Esmabased mõtted

Muidu sellisesse üksluisevõitu ja rahulikult õhtusse tuiavasse päeva tõid pisut elevust mõned välised uudised. Kõigepealt ema avastus, mida ta minuga sugugi jagamata ei jätnud, et mu vanaisa kohta on nüüd veebis olemas senisest täielikumad andmed - täpsemalt siis andmed küll ainult tabeli kujul, kus kuivalt kirjas, millistel Eesti meistrivõistlustel ta on osalenud ja milliseid kohti ja milliste tulemustega saavutanud. (Too ESBLi kirje ei ole seni sisse kantud, nii et avaliku elulooga peab veel ootama.)

Muide, avastasin tollest saidist mõningase üllatusega ka andmed enda kohta: kirjas on mu esinemised mälumängudel, nii kunagi ammu-ammu Eesti meistrivõistlustel kui ka viimastel aastatel maailmameistrivõistlustel. Miskipärast ristsõnade lahendamise meistrivõistlusi seal pole, ju siis seda ei peeta "spordiks" :-) Aga noh, need mõistagi kahvatuvad mu venna saavutuste ees, kes on ikka rohkem vanaisa moodi, tegeleb raskejõustikuga (tõstmise asemel küll jõutõstmisega, mis õige pisut sellest esimesest erineb) ja on samuti mitmekordne Eesti meister ja puha.

Aga need, kuigi kangesti südant rõõmustavad ja soojendavad ning uhkustunnet leegina läitvad tabelid polnud ainukesed erutavad välised uudised: paistab, et talveuni on mööda saanud ka Eesti keele instituudi töötajatel või vähemalt sealsetel veebimeistritel, sest täna (ma arvan, uudiseid nende kohta tuli vähemalt täna) jõudis veebi lausa kaks väärt sõnaraamatut: etümoloogiasõnaraamat, mis paberkujul juba mõnda aega väljas ja kahtlemata keele mõttes üks alussõnaraamatuid, mis lausa peakski olema kõigile kättesaadav, ning ametniku soovitussõnastik, mis, kui ma õigesti aru saan, ongi sellisena ainult veebis olemas ja mis samuti tundub väga vajalik, aidates loodetavasti muuta seda paljukirutud "võimukeelt" natukenegi inimlikumaks (kas nüüd mõistetavamaks, on juba iseküsimus, sest pahatihti on võimalik ka keelelises mõttes selliseid lauseid, mille kallal ehk ka kõige nõudlikum toimetaja ei leiaks midagi märkimisväärselt halba öelda ega parandada, välja paisata nii, et neil ometi ühtekokku mõtet ei ole või kui ka on, siis on seda väga raske sealt välja lugeda).

Lisaks võis EKI sõnaraamatute osakonna leheküljelt (mida ma polnud häbiväärselt kaua silmanud) teada saada, et veel jaanuaris peaks lisaks senisele tutvustavale leheküljele täielikult veebi jõudma ka sõnaperede raamat (mis samuti on nähtavasti üks väga väärt asi, kuigi ma pole seniajani jõudnud sellega põhjalikumalt tutvuda, et oma selgemat arvamust kujundada) ja et ammugi kavandatud ja aina edasilükkuvale eesti-läti/läti-eesti sõnaraamatule on lätlased teinud ka kodulehekülje, kus saab ka seni valminud sõnastikus otsida (esmapilgu järgi tundus, et üpris palju on juba ära tehtud, aga ega sinna muidugi sisse praegu veel hästi ei näe - sellistest populaarsematest sõnadest oli "jäätis" ja "veepark" olemas, aga "õlu" mitte :-)  ).


Loetud: Akadeemia 1/2014
Vaadatud: Välisilm (ETV), Surm Saharas (ETV), Kaunitar ja koletis (TV3)

Reedesed mõtted

Algupoolel selline vankuvas tervislikus seisundis tavaline tööpäev, aga siis leidsin, et tuleb ikka kõigest hoolimata ja lausa kõigele vaatamata pisut lõbutseda ja seadsin sammud ühele seltskondlikule koosviibimisele. Mis hõlmas terve õhtu ja oli äraütlemata tore ja lõbus, aga millest diskreetsus- ja privaatsuskaalutlustel siin pikemalt juttu ei tule. Olgu vaid nii palju ära mainitud, et mu ökulilembus sai järjekordselt täiendust väikeste (köögi)nikerdiste kujul, mis öeldi olevat munapeekrid (kuigi mul tekkis väike kahtlus, sest see toetuspind on neil muna jaoks nagu kuidagi vähene, aga ka pakendil oli nii kirjas, nii et ju see siis nii peab olema). Et see lihtsalt sõnadeks ei jääks, siis kinnitav pilt ka juurde:

Aga enne seda lõõgastav-vabastavat õhtut jõudsin ka Sirpi lugeda. Kui tulla tagasi uue kujunduse juurde, millele ma eelmisel nädalal pisut kahtlevalt poolehoidu avaldasin, siis täna võis rõõmuga tõdeda, et vähemalt ühes osas on asjad paremaks läinud: Sirbi vahel olev Keele Infoleht oli seekord tavalise nelja lehekülje asemel lausa kaheksaleheküljeline! Isegi kui pisut väiksemad ja hõredamas kirjas leheküljed mahutavadki vähem teksti, on kaks korda rohkem ruumi siiski kindlasti edasiminek. Aga nagu eelminegi nädal tõdetud, ei ole ühtegi head meepotti, mille peal ei tiirutaks salakaval tõrvapiisake. Nii ka nüüd: see on hea, et ka Keele Infoleht on kokku köidetud, aga see on halb, et ta on ühtlasi kokku köidetud põhilehega. Võib ju aru saada, et samuti Sirbi vahel olnud Diplomaatia on eraldi seepärast, et see on lausa eraldi tellitavgi ja algusest peale eraldi seisnud, aga ka Keele Infoleht on ju omaette leheküljenummerdusega ja puha, nii et isegi eraldi tellitamatusest hoolimata igas mõttes omaette hoidev ja olev väljaanne. Mis mulle vähemalt tähendas seda, et pidi taas hakkama klambreid algul lahti ja siis jälle kokku murdma, et see lisaleht vahelt kätte saada ja omaette asetada (sest erinevalt põhilehest neid ma säilitan). (Ahjah, klammerdus on väga hea, oli juba eelmiselgi numbril, mille eest tuleb samuti kiidusõnu jagada.)

Sisu poole pealt avas lehe mu jaoks Raagma Garri pikem lugu "linnriigistuvast" Eestist. Ehk lahtiseletatult tema meelest rahvuskehandile ohtlikust elanikkonna koondumisest Tallinnasse, vähemalt määral ka Tartusse. Mõneti küll tundub, et see võitlus on nii Eestis kui ka mujal juba lootusetult ammu maha peetud ning urbaniseerumine ja metropoliseerumine igati pöördumatud, pigem kiirenevadki. Kuigi, nagu ta ka ise osutab, on täiesti olemas vastupidine tendents, olgu valglinnastumise või päris maale-tagasi-liikumise kujul. Nii et kas see oht nüüd nii suur on, kui autor üritab näidata, aga mõttekoht on siin kindlasti.

