Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma küll kärpisin pisut ühe väljaskäiguga, mis viis mind taas Solarise kaubanduskeskuses paiknevasse Apollo raamatupoodi, kus seekord oli kavas, hmm, kui nii tohib öelda, siis ülikoolikaaslase, ehkki sel ajal, kui mina alles astusin, juba väljuva Hvostovi Andrei vastse raamatu tutvustamine autori enda ja Kõusaare Kadri kahekõne kujul. Raamat pealkirjaga "Sillamäe passioon" kõneleb tutvustuse kohaselt autobiograafiliselt Antsu lapsepõlveaegadest ja sellest oli ka täna seal Apollo mürarohkes ja seeläbi tähelepanu kontsentreerivas poodiumiümbruses juttu. Et meie vanusevahe on siiski üpris väike, oli vähemalt jutus ja on usutavasti ka raamatus päris palju sellist, mis tekitab sooja äratundmise tunde (mida võib muidugi ka nostalgiaks ja vanainimese heldimuspisaraiks nimetada...), kuigi paistab, et tema ja minu lapsepõlv oli päris mitmeti erinev, mitte kindlasti diametraalselt, mis Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes olekski olnud nähtavasti võimatu, aga õige mitmetes aspektides siiski. Eks muidugi Sillamäe oli ka Eesti ja ehk isegi laiemas mõttes mõneti eriline koht, ikkagi praktiliselt kinnine linn (minu eluajal oli ehk küll natuke lõdvenenud see režiim, aga päris vabalt ei saanud sinna ju ikkagi Nõukogude aja lõpuni). Aga noh, kõik see, mis seal räägiti, on ilmselt pikemalt ja ehk ka põhjalikumalt lahti seletatud ja ära öeldud raamatus (välja arvatud ehk pisut juttu raamatu sünnist ja selle kirjutamisega kaasnenud vaevustest, aga viimaseid võib võib-olla ka omal nahal kogeda, kui raamatut hoolikalt lugeda - vähemalt siis, kui olla kaasaegne...), mis kahtlemata liigub (ikka sellestsamusest vanainimeslikkusest ajendatuna, mõistagi) ka mu lugemisjärjekorras üsna etteotsa.
Aga et tegemist oli üritusega raamatupoes, siis nõrga inimesena ei suutnud ma loomulikult vastu panna ahvatlusele seal veidi veel ringi vaadata ja teadagi, mida see endaga paratamatult kaasa toob, isegi kui ma üritan sellele tungile vastu võidelda... Sestap olgu allpool ka kogu "saak" kirja pandud:

• A. Hvostov. Sillamäe passioon
• M. Kõiva. Eesti loitsud
• R. Kasik. Stahli mantlipärijad

Sattusin täna lugema uudist, et Amazonis on e-raamatute müük läinud juba täielikult mööda paberraamatute (pehme- ja kõvakaanelised kokku) müügist. Ja alles see oli, kui e-raamatud üldse laiemalt levima hakkasid... veel enam alles, lausa päris hiljaaegu, kui võis esimest korda teatada, et e-raamatuid on müüdud juba sama palju kui kõvakaanelisi... Kärmelt liigub see vanker edasi, väga kärmelt - ajendades ka ennast üha tõsisemalt mõtlema mõne e-lugeri hankimisele, kuigi kahtlemata kavatsen ma edaspidigi välismaalt hankida ka füüsilisi raamatuid. Teisalt on vaieldamatult terve rida selliseid teoseid, mis tekitavad küll tutvustuse või kusagil mainimise ajel huvi, aga mis kätte jõudes osutuvad siiski tekstiks, mis oleks sama hästi võinud ka tee peal kaduma minna... Ent mu äärmiselt tugev omandiinstinkt ei luba mõistagi neist enam loobuda, kui nad kord juba mul käes on - ses mõttes oleks e-raamat oluliselt etem: isegi kui ma ei leia endas vaprust faili ära kustutada, võtaks ka mõttetuks juraks osutuv tekst vähemalt vähem ruumi :-)

See uudis haakus pisikese kohaliku aruteluga e-raamatute teemal, mille otsa keris lahti Tamme Marek Varraku raamatublogis ja mille järgedes elik kommentaarides võis leida ka ehedat e-raamatuvastasust, aga mis muidu võttis üsna hästi kokku selle teksti uue esinemisvormi plussid ja miinused. Eestis pole küll e-raamatud veel nii suurt levikut leidnud kui näituseks mainitud Amazoni ülemaailmses raamatupoes, aga teiselt poolt pole siin nende müügiga õieti veel poolt aastatki vähegi tõsisemalt tegeldud ja selle ajaga on tegelikult juba üsna palju ilmunud (nojah, ka mul endal on sõlmitud üks tõlkeleping, milles on klausel ka teose kasutamise kohta e-raamatuna, nii et ilmselgelt arvestavad selle väljundiga üha rohkem ka kirjastajad).

