Oksanen, Sofi. Puhastus (II osa)

Selgituseks: nagu eelmine sissekanne, ei ole ega peagi alljärgnev kirjutis olema mõistetav omaette, vaid ainult koosluses Varraku raamatublogis algatatud "ühislugemisega" (vaata alustavat mõtet ja seda sissekannet, mille juurde käesolev kirjutis kuulub), kuna osa siinseid mõtteid on otseselt vastus selle raames avaldatud arvamustele ja mõtetele.

Teine osa pakkus mulle ühe tõeliselt vaimustava lugemiselamuse ja samas ka mõningast pettumust. Alustan pettumusest, sest see on natuke laiem asi, puudutab ehk kogu raamatut.

Võimalik, et see pettumine tuli mu alusetutest ootustest, aga nähes teise osa motot füürerikõnede ja õunapuuõitsemisega, tekkis tunne, et ehk nüüd võtab raamat selle suuna, mida võinuks oodata teoselt, mis pidada käsitlema Eesti (lähi)ajalugu ja selles leidunud valikuvõimalusi või -võimatusi. Seda ma sealt aga ei leidnud, sellest ka pettumus. Küll oli seal kenasti lahti seletatud raamatu ühe peategelase Aliide kujunemine selliseks, nagu teda võis juba esimeses osas kohata (kus esines rohkelt vihjeid sellele teisele osale, mõned hämaramad, mõned otsesemad, aga siiski ainult vihjed, mis nüüd lahti kirjutati). Niisiis ajaloo asemel rohkem üksikisiku kujunemislugu. Õieti ajalugu muidugi esines, kõik need ajalised määratlused peatükkide alguses ja tekstiski, aga vähemalt seni on ajalugu olnud pelgalt taust, mida peab juba eelnevalt teadma ja mida raamatust endast teada ei saa: peab teadma, et Eesti okupeeriti, et üldse toimus Teine maailmasõda, isegi seda, et toimusid küüditamised. Kui raamatut loetakse Eestis või eestlaste poolt, ei tekita see ehk väga suuri raskusi, aga seniloetu põhjal on mul väike kahtlus, kas seda mujal on üldse võimalik lugeda vähegi ajalukku puutuva teosena (kui muidugi jätta kõrvale arusaam, et ajalugu on ka iga inimese lugu - sõnastame siis, et vähegi "suurde" ajalukku puutuva teosena).

See paistab õieti olevat üks Oksaneni kasutatav võte - kõigi nende muidu filigraansete ja väga elavate kirjelduste kõrval jätta mõned asjad väga visandlikuks. Lisaks ajaloole kuuluvad selliste asjade sekka ka vägivallastseenid: ei Aliide vägistamine ega vägivald Ingli tütre kallal ole õieti kuidagi kirjeldatud, see on jäetud rohkem lugejale endale ette kujutada. Aga kui vägivalla puhul see toimib (hea õudusfilm öeldakse olevat ju selline, kus midagi õudset ei näidatagi, vaid jäetakse vaataja oma fantaasiale ära arvata ja õudusimpulsse üle kere saata), siis selle ajaloo puhul mu meelest mitte väga hästi. Et samas paistab, et Oksanen siiski on soovinud mingil moel tõmmata paralleele suure ja väikese ajaloo vahele, on see vajadus teada eelnevalt (reaalilmalist) tausta asi, mis mind väga ei rahulda - ilukirjanduslik teos peaks suutma rääkida ise enda eest, ilma et sellele oleks vaja kaasa panna teist samasugust köidet tausta kohta, mis selgitaks, mida õieti kõik need ütlematajätmised tähendavad... (Eeldades näiteks, et lugeja ei tea suurt midagi Eesti okupeerimisest ja esimestest küüditamistest ja muust sellisest - mis, ma kardan, iseloomustab isegi suurt osa Eesti lugejaid, rääkimata juba teistest - jääb isegi segaseks, mida paganat see Hans sinna metsa üldse otsis...) Mul on lapsepõlvest meeles, milline piin oli lugeda sarja "Seiklusi maalt ja merelt", kus tihtipeale sai päevas vaid lehekülje läbi lugeda, sest siis tuli joonealuste või õieti vist küll raamatulõpuste kommentaaride lühiduse tõttu ette võtta põhjalikum uurimine näiteks selle kohta, kes olid hugenotid, mille poolest nende vaated erinesid katoliiklaste omadest, kes täpselt oli Richelieu ja miks ta just nii käitus, kus asus Gaskoonia, kes oli vikont ja milline oli tema asend ühiskondlikus hierarhias ja milline see hierarhia üldse välja nägi ja miks just selline, milline oli Pariisi tänavavõrk musketäride ajal, milliseid karistusviise veel rakendati peale häbimärgi põletamise jne jne, millele võis kuluda isegi rohkem kui päev, nii et mõnikord tegin hinge kõvaks ja lugesin raamatu läbi, et siis nädalaks vajuda "uurimistöösse", mis andis raamatule tausta ja raami. Ja need olid raamatud, kus ajalugu oli tegelikult suhteliselt selgelt esitatud...

Aga ei saa ju välistada, et raamatu lõpuks tekib sidus pilt, mis seob selle suure ja väikese ajaloo kenasti kokku, nii et see pettumus võib olla ajutine. Nagunii pean eelmise osa kohta öeldut osaliselt tagasi võtma: kui seal mind hämmastas äärmiselt külm või kalk jutustamine, siis selles osas oli emotsioone küllaga, nii et ilmselt on tegemist samuti teatava stiililise võttega (mille tähendusest ma küll seni veel aru ei ole saanud, aga ehk selgub seegi millalgi).