Sellest palju huvitavam oli juba ajaloole pühendatud kaks-ja-pisut-enam-lehekülg, mille teemaks oli parun Maydelli ajalooliste piltide publikatsioon ja samateemaline näitus. Ehkki interjueerija üritas vestlusringi osalisi ja ühtlasi pulbikatsiooni ja näitusega seotud isikuid igati provotseerida samale debatirajale, mis aasta algupoolel Eesti keskaja akadeemilise käsitluse ümber puhkes, nad siiski väga liimile ei läinud ja pigem koondasid tähelepanu ikka teemale endale, see tähendab ajalooalastele piltidele ja eriti Maydellile. Ma ei ole pikka aega põhjalikult õpikuid sirvinud, sestap oli mõneti üllatav teada saada, et neid illustreeritakse tänini sageli üsna vana pildimaterjaliga, mille vastavus tänapäeva ajalooteadmistega on tihti tagasihoidlikult öeldes tagasihoidlik. Ehk nagu ütleb üks vestlusringi osaline Kreemi Tiina-Mall: "Illustreerida XIX sajandi ajalomaaliga mõne keskaegse ajaloosündmuse kirjeldust on sõna otseses mõttes ohtlik, sest pilt räägib rohkem omaenda loomisajast kui kujutatavast sündmusest." Ja lisaks oli selles loos veel üks mõte, mis mul endal on samuti ammust ajast peas keerelnud, eriti tänapäevase meedia kohta, kus pildilise teabe osakaal aina ja aina suureneb, aga sõnastatud paremini, kui mina eales oskaksin:

Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, aga ometi jääb midagi puudu. Ka keskaegsete altarite pildid pidi jutlustaja ära seletama, lugusid piltide taga pidi teadma. Kui sõnaline kontekst ära kukub, on ka pilte järjest raskem mõista

Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lembit kirjutanud pikalt Ballardi mõne aja eest eesti keeles ilmunud romaanist "Crash" ja kirjanikust ning igasugu muudest asjadest laiemaltki. Selle viimase tõttu oligi erakordselt huvitav lugeda põgusat ülevaadet skandaale tekitanud kirjandusest läbi ajaloo. "Crash" on muidugi ka ise nii skandaalne teos, et sellest võinuks kirjutada pikemaltki (seda enam, et kardetavasti on see paljudele pigem teada ja tuntud hoopis filmi vahendusel, aga nii põhjaliku konteksti andmise eest tuleb autorit ainult tänada, see oli tõeliselt hariv.

Kirjanduskülgedelt tasub veel ära märkida Märka Veiko kirjutis Kunnuse Mihkli esseekogu kohta, kirjutatud talle omases lopsakas stiilis, aga siiski piisavalt hästi, ja kuigi ma ise luulesõber ei ole, siis ka Meieli Kaupo lugu paarist luuleraamatust, millest ühe autor on mu üpris hea tuttav, kes kirjanikuna esineb Krafinna nime all ja keda autor kõigeti kiidab, mille üle saab vaid rõõmu tunda.

Teaduskülgedel paiskas Varraku Toomas tuld ja tõrva praeguse teadussüsteemi pihta, mis tema hinnangul jagavat liiga kergelt doktorikraade: see peaks olema tunnustus ülimate saavutuste eest, on aga praegu sageli vaid lihtsalt järgmine aste noviitsist elik magistrist ja pealegi sageli veel Varrakule eriti ebasümpaatsete poliitikute pooleldi päästerõngas juhuks, kui nad peaksid poliitikast tagasi tõmbuma, olgu vabatahtlikult või mitte. Mulle tundus see pisut elitaarse suhtumisena, aga oma iva tal kindlasti sees on. Vähemalt selles mõttes kindlasti, et teadusehindajad peaksid olema alati ikka inimesed, kes teavad, mida nad hindavad, mitte ei aja näpuga järge eeskirjaraamatus, et siis otsustada haru või asutuse heakskiitmine või mahategemine selle järgi, kas publikatsioone on üks rohkem või vähem, kas juhendatavaid on just nii palju või nii vähe ja nii edasi (mitte et need poleks samuti vajalikud kriteeriumid, aga formaalsed kriteeriumid on olulised ainult ja ainult siis, kui ka hinnatav asi on formaalne, muidu kaotab see lihtsalt mõtte).

Hektori Andi oli lühidalt, aga siiski enam kui leheküljel (üldse paistab paaris viimases numbris olevat üle lehekülje ulatuvaid artikleid märgatavalt rohkem kui tavaliselt, nähtavasti ei ole ei autorid ega tegijadki veel hästi harjunud selle väiksema formaadiga ja arvestavad ikka veel "suure" lehekülje mõõtu lugude tähemärkide arvuga) kokku võtnud füüsika, eriti selle "fundamentaalse" osa tänapäevaprobleemid esijoones pärast viimaste aastate suurt läbimurret, Higgsi bosoni (peaaegu kindlat) avastamist. Ning leidnud, et probleeme on õieti päris palju, kuigi ta ei riskinud ennustada, kas see tähendab seda, et on lootust leida siiski mingeid kompromisse teadaolevate faktide ja teooriate vahel või võib ees oodata põhjalikum, paradigmaatiline murrang füüsikalises maailmamõistmises üldse. Mõnusas toonis kirjutatud loos jäi eriliselt silma ja tõi muheluse näole üks lauseke, mis olgu ka siin osutatud:

On hästi teada, et revolutsiooni ajal hakkab aspiriini müük kiratsema, sest pohmelust ja peavalu hakatakse ravima giljotiiniga.

Lõpuloona oli mulle väga põnev lugeda millestki, mis viimastel päevadel sotsiaal- ja muus meedias kriitilisel toonil esile kerkinud, aga mille kohta mul mingeid teadmisi polnud, nimelt Toompea lossi Valge saali uksepealsetest rahvusromantilistest maalidest. Kalmu Mart oli põhjalikult (või vähemalt nii põhjalikult kui ajalaheartikli maht seda lubab) kokku võtnud nii saali kui ka maalide problemaatika ja teinud seda õnneks igati apoliitiliselt.

Keele Infolehe põhimaht oli pühendatud nähtusele, mille kohta kasutatakse sõnapaari "selge keel", aga mille kohta võiks ka öelda "normaalne" või "arusaadav" keel (avalugu ja vestlusring). Ma leidsin sealt endale ka uue mõiste (vähemalt ei tule meelde, et oleksin seda varem kohanud: arekeel, mis lahtiseletatult tähendab "lihtsustatud ja erivajadustega või keelt alles õppivate inimeste jaoks kohandatud keelekasutus". Selge keel on mõistagi midagi muud: põhimõtteliselt ikka seesama tavaline keel, aga võimalust mööda vabastatud eelkõige keelelistest keerutustest, millega eriliselt hiilgab bürokraatiakeel, aga teataval määral ka õiguskeel. Nii jäi vähemalt neist lugudest mulje, aga ma võin omalt poolt öelda, et ka näituseks teaduses esineb sageli mõttetut ja tarbetut keerutamist, mis jätab isegi siis, kui tegelikult on käsitletav teema huvitav ja sisaldab tõesti väärtuslikku materjali, paraku mulje, nagu oleks autor mõni kehkenpüks, kes püüab asjast, millest ta suurt midagi ei tea, kirjutada nii, et jääks mulje, nagu ta teaks. (Ja kui eriti vastik on selliseid asju veel tõlkida!)