Täna õhtupoolikule langes ka üle mõningase aja taas Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, kus sedakorda - tingimustes, kus tõlkimise mõttes on sisuliselt uks kinni Mageia esmaväljalaske ilmumiseks - arutati mõneti ette- ja tahavaatavalt nii seda, mida edaspidi teha, kui ka seda, mida on tehtud ja võiks teisiti teha. Muu hulgas sain ka kinnitust, et Jaanuse osutatud puudujääk - pärast paigaldamist on ekraanil ikoon, mille all kiri "Join Mageia community", mis peaks tegelikult olema tõlgitud, aga paraku ei ole - on tõepoolest puudujääk, mitte lihtsalt mingi konkreetse paigaldusega seotud aps, mistõttu see sai ka vormistatud veateatena. Kohtumisest endast võib, nagu ikka, lugeda nii kokkuvõtet kui ka täielikku logi.


Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Eesti häving ja hukk (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3),

Teisibased mõtted

Põhitöö mõttes väga pisukese panusega tööpäev, millest haukasid oma tubli tüki ühe artikli tõlkimine Postimehele ja õige mitme tunni peale laiali laotunud väljaskäik. See viimane oli seotud Apollo kirjandusklubiga, kus sedakorda oli külaliseks hiljaaegu oma keskaega paigutatud krimisarja teise raamatu avaldanud Hargla Indrek. Üritus oli mõistagi tore, kena oli maitsta pisipitsike ürdilikööri ja närida mandlit kõrvale ning veel toredam oli kohata paljusid toredaid inimesi :-) Miskipärast oli aga sedakorda heliga midagi lahti - ma ilmselt tegin vea, et tagasihoidlikuna nagu ma olen tagaritta istusin, aga asi ei saa ikka päris korras olla, kui viie-kuue meetri kauguselt ei kuule mikrofoni kõneldavat juttu. Aga no siiski oli kõik piisavalt kuuldav ja arusaadav. Ja no mõistagi ei saanud Apollost ju ära tulla ilma raamatuteta. Tegin sedakorda küll südame nii kõvaks kui vähegi võimalik ja kuigi ilmselt vererida jäi järele, piirdusin vaid Hargla enda raamatutega...


Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Peaaegu täielikult töövaba päev, millest suure osa võtsid enda alla mitmesugused ühte põimitud väljaskäigud (nagu ühele algselt maalt ja hobusega mehele sobibki - ei ole ju mõtet iga pisiasja pärast muudkui linna tormata, parem ikka lasta koguneda ja siis ühekorraga ära õiendada, eriti kui mõni neist juhtub olema mitteedasilükatav).

Esimene jupp päevateekonnast viis mind Toompeale RKK-sse, kus pidid ees pookstave ootama paar lepingut terve hunniku Diplomaatiale tehtud tõlgete eest. Juba mõte tollesse mäkke ronimisest pani mind üle kere täiega higist leemendama, sestap pidasin paremaks võtta takso ja sõita sellega mäkke, et siis seal juba rahulikult müüride õnnistavas varjus edasi tatsata (kitsaste tänavatega kivilinnad on selles mõttes ikka täielikult õnnistatud kohad, kus leiab ka kõige kuumemal päeval varju ja jahedust). Taksojuht juhtus olevat õige jutukas - ta oli küll venelane ja rääkis muga vene keeles, kui oli selgeks saanud, et mul selle mõistmisega raskusi ei ole - ja kui mulle oli selgeks saanud, et talle võib sama julgelt eesti keeles vastata :-) - ja, nagu selgus, tõelina kodulinna Tallinna patrioot, kes ei pidanud vaevaks ühele katmata ehitusjäänustega madelautole nii käte kui signaalidega märku anda ning ülejäänud tee manas hooletuid inimesi, kes kaunist kodulinna, kus ta juba nelikümmend aastat rooli keeravat, sedasi tolmuga üle külvavad ja risustavad.

Teistlaadi risustamisega kohtusin juba Toompealt alla laskudes ja järgmisse peatuspunkti Viru keskusse kulgedes. Äkitselt saabunud kuumalainele ja suvele olid kõik vähegi ontlikud ettevõtjad reageerinud nagu ikka oma ukseesise täitmisega nii-ütelda välikohvikutega. Mitte et see iseenesest halb oleks, õieti on ju vaba õhu käes istuda palju paremgi, aga teisest küljest, neil niigi mitte just väga laiadel vanalinna tänavatel liikudes tekib täieline basaaritunne, kui pead laudade, toolide, võrede, turistide ja oma kõikvõimalikke teenuseid pakkuvate agarate müütajate vahel laveerima. Aga nojah, nagu öeldud, on see selline ambivalentne asi, üheti hea, teisiti paha.

