Pühabased mõtted

Tavaline - jah, üldse mitte tööpäev, vaid lusti ja lõbu ja lillepeo päev. Sattusin mõne aja eest (taas) lugema, et Ajaloomuuseumis on väljas tolle kuulsa "Kukruse kaunitari" näitus ja tekkis tunne, et seda peaks vaatama minema. Seda enam, et teadaolevalt ei ole ma kunagi varem Maarjamäe lossis käinudki, nii imelik kui see ka ajalooharidusega inimese kohta ei tundu. Täna siis oligi see päev käes - nagu selgus, küll natuke vale päev selles mõttes, et eile olla olnud muuseumiöö nimeline ettevõtmine ja veel päev varem rahvusvaheline muuseumipäev, mille mõlema puhul saanuks sinna lausa tasuta sisse, aga noh, ega see pilet - eriti kui arvestada seda, et me olime seal mitmekesi ja mahtusime kenasti suhteliselt odava(ma) perepileti alla - nüüd nii kallis ka ei olnud, et sellest suurt või üldse numbrit teha.

Lossi juurde tõusmine mööda treppe oli kummastav üritus, sest mingil arusaamatuks jääval põhjusel oli see vahvatele ehitusmeestele iseloomuliku võrega pooleks jagatud. Aga loss ise ja kõik see, mis seal sees näha, oli küll kena. Nii see "iseolemise" suur näitus kui ka too pisem, aga vaat et efektsemgi "Kukruse kaunitari" väljapanek. Isegi viimase juurde pääs oli omamoodi rõõmus üllatus, sest kahest ruumist eesmine oli pühendatud väljakaevamistele: nii pildiliselt kui ka esemeliselt tulid vanad head ajad meelde, mil sai väljakaevamistel aega veedetud. Muidugi "kaunitari" saal kõigi oma vitriinidega oli võimas vaatepilt, mida me uurisime kohe pikalt ja põhjalikult. Rohked teabematerjalid, nii sõnalised kui ka visuaalsed, vaataja abistamiseks olid igati tänuväärt.

Ega püsiekspositsioon sellele mõistagi palju alla ei jäänud. Selleski oli mitmeid äratundmispunkte: ka mina mäletan lapsepõlvekodust nii omaaegseid rahatähti kui veel mitmeid asju, olgu sigaretikarbid, koorelahutaja või muud maamajapidamisse ikka kuuluvad esemed. Kohati äratas küll ehk valik teatavat imestust, aga kõike kokku võttes andis see igatahes väga hea ülevaate sellest viimasest sajakonnast aastast, mida iseolemise alla mahutada annab. Huvitava iseärasusena, aga võib-olla ka pelgalt juhusena oli ruumi(de)s, kus tutvustati kommunistlikku "paradiisi", pigem tegelikkusele paremini vastava põrgu temperatuur, kohe selgelt kuumem kui kuskil mujal muuseumis. Sümboolselt väga kohane, isegi kui see polnud taotluslik.

Igatahes jäi lõpuks tunne, et sinna muuseumi tuleb veel tagasi minna, et uudistada nii seda püsiekspositsiooni kui ka vaadata väljas veidi rohkem ringi. Täna juhtuski nii, et me jõudsime lõpuks seal "Kukruse kaunitari" imetledes juba imestama hakata, miks üks selgelt muuseumitöötaja nii sageli sinna ruumi tatsab, aga siis saabus tõdemus, et tunnid olid kui tuuletiivul kaduvikku lennanud ja muuseum pannakse kohe-kohe kinni ...

Kuigi ilm oli ehk mu jaoks veidi kuumavõitu juba, jalutasime siiski lossi juurest veel pikalt Kadrioru suunas, et seal lõpuks Carramba nime kandvasse Mehhiko restorani maanduda ja pisut keha kinnitada. Kadriorus paistis olevat kevad kaasa toonud mingi ehitus- või renoveerimisbuumi, igatahes oli kohati maad üles songitud ja tundus, et neid tiike tahetakse ikka veel paremasse korda seada. Küllap on see õige tegu, ehkki sinnagi püstitatud ehitusmeeste võreaiad takistasid mugavalt kõige otsemaid teid kasutamast ... Restoranis olen ma kunagi varem käinud ja sellest olid head, kuigi, hmm, teravad mälestused. Mis ei jäänud ka sel korral tulemata, ehkki ühelt poolt olin ma piprarünnakuks valmis ja isegi ootasin seda ning teiselt poolt mu meelest polnud enam menüüs nii teravaid roogi, nagu toona (aga see võib olla muidugi vanainimeslik mälestuste ilustumine ...).