Sümpaatne oli intervjuu teeneka eesti keelemehe Raagi Raimoga, kelle Keeleteogi preemiale kandideerinud raamat "Talurahva keelest riigikeeleks" (mis paraku intervjuu sissejuhatuses oli ekslikult saanud kuju "Talupojakeelest riigikeeleni") ka mul lugemist ootavate raamatute virnas seisab. Mulle oli üllatuseks, et Raag on olnud ka uute sõnade väljamõtleja või vähemalt väljapakkuja. Ja veel võis sealt teada saada, et ta "kõpitseb" ulatusliku eesti-rootsi sõnaraamatu kallal, mis kahtlemata oleks tema Rootsi tausta arvestades tänuväärne panus sõnaraamatute sekka, sest suur rootsi-eesti sõnaraamat on juba olemas, aga vastupidisega on lood nigelamad (neid küll on, aga mitte hirmus mahukaid: 40 000-sõnaline on olemas, 100 000-sõnalist veel paraku mitte).

Rannuti Mart oli taas pikalt-laialt ette võtnud oma lemmikteema lõimumise ja samamoodi taas teinud põhjalikult maatasa enam-vähem kõik, mis selles vallas seni tehtud on. Selles mõttes oli seda lausa igav lugeda, korduvaid mõtteid oli palju, aga nojah, ma päris usun, et kui mitte täies mahus, siis vähemalt osaliselt on tal ka õigus (isegi kui lõimumine praktikas toimub nagunii täiesti paratamatult, võiks kindlasti see käia tõhusamalt ja läbimõeldumalt, olgu siis nii nagu soovib Rannut või kuidagi teisiti). Mõned tema süüdistused tundusid üpris tõsised, eks näib, kas need saavad ka suuremat kõlapinda: sest kui raha on kulutatud nii mõttetult, nagu Rannuti esitatust mulje jääb, on see lausa riigikontrolli teema juba.

Langemetsa Margit oli andnud lühikese ülevaate lähiajal EKI tubli töö tulemusel ilmuvatest sõnaraamatutest, mille seas tähtsaimal kohal on kindlasti nagu eelmises, nii ka selles Sirbis omaette reklaamina ettetellitav õigekeelsussõnaraamat. Aga selgus, et selle kõrval näeb ilmavalgust ka vadja keele sõnaraamat, nüüd juba seitsme asemel ühes (1800-leheküljelises!) köites ja omajagu täiendatuna. On äraütlemata hea, et liivlaste kõrval lähima sugurahva keel on nii monumentaalselt kirja pandud - seda enam, et keel ise on ju sisuliselt juba välja surnud, paraku (kahe aasta eest olla vadja keele kõnelejaid olnud veel pelgalt seitse, kirjutati samuti Sirbis, ja mul on tunne, et ma olen lugenud, et vahepealsetel aastatel olla vähemalt üks neist veel ära surnud).

Ja viimasena, ikka vastu tulles Emakeele Seltsi ammusele palvele, olgu ka siin ära mainitud, et Keele Infolehes ilmusid järjekordse keeleviktoriini küsimused, mis seekord puudutavad todasama "selget keelt" ja nõuavad täpse vastuse teadmise asemel pigem loovat mõtlemist.

Loetud: Sirp, 20.09.2013

Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: J. Quinault. Küberturvalisuse tagamise Briti mudel (Diplomaatia 9/2013)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi sarnaselt eilsele vaheldust Starmani tehniku külaskäik. Nagu mainitud, oli muidu eile kõik korras, ainult et teler ei näidanud enam pilti või õigemini näitas küll, aga ainult üht ja sedasama ehk teisisõnu hangus ja hangunuks jäigi. Tehnikul oli asi selge: viga digiboksis, mis Hiinas tehtud, nagu ta mokaotsast poetas. Sai digiboks välja vahetatud, oli ka liikuv pilt kohe tagasi. Aga sellega veel asi ei lõppenud: seegi polnud just hea, hakkis ehk lõi vallatuid lainesäbrusid sisse, mis mererannas nii armsad tunduvad, aga klaasjalt ekraanilt vaadatuna üldse mitte südant ei soojenda. See pani tehniku veidi kukalt kratsima, sest mõõtmised näitasid, et signaal olla korralik.

Igaks juhuks võttis ta siis ette kaablite väljavahetamise - mis oli õige hea, sest nagu mulle meenus, öeldi mulle juba aastat enam kui tosina eest, kui ma Starmanilt telepildi enda varasemast elukohast nüüdsesse lasin üle kanda, et kaabli võiks välja vahetada, olla teine selline peenike ja niru. Seni polnud ma seda teinud, sest erilist vajadust ega sundi ei tundunud olevat, aga nüüd sai see siis tehtud. Arvata võib, et see võib üldiselt kogu Starmani sissetuleva ja minu juurest väljamineva signaali kvaliteeti parandada. Ent telekapildile see siiski ei mõjunud, vähemalt mitte otseselt ja märgatavalt - erinevalt siis juba järjekorras kolmandast digiboksist, mis töötab praeguse hetkeni igati korralikult, ilma mingite hangumiste või säbrutamiseta.

Ja kui ma eile ütlesin, et tolle esialgu korralikult näidanud pildi puhul ma senisega vahet tähele ei pannud, siis täna tuleb need sõnad tagasi võtta: seda ei oska isegi päris sõnadesse panna, aga pilt on tõepoolest parem, teravam, selgem (ja ei, ma ei ole vahepeal ekraani tolmust puhtaks pühkinud :-) ). Kui üldse millegi üle nuriseda, siis ehk selle üle, et nüüd on selgemalt kuulda heli kohatine kärisemine, õigemini aeg-ajalt mingi surina sisselöömine, aga see oli õieti ka varem, ainult et pidi hoolikalt kuulatama, et kuulda, nii et ilmselt on nüüd ka heli tegelikult parem ning endast annab märku hoopis teleri heliline nõrkus. Aga noh, see on siiski nii vähemärgatav ja äraunustatav, et sellepärast ma veel niipea mingile kodukino- või teab mis muule head ja kvaliteetset heli ka telerist välja võluvale süsteemile mõtlema ei hakka. Võib-olla siis, kui selle praegu laenuks oleva teleri tagasi annan ja endale päris uue hangin, ehk siis - sest räägitakse, et tänapäeva õhukesed telerid ei taha õieti üldse enam talutavat heli iseenda seest välja anda, vaid vajavadki lisasüsteemi (mis, võib muidugi täitsa olla, on ehk ainult helilembide arusaam, aga võib-olla ka mitte - ei tea, kogemused endal ju puuduvad nende uute teleritega).

Nagu eile öeldud, panustasin ma möödunudnädalalest Sirbist kirjutamisele, et siis tänaseks jõudu kogude selle nädala väljaande kohta millegi ütlemiseks. Ja öelda tuleb seda, et lugemist oli numbris tänuväärselt palju, eelkõige haruldase operatiivsuse tõttu, millega kajastati vastset emakeelepäeva ja kõike selle ümber. Nojah, nii palju kui ma Sirbi trükkimistsüklit tean, pidid need lood olema vähemalt põhijoontes juba mitu päeva varem kirja pandud, aga igal juhul kena, et kõigest sellest kõneldi kohe nüüd, mitte alles nädal hiljem, nagu ehk võinuks oodata.

