Tänane Sirp sisaldas harjumatult palju lugemisväärset materjali, peamiselt muidugi seetõttu, et äsja oli emakeelepäev ja kultuurse ajalehena kajastas ka Sirp seda meeldivalt rohkelt. Isegi tavaliselt mannetu juhtkiri oli sedakorda üsna loetav, sisaldades lausa ühe väärt mõtte, nimelt õpikukirjastajate monopoli murdmise ja e-õppe juurutamise kohta. On muidugi mõnevõrra kaheldav, kas see niipea teoks saab ja kas tunneli otsast hakkab tõesti paistma "paberivabadus", aga vähemalt mõttena on see hea küll.
Mõneti haakus sellega Hennoste Tiidu arutlus e-raamatute kirjastamise üle, keskendusega Eesti olukorrale. Muu kõrval oli selleski üks väga tänuväärt mõte, mida tasub lausa osundada:
Minu raudne veendumus on, et kogu eesti kirjandusklassika tuleks teha kohe ja ilma rahata netis kättesaadavaks. Kas või PDF-failide kujul. See oleks koht, kuhu kulka ja eesti kirjandusklassika programm peaks panema oma raha. Ja kohe.See on mõte, mida ma kõigi oma jäsemetega toetan. Eks selles suunas ka tasapisi tegutsetakse, olgu Tartus (Kirjandusmuuseum, vist vähemal määral ka TÜ raamatukogu) või Tallinnas (eelkõige raamatukogud) või ka kuskil vahepeal, aga seni on see ikka olnud selline omaette nokitsemine, rohkem niivõrd, kuivõrd asjast huvitatud asutused jõuavad ja kuivõrd neil jõudu jagub. On üsna ilmne, et oma "Gutenbergi" (siin siis mõeldud tuntud tekstivaramuna) peame ikka ise looma - ei saa kuigi palju loota sellele, et keegi teine selle ära teeks, nagu võib ehk loota mõnes üksikus väga suures keeleruumis. Ja see oleks kindlasti koht, kuhu ma näeksin väga meelsasti minevat sedasamust "maksumaksja" raha, palju parema meelega kui mitmesse muusse kohta.
Hennoste artikkel oli kuidagi sobivalt paigutatud sellisesse raamistusse, kus seda ümbritsesid kaks arvustust hiljuti täieliku tõlkena ilmavalgust näinud Spengleri "Õhtumaa allakäigule" (jah, isegi lehekülgede päises ilutses "Spengler", mis muutis Hennoste positsiooni veelgi iroonilisemaks). Nii Õnnepalu Tõnu kui ka Vene Ilmari kirjutised olid, nagu nende sulest ilmuv ikka, nautimist väärt lugemine, mida tasub kindlasti soovitada ka siis, kui Spengler ise oma hiigelmahus püstloodis seinana tunduma kipub.
Kenasti oli rahvaloendusest ja sellega kaasnenud probleemidest kirjutanud Eesti demograafia grand old lady Tiidu Ene-Margit. See on mõneti üllatav, kui palju on seekord rahvaloendusele tähelepanu pööratud, eriti nii-ütelda avalikkuse poolt, aga ju on seegi mingi ajamärk (mille tähendust ei oska ma küll hästi hoomata).
Äärmiselt tore - nii tõlkijana kui ka keelehuvilisena - oli lugeda üle-kahe-lehe-usutlust Laanekase Heli ja Niidu Elleniga, kes said, esimene tõlkijana, teine toimetajana valmis suure töö, Wiedemanni eesti keele grammatika tõlke ka sellesse keelde, mida too grammatika ju käsitlebki. See oli minu kindel eelistus ka selleaastase (või õigemini küll möödunudaastase) keeleteo konkursil, ja nagu selgus, ei jäänudki see väga kaugele maha tegelikult keeleteoks tunnistatud sõnatuvastusrakendustest. Tõlkija vaevad, mida usutlusest võis lugeda, olid väga tuttavad, kuigi on ilmne, et nii tõsiteadusliku töö puhul on need veel suuremad kui näiteks minu tõlgete puhul, mis on olnud pigem kergelt populaarteadusliku maiguga. Ja Wiedemanni on mõistagi alati õpetlik lugeda või vähemalt sirvidagi. Ehk nagu ütleb Laanekask:
Loomulikult võivad tõesti rohked keelenäited ja loendid pakkuda avastamisrõõmu igaühele, kes raamatut avama, sirvima või lugema juhtub. Löögem see lahti täitsa juhuslikust kohast: kiitsama, kiivama, koerama, kohmama, kohrama, koinama, kollama, kopsama, korjama, kosjama, koormama, kõhmama, kõrvama, kõõmama, kraanama … kas ma ikka päriselt oskan eesti keelt? Tõepoolest, praeguseks ongi mitmed keelendid saanud erilise arhailise varjundi, kõnelemata omaaegsest olustikust, mida need kajastavad. Saame aru, mis tähendab viidi varga pähe linna, aga mida tähendab tegi suremise pähe seaduse? Tõlkest võib leida nii Wiedemanni saksakeelse seletuse kui ka tõlkija eestikeelse ‘tegi surma puhuks korralduse’. Kui oleksin ajaloolane, luuletaja või kirjanik, siis hoiaksin seda teost lausa voodipeatsis või lauanurgal.