Õhtusse ja öösse jäi veel rohkelt mõnusat ajaveetmist mõnusas seltskonnas, aga see läheb juba privaatelu sfääri ega leia sestap siinkohal pikemat kajastamist.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Pühabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev. Siiski, täna otsustasin ühendada kaks asja: ema üsna rutiinse külaskäigu ning vanainimeste halastamatu ekspluateerimise elik nende autosõidutamisteenuse ärakasutamise. Viimase eesmärk oli kange kihu jätta endast mulje kui kultuursest inimesest, mida kahtlemata tõestab autosõidu eesmärk: Kadrioru muuseum, kus on välja pandud väidetav Leonardo autoportree.

Vanainimeste ärakasutamine õnnestus kenasti ja nad olid väga valmis ka muuseumisse tulema, kuid juba sellele lähenedes oli näha ohumärke parkimiskohtade nappuse kujul. Ukse ette jõudes  - kell oli siis 14.50 - võttis meid kenasti vastu turvatöötaja, kellele oli pandud rääkiva kuulutusteposti ülesanne teatada kõigile ukse juurde jõudjatele, et maja on rahvast tulvil täis ja sisse lastakse alles 15.30. Läbi klaaside oli ka selgelt näha, et turvatöötaja kõneles igati õigust; kogu fuajee oli kassasaba täis. Siiski päris nii kaua oodata ei tulnud: möödus paarkümmend minutit ja uksele ilmus muuseumi direktriss Kadi Polli, kes teatas, et olukord on veidi lahedam ja inimesed võib sisse lasta. Et tegemist oli mu armsa kursaõega, vahetasin temaga ka mõned sõnad ja temagi möönis, et muidu igati vahva muuseum on selliste masside jaoks natuke pisike koht :-) Ega taga suurt rohkem ei saanudki juttu ajada - ma jätsin targu küsimata, kas tal kogu selle tohuvabohu peale on viimastel päevadel jätkunud ka uneaega või kas ta loodab sõba silmale saada järgmise nädala jooksul, mil pilt veel seal eksponeeritav on... Vastus oleks arvatavasti olnud teada...

Rahvast oli sees tõesti võimsalt, ma usun, et selle nädala jooksul käib seal võib-olla sama palju inimesi läbi kui muidu vaata et aasta jooksul. Turvameetmedki ehk turvatöötajate arv ja nähaolek olid vastavad - muidugi, riigipeade ja muude prominentide puhul on need vahest veel rangemad ja selgemad, aga ma usun, et vähe on Eestis või Eestisse jõudnud kunstiteoseid, kus turvamees konkreetse maali või muu kunstiteose kõrval seisaks.

Sees sai isegi veel paari tuttavat sai näha, aga kõige enam köitis tuttavatest nägudest muidugi just see väljapandu ehk Leonardo ise. Ega see maal ise ju puhtalt võttes midagi hirmväga erilist ei olnud - ma heitsin hiljem isegi nalja, et Tartu kunstikoolis palkavad õpilased odavalt sadamast paadialuseid, panevad neile lotu pähe ja saavad ka sarnase habetunud mehe tulemuse kätte :-) Aga Leonardo moodi oli ta isegi minusuguse kunstivõhiku arvates küll ja muidugi kogu tausta arvestades jättis korraliku elamuse.

Kõrvalruumis oli "maaletooja" Orest Kormašov isiklikult jutustamas ja küsimustele vastamas kõigest ja kõige kohta, mis pildiga seotud. Minusugusele võhikule jättis tema päris suur kindlus, et tegu on siiski just Leonardo autoportreega, üsna veenva mulje. Sain ka vastuse oma küsimusele, et kuidas ikkagi just tema või üldse eestlased selle maaliga seotuks said. Asi oli mõistagi äärmiselt lihtne - tutvuste kaudu, nagu ikka need asjad käivad :-) Ehk nagu ta ise ütles, "sõber palus..."