Aga alustuseks teistest asjadest, et siis magusamate keeleteemade juurde jõuda. Number algas Luksi Leo võimsa, üle kahe lehekülje ulatuva kirjutisega, mis oli ainiti pühendatud siingi ajaveebis korral-paaril mainitud Kunnuse Mihkli mõne aja eest kaante vahele jõudnud esseekogule. Nagu Kunnuse tekste enamasti, oli ka seda nauditav lugeda: kirjutaja teoreetilised alustalad olid üksipulgi (või vähemalt nii üksipulgi, kui see ruum võimaldas) lahti võetud ja ära vaadeldud, nii tunnustavalt kui ka kriitiliselt, pealkirja "Kriitilise kriitika kriitika" kohaselt eriti viimast moodi. Hea lugemine.

Millele järgnes teine sama hea Vene Ilmari sulest, kelle kohta ma korduvalt olen öelnud, et see mees oskab kirjutada ja kirjutab hästi, isegi kui tema mõte mõnikord hulbib lainetel, mille kuju tundub mõistusele vaat et tabamatu, aga mis ometi laksuvad lõpuks kuidagi nautimisväärselt kokku. Nii ka seekord: hoolimata algusest, mis tundus jätvat täiesti hämarusse, millest üldse jutt käib, oli sel kõigel, ka algusel, täiesti oma mõte olemas. Ja lõppes lugu võimsa akordiga, mis väärib lausa tsiteerimist:

Esmajoones hakkab sekulaarset moraali iseloomustama kõrgendatud vastutustunne: tuleb harjuda teadmisega, et iga meie tegu on absoluutne ja muudetamatu. Võimalus heastada nurjatusi hilisema pobisemisega ei huvita ilmalikust kõlblusest juhindujat kuigivõrd.

Kirjanduskülgedel oli Oja Arno võtnud vaatluse alla Oksaneni Sofi viimase suurteose "Kui tuvid kadusid". Paistab olevat paganama hea teos, et sellestki nii palju kõneldakse. Eelkõige jäi aga sellest leheküljepikkusest loost silma üks vaimustav võrdlus, milles kenasti kasutati ära kõiki eesti keele avaraid võimalusi: "Ent kirjanikuna on Sofi Oksanen kõike muud kui oksadeta puu. Vastupidi - ta on vägagi oksane ehk okslik."

(Üli)kooliõde Paju Imbi oli samuti pikalt kirjutanud ühest teisest Soome naiskirjanikust, Kettu Katjast, ja tema samuti ajalooteemalisest romaanist. Kirjutanud talle iseloomulikult kirglikult ja kalduvusega naisprobleemidesse - aga see pole sugugi mitte etteheide, pigem vastupidi: sedasi ta oskab kirjutada ja väga hea on, et oskab. Tõsi, ma ei tea, kas see lugu tingimata õhutab käsiteldud raamatut kätte võtma, aga mõningase huvi äratas see kindlasti.

Omajagu põnev oli lugeda veel üht kirjanduskajastust, kuigi rubriigi järgi - ja üsna õigustatult - oli see hoopis kunstilugu, nimelt Haini Jüri kirjutist Väljali Silvist ja tema tegemistest. Mäletan minagi hästi raamatut "Jussikese seitse sõpra", aga seda, et see on tõlgitud vähemalt kahte tosinasse keelde ja teatritükinagi juba seitsmekeelne, ei olnud ma varem vist kuulnud või vähemalt ei mäletanud. Põnev oli teada saada sedagi, et sama inimene, Väljali Silvi siis, on üks viljakamaid eksliibriseloojaid.

Numbri pealood, kui muidugi keeleasjad kõrvale jätta, tulid aga seegi kord teaduslehekülgedelt. Kõigepealt oli Saki Ivar, kelle sulest (või oleks õigem öelda sule alt?) paari aasta eest ilmus äärmiselt huvitav ja põhjalik tüpograafia ajalugu - isegi nii väärt raamat, et pälvis hiljuti rahvusvahelise tunnustuse oma kujunduse eest -, kinni haaranud möödunud nädalal üles võetud kirjutama õppimise teemast ja lisanud sinna enda kui sõna otseses mõttes kirja-inimese seisukohti. Vähemalt minu jaoks oli päris üllatav teada saada, et samune seotud kiri, mida koolis õpetati ja seniajani õpetatakse, on pärit juba 1930. aastatest, põhimõtteliselt aga, arvestades tollaste inimeste haridust, tsaariajast. Tõeliselt pika ajalooga! Ja seletab ilmselt teataval määral sedagi, miks ka saja aasta tagune (käe)kiri on enamasti üpris hõlpsasti mõistetav - võib-olla raskemini siis, kui kasutatakse kas nõndanimetatud gooti kirja või sellemõjulist kirjapilti, aga isegi siis vaid veidi raskemini - erinevalt näiteks nii varasemate aegade kui ka teiste piirkondade (käe)kirjadest, mida ma ka mõnel juhul olen näinud ja mis on sageli palju raskemini taibatavad ja tabatavad. Ahhaa-rõõmu pakkus teadminegi, et õieti on seotud kirja kirjutamine ise seotud asjaoluga, et omal ajal kirjutati sulega: kõlab igati loogiliselt, kui artiklis esitatud väited läbi lugeda, aga jälle asi, mille peale pole lihtsalt mõelnud ega tulnud. Sakk võtab praeguse kirjutama õpetamise olukorra kokku mu arvates üsna tabava võrdlusega:

Lapsed harjutavad eesti keele tundides aastate kaupa vananenud tähevorme, mis on sama, kui kehalise kasvatuse tunnis sunnitaks neid vehklema ja menuetti tantsima.

Sakk puudutab otsapidi ka teist, osaliselt haakuvat teemat, täpsemalt suur- ja väiketähtede küsimust, vaadeldes seda küll veidi teisest seisukohast: talle ei tundu loogiline, et aabitsas õpetatakse groteskkirjas suurtähti (ehk moodsamalt öeldes seriifideta kirja), samal ajal kui enamasti on igal pool näha antiikvas (ehk samamoodi moodsamalt väljendudes seriifidega) väiketähti. Seriifide kasutamine või mittekasutamine ja eriti nende segamine on muidugi omaette teema, aga ma ei saa vältida kiusatust korrata siinkohal üle enda vana arvamust, et ka eesti keel ja selle kirjapanemine oleks tunduvalt lihtsam, vähem pingutust nõudev ja mu enda meelest kaunimgi, kui suur- ja väiketähtede kontrastist loobuda. Mõnes keeles saadaksegi muidugi hakkama üldse ilma sellise eristuseta, kõik tähed on ühe suurusega, aga algatuseks oleks hea seegi, kui suurtähe kasutamine piirduks ainult isiku. ja kohanimedega - ja muidugi ka lause algustähega. Või kui võtta ette eesti keele käsiraamatu vastav peatükk, siis võiks suur algustäht jääda ainult rubriikidele "kohad, ehitised", "riigid, osariigid" ja "isikud, olendid", kõik muu võiks kenasti käia väiketähega. Eks see muidugi harjumatu oleks, ka mulle mõistagi, aga mu meelest kõrvaldaks see ühe suure alailma vaidlusi tekitava segadiku, mida ja kuidas kirjutada suure ja mida väikese tähega - praegused tosin kategooriat ning nende alaliigid ja erandid ja täpsustused on isegi keeletundlikule inimesele mõnigi kord raskusi valmistavad, rääkimata siis "lihtinimesest". Jah, muidugi, eks see tekitaks teistpidi mõningat segadust juurde - klassikaline näide Eesti Pank ja Eesti pank -, aga mulle tundub, et seda segadust oleks siiski vähem kui praegune lõpmatuharuline segane süsteem (ja noh, hädavajaduse korral, nagu samune toodud näide, saab ju alati ka erandeid teha).

