Lugu "Lugust"

Täna pärastlõunal postkasti juurde kõmpides tabas kenakene üllatus - ehkki oli teada, et see ilmub novembri algul, olin ma vahepeal jõudnud juba meelest poetada, et masutiinele Eesti ajakirjaturule soovib tungida uus ajakiri ehk nagu ta ennast ise nimetab, "kvartaalne raamatuajakiri" pealkirjaga Lugu.

Aga täna oli ta siis kohal ja kui jätta välja minu nime kandev otsepostituskleebis, oli juba esikaas päris sümpaatne, eriti samuse kleebise kohal põrnitsev kiisu, kelle kõrvale oli end poseerima sättinud ilmselt praeguse Eesti suurim elav kirjanik Jaan Kaplinski.

Sümpaatia püsis ja isegi tugevnes sisuga tutvudes. Üks vahest tugevamaid põhjuseid oli see, et ehkki tegemist on uue ajakirjaga, ei olnud ilmselgelt ponnistatud millegi erilise ja erutava nimel ning iga hinna eest ennast üles haibitud. See tavalisus võimaldas ajakirja kätte võtta kui vana tuttava ja see on ikka hea tunne - nii mõnegi ajakirja (nimesid nimetamata) avanumbri puhul on just tohutu enesereklaam kippunud eemale peletama, kuigi edasised numbrid on osutunud päris asjalikuks.

Nii kirjutajate valik kui ka selle valik, millest kirjutati, oli päris esinduslik: intervjuud mainitud elava klassiku Jaan Kaplinski, ilmselt samuti tuntud näitlejanna Elisabet Tamme, eestikeelse ulmekirjanduse suurkuju Indrek Hargla, asjaliku kirjandusinimese ja praegu ka pooleldi ametniku Krista Ojasaare ning tõlkija Triin Taelaga, rääkimata mitmest päris korralikust artiklist Gabrile García Márquezi, sõjandusraamatute ja lasteraamatute kohta ning muidugi veel terve hulk lühemaid artikleid, mis tõukusid mõnest konkreetsest raamatust, kuid tingimata ei piirdunud sellega.

Et minu lemmikteemad ulme ja sõjandus olid kaetud, on selge, et see ajakiri tabas minu puhul kindlasti märki. (Seda sellest hoolimata, et ma olin Õie-Mari Aasmäe artiklit tegelikult juba paari päeva eest lugenud Entsüklopeediakirjastuse ajaveebis - aga eks see nii vist olegi, et kui palju loed, juhtud ikka sattuma samade või vähemalt sarnaste asjade otsa: öeldakse ju küll, et maailmas ilmuv kirjasõna on hoomamatu, aga see on pigem statistiline väljendus... Isegi minul, kes ma pole veel päris 50 raamatutki tõlkinud, on olnud juba võimalus kasutada tõlkimisel ära oma varasemat tööd ja vähendada vaeva kopeerimise-asetamisega, mis siis rääkida veel eestikeelsest kirjavarast, mida on ju nagunii suures kirja-maailmameres parimalgi juhul vaid nii Sargasso mere sopi jagu...)

Kaplinski oli samuti väga hea valik avanumbri jaoks. Ma küll ei saa teda hinnata kirjanikuna, sest isikliku füüsilise puude tõttu ei ole mul võimalik pidada luulet - ja luuletaja eelkõige ju Kaplinski on - millekski väärtuslikuks ning see jääb minu silmis kirjandusväliseks asjaks, aga tema mõtteavaldusi on mulle alati meeldinud lugeda-kuulata, isegi kui tema mõtted liiguvad mõnikord minu jaoks võõrastel ja võõristust tekitavatel radadel. Nii ka seekord: väga huvitav ja ajurakukesi agaralt sebima panev oli tema lühike mõtelus üldmõistete teemal ja muidugi ka päris huvitavad olid Kaplinski kirjeldused külastatud maadest (eriti lõbus oli muidugi mälukild Arani saarelt: "...midagi ta seal siis näitab ja räägib juurde iiri stiilis: "Siit lääne poole on meri, aga kui võtad viski, siis hakkab nägema Ameerika rannikut, võtad veel teise, siis hakkab juba Boston paistma..."")