Vahelduseks vaatasime ka teisi saale ja seal väljapandut - mul on kuskilt hämarusest meeles, et ma olen seal muuseumis kunagi käinud, aga see on tõepoolest hämarusega kaetud. Aga mis teha, miski muu ikka Leonardo vastu ei saanud ja nii läksin seda kolmandatki korda kaema. Selleks ajaks oli seoses muuseumi peatse sulgemisega hakanud rahvast juba vähenema, nii et saigi paremini vaadelda. Ega mulje enam paremaks ei läinud, sest nagunii oli see nunnumeeter juba tipus... :-) Nii et igati asja ette läinud käik ja nojah, ma võin nüüd vähemalt uhkustada, et ikka kultuurne imene, Leonardo ka nähtud ja puha...

Ukrainas oli täna siis presidendivalimiste teine voor. Praeguseks, Eesti aja järgi kella viieks hommikul, on teada tulemus umbes kolmveerandi häälte põhjal ja selle järgi on 3,5-protsendise edumaaga võitnud Janukovitš Tõmošenko ees. Sealjuures on nende protsendid väga täpselt sinnakanti, kuhu näitasid ka ukseläveküsitlused, nii et üsna usutavalt ka selline vahe jääb püsima, vahest üsna vähe veel muutudes ja pigem Janukovitši kasuks, sest kõige vähem on hääli loetud Krimmis, kus arvatavasti rohkem toetatakse just teda. Aga eks homne päev toob lõpliku selguse ning järgnevad päevad ja nädalad ja kuud sellessegi, milliseks siis Ukraina hakkab muutuma kõige tõenäolisema uue presidendi Janukovitši käe all. Arvata on, et Venemaa mõju võib tema ajal mõnevõrra suureneda, aga ilmselt nii nagu Eestis Savisaare puhul, on Janukovitšilgi selle liigsest suurenemisest rohkem kaotada kui võita: Venemaa kaart on hea välja mängida nii sise- kui ka välispoliitiliselt, tõmmates enda poolele nii tubli osa valijaskonnast kui võimalikud soodustused või toetusegi välismaalt, aga otsene allutamine Moskva huvidele rikuks juba Janukovitši (või ka Savisaare) kodumaised huve, mida nad kuidagi lubada ei saa ega taha. Osav ekvilibrist võiks seda edukalt äragi kasutada, kuid Janukovitš (ja taas paralleelina Savisaar) ei paista just eriti oskusliku köietantsijana ja pealegi on see köis elik Venemaa ise väga rabe ja kipub pidevalt ettearvamatuid vonkse sisse viskama, isegi kui see teda ennast katkema ähvardab panna...

Õhtul tabas mind üllatus telemaastikul: sellist asja ei juhtu naljalt, et ühel õhtul on vaadata kolm tervelt filmi, mis on täiesti korralikud ja isegi head. Ja sealjuures veel nii, et nad ei satu ühele ajale, vaid on korralikult üksteise järel, isegi mõõdukate vahedega! Esimene, mida näitas Kanal2 ja mis kandis nime "Operatsioon "Valküür"", oli mulle kui ajaloohuvilisele mõistagi eriti huvitav. Ainuke asi, mille üle vahest üldse võiks nuriseda, oli see, et tegelased rääkisid inglise keelt - kohe ikka väga oleks saksakeelne kõne paremini sobinud (ilmselt peaks millalgi mõnelt saksa kanalilt vaatama, saaks vahest parema mulje). Aga veel enam panid mind imestama kaks järgmist filmi, mõlemad Pro7 pealt. Ma usun, et ma poleks veel täna hommikul arvanud, et ma kirjutan midagi head zombifilmide kohta, aga igatahes olid mõlemad filmid vähemalt mööndustega sellest rubriigist. Täpsemalt siis oli tegemist filmidega "I am legend" ja "Wicked little things". Esimeses pole vahest päris otseses mõttes zombidega tegemist, aga ega need mutandid põhimõtteliselt ka väga palju ei erinenud. Kuid mõlemad filmid olid n-ö tavalistest zombifilmidest ikka kohe päris tõsiselt teistsugused ja kuigi mõlemal juhul oli kahtlemata tegemist õudusfilmiga, siis see õudus oli väga hästi välja mängitud, erilistesse labasustesse langemata, mis muidu kipuvad eriti zombinduse puhul lausa läilalt magedad olema.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Operatsioon "Valküür" (Kanal2), I am legend (Pro7), Zombies (Pro7)