Veel etem oli lugeda pikka intervjuud Tvauri Andresega, kes hiljuti pälvis riigi teaduspreemia. Toona ma kurtsin, et kahju, et temaga pikemalt juttu ei tehtud, oleks sobinud kenasti siis väga teravalt päevakorral olnud vanema ajaloo diskussiooni. Nähtavasti oli sama mõte tekkinud teisteski peades (vaevalt küll, et mu ajaveebist) ja nii oligi selles numbris lugu olemas. Tvauri on muidugi taas üks neist uuema aja ajaloolastest(-arheoloogidest), kes eriti traditsioonides kinni olevaid inimesi kindlasti pahandab: hävitab teine ju sootuks ära pikka aega teadvusse surutud mõiste "keskmine rauaaeg" ja asendab selle põhimõtteliselt Skandinaaviast üle võetud periodiseeringuga. Aga kui lugu lugeda, siis on see igati mõistetav. Igal juhul oli hea lugeda kainelt mõtleva inimese vastuseid pisut isegi provotseerivatele küsimustele, seda enam, et tegu on perioodiga, mille käsitlus on seni olnud armetult nadi ja napisõnaline ning millesse Tvauri on toonud kahtlemata oluliselt palju rohkem selgust. Ja kindlasti väärib lausa osundamist viimane küsimus, mis päris otseselt seostub tolle ajaloodiskussiooniga:

Mida te isiklikult peate heaks teaduseks ja milline on hea ajalooteaduse sisu ja tähendus?
Teaduse kohta tervikuna ei julge ma sõna võtta. Ajalooteaduse, mille hulka mina isiklikult arvan arheoloogiat kuuluvat, kohta võiks ju midagi arvata. Minu arvates peaks hea mineviku uurija teadvustama, et ta näeb ja uurib minevikku omaenda, oma aja ja oma kitsama teadusharu mätta otsast. Samas peaks ta püüdma näha minevikku laiemas perspektiivis.
Ilmselt oli see küsimus ajendatud hiljuti ilmunud teost „Eesti ajalugu” II saatnud poleemikast. Minu hinnangul on mainitud teos tõestuseks, et eesti ajalooteadus on muutunud heas mõttes professionaalseks. Selleks et ajaloouurimist saaks nimetada teaduseks, tulebki teadlasel võimalust mööda vältida mitteajaloolaste poolt käibele toodud nimetusi ja sündmustele antud tähendusi.
Iga inimese ja mis tahes ühiskondliku moodustise, sh riigi või rahvuse, minevik on talle oluline identiteedi allikas. Seetõttu peakski olema oluline, et ajaloolaste ja muude professionaalsete minevikuurijate väited oleksid teaduslikult põhjendatavad, erapooletud ja läbipaistvad.
Teaduslik meetod ja allikakriitika on hea ajaloolase tunnuseks. Enamik meist ju ei taha, et teda lõikaks hobikirurg või tema kodus teeks elektritöid amatöörelektrik. Eestis on aga nii, et kõige häälekamalt võtavad mineviku teemadel meedias sõna amatöörajaloolased, kellest mitu on aktiivsed poliitikud. Otsustagu igaüks ise, kelle väiteid usaldada.

Siia võib ainult lisada, et kuni Tvauri doktoritöö, mille eest teaduspreemia tuligi, pole laiemale üldsusele kättesaadavalt trükis ilmunud, võib kõigile huvilistele soovitada sellega tutvumist veebis: leiab selle siit (ja ka otselink dokumendile endale).

Põhilehe lõpetas Kasiku Reeda emakeelepäevane lugu pealkirjaga "Teeme ise oma keelt". Ja täpselt sellest ta kirjutabki: asjatundja põhjalikkuse ja rohkete näidetega sellest, kuidas eesti keeles uusi sõnu teha. Ja taas võib tsiteerida lõpusõnu:

Keel on loominguline asi ja keelt saab ise teha. Ka sõnu ei pea otsima ainult ÕSist või seletussõnaraamatust, sõnamoodustusmallid on osa inimese keeleoskusest. Just niisama, nagu me oskame moodustada sõnadest lauseid, oskame tegelikult vajadusel moodustada ka sõnu, mille mõistmisega kasutuskontekstis ei ole kuulajal või lugejal mingeid raskusi.

Sellega aga keelelood ei piirdunud, sest Sirbi vahel oli ka Keele Infoleht, mille põhimaht oli pühendatud viimasel ajal ilmunud uutele sõnaraamatutele: väga pikalt oli juttu etümoloogiasõnaraamatust, seda nii positiivses kui ka kriitilisemas võtmes, samuti pikalt, mitme eraldi loona, sõnaperede raamatust (põhilugu ning kaks küsimuse-vastuse vormis lookest) ja lisaks veel ka võõrsõnade leksikoni uuest väljaandest. Neile lisandus veel Sutropi Urmase lugu (EKI avaldatavatest) sõnaraamatutest üldisemalt, kust muu hulgas võis teada saada, et aastal 2018 saabub nähtavasti paberil ehk trükitud sõnaraamatutega finaal: isegi kui neid edaspidi veel avaldatakse, on need juba veebiväljaandega võrreldes teisejärgulisemad. Mis, ma usun, on ehk isegi õige lähenemine: mul näituseks seisavad küll paljud sõnaraamatud, ka eesti keele omad, otse töölaual või selle vahetus läheduses, aga ma olen nii mõnelgi juhul pidanud paremaks kasutada veebiväljaandeid, eriti juhul, kui need on saadaval keeleveebis, kus saab teha paralleelset otsingut, mis on peaaegu alati palju kiirem kui samade paberil sõnaraamatute kõrvuti lappamine.

Ja et ei oleks ära unustatud üht varasemat palvet: kuigi ma seekord auhinda ei saanud, võib ikkagi reklaamida järjekordset Emakeele Seltsi keeleviktoriini, mis hoolimata suhteliselt lühikesest vastamisajast (8. aprill on tähtaeg) võib pakkuda päris põnevat nuputamist. Miks, seda näeb muidugi viktoriinile endale otsa vaadates :-) (võib küll kurbusega lisada, et paraku ei ole paberlehes juures olnud skeemi veebis ära toodud, mis muudab esimesele küsimusele vastamise õige keerukaks, et mitte öelda võimatuks - sestap tegin selle joonise ise ja lisan siia, et inimesed saaksid seda kasutada - olgu ta ehk pisut kobavamalt valmistatud kui lehes avaldatud joonis).

Keeleviktoriini skeem

.

Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Tallinna Levadia - Narva Trans (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp sisaldas väga nautimisväärset lugemist, tõukeks äsja ilmunud Eesti ajaloo koguteose II, keskaega käsitlev köide. Seesama, mis juba enne ilmumist, veel enam aga pärast seda on päris palju tolmu üles keerutanud. Mis oli õieti veidi üllatav ja veel rohkem kurb. Sest nagu ütleb üks köite koostajatest, neist kõigist nii-ütelda avalikkuses võib-olla kõige tuntum Tamme Marek: "Inimesele, kes on regulaarselt jälginud eesti medievistide teadustööd viimasel viieteistkümnel aastal, on selles koguteoses võrdlemisi vähe uut." Tõsi ta on, nii palju kui ma olen vähegi aru saanud, ei ole inimesele, kes on pidevalt lugenud kas või ajalooajakirju ja raamatuid, mida siinsed keskaja uurijad on aastate jooksul välja andnud, seal tõesti midagi radikaalselt uut (ma pean lisama küll, et ma ei ole seni veel seda köidet endale hankida jõudnud, sestap ei saa sisust palju rääkida, aga juba vaadates sisukorda ja autoreid kujutan ma väga hästi ette, kuidas nad kirjutavad, isegi kui ma ei tea, millised on konkreetsed faktid ja täpne sõnastus, mida nad kasutavad). Mis ongi selle mõnetise üllatuse ja kurbuse põhjus - nii suur kisa ja kära näitab ilmselgelt, et ajaloolaste tegemised ei huvita õieti kedagi peale nende enda ja võib-olla mõne üksiku musuguse. Ja kindlasti ei ole põhjus selles, et ajaloolased oma tegemisi kuidagi varjaksid või nurga taga ajaksid - nagu mainitud, ei ole meil ehk ajalooajakirju ja muid trükiseid ehk just liigselt palju, aga neid on ja mingit takistust nende lugemiseks ei ole. Niipalju siis eestlaste suurest ajalooarmastusest, lausa minevikus kinniolemisest ja muust sellisest ... Jah, kurb, tõesti kurb.

Igatahes pikk, üle kahe lehekülje ja lausa jupiti kolmandalegi välja jõudev intervjuu köite toimetaja Selarti Antiga (keda ma ülikooliajast väga heast küljest mäletan) väärib kahtlemata lugemist. Eriti kindlasti neile, kes seda raamatut usinalt mutta trampida püüavad - kuigi teiselt poolt, vaevalt neil selleks nüüd seda intervjuud või õieti ka raamatut ennast lugeda vaja on ...

Igatahes selge on see, et uut Eesti keskaega tervikuna käsitlevat teost vaja oli, sest väikeste, peamiselt Nõukogude ideoloogiast põhjustatud muudatustega oli senine kirja pandud umbes 80 aastat tagasi. Mis ei tähenda mitte ainult vajadust kontseptuaalselt uue käsitluse järele, vaid ka vajadust integreerida uude üldkäsitlusse kõik see, mida vahepeal on samused ajaloolased teinud. (Mitte et see varem poleks üldse sisse jõudnud, aga häda oli pigem selles, et millest ka uuemad uurimused ei lähtunud, üritati neid ikka lihtsalt lisada ehk suruda selle vana raamistiku sisse.) Mida ei ole sugugi vähe: 80 aasta eest puudus üldse selline aladisptsipliin nagu keskaja arheoloogia, mis on tunduvalt rikastanud teadmisi paljude asjade kohta, mida kirjalikes allikates üldse ei kajastu või mille kajastust osatakse leida õigupoolest alles pärast esemeliste leidude ilmumist. Ja teisteski aladistsipliinides, kaasa arvatud isegi muidu näiliselt nii selge ja hästi teada poliitilise ajaloo vallas on tegelikult päris palju uut peale tulnud, alati tingimata mitte uusi fakte, kuivõrd nende seostamist ja tähenduse andmist ehk tõlgendamist.

Aga eelkõige on kogu selle ajaga muidugi muutunud kontseptuaalne raamistik. Too 75 aasta tagune koguteos ja selle jälgedes ka hilisemad käsitlused on tugevasti kinni veel Ranke-eelses lähenemises: jah, rankelik faktitäpsus on juba sees, aga endiselt üritatakse fakte mahutada lukku, mitte luua lugu faktide põhjal. Selle lähenemise suurkujusid Gibbonit või Macaulayd on muidugi seniajani hea ja mõnus lugeda - aga rohkem kui ilukirjandust, mitte kui teaduskirjandust. (Selles mõttes ootan ma kannatamatusega seda loodetavasti üsna peatset, vahest paari kuu pärast kätte jõudvat hetke, mil ma saan samust Eesti ajaloo II köidet käes hoida ja läbi lugeda, et näha, kui hästi on see koostajate-kirjutajate sõnade kohaselt tänapäevase käsitluse kirjapanek välja kukkunud.) Kindlasti on vähemalt mulle palju sümpaatsem tagasipöördumine faktipõhise ajaloo juurde, mis antud juhul olekski eriti sobiv, sarnanedes keskajal endal valdava faktipõhise ja võimalikult ideoloogiavaba kirjutamistavaga (nojah, mõned asjad, mida toona faktideks peeti, on tänapäeval küll kuhugi muusse valdkonda liigitatud, aga eks see ole aja käigu näitaja, et mitmedki asjad, mida inimesed kaljukindlaks teadmiseks peavad, heidetakse järgmiste põlvkondade poolt ebausuna või väärteadmisena üle parda - küllap ka õige mitmed teadmised, milles me tänapäeval veendunud oleme).

Rohke ajaloolugemise kõrval oli Sirbis siiski ka muud huvitavat, näiteks minu meelest ühe Eesti parema sulega kirjamehe Kändleri Tiidu mõtted Ivanovi Andrei "Hanumani teekonna" kohta. Isegi ku Ivanov huvi ei paku, siis Kändleri sõnaosavus ja kujundlik keel on omaette väärtus, mida nautida.

Kübarsepa Jakobi ja Kulu Priidu artiklist, mis, nagu võis eelmisest Sirbist aru saada, peaks olema nende kuu aja taguse eesti teaduskeele konverentsil peetud ettekande kokkuvõte, võis teada saada, et juba sel aastal ilmub materjalitehnika (metallurgia, metalliõpetus, valmistustehnoloogiad jms) põhjalik terminisõnastik. Mille üle saab ainult rõõmustada, sest kuigi tänapäeva ühiskond kipub olema nii väga teenuse- ja kuidas öelda, mittemateriaalse sfääri põhine, on selle aluseks ikkagi "materjal", nii bioloogiline ehk meie ise kui ka mittebioloogiline ehk kõik see, mille pealt neid teenuseid ja "mittemateriaalse sfääri" hüvesid pakkuda.

Jätkuvalt oli juttu rahvaloendusest, ikka väsimatu Tiidu Ene-Margiti sõnade kaudu. Sedakorda selgitati siis mitmesuguseid asju, mis olla "avalikkuses" arutelu ja arusaamatusigi tekitanud: kuhu on kadunud ettevõtjad, kuidas ikkagi selle "ümardamisega" on ja miks erinevad konkreetsete kohtade rahvaarvud. Kõik huvitavad küsimused ja vähemalt minu jaoks selles artiklis ka ammendavalt ära vastatud. (Kuigi võib ka lisada, et statistika maailm on ikka omapärane küll :-) )

Kindlasti tuleks kas või juba isikliku seose pärast ära mainida Orro Oliveri pikk lugu kolmest vastsest muinsuskaitse ja restaureerimise eriala doktorist. Isiklik seos piirneb siin küll sellega, et üks neist on mu kursaõde, kellest paraku kõige vähem juttu tehti, aga ega ülejäänud vastsete doktorite tööde kajastamine vähem huvitav lugeda polnud.

Ja lõpetuseks leidus tänases Sirbis päris huvitav ülestähendus vestlusringist, mille temaatika võtab kenasti kokku pealkiri "Mõtteid kultuurist, meediast, riigist". Ehk intrigeerivaim mõte kogu sellest tekstist oli järgmine: "Rahvusriik ongi turumoonutus." Millega võib muidugi täiesti nõustuda, isegi kui niisugust mõtet vaid harva julgeb keegi avalikult välja öelda ...