Küll üsna pika hilistusega ning ajastatuna hoopis sünni(aasta)päevale, aga väga sümpaatne oli lugeda Tuuliku Ülo järelehüüet ühele eesti vaimukultuuri suurkujule Ehini Andresele, mis oma tudengipõlve meenutava isiklikkusega pakkus mõndagi äratundmist (kas või arvestuse kirjeldus - jah, mitte sellele õppejõule, aga minagi olen ligilähedaselt samasuguses situatsioonis olnud - tõsi, too õppejõud ei puhkenud naerma, vaid pigem muigas...)
Kindlasti tasus lugemist ka Liira Jaani intrigeeriva pealkirjaga lugu "Õgija jäljed Maal", mis üsna mitme palge pealt käsitles elurikkust selsinatsel planeedil ja inimese rolli kõiges selles, eriti toidutootmisega seoses. Selline mõtlemapanev lugu igatahes.
Lisalugemist pakkus üle tüki aja Sirbi vahele torgatud "Keele infoleht", mida alustas Rannuti Mardi pikk artikkel samuti intrigeeriva pealkirjaga "Tegelikult kuulub eesti keel suurkeelte hulka". Milles tal on muidugi täiesti õigus: nii keele kui ka mitme muu tunnuse põhjal (kõrgkultuur, kas või omariiklus) on eestlased kahtlemata üks maailma tipprahvaid, mitte muidugi mingi globaalne tegija, aga siiski suunanäitaja päris paljudele hulga kehvema saatusega rahvastele (kas või omaenda sugulasrahvastele, kui mitte kellelegi teisele). Aga noh, eks ikka löövad "kompleksid" sekka - mida muidugi esineb ka meist palju suurematel ja võimsamatel, isegi neil kõige võimsamatel - ja nii võibki jääda mingi mannetu ja hüljatud kolkarahva mulje ja tunne...
Päris õpetlik oli lugeda Moseley Christopheri lugu, mis pealkirja järgi pidanuks kõnelema liivi keelest, aga rohkem rääkis küll UNESCO egiidi all koostatavast maailma keelte atlasest, omamoodi lingvistilisest "punasest raamatust". Olgu liivi keelega kuidas on, aga artiklis toodud näited mänksi ja isegi korni keele taassünni kohta annavad kindlasti lootust ka sellele, et liivi keelgi võib ehk edasi püsida. Loota ju vähemalt võib...
Ja lõpetuseks võib kindlasti ära mainida ka intervjuu viimase keeleteo auhinna saanud kõnetuvastusrakenduste loojatega. Hea, et sellise asjaga tegeldakse, kuigi nagu ma olen aru saanud, on sellesuunalised uuringud ja eriti praktilised rakendused üsna vaevaliselt ja teosammul edasi liikunud. Nojah, ega nad mujalgi maailmas just seitsmepenikoormasaabastega edasi karga, sest masinale inimkõne selgekstegemine on ikka üks äärmiselt tänamatu tegevus just samuse inimkõne tohutu varieeruvuse tõttu.. Selles intervjuus oli siiski üks kergelt punast tulukest sütitav lausejupp: "Kui inimesed hakkavad masinatega inimkeeles suhtlema, siis muutub keelekasutus ilmselt selgemaks ja ühemõttelisemaks." See võib muidugi viia ka veelgi enam kõnekeele vaesustumisele... loodetavasti siiski mitte, kuigi tuleviku ennustamine on üks tänamatu tegevus, mida suudab keerukuselt teatavasti üle trumbata ainult mineviku ennustamine...
Loetud: Sirp, 16.03.2012; Liivlased
Vaadatud: Elas kord... (FoxLife), Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)