Sellise ajakirja iseloomulikuks tunnuseks on muidugi kümned lühikesed või ka veidi pikemad raamatututvustused ning need olid üldiselt hästi kirja pandud. Veidi kõhklusi tekitasid pikemate artiklite kõrval ära toodud raamatuloendid. Kui Kaplinski ehk kaanepersooni puhul jäi mulje, et on ära toodud võimalikult esinduslik valik (rõhutan sõna "valik", mis oli ka vastava veeru liigendamiseks kasutatud alapealkirjades kasutatud), siis näiteks Márquezi ja Taela juures olevad loendid olid nagu kuidagi puudulikud. Márquezi loend kandis lausa pealkirja "Meil ilmunud", aga ei sisaldanud kõiki neidki, mis olid tekstis ära mainitud; sama võib öelda Taela loole lisatud loendi kohta. Ma ei vaevunud küll kontrollima, aga kerkis pähe mõte, et kuivõrd ajakirja väljaandjaks on Apollo, siis võib-olla on esile tõstetud just neid, mida parajasti ka müügilt leida saab. (See, muide, ei ole öeldud halvustamiseks: sellise varjatud reklaami vastu (kui see tõepoolest on nii) pole mul tegelikult midagi, sest nagunii teavad tõsisemad huvilised teed bukinisti juurde.)

Aga kogu seda äärmiselt positiivset üldpilti kippus omajagu rikkuma üks pisiasi nimetusega kujundus. Värvilise, võiks öelda et klantsajakirja puhul on muidugi pildirohkus ja muu selline päris loomulik ja õigupoolest kenagi, kuid minu meelest jättis kujundus siiski veidi soovida.

Esimest korda tabas mind üllatus 18. leheküljel, kus ma kahtlustasin, et on aset leidnud väike "küljendusime" ning parempoolse veeru lõpus osa teksti ära kadunud. Alles päris mitu hetke hiljem sain aru, et tekst läheb edasi kõrvalleheküljel, aga mitte visuaalselt kõrval asuvas veerus, vaid visuaalselt samamoodi paremas servas asuval veerul. Samas kümmekond lehekülge hiljem (28-29) oli jälle vastupidi: vasakpoolse lehekülje vasak veerg jätkus parempoolse lehekülje parempoolses veerus. Veel keerulisem oli järge taga ajada lk 42-43, kus vasakpoolse lehe alumist poolt täitev tekst jätkus parempoolse lehekülje ülaosa parempoolses veerus. Mõni lehekülg edasi (46-47) võis aga jälle leida esimese variandi: vasakpoolse lehekülje parem veerg jätkumas parempoolse lehekülge parempoolses veerus. Muidugi, kõigil neil lehekülgedel võis tegelikult seda järge ka värvide järgi taga ajada: mainitud lühitutvustuste veerud olid tavalised, must kiri valgel taustal, nende vahele asetatud artiklid aga värvilisel taustal. Siiski jättis see hakitus (selles mõttes polnud ju ka pikemad lood palju paremad - ka neid oli visuaalselt püütud hakkida sisselõigete ja fotodega) veidi tõrvase meki muidu meega ärahellitatud suhu. Võimalik küll ka, et ma olengi selline vanamoeline ja tahan rohkem lineaarsemat teksti ning kujundust, kus tekst ja graafilised elemendid oleks väga selgelt eristatud, mitte niimoodi "voolamas" (sest ausalt öeldes on üks mu lemmikuid Eesti ajakirju Akadeemia, kus on ju ka pildid, aga need ei sega vähimalgi määral just teksti nautimast, ning ajalehti Sirp ja vähemal määral Diplomaatia, mis samuti püüavad hoida teksti ja graafilised elemendid võimalikult lahus).

Aga tegemist oli ka esimese numbriga ja võib ju vähemalt loota, et järgmised tulevad ka kujunduslikult sellised, mis mu maitsele rohkem ja paremini vastavad ning selle vaevutabatava tõrvamaitse ära pühivad. Sest, nagu öeldud, sisu poolest pole ajakirjale midagi ette heita, hoopis vastupidi - 50 lehekülje peale on mahutatud ohtralt huvitavat teavet, mida tasub kindlasti lugeda kõigil raamatusõpradel. Pealegi sain ma tagakaane siseküljelt teada millesti, mida ma varem ei teadnud, nimelt Björkkvisti raamaturiiulitest, mis seetõttu, et mul seisab peagi nagunii ja vältimatult ees raamatute mahutamise vahendite hankimine, äratas suurt huvi. Nii et isegi reklaamimüük on vastsel ajakirjal vähemalt mind silmas pidades täppi läinud.



P.S. Ajaveebis sellele sissekandele silte lisades kirjutasin esimese hooga sinna "raamatuarvustused" - ja jäin siis mõttesse. Tegemist on ju ikka ajakirjaga... aga teemaks on raamatud. Ja kuigi ajakiri on selline tüübilise ajakirja formaadiga ning klantspildiline ega vasta kuidagi raamatu kui sellise mõistele, pidasin siiski paremaks jätta silt muutmata, sest Lugu on sisu poolest kahtlemata kõige raamatulikum ajakiri üldse, mida mu silmad on taasiseseisvunud Eestis näinud.