Loetud. Sirp, 11.01.2013
Vaadatud. Doktor Who (Universal)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest võtsin küll veidi aega tarkvaraga tegelemiseks, sedakorda aga mitte tõlkida, vaid sellest hoopis pisut kirjutada. Hommikul katsetasin paari päeva eest ilmavalgust näinud tulevase Mageia 2 kolmandat beetaversiooni, millest õnneks oli nüüd olemas ka Live-CD versioon, mis tunduvalt lihtsustab järeleproovimist. Töötas teine kenasti ja Sanderi väsimatute pingutustega oli eesti keelt sisaldaval plaadil isegi ID-tarkvara peal, mis samuti ilusasti töötas (nojah, ma proovisin muidugi mobiil-ID-ga, nii et kaardiomanikel ei pruugi asi nii lihtsalt minna). Ja siis kirjutasin ka nagu kord ja kohus sellest, mida avastasin. Samuti õiendasin ühe pisikese võla, kirjutades ka jutukese juba kümmekonna päeva eest ilmunud uus-vanast kontoritööpaketist Calligra.

Tänane Sirp pakkus üle tüki aja meeldiva üllatuse, avaldades üsna harukordselt lausa ilukirjandusliku teose Käsperi Kalle lühijutu kujul. Päris nauditav lugemine oli ja tänuväärt, et Sirbil jagub tahtmist kõiksugu arvamuspurtsatuste sekka ka muud, mõistuse asemel rohkem hingele mõeldut avaldada.

Hermanni Eik oli kirjutanud põneva ülevaate kellestki Prantsuse sinoloogist-filosoofist Jullieni François'st, kelle nimi loo ajendanud teose eestindamise tõttu oli küll mu silme eest läbi käinud, aga kellest ma mõistagi varem midagi ei olnud kuulnud ega teadnud. Tundus huvitavate mõtetega mees olema, kelle nii eestindatud kui ka teiste mõtteavaldustega tasuks ehk vaba aja olemasolul kunagi lähemalt tutvuda. Ehkki muidugi hiina mõttelooga või hiinlaste sügavamate arusaamadega maailmast ja kõigest, mis selle sees, oleks kindlasti parem tutvuda hiina keeles, aga ma kardan, et selle keele kas või pealiskaudse mõistmise omandamiseks ei kipu mul elupäevi jaguma...

Tähelepanuväärne oli Strandbergi Mareki kirjatükk satikate tarkusest. Tõsi, mina nähtavasti sipelgaid, kellele lugu oli pühendatud, satikateks ei nimetaks, aga lugu sellest, kuidas inimeste suuravastus vaktsineerimine on nähtavasti vaid vana ja eluslooduses ammu tuntud kaitsemeetme taasavastamine ning üldse ühiseluliste elusolendite käitumisest, oli siiski hea ja mõtlemapanev lugeda.

Seekordsest Sirbist ei puudunud ka keeletemaatika, ehkki pealugu pealkirjadest viimaste aastate ajakirjanduses oli pigem masendav. Lugu koosneski vaid pealkirjadest, tembituna lühikeste, ühelauseliste vahemärkustega ja kuigi mõned pealkirjad olid ehk piltlikkuse mõttes isegi talutavad, siis enamik ei väärinuks isegi absurdi nime ... paraku ...

Märksa rõõmustavam oli teada saada, et lõpuks ometi on nüüd ohe, juba umbes kuu aja pärast ilmumas etümoloogiasõnaraamat. tõsi, mitte see, millest juba pikemat aega räägitud, vaid alternatiivne projekt, aga siiski.  Igati suurepärane uudis. Nagu ka Sirbiga kaasasolnud Kultuurkapitali rahajaotuslehest leitud nopped selle kohta, mida on peagi veel raamatulauale oodata: piisab, kui nimetada selliseid suurteoseid nagu Saussure'i Ferdinand'i "Üldlingvistika kursus", Saidi Edwardi "Orientalism" ja Leibnizi "Monadoloogia".

Ja last but not least: tänane Sirp rikastas järjekordselt mu sõnavara, sedakorda sõnaga molinoloog, mille tähenduse jätan ma huvilisele lugejale siit ise avastada.


Loetud: Sirp, 20.04.2012
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6), Hirmude öö: Põrgulik haigla (Kanal2)

Teisibased mõtted

Väga väheproduktiivne päev, peamiselt seetõttu, et ma olen nii osav ja nutikas - nimelt õnnestus mul täiesti tühja koha pealt hankida külge külmetus, mis väljendus päev läbi vaevanud nohus, kohatistes külmavärinates ja muudes nigelates asjades. Aga noh, eks ma muigan siis, kui tuleb talv ja ülejäänud nohu saavad :-)

Sattusin lugema, et Oxfordi inglise keele sõnaraamat nähtavasti enam trükitud kujul ei ilmu - paberväljaandele polevat turgu. Mõneti muidugi kahju, aga teisest küljest - enamik asju, mille jaoks sõnaraamatuid vaja läheb, tehakse tänapäeval nagunii arvutis ning sestap on ka üsna loogiline, et sõnaraamatudki kolivad üha enam arvutisse. Võimalik, et meil antakse ÕS-i siiski veel ka paberil välja (kas või rahvuslikust jonnist :-) ), aga ma usun küll, et näiteks kirjakeele seletavat sõnaraamatut, kui sellest peaks ka uus "trükk" tulema, ei pruugi paberis enam näha. Sama võib kehtida ka entsüklopeediate kohta - Wikipedia ja muud internetivõimalused muidugi ei konkureeri absoluutselt kõiges seniste paberentsüklopeediatega, aga samas võib ka öelda vastupidist. Iseenesest võib ju täiesti ette kujutada sellist arengumudelit, nagu käib näiteks tarkvaraga: arendus, mis sõltuvalt tarkvarast on vähem või rohkem publikule avatud, käib järjepidevalt ning aeg-ajalt, teatud ajavahemiku järel, asi nii-ütelda külmutatakse ja kuulutatakse välja "stabiilne" väljalase. Mingi aastat viie või kümne või kahekümne (sõltuvalt sõnaraamatu/entsüklopeedia iseloomust) võiks see olla täiesti tasuv, kuivõrd raamat kui selline on ikka inimeste ellu üsna juurdunud nähtus, vähemalt praegu.

Loetud. Akadeemia 8/2010
Vaadatud. Välisilm (ETV), Supernatural (Kanal2)

Laubased mõtted

Tavaline jalgpalli MM-i ajale iseloomulik poolik tööpäev. Lisaks nõudsid täna tähelepanu ema ja vennatütar, kes otsustasid vastavalt pojale ja onule kuumusest üleküllastunult õhkaval päeval külla tulla. Lisaks kurku kosutavale ja jahutavale jäätisele tõi ta ka kaasa mitu lõplikku viimistlemist vajavat ristsõna, sealhulgas Meistriristiku, mis vähendas tööaega veelgi, aga andis see-eest natukegi vaheldust praegusele pingele...