Igatahes Viru keskusse ma jõudsin ja sealsesse Rahva Raamatu poodi ka, kus oli kavas Laari Mardi vastse teose "Saaremaa 1944" esitlus (mille ma sealt ka mõistagi omandasin - lihtsalt et ära märkida, kuigi vaevalt keegi söandaks kahtlustadagi, et ma laisa inimesena viitsiksin minna mõnele esitlusele, ilma et mul oleks kavas esitletavat teost omandada :-) ). See Laari 1944. aastat käsitleva nelipaki viimane osa sisaldab õieti endas ka midagi enamat kui ainult toonaste Saaremaa lahingute ülevaadet, nimelt ka käsitlust Eesti laskurkorpuse ajaloost, mida ei ole just väga ohtralt käsitletud  viimasel paarikümnel aastal, vähemalt mitte nii-ütelda laiemale avalikkusele mõeldud kujul (õieti jäi Pärna Lembitu mälestuste ja mõne aasta eest ilmunud korpusepoiste teose vahele isegi lausa oma kolmkümmend aastat). Mõningate pidulike sõnavõttude järel ootas kõiki kogunenuid, keda polnud just ülearu palju, ka Saaremaa-teemaline lauake, kus kõrvuti seisid äravahetamiseni sarnased Saaremaa viin ja Saaremaa vesi - aga loodetavasti suutsid siiski kõik leida selle õige...

Viru keskusest viis tee mind edasi Solarisesse ja sealsesse Apollo poodi, mille ühes nurgakeses (hmm, õieti asub see küllaltki keset ruumi, aga ma ei oska ka selle kohta kuidagi teisiti öelda) peeti maha üritus, mis kannab nimetust Apollo kirjandusklubi. Sedakorda oli teemaks eesti keeleski ohtralt avaldamist leidnud briti ajaloolane/kirjanik Montefiore Simon ning kõnelevateks peadeks, kes tema üle arutlesid ja vestlesid, Kaera Krista ja Juure Mart. Ma ei ole väga kindel, kas koht või miski muu, aga mu meelest ei sarnanenud see asi just väga kirjandusklubiga või vähemalt ei olnud selline, nagu mul mõningate ammuste kogemuste põhjal väike ette- ja eelkujutus oli. See tähendab, et täna oli seal ainult poodiumi peal kaks kõnelevat pead (või no kui täpne olla, siis nad istusid nii, et võib ka öelda "kaks kõnelevat keha", aga ikkagi :-) ), kes muudkui rääkisid ja kui neil jutt otsa sai, oligi asi läbi. Nojah, tegelikult käisid vestlused nii-ütelda grupiviisiliselt ka enne ja ilmselt pärastki, aga päris sellist nagu klubitunnet ei olnud ega tekkinud. Tõsi, see oli mul ka esimene kord seal viibida, nii et mingit üldistust ei riski ma teha. Ja nii või teisiti, ka nende kahe esineja jutt oli igati hea, nad mõlemad teadsid, mida räägivad, ja oskasid seda ka igati soravalt, andekalt ja vaimukalt välja öelda.

Õhtupoole sattusin lugema teaduse eesrindel tegutsevate inimeste järjekordsest saavutusest, mida lühidalt ja suhteliselt täpselt võib kokku võtta nii - õnnestus luua tehislik elusolend ehk siis olend, kes ei põlvne kellestki. Esialgu oli tegemist küll alles väga tagasihoidliku elusolendi, nimelt bakteriga, aga mõistagi toob juba see silme ette kõik need arvukad golemid ja teised, palju "arenenumalt" loodud olendid, kes ulmekirjanduse lehekülgedel või ulmefilmide kaadrites ringi sebivad ja vastavalt autori kujutlusele usinad orjad/teenrid või siis mässumeelsed võrdsete õiguste taotlejad on (või, veidi harvemal juhul, ka inimeste armutud hävitajad...).

Nojah, eetiliste küsimuste eel käivad mõistagi praktilised probleemid, sest kuivõrd nüüdne saavutus oli esimene, ei tea ju õieti keegi, mis juhtub, kui selline tehisolend nii-ütelda vabadusse pääseb: kuidas ta areneb koosmõjus teiste organismidega, mida ja kuidas ja millises suunas ta mõjutab ja nii edasi. Et inimesele on omane eetikast mõtlema hakata alles siis, kui ta satub silmitsi millegagi, millest jõud või mõistus kohe hoobilt üle ei käi, niisiis vähemalt teise omasuguse või (vähemalt mingis aspektis) etemagi olendiga, siis vaevalt need küsimused ka tõsisemalt kerkivad enne seda, kui keegi lõpuks kuskil mõne homunkuluse valmis nikerdab (no või vähemalt mõne suure selgroogse, kes kui mitte mõistuselt, siis jõu poolest inimesest üle käiks...). Seda enam, et "looja" enda sõnul on ju kõik vaid hästi kavandatud: osavalt "inseneerides" saab luua baktereid, mis usinalt inimeste järelt kõikvõimalikku reostust ära koristavad või midagi muud kasulikku teevad. Nii et esimese sensatsiooni järel, kui mingil põhjusel ei peaks sellealaseid uurimistöid ära keelatama, usutavasti (negatiivsed) tundepuhangud vaibuvad. Ent mõtlema paneb see saavutus siiski...

Õhtul tuli ka teade, et Mandriva Linuxi kevadväljalase on sammukese finaalile lähemale astunud - ilmus esimene ja kavade kohaselt ka ainsaks jääv väljalaskekandidaat, mille kohta ma tegin ka eraldi uudisnupukese.


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)