul.

Täna tuli siis lõpuks Ühendriikidest ametlik kinnitus, et Kesk-Euroopasse raketitõrjesüsteemi elementide rajamine lükatakse mõne aasta võrra edasi. Seda oli muidugi ka oodata, sest vajadus eelarvet kärpida ja kulusid vähendada on USA-s praegu ikka väga akuutne ning mõistagi on raketitõrjesüsteem Euroopas, mis eelkõige teenib liitlaste, mitte USA enda huve, asi, mille kallale kõige kergema südamega minna. Saksa, Briti ja ilmselt ka veel nii mõnegi Lääne-Euroopa riigi, kelle kaitseks need eelpostid olid ju mõeldud, ajakirjandus ei suhtunud mõistagi sellesse just optimismiga, aga paistis, et siiski suhteliselt mõistvalt. Veidi närvilisem oli asi riikides, kuhu need eelpostid oli kavas rajada, Tšehhis ja Poolas, mille julgeolek selle otsuse tõttu puhtsõjaliselt võib-olla isegi veidi suurenes (on ju selge, et juhul, kui raketitõrjesüsteemi oleks reaalselt vaja läinud, oleks eelnevalt sattunud need eelpostid rünnaku alla, et järgnev raketirünnak ikka kindla peale edu tooks), aga poliitiliselt kahtlemata kahanes, sest eriti Venemaa, aga ka teised paariariigid tõlgendasid seda enda võiduna.

Muidugi, kui lugeda Obama avaldust ja uurida sellega kaasnevat factsheet'i, on selge, et see rõõm on ajutine ja üürike: raketitõrjesüsteemi ei ole ameeriklased kaugeltki maha kandnud, lausa vastupidi, uus kava on senisest põhjalikumgi ning kas just seni kavas olnud kohtadesse, aga igal juhul tulevad ka Euroopa pinnale selle eelpostid.

Veel üllatavam oli asi, mida minu meelest varasemates kavades sees ei ole olnud või mida ma vähemalt ei olnud tähele pannud, nimelt plaan paigutada süsteemi teatavad osad ka Põhja-Euroopasse. Kas tõesti Eesti? oli esimene mõte. Sest ega siin Põhja-Euroopas neid kohti nii palju ei olegi, kuhu sellist süsteemi paigaldada. Soome ja Rootsi on äärmiselt väheusutavad kohad, Taani oleks mõeldav, aga paikneb liiga lõunas, sisuliselt juba ikka Kesk-Euroopas, nii et kui Kesk-Euroopasse tulevad mingid osad, siis võiks seal pigem paikneda "teine vöönd", aga kahtlane, kas selle peale hakatakse kulutusi tegema. Sama käib Leedu ja võib-olla isegi Läti kohta (Skrunda on ju paraku maatasa tehtud, muidu oleks lätlastel õige hea argument vähemalt radarijaama kasuks). Veidi kaugemal asub veel Norra, mis vahest ongi kõige usutavam koht Põhja-Euroopas, kuhu raketitõrjesüsteemi osad võidakse paigutada. Aga eks näeb, see seisab plaanis natuke kaugemal, mitte esimeses faasis.

Teine huvitav teadasaamine oli seotud KOffice'iga: selgus, et Nokia kavatseb edaspidi hakata Maemo5 põhistele seadmetele ehk siis peamiselt neile nutitelefonidele või kuidas nende kohta öeldaksegi pakkuma dokumendinäitajat, mille aluseks on KOffice'i komponendid. Esimene pääsuke, mis selle võimaluse saab, on N900. Iseenesest üsna loogiline: mõne aja eest ostis ju Nokia ära norrakate Trolltechi, mille toodanguks oli tööriistakomplekt Qt, mis on aluseks nii KDE-le kui ka KOffice'ile. Ma ise küll selliseid telefon-arvuteid ei kasuta ega usutavasti ka hakka, aga asja teine külg on see, et kui seni valitses KOffice'i arendajate seas seisukoht, et nad püüavad eelkõige arendada ühilduvust OpenDocumenti vorminguga ning kõige muuga tegelevad siis, kui aega on või kellelgi tahtmist tekib, siis see Nokia käik toob ja on juba toonud kaasa ka selle, et KOffice'i rakendused mõistavad paremini Microsoft Office'i vorminguid. Arvestades viimaste seniajani väga suurt levikut, on see iseenesest mõistlik ja aitab võib-olla kaasa ka KOffice'i levimisele.

Loetud: Arvutimaailm 9/2009
Vaadatud: Generatsioon 0 (ETV2), Delta Farce (Kanal2), Räpane seksikas raha (TV3)