Kaera Krista oli kirjutanud Postimehesse hea artikli tõlkekirjanduse kohta, eelkõige sellest vaatevinklist, mida ja kas on mõtet tõlkida (artikkel Postimehes on veebis saadaval tasulisena, kuid õnneks on autor Varraku raamatublogi vahendusel selle ka laiematele massidele avalikuks teinud). Üsna oodatult oli see kergelt masendava alltooniga, mis ilmselt on lausa loomulik, kui kirjutatakse kirjastamisest ja eriti vähegi väärtuslikuma kirjanduse kirjastamisest, mis on nähtavasti alati ja kõikjal kui mitte otse kahjumlik, siis parimal juhul minimaalse kasumiga tegevus (ja see nõuab enamasti juba korralikku ja üldiselt madalamatele instinktidele (seks, erakordne saladus elik uudishimu vms) suunatud reklaami, mis kulusid veelgi suurendab, aga ei anna mingit kindlust, et reklaam üldse täie ette läheb...). Idee riiklikest raamatutellimustest või tugiostudest on muidugi huvitav ja usutavasti võiks see veidi elavdada, tugevdada, kindlustada ja nii edasi, ehkki see sisaldab endas ka mõningaid ohte alates korruptsioonist ja sahkerdamisest ning lõpetades süsteemi kinnistumise ja puitumisega - aga targalt talitades on muidugi võimalik selliseid ohte ka enam-vähem vältida või vähemalt pisendada. Hoopis iseasi on mõistagi selle idee teostumine: juba kunstiostude süsteemi sisseseadmine võttis oi kui palju aastaid ja näiteks autorihüvitusfondi käimapanek oli samuti pikaldane protsess...

Täna võis lugeda, et kohe-kohe ilmub põhjalikum ungari-eesti sõnaraamat. 42 000 sõna ei ole muidugi veel kõige mahukama sõnaraamatu mõõtu, aga et varem õieti korralikku sõnaraamatut polnud (olemasolevad on mu teada umbes 8000 sõna piires), siis on üks vana võlg kaassoomeugrilaste ees nüüd tasutud. Et ungari keel on üks väheste Euroopa keelte seast, millest ma kohe mitte midagi ei tea, on seni tulnud, kui vastav vajadus on tekkinud, läbi ajada ungari-saksa sõnaraamatuga, aga mõistagi oleks ungari-eesti oma palju parem (ehkki, nojah, väga suurt kasutust ta ilmselt ei leiaks, aga aeg-ajalt tuleb siiski järele ja üle kontrollida erakondade nimesid või mida tahes muud).

Jalgpalli MM-il oli täna esimene mäng Hollandi ja Jaapani vahel, mis kujutas endast päris tulist heitlust, milles hollandlased lõpuks siiski 1:0 peale jäid. Juba eelmises mängis olid mõlemad meeskonnad näidanud ennast üsna heast küljest ja nii oli ka tänane mäng valdavalt nauditav vaadata ning isegi kahju oli, et see lõppes ühe poole võiduga, viik oleks ehk isegi õiglasem olnud (rääkimata sellest, et see oleks tabeliseisu palju põnevamaks teinud ja pannud meeskonnad ka viimases voorus tõsiselt pingutama :-) ).

Teises mängus võtsid mõõtu Ghana ja Austraalia ning see mäng lõppes mõneti üllatuslikult viigiga. Üllatuslikult eelkõige seepärast, et mulle oli jäänud Ghanast eelmises mängus päris hea mulje ja Austraaliast mitte eriti hea. Aga seekord jättis Ghana mäng tublisti soovida, kindlasti omajagu ka seepärast, et austraallased mängisid tunduvalt paremini ja väga mõistlikult. . Igatahes tõotab ka viimane voor tulla veel üsna huvitav, sest Saksamaa kaotus Serbiale ja tänane viik jättis põhimõtteliselt veel kõigile ukse edasipääsuks lahti, kuigi Austraalia võimalused on rohkem teoreetilised.

Ka päeva viimane mäng Kameruni ja Taani vahel oli ehk isegi üllatavalt võitluslik ja üldse selle MM-i üks elavamaid, kus pidevalt käis liikumine ning otsiti ja leiti ohtralt võimalusi midagi vastase värava all korda saata. Taani lõpuks võitis 2:1, millega Kamerun saadeti juba kindlalt koju tagasi pärast järgmist mängu. Sellest oli isegi veidi kahju, sest mängu ajal võinuks tegelikult pidevalt oodata hoopis Kameruni võitu. Nüüd on usutav, et nad ei mängi ka viimases voorus Hollandi vastu kuigi entusiastlikult, sest isegi võit oleks mõru maiguga - kohvrid tuleb nagunii pakkida...


Loetud: R. Pajusalu, Sõna ja tähendus
Vaadatud: JMM: Holland-Jaapan (ETV), JMM: Ghana-Austraalia (ETV), JMM: Kamerun-Taani (ETV), Smallville (ETV), Merlini seiklused (ETV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: minu sohilaps (Postimees, 19.06.2010)

Kolmabased mõtted

Nojah, kõik ikka nii kiiresti ei edene, kui ise tahaks... Mõtlesin küll, et ühest päevast peaks piisama paranduste sisseviimiseks, aga ei, nii kipalt need asjad ka ei käi. Eriti kõigi nende araabia nimede ülekontrollimine võtab ikka tohutult aega. Eks siis tuleb homme püüda ühele poole saada, et siis nädalavahetus (aga karta on, et võib-olla osa järgmisestki seitsepäevakust) registrile pühendada...

Lugesin täna Diplomaatia lõpuni läbi (millele muidugi aitas omajagu kaasa ka see, et üks pikemat sorti lugu oli just vastselt mu enda (tõlke)sule alt tulnud :-) ). Imelik jah, et terve number Aafrikale oli pühendatud, aga täidetud oli see siiski päris asjalike materjalidega. Kõige huvitavam oli aga just ainuke teistlaadi lugu, see viimane, mis kõneles sellest, kuidas Lissaboni leping on Saksamaa põhiseaduskohtu hammaste vahel. See oli päris tõsine ja asjalik lugemine, oluliselt etem kõigist Lissaboni lepingu kohta ajakirjanduses ilmunud materjalidest (vähemalt mu meelest). Isegi mõneti kahju, et see ilmus Diplomaatias (internetis seda veel ei ole, sestap ei saa ka viidet panna, aga küllap ta mõne aja pärast Diplomaatia koduleheküljele ilmub) - sellist lugemist oleks õieti vaja ka "massidele", näituseks mõnes päevalehes või nii, kus ju ka aeg-ajalt siiski mõningaid pikemaid materjale ilmub.

Kena oli täna Aini aidata, kes oli hädas ühe saksakeelse tekstiga, millest arusaamise juures tavalise saksa-eesti sõnaraamatuga just palju polnud peale hakata. Õieti oli seal üks konkreetne mõiste, Hakelwerk, mis tekitas segadust. Õnneks oli mul käepärast "Saksa-eesti ajaloosõnaraamat", millest leidis vaevata õige vaste ("alevik") üles. Aga samas näitab see, kui nurgataguseks on erialasõnaraamatud muutunud: veel vahest kümnekonna aasta eest oli iga vähegi mahukama sõnaraamatu ilmumine ikka sündmus, millest intelligentsed inimesed enamasti teadsid, aga nüüd ilmub kõikvõimalikke sõnaraamatuid ühelt poolt nii palju ja teiselt poolt nii erineva kvaliteediga, et paratamatult kipuvad need, mis päris otseselt ei puuduta, üldse kõigi silmade vahele jääma. Ilmselt siis ka seesamune ajaloosõnaraamat...

Loetud: Diplomaatia 6/2009, Akadeemia 9/2008
Vaadatud: Dexter (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)