Selle emotsionaalsusega ongi seotud sellest osast pärit suurim elamus kohe esimeses peatükis (või teises, kui pidada esimeseks Hansu päevikukannet). Balzacil ja teistel suurtel kirjameestel kulus terveid köiteid või vähemalt kümneid ja sadu lehekülgi, et edasi anda kadeduse võrdpilti, Oksanen suudab seda teha kõigest viiel leheküljel ja ehk veidi liialdades võin öelda isegi, et see ün üks paremaid puhta ja alasti kadeduse esitusi üldse, mida ma olen kunagi lugenud, nii totaalne ja süvitsi hingepõhjani minev, et vähe ei ole. Sellele üldisele kadedusele, mis on ju enamasti inimestele omane ja mida on võimalik mõistlikult vaos hoida, lisandub aga alaliik armukadedus - ja tõeks saab, et armastus suudab liigutada mägesid, sest Aliide liigutab neid tõesti võimsalt, tehes kõik ja kõike, mida vähegi oskab, oma armukire rahuldamiseks. (Õieti on üks küsimus, millele vähemalt praegu ma vastata ei riskiks, see, kas tegemist oli ikka üldse armastusega või oli see selle üldisema õe vastu tuntud näriva kadeduse osa, rohkem armastuse ettekujutamine kui seesamune ise.)

Igal juhul muudab kõik see Aliide tõeliseks femme fatale'iks, kes külvab häda ja õnnetust kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutuvad: õde ootab ees teekond Siberisse (ja oma põhitungist ajendatuna on Aliide valmis isegi nõiakunsti kasutama, et ta sinna ka jääks - kui ta ainult oskaks...), nagu ka õetütart, kelle puhul lisandub täpsustamata kurjategemine (aga igal juhul ei saanud see olla midagi head, kui mängus olid harki aetud jalad ja tulikuum elektrilamp); suur armastus Hans peab pikalt konutama samuti sisuliselt vangikambris; isegi abikaasa Martinil keerab ta nähtavasti kihva karjäärivõimaluse. Ainuke lähedasem inimene, kellele ta seni, s.t poole raamatu peal, ei ole midagi kurja teinud, on ta enda tütar.

Samas (nagu ilmselt "saatuslikele naistele" sageli omane) on Aliide väga hoolas enda maine eest head kandma. See paistab olevat tema teine läbivam tunnusjoon (armu)kadeduse kõrval. See avaldus õieti juba I osas, näiteks episoodis, kus ta üritab jätta muljet, nagu poleks kivide loopimine tegelikult üldse midagi tähelepanuväärset ja kindlasti mitte seotud kuidagi tema endaga. II osas, mis ongi ju puhtalt Aliidele pühendatud, on see selgemini täheldatav: juba avastseenis lootmine, et keegi ei märka rebenenud kleiti; hiljem lootus pärast vägistamist, et õde ei märka sukkade puudumist; isegi abiellumine Martiniga on suuresti tingitud sellest, et keegi ei arvaks tema kohta midagi halba (ei "võimud", et ta võib olla seotud metsavendadega, ega külainimesed, et ta on selline, keda keegi ei taha, järelikult kuidagi "puudulik"); rääkimata juba eemalehoidmisest nii inimestest, kelle silmist võis lugeda tema enda saatusega sarnast elukäiku. Ilmselt on see osalt tingitud kodusest kasvatusest, ehkki selle kohta palju teada ei saa, teisalt aga sellest, et üldine hirmuõhkkond (mis, nagu ma eelmise osa kohta kirjutades ütlesin, tundub olevat raamatu läbiv teema) ja eriti isiklikult üle elatud vägivald (alates vanemate küüditamisest kuni vägistamiseni), ajendab Aliidet kasutusele võtma üht tõhusamat ellujäämisstrateegiat, nimelt mugandumist. Nojah, eks see toob sellele hinnalisele mainele muidugi ka plekke (Roosipuude ja teistegi suhtumine, I osast too kivide loopimine), aga kuni ta ise mahub üldise normi piiresse, paistab ta sellega suhteliselt rahul olevat, see annab talle isegi teatava kindlustunde (episood Roosipuude "paikapanemisega").

II osas oli ka paar asja, mis tekitasid mus veidi hämmastust või segadust. Esimene oli puhtalt vormiline (vist?): I osas, s.t 1990. aasta paiku, on Aliidel koer Hiisu, ning II osas on tal samuti koer Hiisu, sedakorda siis 40 aastat varem. Teine kergelt arusaamatu asi oli Tšernobõli katastroofi sissetoomine ja selle seostamine Martini surmaga. Ilmselt on see ka kuidagi sümboolne, aga sellest sümboolsusest ma hästi aru ei saanud, vähemalt praegu mitte. Ühelt poolt tulevad enda taustateadmiste pealt muidugi pähe mõtted Martini surma ja kommunismi surma võrdsustamise kohta või ka veel lennukamalt seos raamatu pealkirjas leiduva puhastumisega - Tšernobõl oli sama saastav ja laastav kui II osas esinev Aliide femmefatale'lik käitumine. Aga võib-olla oli see ka katse tuua tagasi hirmu teema, mis selles peatükis samuti esineb - kui I osas oli prevaleeriv just hirm ja vägivald esines rohkem taustal, siis teise osa peateema on vägivald ja hirm on veidi tahapoole surutud. Igal juhul oli see nagu kuidagi võõrkeha selles osas. Ilmselt annab (kui annab) sellele müsteeriumile vastuse edasine lugemine.